Näitleja Mihkel Tikerpalu: „Tuletan endale iga päev
meelde, et lisaks minule on maailmas palju inimesi, kellel on oma mured ja
raskused.“
Teatri NUKU näitleja Mihkel
Tikerpalu on hetkel kodune isa. Et mitte vormi kaotada annab aeg siiski
võimaluse osaleda peaosatäitjana PiibeTeatri suvelavastuses „Kui Anija mehed
Tallinnas käisid“. Lavastus jõuab publikuni augusti lõpul Anijal, kuid
lugemisproovid interneti teel käivad juba hoolega. Seega on meil just õige aeg
uurida, mis mees Mihkel on ja kuidas ta ennast oma rollis tunneb.
Sa oled pärit imearmsast Viinistu külast. Kas sealne
aktiivne kultuurielu viiski sind tööle teatrisse?
Teater jõudis Viinistule minu jaoks väga õigel ajal, n-ö nullindate keskel
– esimeste lavastuste etendusi mängiti seal minu viimaste keskkooliaastate
ajal. Minuni jõudsid need eriti vahetult, sest näiteks „Külmetava kunstniku
portree“ etendusi – see oli lavastus, mille peaosas mängis, muide, Hendrik
Toompere, minu kursuse juhendaja Lavakunstikoolis – mängiti Viinistu
Kunstimuuseumi vabaõhulaval, mille kõrval asub minu lapsepõlvekodu. Niisiis
piltlikult öeldes oli mul tarvis sauna kõrvalt üle aia hüpata ja olingi
teatris. Seega mingit, tagantjärele vaadates olulistki mõju Viinistu aktiivne
kultuurielu minu valikutes kindlasti omab. Samas tuli lavakooli astumine minu
jaoks täiesti nagu välk selgest taevast – ma olin algklasside näiteringis kaasa
teinud ja põhikooli lõpus jõudsin ka suurematele lavadele, kui tegin kaasa
Kaari Sillamaa Kaunite Kunstide Kooli tegemistes, aga Lavaka katsetele ei oleks
need lavakogemused mind viinud, sest keskkooli ajal jäid kõik muud huvialad
spordi, eelkõige kuulitõuke varju. Aga mulle meeldivad tundmatud kohad, kuigi
ma kahtlen, kas alati just pea ees peab seal vette hüppama – piisas sõbranna
sõnadest „Sa peaksid näitlemist proovima!“ ning edasine on juba ajalugu, mille
alustaladeks on neli aastat Lavakunstikooli ja pea 10 aastat tööd näitlejana
NUKU teatris.
Sa lõpetasid Loksa keskkooli kuldmedaliga. Ilmselt
oleks sinu ees lahti olnud kõikide kõrgkoolide uksed, kuid sina valisid üpris
ebakindla näitleja eriala. Miks?
Ma huvitusin
juba keskkooli ajal, aga huvitun ka täna väga mitmetest aladest. See on nii
minu nõrkus kui tugevus. „Viieline“ peabki avatud ja vastuvõtlik olema, kuigi
ei saa öelda, et ma nüüd kõigis õppeainetes hiilgav olin – reaalained, eriti
matemaatika ja füüsika, olid mulle kõige keerulisemad ning „viie“ saamiseks
neis aineis tulid appi, ma arvan, ka sarm ja kena naeratus. Tõsi on, et peale
riigieksamite edukat sooritamist oli minu ees lahti üsna lai valik uksi, aga
minu suund oli viimase hetkeni siiski üsna kindel – plaanisin minna Tartu
Ülikooli ajalugu õppima. Valik langes lõpuks Lavakunstikoolile vaid sel põhjusel,
et kui ma juba olin läbinud nii tiheda sõela nagu Panso kooli
sisseastumiskatsed, siis oleks patt jätta see võimalus kasutamata. Tagasi
vaadates tunnen, et arvestades minu suhteliselt volatiilset mõttemaailma, oli
hea, et valisin eriala, mille n-ö tulemus on ühene ja selge – minust sai
näitleja. Ajaloo eriala lõpetades oleksin ilmselt olnud ehk vaid veidi kitsama
valiku ees, kui olin keskkooli kuldmedaliga lõpetades.
Näitlejatöösse
on teatud hulk ebastabiilsust, ma ütleks, sissegi kirjutatud – käesoleva aasta
ülemaailmne kriis näitas selle eriti eredalt kätte, aga sisemisi ja välimisi
kõigutajaid on näitleja teel ees rahulikemalgi aegadel. Aga ma olen alati olnud
seda meelt, et näitlemine peab olema elu sellel hetkel, kui sa näitlejana
proovisaalis ja lavalaudadel tegutsed, aga näitlemine ei pea olema kogu elu. Ma
arvasin juba toona, kui ma Lavakas õppimist alustasin, et minu ees on endiselt
lahti väga palju teed, mitte ainult see üks – näitleja oma. Pidev eneseareng ja
elukestev õpe on mulle tänagi olulised märksõnad – õpin hetkel Tallinna
Ülikoolis haldus- ja ärikorralduse erialal, omandades teist korda
bakalaureusekraadi.
Mängid peaosa E.Vilde romaani "Kui Anija mehed
Tallinnas käisid" dramatiseeringus? Kas sa loed ise klassikat ja hoiad end
kursis eesti kultuurieluga?
Lugemismaterjali
on maailmas tänaseks nii palju, et klassika jääb paratamatult tahaplaanile.
Näitlejatöö annab siiski õnneks aeg-ajalt võimaluse nii Eesti kui
maailmaklassikat ette võtta, aga jah, süstemaatilisem klassikatarbimine jäi
keskkooli ja teatrikooli aega. Kultuurieluga üldiselt kursis hoidmine on
näitlejale professionaalne vajadus ja, ma ütleks, pädevuski, et olla teadlik
trendidest ja suundadest, aga ka kasutamata võimalustest ja niššidest.
See lavastus ei jutusta ülestõusust sakste vastu vaid
tugevama üleolekust nõrgema suhtes. Kas sa oled ise midagi sarnast ka oma elus
kogenud?
Alustades
füüsilistest parameetritest, siis on mul, võib ehk öelda, olnud õnn olla pea
alati ise suurem ja tugevam. Õnneks olen loomult rahumeelne, „hell hiiglane“,
nagu ütles minu kohta üks lavapartner Vanemuise teatrist, ja nõrgemate suhtes
ei ole ma, vähemast teadlikult, üleolekut kasutanud. Aga üleolekut vaimses
plaanis, näiteks oma positsiooni ja sellega kaasneva võimu või pakutavate võimaluste
ärakasutamist n-ö nõrgemate suhtes olen ma küll nii otseselt kui kaudselt
tajunud. Meil-on-järjekord-ukse-taga-mõtteviis, mida küll õnneks aina vähem
kohtab, on siinkohal heaks näiteks. Mul on endal hea positsioon, sest olen kogu
oma teatrikarjääri veeta kuupalgalisel kohal riikliku toetusega teatris - olen
aeg-ajalt kasutanud seda võitluses nende n-ö tugevamate vastu.
Antud
kontekstis meenub ka üks õnneliku lõpuga lugu lapsepõlvest. Viinistu külas oli
üks minust mõned aastad vanem poiss, kellega olin ühe lühikese perioodi
sõjajalal. Tema oli vanem, veidi ka suurem ja tugevam, kippus narrima ja
kiusama, mina aga ei suutnud sellest lihtsalt mööda vaadata ja andsin
omaltpoolt vastutuld. Loo esimene vaatus lõppes minu meelest karjuva füüsilise
ebaõiglusega, aga mõne aja pärast alanud teine vaatus kestab siiani, sest oleme
sellesama härraga täna head sõbrad.
"Kui Anija mehed Tallinnas käisid"
mängitakse laval esimest korda. Seega ei ole sul oma tegelast Maitu kellegi
teise rollilahendusega kõrvutada. On see hea või halb?
Näitleja
rolliloome ja igapäevatöö koosnebki ju suures osas sellest, mida me eeskujudelt
ja kaasnäitlejatelt õppida saame ning n-ö omaks suudame teha. Eelnevailt samu
rolle lavale pannud näitlejailt saab võtta „šnitti“ ja tegelaskuju edasi
arendada või hoopis vastupidi, teha nii, et minu ja minu eelkäija tegelaskujud
oleksid täiesti erinevad, kui roll seda võimaldab. Teisalt on meeldiv olla
pioneer, kes järgnevatele Maitudele märgi maha paneb – see on nii vastutus kui
võimalus.
Sinu mängitava peaosalise maailm variseb kokku, kui
tema armastatu saksa poolt vägistatakse. Mees süüdistab aga kõiges naist ja ei
saagi enam oma eluga hakkama, jättes oma karjääri ja hakates jooma. Kuidas sina
oma elus ettetulevaid probleeme ja nõrkusehetki lahendad?
Mul on
eestlaslik, pigem isegi eesti mehe omadus jääda probleemide tekkimisel
suhteliselt rahulikuks, samas kogudes nii mõndagi endasse. Võib öelda, et
siinkohal tundsin ennast lavastuse „Kuidas Anija mehed Tallinnas käisid“
peaosalises Maidus veidi äragi. Üsna hiljuti elasin läbi episoodi, milles võis
tajuda jooni ka tänapäeva kiire eluga kaasneva läbipõlemisega, milles kindlasti
mängis olulist rolli just see tagasilöökide ja negatiivsete tundmuste endasse
kogumine. Õnneks on mul väga tugev turvavõrk, millesse kukkuda – minu vanemad
ja eriti minu abikaasa, kes tunneb mind väga hästi ja oskab suunata paremaid
lahendusi otsima. Viimane Maidu tegelaskujul puudub ja eks tema teel olevad
karid on ka suurusjärgu võrra teravamad, mistõttu lõpeb see lugu just nii nagu
ta lõpeb.
Olgu öeldud, et Mait saab surma. Räägitakse, et eesti
mees on kinnine ja ei jaga oma muresid. Seepärast põlevad nad kiirelt, kuna ei
ole ju võimalik kogu maailmaraskust endas kanda. Kas me märkame liiga vähe
teiste muresid, ega toeta kaaslasi vajadusel?
Tuletan
endale iga päev meelde, et lisaks minule on maailmas palju inimesi, kellel on
oma mured ja raskused. Me ei jõua kogu maailma probleemidega tegeleda, aga oma
lähedastelt, sõpradelt ja lähikondlastelt võiksime aeg-ajalt küsida, et kuidas
neil läheb. Sellest vähesestki võib juba suur abi olla. See on nõuanne nii
mulle endale kui kõigile teistele.
Lavastuses teevad lisaks kutselistele näitlejatele
kaasa ka harrastajad. Kas tunned ennast juhi ja õpetajana või on harrastajate
tase täiesti vääriline kutselistega kõrvuti laval olema?
Teatris on
kutselisuse ja harrastuse piir üsna hägune. Väga keeruline on defineerida, et
kes on kutseline näitleja ja kes harrastaja ning veel keerulisem on teha neil
vahet „taseme“ järgi. Eks olulisim vahe on selles, et professionaalne,
kutseline näitleja teeb seda tööd igapäevaselt ja omab suuremat lavakogemust.
Kuulusin 5 aastat rahvusvahelise nukuteatrite ühenduse UNIMA Eesti keskuse
juhatusse ning seal kerkis see küsimus tihti üsna teravalt esile – on meil Eestis
ju üks professionaalne ja ligi 20 n-ö harrastusnukuteatrit, aga mina ei ütle
surmkindlalt, et kutseline versus
harrastaja on selles kontekstis õige võrdlus.
Näitleja
vajab kogemusi erinevatest töökeskkondadest ja ma leian, et teha koostööd harrastusnäitlejatega
on sama oluline kui minu igapäevatöö teatris professionaalide keskel. Jah,
mingeid n-ö tööriistu on minu seljakotti teatris töötatud aastatega rohkem
kogunenud, aga käesoleva prooviperioodi vältel olen leidnud mõndagi, mida on
minul õppida neilt teatriharrastajatelt, kellega Anijas esietenduva lavastuse
raames koostööd teen.
Mingis mõttes oled sa hea näide, et rolle elus võib
muuta ja kõik ei pea kulgema ühiskonna poolt ettekirjutatud radadel. Sa oled
praegu kodune isa. Kuidas sa selle rolliga hakkama saad ja kuidas sellesse
suhtutakse?
Olen
käesoleva aasta jooksul tänaseks 1 aasta ja 9 kuud vana tütre Kirkega kodus
ning naudin seda rolli täpselt nõnda nagu kõik lastega koju jäävad vanemad –
aega-ajalt on raske, väsitav, kurnavgi, aga rõõm näha lapse arengut ning tunda
pidevalt arenevat omavahelist sidet on siiski tugevam ja negatiivsed tunded
lahtuvad selles. Seda, kuidas ma rolliga hakkama saan, saab hinnata praegugi –
kui laps on rõõmus ja tahab issiga kodus olla, siis võin endale kinnitada, et
olen selles õnnestunud –, aga eks lõplikud tulemused selguvad kauges tulevikus,
kui Kirkest saab täiskasvanu ja lapsevanem. Muidugi ma vaatan peeglisse ja näen
seal kangelast, aga tegelikult ma kummardan kõigi emade ees, sest nemad on
palju suuremad ja vägevamad kangelased. Olen põnevil ja püüan isegi sellesse
panustada, et ühiskondlik mõtteviis, mis on tänaseks juba tugevasti selles
suunas arenenud, jätkab liikumist sinnapoole, et nii nagu „laps on kodus
emaga“, saab ka „papsiga kodus“ üha enam iseenesestmõistetavaks. Täna on ehk
veel liiga palju seda, et kui mees ütleb, et ta jääb mõneks ajaks lapsega koju,
siis lähevad inimestel suurest vaimustusest silmad särama, samas kui naiste
puhul ei teki küsimustki, et kuidas selline otsus sündis.
Mis sind tänasel päeval elus Eestimaal kõige rohkem
rõõmustab?
Eestis ja
Eesti elus on väga palju rõõmustavat, olgu siis imeline loodus või keeruliste
aegadega meeletult kiiresti kohanevad inimesed, kes üllatavad iga päev põnevate
ettevõtmiste ja uute algatustega. Kõlagu see sinisilmselt ja klišeelikult, aga
ma arvan, et Eesti on elamiseks parim koht, vaatamata aasta läbi kestvale
kehvale suusailmale.
Mis sind kõige rohkem häirib?
Mind häirib mõtteviis, mille järgi on olemas üks,
n-ö õige arvamus ja valed arvamused. Seda on palju ja seda hoogustavad ka meie
riigi võimuladviku väljaütlemised. Ehk oleks taas aeg päriselt otsida erinevate
arvamuste ja ideoloogiate ühisosa, et ehitada koos meie ühist riiki ja
ühiskonda?
