Lavalugu. Haritud Karinu

 

HARITUD KARINU

Lavalugu ühes pildis Karinu kooli 100. Juubeliks

 

Tegelased

Ott – 33 aastane, kerge muigega suu nurgas. Osavate kätega, tark ja huumorimeelne

Vanda Jaam – 21 aastane, täpne, konkreetne, pigem on segaduses, kui nalja tehakse. Armastab oma tööd ja lapsi.

Maasing – 49 aastane, hajameelne ja veidi lendleva loomuga koolijuhataja.

 

September 1923. Põlluserv Karinu juures. Koor ja Ott korjavad kartuleid. Kõlab laul.

Maasing: Proov on tehtud ja kartulid ka üleval. Võibki sügisele ja uuele kooliaastale vastu minna. Kui kartul on keldris, ei sega enam ükski kohustus laste õpetamise püha tööd. Pidage siis meeles, et õhtul on mõisas kogunemine ja lööme lauluga kooliaasta lahti.

Ott läheneb jooksuga.

Ott: Tervitus kõigile talgulistel. Tervitus õpetaja Maasing.  Jäin vist hiljaks. Mina oleks õigeks ajaks veel jõudnud, aga hobuse samm oli lühike. Jõudsime alles ennelõunal mõisa juurde ja saime asjad korterisse sisse kantud. Tahtsin küll kohe koolipõllule appi tulla, aga proua võimu vastu ei saa, kui tema midagi on pähe võtnud, siis on targem sedamoodi teha, sest kust pärast selle pahanduse ots. Teate ju isegi, et Eesti on vaba maa, kus iga mees võib teha täpselt seda, mida tema naine lubab.

Maasing: Tema on meie uus kooliõpetaja Aleksander Alber.

Ott: Nüüd on Karinu koolimajas siis kaks Aleksanderit.

Maasing: Tuleb nii välja. Eks see võib omajagu segadust tekitada. Lastele oleme muidugi õpetaja Alber ja õpetaja Maasing.

Ott: Loodaks küll, aga omade vahel läheb keeruliseks.

Maasing: Eks tuleb siis sind hakati teisiti kutsuma. Mina olen siiski vanem mees ja lisanimega mind kostida poleks sünnis.

Ott: Ei minul ole lisanime vastu midagi. Kas on häid pakkumisi?

Hääled koorist: Sass. Kusti. Ott

Maasing: Ott kõlab küll päris hästi. Kuidas arvad –Ott?

Ott: Olgu siis omade vahel Ott.

Maasing: Aga nüüd kõik kodus kõhud täis ja kohtume õhtul koolimajas.

Ott: Ma annan ikka oma panuse ka ja tõstan kastid põllult teele lähemale.

Maasing: Ise tead. Kohtumiseni (Koor ja Maasing lahkuvad) 

Läheneb neiu lükates ratast käe kõrval ja jääb seisma

Vanda:  Tervitus. Jõudu tööle. Kas kartul üleval?

Ott: Just lõpetasime.

Vanda: Mis sorti kartul on?

Ott: Kes teda teab? Nii on ta aastakümneid maha pandud ja uuesti üles võetud. Kas neiul on rattaga mingi mure, et teda kõrval lükkab?

Vanda: Kett on maas ja sellisena pole teist võimalust kui käe kõrval lükata.

Ott: Selle mure saame äkki korda. Las ma vaatan (uurib ratast ja keerab ta selili)

Vanda: Minu nimi on Vanda. Vanda Jaam.

Ott: Mina olen … Ott.

Vanda: Väga meeldiv. Kuidas tundub, et kas saab asja?

Ott: Saab –saab.

Vanda: Tore. Kas teie ei ole mõelnud seemnevilja uuendamise peale. Tänasel päeval tegeletakse Jõgeval hoogsalt uute sortide väljatöötamisega ja need peaks tulevikus andma palju suuremat saaki. Sordiaretus on muidugi pikk protsess, kuid juba kolm aastat on aretatud just Eesti oludele vastavat seemnevilja.

Ott: Või siis nii. Mida neiu Karinult otsib?

Vanda: Mind on Karinu kooli õpetajaks kutsutud. Homme peaks kooliaasta algama ja ega siis esimesel päeval või kohe hiljaks jääda.

Ott:  Siis on selge, kui õpetajaks.

Vanda: Mis on selge?

Ott: Kooliõpetajad on kõik hirmus uudishimulikud, aga inimene ei ela ainult raamatu tarkusest , vaid ka igapäevaselt omandatud oskustest. Ei ole kooliharidusel mõtet,  kui sa adra taga käia ei mõista. Kes sa inimeseloom, selline siis oleks? Pole tööd pole vilja, pole vilja, pole leiba, pole leiba pole peret, pole peret pole lapsi, aga lapsed on üldse ainumas ja suurim rõõm selles elus. 

Vanda: Filosoofist talumees. See on võrratu. Kas teie tunnete neid Karinu kooliõpetajaid? Mina olen kohtunud ainult koolijuhataja Maasinguga. Tema oli küll sümpaatne mees.

Ott: Oh üks hullem kui teine. Lapsed kõnnivad alati nuttes kodu poole.

Vanda: Tõesti?

Ott: Tõesti-tõesti.

Vanda: Kas teie talus on ka lapsi , kes homme kooliteed alustavad?

Ott: Lapsi ikka on, üks poeg ja kaks tütart. Aga neil on veel koolini aega.

Vanda: Vanad nemad siis on?

Ott: Vanim, poeg Aulane, sai kolmeseks, järgmine kaheseks ja noorim vaevu üheseks. 

Vanda: Siis on küll noorel emal tegemist kuhjaga.

Ott: Tare on iga päev saginat täis. Proual hommikust saadik käed käivad. Ühega triigib, teisega teeb süüa, kolmandaga kammib laste päid õlekõrtest puhtaks.

Vanda: Kas inimesel mitte siiski kaks kätt ei ole?

Ott: Rääkige seda minu prouale. Kahe käega ei saa kõiki neid toimetusi ära teha, mida tema teeb. Temal peab kolm kätt olema ja sellel teemal meie kodus ei vaidle.

Vanda: Seda looduseimet tahaks kohe näha.

Ott: Eks te kindlasti saate ka, kui pikemaks siia jääte. Küla on ju väike ja inimesed ikka suhtlevad teineteisega. Mis te siin rattal kaasa veate?

Vanda: Need on tunnikonspektid. Ma tegin suvel konspektid igaks tunniks valmis, siis on sügisel lihtsam. Vaadake haridus on nagu tee, mis liigub kurvist kurvi ja ristteelt ristteeni.  Kunagi ei tea, mis ootab ees  või milliseid valikuid pead sa tegema. Siis on kaks võimalust - hakkad minema ja avastad koos õpilastega uut maailma või teed endale kaardi, märgid kurvid ja ristteed maha ja liigud mööda seda eksimist kartmata lõpliku eesmärgi poole. Teie talumehena teete ju  samamoodi. Ma arvan, et teie ei pane kartulit viljaga segi, et siis vaadata, kumb sügisel suuremat saaki annab, selle võtate üles.  Plaan peab peas või veelgi parem paberil valmis olema. Kas teie märgite oma külviaja üles? See oleks äärmiselt oluline. Ma parem näitan teile. See ei nõua aega ega vaeva. Teete tabeli ja panete nimetuste kaupa kõik kirja.

Ott: Teie konspektid on päris detailirohked.

Vanda: Muidugi. Kõik oluline tuleb ju kirja panna, et miski ei ununeks. Me laome täna ju vundamenti meie noorele Eesti riigile. Tänased koolilapsed on kümne aasta pärast ise kaupmehed või  talumehed või koguni riigijuhid. See, kuidas nemad näevad ja tunnevad maailma, see mõjutab tulevikus ka meid, kui kiiktoolis sukavarrast keerutame.

Ott: Seda on minu jaoks liiga palju. Ega lihtsaid asju inimene ei usu, inimese jaoks peab kõik keeruline olema, et ta seda tõsiselt võtaks. Lihtsad asjad on lihtsad ja seepärast inimene neid ei armasta, kuigi lihtsates asjades võib sügavust olla palju rohkem. Kooliõpetaja vist kardab ka lihtsaid asju ja tahab kõike keerukama näidata, kui asi tegelik ongi. Aga kui õpilane juba lihtsatest asjadest aru saab, siis on elamiseks sellest küllalt.

Vanda: Mulle meenub Juhan Liivi luuletus – Kui seda metsa ees ei oleks. Teate, mis oli metsa taga?

Ott: Kust peaks mina teadma, mis oli Liivil metsa taga.

Vanda: Seal oli Peipsi järv, mille müha oli küll kosta, kuid mida silmaga ei näinud. Teda oli kuulda, kui näha mitte ja igatsus näha seda, mida kuuled oli suur, kuid võimalust haigena Peipsini jõuda polnud. Nii ohkaski Liiv, et kui seda metsa ees ei oleks. Aga minu jaoks on kogu maailm selline kauge kaja, mida ma kuulen, kuid mida ei näe. Erinevalt Liivist saan mina aga sinna jõuda. Igal sammul leidub midagi, mida tahaks paremini tunda või mõista.

Ott: Ma ei ole seda kunagi niimoodi mõelnud. Ma mõtlen, et kui noor inimene oma keelt tunneb, lugeda ja kirjutada mõistab, siis on sellest küllalt. Hää oleks, kui ta veel pilli mängiks ja oskaks loodusega ühes rütmis elada. Sellest on küllalt. Kust kandist siis teie tulete?

Vanda:   Ma olen sündinud Kuiel, Einmanni vallas. See pole siit kaugel. Kevadel lõpetasin Rakveres Õpetajate Seminari ja nüüd olengi siin. Kas pole suuremat õnne, kui oma kodukoha läheduses noortele inimestele õpetust jagada. Ma käisin leeris Järva-Jaanis ja sealt on palju tuttavaid juba siinkandis ees. Teid ma näen esmakordselt. Kas teie elate ammu siin?

Ott: Ei saa nii öelda.

Vanda: Olete ka mujalt tulnud?

Ott: Võib nii öelda küll. Sündinud Laiusel, kuid kodu rajanud Vägevale. Siis leidsin Järva – Jaanist naise, 5 aastat tagasi pidasime pulmad ja nüüd kutsus äi tütre kodule lähemale. Mis siis minulgi üle jäi, kui kaasa tulla. Saigi kahe lausega kogu elu ära räägitud. Vat ongi selline kahe lause elu olnud. Nii, ratas on ka korras ja võite oma seiklust Karinu poole jätkata.   

Vanda: Tänan. Edu siis põlluharimisel ja ma loodan, et teie lapsed ka peagi tee koolimajja leiavad.

Ott: Küll nad leiavad.

Jooksuga tuleb Maasing.

Maasing: Saingi su siit kätte. Mure. Tervist preili Jaam. Olete juba omavahel tutvunud. See on hea.  

Vanda: Tervist, härra Maasing. Härra Ott aitas mul rattale keti peale tagasi.

Maasing: Ah et juba härra Ott. Omade vahel on ta nüüd küll Ott, aga küla tunneb teda siiski kui kooliõpetaja Abnerit. Saage tuttavaks – Aleksander Abner – Vanda Jaam.

Vanda: Teie ei olegi filosoofist külamees vaid hoopis kooliõpetaja.

Ott: Tuleb nii välja. Tervist hea kolleeg. 

Vanda: Teie petsite mind osavalt ära. Ma olen isegi veidi solvunud, omavahel öeldes. See ei olnud teist ilus tegu.

Ott: Vabandan. Ma loodan, et saan selle heastada.

Maasing: Omavahelisi asju jõuate hiljem ajada. Alates 21.septembrist kaks aastat tagasi, kui kool Karinu mõisas avati ei ole nii suurt hulka õpilasi meie koolimajas varem olnud. Sellest õppeaastast on ka Ramma küla lapsed meie juures ja see tekitab pingeid.

Vanda: Kas erinevate külade laste vahel on pingeid märgata? Lapsi tuleb kuulata ja nende muredele kohe lahendus leida. Väikeste inimeste väikesed mured on nende siiski sama tähtsad kui suurte inimeste suured mured nende joaks. Vahel isegi tähtsamad, sest kui suur teab, kust abi otsida, siis väike inimene seda ei tea ja talle tuleb seda pakkuda.

Ott: Tänapäeval kuulab õpetaja õpilast ja usub, et viimane teab, mida talle vaja on. Aga noorte inimeste sõnu ei maksa kuigi tõsiselt võtta, sest nemad on halvad inimestetundjad eriti kui küsimuses on nemad ise.

Maasing: Karinul on laste head haridust alati hinnatud. Juba mõisa ajal tegutses siin kool ja seepärast on minul hea meel, et vallajuhtidel oli nõnda palju tarkust, et mõis omale koolimajaks enesele osteti. Kuigi sugugi ei läinud see alguses libedalt. Mõisa peeti kalliks ja tema ülalpidamist veelgi kallimaks. Seepärast ongi siia koondatud kõik ennemalt eraldi tegutsenud väiksemad külakoolid. Metsla, Ramma, Karinu ja Ellavere külade lapsed käivad kõik tänasel päeval siin.

Vanda:  Milleks selline pilk ajalukku? Milles seisneb tänane mure?

Maasing: Teie olete mõlemad siin uued. Selleks, et mõista tänast olukorda, tuleb heita pilk minevikku. See tähendab, et meie juures käivad ka Väinjärve valla lapsed ja ülemusi on meie koolil mitu, kuid teisiti suurt maja püsti ei hoia. Need kooli põllult nopitud kartulid aitavad palju kaasa, kuid sellest on siiski vähe.

 

Arlet Palmiste

PALUSALU

Esietendus 23.09.2021 Voose

Lavastaja Jaanus Nuutre, Kunstnik Jana Volke, Video Andri Puusepp, Helid Jaanus Tüli

 

Tegelased

Kristjan Palusalu – Mihkel Tikerpalu

Ellen Palusalu – Liis Haab

Komissar Kumm – Riho Rosberg

Ajakirjanik Sepp – Kristjan Arunurm

Skulptor Roos – Rainer Miller

Johannes Kotkas – Arlet Palmiste

Tiiu – Heidi Pähn

Seersant Murumets – Gerhard Saks

 

I VAATUS

Stseen 1.  Ajakirjanik, VIDEO, kommentaar. (Olümpiakommentaar Maadlus, autasustamine Pildid suur raadio, siis vastavalt tekstile tuleb maadlusareen koos maadlusega)

Ajakirjanik: Tere kogu Eestimaa siit Berliini Olümpiamängude maadlushallist. Täna on seiskunud vabrikutes töö, ärid on suletud, suletud on ka kontorihooned ja põllupidaja ruttab põllult varakult koju. Terve Eesti on kogunenud raadiote ette. Lauad on kodudes kaetud ja suur elevus valitseb kõigi hinges. Kas tõesti tõuseb meie kaunis sini-must-valge taas kõige kõrgemale siin olümpiastaadioni kohal. Kõik ootavad ja loodavad, et Suur Kristjan üllatab ja rõõmustab meid taas. Korra hüüdsid juba kõik Eestimaa vabrikute viled tema auks, kui siitsamast kaks päeva tagasi meie ja kogu maailma üllatuseks võitis ta vabamaadluse raskekaalu kuldmedali. Medali, mida keegi ei oodanud , sest see võistlus pidi oleme vaid soojenduseks tänasele lahingule. Kuid nüüd kohe-kohe on Kristjan Palusalu astumas taas matile , et kreeka-rooma maadluse raskekaalu finaalis kohtuda suursoosik saksa rahva kangelase Hornfischeriga. Teekond finaalini ei olnud Kristjani jaoks kerge, sest eelmiste võitude raskus istus veel kontides. Astusin enne algavat lahingut läbi Kristjani riietusruumist, kus parasjagu tema lihaseid pehmendati. Eelmistest matsidest väsinud Kristjan küsis, et kas oleks võimalik tema kohtumine homse peale lükata, kuid see ei leitud seoses pingelise ajakavaga olevat võimalik. Omale rahulikul moel vastas ta selle peale vaid, „Eks siis tuleb minna“. Aga nüüd on suur finaal algamas. 

Ja kohtunik kuulutab suure finaali lõppenuks. Jaa võit. See on võit. Kristjan Palusalu on kahekordne olümpiavõitja. Eesti on saanud Berliini Olümpiamängude maadlusareenilt oma järjekordse kulla. Eesti maadlejad on kõige vägevamad maailmas. Seda rammu, mis on meie maadlejatel ei ole suutnud murda keegi. Kristjan Palusalu on taaskord olümpiavõitja oma väikese rahva uhkuseks ja kodumaa kiituseks. (Taustal hääled „urra-urra, Kristjan murra“ ja „Palusalu anna valu, riigivanem annab talu“)

 

Stseen 2. Rongisõit. Videos Kristjan istub akna all

Ajakirjanik (astub kupeesse): Kristjan. Kas tohib mõni sõna Päevalehe jaoks?

Palusalu: (ärkab) Kus maal oleme?

Ajakirjanik: Tapalt läbi.

Palusalu: Siis tuleb ennast üles ajada. (Ajakirjanik kõlgub ukse vahel) Astu edasi. Pääsu ei ole ju sinust nagunii.

Ajakirjanik: Ega ei ole jah. (annab tervituseks käe) Kas ma tohin sind emmata? (kallistab vastust ootamata) Tead kõik need viimaste päevade emotsioonid. Sa oled nagu poeg ja isa üheskoos. Nii kallis, et tahaks sellist pärlit kohe hoida. (otsib makki, leiab ja üritab käima panna kogu stseeni jooksul)

Palusalu: Siis on hästi.

Ajakirjanik: Mis on hästi?

Palusalu: Et isa ja poeg, mitte püha vaim.

Ajakirjanik: Mis vaim?

Palusalu: Ise ütlesid, et isa ja poeg.

Ajakirjanik: Aaa … nalja tegid. (kirjutab pliiatsiga märkmikusse) „Palusalu viskas rongis nalja ja oli elevil saabuvast vastuvõtust.“ Me teeme reportaaži sinu saabumisest kodulinna. … Kas oled teadlik, et sind Tallinnas suur vastuvõtt ootab?

Palusalu: Nii nad räägivad.

Ajakirjanik: Kas oled rõõmus ka?

Palusalu: Ei tea, ju ikka olen.

Ajakirjanik: „Rõõmus naeratus Palusalu huulilt ei taha kaduda“ Kas väsimus ka vaevab?

Palusalu: Pole viga. Eks ta oli raske, aga nüüd saab tehtud pikem paus, kohe sügiseni.

Ajakirjanik: Sügis ongi ju kohe käes. „Vaid mõni päev puhkust ja ees ootavad uued kangelasteod maadlusareenil“ Kas oled juba mõelnud, et kuhu kanti sa presidendi lubatud asundustalu püstitad?

Palusalu:  Ei ole sellele veel jõudnud mõelda.

Ajakirjanik: Kas hakkadki nüüd päris põllumeheks?

Palusalu: Ei tea. Maadlusele igal juhul veel käega lüüa ei tahaks.

Ajakirjanik: Sa maadlesid nii vaba, kui ka kreeka-rooma maadluses. Kumb maadlus on sulle meeldivam?

Palusalu: Meeldivam on ikka kreeka-rooma maadlus.

Ajakirjanik: (jändab makiga) Vaata, seda masinavärki nüüd. Ei taha käima minna. Aga pealkiri on mul juba olemas - „Palusalu ootab paremat pakkumist. Praegused talu asukohad teda ei rahulda.“  Aga kas perenaine talule on juba välja vaadatud?

Palusalu: Küll jõuab.

Ajakirjanik: Üks pärl teise järel. (üritab paberile sirgeldada, kuid pole kindlat alust) „Töö ja treeningud pole andnud Maailma Kristjanile aega kaasat leida. Talu peab perenaist veel ootama.“

Palusalu: Ma päris seda nüüd ei mõelnud.

Ajakirjanik: Las olla. Peale seda jooksevad sul neiud robinal järgi. Vali ainult õige välja. Mees, las ma aitan sind. Milline oli raskeim mats?

Palusalu: Kõik olid rasked. Kuid sakslase Hornfischeriga andis eriti tunda.

Ajakirjanik: Peale kohtumist türklase Cobaniga pidid teised sind matilt ära aitama, olid nõnda väsinud.

Palusalu: Jah, oli ikka kõva mees küll.

Ajakirjanik: Mis meeleolud olid peale võitu?

Palusalu: Ei saanud aru. Olin väsinud, iseäranis käed. Käed olid nii tuimad, et ei tundnudki, kas neid on otsas või ei ole.

(Rong seisatab ja kostuvad rahva hõisked „Urra, urra, urra, Palusalu murra“ „Palusalu, anna valu, siis saad presidendilt talu“  Palusalu astub välja.)

Skulptor: (annab üle viljakimbu ovatsioonid)

Palusalu: Tänan

(Rong nõksatab teele)

Ajakirjanik: Noh. Mis tunne oli , kui astusite 100 tuhande inimese ette auhinda vastu võtma.?

Palusalu: (vaikib) Erilist ei midagi. Veidi nagu oli imelik.

Ajakirjanik: Mida sa praegu kõige enam tahaksid?

Palusalu: Ema tehtud kotlette.

Ajakirjanik: Oh, kui hea. „Rasketel hetkedel aitasid Kristjanit mõtted kodust ja ema tehtud kotlettidest kodusel pliidil, kus puud praksudes köögile hämarat valgust heidavad. Meil kõigil on oma kindlus ja Kristjani oma on kodus ema-isa ja vendade juures.“

Palusalu: See võib nii jääda.

Ajakirjanik: Kas ehmatas ka kui Eesti hümni asemel hakkas kõlama autasustamisel hoopis Türgi hümn?

Palusalu: Ma ei pannud alguses tähelegi. Ärevus oli nii suur.

Ajakirjanik: Ma sellest ei kirjuta. Kirjutan parem, et Palusalut solvas korraldajate saamatus autasustamisel.

Palusalu: Ära nii kirjuta. Pärast Hitler loeb ja hakka siis seletama. Oli nagu oli. Ega medal sellest karva muuda.

Ajakirjanik: Seda küll. Kas medal on ikka sul kindlalt taskus?

Palusalu: Eks vaata järgi.

Ajakirjanik: Kas võib?

Palusalu: Tee proovi. (Ajakirjanik üritab vaadata, aga Palusalu ei lase ja naerab suure häälega) Tundub, et Päevalehel jääb medal nägemata ja ajalugu tegemata.

Ajakirjanik: Kas medal on päris kullast?

Palusalu: Ei ta vist ole. Sa pane sinna artiklisse mõni nali ka ikka sisse.

Ajakirjanik: Mis nali?

Palusalu: Näiteks. Rongi oodates läks Neo jalutama, aga mina   …  

(Rong jääb seisma. Kostavad pidulikud marsihelid.)

Ajakirjanik. Mida sina tegid?

 

VIDEO Palusalu Tallinna saabumine

 

Stseen 3. Esimene armastus. Palusalu  ja Ellen

Palusalu viskab kirja. Ellen püüab ja loeb. Kirjutab vastu ja viskab Palusalule. Palusalu loeb ja viskab vastu.)

Ellen : (hõikab eemalt) Millal?

Palusalu: Kohe praegu.

Ellen: Kohe ma ei saa. Ma pean ema köögis abistama.

Palusalu: Aga õhtu poole?

Ellen: Oota, ma küsin. (kaob ja tuleb taas) Ma tulen siis kohe.

(Palusalu ja Ellen kohtuvad)

Palusalu: Ma olen sind juba ammu märganud.

Ellen: Sind on raske märkamata jätta. Sa oled nagu mingi magnet. Sina kõnnid mööda tänavat ja kõigi kaelad on sinu poole kõverad.

Palusalu: Ega mina neid viltu ei väänanud. (ulatab lilled) Ma aiast korjasin.

Ellen: Tänan, Kristjan. Sind tuntakse vist tänavatel kogu aeg ära?

Palusalu: Pole hullu. Las vaatavad, ega nad kurja tee.

Ellen: Kuidas vanglas on töötada? Ega seal vist inimesed pole nii lahked.

Palusalu: Eks seal ole ka igasuguseid. Kui Berliinist koju jõudsin ja esimest päeva tööle läksin, siis rivistati vangid üles ja hüüti ühel häälel – Elagu. Nad olid kõik väga kaasa elanud.

Ellen: Eks nad vist väheke pelgavad ka sind.

Palusalu: Mõned on tahtnud jõudu katsuda, aga see vist rohkem põnevuse kui tüli pärast.

Ellen: Kus sa selle armi kaela peale said? Kas vanglas?

Palusalu: Oh ei. See juhtus Suurupis, kui seal piirivalves teenisin. Pidasime peol korda. Üks mees läks nii särtsu täis, et äsas kirkaga. Sain pea eest tõmmatud, aga kaelale sai pihta.

Ellen: Hirmus.

Palusalu: Ei tea enam ole. Võtsin mehel turjast kinni ja keerutasin.

Ellen: Juhtub seda tihti?

Palusalu: Ikka. Iga päev.

Ellen: Iga päev kakled?

Palusalu: Ei, maadlen. Mida sa küsisid?

Ellen: Las olla. Mida sa vabal ajal ka teed?

Palusalu: Maadlen.

Ellen: Ega sa ju kogu aeg maadle?

Palusalu: Noo …

Ellen: Maadledki või? Kas sulle teater meeldib?

Palusalu: Ikka. Ega ma tihti teatrisse sattunud ei ole, aga alati on tore.

Ellen: See pole küll sünnis, et mina sulle ettepaneku teen, aga kas me võiksime mõnikord teatrisse minna.

Palusalu: Arvad? Kõik vahivad.

Ellen: Aga las vahivad. Saalis on pime. Muidugi kui sinul selle vastu midagi ei ole, et mina sinu käevangus olen.

Palusalu: Ei ole. (Haarab Elleni sülle ja keerutab)

Ellen:  Jäta järele.

Palusalu: Ei jäta. (Paneb Elleni maha) Vot kui küsin sinu isa käest su enesele. Ei taha mina kedagi teist oma käevangu.

Ellen: Kristjan! (Suudleb)

 

Stseen 4. Pulmad. Palusalu  ja Ellen

Videos pulmapidu

Ellen: Kas sa nüüd oled ainult minu oma, Maailma-Kristjan?

Palusalu: Kelle siis veel?

Ellen: Ja keegi ei saa tulla meie vahele?

Palusalu: Katsugu ta vaid. Lähme nüüd külaliste juurde tagasi. Kõik ootavad.

Ellen: Kõik tahavad teada, kelle see suur Kristjan enesele leidis, kuid mina ei taha sind teistega jagada. Mina tahan sind hoida ainult enesele. Põgeneme siit.

Palusalu: Ellenikene, küll me jõuame igale poole minna. Aga läheme praegu külaliste juurde tagasi.

Ellen: Ühe musi pead sina ikka oma pruudile andma, ilma ma sind siit minema ei lase.

Palusalu: Lase olla.

Ellen: Miks sina mind kunagi avalikult ei suudle?

Palusalu: Suudlus on püha asi, ega see pole teistega jagada.

Ellen: Aga ilma musita ma sind siit praegu ära ei lase.

Palusalu: Hää küll. Pane siis silmad kinni ja ära tee enne lahti kui ma ütlen.

(Ellen paneb silmad kinni ja sirutab suu välja. Palusalu hiilib minema)

Ellen: Kristjan!

 

Stseen 5. sõda. Video taustal + (Mikrofon)

Ajakirjanik (Tekst lindil): 1941.aasta nõukogude valitsuse poolt korraldatud mobilisatsiooni käigus mobiliseeriti kokku  umbes 50000 meest. Nõukogude tagalasse jõudis neis 36000, kes enamuses suunati tööle tööpataljonidesse, kus elamistingimused olid äärmiselt kesised. Esimese aasta jooksul hukkus nälja, haiguste ja kurnatuse tagajärjel 6600 meest. Teada on mitmeid juhtumeid, kus mehed üritasid põgeneda, kuid enamus neist võeti kinni ja lasti kohaliku tribunali otsusega maha. Veel on teada juhtumeid, kus surma on mõistetud ka ainult oma kavatsusest rääkinud mehi. Näiteks arreteeriti Järvamaal Esmast pärit Johannes Alev, kuna ta oli teinud neli päeva varem oma jaoülemale avalduse „Teatan teile, et mul ei ole võimalik teenida punaarmees. Põhjus: olen oma ilmavaatelt nõukogude korra vastane ja seepärast ei saa võidelda selle eest.“ Ta lasti maha samal päeval.

Ajalehepoiss (Jookseb rahva keskel) : Ostke värske „Eesti Sõna“ . Kristjan Palusalu on pääsenud Nõukogude tapatalgutest, Kristjan Palusalu on elus. Ostke värske „Eesti Sõna“ . Kristjan Palusalu on pääsenud Nõukogude tapatalgutest, Kristjan Palusalu on põgenes Soome. Ostke värske „Eesti Sõna“ . Kristjan Palusalu on pääsenud Nõukogude tapatalgutest, Kristjan Palusalu on elus.

Ajakirjanik:  Soome ajalehed kirjutavad 1941 lõpul, et nende poole on üle hüpanud Eestist pärit kahekordne olümpiavõitja Kristjan Palusalu, kes peagi alustab teed koju oma naise ja kaheaastase tütre juurde. Juba 4.jaanuaril kirjutavadki kohalikud ajalehed, et Kristjan Palusalu on peale kolm kuud seiklusi koju jõudnud ja puhkab lahinguväsimust oma kodutalus. Oma kaaslaste saatusest ei tea ta midagi. Ta rääkis, et pääses surmasuust, sest mõisteti deserteerumise eest surma, mis hiljem muudeti 10 aastaseks vangistuseks. Sugugi kõigil ei läinud nii hästi.  1944 tulid nõukogude väed taas Eestisse. See oli ohuks kõigile.   

 

Stseen 6. Kungla talu. Palusalu, Ellen, Ajakirjanik, Kumm, Murumets

(Varahommik. Mingi kuju liigub. Kostavad hääled majast.)

Ellen: Ärka. Keegi on õue peal.  (Kristjan läheb vaikselt üle lava. Otsib kaigast.)

Palusalu: Kes seal on? Ma lasen koera lahti.  (Urin ja karjed. Kosta on klobinat.)

Ellen: Mis seal toimub? Kristjan! Oh Jumal küll. Kristjan!  (Palusalu tuleb) Kes seal oli? Mis seal toimus?

Palusalu: (Ajakirjanik järgneb) Näe, kelle mina laudast leidsin.  Mida sa varahommikul minu laudas tegid?

Ajakirjanik: Ma tulin sinuga juttu rääkima.

Palusalu: Ja lootsid mind laudast leida?

Ajakirjanik: Ma nägin, et laudas keegi askeldab, mõtlesin, et sina. Läksin siis uksest sisse. Mingid mehed jooksid mind nähes kohe välja. Üks virutas veel paugu vastu kuplit. Nii ma sinna pikali kukkusin. Ajasin ennast püsti, aga siis olid juba sina kohal.

Ellen: Kas saite haiget?

Ajakirjanik: Pole hullu.

Palusalu: Huvitav, et mina ei näinud seal rohkem kedagi. 

Ajakirjanik: Pätid on nobeda loomuga. Oleks olnud palju soovida, et ma seal nendega võitlema oleks hakanud.

Palusalu: Eks peab sind siis uskuma. Mida sa üldse sellisel varajasel kellaajal siin teed?

Ellen: Ma lähen teen kohvi. (Lahkub)

Ajakirjanik: Tahtsin varakult siin olla. Ei saa lasta ju päeval raisku minna.

Palusalu: Vara jalgel, hilja voodi , nõnda rikkus majja toodi.

Ajakirjanik: No umbes nii jah. Vaatan, et ise ka rabad tööd teha. Mis tast hullu moodi rabada, kas sul raha veel vähe on?

Palusalu: Ega puudust ei ole küll. Näed ju, et ilmad on niisked ja raha kipub hunnikus hallitama minema. Võtsin ja laotasin ta ühte tuppa laiali ja käin nüüd kolm korda päevas teist teibaga liigutamas.

Ajakirjanik: Oled ikka huumorimeele alles hoidnud.

Palusalu : Kuidas te meid üleüldse siit metsade vahelt üles leidsite?

Ajakirjanik: Pillapalu on ju pisike koht ja Maailma – Kristjanit tunnevad kõik …. 

Palusalu: Sa ei sattunud siia siis kogemata.

Ajakirjanik: Tõesti mitte. (Vaikus)  Teed olid juba päiksetõusul rahvast täis.

Palusalu: Soo-soh ja kuhu see rahvas siis läheb?

Ajakirjanik: Kes seda teab? Igaühel on omad hirmud. Ega venelastest pole kunagi ilusat mälestust jäänud. Linnas on praegu raske, tööd pole ja süüa pole. Rahvas tuletab nüüd meelde, et kus need sugulased maal elavadki. Maal on inimesed alati ise hakkama saanud. Lehm annab piima ja põld vilja. Nii on.

Palusalu: Nii on.

Ajakirjanik. Aga kõige rohkem inimesed kardavad. Hirm ja teadmatus tuleviku ees. Kui lahingukära vaibub ei tähenda veel, et inimeste jaoks sõda läbi saab. Vaenlane tuleb üles leida ja hävitada. Paljud tegid ju sõja ajal koostööd sakslastega ja .. no seda tead sa isegi, mis siis saab.

Palusalu: Las olla. Ma ei taha sellest rääkida.

Ajakirjanik: Ega pea. Mina kirjutasin ju ka saksa lehtedele, aga ma olin kaval – ma kirjutasin teise nime alla – Fritz Bauermann. Katsuge nüüd selgeks teha, kes see saksa vahvust kiitis. Aga nii tegid kõik. Tööd on ju vaja teha ja oma leib lauale saada.

(tuleb Ellen)

Palusalu: Ajakirjaniku-härra on nime vahetanud. Fritz Scheismann või oli Beermann. Juba läks meelest.

Ellen: Miks Fritz? Ma mäletan, et tema oli Sepp.

Palusalu: Eile oli Sepp, nüüd Bauermann, aga homme .. Kuznets. Tema muudab nime ja meelt palgamaksjale sobivalt.

Ajakirjanik: Päris nii see pole. Väikesel inimesel pole maailmavaadet, on ainult kohustused riigi ees, olgu võimul, kes iganes. 

Ellen: Kas pakun midagi? Piima või tüki leiba?

Palusalu: Rohke pekiga. Seda peab ajakirjaniku härra saama, sest ta hakkab nüüd samme seadma.

Ellen: Juba?

Palusalu: Juba jah.

Ellen: Tühja kõhuga ei ole Kungla talust veel keegi lahkunud. (Lahkub)

Palusalu: Mis siis sind täna siia tõi? 

Ajakirjanik: Kõik on mures sinu pärast. Seda, et sa vene väest Soome piiril üle hüppasid kirjutas iga ajaleht. Nüüd on venelane sees ja sul võib haprasti minna. Keres on juba korraldanud paadi, millega Rootsi sõita. Kutsub sind kaasa. Kuid jäägu see jutt ainult meie vahele. Võta oma Ellen kaasa ja tulge. Sul läheb muidu haprasti. Usu mind. Ega venelane ei unusta.

Palusalu: Ma ei taha kuhugi minna. Ma olen siin harjunud. Terve sõja elasin siin üle. Vast unustavad.

Ajakirjanik: Naiivne oled. Maailma Kristjan ja unustatakse. Sinu juurde tulevad nad esimesena. Sa oled eesti rahva jaoks kangelane.

Palusalu: Mina ei ole mingi kangelane. Mina olen tavaline eesti mees, kes tahab elada oma lihtsat elu. Mida ma teen, seda üritan teha nii hästi kui võimalik. Lõpetage see minust kirjutamine.

Ellen (tuleb): Nii ajakirjaniku – härra , klaas piima ja värsked pirukad.

Palusalu: Meil on tehtud ettepanek Eestimaa maha jätta.

Ellen: Mis sa räägid? Miks?

Palusalu: Aga mina ei jäta, kes ma siis oleks? Ma ei taha. Lasku lihtsalt olla.

Ellen: Ajakirjanikul on aeg edasi minna. Sulesepad on meile niigi palju muret toonud. Ei ole seda enam juurde vaja. Kuulsite, mis Kristjan ütles – laske meid lihtsalt olla.

Ajakirjanik: Muidugi. Tahtsin küsida veel ühte asja, mis mind juba mitu aastat vaevab.

Palusalu: Mida?

Ajakirjanik: Kui me Berliinist rongiga Tallinna jõudma hakkasime, siis alustasid sa lugu Neost. Ma olen kõik see aeg mõelnud, et mis selle Neoga siis oli.

Palusalu: Mis lugu? Ma ei mäleta midagi …

Ajakirjanik: Sa ütlesid vaid, et rongi oodates läks Neo kõndima .. ja siis sai jutt läbi.

Palusalu: Aa. See. No sellega oli nii, et rongi oodates läks Neo kõndima …

(Siseneb Kumm ja Murumets)

Kumm: Tervitused. Kungla talu jah?

Palusalu: Kungla jah. Mida soovite?

Kumm: Mida või keda. Kes seda nii täpselt teabki. … Ah, see siis ongi kuulus Kungla talu.

Palusalu: Seesama ta on. Kas härral oli asja ka või oskan äkki teed juhatada.

Kumm: Ei. Siia ma pidingi tulema. Kõik on hästi.

Ajakirjanik: Ma hakkan minema. Vaatan, et teil külalised ja ei taha tüliks olla.

Kumm: Jääge siia. Seersant Murumets, vaadake, et ta kuhugi ei lähe.

Murumets: Seisa, tõllakas. Liigud, kui kapten lubab.

Kumm:  Tulin asja pärast ja meil võivad ka teile mõned täpsustavad küsimused olla.

Ajakirjanik: Mis asjus?

Kumm: Lubage ennast tutvustada. Mina olen NKVD kapten Kumm, tema on seersant Murumets ja kellega on mul tegemist?

Palusalu: Mina olen Kristjan. Kungla talu peremees

Kumm: Ei. Peremehed oleme siin meie.

Murumets: Just. Kapten on peremees.

Kumm: Või siis suur ja kuulus Kristjan Palusalu ise ongi meie ees.

Palusalu: Jah.

Kumm: Siis olen õige koha peal. Ja kes teie olete?

Ajakirjanik: Ma astusin lihtsalt sisse, et vett küsida.

Kumm: Või janu vaevab? Aga kellega on siis tegemist?

Ajakirjanik: Mina olen Kuznets. …. Rätsep.

Kumm: Kas võin teie dokumente näha?

Ellen: Kas võin pakkuda külma piima ja pirukat? Ise tegin. Liha pole, aga kapsaga on ka väga head.

Kumm: Ei ütle ära. (Ellen valab kruusi ja pakub ) Kristjan Palusalu, te peate meiega kaasa tulema. Auto ootab värava taga. … Kas väevõimuga või vabatahtlikult, see on teie oma otsustada.

Murumets: Just. Kas väevõimuga või vabatahtlikult, see on teie oma otsustada.

Palusalu. Mis tarvis?

Kumm: Oleks mõned küsimused. Kui kohale jõuame, siis kuulete.

Palusalu: Eks küsige siinsamas.

Murumets: Kas väevõimuga või vabatahtlikult, see on teie oma otsustada.

Kumm: Ärge saage valesti aru. Mina olen ainult sõnumitooja. Kästi teid linna viia ja mina viin. Selles ärge kahelge. Mida varem minema hakkame, seda varem tagasi jõuate. Ärge jonnige.

Palusalu: Kes käsib?

Kumm: Kes seda teab? Kästakse ja meie kuulame. Täna oli sõnum siia Kunglale teile vaja tuua. Homme kuhugi mujale kellelegi teisele, kellega samuti on vaja rääkida.

Ellen: Kes siis kutsub või kuhu te Kristjani viite?

Kumm: Ma ju ütlesin teile – on mõned küsimused. Meie saame küsimustele vastused ja teie saate koju tagasi. Hakkame minema, jõuate veel õhtuks tagasi.

Palusalu: Ma võtan koti. (lahkub)

Kumm: Ärge ainult rumalusi tehke …. Kena aed teil, proua. Ise toimetate?

Ellen: Vanemad aitavad.

Kumm: Tubli. Talveks saab keldrisse ikka ka.

Ellen: Ikka saab.

Kumm: Siis on hästi. Seda läheb vaja. Kunagi ei tea, mis juhtuda võib.

Ellen: Kuhu te Kristjani viite? … Kuhugi te tema ju ometi viite?

Kumm: Kuhugi ikka. Te ei pea muretsema.

Murumets: Teie ei pea kohe üldse muretsema.

Ellen: Me ei ole siin metsas elades kellelgi halba teinud. Laske meid olla.

Kumm: Kas saab olla ühel mehel suuremat õnne , kui armastav naine? Loomariigis, näiteks lõvide juures, murrab emane saagi ja võitleb oma pere eest. Isane on ilus ja hoiab oma maa-ala teistest lõvidest puutumatuna. Loodus on imeline. Kui sellele mõelda, siis on ikka väga hea, et meie oleme inimesed ja oskame probleeme sõnadega lahendada.   

Ellen: Viimased aastad pole seda küll näidanud.

Kumm: Kuhu Teie mees siis nüüd küll jääb?

Ajakirjanik: Ma lähen vaatan.

Kumm: Teil pole vaja kuhugi minna. Seersant läheb.

Murumets: Just nii, seltsimees kapten. (Lahkub)

Kumm: Teie olete ilus naine. See on relvaks, mida tihti ei taheta kasutada. Ilu on naiste käes võimas relv , mis avab paljud muidu suletud uksed. Kasutage seda.

Ellen: Mina teie ees lömitama ei hakka.

Kumm: (naerab) Aeg näitab. Aeg paneb inimese tihti asju ümber hindama. 

Palusalu: (tuleb tagasi) Hakkame siis minema.

Kumm: Seersant, juhatage seltsimees Palusalu autosse.

Murumets: Just nii, seltsimees kapten. Lähme nüüd. (lahkuvad)

Kumm: Teie käituge korralikult. Aeg annab teile vastused. Nägemist. (Lahkub)

Ellen: (ajakirjanikule) Miks te midagi ei teinud? Miks te midagi ei öelnud? Miks te lihtsalt seisite siin?

Ajakirjanik: Mina … Ma.. lasin vist püksid täis.

 

Stseen 7. Ülekuulamine. Kumm, Palusalu, Murumets, Tiiu

(Kumm liigub ringi, ühes nurgas on sekretär, teises Murumets ja Palusalu istub liikuva pirni alla. Stseeni katab trükimasin pidev hääl)

Kumm: Milliseid andmeid andsite pärast vangilangemist Eesti ja Soome ajalehtedele?

Palusalu: Ma ei andnud kunagi mitte ühelegi korrespondendile mitte mingisuguseid andmeid?

Kumm: Teid paljastavad Soome ja Eesti ajalehtede okupatsiooni ajal ilmunud artiklid. Kas annate ikka õigeid tunnistusi?

Palusalu: Ütlen veel kord , et mitte mingisuguseid kõnelusi ei ole mul olnud ei Soome ega Eesti ajakirjanikega.

Murumets: Valetab.

Kumm: Seltsimees seersant, laske inimesel rääkida.

Tiiu: Teile omistatakse järgmine väljavõte ajalehe „Eesti Sõna“ 1942.a 6 jaanuari numbrist „Mind saadeti koos teiste mobiliseeritud eestlastega 28.juulil roniga Nõukogude Liitu .. Tugeva valve tõttu ei õnnestunud neil põgeneda, nad võeti kinni ja saadeti järgmise rongiga meile Kotlasse järele. Rääkides mobiliseeritute töölerakendamisest, märgib Palusalu, et eestlased suunati lennuvälja ehitusele ja kolhoositööle. Jutustades oma põgenemisest jätkab Palusalu, et kavatses koos 7 kaaslasega läbida jalgsi 1000 km kuni Soome piirini. Tsernuhhovi linnas andis üks vana naine nad üles“.

Kumm: Kas need faktid teie elust on esitatud õigesti?

Palusalu: Need faktid minu isiklikust elust on esitatud õigesti, kuid las ma selgitan. Olin tõesti mobiliseeritud Tallinnas 4.osakonna  poolt…

Kumm: Pole vaja. Millal te võtsite eesmärgiks Eestisse jõuda?

Palusalu : Kohe peale põgenemist tööpataljonist.

Kumm: Ja kuidas te kavatsesite Eestisse jõuda?

Palusalu: Mõtlesin, et sõidan rongiga Arhangelskisse , sealt edasi rongiga Vologdani, sealt Leningradi ja siis juba Tallinna.

Kumm: See on ilus plaan, aga vale (Lööb üle kaela) Kuradi nahahoidjad, ma pole neid kunagi talunud. Kodutee asemel läksid sa ometi hoopis vaenlase poolele?

Palusalu: Peale süüdimõistmist saadeti mind tegevarmeesse Karjalas Seesjärve lähedal. Väeosa numbrit ma ei mäleta. Oktoobri lõpul alustas väeosa pealetungi, kuid edasi jõuda ei õnnestunud. Algas kõva tulevahetus ja selle tagajärjel piiras Soome vägi meid sisse. Meid oli umbes 50 meest, mina teiste hulgas. Lahingu käigus sain miinikilluga kaelast haavata. Korraga piiras mind soomlaste salk. Mind kästi tõusta ja alla anda. Seda ma ka tegin.

Kumm: See oli siis oktoobris. Kuid juba 1942 aasta jaanuaris olete taas Tallinnas. Kirjelda seda ülekuulamist, mis siin sakslaste poolt toimus?       

Palusalu: Jõudsin tagasi Tallinna 1. jaanuaril ja juba 2. jaanuaril kutsuti mind ülekuulamisele samas majas Karu tänava koolimajas, kus ma peatusin. Ma rääkisin, kuidas mind mobiliseeriti 1941 aasta juulis ja kuidas juulis evakueeriti Nõukogude Liidu tagalasse. Rääkisin üksikasjalikult oma deserteerimisest sooviga jõuda koju Eestisse. Ma olen teile sellest juba rääkinud.

Kumm: Oled sa kindel? Jätka.

Palusalu: Rääkisin, kuidas kinni kukkusin. Kas ta peab kogu aeg toksima?

Kumm: Aga mida ta siis peaks tegema. Sinu valed peavad saama kõigile nähtavaks ja kuuldavaks. Jätka.

Palusalu: Kuhu ma jäin?

Murumets: Jätka sulle öeldakse!

Kumm: Milliseid andmeid te andsite elu kohta Nõukogude Liidu tagalas?

Palusalu: Mitte mingisuguseid. Ma vastasin ainult üksikutele mind puudutavatele küsimustele ja mingeid üldistusi ei teinud.

(Murumets virutab vastu nägu)

Kumm: Valetad. Kas sa ei saa aru, et sinu vastu on tõendid.

Tiiu: 4.jaanuari 1942 ajalehest  „Eesti Sõna“ võime lugeda „Kõik me eestlased olime juba varem kokku leppinud, et läheme üle siis, kui avaneb juhus … Pärast seda me hüüdsime läheduses viibivatele soomlastele, et siin on kolm eestlast, kas võime üle tulla? Loomulikult järgnes luba üle tulla. Kuid haavatud venelane ilmselt rääkis meist kaaslastele ja nüüd avati meie suunas äge tuli. Liikusime roomates soomlaste poole ja viimased meetrid jooksime, mis veel jõudu oli … Meid, eestlasi, oli siis järel veel vaid kolm – Põldmar, Paunel ja mina“.

Kumm: Kas kinnitate , et see artikkel on tõene?

Palusalu: Need on kuradi ajakirjanikud. Seda ajaleheväljavõtet ei saa kuidagi tõeseks tunnistada, sest mina ei ole midagi sellist kellelegi rääkinud. Soomlaste poolele sattumist ma rääkisin teile juba varem.

Kumm: Oletame. Mida muud on teil antud asjas lisada?

Palusalu: Midagi ei ole.

Murumets: Temal ei ole.

Kumm: Valetad. Sa valetad, kuradi nahahoidja. Vaata kui seome sul okstraadiga käed kokku ja viskame merre. Seersant! (Murumets virutab)

Palusalu: (Kargab püsti ja võtab tabureti kätte) Kui keegi sammu lähemale tuleb, siis mina oma tegudes eest ei vastuta. Mina võin surra, aga teid võtan kaasa.

Kumm: Hea küll. Pane tool maha. 

Palusalu: Ma olen teile rääkinud kõigest nii, nagu see oli või nagu ma seda mäletan. Ajakirjanikud teevad oma tööd ja mõtlevad kõiksugu valesid välja, pea-asi , et müüks.

Kumm: (rebib lehe trükimasinast) Lugege siis protokoll läbi ja kirjutage alla.

Palusalu: See on ju vene keeles.

 

Stseen 8. Ellen Kummi juures. Ellen, Kumm

Ellen: Miks te hoiate minu abikaasat kinni?

Kumm: (Naerab) Miks ja miks. Sest nii on meie jaoks lihtsam.

Ellen: Kus ta on? Ma pole teda näinud juba kuu aega. Ajast , millal te ta Pillapalust kaasa võtsite. Kas temaga on kõik korras?

Kumm: Temaga on kõik täpselt nii korras, kui ühel eksinud inimesel saab olla.

Ellen: Kas ta on siin Tallinnas või on ta juba kaugemale viidud? Miks te vaikite? Te saate ise ka ju aru, et teid ei saa usaldada.

Kumm: Seltsimees, võtke rahulikumalt. Või mind ei saa usaldada. Aga kuidas meie saame usaldada inimest, kes on põgenenud meie ridadest ja võidelnud vaenlase poolel. Hoidnud sihikul ja lasknud meie relvavendi.

Ellen: Kas Kristjan on veel Tallinnas või on juba saadetud kuhugi kaugemale?

Kumm: Kas ma pean iga vangi käekäigust teile aru andma? Kui aeg on käes ja otsused tehtud, siis anname sellest teile teada.

Ellen: Ma pole ikka teie käest kuulnud, kas Kristjan on siin või mujale viidud?

Kumm: Mujale viimise otsustab prokurör ja tänaseks ei ole veel tehtud Palusalu puudutavad otsuseid.

Ellen: Ärge keerutage. Kas Kristjan on siin?

Kumm: Ma juba ju ütlesin teile , et on.

Ellen: Tänan. Kas ma võin temaga kokku saada?

Kumm: Teie lähete iga hetkega ikka julgemaks. Vaadake, et te üle piiri ei astu. Muidu jäätegi siia, aga teil on väiksed lapsed. Te olete ilus naine.

Ellen: (Võtab kotist Palusalu kuldmedal ja paneb Kummi lauale) Kas ma võin temaga kokku saada?

Kumm: Aga miks?

Ellen: Ma tahan näha, et temaga on kõik korras.

Kumm: Aga miks medal?

Ellen: Sest rohkemat või paremat meil ei ole. Ma annaks kõik, kui saaks teda korra nähagi, et temaga on kõik korras.

Kumm: See siin on ju Berliini kuldmedal?

Ellen: On küll.

Kumm: Te pakute seda mulle.

Ellen: Võtke kasvõi see talu Pillapalus, aga laske Kristjan välja. Ta ei ole kellelegi kunagi midagi halba teinud.

Kumm: Kui ma õigesti mäletan, siis oli see sakslane, keda ta finaalis võitis. Teie sõnul on siis Palusalu nagu kaisukaru – suur ja armas.

Ellen: (segaduses) Jah

Kumm: Hea küll. Võtke see medal tagasi. Teil võib seda elus veel vaja minna. 10 minutit ma teile kingin, aga pidage meeles, et te jääte mulle võlgu ja võlg on võõra oma.

Ellen: Tänan.

Kumm: Pole tänu väärt. Ühel päeval ma tulen ja küsin, mida lubasite. Te olete ilus naine. Näidake nüüd oma moonakott ette. Me keegi ju ei taha, et selles kotis oleks midagi keelatut.

 

Stseen 9. Ellen toidukotiga Palusalu juures . Ellen, Palusalu, Murumets

Ellen: Kristjan. (Kallistavad) Kristjan.

Palusalu: Jäta nüüd, mis sa töinad.

Ellen: Kristjan. Sa oled olemas. Me kartsime sinu pärast. Me arvasime, et midagi hullu on juhtunud. Ega venelast ju ei tea. Mul ei olnud sinust mitte mingisuguseid teateid. Sa olid kadunud.

Palusalu: Rahune nüüd. Mis siis minuga ikka juhtuda saab?

Ellen: Ma olen kuulunud lugusid, kuidas inimesi kaasa viiakse ja nad jäävadki kadunuks. Keegi ei tea neist enam midagi.

Palusalu: Ära nii kõvasti kõnele. Siin peab ennast vaos hoidma. Seinad ka kuulevad. 

Ellen: Ma tõin sulle kodunt midagi kaasa ka. Poole võtsid nad ukse peal ära. Süüa te siin ikka saate? Sa oled lahjaks jäänud. Põsed lohku vajunud.

Palusalu: Midagi ikka saame. Lõpeta see muretsemine. Ei julge nad midagi teha.

Ellen: Hakka pistma. See on kodune või. Ema eile ise kloppis.

Palusalu: (Hakkab sööma) Kas lapsed on terved?

Ellen: Terved ikka. Igatsevad

Palusalu: Ma viin teistele ka. (keerab toidu kokku)  Mõned on siin näljast täiesti liikumisvõimetud. Topitakse kakskümmend meest ühte pisikesse kongi, ainult väike aken annab päevasel ajal valgust. Tikust tuld tõmmata ei julge.

Ellen: Miks?

Palusalu: Siis käiks selline pauk, mis lööks lõuad selja taha.

Ellen: Kuidas sa saad nalja teha?

Palusalu: Ega haletsemine ei aita. Ainult laul ja hea nali aitavad siin vastu panna.

Ellen: Lõpeta. Sa lähed niimoodi veel kinni.

Palusalu: Kus ma siis praegu olen?

Ellen: Ma ei mõelnud. Ma tulen homme jälle. Toon süüa juurde. Hale on sind vaadata, sa oled kaalu kaotanud.

Palusalu: Ega see Kumm meil enam kohtuda ei lase. Kuidas sa ta üldse nõusse said?

Ellen: Ma võin olla vahel väga veenev.

Palusalu: Seda ma usun.

Ellen:  Mida ma sinu jaoks veel teha saan?

Palusalu: Ei saa sa midagi teha.

Ellen: Midagi peab saama ju teha. Kas nad saavad siis inimest ilma kohtuta ja süüta kinni hoida?

Palusalu: Nemad saavad kõike ja süütu olen ma ainult sinu meelest. Nende meelest pole suuremat riigireeturit olemaski kui Palusalu.

Ellen: Riigireetur? Mis sa sellega mõtled?

Palusalu: Selles mind süüdistatakse - riigi reetmises.

Ellen: Issand! Mis karitus selle eest on ette nähtud.

Palusalu: Noh….

Ellen: Mis noh … Issand. Ära ei ütle.

Palusalu: On jah nii.

Ellen: Surmanuhtlus. See ei ole võimalik. Midagi peab saama ju teha?

Palusalu: Mida?

Murumets: (Siseneb) Teie 10 minutit on läbi saanud.

Palusalu: Tervita ja kallista lapsi.

Ellen: Kindlasti.

Murumets: Peate lõpetama.

Ellen: Ma tulen homme jälle.

Murumets: Ei prouake. Enam te kokku ei saa. See ei ole siin mõni kontorihoone, kus sisse ja välja käiakse. Hakkame nüüd minema.

Ellen: Kristjan! Kristjan! Ma armastan sind. (tahab suudelda, kuid Palusalu keerab pea ära)

 

Stseen 10. Ülekuulamine. Kumm, Palusalu, Murumets

Kumm: Tunnista üles. Sul on ju endal ka lihtsam.

Palusalu: Mina valet vanduma ei hakka.

Kumm: Seersant. (Murumets võtab Palusalul kõrist) Küsin korra veel – milliseid andmeid te edastasite saksa ja soome ametivõimudele olukorra kohta nõukogude tagalas. (Palusalu ei saa rääkida) Mitte ei mõista. Kas tahad midagi öelda? Olgu alustame algusest. Kas te tunnistate , et põgenesite nõukogude sõjaväest ja andsite ennast soome väekoondisele vangi. Ma ei kuule. Seersant, lase lõdvemaks.

Palusalu: Ei.

Kumm: Seersant.

Murumets: Ma ei saa midagi teha. See on harjunud, et teda kaelast pigistatakse.

Kumm: Kuidas see juhtus?

Palusalu: Meid piirati sisse. Laskemoon lõppes ja kui läksin seda roomates juurde tooma, siis sain kaelast vigastada. Arm on tänaseni näha. Järgmisel hetkel olin sisse piiratud ja olin sunnitud alla andma.

Kumm: Aga mis kuradi pärast nad sulle vabaduse kinkisid ja lasid oma tagalasse minna.

Palusalu: Seal leidus inimesi , kes mind ära tundsid.

Kumm: Vale. Ma ju tean, et sa valetad. Mida ma sinuga peale hakkan. Seersant! (Seersant haarab taas kõrist)

 

Stseen 11. Ellen pakiga.      Murumets, Tiiu, Ellen

(Videos on taustal Palusalu kongis. Murumets juhatab Elleni sisse)

Murumets: Oodake siin.  Me kutsume teid. (Lahkub)

Tiiu: Võtke istet. Kellele teie paki toote?

Ellen: Abikaasale.

Tiiu: (Ellen pöörab pea ära) Ma võin teile saladuskatte alla tunnistada, et mul on isa kinni. Ma rääkisin küll, et lõpetagu oma õiguse taga nõudmine, aga kus tema. Minu maja ja minu maja. Aga maja võtsid venelased poolenisti omale. No ja nüüd said terve maja. Isale jäeti üks tuba. Aga see on ka õige. Isa on elu aeg ainult teiste vaevast elanud. Tema käis ja ajas kõrtsus tähtsa näoga asju, kui teised töötasid. Mul oli koolis seda väga raske varjata, et ma sellisest perest olen. Inimesed on võrdsed ja neid tuleb ka võrdselt kohelda.

Ellen: Ju vist.

Tiiu: Ega ma tema surma ei soovi. Las elab ja näeb elu, nagu teised seda on näinud. Las elab oma ühes toas ja tunneb kahetsust, et omal ajal palku ei tõstnud. Oleks ta mõnegi rubla juurde töölistele pannud, siis oleks äkki kõik teisiti. Äkki siis oleks töölised oma töökohast ja isa varast hoolinud. Praegu tervitati venelasi rõõmuga ja võeti kõik temalt käest.

Ellen: Te ise jäite ju siis ka kõigest ilma.

Tiiu: Mina ei tahagi midagi, mis on saadud teiste vaevaga. Mina astusin parteisse ja töötan nüüd siin, siseasjade komissariaadis. Hetkel küll peamiselt referendina, kuid kes teab, kuhu ma välja võin jõuda. Küll mina juba oskan elus edasi liikuda kui selleks vajadus on. Vähemalt sellegi olen ma oma isalt saanud. (Ellen pöörab pea ära) Kas te seda valvurit panite tähele? Selline tugev ja terve mees. Sellise võtaks voodisse küll. Mõelda vaid millised musklid tal olla võivad? Ah. Mehed on lihtsameelsed. Pilgutad silma ja jooksevad nagu kutsikad kohe järgi.  Kas te olete kuulnud, et Kristjan Palusalu pidi ka kinni istuma? Arvata on. Ma ju mäletan mida lehed kirjutasid – ta põgenes vene väest. Ma olen teda pildi pealt ainult näinud. Elus pole kohanud, aga tahaks küll. Mõelda, kus temal võivad veel musklid olla. Selline võtab su käte vahele ja keerutab nagu mänguasja. Tema käte vahel oleks ma küll mänguasi. Ja tema silmad. Nii sügavad ja sinised. Ma lõikasin tema pildi ajalehest välja. Pikka aega kandsin rahakoti vahel, aga nüüd kui töötan siseasjades ei ole enam sobilik. Kas teie olete Palusalu oma silmaga näinud?

Ellen: Jah.

Tiiu: Tõesti. Kui põnev. Milline ta oli?

Ellen: Kena ja rõõmsameelne.

Tiiu: Kas saite temaga juttu ka rääkida?

Ellen: Jah.

Tiiu: Ah!

Murumets (Siseneb): Ellen Palusalu.

Ellen: Mina.

Murumets: Tooge oma pakk ja andke allkiri.

(Ellen tõuseb ja läheb pakiga)

Murumets: Kas midagi keelatut ka on?

Ellen: Ei.

Murumets: Kas terariistu või teisi metallist esemeid?

Ellen: Ei.

Murumets: Kas joovastavaid aineid, tubakat või alkoholi?

Ellen: Ei.

Murumets: Pange siis allkiri siia. (Ellen kirjutab ja Murumets lahkub)

Tiiu: Teie olete Ellen Palusalu. Te olete Kristjani abikaasa.

Ellen: Jah.

Tiiu: Miks te ei öelnud midagi?

Ellen: Mida mul teile öelda on?

 

 

Stseen 12. Ülekuulamine, Kumm, Murumets, Palusalu

Kumm: Sa võid olla olümpiavõitja ja oma rahva kangelane, aga meie jaoks oled sa mitte keegi. Kui sinusugune tahab siin riigis elada, siis teed, mida sulle öeldakse või jäädki elu lõpuni nende müüride vahele. Mina olen sinu saatus ja seepärast kõnele kordki tõtt. Kuidas sa sattusid soomlaste poole?

Murumets: Kõnele!

Palusalu: Ma olen sellest juba rääkinud. Me olime pealetungil, kui padrunid lõppesid ja roomasin täienduse järele. Samal ajal plahvatas minu kõrval  mürsk. Sain kaelast haavata. Näete arm on tänaseni näha.

Kumm: Mida ma sinuga peale hakkan? Sa ju valetad. Mina tean, et sa valetad. Sina tead, et sa valetada. Isegi kohtunik teab, et sa valetad. Miks sa ei jäänud välismaale? Kõik mured oleks lõppenud. Nüüd sahkerda siin sinuga. Kinni hoida sind ei saa, aga vabaks lasta ka mitte. Mida sa saksa ajakirjanikele rääkisid nõukogude väekorraldusest?

Palusalu: Midagi ei rääkinud. Langesin juba esimesel päeval peale rindele sattumist kinni. Mida mina teadsin enamat kui ükskõik milline reamees?

Kumm: Jälle valetad. Kuidas saab sinusugune vägilane elusana kinni langeda? Sa oleks pidanud võitlema. Viimase verepiisani. Ma olin ka 36 aastal Balti jaamas , kui sind peale Berliini vastu võeti. Sa olid kangelane, sa olid kuningas. Üks sõna ja rahvas oleks sulle järgnenud. Aga äkki järgneb veel tänaselgi päeval?

Murumets: Kas sa saad aru, et sinul ei ole kohta meie ühiskonnas?

Palusalu: Mina olen  ainult lihtne maadleja. Ma pole kunagi riigiasjadest midagi teadnud.

Kumm: Puuslik on ka ainult puust kuju, kuid ometi tassib rahvas  seda enese ees ja järgneb talle kummardades. Usk on oopium rahvale, ütles Marx. Kas sa saad aru, et ma ei saa sind tappa ja ma ei saa sind ka vabaks lasta?

Palusalu: Mida ma siis tegema peaks?

Murumets: Teed, mida öeldakse.

Kumm: Väga täpselt sõnastatud. Sa pead tänama oma naisukest, kes on käinud siin eest palumas. Temasugusele on raske ei öelda. Laseme su vabaks, aga sa jääd väga lühikese nööri otsa ja oma abikaasa vastutusele, kes on lubanud, et sa oled kõige kuulekam nõukogude kodanik. Seda tahaks muidugi näha. Üks väike viga sinu poolt ja rohkem sa oma peret ei näe. Meil on kõik selleks, et sind eluks ajaks Siberi saata. Tee on sulle juba tuttav. Kui tahad vabadust, siis istud oma kodus ja teed, mida me sulle ütleme. Kao mu silme alt. (Murumets avab ukse)

 

 

II VAATUS

Stseen 13. Kohtuotsus. VIDEOS

Kohtunik: Palun kohtuotsuse ettelugemiseks püsti tõusta. Põhilisteks materjalideks, mis paljastavad Polusalu kodumaa reetmises ja nõukogudevastastes laimavate avalduste tegemises, on välja võtted Saksa okupatsiooni aegsetest ajalehtedest vahemikus 1941 – 1942, mis on lisatud uurimistoimikule. Kuid need väljavõtted ei saa tõendada Polusalu süüd järgmistel asjaoludel:

1.Otsustades ajalehe väljavõtete sisu järgi, ei olnud need kirjutatud Polusalu enda poolt, vaid justkui tema jutustuste põhjal. Neis esinevatest vasturääkivustest järeldub, et need artiklid kujutavad endast kirjutajate väljamõeldisi, mitte Polusalu juttu. Nende artiklite autoreid pole võimalik kindlaks teha. Nende artiklite originaale ei ole ENSV arhiividest leitud.

2.Polusalu puudutavate artiklite sisus, milles räägitakse tema Punaarmees teenimisest ja vangilangemise asjaoludest, on olulisi vasturääkivusi, mis tekitab kahtlusi nende tõele vastavuses. Selle näiteks on ajalehe Linna Teataja 1941 a 23 novembri artiklist , milles öeldakse. „Murmani raudteeliini suunas on peetud ägedaid lahinguid. Verise võitluse järel on vallutatud tähtis raudteesõlm. Vangegi on saadud mitukümmend. Hallist jõugust eraldub peajao teistes pikemana ja õlakamana sinisilmne, avapilguline noormees, kelle näolt hiilgab võrreldamatu rahulolu. See on eesti meistermaadleja, kahekordne olümpiavõitja Kristjan Palusalu“ See fakt kinnitab, et Polulsalu võeti vangi soomlastega peetud lahingu käigus.

3.Süüdistav Polusalu ütles ülekuulamisel, et tema ise ühtegi artiklit saksa okupatsiooni aegsetesse ajalehtdesse ei kirjutanud, ning ka seda, et mingeid jutuajamisi tal ajakirjanikega ei olnud, mida kinnitavad tunnistajate ülesed, kes kõik iseloomustavad Polusalu positiivsest küljest.

Teisi fakte, mis paljastaksid Polusalu kodumaa reetmise, antud süüasjas ei ole. Nimetatud materjalid on Polusalu kodumaa reetmise eest vastutusele võtmiseks ebapiisavad, mistõttu siinesitatu alusel ja juhindudes VNFSV UPK paragrahvist 204 määran: Polusalu Kristjan , Jüri poeg, süüasjas uurimine lõpetada ja toimik anda arhiivi, süüdistatav Polusalu , Kristjan Jüri poeg vabastada vahi alt. (pauk vastu lauda).

 

Stseen 14. Kodu. Ellen, Palusalu,

(Palusalu siseneb. )

Ellen: Tule nüüd juba. Söök on valmis. Mida sa nii kaua kohmitsed seal? Kaua võib üks inimene ennast pesta?

Palusalu: Tulen-tulen. (Istub lauda)

Ellen: Kuidas trennis oli, ega õlg viga teinud?

Palusalu: Ei tea teinud. Mida sa iga kord uurid? Kui miskit juhtub, eks ma sulle ütlen esimesena.

Ellen: Ma lihtsalt muretsen. Mõtlen sellele kogu aeg, kui sa ära oled, et teed endale viga ja siis pole sinust üldse enam maadlejat. Aga mida ma siis sinuga peale hakkan? Oled üks torisev mehemürakas toanurgas. Haavatud kere ei lase hingel lennata.  

Palusalu: Mida ma küll sinuta teeksin?

Ellen: Eks sa teeks kõike sama, aga kellegi teisega.

Palusalu: Ei. Vaata. Trennis näidati maagilist trikki. On võileib (Pistab võileiva suhu) enam pole.

Ellen: (Naerdes) Kuidas tööl läks?

Palusalu: Läks nagu läks. Ei midagi põrutavat.

Ellen: Midagi seal teil ju ikka juhtub. Sa oled terve päeva ära, siis tuled koju ja räägid, et midagi ei juhtunud.

Palusalu: Ma läksin juba lõunast treeningsaali.

Ellen: Miks? Kas sind lahti töölt lahti? Jälle?

Palusalu: Jälle jah.

Ellen: Nad ei saa ju nii kogu aeg teha. Miks?

Palusalu: Tööd vähe ja inimesi palju. Ära muretse. Kes on töömees, saab iga valitsuse ajal elada, kes on laisk ja joodik, vireleb alati.

Ellen: See on juba neljas ettevõte, kust sind peale paari nädalat minema saadetakse. Mida nad sinust tahavad?

Palusalu: Kardavad. Ma olen ju kinni istunud. Küll õigeks mõistetud, aga riigi silmis siiski mitte soovitud isik. Kõik kardavad, et kui minu tööle võtavad, siis see võib justkui heita ka neil halba varju.

Ellen: Müüme talu maha.

Palusalu: Ei.

Ellen: Müüme talu maha. Saame endale linnas korteri vaadata ja elamiseks ka midagi.

Palusalu: Ei. Talu me ei müü.

Ellen: Milleks sulle see talu? Sa ei jõua sinna nagunii.

Palusalu: Selle talu kinkis mulle Eesti rahvas oma austuse märgina ja mina ei saa seda müüa. Ainult rahvas saab mu sealt minema ajada.

Ellen: Aga nälgida see rahvas sul laseb. Müüme selle talu maha. See on nagu rist kaelas. Mis kasu sul temast on?

Palusalu: Kunglat me ei müü ja rohkem me sellest ei räägi.

Ellen: Kurat sind sinu taluga.  Võta ja ela seal siis. Mina sinna oma jalga ei tõsta.

 

Stseen 15. Ellen Kummi juures. Kumm, Ellen, Tiiu

(Nurgas istub sekretär Tiiu)

Tiiu: Tervist, seltsimees Palusalu.

Ellen: Tervist. Mul oleks komissar Kummile eraviisiline jutt.

Tiiu: Teda ei ole hetkel. Oodake, ta peaks kohe tagasi tulema. Võtke istet. Te vist ei tunne mind ära. Me kohtusime vangla väravas, ma töötasin siis veel seal.

Ellen: Mäletan küll.

Tiiu: Kuidas teil läinud on? Kuulsin, et Kristjan vabanes vanglast. Kuidas temaga on?

Ellen: Teie jaoks on ta seltsimees Palusalu, mitte Kristjan.

Tiiu: Või selline proua. Sellisel juhul olen mina teie jaoks seltsimees Komissari assistent. Jah, kuulsite õigesti. Küll mina juba oskan elus edasi liikuda kui selleks vajadus on. Ning võtke teadmiseks, et teil pole mingit õigust seltsimees Palusalu ainult enesele pidada. Tema on eesti rahva kangelane ja kuulub rahvale.

Ellen: Hoidke palun Kristjanist ja meie perest eemale. Ma olen elus kohanud palju hoolitsust, mis on ainult viletsust kaasa toonud.

(siseneb Kumm)

Kumm: Seltsimees Palusalu, kuidas saan teile kasulik olla?

Ellen: Ma oleksin tahtnud rääkida.

Kumm: Tiiu, too meile kohvi. Ma loodan, et teil on aega juua tassike kohvi?

Ellen: Ikka.

(Tiiu väljub)

Kumm: Kuidas saan kasulik olla?  

Ellen: Kristjan on olnud juba mitme koha peal tööl, aga kõikjalt lastakse ta lahti. Aga meil on lapsed.

Kumm: Sellest on tuline kahju. Vaata siis, kuidas elu võib kulgeda. Kord kantakse sind kätel ja siis ei taheta enam töölegi võtta. Aga oma elu rajab iga inimene ise. Ei maksa loota jumalale või heale juhusele. Kurb, kui inimene nooruses ainult kive kangutas ja oma õpingud unustas ja ei omandanud ametit,  mis võiksid talle täna leiva lauale tuua.

Ellen: Kristjanil on kuldsed käed ja pea jagab kõike lennult. Tal ei ole kuskil olnud muresid oskamatuse pärast. Algul ollakse tema üle väga õnnelikud, aga nädala möödudes kõik muutub, nagu keegu tume vari liiguks Kristjani järgi ja paneb kõik oma pilli järgi tantsima. Kõik need, kes teda algul rõõmsalt tervitavad, ei taha mõne aja pärast enam näolegi anda ja hoiavad temast eemale. Keegi ei räägi midagi. Iga kord saame vaid kirja, kus palutakse tööle rohkem mitte tulla, sest polevat vajadust uute töökäte järele.

Kumm: Ajad on rasked. Eks eelistatakse ikka juba õppinud meistreid, kelle koolitamisega nõnda palju ei pea vaeva nägema.

Ellen: Mis koolitamisega? Ma olen kuulnud, et teie ise olete see, kes kohal käib ja käseb Kristjani lahti lasta. Kõik kardavad teid ja keegi pole julgenud keelduda.

Kumm: Kas te süüdistate mind? Ma ei ole unustanud, et teie olete mulle võlgu, aga siis julgete tulla siia ja süüdistada mind.

Palusalu: Mina ei karda teid. Palun lõpetage meie tagakiusamine.

Kumm: Oma hädades on inimene alati ise süüdi ja ei maksa otsida põhjuseid sealt, kus neid ei  ole. Mina ei karda ka teid (Võtab Elleni lõuast kinni) Ennast pole ollagi, aga tuleb nõudma. Mis relvad teil on, mis selleks julguse annavad? (Silitab Ellenit). Neid relvi me tunneme.

(Tiiu astub kohvitassidega sisse. Kumm tõmbub eemale.)

Kumm: Võtke kohvi. Seltsimees Palusalu, meie võime kõike teha, aga kas me seda ka tahame. Tööpõlguritesse suhtutakse meil halvasti. Neid tabab kogu ühiskonna hukkamõist. Kuidas sa ehitad nõukogude ühiskonda, kui mõni selleks oma panust ei taha anda ja vaid teiste saavutuste ja töö peal tahab mõnuleda. Kunagised tiitlid täna leiba lauale ei too.

Ellen: Aga ta tahab oma panust anda, ta tahab töötada, aga kuskil ei võeta teda vastu.

Kumm: See ei ole nii lihtne. Alandlikkus on inimese suur voorus ja seda temas ei ole. Ta peab aru saama, et meie ühiskonnas on kõik võrdsed, kõigil on oma osa kogu masinavärgis. Meile kõigile on siinses elus oma ülesanne antud, aga tema arvab, et tema on eriline. Tema arvab, et tema võib elada vaid rahva armastusest. Meil pole vaja teisi eeskujusid peale partei. Tema kõrvale ei ole vaja teisi ebajumalaid. Tänu parteile oleme loomas ühiskonda, kus kõik on võrdsed. Iga võit kuulub rahvale ja inimene on vaid osa kogu suurest masinavärgist.

Ellen: Ja teie usute seda?

Kumm: Kuidas teisiti? Muidugi usun. Idee sellest, et kogu saavutatu on ühine, muudab kõik. Keegi ei tõuse kellestki kõrgemale, vaid me tõuseme tervikuna, ühiskonnana, järjest päiksele lähemale. Kui me ei   tööta kellegi jaoks, kes rikastub meie töö abil ja oma rikkust kellegagi ei jaga, vaid töötame ühiskonna jaoks, kuhu kõik annavad oma oas, ja kus igaühe saavutustest saavad ka kõik teised osa.

Ellen: Kas see teid väheke laisaks ei tee?

Kumm: Kuidas laisaks?

Ellen: Aga milleks pingutada, kui teised juba pingutavad ja mina nagunii saan sellest tulu. Parem naudin elu ja jälgin pingutusi  kõrvalt.

Kumm:  Just teiesuguste pärast olemegi meie olemas. Me oleme partei valvekoerad, kes kahjulikud ja tagurlikud ühiskonna liikmed likvideerivad, et nad ei pidurdaks teiste arengut. Kas teie ei tahaks paremat elu? Muidugi tahate. Pingutage siis. Andke ühiskonnale , mis teil anda on.

Ellen: Hea meelega ju annaks, kui võimalust oleks.

Kumm: Kujutage enesele ette, et nõukogude ühiskond on nagu inimene. Seda inimest vaevab korraga janu, tema kurk kuivab ja juba hakkab peale tulema nõrkus. Korraga näevad silmad laual klaasi veega ja keha kerkib toolilt, jalad astuvad, käed sirutavad, näpud haaravad. Inimene joob ja ta saab uut jõudu. Saate aru? Me peame kõik tegutsema oma võimete piiril, et anda sellele janusele kerele uus elu.

Ellen: Me tahaks anda, aga Kristjanit ei võeta kuhugi tööle.

Kumm: Ai-ai, Kuri saatus. Kas Palusalu tahab olla Nõukogude korra ustav liige?

Ellen: Muidugi. Meie kodu on siin ja meie ei taha midagi muud, kui elada oma kodus, töötada, lapsi kasvatada ja anda oma osa …. ühiskonna heaks.

Kumm: Väga meeldiv. Kas seltsimees Palusalu mõtleb samamoodi?

Ellen: Mis moodi samamoodi?

Kumm: Kas ka tema tahab anda endast kõik nõukogude ühiskonna arengusse?

Ellen: Loomulikult.

Kumm: Kas on midagi ilusamat kui rahvuskangelasest saab nõukogude kangelane? Kõik vaatavad Palusalu ja mõtlevad nõukogude riigi võimsusele. Kas see poleks tore?

Ellen: See oleks väga ilus.

Kumm: Kas teie ikka olete veel oma abikaasa nimel kõigeks valmis.

Ellen: Jah

Kumm: Mul on teile ettepanek. Kuulake mind ära, enne kui vastu hakkate vaidlema. Teie saa te mulle kasulik olla ja mina teile. See on mõlemapoolne rahulolu. Pidage meeles, et teie olete ilus naine. Ilu on ka raskel ajal relvaks.

 

Stseen 16. Modelliks skulptori juures . Palusalu, Ellen, Roos

Palusalu: See ei meeldi mulle.

Ellen: Miks sa vaidled? Sinu arvamus praegu ei maksa. Sulle ei meeldi ja ongi kõik.

Roos: Hakkame siis pihta või?

Ellen: Kristjan , palun ära jonni. Kui meile öeldi, et nõukogude kangelasel peab olema sinu nägu, las ta siis olla.

Kristjan: Minule ei meeldi saada rauda valatud, et siis eluaeg kõigile vaatamiseks keset väljakut seista ja veel vene mundris. Ma pole seda kunagi sallinud.

Roos. Ega mina ka mitte, aga mis sa teed. Aeg on selline – elada tahad, siis teed seda, mis teha lubatakse.

Kristjan: Te saate ilma minuta ka hakkama.

Ellen: Kas sa ei saa aru? Sa kas seisad sinna ja lased ennast rauda valada või sõidad Siberi. Vali. Ma võitlen, et meie pere koos hoida ja sinule lihtsalt ei meeldi saada rauda valatud. Sul ei ole tööd ja leibki laual on kasin. Selle rauda valamise eest lubatakse sulle ka tasu. Lõpeta see vaidlemine ja mine istu sinna.

(Palusalu istub alusele. Roos sätib teda)

Roos: Väga hea. Istu nii.

Ellen: Ma ju armastan sind.

Palusalu: Palun ära anna minu eest lubadusi …

Roos: Mis sa niheled? Kunst nõuab rahu ja aega. Lihtsalt istu ja ära liiguta. Mis sa arvad, et ma olen uhke selle üle mida ma tee? Sugugi mitte, aga pere vajab toitmist.

Ellen: Kristjan, tõesti. Istu rahulikult. Me oleme tegelikult õnnelikud, et Kristjan võib olla sellise olulise skulptuuri modelliks. Kui suur see kuju tuleb?

Roos. Kuju on juba valmis. Ma pean andma talle nüüd lihtsalt Kristjani näo. Vana nägu ei sobinud. Vanas näos oli valu, kuid Tallinna vabastamine tõi ometi rõõmu,. Mul oli kõik juba valmis, et kuju saaks valukotta minna, aga näed seltsimeestele ei sobinud minu soldat. Käskisid leida teise lahenduse. Nõukogude sõdur ei saa olla kellegi konkreetse inimese nägu. Nõukogude soldat peab olema neutraalne. Temas peavad ennast ära tundma grusiin ja kalmõkk, lätlane ja leedukas, ukrainlane ja kirgiis. Kõik.

Ellen: Aga venelane?

Roos.: Eriti venelane. Ta peabki olema sellise juhmi näoga. Sellise näoga, kelle tahaks kohe maha lasta.

Palusalu: Aga lase siis.

Roos: Sina ära liiguta. Vaata lasengi, aga minu relvaks on palju peenemad vahendid. Kuidas nemad sinu üldse nõusse said?

Ellen: Ta tahab anda oma väärika panuse nõukogude ühiskonna arengusse.

Roos: Sa olid ju soomepoiss ja väejooksik ja korraga peab nõukogude kangelane olema sinu nägu. Sa oled kangelane küll, no aga mitte nõukogude oma.  Mina olen küll õrnemat sorti mees, aga 1936 kuulasin raadiost sinu finaalist ülekannet ja lutikad jooksid üle selja. Kas see on normaalne? Istud raadio ees ja värised rõõmsast ärevusest. Ma muidugi erutun üldse kergesti. Näiteks kui keegi karjub, ma hakkan nutma. Ma ei saa midagi teha, kui noodid lähevad kõrgeks, mul kohe pisarad taga.

Ellen: Äkki sellepärast kunsti ei hinnatagi. See on rusikatega vehkivate riigimeeste jaoks arusaamatu maailm.

Roos: Kunsti jõudu on paljud riigijuhid alahinnanud, aga nemad on ka ajaloost kustutatud. Kogu maailma pikast ajaloost tunneme ainult neid riigi- ja väejuhte , kes oskasid hinnata kunsti. Kunst tagas nende surematuse. Need , kes hakkasid võitlema kunsti vastu, kadusid ajaloo prügikasti. Te küsite, et kes need on. Ma ei tea, keegi ei tea, nad on ajaloo valged augud.  Neid ei ole olemas.

Ellen: Kristjan pole ju riigijuht.

Roos: Just, tema pole riigijuht. Tänu Jumalale selle eest. Kristjan on inimene. Kristjan on kangelane. Ta on puuslik. Kas see pole mitte tähenduslik? Nimi Kristjan tuleneb otseselt Kristusest ja kas pole mitte Kristjan nagu tänapäeva Kristus, kellesse rahvas usub ja kellele loodab. Nii, et mina ei tee mitte nõukogude kangelase kuju, vaid mina teen hoopis püha lootuse kuju. Vaadake sellele nii ja siis ei ole selles enam midagi valet.

Ellen: Kas mina saaksin ka oma meest savisse jäädvustada?

Roos: Pole midagi lihtsamat. Istu siia. (Ellen istub kõrvallaua taha) Nii. Tükk savi. Ja hakka pihta.

Ellen: Nii lihtne see ongi.

Roos: Iga algus on lihtne. Hiljem võivad asjad keeruliseks minna. Aga sina ära mõtle, lase tunnetel ennast kanda. Kas sa armastad oma Kristjanit?

Ellen: Ikka.

Roos: Siis sellel armastusel lase enese käsi juhtida. Nagu tuul vormib lumehange. Väikese rahva esindaja peab olema tänapäeval paindlik, nagu lumehang tuule käes. Kas sina helbena saad tormile vastu? Ega vist. Seepärast lased ennast kanda ja katsud hoiduda suurema sita sisse sattumast.

Ellen: Vist jah. Kristjan, sa tõesti niheled kogu aeg. Ma vaatan sind ja siis oled juba jälle hoopis teine.

Roos: Kellena sina Kristjani näed?

Ellen: Minu jaoks on ta … mees. Abikaasa.

Roos: See on kõik?

Ellen: Noh… ta on minu elu sammas. Sammas , millele toetuda. Sammas , mis toetab mind. Ta on samas ka padi, millele panna pea, kui olen väsinud, sest tema embus on kõige turvalisem koht kogu maailmas. Ta on osa minust , sellest , kes mina olen.

Roos: Just ja see panegi siia savisse. Iga liigutuse, iga tulemuse aluseks on mõte, idee. Kõik algab ideest või tundest. Alles peale mõtte sündi hakkame astuma samme tulemuse poole ja kas ei saanud maailmgi alguse ideest. Jumal ütles, et saagu valgus, aga enne seda ta mõtles, et läidaks õige maailmas tule.

Palusalu: Ja siis tuli elektrik ja keeras pirni lampi.

Roos: Jah. Eks ole nii, et inimesed võivad sama asja näha kõik erinevalt. Sina näed oma käte vahel voolamas armastust. Aga mina näen seal kangelast. Mõni teine näeb jälle nõukogude propagandat, no ja nii edasi. Mõni näeb silmi, teine südant, kolmas hoopis püssi tema õlal. Iga ühel meist on oma nägemus ja siis millegipärast asume kõik kangesti kaitsma oma tõde ja oma nägemust hoomamata, et inimeste arvamused võivadki olla lihtsalt erinevad. Veider on see inimese maailm. 

Ellen: Ma ei saa hakkama.

Roos: Las ma aitan. (istub Elleni selja taha ja võtab tema käed oma käte vahele) Kõigepealt tee vorm valmis. Umbes selline nagu sa arvad seda kuju tulevat. Pea, lõug, nina. Siis hakka detailidele alles tähelepanu pöörama. Kui suur on nina, kui laiali silmad.

Palusalu: Ärge neid detaile liialt palju ka vaadake.

Roos: (tõuseb püsti) See on protsess.  See on töö, mida iga õpetaja teeb oma õpilasega.

Palusalu: Veider töö.

Ellen: Kristjan , rahune. See oli ainult väike abi.

Roos: Savi peab tunnetama. Iga väiksemgi hingevärin on savis kohe näha. Savi võib olla käte vahel samas jälle väga pirtsakas. Aga Ellenil on annet. Armastus annab kunstile tiivad. 

 

Pilt 17. Ateljee. Murumets, Kumm, Roos

Murumets: Püsti, lutikas.

Kumm: Ma loodan, et olete jõudnud oma tööga lõpuni. Monument koos skulptuuriga on plaanis avada juba septembris. Aeg lendab.

Murumets: Pead ka lendavad.

Kumm: Seersant tahtis öelda, et kas eelmine pea lendas kujult ja uus ja parem on valmis.

Roos: Just nii, seltsimees Kumm. Kõik on valmis. Enne kui kogu skulptuur valusse läheb, tahtsingi paluda teie heakskiitu , sest muidu võivad hiljem olla kahjud suured.

Kumm: Õige otsus. Kas te teate, kui palju on meie riigil vaenlasi. Me väljusime sõjast võitjana, aga ometi ümbritsevad meid vaid vaenulikud rahvad. Tänulikkust ei kohta kuskil. Sa annad ühele rahvale vabaduse. Annad neile ilma kurnajateta  rahvavõimu, aga nemad perutavad, nagu hobused, löövad takka üles ja kipuvad aediku tagant paistvale haljale aasale. See ei sobi. Ma loodan, et teile kui kunstnikule, seltsimees Roos, ei ole vaja põhjendada kunsti ülimalt olulist jõudu oma põhimõtete ja väärtushinnangute selgitamisel.

Roos: Sellest olen ma ammu teadlik, nagu ka sellest , et mine ei tea midagi ilma suure partei juhtnöörideta. Minu kunstis on valge täpselt nii valge nagu partei ütleb, olgu või punane.

Kumm: Aitab lobast. Näidake kuju ette. (Roos tõstab kujult katte. Katte all on naeratav Palusalu) Mis see on? Ma küsin … mis see on? Appi. Kas te tulete Kuult? Mis asi see on, mida te mulle praegu näitate? Kas ee peab olema nõukogude kangelane? Kus on armastus rahva vastu? See kangelane ju irvitab mulle vastu. Ta vahib mulle otse silma, isegi nagu pilgutaks. Kas teie ei näe seda, aga mida tähendab pilgutus. See tähendab, et kõik on vale ja silmakirjalik. Kõik on teisiti, kui näib. Pilgutus tähendab, et meie oleme lollid. Kas seda tahab teie kangelane öelda?

Murumets: Pead hakkavad lendama.

Roos: (Kohkunult) Muidugi mitte. See on rõõm nõukogude vägede võidukast sisenemisest kangelaslinna Tallinna.

Murumets: Tallinn ei ole kangelaslinn.

Kumm: Mulle tundub see rõõmuna kangelaste surma üle. Seltsimees Roos, see skulptuur saab seisma nõukogude langenud sõjameeste memoriaalil. Me koguneme memoriaali alla , et leinata oma langenuid kangelasi ja siis kangelane irvitab meie ja meie seltsimeeste üle. Seltsimees Roos, selle eest peaksin teid andma tribunali alla.

Murumets: Pead hakkavad lendama.

Roos: Just. See lendabki. Viuh ja juba kadnud. See oligi proovitöö. Vabandan. Ma tegin teise variandi veel ja pean seda oluliselt paremaks. (Otsib kuskilt asjade alt või teisest toast) Minu meelest annab see edasi täpselt teie poolt kirjeldatud tundeid – kurbus, lein, kaotusvalu ja muidugi armastus. Nagu on ka Piiblis öeldud, et jäävad usk, lootus , armastus – need kolm, kuid suurim neist on armastus. Sest kui inimene lahkub meie hulgast, siis pole enam usku, ega lootust, vaid on ainult armastus meie mahajääjate südametes.

Kumm: Kurat , sa räägid liiga palju. On sul veel midagi ette näidata või ei ole?

Roos:  Muidugi on. (Võtab Elleni tehtud kujult katte) Palun. See on tehtud veidi teises stiilis. Püüdsin panna rohkem isiklikke tundeid kangelasesse.

Kumm: Mhm … See on hea. Langetatud pea, kergelt silmile vajuvad juuksed, nagu oleks just lahingust tulnud. Te üllatate mind. See on hea, isegi väga hea. Milleks teil oli alguses vaja näidata seda poolikut tööd, nagu mõni õpipoiss oleks selle teinud. Sobib. Jääb see. Veidi täiendage näokuju. Rahvas peab aru saama, et see on Kristjan Palusalu, suur olümpiasangar, kes leinab nõukogude kangelasi.  Kas me saame teineteisest aru?

Roos: Muidugi. Paneme Palusalu niimoodi leinama, et tuvid ka kukuvad kurvastusest taevast alla.

Murumets: Mis mõttes?

Roos: Neil on nii kurb koos Palusaluga. Nähes Palusalu , siis voorimeeste hobused langetavad leinas pea ja voorimehed võtavad kohe väikse peienapsi.

Kumm: Või nii. Andke endast parim. Lükake siis valusse ja kuu lõpul peab skulptuur püsti olema. (Väljub)

Murumets: Ma tulen veel läbi ja vaatan asjad üle.

Roos: See läks napilt.

 

Stseen 18. Skulptuuri avamine. Palusalu, Tiiu, Ellen, Kumm, Roos, Kotkas

(Kumm, Kotkas, Palusalu, Ellen sisenevad poole jutu ajal.)

Ametnik (lindlilt): Käes on 21. September 1947 aastal. Suure isamaasõja lõpust on möödunud juba kaks ja pool aastat, kuid väärikat monumenti meie langenud nõukogude kangelastele tänuks Tallinna vabastamise eest tänaseni ikka veel ei olnud. Juba 1945 aastal rajati siia Tallinna Kesklinna Kaarli kiriku kõrvale puust monument, kuid kohe oli selge, et sellisena see püsima ei jää. Nõukogude kangelased väärivad püsivat austusavaldust, mis võiks nende tegusid meenutada veel aastakümnete või isegi aastasadade pärast kõigile järeltulevatele põlvedele. Siin on mälestusmärk kõigile neile, kes andsid oma elu meie vabaduse nimel. Sõduritele, kes langesid fašistliku vaenlase kuulide all, jääme meie ellujääjad igavesti tänulikuks. Meie ees seisva monumendi on projekteerinud arhitekt Arnold Alas. Monumendi esiküljel on tahvel vene ja eestikeelse kirjaga "Tallinna vabastamisel 22. septembril 1944. aastal langenud kangelased". Leinava sõduri skulptuuri valmistas skulptor Enn Roos. Algselt oli planeeritud sõduri kõrvale ka lapsed, mis pidi sümboliseerima leinavat sõdurit, kes koos kasvava noorsooga rajab kindlat tulevikku. Kuid linnavõimud otsustasid asendada skulptuuri elavate lastega ja nii hakkavad siin auvalves seisma Tallinna koolide pioneerid ja kommunistlikud noored meenutamaks kõigile, kellele võlgneme oma tänase vabaduse.

Kumm: Seltsimees Kotkas. Rõõm , et olete leidnud aega osaleda niivõrd kordumatul üritusel. Tahtsingi rääkida. Oodake korra. (hõikab ) Palusalu, palun tulge siia. (Palusalud lähenevad). Mul on teile ettepanek. Seltsimees Ellen, ma väga vabandan, kuid kas ma võiksin Kristjani teil korraks röövida. On mõned mõtted, mida arutaks omavahel. (Ellen lahkub ja vaatab üksinda kuju) . Mehed, ma arvan, et te saate aru. Praegusel raskel ajal on inimestesse vaja süstida optimismi tuleviku ees. Inimestele on vaja unustada sõjakoledused ja hakata üles ehitama nõukogude eesti riiki. Seda saavad teha ainult terved ja tugevad inimesed. Seltsimees Kotkas on meil olnud abiks paljudel sündmustel ja hoidnud Nõukogude lippu kõrgel laias maailmas. Sind Kristjan austab jälle eesti rahvas. Meie partei juhtkond palub , et te koos tutvustaksite sporti maarajoonides ja näitaksite, mida võib inimene teha ja kuhu jõuda, kui tal on tahet   ja töökust. Teie olete selles osas meie parimateks eeskujudeks. Kuidas mõte tundub?

Kotkas: Mul on parasjagu treeninglaager pooleli?

Kumm: Päeval treenite ja õhtu esinete. Kas te ei saa sellega hakkama?

Kotkas: Muidugi saan.

Palusalu: Nagu ma aru saan, siis see ettepanek ei ole arutamiseks.

Kumm. Aga millised on teie valikud? Nagu mulle teada on, siis olete hetkel töötu, aga niisama olelemist meie riigis ei sallita. Seega on antud pakkumine parim, mida saan teie kurva olukorra lahendamiseks. Te peate mind uskuma, et ma olen rääkinud paljude asutuste juhtidega ja hetkel ei ole keegi teie teenetest huvitatud.

Kotkas: See on veider küll. Palusalu võiks ju kraana või buldooseri asemel tööle võtta. Või saata maale ja las künnab põldu. Rammu nagu härjal.

Palusalu: Ma ei ole ammu matil maadelnud. Ainult treenerina mati kõrvalt mehi juhendanud.

Kumm: Ega see peagi verine võitlus olema. Näitate võtteid ja siis teete väikese näidismatsi ja tore oleks, kui seltsimees Kotkas võidaks, sest kommunistliku partei liikmed ja kaota.

Kotkas: Ei minule pole kingitusi vaja. Ma saan ilmagi rahvale võitjat näidata.

Kumm. Või astute ka äkki parteisse, kindlasti annab see teile rammu juurde, seltsimees Palusalu?

Palusalu: Ma arvan, et ma ei vääri seda suurt au. Parteisse ei tohiks kuuluda tööpõlgurid ja väejooksikud.

Kumm: Õigesti saate aru. Aga mul on hea meel, et te ise selle peale tulite ja teie väikene etteaste maarajoonides võib teie registriandmeid tublisti parandada.

Palusalu: Mida muud mul siis öelda on, kui et teeme ära.

Kumm: Hästi. See on arukas otsus.

Kotkas: Minul ei ole ka selle vastu midagi. (Kotkas ja Kumm lahkuvad. Tiiu astub kiirelt Palusalu kõrvale)

Tiiu: Seltsimees Palusalu. Ma olen juba ammu tahtnud teid oma silmaga üle vaadata. Pildi peal olete nii ilus mees ja päris elus veel ahvatlevam. Arvasingi, et võin teid täna siin kohata.

Palusalu: Väga meeldiv. Kellega on mul au?

Tiiu:  Mina olen Tiiu. Ma lõikasin nooruses kõik pildid ajalehest välja , kus teie peal olite. Panin oma voodi kohale ja nägin teid unes. Ärge kartke, ma ei ole mingi veidrik. Aastatega on need tunded kadunud, kuni tänaseni. Te olete vanemaks jäänud, kuid see annab teile väärikust juurde. Tänapäeval on väärikust nii vähe.

Palusalu: See kõik on väga meeldiv, aga ma pean nüüd minema. Tänan teid lahke sõna eest.

Tiiu: Ärge kiirustage. Me oleme ka varem kohtunud, aga teie mind kindlasti ei mäleta.

Palusalu: Tõesti ei mäleta.

Tiiu: Vaadake hoolega, aga kui ma teen nii (Matkib masinakirjutajat).

Palusalu: Mul on väga kahju,

Tiiu: Sellest on väga kahju. Kas tohin paluda siis teie autogrammi.

Palusalu: Autogrammi? Seda pole ammu küsitud.

(Tiiu otsib pliiatsi)

Tiiu: Mul on teie pilt ka juhuslikult kaasas, äkki saaksite siia pildi alla kirjutada.

Palusalu: Meelsasti.

(Hakkab kirjutama ja Tiiu pressib ennast samal ajal Palusalu vastu. Tuleb Ellen)

Ellen: Mida teie siit soovite?

Palusalu: Neiu küsis autogrammi.

Tiiu: Teie siin. Ma ei märganudki teid.

Palusalu: Te tunnete minu abikaasat.

Tiiu: Me oleme kohtunud.

Ellen: Palun hoidke minu abikaasast eemale. Praegu kohe.

Tiiu:  Ärge olge nii tõre. Ta on suur mees, siit jagub kõigile.

Ellen: Minge minema, palun.

Tiiu: Olgu, olgu. (Palusalule) Ma otsin teid üles, kui natuke rahulikum on.

Ellen: Mida ta tahtis?

Palusalu: Autogrammi küsis. Miks sa nii vihane oled?

Ellen: Pole vaja , et igasugused su ümber kiibitsevad.

Palusalu: Ta küsis ainult autogrammi.

Ellen: Sellised ei küsi ainult autogrammi. Sellised on nagu tatt, mis venib ja sinust enam lahti ei lase. Mida need Kumm ja Kotkas veel tahtsid?

Palusalu: Mis ülekuulamine see nüüd on? Algul tahtsid, et ma maadleks ja lõpul tahtsid , et ma parteisse astuks. Pooltele pakkumistele vastasin jaatavalt.

Ellen: Astud parteisse või?

Palusalu: Ei. Partei jaoks olen liialt vääritu. Sinna saavad ainult need, kelle peegelpilt on ka laitmatu.

Ellen: Ega sa ometi ei lubanud maadelda?

Palusalu: Lubasin jah.

Ellen: Aga sa ei tohi, sa ei või. See poel võimalik. Kristjan, sinu õlg. See on niigi vigastatud, kui sa nüüd maadlema hakkad, siis ei pruugi see enam kunagi sul korralikult liikuma hakata. Ma ju tean, kuidas see sulle valu teeb ja kuidas sa seda valu kõigi eest peidad. Kristjan, see ei ole hea mõte.

Palusalu: Ma tean, aga mida muud mul üle jäi. Mulle öeldi päris otse, et kui ma ei soovi, et mind tööpõlgurluse pärast vastutusele ei võeta, siis lähen ja maadlen Kotkasega ja lasen võita, sest tööpõlgurid kaotavad ja partei liikmed võidavad.

Ellen: Ma lähen räägin ise Kummiga. Ta peab ju aru saama, et kui sa ennast veel vigastad, siis ei pruugi sinu käsi enam kunagi käia ja mida meie siis peale hakkame.

Palusalu: Siis hakkame koos tööle. Mina keeran rooli. Sina istud kõrval ja vahetad käiku. Sõidame niimoodi koos terve Eesti läbi. Kas see ei oleks tore?

Ellen: Lõpeta ära. Sinu jutt või hiirepiss. Tahad kõike naljaks keerata.

Palusalu: Nali on meid aidanud kõigist raskustest üle ja aitab edasi ka. Kas sulle on öeldud, et sa oled väga ilus, kui sa murelik oled? Läheme koju, aitab sellest seltskondlikust koosviibimisest täna.

Ellen: Ma ei saa sind kogu aeg kaitsta. Igasugused pressivad sulle ligi ja sina annad kõigile lubadusi, mis sulle üldse kasuks ei tule.

Palusalu: Sa ei peagi mind kaitsma, ma olen suur poiss ja saan hakkama.

Ellen: Tule. Kas sulle ei tundu, et selle sinu kuju pea oleks nagu minu tehtud?

Palusalu: Tule nüüd, skulptor. (Naerab)

 

Stseen 19. Ateljee. Ellen, Roos

Ellen: See skulptuur, mis eile avati …

Roos: Mis sellega on?

Ellen: Sellel on Kristjani nägu, nagu mina selle tegin.     

Roos: Ei ole.

Ellen: On küll.

Roos: Te olete väga hea käega, proua Palusalu, aga mitte nüüd nii hea käega ka. Selleks, et teie tehtud looming saaks pronksi valatud, peab ikka veidi õppima. Ma väga imetlen teie tööd, kuid detailitäpsusest jäi seal siiski puudu.

Ellen: Aga ta on täpselt selline, nagu mina teda nägin.

Roos: See on ju sama inimene, keda erinevad inimesed näevad erinevalt ja kujutavad erinevalt. Ta seisis siin meie ees ja ega siis mina saanud teda paksemaks või kiilamaks teha. Sellisena ma teda nägin ja sellisena ta savisse sai. Kristjanil on nii kandiline nägu, et sinna ei saagi sisse panna mingit loomingulist eripära. Ja pronkssõdur, kes läheb elavate lastega tulevikku ehitama, peabki olema nagu elav inimene. Isegi ehmatavalt elav. Võib-olla teile sellepärast tunduski, et näete enda ees tõelist Kristjani.

Ellen: Ehk tõesti.

Roos: Nii see on . Mina olen kunstnik, kellele igasugu vigurid ei meeldi. Kui inimesel on suured kõrvad, siis mina teen ka talle suured kõrvad. Ega siis austus inimese vastu ei kahane, kui tal suured kõrvad on. Inimene väärib seda, et ta talletatakse ajaloo jaoks sellisena, nagu ta oli või on.

Ellen: Muidugi. Aga ta oli nii sarnane sellele, mida mina tegin. Ma nägin seal oma käega tehtud jooni. Ma seisin selle kuju ees pikka aega, kuni pioneerid mind ära ajasid, sest teised tahavad ka vaadata. Minu Kristjanit, mis nad temast vahivad. … Kõik ümbrus oli lilli täis. Aga neid ei toodud Kristjanile tema tegude eest, vaid kellegi auks, kes lasi ennast ära tappa. Ainult minu jaoks oli Kristjan kangelane ja siis ei lasta vaadata ka.

Roos: Teie Kristjani portree oli täis armastust. Seda pean tunnistama. Tema pilgus oli lohutamatut kurbust, aga ka suunurkades väike naeratus. Nagu petaks vaataja ära. „Ma saan aru küll, et see mida ma siin teen on võlts. Ma olen siin, kuid see pole mina.“

Ellen: Aga kus ta on?

Roos: Kes?

Ellen: Minu tehtud Kristjani pea.

Roos: Jah. Sellega on nii, et … See vist kogemata sai koos teiste kavanditega ära visatud.  hävitatud. Viisin lõpliku töö töökotta ja õpipoisid lükkasid teised kõik kokku. Või midagi sellist. Vabandan. See juhtus tõesti kogemata.

Ellen:  Tõesti. Väga kahju.

Roos: Kahju jah. Kas ma saan selle kuidagi heastada?

Ellen: Ega vist. Nägemist siis. (Lahkub)

Roos: Nägemist. See läks napilt.

 

Stseen 20. Ajakirjanik, Kotkas ja Palusalu

(Taustal peohääled. Mehed riietuvad lava taga ruumis- Alustavad soojendusega ja trügivad maadelda )

Kotkas: Tervitus. Sa juba kohal. Jõudsid täna varem?

Palusalu: Tervitus. Aga mida muud mul teha. Tööd pole praegu.

Kotkas: Vaata, et sind tööpõlgurina kohtu alla ei anta.

Palusalu: Arvad sa, et ma niisama käin siin sinuga mööda rahvamajasid. Seda, et ma spordisaalis poisse treenin ei peeta suuremaks tööks. Töö on see, kui jupid taga.

Kotkas: Ma mõtlesin, et sa tahad maadlust tutvustada. Viia sport massidesse, nagu öeldakse. Kuidas õlg , kas peab vastu?

Palusalu: Peab – peab. (Kotkas tõmbab käest) Kurat, see oli meelega.

Kotkas: Tahtsin sulle meelde tuletada, kes siin majas kuulsus on.

Palusalu: Sina arvad, et meie oleme kuulsad. Pole ühtegi. Kui siia jõudsin, siis küsisin majas askeldava koristaja käest, et kuhu maadlejad lähevad. See vaatas mind ja sõnas, et sa oled küll suur mees, aga mõtle, kui õhtul veel Kotkas ja Palusalu tulevad, need võivad päris hiiglased olla.

Kotkas:  Kas sa siis ei naudi neid õhtuid rahva keskel? Kas sa seda ka tead, et maarajoonides on maadlustreeningutel osalejate arv tõusnud mitu korda? Kõik tahavad olla Palusalud või siis Kotkad.

Palusalu : Pigem ikka Kotkad. Sa oled ju Nõukogude Liidu meistersportlane, mina ainult olümpiavõitja.

Kotkas: Kus nüüd ütles. 48 Londonisse Nõukogude koondist ei lastud aga 52 tulevad olümpiamängud Helsingis ja mina kavatsen nii kaua vormis olla. Küll sa näed ja kuuled, et minulgi on võimalus veel olümpiavõitjaks saada.

Palusalu: Selles see vahe ongi. Müra siin sinuga üle õhtu mati peal. Mina olen ammu tegevspordi jätnud, aga sina oled parimas vormis. Mis sul viga mind iga õhtu selili keerata. Sinu au ja kuulsus kasvab, aga minu oma kahaneb. Ma saan aru küll, et see nende kohtumiste mõte ongi, et Nõukogude meistersportlane keerab olümpiavõitja iga kell selili, aga mina sain juba 42. Kas see väheke liiga vana ei ole, et matil mürada? Minu võidud jäid kõik juba aastate taha ja hoopis teise aega.

Kotkas: Ära ole nii tagasihoidlik. Pole sind keegi unustanud. Aga sa astu parteisse. Paljud uksed avanevad sulle kohe, mis seni suletud on olnud.

Palusalu: Ma olengi tahtnud küsida … Kas sina aitasid mind vangist välja? .. Sina oled ju venelastega samas leeris. Keegi pidi seda tegema. Kõik oli minu vastu, aga minul lasti minna.

Kotkas: Ma olin liiga arg. Ma lihtsalt ei julgenud. Igaüks vaatab, kuidas endal elu sees hoida. Sa ära arva, et minu pea kohal kirves ei rippunud, kogu aeg rippus. Üritad siis olla kõigile võimalikult meelepärane. Astusin parteisse, kandsin paraadil punalippu kõige ees. Tule ka. Lase valehäbil olla. Vahel on piinlik endistele sõpradele otsa vaadata, aga mina saan vähemalt vabalt vaadata. Paljusid vaatad läbi trellide või vaatad üldse ainult hauaküngast. Kristjan, ma ju tean, et sul on raske. Kas selle kopikaga , mida meil siit antakse , saab peret ülal pidada? Aga me elame ja teeme seda , mida üle kõige armastame. Kas sa siis ei või oma pere ja elu nimel teha hinges mööndusi? Tule parteisse ja sa näed, et kõik muutub.

Palusalu: Ei. Rohkem me sellel teemal ei räägi.    

Kotkas: Ei maksa sõnu loopida, aga sa mõtle sellele. Ja minu peale pole sul mõtet viha kanda. Ma lihtsalt tahan nendes oludes, mis meie kodumaal on, ära elada. Ja kui selleks on vaja teha mööndusi oma hinges, siis olgu nii. Aga ütle, mis on mul viga, ma elan, ma tegelen spordiga, mida armastan, mu ümber on rahvas, kes mind austab ja minu tegevust toetatakse ja kõrgemalt poolt.

Palusalu: Aga sa oled tulnud Euroopa meistriks esindades Eestit. Sinu võidu peale tõusis lipuvardasse sini-must-valge ja nüüd sa kummardad vaenlase ees, kes meie kodumaale on tulnud ja oled kõiges nendega nõus. Vähe sellest – vähem kui aasta hiljem, juba 1940 tulid sa Nõukogude Liidu meistriks.

Kotkas: Mida sa tahad , et ma teeks siis? Võtaks matil Eesti lipu välja, et mind siis järgmisel hetkel maha lastaks.

Palusalu: Vähemalt sa tunnistasid, et sa olid arg.  Selleks on ka julgust vaja.

Kotkas: Nemad seal saalis seda ei tea.

Palusalu: Selle oled sa neile kenasti selgeks teinud.

Kotkas: (Maadlus vaikuses) Meil paluti ööseks siia jääda. Metsad pidid vargajõuke täis olema.

Palusalu: Mina siia ei jää, vaid lähen koju. Saagu või hullem. Mina lubasin Ellenile õhtul kodus olla ja oma lubadusest ei tagane. Ta hakkaks muretsema.

Kotkas: Olgu. Aga teeme siis nii, et kui on sinu omad, siis räägid sina ja kui minu omad, siis räägin mina. Koos veame välja.

(siseneb Ajakirjanik)

Ajakirjanik: Kas tohib? Rajoonilehest. Ajakirjanik Rätsep. Teen ülevaadet meie kangelaste rajooni külastusest.

Palusalu: Jälle sina … Rätsep. Sa pane endale nimeks Suslik. Kogu aeg oled kuskil ninapidi sees nagu suslik.

Ajakirjanik: Töö ja elu on sellised. Elu nõuab muutust , töö suskimist. Igaüks katsub ellu jääda.

Kotkas: Saan aru, et vanad sõbrad. Sa Kristjan ära ole ajakirjanduse peale nõnda tõrjuv. Ajakirjandus on suur jõud. Ilma ajakirjaniketa poleks ka meie sära. Madistaks siin majas kahekesi ja poleks kellegi asi. Aga ajakirjanik annab ilusa ülevaate , teeb sellise kena reportaaži ja homme on meil saal rahvast täis. Pane pilt lehte ja kohe tunned, kuidas rahva armastus kasvab.

Palusalu: Kui see pilt just ei ilmu rubriigis „Tööpõlgurid – pind ühiskonna persses.“

Kotkas: Oot, ära ole nii kindel. Mulle üks mees rääkis, et ta on juba terve aasta seal rubriigis vastu pidanud ja arvas, et tema ongi kangelane, sest see on tema lahing nõukogude korra vastu, kuhu tema kopka eest oma panust ei anna. Aga meie tõesti sinna kuuluda ei taha ja seltsimees ajakirjanik teeb kindlasti ilusa ülevaate nõukogude matikangelastest, kes tuult ja tormi trotsides maarajoonides kuulsusrikast spordiala tutvustavad. See ongi meie panus. Pane kirja – Võitudega pärjatud maadlejad tutvustasid kolhoosirahvale terveid kombeid ja propageerisid sportlikku eluviisi.

Ajakirjanik: Ma ei jõudnud. Kas te võiksite korrata?

Palusalu:  Mida iganes.

Kotkas: Euroopa meister Johannes Kotkas tunneb rõõmu meie maarahva tervetest elukommetest. Üha vähem on märgata meie noorsoo hulgas lodevust ja osavõtmatust. Spordisaalid jäävad kõigile soovijatele kitsaks. Omade sportlaste ka väikesed võidud tõstavad kogu küla eneseuhkust ja suurendavad töötahet.

Ajakirjanik: Väga tabavalt öeldud. Ma kuulan ja kuulen nagu enese mõtteid. Ilusaid ja ülevaid.

Kotkas: Emotsioonide tuules, mida meie sportlased pakuvad, tõuseb kogu nõukogude ühiskond maailmariikide esirinda.  (Virutab Palusalule vastu õlga) Oi mul läks meelest, et sul on ju see vigastus. Ma teen täna poole jõuga. Ei soovi keegi, et sa ennast päris puruks rabeled. Meil veel mitu õhtut koos ees ootamas.

 Hääl: Meil on külas täna vägagi harukordsed külalised. Nende nimesid pole vaja Eesti rahvale tutvustada. Me tunneme neid kõik.

Kotkas: Vabandust. Kuid aeg on astuda suurele areenile.

Palusalu: Suurele areenile!

Hääl: Need mehed on viinud oma ihurammuga Eesti maadluse suurte maailma spordiriikide sekka. Nad on võitnud igat karva medaleid  Eestis, Venemaal kui kogu maailmas. Kutsume nad siis sisse.

Ajakirjanik: Kristjan. Ma olen tahtnud kogu aeg küsida, mis selle Neoga oli peale olümpiat.

Hääl: Kahekordne olümpiavõitja Kristjan Palusalu. (Aplaus ja Kristjan lahkub)

Kotkas: Loodan, et said kõik minu öeldu kirja. Palusalu pole mõtet mainidagi. Kuula nüüd aplausi.

HääL: Ja nüüd veelgi uhkem aplaus, sest kutsume teie ette kolmekordse Euroopa meistri ja koguni 10-kordse Nõukogude Liidu tšempion, kommunistliku partei liige ja Nõukogude Liidu teeneline meistersportlane seltsimees Johannes Kotkas. (Aplaus. Kotkas lahkub.) 

Ajakirjanik: Rahvas võttis suure tšempioni seltsimees Johannes Kotkase vastu aplausiga, mis pühkis pikematel meestel mütsid peast. Rahvas armastab oma kangelast.

Videos. Maadlus ja kohtumine rahvaga.

 

Stseen 21. Tagatoas. Palusalu, Tiiu, Kotkas, Ajakirjanik

Palusalu, riietub, istub ja hoiab kätt. Tal on valus. Sisse astub Tiiu.

Tiiu: Siin te oletegi. Ma ütlesin, et ma otsin teid üles.

Palusalu: Mida te soovite?

Tiiu: Kas Kotkas on ka siin?

Palusalu: Ei ole. Suhtleb austajatega.

Tiiu: See on väga meeldiv.

Palusalu: Mis?

Tiiu: Kui on austajaid. Ma olen ammu soovinud teiega omavahel rääkida. Laske, ma aitan teid. (Aitab särki selga) Õlg teeb vist päris haiget.

Palusalu: Pole hullu. Mida te soovite?

Tiiu: Te näete ikka veel väga hea välja. Las ma pühin higi teie otsmikult. (Tahab pühkida. Palusalu lükkab ta kõrvale)

Palusalu: Mida te soovite?

Tiiu: (Võtab kuue pealt ja läheneb Palusalule) Mida mina soovin? Mida ma olen juba ammu soovinud. Ma tahaks tunda ennast nende tugevate käte embuses, mis mind hoiavad ja isegi pigistavad, nii et mul on valus.

Palusalu: Ma ei ole huvitatud. Ma pean koju minema. Ellen ootab.

Tiiu: Mida te selles Ellenis näete?. Kõhetu ja ilmetu naisterahvas. Te lihtsalt ei ole veel tunda saanud päris naise armastust. Laske ennast hellitada ja siis unustate kõik teised. 

Palusalu: Jätke järele.

(Siseneb Ajakirjanik) Ajakirjanik: Vabandust, seltsimees Palusalu. Kes on teie võluv kaaslane?

Tiiu: Mina olen Tiiu.

Ajakirjanik: Olete vist päris lähedased?

Palusalu: Mina teda ei tunne.

Tiiu: Ära ole nii tagasihoidlik. Me tunneme teineteist juba pikka aega. Ma olen Kristjanit alati armastanud. Eks ole, mu kallis.

Palusalu: Palun lõpetage see näitemäng. Mina seda enam kaasa ei mängi. Kas teie auväärt ajakirjanik ise sokutasite selle neiu siia, et mind kompromiteerida. Võtke teadmiseks, et ma ei tunnista midagi.

Tiiu: Kristjan, miks sa nii räägid. Kas sa oled unustanud kõik , mis meie vahel on olnud.

Palusalu: Meie vahel pole midagi olnud. Kaduge siit välja.

(Siseneb Kotkas) Kotkas: Mis siin toimub?

Palusalu: Välja.

Tiiu: Ma töötan siseasjade komissariaadis. Me veel vaatame seda. (Tiiu väljub)

Palusalu: Teie ka seltsimees ajakirjanik.

Ajakirjanik: Te peate siiski selgitama. Ajakirjandusel on õigus teada, märgata ja kajastada.

Palusalu: Välja. (Ajakirjanik väljub)

Kotkas: Head see ei tähenda. Hädaga sain organitele selgeks teha, et sind maadlema lastaks ja nüüd see.

Palusalu: Mul ei ole su teeneid vaja.

Video. Tallinna tänavad

 

 

Stseen 22. Kumm, Murumets, Palusalu ja Ellen

(Kumm ja Murumets on toas)

Ellen: Kristjanit ei ole kodus.

Kumm: Ma tean. Ta maadleb Kotkaga.

Ellen: Ta jõuab hilja, aga ta ei jää kunagi öö peale.

Kumm: Ma tean sedagi.

Ellen: Mida te soovite siis?

Murumets: Jääme ikka viisakaks.

Kumm: Seersant, kas te ootaksite väljas. Mul on seltsimehega omavaheline jutt.

Murumets: Just nii, seltsimees kapten. Olen kohe ukse taga, kui peaks olukord käest minema.

Kumm: Väga hea. (Murumets väljub) Ma tulin, et teiega kohtuda. Ma loodan, et te pole unustanud, et olete mulle võlgu. 10 minutit Kristjaniga ja 10 minutit minuga.

Ellen: Ma ei ole seda unustanud, kuidas ma saaksin.

Kumm: Ma arvasingi seda. Inimesed kipuvad liiga tihti arvama, et küll meie ära unustame, kui meile võlgu ollakse. Ma tean , et teie ei ole selline. Teie peate oma lubadustest kinni.

Ellen: Jah.

Kumm: Teil on kena kodu.

Ellen: Tänan. Kristjan ise remontis.

Kumm: Mees peab oma elus ehitama kodu ja kasvatama lapsed. Siis on mehe elus eesmärgid täidetud. Olete kuulnud, et niimoodi öeldakse?

Ellen: Olen.

Kumm: Ma mõtlen ka nii. Peale meid peab maailma maha jääma parem paik. Meie lapsed peavad kasvama paremas ühiskonnas. Kas me mitte sellepärast ei võitlegi praegu raskustega, et meie lastel oleks parem elu?

Ellen: Kas teil endal on lapsi?

Kumm: Ei ole. Pole seni veel õiget võimalust olnud. Kus teie lapsed on?

Ellen: Magavad tagatoas.

Kumm: Tõesti. Juba? Te olete vist väga hea ja hoolitsev ema.

Ellen: Tänan. … Aga maja. Kas teie olete oma maja juba ehitanud?

Kumm: Maja on sümbol. Maja - see tähendab jälge tuleviku jaoks. Me võiks öelda ka maamärk, mille olemasolu pidevalt tunneme. Kas siis kaudselt või otseselt, see on juba iseküsimus.

Ellen: Ja milline on teie maamärk?

Kumm: Kes nüüd keda üle kuulab?

Ellen: Vabandust.

Kumm: Pole midagi. Kas meie riigivaenlastest puhas maailm võiks teie arvamusel sobida maamärgiks minu saavutuste teel?

Ellen: Muidugi.

Kumm: Ma arvan ka. Parem homne ka teie lastele. Teie võite mind selles aidata. Igasugu vihjed lõhede kohta ühiskonnas on alati oodatud. Meie käed on küll pikad, aga ega need kõikjale ka ulatu.

Ellen: Mida te sellega mõtlete?

Kumm: No näiteks. Teil käib vist palju külalisi.  Kas nad kõik on ikka meie nõukogude riigi ustavad toetajad või on nende seas neid, kes ikka veel kahtlevad nõukogude korra püsimajäämises ja selle vastu võitlevad.

Ellen: Ei käis siin eriti kedagi.

Kumm: Mina olen kuulnud teisti. Te saate ju aru, et vette visatud kivi moodustab ringe, mis võivad päris kaugele ulatuda. Meienigi on ulatunud teatud kuuldusi. Võnked on väiksed ja seepärast tahaks sellest kivist meie nõukogude tiigis rohkem teada saada. Aeg on võlg meie ees tasuda.   

Ellen: Vabandage minu ebaviisakus, kas ma võin midagi pakkuda?

Kumm: Miks mitte. Äkki klaasike veini. Ma loodan, et teie majapidamises on veini. Samas neid sportlasi ei tea kunagi. Mõned joovad nagu loomad, teised üldse mitte.

Ellen: Veidi on. (lahkub ja naaseb pudeliga)

Kumm: Valage endale ka. Ma pole harjunud üksi jooma.

Ellen: (Valab) Kas teil oli mingi ettepanek?

Kumm: Võlg on hirmus paha asi. Rõhub turjale ja võtab une ära. Ma laseks teil rahus magada. Mul on vaja teada neid nimesid, kelle meelsus ei vasta meie üldise mõttelaadiga. Ärge karte, et nendega midagi juhtub. Sugugi mitte. Meie tahame vaid nendega vestelda ja näidata meie nõukogude ühiskonda sellisena, nagu mina seda tunnen. Selles ei ole midagi halba.

Ellen: Aga kui mul ei ole teile midagi rääkida?

Kumm: ai-ai. Kui ei ole, siis ei ole. Ma loodan, et oma südames te jagate meie seisukohti. Muidugi on ka teisi mooduseid, kuidas võlg tasuda. Te olete tõepoolest kaunis naine. Teie terviseks! (Tõstavad klaasi) Kas Kristjan Palusalu olümpialt võidetud kuldmedal on teil kodus?

Ellen: Kodus.

Kumm: Kas ma võin seda näha?

Ellen:  Jah.

Kumm: Äkki siis tooksite?

Ellen: Jah. (toob karbis medali) Palun.

Kumm: Kas ma võin selle kätte võtta?

Ellen: Jah.

Kumm: (Võtab medali ja paneb kaela) Kuidas see sobib? Üks väike tükk metalli, aga kui palju lugusid on selle taga. See on vaid tükk metalli. Te ise olete seda käes hoidnud? Mis tunne see oli?

Ellen: Suursugune, võidukas, ülev.

Kumm: Aga minul on vastik. Seda sama plärakat on käes hoidnud Hitler. (Võtab kaelast ja sülitab medalile). Pange ta sellisena karpi tagasi. Nüüd on tal mingigi väärtus. Kas lihtsam ei oleks elada sellise võltsauta?

Ellen: Jätke meid juba rahule. Me tahame elada oma lihtsat elu. Võtke see medal enesele. Meil ei ole seda vaja. Võtke ja peitke ära, et ta enam kellelegi meid meelde ei tuletaks. Võtke see maja, mis rahvas kinkis. Võtke kõik, kuid jätke meid rahule. Me ei ole kellelgi kunagi halba tahtnud. Me oleme hoidunud eemale kõigest, mis pahandust võib tuua. Laske meil lihtsalt olla.

Kumm: Vihasena olete veelgi kaunim. Ometi ei taha ma teid sugugi vihastada. Mina teen lihtsalt oma tööd.

Ellen: Jätke meid rahule (nuttes)

Kumm: Kas te pole aru saanud, et ma ei saa teid rahule jätta?

Murumets: (Pistab pea tuppa) Kas kõik on korras?

Kumm: Korras. Seltsimees erutus mõistes nõukogude ühiskonna peamisi alustalasid.

Murumets: Kas paneme käed raudu?

Kumm: Seersant, oodake väljas.

Murumets: Just nii. Ma olen olemas, kui te mind vajate. (Väljub) 

Ellen: Mina kellegi peale kaebama ei hakka ja hakake nüüd minema

Kumm: Võlg vajab tasumist. Ma tuletan teile seda veel meelde.

Ellen: Mida ma pean siis tegema, et te laseks meil lihtsalt elada?

Kumm: Ega informatsioon pole ainus asi, millega teiesugune ilus naine saab kasulik olla.

Ellen: Öelge välja. Ma saan ju aru küll, millele te vihjate. Tahate kohe, siinsamas (rebib särgi eest lahti.) Võtke siis.

Kumm: Ilus, aga mitte veel. Lihtsalt elage ja teadke, et ma võin tulla iga hetk oma võlga sisse nõudma. Katke ennast kinni.

(Ellen tõmbab hõlmad kokku. Kostuvad sammud ja hääled. Palusalu „Laske mind sisse. see on minu kodu“. Murumets „Praegu ei saa ma teid sinna lubada“ Palusalu „Mis moodi ei saa mind minu koju lubada“ Sisenevad Murumets ja Palusalu)

Murumets: Seltsimees , kapten, ma ei saanud teda takistada.

Kumm: Ei ole hullu. See on ju tema kodu.

Murumets: Kas kutsun abiväge?

Kumm: Ei ole vaja.

Palusalu: Mis siin toimub?

Kumm: Tere õhtust, seltsimees Palusalu. Ootasingi teid. Teie abikaasa pakkus … veini. Väga maitsev. Teil on kaunis kodu. Iga siin viibitud hetk on sulaselge rõõm. Kahju, et teie abikaasa peab pikad õhtud üksi kodus veetma. Aeg on üllatusi täis. Kes iganes võib sisse astuda ja kõigi mõtted ei ole nii puhtad kui minul.

Palusalu: Oli siis asja ka? Tööpõlguriks mind enam ei peeta, ma loodan. Iga õhtu oleme esinenud.

Kumm: Olen kursis. Mitu võitu olete saanud? (Vaikus) Või ei ole võiduõnn veel naeratanud. Oli ikka asja ka. Kui need teie demonstratsioonid rajoonides lõpevad, siis oleks Tarbeklaas teie teenetest huvitatud. Minge ja uurige lähemalt. Neil on hädasti töökäsi vaja. Teid oodatakse.

Palusalu: Tänan. See on väga meeldiv.     

Kumm: No näete nüüd, et ei ole vaja halvimat kahtlustada. Ma olen tegelikult hea inimene, kes meelsasti toob head uudised ise teistele headele inimestele koju kätte.

Palusalu: Aeg on hiline. Tahaks puhkama heita, kui teil muud ei olnud.

Kumm: Muidugi. Seltsimees Ellen, teiega oli väga meeldiv vestelda ja mõelge minu sõnadele. Kui teil midagi selle vastu ei ole, siis ma külastaksin teid jälle. Seersant, lähme. (lahkuvad)

Palusalu: Head õhtut. (Ellen vajub nuttes Palusalu embusse) Mida nad tahtsid sinust? (Ellen nutab) Mis ta tahtis sinust? Rahune nüüd. Võta ja joo.

Ellen: Ma tahan siit ära. Ma tahan maale.

Palusalu: Sa pole kunagi maale tahtnud. Mida ta tahtis?

Ellen: Ta tahtis, et ma hakkaks koputajaks. Et ma kannaks ette talle kõigest, mida meie külalised omavahel räägivad.  Ma olen talle võlgu. Ma pole sulle rääkinud, aga selle eest, et ma sain vanglasse pakke tuua, lubasin kunagi tasuda. Nüüd tuligi ja nõudis oma tasu sisse.

Palusalu: Ega ta sulle liiga ei teinud?

Ellen: Ei.

Palusalu: Mida sa talle lubasid?

Ellen: Midagi ei lubanud. Ma ütlesin, et mina teiste peale kaebama ei hakka. Miks nad meid rahule ei jäta? (Palusalu võtab Elleni kaissu ja oigab)

Ellen: Kas su õlg?

Palusalu: Natuke on valus. Kotkas väänas täna mõnuga.

Ellen: Näita siia. (Tõstab ja väänab kätt. Palusalu oigab) Tõsta käsi üles. (Palusalu ei saa) Natuke on valus. Su käsi ei liig enam üldse. See on ju täiesti puru. Me peame sellega kohe arsti juurde minema.

Palusalu: Las nüüd olla. Küll saab korda.

Ellen: Midagi ei saa niisama korda. Hommikul lähed kohe arsti juurde.

Palusalu: Ise kuulsid, et pean Tarbeklaasi minema. Sellised pakkumised kaua ei kehti.

Ellen: Enne lähed arsti juurde. Võib-olla pärast seda ei olegi sul enam põhjust Tarbeklaasi minna. Jumal, küll , mida sa endaga teha lasid. Las ma seon kõvasti kinni. Siis saad vähemalt magada. Võta särk maha.

Palusalu: Ellen, ei ole vaja.

Ellen: Võta särk maha ja istu. Mida ma sinuga peale hakkan, kui sa vigane oled. Sa oled meie varandus.

Palusalu: (Märkab medalit) Mida see Berliini medal siin teeb?

Ellen: Niisama. Tuletasin endale meelde, kes sa oled. Kas sa armastad mind?

Palusalu: Eks ikka.

Ellen: Siis ütle seda, siis ütle, mille pärast ma pean kogu aeg kartma.

Palusalu: Mis sul juhtus? Muidugi ma armastan sind.

Ellen: Ma ei jõua kõigi nende noorte ja ilusatega, kes sinu ümber tiirlevad võidelda. Ma olen juba vana.

Palusalu: Jäta. Sa oled ilusam kui kunagi varem. Peale meie pere ei ole muul tähtsust. Homme läheme kõik koos parki jalutama.        

 Video. Tallinna tänavad

 

Stseen 23. Töömehe elu. Ellen, Palusalu, Tiiu

Ellen: Tule juba. Sa pead enne , kui ära lähed sööma ka. Miks sul seal tööl täna üldse nii kaua läks.

Palusalu (tuleb teisest toast): Töö asjad. Mitte midagi erilist.

Ellen: Miks sa sinna maadlusareenile täna veel minema pead?

Palusalu: Üks kohtunik on puudu. Sellega ei lähe kaua.

Ellen: Hakka siis ruttu pistma.

(Sisse astub Tiiu) Tiiu: Tere õhtust.

Ellen: Tere. Kes teid sisse lasi? Te ei ole siia oodatud.

Tiiu: Ma lihtsalt tahtsin teid näha. Kristjan, kas sina ei igatse mind.

Palusalu: Mitte kõige vähematki. Pealegi on mul hetkel kiire.

Ellen: Mis kiire? Ütle talle, et ta pole siia oodatud ja viska ta välja. Ma ei taha teda hetkekski oma kodus näha.

Palusalu: Kuulsite, mida Ellen ütles. Ma palun teil lahkuda.

Tiiu: Ma olen teid nii kaua kõrvalt jälginud. Vaadanud, et teil kõik hästi läheks ja nüüd selline kurb hetk. Selle asemel, et kuulda tänu, visatakse mind välja.

Palusalu: Ma ei tea, millest te räägite.

Ellen: Ta on meid jälginud. Ta on meie eludesse tunginud. Ma ei taha teda näha.

Tiiu: Ma olen ingel teie õlal. See, kui te mind ei näe, ei tähenda, et mind ei ole olemas. Oma inglile vastu ei hakata.

Ellen: Minu jaoks te ei ole ingel. Te olete … põrgu saadik.

Palusalu: Ma palun teil veel kord lahkuda. Te näete, et see ei mõju Ellenile hästi.

Ellen: Mida sa palud, viska ta välja.

(Siseneb Roos)  Roos: Tervitus armas, Palusalu pere.

Ellen: Skulptor Roos. Astuge edasi.

Roos. Oo, te ei ole siin omavahel. Mina olen Skulptor Roos. Kellega on mul au?

Tiiu: Mina olen Tiiu, praegu lihtsalt Tiiu.

Palusalu: Mis sind siia tõi?

Roos: Uudised. Ma ei tea , kas ma võin rääkida, aga need on olulised uudised. Istute. Istuge edasi, sest teisti ei saa järgmist uudist vastu võtta.

Palusalu: Mis juhtunud on?

Roos: Kumm heitis täna hommikul hinge.

Ellen: Issand. Suri ära. Kas see on kindel?

Roos: Kindel, mis kindel. Usaldusväärsed kuulujutud.

Palusalu: Millesse?

Roos: Mul ükskõik. Peaasi , et surnud on. Iga kord kui ateljee uksele koputati, siis kartsin, et jälle tema. Aga ta oli ju loom. Tal ei olnud tundeid. Tema näos ei liikunud ükski lihas, kui minu loomingut vaatas. Või kui ma nalja tegin, siis pidin alati ütlema, et see on nali. Siis suunurk liikus. Ohh. Nagu päike oleks välja tulnud. Mul oli seda uudist kuuldes nii kerge olla. Ma tean, et teil ka ei olnud temaga lihtsad suhted.

Palusalu: Kas keegi on tema asemele ka juba määratud?

Roos. Ma ei tea täpselt. Räägitakse, et üks naine. Pidi sama hull olema.

(Vaatavad Tiiu poole. Tiiu naerab)

Tiiu: Kuhu kadus teie rõõmus meel? Olge õnnelikud , et elate. Paljud ei ela. Kristjan, me hakkame sinuga nüüd tihti kohtuma. Mul on üks vanematelt päritud anne. See on mälu, mis ei unusta. Ma mäletan igat sinu hääletooni. Mäletan kõike. Ma vabandan, seltsimees Palusalu, kuid ma pean lahkuma. Kohtume peagi. (Väljub)

Roos: Nägemist. Perenaine, kas sul on sorts kanget oleks pakkuda?

Ellen: Muidugi. (Võtab pudeli ja paneb klaasid lauale)

Palusalu: Vala mulle ka üks.

Roos: (ei mõista Tiiu juttu) Kes see oli? Ma nagu oleks teda varem kuskil näinud.

Ellen: Üks Kristjani töökaaslane.

Roos. Kaunid öökaaslased, tahtsin öelda töökaaslased. (Naerab) Saad aru selline sõnade mäng.

Ellen: Ma lähen puhkama. (Lahkub)

Roos: Kuule teeme, ühe veel. (Valab ise) Ma ei jõudnud enam vorpida neid punaste tegelaste iseloomuta päid. Äkki saab nüüd hakata ka päris kunstiga tegelema. Kumm tuli uksest sisse ja nõudis. Tema ei mõistnud, et kunsti ei saa niimoodi teha. Selleks on vaja aega, käivitavat emotsiooni. Ega siis kunst pole mõni linnupesakasti tegemine. Nael sisse ja valmis.

Palusalu: Elava kunsti terviseks.

Roos: Ilusti öeldud. Elav kunst. Just. (Võtavad) Paljud asjad, mida kirja pole pandud, kaovad olematusse. Sa ei tea, kui kaua ma pidin neile teeneid tegema ja seda ainult ühe väikese möödalaskmise pärast.

Palusalu: Mis möödalaskmise?

Roos: No … väikesel viinavõtul kleepisin Stalini foto ahve kujutavale pildile. Kohe olid koputajad kohal. Mida ma tahtsin sellega öelda? Hea küsimus. Kas veel selgemalt oleks võimalik seda öelda, kui nõnda nagu see tehtud sai. Oo küll … Ma olen vaba.

Palusalu: Ära nüüd liialt ka rõõmusta. Hiljem võib kukkumine valus olla. Ma pean kahjuks minema. Teine päev räägime pikemalt.

Roos: Ma tulen kaasa. Eks ma ainust uudist tulin tooma. Lähen räägin teistele ka. (Väljuvad)

 

VÄRVILINE VIDEO toob uuemasse aega

Stseen 24. Lauluväljak 1987

Ajakirjanik: Tänasele raskejõustikuõhtule on Tallinna Lauluväljakul kogunenud sajad, täpsemalt öeldes umbes poolteist tuhat inimest. Eestimaa kanged pojad on kehastunud muistseteks kangelasteks, et näidata oma ihurammu ja maadlusoskusi. Teie ees on Jõgeva Rahu Aap Uspenski, Rapla Välk Valeri Nikitin, Neile astub vastu maailmameister Aleksander Kudrajvtsev Venemaalt. Kuid enne kui alustame maadluslahinguid on mul au tutvustada tänast aukülalist – olümpiavõitja Kristjan Palusalu. Ole hea istu siia tänasele aukohale. (Pakub istet tugitoolis)

Palusalu: Olge nüüd. Ma lähen ikka rahva sekka. (Istub rahva sekka)

Ajakirjanik: Kas on ka hea meel näha, et 51 aastat peale sinu vägevaid olümpiavõite, elab Eesti maadlus ikka veel  päris uhkelt?

Palusalu: Eks ma ikka olen jälginud meie poiste tegemisi ja pean ütlema, et teeb südame rõõmsaks küll praegune seis.

Ajakirjanik: Ma olen tahtnud ikka küsida, et kunagi mainisid, et peale Berliini oli teil üks lõbus seik Neoga.

Palusalu: Ei tule meelde.

Ajakirjanik: Sa mainisid, et samal ajal kui Neo läks korraks kuhugi, siis sina … tegid midagi.

Palusalu: Aa. See lugu. Selles ei ole midagi erilist. Neo lidus kempsu ja ma panin talle sellel ajal paar tellist kotti. Mees tuli kempsust tagasi ja võttis koti õlale, nagu poleks midagi olnud. Avastas alles Tallinnas, kui hakkas kotti lahti pakkima.

Ajakirjanik: Kuidas ta siis reageeris?

Palusalu: Järgmisel treeningul olid tal kivid kaasas. Andis auhinnaks.

Ajakirjanik: Auhindadest rääkides, siis teile kingitud võidutammed, mis istuti Kadrioru staadioni väravasse, kadusid juba järgmisel päeval.

Palusalu: Nii oli jah.

Ajakirjanik: Kas nende saatus on teada ka?

Palusalu: Räägitakse , et Järvamaa mehed viisid need omale koju, et ei hakataks rüüstama. Kuskil seal nad ka praegu kasvavad.

Ajakirjanik: Mis teie auhinnaks saadud majast on saanud?

Palusalu: Majas käib elu täie hooga. See on antud Kalevi raskejõustikukoolile. Seal toimuvad pidevalt noorte ja laste treeninglaagrid. Uhke värk. Õu on väikseid maadlejaid täis, kas saab veel miski enam südant rõõmustada.

Ajakirjanik: Kallid kaasmaalased, austame meie olümpiasangarit, kes 51 aastat tagasi tõstis Berliini olümpiaareenil Eesti lipu kõrgele teiste maailma  riikide lippude kõrvale. Tõuseme üles ja teeme tema auks suure aplausi.

(Rahvas tõuseb ja teeb aplausi)

Ajakirjanik: Härra Palusalu, kas soovite midagi öelda täna siia kogunenud rahvale.

Palusalu: Ma kohe ei teagi. Tunne on, nagu oleks Berliinist koju tulnud. See kõik on väga ilus. Ma väga tänan kõiki.

 

Stseen 25. Lõpp 1987 Ellen, Palusalu

Ellen: Juba kodus.

Palusalu: jah. Tulin jala.

Ellen: Kuidas oli?

Palusalu: See oli … see oli ilus.

Ellen: Ilus ja kõik? Isegi ajalehes oli reklaam. „Maadlusõhtu Kristjan Palusalu auks. Matil Eesti tugevamad matimehed. Muusikat teeb Modern Fox, õhtut juhib Raimo Aas“. Palju rahvast sinna siis kokku tuli?

Palusalu: Laulukaare alune oli rahvast täis. Mulle oli pandud eraldi uhke tugitool, aga ma ütlesin, et pole vaja ja istusin rahva sekka. Kõik käisid ja tervitasid. Lõpuks läks juba segi, et kes on kes. Sa oleks pidanud seda nägema. See oli nagu mingi laulupidu

Ellen: Kuulan sind ja isegi on kahju, et kaasa ei tulnud.

Palusalu: Oleks võinud.

Ellen: Mis seal siis tehti?

Palusalu: Modern Fox tegi muusikat. Need oli täpselt meie noorusaja laulud. Räägiti minu olümpiavõidust ja siis tulid selle aja laulud. Kõik tuli meelde, isegi see , kuidas meid Tallinnas vastu võeti.

Ellen: Kas sina midagi rääkisid?

Palusalu: Kõigile tegi nalja, kui rääkisin, et olümpial autasustamisel hakkas minu auks kõlama hoopis Türgi hümn. Ma ei tea, kas neile oli seal Berliinis öeldud, et ju türklane võidab. Coban oli kõva vastane küll, aga mina sain ta ikkagi selili. Mina seisin aga pjedestaalil vapralt hümni lõpuni. Hea, et kaasa ei hakanud laulma.

Ellen: Ja rahvas naeris selle peale. See on ju kurb ja solvav lugu.

Palusalu: Ah mis. 50 aastat  on mööda läinud. Keda see ikka enam solvab. Aja möödudes vaatad kõike kaugelt. See mina , kes elas 50 aastat tagasi, polegi enam nagu päris inimene, vaid keegi teine. Nagu mõni raamatukangelane, kellest räägitakse ja kõik tunnevad.

Ellen: Täna oli siis teisiti. Täna sa ei olnud ju keegi teine , vaid sina ja ainult sina – olümpiavõitja Kristjan Palusalu. Mul on sinu üle hea meel.

Palusalu: Ma olen väsinud.

Ellen: Heida puhkama. Ma teen sulle teed. (Lahkub. Palusalu istub toolil ja kukub sealt maha. Ellen tuleb tagasi)

Ellen: Mis juhtus? Kristjan! Issand küll. Kristjan. Appi. Appi. Ole siin ja ära liiguta. Ma lähen kutsun kiirabi. 

 

Videos Palusalu matused.

Ajakirjanik:  (tekst lindil) Võimud tundsid hirmu Palusalu ees ka peale tema surma. Nii ei lubatud teda ära saata nagu teisi eesti suurmehi Estonia kontsertsaalist, vaid leiti sobivaks olevat Pirita Purjespordikeskuse paadikuuri.  Inimesi see tagasi ei hoidnud. Ta on tänaseni ainus maadleja , kes võitnud ühtedelt olümpiamängudelt kullad nii vaba, kui ka klassikalises maadluses.