Andrus Vaarik: „Mul on paljude oma põlvkonnakaaslaste pärast häbi.“

Andrus Vaarik: „Mul on paljude oma põlvkonnakaaslaste pärast häbi.“

Töö õhtujuhi ja lauljana on viinud mind igatsorti üritustele. Tihti astuvad peol üles ka teised esinejad, populaarsemateks on tantsijad, tsirkuseartistid või humoristid. Kui pead oma aega ootama ja tagatuba jagama erinevate inimestega, siis tekib alati uusi ja huvitavaid tutvusi. Nõnda sattusin ühel järjekordsel firmapeol kokku näitleja Andrus Vaarikuga. Hea nalja sõbrana läksin siis ka kuulama tema tunnipikkust etteastet. Suur oli minu üllatus, kui Andruse etteaste peamiseks sõnumiks oli suvalise naljana mõeldud mula asemel hoopis õnnelik ja inimeseks olemine. Sõnum oli muidugi edasi antud väga rahvalikul moel ja saal rõkkas naerust, kuid mind panid Andruse sõnad hoopis muudel radadel kaasa mõtlema. Kummalisel kombel oli üllatanud tema sellise etteaste üle, aga igal inimesel ongi palju kihte, millest kõik ei pea sugugi kõiki teadma. Tahtsin siiski õhku jäänud mõtted ja küsimused endale selgeks teha ja seepärast helistasin Andrusele, et uurida, millal oleks tal aega minuga kohtuda. Andrus teatas rõõmsalt, et tal on järgmine õhtu Linnateatris etendus „Karin ja Indrek“, kus ta on alguses laval ja siis uuesti alles kolme tunni pärast lõpus. Kunagi oli ta selle pausi ajal isegi teises teatris monoetenduse ära teinud ja ikkagi õigeks ajaks tagasi jõudnud. Aitan siis teatri kohvikus Andrusel aega parajaks teha ja räägime samal ajal õnnest ja inimestest.

Kas sa oled õnnelik inimene?

Jah. Ma saan aru, et ennast õnnelikuks tunnistada on dissidentlus tänases kapitalistlikus ühiskonnas. Kogu see tänane süsteem on ju rajatud sellele, et sa pead olema õnnetu, et sul on kogu aeg midagi puudu ja sa ei tohi olla õnnelik, sest siis sa ei maksa makse. (Minu silmad üllatuvad) Muidugi, sest see on ju loogiline, kuid sellega ei tohi mõõdutunnet kaotada. Meie, kes me olme sündinud NSV-s, olime siis ju objektid nõukogude süsteemi jaoks. Nüüd kui saabus Vabariik, siis hakkas inimestele tunduma, et neist on saanud subjektid, kes ise otsustavad oma elu üle, kuid kapitalism on kavalam ja ta objektistab su lõpuks ikkagi ära. Ma vaatan küll laste pealt,et nad on oma meelest siia ilma tulnud suhtumisega, et nad pole elu jaoks vaid elu on nende jaoks, kuid see, mis siin vaikselt toimub, see ei soosi õnnelik olemist.

Millistel trepiastmetel sina oled astunud teel selleni, et võiksid ennast õnnelikuks pidada?

Ma mõtlesin kunagi, et kui saaksin lavakasse sisse, siis olen õnnelik. Ma olen suurest hulgast stressist muidugi pääsenud, sest ma olen olnud väga halb unistaja. Ma olen olnud väga leplik ja madala enesehinnanguga. Ma ei arvanud, et minu jaoks on kättesaadavad erilised kõrgused või paradiisid. Kui ma aastal 1976 esimesel katsel ei saanud lavakunstikateedrisse sisse, aga poole aasta pärast sain tänu juhustele tööle Draamateatrisse inspitsiendina. Ma arvasin siis, et see on õnne tipp. Töötada teatris. Ma ei käinud esimene nädal söömas ka, oled laval ja nuusatud neid seinu. Milline ajalugu ja siis jagada oma tööruumi Ita Everiga, Mikk Mikiveri, Velda Otsusega, Eino Baskiniga või Kibuspuu ja Krjukoviga. See oli müstiline. Teisel katsel ma sain lavakasse sisse, kuid see poolteist aastat inspitsiendina andis mulle julgust, et ma võin veel siiski unistada.

Astud sa sellel ajal ikka kuuse või kirjatoojana lavale ka?

Ikka. Esimene lavale astumine oli massistseenis talupoisina „Kõrboja peremehes“ Raivo Trassi lavastuses, kus Helle Meri ja Hans Kaldoja mängisid peaosi. Mind võttis tööle Merle Karusoo, kellel oli inspitsienti vaja sest Eino Baskin oli Malle Pärnale tite teinud ja see läks dekreeti (muheleb salapäraselt). Ma ei tea, kas Karusoo mäletas, et ta ei olnud mind lavakasse vastu võtnud. Küll ta mäletas. Karusoo lavastas siis „Harold ja Maude“, kus ma pidin oleme stand-by valmis tekstiraamat käes proovis kogu aeg vajalikku teksti andma. Ma jäingi dubleerima ühte pisikest sutsu psühhiaatrina seal lavastuses. Kavalehel olin ka kirjas koos Konstantin Kaldiga, kes oli selline tõsine vanamees.

Kas rumal inimene on õnnelikum, sest tema unistused ei ole nii suured?

Õnnelikum? Idioot on päris õnnelik, käib kogu aeg ringi lõuad laiali. Õnne kvalitatiivselt mõõta ei saa, et minu õnn on õnnelikum kui sinu õnn või, et minu õnn on rohkem õnn. See on libe tee ja seda teha ei  tasu. Need meie ümber kisavad vanamehed on monopoliseerinud mitmed fundamentaalsed mõisted, kaas arvatud õnn.

Las need vanamehed praegu jäävad, ega nad too õnne kellelegi. Millised on sinu elu, peale teatri, õnnehetked olnud?

Mul on supersõbrad ja ellu on pakkunud mulle supersuguvõsa. Me oleme suguvõsa, kes on jõulud ja jaanipäeva alati koos. Kui me ei oleks sugulased, siis ma suhtleks nendega niisamagi. Me oleme Jaan Rekkoriga kälimehed, meie laste emad on õed. Me oleme Jaaniga parimad sõbrad juba lapsepõlvest peale ja kui ta vaatas, kui toreda naise mina sain, siis võttis tema õe ja ämm oli veel peamine, mis selle pere poole kosja minekul kallutas. Lisaks oleme me sõbrad kõigi lastega ja ma olen nüüd lõpuks parim sõber oma lahutatud abikaasaga, peale elu keerdkäikusid. Mul on lisaks vedanu, et ma olen elu mere ääres veetnud. Ma kord küsisin Valdur Mikita käest, et ma saan aru, et oled oma elu metsa keeranud ja ma saan aru, mida tähendab, kui hakkad värve kuulma ja helisid nägema, aga minul seostub see kõik merega, kas ma siis olen idioot. Ta ütles, et see võib nii ka olla, sest eestlasel on kas mets või meri. Tema on muidugi metsausku. Isa ehitas nõukogude ajal suvila kolmkümmend meetrit merest, siis veel sai nii ehitada. Selle sai ka hiljem tänu väiksele valele erastada. 2005.a torm viis küll uksed ja aknad eest minema, aga me leidsime need hiljem ülesse ja maja seisab ikka püsti. Aga istuda seal, teen suured uksed lahti, kaminas tuli praksub ja vahetad pilku mere ja kamina vahel või võtad hea raamatu. Minu meelest on see paradiis. Ma olen ju Tallinna poiss. Ema ja isa tulid Tallinna õnne otsima ja jäid siia pidama. Oleksin nagu vurle, kui tegelikult pärisorjalikust mentaliteedist võrsunud. Kui ma ei oleks seal Läänemaal nii palju olnud, siis ma arvan, et ma oleksin palju mõttetum ja pidetum. Mulle meeldib öelda, et ma olen Läänemaalt pärit. Läänemaalased on olnud kogu aeg veidi vabama mõttega. Võib-olla on siin segatud verd rohkem, ikka ju meremehi liikus, kes kaldale asja tegid. Kui läänemaalasel oli vaja mootorratas osta, siis müüdi seemnevili maha ja osteti ratas. Mulle meeldib selline muretus homse ees.

Oma etteastes või sõnavõtus ma ei teagi nüüd kuidas nimetada, sa olid jagasid rahvale õpetust, kuidas olla õnnelik. Kas sa oled endas varem ka tundnud sellist kooliõpetajalikku kutsumust?

Üldse mitte. Linnar Priimäe käest küsiti kunagi, et mis on õpetaja kutse. Ta vastas, et see on maailma enda sarnaseks tegemine. Aga see on küll viimane asi, mida ma sooviksin. Olge kõik minu sugused – sellist ülbust pole mul kunagi varem olnud. (mõtleb) Aga võib-olla nüüd kuuekümnendal eluaastal väheke siiski, sest mida muud ma siis teen. Ma ei soovi, et inimesed oleks minu sarnased, vaid ma toon ennast näitena. Kui mina tegin ratsionaalselt inventuuri sõnale õnn, võtsin õnnetunde ja otsustasin olla õnnelik. Kui mina suudan mõelda ennast õnnelikuks ja ma pean olema õnnelik, kui ma võtan oma elu üksipulgi lahti ja vaatan, mida elu mulle pakkunud on. Mul ei ole teist valikut, kui olla õnnelik. Proovige teie ka. Ma ei paku valmis retsepti, aga ma pakun meetodit. Mulle selline lähenemine sobis, äkki sobib kellelegi veel. Istuks korraks maha, ei tormaks hommikus õhtuni ja mõtled, mis on mind õnnelikuks teinud ja kuidas ma sellesse suhtun.  Mul ei ole tõemonopoli, kuid äkki see sobib kellelegi.

Sina oled enda jaoks sellise teadliku inventuuri teinud?

Ma ju seda räägingi sulle. Minu sõbrad, minu pere, minu hetked elust. See kõik on õnn.

Aga äkki ikka üks miljon veel on õnnest puudu?

Ei-ei. Ma usun endast targemaid inimesi ja teadlased on kindlaks teinud, et rikkuse suurenedes õnnetunne ei kasva enamusel meist. See on fakt. 80% eestlasi on juba saavutanud sellise taseme, et rikkuse suurenedes õnnetunne ei kasva. Veel suurem auto, veel suurem korter, veel raha pangas seismas, kuid õnnetunne ei enam ei kasva. Selleks on vaja muid narkootikume, mida maailm on täis ja mis on tasuta. Arenda ennast ja laienda oma naudingute piire.

Kas inimesed ei oska märgata seda head, mis neil olemas on? Ei tunne oma õnne ära.

Ei oska vist jah. Selles on süüdi kapitalism, sest sa ei tohi kunagi rahul olla, sest muidu majandus ei arene.

Ma olen selles sinuga ühte meelt. Osta, osta, osta. Kui oled ostnud ühe arusaamatu vidina, siis selleks, et see esimene töötaks päriselt, osta veel teine vidin, mis kõige paremini töötab kolmanda vidinaga koos ja kui sa nad kõik ära ostad, siis oled sa õnnelik. Muutud ostuorjaks.

Ma saan aru, et meie majandus muidu ei toimi, aga sellega ei saa hulluks minna. Öeldakse, et kes minevikku ei mäleta, see elab tulevikuta, kuid mulle tundub, et kes minevikku ei mäleta, see elab olevikuta. Sa elad tuleviku nimel, kui sa ei mäleta minevikku ja siis on sul olevik, mis tundub väga ebarahuldav. Mõtled, et kunagi ja kuskil on parem. Toon näite. Inimesed igatsevad suve. Lõpetage ära see suve igatsemine. Tuleks suvi, tuleks suvi, tuleks suvi. Siis on kaks nädalat leiget ilma ja jälle tuleks suvi, tuleks suvi, tuleks surm. Ära torma ja naudi tänast päeva, naudi tormist sügist või külma talve. Naudi, sest see võib sinu viimane olla. Edasi, edasi, edasi. Seal edasi pole midagi sellist , mida siin täna juba ei ole. Sinu elu on määratletud ja lõpus on igal juhul surm. Vaata ringija naudi oma elu.

Inimesed on oma vanuse suhtes kõige enam mures, et peeglisse vaadates kaovad nooruse unistused ja muretus. Inimesed tahavad seda ju igavesti alles hoida.

Aga milline on alternatiiv. Vaimuhiiglase Maimu Bergi käest küsis üks naisteajakiri, et kas te kardate vananemist ja Maiu vastas ebaviisakalt küsimusele küsimusega, et mida te alternatiiviks pakute noorelt suremist. Algul mõtlesin, et see on kalambuur, kuid siis taipasin, et see valik ongi nii lihtne. Kui sa kardad vananeda, siis pead noorelt surema. Noorus on kingitus, aga vanadus on saavutus. See on tehtud ja tehke järgi.

Kas inimesel, kellel on kõik olemas, on ka nõrgemate suhtes kohustusi?

Ma arvan küll. See oleneb muidugi ka inimest. Valdav mentaliteet on muidugi see, et inimesi häirib, kui keegi on neist rikkam. Mind see ei häiri. Mind häirib, kui inimesed on minust vaesemad. See häirib, sest mul on elus kohutavalt vedanud. Mul on saanud osaks suurim õnn, mis inimesel elus võib osaks saada ehk mul on õnnestunud oma ainsast hobist elukutse teha ja ma olen alandlikult tänulik selle eest. Seda teadvustades on isegi halvas tujus olla ebaviisakas. Selle eest peab olema tänulik, sest elu oleks võinud ka hoopis teisiti minna. Minu kolm aastat noorem vend on juba kümme aastat surnud. Ta ei leidnud kohta elu, ei leidnud pidet, kuigi oli särava vaimuga tüüp. Miks poisid kukuvad koolist välja ja satuvad pahatihti vangi? Meil ei väärtustata seda haridust. Haritud mees on pehmo. Meie ringkonnas küll, aga räägi kalevipoegadele, et oleks võinud koolis käia, et ei peaks olema praegu majanduspagulased.

Teatrikuu on käimas. Räägime teatrist ka. Eestlased on maailma kõige teatrisõbralikum rahvas. Ometi  on ka siin neid, kes teatrisse ei satu.

See hakkab koolist peale, kui tekitatakse harjumus ja juhatatakse inimene sinnani, et ta ei karda enam teatrit, et ta ei arva, et see on midagi keerulist, et ta ei arvaks, et ta on liiga rumal teatri jaoks. Ma usun meie kooli, mis on maailma tasemel ja läheb veelgi paremaks. Tarbimisharjumused tekivad seoses haridusega. Igasugune radikaalne populism kaotab oma taimelava, kui inimesed hakkavad ennast armastama ja saavad osa sellest, mida maailm neil pakub, kaasa arvatud teater.

Kas uudishimu on sinu jaoks edasiviiv jõud?

Ja. Ma olen pannud tähele, et saa hakkab aastatega atrofeeruma ja seda peab hoidma tahtejõuga elus. Ma vaatan enda pealt, et ei viitsi enam käia teatris. Tean kõiki näitlejaid, lavastajaid ja autoreid. Tavaliselt kujutan juba ette, mis mind ees ootab ja kui etenduse ära näen, siis võin öelda, et oligi nii, nagu ma arvasin. Mulle kohutavalt meeldib, kui mulle midagi meeldib. Ma ei väsi vaimustumast inimesest. Ma võin lõputult jalutada võõras linnas ja ringi vaadata. Ma ei kasuta võõrastes linnades kunagi taksot või metrood, kui on vaja kaugemale minna, ma hakkan varem minema ja imetlen inimese loodut. Issand, kuidas nad selle peale tulid, et siia selline maja ehitada. Ma võin inimesest lõputult vaimustuda. Tema jaoks pole miksi võimatu.

Teater on oma alguse saanud usurituaalidest. Palju neid rituaale veel tänapäeval alles on?

Vaadates kui usuleiged me oleme … ma ei tea. Mulle meeldib mõelda, et teater võiks kanda meie jaoks sellist funktsiooni nagu teiste rahvaste jaoks on religioon. See ei ole muidugi originaalne mõte ja sellega on mänginud paljud teatritegijad. Me oleme teatriusku. Teater toimib samamoodi kannatuslugudel, nagu kirik elab Kristluse kannatuslool. Me mängime igal õhtul tragöödiaid, sest komöödiagi on teise inimese tragöödia, mida meie pealt vaatame. Me lunastame sellega midagi või õpetame või anname jõudu, et teistel on veel hullem või teised on samasugused või temagi seal tunneb üksindust ja piina ja muret, et ma olen ka üksi, aga mitte üksi üksi. Seal on mingit solidaarsust. Teater pole õhtukool, ta õpetab ikka südame kaudu, nagu kirikki. Faktiteadust saab lavalt vähe. Tom Stoppardi puhul käivad need asjad muidugi käsikäes. Aju saab mõteainet ja emotsioonid möllavad ka. Tema on geenius. Ega siis teatris ei pea aju välja lülitama, sest mõtlev inimene on kohutavalt huvitav laval ja kui ma olen valmis kaasa elama ja kaasa tundma nendele tegelastele laval, see on elamus. Ega siis ainuke action pole see, kui laval üksteist vikatitega taga aetakse. Vaimne action on sama põnev jälgida.

Kas vaatajad on sind nende saadud emotsioonide eest ka tänanud ja andnud otsest tagasisidet?

Jaa, ikka. Selle sama formaadi puhul, kus ma käin inimestega rääkimas oma mõtetest. Need on ju lihtsad mõtted, aga kontsentreeritult kokkupanduna on äkki võimalik ennast õnnelikuks mõelda. Nii palju on ju mõtteid sotsiaalseid reegleid, mis ei oma sügavamat sisu ja mis on väga stressi tekitavad. Siis on hea, kui keegi need lahti arutab. Mul ei ole seal ette antud teksti, on kõll teemad, mida ma sõnastan igakord uuesti. Ma ei arvanud, et ma kunagi sellise avantüüri peale lähen. Mu lavale minekut õigustab see, et minu sees toimub tegevus. Sa ju tead ise ka , kui tähelepanelikuks muutub saal, kui näitleja unustab teksti ära, sest see on ehtne emotsioon ja vaataja tabab selle alati ära. Seepärast, kui ma lähen rahva ette, sõnastan ma oma mõtted just siin ja praegu, need on unikaalsed ja kordumatud. Inimene mõtleb ju ka rääkides, arutledes, kui minu sees podiseb ja vahel ma muidugi punastan, kui saan aru, et olen rääkinud mingit lollust. Tagasi seda enam ei võta, aga rahva jaoks on see põnev. Vahel vaidleb publik vastu või ma vaidlen endale ise vastu. Seda on juhtunud küll, et hakkan rääkima mõtet, mille peale arutelu ise ümber lükkan.

Sa oled rohkem tuntud komöödia näitlejana. Kas kahjuks või õnneks?

Vist ikka õnneks. Paljudel näitlejatel on omad rollid, millega neid seostatakse. Ervin Abel oli Kiir ja Sulev Nõmmik Kärna-Ärni. Mul on Ivan Orav, kes alguses oli füüsiliselt midagi sootuks erinevat, nüüd muidugi enam mitte nii väga. See on kindel roll oma kindla kostüümi, rääkimisviisi ja plastikaga ja seepärast pole mul muid rolle mängides kunagi olnud probleeme sellega, et mind võetaks Ivan Oravana. Ma saan olla ikka mina ise ja see annab mul võimaluse probleemideta astuda lavale ka teistes rollides. Ma väga valin seltskonda, kelle ette Ivan Oravana astuda. See ei saa olla suur saal ega suur seltskond. Nad peavad olema fännid, kes on valmis kuulama tund aega Ivan Oravat. Nad peavad mind veenma, et nad tõesti tahavad seda. See on tegelikult raske roll. See on heietamine. Kogu see vana inimese tempo, mis sobivas seltskonnas võib hästi peale minna. Tehke pakkumine.

Oleme küll sellest juba rääkinud, aga mis sind tänasel päeval rõõmustab?

Mind rõõmustab, et Eestil on nii hästi läinud. Ma poleks iial uskunud, et Eesti Vabariik taastatakse. Ma olin kindel, et mina suren  teenilise kunstitegelasena Viktor Kingisepa nimelise Draamateatri laval Breznevit mängides enne oma 60 sünnipäeva. Mind rõõmustab, et ma olen nii palju näinud. Kust me tulema hakkasime ja kuhu me jõudnud oleme. Eesti riik ei vaja kapitaalremonti. Postsovietlikest riikidest on meist eespool vaid Sloveenia, kes elasid juba varem paremini. Me elame hetkel sama hästi kui Kreeka või Portugal. Meie elatustase tõuseb, aga rikkuse suurenedes õnnetunne ei suurene. Ma võingi seda kordama jääda, et see jääks meelde ja inimesed võtaks selle omaks.

Mis sind tänasel päeval häirib?

Vanasti öeldi, et noorus on hukas, aga tänasel päeval peaks ütlema, et vanamehed on hukas. Tõsiselt. Raugad on täiesti hukas. Nad on metsikud, kontrollimatud, märatsevad, huligaanitsevad, miski pole neile enam püha meie tänases riigis. Nad on mässumeelsed. Noored käituvad täiesti korralikult nendega võrreldes. Mul on paljude oma põlvkonnakaaslaste pärast häbi. Nii palju kurjust , vihkamist, agressiivsust ja machokultuuri. Taevane arm, kuhu me jõudnud oleme. Aga samas on tore, et kõik saavad ennast välja elada. Ma usun meie kooli ja nooremat põlvkonda ja Eesti tulevik on siiski kindel. See raukade halvatus tuleb vahepeal üle elada. Eesti rahvas ei ole kunagi nii hästi elanud, kui me tänapäeval elame. Olgem selle üle õnnelikud ja ärme võrdle ennast Donald Trumpiga või kellega iganes. Kõik on alasti olles samasugused inimesed.

Sügav kummardus.

Mõtisklused minu laulude tekstidest

SÕDURIMARSS

Sõdurid kõnnivad sügise saabudes

Kodu neist kaugele maha on jäänd

Read aina liiguvad sügavas vaikuses

Koormast on väsinud külmunud käed

Kodu mu kodu mu kodumaa hea

Kodu mu kodu sind kaitsema pean

Puult langevad lehed kui lahingu lõppedes

Oks lahti sind laseb, tuul kaugele viib

Oled neist üks, hulga sees sammudes

Iial ei tea mil void langeda nii

Kodu mu kodu mu kodumaa hea

Kodu mu kodu sind kaitsema pean

Mäletan täpselt kuidas see tekst sündis. Lugesin eesti autorite isamaa luulet ja arutlesin endamisi, et miks mina alati armastusest kirjutan. Võtsin pastaka ja kümne minutiga sündis koos meloodiaga paatoslik tekst. See on ka ainus omalaadne.

Hiljem on tuttavad sõjaväelased tunnistanud, et olukord ja mõtted on tuttavad, kuigi ma ise pole sõjaväes käinud. Olin ülikoolis ja sellel ajal see vabastas sõjaväest. Sellega seoses oli veel üks koomiline lugu. Võtsin ülikoolist akadeemilise, mis tähendas, et õpingud nagu katkesid ja sain kohe ka sõjaväe kutse. Tollal käsi asjaajamine veel paberil ja suured organisatsioonid ei suutnud teienteisega operatiivselt suhelda. Ühel päeval sain telefonikõne “Õhtulehest” ja uuriti, et kuidas on elada tagaotsitavana. “Mis mõttes??”, olin hämmingus. “Teid otsitakse taha seoses sõjaväest kõrvale hoidmisega”, vastati ajalehest. Ma polnud sellest tõesti enne kuulunud ja kummaliseks tegi olukorra veel seegi, et olin igal hommikul Kanal2 hommikuprogrammis otse-eetris. Vist siis ei tahetud väga leida mind. Hiljem sain paberid korda ja rahu majja.

Võib-olla sellepärast ka olen suhtunud skeptiliselt Eesti kaitsevõimesse. Mis ei tähenda, et Eesti või eestlased ja meie tulevik mulle kallid ja olulised ei oleks. Eestis on viimasel ajal kombeks, et kes kõige kõvemini karjub, selle tõde on kõige suurem. Aga vaatamata sellele, et ma sellest igal sammul ei pasunda, on Eesti tulevik mulle oluline. Olen kindel , et meie rahva ja riigi püsimiseks on sõjatehnika arendamise asemel palju olulisem meie keele ja kultuuri hoidmine. Elame kultuurikvaniteedi ajastul, kus raamatuid, filme, teatrietendusi tuuakse rohkem avalikkuse ette, kui neid tarbida suudetakse. Selles mõttes oleks ju kõik nagu hästi, aga koguste suurendes kannatab kvaliteet. Minu meelest ei ole see pikas plaanis hea, sest koos kultuurikvaliteediga langeb ka publiku kvaliteet. Ah, kuhu võib jõuda mõtiskledes ühe isamaalise luuletuse teemadel.

HOMMIK SINUGA

Kell on kaheksa, sa oled juba köögis

Laud on kaetud, kohvi aurab pliidi peal

Veidi veel ja siis sa mulle hõikad

Tule sööma, aeg on ärgata

Küll kostub armsalt tuppa sinu kutse

Ma sulen silmad ja teen , et magan veel

Sest siis sa tuled, istud voodiserva

Ja mind kuumalt suudled otse huultele

Igal hommikul tõusta sinu kõrval

Igas hommikus näha ainult sind

Igal  hommikul sind tänan ma

Et armastus on üles leidnud mind

Siis tekiserva panen sinu ümber

Su jahe õlg mind õrnalt puudutab

See hetketunne võiks igavesti kesta

Ja kohvilõhn las jääbki hõljuma

Antud laulutekst on sündinud igatsusest. Me oleme oma unistustes loonud täiusliku suhte, mille poole läbi elu partneriga koos kulgeme või mida me otsime vahetades partnerid nagu sokke. Vähesed õnnelikud leiavadki täpselt selle, kellest noorena und on nähtud. Mõistlikud paarid suudavad oma unistusi kaaslase omadega kohendada, jättes alles olulisima. Halvimal juhul nõutakse unistustele vastavat käitumist riiu, sõimu või isegi peksuga. Nii pole see aga võimalik. Sõim on nõrkuse ja teadmatuse märk. Mul on tunne, et vahel teeb head unustada oma isekus ja astuda samm lähemale oma kaaslase unistustele. Kas talvine pime aeg ei ole mitte parim oma lähedasi rõõmustada ja miski ei rõõmustaks neid rohkem kui ühe väikese unistuse täitumine. Minule endale meeldib hommikuti kaasale omletti teha. Ta on sellega nii harjunud, et see on muutunud nagu juba kohustuseks. Ometi suudab ta oma säravate silmadega sõnadeta nii tänada, et järgmisel hommikul viin talle ikka kohvi ja omletti voodisse. See on meie väike omavaheline rituaal. Tihti kipuvad soovid omandama nõudmise sisu, aga soovi täitjal ei tohi jääda muljet et teda kohustatakse millekski. See peab olema rõõm saajale ja andjale. Väga tihti ootame me teistelt rohkem, kui me ise suudame vastu pakkuda. Kui ma jagan kellegagi oma elu, siis ei saa ju minu soovid ja unistused olla tähtsamad minu kaasa omadest. Kooselu on ühine rännak unistuste poole, kus tuleb võrdselt anda ja saada. 

AKNAL OOTAN

Istun aknal, päev loojumas juba

Läbi kärbsemusta pilk on teel

Istun vaikselt , hämar mu tuba

Kuid sind ei ole siin  veel

Ootushetk hinge rahutuks muudab

Kell tiksub, ei seisma ta jää

Üksi olla ma täna ei suuda

Ei teelt kosta tuttavat häält

Ilma sinuta uni ei tule

Voodi tehtud , ta ootab meid kaht

Aknaklaasile surun ma huuled

Ootan sind, ma olen öövaht

Igas hetkes on killuke ootust

Istun siin , mis tuleb ei tea

Kas teelt oled eksinud sootuks

Või veel tööl sa olema pead

Pöörab teele üks tuledevihk

Ma tunnen, ma tean seda häält

Ma tõttan ja avan sul ukse

Suudlus aknaklaasile jääb

Ma elan oma Sääsküla majas, mis hetkel on mattunud lume alla. Tee on mattunud lume alla ja aknast välja vaadates on kõik valge. Ometi vaatan ma teele ja loodan, et nendele tuisuvaaludele tekivad rattajäljed. Pea-asi, et tee nii täis ei tuiska, et autoga läbi ei saa. See võib juhtuda varsti. Oleks ainult , et TEMA enne siia jõuab. Temaga koos võiks ma olla lumevangis päevi või kuid. Nii ma istun taas akna alla, kirjutan ja heidan aeg-ajalt pilke teele. Mulle väga meeldiv Heino Laiski üks mõte. Vaid armastades oled sa täielik, sest emmates oma kallimat näeb tema sinu selja taha ja sina näed tema selja taha ja kui ma usaldan tema nägemust sama palju kui oma enda nägemust, siis on minu muidu 180 kraadine vaade 360 kraadi ehk täiuslik. Aga see on võimalik ainult armastades.

Ma tahaks olla kogu aeg oma armsama juures olla tema kõrval ja näha teda naeratamas. Mulle naeratamas. Muidugi tekitavad lahusoleku päevad pingeid ka meie vahel. Pere peab olema koos ja ühises rütmis hingama. Imestan inimeste üle, kes suudavad nädalaid välismaal töötada ja olla eemal oma perest. Mina igatsen juba peale kahte tundi. Kuidas küll inimesed oma elu niimoodi sätivad ja millist pereelu nad elavad. Kuidas on see võimalik? Üksi raha ei suuda asendada mulle hetki oma laste ja kaasaga. Kõik inimese arengus ja elus algab kodunt. Seepärast peab pere olema tugev ja ühtehoidev. Ema on lapsele maailm ja täiskasvanuna on maailm inimesele ema. Ehk meie suhtume täiskasvanuna maailma sellisena nagu meisse suhtuti lastena. Kas meid armastati ja hoiti või tõrjuti ja kiusati. Auto tuleb mööda teed. Lähen lükkan ruttu labidaga tee sisse. Maailm on jälle korras, naeratus suul ja igatsus kadunud.

AASTALÕPULAUL

Kaugel eemal siit,

Seal kus silmapiir

Lumevaiba all,

Seal on tare sügaval

Tean, et aasta lõpu eel

Viib mind sinna tee

Kuu käib kõrgel tuletab meil meelde

Keegi kuskil üksi veel

Aeg on läinud, lootus siiski jäänud

Keegi on ta juurde teel

Tares ahju all,

Põleb tuli praginal

Soojust otsib hind,

Kodus sulgub aastaring

Tean, et aasta lõpu eel

Viib mind sinna tee

Kuuluvustunne. Tunne, et kuulud kokku, nendega , kes jagavad sinu mõtteid ja tundeid. Teadmine, et sa pole üksi. Teadmine, et ka raskel ajal on olemas sinu ümber inimesed, kes on valmis abikäe ulatama. Kuskil on koht, kuhu minnes saad tagasi kaotad jõu. Lapsepõlvekodu, kus oled veetnud oma kõige õnnelikumad hetked enne seda kui hakkasid muretsema. Muretsesid kodu ja auto, siis kaasa ja lapsed ja siis muretsed kõige selle pärast. Naer kaob. Laps naerab päevas kuni 300 korda. Täiskasvanu kümme korda vähem. „Mida ma naeran, kui pean muretsema,“ olen saanud vastuseks küsimusele, et miks sul, hea inimene, olek nii tõsine on. Lapsepõlves polnud sõprade leidmisega mingeid muresid – need, kes õue peal olid, need sõbraks said. Täiskasvanuna hakkab inimene põdema, et nii ei tohi ja nii ei sobi ja see pole viisakas. Miks ei või suur inimene astuda teise juurde ja öelda „Ole minu sõber. Ma kuulan sind ja sa mõtled minu mõtteid“. Nii ei sobi. Tihtipeale on isegi pereringis mõnel raske tunnistada, et pere on tema suurim armastus. Minu tütar õpib Tartus ja elab üksinda korteris. Käib koolis ja läheb koju, õpib koolis ja õpib kodus. Meil on omavahel üks tore komme. Igal õhtul ta helistab mulle. Mõnikord räägime pikad jutud maha, teinekord ainult mõne minuti. Kuidas päev möödus, kas tervis on korras, kas kodu on korras. Ma tahan, et ta teaks, et olen tema jaoks alati olemas. Iga kord kõnet lõpetades, ma ütlen, et ma armastan teda. Ja armastangi. Nendest kõnedest on saanud minu päeva oluline osa, et teinekord kui töö pärast pole võimalik rääkida, on enne uinumist tunne, et midagi on puudu. See on minu jaoks ja minu meelest elus kõige tähtsam – kuuluda kokku.     

SINA JA MOOS

Hommik käes, ma arkan sinu embuses

Päiksekiired kõditavad pead

Hirmus küll, kuid kahjuks pean ma lahkuma

Minust jääd sa voodi lebama

Päike paistab taeva serval

Rõõmu kõigil kingib ta

Olen üksi sellel välja

Rõõmust hüüan ma

Üle välja jooksen, käes on rõõmupäev

Minu ümber olid sinu käed

Tean, et kodus ootamas on minu moos

Tühine on selle kõrval iga poos

Päev kiirelt looja läeb

Moosi süües möödub aeg

Sinu poole sammud sään

Ikka laulan ma

Sina ja moos, sina ja moos

Sina ja moos, teid naudin koos

See tekst ja laul on sündinud koostöös Andresega u 1996. See oli aeg, kui muusikas valitses JAM ja ansambli nimest lähtuvalt nimetati magusimalaid laule moosilauludeks. “Sina ja moos” on otsene paroodia sina-mind-mina-sind stiilis tekstidele. Lugu on tehtud ühe ropsuga väikese lustaka peo käigus Lai tänava maja klaveriklassis. Imelik, mis asjad on kõik elus meelde jäänud. Hiljem laulsin seda lugu siis ka El Cumbaga.

Aga kui siis nüüd mõtiskleda, siis on huvitav, kuidas armastus on vanusega koos muutunud. Noorena oli armastus lustakas, isegi kelmikas, ei mingit valu ega kahetsust. Vanemana on armastus muutunud valulisemaks. Kas see on sellest, et nooruses on unistused ja kristallselged kujutlused, milline üks õige armastus olema peab, aga aastatega koos unistus mõraneb. Tundub, et unistusel polegi lootust täituda, sest aega jääb järjest vähemaks. Muidugi lämmatab romantika ka argihallus ja igapäeva probleemid. Puud tuppa prügi välja, lapsed kooli, söök valmis jne. Õhtul istud siis voodiserval ja teed selle romantika kiirelt ära. Olen kohanud vanemaid inimesi, kes on oma unistustest kaugele läinud ja seepärast elus väga kibistunud. Seda kibestumist elatakse siis välja noorte peal, kelle elus on veel kõik võimalik. Oma valesti elatud elu pärast ei maksa teisi süüdistada. Oma enda valedes valikutes oleme ikka ise süüdi. Seepärast andestage iseendale oma vead ja elagem siiski õnnelikena, sest õnn on ülim eesmärk, mille poole püüelda ja seda teed ei maksa korraksi katkestada.

VEEL ÜKS KORD

Sa jätsid mind üksi

Mu meel on nii kurb

Ei mälestust miskit

Jäänd sinud mu arm

Taevas lendavad linnud

Taevas linde on täis

Hinges torgivad pinnud

Olen armastust täis

Veel üks kord mind suudle sa

Ja siis jälle naerata

Su silmad täis sära

Muu kõik tühine näib

Keset pidu ja kära

Järsku oledki läind

Palun ära must lahku

Sa oled nii hea

Ilma sinuta jahtun

Ja kaineks saab pea

Veel üks kord mind suudle sa

Ja siis jälle naerata

See laul on üks kummaline laul. See laul valmis umbes 1995.a kui ühise lustimise käigus Andres Määr mängis klaveril loo põhikäiku ja iseenest hetkelise improvisatsiooni käigus sündisid ka sõnad. Tahtsime teha nii maguslääget laulu, et endal oleks ka paha ja algul sai teda sellisena ka esitatud. Kuid juba siis tundus, et see pole päris see. Andsime laulule rokiliku seada ja laul hakkas elama ja ilmnes, et tegemist on päris hea lauluga. Nalja tegemise perioodil tundus väga hea ideena minna telesaatesse “7vaprat”. Selleks tuli lugu salvestada. Raha meil ei olnud, kuid kraapisime koolis kamba peale nii palju kokku, et saime Heini Vaikmaa kodustuudios kaks tundi tööd teha. Lugu valmiski kahe tunniga. Seda on muidugi seades ka kuulda. Saatsime loo telesse ja meid kutsutigi salvestusele. Oli talvine päev ja unustasin kingad maha. Kobakate talesaabastega tundus ka veider laulda ja seepärast tundus parima lahendusena minna laale paljajalu. Kummalise seigana on see paljudel  inimestel tänaseni meeles, kuigi lugu ennast enam ei mäleta. Kuna loos midagi eriti ei toimu, siis tegime nagu väikese lavastue ka ja koolivennad istusid nurgas luues mulje restoranist, kus üksik akoridonist mängib ja laulja laulab. Poole laulu ajal tundus seismine kuidagi nõme ja hakkasin tantsima. Täielikku improvisatsiooni on neis liigutustes näha. Igal juhul saime edasi ja see hämmastas meid sügavalt. Ühtekokku olime tabelis vist isegi 3 nädalat. See oli kaugelt rohkem kui arvasime.

1996.a osalesin laulukonkursil ”Kaks takti ette” ja otsustasin laulda seal sedasama laulu. Seal tegi Antti Kammiste ansambel loole väga laheda saate. Olen seda hiljem küll näinud, kuid ei mäleta kus. Ka selles saates pääsesin finaali, kus võitjaks tuli “Nukukuse” laulja Tiiu.

Kui ma seda laulu ka tänapäeval vahel laulan, siis pean tunnistame, et see on üks minu lemmiklaule. Ja kui ma naisest lahku läksin ja pidin seda laulu samal õhtul laulma, siis tõmbas ka endal pisara silma. Aga hea laul parandab inimhingehaavad ja nüüd olema Triinuga jälle koos ja see laul kõlab hoopis teisiti.

KADI LAUL

Ma lähen üksi üle jäätund järve

Ja järsku tunnen jalge alt kaob pind

See hirmutunne kõditas mu närve

Ta paisand jääle kummuli on mind

Kuid sinu poole ikka aina tõttan

Ka roomates ja nina muda sees

Mu jalg su poole nõnda kiirelt ruttab

Sest hing mul armastusest keeb

Ja  sinust õhkab isemoodi sooja

Sa liibud vastu kaela nagu sall

Ma olen otsind sinu hingesoojust

Kuid see käest kaob kui kummipall

Me arvamused ammu lahku läinud

See jätnud haavad sügavele hingesse

Ka need, kes meist on külmalt mööda läinud

On jätnud jäljed me elurööpaisse

Suhteliselt halb tekst, kui jätta viimane salm lugemata. Kuid selle laulu juures on olulisem hoopis selle sünnilugu. Istusime ülikooli ajal sõber Andresega minu ühetoalise korteri lahtise akna all ja mõtlesime, mida kinkida kursuseõele, kes oli meid oma sünnipäevale kutsunud. Raha oli meil täpselt ühe viina jaoks. Ostsimegi siis viina ja mõtteid mõlgutades jõime selle kahe peale ära. Nüüd oli tuju hea aga kinki ikka mitte. Hea tuju lainel otsustasime teha neiu Kadile laulu. Mina panin esimesed sõnad paberile ja Andres hakkas minu ema akoridioniga kohe meloodiat mängima. Lugu sündis imbes poole tunni jooksul. Viimane salm, mis sai ka refrääniks, sai inspiratsiooni Karl Ristikivi luuletusest “Ka sisaliku tee kivil ...”. Laulsime siis seda lahtise akna all, kui korraga läks üle hoovi vastasmaja aken lahti ja meile naeratati hambutut naeratust. Vanem ja ilmselgelt svipsis naisterahvas pöördus meie poole üle õue hõigates, “Poisid, kas seltsi pole vaja. Tulen kohe sinna”.  Saime aru, et viimane aeg on kiirelt lahkuda. Aeg oli juba vahepeal õhtusse jõudnud ja õues hämardus. Kõndisime neiu majani ja teades, kus umbes on tema aknad, lõime sisehoovis akordioni saatel laulu lahti. Häda oli aga selles, et neiu elas viiekorruselise maja kolmandal korrusel. Lahti ei läinud ainult mitte neiu aken, vaid kõik aknad ja kõrget muusikakunsti mittemõistvad majaelanikud kostitasid meid segamini eesti ja venekeelsete roppustega. Me laulsime siiski laulu lõpuni ja põgenesime koridori, kus meid salamisi tuppa juhatati. Pidu jätkus. Täna ma ei tea, mida Kadi teeb või kuidas ta elab, aga meie jaoks kannab laul ikka “Kadi laulu” nime.

Kui nüüd siis kiirelt sündinud suhteliselt mõtetu teksti üle arutada, siis elu on ring ja sa ei tea kunagi, millal möödanik sind taas kinni püüab. Ma olen kindle, et kõik see, mida me elus teeme, talletatakse kuhugi saatuse- või eluringi ja ühel päeval jõuab see taas sinuni, olgu siis tegemist hea või halvaga. Mõned ütlevad, et see on karma, teised, et saatus. Mina olen seda meelt, et õhus on energiad, mis talletuvad. Kui sina annad välja positiivset energiat, siis kiirgab ka sulle vastu positiivset energiat. Sama on negatiivse energiaga. Teiste inimeste energaid mõjutavad meid samamoodi isegi kui kohtutakse vaid korra. Sellest jääb jälg meie eluteele. Kiirgugem siis positiivselt, et maailm saaks meile positiivselt vastu kiirata.

UNISTUS

Kuskil kukub oksa pealt üks tilk

Kas puu sinu pärast valab pisaraid

Sinul peatub kuu kõikenägev pilk

Teab ta millest unistad

Üksi olles öö musta teki all

Pimedusest kostub mahe kellahääl

Ei märka sa et väike valge tall

Villamantli laotab ilma pääl

Unistus on suurem kui homne päev

Päevad läevad , kuid unistus jääb

Ja kuigi udu varjanud on sind

Su silmapiir on siiski kaugel ees

Sest avali on sinu puhas hing

Ja ainult armu õhkab südames

PÄEVA LÕPUKS

Ma nagu laev, mis liugleb üle vee

Kus on küll kapten , kes näitaks mulle teed

Või nagu laps , kes ärkab ülesse

Ta siiralt avatud on kõigil uuele

Üks päev on lõppend, algamas on öö

Meil tänu jumalal on tehtud päevatöö

Ma lähen sinna, kuhu tee mind viib

Kauge unistuste radedele siit

Kuid kuskil südames on väike salasoov,

Et homne päev tuleks ilusam meil veel

Vaid saatus teab kuhu homne tee meid toob,

Kuid loodan kohtuda ma teiega sel teel

Loen neid laulusõnu ja kohati on nad segased. Aga refrään mulle meeldib. Olgu meie elu milline tahes. Kes teeb 10 tundi rasket tööd ja teenib kopika või kaotab suurelt mängides börsil miljoneid või elab oma elu rahulikult palgapäevast palgapäevani. Kõik me unistame millestki veel enamast. Mis oleks kui ... ??? Mis oleks kui ma oleksin õppima läinud ... Mis oleks kui ma oleks abiellunud hoopis kellegi teisega ... Mis oleks kui ma võtnud pakkumise vastu ... Mis oleks kui ma elaks hoopis välismaal ... Uinudes muutuvad meie unistused tihti reaalseteks. Seal võid olla ilus ja armastatud, kangelane ja superstaar, aga võid olla ka armuke või varas.  Unenägudes võib leida ka vastuseid päeval vaevavatele küsimustele. Õhtul uinud teadmatuses ja hommikul on kõik selge. Ärgates tead, mida sa tegelikult tahad, kuid ärkvel olekus tõmbab inimene pidurit. Nii ei sobi ... aga kui see ei õnnestu .. mida teised arvavad.... Ja jäävadki ellu viimata unes nähtud lahendused. Inimeste elus on liiga vähe spontaansust, julgust  astuda samm kõrvale tallatud rajalt. Teha midagi pöörast. Ja nii inimene jääbki unistama ja ööd ootama, mis viiks teda hallist reaalsusest unistustemaale.

See on ju sinu elu, mida sa üks kord elad. Päevi sinu eluraamatus on piiratud hulgal. Kas saab siis neid päevi raisata tulutult. Unistused ei pruugi jäädagi unistusteks, tuleb astuda vaid esimene samm.

Jaagup Kreem „Vihkamine on sama, kui sa ise jood mürki ja loodad, et teine sellest ära sureb“.

Jaagup Kreem „Vihkamine on sama, kui sa ise jood mürki ja loodad, et teine sellest ära sureb“.

Hiljuti teatas President 2019.a Eesti Vabariigi teenete ordenite kavalerid. Nagu igal aastal tekitas see palju arutelusid. Oli poolt ja vastu argumente, miks see sai, aga miks see ei saanud. Ordeneid annab välja Vabariigi President ainuisikulise otsuse põhjal lähtudes talle saabunud ettepanekutest ja isiklikust sümpaatiast või maailmavaatest. Ordeni rinda sai ka muusik Jaagup Kreem. Kommenaatriumid lõid kohe kihama. Mille eest, mida ta teinud on? Tunnen Jaagupit juba liiga kaua. Kui täpselt öelda, siis 28 aastat juba. Jaagup on nagu sibul, kus karuse rokkari koore all on peidus veel mitu inimest. Eks siis tuleb Vabariigi sünnipäeva lähemalt uurida, mis kihid on Jaagupis peidus.

Mis medali sa nüüd siis said – kuld, hõbe või pronks? Kui ma telefonis sama küsisin, siis sa ütlesid, et sa said viienda koha mälestusmedali.

Pidi olema ju sõbralik jutuajamine ja veel ei ole ma mingit medalit saanud. Ma arvan, et meiesuguste valdkonnas on see ikkagi kuldmedal. Ma tean, et see oli paljude jaoks ebameeldiv üllatus ja sellepärast ei loe ma juba 2003. aastast netikommentaariume.  Las urisevad, kui tahavad. Mul ei ole sellest midagi. Ma ei tea, et keegi oleks kunagi hästi midagi kommenteerinud. Vihkamine on sama, kui sa ise jood mürki ja loodad, et teine sellest ära sureb.

Sa ei ole päris tüüpiline rokkar, sinus on olemas ka sotsiaalselt mõtlev kodanik.

Mis asi see tüüpiline rokkar on? Ma olen pereisa ja selles mõttes täiesti igav inimene. Aga tõsiselt rääkides, siis ma päris täpselt ei tea, mille eest ma selle tunnustuse osaliseks sain. Ma arvan, et see on kogu minu tegevuse eest kokku. Kindlasti on kaasa aidanud see, et ma olen olnud vabatahtlikuna 15 aastat Lastehaigla Toetusfondi nõukogu liige. See on päris pikk aeg. Heategevusega tegelen ma kogu aeg. Ma käin päris tihti tasuta esinemas. Kunagi oli meil kontsert pimedatele ja nende juhtkoertele. See oli heas mõttes päris naljaks, sest meie esinemisel ei ole kunagi varem publiku hulgas nõnda palju koeri olnud ja see oli väga armas.

Mida te Lastehaigla Toetusfondis teete?

Ma olen seal nõukogu liige ja anna oma panuse, et kaasa aidata raha kogumisele fondi tarbeks. Neid erinevaid mõtteid ja tegevusi on päris palju. Inimesed saavad kauplustes annetada, teatud toodete müügist teatud protsent läheb fondi jne. See kõik tahab korraldamist. Meie tervishoiusüsteem on veel väga lombakas ja paljud asjad jäävad raha puudumise tõttu tegemata. Eriti kurb on see, kui seda juhtub lastega.

Noorte jaoks on eeskujud ja mõttemaailma kujundajateks saanud meediatähed. Millegipärast ei austate enam õpetajaid või riigijuhte ja selle asemele on tulnud lauljad ja näitlejad, aga see on tohutu vastutus.

See on tänapäevase ultraliberaalse maailma süü. Kui lastel on kõigil oma õigused, aga keegi pole neil nende kohustusi tutvustanud, siis sealt lähevadki käärid sisse. Kui lapsed saadavad õpetaja p… või ütlevad, et minu isa on advokaat ja paneb su vangi. See on mure koht. Meil hakkasid ka keskkoolis tunnid nii, et kui õpetaja astus klassi, siis tõusid kõik püsti ja jäid vait. Olid vait ja õppisid, tänapäeval panevad kõik oma nutitelefonides Candy Crashi või mida iganes. See on kurb tõesti, et austus õpetaja vastu on kadunud. Õpetaja on tulnud, et heast südamest lastele midagi anda, kuid saadetakse pikalt , sest doktor Google teab kõike. Sellest on kahju. Eks see kõik algab lastetoast.

Milline sinu lastetuba oli?

Isa oli mul kogu aeg tööl. Need olid õnnehetked, kui isal oli kolm nädalat puhkust ja Saaremaal sai teha koos päris asju. Tavaliselt tuldi õhtul koju, söödi ühiselt ja siis algasid uudised – eesti, vene, soome. Isa töötas ajakirjanduses ja meil lastesaateaega ei olnud, sest kogu aeg olid uudised.

Sinu suguvõsa on täis väga nimekaid loojaid. Kas enesetõestamisega on sul olnud selles seltskonnas raskusi?

Ega ma pole endale illusioone loonud. Paljud sugulased väga pikalt minu tegemisi ei aktsepteerinud. Kõik tegid midagi ja „see“ Jaagup teeb vist ka midagi. See oli nende jaoks hoopis teine maailm. Kohustusi pole mul olnud. Aga see, et ma pole laulnud, nagu Toe Dag või tänapäeva räpparid, kus öeldakse väga otse ja väga krõbedate sõnadega. Mina olen püüdnud oma keelt kontrollida ja vastutada selle eest , mida ma suust välja ajan. Eesti keel on minu jaoks väga oluline. Paljud on küsinud, et miks ma inglise keeles ei laule, aga eesti keel on nii mahlakas. Eesti keeles saab öelda nii hästi ja nii huvitavalt ja see on minu jaoks oluline olnud.

Sa oled teinud kaks plaati ka oma onu Juhan Viidingu lauludega. Milleks selline kõrvalhüpe?

Sest ma tahtsin vahepeal midagi muud teha. Ma mäletan, kui ma alles olin malevast tulnud, neliteist-viisteist aastat vana, ja oma esimesed katarriakordid selgeks õppinud ja rääkisin onule, et kihvt oleks tema laule laulda. Ta ütles, et väga lahe ja see oleks tore mingi kontsert koos teha. Eks ta oli kuulnud mind luulet lugemas. Luulet loen ma tänaseni kontsertidel suurima mõnuga. Võtan mustade kaantega raamatu lahti ja kuigi need luuletused on mul peas, siis tsiteerin neid ikkagi raamatust. Läheme nüüd Ott Leplandiga tuurile ja sealgi esitame ühe Juhan Viidingu laulu. Kõige ägedam on neid muidugi neid teha koos Tiit Kikase ja Taavi Langiga, kus kogu muusika on täiuslik.

Paljud on võib-olla unustanud, aga sa oled kirjutanud väga palju väga muusikale, mida Nukuteatris suure menuga mängiti.

Meil on praegugi Tiit Kikasega üks pooleli. Lubasime Hanna-Liina Võsa muusikalikoolile. See, mida ma Termikaga laval teen, on üks asi, aga tegelikult elab minu sees sügaval teatripisik. Esiteks on ju tore, kui noored tulevad teatrisse ja oskavad seal käituda. Et noori laval toimuvaga haarata, siis peab see nende jaoks olema põnev. Ma olen näinud etendusi, kus peale kümmet minutit valitseb saalis kaos. See pole tihtipeale näitleja või lavastaja süü, vaid pahatihti on materjal see, mis on lihtsalt igav, kust ei saagi midagi välja imeda. Kui kirjutad asju, mis endale meeldivad, siis reeglina meeldib see teistele ka. Lauludega on sama moodi. Kui lugu on valmis, siis ma tavaliselt oskan kohe öelda, kas sellest tuleb hitt või mitte. Kui kirjutad loo, mille peale ütled „Ah, käib ka. Päris normaalne“, siis tuleb sellest selline täitelugu. Me olem nüüd juba kolm ja pool aastat uut plaati teinud ja viis lugu on juba valmis. Täitelood olem kohe kõrvale pannud. Aga plaaditegemine pole meil tõesti kõige paremas tempos kulgenud. Eelmise aasta lugu „Loomade farm“ on siin enne valimisi ka palju tähelepanu saanud ja nii mõnigi poliitiline seltskond on palunud, et võiks seda reklaamides kasutada, aga ma olen kõigile ära öelnud.

Kas on asju, mida saaks Eestis teisiti teha?

On asju, mis minu meelest on väga ebaõiglased. Ma olen seda meelt, et tugevam peab nõrgemat aitama. Sotsialistidega ma samas ka päris ühte meelt ei ole. Ma usun, et inimesed, kes on ennast harinud ja täiendanud, pidevalt arenenud ja visalt edasi liikunud, siis neid ei tohiks karistada ja anda osa nende teenistusest poetagustele vendadele, kes pole elus tundigi tööd teinud. Kuigi paljudel inimestel on raske, siis pigem usun ma, et inimestele tuleks anda õng ja õpetada kala püüdma, mitte külvata neid kaladega üle. See pole aus. Teiseks ma ei saa aru, et kui erakond on MTÜ, siis miks mina maksumaksjana pean neile kõigile oma tulust maksma. Kui erakonnal on 5000 liiget, siis korjaku liikmemaksud kokku ja tehku sellega reklaame, mitte ei võta meie ühisest rahakotist, et siis tänavad plakateid täis kleepida, et kukkuvat krohvi näha poleks. Aga eriliselt käib mulle närvidele, kui räägitakse kuluhüvitistest. Ma lähen täiesti kärna, kui mõned sellid, kes saavad Eesti mõistes täiesti normaalset palka, siis korraga on nad otsustanud, et võtame veel lisaks. Selle juures on veel tore vabandus, et see on selleks, et korruptsiooni vältida. Kas pole tore, et seaduses on eeldus, et kui sinna püti juurde pääsed, siis pead kohe varastama hakkama. Kui palk on korralik, siis ei pea ju varastama.

Kas muusikaga saab maailma muuta?

Kindlasti saab. Ma olen elus saanud väga palju kirju, kus kirjutatakse, et mul oli raske lahkuminek ja mõtlesin, et ei jaksa enam edasi elada, aga kuulates neid laule, siis sain jõudu edasi elada ja leidsin uut tuge ja jõudu. See on suurim tänu, mida üleüldse saab muusikule anda.

Kes sa siis ise enda jaoks eelkõige oled – laulja, helilooja, luuletaja? Minu meelest sinu tekstid tõusevad küll keskpärasest kõrgemale.

Ma pole kunagi enda kohta öelnud, et ma olen muusik või laulja. Ma arvan, et ma olen päris hea frontman ehk liider. Ma olen enda ümber koondanud juba mitukümmend aastaid Eesti parimaid muusikuid. Kui mitte olla ülbe ja arvata, et oled sina ja siis on tükk tühja maad, vaid pidada oma kaaslastest lugu ja tihtipeale lükata nad ka endast ettepoole. See on liidri hea omadus.

Meil on käimas emakeele aasta ja sa tõesti laulad ainult eesti keeles. Kas sul pole tõesti olnud ambitsioone minna kuhugi kaugemale?

Need unistused purunesid mul juba kuskil Peda ajal ehk väga noorelt. Olen endale alati öelnud, et parem on olla Eestis number 1, kui maailmas 1765-s.  Meil on Termikaga väga hea minek olnud ja mingeid väsimuse märke pole praegu küll märgata. Meil on aastas umbes sadakond kontserti ja kõik saalid on alati puupüsti täis. Me pole endale teinud ka allahindlust. Meie show on poolteist kuni kaks tundi pikk ja seda iga reede ja laupäeva õhtu. See on väsitav, aga publikust tulev energia täidab uuesti sellise poweriga, et väsimust pole seni veel tundnud. Kuni on publikut, nii kaua on ka bandi.

Kas sa kirjutad oma laulutekste sahtlisse valmis, et neid ühel päeval siis välja võtta?

Mul on palju tekste valmis kirjutatud, kuid tänapäeval kirjutan laule ikkagi nii, et tekib mõte ja siis ma hakkan kitarriga vaikselt nokkima. Laulu juures on hästi tähtis, et laulus oleks alati mingisugune korduv ja haarav fraas, mis jääb kohe meelde, et inimestel tekiks mingi kujutluspilt. Tekstikujundid mulle väga meeldivad ja neid ma ikka kasutan. Laulud sünnivad ikka koostöös. Meie bandiliikmete muusikaline maitse on väga erinev, kuid kokteil täiendab teineteist. Demokraatia on väga halb valitsemise vorm, kuid siiski parim, mis seni leiutatud. Ma olen öelnud naljaga pooleks, et meil on bandis „valgustatud monarhia“, sest viimane sõna kipub ikka mulle jääma. Teiste ettepanekud on siiski alati teretulnud.

Kes on sinu enda suurimad usaldusisikud, kelle käest „valgustatud monarh“ nõu küsib? Kas kooliajast on jäänud tänaseni sõpru?

(Jaagup naerab. Tegelikult on kogu meie jutuajamine muigelsui ja sellisena tuleks seda ka lugeda) Neid inimesi ikka on. Jõekaldaga räägin ma ikka paar korda nädalas. Teatris ma enam ei tööta ja need kontaktid on jäänud väheseks, kuid alati on hea kokku saada. Koolikaaslased kipuvad kaduma, aga tekivad uued sõbrad. Ma olen tähele pannud, et kui on mingid pikemad projektid, siis tekivad päris head suhted. Mait Malmsteniga tutvusin ühes muusikaliprojektis ja tänaseni suhtleme rõõmuga. Tiit Sukakaga pole ma küll koos õppinud, kuid temaga suhtlen mootorrattamaailmas. Käime koos sõitmas. Tore on näha selliseid inimesi väljaspool nende avalikku elu, et nad on ka sellised tavalised inimesed nagu mina. Et nad pole mingid kujud, kes käivad kogu aeg kork suus ja harjutavad teksti. Täitsa tavalised normaalsed inimesed.

Mis sind elus kõige rohkem õpetanud on?

Eks elu õpetab. Tark õpib lolli vigadest, loll ei õpi üldse. Ma olen tänulik oma vanematele, et nad on lasknud mul vabalt kasvada, kuid nad on teinud mulle selgeks, kus süda on. Kui näed nõrgemat, siis mine ja aita. Ma arvan, et mul on hea süda. See on inimese juures üks kõige tähtsamaid omadusi üldse. Kui elad küüned enda poole, siis on endal vastik ja teistel samamoodi.

Sa oled lõpetanud Pedagoogilise Ülikooli kultuuriharidusteaduskonna näitejuhtimise eriala. Sa oled lavastaja. Sinu õlikooli lõputööks oli video sinu laulule „Torm“. Oled hiljem ka lavastanud.

Komisjon pani mulle selle töö eest nelja. Nad ei mõistnud, et suurt kunsti ei saa mõõta kilogrammides ja sekundites. Minu töö oli liialt lühike olnud. Eks ma ikka olen kogu protsessi juhtinud ka hiljem. Meil on see häda, et meil võtab kõik nii üüratult kaua aega. Nädalalõpul on kontserdid. Nädala sees on kõigil oma perekondlikud ja muud kohustused. Muidugi peaks midagi uut tegema, kuid hetkel on tööd nii palju ja vaena uus album vaatab, et jälle tehakse midagi muud tema arvel. Ma olen kontsertidel öelnud, et plaat saab valmis esimesel … esimesel võimalusel. Kuupäeva enam ei luba.

Mis sind tänasel päeval häirib?

Mind häirib, ja mitte sellepärast , et seda on popp öelda, vaid tõesti häirib, liigne nutimaailm. Kogu aeg tuleb infot nii palju peale, et inimestel pole aega süveneda. Ikka võtab keegi jälle telefoni kätte, et vaadata, mis seal sotsiaalmeedias toimub. Mina kustutasin eelmisel sünnipäeval oma facebooki ära ja kohe läks palju paremaks. Praegu oleks mul seda küll vaja, sest faceboook on ka väga võimas reklaamikanal. Mul oli seal 5000 „sõpra“, kelleni oli väga lihtne infot viia. Aga see suhtumine, et pean saama uudiseid lugeda, on häiriv. Käisin eelmisel aastal Saaremaal ja unustasin laadija koju. Kolm päeva olin ilma netita ja aju puhkas. Ma ei pannud raadiot ka käima, nii hea oli. Kõik kes tunnevad, et stress on nii peal, et võtan Delfi kommentaariumi lahti ja lajatan esimesel ettejuhtuvale, lülitage telefon välja, lõhkuge puid või lükake lund ja lugege teleka vaatamise asemel mõni hea raamat läbi. Kui sul on vaja midagi kommenteerida, siis tee seda vähemalt oma nime alt. Ma paneks kõik anonüümsed kommentaariumid kinni. Ma ei arva, et iga ühel on õigus suvaliselt oma viha välja valada. Sõnavabadus on see, kui sa oma sõna taga oma nimega seisad ja selle eest vastutad.

Mis sind tänasel päeval rõõmustab?

Rõõmustavad paljud asjad. Rõõmustab, et Laulupidu tuleb, sest Laulupidu liidab meid korraks taas kokku. Kurb on kui me kogu aeg teineteise kõride kallal oleme. Rõõmustab, et inimesed korraldavad kogu aeg midagi soovides muuta meie kõigi igapäevast elu paremaks. Kui minu poole pöördutakse, et Jaagup tule ja laula paar laulu millegi või kellegi toetuseks, siis ma lähen alati rõõmuga, kui aega ja võimalust on.

Millal ordeniga meest laval näha saab?

Mul ei ole ju veel ordenit. See on nagu postiljon Petskin, kes tõi paki aga kätte ei andnud. Me läheme Ott Leplandiga koos tuurile. 12.veebruaril hakkab tuur „Neli akordi“ Viimsist peale, järgmine päev on Rael ja siis juba üle kogu Eesti. Oleme laval kahekesi – Ott klaveril ja mina kitarril. Vahepeal räägime elust ja muusikast, lugude loomisest ja saamislugudest ja pommitame teineteist intrigeerivate küsimustega. See saab olema ka meile põnev. Tuuriplaan oli juba eelmisel aastal, kuid siis jäi asi katki. Proovid olid tehtud ja materjal koos, nii et mõtlesime selle siiski lavale tuua. Otiga on hea koos laval olla. Ta on väga soe ja sümpaatne inimene.

Miks „Neli akordi“?

Sellepärast, et on neli akordi, millega saab ära laulda enamus maailma lugusid. Me teeme selle näitlikult selgeks ka. Meil on üks lugu , mis on 15 minuti pikk.Kogu aeg käivad samad neli akordi ringi ja alates Inesest, Dagöst, Smilersist, Koit Toomest ja Nexuseni välja. Lisaks veel Curly Strings ja Traffis. Me hakkasime kord sellega naljatlema, et kas seda lugu tead ja hakkasin mängima. Ott ütles, et muidugi tean ja jätkas samade akordidega aga hoopis teise looga. Mina laulsin „Mälestusi täis on atmosfäär“, aga Ott laulis „On külm ja on hilja…“. Sellest tekkis väga lahe number.

Tuleb tulla. Saada piletid.

Sellepärast siis kogu see jutt.

 (ja ikka lõpetame naeruga).

Landimeister Rando Tuisk - kui hobist saab elukutse.

Landimeister Rando Tuisk - kui hobist saab elukutse.

Hommikud on Rando Tuisu Orgmetsa kodus sündmusterohked. Ema Marika, isa Rando ja kuus last ärkavad, et vastu minna uuele päevale. Vanim laps on 16-aastane ja noorim alles õige väike. Kui suuremad lapsed on Aravete koolis ja ema väiksematega kodus ametis, läheb pereisa üle õue kuuri tööle. Rando Tuisk on nimelt landimeister ja kuuris asub tema töökoda.

Rando on põline tallinlane. Ta on sündinud Kalamajas ja viisteistkümne-aastaselt kolis koos vanematega Kadriorgu. Juba Kalamaja tänavatel mängides tutvustas ta kõrvaltänava tüdruku Marikaga, kellega jäi suhtlema ka pärast kolimist. Suhtlesid seni, kuni abiellusid ja 2002. aastal sündis perre esimene laps. „Marika on mul ikka super. Ega ma pole kunagi mingi „lahe“ kutt olnud, kellega kõik naised tahaks kuut last,“ kiidab Rando oma kaasat. Peale lapse sündi otsustati ühiselt linnatolm jalgadelt pühkida ja kolida maale. Suurenev pere nõudis üha enam aega ja Randole meeldis käia kalal, et leida aega vahel enesega olemiseks. Tasahaaval hakkas kalandus üha enam tähelepanu nõudma, sest Rando avastas enese joaks lantide valmistamise kunsti. Ta hakkas enesele ise lante valmistama. Tema katsetusi isetehtud lantidega märkasid ka sõbrad ja palusid endalegi mõne kordumatu käsitööna valminud landi teha. Peagi pöördusid Rando poole juba sõprade sõbrad ja uus amet oligi omandatud. „Ega ma peale üheksandat klassi koolis ei mõelnud küll, et nüüd hakkan landimeistriks. See oleks olnud väga kummaline ameti valik“, meenutab Rando oma tänase ameti algusaegu . Nagu iga tööealiseks saanud inimene omandas ta peale kooli hoopis täiesti tavalise koka ameti, kuid pidi peatselt kulbi varna riputama, sest kliente, kes soovisid kotlettide asemel hoopis lante tekkis juba nii palju, et muu jaoks aega ei jäänud. Kalatoite valmistab Rando tänaseni kodus meelsasti ja on mõned nipid koos videotega huvilistele üles pannud ka oma kodulehele.

Rando on oma hobis või töös, täpselt nüüd ei teagi kuidas öelda, keskendunud ainult forellidele. Mina olen käinud vaid korra elus kohustuslikus korras kalal, kui Soomes sõprusvallal külas olles meid viidi järvele õngitsema. Pärast ühte „Vana Tallinnat“ ja kahte tundi hakkas kork hüplema ja mina õnge sikutama. Väikese lahingu tagajärjel leidsin õnge otsast pooleteise kilose kena forelli. Kaldale jõudes avastasin, et olin ainus, kes kala kätte oli saanud ja kõik suure suuga jutumehed olid jäänud tühjade kätega. Minu rahulolu peegeldus teiste nägudelt. „Forellijõgesid on Eestis küll. Nad saavad eluga hakkama ka päris kitsukeses veeribas, aga vesi peab olema puhas ja hea vooluga.“, avab Rando forellipüügi saladusi. Uurin, et kas oma hobis on ta sama kõva mees, kui minu vanaisa, kes ütles vanaemale „Pane pann tulele. Ma lähen toon kala“. Seadis sammud Sääsküla ojale ja tuli 10 minuti pärast pannitäie kaladega tagasi.  „Päris nii ikka ei ole“ muheleb Rando „Ega mina ka ei tea, miks mõnel päeval näkkab ja teisel päeval üldse mitte. Mida rohkem kogemusi ma kalapüügis omandanud olen, seda vähem nende hingeelust aru saan.“

Tallinnast maale kolides elas  perekond Tuisk siin ja seal. Hakati otsima uut elukohta maaklerite ja sõprade kaudu, kuni 2012 aastal kirjutas Rando kahekümneühele Kesk-Eesti omavalitsusele kirja, et nelja lapsega pere (siis oli veel neli last) sooviks osta vastavalt turuhinnale talukoha. Paneks lapsed kohalikku kooli, looks ühe töökoha ja saaks mõnes tühjana seisvas majapidamises elu käima. „Ma käisin ju üle Eesti kalal ja nägin pidevalt teeäärtes tühjana seisvaid maju,“ tutvustab Rando oma pöördumise tagamaid “Mul oli ammu soov maja ehitada kuhugile Järva- või Jõgevamaale, sest Kesk-Eestist on hea sõita üle Eesti kalavetele. Ainsaks sooviks oli, et maja oleks tee ääres, sest varem elasime päris metsas ja see ei sobinud kasvava pere vajadustega.“ Kõige aktiivsem oli tollane Albu vallavanem Kalju Kertsmik, kes kirjutas, helistas ja kutsus pere tutvuma erinevate võimalustega. Kalju Kertsmiku jaoks jagub Randol vaid kiidusõnu. Tänases Järva vallas Orgmetsa külas, otse Piibe maantee ääres, leiduski pooleteise hektari suurune talukoht, kus maja oli kahjuks elamiskõlbmatu, kuid kõik muu vastas noore pere soovidele. Alustati majaehitusega, kaevati kaev, uuendati elektriühendus ja peatselt valmis ka pereisa jaoks oluline töökuur. „Hullumeelsed viis aastat on olnud“, jutustab Rando särasilmselt.

Rando valmistatavad landid on kõik puidust. Ujuvad landid on haavast ja uppuvad tammest. Puu peab olema kuiv. Seda ise ei kuivata ja vajalik puunott tuleb osta. „Siis ma lõikan puu parajateks juppideks“ tutvustab Rando landi valmistamise protsessi, „Minu landid on enamasti kõik 6 cm pikad. Seejärel voolin nad käsitsi voolujooneliseks. Lihtsam oleks vaht vormi lasta, kuid mina teen puidust. Seejärel värvin. Siis panen külge keele, mis lanti vees juhib ja talle liikuvuse annab, konksud taha ja alla, traat sisse ja ongi valmis.“ Forelli võiks püüda ka palju väiksemate lantidega. Kõik, kes on käinud forelli püüdmas kalakasvatustes, teavad, et seal antakse söödaks vaid väike saiakuul või graanul. „Kuus sentimeetrit on suhteliselt maksimumi lähedal küll, kuid see annab talle raskust, mis on oluline väljaviskel. Me ei taha ju, et lant siia samasse nina ette vette kukuks.“, harib Rando minusugust võhikut. Landikarbis on veel ka teistsuguseid lante, millel saba taga. Neid kutsub Rando hiirteks. „Ma ei teagi miks. Eks vist selle saba pärast.“, mõtiskleb Rando. Forelli ärritav saba on valmistatud marabuu sulgedest. Oma lemmiklanti Randol ei ole, sest pidevalt tehakse tema lantidele pakkumisi ja siis on pidanud ta targemaks nad maha müüa, sest alati saab ju uue teha. Ühes kuus valmistab Rando umbes sada lanti. „Kunagi arvasin, et kui kõik nõksud käes, siis läheb asi kiiremaks. Aga teatud protsesse pole kahe käega lihtsalt võimalik kiiremini teha. Sada lanti kuus on täiesti maksimumi lähedal“, arutleb meister käsitöö eripärade üle.

Rando landikarp on päris kirju. Siin päris neoonpunaseid, valgeid, kollaseid ja ka musti. Landid on kaetud ühtlase värviga. Nagu jahimehed maal, on ka landid vees maskeerimisvärvidega värvitud.  Rando ise eelistab heledaid lante. „Sellel on päris praktiline põhjus. Hele lant on vees nähtav, aga väikesed forellijõed on täis kõik enamasti looduslikku sodi – oksad, juurikad jne. Ma tean, kui palju vaeva kulub ühe landi valmistamisele ja seepärast ei taha ma neid kaotada.“ Samas demonstreerib ta kohe seda mulle. Ise ei ole ta elus väga palju lante kaotanud. „Lähen kasvõi alasti mudasse järgi, kui vaja“, muheleb Rando. Landid värvitakse spetsiaalse landi värviga. Uskumatu, aga tõesti on olemas spetsiaalne landivärv. Kõige populaarsemat värvi pole olemas. Iga kalamees leiab endale oma värvi, kuid vahel tõesti küsitakse Rando käest ka väga täpse värvivalikuga lanti. „Sellel on lihtne põhjus,“ arutleb Rando „Kui kalamees saab korra näiteks valge landiga korraliku kala, siis ta hakkabki seda valget lanti eelistama. Suure tõenäosusega saab ta siis ka järgmise suure kala sama landiga ja nii jääbki talle mulje, et valge lant on kõige parem. Teine mees on sama avastuse enese jaoks teinud näiteks kollase landiga. Mina ise küll aru pole saanud, et üks värv oleks parem kui teine.“  

Kohtume Randoga varahommikuse jõe ääres, kus ta katsetab ükshaaval läbi kõik landid enne kui ta need klientidele üle annab. Randole on jäänud landikatsetuste käigus nii mõnigi kala konksu otsa. Tore, kui saab ühendada vajaliku kasulikuga. Rando lennutab landid spinninguga ükshaaval jõele, landid võbelevad vees päris ärritavalt. „Ega kala ainult nälja pärast ründa.“ jagab Rando oma kogemusi „Kaladel on ka mingi oma territoorium ja kui siis selline närviliselt võbelev elukas sinna satub, kutsub kala teda korrale, aga jääb samal ajal hoopis konksu otsa.“  Katsetades vaatab meister eelkõige, kas lant jookseb otse ega kisu ühele või teisele poole viltu. Sellisel juhul tuleb tavaliselt keele asendit veidi muuta. Ära viskama pole Rando veel ühtegi lanti pidanud. Ikka lant otsa ja spinninguga jõkke, jälle järgmine otsa ja jälle jõkke, kuni kogu karp on läbi proovitud. „Jaanuaris oli päris keeruline leida vaba vett. 1.veebruaril algas forellipüügi hooaeg ja seepärast oli koormus päris suur ja tellijaid palju. Katsetamata ka ei saanud jätta.“  Rando viibib päris palju üksinda looduses. Ta on õppinud tundma looduse märke, kuid suuremat tähelepanu või aega vaatlustele ei pühenda. „Näe, seal on saarmas käinud kaldal kala söömas. Tirib saagi kaldale, sööb ära ja läheb tagasi.“, juhib Rando minu tähelepanu jälgedele jõe vastaskadal. “Kuna ma ei ela oma ameti tõttu loodusdefitsiidis, siis vahel panen klapid pähe ja kuulan muusikat või mõnda raadiosaadet. Liiga palju linnulaulu või ka väsitada.“      

Ambla jõel

Kui Rando oma äriga alustas, oli Eestis tema teada veel kaks meest, kes lante valmistasid. Ega neid tänaselgi päeval palju rohkem ei ole. Peamiselt müüb Rando oma lante Eestis, kuid vähesel hulgal on neid jõudnud ka Lätti, USAsse, Venemaale , Ungarisse, Soome ja Saksamaale. Ega meister täpselt seda teagi, sest tihti viiakse korralikule kalamehele landid kingituseks ja kingisaaja võib ju elada Eestimaast päris kaugel. Kinkijate elu lihtsustamiseks on veebipoe tootevalikus olemas landid koos korraliku puust kinkekarbiga. „Töödega kipub järjekord pidevalt ukse olema. Olen püüdnud teha nii, et inimene ei peaks oma tellitud lanti üle kuu aja ootama.“ Ühe landi maksumuseks on 12 eurot, mis arvestades aja ja materjali kulu on päris minimaalne hind. Peamine müügitöö käib kodulehe randotuisk.eu kaudu. Tellimus läheb töösse peale arve tasumist. Oma koju või töökotta Rando külalisi ei oota. Tellimus pannakse posti ja saadetakse soovijale koju kätte. „Vahel mõni astub sisse ja uurib, aga ega mul tavaliselt pole niimoodi lanti müüa, sest parasjagu on laual vaid need, mis töös ja siis tulebki enda landikarbist möödasõitjale midagi leida.“ Suurtesse kaubandusvõrkudesse pole Rando seni oma toodanguga trüginud. „See viiks landi hinna liiga kõrgele ja klient võib sellisel juhul eelistada odavamat tööstuslikku lanti.“ arutleb Rando, „Võib olla kunagi tuleks hakata käima laatadel või korraldada tutvustavaid kalanduspäevi, aga seni pole klientide leidmisega raskusi olnud.“  

Rando Tuisk on ilus näide, et elu maal on vaatamata paljude kahtlejatele, vägagi võimalik. Kui elus millelegi täielikult pühenduda, siis hakkab see varem või hiljem ära tasuma. Kui sinu elukohas pole leida tööd, siis alati on võimalik luua endale ise töökoht, mis sind õnnelikuks teeb. Siis saaksid öelda, et sa ei lähe tööle vaid tegeled oma lemmikhobiga, mis õnneliku juhuse tahtel ka tulu toob. Maailm on täis võimalusi, kui vaid avatud südame ja lahtiste silmadega ringi käia. Haara kinni sellest, mida saatus su teele toob ja võidki olla õnnelik.