Kolmapäev, 4. mai 2022

                                   NÕIAD EESTI MUINASUSUNDIS

Sissejuhatus

Herbert of Cherbury sõnastas 1645.a loomuliku religiooni 5 põhitõde, mis võib koondada kahele tasandile. 1) jumalaaimdus, millel põhineb jumalaaustus koos eetikaga, 2) surnute maailma olemasolu, kus teostuvad tasu ja karistus. (6, lk127) Igal inimesel on teadmine jumala olemasolust. „Paljud uurijad nõustuvad, et VI-V aastatuhandel eKr kujunes Põhja-Euroopas välja üsna ühiste tunnustega kultuuriruum. Arheoloogia põhjal võib seda iseloomustada samanistlikuna. ( 6,  lk 129) See tähendab, et enne kristluse saabumist olid meil välja kujunenud omad religioossed kombed ja uskumused, mille peamiseks sisuks oli teispoolsus ja eetika. Samanismi peetakse kaasaegses antropoloogias ja võrdlevas usundiloos üheks vanimaks usundivormiks. Eesti kohta kirjutab Tõnnu Jonuks, et nimetatud perioodist peale seondusid uskumused surmavalla, loodusvaimude ja muude vaimolevustega suhtlemisega, ilmselt ka suuremate loomade austamisega. (6, lk 133)  „Füüsilise ja psüühilise orgaaniline ja harmooniline terviklus – see on soomeugrilaste loodustunde eluideaal. Kui soomeugrilaste hinges on midagi vägevat ja võimast, siis on see kodutunde kõrval loodustunne, mille aluseks on ennekõike just sügav armastus meid ümbritseva välisilma vastu.“ (Oskar Loorits) Seepärast on samaanil ehk nõial ühiskonnas tähtis roll – ta on „esmajoones arenenum oma ümbrusest“ ning „taotleb ekstaasi“, et hing saaks ihust lahkuda ja astuda vaimustudes „ühendusse surnutega või liikuda ise ringi irdhingena, otsida kadunud loomi või asju, näha paremaid saagi – või püügikohti, arstida haigeid, küsida surnutelt nõu jne. Peale selle on just ennustajatena eesti samanistlikud nõiad oma vaimset potentsiaali läbi aegade avanud. (6 lk 135) Hilisemal ajal hakati vahet tegema nõial ja targal ehk ka teadjal. Kurjategevat nõida kutsuti nõiaks, aga neid , kes jätkasid nõidadele tavapärast tegevust ravitsejatena, tuleviku ennustajatena või abiliste aitajana, neid hakati tarkadeks kutsuma.

Muinasnõiad

Muinasajal oli maarahva elu vaimudest ümbritsetud. Vaime oli nii majas, metsas, vees, ühesõnaga igal pool. Iga inimene ei suutnud astuda vaimudega ühendusse, et neilt saladusi kätte saada. Targa ülesanne oli olla vahemees inimeste ja vaimude vahel. Vaimusid lepitada ja nende poolehoidu leida, et nad kahju ei teeks. Eelkõige tehti seda ohverdustega. Kui tark tabab ära kurjade vägede sündimise hetke, siis saab ta võimu nende üle valitseda. See tähendab, et nii taevas kui maa, ilmastikunähtused jne alluvad targa tahtele. Seega arvati , et tark valitseb looduse üle. Targast tugevam on  vaid surm ja tema üle targal tavapäraselt võimu ei olnud.

Targad said omale infot magamise ajal. Seda nii hingerändamise ajal kui ka tavapärase une ajal. Seepärast pandi magama minnes tihti midagi pea alla, millelt oodati unenäost vastust. Otsuste tegemise juures oli olulisel kohal ka liisuheitmine. On teada lugu, kus eestlased heitsid liisku, et kas munk hukata või mitte. Muna saatis õnn ja ta jäetigi ellu.

Vahel lendas hing targa seest välja, et vaimudega suhelda. Siis oleks tark justkui maganud, seda nimetati haldjas olemiseks. Selleks kasutati laplaste puhul näiteks nõiatrummi. Nõid langes rütmi tagudes maha olles justkui minestusse vajunud. Üles ärgates jutustas ta oma rännakutest ja sellest, kust ja kellelt abi ja nõu käis otsimas. Kurja tehes olid nõiad tavapäraselt üldse nähtamatud. Selleks tarvitati sõnajalaõit, küüntest kübarat, kaarnakivi, musta kassi luud või muud sarnast.

Seejuures kasutati ka mana- või nõiasõnu. Õigeid manasõnu tundsid vaid soome nõiad ja nii pidid eesti nõiad nende juures õppimas käima. Lisaks nõiasõnadele kasutati ka muid abinõusid. Seepärast eristati nõidasid nende meetodite järgi. Sõnadega nõidujaid nimetati sõnatarkadeks, lausujateks, pobisejateks, posijateks, soolapuhujateks. Kive tarvitavaid nõidu nimetati kivitarkadeks. Lisaks olid veel olemas soolatargad, veetargad, viinatargad, tuuletargad ja manatargad. Usk Sõna jõusse oli üleüldiselt suur. Algul vaid nõiale omandatud sõnajõud omastati peagi kõigile võõrastele. Nõid olla alati kiitnud , kui ta midagi ilusat nägi, kuid selles kiituses oli vägi , mis kiidetava kohe nõrgestas või üldse surmas. Seepärast pidid ka võõrad sattudes talusse hoiduma kiitusest. See komme pole eestlastel kuhugi kadunud. Sõnaväest sai vabaneda, kui kiidetavat kiitjalt võetud eseme põletamisel tekkiva suitsuga suitsutada. Lisaks sõnale sai halba teha ka silmavaatega. Halva silmaga looma vaatamine lõppes alati looma surmaga. Sellel arvati olevat ka hüpnotiseeriv mõju, nagu madudel. Parim vahend kurja silma vastu oli pärgelpask, mida kanti enesega pidevalt kaasas.

Nõiad olid rahvale nuhtluseks, nad tõid haigusi ja tõbesid inimestele ja koduloomadele. Nõiad kuivatavad veesooned, ikaldavad viljasaagi, tekitavad merel tormi ja põllul põuda. Oma tegevusi toimetasid halvad nõiad tavaliselt neljapäeva õhtuti, mis nõidade jaoks oli püha päev. Tähtsaimad nõidade kogunemise päevad on jaanipäev, jõulupäev ja uusaasta.  Sellel ajal peab hoolas peremees öö otsa üleval olema ja hoolega vaatama, et kurjad nõiad majapidamisele ligi ei pääseks. Nõiad toimetasid oma tegemisi saunades ja seepärast ravisid targad nõidade saadetud tõbesid samuti saunades. Saunas pidi valitsema vaikus ja tark vaid ravis viha ja sõnadega. Keskajal usuti, et nõiaks sai, kuid saatanale kolm tilka verd ohverdada. Kui nõia käest mindi abi küsima, siis nõudis tema tihti töötasuks kolm tilka verd. Paljud ei tahtnud anda kartes, et siis nad saatanale ennast annavad, kuid nõiad rääkisid siis vastu, et see teisiti võimalik ei ole.

Nõiad kristluses

Bengt Ankarloo ja Gustav Henningsen on toonud välja, et Euroopa nõiakuju on tekkinud erinevate, ent sarnaste tähendustega uskumuselementide põimumisest: sulandunud on hästi tuntud igapäevane külanõid ja salapärane, öösiti lendav olend, keda seostatakse luupainajaliku anti-maailmaga (Ankarloo, Henningsen 1993: 14). Antud jaotuses on nad kirjeldanud hästi tuntud külanõida paganlike uskumustega seostuva isikuna, näiteks teadja, ravitseja või targana, kellel on üleloomulikud võimed ja kes pole otseselt kristlusega seotud. Salapärase põrgusaadiku kuju on aga seotud nõia kui kristliku kuradi teenri ja kurjuse kehastusega, kes on hüljanud jumalale truuduse ja tema väärtused. (4)

Kristlik õpetus nõiakunstist on rajatud kuradiga lepingu ideele (Valk 1996: 114). Lepingu kohaselt omandas isik üleloomulikud võimed kuradilt vastutasuks – tema järgimise, liitu astumise ja jumala hülgamise eest. (4) Uskumus kuradi osaluses seletas, miks nõiakunsti vaadeldi fundamentaalselt kurjana. See oli ketserluse vormiks, austusavaldus ja koostöö jõududega, mis olid ohtlikud Taevasele Jumalale, kellega kristlased sõlmisid lepingu ristimise kaudu (Valk 1996: 115). Kristlikus uskumuses kasutas nõid üleloomulikke võimeid kurjadel eesmärkidel, mis olid loomulikult seotud kuradiga. Seevastu paganlikes usundites võis kurat olla kaasatud aga võis ka mitte, sest nõiakunsti oli võimalik omandada ka ilma temata. Esimese puhul väärib aga märkimist, et kristlikus uskumuses ei saa üleloomulikud võimed tulla tavainimesele muud moodi kui kuradilt. Seega on ehk ka mõistetav, miks just paganlikke nõidu seostati kuradiga ning neid näidati äärmiselt halvas ja kurjas valguses. Paganlike uskumuste mahategemine ja nende kuradistamine oligi omane keskaja kristlusele, mis ei kannatanud oma kõrvale konkurente. Paganlike usundite targad või teadjad asetati samasse kategooriasse kristlike nõidadega ehk siis nende isikutega, kes on omandanud üleloomulikud võimed kuradilt. Seetõttu on ka võimalik mõista, miks nõia isik oli sedavõrd vihatud ja kardetud, sest ta oli otseselt vastuolus kiriku õpetuse ja jumalaga, ta oli kurjuse sümbol ning kuradi teener. Üleloomulikud võimed polnud aga ainsad, mille poolest nõia isik kurjuse sümbol oli. Nõiad allusid kuradile oma uskumustes ja tegevustes, andsid oma meele ja keha tema teenistusse ning täitsid vaidlemata tema käske.(4)

Nõid kirjasõnas

Esimesed kirjalikud vihjed nõidadest Eesti aladel on pärit 1071.a , kui ajalooürikutesse on kirja pandud, et üks Novgorodi elanik olnud abi palunud tsuudi ehk siis eesti nõialt. Nõid kutsunud kurjasid vaimusid välja, kuid need ei olnud tulnud. Novgorodi elanik võttis siis risti kaelast ja peale seda ettevõtmine õnnestu. Tarku  on Eesti pärimuses kogu aeg austatud.

Teati rääkida, et Soomes on palju kangemad nõiad, kui Eestis. Soome nõid pidavat eesti nõia kohe ära tundma. Veelgi kangemad nõiad on aga Lapimaal. Üldse tundub, et mida põhjapoole, seda tugevamaks nõiad muutuvad. Eestis olnud saartelt pärit nõiad tugevamad kui mandri omad. Teatakse rääkida, et Gustav Adolf olla kutsunud appi lahingutesse lapi nõidasid ja Karl XII käinud soome nõidade juures. 1534 kurtis Novgorodi peapiiskop, et tema maal elavad eestlased peavad oma preestreid, keda nad arbui (arbujad) kutsuvad. , kes nende matusetalitused omal viisil peab ja lapsi õnnistab. 1644 on teada lugu, kuidas Vihtla Jörgen Urvastest hea viljasaagi õnnistuseks härja ohverdas. Mõnevõrra rohkem on preestritest teada Bremeni Adami Kuramaa kirjeldusest 16. peatükis, kus öeldakse: Kuramaal on kõik majad täis ennustajaid (divinis), ettekuulutajaid (auguribus) ja surnutemanajaid (nigromanticis) (Tõnnu Jonuks)

Läti Henrik on kirjutanud, kuidas maarahvas heitis liisku, kumb tappa - kas rasvane härg või rasvane preester. Liisk oli langenud härja peale ja nii oli preester ohverdamisest pääsenud. Vargaid olla tagad eriti edukalt viina abil tabanud. Targad loksutasid viina pudelit seni kuni see vahtu läks ja siis ilmus vahu sisse varga nägu.

Nõidadest on loomulikult juttu ka eesti rahvapärimuses. Kuna nõiad suhtlesid teispoolsusega, siis on pärimuses arvata, kuidas nõiad surevad. Kindlasti pidi see olema midagi hoopis teistmoodi, kui ristinimestel. Mõned näited.

„Tuntakse arvamisi, et nõid enne ei või surra, kui ta kõik nõiduse tembud ja sõnad kellegile edasi õpetanud. Sellepärast vaatab ta enesele aegsasti õpilase valmis. Ei ole nõial kedagi, kellele ametit edasi õpetada, tunneb ta koledat vaeva ega saa ometigi hinge heita. Enamasti jätab nõid ameti kätteõpetamise elu lõpuks. Aga tuntakse paljugi juhtumisi, mil nõid nõiaks saada soovijale ameti ju ammu enne surma kätte õpetanud. Mõni nõid otsis enne surma õpilase, tegi sellele aga tingimiseks armulauale minna, kirikuleiba sealt kaasa tuua, sellega kesköösel metsa ristteele sammuda ja seal püssiga puruks lasta.“(Eisen)

„Nõidu kartis rahvas isegi pärast nende surma, sest nõiad hakkasid kodu käima ja elusaid hirmutama ja piinama. Nõida surnuaiale viies tehti ta kodukäimise takistuseks mõnesuguseid tempa. Matmisel pandi nõid kõhuli hauda: köie ots seoti ümber kaela, teine ümber pahema jala kedreluu. Sedaviisi maetud nõid ei pääsnud milgi kombel kodu käima, vaid vajus ikka sügavamasse maa sisse.“ (Eisen)

 

Nõiaprotsessid

Paganlike igandite likvideerimisel oli luterlik kirik oma „ainult Kristus“ põhimõtte tõttu ning pühakuteaustamise hülgamise põhjal teadaolevalt printsipiaalsem kui katoliiklus. (6) Rootsi ajal ja veel Vene ajalgi meil Liivimaa osas kehtinud Karl V kriminaalseadus ehk Karoliina nõuab surmaotsust põletamise läbi neile, kes on sünnitanud nõidusega kellelegi kahju. Neid, kes nõidunud kedagi kahjustamata, tuleb karistada äranägemise järele. (3) Vanemad teated nõiaprotsesside kohta üldse Eesti alal algavad 16. sajandi viimastel aastatel, ühes sellega ka esimesed teated surmamõistetute kohta. 1588. a. põletatud Harjumaal Kuimetsas viis nõida. Osenbrüggeni poolt avaldatud 1608. a. Tartus peetud nõiaprotsessil mõistetakse kaebealune vabaks, samas aga teatab ta nõidade surmamõistmisest 1617. ja 1619.a Tartus. Riesemanni poolt avaldatud 1615.–1618.a Tallinnas peetud neljast protsessist lõppes ainult üks surmaotsusega. Nimelt mõisteti surma põletamise läbi 1616. a. keegi soomlane Andres kuradi abiga elavate olevuste sissenõudmise eest. Kogutud teadete järele teab Riesemann ka mainida üheksa nõia põletamist 1615. a. Paides. Samal aastal mõistetakse surma ka Narvas keegi naisnõid Brigitta ja 1617. a. Harjumaal Kuimetsas kuus naisnõida põletamise läbi. Hilisem teadaolev surmaotsus Eestimaa osas on aset leidnud Lääne Meeskohtus 1665. a., millal mõisteti surma keegi Kapso Maie. Otsus sellest on saadetud läbivaatamiseks Ülem-Maakohtule, millest on säilinud vastav kinnitus. Sellest nähtub surmaotsus põletamise läbi. Tartu Maakohus on teinud veel 18. sajandil surmaotsuse. Nimelt 1723. a. 16. jaanuaril süüdistatakse Valguta talupoega Wielo Ado’t nõidumisega süütamises. Kaebealune tunnistab et õppinud nõidumist isalt Lapimaal, kust ta ka pärit. Nii usaldatakse ülekuulamine Laiuse õpetaja Eduard Reimersi ja Kambja õpetaja Sutor’i hoolde, mille tulemuseks Maakohus on teinud surmaotsuse, mis Õuekohtu vastuses 28.02.1724.a muudetakse. Nagu Õuekohtu vastusest selgub, siis on Maakohus mõistnud kaebealusele rattal purustamise ja neljaks raiumise nõidumise ja süütamise eest asemel rahakaristuse. Õuekohus asendab surmanuhtluse eluaegse vangistusega. Nii jäi viimane Maakohtu poolt kuulutatud surmaotsus rakendamata. Kokkuvõttes surmamõistetud nõidade arv tõuseb viiekümne viiele teadaolevale juhule. Tegelikult toimunud surmanuhtluste arv on kahtlematult suurem. Surmamisviisis on rõhuvas enamuses põletamine, mille kõrval esinevad harukordsete juhtudena surmamõistmised pea maharaiumise teel mõõgaga ja selle kõrval ka üksikud kvalifitseeritud surmaotsused. Ajaliselt on surmaotsused jälgitavad 1588. a. ja 1723. a. vahemikus, kuna täideviidud surmaotsustega seotud protsesside jälgimine on võimaldatud 17. sajandi piirides. (3)


Kodukülast

Uurisin rahvaluule andmebaasist, et kas on miskit kirja pandud ka minu Sääsküla kodukülast. Ilmnes, et siin on elanud üks külakarjak, kes päevasel ajal teinud karja valvates võikarpisid. Tegemist pidi olema vist omamoodi mehega, miks muidu on temast mitmeid lugusid ja teda on ka nõiaks peetud. Külakari oli olnud tema juures koos isegi siis, kui karjane kohal ei olnud. Seda panid kõik imeks. Lisaks olla ta loomadega kõnelenud ja neid vilega juhtinud.   


„Mäel , kuhu külaloomad kokku aeti: Vanasti elas sial üks karjane prints ja teind sial või-karppisi. Terve küla kari aeti sinna. Nüid on sie metsa vaeund. Sie prints tegi sial või karppisi. Korraline oli karjas. Sie prints old viel nõid - kes ei jõund oma looma seks aask sinna aeada, sie pidi ise oma looma sinna määle aeama.“

 „Seaskülas (Sääsküla J.-Madise khk.) old karjane, see teind kõik tükid ää. Ega tema põle ise karjas old ega kedagi. Ühekorra elajad pole õhtale läind. Pää juba loojas, ei tule ega tule. Viimaks peremed läind otsima. Üks paju põesas old seal [karjamaal], tema [karjane] seal põesa taga põlvili maas. Nemad kangesti kart, põle jullend päris ligi minna. Põle näind, mis ta teind seal põesa taga. Loomad põle ka eemale läind. Kui pää tõust, siis tuld sealt põesa takka ära ja siis akand loomad ka liikuma.
Kui ää surnd, siis enne üteld, et: \\\\\\\\\\\\\\\\\\\\\\\\\\\\\\\"Röövel sai ka risti peal andeks, aga mina pean küll põrgus põlema - seda on kõik mu köntis käpad teind (tema käed olnud vigased). Seesama old see obuste Prints.“

„Karja Prints oli Lohala küla karjane. Tema teind kevadel karjale piire ümber, siis kari seist alati koos. Loomad seist tal kohe ise metsas. Aga ühekorra old ta ka kimbus küll. Loomad jäänd õhta metsa, põle koju tulnd. Mindud otsima. Old seal Aniste pool metsas. Vanamees old seal põlvili maas ja üks suur all sikk old ta ees. Kui teised ligemale saand, siis kadund ää see sikk. Siis vanamees tõust üles ja loomad akand ka tulema. - See on üks kuulujutt, see. Seda jälle kuulsin: Loomad old üksi metsas, karjane ise koguni külas. Old kuulda, et loomad karjund metsas. Vanamees läind õue ja õisand kolm korda, üteld: "On ta nüid teind, mis on teind, aga enam ta küll ei tee. - Teine pää leitud, et unt murd ühe mullika ää.“ (ERA II 25, 128/9 (4)

Järva-Madise koguduse õpetajal olnud, umbes sada aastat tagasi, karjane, keda hüütud Karja-Aaduks. See oli ostnud Lohala küla Karja-Prints’u käest karjapoisse – noori kuradeid, viie rubla eest. siis olnud tal hea karjas käia, maganud ise tule ääres ja kari kusagile pahapeale ei läinud.
Maganud tule ääres ja lõuna ajal hüüdnud: „Õp, õp, poisid!“ Kari tulnud kellade kõlinal kokku ja hakanud koju minema, aga keegi ei näinud, kes loomi ajas. Nii sündinud ka õhtuleminek. Hundid ilmaski tema karja ei puutunud.
Kord läks Aadu suurde kõrtsi napsutama, jättes karja metsa. Keegi teine mees küsinud: „Kus kari on, kas hundid kallale ei lähe“ „Ei minu karja puutu keegi!“ Hiljem hakanud Aadut kaks ilusat preilit ära kutsuma: „Lähme ja läheme, tule aga ära!“
Aadu pärast rääkinud jutustaja vanaemale, et hakkan ära minema, preilid kutsuvad. Kõige uuemad riided panen selga ja muu kraami jätan venna hooleks. Vanaema küsinud: „Kus need preilid sind kutsuvad, need viivad su elavalt põrgu, need on ju kuradid.“ Siis Aadu oli rääkinud, et ostsin viie rubla eest ja enam ei saa lahti. Vanaema käskinud õpetajale rääkida. Aadu pole aga julgenud õpetaja näole minna. Vanaema rääkinud siis Vanatoa-Antsule, kes olnud kiriku „vöölmünder“ ja see rääkinud õpetajale, et kaks preilit kutsuvad ta karjast ära.
Õpetaja lasknud Aadu tulla oma juurde ja lugenud talle jumalasõna. Viinud ta kiriku kolmeks päevaks ja ööks. Pannud altari ette piiblit lugema ja teind talle kolm piiret ümber. Õpetaja käinud teda seal iga päev pihtimas, öeldes, et ära sa kedagi karda, kui sa miskit näed, ning kellegi kutsumise peale ei tohi piiretest välja minna. Kui sind keegi tuleb kutsuma: preilid, sugulased või sõbrad, ära siis ära mine. Kui minu näol keegi tuleb sind kutsuma, ära ka siis liigu paigast. Mina tulen ja võtan su käest kinni ning astun ka üle kolmanda piire, kuna kurat üle kolmanda ei julge tulla.
Küll siis hakanud Aadul hirmsad tunnid. Alguses tulnud ta igapäevased preilid teda ära kutsuma, siis sugulased, kes olid moonutatud tondid. Tulnud ka õpetaja ja kutsunud: „Tule nüüd, Aadu, altarist välja!“ Aadu aga ei läinud, muudkui lugenud aga piiblit. Viimaks olnud õige kole, tulnud tigedaid härgi, kes purskanud tuld ja tõrva ninast ja suust välja, kippunud Aadu kallale. Kõiksugused koletised külastanud teda, Aadu jäänud aga paigale.
Neljanda päeva hommikul tulnud õige õpetaja ja viinud Aadu kirikust välja ja ütelnud: „Nüüd su hing on päästetud!“ (ERA II 221, 154/7 (8) < Järva-Madise khk., Albu v., Kaalepi as. – Meeta Peitma, Paide Kaubanduskeskkooli õpilane < Eduard Limberg, 60 a)

Kasutatud kirjandus

1.     Johan Mattias Eisen „Eesti mütoloogia“

2.     Aarne Ruben „Nõiaprotsessid Eestis“

3.     Villem Uuspuu „Surmaotsused Eesti nõiaprotsessides“ https://www.folklore.ee/tagused/nr19/uuspuu.pdf

4.     Miikael Jekimov „Nõiaks saamise uskumused eesti rahvapärimuses, nende religiooniajalooline taust ja žanritunnused“ (TÜ 2015)

http://dspace.ut.ee/bitstream/handle/10062/48864/Miikael-jekimov-BA-2015.pdf

5.     Tõnno Jonuks. „Inimohver eesti eelkristlikus usundis.“ (Mäetagused 19, 125-134)

6.     Arne Hiob „Martin Luther ja protestantlik reformatsioon“ (2017)

7.     Eesti Rahvaluule andmebaas

Reede, 29. aprill 2022

Saalomoni Tempel kui Jumalakoda

 

Saalomoni Tempel kui Jumalakoda

 

Käesoleva töö aluseks on piiblisalm –  1.Siis kõneles Saalomon: 
„Issand on öelnud, et ta tahab elada pimeduses. 2 Mina olen sulle ehitanud valitsuskoja, su igavese eluaseme paiga.” (2Aj 6: 1-2)

 

Sissejuhatus

Saalomoni Templist ei ole säilinud ühtegi füüsilist märki ega originaalkäsikirja. Tema ainsaks olemasolu kinnituseks on Piibli tekstid ja üksikute vihjetena ka teised ajastu kirjameeste tööd. Seepärast on kõik tänapäevased katsed tõestada või kirjeldada Saalomoni Templit oletuslikud või üles ehitatud väga kaudsetele vihjetele. Saalomoni Tempel, kui elava Jumala elupaik, on olnud otseseks põhjuseks paljude tänapäeva Jeruusalemma pingete puhul sealsete erinevate religioonide ja rahvaste vahel.   Seepärast pole ka teadlased kaotanud lootust leida tõendeid Saalomoni Templist ja selle läbi maandada pingeid piirkonnas.

 

Saalomonist

Saalomoni isa Taavet oli Israeli riigi loojana suur väepealik, kes ühendas tema valitsetava Juudamaa külge paljud iseseisvad regioonid ja rahvad. Äärmiselt pühendunud Jehhoova-järgijana viis ta oma sõjakäike läbi Jumala nimel, mille eest Jumal teda toetas ja õnnistas.  Esimesed seitse aastat valitses Taavet lõunas Juudamaal asuvast Hebronist. Ta vallutas Jerusalemma ja asutas uue pealinna, mis asus kahe ühendatud riigi vahel. Templimäele püstitas ta kogudusetelgi (2Sm 6) ja tõi sinna Püha seaduselaeka. Templimägi on juutide jaoks pühakoht tänaseni, sest seal asub judaistliku usuelu keskus, maailma keskpunkt ja taevariigi maine kuju. (3, lk 55) Saalomon jätkas oma isa Taaveti tööd, kuid astus rahvuslikkuselt edasi rahvusvahelisuse poole. Taaveti rajatud naabritega vaenujalal olevast sõjariigist sai Saalomoni valitsuse all kaubandus- ja kultuurriik.(1,lk 87)  Saalomoni poliitika ja tarkus olid rajatud headele suhetele naabritega. Saalomon nautis ilu, rikkust ja toredust, mis jõudis temani naaberriikide vahendusel. Tal oli suur haarem , kellele ta ehitas vägeva hoone ja ka templid. Oma vägevust tõestas Saalomon paljude suurte ehitustega. Tema enese palee 1Kuningate raamatus kirjeldatu järgi oli jumalakojast oluliselt suurem.  Loomulikult tõid suured ehitused kaasa ka suured kulud, mis jäid rahva kanda. Ta jagas kulud kaheteistkümneks osaks, kus iga osa jäi kuu jooksul ühe regiooni kanda. Saalomoni on nimetatud targaks kuningas ja tema tarkust käidi imetlemas ka kaugemalt. Samas kahtlevad ajaloolased Knight ja Lomas tema erakordsetes teadmistes. Nad väidavad , et lisanime tark sai ta tänu oma ehitustele, sest teadmised ehituskunstist olid Israeli rahva seas algelised ja seepärast tundus kuningas suure ehitajana kõigile ületamatute teadmistega. (2, lk 22).

 

Templist

Rooma ajal olid Templimäel paganlikud rajatised, kuni Taavet sinna kogudusetelgi püstitas. Morija mäega on seotud kokku 4 templit. Esimese ehitas kuningas Saalomon oma valitsusaja 4 aastal, u 3000 aastat tagasi. Ehitusajaloolased peavad seda jumal Ninurtu auks juba 1000 aastat varem püstitatud sumeri templi täpseks jäljenduseks. (2, lk 22) Teine tempel on olemas vaid prohvet Hesekieli nägemuses u 570.a eKr  ja sellisena oluliselt mõjutanud kristlikku mõtteviisi. Nagu on öeldud kirjas korintlastele- „Eks te tea, et te olete Jumala tempel ja et Jumala Vaim elab teie sees?“. Kolmanda lasi ehitada kuningas Serubaabel, kui Paabeli vangipõlvest tagasi tuldi. Neljanda Templi ehitust alustas kuningas Herodes juba Jeesus Kristuse ajal. (2, lk 22) See topelt suureks ehitatud templiplatool asunud tempel hävitati juudi sõjas 70 pKr vaid neli aastat peale tema lõplikku valmimist. Rooma keiser Hadrianus, kes külastas 130.a Juudamaad lasi hävitatud templi varemetele ehitada Jupiterile pühendatud templi. See algatas 132.a II Juudi sõja, mis suruti maha 135.a ja põhjustas veelgi laiapõhjalisema juudivaenuliku poliitika Rooma riigis (4, lk 356). Kaudseid tõendeid Templi olemasolust leiab ka hilisemast kirjasõnast. Kirikuisa Eusebio teatab (enne 339) vana templi jäänustest, ning Bordeaux palverändur (u 333) lisab, et „seal oli auguga kivi, mida juudid tohivad külastada vaid kord aastas, et seda salvida ja selle juures kurta oma saatust“. See saab olla ainult Püha Kalju, millel asus põletusohvri altar. (3, lk 56)

Saalomoni templist ei ole säilinud füüsilisi tõendeid ega originaalürikuid ja seepärast ei saa me olla lõpuni kindlad, et Tempel üldse olemas oli ja pole hilisemate juudi kirjatundjate väljamõeldis. Pühakiri kirjeldab päris täpselt, milline nägi välja Saalomoni Tempel. „Ja Saalomon hakkas Issanda koda ehitama Jeruusalemma Morija mäele, kus Taavetil, tema isal, oli olnud ilmutus, paika, mille Taavet oli kindlaks määranud jebuuslase Ornani rehealuse kohale.“ (2Aj3:1). Piiblis on hoone mõõdud toodud küünardes. Meie jaoks arusaadavamalt teisendan mõõdud meetersüsteemi võttes aluseks, et üks küünar on u pool meetrit. Sellisel juhul oli Saalomoni Templi pikkus 30 m, laius 10 m ja kõrgus 15 m.. Hoone ees oli sama lai ja 10 m pikkune eeskoda kõrgusega 60 m. Seestpoolt oli hoone vooderdatud seedripuuga ja kaetud puhta Parvaimi kullaga, millel olid kaunistusteks palmid ja pärjad.  Põrand oli küpressilaudadest.

Templi keskosa lääneküljel oli põletusaltar ja dvir ehk „kõige püham paik“ (1Kn 6:16), kuhu ülempreester võis siseneda ainult ühel korral aastas, suurel lepituspäeval, et kanda sinna inimeste pattude lunastuseks ohverdatud patuoina veri (2, lk 23).  Püha paik oli 10 m pikk, lai ja kõrge vaid ühe idasse avaneva ukseavaga kuup, mis oli kaetud üleni seedrilaudadega. Ruumi keskel asus akaatsiapuust risttahukakujuline kast. See oli seaduselaegas, mis sisaldas kolme objekti - Moosesele Jumala ilmutusena usaldatud kümne käsuga kahte tahvlit ja Jumal Jehhoovat ennast. Oluline on mõista tolleaegsete inimeste uskumust, et nende Jumal elaski just sealses Templis, nagu ta ise oli Taavetile lubanud - „Mina asun elama Iisraeli laste keskele ega jäta maha oma Iisraeli rahvast“ (1Kn 6:13). See oli Jumalakoda kõige otsesemas mõttes. Sinna minek oli ohtlik, sest seaduselaeka püha vägi võis põhjustada surmava löögi (4Ms 4:15, 2Sm 6:6). Laegast kattis kullakiht ja valvasid kaks kullaga kaetud 5 m kõrgust õlipuust keerubit, kelle tiivad laotusid üle kogu kambri. Püha paiga uksed olid nikerdatud õlipuust ja piiratud viietahuliste postidega. Ukse ees asus kullast kett. Heroodese ajal oli aga pühim paik juba tühi ja see soodustas usku „kujutusse jumalasse“ (3, lk 56) 

Saalomon kutsus Tüürosest meister Hiirami, kes ehitas Templi ette 9 m kõrged vasksambad, mille ümbermõõt oli 6 m. Sammaste otsa paigutati 2,5 m kõrgused kaunistatud vasest õiekujulised nupud. Kuna tempel seisis kahe ühendatu riigi piiril, siis kujutasid templi ees olevad sambad, üks lõunas ja teine põhjas,  harmooniat ja tasakaalu. Vasak sammas Boas asus lõuna pool esindades Juudamaad ja sümboliseerides jõudu. Teine sammas Jaakin asus põhja pool ja sümboliseeris Israeli riiki ja võimu. Jumaliku sillaga ühendatuna tähendasid nad üheskoos stabiilsust. (2, lk 163) Kokku ehitati Templit seitse aastat.

 

Kokkuvõte

Jumala elupaik on sümbolina niivõrd oluline paljude religioonide jaoks, et on mõistetav kõigi soov olla sellele paigale võimalikult lähedal. Samas tekitavad kompromissitud vaidlused maaomandi üle pingeid. Saalomoni Templi igast osast on aja jooksul kujunenud uus sümbol, mis on omakorda loonud või selgitanud uusi rituaale. Kokkuvõtvalt võib öelda, et Saalomoni Tempel kõrgub jätkuvalt ja seda igas Jehhoovat järgivas inimeses.

 

Kasutatud kirjandus

1.      Eduard Tennmann „Mooses ja Prohvetid“ (Tallinn 1921)

2.      Christopher Knight, Robert Lomas „Hiirami võti“ (1996, eesti keeles Sinisukk 2003)

3.      Arne Hiob „Püha maa, juudid ja Jeesus“ (Johannes Esto Ühing 2012)

4.      Leo Baeck „Judaismi olemus“ (Ilmamaa 2014)

Teisipäev, 22. märts 2022

Mamma 100

 Minu vanaema nimi on Irene-Miralda, aga läbi elu on teda väljaspool kodu kutsutud lihtsalt Iruks. Algul Lepiku Iru, hiljem juba Kuke Iru. Ta sündis ja kasvas Lepiku talus, kus tal oli lisaks emale ja isale veel neli õde ja venda. Ühiseks perenimeks oli neil Erdmann, mis eestistati peagi Erendiks. Õdesid – vendi vanaemal enam pole, aga nende järglasi on küll. Isegi Lepiku talu seisab veel Lohala piiril endise külasüdame lähedal, kuigi nüüd elavad seal hoopis uued inimesed.

Aravete Kultuurimaja 1938.a avapeol tehtud fotol istub vanaema esimeses reas käsikäes ühe kena noormehega. See oli Papa. Siis ta muidugi veel Papa ei olnud. Siis oli ta lihtsalt Harald. Kuke Harald. Õige pea sai Lepiku Irust hoopis Kuke Iru. Kirikuõpetaja nägi keerulisi aegu ette ja ütles, et kas nüüd kohe abiellute või tuleb uut võimalust veel kaua oodata. Mamma ja Papa abiellusidki 1941 jaaniõhtul ja teadagi mis siis kohe järgnes. Papa perekonnanimi oli Peetov, mis eestindati peagi Palmisteks. Mamma on kogu aeg rääkinud, et tema on peene nimega nagu mõni mõisapreili – Irene- Miralda Erdmann Erendi Peetov Palmiste. Kui ma kord panin diktofoni vanaema ette ja vaikselt uurisin, et kus siis vanaisa ka sõja ajal oli, siis vanema keerutas jutuga ja päris selgust ma ei saanudki. Järgmine päev ta helistas ja ütles, et ära sa seda kuskil avalikult lase – NAD tulevad veel tagasi. Ta sai aru küll, et ma tema juttu salvestan, aga “venelase” hirm ei olnud ka 70 aastat hiljem kuhugi kadunud. Vanaema tegi läbi elu rasket tööd , nii kodus kui kolhoosis. 19-aastaselt hakkas ta taluperenaiseks, kes pidi hoolt kandma kogu suur majapidamise eest. Vanaisa oli vist ikka metsas ja pereringis ringlevad lood, kuidas ta vahel naistekitlis metsaäärsetel põldudel abiks käis. Vanaema noore tüdrukuna pidi sulastele tööd kätte näitama ja muidugi ka ise varavalgest hilisõhtuni müttama. Kolhoosiajal töötas Mamma Sääsküla tee ääres sigalas. Vahel võeti meid onutütrega tööle kaasa. Ühel kevadel läksin katsuma, et kas tee ääres kraavis jää veel kannab ja vajusin läbi jää puusadeni vette. Vanaema naeris nii, et pidi maha istuma. Osata rasketest hetkedest naljaga üle saada on suur asi. Vanaema ikka oskas siluda kõik hinge ja elukonarused. Raskete söödakärudega sigalas majandamine ei olnud päris minu rida ja see kisa … Ühesõnaga , pigem ehitasime lastena laka peal põhust losse. Kord ootas laka alla põhuhunnik üles ajamist ja meie lastena kasutasime võimalust ülalt sinna sisse hüpata. Mamma tuli ja ma mõtlesin, et nüüd saame tõrelda, aga Mamma ronis üles ja hüppas ka alla põhu sisse. Ise oli seejuures tõsine, nagu tahaks aru saada, mis on selles toredat. Meie võisime igal juhul jätkata.   

Õhtuti käis Mamma usinalt kultuurimajas laulukooris ja naisansamblis või teatrit tegemas. Samas ei ole ta kunagi esile trüginud. Kodustel pidudel istus Mamma ikka oma toolil ja vaatas pigem teiste lustimist pealt. Eks vanaisa kõrval jäi ka teistel vähe ruumi lustimiseks. Papa oskas olla peo hing. 20.märtsil sai Mamma 100 – aastaseks. Positiivne hing, soov paremuse poole, alahoidlikkus, pigem teha kui viriseda, et miks ei saa teha, lisaks maaelu kõigi oma võlude ja valudega – see kokku ongi ühe inimese pikaealisuse saladuseks. Ühel hommikul ärgates ta ütles, et Jumal on tema vist ära unustanud. Kui hoiad tahaplaanile, siis võib olla , et jäädki märkamata. Mina olen igal juhul Mammale kõige eest tänulik. Sest elus on ikka tema olnud see, kes ütles, et „saad hakkama“,  „mis sa arutad, tee ära“, „mis sa istud niisama, hakka tegutsema“. Õigel ajal öeldud õiged sõnad on julgustanud ellu viima võimatuna näivaid ettevõtmisi.  Mammal on 2 last - poeg ja tütar. Neil on kummalgi kaks last – poeg ja tütar, kellel kõigil on kaks last – poeg ja tütar. Kord peab majas olema ja perepuu jätkuma. Mamma vaim ja õpetused on meiega. Loodan, et suudame sulle oma tegudega rõõmu tuua, Mamma!   

Neljapäev, 13. jaanuar 2022

MINA , SIKENBERG

 

MINA , SIKENBERG

Tammsaaare Lõunatalus peremees Jakob Sikenbergi monoloogid elust Tammsaarel nii nagu ta oli. Monoloogides on kasutatud Anton Hanseni tsitaate.

Pilt 1

Mina olen Jakob Sikenberg. Mina olen Tammsaare Lõunatalu peremees ja ühte pean mina kohe ütlema – kõik see, mida see linnavurlest naabri Põhjatalu perepoeg Anton on minu kohta kirjutanud, on vale. Ja mitte lihtsalt vale , vaid valede vale.  Vale selle kõige suuremas tähenduses. Selline vale, mida Piibel, kirik ja inimene ise üleüldse kokku valeks võivad  mõista. Ilmaelu meil siin Tammsaarel on kõik kena - on tõde ja on vale. Nii lihtne see ongi, aga kui Anton kirjutab tõest, siis see on vale. Tema võib ju rääkida, et see kõik on kirjatöö, millel pole tegelikkusega miskit pistmist, aga miks on siis tema „Tõe ja õiguse“ naabrimehel nii minu nägu. Kuidas tema saab tõde nii valeks väänata? Isegi minu koera Pauka nime on valeks väänand.  Ja siis imestab, et minu koerad tema akna alla käivad. Sest isegi koer saab aru, mis on vale ja et vale peale tuleb kusta. See on koera viis valega võidelda, temal pole teisi relvi.

Kas te olete mõelnud, et kust tema võttis oma kirjatööle sellise suurelise nime - „Tõde ja õigus“. Kes annab temale voli kuulutada tõde ja õigust. Miks on tema tõde rohkem tõde, kui minu tõde või miks on tema õigus suurem kui minu oma. Minul on minu  tõde ja minul on minu õigus ja kes minu tõde ja minu õigust ei tunnista, sellega  võivadki vahel hangud risti minna. Minu tõde on kirjas seaduseraamatus aga naabrimehe tõde on kirjas Piiblis. Tema nõuab enesel õigust taevaväravas aga mina tahaks õigust saada ikka siinses ilmas. Aga mida hakkan mina peale jumala tõega, ega sellega täna leiba lauale ei too. Koputan taevaväravale ja Peetrus näitab mulle teed põrgu või paradiisi. Ei. Mina tahan oma paradiisi kohe ja siin.   Seaduseraamatus on suurte tähtedega kirja pandud, mida inimene tohib ja mida tema ei tohi. Kohtuniku-härra siis vaagib kirjatähti ja süüd ja mõistab õigust. Vahel muidugi võib see saatusekaalukauss langeda ühele poole , teine kord jälle hoopis teisele poole. Ja mõnikord võib seda kaalukaussi ju oma kasuks määrida. Kui te saate aru, mida ma silmas pean. Eks kohtunik on ka inimene ja tähed väikesed. Alati ei peagi ju kõike tähele panema või paksust seaduse raamatust üles leidma. No aga siis tuleb Peeter ja hakkab aga jälle rääkida oma õigusest, mida Jumal talle on mõistnud Piibli kirjatähe läbi. On siis Jumalal aega minu väikese inimese õigusega tegeleda. Jumalal on oma suured mured. Ma mõtlen, et vili võrsuks ja lehm poegiks ja nõndamoodi. Kas hakkab Jumal nüüd piiriposte paika panema? Ei . Selleks on ikka meie endi poolt kirja pandud seadused. Aga kas Peeter seda mõistab. Tema on nagu vasikas, kes jookseb aga peaga vastu karjaaeda ja mitte ei mõista, et sealt kaudu välja ei saa.

Jäin lobisema. Peangi karjaaia üle vaatama. (lahkub)

 

Pilt 2   

Mina olen tegelt hea inimene. Mina ei taha midagi võõrast ega ütle kellelegi asjata ühtegi halba sõna, aga karjaaia võtsin küll lahti, et Peetri põrssad minu rukkisse pääseks. See kõik on lihtsalt äri. Vahel ei anna põld nõnda palju välja kui naabrimehe rahakott. Siis kui Jumal vihma ei anna ja vili põllul närtsib. Las siis Peeter maksab kahju kinni. Tema on ju Jumala juures oma mees ja võiks paluda tilga vett. Aga tema ei palu. Tema ei palu kunagi. Tema ainult tänab. Tema on Jumalale tänulik isegi siis , kui siga põrssad surnuks magab. Ei, tema ei palu. No ja kui siis põld on kuiv ja tema oma kanguses ei palu, siis öelge , mida minusugune väike inimene peab tegema. Mina lasen põrssad rukkisse ja lasen naabrimehel kahju kinni maksta. Öelge kui see pole õigus, siis mis see õigus üldse on. Lugesin Jakobsoni ajalehest, et ameerikamaa põlised asukad indiaanlased vihma oodates tantsu löövad ja Jumal päästabki selle peale taevaluugid valla. Aga miks lõpeb nende vihmatants alati vihmaga? Ah? Sest nad ei jäta enne järgi, kui sadama hakkab. Aga mina ei hakka ju indiaanlase kombel tantsu lööma. Mina lasen põrssad rukkisse ja lasen naabrimehel kulud tasuda. Seekord läks äri muidugi untsu. Naabri Ann tuli ja meelitas oma heleda häälega põrssad rukkist välja. Aga see tasus ennast ära. Ei tea, kust Mulgimaa metsadest see Peeter enesele Anni leidis, kuid väärt eit on tema küll. Väärt eit. Hea naine on vaese mehe varandus.  Seni kuni naine meest armastab, ei tea temast õieti midagi, aga oota vaid, kuni ta enam ei armasta, siis paistab õige nägu kohe kätte.

Eesti on vaba maa, kus iga mees võib teha täpselt seda, mida tema naine tal lubab. Minu eit heidab mulle ikka ette - „Sinu jaoks on terve minu elu vaid lõbus kõrtsijutt. See pole kõrts, see on elu ja minu elu pole kildude peal väljas.“  Vestlus naisega on nagu karurünnak.  Viska pikali ja teeskle surnut. Naisel hakkab igav ja ta lahkub. Vanasti rääkisin eidega ka, aga tema enam mind ei kuula. Mäletan, kui sõitsime lauluatuselt koju ja panin käe naise põlvele. Ta sosistas õrnalt, et nüüd kui abielus oleme võid kaugemale ka minna. Ma põrutasin kohe Aegviitu välja. Rentisin sealt vaguni ja panin kaariku kõige hobusega rongi peale ja põrutasime koos Tallinna. Las hobune lustib ka , kui peremehel pidu on. Oli ikka minek ja pärast tulime tuuli vihisedes koju. Aga enam eit ei räägi minuga. Tammsaare ja lapsed on tema mahlad välja kiskunud. Küsis kord mu käest, „Kas mul on aega rääkida?“. Ma ütlesin „Jaa, Eks ikka ole“. Eit jätkas „Väga hea, kuula siis“. Ega ma ei tea kui palju ma oma naist armastan või ei armasta. Aga nii palju küll, et ühe korra oleks talle seda pea-aegu öelnud. Mõtled, et võtad julguse kokku ja ütled ära, et siis on elu lõpuni mureta. Aga ei ühtegi. Armastus nõuab tegusid, mitte sõnu. Ega siis söögist rääkides kõhtu täis ei saa. Väiksed inimesed peavad ka armastama, nagu oleksid nad suured, sest armastus on see, milles väiksed võivad olla suured. Kõige suuremad. Või mis see armastus üldse on, seda peab veel uurima. Nooruse armastus tuleb ja läheb ja ega keegi teagi, kust ta tuleb ja kuhu ta läheb. Need , kes temast loobuma peavad, nutavad, aga kes kätte saavad nutavad sagedasti veelgi rohkem. Pea-asi et leiad õige naise, sest naine on mõnikord mehele sama hea nagu tapakirves, sest mees olgu ta kuningas või ori, on nõnda loodud, et naise käes on ta häda ja õnn, rõõm ja mure, pettumus ja lohutus, põrgupiin ja taevaõndsus.  Armastus on ainus asi, mille pärast on mõtet pingutada, aga sellest saame alles siis aru, kui pole enam kedagi , kelle pärast pingutada. Õnn on selline imelik asi, et tema ei tulegi ilma nukruse ja valuta.

Aga kui ühel päeval Ann Jumal juurde kutsutakse ja sinna tema kindlasti kutsutakse, sest tema on nii õrn, nagu sügisene odrakõrs, et selline siin Tammsaarel kaua vastu ei pea. Vat siis lähen mina ja katan soosilla pehmete kuuseokstega, sest tema väärib seda, et tema tee Jumala juurde oleks aukudeta, nagu neid tema elus veel vähe oleks olnud. Ja kui Järva -Madise kirikukellad lööma hakkavad, siis panen mina ühe poeküünla põlema tema mälestuseks. Poeküünla, mitte koduse searasvast tehtud. Ja siis võin mina sinna küünlaleeki öelda seda, mida mina oma südames tunnen, sest seda ei pea keegi teine kuulda saama. …

Noor tüdruk ei tohi olla enese vastu ükskõikne, siis muutuvad ka teised tema vastu ükskõikseks. Mina võin igale piigale kohe ja praegu kolm rubla raha anda, muidugi mitte niisama vaid ikka asja eest. Kui mina siin praegu üha laksuva musu saan, siis mina olen aumees – 3 rubla panen kohe pihku. Aga kui mõni perenaine koa raha himustab, siis võin mina neile isegi 5 rubla pihku pista, sest miski pole siin ilmas magusam, kui teise mehe naise musi. Naise juures, kes on alasti, ei tohi ükski mees mõtelda – seda ei anna ükski naine mehele andeks.

Vahel võivad musid ka päris kalliks minna, aga siin pole minul kõikse vähematki süüd. Kirikuõpetaja tütar vahtis ise kolme rubla oma vasikasilmadega ja kui mina temast nõndamoodi krabasin, et keel kõrvaaugust välja käis, siis pistis kisama ja abi kutsuma. 25 rubla vaeste heaks otse kirikukassase parandas seekord vana Närlinguga suhted. Tema on üldse üks kergeusklik vanamees. Läksin suures mures pastori juurde. „Armas, pastorihärra, aidake pole mul enam eite ega midagi.“ „Oi sellest on küll tuline kahju. Hea eit oli sul, Jakob.“ Ma jälle vastu „Pole see asi nüüd nii hull Poiss on naise üle võtnud.“ „Oi-oi, kuida muudi.“ „Enema  majas muud ei kuule, kui poeg siin ja poeg seal, poeg tahab ühte ja poeg tahab teist.“ „Vana see poeg sul siis ka on.“ „Varsti juba kaks nädalat.“ Nüüd sai pastorihärra aru, et teda niisama narritasin. Sõnasin siis, et mul oli ikka muud asja ka ja tahaks ristsete osas kokku leppida. Raha lõhna tundes oli vana Närling jälle rõõmus.  

Lähen annan eidele keretäie. Mitte lusti pärast vaid ikka sellepärast, et tema kua parem inimene oleks. Ei tea, kas sellest temale kasu tõuseb aga enesel on hea tunne, et olen ikka midagi teinud ja teist paremale teele juhatanud.  

 

Pilt 3

(Jakob tuleb laulu jorisedes rahad varvaste vahel)

Käisime Põhjatalu Peetriga jälle  kohtus. Peeter köitis hobuse aiste vahele ja võttis minu vankri otsa peale. Nii me siis kahekesi koos sõitsime. Pole mõtet teed lõhkuda ja hobust kurnata. Täna sõitis Peeter oma kaasavaraks saadud märaga, järgmine kord mina. võtsin pudeli põuest, võtsin lonksu ja pakkusin naabrimehele koa.

Läks nagu läks. Sedapuhku sai Peeter õigust. Läksime kõrtsu juurest läbi ja peale kolmat toopi võtsin jalad paljaks ja toppisin varbavahed koa raha täis. Just nii palju on mul raha ja rohkem veel. Ma võin piibule tuld ka rahatähega panna. Nii palju on mul raha ja kõik see on minu oma raha. Ei ole pangalt laenatud ega küla pealt varastatud. Ja kui sedapuhku oligi Põhjatalu Peetril õigus, siis võin mina tema kohtuvaeva ja ihuvaevagi kinni maksta. Mina olla tema karjaaia maha lõhkunud. Tule taevas appi, aga tema ehitas karjaaia ju minu lehmade teele. Seal on radagi näha. Ütle vaenehing, kuida moodu minu elajad saavad siis karjamaale, kui seal aed risti-põiki ees on. Ega mul lehmadel tiibu pole, et nemad sealt üle lendavad. Ega seda ei tahaks ka , et lehmadel tiivad oleks. Kas sa inimeseloom kujutad ette mida lehm sinu kuuega teeb, kui ta kergelt keha kergendades õla peale laseb? (naerab) Ah. Sitta surma pole meist veel keegi surnud. Aga nüüd pean mina Peetri aia korda tegema ja oma lehmadele uue tee leidma. Aga see teeb mitu versta ringi. Pole õigust ilma peal. Mis sa sunnikuga teed?

Eelmisel korral kui enese varahommikul Peetri rukkist leidsin määras kohus mulle rahatrahvi. Aga kuidas sai minu hobune Peetri rukkisse, sest Peetri rukis on ometi teiselpool minu kaera põldu. Sest vaata sellega on nii, et minu põllulapp on kohe Põhjatalust üle tee ja Põhjatalu põllulapp on otse minu majapidamisest üle tee. Ja Peetri karjaaed jookseb otse minu õunaaia taga. Maatükid on nõnda mõõdetud, et ilma tülita siin elada pole võimalikki. Mina sain kohtumajast rahatrahvi ja kui meie siis enne koduteed kõrtsulaua taga istusime, siis sositas Peetr minule kõrva, et tema ise ajas minu hobuse oma rukkisse. Ja lisas kõvahäälega juurde, et sellega, millel tunnistajaid pole või muid tõendeid, ei maksa kohtumajja minna. Seda ütles ta otse mulle kõrva sisse. Mul käis tuline välk seest läbi ja panin Peetrile lahtise käega üle näu. Peeter kargas püsti ja tahtis vastu panna, aga kõrtsimees astus vahele. Sealsamas kõrtsu leti ees mõistis siis tema kohut, millega meie mõlemad nõus olime. Minu jutt, et Peeter nüüdsama minule oma süüd tunnistas, ei leidnud tõendamist ja kõrtsmik käskis minul Peetrile 30 rubla valuraha või peksuraha välja maksa. 30 rubla. See on ometi väikese vasika hind ja kui siis Peeter saadud raha eest lubas kogu kõrtsile välja teha, siis minul kihvatas. Ma olen küll muidu lepliku meelega, aga mõnikord ei leia mina mõistmist. Ütlesin, et käin kodus raha järgi ja tulen peagi tagasi. Aga ega ma ei läinud ja ma isegi ei mõelnud sellest. Hiljem oli kuulda, et Peeter oli pika ootamise peale kõrtsmikule laia käega üle näu virutanud ja öelnud, et annab sellega minu võla talle üle. Siis hõõrunud kõrtsmik kõrva ja öelnud „Litsid mehed need Tammsaare omad.“ Seda ütlemist on hiljem siin-seal ikka kuulda olnud. (naerab) No ja kui siis nädala pärast kõrtsu ees kõik vankrid kenasti rivis olid, siis tõstsin mina targu Kassiaru viljakotid enese vankrisse ja panin ajama. Ega vargus kauaks saladuseks jäänud. Vaatan, et peagi juba tolmujuga künka tagant paistmas. Sõitsin üle soosilla ja otse Peetri õue. Ise lippasin siis oma manu, et las Peeter saab süü enese kaela. Kassiaru omad olidki peagi meestega kohal, aga tundsid mu hobusekronu ära ja vaatan aknast, et astuvad üle heinamaa Tagatalu poole. Ma tõmbasin kuue seljast ja hüppasin teki alla. Peagi kostiski kojast kobin ja kogu kamp astus kambrisse. Lasin siis ühe valju norsatuse ja keerasin unised silmad sissetungijate poole. „Oli ka asja või ajate tühja tuult taga“. Kassiaru vastu „Ah, et siis Tagapere peremees on juba puhkama heitnud.“ „Pole tervis täna jah suurem asi.“ „Ei tea, et kas laenasid tõesti obust ääle nuabrimehele.“ „Ei ole mina ühtki obust laenanud.“ „Aga tule vaata ise, et sinu hobune seisab Eespere väravas.“ No ja siis see juhtus. Kui ma voodist tõusin ja aknale läksin, oli teistel naeru palju, sest ma olin püksid ja saapad jalga unustanud. Kus selle häbi ots. Kui inimene midagi otsib, siis tema ka leiab. Ta leiab sagedasti isegi siis midagi, kui ta õieti ei tea, mida ta otsib.

Nädala pärast , kui mõisast kartuli rahad käes, siis põrutasin kohe kõrtsu. Istusin sakste kambrisse maha ja tellisin pudeli kanget. Las vaatavad, et Tammsaare peremees võib endale kallist kraami lubada. Brockmann tuli ka ja kui siis pudel otsa sai ja ta uuele järgi läks, imestas uksel, et kõrtsutuba nõnda mudane, et ehita või sild , et puhta jalaga letini jõuda. Peeter, va kurivaim, võttis eeskambris teiste peremeestega keelekastet ja sõnas, et las Jakob ehitab, tal hargivahel raha ju küll. Mul kihvatas jälle sees. Mis asja on temal minu rahakotiga.  „Veame kihla, et ehitangi silla puhtast rahast.“ „Kuulete. Tammsaare peremees tahab tagakambrist kõrtsuletini puhtast rahast silda ehitada.“ Ja siis kogu tuba naeris. Naeris minu üle. Lõime siis käed. Öelge, mis muud mul üle jäi. Läksin tagakambrisse ja pidin Brockmanni käest veidi juurde laenamagi aga siis ma läksin. Rahatäht maha ja teine kõrvale ja jälle rahatäht maha, samm peale, kuni oligi puhtast tsaarirahast tagakambrist kõrtsuletini sild valmis. Nüüd jäid tolkamid vait ja Peeter ladus 20 rubla letile. Puhtast rahast sild.

Korjasin siis silla kokku ja pistsin Peetri kahekümnese ka teistele lisaks. Rahakott jäi väikseks ega mahtunud enam püksitasku ära. Siis toppisingi rahad varba vahele, las näeb, et see minu jaoks midagi ei tähenda. (Laseb püksid alla, ja paneb käe pükstesse) Mul on kõik kindlalt hoiul, seda ei võta tuli ega vesi. Tahate vaadata? Ege te ei julgeks. Mul on siin varanduse tarbeks eraldi tasku. Kord õmbles rätsep Puks liialt väikese tasku, kuhu minu raha sugugi kõik ei mahtunud. Istub teine siis väikese Antsu varrude ajal minu teisel pool tähtsa näoga laua taga. Tõmbasin siis püksid jalast ja toppisin rätsepmeistrile pähe. Või tema õmbleb nõnda väiksed taskud. Minul rahast puudust ei ole. Ja puudust ei ole, sest mina oskan rahaga ümber käia, aga Peeter  Mõnikord nurjuvad plaanid just sellepärast , et nad on kavalasti sepitsetud. Sest plaan on küll hea ja õige , aga inimene, kes peab plaani teostama, pole päris õige.

Ühel õhtul sõidan kodu poole ja vaatan. Peeter kõige heinakoormaga kraavis küliti ja ise veel kõige all. Pidasin kinni, aga ega tema abi ei palu, võtsin pudeli välja ja lonksasin tubli sõõmu, aga tema ikka on vait ja abi ei palu. Vaatasin siis veel veidi, kuida ta seal rassib ja sõnasin, et „Ega sul siit vist pääsemisega kiiret pole … Õhtu alles noor ka.“ Ja sõitsin edasi. Ta oli ikka vaid. On üks kange elukas küll. Ausalt öeldes on säärane kangus vahel päris imekspandav.

 

Pilt 4

Inimene ei ela tarkusest , vaid oskustest. Ei ole kooliharidusel mõtet  kui sa adra taga käia ei mõista. Kes sa inimeseloom, selline siis oleks? Pole tööd pole vilja, pole vilja, pole leiba, pole leiba pole peret, pole peret pole lapsi, aga lapsed on üldse ainumas ja suurim rõõm selles elus. Võtad nad õhtul põlve peale, kiigutad ja räägid maailma asjust ja nemad küsivad ka, no et kas saksad ka peeru lasevad või on see talurahva eelisõigus. Eks mina siis vastan kuidas oskan. Kord olin just põllult tulnud, kui poiss küsis, et kuidas tähed säravad, et kas neil on sädemed sees, ma ei osanud midagi vastata, siis küsis  jälle, et kuidas viljakõrs teab, et ta peab kevadel nina mullast välja pistma, no kus mina selliseid asju tean. Eit ütles siis poisile, et sa ära sega isa, sa ju näed , et isa on väsinud ja tahab puhata. Aga nii ei tohi, las lapsed küsivad, kuidas nad muidu targaks saavad.   Meie ise lähme vanaks, meie süda ja veri jäävad aga nooreks. Ihuliikmed varisevad mulda, veri jookseks noortega kaasa. Aga noored ei näe ega usu meie verd, nemad näevad ainult meie ihuliikmeid. Vanemate jumal on noorte jaoks surnud, nende esiisade pühadused on  ükskõikseks saanud, nende traditsioonid naeruväärseks muutunud – aga millele mõtlete siis toetuda või pidet leida.

Me oleme valis uskuma ükskõik kelle võimeid, oleme valmis kuulama ükskõik kelle sõna, ainult et meie käskija poleks mõni omasugune. Omasugust ei kannata me isegi siis, kui me ta ise oleme oma käskijaks ja juhatajaks valinud.  Nagu veepinnale ei saa tõusta midagi, mida vees ei ole, nõnda ei või ka ühiskonna tipul midagi muud leiduda, kui aga seda , mis ühiskonnas endas olemas. Vat Jumalat , teda võin mina uskuda ja tema sõna usaldada, aga seda ainult neis asjus, mis südames kipitavad. Viljahind ja kraavikaevamine jäägu ikka inimese mureks. Mina olen juba vana mees ja annan talu peagi pojale edasi. Eks lähen mina siis sauna ja hakkan puulusikaid voolima, seda ikka kui Jumal annab. Olen mõelnud, et noori ei saa tänapäev usaldada. Kõik mõtlevad ainult tasu peale ja see ongi, mis määrab nende vahekorra tööga. Keegi ei leia töös endas midagi väärtuslikku , mille pärast oleks maksnud higistada. Peeter tapab ennast tööga ja ega ta laste vastu lahkem ei ole. Mis see meie elu on töörabamine päiksetõusust päikseloojanguni, et siis põhukotile silmad lahti magama jääda. Ei ole. Elu on pidu ja kui sa ise seda ei naudi, siis ei saa ka teised sinu eest seda teha.

Aga kui ma talu pojale annan ja siis laseb tema minu kenasti kaevatud kraavi laseb täis kasvada või ei protsessi, kui naabri siga meie rukkis magab. Kõike võib juhtuda. Mõtlesin, et jätan talu siiski enese nimele ja annan Augustile rendile. Siis on mul ka väike rahakopikas olemas ja saan Peetriga kõrtsus protsessida. Samas saab poiss oma teadmisi mööda majandada.

Mul on Järva-Madise kalmistul koht juba valmis vaadatud. Kohe väravast läbi paremat kätt aia ääres. See on kena koht. Ja nuabrimees ei ole päris külje all. Matsime Anni väravast läbi minnes vasakut kätt. Eks vana Peeter sinna tema kõrvale läheb. Oli ikka väärt inimene. Ma mõtlen Ann, mitte Peeter. Aga eks peab siis ka Peeter väärt inimene, kui tema endale nii väärt naise sai. Igaüks saab täpselt selle, keda ta ise väärib. Eks lastega on samamoodi – ikka on sellised milliseks sa nad ise oled kasvatanud ja hakata siis hiljem ette heitma … milleks või kellele see kasuks tuleb? Ega tehtu sellest tegematuks muutu. Kõik tehtu on sinu elulooraamatus kenasti kirjas ja kui viimnepäev kätte jõuab, siis lööb Peetrus raamatu lahti ja ütleb. „Sina, Jakob, oled elanud kena elu. Astu Paradiisi ja puhka nüüd.“   Ja kui ta nii ei ütle, siis pole enam miskit peale hakata. Kahetsema ja andeks paluma mina ka ei hakka. Mis on tehtud, see on tehtud ja hullem veel kui oleks midagi tegemata jätnud. Vat seda küll kahetseks. Eks mõned sõnad on elus liigselt öeldud ja mõned sõnad on ütlemata jäänud, mida öelda oleks võinud. Samas ei pea ju kõike ka ütlema. Paljut saab ka silmist lugeda. Armastust on Tammsaares palju olnud. Aga ikka põldude, loomade või metsa vastu, aga mitte inimeste vastu. Eit paneb ikka õhtuti räästa alla lambi põlema, et lapsed näeks koju tulla. Istub siis aknal ja vaatab, et kas mõni vari liigub mööda. Aga ega ta liigu. Oleme siin Tammsaarel ja ei tule lapsed siia hädaorgu tagasi. Nii ta on. Lapsed on juba läinud ja vartsi läheme ka meie – ei teagi , mis sellest Tammsaarest saab.

 

Bingeni Hildegard Ordo virtutum: Vooruste mäng

 

Bingeni Hildegard

Ordo virtutum: Vooruste mäng

 

Autorist

Hildegard sündis 1098 a Reinimaal aadlisoost vanemate kümnenda lapsena. 8-aastaselt antakse Hildegard vanemate poolt Sponheimi krahvi kuus aastat vanema tütre Jutta hoolde.  Viimane on vastu vanemate tahtmist valinud range vaimuliku elu. Jutta asub 1112 a. elama Disibodenbergi mungakloostri juurde rajatud klausuuri.  Ühes temaga asub sinna ka Hildegard. Veidi peale seda pühitsetakse ta benediktiini nunnaks. Kuna 1141 on tema elust vähe teada. Juba lapsena temale avaldunud nägemused jätkuvad. Peale Jutta surma 1136 a valitakse Hildegard  kloostri, kuhu on vahepeal lisandunud uusi nunnasid, uueks magistraks. 1143 tabab teda tugev nägemus, mis muudab kogu tulevast elukäiku. Ta hakkab oma nägemusi kirja panema. Selles abistavad teda munk Voldemar ja nunn Richardis Stadest. 1146 pöördub Hildegard kirjaga Clairvaux Bernardi poole, kuid saab vaid napi vastuse. 1148 Trieri kirikukogul näidatakse Hldegardi kirjutisi Paavst Eugenius III –le. Paavst õnnistab tema annet ja palub tööd jätkata. Ta saab kuulsaks ja 1150 asutab uue kloostri Rubertsbergis, kuhu kolib umber kogu nunnadekonvent. 14 aastat hiljem asutab ta tütarlastekloostri Eibingeni, Reini jõe ääres. Hildegard jätkab oma tööd. Ilmub Scivias ja sellele järgnevad loodusteaduslikud ja meditsiiniteemalised kirjutised. Ta on tuntud ka kui eripärase kõlaga liturgiliste laulude autor. Üldse oli ta edukas mitmetel aladel, mis muidu tollases ühiskonnas olid meeste pärusmaa. Ta kirjutab ohtralt kirju kõigile oma aja vägevatele , kuningatele , keisritele ja usutegelastele. Säilinud on üle 300 kirja. Tema tervis on nõrk, kuid ometi võtab ta 1158-1171 ette neli jutustamisreisi. Hildegard sureb 1179a märtsis. Kohe alustatakse prohveti kanoniseerimisega, kuid ebasoodsate asjaolude kokkulangemise tõttu ei saa see kunagi teoks.   

Teose taustast

Hildergard kirjutas Ordo arvatavalt 1151 a, et seda etendada 1 mail 1152 Rubertsbergi nunnakloostri avatseremoonial. Ordos on 20 soolorolli, mis vastas 18 naisosatäitjale – Hongele ja üks meesroll – Saatan. Viimast kehastas preestermunk Voldemar, kes oli ainus kloosris elav mees. Kirjandusest on teada, et nunnad olid avatseremoonial ebatavaliselt ehitud – lahtiste juuste ja valgete siidlooridega. Siin võis olla tegemist Ordo etendamisega. Samas on oluline märkida, et teater oli sellel ajal puhtalt meeste ala ja lavale astuvad naised, eriti nunnad, oli midagi enneolematut.

Oluline on märkida, et kuigi täna räägime kirjanduslikust pärandist, siis Ordo oli algselt mõeldud lauldes esitamiseks. See tähendab, et ta pidi siiski vastama teatud rütmistustele. Hildegardi komponeeritud muusika on lihtne, kuid äärmiselt mõjus kiriku võlvide all.  Muusikas ei toimu suuremaid arenguid ja oluliseks saab just tekst. Ordo oli keskaegsete näitemängude hulgas küllaltki haruldane, nii oma keele kui ka tegelaste valikute poolest. Tavapäraselt keskendusid liturgilised draamad stseenidele piiblist või pühakte elust, kuid siin on tegemist hoopis tegemist isikustatud vooruste ja Saatana vahelise võitusega Inimhinge pärast.

Voorused on Piiblist pärit väärtused. Kristlikeks voorusteks on eelkõige Usk., Lootus ja Armastus. Täiuslik voorus seisneb inimese hinge vooruste täiuslikus tasakaalus. Platoni järgi on selle eelduseks filosoofiline mõistmine. Aristoteles arendab vooruste käsitlust edasi koostades voorustekataloogi. Temal erinevad mõtlemisevoorused ja loomulikud voorused. Mõtlemisevoorused on õpetatavad aga loomulikud voorused on  kujundatavad treeningutega. 1.sajandil sobitati filosoofilisi mõttekäike Pühakirjaga. Saalomoni Tarkuseraamatus mainitakse nelja kreeka filosoofia peamist voorust – mõõdukus, arukus, õiglus ja vaprus. Neid hakatakse nimetama kardinaalvoorusteks. Esimesena kirikuisadest märgib Ambrosius, et kardinaalvoorused tulevad Kristusest. Vooruste vastas seisavad negatiivsed jõud ehk pahed. Askeetide kogemus ütles, et inimesel pole võimalik vältida esimest halba mõtet või sisendust, kuid tingimata tuleb hoiduda sellega nõustumisest ning isegi väitlemisest kurjaga. Kurjad mõtted tuleb ära tunda ja need on aplus, iharus, ahnus, kurbus, viha, tüdimus, kõrkus ja autus.  Seejuures on kõrkus algpatt, mis viib teisteni. Seoses askeetluse ja kloostrite levikuga ning religioosuse kasvuga  ja patukahtesusõpetuse ja pihi suureneva tähtsusega kujunevad pahed ja voorused peamiseks teemaks keskaegses kristlikus kirjanduses.

Teosest

Ordo koosneb proloogist, neljast stseenist ja lõppvaatusest. Ordo algab patriarhide ja prohvetite ning vooruste sissejuhatava dialoogiga, mis loob tausta ühe hinge päästeloole. Hinged on sattunud maale, kiusatuste meelevalda ja neid suudab päästa vaid Kristus.

Edasi on tegelaseks üks Hing, kes pöördub vooruste poole. Voorused ütlevad talle , et õnnistusele peab eelnema võitlus patu vastu. Kuid Hing viskab hoopis lunastuse rüü minema. See toob mängu Saatana ja julgustab Hinge minema tutvuma maailmaga. Hing lahkub vooruste juurest ja need jäävad teda leinama. Vooruste silmis on ta õnnetu Hing. Saatan naerab Vooruste üle. Kuid viimased ei lase ennast sellest häirida, vastates, et nemad elavad kõrgustes, kui Saatan on kuristiku serval.

Teises stseenis tutvustatakse voorusi ja see koosneb vooruste monoloogidest. Lõpuks kutsub Alandlikkus voorusi üles rõõmustama, sest vaatamata Saatana pingutustele kasvab Kristuse puu ikkagi edasi.

Kolmandas stseenis naaseb kahtesv Hing vooruste juurde ja need võtavad ta vastu, kui eksinud lambukese. Alandlikkus ravib Hinge haavad ja kuulutab talle pattude andeksandi. Stseen lõpeb vooruste kiidulauluga.

Neljas stseen on lavastuse kulminatsioon. See on võitlus Saatana ja vooruste vahel Saatanat häirib Hinge pöördumine ja ta lubab ta hävitada. Hing saab abi Alandlikkuselt, kes kutsub appi Võidu, kes vooruste abiga seob Saatana kinni. Kuid Saatan ei anna veel alla ja pilkab Vooruseid. Voorused vastavad koorina kiites Jumala suurt nõu.

Lõppvaatuses seostatakse võitlus ühe Hinge pärast maailmaga ja pöördutakse kõigi inimeste poole üleskutsega alanduda Jumala ette ja oodata temalt abi.

Kokkuvõte

Ilma tundmata pühakirja või ilma eelneva teadmiseta ei ole tänasele inimesele lugu mõistetav. Tekstis on väga palju viiteid Pühakirjale, eriti evangeeliumide tekstidele, mille tekstiline tundmine  oli tollal elementaarne, kuid tänapäeval mitte enam nii väga. Teose tänapäevane esitamine oleks põnev rännak ajalukku, kuid kindlasti ei oleks tal enam seda manitsevat mõju. Lisaks ei ehmata 18 laulvat naist laval enam kedagi, kuid omal ajal oli see kindlasti kuulajate – vaatajate jaoks suur ehmatus. Seega võib kindlalt öelda, et omas ajas oli tegemist tähelepanuväärse ja mõtteviise muutva teosega, mille tegelikku tähendust hakati mõistma alles sajandite pärast.     

 

Kasutatud kirjandus

1.      Riina Ruut “Bingeni Hildegardi Ordu virtutum: Vooruste mäng” (Härmametsa Talu kirjastus 2004)

Meteora – kloostrid pilvedes

 

Meteora – kloostrid pilvedes

Pindose mäeahelikust alguse saav Pineiose jõge on oma teel aegade jooksul uuristanud koopaid, orge ja kummalisi kaljusid. Kuni 400 m kõrgused kaljud seisavad laiskmaal nagu hiiglaslikud sambad. Just sinna sammaste laele asutasid 8.sajandil õigeusklikud mungad esimese kloostri.

Parasjagu valitses piirkonnas võimas Bütsansti riik, kes pidas end vähemalt osaliselt Rooma riigi järglaseks. Bütsansti ei olnud lahinguväljal juba 100 aastat edu saatnud ja keiser Konstaninos V hakkab otsima põhjuseid Jumala juurest. Ta arvab, et inimesed on kirikusse pilte asetades eksinud Jumala antud õpetuse vastu  - Sa ei tohi enesele teha kuju ega mingisugust pilti sellest, mis on ülal taevas, ega sellest, mis on all maa peal, ega sellest, mis on maa all vees!  5 Sa ei tohi neid kummardada ega neid teenida, sest mina, Issand, sinu Jumal, olen püha vihaga Jumal, kes vanemate süü nuhtleb laste kätte kolmanda ja neljanda põlveni neile, kes mind vihkavad,  6 aga kes heldust osutab tuhandeile neile, kes mind armastavad ja mu käske peavad!“ (2Mo: 20 4-6).

Sündiv ja arenev kristlus oli judaismist eemaldudes ausse toonud pühakud, kes asendasid antiigist tuntud jumalaid, kes seisid konkreetsete valdkondade eest. Keiser soovis usu puhastada, kuid samas said lihtsamad inimesed pühapiltidest jõudu. Keiser kutsub kokku 754 a. Hiereia kirikukogu ja laseb piltide kultuse hukka mõista. Keiser käsib pildid kirikutest kokku korjata ja hävitada. Loomulikult tekitab see kiriku poolt terava sisemise vastuseisu. Leo abikaasa Irene on samal ajal ikonoduul ehk pildikummardaja. Abielupaari vahel lahtatab tüli, kui keisrinna magamistoast leitakse pühapilte. Keiser ei suhtle enam oma abikaasaga kuni surmani. Peale Leo surma kutsub Irene kokku 787.a Nikaia kirikukogu, mis muudab pühapiltide hävitamise otsuse kehtetuks. Kuid võimujoonte muutumisega suudeti sõjaväelaste eestvedamisel ja jõul 815.a Hagia Sophia kirikukogul ikonoklasm uuesti kehtestada. Alles 843.a Konstantinoopoli kirikukogu taastatakse piltide austamine lõplikult. Pilditüli käigus hävitati hulgaliselt väärtuslikke kunstiteoseid ja kloostrite likvideerimisega koos kadusid ka oskused. Mina võtsin pea saja aastase perioodi vaid paari lausega kokku, kuid tollal oli see oluline maailmavaateline küsimus, mis lõhestas kiriku sisemisi suhteid ja loomulikult ka kiriku ja keisri omavahelisi suhteid.

Ametlikult oli Bütsants katoliiklik, kuid tegelikkuses lõhenes kirik kuskil 3-5. Sajandil riigijuhtide võimuvõitluse tagajärjel. Kuigi ametlikult loetakse lõhenemisaastaks 1054, siis sisuliselt oli see toimunud juba hulga varem. Õigeusklikena ei tunnistanud Bütsants Rooma paavsti võimu ja autoriteeti. Kirikut juhtis Konstantinoopoli patriarh, kes oli tugevalt mõjutatud keisri otsustest. Seega hakates vastu keisrile võeti seda kui vastuhakku Jumalale. Teiseks asusid mungad väljaspool tavapärast elukorraldust. Keisri kehtestatud maksud kirikule ei kehtinud, kuid keiser Leon III otsustas ka kirikud maksustada. Ju ta leidis, et nende palved pole riigile tulu toonud ja targem on neilt raha kokku korjata. Nii otsustas keiser kloostrid sulgeda, nende maad hõivata ja  mungad maalt välja saata.. Suletud kloostreid kasutati relvaladude või kasarmutena. Kuid kirik astus enese maksustamisele vastu, mis viis omakorda uute vastuseisudeni. Lisaks ei võetud munkasid sõjaväkke, kuid samas olid mungad rahva hulgas ülimalt au sees. Kiriku ja riigi vastuseisu tagajärjel hakati protestivaid vaimulikke taga kiusama. Pikk sissejuhatus on oluline mõistmaks, miks otsustasid esimesed mungad oma kloostrid rajada ligipääsmatute Meteora kaljude otsa.

 Meteora on kogum teravaid basaldist mäetippe, mis kerkivad tasandikult Kalambaka lähedal Tessaalias Kreeka sisemaal. Meteora tähendab tõlkes õhus hõljumist või rippumist. Just siinsetes koobastes leidsid endale mitmesajaks aastaks pelgupaiga esimesed õigeusklikud mungad. 14.sajandil rüüstasid ja ründasid Bütsantsi türklased. Kannatada said ka mereäärsed kloostrid, kuni kolm munka otsustasid liikuda sisemaale, kus pidid asuma pühad mäed, mida vallutada ja rüüstada pole võimalik. 1356.a alusas abt Athanasios koos üheksa mungaga kloostri rajamist kõige kõrgemale mäetipule. See oli Platos Lithos ehk Lai Kivi.

Esimesed mungad ronisid mäe otsa nöörredelite abil. Kõige pealt rajati lihtne kabel. Kogu vajalik materjal ja ehitusriistad vinnati mäele köie otsa kinnitatud võrkudes. Samades võrkudes vinnati mäele ka teised mungad. Peagi kerkisid ka esimesed elumajad. Kõigil mäetippudele rajatud hoonetel puudub vundament ja nad on ehitatud otse kaljupinnale. Aeg-ajalt käidi toidutagavarasid täiendamas mäe jalamail, kuid võrgud ja redelid vinnati alati üles, sest võõrad ei olenud kloostrisse oodatud. "Ma tahan vähemalt mitu korda oma elus tunda end linnuna, kes väriseb võrgus, mis lohistatakse 30-40 sazheni kõrgusesse, ja tõusu ajal palvetan Püha Tugeva poole," - nii kirjeldas oma muljeid arhimandriit Porfiry Uspensky , kes külastas Meteorat  1859.a  Ka tänasel päeval saab teatud kloostritesse vaid piiskopi väljastatud eritaotlusega.

Athanasiose kloostrit toetas rahaliselt Serbia kuningas Simeon Uros. Saadud toetusega ehitati mäele Kristuse Muutmise kirik ja laiendati kloostrihoonet. Kloostrisse asus elama Simeon Urosi poeg Johannes, kes eelistas mungaelu kuningatroonile. Megalo Meteorast sai kõige suurem ja uhkem kloostrikompleks teiste Meteora kloostrite seas. Kloostrile kuulusid maad ja loomakarjad.

Kristuse Muutmise kiriku seintele sündised imeilusad freskod, kaunimad kogu Kreekas. Kiriku 24 meetrine kuppel oli jagatud 12 sektoriks ja kaunistatud kunstnik Theophanise freskodega, mis kujutasid Rooma riigi poolt tagakiusatud kristlasi. Freskode autorid ei ole üldjuhul teada, sest need on maalitud aastasadade jooksul munkade poolt.

Kloostriülemaks saanud Johannes suri 1422.a ja kord kloostrites hakkas lagunema. 16.sajandiks oli Meteora tippudel kokku juba 26 teineteisest sõltumatut kloostrit. Kloostreid rüüstati ja rööviti ja nende elanike askeetlik moraal langes. Tänapäeval on Megalo Meteora klooster jätkuvalt suurim, kuigi munki elab seal enamasti vaid 3-5. See klooster rajati 14. sajandi teises pooles ning täiendati/kaunistati 1482 ja 1553. Kloostrikompleksi ühes hoones asub Meteora ajaloo muuseum. Ka II Maailmasõda kahjustas kõvasti ajaloolisi kloostreid. Alles 1960ndatel hakkasid mungad tasapisi taastama ajaloo poolt purustatud hooneid. Tänasel päeval on kõik kloostrid UNESCO maailmapärandi nimekirjas ja kaitse all.

Veidi ka hetkel tegutsevatest kloostritest. Megalo Meteorast oli juba juttu. Varlaami klooster on kuue tegutseva kloostri seas suuruselt teine. See ehitati u 1350.a. Sealne Kõigi Pühakute Kirik on arhitektuuriliselt ristkuppelkirik (hoone põhiplaani keskme moodustab Kreeka rist ja risti ruudukujulise keskme kohal kõrgub kuppel). Kloostri refektoorium ehk ühine söögisaal tegutseb kaasajal muuseumina.

Agia Triada ehk Püha Kolmainu klooster on ehitatud 1475.a ja osaliselt ümber ehitatud 1684, 1689, 1692, 1791. Klooster asub enam kui 400 m kõrgusel, väga järskude nõlvadega, kaljul ja on tänasel päeval tegutsevatest Metéora kloostritest kõige raskemini ligipääsetav, kuigi enamuses on nad tänapäeval ühendatud sildade või treppidega. Kloostrini viib kaljusse raiutud 140 astmega trepp. Kloostris asub Püha Johannes kirik, mille 17. Sajandist pärit seinamaalingud on kuulsad. Selles kloostris ja kaljudel on muuhulgas filmitud osa James Bondi filmist „For Your Eyes Only“ (1981). 

Väike huumor ka. Liikunud kord maa ja taeva vahel võrgus kõlkudes ülespoole munk ja palverändur. Närviline rändur, et kas neid nööre kunagi vahetatakse ka. „Ikka“ vastas munk „Siis kui nad katki lähevad.“

Püha Stefanuse klooster on ainus nunnaklooster, kus tavaliselt elab ligikaudu 30 nunna. See klooster rajati 14.sajandil. Praegune hoone valmis 1798.a ja on pühendatud Haralambosele, kelle pealuu on kloostri suurim reliikvia.  

Püha Nikolaus Anapoausase klooster on ehitatud 16.sajandil. See on tegutsevast kuuest kloostrist kõige väiksem. Siinse ühelöövilise kiriku on oma kunstiga kaunistanud Kreeta saarelt pärit ikoonimaalija Theophanis Strelizas.

Püha Barbara/Rousanou klooster rajati 1545.a varasema kiriku varemetele. Kloostrihoone on täpselt nii suur kui on mäetipp. 

Tänu kloostritele ja seal tegutsenud munkadele on säilinud suur osa täna teadaolevast Kreeka kultuurist. 

Kasutatud kirjandus:

1.      D. Stathakopoulus “Bütsants. Impeeriumi ajalugu” (Äripäev 2016)

2.      H. Erilaid “Aja jälg kivis. Kreeka” (Menu 2016)

3.      D, Stancliffe “Kirikuarhitektuur” (Allika kirjastus 2010)

4.      “Peatükke kunstiajaloost” (Valgus 1989)

5.      C.Augias “Istanbuli saladused” (Tänapäev 2016)