MINA , SIKENBERG

 

MINA , SIKENBERG

Tammsaaare Lõunatalus peremees Jakob Sikenbergi monoloogid elust Tammsaarel nii nagu ta oli. Monoloogides on kasutatud Anton Hanseni tsitaate.

Pilt 1

Mina olen Jakob Sikenberg. Mina olen Tammsaare Lõunatalu peremees ja ühte pean mina kohe ütlema – kõik see, mida see linnavurlest naabri Põhjatalu perepoeg Anton on minu kohta kirjutanud, on vale. Ja mitte lihtsalt vale , vaid valede vale.  Vale selle kõige suuremas tähenduses. Selline vale, mida Piibel, kirik ja inimene ise üleüldse kokku valeks võivad  mõista. Ilmaelu meil siin Tammsaarel on kõik kena - on tõde ja on vale. Nii lihtne see ongi, aga kui Anton kirjutab tõest, siis see on vale. Tema võib ju rääkida, et see kõik on kirjatöö, millel pole tegelikkusega miskit pistmist, aga miks on siis tema „Tõe ja õiguse“ naabrimehel nii minu nägu. Kuidas tema saab tõde nii valeks väänata? Isegi minu koera Pauka nime on valeks väänand.  Ja siis imestab, et minu koerad tema akna alla käivad. Sest isegi koer saab aru, mis on vale ja et vale peale tuleb kusta. See on koera viis valega võidelda, temal pole teisi relvi.

Kas te olete mõelnud, et kust tema võttis oma kirjatööle sellise suurelise nime - „Tõde ja õigus“. Kes annab temale voli kuulutada tõde ja õigust. Miks on tema tõde rohkem tõde, kui minu tõde või miks on tema õigus suurem kui minu oma. Minul on minu  tõde ja minul on minu õigus ja kes minu tõde ja minu õigust ei tunnista, sellega  võivadki vahel hangud risti minna. Minu tõde on kirjas seaduseraamatus aga naabrimehe tõde on kirjas Piiblis. Tema nõuab enesel õigust taevaväravas aga mina tahaks õigust saada ikka siinses ilmas. Aga mida hakkan mina peale jumala tõega, ega sellega täna leiba lauale ei too. Koputan taevaväravale ja Peetrus näitab mulle teed põrgu või paradiisi. Ei. Mina tahan oma paradiisi kohe ja siin.   Seaduseraamatus on suurte tähtedega kirja pandud, mida inimene tohib ja mida tema ei tohi. Kohtuniku-härra siis vaagib kirjatähti ja süüd ja mõistab õigust. Vahel muidugi võib see saatusekaalukauss langeda ühele poole , teine kord jälle hoopis teisele poole. Ja mõnikord võib seda kaalukaussi ju oma kasuks määrida. Kui te saate aru, mida ma silmas pean. Eks kohtunik on ka inimene ja tähed väikesed. Alati ei peagi ju kõike tähele panema või paksust seaduse raamatust üles leidma. No aga siis tuleb Peeter ja hakkab aga jälle rääkida oma õigusest, mida Jumal talle on mõistnud Piibli kirjatähe läbi. On siis Jumalal aega minu väikese inimese õigusega tegeleda. Jumalal on oma suured mured. Ma mõtlen, et vili võrsuks ja lehm poegiks ja nõndamoodi. Kas hakkab Jumal nüüd piiriposte paika panema? Ei . Selleks on ikka meie endi poolt kirja pandud seadused. Aga kas Peeter seda mõistab. Tema on nagu vasikas, kes jookseb aga peaga vastu karjaaeda ja mitte ei mõista, et sealt kaudu välja ei saa.

Jäin lobisema. Peangi karjaaia üle vaatama. (lahkub)

 

Pilt 2   

Mina olen tegelt hea inimene. Mina ei taha midagi võõrast ega ütle kellelegi asjata ühtegi halba sõna, aga karjaaia võtsin küll lahti, et Peetri põrssad minu rukkisse pääseks. See kõik on lihtsalt äri. Vahel ei anna põld nõnda palju välja kui naabrimehe rahakott. Siis kui Jumal vihma ei anna ja vili põllul närtsib. Las siis Peeter maksab kahju kinni. Tema on ju Jumala juures oma mees ja võiks paluda tilga vett. Aga tema ei palu. Tema ei palu kunagi. Tema ainult tänab. Tema on Jumalale tänulik isegi siis , kui siga põrssad surnuks magab. Ei, tema ei palu. No ja kui siis põld on kuiv ja tema oma kanguses ei palu, siis öelge , mida minusugune väike inimene peab tegema. Mina lasen põrssad rukkisse ja lasen naabrimehel kahju kinni maksta. Öelge kui see pole õigus, siis mis see õigus üldse on. Lugesin Jakobsoni ajalehest, et ameerikamaa põlised asukad indiaanlased vihma oodates tantsu löövad ja Jumal päästabki selle peale taevaluugid valla. Aga miks lõpeb nende vihmatants alati vihmaga? Ah? Sest nad ei jäta enne järgi, kui sadama hakkab. Aga mina ei hakka ju indiaanlase kombel tantsu lööma. Mina lasen põrssad rukkisse ja lasen naabrimehel kulud tasuda. Seekord läks äri muidugi untsu. Naabri Ann tuli ja meelitas oma heleda häälega põrssad rukkist välja. Aga see tasus ennast ära. Ei tea, kust Mulgimaa metsadest see Peeter enesele Anni leidis, kuid väärt eit on tema küll. Väärt eit. Hea naine on vaese mehe varandus.  Seni kuni naine meest armastab, ei tea temast õieti midagi, aga oota vaid, kuni ta enam ei armasta, siis paistab õige nägu kohe kätte.

Eesti on vaba maa, kus iga mees võib teha täpselt seda, mida tema naine tal lubab. Minu eit heidab mulle ikka ette - „Sinu jaoks on terve minu elu vaid lõbus kõrtsijutt. See pole kõrts, see on elu ja minu elu pole kildude peal väljas.“  Vestlus naisega on nagu karurünnak.  Viska pikali ja teeskle surnut. Naisel hakkab igav ja ta lahkub. Vanasti rääkisin eidega ka, aga tema enam mind ei kuula. Mäletan, kui sõitsime lauluatuselt koju ja panin käe naise põlvele. Ta sosistas õrnalt, et nüüd kui abielus oleme võid kaugemale ka minna. Ma põrutasin kohe Aegviitu välja. Rentisin sealt vaguni ja panin kaariku kõige hobusega rongi peale ja põrutasime koos Tallinna. Las hobune lustib ka , kui peremehel pidu on. Oli ikka minek ja pärast tulime tuuli vihisedes koju. Aga enam eit ei räägi minuga. Tammsaare ja lapsed on tema mahlad välja kiskunud. Küsis kord mu käest, „Kas mul on aega rääkida?“. Ma ütlesin „Jaa, Eks ikka ole“. Eit jätkas „Väga hea, kuula siis“. Ega ma ei tea kui palju ma oma naist armastan või ei armasta. Aga nii palju küll, et ühe korra oleks talle seda pea-aegu öelnud. Mõtled, et võtad julguse kokku ja ütled ära, et siis on elu lõpuni mureta. Aga ei ühtegi. Armastus nõuab tegusid, mitte sõnu. Ega siis söögist rääkides kõhtu täis ei saa. Väiksed inimesed peavad ka armastama, nagu oleksid nad suured, sest armastus on see, milles väiksed võivad olla suured. Kõige suuremad. Või mis see armastus üldse on, seda peab veel uurima. Nooruse armastus tuleb ja läheb ja ega keegi teagi, kust ta tuleb ja kuhu ta läheb. Need , kes temast loobuma peavad, nutavad, aga kes kätte saavad nutavad sagedasti veelgi rohkem. Pea-asi et leiad õige naise, sest naine on mõnikord mehele sama hea nagu tapakirves, sest mees olgu ta kuningas või ori, on nõnda loodud, et naise käes on ta häda ja õnn, rõõm ja mure, pettumus ja lohutus, põrgupiin ja taevaõndsus.  Armastus on ainus asi, mille pärast on mõtet pingutada, aga sellest saame alles siis aru, kui pole enam kedagi , kelle pärast pingutada. Õnn on selline imelik asi, et tema ei tulegi ilma nukruse ja valuta.

Aga kui ühel päeval Ann Jumal juurde kutsutakse ja sinna tema kindlasti kutsutakse, sest tema on nii õrn, nagu sügisene odrakõrs, et selline siin Tammsaarel kaua vastu ei pea. Vat siis lähen mina ja katan soosilla pehmete kuuseokstega, sest tema väärib seda, et tema tee Jumala juurde oleks aukudeta, nagu neid tema elus veel vähe oleks olnud. Ja kui Järva -Madise kirikukellad lööma hakkavad, siis panen mina ühe poeküünla põlema tema mälestuseks. Poeküünla, mitte koduse searasvast tehtud. Ja siis võin mina sinna küünlaleeki öelda seda, mida mina oma südames tunnen, sest seda ei pea keegi teine kuulda saama. …

Noor tüdruk ei tohi olla enese vastu ükskõikne, siis muutuvad ka teised tema vastu ükskõikseks. Mina võin igale piigale kohe ja praegu kolm rubla raha anda, muidugi mitte niisama vaid ikka asja eest. Kui mina siin praegu üha laksuva musu saan, siis mina olen aumees – 3 rubla panen kohe pihku. Aga kui mõni perenaine koa raha himustab, siis võin mina neile isegi 5 rubla pihku pista, sest miski pole siin ilmas magusam, kui teise mehe naise musi. Naise juures, kes on alasti, ei tohi ükski mees mõtelda – seda ei anna ükski naine mehele andeks.

Vahel võivad musid ka päris kalliks minna, aga siin pole minul kõikse vähematki süüd. Kirikuõpetaja tütar vahtis ise kolme rubla oma vasikasilmadega ja kui mina temast nõndamoodi krabasin, et keel kõrvaaugust välja käis, siis pistis kisama ja abi kutsuma. 25 rubla vaeste heaks otse kirikukassase parandas seekord vana Närlinguga suhted. Tema on üldse üks kergeusklik vanamees. Läksin suures mures pastori juurde. „Armas, pastorihärra, aidake pole mul enam eite ega midagi.“ „Oi sellest on küll tuline kahju. Hea eit oli sul, Jakob.“ Ma jälle vastu „Pole see asi nüüd nii hull Poiss on naise üle võtnud.“ „Oi-oi, kuida muudi.“ „Enema  majas muud ei kuule, kui poeg siin ja poeg seal, poeg tahab ühte ja poeg tahab teist.“ „Vana see poeg sul siis ka on.“ „Varsti juba kaks nädalat.“ Nüüd sai pastorihärra aru, et teda niisama narritasin. Sõnasin siis, et mul oli ikka muud asja ka ja tahaks ristsete osas kokku leppida. Raha lõhna tundes oli vana Närling jälle rõõmus.  

Lähen annan eidele keretäie. Mitte lusti pärast vaid ikka sellepärast, et tema kua parem inimene oleks. Ei tea, kas sellest temale kasu tõuseb aga enesel on hea tunne, et olen ikka midagi teinud ja teist paremale teele juhatanud.  

 

Pilt 3

(Jakob tuleb laulu jorisedes rahad varvaste vahel)

Käisime Põhjatalu Peetriga jälle  kohtus. Peeter köitis hobuse aiste vahele ja võttis minu vankri otsa peale. Nii me siis kahekesi koos sõitsime. Pole mõtet teed lõhkuda ja hobust kurnata. Täna sõitis Peeter oma kaasavaraks saadud märaga, järgmine kord mina. võtsin pudeli põuest, võtsin lonksu ja pakkusin naabrimehele koa.

Läks nagu läks. Sedapuhku sai Peeter õigust. Läksime kõrtsu juurest läbi ja peale kolmat toopi võtsin jalad paljaks ja toppisin varbavahed koa raha täis. Just nii palju on mul raha ja rohkem veel. Ma võin piibule tuld ka rahatähega panna. Nii palju on mul raha ja kõik see on minu oma raha. Ei ole pangalt laenatud ega küla pealt varastatud. Ja kui sedapuhku oligi Põhjatalu Peetril õigus, siis võin mina tema kohtuvaeva ja ihuvaevagi kinni maksta. Mina olla tema karjaaia maha lõhkunud. Tule taevas appi, aga tema ehitas karjaaia ju minu lehmade teele. Seal on radagi näha. Ütle vaenehing, kuida moodu minu elajad saavad siis karjamaale, kui seal aed risti-põiki ees on. Ega mul lehmadel tiibu pole, et nemad sealt üle lendavad. Ega seda ei tahaks ka , et lehmadel tiivad oleks. Kas sa inimeseloom kujutad ette mida lehm sinu kuuega teeb, kui ta kergelt keha kergendades õla peale laseb? (naerab) Ah. Sitta surma pole meist veel keegi surnud. Aga nüüd pean mina Peetri aia korda tegema ja oma lehmadele uue tee leidma. Aga see teeb mitu versta ringi. Pole õigust ilma peal. Mis sa sunnikuga teed?

Eelmisel korral kui enese varahommikul Peetri rukkist leidsin määras kohus mulle rahatrahvi. Aga kuidas sai minu hobune Peetri rukkisse, sest Peetri rukis on ometi teiselpool minu kaera põldu. Sest vaata sellega on nii, et minu põllulapp on kohe Põhjatalust üle tee ja Põhjatalu põllulapp on otse minu majapidamisest üle tee. Ja Peetri karjaaed jookseb otse minu õunaaia taga. Maatükid on nõnda mõõdetud, et ilma tülita siin elada pole võimalikki. Mina sain kohtumajast rahatrahvi ja kui meie siis enne koduteed kõrtsulaua taga istusime, siis sositas Peetr minule kõrva, et tema ise ajas minu hobuse oma rukkisse. Ja lisas kõvahäälega juurde, et sellega, millel tunnistajaid pole või muid tõendeid, ei maksa kohtumajja minna. Seda ütles ta otse mulle kõrva sisse. Mul käis tuline välk seest läbi ja panin Peetrile lahtise käega üle näu. Peeter kargas püsti ja tahtis vastu panna, aga kõrtsimees astus vahele. Sealsamas kõrtsu leti ees mõistis siis tema kohut, millega meie mõlemad nõus olime. Minu jutt, et Peeter nüüdsama minule oma süüd tunnistas, ei leidnud tõendamist ja kõrtsmik käskis minul Peetrile 30 rubla valuraha või peksuraha välja maksa. 30 rubla. See on ometi väikese vasika hind ja kui siis Peeter saadud raha eest lubas kogu kõrtsile välja teha, siis minul kihvatas. Ma olen küll muidu lepliku meelega, aga mõnikord ei leia mina mõistmist. Ütlesin, et käin kodus raha järgi ja tulen peagi tagasi. Aga ega ma ei läinud ja ma isegi ei mõelnud sellest. Hiljem oli kuulda, et Peeter oli pika ootamise peale kõrtsmikule laia käega üle näu virutanud ja öelnud, et annab sellega minu võla talle üle. Siis hõõrunud kõrtsmik kõrva ja öelnud „Litsid mehed need Tammsaare omad.“ Seda ütlemist on hiljem siin-seal ikka kuulda olnud. (naerab) No ja kui siis nädala pärast kõrtsu ees kõik vankrid kenasti rivis olid, siis tõstsin mina targu Kassiaru viljakotid enese vankrisse ja panin ajama. Ega vargus kauaks saladuseks jäänud. Vaatan, et peagi juba tolmujuga künka tagant paistmas. Sõitsin üle soosilla ja otse Peetri õue. Ise lippasin siis oma manu, et las Peeter saab süü enese kaela. Kassiaru omad olidki peagi meestega kohal, aga tundsid mu hobusekronu ära ja vaatan aknast, et astuvad üle heinamaa Tagatalu poole. Ma tõmbasin kuue seljast ja hüppasin teki alla. Peagi kostiski kojast kobin ja kogu kamp astus kambrisse. Lasin siis ühe valju norsatuse ja keerasin unised silmad sissetungijate poole. „Oli ka asja või ajate tühja tuult taga“. Kassiaru vastu „Ah, et siis Tagapere peremees on juba puhkama heitnud.“ „Pole tervis täna jah suurem asi.“ „Ei tea, et kas laenasid tõesti obust ääle nuabrimehele.“ „Ei ole mina ühtki obust laenanud.“ „Aga tule vaata ise, et sinu hobune seisab Eespere väravas.“ No ja siis see juhtus. Kui ma voodist tõusin ja aknale läksin, oli teistel naeru palju, sest ma olin püksid ja saapad jalga unustanud. Kus selle häbi ots. Kui inimene midagi otsib, siis tema ka leiab. Ta leiab sagedasti isegi siis midagi, kui ta õieti ei tea, mida ta otsib.

Nädala pärast , kui mõisast kartuli rahad käes, siis põrutasin kohe kõrtsu. Istusin sakste kambrisse maha ja tellisin pudeli kanget. Las vaatavad, et Tammsaare peremees võib endale kallist kraami lubada. Brockmann tuli ka ja kui siis pudel otsa sai ja ta uuele järgi läks, imestas uksel, et kõrtsutuba nõnda mudane, et ehita või sild , et puhta jalaga letini jõuda. Peeter, va kurivaim, võttis eeskambris teiste peremeestega keelekastet ja sõnas, et las Jakob ehitab, tal hargivahel raha ju küll. Mul kihvatas jälle sees. Mis asja on temal minu rahakotiga.  „Veame kihla, et ehitangi silla puhtast rahast.“ „Kuulete. Tammsaare peremees tahab tagakambrist kõrtsuletini puhtast rahast silda ehitada.“ Ja siis kogu tuba naeris. Naeris minu üle. Lõime siis käed. Öelge, mis muud mul üle jäi. Läksin tagakambrisse ja pidin Brockmanni käest veidi juurde laenamagi aga siis ma läksin. Rahatäht maha ja teine kõrvale ja jälle rahatäht maha, samm peale, kuni oligi puhtast tsaarirahast tagakambrist kõrtsuletini sild valmis. Nüüd jäid tolkamid vait ja Peeter ladus 20 rubla letile. Puhtast rahast sild.

Korjasin siis silla kokku ja pistsin Peetri kahekümnese ka teistele lisaks. Rahakott jäi väikseks ega mahtunud enam püksitasku ära. Siis toppisingi rahad varba vahele, las näeb, et see minu jaoks midagi ei tähenda. (Laseb püksid alla, ja paneb käe pükstesse) Mul on kõik kindlalt hoiul, seda ei võta tuli ega vesi. Tahate vaadata? Ege te ei julgeks. Mul on siin varanduse tarbeks eraldi tasku. Kord õmbles rätsep Puks liialt väikese tasku, kuhu minu raha sugugi kõik ei mahtunud. Istub teine siis väikese Antsu varrude ajal minu teisel pool tähtsa näoga laua taga. Tõmbasin siis püksid jalast ja toppisin rätsepmeistrile pähe. Või tema õmbleb nõnda väiksed taskud. Minul rahast puudust ei ole. Ja puudust ei ole, sest mina oskan rahaga ümber käia, aga Peeter  … Mõnikord nurjuvad plaanid just sellepärast , et nad on kavalasti sepitsetud. Sest plaan on küll hea ja õige , aga inimene, kes peab plaani teostama, pole päris õige.

Ühel õhtul sõidan kodu poole ja vaatan. Peeter kõige heinakoormaga kraavis küliti ja ise veel kõige all. Pidasin kinni, aga ega tema abi ei palu, võtsin pudeli välja ja lonksasin tubli sõõmu, aga tema ikka on vait ja abi ei palu. Vaatasin siis veel veidi, kuida ta seal rassib ja sõnasin, et „Ega sul siit vist pääsemisega kiiret pole … Õhtu alles noor ka.“ Ja sõitsin edasi. Ta oli ikka vaid. On üks kange elukas küll. Ausalt öeldes on säärane kangus vahel päris imekspandav.

 

Pilt 4

Inimene ei ela tarkusest , vaid oskustest. Ei ole kooliharidusel mõtet  kui sa adra taga käia ei mõista. Kes sa inimeseloom, selline siis oleks? Pole tööd pole vilja, pole vilja, pole leiba, pole leiba pole peret, pole peret pole lapsi, aga lapsed on üldse ainumas ja suurim rõõm selles elus. Võtad nad õhtul põlve peale, kiigutad ja räägid maailma asjust ja nemad küsivad ka, no et kas saksad ka peeru lasevad või on see talurahva eelisõigus. Eks mina siis vastan kuidas oskan. Kord olin just põllult tulnud, kui poiss küsis, et kuidas tähed säravad, et kas neil on sädemed sees, ma ei osanud midagi vastata, siis küsis  jälle, et kuidas viljakõrs teab, et ta peab kevadel nina mullast välja pistma, no kus mina selliseid asju tean. Eit ütles siis poisile, et sa ära sega isa, sa ju näed , et isa on väsinud ja tahab puhata. Aga nii ei tohi, las lapsed küsivad, kuidas nad muidu targaks saavad.   Meie ise lähme vanaks, meie süda ja veri jäävad aga nooreks. Ihuliikmed varisevad mulda, veri jookseks noortega kaasa. Aga noored ei näe ega usu meie verd, nemad näevad ainult meie ihuliikmeid. Vanemate jumal on noorte jaoks surnud, nende esiisade pühadused on  ükskõikseks saanud, nende traditsioonid naeruväärseks muutunud – aga millele mõtlete siis toetuda või pidet leida.

Me oleme valis uskuma ükskõik kelle võimeid, oleme valmis kuulama ükskõik kelle sõna, ainult et meie käskija poleks mõni omasugune. Omasugust ei kannata me isegi siis, kui me ta ise oleme oma käskijaks ja juhatajaks valinud.  Nagu veepinnale ei saa tõusta midagi, mida vees ei ole, nõnda ei või ka ühiskonna tipul midagi muud leiduda, kui aga seda , mis ühiskonnas endas olemas. Vat Jumalat , teda võin mina uskuda ja tema sõna usaldada, aga seda ainult neis asjus, mis südames kipitavad. Viljahind ja kraavikaevamine jäägu ikka inimese mureks. Mina olen juba vana mees ja annan talu peagi pojale edasi. Eks lähen mina siis sauna ja hakkan puulusikaid voolima, seda ikka kui Jumal annab. Olen mõelnud, et noori ei saa tänapäev usaldada. Kõik mõtlevad ainult tasu peale ja see ongi, mis määrab nende vahekorra tööga. Keegi ei leia töös endas midagi väärtuslikku , mille pärast oleks maksnud higistada. Peeter tapab ennast tööga ja ega ta laste vastu lahkem ei ole. Mis see meie elu on töörabamine päiksetõusust päikseloojanguni, et siis põhukotile silmad lahti magama jääda. Ei ole. Elu on pidu ja kui sa ise seda ei naudi, siis ei saa ka teised sinu eest seda teha.

Aga kui ma talu pojale annan ja siis laseb tema minu kenasti kaevatud kraavi laseb täis kasvada või ei protsessi, kui naabri siga meie rukkis magab. Kõike võib juhtuda. Mõtlesin, et jätan talu siiski enese nimele ja annan Augustile rendile. Siis on mul ka väike rahakopikas olemas ja saan Peetriga kõrtsus protsessida. Samas saab poiss oma teadmisi mööda majandada.

Mul on Järva-Madise kalmistul koht juba valmis vaadatud. Kohe väravast läbi paremat kätt aia ääres. See on kena koht. Ja nuabrimees ei ole päris külje all. Matsime Anni väravast läbi minnes vasakut kätt. Eks vana Peeter sinna tema kõrvale läheb. Oli ikka väärt inimene. Ma mõtlen Ann, mitte Peeter. Aga eks peab siis ka Peeter väärt inimene, kui tema endale nii väärt naise sai. Igaüks saab täpselt selle, keda ta ise väärib. Eks lastega on samamoodi – ikka on sellised milliseks sa nad ise oled kasvatanud ja hakata siis hiljem ette heitma … milleks või kellele see kasuks tuleb? Ega tehtu sellest tegematuks muutu. Kõik tehtu on sinu elulooraamatus kenasti kirjas ja kui viimnepäev kätte jõuab, siis lööb Peetrus raamatu lahti ja ütleb. „Sina, Jakob, oled elanud kena elu. Astu Paradiisi ja puhka nüüd.“   Ja kui ta nii ei ütle, siis pole enam miskit peale hakata. Kahetsema ja andeks paluma mina ka ei hakka. Mis on tehtud, see on tehtud ja hullem veel kui oleks midagi tegemata jätnud. Vat seda küll kahetseks. Eks mõned sõnad on elus liigselt öeldud ja mõned sõnad on ütlemata jäänud, mida öelda oleks võinud. Samas ei pea ju kõike ka ütlema. Paljut saab ka silmist lugeda. Armastust on Tammsaares palju olnud. Aga ikka põldude, loomade või metsa vastu, aga mitte inimeste vastu. Eit paneb ikka õhtuti räästa alla lambi põlema, et lapsed näeks koju tulla. Istub siis aknal ja vaatab, et kas mõni vari liigub mööda. Aga ega ta liigu. Oleme siin Tammsaarel ja ei tule lapsed siia hädaorgu tagasi. Nii ta on. Lapsed on juba läinud ja vartsi läheme ka meie – ei teagi , mis sellest Tammsaarest saab.

 

Bingeni Hildegard Ordo virtutum: Vooruste mäng

 

Bingeni Hildegard

Ordo virtutum: Vooruste mäng

 

Autorist

Hildegard sündis 1098 a Reinimaal aadlisoost vanemate kümnenda lapsena. 8-aastaselt antakse Hildegard vanemate poolt Sponheimi krahvi kuus aastat vanema tütre Jutta hoolde.  Viimane on vastu vanemate tahtmist valinud range vaimuliku elu. Jutta asub 1112 a. elama Disibodenbergi mungakloostri juurde rajatud klausuuri.  Ühes temaga asub sinna ka Hildegard. Veidi peale seda pühitsetakse ta benediktiini nunnaks. Kuna 1141 on tema elust vähe teada. Juba lapsena temale avaldunud nägemused jätkuvad. Peale Jutta surma 1136 a valitakse Hildegard  kloostri, kuhu on vahepeal lisandunud uusi nunnasid, uueks magistraks. 1143 tabab teda tugev nägemus, mis muudab kogu tulevast elukäiku. Ta hakkab oma nägemusi kirja panema. Selles abistavad teda munk Voldemar ja nunn Richardis Stadest. 1146 pöördub Hildegard kirjaga Clairvaux Bernardi poole, kuid saab vaid napi vastuse. 1148 Trieri kirikukogul näidatakse Hldegardi kirjutisi Paavst Eugenius III –le. Paavst õnnistab tema annet ja palub tööd jätkata. Ta saab kuulsaks ja 1150 asutab uue kloostri Rubertsbergis, kuhu kolib umber kogu nunnadekonvent. 14 aastat hiljem asutab ta tütarlastekloostri Eibingeni, Reini jõe ääres. Hildegard jätkab oma tööd. Ilmub Scivias ja sellele järgnevad loodusteaduslikud ja meditsiiniteemalised kirjutised. Ta on tuntud ka kui eripärase kõlaga liturgiliste laulude autor. Üldse oli ta edukas mitmetel aladel, mis muidu tollases ühiskonnas olid meeste pärusmaa. Ta kirjutab ohtralt kirju kõigile oma aja vägevatele , kuningatele , keisritele ja usutegelastele. Säilinud on üle 300 kirja. Tema tervis on nõrk, kuid ometi võtab ta 1158-1171 ette neli jutustamisreisi. Hildegard sureb 1179a märtsis. Kohe alustatakse prohveti kanoniseerimisega, kuid ebasoodsate asjaolude kokkulangemise tõttu ei saa see kunagi teoks.   

Teose taustast

Hildergard kirjutas Ordo arvatavalt 1151 a, et seda etendada 1 mail 1152 Rubertsbergi nunnakloostri avatseremoonial. Ordos on 20 soolorolli, mis vastas 18 naisosatäitjale – Hongele ja üks meesroll – Saatan. Viimast kehastas preestermunk Voldemar, kes oli ainus kloosris elav mees. Kirjandusest on teada, et nunnad olid avatseremoonial ebatavaliselt ehitud – lahtiste juuste ja valgete siidlooridega. Siin võis olla tegemist Ordo etendamisega. Samas on oluline märkida, et teater oli sellel ajal puhtalt meeste ala ja lavale astuvad naised, eriti nunnad, oli midagi enneolematut.

Oluline on märkida, et kuigi täna räägime kirjanduslikust pärandist, siis Ordo oli algselt mõeldud lauldes esitamiseks. See tähendab, et ta pidi siiski vastama teatud rütmistustele. Hildegardi komponeeritud muusika on lihtne, kuid äärmiselt mõjus kiriku võlvide all.  Muusikas ei toimu suuremaid arenguid ja oluliseks saab just tekst. Ordo oli keskaegsete näitemängude hulgas küllaltki haruldane, nii oma keele kui ka tegelaste valikute poolest. Tavapäraselt keskendusid liturgilised draamad stseenidele piiblist või pühakte elust, kuid siin on tegemist hoopis tegemist isikustatud vooruste ja Saatana vahelise võitusega Inimhinge pärast.

Voorused on Piiblist pärit väärtused. Kristlikeks voorusteks on eelkõige Usk., Lootus ja Armastus. Täiuslik voorus seisneb inimese hinge vooruste täiuslikus tasakaalus. Platoni järgi on selle eelduseks filosoofiline mõistmine. Aristoteles arendab vooruste käsitlust edasi koostades voorustekataloogi. Temal erinevad mõtlemisevoorused ja loomulikud voorused. Mõtlemisevoorused on õpetatavad aga loomulikud voorused on  kujundatavad treeningutega. 1.sajandil sobitati filosoofilisi mõttekäike Pühakirjaga. Saalomoni Tarkuseraamatus mainitakse nelja kreeka filosoofia peamist voorust – mõõdukus, arukus, õiglus ja vaprus. Neid hakatakse nimetama kardinaalvoorusteks. Esimesena kirikuisadest märgib Ambrosius, et kardinaalvoorused tulevad Kristusest. Vooruste vastas seisavad negatiivsed jõud ehk pahed. Askeetide kogemus ütles, et inimesel pole võimalik vältida esimest halba mõtet või sisendust, kuid tingimata tuleb hoiduda sellega nõustumisest ning isegi väitlemisest kurjaga. Kurjad mõtted tuleb ära tunda ja need on aplus, iharus, ahnus, kurbus, viha, tüdimus, kõrkus ja autus.  Seejuures on kõrkus algpatt, mis viib teisteni. Seoses askeetluse ja kloostrite levikuga ning religioosuse kasvuga  ja patukahtesusõpetuse ja pihi suureneva tähtsusega kujunevad pahed ja voorused peamiseks teemaks keskaegses kristlikus kirjanduses.

Teosest

Ordo koosneb proloogist, neljast stseenist ja lõppvaatusest. Ordo algab patriarhide ja prohvetite ning vooruste sissejuhatava dialoogiga, mis loob tausta ühe hinge päästeloole. Hinged on sattunud maale, kiusatuste meelevalda ja neid suudab päästa vaid Kristus.

Edasi on tegelaseks üks Hing, kes pöördub vooruste poole. Voorused ütlevad talle , et õnnistusele peab eelnema võitlus patu vastu. Kuid Hing viskab hoopis lunastuse rüü minema. See toob mängu Saatana ja julgustab Hinge minema tutvuma maailmaga. Hing lahkub vooruste juurest ja need jäävad teda leinama. Vooruste silmis on ta õnnetu Hing. Saatan naerab Vooruste üle. Kuid viimased ei lase ennast sellest häirida, vastates, et nemad elavad kõrgustes, kui Saatan on kuristiku serval.

Teises stseenis tutvustatakse voorusi ja see koosneb vooruste monoloogidest. Lõpuks kutsub Alandlikkus voorusi üles rõõmustama, sest vaatamata Saatana pingutustele kasvab Kristuse puu ikkagi edasi.

Kolmandas stseenis naaseb kahtesv Hing vooruste juurde ja need võtavad ta vastu, kui eksinud lambukese. Alandlikkus ravib Hinge haavad ja kuulutab talle pattude andeksandi. Stseen lõpeb vooruste kiidulauluga.

Neljas stseen on lavastuse kulminatsioon. See on võitlus Saatana ja vooruste vahel Saatanat häirib Hinge pöördumine ja ta lubab ta hävitada. Hing saab abi Alandlikkuselt, kes kutsub appi Võidu, kes vooruste abiga seob Saatana kinni. Kuid Saatan ei anna veel alla ja pilkab Vooruseid. Voorused vastavad koorina kiites Jumala suurt nõu.

Lõppvaatuses seostatakse võitlus ühe Hinge pärast maailmaga ja pöördutakse kõigi inimeste poole üleskutsega alanduda Jumala ette ja oodata temalt abi.

Kokkuvõte

Ilma tundmata pühakirja või ilma eelneva teadmiseta ei ole tänasele inimesele lugu mõistetav. Tekstis on väga palju viiteid Pühakirjale, eriti evangeeliumide tekstidele, mille tekstiline tundmine  oli tollal elementaarne, kuid tänapäeval mitte enam nii väga. Teose tänapäevane esitamine oleks põnev rännak ajalukku, kuid kindlasti ei oleks tal enam seda manitsevat mõju. Lisaks ei ehmata 18 laulvat naist laval enam kedagi, kuid omal ajal oli see kindlasti kuulajate – vaatajate jaoks suur ehmatus. Seega võib kindlalt öelda, et omas ajas oli tegemist tähelepanuväärse ja mõtteviise muutva teosega, mille tegelikku tähendust hakati mõistma alles sajandite pärast.     

 

Kasutatud kirjandus

1.      Riina Ruut “Bingeni Hildegardi Ordu virtutum: Vooruste mäng” (Härmametsa Talu kirjastus 2004)

Meteora – kloostrid pilvedes

 

Meteora – kloostrid pilvedes

Pindose mäeahelikust alguse saav Pineiose jõge on oma teel aegade jooksul uuristanud koopaid, orge ja kummalisi kaljusid. Kuni 400 m kõrgused kaljud seisavad laiskmaal nagu hiiglaslikud sambad. Just sinna sammaste laele asutasid 8.sajandil õigeusklikud mungad esimese kloostri.

Parasjagu valitses piirkonnas võimas Bütsansti riik, kes pidas end vähemalt osaliselt Rooma riigi järglaseks. Bütsansti ei olnud lahinguväljal juba 100 aastat edu saatnud ja keiser Konstaninos V hakkab otsima põhjuseid Jumala juurest. Ta arvab, et inimesed on kirikusse pilte asetades eksinud Jumala antud õpetuse vastu  - „Sa ei tohi enesele teha kuju ega mingisugust pilti sellest, mis on ülal taevas, ega sellest, mis on all maa peal, ega sellest, mis on maa all vees!  5 Sa ei tohi neid kummardada ega neid teenida, sest mina, Issand, sinu Jumal, olen püha vihaga Jumal, kes vanemate süü nuhtleb laste kätte kolmanda ja neljanda põlveni neile, kes mind vihkavad,  6 aga kes heldust osutab tuhandeile neile, kes mind armastavad ja mu käske peavad!“ (2Mo: 20 4-6).

Sündiv ja arenev kristlus oli judaismist eemaldudes ausse toonud pühakud, kes asendasid antiigist tuntud jumalaid, kes seisid konkreetsete valdkondade eest. Keiser soovis usu puhastada, kuid samas said lihtsamad inimesed pühapiltidest jõudu. Keiser kutsub kokku 754 a. Hiereia kirikukogu ja laseb piltide kultuse hukka mõista. Keiser käsib pildid kirikutest kokku korjata ja hävitada. Loomulikult tekitab see kiriku poolt terava sisemise vastuseisu. Leo abikaasa Irene on samal ajal ikonoduul ehk pildikummardaja. Abielupaari vahel lahtatab tüli, kui keisrinna magamistoast leitakse pühapilte. Keiser ei suhtle enam oma abikaasaga kuni surmani. Peale Leo surma kutsub Irene kokku 787.a Nikaia kirikukogu, mis muudab pühapiltide hävitamise otsuse kehtetuks. Kuid võimujoonte muutumisega suudeti sõjaväelaste eestvedamisel ja jõul 815.a Hagia Sophia kirikukogul ikonoklasm uuesti kehtestada. Alles 843.a Konstantinoopoli kirikukogu taastatakse piltide austamine lõplikult. Pilditüli käigus hävitati hulgaliselt väärtuslikke kunstiteoseid ja kloostrite likvideerimisega koos kadusid ka oskused. Mina võtsin pea saja aastase perioodi vaid paari lausega kokku, kuid tollal oli see oluline maailmavaateline küsimus, mis lõhestas kiriku sisemisi suhteid ja loomulikult ka kiriku ja keisri omavahelisi suhteid.

Ametlikult oli Bütsants katoliiklik, kuid tegelikkuses lõhenes kirik kuskil 3-5. Sajandil riigijuhtide võimuvõitluse tagajärjel. Kuigi ametlikult loetakse lõhenemisaastaks 1054, siis sisuliselt oli see toimunud juba hulga varem. Õigeusklikena ei tunnistanud Bütsants Rooma paavsti võimu ja autoriteeti. Kirikut juhtis Konstantinoopoli patriarh, kes oli tugevalt mõjutatud keisri otsustest. Seega hakates vastu keisrile võeti seda kui vastuhakku Jumalale. Teiseks asusid mungad väljaspool tavapärast elukorraldust. Keisri kehtestatud maksud kirikule ei kehtinud, kuid keiser Leon III otsustas ka kirikud maksustada. Ju ta leidis, et nende palved pole riigile tulu toonud ja targem on neilt raha kokku korjata. Nii otsustas keiser kloostrid sulgeda, nende maad hõivata ja  mungad maalt välja saata.. Suletud kloostreid kasutati relvaladude või kasarmutena. Kuid kirik astus enese maksustamisele vastu, mis viis omakorda uute vastuseisudeni. Lisaks ei võetud munkasid sõjaväkke, kuid samas olid mungad rahva hulgas ülimalt au sees. Kiriku ja riigi vastuseisu tagajärjel hakati protestivaid vaimulikke taga kiusama. Pikk sissejuhatus on oluline mõistmaks, miks otsustasid esimesed mungad oma kloostrid rajada ligipääsmatute Meteora kaljude otsa.

 Meteora on kogum teravaid basaldist mäetippe, mis kerkivad tasandikult Kalambaka lähedal Tessaalias Kreeka sisemaal. Meteora tähendab tõlkes õhus hõljumist või rippumist. Just siinsetes koobastes leidsid endale mitmesajaks aastaks pelgupaiga esimesed õigeusklikud mungad. 14.sajandil rüüstasid ja ründasid Bütsantsi türklased. Kannatada said ka mereäärsed kloostrid, kuni kolm munka otsustasid liikuda sisemaale, kus pidid asuma pühad mäed, mida vallutada ja rüüstada pole võimalik. 1356.a alusas abt Athanasios koos üheksa mungaga kloostri rajamist kõige kõrgemale mäetipule. See oli Platos Lithos ehk Lai Kivi.

Esimesed mungad ronisid mäe otsa nöörredelite abil. Kõige pealt rajati lihtne kabel. Kogu vajalik materjal ja ehitusriistad vinnati mäele köie otsa kinnitatud võrkudes. Samades võrkudes vinnati mäele ka teised mungad. Peagi kerkisid ka esimesed elumajad. Kõigil mäetippudele rajatud hoonetel puudub vundament ja nad on ehitatud otse kaljupinnale. Aeg-ajalt käidi toidutagavarasid täiendamas mäe jalamail, kuid võrgud ja redelid vinnati alati üles, sest võõrad ei olenud kloostrisse oodatud. "Ma tahan vähemalt mitu korda oma elus tunda end linnuna, kes väriseb võrgus, mis lohistatakse 30-40 sazheni kõrgusesse, ja tõusu ajal palvetan Püha Tugeva poole," - nii kirjeldas oma muljeid arhimandriit Porfiry Uspensky , kes külastas Meteorat  1859.a  Ka tänasel päeval saab teatud kloostritesse vaid piiskopi väljastatud eritaotlusega.

Athanasiose kloostrit toetas rahaliselt Serbia kuningas Simeon Uros. Saadud toetusega ehitati mäele Kristuse Muutmise kirik ja laiendati kloostrihoonet. Kloostrisse asus elama Simeon Urosi poeg Johannes, kes eelistas mungaelu kuningatroonile. Megalo Meteorast sai kõige suurem ja uhkem kloostrikompleks teiste Meteora kloostrite seas. Kloostrile kuulusid maad ja loomakarjad.

Kristuse Muutmise kiriku seintele sündised imeilusad freskod, kaunimad kogu Kreekas. Kiriku 24 meetrine kuppel oli jagatud 12 sektoriks ja kaunistatud kunstnik Theophanise freskodega, mis kujutasid Rooma riigi poolt tagakiusatud kristlasi. Freskode autorid ei ole üldjuhul teada, sest need on maalitud aastasadade jooksul munkade poolt.

Kloostriülemaks saanud Johannes suri 1422.a ja kord kloostrites hakkas lagunema. 16.sajandiks oli Meteora tippudel kokku juba 26 teineteisest sõltumatut kloostrit. Kloostreid rüüstati ja rööviti ja nende elanike askeetlik moraal langes. Tänapäeval on Megalo Meteora klooster jätkuvalt suurim, kuigi munki elab seal enamasti vaid 3-5. See klooster rajati 14. sajandi teises pooles ning täiendati/kaunistati 1482 ja 1553. Kloostrikompleksi ühes hoones asub Meteora ajaloo muuseum. Ka II Maailmasõda kahjustas kõvasti ajaloolisi kloostreid. Alles 1960ndatel hakkasid mungad tasapisi taastama ajaloo poolt purustatud hooneid. Tänasel päeval on kõik kloostrid UNESCO maailmapärandi nimekirjas ja kaitse all.

Veidi ka hetkel tegutsevatest kloostritest. Megalo Meteorast oli juba juttu. Varlaami klooster on kuue tegutseva kloostri seas suuruselt teine. See ehitati u 1350.a. Sealne Kõigi Pühakute Kirik on arhitektuuriliselt ristkuppelkirik (hoone põhiplaani keskme moodustab Kreeka rist ja risti ruudukujulise keskme kohal kõrgub kuppel). Kloostri refektoorium ehk ühine söögisaal tegutseb kaasajal muuseumina.

Agia Triada ehk Püha Kolmainu klooster on ehitatud 1475.a ja osaliselt ümber ehitatud 1684, 1689, 1692, 1791. Klooster asub enam kui 400 m kõrgusel, väga järskude nõlvadega, kaljul ja on tänasel päeval tegutsevatest Metéora kloostritest kõige raskemini ligipääsetav, kuigi enamuses on nad tänapäeval ühendatud sildade või treppidega. Kloostrini viib kaljusse raiutud 140 astmega trepp. Kloostris asub Püha Johannes kirik, mille 17. Sajandist pärit seinamaalingud on kuulsad. Selles kloostris ja kaljudel on muuhulgas filmitud osa James Bondi filmist „For Your Eyes Only“ (1981). 

Väike huumor ka. Liikunud kord maa ja taeva vahel võrgus kõlkudes ülespoole munk ja palverändur. Närviline rändur, et kas neid nööre kunagi vahetatakse ka. „Ikka“ vastas munk „Siis kui nad katki lähevad.“

Püha Stefanuse klooster on ainus nunnaklooster, kus tavaliselt elab ligikaudu 30 nunna. See klooster rajati 14.sajandil. Praegune hoone valmis 1798.a ja on pühendatud Haralambosele, kelle pealuu on kloostri suurim reliikvia.  

Püha Nikolaus Anapoausase klooster on ehitatud 16.sajandil. See on tegutsevast kuuest kloostrist kõige väiksem. Siinse ühelöövilise kiriku on oma kunstiga kaunistanud Kreeta saarelt pärit ikoonimaalija Theophanis Strelizas.

Püha Barbara/Rousanou klooster rajati 1545.a varasema kiriku varemetele. Kloostrihoone on täpselt nii suur kui on mäetipp. 

Tänu kloostritele ja seal tegutsenud munkadele on säilinud suur osa täna teadaolevast Kreeka kultuurist. 

Kasutatud kirjandus:

1.      D. Stathakopoulus “Bütsants. Impeeriumi ajalugu” (Äripäev 2016)

2.      H. Erilaid “Aja jälg kivis. Kreeka” (Menu 2016)

3.      D, Stancliffe “Kirikuarhitektuur” (Allika kirjastus 2010)

4.      “Peatükke kunstiajaloost” (Valgus 1989)

5.      C.Augias “Istanbuli saladused” (Tänapäev 2016)

Lootusetus religioonide koostöös.

 

Lootusetus religioonide koostöös.

Ma ei ole suutnud endale vastuvõetavaks mõelda kristluse õpetusi. Ma usun Jumalat, kuid milleks oleks pidanud kõikvõimas Jumal hukkama oma poja, et päästa inimkond? Ei tundu kuidagi väga veenev lugu. Jumalal , tema kõikvõimsuses, oleks selleks olnud palju rohkem võimalusi. Kuigi ma kristlust väga ei järgi, ei tähenda, et ma kristlikku kirikut ei austa. Vastupidi. Ma olen vägagi alandlik selle mõjuvõimsa ja sügava ajalooga institutsiooni ees. Kristlik kirik on viinud inimese sinna, kus ta täna elu nautides on. Kui tänasel päeval on kõige uuemate ja kaasaegsemate leiutiste ja arengute taga militaarhuvid, mis alles teises järjekorras inimesteni viiakse, siis vaimse maailma arengus on olnud esikohal kirik. Kirik on rajanud kõige uhkemad hooned, säilitanud ja loonud kõige suuremad kunstiteosed, muutnud inimese mõtlemist avades tema ees uue mõttemaailma. Seepärast võtan kirkusse mines alati mütsi peast ja pean uksel tänupalve. Ometi on Kristus mulle küll tuttav , kuid siiski vaid kirjanduslik tegelane. No ei saa mina aru, et Jumal, keda mina usun, oma poja lubaks ära tappa. See on minu enda lugu religioonide dialoogist. Usk ühte Jumalasse ei välista austust teiste religioonide vastu. Samamoodi austan ma budistlikke õpetlasi ja nende kujundlikke lugusid kuulates või lugedes tunnen ennast alati liivaterane kõrbes. Me oleme kõik inimesed, kuigi kõik ise nägu, siiski ühte ja sama tegu. Samuti austan ma judaismi järgijad, kes ei ole läbi aastasadade neile osaks saanud vintsutustele vaatama reetnud oma Jumalat. Äkki see ongi see päris jumal, keda reeta pole võimalik, sest kuidas sa reedad kõikvõmsat Loojat, kes ka sinu mõtteid juhib. Taas kummardan alandlikult.

Lugedes läbi ajaloo toimunud katsetest pidada dialoogi erinevate religioonide esindajate vahel tabab mind lootusetus. See kõik on olnud rist ja viletsus. (See on muidugi huvitav, kuidas viletsus on alati ristiga seotud). Dialoog ei saa olla kahe kõva järjepidev põrkumine. Siis lendab vaid sädemeid, kuid kasu ei tõuse, ainult lõke võib põlema minna. Dialoog ei ole ka see kui suurem kivi raskusega väiksema mudasse vajutab. Dialoog on ühine eesmärgistatud liikumine. Kohe on algamas Venemaa läbirääkimised lääne riikidega. Eurosaadik Urmas Paet mainis intervjuus, et Venemaa ei saa jääda neil läbirääkimistel kindlasti kaotajaks ja et neil on juba praegu valmis tehtud artiklid sisepoliitiliseks tarbimiseks, mis kiidavad Venemaa tehtud edusamme ja lääne riikide alandlikkust sõltumata läbirääkmiste tõelistest saavutustest. See ei ole dialoog, kui kokku saadakse vaid oma isiklike ambitsioonide saavutamiseks ja partneri jutt ei huvitagi. Kristlased on läbi ajaloo pidevalt juute materdanud, muhhameedlased on kristlasi materdanud, juudid on muhhameedlasi materdanud jne. Maailm on küll suur, kuid kõigil on ruumi vähe, sest püha ruum on hirmus väike. Ajalugu ei luba dialoogi astuda, sest keegi on kedagi alati kuskil ajaloos varem solvanud. Sõnades taunivad kõik usud kättemaksu ja kutusvad üles andestamisele ja mõistmisele, kuid reaalses elus tõmmatakse tool alt ja ristatakse piigid.      

Dialoog religioonide vahel on vältimatult oluline. Kuid tundub , et maailmavaatelistes ja religiooni küsimustes on see  ühisosa leidmine vaevaline.   Religioon on rahvaid ja riike ühendav universaalne keel või märgisüsteem. Me võime kõnelda erinevaid keeli, meil võib olla erinev kultuuriline või hariduslik taust, kuid meid seob ühtne religioon. Tihti öeldakse, et välismaal ei ole hea elada, sest nende kombed on harjumuspärasest väga erinevad. Ometi on lihtne sulanduda teise keelekeskkonda, kuid neid seob ühine religioon. Seega saab  religioon olla aluseks paljudele maailma vaevate hädade lahendamisel. Meil on juba midagi ühist , meil on ühised väärtushinnangud.

Katoliikliku inklusivismi põhimõtted kuulsate meeste esitatuna tunduvad vägagi üllad  ja isegi praktilised. "Iga rahvus õitseb nagu puu oma juure varal ja kristlus - õige veendumus Jumalast ja inimesest - ei ole sel juhul midagi muud, kui puhas taeva kaste kõigile rahvastele. Kaste, mis ei muuda teiseks ühegi puu loomust ega viljaliiki, mis üheltki inimeselt ei röövi tema algupärast loomust," kirjutas Herder. Ehk kristlus, kui puhtaim usk, aitab teistel ennast puhastada jõudmaks tõelise Jumalani. Samas on ju selge, et kohalikke olusid mittearvestav misjon tekitab vaid vastuseisu sõjani välja. Hea näide on hiljutine Afganistani sõda, kus lääniriigid kümmekond aastat demokraatiat juurutasid tundmata huvi, kas kohalik seda vajab. Rahvale räägiti demokraatiast, kuid reaalsuses põrkusid usulised maailmavaated ja läbi selle erinevad kultuurilised taustad. Ida ja lääs on vaimses arengus pidevalt vastandanud. Ida on oma sõnul sälitanud inimkonna vaimse pärandi, samal ajal kui lääs on langenud materialismi kütke. Kuulisn hiljuti raadiosaadet, kus Siberi samaan rääkis, kuidas ta vestleb ronkadega ja neilt sõnumeid maailmast saab. Samaan rääkis seda kui igapäevaelu, meie vaatame teda kui hullukest. Swami Vivekananda (1863-1902) kellest sai Ramakrišna-suuna levitaja Läänes, eitas misjonit, eriti kristliku misjoni õigsust, mille eesmärgiks on teiste religioonide väljatõrjumine. Tema arvates tuli igal religioonil ainult teistest religioonidest üle võtta see paremik, mis endal puudus. (Saard)  Kuid kahjuks on just kristlik misjon vaatamata oma sõnadele suhteliselt konservatiivne ja jäik omandamaks uusi teadmisi. Kristlased tunnistavad teisi religioone, kuid tingimusel, et kristluses on teiste suhtes kõrgemal positsioonil. Seega on loonud kristlased religiooni abil enesele mulje, et nad on kohustatud nõrgemaid aitama olles ise kõrgemal positsioonil. Hea näide on Ameerika roll Maailma korravalvurina. Tugevate religioossete traditsioonidega riik, kus ka presidendiamet on seotud kristlike väärtustega. On rahvuslikkus arvamises, et nende kohalolu maailmas on möödapääsmatult vajalik ja ainult nemad ja ei keegi teine saab kujundada maailma nägu. Neile oponeerib ortodokslik Venemaa, kelle ambitsioon maailmas on sama suur, kuid vaimne võim on oluliselt väiksem. See vaimne ülekaal on tingitud eelkõige religioosest tugevusest.   Kuid arusaadavalt ei soovi väiksemad vennad kummagi  suure maid jagada. Religioone nagu ka rahvaid ei tohi asetada pingeritta, mida ometi me pidevalt teeme. Meenub anekdoot eestlasest , kes pidevalt muretses, mida teised temast arvavad. Olla edetabelis, olla pingerea eesotsas kasvõi kõige tühisemas kategoorias, see on iga raadiouudise esilugu.

Ühe uskliku jaoks ei ole vahet, kuidas ta oma Jumalat kutsub. Tema jaoks on oluline hinge- ja meelerahu mida Jumala olemasolu tunnistamine ja tunnetamine tema jaoks tähendab. Seega ei ole mingit õigust seada kristlust teistest religioonidest kõrgemale. Ometi seda tehakse ja see saabki takistuseks toimuva dialoogi korraldamisel. Vatikani II kirikukogul (1962-65) väljendas rooma-katoliku kirik teiste religioonide suhtes seniolematut sallivust, määratledes neid inimkultuuri osadena kui kasulikke. Religioonid on ”pingutused” Jumala suunas ja väljendavad inimese loomulikku jumalatundmist, sest Jumala arm oli kohal juba maailma loomises (Saard). Eriti uhkelt kõlab kui kristlus tunnistab teisi religioone kui kasulikke. Usk enese religiooni ja Jumala tugevusse ei tohiks lubada pista pead liiva alla, et hoiduda dialoogist teiste religioonide esindajatega. Olles kindel enese usus, võin ma rääkida kõigiga. Ma võin rääkida kõigega läbi armastuse, sest minu usku see ei muuda ja minu Jumalat ei kukuta.

Dialoogi aluseks saab olla ainult üks - see on soov aidata inimest. Maailma 7 miljardist inimesest oskavad ka tänapäeval lugeda vaid pooled, nende maailm on piiratud ja sellega koos ka nende võimalused. Religioon peab siin inimesele appi tulema ja juhatama talle teed läbi õpetuse ja Jumala. Kui see teadmine oleks kõigil religioonidel ühine, siis ei peaks me teisi halvustama, sest kõik töötavad ühiselt inimese jaoks. Piltlikult öeldes, kui soovime noori tänavalt suunata asjalike tegevuste juurde, siis jalgpall pole sugugi halvem kui rahvatants. Noor arendab selle läbi ennast ja loob väärtusi, mitte ei lõhu neid. Sama põhimõte käib ka religioonide puhul.

Teiseks koostöö alustalaks on armastus. Ma ei tea religiooni, mis väidaks, et ta inimest ei armasta või kes ei kutsuks ligemest armastama sama palju kui iseennast. Armastus - see on hoolivus, märkamine, ohverdamine, usaldus jne. Need on iga religiooni keskmes. Lev Tolstoi on kirjutanud, et ainus ja otseseim tee Jumalani on läbi armastuse, sest inimesed on vahepeal kuhjanud sellele teele nii palju kasutut kola, mis takistavad nägemast Jumala palet. See oli nüüd minu kokkuvõte tema pikemast arutelust.  See, mis on  kaante vahel ja paberil , on alati inimese loodud. Olen nõus, et loomise aluseks võivad olla Jumala ilmutused, kuid siiski on see vaid inimene, kes sulge käes hoidis. Jumala loodu on mujal kui paberil, see on maagilise energiana igas inimeses, mis väljendub armastuses ja elutahtes. Armastus on nii suur tunne, et sellel peab olema jumalik päritolu. Ilma jumalata ei ole võimalik armastust eneses seletada, kuigi seda on proovitud. Teekond Jumalani on pidevas muutumises ja lähtub eelkõige inimesest. Igaühe puhul on see erinev, kuid ühes on kõik religioonid kindlad, et parem usklik inimene, kui usuta inimene.

Seega peaks olema religioonide vahelise dialoogi aluseks kolmnurk: Jumal - inimene - armastus. Rääkides Jumalast ei saa mööda vaadata inimesest ja armastusest. Rääkides inimesest ei saa olla Jumala ja armastuseta. Rääkides armastusest, räägime inimesest ja Jumalast. Seda hoolimata religioonist. Armastus seob erinevaid religioone, nt oli M.Gandi suureks eeskujuks ja vaimseks teenäitajaks just varem mainitud Lev Tolstoi. Vaimselt olid nad ühes ruumis, kuigi nende jumalatel olid erinevad nimed.  Araabias on Jumala nimi Allah, pärsias Khuday, aafrikas Waq ja lingua franca e itaalia keele alusel kujunenud segakeeles väljendatuna Kraitur (Creator). Jumala tegelik e päris olemus on peidus kõigi nende nimede taga, aga ükski nimetus ei ole lõplik. (Saard) Nagu ütles mulle krshnaiid Arne Lauri „Sina ütled Jeesus, mina ütlen Krishna, mõne teine ütleb Buddha või Zeus. Vahet pole – Jumal on üks.“

Ida religioonide valmisolek dialoogiks on tunduvalt suurem, kui lääne religioonidel. Seda vist sellepärast , et nad on vaimselt küpsemad ja selle läbi enesekindlamad. Kristlus on lõhenenud ja hargnenud moodustades erinevaid liikumisi ja suundi. See tekitab segadust, kui ühes väikeseski külas on juba mitu erinevat pühakoda. Aga kuhu peab siis inimene oma hingehädaga minema? Kristlik religioon on liiga laiaks venitatud ja kadunud on teravik.  Jonathan Magonet peab religioonide vahelises dialoogis problemaatiliseks juhtumeid, kui teist religiooni esindav vastaspartner hakkab muutuma lähedasemaks vestluskaaslaseks, kui oma enda religiooni ”kaevikutesse kaevunud” kaaslased, kes kahtlustavad, et vastaspoolele ”müüakse” midagi väga olulist maha. (Saard) Enne kui asuda misjonitööle tuleks puhastuda ja heita kõrvale kõik väline, mis takistab teed Jumala juurde. Selles mõttes on teoloogia oma algses heasoovlikkuses siiski paljut rikkunud pöörates tähelepanu detailidele ja nüanssidele, millel suure pildi juures ei ole mingit tähtsust. Kristlus on killustunud kümneteks liikumisteks, kes kõik väidavad, et nad on kõige puhtamad ja annavad edasi kõige paremini algset sõnumit. Kuid siis tulevad teoloogid ja hakkavad kivist vett välja väänama. Geniaalsed asjad on kõik väga lihtsad. Jumal on armastas ja seejuures ei mängi mitte kõige väiksematki rolli õhtusöömaja tähendus, risti raskus, piibli täpsus või vaimuliku kuub. Kui me õtleme, et on üks looja jumal ja see ongi kõige täiuslikum jumal, kelle sõnumeid toovad inimesteni tema pojad väiksemad jumalad. Ehk kuuludes erinevatesse religioonidesse oleme kõik siiski ühe jumala lapsed. Mina ise usun sellesse.     

Eelpool kirjutatu on eelkõige mõjutatud religioonide  pragmaatilise koostöö mudelist. Pragmatismi juures domineerib sotsiopoliitiline ja globaaleetiline lähenemisviis (Riho Saard). Pluralistid annavad kõikidele religioonidele võrdväärse väärtuse. Ma ei tea , kui paljude religioonide esindajad elavad läbi Euroopa kulgeva Doonau kaldal. Kindlasti on seal katoliiklasi, luterlasi, ortodokse, aga äkki ka islamiste, budiste jne. Üks on kindel – kõigi nende sooviks on, et Doonau vesi oleks puhas ja vetevool seal ei katkeks. See on väga kindel lähtekoht erinevate religioonide koostööle. Praktilisest vajadusest tingitud ühistöö. Kõik me vajame puhast õhku ja vett. Kõik me tahame süüa ja kõik tahame rahus oma lapsi kasvatada. No nii – hakkame siit pihta. Paneme püssid kõrvale ja laseme lapsed liivakasti. Neil puudub teadmine kättemaksuhõngulisest ajaloost. Istume ise koos pingile, vaatame ühiselt mängivad lapsi ja äkki tekib sellest teadmine, miks meil on vaja leida ühisosa, mis laseks kõigil ühtmoodi rahus elada. 

Kokkuvõtvalt tuleb tähendada, et rahu maailmas ei ole võimalik ilma religioonide koostööta. See iseenesest peaks olema piisav põhjendus, et leida eneses tahe, mõistmine ja armastus. Ehk peaksime liikuma uue universaalreligiooni poole, mis hõlmaks kõiki religioone ja ei seaks ühtegi teistest kõrgemale. Kuid hetkel tundub, et Jumal on meid nagu Aadmat meie paradiisiaiast välja viskamas. Ilusad ajad on möödas ja pöördumine tõelise Jumal poole on paratamatu.