DEBATI PIDAMISEST

Külastasin loengut, kus lektor muude mõtete seas ütles, et debatt ei ole võitlus oma tõdede eest vaid ühiselt parima lahenduse leidmine. Ma sain korraga valgustatud. Lihtne lause avas minus uue vaatenurga, kuid samas tekkis küsimus – kuidas nimetada siis seda protsessi, mis toimub meie ühiskonnas, perekonnas ja ka meis enestes.

Jäin mõtlema debatile laiemalt. Debatt ei ole vaid poliitikute punnpõskne vahutamine tele-ekraanil või raadioeetris. Me peame debatti iga päev – kodus, tööl, tänaval, isegi iseeneses.

Muidugi on meil kõigil omad tõed ja nägemused, kuidas peaks asju korraldama või muresid lahendama. Arusaadavalt erinevad seisukohad põrkuvad. Ma ei tea, kust on tulnud arvamine, et enese seisukohtade kohendamine laiema kandepinna nimel, on inimesele nõrkuse tunnuseks. Poliitikutele heidetakse seda tihti ette, et nad taganesid oma sõnadest. Minu meelest on see pigem tugevuseks, kui inimene suudab enese seisukohti üldise kokkulepe nimele kohandada. Traadikimp on palju tugevam, kui iga üksik traat seal sees.

Meie tänaste poliitikute debatikultuur on väga madal. Kunagi vaatasin minagi teleekraanilt erinevaid debatisaateid, kuid juba ammu ei ole mõtet seda enam teha. Mul on isegi teleka ees istudes tunne, et nägu on oponendi pritsivast tatist märg. Aga alghariduse puudumist ongi raske varjata, sest sisemine tühjus paneb hääle kõmisema ja argumentide puudumisel antakse voli kätele. Haritud ja kogemustega inimesed, kelle sõnadel võiks olla ühiskonnas kaalu, ei taha end kulutada närvesöövates aruteludes ja nii saab matslikus lumepallina veeredes vaid hoogu juurde. Määravaks ei saa ühiskondlik heaolu, vaid isiklikud hüved ja soovid, mille olulisust saab mõõta vaid kisaga.

Kõige enam pidi närvitsejat solvama, kui vastaspool jääb rahulikuna enesekindlaks. Tark inimene hoiab suu kinni teades, et tema arvamus ei ole alati ainuõige ja on olemas veel teisigi seiskukohti. Rumal karjub kõvasti mõistmata teisi ja pidades vaid iseennast ainuõigeks. See rumaluse lumepall tuleks pidama saada.

Enne laiemasse debatti asumist peaks iga inimene pidama debatti endas. Samal koolitusel, mida algul mainisin, kirjeldas lektor küsimuste püstitamise tähtsust. Küsides õigeid küsimusi vastavad küsimused ise ja vastust pole tihti vajagi. Inimesed peaksid palju rohkem võtma aega mõtlemisele ja mõtestamisele. Meil tormatakse kohe tegutsema ja nii võib juhtuda, et jäetakse paljud olulised detailid tähelepanuta.

Meenub Aleksander Suumani luuletus “Üks , kes tõstis kaste küsis/Kuhu trügid?/ Kas sa ei näe – / Siin käib töö?/ Küsisin talt sedasama./ Ta pani kasti maha. Hingeldas./ Jalutasin pingsalt edasi.” Mõtlemine pole laiskus. Mõtlemine on väga raske ja isegi kurnav. Kurnavam, kui mistahes füüsiline tegevus, sest mõtlemisega ei kaasne tihtipeale käega katsutavat ja silmaga nähtavat tulemust. Rahulolu tehtust aga toidab keha adranaliigia, mis peletab väsimuse. Seepärast tõstame debatti pidades häält, sest siis on tunne, et me teeme midagi. Kuigi eesmärgiks on hoopis ühistele probleemidele lahenduste leidmine. Seega enne asumist poliitilise debati kallale tuleb inimesel pidada debatt enese sees.

Ma olen korra osalenud karjumise võistlustel, kus võitja selgus karjumise detsipillide järgi. Jäin teiseks. Kas see annab mulle hea eelise poliitikasse minemiseks. Sõnumit pole, kuid kisa on kõva.

Laua taga istuvaid ja mõtlevaid inimesi on igav vaadata. Andrei Zevakin ei tee sotsiaalmeedias muud , kuid vaatab teiste videosid ja reageerib neile, annab mõtlemisele emotsiooni. Ja see video video vaatamisest on ülipopulaarne. Mõtlemine pole glamuurne ja ei too inimesele jälgijaid juurde. Küll aga itsitamine, rühitsemine ja ropendamine. Mõtlev inimene on põlatud seal kus võimutseb nürimeelsus. Ühiskonna kangelaseks pole mitte inimene ise oma murede ja rõõmudega, vaid meedias loodud kuvand ühiskonnale sobivast inimesest.

Minu jaoks on A.H.Tammsaare “Tõde ja õigus” satiiriline teos, mis naeruvääristab eestlase nüridust, kes vaid füüsilises töös näeb ja leiab oma õnne. Nõukogude ajal tehti füüsilisest tööst kultus, kus paremaid premeeriti töökangelaste aunimedega. Mõtelda polnud vaja, sest seda tegi tööliste eest kompartei juhtkond. Nüüd võivad inimesed vabalt mõelda ja ka öelda. Kuid öelda tuleb siis, kui sul on midagi öelda. Sisemine tühjus paneb hääle kõmisema.

Debatt ei ole võitlus oma tõdede eest vaid ühiselt parima lahenduse leidmine. Aeg oleks pidada päriselt debatti, et leida ühiselt parimad lahendused. Põhjust ju oleks. Lõpetuseks veel üks Aleksander Suumani luuletus: “Joonistasin metsa/ Ja metsa kohale päikese/ Inimesed ütlesid,/ See on hommik./ Keegi ei öelnud : õhtu.”

Lootus, et kõik läheb paremaks, on inimesele omane. Peab minema.

Maroko kuurort Agadir

 Nullus enim locu sine genio est. Servius (tõlk – Igal paigal on oma vaim. Servius)

4.novembril startis Riiast esimene Riia-Agadir (Maroko) regulaarlennuliin. Kell 8 hommikul hakkasid sellel puhul terminalis trummid põrisema ja reisijatele pakuti torti. Agadiris maandudes võeti lennuk traditsiooniliselt vastu veeväravatega, mille tarvis olid kohale tulnud suured tuletõrjeautod. Sellist vastuvõttu ei olnud mina veel varem kogenud. Lennukist väljudes mürtsus orkester ja taas pakkuid rahvariietes härrasmehed juua ja süüa. Harju või VIPiks olemisega ära.

Maroko asub Aafrika loodenurgas olles üle Gibraltari väina Hispaaniast peaaegu palja silmaga näha. Agadir on Maroko tuntuim kuurortlinn otse Altlandi ookeani kaldal riigi lõuna otsas. Hetkel elab linnas u 200 000 inimest. Kes neid päris täpselt teab? Pooled elanikest on berberid, pooled araablased. Nii kõneldakse riigis ja ka Agadiris peamiselt berberi ja araabia keelt, endiste aegade jäljena ka prantsuse keelt.

Turism on linna jaoks oluline majandusharu ja 8 km pikkune puhta liivaga rannaäär on täis kümneid hotelle. Ranna äärel kulgeb kaunis promenaad, kus kohvikuid on siiski vaid mõned üksikud. See on veidi harjumatu, aga kuna kohalik elanikkond alkoholi ei tarbi ja hinnadki kohvikutes on neile üle jõu, siis on ka arusaadav, miks kohvikuid nii vähe on. Vahepõikena olgu mainitud, et keskmine palk Agadiris on u 300 eur. Toidu ja muud hinnad on aga võrreldavad meie hindadega. Ausalt öeldes, et saanudki päris täpselt aru, kuidas nad seal ära elavad.

Kõik kohalikud, kellega kokku puutusin, olgu siis hotellis, kohvikus või mujal, olid äärmiselt sõbralikud. Egiptuses nähtud kauplejate pealetükkivust seal ei kohanud. Söögid olid kõikjal väga head ja pettumust ei pidanud ma kordagi kogema. Lisaks armastavad kohalikud teenindajad nalja ja väikseid vimkasid visata. Ühes kohvikus soovis Triinu kasutada WC-d. Kelner vaatas talle kurva näoga otsa ja ulatas siis väikse ämbri ja paberi sõnades, et neil käiakse üle tee jäätiseputka taga. Triinu jäi teda suurte silmadega vaatama. Mees hakkas aga naerma ja juhatas ta tualetti. Meil ja neil kindlasti ka oli terveks päevaks hea tuju. Samas uurisin, et miks kallavad marokolased tassi teed kannu kõrgel õhus hoides. Mulle selgitati, et nõnda tulevad tee sisse väiksed mullid, mis toovad maitse paremini välja.

Suur osa puhkusest möödus rannas. Vesi on Agadiris aastaringselt soe ja kõrged lained veerevad rannale. Lustimist lainetes oli palju. Kohalikel oli kombeks õhtuti ja nädalavahetusel tulla oma toolide, laua, pillide, söökide, jookide, pliitide, pallide, sirmide jne randa ja lüüa üles perekondlik laager. Samuti tehti rannas päris palju sporti. Rannal kogunesid jalgpalli mängima mehed poisikestest vanameesteni, naised liigutasid enda samal ajal rannatrenazööridel, nende vahel võis näha ka jooksjaid.

Üleliia palju Agadiris just vaatamisväärsusi ei ole, kuid midagi ikka. Enim jäi meelde Crocopark, kus elas vist oma paarsada krokodilli. Lisaks oli pargis eraldi aed iguaanidele, varaanidele ja kilpkonnadele, kes vabalt külastajate vahel uhkes kaktuseaias liikusid.

Agadiris toimus 1960 aastal maavärin, mis hävitas 70% linnast ja milles hukkus u 15000 inimest. Seepärast puudub seal vanalinn oma algsel kujul. Huviliste jaoks on ehitatud üks osa endisaegsest vanalinnast ehk La Medina Itaalia arhitekt Coco Polizzi poolt 1992.a uuesti samasugusena üles. Kollaste liivakivist majade vahel kulgevad täpselt sellised kitsad tänavad, nagu kõik olema idamaistes muinasjutufilmides näinud. Jalutuskäik selles muuseum-linnas viib mõtted uitama ammustele aegadele. Samuti pakkuvad linnas vaheldust imekaunid pargid. Need roheluse oaasid on vahelduseks kõrbesse rajatud linnale. Olhao pargi veerel asuvad muuseumid – berberi muuseum, mis on kahjuks kinni, ja kunstimuuseum, mis annab kohalikust kaasaegsest ja ka traditsioonilisest maalikunstist väga hea ülevaate.

Agadiri rahvas on uhke argaaniaõli üle, mida toodetakse vaid seal piirkonnas kasvavatest viljadest. Argaaniapuu võib elada kuni 250 aastaseks. Kuulsad on pildid kitsedest, kes puu otsas osavalt turnides lehti söövad. Need on pärit just Agadiri ümbrusest, kus kohalikel kitsedel pole kuivaperioodil tihti peale pikkade teravate okastega argaaniapuu lehtede midagi süüa. Pähklite kogumine ja koorimine toimub kõik käsitsi. Endistel aegadel pressiti ka õli käisitsi, aga tänapäeval käib see töö juba masinatega. Satume argaania-festivalile. Õieti polegi see festival, vaid üks tubane tutvustus argaaniaõli tootmisest ja väärtustest. Saame teada, et õige õli nahale määrides ei haise ja imbub kiirelt sisse. Õlil on tõesti palju väärtuslikke omadusi ja nii tõesti leidub turul hulga koopiad. Seega argaaniaõli tuleks kasutada, kuid kasu on vaid originaalist.

Agadiri taga kõrgub Atlase mäeahelik. Rendime auto ja sõidame linnast välja tutvuma kohaliku looduse ja inimestega. Mägede vahele peitunud Paradise Valley üllatab oma rohelusega keset tolmkuiva ümbrust. Väike jalgsimatk viib orgu, mille põhjas voolab väike jõgi. Külastajate on võimalus ennast jahutada külma joogiga istudes jõkke pandud toolidel samal ajal kalad kandu näksimas. Omapärane tunne ja kogemus.

Edasi sõidame Taroudant, mis asub Agadirist 80 km kaugusel Õigupoolest on terve linn vaid üks suur turg. Kunagise kindluse müürid seisavad endiselt püsti ja nende vahel käib vilgas kauplemine. Kui oleme veidi jalutanud otsustame auto juurde tagasi pöörata, sest meile tundub, et võime tänavarägastikku ära eksida. Samal hetkel astub meie kõrvale laia naeratusega kohalik ja küsib, kas me juba linnaväljakut nägime. Me ei olnud seda näinud. Ta lubas meid juhatada, kuna ta just sinnpoole läheb. No, miks siis mitte. Hakkasime minema – parem pööre, vasak pööre, jälle vasak, siis parem, parem , ikka vasak või oli enne parem. Katsusin teed meeles pidada, et oskaks tagasi inna. Päikese järgi orienteeruda ei olnud võimalik, sest kõik tänavad on päikese kaitseks kaetud katusega. Olin eksinud ja sõltusin täiesti oma teejuhist. Pidin teda usaldama. Kui olime käinud ka filmi „Ali-Baba” võttekohas ja turul veidi ringi tiirutanud, siis arvasin, et peaksime auto juurde tagasi minema. Teejuht ütles, et pole probleemi. Ta teadis täpselt, kuhu olime auto jätnud. Ta oli meid jälginud juba sellest ajast, kui parkisime ja astus lihtsalt õigel ajal ligi, et siis teejuhatamise eest väike raha teenida. Samas ei oleks me ise osanud seal linnas kõiki kohti üles küll leida. Vahel tuleb inimesi uskuda ja usaldada. Kõik ei olegi pätid.

Kiirustasime järgmisesse linnakesse. Surfilinn Taghazout on maaliline külake ookeani kaldal. Istusime kohvikusse ja aeg seiskus. Kogu linnakest valdas mõnus chill-out meeleolu. Naudi ja oleskle, soovi korral hüppa vette ja unusta argimured. Ometi pidime jõudma Agadiri, sest hakkas juba pimenema. Politseid võis näha maanteede ääres päris tihti. Kiirteede kaks rada olid suunatud kokku üheks ja politsei tegi pistelist kontrolli. Ma olen sõitnud autoga u 25 riigis ja mind pole veel kunagi kinni peetud. Nii nüüd see siis juhtus. Mind nähes küsis ohvitser veatus inglise keeles, et kuhu kiirustame. Mis sa ikka oskad öelda, et õhtu käes ja kõht tühi. Ilmnes, et olin sõitnud 80-e alas 100-ga. „Selle eest on trahvi 300 drahmi (u 30 eur), milles saab maksa kohapeal sularahas”, lõi ohvitser faktid lauda. Minu argumendid näljast ei olnud piisavad. Trahvi vormistamine käis kähku ja tõesti saingi ametliku paberi. Kõige peale kulus max 5 min. Siin on meie politseil palju õppida, kes kõige pealt intervjueerivad, siis paluvad autosse, siis kirjutavad, siis lihtsalt venitavad.

Kokkuvõtteks peab ütlema, et kas soovib külmal ajal sooja otsides Egiptusele vaheldust, siis Maroko on selleks väga hea. Ma isegi julgeks arvata, et oluliselt parem.

Paide Teatri "Konsiilium"

 See oleks isegi lõbus, kui ta poleks nii traagiline.

Minu asemel peaks tegelikult ülevaate Paide Teatri lavastusest „Konsiilium” kirjutama tehisaru. Tal ei ole oleks raske talle antud sisendite toel koostada kriitiline kokkuvõte. Analüüsida iseenese tööd. Kuid siiski järgemööda.

Sisenedes teatrimajja palutakse QR-koodi abil lavastuse kodulehel anda etenduse loomiseks vajalikud sisendid – zanr ja tegevuskoht. Olen krambis, sest pole kunagi pidanud seda trikki ära õppima. Eks kunagi on ikka esimene kord. Saan hakkama. Liikudes saali poole pigistan 5 eurot oma taskus, et kava osta. Kasu sellest pole, sest ka kava ostmine käib QR-koodi abil. Saan sellega ka hakkama. Olengi viidud välja oma tavapärasest keskkonnast. Ma olen läbinud portaali reaalse ja tehisliku maailma vahel. Iseenesest võiks see portaal olla veelgi jõulisem. Tõsta mind tänavalt matrix-likult irreaalsusesse.

Lavastust „Konsiilium” mängitakse Paide Teatrimaja suure saali laval. Selles ei ole midagi erakordset. Eks lavastajad on ikka aeg-ajalt tõstnud publiku koos näitlejatega lavale. Polegi varem märganud, et milline suurepärane black-box on Paide suur lava. Stangede trossid katavad seinu olles kui internetikaablid, mida mööda liigub minu eelnevalt edastatud etenduse loomiseks vajalik info. Mängupind on kaetud kostüümide, rekvisiitide ja muu suvalise kolaga. Hiljem mõistan, miks see nii on, sest iial ei tea, mida tehisaru ette kirjutab. Kuhu viib näitlejaid tänane lugu? Lava teises servas on laua taga kunstilis-tehniline personal – dramaturg, kes sisendab arvutile rahvalt saabuvad sisendid, helikunstnik ja videokunstnik. Viimane võiks ka olemata olla, sest kaablitel jooksev pilt ei ole nagunii mõistetav. Õnneks on kavalehel arvuti loodud digitaalsed maalid vaatamiseks olemas.

Lava ees ja külgedel on suured ekraanid suunaga näitlejate poole. Korraks saabub teadvusse häiriv reaalne maailm. Saal on jahe ja prouad sätivad endale pleede ümber. Keegi haiseb hullult suitsu järgi. Kuid siis ta algab.

Tehisaru on häirivalt agresiivselt tunginud meie ellu. Mulle helistas kord üks vana tuttav ja küsis minu loetud raadioreklaame, kuna nad arendavad tehisaru, kes hakkaks ise raadioreklaame sisse lugema. Isegi see väike lisateenistus tahatakse ära võtta. Muidugi ma ei andnud talle reklaame. Juba kõlavad raadios muusikapalad, mis on sisse lauldud tehisaru poolt. Rääkimata suurtest kontserditest, kus ei ole enam ansambleid, vaid muusik tuleb lavale mälupulk programmiga näpus. Tehisaru maalib pilte just selles stiilis ja sellest kohast, mis sulle meeldib. Tehisaru kirjutab luuletuse või jutukese just sinule vajalikus stiilis. Rääkimata esseedest, kirjanditest või uurimustöödest, mida tehisaru kirjutab. Ja mis siin salata- tehisaru ongi võimekam.

Digitaalne kavaleht on inforohke, kus tuuakse meieni tänane olukord tehisaru arendamisel, mis tundub viivat hukuni, sest mõttevõime kaotanud inimene on määratud hukule. See ongi darwinism või nagu kirjutas Nietzsche, et puult raputatakse mädanenud õunad ja jäävad alles vaid päris viljad. Ometi leiab ka lohutust ajaloost. Kui tulid esimesed fotoaparaadid arvasid kõik , et portreemaal kaob ajaloo prügikasti, kuid ei kadunud ta midagi. Inimliku hoolt või armastust , mis pannakse loomingusse tehisaru ei suuda asendada.

Lavastuse lõpus kõlab oodatud küsimus: „Kas tehisintellekt suudab asendada päris loomingut?” Sellele küsimusele otsitaksegi vastust. Viis näitlejat tulevad lavale ja selgitavad, mis toimuma hakkab. Tänase etenduse teksti loob praegu ja siinsamas publiku antud sisendite toel tehisaru. Näitlejad jälgivad täpselt teksti, kuni iga stseeni lõpus oleva improvisatsioonini. Seejärel vahetatakse zanri, lugu jätkub ja kõik kordub. Näitlejad küsivad publiku käest veel veidi sisendit – oma tegelaskuju nime, ametit, salasoovi ja kiiksu. Seejärel tutvustatakse publikule nende loodud tegelasi ja lugu võib alata.

Näitlejatöödest pole siin suurt midagi rääkida, sest ka näitlejad ise ei tea eelnevalt, keda nad täna õhtul peavad kehastama hakkama. Näitlejad kannavad ette sõna haaval nende tegelasele ette kirjutatud teksti. Tekst on puine ja täis kummalisi võõrsõnamoodustisi. Ka teksti vahel olevad remargid loetakse ette. See annab võimaluse näitlejatele naeruvääristada programmi, mida ka lustiga tehakse. Kui remargis öeldakse, et tegelaskuju pööritab silmi, siis näitleja ülemängitult neid pööritabki. Trupp on ühtne ja teineteist toetav. Lugu viiakse ühiselt edasi ja käigu pealt otsustatakse, kes mängib tehisaru poolt loodud lisategelasi. Nii saabuvad laval kratt, vanapagan ja keegi Sirje. Ka näitlejad on segaduses, et kust tema esitatavasse näidendisse tuli.

Tehisaru Ai on programmeeritud kirjutama filmistsenaariumi. Kaadrid vahetuvad kiiresti ja tegelaste emotsioonid antakse tekstiliselt ette. Esimene pilt on situatsioonikomöödia, teine zombi-maailm, kolmas Andrus Kivirähu fantaasiamaailm. See kõik paistab välja kui üks maleva taidlusülevaatus või kooliteatri lustimine. Vigurdamine, veiderdamine, ülemängimine. Rahvas küll naerab, kuid selles naeruski on midagi võltsi. Kõik see võikski olla lõbus, kui ta ei oleks nii traagiline. Mõtlen juba, et milleks see kõik. Kuid siis jõuab see minuni – see ongi ju võlts. See kõik. See tekst on võlts, mängimine on võlts, kas see teatergi on päris. Ma läbisin portaali. Lavastaja Helen Rekkor ja dramaturg Mart-Matteus Kampus on leidnud suurepärase lahenduse vastamaks küsimusele „Kas tehisintellekt suudab asendada päris loomingut?”. Mu hing on kerge. Lavastuse põhjal võib kindlalt väita, et täna veel tehisaru loomingut ei asenda. Loomingu jaoks on oluline inimlik puudutus või jumalik hingus. Kriipsude ja punktide kogum, mida on üks töötlemisprogramm, ei suuda täna veel panna publikut kaasa elama tegelase hingerännakutele. Tal puudub empaatia.

„Konsiilium” paneb mõtlema tulevikule. Õnneks näitlejat laval ei saa tehisaruga asendada. Muusikas saab, filmis saab aga teatrilaval ei saa. Inimest tehisaru veel ei asenda. Ja kui me ei taha kaduda võltsprobleemidega võltsmaailma, siis peame sellele vastu seisma. „Konsiilium” väärib vaatamist.

Mati Undi elulooraamatust

Mihkel Mutt: „Ainus jääv tõde paistis olevat lühike resümee, mille ta (Unt) tegi oma teekonna lõpupoole: peaasi on mitte igav olla!”

Mutt kirjutas Undist raamatu. Nii võiks vabalt alata mõni lapsik anekdoot. Kuid anekdoodiga on siin vähe ühist. Kuigi nalja saab ka kõvasti. Milles siis asi? Mihkel Mutt kirjutas oma heast sõbrast kirjanik- lavastaja Mati Undist geniaalse elulooraamatu „Liblikas, kes lendas liiga lähedale”. Elulooraamatud võib laias laastus jagada kaheks. Esiteks raamatud, mis on koostatud, kellegi teise poolt ja teiseks raamatud, mille on kirja pannud peategelane ise tuginedes oma mälestustele. Lõpuni usaldusväärsed pole kumbki zanr. Esimene ei pruugi lõpuni tajuda kõiki peategelase eluvalikute põhjuseid ja teisel juhul tahavad kõik ennast ikka ilusamaks, targemaks ja julgemaks kirjutada. Tihtipeale surub peale ka aeg, sest raamat tuleb välja anda, kui inimese elutöö on veel kõigil meeles ja pakub huvi. See on ka üks põhjuseid, miks ei ole Eestis just üleliia palju hästi kirjutatud või koostatud elulugusid. Mihkel Mutt tõstab oma raamatuga aga Eesti elulookirjandus täiesti uutesse kõrgustesse.

Raamat on lugemise, meenutamise ja kaasamõtlemise nauding esimesest leheküljest viimaseni. See raamat ei jutusta ainult Mati Undist vaid ka ajast ja inimestest tema ümber. Mutt püüab mõista ja selgitada ka lugejale, miks käitus Unt teatud hetkedel just nii, nagu ta sellel hetkel käitus. Millised on tagamõtted või kes olid inimesed, kes teda mõjutasid. See on ühe geeniuse analüüs teise geeniuse elust ja peab sündima midagi erilist.

Mati Unts sündis 1.jaanuaril 1944 Linnamäe külas, Voore vallas. 1958.a lõpetas ta Leedimäe (tänane Voore) Põhikooli ja suundus edasi õppima Tartusse. Sellega tema pikemad kokkupuuted Jõgevamaaga lõppesid. Vaatlen veidi lähemalt, kuidas Mutt on näinud Undi lapsepõlve ja suhet vanematega. Kas inimene saab ennast oma lapsepõlvest lõplikult lahti rebida? Undi koduses raamatukogus oli suur osa inimloomust avavat psühholoogilist erialakirjandust. Unt pidi teadma, et oma lapsepõlve mõjude eest ei põgene. Mutt kirjutab „Ilmselt oli eestlaseks olemine talle samasugune käsitamatu nähtus nagu tema sündimine arveametniku ja tehniku pojana Voorel. Ta võttis seda nagu sattumast, oli loobunud selle üle juurdlemast ega puudutanud seda oma loomingus ka uuemal ajal.”

Alates Tartusse õppima asudes jäid tema kontaktid kodukohaga vaid visiitideks. Ometi kirjutab Mutt, kuidas nii mõnelgi korral satuti Tartu sõpruskonnaga Voorele. Undi suhetest oma vanematega võib aimata põlvkondade vahelist arusaamatust, kus vanemad lootsid oma pojas näha korralikku töömeest, aga kellest sai hoopis nende jaoks mõistetamatu ja veider boheemlane.

Tartu kultuuriringkonna läbi käimine oli 1970ndatel väga tihe. Mutt kirjeldab legendaarset sündmust, kui 1970.a saadeti Peeter Tulvistet sõjaväkke, mille käigus lõhuti mööblit ja visati jäägid kõrval asuvasse „Vanemuise” tiiki. Samal peol lennutanud Unt tugitoole mööda tube, „nagu Kalevipoeg kive”, mille kohta Mutt mainib tunnustavalt „ikka see Vooremaa”.

Niisamuti ei kiitnud Undi vanemad heaks tema rohkeid suhteid naistega. Unt oli abielus neli korda. Igakord õnnelikult. Unt kirjutab: „Kõik on ikka jube jama, kui armastust ei ole.” Tema jaoks oli oluline armastuse värskus ja armastuse lõppedes lahutas tagasivaatamatult. Unt kirjutab: „Armastus on nagu uni, keegi pole siis võimeline midagi korda saatma.” Samas väidab Mutt, et Undi jaoks oli oluline, et tal oleks protezee, keegi, kes vaataks talle imetlevate silmadega otsa. Armastusest saadud impulsi pani Unt loomingusse ja selle ammendudes otsis uus inspiratsiooniallika. Unt kirjutab: „Mul on tunne, et pean oma vanematest lahti ütlema. See on osaliselt nii juhtundki, ja see ei tee mulle rõõmu. Aga minu tee on viimasel ajal „ära” läinud, et ma ei suuda, ei viitsi enam vastata nende meeleheitlikele kirjadele. Nad ei suuda mõista, kuidas ma jätsin maha naise, lapse, korteri, mööbli, muugi, lõhkusin ühe perekonna, mis oligi katki juba algusest peale.” Siia sobib veel üks kodunt kaasa antud Undi mõte - „Mehe elu võib olla räpane, aga mehe kodu peaks olema puhas.”

Lihtsate inimestena hoidsid Undi vanemad eestlaste jaoks tavapärast madalat profiili. Unt selline ei olnud ja seda ei saanud vanemad heaks kiita. „Vanematekodust oli ta saanud kaasa alalhoidliku suhtumise, et võimuga ei tohi tüli norida, mis toona kätkes endas, et rahvuslust ei tohi torkida, sellega praalimisest rääkimata.”, kirjutab Mutt. Ela oma elu vaikselt ja vagusi ja siis ei puudu sind keegi. Aktiivsus tekitab tähelepanu ja sõjaaegsetele inimestele tähendas tähelepanu alati ohtu. Ideaaliks oli elust läbilibisemine ilma jälgi jätmata. Ometi kirjutas Unt 1980.a alla skandaalsele 40- kirjale. Unt on kirjutanud „inimene kui niisugune ei ole tegelikult loodud võitlemiseks mingi monstrumi või üldse mingi asja vastu, tähendab maailmakorra uutmine /.../ on inimelu seisukohalt ebaloomulik tegevus. Minu arust üldse maailma teiseks muuta on iseendast pisut paranoiline mõte.” Muuta saab inimene vaid iseend ja enese suhet ümbritsevasse. Ega Unt ka sellest hoolinud.

Unti valdas pidev soov kogeda midagi uut. Nõnda ei käinud ta peale esietendust oma lavastusi üle vaatamas. Esietenduse pidudel olla Unt tihti rääkinud hoopis oma tööst järgmise lavastusega. Näitlejad on meenutanud, kuidas Unt jälgis esietendust ukse vahelt piiludes, tehes nõnda publikule oma etenduse. Unt ei kannatanud, kui tähelepanu temalt kõrvale läheb. Publiku ja sõprade arvamused tema loomingu kohta olid Undi jaoks määrava tähtsusega. Seltskondlik viisakus kuulata ka partneri muresid Undil puudusid. Teda huvitas vaid üks – mida vestluspartner arvab tema loomingust.

Undi sarnaseid andeid ei ole Eesti kirjandus ja teatripõllul väga palju olnud. Ajalukku jääb ta uut stiili kirjaniku ja kaanoneid murdva lavastajana. Kes ta siis oli – lavastaja või kirjanik? Kindlasti pidas Unt ennast ise rohkem teatriinimeseks. Lavastajaks, kes nooruses kirjutas. Muti raamat sellele päris lõpliku vastust ei annagi. Mihkel Mutt: „Ainus jääv tõde paistis olevat lühike resümee, mille ta (Unt) tegi oma teekonna lõpupoole: peaasi on mitte igav olla!”

Muti raamat ei ole pelgalt ühe suure looja ja inimese elulugu. See on isiksuse arenemise ja kasvamise lugu läbi tema loomingu ja kaasaegsete mälestuste. Muti suhe Unti on austav, kuid mitte alati mõistev. Seepärast otsib Mutt vastuseid. Nii on „Liblikas, kes lendas liiga lähedale” ka ühe ajastu analüüs, mille lõppemist Mutt hinges leinab. Mutt viib end nostalgitsedes tagasi minevikku kasutades teejuhina Unti. Igal juhul sellise ajastust avava eluloona on tegemist suurepärase raamatuga. Isegi kui Jõgevamaa seal teenimatult vähe on kajastamist leidnud.

Peaksime rääkima Raimondist

 19. oktoobril esietendus Tallinnas Kultuurikeskuses „Kaja” Teatril Nuutrum Mart Sander näidend „Peaksime rääkima Raimondist”. Järjekordne, kes teab juba mitmes, vaade muusikalise geeniuse Raimond Valgre elulukku.

Publik koguneb saali. Laval istub vineerkasti otsas autor-näitleja Mart Sander ja mängib üksikuid fragmente Valgre lauludest. Nukruse helid. Vaikselt siseneb Valgre ema kehastav musta looritatud Liisa Pulk ja jääb kuulama. Tuled saalis ikka veel põlevad. Nüüd sisenevad lavale ka teised paksudes talvemantlites tegelased. Lava keskel domineeriv vineerkast sümboliseerib kirstu. Need on Valgre matused. Tegelased räägivad omavahel, kuid publik seda ei kuule. Saalis tuli ikka veel põleb, kuid jutukahin on vaikinud. Korraga vaatab Liisa Pulk publikusse ja sõnab: „Kas rohkem kedagi ei tulnudki. Ootame ikka veel.” Näidend on alanud. Tuled kustuvad. Rohkem kedagi ei tule.

„Peaksime rääkima Raimondist” sarnaneb peielauaga, kus kadunukese lähedased istuvad koos ja jutustavad helgemaid hetki koosoldud ajast. Raimond on lahkunud ja lavale kordagi ei astu. Iseenesest on see autoril päris huvitav võte - hoida peategelane, kelle ümber lugu keerleb, nähtamatuna, kuid samas laval olevana. Lavastuse lõpuni jäävad ootus ja pinge, et millal Raimond ise ometi tuleb lavale. Ootuseks see jäigi.

„Peaksime rääkima Raimondist” koosneb piltidest, mis on igaüks eraldi lugu, kuid tänu Raimondile moodustavad ühtse terviku. Mart Sander kirjutab kavalehel, et ta teab Raimondi elust uusi fakte ja saladusi, millest pole varem räägitud? Mis need on? Kõmuhuvilisena olen valmis ja ootel.

Lava taustal olevale valgele kinoekraanile ilmuvad kuupäevad, mis liiguvad ajas tagasi. Surmavallast valguse poole. Elu õhtust elu koidiku poole. Jään mõtlema, et millised on inimese elu helged aastad. Valgre elu helgemad hetked jäid sõjaeelsesse aega. Sõjas lagunes riik ja lagunes inimene. Raimondi elu helgusest on lavastuses siiski vähe juttu. Autor on näidendis Raimondist loonud pildi, kes on inimeste jaoks nagu savi, kellel puudub võime ise enda elu kujundada ja nii mudivad kõik teda eelkõige enese eesmärkidele sobilikult.

Pilte seovad muusikalised numbrid. Kuulsad ja vähem kuulsad Valgre laulud, mille liikumised on seadnud Miika Pihlak. Iseenesest oleks võinud laulunumbreid rohkemgi olla, sest uusi laule oli põnev kuulata ja särtsakad- lustakad tantsud lõhkusid ajastu karmust.

Mart Sander on intervjuudes rääkinud, kuidas ta leidis Teatri- ja Muusikamuuseumi arhiividest 12 seni avaldamata Raimond Valgre laulu. Lavastuses saab ka selgeks, miks need laulud tundmata on. Nimelt keeldub Sanderi kehastatud kirjastaja ajakirjas „Modern lööklaulud” avaldamast Valgre laule, eelistades ajakirjas kuulsate näitlejate pilte. Kirjastaja on lavastuses Sanderi kehastatud tegelaste galeriis kõige eredam roll. Raha ja kultuur põrkuvad ka tänases maalimas ja sellega on Sander kindlasti kokku puutunud, sest ta suudab ärimehena väga veenvalt selgeks teha, miks ei saa ega tohi suvalise lõbulaulukesi ajakirjas avaldada. Tagantjärgi tarkusena oli see muidugi korvamatuks kaotuseks Eesti kultuurile.

Näidendis on 38 tegelast , keda kehastavad 7 näitlejat. Kiired rollivahetused ei häiri ja ei tekita segadust. Kuid kavalehel oleks võinud siiski selguse huvides veidi avada lavale astuvate tegelaste ajaloolist tausta ja kokkupuuteid Raimondiga. Hetkel eeldab autor, et laval kostuvad reaalsete tegelaste nimed on kõigi jaoks tuttavad. Minu jaoks enamuses nad olidki, kuid samas jutustab kavalehel Liisa Pulk, kuidas ta kohtus inimestega, kes ei teadnud midagi Raimond Valgrest. Seega oleks võinud siiski väikse tausta luua, kuigi ma saan ka aru, et sellised teadmatud inimesed ei tule teatrisse nagunii.

Kõiki viit naistegelast mängib Liisa Pulk. Kavalehel mainib Pulk, et Raimondi naisi sidus teatav eneseteadlikkus. Liisa Pulga mängitud naised on iseloomult tugevad, sambad õrna Raimondi kõrval. Naised võtsid Raimondi, mitte vastupidi. Tuntud seiga Valgre eluloost, kus ta abiellub esimese kõrtsu sisenenud neiuga on lahendanud autor sõprade sepitsusena, sest abiellunud punaväelasele antakse korter. Seda on aga kõigil vaja ja hiljem korterisse tikkuv Valgre visatakse hoopiski välja.

Lavastuse särtsakaim pilt avaneb noorte heliloojate repertuaarikomisjoni koosolekult, kus kuulatakse läbi uusi laule ja antakse neile eluõigus või lükatakse tagasi. Valgre esitatud minoorne „Saaremaa valss” kantakse laval ka sellisena ette. Lugu ei saa teadaolevalt repertuaarikomisjoni heakskiitu. Kõige enam protestib Podelski. Komisjon teeb ettepaneku viia laul masoori, nagu tunneme teda tänapäeval. Väga ootasin, et Miika Pihlaku kehastatud Podelski tõuseb ja sõnab, et selle loo päästab vaid korralik eelmäng ja improviseerib seejärel ette täna tuntud „Saaremaa valsi” eelmängu. Fakt sellest, et tuntud eelmängu just Podelski kirjutas, ei ole Sanderile autorina kindlasti teadmata. Ka siin oleks pilt vajanud ajaloolist selgitust, sest kõik ei pruugi teada, et avalikuks muusika esitamiseks oli nõukogude ajal sellele enne vaja saada pädeva repertuaarikomisjoni luba. Saatuselöögid saadavad Valgret – vaatamata rahva armastusele lükatakse tema laulud tagasi nii eesti kui nõukogude ajal. Naised jätavad ta maha vaatamata Valgre armastusele. Nõnda sunnib saatus haarama alkoholi järele. „Ma võtan viina, sest olen täna kurb..”, laulab lavastuses hoopis Liisa Pulga kehastatud litsakas Evi.

Jaanus Laagrikülli lavakujundus on minimalistlik koosnedes vineerkastidest, mida liigutades moodustatakse erinevaid ruume. Aegade vaheldumise toovad publikuni lisaks tagaseinale ilmuvatele kuupäevadele tegelaste ajastutruud kostüümid. Kostüümikunstnik Jana Wolke on teinud suurepärast tööd. Tema kostüümid tabavad ajastu meeleolusid, stiili ja võimalusi. Kostüüm on näitlejale oluline abivahend rolli loomisel. Siin teevad näitlejad ja kostüümikunstnik ühise eesmärgi nimel suurepärast koostööd.

Eestil on üks ajalugu. Teist meil pole ja ega neidki pole üleliia palju, kes oleks meie ajalugu muutnud või kujundanud. Neid ajaloos olulisi inimesi peaks igaüks meist tundma. Killuke meie kultuuriloost jõuab Teater Nuutrum vahendusel rahvani. Uudne lähenemine ajaloole, hea muusika, kaunid kostüümid, hoogne lavastus – kõik on loodud suurepäraseks teatrielamuseks, mida julgen soovitada.

EESTI KEELEST

 Külastasin perega Pariisi. Võtsin lugemiseks kaasa värskelt Loomingu Raamatukogus ilmunud Krisztina Tothi jutukogu „Piksel”. Ajakohasena tabas mind keset Pariisi lõiguke antud raamatust – „Üks neist oli pooleldi rumeenlanna, pooleldi ungarlanna, teine Kreeka juuditar, teisisõnu on nad täiesti tavalised prantslannad oma juba pensionieas ametnikest prantsuse meestega. Nad ei räägi ei rumeenia, ungari, heebrea ega kreeka keelt ning nagu prantslased ikka ei räägi nad ühtegi võõrkeelt.” No jah. Raamat on kirjutatud 2011 aastal ja ehk väljaspool Pariisi nii siis oligi. Täna sai vähemalt Pariisi turismiobjektide läheduses hakkama ka inglise keelega.

Pariis on nagu Paabel, kus valitseb keelte, nahavärvide ja uskude virrvarr. Ometi peavad nad kõik ennast prantslasteks. Neid seovad ruum ja keel. Kõik nad räägivad prantsuse keelt, sest teisti ei ole seal riigis võimalik elada. Prantsusmaa on prantsuse keele kodu. Prantsuse keele oskuseta ei ole võimalik Prantsusmaal elades hakkama saada. See loob inimesete vahel usaldusliku suhte, mis seob neid antud piiridega piiritletud ruumis. See on nüüd selge ja ei hakka seda enam kordama.

Samal ajal Eestis. Osa siinseid kodanikke on siiski arvamisel , et sellist aju koormavat ajaloo jäänukit, mis ainult õnnetute ajaloo eksimuste tõttu veel ikka miskil põhjusel hingitseb, nagu seda on eesti keel, ei ole vaja. Eestlased õppigu ise omal maal võõrkeeli, et siis vähemusega suhelda. Taas on paslik meenutada Eesti Vabariigi põhiseaduse preambulat riigi alustalade kohta: „ ... kaitseks sisemisele ja välisele rahule ning pandiks praegustele ja tulevastele põlvedele nende ühiskondlikus edus ja üldises kasus, mis peab tagama eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade.” Kordan siis üle, kui kellelgi arusaamatuks jäi, sest keeleoskusega on nagu ta parasjagu on, ehk siis – Eesti Vabariigi esmaseks kohustuseks on meie riigi, keele ja kultuuri säilitamine tulevastele põlvedele. Kas see mitte ei kõla kõrvale kaunilt kuulata ja silmale ilus vaadata? Kuidas saakski teisiti olla, sest peale meie ei kaitse eesti keelt mitte keegi. Kui riigikaitses saame loota NATOle või raudtee ehituses EUle, siis keelekaitse on ainult meie enese vastutusel. Selles asjas nt lätlastelt abi paluda pole kohane. Ainult õpetliku valuga hinges peab tõdema, et paljud meie sugulaskeeled , kellel pole olnud õnne olla kaitstud riigi seadustega, on lõplikult kadunud.

Muidugi on Eestimaal valitsenud paljud rahvad, kuid eesti kultuur ja keel on vaatamata välisele survele püsima jäänud. Juba esimese eesti keele õpiku kirjutanud Heinrich Stahl mõistis 1630 aastal, et kui erinevad rahvad soovivad elada rahumeelselt kõrvuti ühel maal, siis peab neil olema üheselt mõistetav infoväli ja selleks on vajalik üks keel. Nii tõlgiti ja anti kirikukantslist teada kõik kuninga seadused ja käsud ikka eesti keeles.

Kuigi viimasel ajal tundub, et meie seadusandjad on oma peamise püha kohuse hooletusse jätnud.

Paberil on ju kõik ilus aga päris elus siiski teisiti. Me ei tohiks eesti keele säilimise nimel teha ühtegi mööndust ja anda järele nõudmistes keele kasutuses riiklikus korralduses ja avalikus ruumis.

Eestlastena peame oma keele üle olema uhked. Eesti keel on ometigi legendi tasandil kuulutatud maailma kauneima kõlaga keelte sekka. Siis tuleb seda keelet igal võimalikul juhul uhkus silmis kõneleda. Eestlane on alahoidlik, aga mõne asjaga ei tohi kokkulepetele minna. Seda, et meie tulevased põlved räägiksid uhkusega eesti keeles, peame meie tänaste eestlastena korraldama.

Mida hääd on siis keele säilimise nimel ellu viidud? ... Noh. Meelde tuli. Meil on eestikeelne haridus. Tõsi küll – ülikoolis kipub oleme ingliskeelsega juba segamini minema. Meil on tänavapildis lubatud ainult eestikeelsed sildid ja reklaamid. Ometi on Lasnamäe sildadel ka venekeelsed reklaamid ja kauplustes kõlavad venekeelsed raadioreklaamid. Mina olen hakanud neid kauplusi eirama, kus võib sattuda venekeelse mögafoni peale. Jõgeval on selles mõttes muidugi lihtsam. Me ei pea pugema selle muukeelse rahva jäänukile meie omal kodumaal. Õppigu eesti keeles, suhelgu eesti keeles, kuid samas austagu oma kultuuri. Seda õigust ei ole neid võetud ja see poleks mõistlikki. Ega siis inimene ei pea unustama , mis rahvusest ta on või rahvust vahetama. Ei. Lihtsalt austagu riiki, kus ta elab ja selle riigi põlisrahvast. Eestis on üks riigikeel ja selles keeles peab iga riigi kondanik kõnelema. Raskema taibuga inimestel tuleb olla vaid õnnelik, et meie riigikeelte hulka ei kuulu viipekeel, nagu seda on Uus-Meremaal. Samas on iga võõrkeel rikkus, mis avab uue maailma uksed ja eestlased rikas rahvas, sest enamus eestlastest räägivad vähemalt kolme keelt. Andkem ka teistele võimalus rikkaks saada.

Vastutusest

 VASTUTUSEST

Muinasajal asusid tänasel piiridega piiritletud Eestimaal mitmed muinasmaakonnad, mis igaüks koondus ühe või mitme linnuse ümber. Igal maakonnal oli oma pealik ehk vanem ja vanemate nõukogu, kes valitsesid rahvast oma parimate teadmistega ja isikliku vastutusega. Olemuselt olid nad nagu väikesed riigid, kes rahumeeles elasid ja aeg-ajalt, kui Jumal viljarammu ei andnud, tegid rüüsteretki naabrite juurde. Mis teha, kui naabri varakamber rohkem välja annab , kui oma põllupind. Mõned maakonnad, eriti saarlased, olid kuulsad oma metsikuse poolest. On ju teada legend, kuidas saarlased isegi Sigtunast linnavärava sõjasaagina kaasa tõid. Saarlased käisid varakeskajal rüüsteretkel isegi Järvamaal sooviga järvalasi karistada ristiusku astumise eest, kuid sattusid seal kokku ristiväega, kes saarlaste väe puruks lõi ja sõjasaagi tagasi järvalastele andis. Seega viisid rüüsteretked teinekord päris kaugele. Igaüks seisis enese eest. Vanema kohustus oli hoida oma rahvas elava ja tervena.

Koos ristirüütlitega tulid uued maaisandad, kes ei saanud omanikuks läbirääkimiste või ostu veel, vaid tugevama õigusel. Nüüd pandi küladesse püsti maaisanda märgina puust ristid. Hakkasid kujunema selgemad piirjooned erinevate valduste vahel. Lõunas valitses Saksa ordu, põhjas Taani kuningas ja saartel Lääne piiskop. Eestimaale tekkisid esimesed riigi tunnuste ja keskvõimuga haldusalad. Valitsejad vahetusid kuni 1918 sai maarahvana aastatuhandeid siin soisel maal elanud rahvas võõrvõimust vabana ise oma maa valitsejateks said.

Eks ta alguses vist hirmu tõi, sest eestlane ju oma naabrit tundis. Kohtuskäimine ja oma õiguse kompromissitu tagaajamine on olnud eestlaste meelistegevuseks juba kaua aega. 100 aastat oma riiki, millest pool veel ka vaenlase võimu all, on olnud lühike aeg. Ikka veel õpivad valitud juhid valitsemise kunsti ja püüavad mõista vastutuse suurust.

Mind väga häirib, kui avalikus meedias räägitakse stiilis „riik võttis”, „riik otsustas” jne. Sama kehtib ka valla puhul. Riik ei otsusta ega võta midagi. Võtavad ja otsustavad ikka inimesed ja seepärast tuleks ka selgelt väljenduda – valitsus otsustas või minister lubas või mõni ametnik keelas. Riik on piiridega mõõdetud maa, kus elab sarnast keel kõneleb rahvas. Riik oleme meie kõik – igaüks eraldi ja korraga koos. Kui süüdistatakse riiki, siis süüdistatakse kaudselt ka mind. Aga mina tõesti armastan seda maad ja rahvast, ega taha ennast sugugi süüdi tunda. Minu riik on looduskatastroofidest puutumatu, nelja aastaajaga, imekauni looduse ja veidi kinniste , kuid ometi äärmiselt lahkete inimestega maa. Kuidas saab küll selliste rikkustega riik oma inimesi kiusata või hätta jätta. Ei. Otsustajad on ikka inimesed mitte riik. Maailma muutmine algab iseenesest. Rohkem tolerantsi ja väheke empaatiat ja juba muutub riigikorraldus paremaks.

Seni on muidugi ametnikel mugav vingerdada. Jättes kõik negatiivsed ja ebameeldivad otsused ühe ebamäärase vastutaja nagu riik õlule. Ametnikud kardavad vastutada ja jätavad selles hirmus isegi vajalikud otsused tegemata ja sellest on saanud küll valulik murekoht kogu riigile. Nüüd tõesti riigile, see siis tähendab kogu rahvale, kes sellel pinnal elavad. Kaudselt siis ka neile ametnikele endile. Lahkhelid tekivad tihti konkreetsete otsuste erineval mõistmisel või tõlgendamisel. Seadused on peidetud kantseliitliku keelde, et lihtne inimene neist aru ei saaks, ega hakkaks uurima asjade sisulist olemust. 

See tava on laenatud nõukogude korra käest, kus kehtis põhimõte „mõisa köis las lohiseb”. Puudus vastutus ja vastutaja. Vastutades võid ka eksida, kuid seda tuleb ausalt tunnistada ja võtta vastutus. Oma vigade aus tunnistamine teeb tugevamaks ja loob tuleviku tarbeks rahva silmis usaldusliku vahekorra. Muidugi, kui neid eksimusi liiga palju ei tule. Ka Rooma keisreid valiti konsulite hulgast, kuid seal löödi liialt eksides nad lihtsalt maha. Tänapäeval lüüakse sind meedias risti. Välja näeb enam-vähem sama.

Eks selles eksimise hirmus on meie valitud liidritel ja otsustajatel kaduma läinud positiivne ja elujaatav energia. Rõõmu tehtud tööst ja saavutatud tulemustest on vähe märgata. Silm ei sära enam. Eks ma saan ka sellest aru, sest kui enne valimisi rääkida silmade särades uudsetest ideedest, siis valituks saaduna sumbuvad need ideed kõik kokkulepetesse, ametnike otsustamatusesse või lihtsalt arvamisse, et „meil on pole varem nii tehtud.”

Seega tuleks lõpetada riigi või valla süüdistamine meid kõiki mõjutavates otsustes, vaid nähkem tegude ja otsuste taga ikka inimest. Inimest, kes tehes ja otsustades ka vastutab.