Arnold Rüütel: Eelmiste põlvkondade
poolt loodud väärtused on kasutamata ja kaovad.
Arlet Palmiste
Elu on täis üllatusi. Igaüks teab seda. Ometi on see suur
üllatus, kui sind üllatus tõeliselt tabab. Ühe koostatava raamatu pärast käisin
vestlemas President Arnold Rüütliga. Vestlus sai niivõrd huvitav, et tundus
ülekohtune jätta see jutt vaid lõigukeseks raamatus. Vestluse lõpus nentis
president Rüütel, et nendel teemadel ei ole ta kellegagi varem rääkinud. Minu
jaoks avanes President uue ja väga huvitava inimesena.
Alustame algusest. Sain Presidendile ära öelda, et olen ta
näidendi sisse kirjutanud ja sealt välja ta enam ei pääse. President Rüütel on
elanud nii pika ja toimeka elu, et on oma tegemistega muutunud legendiks,
kellest räägitakse anekdoote ja väljamõeldud lugusid tõepäraste pähe. Palju
siis neis on tõtt? Jäneda põllumajanduskoolis räägitakse, et Saaremaalt tulnud
kooli kaks noormeest, mõlemal nimeks Arnold, kooli hilinemisega. Ehk
tsiteerides klasskuid „kui Arnold Arnoldiga koolimajja jõudis olid tunnid juba
alanud“. Rong noormeestega jõudis Jäneda jaama nii hilja, et pimedas ei leidnud
nad enam koolimaja üles. Seepärast veetsid nad esimese öö teeäärses
rukkirõugus. Päikesekiirte tõustes otsiti koolimaja üles ja alustati õpinguid.
„Oli tõesti nii“, muheleb President.
Presidendi tööruumid asuvad Kadrioru tiigi kaldal. Väikeses,
kuid äärmiselt mugavad majas. Meid juhatatakse valgusküllasele verandale,
millest on tehtud hubane vestlusruum. „Kas soovite tassi kohvi?“ osutab
President väikesele teelauale, kuhu on juba kõik valmis seatud. Omalt poolt
olen kaasa võtnud koogi, mis kohe lahti lõigatakse. „Kohvi ei ole ainult jook,“
jätkab President „see on üle maailma arvestav jook, kohvi on paljude
mõttevahetuste ja kokkusaamiste oluline osa. Pole vaja kohvi juuagi, aga laual
peab ta olema. Kohvil on palju erinevaid maitseid, juba toorainena. Mina olen
käinud Araabia maade ühes pisikeses mägikülas, kus pakuti maailma parimat
kohvi. Oluline on ka, millega kohvi jood. Kas sa paned sinna suhkrut või mett,
kuid kindlasti peaks lisama piima või koort. See pikendab naudingut, mida sa
kohvist saad. Ma tahan sellega öelda, et kui oluline on toitaineid töödelda,
mitte kohe tarbida või maha müüa. Iga inimene peaks tarbima täpselt seda, mis
talle on hetkel eluks vajalik. Eesti riik on liialt tooraine tootmisele
orienteeritud. Me oleme viinud toorpiima Leningradi ja Leetu jne, selle asemel
et seda töödelda paljudeks vajalikeks
produktideks. Me võiksime teha spetsiaalseid tooteid lastele,
sportlastele või vanuritele. See potentsiaal on Eestis täiesti kasutamata.
Selle arengu juures on oluline ühistuline liikumine. Majanduses on ikka kriisid
ja tublid põllumajandustootjad võivad raskustesse sattudes tootmise lõpetada,
kuid ühistulises tegevuses elatakse kriisid paremini üle. Oma tooraine
väärtustamiseks peaksid tootjad rohkem panustama ühistulisele liikumisele. Mõelge, kui paljud maailma riigid elavad
toidupuuduses. Toorpiima pole neile võimalik müüa, kuid töödeldud kujul on see
võimalik. Nii saaks toodangut müüa üle maailma. Eestis toimub praegu
mõtestamata areng. Eesti on juba veerand sajandit taas vaba, kuid need ,
kellele me andsime Eesti riigi üle, ei ole suutnud tagada eesmärgistatud,
mõtestatud arengut. Me elame ülemaailmses turuolukorras. Rahvusvaheline kapital
ringleb üle maailma ja liigub sinna , kus on parimad võimalused kapitali
suurendamiseks. Neid ei huvita selle piirkonna kaugele ulatuv areng.“
Viimase mõtte juures olen Presidendiga nõus. Mõistan, miks
teda vahel tõsiselt ei võeta. Ta räägib katkematu vooluna. Laused ja mõtted ei
peatu hetkekski. See ei lase kuulajal saadud infot seedida. Nüüd kui salvestuse
üle kuulan ja vahepeal pausi peale vajutan, saades kuuldu üle juurelda, olen
üllatavalt tihti temaga nõus. Õiget juttu räägib. Kuid President on hoo sisse
saanud ja jätkab.
„Ma olen käinud visiidil kõikides Euroopa riikides. Mõnes ka
mitmeid kordi. Kui käia näiteks Saksamaa, Hollandi, Taani või Rootsi
parlamendiistungitel, siis seal on hallipäiste parlamendi liikmete arv täiesti
arvestatav. 30-40 aastaste noorte protsent sealsetest liikmetest on väga väike.
Kui aga vaadata meie riigikogu … „ President muheleb kuuldavalt „Kui me vaatame
meie riigiteenistujate keskmist vanust, siis parlamendi liikmete keskmine vanus
on sealsetest 10-15 aastat noorem. Rääkimata ministritest, kellel puudub tihti
elukogemus ja pole ka kõrgemat haridust või on see veel pooleli. See annab kõik
tunda. Ühiskonda saab juhtida ainult kogenud inimene, kes on suutnud oma
võimekust tõestada. Tulles tagasi toidu juurde, siis Eestis töödeldakse hetkel
umbes pool toodetavast piimast. See potentsiaal tuleks ära kasutada, see annab
inimestele tööd ja loob uusi väärtusi. Reeglina toimetavad need ettevõtted
maapiirkondades, mis tähendab , et elu maal saaks jätkuda ja ei koliks linna.
Praegu on Harjumaal võrreldes Valga või Võrumaaga rahvastikutihedus 12-13 korda
madalam. Inimesed on sealt lahkunud. Eelmiste põlvkondade poolt loodud
väärtused on kasutamata ja kaovad. Selline kurb perspektiiv, kuigi Eesti on
olnud üks paremaid ülemineku ühiskondi.“
Tõmbame selle teemaga otsad kokku, sest tegelikult tahtsin
Presidendiga rääkida ajaloost – nõukogude ajast, süsteemist, inimestest jne.
Räägitakse, et ENSV
Ministrite Nõukogu esimehe asetäitjana külastasite paljusid tollaseid
tootmisettevõtteid- tehaseid ja kolhoose. Kas see oli tavapärane praktika
tollaste ministrite hulgas või oli teil isiklik huvi?
Ma olen külastasin isiklikult enamusi Eesti külanõukogusid
ja linnu. Ma tahtsin näha, kuidas inimesed elavad ja kuulda nende muredest otse
allikast. Kuulasime inimeste mured ära ja probleemi olemusest lähtuvalt püüdsin
leida lahenduse ja asjad ära korraldada, et inimeste elu maal oleks parem. Iga
probleem leidis alati mingi lahenduse.
Nõukogude ajal lõpul,
kui Eestis hakkasid aktiivselt toimetama erinevad seltsid, siis te võtsite
aktiivselt nende tegevusest osa. Vaatan, et te olete ka Tallinna Botaanikaaia
Sõprade Seltsi liige. Kust selline huvi?
Ma olen nii paljude erinevate seltside ja ühingute liige.
Kõike ei mäletagi. See oli mingil hetkel parim vorm, kui soovisid muuta midagi
ühiskonnas paremaks. Näitena võiksin siin tuua Jaan Eilarti tegevuse
Looduskaitse Seltsi loomisel. Seltsi loomine oli muidugi Nõukogude Liidus
keelatud. Looduskaitse Seltsi asutamine oli eelkõige vajalik põlevkivi ja
kivisöe kaevanduste suurendamise ja suureneva reostuse vastu. Suurenevad
kaevandused vajasid ka lisatööjõudu, mida toodi sisse eelkõige Venemaalt.
Arvudest rääkides, siis enne sõda elas Tartu rahu piirides 12% muukeelset
elanikkonda, millest 8% olid venekeelsed. Nõukogude ajal oli venekeelse
elanikkonna osakaal juba 40% ja Eesti taasiseseisvumise hetkel juba 43%. Mitme
liidulise ministeeriumi kooskõlastuse lõpuks Looduskaitse Seltsi loomine
õnnestus ja sinna koondus arvestatav hulk Eesti inimesi. Seltsil oli umbes 25 000
liiget, mille hulgas arvestatav hulk eesti intelligentsist. Seltsi
kokkutulekutel osales iga aastal vähemalt 1500 inimest. Loomulikult ei tohtinud
kokkutulekuid korraldada piirialadel ja Ida-Virumaal, kus loodus oli kõige
reostatum ja mured kõige suuremad, kuid lõpuks saime eriloaga teha kokkutuleku
ka seal. Teise näitena võiks tuua Haridusseltsi loomise. Taas tulid inimesed
minu juurde sooviga luua Haridusselts. Esimene probleem oli, et mis seltsile
nimeks panna. Sooviks oli Selts nimetada siin hariduse andmisega alustanud
Forseliuse järgi. Seda ei lubatud, sest miks peaks olema selts mingi rootslase
nimega. Kuigi raskustega, aga lõpuks sai minu eestvedamisel seltsile siiski
algne nimi ära pandud. Edasi veel seltsid Hoia Eesti merd, Roheline Rist jne. Need
kõik olid määrava tähtsusega Eesti arengus. Nende seltside kokkutulekud ja
konverentsid käsitlesid kõiki muresid eesti rahva püsimajäämise aspektist. Ma
olen paljude nende seltside auliige või auesimees tänase päevani.
Kas te tegelesite
nende seltsidega tugevast isiklikust huvist või pigem sooviti teid kaasata, et
saada selle läbi tuge võimukoridorides?
See oli ikka selleks, et Eesti territoorium saaks taastatud.
Näiteks Hoia Eesti merd loodi selleks et eesti rannaalad taastada. Eestis oli
sellel hetkel üle kümne lennuvälja, sealhulgas ilma kõvakatteta lennurajad.
Need kõik reostasid arvestatavalt piirkonda. Lisaks rannaalad ja saared, kuhu
inimestel asja polnud ja mida nõukogude sõjavägi oli ohtralt reostanud. Siis pöörduti minu poole, et tule ja aita. Ma
olin ju ise sõjaväes olnud ja näinud, kuidas seal loodusega ümber käidi. Soov
taastada reostatud maa oli minus olemas. Kui ma Jäneda kooli lõpetasin, siis
läksin Saaremaale tööle agronoomiks, siis pakuti Pöide Traktorijaama direktori
kohta, millest ma ütlesin ära. Selles ametis oleks pidanud parteisse astuma.
Mitu korda kutsuti mind Saaremaa parteikomiteesse nõudega, et ma pean parteisse
astuma ja direktoriks minema. Viimasel korral öeldi otse, et kui ma nõus ei ole
siis lähed sõjaväkke ja kolme päeva pärast oligi kutse laual. Ma õppisin siis
juba esimest aastat Põllumajandusakadeemia mittestatsionaarses õppes. Kui siis
sõjaväes avastati, et mul on tehniline keskeriharidus, siis saadeti mind
maaväest mereväkke. Kokku olin sõjaväes viis aastat ja kolm kuud. Algul Doonaul
ja hiljem Mustal merel. Kui siis kooli tagasi läksin, tuli teha uuesti
sisseastumiseksamid, sest vahepeal oli kõik aegunud. See on pikk ja keeruline
lugu.
Hüppame ajas pika
sammu edasi. Tartu Näidissovhoosi direktorina (1963-1969) olite tubli
piimakarja kasvataja. Kui palju tegid piimatootjad tollal koostööd
piimatöötlejatega?
Juba esimesel aastal ametis olles suutsime viia kahjumis
Ilmatsalu sovhoosi kasumisse. Aja jooksul korrastasime teed ja inimeste
elamised. Igal aastal liideti meiega mõni mahajäänud majand, kuni lõpuks nelja
aastaga oli kogu tollane külanõukogu territoorium majandi hallata. Viisime ellu
ka reforme, ka piimakasvatuses. Tõnurist kutsus mind kord enda juurde
Viimisisse ja ütles, et ainus võimalus, kuidas peatada Venemaalt saabuv tööjõu
sissevool põllumajandusse on tootmise mehhaniseerimine ja suurfarmide loomine.
Akadeemik Mölder toetas ka seda ideed ja koostöös rajasimegi Rahingele esimese
suurfarmi. Peale seda läkski Eestis lahti suurfarmide ehitamine ja hakati liitma
väiksemaid majandeid. See õigustas ennast. Kui meil oli lehmade piimaand varem
1000 liitrit, siis tõusis see paari aastaga 4000-5000 liitrini. Majanduslik
võimekus paranes. Ehitasime tollases Tähtvere vallas välja teedevõrgu , kokku
86 km teid. Tartu linnas oi sellel hetkel 80 km teid. Teede ääres oli drenaaž,
mitte kraavid. See on seal siiamaani. Meie palgal oli 12 tegevsportlast
–maadlejad ja tõstjad. Meie sovhoosi taidlusülevaatus kestis kaks päeva. Meil
tegutsesid kõikmõeldavad erinevad kollektiivid. Kuna ma ise kuskil kollektiivis
kaasa ei teinud, siis heitis rahvas seda mulle ette, et kuidas nii. Pidin siis
laulma hakkama topeltkvartetis. Olin sovhoosis ametis 6 aastat. Sealt kutsus
mind Käbin Tallinnasse.
Teil on doktorikraad.
Mis teemal teie doktoritöö valmis?
See oli väga mahukas töö, 800-900 lehekülge. Selle töö
sisuks oli kõige pealt piimatootmise organisatsiooniline pool. Samal ajal ja
loomaorganismi põhjalik uurimine, et lüpsitöö
automatiseerimiseks. Lehmade kaelasponder, see on selline tikutopsisuurune
asjake, et looma identfitseerida. Nõukogude Liidus ei toodetud tollal vastavat
elektroonikatki. Pidime ise kõik leiutama. Selle abil saime uurida karja
distantsilt ise karjamaale minemata sponderite abil. Selle abil saime nende söömisreziimi jälgida.
Lisaks saime jälgida nende psühholoogiat ja käitumismehhanisme. See oli vajalik
näiteks toitmisel toidulisandite õigel doseerimisel, sest jõusööta tuli
normeerida. Innaajal või vasika kasvuperioodil on kogused erinevad. Me lugesime
söödavat kogust suutäite viisi. Seda sellepärast, et tugevam loom ajab nõrgema
tihti ära ja ta ei saa oma portsjoni kätte. Kui siis tugevam nägi, et tema ei
saa sealt midagi kätte, siis loobus. Me jälgisime ka veise seedimisprotsessi.
Selleks me viisime veise makku kümme andurit, mille abil saime sekundi pealt
tead, mis toimub looma maos. Lisaks uurisime seemendamisprotsessi. Muidu pidi
lehma seemendama kaks või kolm korda enne kui õnnestus, aga munaraku
eemaldumist on võimalik mõjutada magnetväljaga. Kui ta juba indles ja
seemenduslaua juurde läks, siis saime magnetiga protsessi esile kutsuda.
Sellega vähenesid seemenduskulud. Hea pull tootis tollel ajal keskmiselt
poolteist tuhat seemendust. Iga kaduma läinud toos oli kahju.
Kaua sellise töö
valmimine aega võttis?
Põllumajandusakadeemia rektorina ehitasime välja katselauda
Ülenurmele. Seal oli korraga tööl 18-19 teadustöötajat, kes kõik uurisid
erinevaid valdkondi, zootehnikud, elektroonikud, majandusteadlased jne. Oma
töökorralduses panime kirja mitu % keegi kellegi töö osales. Minu osa oli igas
töös mõned protsendid. Mulle pakkusid Läti ja Leedu ülikoolid, et ma kaitseks
seal oma doktoritööd. Aga ma keeldusid, et pärast ei räägitaks, et sõbrad
andsid mulle kraadi. Läksin kaitsma Moskvasse, kuigi juba siis olin Nõukogude
Liidu lõhkujate nimekirjas. Komisjoni laua taga olid kõik juhtivad Nõukogude
akadeemikud ja kokku vastasin küsimustele 5 tundi. See teema oli nende jaoks
nii huvitav. Üks Moskva akadeemik, siis
avaldas arvamust, et Rüütlile ei tohiks üldse mingit kraadi anda, sest ta on
Nõukogude Liidu lõhkuja, aga koosolekut juhatanud Valgevene akadeemik vastas
talle otse, et sina enam sõna ei saa, sest me teeme siin teadust, mitte poliitikat.
Moskvas hakati minu töö vastu muidugi suurt huvi tundma. Kohe võttis ühendust
Kosmoseuurimisinstituut, keda huvitas just magnetväljade mõju organismile.
Nemad kasutasid neid andmeid kosmonautide elutegevuse uurimiseks. Sealt tekkis
meil kosmosekeskusega hea side ja nad töötasid meie laudas kuude viisi
katsetades seal oma seadmeid. Sellel ajal olin ma Moskva uurimiskeskuses juba
oma inimene. Kõik see kokku oli väga huvitav. Ma lisaks siia juurde elulist,
mida iga inimene saab kontrollida. Iga inimese ümber on magnetväli või teise
sõnaga bioväli. Mõnel on see tugevam, teisel nõrgem, aga keskmiselt kolme
meetri kaugusele on see tunnetatav. Pimedas ruumis sa ei näe inimest, aga sa
tunnetad ära, et seal on keegi. (Oma vahekommentaari lisab Presidendi nõunik
akadeemik Jüri Kann. „See on loodusliku valiku tulemus. See, kes kolme meetri
pealt vaenlast ära ei tunnetanud, see torgati mõõgaga läbi. Käe ja mõõga
pikkuse jagu pidi olema vaenlane tunnetatav.“ Kõik muhelevad selle
süvateadusliku seletuse peale) Kosmoselaevades, kus kitsas ruumis peavad kaks
inimest pikalt koos olema, peavad nende väljad sobima, sest muidu nad hakkavad
tõukuma. Samal ajal on igal inimesel organil oma bioväli – neerud, sapid, magu
jne. Näiteks kui sul on üks neer haige, siis mõjutad paar-kolm päeva haiget
neeru terve neeru magnetväljaga. Selleks on olemas üks väike aparaat ja neer
terveneb või kui sul on kivid, siis kivid lagunevad. Mul on see aparaat olemas.
Sellised asjad olid juba 30 aastat tagasi olemas, millega meie tegelesime. Meie
uurimustöö ulatus sellise tasemeni välja. Ma näitan teile seda aparaati.
President tõuseb ja läheb teise tuppa. Ta naaseb peagi käes
pisike aparaat. Ta selgitab, et see masin riputatakse inimesele kaela ja
sellega saad luua endale sobiva magnetvälja. Seda väga ei levitata, sest tal
pole hetkel veel olemas tugevat teaduslikku uurimust. Venemaal neid tänapäeval
toodetakse ja ka Eestis on võimalik soetada. Kummaline on kuulda auväärt
Presidenti rääkimas asjadest, mida tavainimene peab veidi esoteeriliseks. Sellist
külge tema juures ei olnud ma varem tähendanud. Lisaks on äärmiselt positiivne
näha, et vaatamata oma kõrgele eale ja veidi lainetavale mõttekäigule, on tema
meenutused täpsed ja selged. Ma olen alati arvanud, et inimesi ei tohi hukka
mõista või naeruvääristada küla juttude põhjal, vaid alati endale olukorrad
selgeks tegema algallikast lähtuvalt. Peale kohtumist hr. Arnold Rüütliga võin
öelda kindlalt, et tegemist on Eestit armastava ja meie riigi jaoks väga palju
head teinud mehega. Tänan
