Filmist "Konklaav"

 

„Konklaav” jutustab inimese vastutusest

Edward Bergeri kaheksale Oscarile kanditeeriv „Konklaav” on psühholoogilise draama meistriteos.

Pealtnäha rahulik ja isegi uimane algus kulmineerub alles viimastel minutitel. Berger loob filmis pinget täis atmosfääri, mida saadab haruldaselt täpne muusikaline taust. Pinge kerkib koos helidega.

Film põhineb Robert Harrise samanimelisel menuromaanil. Muidugi on konklaav oma suletud ruumi salapäras ahvatlenud paljusid kirjanikke fantaseerima seal toimuva üle. Eesti keeles on ilmunud väga lustakas raamat Roberto Pazzi sulest, kus üheks peategelaseks on Eesti kardinal Matis Paide, kes tahab Vatikani sauna ehitada ja saabki selleks loa. Lisaks ründavad konklaavi rotid ja skorpionid, keda võetakse hävitama kassid ja kanad ja nõnda saab Vatikani lossist üks kisa täis loomaaed. See oleks suurepärane aines ka eesti filmiloojatele. Kuid tagasi Bergeri filmi juurde.

Edward Bergeri filmi „Konklaav” käivitajaks on paavsti ootamatu surm. Paavsti tuba pitseeritakse ja jäetakse ootama uut valitsejat. Situatsioon ei ole paavstiriigis uus. Praegune paavst on 267 alates Peetrusest. Neist paavstidest on 177 olnud Itaalia päritolu. Lisaks tunneb ajalugu veel 39 vastupaavsti. Neist segastest aegadest on kirjutanud Umberto Eco oma kristlik-ajaloolises krimiromaanis „Roosi nimi”, mida hiljuti lugesin ja mis haakus imeliselt oma peidetud sümbolistliku keelega „Konklaavi” atmosfääri. Paavsti võimu suurust inimhinge valitsejana on raske ülehinnata. Just võim inimese mõttemaailma üle on põhjuseks, miks maised valitsejad otsivad paavstiga häid suhteid. Tänapäeval ei ole paavsti varandus enam nii suur, kui keskajal, millal talle kuulus kogu avastatud maailm ja paavst andis kuningaile voli tema maadel valitseda. Kui tänapäeva kuningatel on vaid sümboolne võim, siis paavsti võim enam kui 2 miljardi inimese üle on reaalne. Kui lisame siia veel juurde veel Vatikani aastasadade jooksul peidetud saladused, siis on vundament tõeliselt haaravale filmile loodud.

Film koorub nagu sibul. Kiht kihi haaval hakkavad paljastuma Vatikani intriigid. Sixtuse kabelisse suletakse 126 kardinali, et nad valiks enda hulgast paavstile järglase. Ootamatult ilmneb, et paavst on oma elu ajal nimetanud ametisse Kabulis baseeruva ja kõigi jaoks tundmatu kardinal Benitezi (Luis Gnecco). Seejärel jõuavad konklaavini kuuldused, et üks peamisi soosikuid paavsti troonile on hoopis ametist tagandatud ja teisel soosikul on kuskil kodumaal laps. Konklaavi juhtiv Ralph Fiennesi mängitud kardinal Lawrence kannab maailma oma õlgadel. Ta teab oma vastutuse suurust ja teeb kõik konklaavi õnnestumiseks. Ta ootab , et kõik saaks läbi ja ta saaks lahkuda puhkusele oma kodukandi kloostrisse. Muud ta enam elult ei soovi. Lawrenceile tehakse ettepanek ise paavstiks kanditeerida, mille te tagasi lükkab. Ometi kogub kardinal hääli, mis omakorda tekitavad pingeid tema liitlaste hulgas. Itaallaste soov on saada ametisse kaua oodatud itaallasest paavst. Kõnekas on hetk, kui Fiennesi kehastatud Lawrence rebib katki paavsti eraruumide pitseri, et leida tõendeid kardinalide vandenõust. Ta istub oma vaimse isa voodile ja puhkeb nutma. Vastutuse koorem on tema jaoks liiga raske. Fiennesi mängitud Lawrence igas hetkes tajume soovi olla mujal, kuid ta võtab vastutuse, mis talle on usaldatud. Ta on andnud sõna paavstile. Ta võiks pigistada silma kinni, kuid ta ei tee seda. Ta otsustab kanditeerida valides oma võimalikuks paavsti nimeks Johannes. Teadupärast oli Johannes jünger, „keda Jeesus armastas” ja kelle hoolde usaldas Jeesus oma ema Maarja. Ma ei saa vastust küsimusele, kas pidas Lawrence ennast Jumal poolt äravalituks. Ralph Fiennes teeb järjekordse imelise rolli.

Filmi keskmeks on katoliku kiriku kõige olulisem sündmus, kuid ometi ei ole see film usust või Jumala kuulekusest. Olukord, kus mõjukad inimesed on suletud kinnisesse ruumi maailma kõige salapärasemas kohas, loob eelduse laiemaks ja äärmuslike inimlike tunnete käsitlemiseks. See on lugu konservatiivse ja liberaalse maailma vastasseisust, millega me puutume kokku igapäevaselt. Film tõstatab küsimuse, et kas inimese vabadus tegudes ja mõtetes on ühiskonnale tervikuna ja üksikule inimesele üldse kasulikud. Kas tänapäeva inforikkas maailmas ei loo mitte konservatiivne piiratus inimese elule raame, mis aitavad tal igapäevaselt hakkama saada. Ühiskonna halvakspanu kartuses ei julge inimesed enam vastu võtta ei suuri ega väikeseid otsuseid. Religioosne konservatiivsus võtab inimeselt isikliku vastutuse põhjendades tehtud vigu jumaliku puudutusega. Religiooni puudumisel loome aseainena uued jumalad diktaatorite näol, kellele anname otsustusvabaduse meie elude üle. See paneb omakorda meid hingeliselt suletud ruumi. Filmi ühes pöördepunktis kärgatavad paugud ja purunevad Sixtuse kabeli aknad. Kabeli turvaruumist väljas laseb ennast õhku islami terrorist. Maailma pahed tungivad hoolimata kõigist turvameetmetest rahuruumi. Väline mõjutab ka meie enese turvalist ja peidetud sisemust. Sellest lähtuvalt satub soosikuks konservatiivne paavsti kanditaat, kes kuulutab sõja islamile. Olukorra lahendab seni läbi filmi vaikinud kardinal Benitez, kes ütleb, et nad keegi ei tea, mis on sõda ja kui nad teaks, siis keegi neist seda ei tahaks. Kardinalide kogu vaikib. Sixtuse kabeli laest vaatab otsustamatut valimiskogu Michelangelo maalitud Taevane Looja. Michelangelo maalis Sixtuse kabeli laemaali 1508 kuni 1512 aastani. Minu isiklik lemmik taevaste figuuride hulgas on nuttev ja mõtisklev Jeremeja, kes vaatab ülalt nõutuid ja otsustamatuid kardinale. Jätan lõpplahenduse vaatajale avastada, kuid mainin, et veel eelmisel sajandil kontrolliti, kas konklaavil osalevad kardinalid on ikka kõik mehed.

„Konklaav” väärib vaatamist ja arutlemist. Filmi sisu ei avane vaatajale kohe, vaid ajapikku. Jääme ootama Oscarite Galat ja andku Jumal otsustajatele selget mõistust.

SRI LANKA või TSEILON

Kõige enam jäi Sri Lankast meelde ikka loodus. Rahvuseid on siin peamiselt kaks – singalid ja tamilid. Riigikeelte hulka kuulub veel inglise keel, mis tuletab meelde kolonisatsiooniaegu. Eurooplased avastasid enese jaoks Sri Lanka 1505.aastal . Esimesena jõudsid Sri Lankale Portugali meresõitjad, kellelt võtsid võimu üle 1658.a hollandlased, kuni 1796.a asusid valitsema inglased.

Hollandlased rajasid saarele enam kui 100 km pikkuse kanali, mille abil kaupu transportida saare keskmest rannikule, kust laevad need omakorda Euroopasse toimetasid. Riisi istandused hävitati ja asendati kasumlikemate teeistandustega. Alles inglased rajasid dzunglisse maanteed, mida küll vist vahepealsete aastakümnete jooksul parandatud. Selles mõttes, et liiklus on vaevaline. Saarel liikuva 2 miljoni tuk-tuk keskel kimavad hullumeelselt liinibussid, kes võitlevad sõitjate tee äärtes hääletavate sõitjate pärast. Õnnetusi on, kuid mitte liiga palju.

Koos inglastega saabusid saarele ka kristlikud misjonärid ja seepärast on kanali suudmes Negombo linnas tänaseni valitsevaks usku kristlus. Sri Lanka kirikud ei erine palju Euroopas asuvatest kirikutest. Silma torkab, et katoliku kirikute seintel asuv Kristuse ristitee on kujutatud värvikirevate skulptuuridena, mida mujal pole ma kohanud.

Ranniku elanikud elatuvad kalapüügist . Käin kahel hommikul vaatamas, kuidas võrgupüük maa pealt välja näeb. Kahe traktori taha on ühendatud kaks ratast, mis veavad merest välja hiiglaslikku võrku. Protseduuri toetab terve küla võttes vastu ja kohe kokku lapates võrku. Kui võrk lõpuks koos saagiga kaldale saab, siis on seal vast paarisaja kilo jagu väikseid kiludele sarnanevaid kalu ja mõni suurem ka sekka. Kaldal ootavad kokku ostjad, kes panevad kala kohe külmikusse ja raha laotakse kalaühistule peo peale. Satume kuulsale Negombo kalaturule, mille kalavalik võtab silme eest kirjuks. Kuid enam üllatab moodus, kuidas tehakse kuivatud kala. Kala kuivatamine on külmikute puudumisel ainus võimalus kala kauem säilitada. Seepärast on rand täis laotud hiiglaslikke kilesid, millele kalad on kuivama laotud. Kuigi taevas lendab ringi loetamatu hulk linde, siis kuivavat kala nad ei kipu sööma, sest kalad on selleks ajaks soolatud. Olles näinud kuidas kala püütakse ja kuivatakse, siis ei tule peale tunnet, et tahaks seda proovida.

Külastame saare pealinna Colombot. Colombos asub Lõuna – Aasia kõige kõrgem hoone Lotuse torn, mis on 359 m kõrge ja kust avaneb vaade kogu saare pealinnale ja sadamale. Linn on hoogsas arengus, nagu kogu riiki. Koroona-aeg halvas saare majandust väga sügavalt. Kadusid turistid ja kadus ka kaubandusvahetuseks vajalik valuuta. Hinnad kerkisid mitu korda ja ei ole hiljem teed tagasi leidnud. Riik on sisuliselt pankrotis ja keelatud igasugune import, et raha ei liiguks riigist välja. Riigi uuele presidendile on pandud suured lootused. Ta on lubanud likvideerida korruptsiooni ja hoogustada majandust. Pool eelmisest valitsusest istub juba kinni.

Sri Lanka peamiseks religiooniks on budism, mis jõudis saarele enam kui 2300 aastat tagasi India misjonäride poolt. Saare kuningas võttis vastu budismi ja seda tähistatakse tänaseni Posoni rahvapeoga. Kõikjal saarel valvavad meie üle hiiglaslikud Buddha kujud. Loomulikult võib leida saare igast nurgast huvitava ajalooga kütkestavaid ja eriilmelisi pühakodasid või kloostreid.

Võtame ette tee rannikult sisemaale. Dambulla tempel on üks kõige erilisemaid pühakodasid, mida maailmas näinud. Looduslik kaljulõhe müüriti kinni 18. sajandil moodustades kalju sisse viis erilist templisaali. Templite seinad ja laed on kaetud Buddhat kujutavate piltidega. Põrandal kõrguvad hiiglaslikud ja väiksemad Buddha kujud. Kokku on templis 153 Buddhat kujutavat skulptuuri ja lõputult maalitud kujutisi. Skulptuuride ja maalide vanus ulatub ligemale 2000 aasta taha. See tekitab aukartust Looja ees nimetage siis teda kuidas iganes.

Samas kõrval asub ka Budhha muuseum, mille katusel kõrgub saare suurimaid Budhha kujusid. Esimesed budistlikud õpetused pandu kirja 1.sajandil e.m.a, kui 500 õpetlast kogunes Aluviharasse, et Buddha õpetused kirja panna. See on kogu budistliku theravaada õpetuse aluseks tänaseni. Nõnda on igas muuseumis võimalik näha iidsete tekstide koopiaid, mis kokkukõidetud palmilehtedest raamatuteks.

Habarana on linnake Sri Lanka keskosas, kuhu kindlasti soovitan minna. Linna süda asub linna läbi tee ääres. Siin on hea peatuda, sest siit jäävad tunnisõidu kaugusele iidne Sigiriya, elevante vaatama viivad safariretked, Habarana külaekskursioon, teeistandused ja iidne linn Panvuratapata. Külatuur on väga tore kohalike kokku pandud seiklus külas. Kõige pealt sõidutakse meid linna keskel veisega järve äärde, kus viiakse paadiga veele. Kohtame krokodilli ja pelikane. Astume paadist maha ja meid juhatakse kohaliku majapidamise kööki, kus perenaine meie silme ees ja koos meiega valmistab meile lõuna. Söök on väga maitsev. Lõuna söödud ootab meid tuk-tuk, kes viib linna tagasi. Imelised paar tundi. Peale lõunat läheme safarile. Lubatakse elevante näidata, kuigi me oleme neid juba tee äärtes jalutamas näinud. Sõit läheb lahti, keerleme ringi otsides elevanti. Sama teevad veel kümned autod. Korraga tuleb kuskil sõnum elevantide asukohas ja kõik autod kimavad kindlas suunas ja seal nad ongi. Pargime oma auto teiste taha. Elevant on küll suur loom, aga meie teda eriti ei näe, sest meie ees on veel mõned autod. Autojuht mõistab meie muret ja keerab teelt kõrvale kimades läbi võsa otse elevantide ette. Nüüd peavad teised üle meie vaatama. Meie oleme nagu isegi liiga lähedal, aga esireas. Olles piisavalt poseerinud astuvad elevandid võssa. Üritame teele tagasi saada, aga see ei kipu õnnestuma, sest auto on ennast mudasse kaapinud. Teele saada üritavad veel mõned autod meie kõrval. Käib tohutu müristamine millest pole suuremat kasu. Otsitakse välja köied ja asutakse sikutatakse. Loomulikult ei lasta turiste loodusesse vaid peavad seda rappumist kannatlikult kaasa tegema. Korraga käib pauk ja ühe auto jahutussüsteem plahvatav. Katkine masin pannakse meie mudast välja pääsenud auto külge sleppi, kuid kiirused olematutel teedel sellest ei vähene. Tõtt-öelda olen tagumise auto reisijate pärast veidi mures. Näeme veel paabulinde jalutamas, puudel sädistavad papagoid, üks hiiglaslik orav ronib puul jne. Vaatamata tehnika puudustele on retk savanni ennast ära tasunud.

Ööbime Habarana äärelinna dzunglist ümbritsetud bungalos. Terassil istudes kostuvad läbi dzungli kohalikest naabrite peohääled. Uudishimu viib meid asja uudistama. Läheme pojaga läbi pimeda dzungli. Korraga löövad tuled põlema ja koerad hakkavad haukuma. Jookseme oma maja poole läbi pimeduse tagasi. Äkki avastan, et olen üksi ja Joosep on kuhugi kadunud. Seisatan ja kuulan. Kuskilt maasügavusest kostuvad hõiked. Panen telefonilt valguse põlema ja lähen lähemale. Näen ehmudes, et Joosep on kukkunud u 5 m sügavusse auku, mille põhjas on pooleteise meetrijagu sogast vett. Õnneks on temaga kõik korras kuigi hetkeks süda seisatas. Leian kaikaid ja viskan neid talle auku, et äkki on tal võimalik need augu servadesse kinnitada, et nõnda leiaks jalgadele pidet ja saaksin siis ta välja tõmmata. Plaan ei õnnestu. Jooksen majja tagasi ja teen linadest köie. Nüüd juba Triinuga koos jookseme tagasi. Triinu on ehmunud ja ei usu mind algul pidades seda meie järjekordseks naljaks. Viskan köie auku, kuid ma ei jaksa üksi Joosepit välja sikutada. Käed on libedad. Ei jää muud üle , kui minna külarahva käest abi küsima. Algul nad ei usu meid ja peavad vaid tüütuteks turistideks, kes paluvad muusika vaiksemaks panna. Kui Triinu aga pisaraid valab jäävad nad uskuma ja mehed tulevad appi. Kambaga tõmbame poisi välja. Ümberringi valitseb pilkane öö. Külavanem, kelle me ristime kohe kolhoosiesimeheks, kamandab meid enda majja, saadab Joosepi dusi alla, Triinule paneb ukse taha tooli, et ta saaks rahulikult nutta ja minuga teeb pitsi viina. Kui Joosep tuleb dussi alt, siis kamandatakse mind pessu ja Joosep võtab pitsi viina. Triinu rahuneb toolil. Kui oleme puhtad, siis annab kolhoosiesimees meile puhtad sarongid ja särgid selga. Kui me oleme riides teeb ta salapärase näo ja laseb meile suraka lõhna ka peale. Ise on ta rahul õnnestunud päästeoperatsiooniga. Oleme kohe kuulsad, sest nii suurt seiklust pole külas ammu olnud. Uurime, et mis auk see on seal keset metsa. Mehed laiutavad käsi, sest nemad seal dzunglis ju ei käi, ega nad lollid ei ole, seal on ju maod ja muud elukad. No, tore teada. Kuna Triinu on ähmiga paljajalu metsa jooksnud, siis antakse talle lahkudes jalanõud jalga. Tagasi oma elamisse juhatatakse meid mööda teed. Pidu ei näinudki.

Järgmisel õhtul läheme Habarana kultuurikeskusesse Sri Lanka kultuuri õhtule, kus kostümeeritud tantsijad näitavad oma rahvuslikke traditsioonilisi tantse. Istume taas esireas ja seepärast tunduvad viimases numbris sütel tantsivad mehed kuidagi eriti pelutavad. Püüan aru saada, kas õhus on tunda liha kärsatamise lõhna. Ei tunne. Pilet maksab umbes 12 eur, kuid showd tasub vaadata, sest mehed on ilusad (Triinu ütles) ja teevad kohati päris efektseid hüppeid.

Sri Lanka oluliseimaks vaatamisväärsuseks peetav Sigiriya kaljulinn sarnaneb Meteora kloostritele Kreekas, kus püstloodis kaljude otsa on rajatud linn või kloostrid. Sigiriya seisab üksiku kaljuna keset saart. See oli vallutamatu kindlus, mida nüüd 1200 trepiastmel üles turnides vallutavad tuhanded turistid. Pilet sellele vaevalisele rännakule maksab 30 eur. Läheme mäele hommikul, kui suured turismibusside hordid ei ole veel kohale jõudnud. Mäelt alla laskudes on kitsuke trepp rahvast täis, mis ühes lõputus rivis üles poole rühivad. Kui siis sinu ees satub kõndima vaevalise astumisega turist sätib kogu rivi oma tempo tema järgi ja tõus võib võtta aega terve tunni. Vaade mäelt on lummav. Kujutluses on huvitav ennast viia tagasi linna hiilgeaegadesse ja kujutada, kuidas kullerid mäele tõusid vaid kitsukesi lõhesid trepina kasutades. Eluks mäel vajalik vesi koguti hiiglaslikku basseini, mis endise kindluse südames tänaseni alles. Teel alla astume kaljukoopasse, kus sab näha 5. sajandist pärit kaljufresko, mis kujutavad pühasid tantsijannasid ja budistlikke pühakuid.

Järgmine päev viib meid Panvuratapata linna, mille ajalugu on vähemalt 1000 aastat vana. Tegemist on välja kaevatud iidse linnaga, mille mõõtmed on ehmatavalt suured. Veidi sarnaneb nähtu Efesose linnaga Türgis, kus samuti on iidse linna varemed nähtavaks tehtud. Maa-ala , millel linn laiub, on nõnda suur, et liigume ringi autoga. Templid, kuninga eraruumid, avalikud ruumid, templid, kuninga bassein, müürid, templid jne. Graniiti tahutud 14 m pikkune lamava Budhha kõrval seisab 7 m kõrgune Budhha. Mõlemad on pärid 1100 aastatest. Samas linnas asub ka kunagine kuulus Budhha hammast säilitav stuupa, mis on tänaseks katuse kaotanud. Hammas on viidud Kandysse. Väsin kuumuses seda kivist ajalugu vaadates. Üks saab selgeks, et enne valge mehe tulekut oli saarel elu parem ja tsivilisatsioon arenenud. Väljapääsu poole jalutades astub üle meie tee väärikal sammul 2 m pikkune varaan. Hiljem näeme varaane veelgi. Nälg ajab nad inimeset lähedusse, aga ega nad sellest vist rõõmu tunne. Halba nad ei tee ja inimesed ennast neid segada ei lase.

Kunagi iseseisev Kandy kuningriik oli viimane, mis valgete sissetungile vastu pani ja alistus alles 1815.a. Tänasel päeval on Kandy on pealinn Colombo järel saare suuruselt teine. Linna peamiseks tõmbenumbriks on Buddha hambatempel, mis kuulub UNESCO kultuuripärandi hulka. 4 sajandil jõudis saarele Buddha hammas, mida austatkse igapäevaste tseremooniatega. Astume templist läbi Palverändurid on turistidega segamini. Rahvast on palju, mõned palvetavad, mõned naudivad reliikvia lähedust, mõned ei saa midagi aru. Saame mungalt täpi otsaette. Oleme nüüd nagu rohkem omad.

Mind kütkestab Kandy imekaunis ja filmilik kesklinn oma koloniaalaja arhitektuuriga. Hiljuti loetud W.S.Maughami imeliste novellide tegevuspaik elustub otse meie silme ees. Astume läbi ka Prahanna vääriskivide muuseumist, kus meile antakse korralik ülevaade saarel leiduvatest vääriskividest ja nende kaevandamise tehnoloogiast ja töötlemise ajaloost. Mitte kaugel Prahannast asub Kandy Kuninglik Botaanikaaed, mis ehmatab oma värvide ja looduslike kurioosumitega. Uhked palmialleed, hiiglaslikud põlispuud ja õite ilu teevad looduse ees aukartlikuks.

Kandyst sõidame kohaliku rongiga Colombosse, et seal ümber istuda ja sõita Hikaduvasse, kiidetud rannikulinna, kus pidu kestab katkemata. Rõngisõit on imeline. Sirgloodis kaljuseina raiutud raudtee viib läbi tunnelitest ja väikestets küladest. Sõidu ajal avanevad imelised vaated ühel poolt laiuvale orule ja teiselt poolt kõrguvatele kaljudele. Rongi uksed ja aknad on avatud, mis tähendab turistide katkematut fotosessiooni. Tegelt muidugi ongi kordumatud hetked. Colombost istume rahvarongi. Saame siis selle elamuse ka. Vagun on tihedalt täis pressitud inimesi. Osad ripuvad uksest välja. Kõrgume Joosepiga hiiglastena üle teiste. Meie sõit võtab aega kolm tundi. Poole tee peal hakkab rong õnneks vaikselt tühjenema ja saame istuma. Jalad löövad tuld välja, sest lihtsalt ei olnud ruumi jalgu liigutada. Kohale jõudes ja vagunist välja astudes ründavad meid Tuk-tuki mehed, kellele pean viisakalt seletama, et kõnnime vaid paarsada meetrit. Hotelli pildid ja tegelikkus ei lähe kuidagi kokku. Parema puudumisel lepime sellega. Hommikul lähen otsima pistiku üleminekut, sest Sri Lankal teistsugusesse elektrisüsteemi meie pistikud ei sobi. Õnneks on poodnikud turistide murega kursis. Akud täis, astume ranna poole. Mind ehmatab, sest sildid on venekeelsed ja kõikjal kõlab venekeelne jutt. Siin ka!! Midagi pole teha, pean venelaste kohaloluga leppima. Rand ja rannakohvikud on muidugi imelised. Ja Sri Lanka toidud maitsevad kõikjal väga hästi.

Viimaseks viieks päevaks rendime Negombo ranna ääres korteri. Rõdult avaneb vaade ookeanile ja rannale. Ühel hommikul käib rannal vilgas tegevus ja üles seatakse võrkpalliväljakud, lavad, katuselaused. Algavad Sri Lanka meistrivõistlused rannavolleys. Ideaalne päev, väike õlu, põnevad mängud, päike ja meri. Naudin elu. Võrkpall on kriketi kõrval saareriigi kõige populaarsem mäng. Kriketi populaarsust ei ületa muidugi miski. Seda näitavad spetsiaalised telekanalid ja harjutatakse igal väheke lagedamal platsil. Kui võrkpall läbi saab on uuel hommikul üleval juba uus lava. Ilmneb, et oleme sattunud saarele nende iseseisvuspäeval. Kui pidu , siis pidu. Mõtlen, et pidutseme koos saarerahvaga ja teeme pudeli veini. Aga ei tee midagi. Sellel päeval on alkoholimüük keelatud ja mitte ainult poes, vaid ka kõrtsides. Selles mõttes ei oska nad muidugi pidu pidada. Rannal algab uhke gala-kontsert. Vaatan rõdult ja pakun, et rannal on u 10000 inimest. Lavale astuvad kohalikud staarid ja rahvas huilgab kaasa laulda. Kõik on viinata rõõmsad.

Kirjalik intervjuu ajakirjale TRE PLUSS

 Mees nagu orkester on natuke ülepruugitud väljend, aga sinu puhul kehtib küll täielikult. Kõik tunnevad Arletit, aga igalühel on oma ettekujutus. Näiteks täna mainisin ühele inimesele sinu ansamblit ning sain vastuseks küsimuse "Issand, kas ta laulab ka veel kõigele lisaks?" . Aga kas polnudki mitte Kaks Takti Ette sinu esimene teleavalikkuse ette astumine?

Sugugi mitte. Esimest korda sattusin ETVsse 1994 aasta detsembris, kui oli koolinoorte viktoriinisaate „Ümber Euroopa” esimene salvestus. Sellest saab siis 30 aastat ehk väike avaliku elu tegelaseks olemise juubel. Ettepaneku tegi mulle saatesarjas osaleda Ardo Ran Varres, kes oli telekanali esimene valik, aga ta arvas, et pingeliste õpingute kõrval ta ei leia selleks aega. Minu jaoks oli see huvitav pakkumine. „Ümber Euroopale” järgnes viktoriinisari „Va Bangue” ja siis noortesaade „Kaos TV” koos Kristi Timmeriga. Aga ma kaotasin telekarjääri, mis terendas, käest. Noore mehena ahvatlesid erinevad tegevused. Üheksakümnendad oli ka selline aeg, et võimalusi oli tohutult, kuna tänaseks väljakujunenud turuolukord oli siis alles kujunemas. Tegin kaasa Nukuteatris, aga ei suutnud sinna püsima jääda. Seal oli liiga rahulik ja paigas kõik. Sain siis ka oma esimese mobiiltelefoni ja kui siis telefon helises, tuli kõne vastu võtta, olgu et proov oli käimas. Nii edasi ei saanud. Siis olin Õhtulehes ja tegin ajalehe Eesti Sõnumid noortelehte. Samal ajal esinesin ansambliga El Cumba. Sellest kõigest õppisin, et edu saavutamiseks tuleb pühenduda ühele ja see, mida sa siis iganes teed, peab sind tegijana pidevalt üllatama, selles valdkonnas peab olema võimalik areneda ja mis kõige tähtsam, sa pead seda tööd armastama. Mul läks aastaid enne kui sellest aru sain ja leidsin oma. Aga selle kõige vahepeal käisin ka 1996.a laulukonkursil ja sain seal vist kolmanda koha. Võitis Tiiu, kes tuntuks sai lauluga „Nukuke”. Laulmisega tegelen tänaseni, kuigi pean tunnistama, et muusikaturg on viimastel aastatel väga muutunud. Nüüd on otsustamise koht, kui tahta muusikaga edasi tegeleda, siis tuleb midagi muuta. Mulle meeldib laulda. Muusikas on sees tohutu energia. Andes seda välja, siis saad mitmekordselt tagasi. Pärast iga esinemist nagu põled.


Ühtäkki hakkasid teleekraanilt järjest rohkem kaamera vaateväljast eemale liikuma nende poole peale tänu kellele tegelikult saade ekraanile jõuabki. On seal huvitavam?

Ma lõikasin ise oma tee saatejuhina katki, aga televisoon võlus ikka. Siis sain ise produtseeritud igasugu saateid nt „Kas tunned maad”, „Teeme ise jõulukingi”, kõiki ei mäletagi enam. Siis sattusin stuudioadminstraatoriks, kuhu kutsus mind enda asemel tööle Venno Loosaar. Siis sai tehtud ikka sadu saateid ja kümneid saatesarju. Peamiselt koos Teet Margna ja Kristjan Jõekaldaga. Lisaks veel ka Thorsi saated. Kutsusin seda tööd tegema ka oma naisevenna Kristjan Annuki. Ega peale meie warm-upi tegijaid rohkem polnudki. Selline pereäri. Nüüd teeb mul poeg Joosep juba „Bingo Loto” juures sama tööd. Tänasel päeval on meie peamine telesaade „Kurvist Kurvi” koos Jaagup Kreemiga. See on üks väga lahe saade enesel teha ja sealgi algamas viies hooaeg ehk väike juubel. Eelmine aasta tegime koostöös ETVga veel noortesaate „Meie hitt” kaks pilootosa. Loodan, et sellest saab ka kunagi päris asi. Iga töö on huvitav, kui seda nautida. Teletöö on viinud mind kokku enamuse Eesti meelelahutajate või teiste edevatega. Need on olnud põnevad kohtumised. Samas olen tõdenud, et paljud neist on ka sisemiselt tühjad. Laulub või näitleb küll hästi, aga öelda pole midagi. Muusikastaar, kelle pole ühtegi tuntud hitti, pole ju tegelikult staar. Selles mõttes on kollane press oma pealkirjadega tihti sama sisutühi. Mul on teles üks unistus küll. Tahaks seriaali teha. Läksin isegi stsenaristide kursusele, et selle töö tehnilisi nüansse paremini tundma õppida.

Rääkides veel muusikast. Oled täielik looduslik talent, kes pole viitsinud isegi kitarrimängu selgeks õppida. Vähemalt kõrvalt vaadates tundub, et sul tulebki kõik iseenesest. Miks sa pole seda püüdnud rohkem ära kasutada? Näiteks võiks ju iga-aastaste Eurovisioonile pürgijate hulgas ka Arlet Palmiste.

Tänan pakkumast. „Eurovisoonist” on saanud friigishow. Muidugi on tegemist väga võimsa teleshowga, mida olen ikka vaadanud, kuid mitte muusika pärast, vaid just selle produktsiooni pärast. Vaatad, paned kõrva taha „Ah sellised lahendused on ka olemas”. Siis teab vajadusel kasutada. Mis puutub sellesse „iseenesest” asja, siis nooruses võis see ju tõesti nii ka enesele tunduda. Nüüd olen juba ammu aru saanud, et ilma korraliku eeltööta korralikku tulemust ei saavuta. Mingis mõttes olen ma terve elu teinud ettevalmistusi. Ma olen lugenud, suhelnud, kirjutanud,reisinud, käinud ka mälumängudel – seega on mul mingi ettekujutus igast eluvaldkonnast ja ma võin tõesti rääkida inimestega pea-aegu ükskõik millest. Olin Raekoja platsil jõuluvana ja küsisin külastajate käest, et kust tulete. Seal oli inimesi igast maailmanurgast, aga ma oskasin iga riigi kohta midagi öelda. See oli külastajate jaoks selline positiivne ehmatus, et jõuluvana tunnebki riigi pealinnu, vaatamisväärsusi jne. Pühendumine toob meelerahu.

Praeguseks on Piibe Teater võitnud oma publiku ja tõusnud eesti teatrimaastikul täiesti arvestatavale kohale. Kerge pole see tee olnud, sest alustada niivõrd tõsise teatri ülesehitamist, olles relvastatud ainult tõsise tahtmisega, tundub võimatu missioonina. Kui pikk see tee on olnud? Millal sa ise teadsid, et selline teater tuleb ükskord?

Piibe teatril on algamas kümnes hooaeg. Selline väike juubel. Ma olen õnnelik, et meil on olemas oma publik. Kuulsin hiljuti, kuidas tavaline külaproua ütles „meie oma Piibe teater”. See tegi südame nii soojaks. Inimesed ootavad meie etendusi ja enne veel kui järgmise suvelavastuste suuremaid tutvustusi oleks jõudnud üles panna, on juba esimesed 100 piletit müüdud. Inimesed tulevad vaatama igal juhul. Ma tajusin, et inimesetel on vaja oma kohalikke lugusid ja neid on vaja neile jutustada, sest me peame teadma, kust me tuleme. Inimese areng algab kodunt, aga millised sündmused on mõjutanud meie koduseid mõtteviise, meie vanemaid ja vanavanemaid. Kas me saame sellest välja murda ja milliseid jõupingutusi see nõuab. Samas peab iga kohalik lugu pakkuma alati ka laiema mõõtme, et see pakuks huvi kõigile vaatajatele. Me oleme üldse vähe tegelenud oma mineviku teadvustamisega. Piibe Teater on väga kitsalt keskendunud kohaliku ajaloo kangelastele ja ajalugu muutvatele sündmustele ja nende lugude maailm on lõputu. Meil on praegu juba paigas 2025 ja 2026 aasta plaanid. Mõtlen, mis lugu jutustada 2027.a

Kohtume sinuga erinevatel põhjustel keskeltläbi korra nädalas. Iga kord jääb mulle mulje, et oled vahepeal lugenud läbi umbes 7 raamatut ja mõnel puhul ka ühe ise juurde kirjutanud. Mängleva kergusega on samal ajal tehtud ühte oma paljudest põhitöödest televisioonis, korraldatud kultuurielu, juhitud paari-kolme üritust ning lauldud mõni õhtu bändiga laval. Kustkohast see aeg võetakse?

Kui teed, seda mida armastad, siis teedki seda ja ei moluta. Nutitelefon on hea, kui on vaja otsida miskit infot, aga inimesed kipuvad sinna ennast tundideks unustama. Noored sõidavad ratastega, käed lenksust lahti ja skrollivad telefoni. Esiteks on see ohtlik ja teiseks – vaata enda ümber. Naudi seda maailma, kus sa elad. Meie aeg siin ilmas on siiski väga piiratud. Seepärast peaks tegelema ainult nende asjadega, mis rõõmu pakuvad. Mind väga häirib rumalus ja veel rohkem häirib, kui inimestel on kadunud mõõdutunne ja nad oma rumalust ei mõista ja sellega laiutavad. Kui eluvõõrad inimesed hakkavad tõsimeelselt elamist õpetama. Siis hakkab neist kahju. Peab oleme uudishimulik ja liikuma oma tegemistes tasapisi täiuslikkuse poole, aga mida paremaks sa saad, seda kaugemale nihkub täiuslikkus. Selline kummaline paradoks. Aga inimese elu ongi eesmärgistatud kulgemine.

Sinu /vähemalt pealtnäha) muretu iseloom on pannud kindlasti mõne süngemeelse inimese arvama, et sellist meest ei tohiks tõsiselt võtta, kes usub, et kõik läheb lõpuks ikkagi korda... Ja siis läksid sa ootamatult õppima usuteemat ning jõudsid magistrikraadini. Kristlust peetakse pigem tõsiseks teemaks. Millest selline huvi?

Eks muretu meel on tingitud sellest, et olen õnneliki inimene, sest tegelen sellega, mida armastan. Nii on ka kirikulooga. Ma õppisin kristlikku kultuurilugu. Oleme rahvana läbi ajaloo väga seotud just selle religiooniga. Religioone on ju teisigi. Usume siis või mitte, aga meie eetika- ja moraalinormid lähtuvad just kristlusest. Isegi suur osa meie nn rahvapärimusest on pärit tegelikkuses Piiblist. Seega on meie mõttemaailma samuti kujundanud just kristlus. Ja kui siia juurde veel arvata , et esimesed õpikud, koolid, haiglad jne asutati kõik kloostrite või kirikute juurde, siis on ju ajaloohuvilisena vajalik mõista kristluse sisu ja kujunemislugu. Mida rohkem teada sain, seda huvitavamaks läks. Olen neist õpingutest lähtuvalt kirjutanud raamatu „Järva-Madise kiriku lugu”, mis ilmus just novembris ja ka mitmeid näidendeid kirikuõpetajatest (Heinrich Stahl ja Vello Salum).

Üks põhjuseid, et sind aastalõpunumbri kaanepoisiks kutsusin, on seotud sellega, et kord aastas saab sinust ka jõuluvana. Päris ausalt - on see kõikidele natukenegi esinemisjulgust omavatele härradele üks hea võimalus kompenseerida pühadekulusid või saab ka seda rolli äita nii, et ka endal on habet eest võttes naeratus näol?

Ma alustaks kaugemalt. Õhtujuhina palub klient tihti, et ärge tehke siis labaseid mänge. Ma olen siis ikka uurinud, et miks nad arvavad, et ma peaks labaseid mänge tegema. Tavaliselt inimesed ei oska vastata, et mis siis see labane mäng üldse on. Häda on selles, et tihti kutsutakse peole kokkuhoi mõttes küla lõuapoolik või mõni oma sugulane, kes peol napsutades võibki labaseks muutuda. Kui soovid korralikku pidu, siis pead tõesti veidi rohkem panustama ja kutsuma aastatepikkuse kogemusega kutselise õhtujuhi. Ma näiteks teen stand-upi, laulan, lasen diskot, teen mänge, tantsuõpetust, tsirkusekooli jne. Need on ainulaadsed numbrid, kus ma vahetan ka kostüüme. Õhtujuht on väga erilise ja kitsa spetsiifikaga artist, nagu laulja või pillimees või tantsija. Seda tööd eioska igaüks ja selleks tööks pole enamusel kogemust ega loomust. Õhtujuht peab olema haritud, et tabada rahva meeleolusid ja osata kaasa rääkida ükskõik , millisel teemal. Jõuluavanaga on samamoodi. Võid kutsuda naabrimehe, aga kui soovid ikkagi tõelist elamust, siis kutsud kutselise tegija. Ka jõuluvana külastus on etteaste, see on mini-etendus. Mul on varuks mängud, laulud ja ma panen alati kõik tegutsema. Ühele tahaks veel tähelepanu juhtida. Kui kutsute jõuluvana koju, siis peavad täiskasvanud sama aktiivselt osalema kui lapsed. Vanemate särasilmne salmilugemine on eeskujuks lastele ja tegelt on ju hea ühel õhtul aastas lustida koos kogu perega. Kui mõni hakkab vastu võitlema ja nägusid tegema, siis see rikub ära ka teiste meeleolu. Ja kui siis kogu pere on rõõmus, õnnelik ja elevalt lapsemeelne, siis on endal ka alati nii hea olla. Ma olen püüdnud olla ikka missiooniga jõulumees. Mõned tegijad teevad jõulumehest tola, kuid minu silmis on ta kõige väärikam tegelane üldse.

Suured tunded väikses majas

 Reede, 27. septembril, esietendus teater „Estonias” juba üheteiskümnes G.Bizet maailmakuulsa ooperi „Carmen” lavaversioon. Lavastajaks, dekoratsiooni- ja kostüümikunstnikuks on üks ja seesama mees Pierre-Emmanuel Rousseau Prantsusmaalt. Solistidena astuvad lavale paljud piiritagused kuulsused ja muidugi kogu „Estonia” staaride koosseis.

Saan loa enne etenduse algust piiluda lava kulisside taha. Kuigi etendus on kohe algamas, siis on lava tühi. Olen väheke segaduses. Kuidas siis nii, kas tõesti ei ainsatki dekoratsiooni? Kuid siis juhitakse minu tähelepanu akside vahel seisvatele tribüünidele. Peagi jõuavad nad lavale ja on lavakujunduslikult väga huvitav leid. Iga asi omal ajal. Lava taga on kitsas. Koridorid on kitsad. Lavakardinate taga on kitsas. Tantsijad jooksevad üle koori varvaste ja koor segab dekoratsioonide liigutamist. Kõiki teatri dekoratsioone hoitakse Suur-Sõjamäe tänaval asuvas laos ja tuuakse päeval õhtuseks etenduseks vajalik autoga kohale. Päris vaevaline logistika.

Liigun lavalt edasi ja jõuan meistrikodadesse. Ühes toas istuvad õmblejad, teises kingsepad, kolmandas tekstiilikunstnik jne. Kümmekond õmblejat istub ühes toas ja masinad vurisevad. Alati on vaja midagi kohendada või parandada. Ikka siis kui on vaja hetke pärast lavale minna märkab näitleja, ettema lukk ei tule lahti või vastupidi ei lähe kinni. Siis peavad õmblejad kiirelt tegutsema. Kui avaldan arvamust, et toas on vähe ruumi, siis prouad kiidavad oma paranenud tingimusi ja soovitavad vaatama minna Riia Ooperiteatri töökodasid. Seal ei pidavad üldse ruumi olema. Koha hakkas parem. Alati on hea teada, et lätlastel on kehvem. Jääme vestlema koridoris kostüümiala juhatajaga ja meie taha tekib tropp. Solist Mart Mardiste ütleb lõpuks, et me ei saa teie vahelt läbi minna, sest muidu lähte riidu. Ebausk on teatris tugevalt sees. Seisame kõrvuti ja rahvas pääseb liikuma. Laua peal on sigaretid, mille otsad vajutades naiskoori käes peatselt hõõguma hakkavad. Puudel ripuvad mustad kuued. Igaühel nimi peal, et iga artist leiaks muretult enda oma üles. Mulle näidatakse naiskoori õlgadel olevad salle, mis on kõik käsitsi maalitud ja kaunistatud. Iga seeliku serva on õmmeldud kuus meetrit narmaid. Kuigi teatrimaailmas on taaskasutus au sees ja paljud kostüümid või rekvisiidid leiavad pidevat uuesti tee lavale, siis on lavastuse ja teatrispetsiifikast lähtuvalt vaja neid ümberkujundada või siduda uute vahenditega. See on suhteliselt keeruline käsitöö, mis vajab kogenud meistreid. Jõuan oma ringkäiguga teatri katuse alla, kus asub dekoratsioonide töökoda. Siia toob ja siit välja viib sealt vaid kiitsuke uks, mis tähendab, et kui massiivsed lavakaunistused valmis tehakse, tuleb need taas lahti võtta, lavale kanda ja seal uuesti kokku panna. Käsitsi tööd on uskumatult palju.

Oleme kõik kuulnud, kuidas kultuurivaldkonna töötajate palgad jäävad alla Eesti keskmisele. Ometi teevad näiteks teatri lavatagused töötajad väga spetsiifilist tööd, mida pole võimalik õppida ja mida on võimalik teha vaid kogemustele tuginedes. Iga inimene on siin kuldaväärt ja tema lahkumine oleks kaotuseks. Inimesi hoiab palgast enam teatris kinni see miski tajumatu teatriime. Teater puudutab inimese hinge tuues välja tema varjatud emotsioonid. Nii võime teatris nutta ja naerda ja keegi ei vaata meie peale viltu. Olla sellise inimesi mõjutava ime tunnistajaks tõstab kõik protsessis osalejad vaimselt kõrgemale. Keegi ei taha näha esimest armastajat kodanikuna kõrtsis pummeldamas. See rikub teatriunelma. Me soovime säravaid tähti vaid näha, kuid mitte katsuda, sest siis võime avastada, et tegemist on tavaliste kividega. Teater on nagu liivakell, kus ühes pooles on kõik lavatagused jõud ja teises pooles publik, mis on omavahel ühendatud lava frontaaliga. Samas ei puutu need kaks maailma omavahel füüsiliselt kokku, sest selle nähtamatu piiri ületaja kukub lihtsalt orkestriauku. Küll aga voolab energia alguses lavalt saali ja siis reaktsioonidena saalist lavale tagasi. Nii on liivakella mõlemad pooled alati liikumises.

Etendus on algamas ja lähen saali. „Carmenit” on maailma lavadel muudetud ja kaasajastatud. Kord jääb Carmen elama, ja sureb hoopis don Jose. Kord on don Jose gey, kes Escamilloga käsikäes lahkub. Nii pole Prosper Merimee algteosest suurt midagi enam alles jäänud. Kavalehel nimetatakse Merimee teost romaaniks, kuigi tegelikult on tegemist jutustusega, mille lavale seadsid libretistid Henri Meilhaci ja Lodovic Halevy. Libretistid on algteosega vabalt ringi käinud ja seda tingisid publiku ajastust lähtuvad ootused ja tõekspidamised, mis ooperi esietendudes 1875.a erinesid oluliselt tänapäevastest. Iial varem polnud publik laval näinud töölisklassi, litsakaid daame või jõhkrat mõrva. Ooper oli kõrgkultuur, mis sobis vaid kõrgklassi murede ja rõõmud esitamiseks. Peale ooperi maailma esietendust 1875.a oli publik sokeeritud säärasest maitsetusest. Lisaks tundusid ooperi jaoks liialt labased ja lihtsad seal kasutatavad tänavameloodiad. Nõnda oli teater sunnitud välja mõtlema erinevaid turunduslikke trikke, et publik teatrisaali tuua, kuid ometi tundus, et tegemist on loomingulise katastroofiga. Kolm kuud peale esietendust Bizet sureb 36-aastaselt nägemata oma ooperi hilisemat suurt edu kogu mailmas.

Merimee jutustuses on Carmen röövlijõugu liige, kes kurameerib rikaste meestega, et siis oma sõpradel lasta ta paljaks varastada. Teatrilaval on Carmen vaid salakaubitsejate jõugu liige, mitte selle juht. Carmen vangistatakse, kui teda valvanud kapral don Jose langeb Carmeni võlude kütkesse ja vabastab ta. Don Jose pannakse vangi, kus Carmen teda vaatamas käib. Vabanedes külastab don Jose Carmenit ja tapab tema armukese armukese ohvitser Zuniga. Don Jose on sunnitud põgenema mägedesse ja liitub röövlijõuguga. Carmeni intiimne lähedus teiste meestega ei sobi teda armastavale don Josele ja Carmenile ei sobi omakorda don Jose pealetükkivus ja soov ohjeldada tema metsikut loomust. Kui Carmen leiab armastuse toreodoor Escamillos, tapab don Jose Carmeni. Kõik. Sisu mõttes on Merimee jutustus sügavam ja ka põnevam.

Ooperi avamängu ajal seisavad tühjal pöördlaval kandetoolil Jumalaema kuju hoidvad ülepea kapuutsides protsesioonimungad. Neid piirab rahvas. Lavastuses on kasutatud ohtralt katoliku sümboolikat, mis on kindlasti oluline lavastajale, kuid jäävad võõraks maausulisele või luterlasest eestlasele. Sellest oleks võinud lavastajale keegi märku anda. Muidugi sobib kasutatud kristlik sümboolika ooperi ajastuse ja asukohaga. Sääraste liikuvate protsesioonid traditsioon on pärit kristluse algaegadest, kui tuli teenistuse läbiviimiseks vahetada asukohti ja nii liiguti koos rituaalsete vahendite ja rahvaga ühest kohast teise. Samal põhjusel olid kaetud protsessiooni juhtinud preestrite näod. Kas see on viide sellele, et Carmen oli salakaubavedajate jõugu liige, kes samuti pidevalt oma asukohta vahetas? Jumalaema oma hispaania kultuuris väga olulisel kohal. Maarja on kodu hoidja ja kaitsja. Lavastaja on seadnud vastastikku kaks erinevat naise loomust – vabameelne Carmen ja pühalik Maarja. Olgu lisatud, et Maarja pilt liigub isegi lavakujunduse muutudes stseenist stseeni. Kuid olen kindel, et seda vastuolu enamus publikust ei mõista. Lavastaja on jumalikku abi laval veelgi kasutanud. Escamillo kuub langeb taevast alla enne härjavõitlust. Samuti langevad taevast toolid, millel igavlevad sõdurid istet võtavad. Jääb segaseks, kas siis Jumalaema toetab korrakaitsjaid. Sellega tahaks lavastaja justkui öelda, et ei toeta carmenlikku eluviisi ja käitumismustreid andes tema vangistajatele jumaliku toe. Laval läbisegi seisvad toolid toovad mulle silme ette kõige mõjusama holokausti memoriaali Krakowis, kus väljak on kaetud erinevate tühjade toolidega, kelle omanikud on „lahkunud”. Kuid see on minu isiklik mõttekild, mis edasi ei arene.

Carmenit kehastab „Estonia” lavastuses teiste solistide kõrval Marie Gautrot Prantsusmaalt. Gautrot sobib Carmeniks ideaalselt . Temas on lõunamaist temperamenti, tema voolav hääl viib kaasa ja lendlevad emotsioonid muudavad rolli väga usutavaks. Temale oponeerib külaneiu Micaelat mänginud sametiselt maheda tämbriga Perrine Madoeuf Prantsusmaalt, kes teeb võrratu rolli. Teda vaadates jäin tõesti uskuma, et ta soovib don Josed armastades päästa viimast vaevate südamevalude käest. Üllatuslikult jäi Raiko Raaliku roll Escamillona kesiseks. Tema hääl ei kajanud ja tekstist polnud võimalik aru saada. Hiljem kuulsin, et see oli tingitud tema haigusest , kuid sel hetkel oli ometi emotsioon ootamatult negatiivne. Tema mängus ei paistnud toreodoorliku edevust ja sära. Loodan, et see tuleb.

Veidi ka lavastusest. Sündmused laval kaovad tausta. Don Jose ja Carmeni duetis langevad mõlemad põrandale, kuid see paneb nad mänguliselt kinni. Suured tunded ei tule välja ja don Jose teekond mõrvani ei muutu usutavaks. Hispaaniast pärit solist Mario Rojase kehastatud don Jose on antud lavastuses nõrk mees, kes iial poleks valmis mõrvaks. Hetk, kui don Jose mõrvab Priit Volmeri kehastatud Zuniga jääb mul alguses üldse märkamata, sest see on viidud laval koori taha. Samas on Priit Volmer kogu lavastuse üks kõige usutavamaid soliste. Tema võimas hääl ja detailirohke mäng teevad rolli nauditavaks. Kahju kohe, et ta juba esimeses vaatuses lahkuma peab. Kui mustlasneiud kaartidel ennustavad ja Carmen surmakaardi pakist tõmbab, jääb samuti märkamata. Kaardid on väikesed ja tegevus toimub põrandal. Õnneks istun rõdu esimeses reas ja olen seega üks väheseid, kes näeb, mis toimub. Oma kujutluses näen, kuidas inimsuurused kaardid laval pöörlevad ja edasisi sündmusi juhtivat saatust ennustavad.

Dirigent Arvo Volmer jälgib lava toimuvat samal ajal kogu orkestrit ohjeldades. Tal on vist rohkem kui kaks silma kõige märkamiseks. Kuigi orkestri vahemängude ajal tekib ootus, mille oleks võinud lavastuslikult täita tegevuse või piltidega, sest tühi lavakardin suisa ootaks seda. Nõnda oli see lahendatud ka „Estonia” eelmise „Carmeni” lavastustes, mis tekitas publikus väga positiivse vastukaja.

Kuigi lavastaja valikud jäävad kohati arusaamatuks, siis võrratu muusika, kus üks maailmakuulus hitt järgneb teisele, on teinud „Carmeni” ajatuks. Kui seda muusikat esitavad lisaks võrratud muusikud ja lauljad, siis on kauakestev emotsioon hoolimata kõigele garanteeritud.

„Arhitekt” tekitab vastuseta mõtteid.

 

9.Novembril esietendus teatris „Ugala” Soti näitekirjaniku David Greigi draama „Arhitekt”. Näidendi lavastas Taagu Tubin. Lavastuses astusid lavale Riho Kütsar, Merle Palmiste, Jass Kalev Mäe, Lauren Grinberg ja teised. Kunstnik Kristjan Suits.

Näidendis on kaks kõrvuti jooksvat tegevustelge, mis päriselt lõpuni kahjuks teineteisega ei haaku. Keskses tegelaskujuks on arhitekt Leo Black, kelle kunagine kuulsus tervete elurajoonide rajajana on taandunud parklate projekteerijaks. Ühel hetkel pöördub ühe elurajooni kogukond oma esindaja kaudu Blacki poole, et viimane toetaks iseenese poolt projekteeritud elurajooni lammutamist. Rajooni eeskujuks oli iidne Stonehenge, kus kiviplokkide asemel seisavad ühtses ringis majad. Iseenesest irooniline sümbol kui tundmatu ehitaja poolt püstitatud kiviplokid seisavad jätkuvalt ja lõputult, kuid samal ajal elumajad lammutatakse.

Kõigepealt neist isiklikest mälestustes, mis etendust vaadates tekkisid. Peale II Maailmasõda valitses kogu Euroopas suur elamispindade puudus. Probleemi lahendamiseks ehitati väikeste korteritega suuri maju, kus esmaseks ei olnud mitte kvaliteet vaid kvantiteet. Loomulikult olude paranedes hakkasid elumajade elanikud endale paremaid elamistingimusi nõutama või rajama. Suurtest elamurajoonidest said getod. Õnneks oleme Eestis sellest pääsenud.

Aastaid tagasi käisin Tapal vaatamas ühe tühja viiekordse elumaja lõhkamist. Rahvast oli koha palju, kuid kõik nad pidi pettuma. Maja kerkis umbes meetri kõrgusele maast lahti ja kukkus samasse tagasi. Midagi ei juhtunud. Selles mõttes läks Tartu korstna lammutamisega lihtsamalt, aga korstent on vist lihtsam lammutada ka. Tänaseks on maja Tapal muidugi kadunud ja temaga koos mõni teinegi. Vana peab ruumi tegema uuele. Veel meenus lugu Singapurist, kus sattusin ringi sõitma kohaliku arhitektiga, kes tutvustas mulle oma loodud maju ja selgitas nende olemuse aluseid. Igal hoonel on kontseptsioon. Näiteks moodustasid kolm 40-korruselist elumaja ühtse kompleksi, kus iga kümne korruse tagant oli majade vahele rajatud õhus rippuv park, milles asusid lisaks lopsakale rohelusele pingid, piknikualad, mängiväljak, treeningplats jne. See tähendab, et elades isegi 35 korrusel, said aknast välja vaadates näha, kuidas laps all õues mängib või memmed juttu vestavad. Õhupargid lõhkusid mulje tavalisest magalast ühendades kogukonda ja tuues nad petlikku rohelusse. Arhitektuur on võimas kultuuriline valdkond mõjutades meid kõiki, ütleb arhitekt Black kohe näidendi alguses. Õnneks on hakatud ka Eestis üha rohkem rääkima vastutustundlikust ruumiplaneerimisest, kus on arvestatud kõigi elanikerühmadega. Üha enam on läinud hinda eluruumid, mis pole vaid voodid ja parklad, vaid midagi enamat.

Veel jäin mõtlema arhitekti ameti peale. Võib ju mõelda, mida Black ka rõhutab, et arhitekti amet on vanimaid maailmas. Juba esimese püramiid valmimise juures pidi toimetama keegi, keda meie nimetame arhitektiks. Jumalat, kui Maailma loojat, on tihti võrreldud arhitektiga. Nagu lavastuse kavalehelt võis lugeda nimetakase kristlikus kultuuriruumis ja eriti vabamüürluses Jumalat Universumi Suureks Arhitektiks. Ootasin, et ka näidendis „Arhitekt” tekib seoses arhitekti Blacki tegelaskujuga jumalik üldistus. Ei tekkinud. Black ei tõusnud langenuna üles vabastades maailma, vaid jäi kinni inimlikku argipäeva.

Eraldi peab kiitma lavastaja Taago Tubina ja Tõnis Parksepa poolt koostatud väga sisukat kavalehte. Kavaleht pöörab väga palju tähelepanu arhitektuuri ühiskondlikule mõjule. Seega võib oletada, et lavastaja sisuline fookus keskendus just peategelase ametialasele tegevusele. Mis juhtub loojaga, kui tema looming hävitatakse? Lavastuses laseb arhitekt ennast koos oma loodud hoonega õhku leides nõnda vastuse kõigile oma probleemidele. Me samastame ennast oma tööga. Kui hävib inimese elutöö, siis muutub väärtusetuks ka inimene ise.

Teine tegevusliin on seotud arhitekt Blacki pereeluga. Tema naine on rahulolematu ja tahab lahutust. Täisealised lapsed on vanematest eemaldunud ja otsivad armastust väljaspool kodu.

Black peab korraga kahte võitlust. Kui tema ametialased taotlused ja pingutused on selged ja mõistetavad, sest kes sooviks, et tema loomingu hiilgavaim pärl prügikasti saadetakse, siis tema eraelulised eesmärgid jäävad segaseks. Sama peab kahjuks tõdema kõigi lavastuse tegelaskujude kohta. Tegelased avanevad mitmepalgeliselt, kuid nende käivitavad motiivid jäävad arusaamatuks. Põhjus ja tagajärg ei ühti. Blacki abikaasa Pauline soovib kogu õue panna asfaldi alla, et saaks puhta jalaga tuppa. Black hakkab rajama hoopis aeda. Tekib unistuste ja argipäeva konflikt, mille põhjuseid nähakse ikka ja alati inimestes enda kõrval ja mitte iseeneses.

Tuues lavale lavastuse, siis peab tal olema väga üheselt mõistetav põhjus, miks seda just täna on vaja publikul näha. „Arhitekti” puhul ma seda ei taju. Ma ei leia eneses vastust küsimusele, mille erilisega lavastust meid kõnetab. Pered lagunevad paljudes näitemängudes. See, et lapsed ei mõista vanemaid ja vastupidi, ei ole samuti harukordne. Lavastaja Taago Tubin tema käes olevate vahenditega ei ole samuti suutnud avada karakterite eesmärke ja ajendite sügavamaid põhjuseid. Lavastaja on lähtunud psühholoogilise teatri printsiipidest. Näitlejad elavad oma rolle läbi võimsalt, kuid tempo logiseb ja kulminatsioonid kaovad karjumisse. Lugesin just läbi värskelt ilmunud Aristotelese „Luulekunstist”, kus autor juhib tähelepanu, et õiged pöörangud tegevustes toimuvad laval teksti abil, mitte jumaliku sekkumise kaudu. Ootamatusi sündmustikus on vähe. Laval saab näha sõnateatrit, kus füüsiliste liialdusteta vahetatakse korrektselt etteantud teksti.

Kogu dialoogi saadab õhkkonda kujundav Vootele Ruusmaa muusika. Kogu aeg ja katkemata. Tegemist on seitsmenda lavastusega lavastaja Taago Tubina ja helilooja Vootele Ruusmaa koostöös. Muusika lavastuses ei muutu dominantseks. Muusikat tuleb tähele panna. Rohkem saavad tähelepanu pilte ühendavad maailmakuulsad hitid (Tom Jones „Green, Green Grass of Home”, Rolling Stones „Paint of Black”), mis on osaliselt tekstis ette määratud.

Kunstnik Kristjan Suitsu kujunduses domineerivad puhtad vormid, täisnurksed kuubid ja sillad. Kitsal mängupinnal luuakse pöördlava abiga ühe kuubi eri külgedel väga mitmeid tegevuspaiku. Lavastaja ja kunstniku koostöö on loonud minimaalsete vahenditega võimalusterohke mängupinna. Väga hea leid on rekka, milles peretütar käib turvatunnet otsimas. Algselt bussipeatust meenutav kuup laseb vaataja fantaasial rikkalt voolata.

Lavastuse suurim võlu on näitlejad. Esmakordselt saab laval näha „Ugala” trupi uut liiget Riho Kütsarit, kes oma senise karjääri on veetnud „Vanemuises”. Tulek on võimas. Tema kehastatud arhitekt Leo Blacki ametialane rollikaar on mõistetav, kuigi lõpuni jäävad päris täpselt arusaamatuks tema suhted oma laste ja abikaasaga. Kui naine palub tal kodunt lahkuda, siis tõmbab mees saba jalge vahele ja läheb. Lavastuses on puudu stseen, kus peategelane lepib segadusega enese ümber ja otsutab ennast koos majaga õhku lasta. Kütsar valitseb oma tundeid isegi äärmuslikus tundemöllus. Tema mängustiil on jõuline ja seda enam jääb arusaamatuks tegelase õnnetu lõpp.

Blacki abikaasa Pauline rollis on külalisena Merle Palmiste. Esimeses pildis meenub tema kehastatud kodukana seriaalis „Kälimehed”, kuid see on petlik. Teise vaatuse Palmiste ei ole enam tagasihoidlik koduperenaine. Tema soov edasi liikuda on selge ja mõistetav, kuid õhku jäävad tema suhted oma lastega. Kas üks ema laseks oma tütrel ööd läbi kolada ei-tea-kus või ei tunneks huvi poja protestimeelsuse põhjuste vastu? Peretütar Helen, keda kehastab „Ugala” selleaastane täiendus lavakunstikoolist Lauren Grinberg, otsib isalikku armastust suvalise rekkamehe juurest, kes samuti enesest noorema neiu ära põlgab. Blacki poega Martinit mängib Jass Kalev Mäe, kelle tegelaskuju leiab endalet tänavalt kaaslaseks ja armukeseks Robi, keda kehastab Oskar Punga. Punga roll on lavastuse tähelepanuväärseimaid. Ääretu plastilisus ja liigagi aus usutavus tekitavad võõristust. Kas ma ikka tahan laval näha nõnda avatud gei-seksi, kus Robi ennast alasti võtab ja Martin talle minetti tegema hakkab. Ma saan aru, et see on minu isiklik foobia ja näitleja esitab vaid talle usaldatud rolli ja teeb seda väga hästi. Segaseks jäävad ka põhjused, miks Martin Robi ära põlgab, mille peale viimane ennast ära tapab.

Kokkuvõttes ei ole „Arhitekt” lihtne lavastus. Esimeses vaatuses tajutud kerglus ja huumor kaovad teises vaatuses sotsiaalsesse ängi. Head näitlejatööd austav vaataja saab kätte hea toosi, kuid terviklikkuses jääb midagi puudu. Lõpus kõlas purustav plahvatus - „kolm-kaks-üks-kõmaki”.

Klaaslaps Rakvere teatris

 REBITUD HING JA AVATUD SÜDA

On 17. septembri õhtu. Sõidan koju Rakvere teatri Urmas Lennuki lavastatud ja Maarja Kangro kirjutatud lavastuse „Klaaslaps” etenduselt. Pilvitust taevast vaatab mind „blue moon” ehk siis hiiglaslik Kuu, mis asub Maale oma kõige lähemas punktis. Meenub kosmoloogiast tuntud antroopsusprintsiip, mille sõnastas Cambridge Ülikooli professor Brandon Carter 1970. aastal. Selle põhimõte on lihtne – ilmaruum on nõnda loodud, et kõigi tingimuste kokkulangevusel saaks siin tekkida mõtlev elu. See tähendab, et ilmaruum on kujunenud luues eeldused inimese sünniks. Olles osa kosmilisest tolmust hoiab meid Päike, meie ema. Segane algus, aga täiskuu tekitab segaseid mõtteid. Inimelu tekkimine ja jätkuvus. Kosmoloogid on ennustanud Päikese elueaks 2 miljardit aastat. Inimene võiks siis ju siin elada sama kaua, kui just inimene ise oma tegevuses ennast ei hävita.

Sünd ja inimene. Elu loomise valud ja ebaõnnestumised. Need teemad tõusevad esile Maarja Kangro romaani „Klaaslaps” Urmas Lennuki dramatiseeringus ja lavastuses. Maarja Kangro on oma 2016.a ilmunud eluloolises romaanis olnud eemaletõukavalt aus kirjeldades kogu lapse teadliku kaotamise protsessi selle valus. Romaan leidis juba ilmudes suurt vastukaja ühiskonnas. Kavalehel kirjutab Urmas Lennuk, et romaani lugedes tabas teda positiivne väsimus, millega tuleb edasi tegeleda, sest muidu jääd endale ette heitma, et „pöörasid pilgu kõrvale.”

On kaks asja, mis vajaksid eraldi käsitlust – idee ja teostus. Lavastuses tõstatuv probleem vajab kindlasti ühiskonnas suuremat arutelu ja teadvustamist. Eriti tänapäeval, kus perekondade mured laste saamisel on üha süvenevad. Minu enda tutvusringkonnas on peresid, kus on lapsendatud lapsed või kunstviljastamise teel saadud lapsed või vaatamata soovile ei saada laps. Lisaks kuulen oma noor sugulasi rääkimas, et siia maailma ei teha nemad ühtegi last sünnitada ja võetakse endalt see võimalus. Nagu mainib Lennuk kavalehes „Kõrvalevaatamine ei muudaks maailma oma olemuses olematuks.” Elulood on erinevad ja mis kellegi jaoks on normaalsus võib kellegi teise joaks olla ime. Maailm ei ole enam käsitledes must ja valge, nagu ajalugu on meile ettekirjutanud. Elus on tonaalsusi. Üha enam avatakse tabu-teemasid, millest polnud varem viisakas rääkida. Kas me olema valmis seda vastu võtma? Kodus arutame lavastuse üle ja arvan, et teema võib meestele võõraks jääda. Abikaasa arvab, et vastupidi, et mehed peaksid kõik seda lavastust vaatama, et aru saada, MIDA NAISED TUNNEVAD.

Urmas Lennuki lavastuses keevad emotsioonid. Nagu isegi liiga palju. Näidendis on kaks sündmust. Esimene, kui Naine saab teada, et ta laps ei jää elama ja teine, kui Naine kaotab oma lapse. Ülejäänu on naise tunnete ja emotsioonide kirjeldus nende Naise elu kõige valusamate sündmuste tajumisel. Esimene vaatus haarab mind vaatajana kaasa. Mul on ebamugav ja nii vist peabki olema, kui mulle antakse võimalus vaadata teise inimese südame kõige salajasematesse soppidesse. Siin võikski etendus lõppeda, sest minu vastuvõtukarikas on täis saanud. Teises vaatuses aga keeratakse alles vinti peale ja pean vaatajana läbi elama Naise tunded abordi ajal. Mul hakkab igav, sest ma lihtsalt ei jõua enam emotsionaalselt kaasa elada. Abordi lõppedes nõuab Naine, et ta saaks loodet näha. See on minu jaoks liig. Minu aju blokib laval toimuva. Ometi on siin ka lavastuse ilusaim hetk, kui Arst ütleb, et Isa ja Ema peavad ootama. Naist kutsutakse Emaks. See on ainus kord elus, kus ta saab seda kuulda. Unistus uuest elust ja selle unistuse purunemisest.

Tekst jõuab vaatajani kolmel moel. Dialoogid esitatakse laval otse, sisemonoloogid läbi mikrofoni ja jutustaja kirjeldav tekst eelnevalt Kristian Põldma poolt sisse loetuna. Viimases on väga huvitav lavastuslik leid. Näitlejad seisavad lava keskel ja jutustaja annab teada, et nad on kohviku lauas nr 41. Mõne aja pärast annab jutustaja teada, et tegelased lahkusid kohvikust ukse kaudu. Ei mingeid laudu, toole, kohvitasse, ainult tekst ja liikumatu näitleja. Minu kujutlus loob ülejäänu.

Peaosatäitjana teeb Jaune Kimmel märkimisväärse rolli. Tema kontrollitud ja sugestiivne enesekindlus teeb ta ebameeldivaks. Ma üritan teda mõista, kuid oma enesekesksuses ei lase ta endale ligi. Ma tahaks öelda, et mine ravile, otsi abi, ära laota oma hingesitta tänavale vaatamiseks. Ühesõnaga roll mõjub. Unustan ära, et laval on näitleja. Statistidena on laval Mees Madis Mäeorg ja Arstid Imre Õunapuu. Kui Mees üritab Naist toetada, millest viimasel on täiesti ükskõik, siis Arst laseb käed rippu lastes ennast Naisel sõimata. Tema pilgus on mõistmine, et tegemist on järjekordse närvihaigega, kes ei oska oma tunnetega hakkama saada. Ikka on süüdi arstid, kes röövivad emalt tema sündimata lapse. Samas on süüdi ka Mees, kelle püüdlusi olla Naisele toeks, viimane ei hinda.

Ei taha naiste tundeid laste kaotamise puhul alahinnata. See on alati tragöödia. Ometi oleks siin võimalus järelteemadeks – mida tunneb Mees, kui Naine kaotab lapse või mida tunnevad arstid, kui peavad Naiselt võtma armastatud ja oodatud lapse. Mees on kivisein, kuhu põrkavad tunded ja Arst on svamm, mis vastamata imeb kõik endasse.

Urmas Lennuk on loo jutustamisel kasutanud edasiviivaid sümboleid või märke. Nõnda muutub ahtake lavaruum palju avaramaks. Rääkides puhkusest Ukrainas 2014 aastal, kui seal algas sõda, puistab Mees lauale liiva. Naine joonistab sinna mere ja päikese. Lihtne sümbol viib meid korraks toa steriilsusest välja päikselisele rannale. Naine on siis juba teadlik oma sündimata lapse saatusest ja ta sõidab üksi, et leida eneses selgus või tee probleemiga hakkama saamiseks. Liivamaali vaadates meenuvad mulle ukrainlanna Ksenija Simonova geniaalsed lavastatud liivamaalingud. Ootan, et Naise joonistus kuvataks samamoodi seinale, kuid lauale ta jääb. Lavastuslikult on see ometi põnev lahendus, kui vaataja viiakse minimaalsete kujunditega ühest ruumist teise. Realism hajub ja jääb vaid idee.

Kunstnik Nele Sooväli lavakujundus on lihtne ja puhas. Veidi tõstetud lavapinnal on kaks ratastega klaaskappi ja laud. Mängupinna esiservas on 31 valgekaanelist raamatut. Need mõjuvad kui sündimata laste kirjutamata elulood. Ometi on näha raamatu sees teksti, kui näitlejad neid lappavad. Sümbol oleks mõjusam, kui ka raamatute sisu oleks samuti valge. Raamatud tõstetakse tegevuse käigus doominokividena püsti ja lükatakse ümber, kui Naise elu kokku vajub. See on aimatav , kuid ometi mõjuv.

Koju sõites mõtisklen teatri olemuse ja rolli üle ühiskonnas. Kas teater on rohkem meelelahutus või on ta ühiskonna arvamuse ja mõttemaailma kujundaja? Üha enam võib kuulda arvamusi, et teater peab kaasas käima ühiskonna arenguga ja kajastama hetkel aktuaalseid probleeme. Seda on kuulda eelkõige sõjakontekstis. Poliitikud soovivad, et teater toetaks nende pingutusi sõjavankri veeretamisel. Aga keegi ei taha õigustada sõda, sest sõjal pole õigustust. „Klaaslaps” on midagi muud. Ühe naise kannatuste kaudu avaneb meile varjul hoitud murede maailm ja seeläbi avatakse diskussioon nende murede lahendamiseks. Tänaval jalutades ei tule mulle vastu enam ainult näod vaid oma isikliku ja kordumata looga inimesed. Kõigil meil on oma saladus, millest ei peeta viisakaks rääkida, kuid enesesse sulgumine hävitab inimest sisemiselt. Vaevavankrit on mitmekesi lihtsam vedada. Hoidkem teineteist!

Elevandi üksildus

ÜKSINDUSE MITU NÄGU

Septembris jõudis kirjastuselt Tänapäev raamatulettidele Tauno Vahteri kolmas romaan „Elevandi üksildus”.

Tauno Vahteri raamat paneb kukalt kratsima. Mis lugu see on, mida kirjanik meile jutustab ja mis veelgi olulisem – miks ta seda meile jutustab?

Romaanil on kaks peamist tegevusliini. Esimene viib meid kunstiliselt kaunistatud ja nimedega vürtsitatud reaalsesse ajalukku, mille peategelaseks on Eesti kaalukaim inimene Alviine Pedriks, kellest romaanis on saanud Aliide. Alviine sündis Kolkjal, abiellus, pidas poodi, lahutas, abiellus uuesti, käis laatadel pirukaid müümas ja pidas lõpuks Kadrinas teemaja. Tema rännakud ja ärid olid teinud ta oma inimeseks paljudes kohtades – Jõgeval, Lehtses jne. Vahepeal oli tema isa Kolkjalt Kadrinasse kolinud ja seal väikese maja ehitanud. Sinna asubki Alviine elama. Maja on aga tänases kultuurimajas asunud teemajast päris kaugel. Sellest poleks midagi, kui Alviine poleks vahepeal haiguse tagajärjel hakanud hoogsalt kaaluma koguma. Võtta päevaga kilo juurde ei olnud Alviine jaoks probleemiks. Romaanis pannakse Aliide rongile ja saadetakse Tartusse arsti juurde. Haiglas pannakse Aliide dieedile ja tema kehakaal hakkabki vähenema, kuid rahad saavad otsa ja Aliide saadetakse rongiga Kadrina tagasi. Säärase koguka inimese liigutamine linnast linna ei ole lihtne ülesanne ja kuigi olemuselt on sündmused peategelase jaoks traagilised, siis oskab Vahter kogu sündmustiku muhedaks kirjutada. Ühel päeval lahkub siit ilmast Aliide abikaasa August ja Aliide pole suuteline enam teemaja pidama. Kuid elu tahab elamist. Kuuldused kogukast naisest jõuavad pealinna ja hädas lõbustuspargi omanik Richard sõidab Kadrina, et oma lõbustusasutusele uus atraktsioon leida. Õieti hakkab alles siit peale romaani sündmustik kirjeldades inimfriigi avalikku ja suletud elu.

Tauno Vahteri romaani mõned peatükid on kui esseed, mis tutvustavad küllaltki populaarteaduslikul moel sündmustiku ajaloolist tausta seda edasi viimata. Nii saab lugedes teada juba 150 aastat tagasi Euroopas tiirelnud loomaaedadest ja eksootilisest loomadest. Lisaks antakse ülevaade tolle aja lõbustusparkidest ja nendel näidatavates eksootilistest ja erilistest inimestest (eskimod, mustanahalised jne), kes on publikule vaatamiseks välja pandud oma loomulikus keskkonnas. Lisaks saame eraldi ülevaate elevantidest Euroopas ja sellest, kuidas on inimene neid oma hüvanguks kasutanud. Need miniesseed on minu jaoks raamatu kõige huvitavam osa.

Romaani teine tegevusliin toimub tänapäeval ja selle peategelaseks on minajutustajana ärimees Ralf Vessenbergi asjaajaja Martin Fuks. Kui mineviku sündmustiku annab edasi jutustaja, siis kaasaegne lugu on vahendatud mina-jutustaja abil. Enesekeskne ärimees on otsustanud endale soetada elevandi. Tema abiline Fuks peab tõrjuma pealetükkivate ajakirjanike kõnesid, lõbustame ärimehe üksikut tütart ja samal ajal korraldama elevandi transporti ja aediku ehitust. Kui elevant on õnnelikult puuri jõudnud, kutsub ärimees Vessenberg kokku teised suurärimehed, et tutvustada neile uut rahvuslikku ärimudelit, kus inimesed on seotud võrgustikuga, mis neid jälgib ja sellele vastavalt teeb nende elustiilile vastavaid pakkumisi, mille abil on võimalik teenida boonuseid, mis omakorda annavad soodustusi igapäevaste teenuste tarbimisel. Loen ja mõtlen, et kuidas on omavahel seotud elevant ja Vessenbergi uus ärimudel. Raamatu lõpus tormab elevant vabadusse ja Martin Fuks lahkub töölt, et sõita puhkama. Kas meie inimestena oleme oma harjumuste vangid ja elame puuris nagu elevandid? Või oleme hoopis riigi vangid soovides põgeneda meid piiravatest piiridest? Ükskõik, kuidas kirjanik ka seda mõtles, siis tekstist välja see ei tule. Lugeja ei saa teada, kas ärimudel käivitati või mitte, miks elevanti vaja oli, kas elevant põgenedes jõudis tagasi koju, kas Fuks poissmehena leidis armastuse. Ei tea. Jääb silma, et raamatu lõpus on kuus tühja lehekülge, justkui võiks lugeja sinna oma versiooni teose lõpust kirja panna. See on tähenduslik.

Romaani tegelaskujude iseloom, tegutsemise ajendid ja mõttemaailm jäävad lugejale põhjalikumalt avamata. Kuigi kollane ajakirjandus on kaudselt kogu romaani üks tegelastest, siis ometi ei tooda meieni piinlikust tekitavat musta pesu. Isegi kui lõpus saame teada, et Vessenberg on enese äridele aluse pannud oma väidetava onu mustalt teenitud rahadega, siis see ei vii kuhugi ja hukka teda seepärast ei mõisteta. Kuigi ajakirjandus võtab ka Aliide ette, siis tema suhtumisest temast kirjutatavasse me teada ei saa.

Romaani „Elevendi üksildus” näol on olemuslikult tegemist kahe novelliga, mis paralleelselt joostes õieti kokku ei saagi. Kaks romaani tegevusliini seotakse natuke vägivaldselt lõpus siiski kokku. Mineviku varjud jõuavad tänapäeva, kuid see ei anna kummalegi tegevusliinile haaravat või ootamatut lõpplahendust. Lugejana pean loo eneses ise avama ja nõnda näeb iga lugeja seda isemoodi. See tähendab, et me ei ela sisse autori nägemusse vaid loome autori tekstist tõugatuna omaenese loo. Autor annab meile vihjeid ja lähtekoha, kuid mitte lõpp-lahendust. Lugu algab, areneb, aga ei lahene. Selles mõttes on paralleelselt kulgev Aliide lugu oma kompaktsuses mõjusam jõudes lõpuks siiski lahenduseni.

Stilistiliselt on tegemist siiski muheda teosega. Autor on teinud Aliidest sõnaka ja küllaltki elurõõmsa proua, kes oma elurõõmuga varjab hingelist üksindust. Iseloomukas on seik, kus järjekordne külaline soovib Aliidet kohe väga-väga lähedalt vaadata ja kui mees juba Aliidele pea päris põue pistab, siis Aliide võtab ja virutab kiimas mehe vastu tooli käsituge öeldes, et sellised perverdid pole talle kunagi meeldinud. Jõust Aliidel puudu ei olnud. Omavahelist lõbusat tögamist leidub ka Martin Fuksi ja ärimees Vessenbergi tütre Ave omavahelistes vestlustes. Ärimees Vessenberg nimelt ise oma tütrega ei suhtle ja nende vahendaja roll on antud Fuksile. Olla vahendajaks kahe vastandliku pooluse vahel tekitab sädemeid. Kindlasti on romaani tugevamaks osaks just ajalolline tagasivaade ja tänapäevane lugu jääb pealiskaudseks.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et tegemist on romaaniga üksildusest, mida tingivad erinevad asjaolud - füüsiline võimetus või oskamatus suhelda. Inimestena kipume enda ümber enese kaitseks rajama vaimse aediku, kuhu hästi ei taha teisi sisse lasta. Teiselt poolt piirab meid füüsiline maailm, mis piirab meie vaimset vabadust. Ise jään lugedes mõtisklema meie tänaste netikuulsuste ja hittideta superstaaride üle. Me naudime teiste abitust ja naerame teiste rumaluse olles samal rahul enese saavutustega. Alati on hea teada, et keegi on veel lollim. Raha eest kahe peaga vasika või ülekaalulise näitamine pole kuhugi kadunud. Loomade eest hoolitsevad looduskaitseaktivistid, kuid inimest ei kaitse keegi. Eriti tema enese eest.