Martti Kalda jutustab Aasiast, kuid jõulud veedab alati kodus.

Martti Kalda jutustab Aasiast, kuid jõulud veedab alati kodus.

Martti Kalda on üks huvitav mees. Paljud ei tea ega tunne teda, aga see ei tee teda vähem huvitavaks. Pikka aega oli ta Tallinna Humanitaarinstituudi India ja Aasia kultuuriloo lektor, siis saabus õpetamisest väsimus ja tänasel päeval on ta peamiselt vabakutseline reisijuht, Aasia kultuuri propageerija ja kirjanik. Tema koostatud ja juhitud on Vikerraadio saated „Valgus tuleb idast“, „Hommikumaa vägevad“ ja  „Palveränduri päevaraamat“. Need on saated, mida mina olen kõiki vähemalt kaks korda kuulanud. Martti räägib neis saadetes rahulikult sõnu rõhutades nagu laoks kivimüüri või teadmiste müüri. Lisaks ilmus Marttil lõppeval aastal suurepärane muinasjuturaamat „Printsess ja pühamees“, mis sobib lugemiseks kõigile. Olen kindel, et see raamat on hea kingitus saabuvatel jõuludel. Miks, seda saate lugeda.

Mina tean Marttit umbes 30 aastat, ajast, millal käisime koos noorteteatris. Me  pole kaua suhelnud, kuid aeg on toonud palju küsimusi ja seepärast tuleb vana tutvus üles soojendada ja Marttile külla minna. Vestleme aastavahetuse rituaalidest Aasias, vestleme elust ja vaimujõust. Maailm pöörleb alati ja kõigi jaoks ühte pidi, seda on vahel hea meelde tuletada.

Aasias elab tuhandeid rahvaid, kelledel on kõigil omad tavad ja traditsioonid. Uue aasta saabumine või pööripäev ei ole maagiline aeg vaid kristlaste jaoks, vaid oluline pöördepunkt ida kultuurides. Seepärast on sellega seotud paljud kombetalitused, kus on tänasel päeval segunenud kristlus või islam ja kohalikud usundid. Käiakse küll kirikus, kuid siis minnakse koju ja ohverdatakse siga.

Meenub, et kui Malaisias paar aastat tagasi lennuk alla kukkus ja kadunuks jäi, et siis kogu riik palvetas, et reisijad üles leitaks. Palvetati küll, aga mindi ka samaani juurde, kes paar kookospähklit pooleks lõi, pani näpu kaardile ja ütles kohe, et lennuk on seal. Islam Malaisias ja Indoneesias on muidugi nii, nagu on. Kui ma esimest korda Indoneesias käisin, siis lahkudes Jakarta mosee territooriumilt, hõikab üks mees mulle järgi „Hei sir, ega te pole unustanud, et siit saab lahtist õlut.“   Mul ei ole kunagi varem ega hiljem niimoodi juhtunud, et mosee alal, seespool aeda,  õlut pakutaks. Tänaseks on see muidugi ära koristatud. Neil on seal nüüd uus president, kes on küll endine rock-staar, kuid islami mõttes, siiski konservatiivsem mees.

Kui juba Aasiasse läksime jutuga, siis millistest meie jaoks veidratest uue aasta traditsioonidest oled osa saanud või kogenud. Hiljuti kristlikus Timoris käies räägiti meile küll suure ja olulise peo ootusest.

Kagu- Aasias saabub uus aasta järgmisel aastal 5.veebruaril ja peamiselt sellel ajal toimuvad nende suuremad pidustused. See on hõimuti ja riigiti nende jaoks liikuv püha. Mõnel pool on see märtsis, mõnel isegi aprillis. Ma olen osalenud Vietnamis traditsioonilise kookose-riisi koogi valmistamisel. Seda riisi on vaja sellise suure kahemehenuiaga kokku taguda. Tõstad üles ja lased alla. Me siis koos ühe kohaliku väiksema linna politseiülemaga tagusime seda rasket nuia. Fotograafid pildistasid ja järgmisel päeval oli uudis ka kohalikus ajalehes. Sellise maiustuse valmistamine on traditsioon, kus kohalik eliit seda rahvaga koos linnaväljakul valmistab.

Kui olulised on pööripäeva pidustused Idamaa rahvastele?

 Väga olulised. Hiinas tähistatakse aastavahetuse saabumist kolm nädalat. See on aeg, kus võetakse aeg maha. Meil on see seotud talve algusega. Neil on see seotud talve lõpuga. See on riisikasvatuse alguse tähistamiseks. Paljud  traditsioonid, mida me enda omadeks peame, on tegelikult ju Aasiast pärit. Näiteks saluut. Kui kord taheti Tallinnas seda ära jätta, siis oli rahvas pettunud. Samamoodi on kingituste tegemine pärit idamaadest. Püha Nikolaus tegutses ju Türgis, mis on ka Aasia. 

Kas Idamaades tehakse tänapäeval ka kingitusi?

Aasias on tänaseni säilinud komme, et kingitus peab olema sümboolne. Pigem on tähtsad pakend ja pakendi värv. Kas kingitus on kuldne või oranz või kollane. Igal värvil on oma tähendus, mida sobitatakse vastava aasta elemendiga. Idamaades on siis lisaks loomadele 5 elementi. Meil on nüüd algamas Hiina kalendri järgi maa-sea-aasta. Sellelt aastalt oodatakse rikkust. Siga on seotud rikkusega ja söömine on sellel ajal tähtis. Aastavahetuse saabumine on samuti seotud tohutu õgimisega. Mida paksem, seda parem. Usurituaalid on selle juures tänapäeval tahaplaanile jäänud. Budistlikes riikides on usurituaale rohkem. Tegelikult budistlikus kalendris puuduvad märtsis olulised sündmused ja aastavahetuse tähistamine on sinna teadlikult külge poogitud, nagu meilgi Kristuse sünnipäev on sobitatud paganlikule pööripäevale. Peamised budistlikud pidustused toimuvad muidu mais, kui Buddha kirgastus, sündis ja suri.

Milliseid rituaale või kombeid veel oled märganud?

Kõige veidram rituaal, mida olen näinud uueaasta pidustuse käigus on , kui Tais aeti sisse esimene vagu. See on tegelikult Vana  Indiast pärit rituaal, juba 1500 aastat enne Kristust, kus hõimujuht näitas ette kuidas adraga vagu lükata. Siis lasti vesi põllule ja hakati riisi istutama. Selle India tsivilisatsiooni mudeli on tänaseks üle võtnud kogu Kagu- Aasia.  Aga, mis selle juures veidrat on, on see, et sama rituaali nägin ma Bangoki peamisel staadionil, kus jalgpallimurule lasti vagu sisse. Kohal olid härjad, ja vana-aegne ader ja kes ajas vagu? Teadupärast oli Tai viimane kuningas juba paarkümmend aastat väga põdur ja muidugi asendas teda Tai põllumajandusminister. Kujuta ette olukorda, kus peenes ülikonnas põllumajandusminister, kes on pigem harjunud konditsioneeritud kabinetiga orden rinnas kõnnib oma valgetes kingades vaevaliselt härgade järel. Kambodzas viiakse sama rituaal läbi Angkori varemete vahel, kus on vana-aegne sõjaväe kogunemise plats, kus samuti kuningas määrab isiku seda austusväärset ülesannet täitma. Rituaal võib olla 3500 aastat vana, aga elus tänaseni. Hiinas on saanud peamiseks kombeks söömine. Tohutute toiduhulkade kogumine, varumine, valmistamine. Uus aasta pidustustel kolme nädalaga süüakse ennast paksuks ja seal süüakse ju kõike ja kõike seda on vaja ka lauale tuua. Seal on piirkondi, kus süüakse koeri. Kuna koer on kallis, siis Vietnamis tehakse näiteks sealiha koeraliha moodi. Hiinas on ju ka kõike saada, kui raha on. See on küll sotsialistlik ainuparteiga riik, kuid elab kapitalistlike põhimõtete järgi. Segane värk.

Kas seal ohverdatakse ka?

Esivanematele peab alati ohverdama. Huvitav on see, et sotsialistlikes riikides (Hiina, Vietnam, Kambodza), kus religiooni muidu põlatakse, esivanemate kultust religiooniks ei peeta. Olen näinud, kuidas hommikul, enne tööle minekut, ärimees läheb templisse, paneb oma Mersu lukku ja rahakoti altari servale ja palvetab käsi palves hoides. Siis tõuseb, võtab rahakoti ja läheb äri tegema. Mina näen seal kõiki religiooni elemente aga nende riikliku statistika järgi on mees puhas ateist. Uus aastal käiakse samuti templis jumaluste juures, keda võib seal üheaegselt olla mitut sorti. Peamiselt palutakse ikka edu ja raha ja pöördutakse sõjaga seotud jumaluste poole. Need võivad olla ka kuulsad mineviku sõjapealikud. Vietnamis pöördutakse mehe (prints Tran Hung Dao) poole, kes võitis kolmel korral mongoleid ja kes oli samal ajal ka luuletaja. Templitesse tuuakse ka kingitusi. Huvitav on sealjuures see, et ohverdades ei kingita mitte lille, vaid lille ilu, mitte lõhnapulka, vaid lõhna, mitte puuvilja, vaid puuvilja maitset. Loomade ohverdamine on seotud animismiga ja uskumusega, et jumalad söövad. Seda saab näha paljude põlisrahvaste juures Indias ja Indoneesias. Loomade ohverdamise ajal, seda tehakse ju tänaseni, kuigi see on paljudes riikides keelatud, peab olema palju verd. Loom pannakse oheliku külge kinni ja seejärel mehed lõikavad teda matšeetedega, et oleks ohtralt verd. Meie reaktsioon oleks, et tõmbud eemale, et mitte verega pihta saada, aga nemad astuvad lähemale, et saada verega pihta. Siin on paralleel ka kristlusega, kus samuti pakutakse Jeesuse ihu ja verd. See on osadus kuni sinnamaani, et mõned on üleni verega koos ja langevad ekstaasi rebides kätega toorest liha.

Ma kogun jumalate kujusid. Animismi piirkondades on aga raske jumaluse kuju leida. On olemas puukujud, mida turistidele pakutakse, aga kui lähemalt uurida, mida see kuju nende jaoks tähendab, siis reeglina vastavad nad, et see on lihtsalt ilus kuju.

Jumal elab igas loodusobjektis. Jumal võib olla erinevate asjade sees. Hinduismis ka ei usuta, et Jumal on selle konkreetse kuju sees. Jumal on vaim, kellele tuleb anda võimalus kuju sisse tulla. Selleks ehitatakse ka templeid. Idamaades usutakse, et öisel ajal, kui inimesi templis pole, siis Jumal laskub maale ja reaalselt viibib seal. Kõik templid on omamoodi jõukeskused. Näiteks klooster. Ainsad korralikud kloostrid idamaades on budistidel. Tihti inimesed arvavad, et klooster on kinnine usuasutus, kus mungad ajad oma asja, kuid ajaloos pole see nii olnud. Klooster oli kultuurimaja, sealt saadi koolitarkust, klooster oli ka pank, kust sai raha laenata. Seal, kus muud tsivilisatsiooni on vähe, näiteks Tiibetis, kus usujuhil ehk Dalai-Laamal, on täiuslik võim, oli klooster ainus toimiv ühiskonda siduv süsteem. Moslemiriikides samamoodi tuuakse mošeesse peale ramadani annetusi, paljudes riikides on see kohustuslik. Sealt saavad abi lesed ja orvud, makstakse õppetoetusi, maetakse surnuid, mida iganes. Ajaloos oli templil või kirikul väga oluline roll kogu ühiskonna toimimisel. Tänasel päeval on pühakodadest saanud vaatamisväärsused, kuhu kiirelt turistina sisse vaadatakse. Mõeldakse, et vaatame ära, aga tegelikult sa ei näe seda, mis seal sees toimub ja milleks ta on loodud. Meil on tekkinud paralleelstruktuurid, riik. On siis selle viimasega, kuidas parasjagu on.

 Kas sellest on kurb ka, et religioon on jäänud tahaplaanile?

See on kahe otsaga asi. Kui me vaatame religiooniga seotult pimedat ebausku, siis sellest eemaldumine on tore, aga religiooni väärtustest eemaldumine on jällegi kurb.

Aasias tegeletakse enese vaatluse ja sisekaemusega oluliselt rohkem, kui Euroopa kultuuriruumis. Siin on olulised edukus, tüütu majanduskasv, mitte enese sisemine rahulolu.

Eks erinevaid inimesi on igal pool. Tõepoolest olen ma Aasias kohanud inimesi, kes teevad meie mõistes tavalist tööd ja on võimelised kõrgfilosoofilisel teemal vestlema. Ma olen kord arutlenud ühe turbanit kandva ja vuntse kruttiva tavalise uksehoidjaga filosoofilisest usundist ja sellel teemal olid tal sügavad teadmised. Kord Põhja-Aafrikas olles tegin kohaliku muslimist saatjaga ramaadani kaasa. Hommikust päikeseloojanguni midagi ei söödud ega joodud. Eesti turistid muidugi kõrval sõid ja jõid. Mäletan, et kord oli meil selline arutelu, kus söögikoha kõrval oli ilus bassein. Ütlesin saatjale „Abdullah, hüppame sisse ja värskendame ennast“, Abdullah vastas, et seda ei saa teha, sest vesi võib ju suhu minna. See oli tõsine teoloogiline arutlus, sest mitte midagi ei tohi suhu panna. Abdullah tahtis suitsu teha, aga ei saanud. Lisaks nätsu ei tohi närida, arstimeid ei tohi võtta, muidugi ei tohi kedagi suudelda. Mitte midagi ei tohi suhu panna. Seda läbi elades sain aru, miks kell 4 õhtul ei taha keegi midagi enam teha, sest neil pole lihtsalt jõudu selleks. Pühapaigad on idamaades rajatud reeglina kuhugi mäe otsa või kõrgemale kohale ja sinna minnes pead vaeva nägema. Ma nimetan seda alandlikkuse õppetunniks. Ma arvan, et see on teadlikult nii tehtud, et teel sinu vaimsus muutuks, et kohale jõudes sa oleks valmis teispoolsusega kohtuma. Oled näljane, janune ja väsinud ja mõistad kui tühine sa oled Jumala kõrval.

Aasia on tavalise eestlase jaoks kauge ja arusaamatu  piirkond oma mõistetamatute kommetega. Kas meil on mindagi nendega ühist ka?

Ega siis inimese põhivajadused on ikka samad. Elu säilitamine. Vanal ajal ehitati kindlusi, tänasel päeval tehakse rannikukaitserajatisi jne. Aasiat jääb ju kogu aeg vähemaks – meri sööb ära. Elu kestab ka surmas. Mida tähtsam inimene, seda suurem mausoleum. Aasia kõige kuulsam vaatamisväärsus Taj Mahal on mausoleum. Valitseja ehitas selle oma naisele, kelle kõrval ta nüüd ka ise puhkab. Kolmandaks jumalad ja religiooniga seonduv. Need ongi need kolm peamist tungi, mille nimel inimene elab.  Meil on siin lihtsalt religiooniga seotud asjad jäänud tahaplaanile. Kõik muu on ju sama.

Üks ilus jõulukingitus on kindlasti sinu hiljuti ilmunud india muinasjutuvestmise traditsioone järgiv kaasaegne muinasjuturaamat „Printsess ja pühamees“. See on võrratu raamat. Mulle tõesti väga meeldis.

See raamat sündis nii, et juhtisin giidina ühte grupireisi Indias ja Himaalaja mägedes. Istusin seal juhi kõrval ja vaatasin aknast välja ja need lood tulid ise minu juurde. Ma ei usu, kui kirjanikud räägivad, et tegelased elavad oma elu ja mina ainult panen sõnad kirja. Need loomad kõndisid sealsamas India maastikul ja sealne muinasjutu traditsioon muidugi mõjutas mind ka. Indias on üldse tohutu palju loomamuinasjutte, kus loomadele antakse inimlikud võimed. Nendel võimetel ei pruugi olla seost loomade tegelike võimetega. Nagu meilgi, kus rebast peetakse kavalaks ja hunti kurjaks. Muideks, uurijad on tänaseks kindlaks teinud, et rebase kavalusel on tegelikult India mõju. Meie Reinuvader Rebane on juurtega pärit Indiast. Uurijad on veenvalt tõestanud, et kõik need on lood on olnud Indisas juba tuhandeid aastaid varem. Seal oli peategelaseks saakal ja siis valiti Euroopas lugude peategelaseks šaakalile kõige lähem loom ehk rebane. Rebane ei ole tegelikult väga kaval loom, aga saakal on ikka väga nutikas loom. India saakali lood on jõudnud läbi Lähis-Ida ja Vahemere- äärsete riikide meieni ja sellel ajateel on temast saanud vahepeal rebane. Indias ongi lugudes nii, et elevant on suur ja rumal, tiiger on valitseja, kavalad on kõik väikesed loomad nagu saakal, jänes ja papagoi.

Sinu kirja pandud lood annavad edasi  tuhandeaastast idamaade tarkust.

Ma tõesti püüdsin edasi anda neid teadmisi, mida Aasias rännates olen kogenud. Ei tea, kuidas see õnnestus, loodan, et õnnestus. Kõik need teadmised on tegelikult ka Euroopas olemas, aga siin pole neid sellisel moel kirja pandud ega õpetatud.

Kellele mõeldes sa selle raamatu kirjutasid – lapsed, suured, Idamaade huvilised?

Ma ei mõelnud kohe üldse. Olen nüüd hiljem märganud probleeme raamatupoodidel, kes ei tea, kuhu riiulisse raamatut panna. „Rahva Raamatus“ käisin, seal oli ta kinkeraamat, Viimsi „Apollos“ oli ta lasteraamat, kesklinna „Apollos“ esoteerika all jne. Võib-olla see ongi sellisena tore, sest ega see raamat pole otseselt kirjutatud lastele. Minule olid olulised lood ja neid lugusid on mul peas veelgi rohkem. Panin nad lihtsalt raami, sest Indias on raam väga oluline. Raam on selleks, et nende jaoks, kes muidu aru ei saanud, oleks läbi jutustaja ja kuulaja kahekõne lugude tarkused lihtsamini vastuvõetavad. Kummalisel kombel on Indias paljud muinasjuturaamatud tituleeritud poliitikaõpikuteks. Muinasjuttude kaudu õpetati printsidele riigitarkust või sõjakunsti. Me tahame lood nende algsest kontekstist välja kiskuda, see on võimalik, aga need lood ei toimi siis enam samamoodi.

Kuidas raamat on vastu võetud?

Mul oli selle raamatu kirjastamisega palju probleeme, sest paljud kirjatused lükkasid selle alguses tagasi. Kõik tõdesid, et on tore, et keegi kirjutab ka millestki muust, kui sellest, mis maal vanaema juures juhtus, aga raamat on nii eriline, et meil vist seda maha müüa ei õnnestu. Hetkel on müük kenasti läinud ja kõik on rahul. Isegi raadiost paluti luba lugusid eetris esitada. Mulle on selle raamatuga seoses kirjutanud väga erinevad inimesed alates kirikuõpetajatest  kuni kooliõpetajateni, kes on öelnud, et see raamat kõnetas neid. Juu siis tuli hästi välja.

Jõuluaeg on alanud. Millised on sinu isiklikud jõulukombed?

Tavalised. Ega ma kana kodus ei verista. Ma püüan jõulude ajal alati kodus olla, kuigi on pakutud võimalust sõita grupijuhina kuhugi soojale maale. Aga ma ei kujuta ette, et keegi tahaks jõulude ajal kodunt ära minna. Hinge soojus ja tähelepanu jagamine, seda inimesed vajavad. Aastaringselt ei suuda inimesed sellised olla ja siis on hea nautida neid hetki aasta lõpul, kui inimesed naeratavad ja lahkeid sõnu jagavad. Kui on pime ja kole aeg ja õues ei käida, siis on loogiline pöörata tähelepanu nendele inimestele, kes on sinu ümber.

Margus Vaher „Mu elu on nagu filmis. Ise kirjutan stsenaariumi, huvitavad süžee käigud ja elan ta nii, et oleks, millele tagasi vaadata.“

Margus Vaher „Mu elu on nagu filmis. Ise kirjutan stsenaariumi, huvitavad süžee käigud ja elan ta nii, et oleks, millele tagasi vaadata.“

Muusik ja filosoof Margus Vaher jutustab naistest meestele ja meestest naistele. Tema raamat „Tee mehe südamesse“ on raamatumüügitabelite tipus, vestlusshow „Mida mehed tegelikult tahavad?“ läheb täissaalidele ja kontserdid väga nõutud. Ometi on ta ise jäänud kõrvale kõmuajakirjanduse klikimeediast. Kas pilves ilmaga võib päike tuppa tulla? Kas mehe südamesse on üldse teed? Loen tema raamatut ja palju jääb õhku. Eks siis tuleb kohtuda ja täpsustada.

Kes sa siis tegelikult oled? Sul on nii palju erinevaid tegevusi – laulja, helilooja, kirjanik, suhtenõustaja, psühholoog, filosoof, äkki midagi veel?

Ma olen positiivne ja õnnelik inimene. Professionaalses plaanis käsitlen ma ennast eelkõige muusiku ja kõlamaagina. Kirjutan muusikat – loon ja esitan. Kirjanik ei tihkaks ma enda kohta öelda, sest kirjanik on minu jaoks selline verbaalsete maalide looja, milleks mina veel võimeline ei ole. Mina olen autor, blogija. Isegi hetkel, kui mul on suhteliselt edukas raamat, siis ma vaatan ennast ikka kui autorit. Lisaks olen ma kõige paremas mõttes enda kodumaa üle uhke Eesti riigi kodanik. Meil on Helen Adamsoniga „Ei kiusamisele“ sari, mida oleme teinud põhikooli lastele kolmandast üheksanda klassini juba viis aastat. See on vabatahtlik projekt, mille raames oleme käinud üle 140 koolis üle Maarjamaa ja andnud üle 300 loengu. Selleks, et oleks vähem noori hingi, kes peavad koolis taluma vägivalda – olgu see füüsiline, verbaalne või küberkiusamine.

Mida see koolikiusamise loeng endast kujutab?

Me teeme Heleniga kumbki ühe laulu. Mina alguses ja tema lõpus. Vahepeal räägib Helen oma raskest ja komplitseeritud põhikooliajast. Mina koolikiusamist palju kannatama ei pidanud, aga minu sõber küll. Mina olin juba ülikoolis ja tema läks just 7.klassi. Räägin tema üsnagi dramaatilise kogemuse pinnalt. See, et lastele ei tule kooli rääkima politseinik või õpetaja, kes nagunii käivad ja räägivad, vaid inimene väljastpoolt , kes on ehk veidi tuntum ja cool rääkides asjadest nagu nad on, räägib tagajärgedest, mida koolikiusamine jättis ja kui kaua läheb aega , et sellest üle saada. Lisaks räägime, kuidas sellest välja tulla.

Miks te kulutate tuhandeid tunde oma isikliku vaba aega tasuta tööle, kui seda võiks teha need, kes selleks on ametisse pandud?

Teinekord kui oleme sõitnud näiteks 4 tundi Võrru, et seal siis kaks loengut anda ja hakata tagasi sõitma, siis oleme seda endalt ise ka küsinud. Aga põhjuseks on laste mega positiivne tagasiside. Parimaks tunnustuseks, on kui hiljem on kirjutatud mulle, et käisite kuu aega tagasi meil koolis koolikiusamisest loengut andmas ja enne olin kiusaja, aga nüüd olen hakanud inimestega rohkem sõbrustama, ma aitan neid ja astun nõrgemate kaitseks välja. See teadmine, et minu loeng on kedagi nii positiivselt mõjutanud, paneb jätkama vaatamata nendele tuhandetele kulutatud tundidele. Kui kasvõi üks kiusaja lõpetab oma tegevuse või mõned kiusatavad leiavad tänu meie loengule sellest nõiaringist välja, siis on minu ülesanne täidetud. See on nii ilus tunne. Oma karmaga peab igaüks ise tegelema. See, mida annad, tuleb sulle tagasi.

Ega sinu musta pesu pole tõesti kõmukirjanduses tuulutatud.

Ega ei ole jah. (Margus muigab salapäraselt jättes vastuse küsija tõlgendada)

Sa jutustad eesti naistele eesti meestest. Kas sa arvad, et sa tunned ja saad aru, mis paljude legendide ja kinnisideedega loom see eesti mees on?

Ma arvan, et ma olen mehena läbinud oma elus väga palju arengufaase. Ütleme, et kui teel saamaks tõeliselt küpseks meheks peaks läbima 100 klassikursust, siis äkki olen pool sellest juba läbinud. See tähendab, et ma saan suhteliselt lihtsalt hüpata tagasi näiteks 20. Klassi ja mõelda milline neandertaal või emotsionaalne elevant portselani poes ma olin. Kui sa oled oma teel neid erinevaid arengufaase läbinud, siis sa mõistad neid ja seda, et see on arengufaas sinu teel. Oma raamatus „Tee mehe südamesse“ annan ma eelkõige naistele nõu, kuidas minu meelest mehes see tõeline jumal välja tuua. Või kuidas meest empaatiliselt ja hellalt suunata arengule ning kuidas teda emotsionaalselt avada, sest mees ei ole nii aldis õppima ega tule vabatahtlikult koolitusele „Tee naise südamesse“. Sellisel juhul oleks seal kohal kolm inimest – mina, minu vend ja minu ema. Mehed õpivad suhetes eelkõige läbi isikliku eeskuju ehk kui nende armsam peegeldab nendele armastuse eri keeli või arhetüüpe või selgitab oma sõnumeid mitte ei nääguta, siis mees omandab need tehnikad ja hakkab naise positiivset käitumist ka naisele tagasi peegeldama.

Selles on sul õigus. Suhe on ikka võrdne ja usaldusväärne partnerlus. Kestvas ja positiivses suhtes ei saa olla domineerivaid pooli.

Mehed tahavad kõike seda, mida naisedki tegelikult tahavad – head und, head seksi, head toitu ja eneseteostust. Mina oma raamatus keskendun aga sellele, kuidas mehed seda kõike tahavad. Kuidas meest emotsionaalselt avada, kuidas mehele läheneda, miks mees vahel on just selline? Küsimuste ja vastuse stiilis, naistele hästi lihtsaks tehtud.   Ehk naine saab tohtu positiivse muutuse suhtesse tuua, kui ta teadvustab endale, et mees ei ole lihtsalt halvasti käituv naine, vaid mees.

Kas mehed peaksid sinu raamatut kartma?

Ei pea. Mehed peaksid mulle selle eest kunagi ausamba püstitama, sest võin mürki võtta, et naised mõistavad neid pärast mu raamatu lugemist tunduvalt paremini ja ei pane nii palju puid alla kogu aeg. Kui naine neile mehele õige nurga alt läheneb, siis on suhtes võimalik nii palju enam, kui julgeks soovidagi.

Kui Epp Kärsim oma koolitustega on praktik, siis sina oled teoreetik.

Sellega on nii, et ma olen oma 34 eluaasta juures ära elanud 70 aastase mehe elu. Kui homne päev peaks mulle lennuk pähe kukkuma ja peaksin sussid püsti viskama, siis ei kahetse ma midagi, sest olen oma elus väga palju jõudnud ja väga tänulik selle eest, mida eksistents on mulle kogemuste näol kinkinud. Ma arvan, et sa saad väga hästi aru, millest ma räägin. Muusiku, looja, autori elu on kõike muud kui rutiinne või hall. See on palju intensiivsem, põleb ereda leegiga, kogemusi ja läbielamisi on rohkem. Selle pinnalt ma julgengi üldistada ja oma kogemusi jagada. Minu esimene suhe algas 16-aastaselt ja kestis kuini 23. Eluaastani. Sellest kolm aastat olin abielus väga targa naisega ja sellest kooselust sündis mu elu päikene - poeg Maru. Suhetest rääkides on pärast kooselu enda esimese armastusega olnud ka üks 3-aastane, 2-aastane ja paar aastast suhet. Kogemusi on ja tean, millest räägin.

Lits mees.

Kuidas sa nii ütled. (Margus naerab südamest)

Eesti meeste kohta öeldakse, et abielludes ütlevad nad naisele, et ma armastan sind ja kui hiljem elu jooksul see olukord peaks muutuma, siis annab sellest teada.

Ma armastan seda ütlust. See on väga iseloomulik. Kas see päriselt ka nii on, seda ma ei oska öelda, sest eesti mehega pole ma suhtes olnud (naerab). Aga see ütlemine  annab hästi edasi seda, et eesti mehed on keskmisest rohkem emotsionaalselt suletud. Kuid selle juures on väga lihtsad põhjused. Näiteks. On viieaastane pois ja viieaastane tüdruk. Poiss lööb varba ära, varvas läheb veriseks ja laps hakkab nutma, siis talle öeldakse, et võta ennast kokku, ära pilli nagu plika, ole mees ja väike mees surubki emotsioonid ja pisarad alla. Kui tüdruk lööb varba ära, siis hakkavad kõik lohutama, et tule siia, kõik saab korda. Naiste puhul on avatust palju rohkem lubatud ja nad ei pea ennast kinni tõmbama toimuva suhtes. Suletus on meestele peale surutud ja sellest nõiaringist on meestel võimalik välja tulla vaid läbi teadliku otsuse. Nüüd ma otsustan tegeleda iseenda minaga, oma minevikuvarjudega, ma ei reageeri olukordades üle. See, et minevikust lahti lasta ja olla sellest vaba, võib aastaid aega võtta. Ma olen aastaid tegelenud iseenda siseasjadega ja nüüd olen ma õnnelik ja elan harmoonias.

See on siis ikkagi sinu lugu.

Üks autor, üks arvamus. Ma ei pretendeeri psühholoogia teadustöö preemiale.

Mul on vahel tunne, et jutt eesti meeste kinnisustest näitab teelt eesti meeste tarkust. Ma olen seda ka ise kogenud. Naine hakkab midagi seletama, siis tõmbad teadlikult tagasi.

Blokid ära nagu metsavend. Naine võib keevitada, aga mees tõmbab emotsionaalses plaanid nagu tigu kotta. Mul on meestele soovitus , et kui naine on tasakaalust väljas ja tahab saagida, kas ta siis teab põhjust või mitte, siis mine naise juurde, vaata talle sügavalt silma ja ütle „Sul on õigus. Aitäh, et sa minuga seda jagasid. Ma mõistan sind“. Haarad naise kaissu ja ütled, et kõik saab korda.“ Naise silmad lähevad särama ja pool mure on juba poole väiksem, sest naine tajub mehe osavõtlikkust ja armastust. Millalgi tuleb probleemid ju ikkagi lahendada, miks mitte siis kohe nende tekkimise hetkel.

Sa rääkisid enne karmast. Mida karma sulle on tagasi andnud?

Kui ma räägin ennist sajast klassis, mis tuleks elus läbida. Siis mina oma esimeses viiekümnes klassis olen teinud inimlikult palju vigu ja rumalalt käitunud. Õppeprotsess, mis muud. Olen põhjustanud endale armsatele inimestele südamevalu,  olnud kohati  liialt armukade ja isekas. Kui ma sellest välja kasvasin, siis oma kunagiste vigade heastamiseks, ma loodan, et keegi õpib minu vigadest ja neid oma elus enam ei tee. Tark inimene õpibki teiste vigadest. Kui minu raamatut loeb mitu tuhat naist, praegu tundub, et nii see ongi, siis selle tagasiside järgi, mida ma olen saanud, on tunne, et ma olen midagi olulist saanud omalt poolt panustada naiste ja meeste üksteisemõistmisse. See on hea tunne. 

Kas sa oled nende naistega, kellega sa valesti käitusid, ka hiljem kohtunud ja nende ees vabandanud?

Ma tean, et ma olen hea armastaja, sest ma olen naisi alati austanud ja nendega lugupidavalt käitunud. Pannud neid tundma armastatuna. Aga minu enda kriteeriumid enda suhtes, nagu igal mehel, peaksid olema karmid ja vastutustundlikud. Kui ma olen teatud olukorras olnud rumal või käitunud valesti, siis ei pruugi see tähendada, et ma pole hea mees. Oma esimeses suhtes ma tegin palju vigu, aga ma püüdsin olla hea mees. Nüüd jääb mul vaid soovida, et teised minu vigu ei kordaks. Ma ei tunne, et ma oleks olnud oma suhetes täielik tropp, ma olen lihtsalt rumalasti käitunud. Kui olen aru saanud enda valest käitumisest, siis olen loomulikult vabandanud ja püüdnud seda heastada nii, kuis võimalik.

Kas mehed on läbi põlvkondade väga erinevad?

Ma arvan , et suhtlemiskunst on olnud läbi sajandite sama.  Asjad, millest ma oma raamatus kirjutan, teevad õnnelikuks ka meie vanaisad. Ainult selle vahega, et meie vanaisadel ei olnud aega käia koolitustel või seminaridel, sest  neil oli vaja maad künda ja sadat muud asja teha, et perele leib lauale tuua. Nemad pidi tegelema primaarsete asjadega, et  oleks söök, et oleks soe tuba, et oleks riided seljas. Neile võib andeks anda, et nad olid sellised mühakad. Aga nad olid armsad mühakad. Nad armastasid oma naist, nad armastasid oma pere ja tegid nende nimel ränka tööd. Neid ei saa süüdistada, et nad selle juures vaimuhiiglased polnud.  

Mis see suurim viga siis on, millest mehed peaksid hoiduma?

Suurim viga meeste ja ka naiste puhul on see, et omavahel ei suhelda mitte armastuse vaid hirmu baasil. Seda iseloomustab enesekesksus ning hirmutunne kõige suhtes, mis on suhtest ja mugavustsoonist väljaspool. Armastus tahab anda ja ego tahab võtta. Tänapäeval minnakse suhtesse nii, et meil on oma partnerile mustmiljon tingimust, aga ise anname vastu palju vähem. Ülekantud tähenduses saavad kokku kaks kerjust, kellel on ilus fassaad, siis minnakse suhtesse, aga aja jooksul tuleb päris olemus siiski välja ja mõlemad on pettunud. Et seda ei juhtuks, peab inimene kõigepealt enda sisemaailma ja tunnetega tegelema, iseennast armastama ja leidma isikliku tasakaalu. Alles siis on võimalik teist inimest tõeliselt armastada. Poliitikute töö kaoks ära, kui inimesed saaksid aru, et ainus tõeline revolutsioon on sisemine revolutsioon. Ava ja arenda oma tunde- ja vaimumaailma ja sa oled kõigile eeskujuks. Ja maailm muutubki. Ole siis see muutus, mida soovid maailmas näha.

Su jutt sarnaneb väga budistlikule õpetusele. Oled sa usklik?

Ma ei saa öelda, et ma olen usklik. Ma saan öelda, et on meist midagi kõrgemat. Kuna olen õppinud teoloogiat ja filosoofiat, siis ma ütleks, et erinevatele kultuuriruumidele on omane oma kindel religioon või traditsioon, kuid mul isiklikult ei ole soovi ühte teisele eelistada. Kõik usundid on ühe ja sama tüve erinevad väljendusvormid. Mina näen seda nii, et inimestel ei ole vaja kirjutatud moraalikoodeksit, kui nad usaldaksid rohkem omaenda südamehäält ja sisetunnet. Inimese vaimseks arenguks on ühel päeval vajalik tema poolt vastus ei ja teisel päeval samale küsimusele vastus jah. Elu ongi müstika ja paradoks.

Ometi on olemas ühtsed moraalinormid, mis lähtuvad Euroopas elades kristlikust usuruumist. Religiooni üks pool ongi usk kõrgemasse võimu aga teine pool on kogukondliku kuuluvuse tekitamine. On oluline tunda ennast kogukonna liikmena. See, et mujal maailmas käiakse tervete peredega kirikus, on suur jõud. Selle puudumine on meil nõrkus.

Ei tea, kas see on nõrkus. Eestlane on selle eest hästi loodusega kooskõlas. See on meile andnud läbi sajandite kestva usu iseendasse. Kui meil midagi juhtub, siis me ei rutta ülekantud tähenduses kohe  abi otsima Jumalalt, vaid püüame anda omaenda panuse, et olukorda muuta selles suunas, kuhu soovime. Religioon ja teadmised sellest on nagu kohustuslikud füüsikatunnid keskkoolis. Sa pead need läbima, et tekiks mingi ülevaade teemast - mõistaksid seda maailma ja usklikke inimesi, samas ei mõistaks neid kuidagi hukka. Sealt edasi võid olla juba astrofüüsik, kes otsib vastuseid küsimustele, mida pole veel esitatudki. Religioon annab põhja sinu vaimse arengule. Kas sa seda hiljem kasutad või mitte, see on juba sinu enda asi.  

Hüppame korraks tagasi. Kas naised võtavad sind kuulda ka või naeravad sind pigem välja?

See oleneb sellest, kui küüniline inimene on. Kui inimene on saanud väga palju elult väga palju kõrvetada, siis on ta jäänud oma teel seisma ja ta tunnebki, et kõik on lollid või mölakad. See on kibestunud arvamus. Usun, et suurem osa eesti naistest on teadlikud, et kuigi naised on väga võimekad ja meestest emotsionaalselt  intelligentsemad, siis nad armastavad siiski eesti mehi, olenemata sellest, et me vahel siuksed masuurikad ja trollid oleme (naerab).

Naistel on läbi isikliku eeskuju meestele väga palju õpetada.  Nad toovad mehed ka olevikku ja õpetavad neid tundemaailmas paremini orienteeruma. Naised on selles mõttes võlurid, kes oskavad mehed tuua tänasesse hetke ja sellest algabki armastus. Muidu on nii, et inimesed elavad koos, aga on sisuliselt võõrad. Tead ju ütlust, et mees ehitab maja, aga naine teeb sellest kodu.

Ometi võivad tekkida pinged. Kuidas see eesti mees ennast maandab? Hoiab ta kõik pigem endas ja maandab siis erinevate mürkidega – alkohol, narkootikumid -  või oskab mees ka suheldes ennast maandada?

Ma annaksin naistele meeste pingete puhul käitumissoovituse. Ärge hoidke oma meest kodus kinni.  Mida rohkem te hoiata meest kodus kinni, seda rohkem ihkab mees vabadust ja kodunt ära. Kui mehel on antud vabadust, siis oskab ta seda hinnata ja seda rohkem hoiab oma peret ja ihkab oma printsessi juurde tagasi. Kooselu on oluline, kuid suhtes peab mõlemal poolel jääma ka oma elu. Mida mees saab kui ta käib sõpradega saunas või käib sportimas? Ta saab sealt mehelikku energiat, mis paneb teda ennast paremini tundma ja austama. Naistel on ju samamoodi. Lähevad sõbrannadega õhtul tantsima, kus nad saavad ka eluterves mõttes teiste meeste tähelepanu. See tõstab nende enesekindlust, nende naiselik olek saab uut energiat. Tulevad koju ja jagavad kõike seda oma kaasaga. Väljastpoolt suhtesse toodud uus energia maandab kõige paremini igasugu tekkivaid pingeid ja loob uut värskust.

Sa praktiliselt ei tarbi alkoholi ja sellegagi alustasid üpris hilja. Kuidas see on sul õnnestunud?

Ma olin kuni 21- eluaastani täielik munk. Ma polnud klubis käinud, ma polnud teinud ühtegi sigaretti, ma polnud joonud isegi pokaali veini. Viis aastat tagasi juhtus aga minu elumuutev sündmus kui ma kohtusin ühe inimesega, mille järel ma tundsin, et mu jalad ei puuduta maad ja ma nagu hõljuks. Ma astusin kohtumisele armukadeda tropina ja väljusin sealt niimoodi, et ma armastasin ennast ja ei tundnud enam armukadedust – täielik vabanemine. Pärast seda kogemust hakkasin ma ka elus värve rohkem nägema, sest enne seda oli minu elu olnud väga must-valge. Siis otsustasin, et proovin ära kõik, mille vastu ma seisnud olen. Narkot ma ei proovinud, aga võtsin esimesed kokteilid ja see oli vahva. Samas mõistsin, et minu jaoks alkohol ei ole vajalik. Ma suudan ilma alkoholita kõike teha ja lõõgastada ennast palju paremini, kui alkoholiga tuimestades. Mind pole alkohol ega muud meelemürgid kõnetanud, aga keda on, siis laske käia. Kõigil oma tee.

Minu tutvusringkonnas on väga palju ükskuid inimesi. Kas mingil hetkel inimene väsib otsimast või ootamast armastust. Lüüakse käega ja jäädaksegi üksikuks. Mis meie ajal viga on, et kaaslast on vahel nii raske leida?

Kui Ott Kiivikas ütles ühe oma järjekordse tiitli järel, et nüüd on ta küll välja teeninud puhkuse. See olukord kirjeldab hästi ka suhtes toimuvat. Kui ollakse näiteks 15 aastat suhtes ja siis läheb suhe hapuks ja minnakse oma teed, siis ongi inimesel põhjust võtta aeg maha ja analüüsida vaikselt enda jaoks selgeks kõik ootused ja vajadused ja soovid. Kunagi ei tea, mis võib juhtuda. Lähed 45selt lahku. Oled kümme aastat üksi ja siis äkki leiad endale „Elmari“ tantsuõhtult kaaslase, kellega oled elu lõpuni koos. Sellist puhkust ja üksi olemise aega on inimestele vaja. Ma arvan, et suhted oleks palju õnnelikumad, kui inimesed endale võtaks seda aega piiskhaaval juba ka varem.

Võib nii olla. Mul on aga tunne, et inimesed on endale loonud ideaalkaaslase, keda otsitakse ja mille nimel ei olda nõus kompromissideks. Elatakse mingis lootusepilves.

Üks müstik on öelnud „Kui sa lille armastad, siis ära nopi teda, sest kui sa ta nopid, siis lakkab ta olemast see, keda armastad, sest ta hukkub.“ Armastus on tänulikkus võtta inimest sellisena nagu ta on. Teda pole vaja noppida, et siis tunda omandamise rõõmu. See on suhetes kaduma läinud. Ei osata inimest võtta sellisena, nagu ta on. Mida suuremad ootused on meil enda partnerile ja mida rohkem tingimusi, seda rohkem on meil endil sisemisi puudujääke. Paraku oodatakse tihti põhjendamatult, et meie armsamal on kohustus meid õnnelikuks teha. Niikaua kui seda eeldatakse, ei saabu ükski õnn ega suur armastus õuele. Samas, kui inimene on iseendaga sina peal, õnnelik, tasakaalus, siis õige inimesega kohtudes on kõik tänapäevaseks muinasjutuks valmis.

Kas sa ise kardad üksindust?

Ma ei karda üldse üksindust. Ma olen olnud hetkel 6 kuud vallaline, kuid see on olnud minu vaba valik, sest käimas minu elu kõige kiirem aasta. Oktoobrilõpu seisuga 120 eventi ja november ja detsember on veel ees. Ma olen kontsertide ja etenduste „Mida mehed tegelikult tahavad?“, mida on ka sellel aastal olnud juba 54, kõrvalt tajunud, et mul ei ole hetkel aega armastuse energiat jagada. Järelikult olen mõni aeg üksik hunt. Lasen sellel ajal läbi saada ja siis olen jälle armastusele avatud.

Kas sa kahetsed ka oma elus midagi? Midagi, mida tahaks tagasi kerida ja uuesti teha?

Ma ei kahetse oma elus midagi. See on nii ilus, kuidas elu on kulgenud.  Just see elu on mind teinud selliseks, nagu ma olen. Ma olen õnnelik ja täitunud, aga kuidas ma saaks olla selline nagu ma olen, kui ma poleks kogenud seda teist poolt. Olen õnnelik ja naudin elu müstilist kulgemist.

Kus sa aega võtad nendeks sisevaatlusteks või enesega tegelemiseks? Mehed tulevad töölt, teevad koduseid toimetusi ja lähevad magama, et järgmine päev jälle tööle minna? Nad naeravad su välja, kui sa selle jutuga nende juurde lähed?

Asi pole kvantiteedis vaid kvaliteedis. Mis on aja kvaliteet. Kui teil on peres traditsioon, et iga õhtu istute kaks tundi teleka ees, siis las naine istub viieks minutiks sulle parem sülle, näoga sinu poole, jalad kaksiratsi ümber sinu, vaata talle silma ja ütle „Ma armastan sind.“. Ütle kõiki ilusaid asju, kas sõnadega või sõnadeta, tehes samal ajal enda kallimale pai või kallistades. See viis minutit on rohkem väärt kui kuu aega iga õhtu teleka ees istuda ja samal ajal õlut juua. Või võta päevas kasvõi 10 minutit enda jaoks, pane silmad kinni, mõtle kõigele ilusale enda elus, mõtle oma naisele ja perele, mõtle sellele rõõmule, mida nad sulle pakuvad. Olles tänulik näed, kuidas tülid kaovad ja sa õitsed.

Kas on sul jõuludega seoses omi traditsioone?

Ma hindan jõulude puhul seda, et siis ollakse oma perega keskmisest rohkem koos. Mõelge, et miks ei võiks elada kogu aeg, nagu oleks jõulud. Teed perega koos piparkooke või õhtusööki ja ei näpiks kogu aeg telefoni  ega vahiks spordiuudiseid. Siis oleks see teie unistuste elu. Kui minu elu oleks film, siis see on film, mida ma vaataks ikka ja jälle. Mu elu on minu lemmikfilm.

Mulle meeldib jõulude ajal kingitusi teha? See ei pea ju olema midagi suurt, aga südamest. Nii hea on vaadata, kui lastel silmad säravad? Aga mind väga häirib, et siis kui rahva kulutused on niigi suured, aktiviseeruvad erinevad annetuste otsijad. Kus nad ülejäänud osa aastast on? Kas sul oleks naistele soovitusi, mida nad võiks meestele kinkida?

On küll. Epp Kärsin teeb erootilise massaaži koollitusi. Ma olen ise seal käinud. Minu jaoks on seal kulutatud 60 eurot olnud elu parim investeering. See tasub ennast hiljem naudingutena tuhandekordselt ära. Pakud oma partnerile midagi nauditavat. Sellist kingitust ei saaks muidugi ämmade või äiade ees üle anda (naerab).

Mis sind tänasel päeval õnnelikuks teeb?

Mind teeb õnnelikuks, et minu eneseteostus on maksimumi lähedal. Ma olen tänulik selle eest, kuhu see tee mind viinud on ja ma saan teha seda, mida ma üle kõige armastan ja, et ma olen ümbritsetud nendest inimestest, kellega ma olen vaimselt ühel lainepikkusel ja kellega suhtlemine on puhas rõõm nagu üks aeglane romantiline tants.

Mis sind häirib tänasel päeval?

Mind ei häiri tänases päevas mitte miski. Ma saan aru, et Eesti, maailm, meie ühiskond on kõik just seal, kus nad olema peavad. See on arengufaas. Mis mõte on pimedat süüdistada selles, et ta ei näe. Kui kellegi on halb nägemine, siis on võimalik teha silmaoperatsioon. Nägemine paraneb, kuid see võtab aega.

Seiklus Florese saarel Indoneesias

Florese saar – õnneliku elu saladuse otsinguil.

Elu on muretuks kulgemiseks. Nõnda arvavad indoneeslased ja just Indoneesia Florese saarele viiski meid Triinuga järjekordne reisitee.

SAAREST

Indoneesia jaguneb kolmekümneneljaks provintsiks. Meie seekordse sõidu lõppeesmärk oli Nusa Tenggara provints Indoneesia lõuna osas, mis asub peamiselt kolmel saarel  - Timor, Flores ja Sumba. Lisaks muidugi veel mitmed väikesaared. Kokku jääb provintsi 1034 suuremat ja väiksemat saart.  Provintsi pealinn on Kupang, mis asub Timori saarel. Meie tee viis Balilt Lion Airiga Florese saarele. Florese saarel on 10 regiooni ja elab 9 erinevat etnilist gruppi. Nime panid saarele portugallased ja see tähendab portugali keeles lille. Florese saare pindala on ametlikult 14250 km2, kuid kui arvestada lõputud mäenõlvad ka pindala juurde, siis olen kindel, et saaks teist sama palju veel. Floresel on kokku 15 vulkaani, millest üle poolte on tänaseni aktiivsed ja suitsevad väikeste pahvakutega. Viimane suurem vulkaanipurse jääb siiski 40 aasta taha. Saare kõrgeim tipp Ranakah ulatub 2382 m üle merepinna.

Saare keskuseks on Labujan Bajo, kus asuvad saare suurim lennujaam ja sadam. Linn on viimastel aastatel muutunud turistide hulgas ühe populaarsemaks, sest just siit saavad alguse retked populaarsetele draakonite ehk Komodo saartele. Komodo loodusparki, kui üht Indoneesia loodusimet, on Indoneesia riik viimasel ajal maailmas jõuliselt tutvustanud. Labujan Bajo on tüüpiline sipelgapesale sarnanev Aasia  väikelinn oma madalate kergmajade ja aatomikena liikuvate inimestega.

Saar on rikas oma fauna poolest, kuid flora on siin pigem tagasihoidlik. Saarel elavad vaid pättidest ahvid, maod, sisalikud ja ainulaadsed Florese hiidrotid. Korralik hiidrott võib kaaluda mitu kilo ja seepärast pole ka imeks panna, et neid toiduks tarvitatakse.

Inimesed on saarel elutsenud juba tuhandeid aastaid. 2003 avastati Liang Bua koopast 18000 aastat vana kääbusnaise skelett. Seni tundmatu inimtõug sai nimeks homo floresiensis. Külastame meiegi kuulsat koobast. Koobas ise on väike, kuid koos jutuga avaneb siin suur maailm. Siinsete leidude tutvustamiseks on koopa ette rajatud väike maja, kus fotodel ja klaasi taga kõike näha saab. Lisaks väikestele inimestele on koopast leitud veel suurte lindude ja rottide skelette. See rottide osa on tegelikult päris õõvastav, sest ürgaegne rott ulatus tollasele inimesele umbes põlvini ehk koerasuurune rott ei ole midagi sellist , mida tänapäeval looduses kohata sooviks.

INIMESTEST

Florese saare elanikud on äärmiselt sõbralikud. Saare kirjust rahvastikust on suurim etniline grupp magassarid, kes on peamine etniline grupp kolmes regioonis. Veel ei ole valge inimene saarel tavapärane ja seepärast pöördutakse meie poole pidevalt küsimustega „Mis sinu nimi on?“ või „Kust sa tuled“?“. Ühes mägikülas teeäärsest putkast vett ostes liigub jutt kiiresti ja meie ümber koguneb kogu küla. 40 inimest jõudis küll kohale tulla ja eks siis ülejäänud hiljem kahetsesid. Ostan 1 euro eest 17 väikest šokolaadi ja jagan lastele laiali. Lastel on küll magusaisu suur, kuid julgust valge hiiglase käest  maiust vastu võtta napib. Õige pea saab meil tänavail jalutades rutiiniks möödasõitvatele rolleritele kätt tõsta ja rõõmsalt tervituseks hõigata, sest kõik mööduvad rollerijuhid hüüavad tervituseks „Hei, mister!“. Nende heasoovilikus on põhjamaa inimese jaoks veidi liialt pealetükkiv, kuid selles headuses pole kübetki silmakirjalikkust nagu Egiptuses või Türgis, kus sulle naeratuse taga tahetakse suvalist sodi kallimalt maha müüa. Nad on lapselikult siirad ja kiirelt mõistame, et mitte sugugi iga liigutuse eest ei küsita siin raha, vaid nad on lihtsalt õnnelikud kaugeid külalisi aidates.

Kuritegevus saarel on nullilähedane. Jättes pagasi kergendamiseks poolikud veepudelid ja krõpsupakid hotelli, jookseb teenindaja meile peagi asjadega järele. Sama kordub kohvikus, kuhu jätame 10000 ruupiat (u 55 senti)  jootraha lauale. Taas jookseb teenindaja meile raha ulatades uksele järgi. Kui ütleme, et see on talle, siis on ta kohmetu ja ei tea, kuidas sellises tema jaoks veidras olukorras käituda. Lisaks võime oma asjad võib rannas vabalt liivale jätta ja keegi neid puutuma ei tule.

Lugesin kuskilt, et 80% maakera elanikkonnast elab merest kuni 50 km kaugusel. Seda, et mägine sisemaa on hõredamalt asustatud, on näha ka Floresel.  Ligipääsmatutes mägikülades elavad inimesed ikka veel primitiivset elu. Külastame Tolulela küla. Küla elab ühtse kogukonnana ühiste reeglite järgi. Majad asetsevad ümber keskse tseremooniaväljaku. Igas majas elab üks pere ja peresse võib kuuluda kuni 10 inimest. Elumajad on väga lihtsad. Bambuslehtedest katuse all on kaks ruumi. Esimene nn elutuba ja tagumine nn magamistuba. Maja on lihtne, sest elu käib väljaspool maja. Kaua sa ikka seal umbses hämaras toas istud. Maja ümber on erinevad katusealused. Esimese katuse all on köök, kus teeb süüa kogu küla. Teise katuse all on koht koosistumiseks ja koos istutakse palju. Mehed vestlevad ja samas teevad näputööd kohalikud külanaised.

Enamus floreslastest töötab põllumajanduses. Saarel kasvatatakse kohvi, kakaod, riisi, erinevad pähkleid ja loomulikult korjatakse seda, mida loodus tasuta kätte annab. Loodus on Floresel aga väga rikas. Külastame omalaadset ämblikuvõrgule sarnanevat riisipõldu. Sellist lauskmaal asetsevat süsteemi pole ma varem näinud. Keskelt pumbatakse vesi üles, mis siis võrguna asetsevates kanalites põllule laiali voolab. Lisaks on sellised põllud ülalt vaadetes vägagi atraktiivsed. Korduvalt mainitakse meile vastuseks küsimusele, et palju te teenite, et see polegi nii oluline. Igal majapidamisel on aed, kus saadakse kõik, mis söögilaual olema peab ja iga teenitud ruupia on boonuseks. Põhimõtteliselt oleks võimalik saarel ka mitte midagi teenides ära elada. Majad kütet ei vaja, pestakse jões, süüa saab aiamaalt.

Lisaks põllumajandusele on saare tuluallikateks teenindus ja käsitöö. Tööstus saarel puudub. See on ka arusaadav, sest olematute teeoludega oleks kaupu väga raske transportida. Märkame ühe mäe ümber siiski askeldamist ja peatame auto. Vaatepilt on jahmatav. Hiiglaslik lubjakivimägi on karjäärina lahti kaevatud. Kaevandatavat lubjatolmu kasutatakse ehitusel ja see on soovijatele tasuta. Jahmatama paneb see, et seda tööd karjääris tehakse käsitsi. Mehed turnivad kõrgetel siledatel nõlvadel nagu mägikitsed ja kühveldavad lupja labidatega alla. Mehed nõlvadel ja hiiglaslik auk mäes panevad mõtlema tööjõu hinna üle. Milline on nende töö väärtus meie tööga loodud väärtuste kõrval. 

Pildiallkirja lisamine

Jõukaks võib saarel saada ka alkoholiga. Indoneesias on kummaline seadusetuse olukord, kus kohaliku palmiviina ehk araki valmistamine pole nagu lubatud, kuid  keeleatud ka otseselt pole. Sogast vedelikku müüakse otse tee ääres ja see on peamiseks saareelanike tujutõstjaks, sest õlu on kohaliku jaoks kallis ja muid kanged alkohole saarel saada pole. Arakki on selle-eest kohe mitut sorti. Astume ühte kodusesse töökotta sisse. Meile tutvustatakse kogu protseduuri. Palmiviljadel lõigatakse otsad ära ja nii pääseb mahl voolama. Mehed ronivad kanistritega siledale puutüvele lõigatud astmeid mööda puu otsa ja seovad mahla kogumiseks kanistrid viljade otsa. Hommikul tuuakse täitunud kanistrid alla ja vedelik filtreeritakse. Vedelik pannakse veidikeseks käärima ja seejärel pannakse saadud meski keema ja alkohol voolab mööda pikka bambustoru pudelitesse. Kogu tarkus. Asume degusteerima. Lahjem kraam on ikka päris jube, kuid mida kangemaks ja puhtamaks jook läheb, seda maitsvamaks ta muutub. 50-kraadine tulivesi maitseb juba nagu kodus.

Uurin korduvalt, et milline on saareelanike elurütm. Mida nad õhtuti teevad, kus nad käivad ja kus nad magavad? Nende elu on nii lihtne, et seda on meil raske isegi ette kujutada. Pere ärkab. Lapsed lähevad seitsmeks kooli ja vanemad tööle. Kes tööle ei lähe, see asub koduste toimetuste juurde. Peale tööd kogunetakse pereringis katusealuste alla ja vesteldakse. Kel on , see vaatab telekat. Kes tahab, see võtab väikese araki lonksu. Süüakse ja juuakse. Teinekord mängitakse ühiseid mänge. Indoneesia spordiala number üks on sulgpall ja reketitega vehitakse kõikjal.

Bajawa linna hotelli rõdult kuulsime õhtul linnast kostvat muusikat. Vantsisime mäest alla linna, et näha lähemalt, kust tümps tuleb.  Ilmnes, et parasjagu oli linna ööturul käimas kohalikke poliitikuid ja valitsusasutusi tutvustav tasuta festival. Ümber peoplatsi olid esimeses ringis riigimeeste telgid, teises ringis kohvikud ja muud meelelahutust pakkuvad kaupmehed. Populaarsed olid rõngaviskamise, konksu pudelisse ajamise ja muidugi raha peale mängitav rulett. Saime taas ainsate valgetena palju tähelepanu. Pimedal peoplatsil võis olla umbes 3000 inimest, kuid hetkekski ei tundnud me hirmu. Laval mängisid kohalikud noorteansamblid, kes kordamööda lavale astusid.  Ausalt öeldes tegid bändid päris head kaasaegset muusikat, aga kui lugude lõppedes tahtsin vilistada ja plaksutada, siis jäin oma tunnetega üksi. Nimelt ei ole siin kombeks artiste aplausiga tänada. See oli harjumatu ja veidi arusaamatu. Lisaks ei suhelnud pillimehed kordagi rahvaga. Tulid lavale võtsid pillid, mängisid ja lahkusid vaikuses. Ööpimeduses kees aga elu täiega. Triinu proovis pudelimängu ja kui ta neli rõngast oli mööda visanud, siis võtsin viienda rõnga enda kätte, sirutasin käe ja heitsin rõnga ümber pudelikaela. Hüppasime rõõmust, et olime võitnud, aga korraldaja vangutas, sest tema väitel puudutas rõngas pudelit. Halloo, kuidas siis veel peaks saama?? Umbkeelsusega on raske vaielda ja jätsime asja katki, petta saime nagunii. Mõtlesime võtta väikese suupiste. Astusime sisse ühte puhvetisse ja võtsime pihku menüü. Esimese asjana oli seal kirjas RW. „Kuradi koeratapjad“, sosistas Triinu ja astus välja. Aasias reisides peab teadma, et kui toidunimes on RW, siis tähendab see koeraliha. Solidaarsusest oma koerte vastu jätsime nende sugulaste liha proovimata.

Looma või linnu elu ei maksa siin midagi. Loomad ei ole midagi, kelle hinge või ihuhädade pärast inimene ennast vaevama peaks. Loom on reeglina toit. Loom on lemmikloom seni kuni ta ära süüakse. Mingis mõttes ma mõistan seda, sest liha säilitamiseks vajalikke külmkappe siin kodudes tavaliselt pole. Selleks, et liha värskena süüa, tuleb ta elus hoida ja vahetult enne einet hukata. Nii võib näha kurba vaatepilti, kus elusad kanad on riputatud rollerilenksu külge ja rolleri foori taga seisatades tõstavad kanad pead ja appikutsuvalt häälitsevad. Samas nägime külakeskuses hõõguva päikese käes bambuslati külge köidetud siga, kes samuti ootas õhtut, mil ta külarahvale toiduks saab.

TEEDEST

Tasast maad on Floresel raske leida. Kõik teed viivad algul üles, et hakata hetke pärast taas alla tulema. Mäenõlvadel ussina looklevad teed pole eurooplase jaoks harjumuspäraselt sirged, sest vulkaanid ei ole aastatuhandete jooksul oma tegevuses teedeehitajate soove sugugi arvesse võtnud. Pakun välja, et 100 meetri peale on teel kindlasti üks kurv, see teeb kilomeetri peale 10 kurvi ja 50 km peale 500 kurvi ja kurvid pole 90 kraadi, nagu meil vaid 360 kraadi. Kui Google.maps ütleb, et 50 kilomeetri läbimiseks kulub kaks tundi, siis nii ka tavaliselt läheb ja ei ole vaja ennast rallisõitjana kujutades arvata, et sõidad tee poole tunniga ära. Teede puudumisel on saare peamiseks sisetranspordivahendiks lisaks paatidele  lennukid. Saarel on kokku kaheksa lennuvälja. Lennusõidud saare ühest linnast teise ei kesta üle 30 minuti, kuid autoga sõites läbib sama tee vähemalt 6 tunniga. Seepärast soovitus turistidele. Liikuge julgesti lennukitega, sest muidu kaotate väga palju aega.

Kehvad teed on mõjutanud kogu saare arengut. Viis aastat tagasi hakkas Indoneesia valitsus tõsisemalt tegelema saarte teedeühenduste parandamisega. Juba on märgata positiivseid arenguid. Teede rajamisega tekkinud võimalused on suurendanud ka inimeste soove. Näiteks on saareelanike jaoks viimastel aastatel oluliseks saanud haridus. Varasemalt ei olnud külakoolis algharidusest paremat saada ja polnud vajagi. Nüüd aga liikumisvõimaluste paranedes on tekkinud peredel võimalus anda oma lastele parem haridus. Saarele ehitatakse ka hetkel esimest ülikooli, sest korraga on tekkinud selleks vajadus.  Lisaks on kättesaadavamaks muutunud meditsiiniteenused. Vaasemalt loodeti külaposijatele, kuid nüüd võib enne surma isegi haiglasse jõuda.

USUST

Flores on maailma suurima islami kogukonnaga riigi üks katoliiklikest piirkondadest. Loomulikult äratavad ka siin meid mošeede palvekutsungid, kuid seda Aasiale omanäolist heli kuuleb siin palju harvem. Mangaraianid ütlevad , et nad on 100% katoliiklased. Ometi on nende igapäevatoimingid ja elulised tähtpäevad seotud  nende ajalooliste traditsioonidega. Nad ütlevad, et nad on katoliiklased, kuid ohverdavad sea matustel, nad ütlevad , et on katoliiklased, kuid ohverdavad kana enne külvi, nad ütlevad, et nad on katoliiklased, kuid veristavad pulmades pühvli. Traditsioonid ja katoliiklus on nende jaoks nii tihedalt seotud, et neid on siin raske eraldada. Ometi on kirik kohalike jaoks oluline. Pühapäeval käiakse kogu  pere, kogu kogukonnaga kirikus. Kirikud on siinses valdavalt hurtsikute maailmas valitsushoonete kõrval ainsad suurejoonelised ja püsivad ehitised. Kirikud erinevad siiski oluliselt meie ajalugu täis sakraalehitistest. Kirikuhooned on uhked, kuid seest väga lihtsad. Käisime pisikeses Saga mägikülas kirikus, kus tavapärased Jeesuse ristikäiku kujutavad maalid olid seinal paljundatud plakatina. Jäi mulje, et tavapärase jumalasõna kuulamise asemel on kirikus käimise juures inimeste jaoks siin oluline kogukondlik suhtlus, sest siinses jumalaterohkes maailmas on raske anda jumalale üht ja ainuõiget seletust. Aga suhtlus kiriklikus traditsioonis ongi ju peamine jõud. Hoida suhet jumalaga, hoida suhet inimeste vahel. Selles mõttes on kirik siin muidugi oma rolli täitnud. 

Surnuaiad Floresel erinevad samuti oluliselt meie surnuaedadest. Kui seda üldse saab nii nimetada. Kohe selgitan. Kui pere meesliini esindaja avaldab soovi saada maetud koduaeda, siis seda suure austusega ka tehakse. Olgu siis aed kui suur tahes. Haual asetseb sarkofaagile sarnanev plaatidega kaetud kivikast. Mida tähtsam mees, seda suurem kast. Nii saab näha veidrat olukorda, kus bambushüttide kõrval on massiivne kivihaud, mille väärtus kindlasti suurem, kui majal ongi. Tihti on haud lisaks kaetud katusega ja nii on pereringis hea istuda varjulisel kiviplaadil. Astusin läbi ka küla surnuaiast, kuhu maetakse naised ja vähemtähtsad meesliini esindajad. Põhimõte on sama. Suured sarkofaagid või betoonkastid tihedalt teineteise kõrval. Samas on selline kast praktiline, sest muret rohimise või muu hooldusega pole. Uurime, et millised traditsioonid on neil seoses haudega. Ilmnes, et eriti mitte mingisugused. Lilli ei panda, lehti ei riisuta, triipe ei veeta. Hingedepäeval pannakse haual küünal põlema ja suitsumeestele hõõguv sigaret. Sellega mälestamine piirdub. Hingedepäev on siiski nii oluline päev, et sellel päeval võetakse muudest töödest ennast vabaks ja isegi lastel on koolist vaba päev. Õhtul muidugi taas ohverdatakse ja kanal võetakse lahkunute rahu nimel pea maha.

Sattusime juhuslikult mangaraiani matusele. Matused kestvad Floresel mitu päeva. Meil oli võimalus osa saada matuste teisest päevast. Lähen matustele koos giidi ja eestlasest sõbraga. Verepelglikud ja loomi armastavad naised jäävad maha, sest on olemas oht, et verd hakkab taas voolama. Matustel osaleb kogu küla ja lahkunu selleks puhuks kohale sõitnud kaugemad pereliikmed. Inimesi oli silma järgi arvates umbes 150. Meie reisijuht vabandas, et tegemist on väikese matusega ja õiget festivali meeleolu pole. Mehed on tseremoonial kogunenud ajutise katusealuse alla, lihtsalt istuvad ja kuulavad õue paigutatud kõlaritest kostvat juttu. Juttu aetakse toas, kuhu kõik väiksemate seltskondadena järjest lähevad, et siis  kadunukust meenutada ja paluda jumalatelt talle head teed minna. Saan aru, miks matused kolm päeva kestavad, sest üks sõnavõtt on vähemalt 15 min pikk. See teeb tunnis neli kõnelejat, mis tee kümne tunniga 40, aga mehi on siin kohal u 75. Kannatlikult ootab oma aega maja ees bambusvarre külge seotud siga. Kui kõned on läbi, siis siga ohverdatakse ja liha süüakse ühiselt ära. Naised on juba praegu kõrval köögis ametis ja piiluvad valgeid hiiglasi arglikult telgi seinte vahelt. Oleme viisakad ja anname omalt poolt külakostiks paki „Kalevi“ komme. Oleme kindlad, et see jagatakse lastele, kuid nii head asja mehed ei jaga ja söövad ise kamba peale paki „Kasekest“ ära. Tänavad meid ja toovad vastu tassi kanget kohvi. See on asi, mis mind ka hiljem vaevab. Nende kohv on hoopis teise maitsega, kui olen kodus harjunud. Samuti ei tea nad midagi masinakohvist. Seda ma veel mõistan, sest elektrit ju kõikjal pole. Aga ubade röst on saarel nõnda tume, et kohvil on kõikjal kõrbenud maitse juures ja puru hambaaugud täis. Neil kasvavad omal kohvioad tagaaias ja just siin peaks olema maailma parim kohvi, kuid kahjuks see nii ei ole. Purukohvi on ka hotellides täiesti normaalne. Paned lusikaga hommikusöögilauas puru tassi ja lased automaadist leiget vett peale. Ei ahvatle ju. Lahkume matustelt ilma , et oleks näinud verd ja ohverdamise talitust.

VÄÄRSUSTEST

Saga küla on traditsiooniline mäenõlvale rajatud mägiküla, kus liikudes kasutatakse treppe, kus astmed on nii kõrged, et tuleb pidevalt põlvi lõua alla tõsta. Invaliididele või liikumispuudega inimestele siin teed ei ole. Majad on nii järsul nõlval, et järgmine maja on eelmise katuse kõrgusel. Prügi üle aia visata poleks siin mõttekas, sest naaber võib päris pahaseks saada. Kümmekond aastat tagasi oli külas olnud suuremat sorti varing, mis pool küla endaga kaasa viis. Tänaseks on purustused parandatud, kuid vahepeal linna elama läinud inimesed ei tulnudki enam tagasi. Külades elanike arv väheneb kõikjal. Kas pole tuttav jutt? Täna on Saga küla inimestest tühi, vaid mõned lapsed liiguvad arusaamatul moel meie ümber ilmudes välja kõige ootamatutes kohtades. Kuidas nad sinna said, sellest me päris täpselt aru ei saanudki.

Saarel ei ole ühtegi kino või teatrit, kuid on üks muuseum. Loomulikult külastame seda Ende linnas asuvat riigi rajaja ja esimese presidendi Sukarno majamuuseumi. Muuseum on avatud majas, kus Sukarno eksiilis olles elas. Palavalt armastatud riigijuht kukutati sõjaväelise riigipöördekäigus küll 1967 võimult, kuid rahvaarmastus ja austus tema vastu elavad tänase päevani. Seda on näha meie giidi pilgust ja inimeste silmadest, kui nende käest Sukarno kohta küsida.  Maja on äärmiselt lihtne. Eestuba, pisike töötuba, veel väiksem magamistuba, naise tuba ja avar aed. Majas on väljas Sukarno isiklikud esemed ja talle toodud kingitused. Mõtlemapanev lihtsus tohutu rahva armastuse ja austuse taustal. Meil, kus iga uue võimuri isiklik heaolu peab olema oluliselt parem rahva omast, see võimalik ei oleks.

Saare olulisim vaatamisväärsus Keli Mutu vulkaani (1600 m üle merepinna) kraatrites asuvad erivärvilised järved. Järvede värvid tulevad kõige paremini esile just päikesetõusul ja seepärast alustame oma retke sinna ööpimeduses. Tee KeliMutu vulkaanini algab Moni külast. Küla elabki turismindusest. Siin on korralikud võõrastemajad, kohvikud ja turismiteenused. Tee KeliMutuni kulgeb varahommikuses metsas ja kestab umbes 1 tund. KeliMutu keskus on korrastatud ja turistide vastuvõtuks hästi ette valmistatud. Parklast viivad kraatrini korralikud teerajad. Tee ääres on viidad, mis tutvustavad kohalikku loodust ja vulkaani. Nii saame hiljem laskudes kogu pargist päris hea ülevaate. Vaade kolmele kraatrijärvele on matka väärt. Tiwu Ata Polo, Tiwu Nua Muri Koohi Fah ja Tiwu Ata Mbupu ongi kõik ise värvi. Värvierinevust põhjustavad vee hapniku tase ja järvede erinevad aluskivimid. Esimesed päikesekiired panevad järved helkima roheliselt, punaselt ja valgelt. Kraatrid on tõesti sügavad ja minu lootus ujuda kustub nähes kõrguvaid vulkaanikaljusid. Laskumisel teeme põike dzungliõpperajale, kus on viitadega varustatud puu- ja taimeliigid. Taas oleme targemad.

Teel Moni külla teeme mõnetunnise peatuse Blue-stone ehk Sinikivi rannal. See uskumatult omanäoline rand asub otse maantee ääres. Rand on tihedalt kaetud siniste vulkaaniliste kividega. Olen käinud mustas, kollases, valges, roosas, punases ja nüüd ka siis sinises rannas. Kohalikud korjavad neid ja viivad suurte kottidega suurlinnadesse müügiks. Randa jõuavad võimsad ookeanilained, mis paneb ka vanad inimesed lainetes lapselikult hullama ja vähetähtis pole ka see, et rannakohvikus sain saare parima toiduelamuse. Igal juhul tasub Floresele sattudes, seal kindlasti peatus teha.

Saare ühe keskuse Rutengi naabruses asub Ranamese mageveejärv. Järv ja järve ümbritsev mets on turistide vastuvõttuks korralikult välja ehitatud. Pilet keskusesse maksab turistidele 100 000 ruupiat ehk u 6 eurot, kuid kohalikele vaid 5000 ruupiat ehk 20 korda vähem. Järve kaldad tõusevad järsult ülesse ja on tänu niiskusele täis kõige lopsakamat loodust. Järve sügavaim koht on 43 meetrit. Liigume hästi tähistatud matkarajal lastes end juhtida kaugelt kajavatel dzunglihäältel. See on meelerahu paradiis, kus võib lõputult imetleda looduse värviküllast mitmekesisust ja tuua tervitusi meie tubastelt potililledelt nende metsikutele liigikaaslastele.

Kunagi oli Mengeruda kuumaveeallikatel suur puhkekeskus. Täna enam ei ole, kuigi säilinud on jäljed kunagisest hiilgusest. Tegemist on looduslike kuumaveeallikatega, mis on omale sängi uuristanud vulkaanilisse aluspõhja, moodustades nii kõige kummalisemaid ja imelisi vanne, renne või tünne, kuhu kõikjale saab sisse istuda. Kunagi on olnud siin suur keskus poodide, hosteli, kohviku ja basseinimajadega. Hetkel on kõik inimkätega loodu lagunenud, kuid vesi voolab ja rõõmustab jätkuvalt suplejaid. Keskuse rajas omal ajal kohalik valitsus, kuid minnalaskmist valitsuse tegemistes on märgata ka mujal. Tehakse asi valmis, linnuke kirjas ja nii jääb. Järgnev majandamine valitsuse plaanidesse ei kuulu. Potentsiaali aga turismikeskusena oleks kohal kindlasti.  Kuumas vees mõnuledes ründavad meid taas kohalikke hulgad, kes tahavad valgete hiiglastega pilti teha. Annan alla ja naeratan.

Algselt me ei pidanud üldse minema Bena külasse, kuid nädalapäevad enne meie külastust oli algselt kavas olnud küla maani maha põlenud. Seega tõmbasime tossud jalga ja hakkasime mööda dzunglirada astudes liikuma just naaberküla Benasse.  Teekond võttis aega paar tundi, sest kohalik giid ei jätnud tutvustamata ühtegi teel leiduvat looduse kunstiteost. Bena küla asub mägedevahelisel tasandikul. Seal on 40 hütti, milles elab 9 peret. Kolm maja on niiöelda kogukonnamajad, kus viiakse läbi traditsioonilisi sündmusi ja kus saavad külalised ööbida. Jätame seekord selle võimaluse kasutamata. Astume külamajja ja kohalik giid palub algatuseks luba jumalatelt meid vastu võtta. Ootame. Jumalad andsid loa. Astume edasi. Meile tutvustatakse küllaltki keerulist kogukonna ülesehitust. Abielud ühe pere sees pole lubatud. Abielud mõne teise hõimu liikmega on lubatud, kui teine pool ei kuulu samasse põlvkonda. Umbes nii. Lisaks on iga kuu vähemalt üks üritus, kus kogu küla tuleb kokku ja ohverdatakse. Olulisim sündmus kogukondlikult on siiski aastavahetus. Siis tänatakse jumalaid hea aasta eest ja palutakse veel paremat õnne uuel aastal. Ohvrikivil leiavad lõpu, kana, siga ja pühvelgi. Meile antakse võimalust proovida kohalikku võitlusmängu, mis on kohalike jutu järgi nii „tore“. Mängus tuleb ühel mängijal piitsaga teisele üle selja virutada. Teisel on end võimalus ridvaga kaitsta. Kui selg on verine, siis on kõik õnnelikud õnnestunud mängu üle. Nii ongi.

Täna kodus olles olen oma reisiga ülimalt rahul. Minu ees avanenud maailm on kordumatu ja ainulaadne. Igal juhul tasub Florest külastada nüüd kohe, sest veel ei ole sinna teed leidnud turistide hordid ja saab näha ehedat traditsioonlist kultuuri ja puhast loodust.

Kirjanik Jan Kaus „Hea kirjandus juhatab nägema paremini erinevusi, nende paratamatust, nende üldisust.“

Kirjanik Jan Kaus „Hea kirjandus juhatab nägema paremini erinevusi, nende paratamatust, nende üldisust.“

Tean ja tunnen kirjanik Jan Kausi 1988. aastast. Äkki isegi varem, aga seda aega ma enam ei mäleta. Astusin siis Tallinna 20.Keskkooli  kümnendasse klassi, mis oli kirjanduse ja eesti keele suunaga. Mina olin selle päevani ikka rohkem spordipoiss ja lootsin saada paralleelklassi, mis oli spordisuunaga, kuid kuri saatus jättis mind sellest eemale, sest saksa keele õppijaid oli spordiklassis ainult kolm. Saksa keele õppijad lükati spordiklassist kohe kõrvale ja pidin alustame õpinguid eesti keele ja kirjanduse klassis. Tagantjärele olen saatusele selle eest muidugi tänulik. Ilmnes, et humanitaarsuunal toimis väga aktiivne seltsielu. Sel moel tutvusin ka kaks aastat vanema Janiga. Nende klass oli samuti väga aktiivne, nagu minu omagi, ja sattusime läbi käima. Janil oma klassivendadega oli ansambel, mille nime olen nüüd ära unustanud. Ansamblil oli suur hitt „Rebased ja siilid“, mida mängiti igal koolipeol. Laul oli lihtne „Rebased ja siilid, need on minu  sõbrad, rohkem loomi ma ei tea, hakkan otsast peale“ ja läks jälle algusest. Tol ajal korraldati koolides veel poliitlauluvõistlusi. Jani klassiansambel esitas alati omaloomingulisi kahemõtteliste tekstidega laule. Ei saanud siis meie neist maha jääda ja tegime ka oma ansambli, kus muusika polnud oluline, vaid oluline oli just tekst. Luuletajaid oli koolikaaslaste hulgas üldse palju. Seepärast ei imestanud ma põrmugi, kui Jan aastaid hiljem oma esimese raamatu kirjanikuna avaldas. Kord korraldasime koolisööklas noorte luuletajate õhtu. Kõik kooli noored luuletajad lugesid oma luulet. Samal õhtul tutvusin ka 16-aastase Jaagup Kreemiga, kes esitas kitarri saatel oma laule. Luuleõhtust olid tulnud osa saama ka spordiklassi noormehed, kes nii ekstreemsesse kohta sattudes olid julgust võtnud õllepudelist. Noored luuletajadki said pudelist matti võtta. Igal juhul lõppes luuleõhtu enne õiget aega ja korraldajad sattusid miilitsasse. Pikale veniv nostalgia pole kunagi põnev. Räägin seda sissejuhatuseks , et mõistaksite, kui oluline on minu jaoks olnud kool ja sealne seltskond. Mina läksin kooli alati rõõmuga ja teinekord olime koos klassi- või koolikaaslastega koolimajas hiliste õhtutundideni tehes teatri - või bandiproove.

Jan, kui oluline sinu jaoks on olnud kool ja seltskond, kellega koos kasvanud oled?

Väga oluline. Need olid aastad, kui hakkasin tasapisi n-ö välja kujunema, ning on väga oluline, kellega koos sa kujuned. Mulle on üldse pikaajalised sõprussuhted olulised, on tore, et mõnda toonast klassikaaslast saan ikka veel lugeda endale lähedaste inimeste hulka. Tõsi, rohkem on neid, kellega mu rada väga tihti ei ristu.

Sama siin. Meil olid koolis väga koloriitsed õpetajad. Kes neist sulle meelde on jäänud või kelle  sõnu oled hiljem tsiteerinud? Meie eesti keele õpetaja Ene Liivaste kirjutas kogunisti õpikuid.

Muide, üsna hiljuti ma esinesin koos ühega neist, oma kunagise muusikaõpetaja Aade Eritsaga. Kirjandusloolane Elo Lindsalu leidis ühe Toomas Liivi kuuldemängu, mille ta lasi oma aias suve lõpus ette kanda. Kuuldemäng kuuldemängu kirjutamisest. Ettekandjate seas oli nii kirjanikke – lisaks mulle näiteks Urmas Vadi ja Peeter Sauter – aga ka teisi inimesi, Aade nende hulgas. Aade kehastus aknapesijaks, kes lööb kuuldemängu lõpus n-ö platsi puhtaks. Tema käre, aga soe tämber sobis selle rolli jaoks ideaalselt, väga hea esitus.

Aade oli lahe tegelane. Mind saadeti küll segakoorist minema, sest laulsin teised üle. Kord enne kontserti mukkis pedagoog Aade ennast peegli ees, lõi siis puudritoosi kinni ja ütles „Ega sitast sai saa, läheme peale.“ Kas sul on mõni kooliaegne salm veel alles ja äkki avaldad? Mul on kõik kaustikud alles. Enamust on piinlik lugeda, aga mõni kõlbab ka täna tsiteerida.

Mul on õnneks säilinud vaid üks kooliaegne päevik, kus tehakse vist ka sinust juttu. Piinlikkuse osas nõustun täiesti, ent aeg-ajalt on päevikut hea lugeda – käekirja tunnen ära, autoriga on sageli raske samastuda. See päevik tuletab meelde, et mind tähistab küll üks nimi, ent isik selle nime taga pole kindlasti ühtne ega ühene.

Mina lugesin juba noorena tohutult. Tänasel päeval on mul peojuhina üks mäng, kus palun inimestel teatud küsimuste peale püsti tõusta. Küsisin noorte seltskonna peol, et kes on lugenud viimase kuue kuu jooksul mõne raamatu läbi. Püsti tõusis ainult üks. See tekitas minus hirmu Eesti tuleviku pärast.

Jah, see on keeruline küsimus, millele on raske üheselt ja lühidalt vastata. Mu enda lapsed loevad väga vähe, kuigi me maja on raamatuid täis, ning viimane asi, mida ma teha tahaksin, oleks neid sundida. Kuna mu noorem poeg menetleb parasjagu „Pál-tänava poisse“, näitasin talle Budapesti kaardilt Pál-tänava ja Maria tänava nurka, Üllo tänavat, botaanikaaeda jne. Mäletan, et kui sattusin ise esimest korda Budapesti, võtsin ette väikse palverännaku Józsefvárosi linnaossa. Sellist suhet mu lastel raamatutega enam pole. Nemad saavad oma lood kätte mujalt, filmidest ja sarjadest. Ma pole kindel, kui palju me oleksime ise lugenud, kui oleksime saanud vaadata kodus telesarju nagu „Breaking Bad“ või „True Detective“, mis on väga tugevad lood. Eks lohutangi ennast sellega, et lapsed on näinud üsna palju head filmikunsti, kuna mul on kodus päris suur filmikogu. Mitte ainult ameerika asju, vaid ka kõike muud, viimati vaatas noorem poiss näiteks Tarkovski „Stalkerit“. Kuigi ega filmid ei saa raamatuid asendada. Ühelt poolt usun, et on raske teha põlvkondade osas üldistusi, kindlasti leidub ka lugevaid noori, ent üldiselt on raamatute roll tugevalt muutunud, ning pean olema kirjanikuna sellest teadlik isegi siis, kui mul pole pakkuda toimivaid lahendusi. Olen ka mõelnud, et parim lahendus ongi oma asja võimalikult hästi teha, kuulates pidevalt nii sisehäält kui maailma võnkeid.

Samas on raamatukogudes teatud raamatutele järjekorrad ja rahva lugemus väga suur.

Jah, selles märkuses on peidus üks võimalik kirjanduse arengusuund – nii nagu inimesed saavad üha vanemast peast lapsi, hakkavad nad üha vanemast peast lugema, raamatute vaikust otsima. Ühel eluperioodil võib visuaalne info hakata väsitama, selle intensiivsus on liiga kõrge. Kirjandus on väga õhuline kunstivorm, ta jätab lugejale ruumi oma mõtete tekkimiseks ja sättimiseks.

Kelleks sa ennast ise pead? Oled sa kirjanik, kirjandusürituste korraldaja, kirjanduse propageerija või hoopis keegi neljas?

Ma pole kunagi tahtnud ennast žanriliselt määratleda. Teen seda, mida parasjagu teha tahan. Küsimus pole vormis, vaid tegemise julguses. Ei taha elu lõpus mõelda, et „oleks võinud“, kunstnikuna on katsetamine mulle väga oluline. Üks näide. Käesoleval aastal on tulnud paljudele inimestele üllatusena mu ülesastumine Eva Kolditsa lavastuses „Stiiliharjutused“. Laval on kaks kirjanikku ja kaks näitlejat ning mulle on päris palju tunnustavalt öeldud, et kanäe, tõsine kirjamees osutus lavakoomikuks – ja tõesti on tore inimesi naerma ajada. Kes asja vastu huvi tunneb, tulgu meid vaatama 10. novembril Von Krahli teatrisse. Muide, vahetevahel kukun joonistama ja maalima, üht-teist sellest jõuab ka avalikkuseni, näiteks illustreerisin vahepeal Triin Soometsa luulekogusid. Teen muusikat ansamblis Jan Helsing, meil ilmub varsti meie teine album. Kirjanikuna ei taha ma ennast samuti piirata ega raamidesse suruda. Või noh, raamide puudumine võikski olla ainus raam. Näiteks mu viimatine auhinnatud kirjatöö on libreto Märt-Matis Lille ooperile „Tulleminejad“.

Eestis tehti eelmisel aastal uute raamatute väljaandmise rekord. Nii palju uut kirjandust pole ühel aastas varem Eestis ilmunud. Kust need lugejad tulevad?

See on hea küsimus. Ma ei väsi tsiteerimast Mart Juure nalja: vanasti käis kirjanik kohtumas lugejatega, nüüd käib lugeja kohtumas kirjanikega. Olgugi et minu jaoks pole oluline mitte isegi lugejate arv, vaid nende kvaliteet. Ma hindan väga inimesi, kellel on kirjanduse suhtes aukartus – kes loevad palju, ent mõistavad, et ise pole sugugi kerge kirjutada. Kirjandus on ju kaunitest kunstidest kõige demokraatlikum: igaühel on sellele juurdepääs. Aga juurdepääs ei tähenda automaatselt oskust. Kirjutamine on oskus, mis on alati käeulatuses, mitte kunagi päriselt pihus.

Seepärast on ka raamatute tiraažid väikesed. 1000 eksemplari on juba suur number. Raamatu müügihinnast saab kirjanik heal juhul veerandi.  Millest sa elad?

Praegusel hetkel sellest n.ö kirjanikupalgast, mida saan 2019. aasta lõpuni. Ent muidugi ei tule mu sissetulekud ainult palgast, vaid ka moodsast rööprähklemisest. Rööprähklemine pole muidugi a priori mingi väärtus. See tasub ainult siis ära, kui – kasutan ühe sõbranna sõnaleidu – see on ühtlasi rõõmrähklemine. Ja rõõmrähklemist saab praktiseerida vaid siis, kui see võimaldab pause, kui rähklemisest ei saa rutiini.

Samas kui kirjanik peab tegelema nii palju muude asjadega, siis kannatab jälle looming. Nokk kinni, saba lahti.

Nii ja naa. Kirjanik võiks olla maailma suhtes avatud, oleks hea, kui kirjanik tunneks huvi poliitika, sotsioloogia, antropoloogia, ajaloo, aga miks mitte ka füüsika, bioloogia ja keemia vastu. Just füüsikas ja bioloogias tehakse praegu kõige põnevamaid avastusi, just sealt suunast tuleb uusi teadmisi nii inimese kui kõiksuse kohta. Mu elu üks olulisemaid pöördepunkte saabus siis, kui hakkasin tundma huvi tähistaeva ning sedakaudu kvant- ja astrofüüsika vastu. Hea kirjanik ei saa olla kitsarinnaline. Või noh, saab, aga siis peab ta tundma väga hästi seda, mille suhtes ta kitsarinnaline on.

Kuidas kirjanik ainest kogub? Tammsaare istus pargis ja jälgis inimesi. Kas sina käid ka kuskil istumas?

Jah, istumas ka, aga ennekõike meeldib mulle jalutada. Mulle meeldib mööduvust talletada, kasutada juhuslikkust – seda, kuidas satun jalutades mõnele juhuslikult kuuldud lausekatkele, mõnele varem pooleli jäänud mõttele, ootamatult avanevale vaatele. Kirjandus kuulub aeglusele, kirjandus annab mööduvusele püsivuse, kiirustades pole võimalik midagi eriti välja mõelda. Kirjandus esindab mu jaoks üht kindlat mõtlemise viisi, nimelt järelemõtlemist.

Klassikaliseks saavad need teosed, mis avavad lugejale tema oma olemust või mõtestavad maailma laiemalt korrastades inforuumis ringlevaid kilde. Mis on kirjaniku missioon?

Mu vastus peitub tegelikult eelmise vastuse lõpus. Kirjandus hoiab tallel järelemõtlemist, teeb järelemõtlemisest kunstivormi. Pelgalt reageerides pole võimalik iseenda või maailma olemust avada.

Kas sind on mingi raamat nii mõjutanud, et hakkad elule uue pilguga vaatama? Minul on näiteks selliseks Hesse "Siddharta". Peale seda midagi minus murdus. Sain aru, et kui ise ei tee, siis ei teegi keegi. Sellest ajast siis toimetan.

Jaa, muidugi on selliseid raamatuid. Omajagu. Noorpõlves loetud asjad – näiteks ”Arabella, mereröövli tütar” või ”Kolm musketäri” –, millest õppisin aimamisi inimhinge keerukust. Kõik need kihilised karakterid. Taaniel Tina on küll julm, aga mitte rumal, ta on küll kalk, kuid ka tundlik. Nendest raamatutest lugesin välja selle, et inimesi on raske liigitada, vastuolu või saladus pole erand, vaid reegel.  Hilisemas eas vapustas mind George Orwelli ”1984”, aga mitte poliitiliste konnotatsioonide tõttu. Mu meelest näitab Orwell veenvalt, kuivõrd habras on inimvaim – ja et põhiline julmus teostub inimese vaimses alandamises. Purustatud luud kasvavad kergemini kokku kui purustatud uskumused. Ja muidugi John Fowlesi ”Maag”, egoismi suurejooneline analüüs. Egoism käivitub siis, kui ma veenan ennast, et teiste inimeste tunnetel on vähem kaalu kui minu omadel, kui ma tunnen – tsiteerides eesti filmiklassikat –, et ”minus on säilinud liiga palju renessansi”. Suur hulk hädasid tulenebki sellest, et inimesed hakkavad lambist Jupiterideks. Nojah, ”Maag” on ka lihtsalt põnev ja pöörane lugu. 

Ei pääse sa soovitusest. Palun üks välismaine ja kodumaine raamat, mis on sulle sügavat muljet avaldanud?

Viimati lugesin soome keeles vähetuntud ameerika kirjaniku John Williamsi teost „Stoner“ – sordiini all jutustatud lugu ühest raskest, pealispinnal üsna keskpärasest, aga samas dramaatilisest elust. Williams kirjeldab veenvalt inimeste vahel ringlevat ebaõiglust, mis sünnib ebakindlusest ning millega me kõik igapäevaselt kokku puutume, ent jamade varjust leiab ka imeilusaid õnnehetki. Maailm pähklikoores. Eesti asjadest viibivad mu mõtted üsna tihti Tõnu Puu raamatu „Kunst, teadus ja majandus“ juures, sest seal on häid mõtteid sellest, kuidas ületada spetsialiseerumist, näiteks teaduse ja kunsti vahelist lõhet.

Millisest sinu raamatust peaks sinu loominguga tutvust alustama? Mulle endale meeldis väga sinu "Läheduste raamat".

Jah, “Läheduste raamat” on mulle endale ka oluline. See sobiks sissejuhatuseks kenasti. Miniatuur istub mulle žanrina üldse hästi, sest siin saavad kokku luule nappus ja täpsus ning proosale omane vajadus jutustada lugu. Miniatuur võimaldab teha justkui sõnadega fotosid, nii et ajalise tagant võib vilksatada ka midagi ajatut, isikliku tagant midagi universaalset.

Sa oled üldse osav meeleolu kujutama. Valada tunne või meeleolu paberile, nii et lugeja sinna sisse elaks, pole sugugi lihtne. Sul on see õnnestunud ja elades sinu loodud maailma sisse, siis ei tahagi enam raamatut käest panna. Sa oled kirjutanud 5 romaani, 4 novellikogu, 6 luuleraamatut. Milleks üldse kirjutada - parandad maailma, parandad inimest või parandad iseennast. Mingi missioon peab ju kirjanikul nagu igal loomingulisel inimesel olema.

Julia Kristeval on üks imeilus lause: "Erinevused armastuses ei tule mitte kustutada, vaid andeks anda." Minus süveneb veendumus, et ainus, mis inimesi ühendab, ongi nende erinevus, tõsiasi, et mitte keegi meist ei sarnane teise inimesega ning et igaüks meist on kogenud midagi, mida pole kogenud mitte keegi teine. Erinevus on ainus inimlik universaalsus. Ja mu meelest juhatabki hea kirjandus nägema paremini erinevusi, nende paratamatust, nende üldisust. Ja samas on ka vastupidi: hoolimata me erinevustest oleme võimelised üksteises mingeid asju ära tundma, oleme võimelised mõistma või vähemalt tõlgendama teiste inimeste üksindust, viha, hirmu, armastust ning kui me selle mõistmise endale ära keelame, läheb miski katki. Hirm, viha ja armastus on universaalsed, need 
lihtsalt ilmnevad alati eri moel, isegi kui erinevused on imeväiksed. Ma loodan, et minugi raamatud püüavad näidata seda erinevuse universaalsust, inimese püsivat mõistatuslikkust ja vajadust jätkuvalt mõistatada, vajadust leida teid endani ja teisteni. Nii et äkki ma ei soovigi mitte niivõrd parandada teisi inimesi või iseennast, vaid pigem parandada võimet teisteni ja iseendani ulatuda

Ma pean selle üle nüüd veidi mõtlema. Lõpetuseks klassikalised küsimused. Mis sina tänases päevas häirib?

See, kuidas inimesed reageerivad maailma kasvavale komplekssusele. Maailm muutub üha keerulisemaks ja inimesed põgenevad selle eest üha lihtsamatesse lugudesse, kus kõik nende hirmud suunatakse ühteainsasse objekti – olgu need siis homoseksuaalid, vaktsiinid või ümmargune Maa.

Mis sind tänases päevas rõõmustab?

Võimalus ja vabadus mitte alla vanduda sellele, mida ma eelmises vastuses kirjeldasin.