Andres Dvinjaninov – Mulle meeldib inimesi rõõmustada

Andres Dvinjaninov – Mulle meeldib inimesi rõõmustada

Vastik kohe, kui mõnel inimesel ühtegi plekki küljes ei ole. Otsisin, mis ma otsisin, aga midagi kompromiteerivat ei leidnud. Andres Dvinjaninov on just selline inimene. Kes ta siis õieti on – dramaturg, lavastaja, laulja, teatrijuht või hoopis koolitaja? Rahvasuu teab - üheksa ametit, kümnes nälg – kas see ongi nii või täiendavad erinevad tegevused teineteist? Tuleb Andresele Väänikverre külla sõita ja järele uurida. Väänikverre viib kruusatee. Ükskõik kuspoolt sa külale lähened, siis kruusateest ei pääse. Harva juhtub nii, et inimene müüb maha maja Viimsis ja kolib keset Eestit kohta, kus bussiliine pole ja naabritki pole näha. Külateel, enne veel kui jõuan Andrese Kabeli taluni, sibab kõige pealt üle nugis. Vaevalt olen ehmatusest toibunud, kui kits tahab autoaknast sisse hüpata. Mine või jala edasi. Majani viib uhke elupuuallee ja väraval võtab vastu mind Välk. Välk pole mingi kodustatud loodusime vaid noor puudel. Lavastaja, kes on just lavale toonud „Buratino“, koera nimeks sobiks siiski rohkem Artemon.  1930ndatel ehitatud taluhäärber on muidugi uhke. Keset maja laiutab väikse teatrisaali mõõtu elutuba, lavagi on nurgas, kuid teatrit pole siin tehtud ja vaevalt ka kunagi tehakse, sest pererahval on Tartus juba oma Karlova teatrimaja olemas. Maja ääres on kaunid terrassid ja ühel neist võtamegi istet. Terrassi värvilised klaasid heidavad päiksekiirtes murule kauneid värvilaike, mis näivad nii reaalsed, et ei julge neile pealegi astuda. Tugitooli alt poevad välja kassipojad, kes hakkavad külalise varvastega mängima. Andres on täna kodune, sest tema ja Ingridi tütar Inderli oli hommikul olnud veidi nohune. Seepärast istub tütar kogu meie vestluse ajal kenasti isa kõrval ja kuulab.  Hea laps, kes kuulata oskab.

 Sul on siin väga ilus. Siin hakkab fantaasia lendama küll.

Jaa. Paned veel sigari ja piibu ette ja naudid olemast. Täpselt siin, kus ma praegu istun, olen kirjutanud kaheksa dramatiseeringut „ Üle linna Vinski“, „Kunksmoor, viimati „Buratino“.

Palju sul vabadust on kirjaniku teosest dramatiseeringut kirjutades?

Sa saad sealt teosest leida seda, mis sind parasjagu puudutab või huvitab. Näiteks „Põrgupõhja uus Vanapagan“, mille ka siin kirjutasin. See tegelaste ja sündmuste galerii on Tammsaarel seal väga lai. Kahe tunniga ei jõua seal kõigest rääkida. Mina valisin sealt oma teema ja selleks oli tänapäevane kapitalistlik maailm. Sellest lähtuvalt valid sealt välja sündmuste rea, mis seda ideed kannab. Mul oli seal viis Kaval-Antsu. Kõik nägid ühtemoodi välja ja üritasid Vanapaganat ära rääkida. Usust me ei rääkinud üldse, kuigi mängisime lavastust Tartu Toomkiriku varemetes. Seal kündis Uku Uusberg põldu. Või võtame praegu välja tulnud „Buratino“ Olav Ehala ajatu muusikaga. Kutsuti seda lavastama ja siis mõtlesin, et mida ma sellega teen, sest seda on ju Eestis mitmeid kordi varem juba lavastatud. Hakkasin siis lugema ja avastasin, et tegemist on piiblilooga, mida ei ole varem „Buratino“ juures rõhutatud. Seni oli sellest tehtud klounaad. Mina leidsin, et see on lugu headusest ja kurjusest. Carabass on Mefistoteles, Papa Carlo ei ole Mefistoteles jne. Nüüd on küsimus, et kuhu see süütu väike laps läheb? Kas ta läheb kõigi pahede poole või valib teise tee. Kes sellest aru saab, see saab, kes ei saa, see ei saa. Tavaliselt keegi ei saa. (Andres naerab mõnuga)

„Buratinos“ on olemas kõik klassikalise commedia`del`arte tegelased – Malviina, Pierrot, Arlekiin. Kellena sina ennast kõige rohkem tunned?

Ma olen mänginud Carabassi „Vanemuise“ „Buratinos“. Aga kellena ma ennast kõige rohkem tunned, see on küsimus?  Ma olen ennast liigagi tihti tundnud Arlekiinina. Lähme ja teeme ja särame. See vist tundub liialt kerglane.

Kas sa hoiad maailmal sinu ümber pidevalt pilku peal või lased sellel endast mööda minna?

Ma jälgin kogu aeg elu meie ümber. Ma loen lehti igapäevaselt ja panen selle info põhjal kokku oma lood. Mis mul puudu jääb, on oma seisukohtade kõvahäälne rusikat lauale lüües väljaütlemine. Kursusevend Artur Talvik juba teeb seda. Mul ei ole vajadust osaleda  ühiskonna protsessides, näidata näpuga ühiskonna mädapaisetele, ironiseerida või olla oma lavastustes sotsiaalelt aktiivne, mida teeb kõige teravamalt teater NO99. Ma ei sütti sellest sõnumist, et kui halvasti kõik Eestis on.

Kas sa siis tõesti ei ole kurb, et sa ei ole Eestis arvestatav arvamusliider?

Ei ole jah. Mulle on pakutud, et pea seda kolumni või kirjuta meile sellest artikkel. Üldiselt ei ole mul väga madal enesehinnang, aga selle koha pealt ütlen ma küll, et keda see huvitab, mida üks Dvinjaninov arvab asjadest. Mul ei ole seda vedru, mis paljudes on , kes oma kodukandis või kogukonnas ehitavad, parendavad, muudavad, arendavad. Mul ei ole seda vedru. Ju ma olen siis ka nii laisk. Ma teen seda nagunii, aga läbi oma lavastuste. Ma kirjutasin „Buratino“ lavastusse Papa Carlo suhu mõtte, et tee teistele seda sama, mida sa tahad, et sulle tehakse. Seda pole seal kunagi olnud ja ma olen kindel, et nii mõnigi laps kuuleb seda esimest korda ja äkki talle jääb see siis meelde. Inimestele on jäänud mulje, et sa pead kõige kohta kogu aeg midagi arvama. Andke mulle nüüd andeks, aga ei pea.  Sa oled nagu süüdi, kui sul ei ole oma seisukohta. Iga asja kohta oodatakse sinu käest valmis seisukohta. Aga see ei pea nii olema. Oma mõtteid saab väljendada ka palju diskreetsemalt kui otse lajatades.

Ma olen ka seda meelt, et inimene võib ja peab julgema oma seisukohti muuta. Algul mõtled üht, aga uut infot saades mõtled oma vaated ümber. Poliitikas nimetatakse selliseid tuulelippudeks ja siis nad ei julgegi oma lollidest ideedest enam taganeda. Minu meelest näitab elu muutustega kaasaminemine hoopis inimlikku arenemisvõimet.

See võib näidata ka argust, et sa ei julge oma arvamust välja öelda. Nii arvavad need, kes julgevad välja öelda. Miks sa ei ütle, otsusta ära, kas sa oled Rail Balticu poolt või vastu, kas sa oled tselluloositehase poolt või vastus, kas sa oled EKRE poolt või vastu. Ütlen ausalt, et mind huvitab vaid, et Eesti oleks vaba ja iseseisev. Nüüd tuleb muidugi mõni ja ütleb, et kus see Eesti siis vaba on, ta on ju Brüsseli nööri otsas. Minu jaoks on Eesti vaba ja kuni ta seda on, ei ole vahet, kes meid sealt ülalt juhib, sest see kõik on nagunii ajutine.

Kas sind siis ei häiri, et meil ei ole arvamusliidreid. Nii kui mõni suudabki rahva usalduse võita, tõmmatakse ta poliitikute ja ajakirjanduse poolt kohe ribadeks. Seda näitasid hästi viimased presidendi valimised. Ükski väärikas kanditaat omavahel nääklevatele poliitikutele ei sobinud ja pandi pukki rahva jaoks tundmatu välismaa ametnik.

Seda ütled sina ja paljud minu tuttavad arvavad ka samamoodi. Minu jaoks oli seal kanditaatide seas president olemas ja seepärast tekitas see poliitikute omavaheline kemplemine väiklaste asjade pärast pahameelt küll. Samas aga, kus seda poleks.

Eesti on rahvusriik ja rahvuse püsimise aluseks on omakeelne kultuur ja haridus.

Keel ongi kultuuri alus. Eriti kui keele amplituud on nii väike. Omakeelne kultuur on ülioluline. Oma kirjandus, sõnateater, emakeelne muusika. Sõna on rahvuskultuuris väga oluline. Sa võid teha maali , skulptuuri või mõne muu taiese, mis toobki Eestile maailmas suurt kuulsust, kuid keelel või traditsioonidel põhinev kultuuril on rahvuse jaoks eriline tähendus. Oma keele ümber olemisel on väärtus.

Mis seisus on Eesti kultuur?

Eesti kultuur on väga heas seisus.  Meil on toimivad laulupeod, pisarateni liigutavad tantsupeod. Ma ei ole ju tantsija, aga käisime „Kaunimate“ kambaga ühe rahvatantsujuhi juubelil mängimas ja kui ma imetlesin, kuidas nende tantsijate silmad särasid tantsides. Ämm tantsis siinsamas Jõgeval toimunud Naistetantsupeol ja me siis ka vaatasime seda ja see oli vapustav. Laulupeo lõpus toimuv on hingeliselt raputav. Kuidas siis saab küsida, et millises seisus on eesti kultuur. Ta õitseb. Ta pole kunagi sajandite jooksul õitsenud nii nagu täna. Võib-olla. Ma lisan alati lõppu võib-olla, sest ma ju päris kindlalt ei tea seda.

Eestis on hetkel 23 riikliku etendus ja kontsertasutust. Seda on tegelikult vapustavalt palju.

Pluss vähemalt teist sama palju veel eraõiguslikke asutusi, nagu Emajõe Suveteater. Saabuval suvel on Eestis 60 uuslavastust. See on minu ideaal. Kui ma hakkasin suveteatrit tegema 22 aastat tagasi, siis ma tulin Soomest, kus suve jooksul oli 200 lavastust. Ma rääkisin seda siin, kus Linnateatri õues oli „Musketärid“ ja aasta hiljem tegime „Robin Hoodi“, ja keegi ei uskunud, et see on võimalik. Ma ütlesin, et on küll, sest 1930ndatel mängiti suviti igas Eesti külas näitemängu.

Tänaselgi päeval toimetavad rahvateatrid hoogsalt. Ainuüksi Jõgeva ümbruses tean ma kolme suvelavastust – Pedjal, Maarjas ja Kuremaal.

Ole lahke. No mis see muud siis on, kui õitsemine. 20 aastaga on jõutud sinna, et on huvi ja on aega, on majanduslikku ja vaimset kapatsiteeti tulla kokku. Tule Arlet või Juhan ja teeme meie külas sellise pulli asja. Igas külas on kindlasti omad ettevõtmised. Meil siin on väike küla. Siin elab … siin ei elagi õieti kedagi. See mulle muidugi meeldib iseenesest. Igal juhul on see kõik kultuuriline õitseng. Iga üks võib raamatu kirjutada ja selle välja anda. Ei tea, kus ta raha leiab, aga tal on see võimalus seda teha. Meie „Kaunimate aastate vennaskond“ sai 25 aastaseks ja andsime sellega seoses 27 kontserti üle Eesti. Kõik on välja müüdud.

Vaatan, et lisaks kultuuripõllule künnad ka päris põldu.

Natuke ikka. Kartuli panime maha. Meil on pärlkanad ja kukk ka. Munad on omast käest võtta. Kasvuhoone on ka, aga see on Ingridi rida.

Kes sa siis tegelikult oled – lavastaja, näitleja, koolitaja, aednik, laulja?

No kes ma siis olen. Täna tegin ühe esinemise koolituse. Lisaks teen näite- ja häälekoolitusi. Mul on sellel nädalal neli koolitust. Ma ei saagi nimetada oma põhilist tegevusvaldkonda. Seda ei ole. Neid asju, mida ma elus teen, ei tee ma selle pärast, et elus püsida või kütet maksta. Ma teen kõike seda suure rõõmuga. Vahel ei ole tahtmist rahva ette minna, aga kui näed nende säravaid silmi, siis käivitub ka endas mingi vedru. Mulle meeldib inimesi rõõmustada. Kogu selle rahva või kaamerate ees olemise vastandiks on siis siin kodus olemine.

Kuidas sa käivitad endas selle vedru, mis käima tõmbab, kui tõesti on periood, kus väsimus murrab?

(Andres mõtleb pikalt). Ilma püssirohuta ei maksa lasketiiru minna. Mulle meeldib väga muru niita. Põristan traktoriga suure rõõmuga. Ma kuulsin hiljuti ühe lähedase käest, et see ei pidanud töö olemagi (Andres muheleb) . Lisaks meeldib mulle reisida ja maailma avastada. Käisime hiljuti perega Itaalias, kevadel käisime veel Egiptuses.

Vaata inimene läheb mööda teed. Keegi teil siin siis ikka elab.

See on naaber. Küla ise asub peamiselt teisel pool jõge. Seal on mitu maja ja väga toredad naabrid. Seal on Taavi pere, kelle on Ingeliga sama vana laps. Siis on Tõnu pere. Tõnu sõidab oma Fergusoniga siia ja tõmbab kartulivaod sisse. Siis on arstipere, kes elab kohe ümber nurga. Õhtul läheme Naabrimare juubelile. Selline külaelu toimib väga hästi.

Kui sulle antakse 1000 euri vabalt annetamiseks, siis kellele sa selle annetaksid?

Ma seal näosaates ju korra ikka võitsin ka ja annetasin. Aga kui taas selline võimalus oleks, siis vanemliku hoolitsuseta lastele. See on mind kõige rohkem puudutanud. Tegime etendust „Hulkur Rasmust“ Mäe lastekodu kõrval ja see läks hästi hinge.

Kas sa oleksid oma tööd nõus tasuta tegema, kui sellel on ilus ja õilis eesmärk?

Ikka. Me teeme seda pidevalt. Alles hiljuti esinesime Tartu Maarjamõisa haiglas kõigile arstidele ja patsientidele. Siis oleme käinud Liiva vanadekodus, kus on päris eakad inimesed. SOS-lastekülla kutsuti, kuid kahjuks sellel korral kuupäevad ei klappinud. Teeme ikka, kui on aega.  Aeg on alahinnatud väärtus. Elasin praegu poolteist kuud Tallinnas ja ei näinud vahepeal oma inimesi. Ma võiksin ju kogu aeg kuskil käia ja midagi teha, aga keegi on siis kodus väga õnnetu.

Kuidas sina oma peres armastust elus hoiad?

Kuidas me hoiame armastust, Ingi? (Esimest korda saab sõna kogu aeg Andrese kaenlas istunud Inderli . „Hoiame kõik koos kokku“, kostub vastuseks Andrese pöördumisele.) Teeme koos sauna ja siis hüppame kõik koos tiiki ja siis köhime öö otsa, nagu täna oli? (Inderli ainult naeratab.) No kuidas me siis hoiame. Sellest võib ju palju lugeda, et mida teha ja kuidas suhet värske hoida, aga ega meie ei teegi midagi erilist. Me mängime alati õhtuti õhtumänge, mida on kokku seitse.  Me ei tee teadlikult midagi. Sa tunned ennast nende inimestega hästi ja see on väga mõnus. Teed koos ühiseid asju ja tunned ennast hästi ja see ongi hästi. Leia endale õiged kaasteelised ja saadki käia muretut eluteed.

Mis sind elus häirib?

Pidev häda. Probleemi otsimine, probleemi tekitamine, see jutt, et kui halvasti kõik on. Kui halb on elu Eestis, kuidas kultuur sureb välja, kuidas kõik rändavad välja, kuidas külad on välja surnud ja midagi ei toimu. Nii hirmsat aega pole Eestimaa varem näinud ja see on lõppu algus. Mind häirib, kui inimesi kogu miski häirib. Geid, mehed, naised, metsad, palgalõhe, küll on ikka palju probleeme, mida inimesed armastavad.

Kas sa oma teatris maksad ka naisnäitlejatele vähem?

Kindlasti mitte, aga on olukordi, kui nad küsivad vähem. Soorollid on ju nii jaotatud, et mehelt oodatakse, et ta ehitaks maja valmis. Naiselt üldiselt ei eeldata, et ta peab maksma laenud, ostma autod, panema talverehvid alla, koolitama ja panema riided selga. Meestelt seda eeldatakse. Naistelt eeldatakse teisi asju, mis on ka väga aja ja töömahukad.

Mis sind täna rõõmustab?

Rõõmustab, et lapsed ja teised lähedased on terved. Rõõmustab, et on nii ilus ilm. Ma olen seoses suveteatriga muutunud harrastusilmateadlaseks. Jälgin erinevaid kanaleid. Palju on asju, mis rõõmustavad. Kurvastavaid asju on hulka vähem.

Kus siis teatrihuviline sind näha saab või milliseid kultuurisoovitusi saabuvaks suveks annad?

Kutsuks kõiki ikka Emajõe suveteatrisse. Juulis esietendub tõeliselt pöörane etendus „Tsaar Saltaan“. Lavastuses astuvad publiku ette kolme erineva teatri näitlejannad oma parimas kõrgvormis: Marika Barabanštšikova Vanemuisest, Karin Tammaru Endlast ja Terje Pennie Ugalast. Kõigile teada-tuntud Puškini muinasjutt koos pööraste süžeekäikude ja värvikate karakteritega kantakse ette vaid kolme näitlejanna poolt. See nõuab neilt üliinimlikku ümberkehastumisvõimet ja oskust panna mängu kogu oma näitlejaarsenal. Mängupaik on maagiline – õigeusu kirik koos säravate sibulkuplite ja kulunud fassaadiga mõjub kui igavikuliselt lagunev maal, kuhu Puškini tegelased on varjunud maailma eest. Pühade Aleksandrite kirik asub Tartus Karlova linnaosas Sõbra tänavas. Lavastusele on andnud heakskiidu piiskop. Seega, on loota, et ilm tuleb ilus!. Lisaks „Tsaar Saltanile“ kutsun noori teatrisõpru juba viiendat aastat etenduva „Üle linna Vinski“ etendustele.

Tuleb tulla. Loodan, et ilm teid soosib ja tuleb kaunis suvi.

Andrese pere õhtumängud.

1.       Pallikull. Jooksed ja siis pead teist palliga viskama ja igaühel on kolm elu.

2.       Trifaa (põhjaeestlaste ukakas). Seda mängitakse ka õues, puu juures.

3.       Härra Hunt. See on Andrese lemmikmäng. Seda mängitakse nii, et üks inimene istub toolil seljaga teiste poole, kes seisavad rivis. Seisjad küsivad kooris „Härra Hunt, mis kell on?“. Hunt siis vastab , et üks või kaks, kuni kümneni. Siis kõik imestavad, et oo kaks ja astuvad kaks sammu Hundile lähemale. Imestamine on Andrese lemmikkoht ja selle on ta ise mängule lisanud. Kui Hunt vastab, et „Kell on 10. On söögiaeg“, siis võivad teised liikuda ja hunt peab kellegi kinni püüdma. „See on ülijabur mäng. Jaburuse kehastus“, lisab Andres.

4.       Pimesikk. See Andresele ei meeldi, sest see on ebakindel mäng.

5.       Rebane, rebane, üks, kaks, kolm. See on sama mäng, mis heeringas, heeringas, üks , kaks , kolm.

6.       Haned, luiged, tulge koju. Ei saa tulla, hunt on ees.

7.       Ingeli leiutatud mäng, kus inimene seisab kinnisilmi ja peab siis ära arvama, mitu kätt või jalga teised tema küljes hoiavad.

Piibe maantee – tee läbi looduse ja ajaloo.

Piibe maantee – tee läbi looduse ja ajaloo.

Tallinnast autoga startides algab Piibe maantee Jägalast. Sinnani viib ilus neljarealine Peterburi maantee. 26 km keera maanteelt Aegviidu poole ja oledki Piibe maanteel, mis loogeldes läbi imelise Eestimaa viib lõpuks Tartusse välja. Piibe maanteed saab muidugi läbida ka startides Tartust, siis tuleb võtta suund Salvestist mööda ja Jõgeva poole. Tee on sama, ainult mets on tee ääres teistpidi.

Piibe maantee nimi on kaunis vana ja nime päritolu pole seetõttu teada. „Ajaloolistes ürikutes on Piibe maanteed nimetatud niiviisi juba 1686. aastal ning see nimi tähistas tollal üle Albu, mitte aga üle Aegviidu–Jäneda kulgevat teed, mis on hilisem.“ avab Valdo Praust maantee nime ajaloolist tausta. Arvatakse, et tee sai nime tee ääres asuva Piibe mõisa järgi või siis tee ääres laiuvate piibelehtede järgi, kuid minul on hoopis kolmas versioon ja olen kindel, et see võib olla neist kõige tõesem. Nimelt tähendab piibe tartu murdes oksa ehk piibe tee on okstest tee. Aastasadu tagasi kasutasid tee-ehitajad tee tugevdamiseks pehmemates kohtades just oksi. Nii hakatigi okstest ehk piibetest teed kutsuma Piibe teeks.

„Tallinna ja Tartu vaheliste liiklemisteede kirevast arenguloost on enamik olnud tänaseni varjatud. 17. sajandi lõpu seis, mil koostati varaseimad meieni säilinud täpsed kaardid ja kirjeldused, sarnanes tänasega – olid olemas nii Piibe maantee kui ka üle Mäo kulgev tee, mis jäid samadele trassidele kuni 20. sajandi keskpaigani (autostumiseni). Vaid nende  rollid on vahetunud – erinevalt tänasest oli tollal tähtsam Piibe maantee. Põnevaim areng toimus enne 17. sajandi teist poolt, mil tee muutis mitmetel lõikudel ja aegadel oma trasse. Meie hävitusterohke ajaloo tõttu pole sellest säilinud otseseid ürikuid, vaid üksnes mitmeid laiali pillutatud kaudseid märke“ jutustab Piibe maantee ajaloost teedeuurija Valdu Praoust. Ajaloolised liikumisteed ei olnud nii üheselt maha märgitud nagu tänapäeval. Eristada tuli taliteid, suveteid ja ka ratsateid, kus vankriga sõitmine polnud võimalik. Looduses jalutades võib tänaseni leida märke erinevatest teedest.

Kuidas veel saada ettekujutust endiseaegsest teekohast? Hobusega liikumisel oli oma loogika, mida järgides ja vanu kaarte aluseks võttes on võimalik saada ettekujutus, kuidas tee kulges. Mäest ja soost mindi ümber, jõest mindi üle koolmekohas, Lisaks pidi tee ühendama kõrtse, mõisaid, kirikuid jne.

„Piibe maantee Tallinnast Järvamaale viiv osa kulges muinasajal ning varakeskajal tõenäoliselt mitte üle Soodla, Aegviidu ja Jäneda, vaid üle Saha, Kiviloo, Voose ja Albu; praegusele sihile jõudis ta Järva-Jaani lähistel“, jätkab Valdo Praust.“Ka Tartumaa põhjaosas – muinasaegse Vaiga ehk Vaiamaa ulatuses – erines Piibe maantee suvine trass praegusest. Muinasaegne tee kulges Kärdest tõenäoliselt üle Ripuka muinaslinnuse ning sealt edasi üle Laiuse, Palamuse ja Luua, suundudes meieni tuntud trassile Nava kohal.Üheksa suurema muudatuse tulemusena – arvatavasti seitse neist keskajal, kaks aga rootsi ajal – tekkinud 210 km pikkune Piibe maantee trass jäi praktiliselt muutumatuks kuni 20. sajandi teise poole õgvendusteni. Tollane tee ühtis muinasaegse suvise teega vaid 14% lõikudel – Tallinna Lasnamäe klindiserval 3,5 km ulatuses, Järva-Jaanist Koeru suunas (Kargu lahknemiskohani) 11,3 km ulatuses, Piibe–Kärde lõigul 13,8 km ulatuses ning Tartu Puiestee tänava ristmikust vanalinna 800 m ulatuses. Muudel lõikudel on tee ajavahemikul 13.-17. sajandini oma kulgemissihti muutunud. Sealhulgas muutus rootsi ajal suvise tee siht  koguni 63% ulatuses.“

Kui keskajal läbis tee kindlasti mõisasüdameid ja kihelkonnakeskusi, siis nõukogude ajal hakati teed asulatest mööda viima. Nõukogude perioodi algul oli maantee kohati nii halvas seisus, et muutus kevadeti läbimatuks. Nii meenutavad paljud Järva-Jaani elanikud, et 1950ndatel ja hiljemgi oli tee nii halvas korras, et asulast välja sa ainult rongiga, sest teed polnud liikluseks võimalik kasutada. Teeuuenudtega muudeti olemasolevat teed ja valmisid uued lõigud mööda Aravetest ja Koerust. Samuti sai alles nõukogude aja lõpul viimane Piibe maantee lõik Järva-Jaani ja Koeru vahel asfaltkatte. Jälgi ajaloolisest teest võib teadlik silm leida loodusest tänagi. Küll on keset metsarada korraga uhke sild või ääristavad teed betoonpostid. Kõige lihtsam on seda märgata Kõrvemaa Matka- ja suusakeskuse taga.  

Maanteel liikudes on põnev viia ennast mõtetes aega 100 ja rohkem aastat tagasi, kui maanteel liiguti peamiselt jala või hobusega. Tundmatust varjav mets pressis mõlemalt poolt teele. Metsast võisid välja tulla röövlid või murdjad loomad. Iga juhul oli liiklemine seotud hoopis teistsuguste ohtudega kui tänapäeval. Maanteel liiklemist on oma mälestustes meenutanud paljud Piibe maantee ääres elanud inimesed. Järva-Jaani külje alt pärit admiral Johan PItka meenutab, kuidas ta esimest korda isaga Tallinnasse sõitis. Teele asuti varavalgel ja esimene peatus tehti Aravete kõrtsis. Aravete kõrts asus praeguse kultuurimaja vastas üle tee, mis hiljem mõisaproua poolt kohalikele seltsidele seltsimajaks kingiti. Tänaseks pole hoone säilinud. Admiral Pitka jätkas teed kuni Iru mäe otsast avanes lõpuks vaade merele ja Tallinnale. Meri lummas noormeest nõnda, et  hiljem astuski ta merekooli ja temast sai Eesti tuntumaid laevakapteneid. Piibe maanteel on liigelnud paljud kuulsused. Soome eepose autor Elias Lönnrut on kirjutanud oma mälestustes, kuidas ta 1844 aastal jala mööda Piibet Tartusse Kreutzwaldile külla läks. Kindlasti sõitis mööda Piibet ka 1934.a maailmakuulus kirjanik H.G. Wells, kes külastas Jäneda mõisaprouat, kellel oli Kalijärve ääres suvemaja. Piibe maanteega on tihedalt seotud paljud Eesti kultuuri- ja avaliku elu tegelased. Kahekordse olümpiavõitja Kristjan Palusalu presidendilt kingiks saadud Pillapalus asuv talu on vaid 100m kaugusel Piibe maanteest. Kes ei mäletaks ütlemist „Palusalu anna valu, siis saad Pillapalus talu …“.  Aegviidu kalmistul puhkab Eesti rahvatantsuema Anna Raudkats. Siinsamas viibis sõja ajal pikalt Raimond Valgre oma korpusega, kes kirjutas sellel ajal „Aegviidu valsi“. Ega saanud oma kodukanti Vargamäel teisiti kui Piibe maanteed mööda rahvakirjanik A.H.Tammsaare. Jõgeva on Betti Alveri ja Alo Mattiseni sünnilinn. Maanteed mööda liikudes võib seega jutustada terve Eesti kultuuriloo taustaks needsamad metsamassiivid, mis on inspiratsiooniks olnud paljudele.

Tänasel päeval on seoses suurema liikluse suunamisega Tartu maanteele saanud Piibe maanteest väga heas korras tee, mis läbib  maalilisi väikseid Eesti asulaid (Aegviidu, Järva-Jaani, Tabivere, Jõgeva, Lähte) ja imelist loodust. Tee ääres asuvad mitmed kirikud (Jõelähtme, Järva-Jaani, Ambla, Koeru, Äksi), mõisad (Anija, Jäneda, Albu, Kurisoo, Orina, Aruküla) muuseumid (Rebala, Kehra Raudteejaam, Järva-Jaani muuseumid, Vanatehnika Varjupaik, Jäneda, Pommiauk Jõgeval, Tabivere, Jää-aja Keskus), mis ootavad ajaloohuvilisi külastajaid. Eriti oodatakse Piibe maanteele loodushuvilisi. Maantee äärest saavad alguse paljud tähistatud matkarajad, mida saab läbida koos pere või sõpradega. Teid ootavad ka looduskeskused (Kõrvemaa, Aegviidu, Elistvere, Kassinurme). Kelle sõit venib Piibe maanteel pikemaks, see leiab mugavaid ööbimisvõimalusi kogu maantee ulatuses (Kõrvemaa, Nelijärve, Jäneda, Järva-Jaani, Jõgeva, Äksi). Paljud põnevad paigad on külastajatele avatud tasuta ja nende külastamiseks on vaja vaid head tahet (Äksi kiigepark, Kassinurme mäed, Vanatehnika Varjupaik). Võta aega, peata auto ja tee hinge rõõmustav jalutuskäik. Piibe maantee ootab suviseid liiklejaid, kellel on aega tutvuda Eesti kultuuri ja loodusega.

Merike ja Martin koos elus ja jooksuradadel.

Merike ja Martin koos elus ja jooksuradadel.

Merike Annuk ja Martin Siimer kohtusid kaheksa aastat tagasi ühiste tuttavate juures peol. Mõne aja pärast tõdesid nad, et nende vajel on midagi enamat kui lihtsalt sõprus ja tänaseks on nad juba aastaid elukaaslased. Linnaametnikust Martin on oma vaba aega alati aktiivselt sisustanud. Ta laulab „Revalia“ meeskooris ja on tegus harrastussportlane. Teda võib näha aastaringselt ja iganädalaselt jooksu-, suusa- ja rattaradadel üle Eesti.  Oma kirega nakatas Martin ka Merikest ja nüüd liiguvad nad tervisradadel juba koos.

Oma esimese maratoni jooksis Martin 35- aastaselt täispika triatloni viimase osana. „Ega maraton polegi väga noorte inimeste ala. 35 on paras iga maratoniga alustamiseks“ ütleb tänaseks 46-aastane Martin. „see on adrenaliin, mis viib jooksurajale. Oma piiride tunnetamine. Algul jooksed ühe kilomeetri, siis vaatad, et kas saad uba kaks joosta. See on soov oma võimete piire tunnetada.“, selgitab Martin huvi maratonijooksu vastu. Peale mõnda kodumaist maratoni viis soov kogeda midagi uut neid välismaistele võistlustele. Tänaseks on nad läbinud neid kümmekond.

„10 aastat tagasi oli Eestis maraton väga marginaalne ala. Harrastajaid oli vähe ja nende tase väga erinev. Seepärast teinekord joostes  ei näinud rajal ühtegi konkurenti. Üksinda jooksed. Mõned on ees ja teised taga. Oht oli rajal eksida. Rajaääred on ka tühjad. Publikut ergutamas ei ole. Niimoodi üksinda kulgedes ilma otsese konkurentsita on aga väga raske maratoni joosta.“, selgitab Martin, miks neil tekkis soov osaleda mõnel kuulsal ja rahvarohkel välismaratonil. „Koos joostes tekib sünergia. Sa näed samasuguseid hulle enda kõrval ja see innustab pingutama“. Tänaseks on nad jooksmas käinud Riias, Nimerikis, Stockholmis, Vilniuses, Sankt-Peteburis, Berliinis, Ateenas, Rothis, Roomas ja sellel aastal Rotterdamis.

Maratoniturism on maailmas üha enam populaarsust kogumas. Igal pool toimuvad maratoniga koos suuremad ja väiksemad võistlused. Küll lastejooksud või võistlused lühematel distantsidel. Võistluste staabist saab võistluste eel laat, kus maailma erinevad maratonid ennast tutvustavad ja kutsuvad potentsiaalseid osalejaid kohe registreeruma. Ka Tallinna maratoni infotelk on paljudel maailma maratonidel väljas olnud.

Rahva kaasaelamine jooksjatele on erinevates riikides erinev. „Kõige aktiivsem oli see Rotterdami maratonil“, meenutab Martin „Seal oli ikka terve raja äär, kõik 42 km pidevalt rahvaga ääristatud.“ Tunnen huvi, et kas publiku ergutushüüded aitavad jooksmisele kaasa ja kas joogipunktides kõlav muusika ergutab või pigem segab. „Sellest on ikka tohutu abi. Numbritel on tavaliselt nimi peal ja kui siis keegi hõikab sind nimeliselt, siis tõstab kohe jala kõrgemale“, naerab Merike „Riias oli mul nimeks pandud Merikene. Üks tahtis hõigata aga ei suutnud välja lugeda, küll kokutas, et Merik… Meri…, lõpuks ütles lihtsalt go,go,go.“ Martin torkab vahele, et Riias oli tema numbrile trükitud vale nimi – Janis. Pöördus siis Martin infopunkti sooviga saada õige nimega number. Noormees infopunktis polnud suu peale kukkunud. Kuulnud Martini mure ära, ütles ta, et Martin on maailmas väga populaarne nimi, pea-aegu sama populaarne kui Janis Lätis ja praktiliselt on need üks ja seesama nimi. Mida muud ta olekski saanud teha. Martin katsus jooksu ajal reageerida, kui Janist ergutati. Vahepunkides kõlav muusika peab olema õige rütmiga. Merike ja Martin ütlevad ühiselt, et nemad kõrvaklappidega joosta ei suuda, sest siis ei kuule oma hingamist. Erinevad esinejad või kollektiivid maratoni raja ääres on tavaline nähtus. Kõige kummalisem kollektiiv oli Sankt-Peterburis raja kõrval laulmas. Kui tavaliselt on ergutavad muusikud ikka noored ja käredad, siis seal oli eakate rahvamuusika kollektiiv „See oli nii naljakas, et naersin omaette kõva häälega. Kahju, et fotokat kaasas ei olnud.“, lähevad Merikese silmad meenutades põlema.

„Teised mehed viivad oma kaasad ikka paradiisisaartele. Mina pean igakord maratoni jooksma, kui välismaale saan.“, vaatab Merike lõbusal pilgul Martinile otsa. Merike ja Martin on käinud  jooksureisidel ikka vähemalt nädal korraga. Paar päeva ennem on kohale mindud ja oludega tutvutud. Paar päeva peale maratoni on võetud aega iseendale ja tutvutud kohalike vaatamisväärsustega. Maratoni rajad kulgevad tavaliselt mööda olulisematest vaatamisväärsustest või pakuvad niisama kauneid vaateid pirkonnale. „Mis sellest kasu on , kui rada imekauneid vaateid pakub“ räägib fotograafina töötav Merike „korra vaatad ja jooksed pilk kellal ikka edasi. Mingit emotsionaalset naudingut sellest võistluste ajal ei saa. Hiljem siis käid raja juba turistina uuesti läbi.“

Rahvusvahelise võistluse litsents antakse võistlustele, mis vastavad kehtestatud Aimsi poolt väljastatud standarditele. Seepärast pole korralduslikus mõttes suurvõistlustel väga vahet. Kui turistina lõunapoolsetes riikides ringi sõita, siis võib tihti kohata asjaajamise aeglust , siis jooksumaratonidel on kõik kenasti korraldatud. Kuigi kõikide maratonide korraldus peab vastama kehtestatud normidele, siis saab alati teha kõike veidi paremini, kui peab. „Tallinna maratonil saavad kõik jooksjad lõpus tasuta süüa ja juua. Seal on õlut ja sooja toitu. Seda ei ole mitte kuskil mujal ja see on väga hea.“ Kiidab Martin Tallinna maratoni korraldajaid. Sellisele maratonile, millele pole antud rahvusvahelist litsentsi, ei julge Martin ja Merike minna.

„Ateena maraton algab Marathoni linnast ja lõpeb iidsel Panathenaici Staadionil.“, selgitab Merike „ Võistlejad pidid seega saama 40 km kaugusele stardipunkti ja see käis väga täpselt ja organiseeritult. Bussid olid pikas rivis ees, rahvas läks peale ja kohe minekut. Mingeid viivitusi ei olnud.“ Ateena maraton on olnud kõige raskem maraton, kus Merike ja Martin on osalenud. Võistlusrada tõuseb pidevalt kuni kolmekümnenda kilomeetrini. Siis hakkab laskuma. „Selleks ajaks, kui rada laskuma hakkab, oled aga omadega juba nii läbi, et see laskumine on ka vaevaline.“ kirjeldab Martin  emotsioone Ateena rajalt „Ma usun täiesti, et see sõdur, kes 2500 aastat tagasi jooksis ja ateenlaste võidust pärslaste üle linna teate tõi, surigi seejärel ära.“  Võime ette kujutada, kuidas 2500 aastat tagasi polnud veel teid, vaid künklikku maastikku kattis kiviklibu. Lisaks kandis sõdur joostes mõõka ja kilpi. Samuti ei oodanud teda iga paari kilomeetri järel toitlustuspunktid koos ergutava rahvaga.    

Enamasti arvatakse, et maratoni distants 42 195 m on täpne vahemaa Marathoni linna ja Ateena vahel ja enam-vähem nii see ongi, kuigi distants sai oma tänase fikseeritud pikkus alles 1908.a Londoni olümpiamängudel ja vastab siis läbitud vahemaale Windsori lossi ja White City staadioni vahel. Seni polnud maratonidel fikseeritud pikkust, vaid joosti pikka maad vastavalt mahamärgitud rajale.

Ateena maratoni finisipaigas Panathenaici staadionil toimusid esimesed kaasaegsed olümpiamängud. Staadion mahutab 50 000 inimest ja maratonipäeval rahvast täis. „Ateenas on olnud ka kõige ülevam tunne, sest kui jõuad läbiväsinuna sellele iidsele staadionile ja finišeerid tuhandete inimeste ees, kes kõik pidevalt kõigile kaasa elavad, siis ununeb rajal nähtud valu. See tunne ongi see, mille pärast me mujal jooksmas käime“ kirjeldab Merike kogetud tundeid. Ateena maraton on ainus suurem maraton, kus ei kasutata jäneseid, ehk eesjooksjaid, kes annavad kätte tempo soovitud aja saavutamiseks. Ateena raskel rajal ei suuda ka jänesed tempot hoida ja samuti kipuvad jooksjad ennast ülehindama. 

Martin on kokku jooksnud 19 ja Merike 13 maratoni, neist 10 ühiselt väljaspool Eestis. „Tegelikult on seda ikka väga vähe“, tõdeb Martin. Eestiski on maratoonoreid, kes on läbinud elu jooksul rohkem kui  300 maratoni ja aastas ligemale 50 maratoni, mis teeb keskmiselt üks maraton nädalas. Merike teab rääkida, et üks Soome sportlane, oli paar aastat tagasi jooksnud 300 maratoni aastas. Osaledes välismaistel maratonidel on Martinile ja Merikesele juba mõned näos tuttavaks saanud. Näiteks üks vanem jaapani härra, kes on läbinud kokku enam kui 600 maratoni. „Nende vanemate jooksjatega on üldse kummalised lood. Neil on mingi omapärane stiil.“ arutleb Merike, „Nad tulevad nagu krabid. Seljad veidi küürus ja reeglina kondised käed käivad nagu kombitsad. Nad liiguvad aeglaselt ja järjekindlalt. Vaatad imestades 15 kilomeetril, et kuidas see juba nii kaugele on jõudnud ja vuhised õnnelikuna mööda. Kui siis 35 km ennast kurnatuna joogipunktis täidad, siis vaatad, kuidas ta läheb täpselt sama kiiresti sinust mööda. Neil on kõik nii täpselt paigas.“

Üks suur ebameeldivus ühendab kõiki suuremaid võistlusi. Võistluspäev algab alati väikese soojendusega. „Väga pole vaja sooja teha, sest maratoni esimesed kilomeetrid on nagunii suures massis aeglased ja saadki ennast tasapisi käima“, räägib Martin. Peale soojendust ja enne starti tahaks aga ära käia tualetis, aga seda tahavad ühekorraga kõik tuhanded startijad. Seepärast on enne starti tualettides tohutud järjekorrad. Kui aga stardiaeg kätte jõuab, pole aega järjekorras seista. Seepärast võetakse kasutusele kõik nurgatagused või haljasalad. „See on ikka päris rõve“, ei suuda Martin probleemist rääkides emotsioone tagasi hoida „Väikesel haljasalal on üks puu, siis ümber selle on esimene ring, kes teevad number kahte ja teine ring, kes number ühte. Ega inimesed väga siis kohta ei vali. Naised tõmbavad püksid maha keset rahvamassi ja ajavad oma asjad ära.“ Merike lisab, et meestel on muidugi veidi lihtsam. Kord Sankt-Peteburis oli stardikohas küll u 100 tualetti, kuid iga ühe taga lookles 100- meetrine järjekord. Siis näitas väike nool, et nurga taga on on veel tualett. Oligi, kuid see oli tasuline. „Kust võtab jooksja enne starti münte kemmergu jaoks?“, on Martin vene absurdsusest hämmingus.

Vaid ühel korral pole neil tualettidega muret olnud. Nimelt ostis Martin endale Rademarist uued jooksujalatsid ja ühtlasi osales ostutsekk loosis, mille võitja sai osaleda Rooma maratoni VIP-gruppis. Vahel elus ja veab Martin võitiski. Korraldajatega kokkuleppel sai ka Merike osaleda samas grupis. VIP-grupp on igal maratonil osalev profesionaalsete ja kutsutud jooksjate grupp, kes stardib kõige ees ja sisuliselt ainsana jooksevad võidu peale. Nende teenindamiseks on stardipunktis eraldi telk oma tualettide ja muu vajalikuga. Merike ja Martin sinna telki sattusidki ja kõigist pakutud privileegidest osa said, kaas arvatud tualett. „Hea oli startida võistlejaterivi eesotsast, trügimist oli vähem.“, on Martin rahul. „Samuti oli päris põnev näha lähedalt neid maailma maratonide ässasid. Oleks tahtnud autogrammi küsida, aga polnud paberit ja pastakatki mitte. Eks see oleks kummaline ka olnud.“ Kummaline juhus tabas neid ka Rotterdamis, kui enne jooksu pannakse kott oma asjadega hoiule numbrite järg telkidesse. Telke jagus 6000nda numbrini ja siis lõppes telgirivi otsa. Numbreid oli aga 10000 ja rohkem. Seepärast otsisid 4000 inimest pool tundi enne starti kohta, kuhu oma kott panna.

Maailmas on viis kõrgema klassi maratoni – London, Tokio, New York, Boston ja Berliin. Kuna maratonidel osaleda soovijate hulk on suur, siis loositakse vastavalt saabunud avaldustele maratonile pääsejad. Martinil õnnestus pääseda nende õnnelike hulka. Ka Merike pääses jooksma, kuid juba oluliselt kallima hinna eest. „See oli ikka uskumatu kogemus. Ühe korraga on rajal 40000 inimest. Pool Tartu linna.“ Kirjeldab Merike kogetut „Rada kulges linnatänavatel selliste kergete tõusude ja langustega ja siis oli tõusuotstel näha, kui palju neid inimesi ikka on. See oli nagu lainetav jõgi, mis voolas ja mille algust ja lõppu polnud näha.“ Roomas osales maratonil 13000 inimest, aga päev varem toimunud 5 km jooksul osales kokk 50000 inimest. Jooksmine on maailmas ikka väga populaarne.

„Jooksmine on kõige odavam spordiala. Osta tossud ja hakka minema“ selgitab Martin ettevalmistust maratoniks „Kõige tähtsam on pidev aktiivne eluviis. Sõidad rattaga, suusatad jna. Ma võiksin praegu kohe ka maratoni joosta. Tavaliselt kaks nädalat enne võistlust teeme kontrollvõistluse 10 kilomeetrisel rajal. Selle jooksu aeg on aluseks hilisemale maratonijooksule. Minu puhul on see alati 100% täpne olnud.“  

Lisaks Rotterdami maratonile on nad sellel aastal läbinud Tartu Jooksumaratoni ja kindlasti ootab ees SEB Tallinna Jooksumaraton. Jalgrattavõistlustest me täna ei rääkinud, kuid suve jooksul koguneb neidki võistlusi kümmekond. Kutsun kõiki saabuval suvel kasvõi ühel jooksuvõistlusel osalema. Kui te ei saa osaleda, siis elage raja ääres kaasa ja hõigake ikka jooksjaid nimepidi. Sportlikku suve!

Heino Märks - Tihti otsustavad tähtsaid küsimusi eluvõõrad ametnikud konditsioneeridega kabinettidest, olgu siis suurulukite küttimise või spordikoolide kaotamise üle.“

Heino Märks  „Tihti otsustavad tähtsaid küsimusi eluvõõrad ametnikud konditsioneeridega kabinettidest, olgu siis suurulukite küttimise või spordikoolide kaotamise üle.“

Lühidalt ja selgelt öeldes on major Heino Märks Eesti Sõjaväe spordivaldkonna juht. Noorte ajateenijate kehaline ettevalmistus ja spordiroodu tegevus on need, mida ta igapäevaselt juhib. Vabal ajal võtab ta püssi õlale ja läheb metsa. Vahel jahile, kuid rohkem metsaelu jälgima. Major Märks on olnud ka ise tippsportlane. Ta on kuulunud Eesti koondisesse klassikalises maadluses ja käinud Eestit esindamas paljudel rahvusvahelistel võistlustel. Minagi olen temaga maadlusmatil kohtunud. Kaotasin. Las see jääb, aga see on oluline märkimaks, et tunnen major Märksi juba kolmkümmend aastat. Seega ei tunne ma paadunud tsivilistina majori ees aukartust ja lendan küsimustega peale.   

Sa oled olnud sõjaväes juba 25 aastat.

Tegelikult 23 aastat. Lisaks 2 aastat vene sõjaväes. Nii, et kokku tõesti juba 25 aastat. Kuigi vahepeal olin tööl julgestuses. Viimane päev olin seal, kui saatsin Al Gore ära ja siis läksin ise ka. Mul oli sellel sündmusel luba relva kanda, aga ma ei võtnud seda välja, sest kui ma nägin, mis ameeriklastel on seal kõik olemas, siis minu Makarov poleks juurde andnud mitte midagi. See poleks üldisest metallimassist ühtegi protsenti muutnud. USA asepresidendi turvalisus on selline dimensioon, mis on meile püüdmatu. Eesti presidendi turvalisus on selle kõrval pargipiknik.  Väikestes parlamentaarsetes riikides ei ole sellist ametit tegelikult vaja ja vastavaid ülesandeid võiks täita peaminister või riigikogu esimees. 

 Las reapoliitika jääb asjatundjatele. Sa oled 23 aasta jooksul näinud noori mehi sõjaväkke astumas. Mis on nende aastate jooksul neis muutunud?

Muutus on selles, et kui kunagi oli oma kehalises ettevalmistuses 50 % noormehi valmis teenistust läbima probleemideta, siis nüüd seoses spordikoolide kaotamisega on tagasilöök olnud päris tugev. Noortel meestel tekib teadlik soov spordiga tegeleda 12, 13, 14 aastaselt. Enne seda viivad vanemad lapsi spordi juurde. Kui vanemad ei ole varem spordi juurde suunanud, siis hakatakse sõprade eeskujul ja kaasamisel juba ise otsima sportlike võimalusi. Kui nüüd see generatsioon ei saanud spordisaali minna, sest spordisaalidest oli tehtud hulgilaod ja Eestis kuulutati spordiklubide süsteem ainuõigeks, siis seoses sellega kukkus nende kehaline ettevalmistus nii märkimisväärselt, et oli u 10% noori mehi, kes olid valmis ajateenistuse probleemideta läbima. Sport on eelkõige sotsiaalne meelelahutus. Kui sõber teeb, siis teen mina ka. Koolidel on siin olemas omad võimalused spordi propageerimiseks. Sealt koolidest , kus klassivälise tegevusena on olemas spordiringid, tuleb tulevikus rohkem tippsportlasi. Hea näide on Heiki Nabi. Hiiumaal andis koolidirektor maadlustrenni ja nägi temas potentsiaali ja saatis Tallinna Spordikooli. Tänu sellele on meil täna olemas oma maailmameister. See kõik on lihtne ja selleks pole vaja teha suuri teadusuuringuid. Panustades koolides läbiviidavatesse sportlikult arendatavatesse tegevustesse, siis lumepalli efektina suureneb ka tippsportlaste arv ja tulemused. Lapsed tuleb ujuma viia, osta neile suusad ja panna rajale, koolidesse tuleb osta erinevad vahendid mitmekülgseteks arendatavateks tegevusteks, mitte jagada raha exceli tabeli alusel MTÜdele laiali, kus tulemused pole garanteeritud. See peaks olema meie tulevik.

Kas sõjavägi on pidanud oma kehalisi norme noormeeste võimetuse tõttu ka allapoole tooma?

Nad ei ole alla poole tulnud, vaid on ajas muutunud. Ajateenistuse puhul on normid meile pigem iseendale teadmiseks, sest me ei saa hakata uksest sisse astuvalt ajateenijalt nõudma, et ta peab vastama nendele normidele. Me saame anda vaid koolidele infot, selle kohta, mida me sooviksime näha, aga ega koolidki suuda seda tagada.

Kas sa oled tähendanud muutusi ajateenijate suhtumises ajateenistusse? Kas see on auasi või raske kohustus?

See on seinast seina. Üks dimensioon on siin veel see, et aastaid tagasi, kui näiteks Ida-Virus tööd ei olnud, siis oli suhteliselt hea minna mõneks ajaks sõjaväkke, kus muret igapäevase toimetulekuga polnud, kõht täis ja riided seljas. Lisaks anti taskuraha ka, et linna peale minna. Suhtumine on ajaga muutunud. Tänasel päeval on kõik muutunud kuidagi kaootilisemaks ja arusaamatumaks. Kui 90ndate algul kodus kuuldud vene sõjaväe lugude põhjal hoiti ajateenistusest pigem eemale, siis 90ndate teisel poolel tekkis just vaimustuse puhang, kus oma riik ja sõjavägi said uhkuse asjaks. Nüüd tuleb ajateenistusse juba vabas Eestis sündinud generatsioon, kelle jaoks on oma riigi tunnetus vähenenud. Nende jaoks on piirid lahti - viina saab Lätist, tööle minnakse Soome. See on kaotanud selgepiirilise tunnetuse, mis on kodumaa, mis on see, mida me siin kaitsma peame. Väga selgepiirilise mõttemaailmaga inimesed on muutunud harulduseks.

Tahtsingi oma jutuga sinna tüürida. Kas noored mehed on uhked oma kodumaa üle või on kosmopoliitses maailmas kaitsetahe murenenud?

Sellega on nii, nagu sportlike tulemustegagi. Stabiilne keskmik on pärit eesti väikelinnadest. Seal on kõik vaimselt paigas. Igas linnas on kaks-kolm kohta, kus spordiga tegelda. Igal linnal on oma märgispordialad, millega tegelemine on auasi. Näiteks Kehras ja Tapal käsipall, Viljandis võrkpall, Paides jalgpall jne. Lisaks harrastatakse muidki alasid. Sealt tulevad küpsema vaimsuse ja parema ettevalmistusega inimesed. See on selline keskmine ja ma ei hakka neid võrdlema eliitkoolide või tippsportlastega, kelle tingimused ettevalmistuseks on tavapärasest paremad.

 Ma olen tähendanud, et noorte meeste hulgas on saanud uhkuse asjaks olla piitspeenikene, ainult nahk ja kondid. See näeb tõeliselt õõvastav välja, kui mehel musklid puuduvad. Kuidas nad sõjaväes hakkama saavad?

Terviseküsimus on jätkuv probleem. Hetkel on meil 1/3 kõlbmatuid, kes tervise tõttu ei ole võimelised ajateenistust läbima. Meil ei ole nendega midagi peale hakata.

See on ju päris õudne. 1/3 noori mehi, kes on füüsiliselt suutmatud. Hea küll, pääsed sõjaväest, aga peale seda pead ju pika elu elama. Aga kuidas sa elad, kui sa ei jõua diivanitki tõsta, et vaip alla lükata.

Aastatel 2006, 2007 oli tähendatav ajutine positiivne areng noorte kehalises ettevalmistuses. Vanematel oli tekkinud rohkem raha. Lapsi viidi rohkem trenni, muretseti neil erinevaid arendavaid vahendeid. Siis hakkas tunduma, et nüüd hakkabki kõik muutuma, vaatamata sellele, et sportlik tegevus riigist eraldati. Tundus, et see vahepealne kümne-aastane „ohverdus“ on ennast siiski õigustanud. Meie parimal aastal läbis ajateenistuse alguse füüsilise testi 42% kutsutud poistest. Ajateenistuse alguse füüsiline test näitab meile, kas noormees on võimeline ajateenistuse probleemideta läbima. Aga siis tuli aasta 2008 ja masu. Vanematel kadusid töökohad ja rahad.  Klubid muutusid kalliks, lapsed võeti trennidest ära ja järgnes tohutu langus, umbes 30% peale. Kõige suuremad probleemid tekivad esimesel kümnel nädalal, millal on kõige intensiivsem ettevalmistusetapp, kus inimene astub uude keskkonda ja satub seeläbi  tihti stressi. Enam ei palu ema tal poole tunni jooksul ärgata, vaid tuleb kuri seersant, kes ajab kohe voodist välja jne. Sellega harjumine võtab aega, sest füüsiline ja vaimne pool on teineteisega väga tugevalt seotud. Kui sa suudad füüsilisele koormusele vastu panna, siis ei teki sul täiendavat stressi. Hea küll kui sulle näiteks toit ei meeldi või on voodi kõva, aga vähemalt suudad sa füüsilised ülesanded sooritada probleemideta.

Tänapäeva sõjad on ju teistsugused. Droonijuhid istuvad soojas toas ja peavad lahingut. Kas sellist püssimakettidega metsas ringi jooksmist ja sõja mängimist on üldse enam õppusel vaja?

Kui vaadata, mis toimub Luganskis või Süürias, siis näeme, et ilma jalaväeta ja maapealse tegevuseta ei tee seal midagi. Kui rääkida lennuki - või droonijuhi koormusest, siis see on võrreldav vormelipiloodiga ja tavainimene ei tee seal midagi. Kui sa pead tunde istuma drooni juhtpuldis ja tegema siis kriisisituatsioonis kiireid ja vastusrikkad otsuseid, aga kui sa oled füüsiliselt nõrk, siis pärsib see sinu mõttetegevust. Hakkad nihelema, ei suuda keskenduda. See on ohtlik.

Hea maletajagi peab olema füüsiliselt heas vormis.

Just. Garry Gasparov ujus igapäevaselt, oli hea jooksja, tegeles viis korda nädalas füüsilise treeningiga. Maailmatasemel laskurid tegelevad peamiselt füüsilise treeninguga, et suudaksid sooritust tehes tund ja rohkem seista staatilises asendis, käsi kinni seotud. See pole lihtne. Lihastoonus määrab tulemuse. Valgevene riigijuht pani kunagi kõik oma kindralid ujumistesti tegema ja kui viimased küsisid, et milleks seda vaja on, siis vastas riigipea, et tal on vaja mehi, kes suudavad kaks nädalat maa all neli tundi magades vägesid juhtida, mitte selliseid, kes trepist alla minnes infarkti ära surevad. Nii ongi.

Räägime mõne sõna armeespordist ka. Eks see spordirood üks soe koht on endistele sportlastele ja sponsor tulevikulootustele.

Tippsport on alati heas mõttes olnud sõjaväele propaganda. See sai alguse 1936.a  Berliini olümpialt. Kui head mehed, laigulised mundrid seljas metsas müttavad, siis see kuhugi avalikkuse jaoks silma ei paista. Isegi kui öeldakse, et mingid väed olid teistega võrreldes väga tublid ja võtsid sõjalis-sportliku ürituse, siis see ei tekita inimestes mingeid emotsioone. Kui aga tuleb vastu mundris viiekordne olümpiavõitja, kellelt kõik võtavad autogramme. Hiljuti olümpial ja ka sõjaväelaste MMil võitis Dario Cologna Sveitsist vabatehnika sõida. Kui see mees tuleb vastu siis laigulise mundriga , siis tahavad kõik Sveitsi vähegi suusatamishuvilised noored samuti olla laigulised. Austria , Holland, Sveits – seal on armeesport väga au sees. Nemad on sillaks tsiviilühiskonna ja armee vahel. Loomulikult osalevad ka sportlased teatud sõjaväelistel õppustel ja täidavad oma rolli sõjaväelastena. Samuti Eestis ei kahtle keegi armeesportlaste Kaspar Taimsoo või Heiki Nabi sportlikes saavutustes.

Te siis ikka valite ka, keda vastu võtate? Päris igaüks ka ei kõlba armeed esindama.

Teatud tase peaks tal olema küll. Kuigi meie eesmärk on võtta vastu potentsiaaliga noori ja neid toetades ja aidates viia nad absoluutsesse tippu. Heaks näiteks on Martin Kupper. Tema puhul oli näha, et on andekas mees ja me võtsime ta vastu ja hakkasime lisaks sõjalisele ettevalmistusele tema treenimist toetama ja poolteist aastat hiljem oli ta OM-il juba neljas. Kettaheite tehnikat õpetas talle ikka Aleksander Tammert, aga distsipliini, suhtumist ja muid asju õppis ta sõjaväelt. Kunagi ta ei mahtunud spordirühma. Näiteid on erinevaid. Paljudest, keda oleme vastu võtnud, tippsportlast ei tule. Paljud tippsportlased on jäänudki sõjaväega seotuks, näiteks Imre Tiidemann. Olen kindel, et ka Kaspar Taimsoo jääb armeesse tööle.

Räägime meid vahel kummitavast sõjaohust ka. Me arvame, et meil on hetkel vaid üks vaenlane.

Läti ikka ka oma aktsiisipoliitikaga

 (Heino muigab. Sõjaväelaste puhul on alati raske aru saada, kas see on nali või on neil siiski tõsi taga. Seekord on vist ikka nali).

Vabariigi aastapäeval tungis Lätti läbi aegade suurim Eesti mobiliseeritud üksus, aga Läti valitsus ei teinud sellest üldse välja. Vastuhakk oli väga väike.

Ju nad lootsid, et Eesti toll peatab piiril sissetungijad. (See oli nüüd kindlasti nali) Need lootused kahjuks ei täitunud.

Vanasti oli igal mehel kärbik nurgas. Kas oleks vajalik, et ka tänasel päeval peaks igal mehel relv ohuolukorra tarvis kodus olema?

Sellel ei ole Eestil turgu. Iga inimene vastavalt oma hobile muretseb endale relva. Ma loodaks, et see 90ndate enesekaitseks võidurelvastamine on tänaseks läbi. Need, kes siis võidurelvastusid, on sellised, kelle puhul oli oht, et keegi neid läbi sihiku jälgib. Eks nad on tänasel päeval ka veel olemas. Illegaalsete relvade turg pole kuhugi kadunud. Kui võtta nõukogude aegne statistika, siis oli ka väga paljudel relv illegaalselt olemas ja relvi võimalik mustalt turult osta. See turg pole kuhugi kadunud. Aga Eestis on relvastuse kontroll tänapäeval väga heal tasemel. Tapmiste arvu ei maksaks siduda relvade kättesaadavusega. Minu kodulinnas Sompas löödi pidevalt keegi maha, aga seda tehti alati käepäraste vahenditega – kaevurikirkast jahipüssini. Kellel isu tuli, see leidis ikka võimaluse. Süüdistada relva tapmistes on sama kui süüdistada autot autoõnnetuses. Heaks õnnetusi ärahoidvaks faktoriks on Eesti hajaasustus. Enne, kui sa vihasena naabri ukse taha jõuad, on sul juba viha lahtunud

(Heino järjest sulab ja nüüd naerab juba avalikult) .

Ometi tapetakse Ameerikas, kus igaühel relv on, protsentuaalselt oluliselt rohkem inimesi, kui samas kõrval Kanadas, kus samuti relvad au sees.

Ma olen Kanadas neli kuud õppinud ja sellest võin ma palju rääkida. Kanadas elavad erinevad etnilised grupid erinevates linnaosades. Kui nad ei soovi, siis nad ei kohta, sest neil on seal kõik olemas. Ameerika on multikultuursuse tipp. Seda üritatakse nüüd Euroopas jäljendada. Miks Bosnia-Hertsogiviinas pole kunagi rahu loota, siis põhjus on selles, et see on Euroopa kõige multikultuursem riik. Seal on kolm religiooni, seal on kolm suurt rahvust ja veidi rohkem erinevaid kultuure. Ja vastus küsimusele, miks nad ei suuda omavahel rahulikult koos eksisteerida, on väärt Nobeli preemiat.

Sama küsimus tekib mul Venemaa käitumist vaadates. Miks ei võiks saavutada naabrite austust heasoovilike suhete ja vastastikkuse abistamisega, mitte hirmu ja vägivallaga.

Aga see ei toida juhi ego. Ajaloo galeriisse pannakse üles ikka tsaaride pildid, kes on maad juurde vallutanud, mitte seda ära andnud.

Paar sõna Eesti kaitsevõimest tulevikus. Rahvaarv meil väheneb, maksumaksjate arve väheneb. Kust võetakse meil tulevikus need, kes sõjaväe teenivad ja vastavad summad ka.

Vanasti pandi Fordi tehases autosid käsitsi kokku. Tänapäeval toimub protsess väga automatiseeritud liinil. Naiivne oleks loota, et nende kasum on selle juures vähenenud. Eesti tulevik on automatiseerituses ja tehnoloogilistes uuendustes. Me peame hoidma oma rahvuskeelset ülikooli, kes peab sellele looma võimalused. See asi ei saa lõputult allamäge minna. Kõik käib mööda spiraali. Kõll tekib varsti uus laulev revolutsioon ja beebibuum. Aastas sünnib 12000 poissi ja Kaitseväel ei ole nii palju voodeid, et kõik ära mahutada.

Räägime siis sinu teisest kirest ka. Sa oled aktiivne jahimees.  Jahimehel möödub pool elu metsas jalutades.

See on õige küll. Rohkem kõnnid ikka püssita kui püssiga. Viime loomadele süüa ja katsume luua neile võimalusi, et talv üle elada. Talvel lõhume jääse auke, et loomad juua saaks. Viime metsa soola, et nad oma mineraalide vajaduse saaksid rahuldatud. Kanarbiku talu andis meile tonnide viisi köögivilju, mida sa metsa kitsedele ja põtradele viidud. Ega siis ilma asjata seakasvatajad ei räägi, et jahimehed peavad metsas oma alternatiivset seaäri. Tänasel päeval on küll suur enamus sigadest hävitatud. Lisaks jälgime loomade tervist. Sest nende arvukuse kasvuga, kasvab ka oht haigustele. Kitsedel on näiteks ussid, mis tekitavad neil kõhulahtisust ja see tekitab massilist suremust.

Kas pole olemas ohtu, et haige looma liha satub restoranide toidulauale?

See oht on olemas Eesti oludes metsasea, karu ja ilvese liha puhul. Teiste puhul mitte.

Kas pole ohtu, et meie aktiivse metsaäri tõttu kannatavad loomade ja rohkem veel lindude tavapärased elukeskkonnad? Kas seda ei peaks siiski piirama? Mets on eestlase jaoks ka vaimses tähenduses väga oluline elukeskkonna osa ja metsa kadudes kaob ära ka tükike eestlasest. Kas see siis enam üldse päris eestlane on, kui ta ei saa minna metsa.

Põllumehed samamoodi tungivad loomade elupaikadesse. Seda oleks piirama pidanud kohe alguses, ehk kui inimesed läksid koriluselt üle karjakasvatusele ja jahipidamisele. Inimene disainib enda elukeskkonna. Kui ma oleks küttinud kõik ilvesed, keda ma näinud olen, siis see tuba oleks neid täis. Inimene on endale selgeks teinud mingid piirid, kus looduskeskkond veel normaalselt toimib. Ilveseid on meie metsades u 700 ja neid ei tohi rohkem küttida, sest see on meie looduse jaoks optimaalne. Seda põhjusel, et ilves kütib omakorda aastas 60 kitse ja 200 jänest. Suvel rohkem ja talvel vähem. Ilvesel on tugevad lõuad, kuid lõugadel pole võhma ja ta ei suuda mäluta külmunud liha. Tal on vaja kogu aeg värsket. Seepärast võiks neid tegelikult ikkagi veidi lubada küttida. Hunt murrab kõike ja kõikjal ja suudab kõigega hakkama saada. Aga huntide osas on meil kõik proportsioonist väljas, sest meil jagatakse hundilubasid ministeeriumi suvalise ametniku isikliku suva järgi ja seetõttu vohab meil kährikutelt nakkav kärntõbi ja hunte sureb meeletult.

Mina jälle mõtleks, et kui meil seda kurja kiskjat ei ole metsades siis oleks rahulikum jalutada ja karjakasvataja oleks rõõmsam.

See, kuidas hunt suudab tegelikult loodust muuta, on kirjeldamatu. Yellowstone pargis muutsid jõesängi. Seda tasub metsa huvilistel uurida, kuidas hunt mõjutab looduskeskkonda. Mina arvan ja 99% jahimeestest  on minuga nõus, et hunt peab olema. Tema läheb sinna kuhu ükski jahimees ei sa minna ja teeb seal tegusid, mida on vaja sellel hetkel seal tema meelest teha. Hunt metsade puhastajana on asendamatu.  Probleem huntidega on seal, kus hunte näha on ja neid küttida saab. Seal kus nad murravad koeri ja tungivad asulatesse, siis on midagi valesti ja see on probleem, kui sinna jahiluba ei anta. Lätlastel antakse aastas 250 hundiluba ja need on üle kogu riigi, mitte piirkondade kaupa. Esimesed 250, kes toru ette jäävad, neid kütitakse. Kuigi huntide arvukus on seal suurem, siis tänu sellele on kõik ikkagi korras, sest esimesena kütitakse just need, kes on metsast väljas ja sellega ka probleemiks. Meil istub aga pealinna kabinetis üks sell, kes ütleb, et seal ei ole hunti, aga samas on jahiseltsi kaameratest näha 9 erinevat hunti ja piirivalve teatas veel ühest karjast, mis üle tuli.  Ma räägin hetkel konkreetsest loost. Aga konditsioneeritud kabinetis ütleb mees, et seal ei ole hunte ja luba ei anna. See on absurd, et sellele mehele annab siis president veel medali. 

Ma olen oma kodu aknast hakanud üha rohkem metsaloomi nägema. Olen näinud põtru, kitsi, jäneseid, karu käpajäljed olid aia taga jne. Kas see võib probleemiks olla, et metsaloomad üha enam trügivad inimeste elumaale.

Mul elab aia taga ilves. Sõbralik loom, teda oleks võimalik soovi korral kodustada. Karudega on hoopis teised lood. Meil jagatakse maakondlike karujahi lubasid. Esimesena lastakse maha, need kes esimesena toru ette satuvad. Need on aga noored, paariaastased, kelle ema on ära saatnud. Rumalad, kes hulguvad paarikaupa ringi. Selleks ajaks kui tulevad suured tõsised isased metsast välja ehk need, keda oleks õige aeg küttida, siis on juba karulubade arv täis kütitud. Sellised tõsised härrad, kes hoiavad teatud piirkonna metsas oma kontrolli all. See on aga kaasa toonud väga huvitava asja, kus emakarudel on 3-4 poega. Nelja pojaga ema oli 10 aastat tagasi veel haruldane nähtus. Nüüd on iga seltsi kaamerasse jäänud suured karupered.

See on päris hirmutav. Palju selline kamp päevas süüa võib?

Karud söövad kõike. Karu tajud on viis korda tugevamad, kui koeral ja lühiajaliselt suudab ta joosta 15km/h kiiremini kui Usain Bolt. Isegi, kui peaks teda nägema, siis järgi ei jookse. Täna karud veel probleeme ei tekitita. Karud on omnivoorid ja nad on oma toitimises spetsialiseerunud. Mõned murravad väiksemaid loomi – sigu, põdravasikaid. Suured ja tõsised karud eelistavad aga taimset toitu. Olen näinud pilti, kus söödaplatsil karu sööb vilja ja sead ootavad mõne meetri peal oma järjekorda ja karu need sead üldse ei huvita.

Kuidas see metsade raiumine loomade elu on muutnud?

Selline raietöö näeb kole välja ja see muudab kooslust oluliselt. Karu tahab vana korraliku sodimetsa, kuhu tal on võimalik kuhugi vanade puude alla oma koobas teha ja siis üksinda rahulikult seal mütata. Tema linna kuhugi küll oma eluaset ei tee. Kitse on kultuurmaastikke elanik. Temale meeldib elada põlluäärses võsas. Astub välja, sööb kohu täis ja astub tuppa tagasi. Põdrale meeldivad erinevad raiesmikud, sest seal on tärkavad võrsed. Talvel närib põder männikoort hea meelega, millepärast teda metsamehed ei saali. Põtrade arv on ka kasvamas. Hetkel võib küttida Eestis 7000 põtra. Ma võin avaldada ühe jahimeeste saladuse. Põtra jagades võetakse noorte põtrade liha endale, emaste lihast tehakse vorsti ja muid saadusi. Lihatööstustele müüakse tavaliselt vana pulli liha. Seega kui restoranis saate põdraliha, siis on tegemist vana pulli sisefileega. Kui tahate päris liha, siis küsige ikka jahimeestelt. Põdraliha müügiga katab jahiselts oma kulud.

Kui sa metsas palju ringi liigud, kas sa oled metsausku ka? Näed sa loodust kuidagi teisiti.

Kindlasti. Puhastasin ühe piirkonna jahiseltsi maast rebastest. Lasin 35 rebast maha. Enamus oli neist kärntõves. Selle asemel võin seal praegu aga jälgida tedremängu. Seal on 7 suurt isast eputades ringi kõndimas. Nende arvukus on samuti õnneks kasvanud. Meil on Eestis olemas ka kotijahimehed, kes tulevad kodunt välja vaid siis, kui saab põtra lasta ja siis kaovad jälle terveks aastaks. Suur enamus aga Eesti jahimeestest hoolivad Eesti loodusest ja üritavad loomade olukorda parandada. Ega siis koprajaht rikkaks ei tee. Rohkem istud lihtsalt kaldal ja vaatad, kuidas ta loodust mõjutab. Taustaks kõlab tedrelaul. See on nagu pilt kuskilt filmist. Paneelmajade elanikud võtavad koju jõudes telekapuldi kätte ja lasevad ennast lõdvaks. Maal lähed päikesega välja ja päikesega tuppa. See on võrratu.

Tead, et see on hea tunne, kui saad vahel endast targema inimesega juttu ajada. Tänan, et andsid mulle selle võimaluse.

KOHTUMISED KÜLATEEL Taimekasvataja Vello Mägiselt

KOHTUMISED KÜLATEEL

Taimekasvataja Vello Mägiselt

Vello Peitong askeldab oma Mägise küla elumaja taimede kasvulavaks eraldatud toas. Just jõuluõhtul pistsid esimesed lilletaimed mullast oma rohelised pead välja. Jaanuaris algas juba suurem töö, kui kasvuhoonete ahjudes pandi tuli alla ja mulda said tomatite, kurkide ja teiste aiataimede seemned.

Vello töötas nõukogude perioodil Tallinnas tehase „Tarbeklaas“ varustajana. Töö andis talle tihti võimaluse sõita mööda tollast suurt kodumaad. Töö kõrvalt pidas ta aiamaad, nagu seda tegid väga paljud nõukogude kodanikud. Vello kasvatas kapsaseemneid, söödapeeti ja palju muudki, ikka selleks, et perele väikest lisa teenida. Nõukogude korra lõppedes lõpetas tegevuse ka tehas „Tarbeklaas“. Vello jäi hetkeks töötuks ja otsustas kolida maale, kus oli juba varem ostetud Mägise külla Ambla vallas maja. Tööle hakkas ta Aravete Agros. Enamus vabast ajast kulus kasvuhoonete rajamisele ja taimedega askeldamisele. Mulla segab Vello ise kokku. Poest tuleb tuua vaid turvas ja siis hakatakse sina lisama vastavalt sordile, liiva, tuhka, sõnnikut ja teisi looduslike kasvuergutajaid. „Kõik peab ju tänapäeval mahe olema“, itsitab Vello segades järjekordse kühvlitäie sõnnikut mullale. „Suurte lautade sõnnikut ei maksa väetamiseks osta. Seal sees on rohkem sodi kui rammu. Vahel kuni kolmandik on selles kilekotte ja muud sodi. Uskumata, mida loomad sisse söövad. Ega seal seda ju keegi ei jälgi.“ Nii toobki Vello vajadusel sõnnikut väiketalunike käest. „Nagu öeldakse, et sitt on sitt. Väetist ostes tead, mida ostad, aga, mis on  sita sees, ei tea ju kunagi.“, selgitab Vello maamehelikul moel.  Ka erinevate turbatootjate toodangul on suur vahe. Mõned on pehmemad, mõned kiulisemad, mõned tükkis. Vello eelistab pehmemat. Selleks avab ta koti ja katsub käega järgi, milline kõige õigem tomati taimede jaoks on ja alles siis ostab suurema koguse. „Venemaaga kauplemise keeld on seemnevalikule Eestis halvasti mõjunud. Vene sordid on enamuses pehme koorega, aga lääne omad on kõva koorega. Ma saan aru küll, miks see nii on. Venelased kasvatasid endale, aga lääne omasid tuleb transportida. Ma püüan siis nii palju kui võimalik ise seemet ka võtta“, avab Vello riigipoliitika mõjusid.

Õige pea peale esimese kasvuhoone kerkimist, leidsid temani tee paljud tomati- ja kurgitaimede ostjad, kes lisaks odavatele taimedele, said tasuta loengu taimekasvatusest. Vello armastab taimi. Kuigi ta võiks äri edendamiseks müüa taimi ostjale vastavalt viimase soovidele,  pole siiski harvad juhud, kui Vello ostjad koju saadab ja taimi ei müü, sest ilm on veel liiga külm ja on öökülmi oodata. „Tulge nädala aja pärast, siis juba võib maha panna.“, saadab Vello ostjad minema. Ja ostjad mõistavad seda, on hea nõuande üle õnnelikud ja tulevadki nädala aja pärast tagasi. Vello armastab taimedest rääkida. Seda teavad ka püsikliendid ja ootavad seepärast kannatlikult järjekorras, kuni eelmised ostjad on saanud oma taimed koos loenguga, et siis ise samamoodi minna koju koos täpsete juhtnööridega, kuidas ja millal väetada, kasta või lõigata.

2018 oli Vellol kastides sirgumas 153 eri sorti tomatitaimi. Mõned neist päris haruldased. Haruldased selle pärast, et Vello on need ise aretanud. Päris täpselt ta ei teagi, kui palju tal oma erisorte on, aga peale mõtisklemist pakub, et 27. Tomat on isetolmleja taim. Tee kasvuhoone uks lahti ja tuul teeb töö ära. Seepärast võib juhtuda, et sortide paljususes ristuvad eri sortidest taimed. Aastate kulgedes on ta kõrvale pannud muteerunud taimi ja neid siis uuel aastal taas kasvama pannud. Näiteks on seal taimi pea kogu vikerkaare värvivalikust. On loomulikult punaseid, kuid lisaks veel kollaseid, musti, rohelisi. On ümmargusi , kuid lisaks veel pisikesi, ovaalseid, pikergusi, hiiglaslikke, krobelisi. Vello armastab daame ehmatada pakkudes neile enda aretatud fallose-kujulisi tomateid. Oh, seda punastamist ja itsitamist siis. Aastaid tagasi tekitas Vello tomatikasvatajate foorumis segadust, kui tundis huvi, et kas keegi teab, kuidas on rohelise tomatisordi ametlik nimi. Kummaline tundus kogu aeg öelda „roheline tomat“. Ilmnes, et roheline tomat oli Eestis sellel hetkel päris haruldane ja seepärast sõitsid Mägisele paljud tomatikasvatajad üle Eesti, et saada just rohelise tomati taimi. Ainus mure nende erisortidega on see, et aja jooksul nad kipuvad taas kaduma. „Ma peaksin neid taimi eraldi kasvuhoones kasvatama, siis nad areneks edasi, aga teistega segi, siis kipub ikka vili muutuma. Kes see jõuab nii palju kasvuhooneid siis teha. Üks krobelise koorega tomat on juba päris siledaks läinud. Eks sügisel taas näeb, mis uut on tekkinud“, ei ole Vello kurb, vaid hoopis ootusärev. Uurin, et milline tomat on õige tomat. „Eks see sõltub ikka maitsest. Tomatid on kõik erineva maitsega. Mõned on vesised, teised viljalihased, mõnel pole üldse maitset. Seepärast saab mõnda kasutada hoidiste tegemisel, teist võileiva peale panemiseks, kolmandaga saab häid salateid. Kõik sõltub vajadusest. Lisaks saab suvise peolaua tomatitega väga kirjuks teha.“, jagab Vello teadmisi. Paar aastat tagasi korraldasid nad perega Tomatipäeva, kus korraga pandi maitsmiseks välja üle 50 sordi. Selle päeva ettevalmistamine oli suur töö, aga kohale tuli vaid kümmekond huvilist. Rohkem pole Vello seda korraldanud. Ta arvas, et kui teha siis Tallinnas, aga siis oleks vaja suuri koguseid ka müügiks kaasa võtta, aga tomatid ostetakse neilt niigi kõik ära. Seepärast ongi jäänud tomateid propageeriv päev toimumata. „Samas oli see endalgi huvitav korraga kõiki maitseid proovida ja võrrelda. Kui keegi viitsiks korraldada, siis lööks kaasa küll“.

Tomatitel on lisaks heale maitsele olemas ka ravivad omadused. Nimelt viib tomat jääk- ja mõrkaineid kehast välja. „Aga seda pole teada, kui palju ta tagasi toob.“ , arutleb Vello. Sügisel kui aega ja tomateid üle jääb armastab kokaharidusega Vello askeldada  köögis ja keedab enda koostatud retseptide järgi suurepäraseid salateid ja kastmeid. Enamus neist jõuab kodusele toidulauale, kuid kes oskab küsida, saab ka kaasa osta. Kui uurin, et milline on tema lemmik tomatitoit, siis tuleb vastus kiirelt – tomat, sibul, hapukoor. Lihtne. Suvi tuleb ja söögem siis kodumaist tomatit.

Näidend Juhan Liivist : Liiv teel

Arlet Palmiste

LIIV TEEL

Draama kahes vaatuses. Tegevus toimub Laiuse kirikumõisas 1910.a.

Tegelased:

Juhan Liiv, kirjanik

Johan Kõpp, pastor

Marie Kõpp, eelmise naine

Teenija

Mall, külanaine

Kai, külanaine

Postiljon

Mõisnik

Kirjastaja

I vaatus

Laiuse pastoraadi elutuba. Nurgas suur kirjutuslaud.

Pilt . Kõpu pihtimus

Parun: Te olete noor ja haritud inimene. Teie peaksite ometi mõistma, et see rahvas siin tillukesel maakamara peal mitte ei tea, mida ta tahab. Just nii, ei tea mitte. See uus aeg on neile kangesti pähe hakanud kui vana tubakas. Selginud aeg, uus aeg. Kõik on nüüd peremehed. Hahaha. Uus aeg! Millal ei ole uus aeg.

Kõpp: Äkki parunihärra on unustanud, et kuigi ma hetkel Laiuse kirikuõpetajaks olen, mina selle rahva seast sirgunud olen. Seega ei saa mina päris kõrvalt vaadata, kui saksa vitsad seda kaua kannatanud rahvast pigistavad. Ma näen, et teie mitte selle rahva kui rahva peale, vaid kui mõisa sulaste ja töötegijate peale vaatate.

Parun: Seda nad ju eelkõige ongi. Kui nad tõesti rahvas oleks, rahvas oma erinevate seisustega. Siis oleks ise-asi. Pole nendele antud seda, mis ühest rahvast rahva teeb. Pole oma kirjamehi, kelle sõnad rahva hinge poeks ja need üheks pereks kasvataks. Jah, nemad käivad küll laulupidudel, kuid sealgi lauldakse eelkõige saksa laule, Niisamuti siin kirikuski. Sest rahvaväärilist laululoojat nende hulgas pole.

Kõpp: Laskem siis eestlastel ikka rahvuseks sirguda. Eesti rahvas on mõisaorjusest vabad alles napilt 50 aastat. Küll sirguvad ka meie talutaredes pojad ja tütred, kes rahvast ühendavad ja kelle sõnadel on laiemat kaalu. Juba praegu on kõigile kooliharidus kohustuslik, kirikuski käiakse ikka emakeelset jutlust kuulamas.

Parun: Kõik need teie jakobsonid, jannsenid, koidulad ja kes veel ainult mürgitavad  rahva meelt ja viivad neid õigelt rajalt kõrvale. Kuhu kurat me jõuame, kui kõik linna tormavad ja omad põlised talumaad harimata jätavad. Aga just seda on viimasel ajal märgata. Haridus!!  Ega haridus põldu künna ja raamatut põllurammuna ei kasuta. Kõigil on vaja kole targaks saada. Tööd on vaja teha. Mis rahvas see on, kes töötegemise jutumullide vastu vahetab.

Kõpp: Just selleks, et rahvas sirguks rahvaks, keda naabrid nende kõrval auväärsena kohtleks, on neil vaja oma haritud inimesi – koolmeistreid, õpetajaid, muusikamehi, kirjamehi. Sest kultuur annab rahvale vajaliku väärikuse. Mina leian, et eestlastena peame hoidma oma mõttejõu kandjaid ja looma neile väärilised tingimused.

Parun: Kellele seda vaja? Keda huvitab see teie eesti laulu - või kirjahääl. Nagu te auväärt, õpetaja-härra, ise väga hästi teate, on Piiblis kõik vajalik kirja pandud. Milleks veel see kõik muu? Teie olete tark mees ja rahvas võtab teid kuulda. Kutsuge nad siis ometi meelemõistusele ja tehke neile selgeks, et rohkem pole võimalik palkadeks maksta kui töö sisse toob. Kes nad siis õige nüüd oma meelest on? Kurat küll …

Kõpp: Ah see tõi teid täna siis nii ootamatule visiidile.

(Siseneb Marie Kõpp)

Kõpp: Paruni-härra on täna õige särtsakas.

Parun: Vabandan, proua, oma sõnade pärast. Pastoraat pole vist tõesti parim koht põrgulise nimetamiseks. Arutasime siin teie abikaasaga maailma asju ja need teevad vahel meele ärksaks. Peangi ennast minekule sättima. Ma loodan, et austatud õpetaja saab mulle vastu tulla. Te ei pea seda kahetsema. Korjanduskarp saab pühapäeval kindlasti tublit täiendust, kui rahvas ikka õiget sõnumit kuuleb.

Marie: Millest siis õige sõnum peab jutustama?

Parun: Eks ikka jumalakuulekusest ja ligemese aitamisest.

Kõpp: Eriti just viimasest ja ligemese armastus ilmneb parimal kujul tasuta töötegemises.

Parun: Just. Vaata kui hästi te seda öelda oskate. Teadsin, et teie peale saab kindel olla. Õpetaja ja proua, head õhtu jätku.

Kõpp: Olgu jumalarahu teiega.

(Parun lahkub)

Marie: Mis erilist sõnumit siis mõisahärra täna sinu käest ostis?

Kõpp: Kuulsid ju küll – ligemese armastust.  Hädas on mõisnik on töölistega nüüd kui teokohustust pole enam ja raha tuleb välja käia. Mis ühe jaoks on vähe, see on teise jaoks ilmatu palju. Mõni annaks viimsegi hilbu oma seljast ligemese heaks, aga teine, kellel kukrud punnis, annab häda pärast mõne kopika. Marie, õieti tahtsingi sinuga ligemese aitamisest rääkida.

Marie: Tahad mulle appi tulla majapidamisetöödes. Ära ei ütleks. Oled alati teretulnud.

Kõpp: Istu, armas Marie.

Marie: Sosoh. Nüüd siis juba ka armas ja istu ka veel. Hea küll. Tundub päris tõsine vestlus tulevat, kui selliseid ettevalmitusi teed. (Istub ja Kõpp istub tema kõrvale)

Kõpp: Tõsine ta ongi. Tead ju küll, et ma käisin Tartus. Kohtasin seal mitmeid kirjamehi, kes väga mures on meie kirjanduse suure mehe Juhan Liivi saatuse pärast. Sa oled ju lugenud ja ma olen ka sulle rääkinud, et Kitzberg ja Kirjameeste Selts kogunisti ülemaalise korjanduse tema heaks korraldasid.  Tema vaimne tervis ei luba temal ühe koha peal töötada, sest tema ei suuda pikemalt millegi juurde püsima jääda. Seepärast on tema elujärg kaunikesti vilets, sest tema luuleread küll rahvale palju tähendavad, aga vääriliselt sugugi sisse ei too. Mõnda aega elas tema Luiga juures närvikliinikus, siis on teda mööda maad rändamas, küll Peipsi ääres, Raplas, Tallinnas ja Tartuski nähtud. Nii ei ole temal rohkemat, kui see, mis ümber ja pauna sisse mahub.

Marie: See kõik on mulle tuttav, aga kuhu sa praegu tüürid, ei mõista ma mitte.

Kõpp: Ära ole nii kannatamatu. Lase mul rääkida. Ma tahan, et see sulle kohe selgeks saaks, et ma oma otsust pole vaid tunnetele voli andes teinud, vaid selle igatpidi läbi olen mõelnud. Esiteks. Meil on siin Laiusel suur maja. Teiseks. Olles võrdsed Jumala lapsed, peame meie täitma oma kohust tema ees. Kolmandaks.  Eesti rahvas ei ole nii rikas, et oma andekaid poegi saatuse tuulte tõugata jätta.

Marie: See kõik on väga kena ja olen kõiges sinuga ühte meelt. Kuid mida meie nüüd selle teadmisega peale peame hakkama?

Kõpp: Ma tahtsin paluda sinult sinu nõusolekut, et pakkuda ühele õnnetule Eestimaa pojale varju ja pelgupaika saatuse löökide vastu. Minu sooviks oleks  Juhan Liivile siin meile usaldatud Laiuse kirikumõisas korralist elupaika pakkuda, kus tema saaks vaatamata kõigile oma vaimsetele tujudele, loominguga tegeleda. Mina arvan, et temal oleks eesti rahvale veel väga palju pakkuda, kui temal selleks õiged tingimused oleks. Mõistmatust on palju tema ümber, mis temale tarvilikku rahu hingele ei anna. Sellist rahu, mis tema sule jooksma paneks. Seda tahan mina temale pakkuda hoolimata sellest, et tema inimeste poolt mõistmatuse tõttu kõrvale on tõugatud. Ühte suud me jõuame veel toita ja ruumigi on meil rohkem, kui ise kasutame. Mida sa, kallis Marie, sellest arvad?

Marie: Muidugi olen ma nõus. Aga kas sa arvad, et sina neid tema tujusid suudad ravida. Ja mida arvab sellest külarahvas, sest ega sa teda luku ja riivi taga saa hoida. See ei saa saladuseks jääda, et hull Laiusele tasuta kostile on võetud. Aga hulluks rahvas teda peab, sellega pead sa kohe leppima. Sina oma suures ligimesearmastuses soovid ju parimat, kuid rahvas ei pruugi leppida sellega, mis nende jaoks võõras ja hirmutav.

Kõpp: Sellega olen mina arvestanud. Mina usun, et lahke sõna aitab teda tema meeltesegaduses.

Marie: Olgu siis nii.

Kõpp: Lähen annan sellest kohe Kitzbergile kirja teel teada. Tema on Liiviga ühenduses ja leiab kindlasti võimaluse talle meie pakkumisest teada anda.

Pilt2. Eided köögis

Mall:  (loeb lehest) „Aasta lõpeb, aruanded seatakse kokku ja minul on Juhan Liivi asjus aru anda.“

Kai: Mida sa veerid seal? Endal pole silmanägemist  niigi palju antud, et näeks lehmal nisast haarata, aga näe loeb lehte.

Mall: Te olge vakka ja kuulake, mida Kitzberg „Postimehes“ kirjutab. Mul vanamees kodus luges ja minu kõrvad ei tahtnud uskuda, mida ma kuulsin. Seepärast pidasin targemaks ise vargsi üle vaadata, sest kui nüüd on nii, nagu vanamees luges, siis on küll hull lugu lahti.

Teenija: Mis sind siis nüüd nõnda kohutas? Kas vanamees luges, et linnas kannavad naised undruku alla veel väikseid pükse ja rinnad seotakse nööriga kopsude külge kinni?

Kai: Aga sa ütle, et sul on ka need moodsad vidinad olemas. Kust peaks see sinu  vanamees teadma, ta pole sinna allapoole nagunii mõnda aastat vaadanud.

Teenija: Hea, et mul vanameest pole. Midagi jääb ikka enda teada ka.

Kai: Enda teha ka.

Teenija: Ole vakka. Kus sa selle jumalavallatu mõte peale nüüd tulid?

Mall: Kuulake nüüd mõlemad edasi. „Vaevalt olin mina üleskutse õhtuse lehega linnas laiali saatnud, kui teisel hommikul juba minu kätte raha toodi. Ja annetusi toodi sealt, kus mina seda üldse mõelda ei teadnud. Häid inimesi on palju igal pool. Siis oli ma süda väga rõõmus ja ma võisin Liivile kirjutada, et tule. Aga kes ei tulnud, oli Juhan Liiv. Üleskutse oli temale haiget teinud.“

Kai: Raha nüüd haiget teeb. Kui on korjatud, tuleb vastu võtta.

Teenija: Kui ta ise midagi sellega peale ei oska hakata, siis küsigu targematelt.

Kai: Ei tea siis kellelt? Sinult või.

Teenija: Minul on mitmeid häid mõtteid, mida portsu rahaga peale hakata. Esiteks ostaks jupi nööri ja seoks sinu suu kinni.

Mall: Kuulake nüüd ikka edasi. „Alles kunstnik Weizenberg leidis õige sõna „Mis armastus annab, seda peab armastusega vastu võtma.“  Annetuste üle olen juba varasemalt kviteerinud …

Kai: Ropp inimene!

Mall:  Oh juudas, ja ongi nii …

Kai: Mis seal sul juhtus? Kas kadedus on nii suur, et teine raha sai ja süda jättis löögi vahele?

Teenija: Sa võta tõesti rahulikumalt. Mida me sinuga teeme kui nüüd päkad taeva pool keerad. Ega siis teiste õnn pole veel sinu õnnetus.

Kai: Kraabib nagu veskikiviga, kui teistel hästi läheb.

Mall: Oodake teie vanad lobamoorid. Kohe jätab teil endil ka süda löögi vahele. „Ma ei ole vaikida tõotanud, mul on Liivi sõpradele midagi õige rõõmsat ütelda. Noor õpetaja Kõpp ja tema abikaasa pakuvad Liivile Laiuse kirikumõisas jäädavalt kambrikese ja prii ülalpidamise. See võidab küll ühe löögiga neile mõlemaile kõik südamed.“

(Vahivad lehte ja katsuvad kordamööda lugeda)

Kai: „Kas tohime nii suurt pakkumist vastu võtta ja kuidas saame Liivist võitu, et tema seda vastu võtta julgeks? Tema kannataks ennemini kõik ära, kui et kellelegi koormaks langeb.“

Teenija: „Mis armastusega pakutakse, seda tuleb armastusega vastu võtta.  See pakutakse ju kaudselt temale, õieti pakutakse see meile, kes meie kohustatud oleme oma luuletaja eest hoolt kandma.“

(Pikk vaikus.)

Mall:  Vanamehel oligi õigus. Kõpp on hulluks läinud.

Teenija: Proua ka.

Kai: Kitzberg ka.

Kai: Pean lehma lauta viima.

Mall: Mul ka kraamimine pooleli.

Teenija: Mul on pesu väljas.

Mall: Pütsikud vaja veega üle lasta.

Kai: Lüpsiaeg käes.

 Teenija:  Vaja kokku korjata.

Koos: See Liiv on ju hull.

Tormavad publiku vahele kella lüües.

Pilt . Liivi saabumine

(Pastoraadi elutuba. Keset tuba seisab korralikus ülikonnas Liiv. Pikk vaikus.)

Liiv: Kitzberg andis mulle need (osutab riietele). Arvas, et kirikhärra juures peab olema peenemalt riides.

Kõpp: See pole esmatähtis. Tähtis on, et inimese hing oleks puhas. Riiet saab pesta, aga hinge pesta on väga raske. Või nagu Piiblis on öeldud „Teadke, et teid ei ole kaduvate asjadega, ei hõbeda ega kullaga lunastatud, vaid Kristuse kui veata ja laitmatu Talle kalli ja püha verega“.  Vabandust, et kohe ei tutvustanud. Minu abikaasa Marie. Meie oma luuletaja Juhan Liiv.

Liiv: Ma maksan teile 20 rubla kuus, muidu ma siia ei jää ja liigun edasi.

Kõpp: See pole nüüd küll vajalik. Meie pakkumine Teile on täiesti omakasupüüdmata. Teie salmid on meid aastaid turgutanud, sest enam kaunimana pole eesti keelt vist võimalik kasutada. Meie sooviks on, et teie oma kunstiga veel kaua saaksite eesti rahvast rõõmustada. Mina tunnen ja tean, et teil on veel palju neile anda. Seepärast tahtsime pakkuda teile väikest paika siis sinise taeva all, kus saaksite segamata oma loominguga tegeleda.

Liiv: 20 rubla kuus või ma lahkun.

Marie: Härra Liiv. Me tõesti ei soovi teie raha. Kirikumõis toob piisavalt sisse, et midagi oma rahvale tagasi anda. See on kristlik kohus – jagada oma rõõmu ja aidata väetimaid.

Liiv: 20 rubla kuus maksan ma teile. Te ei tea, mis tunne on elada vallasandina. Kui sul ei ole kopikat oma raha ja pead elama Kitzbergi kogutud almustest. Mina tahan oma loominguga nii paljukest teenida, et seda sanditamist vaja ei oleks. Mina tahan oma arved maksta ja võõrast ei himusta. Võtke või jätke.

Kõpp: Hea küll, kui see nõnda tarvilik on, siis võime meie 20 rubla Issanda kiituseks vastu võtta. Omalt poolt luban, et selle rahaga teisi abivajajaid aitame.

Marie: Me oleme teie jaoks kaks tuba korda teinud. Seal on hetkel veel veidi rõske, sest toad seni tühjana ja kustuseta seisid, aga nüüd saab seal koos teiega kindlasti palju elu olema, mis ruumid rõkkama panevad.

Kõpp: Meil on siin oma majakord, aga saame seda teie tegemistega sättida.  Meie tõusema tavaliselt kell 7. Kell 8 on hommikusöök. Lõunat sööme kell üks ja õhtusöök on kella seitsme paiku. Ootame teid oma lauda ja loodan, et meie koka pakutu sobib teile.

Marie: Tualett on siin koridori peal. Samuti pesuruumid. Teie toad on kohe trepist üles esimene uks. Teisel korrusel on vähem liikumist, sest meie ise elame alumisel korrusel. Loodan et see pakub teile töö tegemiseks vajalikku rahu.

Liiv: Mul on Kitzbergi käes raha küll. Ärge arvake, et ma võlgu jään.

Pilt. Õhtusöök. Unistused

(Õhtusöögi laud. Teenija toob asju lauale. Kell lööb seitse. Tuppa astub Liiv. Vaatavad pikalt tõtt)

Liiv: Kas pole hullu varem näinud või?

Teenija: Olen igasugu lugusid kuulunud , kuid oma silmaga pole veel varem näinud.

Liiv: Milline siis esimene arvamine on?

Teenija: Tavaline.

Liiv: Tavaline? Kas sa arvasid, et mul on saba taga tilpnemas ja vaht tilgub suunurgas?

Teenija: No vaht just mitte. Aga praegu on küll liiga tavaline.

(Sisenevad Kõpp ja Marie)

Kõpp: Tere õhtust, härra Liiv.

Marie: Tere õhtust, austatud luuletaja. Meil on väga hea meel , et otsustasite meiega õhtusöögi lauas ühineda.

Liiv: Tänan teid kutsumast.

Kõpp: Mida me seisame. Istuge ometi. (Istuvad) Söök pole midagi suurejoonelist, vaid kodune ja lihtne.

Liiv: Kodune ja lihtne ongi kõige parem. Olen oma elus ka männikoort ja kaselaaste söönud. See kõik, mis teie laual on, on minu jaoks suur rikkus.

Marie: Olen kuulnud tõesti, et kunagi olid olnud teil päris kurvad ajad. Olite maailma eest päris kadunud.

Kõpp: Aga looming, milline looming. Ma pean tunnistama, et noore mehena oli teie looming minu jaoks teetähiseks. Teie looming oli see, mis õpetas mind nägema eestlast ja Eestimaad. Ma arvan, et selles, et ma õppisin jumalasulaseks, et oma rahvast teenida ja jutustada neile selle maa ja rahva kordumatust ilust, oli teie loomingul suur teene.

Liiv: Te olete liiga lahked. Sõnad tulevad ise minu juurde. Mina olen vaid toru, nagu teie ütlete, jumala ja inimese vahel. Kõik on maailmas meie ümber olemas, tuleb vaid seda näha, hetke tabada ja seejärel saadud tunded paberile valada. Luuletus on hetketunnete jäädvustamine.

Marie: Te räägite nagu see oleks nii lihtne. Haarad sule, heidad pilgu enda ümber ja kirjutad. Ma olen katsetanud kirjatööga, kuid minul need hetked, nagu  te ütlesite, küll sellisel kujul ei õnnestu. Johangi on katsetanud millegi enamaga kui kiriklik jutlus.

Kõpp: Need on siiski erinevad asjad, mida ei tohiks teadmatusest segi ajada. Kiriklik jutlus peab aitama inimest tema igapäeva elus, aga ilukirjanduslik looming peab inimeses avama tema hingesügavused ja tooma sealt luulehelinal  välja tema kauneimad tunded.

Liiv: Armastus pere, inimeste, kodumaa vastu. Kaastunne ja unistused. Need tunded on kõik Piiblis kirjas. Selle poolest ei erine me sugugi. Teie soovite, et inimene muutuks paremaks ja eks kirjanik oma loominguga loodab sama.

Marie: Jälle õige. Te mainisite unistusi. Millest teie, härra Liiv, unistate?

Liiv: Ma olen väsinud olemast rahva hoolealune. Ma tahan oma loominguga nii palju teenida, et võiksin ise ära elada. Ma olen mõelnud, et ma võiksin rohkem tõlkida suurte kirjanike töid, mis on mõjutanud kogu maailma mõtlemist. Näiteks kreeka filosoofid- Platon, Sokrates ja teised. Selleks tahaksin kreeka keele ära õppida.

Kõpp: See on võrratu mõte. Eesti rahvas peab jalule tõusma ja selleks peab tal olema võimalik lugeda maailma kirjandust oma emakeeles. Meil on hakatud üha enam tõlkima, kuid see põld on nii suur ees. Kreeka kirjandus – see on kogu mõtleva maailma alus. Sealt kõik algas.

Liiv: Veel olen ma mõelnud, et võiks hakata ajalehte välja andma. Tänased ajalehed on kõik kellegi poole kaldu. Kes kiidab venelasi, kes sakslasi, kes kuulutab eesti rahva oma riiki. Kui teeks ajalehe, mis seisab sirgelt ainult tõe eest ja oleks majakaks rahvale tema arengus, mitte ei sõltuks ühe kitsa rühma isiklikest huvides, olgu siis ärilistest või poliitilistest.

Marie: Te olete väga tark mees. Ma arvan, et selle mõttega tulevad paljud kaasa. Teil on ju sellel alal kogemust. Omal ajal „Sakala“ teie kirjutiste peal püsiski.

Liiv: Kirjuta, palju sa kirjutada, aga sisse ei toonud see midagi.

Kõpp: Ajaleht kui rahva majakas. See kõlab väga kaunilt, kuid kas mitte ei hakata siis kohe sellist väljaannet ründama. Olen pannud tähele, et kui miski liialt suure võimu saab, mida keiser kontrollida ei saa, siis pannakse see kohe kinni või kärbitakse tema tiibu.

Marie: Johan, sa oled ise ka rääkinud, et tõde on ainus, mis loeb. Isegi valus tõde on parem kui ilus vale.

Liiv: Ilusast valest jutustatakse teile iga päev. Üks unistus lastakse lendu ja peagi saab temast mädapaise, mis tuleb lõhki lõigata. Meie inimestel pole unistused lubatud. Tööta mõisniku heaks, tööta keisri heaks, tööta ja tööta. See on sõnum, mida tänased ajalehed kuulutavad. Rahva arvamus pole kellegi arvamus, seniks kuni meil on keiser.

Kõpp: Aga taevariik. Kas unistus taevariigist ei saa siis millekski lugeda? Inimene teab, et kui ta on vaga ja tasane, siis saavad tema vaevad tasutud.

Liiv: Millal see juhtub? Kas siis kui inimene on ennast siin maises elus ribadeks rebinud erinevate kurnajate vahel. Mis on see taevariik ja kus on see jumal, kes laseb sellisel viletsusel sündida.

Marie: Härra Liiv. Meie siin lihtsalt arutame asjadest nii nagu nad näivad. Ma olen nõus, et igal asjal on kaks poolt ja vahel näeme meie ainult seda ühte ja siis oleme hämmingus, kui teisel pool on asjad hoopis teisti. Teadmatust ei saa ette heita. Avatud hing ja otsiv meel viivad inimest edasi.

(Siseneb Teenija, Korjab nõud kokku)

Liiv: Vabandan, kui tundus, et ärritusin. Kellele Jumal, kellele keiser, kellele oma meel ja mõistus. Meil kõigil on kellele loota.

Kõpp: Nii tõesti on. Igaühel meist on omad väiksed soovid ja unistused, kuhu poole liigume. Kes tahab saada uut lehma, kes tahab kopika rohkem teenida, kes tahab raamatu trükist välja anda. Iga unistus on seda väärt, et tema nimel vaeva näha.

Liiv: Ainult mina olen nagu liivatera teel. Ei tea millise ratta külge kinni jään ja kuhu see ratas mind viib.

Marie: Kas äkki tassike kohvi? Loodan, et joote kohvi, härra Liiv?

Pilt. Eided köögis

Teenija askeldab. Mall siseneb vaikselt munad kaenlas.

Mall: Hommikust kah. Tõin mune Pastori-härrale.

Teenija: Pane sinna laua peale kausi sisse. Prouat pole kodus, raha saad hiljem.

Mall: (uurib ringi samal ajal) Ei sellega ole kiiret. Endal annavad kanad mune, lehmad piima, siga on ka sulus. Mis nii viga elada. Paljukest seda raha siis inimesel vaja on, vahel mõni kangatükk osta, et kleit selga õmmelda. Vanasti sai ise lina kasvatatud ja riiet tehtud. Siis polnud sellega ka muret. Nüüd kulub vanamehel teinekord pudeli ostuks. Noh?

Teenija: Mis noh?

Mall: Noh, milline ta on?

Teenija: Pudel või vanamees?

Mall: Mis vanamees. Ma räägin Liivist. On tal ikka inimese nägu ees?

Teenija: Mida sa uurid. Inimene nagu inimene ikka.

Mall: Kas ajab verist vahtu suunurgast välja?

Teenija: Ei aja mingit vahtu välja, lõpeta see tühja loba ajamine?

(sisse tormab Kai, piimamannerg käes)

Kai: Terekest. Näedsa, Mall juba siin. Ma hakkasin küll juba kukega kodunt tulema, aga ikka jõudsid enne. Kas kõik jutud juba räägitud?

Teenija: Oli sul asja ka või astusid läbi lobajuttu ajama?

Kai: Tõin piima Pastori-härrale.

Teenija: Prouat pole praegu kodus, Raha saad hiljem.

Kai: Ega ma raha tahagi. Vanamees ei lubanud muidu välja. Ütles, et tal piinlik, kui ma mööda küla ringi jooksen. Ma siis ütlesin, et toon piima pastori-härrale. Mannerg on tühi. Ma lüpsile veel ei jõudnud. Millest ma ilma jäin?

Mall: Inimese näoga ja vahtu ei aja.

Kai: Sosoh. Seda pole just palju, sellega õhtuni välja ei venita.

Teenija: No, mida te siis teada tahate?

Kai: Ma olen kuulnud, et Liivil pidi pea otsas olema nagu põis. Kui luulesalm sündima hakkab, siis läheb pea õhku täis ja kui salm paberil siis läheb vilinal jälle tühjaks.

Mall: Mina olen kuulnud, et öösiti jookseb ta mööda tuba, kaabib jalgadega nagu hobune ja ruigab nagu siga.

Kai: Mina olen kuulnud, et ta istuvat hommikuti puu otsas ja kireb nagu kukk.

Teenija: Kas te sunnikud jääte vait.

Mall: Noh?

Teenija: Ühesõnaga. Liiv sõi koos pastori-perega õhtust. Ma algul mõtlesin, et kas julgen talle nuga panna, et äkki annan ainult lusika.  Kui hakkab lõhkuma, siis lusikaga on kahjud väiksemad. Pastori-proua käskis ikka noa ka panna. Ma sidusin siis noa laua külge kinni. Igaks juhuks.

Kai: Mida ta sõi?

Teenija: Kotletti.

Mall: Noh?

Teenija: Mis noh?

Mall: Ainult kotletti?

Teenija: Kartulit ka.

Kai: Sinust kisu sõnu nagu sepatangidega välja. Sõi siis kotletti ja kartulit.

Mall: Seda oleks lusikaga olnud raske süüa. Aga kas ta toitu laiali ei loopinud või ei käitunud toidu laua taga muul veidral moel?

Kai: Ma olen kuulnud, et nad söövad käega. Ajavad pihuga sisse ja pärast öö otsa mäluvad.

 Teenija: Miks ta oleks seda laiali pidanud loopima? Värskest lihast tehtud kotlet. Pastor ka sõi ja kiitis hiljem.

Mall: Mulle ikkagi ei meeldi, et need linna veidrikud siia maale tulevad.

Kai: Mulle ka mitte. Mida sa ütled või teed, kui ta sulle küla vahel vastu tuleb?

Mall: Astud teelt kõrvale.

Kai: Vahid maha.

Mall: Aga kui ta peaks teretama.

Kai: Issand hoia selle eest. Algul teretab, pärast küsib juba, et mis ilm on?

Mall: Mina siia selliseid ei taha.

Kai: Huvitav, kas siis ei saa neid kinni panna kuhugi. Kuhugi , kus nad teistega kokku ei puutuks ja rahulike inimeste elu ei häiriks.

Mall: Ma ei oska sellistega olla.

Kai: Mõisnik niigi ei taha päevade eest palka maksta. Mõtle, mis juhtub, kui hull tööle läheb ja üldse palka ei nõua.

Mall: Mis palka? Tal makstakse ju kõik kinni. Lihtsalt puhkab siin, jalutab ringi. Kitzberg saadab aga linnast raha.

Kai: Aga meie peame tööd rügama, et oma igapäevane leib välja teenida.    

Teenija: Aeg on selline. Meil tuleb ta vastu võtta ja kostitada. Kui pastori-härra on nii otsustanud, siis meil pole siin midagi öelda või arvata.

(Siseneb Liiv)

 Liiv: Tervist prouad. Tahtsin küsida, et äkki oleks võimalik üks võileib paluda.

Teenija: On ikka. Ma ei teadnud valmis panna. Ma ei teadnud, kaua kirjaniku-härra magab. Pastor koos prouaga sõid juba mõnda aega tagasi ja läksid siis alevi peale.

Liiv: Ma siis paluksin … kui see teile tüli ei tee.

Teenija: Palun. Kas soovite juua ka midagi? Meil on piima. (kiigutab mannergut)

Kai: Piim on juba otsas.

Liiv: Pastor on siis piimavasikas.

(Liiv sööb leiba. Pikk vaikus.)

Liiv: Murdis suure tüki sooja leiba, sooja leiba minule.

(vaikus)

Liiv: Kuidas siis ilm ka õues on?

(Mall ja Kai kohkuvad)

Liiv: Tulin linnast lumesadu, tööd ei leidnud kusagilt, läbi läbi näljane….. Tänan. Lähen oma kambrisse. Andke palun pastori-härrale teada, et kui ta tagasi jõuab, et mul oleks hea meel teda näha. (lahkub)

Mall: Nägite?

Kai: Mida ta ütles, et pastor on vasikas. See ei tähenda head.

Mall: Kas te nägite , kuidas ta mind vaatas. Mul võttis põlvest nõrgast. Pea hakkas ringi käima. Mul on tunne , et ta kaetas mind ära.

Teenija: Ära aja loba. Ei vaadanud ta sind kuidagi eriliselt.

Mall: Vaatas. Silmad olid peas kui tõllarattad. Nii …

Kai: Kas te panite tähele, kuidas ta sõi. Hammustades paistsid pikad kihvad välja. Siis näris huuled kokku surutud, ainult peenike vile oli kosta.

Teenija: Mis vilest sa räägid?

Kai: Kas sa siis ei kuulnud, et samal ajal kui näris, kõlas peenike vile. (vilistab)

Teenija: Polnud seal mingit vile.

Kai: Siis lasi peeru.

Mall: See võib olla küll, sest mul hakkas pea ringi käima. See võis olla kangest haisust. Mul laudas ka hakkavad silmad vett jooksma.

Teenija: Lõpetage nüüd see loba. Inimene nagu inimene ikka,

Kai, Mall: Ta on ju hull.

Mall: Ma pean nüüd minema. Täna tuleb pikk päev.

Kai: Vanamees võib ju õhtul sõnelda, et tööd tegemata, aga siin on praegu palju tähtsamad asjad ajada.

Mall: Ma lähen siis Jõgeva poole.

Kai: Ma lähen siis Kuremaa poole.

(Lähevad Välja)

 

Pilt  Kõpp ja Liiv.

Kõpp: Kirjutate.

Liiv: Mida muud on mul teha?  Kõik teed on kinni pandud. Ei oota mind enam keegi.

Kõpp: Olete täna tujust ära. Kui tohin vastu vaielda, siis pole teie sõnad päris täpsed. Ma arvan, et Eestimaal ootab igaüks teid. Iga uks on avatud, et nõnda suurele luuletajale pruukosti pakkuda. (Vaikus)

Liiv: Mind on saadetud siia inimestest hüljatud maale. Andke andeks härra õpetaja, ärge arvake, et ma olen tänamatu, aga mu süda vaikib siin, sest tal pole piisavalt selget taevast kuhu lennata. Külatänaval jalutades vahitakse mulle järel, näidatakse näpuga ja lauldakse kummalisi lorilaule.

Kõpp: Inimesed võõrastavad. Nad on siin elanud juba inimpõlvi, kõik tunnevad kõiki ja siis nüüd tulete teie, kuulus ja austatud mees. Nad ei tea kuidas käituda. Neid tuleb mõista ja aidata neid mõistmisele lähemale. Eesti inimene on tark inimene, aga tal läheb oma tarkuse leidmisega aega. (Vaikus) Vaatan, et olete midagi paberile pannud. Äkki loeksite ette.

Liiv:  

Mina kõndsin kurba rada

Kurba rada kõndsin ma

Muresid mul mitusada

Oh, kuis mahajäetud ma!

Kivi kukkus kivi juurde

Jõgi püüdis meresse

Koerakutsik ema juurde

Ema juurde  - ussike

Kuhu lähen mina, vaene?

Kelle juurde, koduta?

Oh mu vend, mu sõsar, naine,

Ema, isa, isamaa!

Kõpp: See on lihtsalt imeline. Lihtsad sõnad ja ometi nii sügav tähendus. Ma olen ikka mõelnud, et mis on see kodumaa. Kust ta algab ja kuhu läheb?

Liiv:  Minu kodumaa on rotiurg, kus saab vaikselt istuda, aga kust pead välja pistes kukuvad kõik kisama ja roobiga taga ajama. Shinkiewitzile kinkisid Poola riik ja rahvas mõisa. Mulle pole eesti rahvas midagi kinkinud. Vaid Kitzbergi sandikopikad.

Kõpp: Mis armastusega antud, seda tuleb armastusega vastu võtta.

Liiv: Mis armastusega antud, seda tuleb armastusega vastu võtta. Muud mulle ei räägita. Mis armastus see on, mis on vaid sandikopikaid väärt. Minu armastus on andnud rahvale nende südametunnituse, andnud neile hetki, kus süda erutusest seiskub. Minu armastusest on loodud sõnad, mis helisevad rahval meeles ja aitavad neid rasketel aegadel. Tänu selle eest on vaid sandikopikad. Võtke oma raha, mulle ei ole seda vaja (viskab raha põrandale).

Pilt. Kiri

Postiljon: uu. Koputasin, aga keegi ei avanud. Pastori-härra. Proua Maria. (uurib ringi, silmnähtavalt hirmul. Tuleb Teenija)

Teenija: kas sa saad köögist välja. Jummel küll , kuidas ma ehmatasin. Mis sa luurad siin?

Postiljon: Mõtlesin pastori-härraga rääkida. Mul on üht-teist südamel. Oleksin tahtnud nõu küsida.

Teenija:  Või temal on miskit südamel. Või äkki on see hoopis keegi eriline, kes su südamel on.

Postiljon: Jäta oma loba. Ütle parem, kas Pastori-härra on kodus?

Teenija: Istu siis ometi. On teatud asju, mille juures oskan mina palju paremat nõua anda, kui Pastori-härra. Nii. Kes ta siis on?

Postiljon: Sinuga ma küll neid asju arutama ei hakka. Sinuga räägid, siis on kogu küla juttu enne täis, kui ma toa uksest välja saan. Poole päevaga tuleb pool juttu juurde ja hommikuks on jutt juba hoopis teistpidi. Küll mina seda tean. Tuletan sulle meelde, et minu ametis tuleb kirju kätte viia ja selle juures kuuleb nii mõndagi.

Teenija: Härra riigiteenistuja. Istuge siis ometi. Tundub, et olin liialt pealetükkiv. Me lihtsalt oleme arutanud siin teinekord prouad omavahel, et ei tea küll, kelle see postiülem ükskord ära võtab. Küll see saab olema üks õnnelik naine. Mõtle ise. Mees tuleb õhtul koju. Kott kirjadega kaasas. Milline võlumaailm seal võib olla. Kui palju imelisi lugusid. Õnnelik naine on see. Kas piima?

Postiljon: Loba. Ma ei lähe iial koju postikott üle õla. Postikott jääb kappi luku taha.

Teenija: Aga vahel võib see kott ju sattuda kaasas olema. Kas piima?

Postiljon: Ju kui juhtubki kaasas olema, siis ei ole kellelgi võõrast kirjavahetust õigust lugeda.

Teenija: Äkki siis teed ja kompvekki?

 Postiljon: Tänan pakkumast. Ma lähen otsin parem õpetaja-härra üles.

Teenija: Istu!

(Postiljon istub. Sisse astub Liiv, Postiljon taganeb ajades ümber tooli ja muid asju)

Liiv: Kuulsin hääli. Tahtsin küsida, kas keegi läheb alevi poole, kuid näen, et seda tarvidust enam pole. Mul oleks kiri posti panna. Olge hea ja toimetage see edasi. (vaikus) Te ju olete postiametnik. (Postiljon noogutab) Võin ma siis kindel olla, et saadate kirja adressaadini. See on ülemaalise tähtsusega sõnum. (Postiljon noogutab) Ma panen siis kirja siia lauale. (Lahkub).

Teenija: Noh. Vaatame üle või?

Postiljon: Mille me üle vaatame?

Teenija: Teeme lahti. Selline võimalus. Mõtle nüüd oma peaga. Kogu aeg muudkui räägi küla vahel eitedele, et mida see Liiv teeb ja mida see Liiv sööb ja kas ta söögi ajal puristab või kempsus pussutab. Mul on juba kõik ära räägitud. Mingeid uudiseid enam pole. Aga nüüd oleks ikka juttu pikemaks. Teeme lahti. (paneb vee keema)

Postiljon: Kirja või selle ümbrise rikkumine on raske korra rikkumine. See võib kaasa tuua trahvi või halvemal juhul isegi töölt vabastamise.

Teenija: Sa tahad nüüd öelda, et sa pole ühtegi kirja lahti teinud, et näha mis seal kirjutatakse.

Postiljon: Muidugi mitte. Inimeste kirja lugemine on nende eraelu puutumatuse rikkumine.

Teenija: Kes sellist jama ajab? Mina olen kogu aega lootnud postiülema prouaks saada, et küll siis on ikka hea elu. Söödad mehel kõhu täis, paned teki peale ja saad terve öö lugeda. Ainult lugeda.

Postiljon: Ma olen sind tõesti vaadanud. Istusin viimati kirikus sinu kõrvalegi. Sa oled ju ikkagi haritud naine, õpetaja-härra köögitüdruk ja loed palju raamatuid. Kes siis ei tahaks endale sellist kaasat?

Teenija: Ma pole elus ühtegi raamatut lugenud. Mida sa ajad?

 Postiljon: Ise ütlesid, et loeksid öö otsa.

Teenija: Ma räägin kirjadest. Ma loeksin hommikuks kõik järgmise päeva kirjad läbi ja uudis oleks küla vahel enne tead, kui kirja saaja sellest kuulebki. See oleks aus kõigi vastu. Mis salatsemine see siis olgu. Mõni võib päranduse saada või armusõnumeid saata ja hoiab nii olulisi uudiseid ainult endale. Siis oleks aga kõik kõigile teada. (võtab kannu)

Postiljon: Hull jutt. Postiseaduses on ära märgitud kõik karistused, mis kirjade avamisega kaasnevad. Mida sa nüüd teed hull inimeseloom?

Teenija: Aurutan kirja lahti, siis saab pärast jälle kinni panna, et keegi aru ei saaks.

Postiljon: Nõnda ei saa. Selleks tuleb kasutada teisi vahendeid.

(Võitlevad kirja pärast. Sisse astub Kõpp)

Kõpp: Vabandust. Ei teadnud, et siin selline kuum armuromaan käimas on.

Teenija: Postiülem astus läbi ja küsis teie järele. Tal pidi suur saladus rääkida olema.

Postiljon: Mis saladus? Ma tahtsin aru pidada ja nõu küsida.

Teenija: Aga mulle sellest rääkida ei võinud.

Kõpp: Hea küll. Las ta siis jääb. Millest sa tahtsid siis rääkida? (Teenija seisab kõrval. Postiljon annab Kõpile silmadega märku) Kas sa jätaksid meid hetkeks kahkesi. Palun mine vaata kas kanakuudi uks sai kinni. (Teenija nagu lahkub, aga jääb ukse taha kuulama) Räägi siis.

Postiljon: Ega teagi kuidas alustada. See on minu jaoks veidi delikaatne. Igal juhul ma väga loodan, et see jutt jääb meie vahele.

Kõpp: Sa tead ju hästi, et oma õpetajat võid sa igas mures usaldada. Nagu ütleb piiblisalm  Inimese süda ja meeled on Issanda käes, nagu veeojad: tema juhib seda, kuhu ta iganes tahab. Sa oled Issanda tahtel siiani jõudnud. Usalda oma südant ja ära karda mitte.

Postiljon: Mure on teie allüürniku pärast. Ma mõtlen Liivi.

Kõpp: Mis siis temaga on? Kas ta on küla vahel lapsi hirmutanud või muul moel sündsusetust üle näidanud?

Postiljon: Ei midagi sellist.

Kõpp: Ma tunnistan, et temaga on vahel raske, aga teda tuleb mõista ja aidata. Nagu üks kristlane teist ikka peab aitama. Ta on teistmoodi ja tundub külarahvale vahel võõrastav, aga uskuge mind, et oma hingelt ei ole ta kuri inimene, sest kas suudaks hingelt kuri inimene luua värsse, mis kogu meie aja ja inimesed nii kenasti kokku võtavad.

Postiljon: Ei-ei. Õpetaja-härra on valesti aru saanud. Mina ei taha midagi sellist rääkida. Asi on nimelt selles, et tema kirjutab kirju.

Kõpp: Mis siis sellest halba on, et tema kirju kirjutab?

Postiljon: Aga tema kirjutab väga palju kirju. Vahel isegi mitu tükki päevas.

Kõpp: Eks temal on soov siit Laiuselt oma mõtte- ja aatekaaslastega sõnumeid vahetada.

Postiljon: No ma ei tea, kus suur mõttekaaslane Liivile võib olla keiserlik kõrgeausus või Haagi rahukohtu kohtunik. Igal juhul tundus see mulle kahtlane ja ma tegin mõne kirja lahti, sest keisrihärrat ei või tülitada tühiste soovidega.

Kõpp: Kas selline asi on postiseadusega lubatud?

Postiljon: Ega vist.

Kõpp: Mis seal kirjades siis sellist kirjas oli, et sa ei tihanud neid ära saata?

Postiljon: Liiv palub oma kirjades Keiserlikku Kõrgust, et see ei lubaks teda jälitada, sest tema sõnul pidavat kõik kohad kubisema politsei nuhkidest, kes kõik vaid selleks on ametisse pandud, et iga tema sammu jälgida. Minu teada ei ole kirikumõisas ühtegi nuhki, kui just õpetaja-härra ise või tallipoiss nuhid pole. Aga seda ma muidugi ei usu. Ma mõtlesin enne teiega rääkida, sest kui siin tõesti nuhid on, siis oleks külarahval õigus seda teada. Kuidas me saame küla vahel rahulikult kõndida, kui kuskil võib mõni nuhk meid luurata. Ma ei julge enam peenravahele asjalegi minna.

Kõpp: See on sinust ütlemata tubli, et sa selle murega minu juurde tulid. Ära neid kirju esialgu ära saada. Pane nad kõrvale ja hiljem vaatame, mida nendega peale hakata. Ühte ma sulle kinnitan aga praegu kohe, et midagi karta pole sul vaja. Ei ole siin ega kusagil mujal pole mingisuguseidki nuhke. See on Liivi ettekujutus … nagu kirjanikud ikka ette kujutavad elu ja meie ümber toimuvat. Mine nüüd ja ära seda kellelegi räägi, muidu pean postiametile teada andma, et sa oled võõraid kirju avanud. (lahkub. Uks läheb pauguga lahti ja Teenija astub selle tagant välja.)

Teenija: Mis seal postiseaduses nende kirjade avamise kohta oli öeldud?

Postiljon: Ma avasin kirju meie kõigi huvidest lähtuvalt. Ole hea inimene ja ära sellest nüüd kellelegi räägi. Kuhu sa tormad?

Teenija: Ei ole minul siin sinu hala aega kuulata. Mul on nii palju uudiseid, et need ei mahu enam minu sisse ära. (Lahkub)

Postiljon: Oi jumal, Kallis jumalukene, aita nüüd vaest patust oma helduses.

Pilt: Lahkumine Laiuselt Poola kuningaks

(Kõpp istub laua taga ja kirjutab, siseneb Marie)

Marie: Millega sa nii hoogsalt ametis oled, et ei märka, et teisigi su ümber on?

Kõpp: Ma kirjutan Luigale kirja. Mul on suur mure Liivi vaimse tervise pärast.  Tema ei näe enam ilmaasju päris selge pilguga. Kümme aastat tagasi oli ta Luiga juures ravil ja sellest paistis temale siis kasu tõusvat. Tahaks teda aidata, aga minu mõistusest jääb siin väheks.

Marie: Minagi olen täheldanud, et ta endamisi pobiseb ja enam üldse väljas ei käi. Toas istumine pole kellelegi veel head teinud. Inimene on loodud liikuma. Ma olen lugenud arstiteaduslikke kirjutisi. Seal on sulaselgelt kirjas, et kui sa ei liigu, siis kõik halvad ained kogunevad sinusse, mis muidu higistades või muul loomulikul moel välja tulevad.

Kõpp: Oh armas Marie. Küll sina oled minul üks armas inimene sooviga kogu maailma mõista ja aidata. Aga ma ei tahaks uskuda, et tema mured halvast toitumisest või sellest on, et kõht korralikult läbi ei käi. Tema mured on tema peas. Ta kujutab ette asju, mida tegelikult olemas ei ole. Postiülem avas Liivi poolt Keisri-härrale saadetud kirja, kus ta kurtis, et kõikjal teda nuhid jälitavad, kes kõigest, mida ta teeb ette kannavad.

(Siseneb Liiv)

Kõpp: Oh, armas härra Liiv. Astuge edasi. Kuidas tervis täna on?

Liiv: Mis teil minu tervisest?

Kõpp: Proua ei tunne ennast täna hästi. Mõtlesin, et teil äkki ka mingi tõbi külge hakanud.

Liiv: See on sellest, et hullu oma katuse alla võtsite.

Marie: Kindlasti ei ole see sellest. Mina tunnengi ennast juba paremini.

Kõpp: Kindlasti ei ole tõbi sellest ja kindlasti pole ka teie hull. Kas miski häirib teid viimasel ajal? Vaatan, et te üldse enam väljas ei käi?

(Siseneb Teenijanna tee kandikuga)

Liiv: Ma ei saa käia. Kõikjal jälitavad mind politsei nuhid. Nad tahavad minu loomingut varastada ja kannavad kõigest keisri-härrale ette.

Kõpp: Siin majas ja ka külas pole kindlasti ühtegi nuhki, keda peaksite kartma või kes mingilgi moel teie elu ohustaks.

Liiv: Aga tema (osutab Teenijannale) Ma tean, et ta mind jälgib ja kõik kirja paneb. Ma sattusin ukse tagant pealt kuulma, kui ta parasjagu oma ülemustele ettekannet tegi, et mida Liiv sõi ja mida Liiv jõi.

Teenijanna. Mina? Mina! Mina pole midagi öelnud … ma pole mingi nuhk. Me lihtsalt …

Kõpp: Nuhite?

Teenijanna: Ei. Me lihtsalt …

Kõpp: Luurata inimese järgi, et siis küla peal kõigest ette kanda. Kas te ise aru saate, et te niimoodi inimese hulluks võite ajada. Me oleme võtnud oma majja kalli külalise, et tema rahus saaks oma loometööd teha, kuid teie keerutate siin tolmu üles ja ajate külarahva ka ärevile.

Teenijanna: Kõik küsivad ja uurivad, mida ma siis ütlen neile. Ma ei saa ju jätta rääkimata, mis mulje see veel jätaks.

Marie: Sul oleks viisakas härra Liivi ees vabandust paluda.

Teenijanna: Vabandust.

Liiv: Mina ei ole lihtsalt luuletaja, kelle tegemised kedagi ei huvita, mina olen Aleksander II sohilaps, kes toodi Alatskivile kasvama, et vaenlased keiserlikku verd hävitada ei saaks. Kuna mina olen Aleksander II poeg, siis on mind juba ammu kutsutud Poole kuningatroonile. Kõik on selleks korraldatud, et mind saabudes pidulikult vastu võetaks. Olen seni oma lahkumisega oodanud, kuid nüüd ei ole enam mul midagi teha. Ma olen juba kirja teel teada andnud, et nende kutsutud kuningas saabub peatselt. Kogu Poola ootab mind, Igas raudteejaamas on orkester vastas ja pillid mürtsuvad. Seni pole olnud mul raha rongipileti ostmiseks, kuid see ei saa enam olla takistuseks kutsumuse ees, mis minule pandud on. Te võite olla õnnelikud, et Poola kuningas siin Laiuse kirikumõisas elas ja ühel päeval raiute te selle siin veel kivisse. (astub uksest välja)

Kõpp: Ma pean kirja kiirelt lõpetama.

II VAATUS

Pilt: Eided köögis. Tagasitulek

Teenija, Mall ja Kai seisavad laua taga. Laual lebab Liivi kohver.

Mall: See ongi?

Teenija: Seesama.

Kai: Kuidagi väike

Teenija: No selline ta on. Rohkem seal midagi ei olnud.

Mall: Imelik asi ikka. Tormata minema sealt, kus sind on hoitud ja isegi nagu austatud.  Tormata minema ja jätta omad asjad niimoodi maha. Kaua ta juba kadunud on?

Teenija: Kuus nädalat saab sellest päevast, kui tas siit paljajalu minema tormas.

 Kai: On see vähemalt raske?

Teenija: Raske oli ta küll. Ma arvan, et umbes sama raske kui kaks ämbrit vett.

Mall: Ta oli ikkagi kuulus mees.

Kai: Kitzberg saatis raha ka kogu aeg.

Mall: Paljukest ta seda raha siis kulutas. Süüa sai ta köögist niisama.

Teenija: Ega ta tühi suurt söönudki. Vahel võileib. Vahel mõni kartul. Teinekord ei söönud päevade kaupa.

Mall: Kas kohvrisse juba vaatasid ka?

Teenija: Ei mina julgenud vaadata. Pastori härra ütles ka, et paneks härra Liivi asjad kenasti hoiule, et küll tema ühel päeval tagasi tuleb ja siis on hea, kui tema asjad on kõik olemas.

Kai: Mis sa arvad, et mis seal kohvris võiks olla?

Teenija: Ma ei oska midagi arvata. Mis sellel inimesel ikka kohvris on. Üks särk, püksid, kuub … Ega ta kohvris tuult kanna, midagi seal ikka on.

Kai: Kindlasti mõni raamat, ta oli ju kirjanik.

Mall: Sa ütlesid, et kohver oli raske. Äkki on seal kuld … või raha. Pole ju võimalik, et inimene töötab kogu elu ja midagi endale ei kogu. Seal võib olla isegi mitusada rubla.

Teenija: Hullu juttu ajad. Kus selline raha sellel sandil?

Mall. Ega me teisiti teada ei saa, kui tuleb sisse vaadata.

Teenija. See pole küll võimalik. Selleks pole mulle luba antud.

Mall: Vaatame ainult. Natukene serva vahelt. Kui on raha võib see hallitama minna ja mida sa siis selle rahaga teed.

Kai: Ma arvan ka, et kindlam on järgi vaadata. Seal võib olla ka toiduaineid ja mida sa siis teed, kui need hakkavad mäda välja ajama.

Mall: Just.

( Teenija nuusutab kohvrit)

Mall: Mida sa tühjast nuusid?

Teenija: Kui oleks tühi siis ei nuusiks. Nuusin, kas on juba mädahaisu tunda.

(Nuusutavad kõik)

Kai: Noh, kuidas tundub?

Teenija: Tolmand lõhn. Ju siis on riided. Need koguvad tolmu.

Kai: Mädahaisu tõesti ei ole. Kummaline. Tahaks ikkagi kangesti näha, mis varandust see kott peidab.

Mall: Kes ei tahaks?

Kai: Ei jää muud üle, kui tuleb lahti teha. Mul uudishimust nii moodi pöörab sees. See oleks patt jätta see võimalus kasutamata. Mis sellest halba on või kellele see halba teeks. Vaatama sisse ja saame rahus edasi elada, muidu jääb elu lõpuni vaevama.

Mall: Kui veel küla vahel räägid, et kohver oli laua peal ja sisse ei vaadanud, siis ei julge inimestele otsagi vaadata.

Kai: Kuidas sa üldse siis edasi elad?

Mall, Kai: Ohh

Teenija: Teist ei saa ka muidu lahti.

(Lähenevad kohvrile. Uks avaneb ja seal seisab Liiv. Liiv läheb laua juurde ja võtab oma kohvri. Lahkub)

Mall: Mis see nüüd siis oli?

Teenija: Liiv tuli tagasi ja …

Kai: .. ja võttis kohvri kaasa.

Mall: Me ei jõudnudki näha. Kõik ootavad kõrtsi juures …

Kai: Vähemalt saame teada anda, et Liiv on tagasi.

Mall: Tal olid saapad jalas.

Kai: Pintsak oli ka puhas.

Teenija: Ma lähen panen tema kambri korda.

Pilt. Postiljon

Liiv istub oma toas ja üritab kirjutada. Õhk on suitsust paks. Siseneb Postiljon.

Postiljon: Kas võib korraks tülitada? (Liiv vaikib) Ma ainult hetkeks soovisin paar sõna kõnelda. Teie kirjutate hirmus palju kirju. See kõik on kole kallis. Kas teil selle jaoks ikka raha on?

Liiv: Mul on raha nii palju , et võin endale kirjatuvi osta, et see mu kirjad kohale viiks. Aga ma töötan praegu ja kui sobib , siis jätkaksime meie vestulust hiljem.

Postiljon: Ja muidugi. Hakkan sättima. Ega postituviga ei saa igale poole kirjutada. Nemad lähevad sinna, kuhu neid on õpetatud lendama. Tuvile ei saa öelda, et lenda sinna või tänna. Postiteenust kasutades on ikkagi kindlam. Seal pole kartust , et kirjad lähevad kaduma või saavad muul moel kahju kannatada.

 Liiv: Olete ikka kindel? Ma ei taha olla ebaviisakas, kuid hetkel kirjutan …

Postiljon: Oo, muidugi. (pöördub uksel tagasi) Tahtsin paluda, et kas teie minu kirja pandud salme võtaksite arvustada. Mul on üks daam südamesse kinni jäänud ja kangesti tahaks talle mind tabanud tunnetest teada anda. Samas ei tahaks, et see liialt pealetükkiv või liialt peenutsev või liialt paljastav oleks. Mul on need kirjaread kaasa ka võetud. Kuulake „Üksik süda tuksub põues, kuigi ilm on ilus õues, nagu sulus siga ma, tahaks välja joosta ma. Otsiks kus on minu kallim. Kutsuks temagi sea talli, kahekesi koos me kaks, sulus rõõmsalt röhitseks.“ Kuidas tundub? Olge aus. Mida te arvate, kas neiu saab minu tunnetest aimu. Või peaks rohkem lillesid sisse panema?

Liiv: Ma kirjutan praegu, kas te ei näe. Ma tahaksin rahu.

Postiljon: Muidugi. Te tunnete naiste hingeelu rohkem. Ma mõtlesin, et neiut seaga võrrelda on ju imelik, aga samas on sead nende kõige suurem varandus, nagu minu kõige suurem varandus on see kaunis daam. Ega siga pole üldse paha loom. Kas teie olete seale pool tundi järjest silma vaadanud? Milline tarkus seal on. Siga istus rehekambris ja vaatas tuld. Nagu vaataks oma tulevikku. Nii sügav silma vaade on tal.

Liiv: Mul on tõesti raske hetkel teie soovidest aru saada. Ma kirjutan ja mulle meeliks, kui mind rahule jäetaks.

Postiljon: Muidugi. Ikka jah. Mida ma siis teen? Kas kirjutan ümber ja poetan tema ukse taha, kui ma juba siin olen. Mida ma teie eest varjan, teie näete mind läbi. See pastori-majapidajanna on mulle juba ammu silma ja südame jäänud. Mina ei oska neid asju öelda või teha.

Liiv: (karjub) Palun lahkuge kohe. Ma ei jaksa enam

(Uks avaneb ja Siseneb Teenijanna)

Teenija: Mis siin toimub? Mida on sul kirjaniku härra juurest otsida. Kas sa saad siit välja? Mis see sul näpus on.

Postiljon: Ma arm. See on sulle

Teenija: Anna kohe kirjaniku-härrale tema salmid tagasi. Kirjad ootavad sind kapi peal. Siia tuppa ei ole sinul asja. Mis arm. Jäta see rumal jutt. Ah, mis siin kirjas on? 

Liiv. Välja

  

Pilt: Parun ja Alatskivi mehe kiri

Parun: Räägi, mis sa räägid, aga ühes olen mina kindel. Talupojal on tema maja, tema loomad ja lapsed, no kõik need kes seal veel on. See on tema kindel koht, kust tema välja saada ei taha. Milleks tõtata linnadesse, koolidesse ja veel jumal teab kuhu need teie rahvuslased rahvast kutsuvad. Maarahval pole vaja haridust. Piisab sellest, kui ta Piiblit oskab lugeda ja sellest rohkem kui küll.

Kõpp: Inimese soovid peavad olema ikka suuremad, kui ainult olemasolevaga leppimine. Selleks ju inimene undki näeb, et tõuta kõrgemale argihallusest.

Parun: Kui kõik muudkui tõusma hakkavad, kes siis tööd teeb. Ega und nähes kõht täis ei saa. Töö on inimese pärisosa. Ma võin ju nõus olla, et kui kõik tööd tehtud , siis on inimesel voli pillimängu saatel tantsida. Aga tantsi enne tööd või tants pärast tööd, aga mitte töö asemel.

Kõpp: Aga mida arvab mõisnikuhärra uuest mõtlemisest ja töö parandamisest. Õppinud inimene võib teha sama tööd palju kiiremini ja jõuda selle ajaga rohkem. Kas see siis mitte ei kasulik mõisa-härrale, kui tööd rutem tehtud saavad?

Parun: Piisab, kui mina haritud olen. Küll mina tean öelda, mida ja millal teha tuleb. No ei meeldi mulle mitte üks iva, et kõik see maarahvas linna voorib. Niigi töökäsi vähe ja järjest vähemaks neid jääb. Ma ütlesin kubermanguvalitsuses – toome Venemaalt töökäsi. Seal rahvast murdu, istuvad muidu ahju otsas ja imevad näppu, tulgu tehku tööd. Aga kus selle peale tõsteti kisa. Kuhu me niimoodi jõuame, kui kõik pliiats käes kontoorades istuvad. Tööd ei teha enam keegi teha.

Kõpp: Eks tuleb siis mõisa-härral endal ader pihku haarata.

Parun: … õpetaja teeb vist nalja. Aga teil pidavat siin üks priileivasööja olema. Küla on nii juttu täis, et pressib mõisaustest ka sisse. Kas tal poleks tahtmist tööle tulla? Ega palju pole vaja teha. Hommikul kuuest põllule ja õhtul kaheksast koju. Lühikesed päevad. Mehi oleks hädasti vaja.

Kõpp: Härra Liiv, kes meie kostil on, on kirjanik. Näete siin on üks tema raamat, mis hiljuti trükist ilmus. Pealegi on härra Liiv hetkel tõbine ja seepärast  ma arvan, et ta teid kuidagi teie põllutöödel aidata ei saa.

Parun: Need on ju salmid. Salme oskab meist igaüks teha, aga mis tööd te teha oskab.

Kõpp: Kas mõisa-härra tõesti saaks salmi kirjutamisega hakkama? Kuulaks kohe huviga

Parun:  Mis see ära ei ole. Istun toolil , tuju hea, väljas paistab päike, talunik mul heinu veab, koorem liiga väike. No, ma võin veel põrutada, kui sellest väheks jäi.

Kõpp: Tõepoolest tundub teil selle peale andi olevat.

Parun: Kirjatükk peab olema selge ja konkreetne. Loed läbi, asi selge ja lähed tööle. Niisama pole mõtet sulge kulutada. No , mis see siin raamatus siis on – kas kuldkollane, pedak heleroheline. Kurat, seda teab igaüks niigi. Seda pole vaja kirjutada, mine õue ja näed isegi. Ma räägin inimesed on liiga vähe õues, istuvad ainult oma kontoorades. Tööd on vaja teha.  Seoses sellega meenus, et mul oli õpetaja juurde asja ka.

Parun: Mul on väike võlg ka veel maksta, sest ega minul võlgu ei meeldi jääda. Ma annaks kiriku-õpetajale ilusa jutu eest kohe terve rubla? … või kaks rubla? … ma arvasin kohe, et viis rubla on meie kiriku jaoks sobiv summa. … Kõmme rubla on juba röövimine, jääb seitse. (loeb raha lauale, samal ajal astub sisse Liiv) No nii, nüüd oleme teiega tasa. Igaühele oma ja kõik on õnnelikud.

Kõpp: Saage tuttavaks – kirjanik Liiv.

Parun: oo sõnaseadja. Võiks öelda, et isegi ametivend (naerab suure suuga). Meil on hea meel teid siin kandis siis näha. Kas teie poole võib pöörduda, kui mõnd väiksemat kirjatööd on vaja teha?

Liiv: Meelsasti aitan jõudu mööda.

Parun: Ega päev meie järgi oota, asutan ennast minekule. Sulg ja ader – see on eesti rahva jõud. Need peavad ikka käsikäes käima ja ei saa ühte teisest paremaks pidada. Kohtumiseni! Härra Liiv, oli väga meeldiv.

Kõpp: Tänud ja kohtumiseni

(Parun lahkub)

Kõpp: Kuidas täna meeleolu on härra Liiv?

Liiv: Mis raha see on?

Kõpp: See on mõisniku annetus kirikule. Tal on ikka hea meel, kui jumal tema põldusid ilusa ilmaga õnnistab. Mõisnik on kummaline mees ja ei söenda raha kiriku korjanduskarpi panna. Käib alati ise kohal, et saaja ikka teaks, kui palju ta seekord annab.

Liiv: See pole tõsi. Ma tean küll, et teile 5 rubla kuus makstakse, et mind sind tasuta pruugikostil hoitakse. Nii palju teil seda kristlikku meelt ongi. 5 rubla kuus. Siis pööritate aga silmi minu ees, nagu ma ei teaks.

Kõpp: austatud härra Liiv, see pole sugugi tõsi. Kes teile selle hullu mõtte on pähe pannud? Meie oleme teid siin vastu võtnud parimate soovidega pakkuda teile üht püsivat paika siin ilmatuulte käes.

Liiv: See jutt, mida te räägite on ilus küll, kuid see hoidke endale. Ma tean küll., et te olite mind nõus vastu võtma vaid siis, kui vald 5 rubla kuus teile maksab.

Kõpp: austatud härra Liiv. Ma ei tea, kust te sellist asja võtate, aga teie vihahoog on aluseta.

Liiv: Või kust ma seda võtan? Minul on selleks olemas kindlad tõendid. Minu sugulane Alatskivilt kirjutas mulle, et teie 5 rubla kuus saate minul kostil hoidmise eest. Ta pani ette, et minul oleks kindlasti parem olla oma sugulaste juures, kellele 5 rubla kuus majapidamises suureks abiks oleks. Ma ei ole talle veel vastanud, kuid näen, et tema jutus tõde sees on.

Kõpp: Härra Liiv. Mina teid kinni hoida ei saa, kuid kardan, et teie sugulane peab kangesti pettuma, kui tema viit rubla kuus ei saa. Meie oleme teile peavarju pakkunud kristlikust südame headusest ja mingit raha selle eest pole vastu võtnud. Tõtt öelda pole seda meile ka pakutud ja kui olekski pakutud, siis meie sellest kindlasti keeldunud oleksime. Kardan, et teie sugulane peab pettuma, kui raha saamata jääb.

Pilt: Unenägu

(Liiv oma toas. Tuba katab paks suitsupilv)

Liiv: Kui mina olin veel väikene mees

Üks helin mul helises rinna sees

Ja kui mina sirgusin suuremaks

Läks helingi rinna sees kangemaks

Nüüd on see helin pea matnud mind

Ta alla rusuks on raugenud rind

See helin mu elu ja minu hing

Tal kitsaks on jäänud maapealne ring

(Liiv kuulatab. Jookseb akna juurde. Ilmuvad sandarmid. Unenäoline stseen varjudega.)

Pilt:

Mall: Kirjuta siis juba ometi. Mida sa vahid sellest paberist. Kas loodad, et read sinna iseenesest tekivad? Ei teki. Selleks peab ikka midagi ette võtma.

Kai: Ei tea küll mida?

Mall. Mul on hea idee. Äkki võtaks sule, kastaks tindi sisse ja kirjutaks.

Postiljon: Kui te kõik nii targad olete. Äkki siis kirjutate ise.

Kai: Oled mees või ei ole mees. (Teenijale) On ta mees või?

Teenija: Mis sa minu otsa vahid? Ega mina ei tea, kas tema mees on.

Kai: No näed. Isegi Juula ei tea. Eks seda on siis tõesti kole raske kindlaks teha.

Postiljon: Seda ei ole nii lihtne alustada, nagu teile tundub. See on ikkagi hingeline ja isiklik teema. Sõnad võivad palju rõõmu tuua, kuid sõnad võivad ka palju haiget teha. Nendega peab olema ettevaatlik. Ei saa ju prauhti välja öelda, et „ma armastan sind“. Seda peab ikka vaikselt mõista andma.

Mall: Eesti mees on teada - abielludes, et ütleb, et armastab ja  siis kui olukord peaks muutuma, annab sellest teada.

Kai: Ega sa praegu armastust ei avalda. Sul on vaja midagi palju olulisemat kirja panna.

Mall: Hakka pihta. Austatud õpetaja -härra …

Kai: Kirjuta ikka. Hea härra Kõpp.

Teenija. Või peaks üldse äkki prouale kirjutama. Tema on neis asjus mõistvam ja oskab ka härrale asja ilust ära rääkida.

Postiljon: See ei sobi. Siis jääb härrale mulje, et me tema arvamusest ei hooli ja tahame temast mööda minna.

Mall: Alusta siis ometi. Hea härra Kõpp.

(Postiljon kirjutab)

Kai: See on päris hea.

Mall: Ilus ka. Kas on õigesti ka?

Teenija: On küll. Aga edasi?

Kai: Kirjuta, et nii ei lähe enam mitte.

Mall: See ei sobi. Kirjuta, et Laiuse rahvas on väga murelik.

Kai: Just. Laiuse. Siis jääb arvamine, et meie siin kolmekesi, vaid ikka rohkem murelikke inimesi. Et terve küla kohe.

Mall: Kirjuta. Laiuse rahvas koos laste ja koduloomadega.

Teenija: Jumal hoia. Mida need koduloomad siia puutuvad?

Mall: Aga miks ei puutu. Ka nemad on väga häiritud ja ei oska olla, kui hull vastu tuleb.

Postiljon: Ma siis kirjutan, et Laiuse koerad on häiritud, kui hull vastu tuleb. Hauguvad, mis hirmus ja see haukumine segab kodurahu. Kas me võiksime paluda, et härra Liiv kõnniks ainult metsas.

Kai: Õige, nii kirjutagi. Siis on mulje, et meile küll sobib, aga koerad on ärevil.

Teenija: Ära nüüd niimoodi küll kirjuta. Kirjuta, et emad on mures oma laste pärast.

Kai: Seda küll ei saa kirjutada, sest lapsed ajavad teda taga ja ei karda sugugi. Pigem pelgab Liiv neid.

Postiljon: Kas te saaksite ükshaaval rääkida, et mida ma siis kirjutan.

Mall: Oled siis mees või ei ole. Mõtle oma peaga. Võta sulg ja pane keerutamata kirja, mida me sulle rääkisime.

(Postiljon kirjutab. Siseneb Marie ja märkab laua ümber kogunenuid)

Marie: Kaunist päeva kõigile. Õues on imeline ilm ja teie istute köögis. Pole siis midagi koduses majapidamises teha või? Tahtsin teada anda, et härra läheb täna hobusega Jõgevale ja hea meelega võtaks veidi söögipoolist kaasa juhuks, kui nälg peaks näpistama. Härra Postiülem, rõõm teid ka siin näha. Vaatan, et tunnete ennast austatud daamide seltskonnas kaunis mugavalt. Kirjutate midagi? Mis siin õigupoolest toimub? (vastust ei saa) Näidake kiri siia. (loeb) „Austatud härra Kõpp. Laiuse perenaised ja peremehed koos laste ja koertega on väga häiritud…“ Millest siis teie häiritud olete? See ei tule siit välja ja kui me siin juba kõik kenasti koos oleme, siis äkki räägite ära.

Postiljon: See ei olnud sugugi minu plaan. Mind paluti ainult appi.

Mall: Ohhoo. Kes istub laua taga sulg käes? Ise tulid jutuga, et nii see enam jätkuda ei või.

Teenija: See pole õige. Teie tulite jutuga. Postiljon sattus parasjagu siin istuma ja siis arvasite, et oleks tore, kui Postiülem midagi paberile paneb.

Marie: See ei vii meid sugugi lähemale sellele, et mis teid ja teie koeri nii väga häirib.

Postiljon: Asi on nõnda, et kogu küla on juba mõnda aega rahulolematust täis. Meil kõigil on hea meel, et härra Liiv siin elab, kuid tema pobiseb omaette ja käitub kummaliselt.

Mall: Just. Mina kõnnin rahulikult mööda teed, kui korraga kargab tema nurga tagant välja karjub, et teda jälitatakse, teeb mulle nägusid ja tormab edasi. Mul kukkus piimapütt maha ja kõik ilus koor mööda külateed laiali.

Kai: Tuli mulle vastu. Nägu tahmane. Juuksed sakris. Hõlmad laiali ja muudkui pobiseb.

Postiljon: Tuli postikontorisse. Käed kirju täis, mida ta pidavat saatma Tartu politseiülemale, Haagi vahekohtule, Poola valitsusele ja ei tea kellele veel. Räägib, et tema kirjade eest ei maksa, sest tema on Poola kuningas ja Poola riik maksab kõik tema eest . Nii ei saa, kui tahad kirju saata, siis pead ka maksma.

Teenija: Üks päev tuli mulle köögis vastu. Ütles, et ma näen sama hea välja kui tema ema Lydia Koidula. Tema ema Lydia Koidula. Tema ema ei ole ju Lydia Koidula.

Mall: See ei saa nii enam edasi kesta. Külatänavale ei julge enam minna. Kogu aeg luura nurga taga, et kus see hull jälle on.

Marie: Liiv on haige. Seda tuleb mõista ja teda tema haiguses aidata. Ma möönan, et see pole lihtne. Iga tundmatu inimene võib tekitada hirmu.

Mall: Just. Mul läks mitu aastat aega, enne kui ma oma vanameest mõistma hakkasin. Nüüd siis pean taas harjuma uute inimestega. See ei lähe kohe mitte.

Kai: Meile meeldib, kui kõik on nii, nagu kogu aeg on olnud. Mul kihvatas isegi kui naaber uut lauta hakkas ehitama. Peab ta seda siis tegema. Mis sellel vanal viga oli.

Kai: Või kui Külaotsa Karlal suri naine ära ja ta tõi Rakkest uue. Kunagi ei tea, mida see inimene sinust arvab.

Teenija: Inimesed vaatavad mindki küla vahel juba imelikult, nagu Liivi haigus võiks olla nakkav.       

Postiljon: Teadmatuse ees on suur hirm. Hea on tead, et seda vihkan ja seda armastan ja sellest ei arva midagi. Liivi puhul pole aga miski kindel.

Marie: Johan. Johan, kas sa saad korra siia tulla?

(Siseneb Kõpp)

Marie: Laiuse külarahvas on väga häiritud Liivi käitumisest ja paluvad teda kinni hoida, et tema oma kohal olemisega küla rahvast ja nagu ma aru saan ka küla koeri ei häiriks.

Kõpp: Oh, püha lihtsameelsust …

Pilt: Liiv

Liiv: Tulin linnast. Lumesadu.

    Tööd ei leidnud kusagilt. --

    Lumesadu. Jalad väsind.

    Läbi, läbi näljane.

   

    Kuskil teed, ei tulekiiri,

    aeg ju hiline.

    Ennäe! tulukene siiski

    vilgub viimati.

   

    Koputan ja astun sisse --

    lahkelt lahti tehakse.

    Tüdruk võtab ahjust leiba,

    sooja leiba -- mõtelge!

   

    Soe saun ja lõhn nii armas. --

    Tühi kõht. -- «Kas soovite,

    külamees, vast sooja leiba?»

    Murdis tüki minule.

   

    Suure tüki sooja leiba!

    Oh küll maitses magus see!

    Soe leib ja soe süda,

    perenaine tasane.

   

    «Kust sa tulid, kuhu lähed?

    Kas sul naine, võõras mees?»

    Sealt ma tulen, sinna lähen,

    olen vaene reisimees.

   

    «Mitu venda sul või õde?

    Isa, ema elavad?»

    Mina üksi! Kibe tõde,

    kõik nad ära surivad.

   

    «Tibi-tibi, tibi-tibi --

    suurem neist on kukeke.

    Mul on neli kanapoega,

    jutt neid ajas ülesse...»

(Liiv loobib oma luuletused laiali, võtab kohvri, lahkub läbi saali, Näitlejaid tulevad lavale ja korjavad pabereid ja loevad tema luuletusi või katkeid neist)