Nullus
enim locu sine genio est. Servius (tõlk – Igal paigal on oma
vaim. Servius)
4.novembril
startis Riiast esimene Riia-Agadir (Maroko) regulaarlennuliin. Kell 8
hommikul hakkasid sellel puhul terminalis trummid põrisema ja
reisijatele pakuti torti. Agadiris maandudes võeti lennuk
traditsiooniliselt vastu veeväravatega, mille tarvis olid kohale
tulnud suured tuletõrjeautod. Sellist vastuvõttu ei olnud mina veel
varem kogenud. Lennukist väljudes mürtsus orkester ja taas pakkuid
rahvariietes härrasmehed juua ja süüa. Harju või VIPiks olemisega
ära.
Maroko
asub Aafrika loodenurgas olles üle Gibraltari väina Hispaaniast
peaaegu palja silmaga näha. Agadir on Maroko tuntuim kuurortlinn
otse Altlandi ookeani kaldal riigi lõuna otsas. Hetkel elab linnas u
200 000 inimest. Kes neid päris täpselt teab? Pooled elanikest on
berberid, pooled araablased. Nii kõneldakse riigis ja ka Agadiris
peamiselt berberi ja araabia keelt, endiste aegade jäljena ka
prantsuse keelt.
Turism
on linna jaoks oluline majandusharu ja 8 km pikkune puhta liivaga
rannaäär on täis kümneid hotelle. Ranna äärel kulgeb kaunis
promenaad, kus kohvikuid on siiski vaid mõned üksikud. See on veidi
harjumatu, aga kuna kohalik elanikkond alkoholi ei tarbi ja hinnadki
kohvikutes on neile üle jõu, siis on ka arusaadav, miks kohvikuid
nii vähe on. Vahepõikena olgu mainitud, et keskmine palk Agadiris
on u 300 eur. Toidu ja muud hinnad on aga võrreldavad meie
hindadega. Ausalt öeldes, et saanudki päris täpselt aru, kuidas
nad seal ära elavad.
Kõik
kohalikud, kellega kokku puutusin, olgu siis hotellis, kohvikus või
mujal, olid äärmiselt sõbralikud. Egiptuses nähtud kauplejate
pealetükkivust seal ei kohanud. Söögid olid kõikjal väga head ja
pettumust ei pidanud ma kordagi kogema. Lisaks armastavad kohalikud
teenindajad nalja ja väikseid vimkasid visata. Ühes kohvikus soovis
Triinu kasutada WC-d. Kelner vaatas talle kurva näoga otsa ja ulatas
siis väikse ämbri ja paberi sõnades, et neil käiakse üle tee
jäätiseputka taga. Triinu jäi teda suurte silmadega vaatama. Mees
hakkas aga naerma ja juhatas ta tualetti. Meil ja neil kindlasti ka
oli terveks päevaks hea tuju. Samas uurisin, et miks kallavad
marokolased tassi teed kannu kõrgel õhus hoides. Mulle selgitati,
et nõnda tulevad tee sisse väiksed mullid, mis toovad maitse
paremini välja.
Suur
osa puhkusest möödus rannas. Vesi on Agadiris aastaringselt soe ja
kõrged lained veerevad rannale. Lustimist lainetes oli palju.
Kohalikel oli kombeks õhtuti ja nädalavahetusel tulla oma toolide,
laua, pillide, söökide, jookide, pliitide, pallide, sirmide jne
randa ja lüüa üles perekondlik laager. Samuti tehti rannas päris
palju sporti. Rannal kogunesid jalgpalli mängima mehed poisikestest
vanameesteni, naised liigutasid enda samal ajal rannatrenazööridel,
nende vahel võis näha ka jooksjaid.
Üleliia
palju Agadiris just vaatamisväärsusi ei ole, kuid midagi ikka. Enim
jäi meelde Crocopark, kus elas vist oma paarsada krokodilli. Lisaks
oli pargis eraldi aed iguaanidele, varaanidele ja kilpkonnadele, kes
vabalt külastajate vahel uhkes kaktuseaias liikusid.
Agadiris
toimus 1960 aastal maavärin, mis hävitas 70% linnast ja milles
hukkus u 15000 inimest. Seepärast puudub seal vanalinn oma algsel
kujul. Huviliste jaoks on ehitatud üks osa endisaegsest vanalinnast
ehk La Medina Itaalia arhitekt Coco Polizzi poolt 1992.a uuesti
samasugusena üles. Kollaste liivakivist majade vahel kulgevad
täpselt sellised kitsad tänavad, nagu kõik olema idamaistes
muinasjutufilmides näinud. Jalutuskäik selles muuseum-linnas viib
mõtted uitama ammustele aegadele. Samuti pakkuvad linnas vaheldust
imekaunid pargid. Need roheluse oaasid on vahelduseks kõrbesse
rajatud linnale. Olhao pargi veerel asuvad muuseumid – berberi
muuseum, mis on kahjuks kinni, ja kunstimuuseum, mis annab kohalikust
kaasaegsest ja ka traditsioonilisest maalikunstist väga hea
ülevaate.
Agadiri
rahvas on uhke argaaniaõli üle, mida toodetakse vaid seal
piirkonnas kasvavatest viljadest. Argaaniapuu võib elada kuni 250
aastaseks. Kuulsad on pildid kitsedest, kes puu otsas osavalt
turnides lehti söövad. Need on pärit just Agadiri ümbrusest, kus
kohalikel kitsedel pole kuivaperioodil tihti peale pikkade teravate
okastega argaaniapuu lehtede midagi süüa. Pähklite kogumine ja
koorimine toimub kõik käsitsi. Endistel aegadel pressiti ka õli
käisitsi, aga tänapäeval käib see töö juba masinatega. Satume
argaania-festivalile. Õieti polegi see festival, vaid üks tubane
tutvustus argaaniaõli tootmisest ja väärtustest. Saame teada, et
õige õli nahale määrides ei haise ja imbub kiirelt sisse. Õlil
on tõesti palju väärtuslikke omadusi ja nii tõesti leidub turul
hulga koopiad. Seega argaaniaõli tuleks kasutada, kuid kasu on vaid
originaalist.
Agadiri
taga kõrgub Atlase mäeahelik. Rendime auto ja sõidame linnast
välja tutvuma kohaliku looduse ja inimestega. Mägede vahele
peitunud Paradise Valley üllatab oma rohelusega keset tolmkuiva
ümbrust. Väike jalgsimatk viib orgu, mille põhjas voolab väike
jõgi. Külastajate on võimalus ennast jahutada külma joogiga
istudes jõkke pandud toolidel samal ajal kalad kandu näksimas.
Omapärane tunne ja kogemus.
Edasi
sõidame Taroudant,
mis asub Agadirist 80 km kaugusel Õigupoolest on terve linn vaid üks
suur turg. Kunagise kindluse müürid seisavad endiselt püsti ja
nende vahel käib vilgas kauplemine. Kui oleme veidi jalutanud
otsustame auto juurde tagasi pöörata, sest meile tundub, et võime
tänavarägastikku ära eksida. Samal hetkel astub meie kõrvale laia
naeratusega kohalik ja küsib, kas me juba linnaväljakut nägime. Me
ei olnud seda näinud. Ta lubas meid juhatada, kuna ta just sinnpoole
läheb. No, miks siis mitte. Hakkasime minema – parem pööre,
vasak pööre, jälle vasak, siis parem, parem , ikka vasak või oli
enne parem. Katsusin teed meeles pidada, et oskaks tagasi inna.
Päikese järgi orienteeruda ei olnud
võimalik,
sest kõik tänavad on päikese kaitseks kaetud katusega. Olin
eksinud ja sõltusin täiesti oma teejuhist. Pidin teda usaldama. Kui
olime käinud ka filmi „Ali-Baba” võttekohas ja turul veidi
ringi tiirutanud, siis arvasin, et peaksime auto juurde tagasi
minema. Teejuht ütles, et pole probleemi. Ta teadis täpselt, kuhu
olime auto jätnud. Ta oli meid jälginud juba sellest ajast, kui
parkisime ja astus lihtsalt õigel ajal ligi, et siis teejuhatamise
eest väike raha teenida. Samas ei oleks me ise osanud seal linnas
kõiki kohti üles küll leida. Vahel tuleb inimesi uskuda ja
usaldada. Kõik ei olegi pätid.
Kiirustasime
järgmisesse linnakesse. Surfilinn Taghazout
on maaliline külake ookeani kaldal. Istusime kohvikusse ja aeg
seiskus. Kogu linnakest valdas mõnus chill-out meeleolu. Naudi ja
oleskle, soovi korral hüppa vette ja unusta argimured. Ometi pidime
jõudma Agadiri, sest hakkas juba pimenema. Politseid võis näha
maanteede ääres päris tihti. Kiirteede kaks rada olid suunatud
kokku üheks ja politsei tegi pistelist kontrolli. Ma olen sõitnud
autoga u 25 riigis ja mind pole veel kunagi kinni peetud. Nii nüüd
see siis juhtus. Mind nähes küsis ohvitser veatus inglise keeles,
et kuhu kiirustame. Mis sa ikka oskad öelda, et õhtu käes ja kõht
tühi. Ilmnes, et olin sõitnud 80-e alas 100-ga. „Selle eest on
trahvi 300 drahmi (u 30 eur), milles saab maksa kohapeal sularahas”,
lõi ohvitser faktid lauda. Minu argumendid näljast ei olnud
piisavad. Trahvi vormistamine käis kähku ja tõesti saingi ametliku
paberi. Kõige peale kulus max 5 min. Siin on meie politseil palju
õppida, kes kõige pealt intervjueerivad, siis paluvad autosse, siis
kirjutavad, siis lihtsalt venitavad.
Kokkuvõtteks
peab ütlema, et kas soovib külmal ajal sooja otsides Egiptusele
vaheldust, siis Maroko on selleks väga hea. Ma isegi julgeks arvata,
et oluliselt parem.