„Õnne tarkus” kuulutab hoolivuse väge

 Kinodesse on jõudnud produtsent Richard Gere film „Õnne tarkus” (Wisdom of Happiness). Film on auväärse budistliku liidri Dalai-laama vaatajale silma vaatav monoloog maailma valudest ja nende lahendustest.

Richard Gere elus on lisaks tähesäras Hollywoodi elule veel ka teine pool, kui pühendunud Dalai-laama järgijana levitab üle maailma budistliku sõnumit. Tema elu kahelisus võiks olla aluseks ühele vaimset teekonda õilistavale linateosele. Siin võib leida paralleele ka Budhha enesega. Paslik oleks siin seda meenutada. Religiooniteadlased ei pea budismi usuliseks liikumiseks. Budism on inimese isikliku arengu õpetus. Budismil pole jumalat, on vaid ühe reaalselt elanud inimese meile jagatud kogemus oma elust. Budhha oli rikka valitseja poeg ja teda hoiti suletud müüride taga. Nõnda ei olnud võimalik näha maailma viletsust. Ühel päeval hiilib ta siiski välja on kohkub nähes kui armetult elab enamus inimesi. Ta loobub oma tiitlitest ja varandusest asudes otsima sisemist rahu ja õnne. Mitte näilikku õnne, mis jõuavad meieni läbi lõbusustuste ja maaima tühisuse, vaid sisemist õnne elamisest inimese enese sees. Ta laskub 40 päevaks meditatsiooni ja sealt väljudes avaldab 8-astmelise tee õnneni. Seda õpetust budism järgibki.

Tänapäeva inimene eikujta ette, et budistliku kultuuri eestkõnelejaks võiks olla keegi teine, kui Dalai -laama Tenzin Gyatso, sest oma ametis on ta olnud 86 aastat. Talle on oma pühendunud tegevuse eest maailmas rahu kuulutamisel omistatud Nobeli rahupreemia. Kõik see teeb temast hetkel maailmas ühe kõige austusväärsema inimese.

Kuid tagasi filmi „Õnne tarkus” juurde. Film tekitas minus kahetisi mõtteid. Filmi algul tuleb ekraanile alati heatujuline Dalai-laama. Ta istub toolile ja küsib, kuhu kaamerasse ta peab vaatama. Ta vaatab suures plaanis otse kaamerasse ja alustab pooleteise tunnist monoloogi. See on sarnane tema filosoofilise ja eluvaatava testamendiga. Monoloogi algul mainib ta, et on tavaline inimene nagu igaüks meie seast. Monoloogi algul meenutab Dalai-laama oma õpinguaastaid, seda kuidas temagi sai karistada. Kuidas õpetajal oli kaks keppi, tavaline kepp ja „püha” kepp. „Püha” kepiga karistati Dalai-laamat, sest ta oli püha mees. Ta naerab lugu meenutades. Järgneb hiinlaste sissetung ja oma kodumaalt põgenemine. Lugu katavad kroonikakaadrid. Uueks kodukohaks saab India. Vaikselt kulgedes jõuab lugu selleni, kuidas inimese vaimne keha laguneb ja valdavaks saavad negatiivsed emotsioonid ja tungid. Tungid, mis ei ole rajatud vaimsele arenemisele, vaid vaimsele ja füüsilisele hävitamisele. Selles loos ei ole midagi uut. See lugu on Dalai-laama missiooniks tema rännakutel. Ta reisib palju (on käinud kaks korda ka Eestis) kohtudes maailma poliitiliste ja kultuuriliste liidritega otsides kõikjal toetust oma rahu sõnumile. Mitte ühelgi põlvkonnal pole varem olnud võimalust kohtuda Dalai-laamaga, sest nad ei käinud Tiibetist väljas. Tänapäeval on see kingitusena meile kõigile võimalik. Nagu on teda tutvustades on öelnud Richard Gere „Ükskõik, kuhu Dalai-laama läheb, ümbritsevad teda sõbrad”. Ka eestikeeles on ilmunud mitmeid Dalai-laama vaateid tutvustavaid raamatuid. Kõige põhjalikum on neist vast Daniel Golemani „Headuse lävel” (Dalai-laama visioon tuleviku maailmast.) Suuresti kordab ta filmis meelelahutuslikul kujul samu mõtteid, mis põhjalikumalt raamatus talletatud. Peale maailma probleemide teadvustamist annab ta meile ka lahenduse nende lõpetamiseks. Iga inimene saab ise puhastada oma vaimu kõigest negatiivsest ja pühendada end vaid positiivsetele tunnetele. Kui ta seda vaatajale silma vaadates räägib, tundub kõik nii lihtne. Lõpeta ärritumine iga asja peale, vaid leia headus eneses ja aita ka teistel seda leida. Headuse plahvatus muudab kogu maailma, mida seni hävitades valitseme. Planeet Maa on meie kõigi ühine kodu. See on meie elamiseks vajalik varasalv ja Maad hävitades hävitame iseenese ja oma laste tulevikku. Elagem hoolivamat elu kõige elava suhtes alustades iseenesest. Hoolivus kõige elava vastu on Dalai-laama üks peamisi sõnumeid.

Tema järgijate ja teiste jaoks, kes on Dalai-laama filosoofiaga tuttavad, ei ole filmis „Õnne tarkus” midagi uut. Film püüab läbi monoloogi saatvate visuaalsete kaadrite jõuda just nendeni, kes veel ei ole midagi kuulnud Dalai-laama õpetusest. Võib aru saada, et see on produtsent Richard Gere missioon tuua õpetuse juurde uusi järgijaid. Film ongi väga ilus ja see ilu tekitab minu jaoks snumiga vastuolu. See on nagu magushapu kana aasia restoranis kaubanduskeskuses. Me peame seda kõige paremaks aasia toiduks, aga Aasias ei leia sa magushapu kana kusagilt. Magushapu kana on aasia restoranide sobitus eurooplaste maitsega. Sama tajun ekraanil nähtud filmiga. Dalai-laama ensesse vaatav ja kõigest liiksest vabanemisele kutsuv jutt on kastetud Ameerika filmide tavapärasesse viiulite kääksutamisesse ja lopsakatesse kaadritesse. Ja mis siin salata, ma saan filmiloojate vastavatest taotlustest aru, sest pikki filosoofilisi tekste ju keegi enam ei loe ja ekraanilgi üle tunnist monoloogi ei taha keegi näha. Nõnda tuleb film rüütada kuube, mis aitaks sõnumil tänapäevasele inimesele lähemale tulla. Asja koomika ongi selles, et sõnum, mida sellel moel kuulutatakse on kummalises vastuolus kestaga, kuhu ta pandud on. Nagu müüks komme ilutulestiku rakettides. Ilusad ja magusad küll, aga kätte neid ei saa, sest siis lendavad nad üle taeva laiali. Ometi on filmis väga võimsaid ja ilusaid kaadreid, mida tasub vaatama minna. Filmi lõpus on kroonikakaadrites näha üksinda oma toas istuvat Dalai-laamat. Ta tunnistab, et tunneb üksindust. Ta on elanud terve elu raamidesse panduna. Ta on munk, tal pole lapsi, naist, peret. Elades täisväärtuslikku elu, ei tunne ta end siiski täiuslikuna. Õpetajast saab inimene. See on südamlik ja jääb ka minu südamesse.

Dalai-laama usub, et inimkonnal on siiski veel lootust. Hoolivuse ja headuse väega muudame maailma.

Reportaaz esietenduselt. „Kalevipoeg”

 3. juunil esietendus Teater Sagittariol Laitse Graniitvilla tuliuuel 700-kohalisel välilaval Andrus Kivirähu näitemäng „Kalevipoeg”.

Jõuan Laitsesse tund aega enne esietenduse algust. Pargin auto kahe ülemõõdulise skulptuuri vahele. Ega seda elus tihti ei juhtu, et võid kunsti vahel slaalomit sõita. Graniitvilla on oma peremehe Tauno Kangro nägu, maja saali seintel on sajad tema maalid, majast väljas on võimalik avastada kümneid kõige muheveidraimaid skulptuure. Käisin kord Kangro juhendatud skulptuuristuudios ja voolisin isegi ühe kuju. Sellisel moel on Kangro mõjutused jõudnud väga paljudesse Eesti kodudesse. Graniitvilla on vastupidiselt kõvale nimele täis pehmust ja soojust.

Samal ajal kui ringi uudistan paigaldavad töömehed tribüünidele veel viimaseid trepiastmeid ja peidavad konstruktsiooni kanga taha. Töö käib ja samal ajal võtavad näitlejad veel viimaseid liikumisi korra läbi. Lavastaja hõikab, et ei toksitaks, kui proov käib. Töömehed vastavad, et ei proovitaks, kui toksimine käib. Pole töömeestelgi aega oodata. Tribüüni ladvas asub Põltsamaa kultuurihiies asuva kündva Kalevipoja hiiglaslik koopia. Teatrisuveks on Graniitvilla saanud juurde kaks tuliuut kohvikut – „Tegusa teo teemaja” ja „Kaine krantsi kõrts”. Astun sisse, interjöör on väga hubane, kuid hinnad löövad põlvest nõrgaks. Väike koogitükk maksab 6 eurot. Isu kaob, kuid valikus on ka 4-eurone suvikõrvitsa pirukas ja pean tunnistama, et see maitseb lõpuks väga hästi. Istun maha ja jälgin huviga etenduse eelset saginat. Töömehed on trepiga hakkama saanud ja korjavad oma tööriistu kokku. Publik koguneb. Värskelt valminud pingid on kaetud saepuru ja õietolmuga. Selle pühkimisega ei jõua enam keegi tegeleda. Eks püksitagumikud nühivad pingid puhtaks.

Eesti rahvuseeposel „Kalevipoeg” on kokku 19000 värsirida. Kui see hiigelteos 2003 aastal Rakveres avalikult ette loeti kulus selleks kokku 13 tundi ja 50 minutit. Kell 6 alanud ettelugemisel luges esimesed read Rakvere Teatri näitleja Tarvo Sõmer, kes lisas, et keegi teine ei olnud nii vara lihtsalt nõus ärkama. Rakvere hinge oli ka Laitses etendunud lavastuses tunda piletikontrollist tehnilise meeskonnani ja kunstnikust lavastajani. Eks „Kalevipoeg” on inspireerinud paljusid loojaid, sest sealt on võimalik rahvuslikule suurteosele omaselt leida just seda, mida autor peab ajas vajalikuks esile tuua. Kui rahvuslikkus jõuab ühiskonnas defitsiiti, siis tuleb Kalevipoeg appi kutsuda.

Publik koguneb. Telereporter Eda-Liis Kann jookseb mikrofon käes kaamera ees mööda tribüüni ikka veel ja veel. Tundub, et esimesel katsel soovitud uudislõik televisiooni ei valmi. Saabuvad ka esimesed prominentsed teatrikorüfeed. Graniitvilla teise korruse terassil tõusevad hääled – turistid on saabunud.

10 minutit enne etenduse algust astub Tuuslarit kehastav Tarvo Krall koguneva publiku ette. Mängib pilli ja naljatleb. Suvekomöödia võib alata.

Andrus Kivirähu „Kalevipoeg” ei ole uudislooming, vaid jõudnud aastate jooksul publikuni kooliteatritest alates eakate näiteringide esitusteni välja. Katsun aru saada, milleks on pidanud lavastaja Üllar Saaremäe vajalikuks seda lugu taas rahvale näidata. Kivirähu huumor ja kriitika ei ole peidetud sümbolite vahtu, vaid vajutab vaatajale ausa otsekohesusega oma kõverpeeglis vastu nägu. Saame teada, et valitsejad on lollid ja omakasuahned, et tark inimene valitsema ei torma, et külajutud varjutavad tõe, et õnnetus ei hüüa tulles, et eestlane pigem mängiks kui töötaks jne. Kuid peamiseks sõnumiks on siiski võitlus ähvardava võõrvõimuga (sortsid) oma vabaduse nimel. Rahvast tervikuks ühendavast liidrist tunneme tõesti ühiskonnana praegu puudust. Kuigi lavastaja Saaremäe (Üllar) on hiiglasliku näitelava täiteks toonud kohale segakoor Hellase ja pannud Kalevipoega esitava näitleja Saaremäe (Karl-Robert) hobuse seljas kappama, siis lavatühimikku nad siiski terviklikult täita ei suuda. Kivirähu dialoogid eeldavad väiksemat ruumi. Peamikrofonid ragisevad ja katkevad ootuspäraselt.

Kunstnik Saaremäe (Ketlin) on teinud suurepärast tööd, eriti kostüümidega. Värvikirevad või üleni valged kostüümid tulevad mururohelisel taustal kontrastselt esile.

Lavastuses on 12 nimelist rolli. Mõnedki näitlejad astuvad lavale mitmes rollis. Üle pika aja on väga meeldiv näha Lauri Nebelit. Tema rollid joobnud Soome sepa ja Sarviktaadina on lustakad ja ootamatult liikuvad. Kui Kalevipoeg raiub Sarviktaadi pooleks jääb partneri õlgadel istunud ja võidelnud Nebel kurva näoga järgi vaatama kuidas tema tagumik põgeneb. See on minu jaoks üks kõige naljakamaid hetki lavastuses. Lindat kehastab Anne Reeman, kes näitab samuti oma head füüsilist vormi. Reeman jookseb ja kukerpallitab, et avarat lavapinda täita. Vahepeal hakkab näitlejatest isegi väheke kahju, sest päris korralikku füüsilist koormust pakuvad kõik rollid. Reeman on ema Lindana murelik poja saatuse pärast. Tema mure, kuigi läbi koomilise võtme, on siiras ja aus. Alo Kurvitsa Siili rolli ei kujuta kedagi teist. Kurvits Siilina on suurepärane leid ja ta teostab ja tõestab end väärikalt. Südametu ärimees, kes kõiges näeb võimalust teenimiseks, tekitab nalja, kuid ka põlgust tuues vaatajates esile oma sisemised vastakad emotsioonid. Näitleja Saaremäe elukaaslane Lotta Lizbeth Hirv kehtastab pereteatris postitantsijaliku kostüümiga Põrgupiigat. Saates Kalevipoega lahingusse suudleb ta teda pikalt ... minu meelest isegi nagu liiga pikalt. Aga suudlus on päris ja sellist teatris tihti ei näe. Hääled terassil reageerivad meeleolukalt. Kogu trupp teeb hoolega koomuskit. Aga Kivirähu huumor on selline, mida tuleb teha tõsiselt. Kõverpeeglit ei ole mõtet veel kõveramaks keerata.

Korraga astub koori eesotsas madalahäälse esilauljana rahva ette maja peremees ise. Hääled rõdul valjenevad. Tauno Kangro kannab oma tuntud nahkkuube ja lööb samaanitrummi. Laul on küll eelsalvestatud, kuid see ei vähenda hetke efekti. Laul lauldud, istub Kangro esiritta lisades trummiga sündmustikule aktsente. Segakoor Hellas kaunis laul on ka lavastusest eraldiseisvana ilus kuulata. Veidi tekitab küsimust repertuaari valik, sest see ei moodusta ajastuslikku tervikut. Kuid eks Kalevipoeg ongi läbi aegade Eestimaa kuningas, leian endale põhjenduse.

Et oleks kõik lavale pääsenud tegelased nimetatud, siis peab mainima, et lõpu eel kõnnib lavale ka lavastaja Saaremäe ise talutades lahingus vigastatud Kalevipoja hobust. Sõnatuna teeb ta rahva ees tiiru. Stseen mõjub hoopis lavastuse väliselt. Isa võtmas vastu lahingus haavatud poega. Noored peavad meie riigi ja rahva vabaduse eest seisma ja viima meie elu edasi. Aeg on anda võim üle, isegi kui noorte käitumine tundub arusaamatu ja põhjendamatu. Noored on meie tulevik ja meil vanameestena tuleb sellega leppida, kuigi jääb igavene hirm oma laste õnne pärast. Kes on meie aja Kalevipoeg?

Seltskond terassil kolib tuppa. Rahvas on tänulik.

Rakvere teater viib vaatajad „Lasteaeda”

 Emakeelepäev, 14.märtsil, oli 2025 aastal Rakvere Teatris tavapärasest pidulikum. Õhtu alguses jagati preemiaid teatri väljakuulutatud näitemängukonkursi parimatele. Peapreemia sai Vootele Ruusmaa näitemäng „Vöötrada”, millest loeti ka katkend ette. Lugu jutustab noore pere kohtumisest ja lapse kaotusest. Teine koht läks jagamisele Ott Aardami ja Katariina Libe vahel. Kõiki võidutöid iseloomustas kaasaegsus ja kaasaegse inimese olemuse analüüs – lapse kaotus, pedofiilia, tehnoloogia pealetung. Nalja nagu väga ei saa.

Nalja sai aga õhtu teises pooles, kui Rakvere Teatri väikses saalis esietendus Urmas Vadi kirjutatud ja lavastatud näitemäng „Lasteaed”. Mingis mõttes oli tegemist minu jaoks ideaalse teatriga, sest elu ja teater peavad käima ühte jalga. Nagu me elus nutame ja naerama, nõnda peaks ka teatris saama naerda ja nutta. Liigne keskendumine vaid ühele poolusele tekitab võõrandumise. Vaatajana tajun, kuidas looja tahab vägisi minu hingekeeltega mängida. Aga sellele astub ju iga inimene vastu. Nuttu või naeru ei tohi tegijad vaatajatest välja pressida, vaatajal peab laskma ise oma tunded endas avastada, läbi elada ja siis anda talle võimalus vastavalt reageerida.

Etenduse tutvustuss on kirjas, et etendus on lastele keelatud. Eks pealkiri kipub lavastust lastelevastuste hulka liigitama küll. Kuid lastelavastus ta kindlasti ei ole. „Lasteaed” on lugu kaotatud elurõõmust, mis lapsena on kõigil olemas, kuid aastatega kaob. On öeldud, et laps naerab või naeratab päevas 300 korda, täiskasvanu 10 korda. Kuhu kaovad muretud ja rõõmsad tunded.

Etendus algab Vadile omase absurdiga. Kolm arsti opereerivad meest, kuni üks neist mehe sisse ära kaob ja sealt seest ka mõne aja pärast välja tuleb. See oli väga huvitavalt ja lõbusalt lahendatud. Korraks taban ennast mõttelt, et kas selline absurd jätkubki, kuid õnneks mitte.

Lavastus koosneb sketsidest, mis moodustavad tervikliku jutustuse. Näitlejad vahetavad laval pidevalt rolle olles lapsed, nende vanemad või kasvatajad. Tekib küsimus, et keda kasvatajad kasvatavad, kas vanemaid või lapsi. Igal juhul on laste rõivistu ideaalseks kohaks, kus oma muresid jagada ja uusi suhteid luua. Kuni selleni, et isa (Peeter Rästas) tuleb lasteaeda lõunauinakule ja kasvataja arvab, et enne tuleb ikka kõht täis süüa. Inimene on saanunud oma rahumaailma, paika, kus ta saab olla muretult õnnelik. Urmas Vadi loodud maailm on lapselikult rõõmsameelne ja avatud. Laste ja nende vanemate maailmad astuvad dialoogi. Vanemad näevad oma kogemuses probleeme seal, mis on laste jaoks on vaid uudishimust avastamine. Lapsed surutakse varakult kastidesse. Lavastus toob vaatajani kõige laste kasvatuse veidramad olukorrad, mida oleme kõik läbi elanud ja mille üle kõrvalvaatajana naernud.

Pille Jänese lavakujundus on väga lihtne, kuid samas ääretult efektne. Laval on hiiglaslik ratastel Lego-klots, mille iga külg loob uue keskkonna. Näitlejatelt on nõudnud kindlasti omajagu aega, et selgeks saada, kuhu klotsiseintes asuvad uksed viivad ja millise ukse tagant nad lavale peavad parasjagu astuma. Ukseaukudest saavad voodid ja katusest jalgpallimängu tribüün.

Geniaalselt naljakad on kostüümid, eriti teletupsulikud laste õuekombenesoonid. Väga lihtsalt, kuid arusaadavadalt, on lahendatud näitlejate rollivahetused, kui rolli muutes vahetatakse vaid pealisrõivast. Nõnda on lapsevanemad hommikumantlites, mille üle kasvatajad hiljem kurdavad, et see tuleks ära keelata. Lapsed on pidzaamades ja teistel on ümber mõni iseloomulik detail. Tagaseinas jookseb Epp Kubu loodud videoproduktsioon, mille avastan alles esimese vaatuse poole peal. Lava-lego varjab minu eest ekraani ja lisaks toimub laval kogu aeg midagi, mida jälgida ja seega jääb taust tähelepanuta. Aga äkki oli seal midagi olulist?

Laval on neli näitlejat – 3 naist ja üks mees. Jaune Kimmel, Tiina Mälberg, Anneli Rahkema ja Peeter Rästas moodustavad tervikliku ansambli, millest on väga raske kedagi eraldi esile tõsta. Tiina Mälbergi kasvataja monoloog viib vaataja hoogsast tegevustikust hetkeks kõrvale pannes märkama inimest kasvataja ameti taga. Ja mis siin salata patust mõtet, aga eneselgi on tekkinud vahel tunne, et kasvataja elab lasteaias, sest ta on ju seal kogu aega olemas. Kasvataja pole teenindaja, ta on lapse maailma kujundaja vahel rohkemgi, kui vanemad seda on. Nõnda tuleb Tiina Mälberg ühel hetkel lavale vaakumkotis, mida ise tolmuimejaga tühjaks imeb. Lapsed imevad temast kogu energia, ta on vaid masin, mis peab lõputult töötama. Hetk varem on läinud Emad rõivistus kaklema veeredes lustaka pallina mööda lava, kui Isa samal ajal jätkab kasvatajaga teed juues rahulikku vestlust. Samamoodi ohkab treener (keda kehastab Peeter Rästas), kui vanemad röögivad ennastunustavalt laste väikesele treeningmängule kaasa. et keda ta treenib, kas lapsi või nende vanemaid. Siis aitab ta puruväsinud vanemad rahulikult staadionilt minema. Äratundmist on palju. Iga abielupaari suhted võtavad vahel draama mõõtmed. Anneli Rahkema Ema ja Peeter Rästas Isana arutavad oma rutiinse elu põhjuseid. Isa ei mõista, et mida ta valesti on teinud. „Ole selline , nagu mulle meeldib”, teab Ema vastust. Nad teevad radikaalse otsuse kaasates oma suhtesse kolmas liige. Ka Jaune Kimmeli kehastatud Üksikema otsib kaaslast ja selle puudumisel on lämmatanud oma ainsa lapse ülevoolava emaarmastuega. „Kuidas te nii võite öelda”, ja Lõviema tormab lahingusse kogu maailma vastu, kes tema tillukest tahavad siidikookonist välja võtta.

„Lasteaed” on lugu täiskasvanutele täiskasvanutest. Urmas Vadi lugu on kohati nii naljakas, et tahaks kõva häälega naerma pursata, kuid me hoiame täiskasvanutena ennast tagasi. Lapsed saalis ennast tagasi ei hoiaks. Aeg oleks vabastada ennast ühiskonna normide ikkest ja lasta laps endas valla. Selles on abiks lauamänguna Ottomar Sukka joonistatud kavaleht. Aeg on vaadata lapsele silma ja uurida, kuidas ta elab.

Rõngust on saamas Eesti oma Midsomeri

Kriminaalses raamatukogus ilmus kuues raamat, milleks on Joel Jansi „Rõngu roimad2: Põrgutõld”, millest võib leida kolm kriminaalset lugu 19. sajandi alguse Lõuna-Eestist.

„Kriminaalne raamatukogu” on eesti kirjandusmaastikul kerkinud hinnatud kaubamärgiks. Kui nõukogude ajal ilutsesid krimisõprade riiulitel „Mirabiilia” sarja raamatud, siis nüüd on seal kindla koha leidnud „Kriminaalne raamatukogu”. Sarjas ilmuvatel teostel on garanteeritud kvaliteet, tänu millele saavad tähelepanu autorid, kelle teosed ehk muidu jääks märkamata. Olen kindel, et Jansi „Rõngu roimad” ei oleks leidnud eraldi seisva teosena nõnda suurt ja sooja tähelepanu.

Joel Jansi esimene Rõngu raamat pani järge ootama. Rõngust on saamas Eesti vastand Inglise Midsomeri külale, kus ammu külajagu inimesi maha tapetud, kuid ikka leidub seal uusi mõrvu ja mõrvatuid. Lugude ühendavaks tegelaseks on Rõngu pastor Alexander Lenz, kes peale jumalasõna jagamise peab lahti harutama ka mõrvamüsteeriume. Paratamatult tekib paralleel ETV-s sarjana jooksva „Von Focki” algmaterjaliks olnud Sagadi sarjaga. Oleks produtsendid veidi veel oodanud oleks nad Rõngu sarjast kindlasti leidnud palju tugevama algmaterjali, kui Ain Küti Sagadi sari seda pakkuda on suutnud. Joel Jansi loodud tegelased on sügavamad ja keeleliselt rikkamad. Rõngu loode keskmes on suuresti Rõngu kogudus ehk talurahvas oma elukorraldusega. Samas Ain Küti Sagadi lood keskenduvad mõisnike omavahelistele suhetele ja talurahvas jääb seal vaid statistiks. Seega on Rõngu lood eestlasliku kohmakusega mulle lugejana kuidagi lähedasemad. Ei juhtu just sageli, et teose oluliseks tegelaseks on ruum.

Joel Jansi Rõngu lugude tegevustik toimub 1804 kuni 1810. Kohe tuleb meelde K.E. von Baeri uurimus eestlaste endeemilistest haigustest, mis ilmus paarkümmend aastat hiljem. Baer on oma uurimuses saksaliku täpsuse ja piinliku aususega kirjeldanud eestlaste tollast elukorraldust ja otsinud sellest põhjendusi nende ihuvaevustele. Baeri põlgus selle räpaka ja vaimuvaese rahva vastu on tuntav igas sõnas. Samas on Baeri uurimus väärt allikaks eestlaste ajaloolise maailmapildi mõistmisel, millega Jans on kindlasti tuttav.

„Rõngu roimad2” kaanelt võib lugeda, et Joel Jans on oma teostes kasutanud lisaks rahvapärimusele vallakohtude protokolle ja arhiivimaterjale. Kirikukoguduste aastaaruandeid võivad olla väga huvitavateks infoallikateks. Koguduse aastaaruannetesse pandi kirja, ja pannakse tänaseni, kõik koguduse elus toimunud erakordsed sündmused nt mõrvad, õnnetused, ilmastikukahjud jne. Lisaks tuleb seal kirjeldada koguduse meelsust ja omavahelisi suhteid. Aastaaruannete põhjal hinnati pastori tööd, kuid tänapäeval on neist saanud väärtuslik ajalooline algmaterjal. Jansi olustikukirjeldused on täpsed ja kõnelevad lisaks heale maastiku tundmisele ka autori heast ajaloo tunnetamisest.

Raamatu peategelane pastor Alexander Lenz on vahepeal naise võtnud ja pere loonud. Pastoraadis jooksevad ringi kaks last, kes vajavad samuti pastori tähelepanu. Nõnda on autor peategelase ümber loonud koduse ja armastatud atmosfääri. Lenzi armastatakse pere poolt kodus ja austatakse koguduse poolt kirikus. Kui väga tahta norida, siis võiks autor veidi enamgi kirjeldada pastori argipäeva ja neid tegemisi, mida üks maakoguduse pastor igapäevaselt tegema pidi. Läbimatud teed, pimedad taluhooned, lõputud tööd ja nii edasi. Kuid igal juhul elab lugeja pastori tegemistele kaasa ja seda kasutab Jans mõnuga ära. Ühel ööl laseb autor peategelase tuppa mõrtsukal panna 12 rästikut. Pastoril õnnestub põgeneda, kuid tema süles olnud laps saab salvata. Pastoril ei jää peale erinevaid ravivõtteid muud üle kui kutsuda ravitseja maarahva hulgast. Mooses (hea nimi tegelasele pandud) saabubki ja õnneks saab laps kiirelt terveks. Autorina oleks ma seda teemat isegi pikemalt kuumana hoidnud. Iga lapsevanem elab lugedes seda valu läbi ja mõistab pastori piinasid, kelle pärast on tema laps suremas.

Kõrvaltegelasi on raamatus palju ja kõik nad on oma eesmärkides usutavad. Veidi enam võiks autor avada kõrvaltegelaste taustasid, et tuua neid lugejale inimestena lähemale, kuid kahjuks ei anna jutustuse formaat selleks piisavalt ruumi. Nõnda ei ole kõrvaltegelaste karakterid autori poolt lõpuni välja kujundatud jättes lugejale ruumi vabaks fantaasiaks.

Lisaks inimestele saab kogumiku esimeses loos „Põrgutõld” oluliseks tegelaseks Lõuna-Eesti maastik, kui uhke tõld talupoegade hämmastuseks mööda sood põgeneb. Säärane ime tekitab aukartust ja hämmastust, kuni pastor Lenz avastab, et soomätaste all on rajatud palkidest tee. Hetk hiljem kuulen uudistest, kuidas üks ameerika tank teed tundmata on Leedu sohu vajunud. Antud teemal sõpradega arutledes kuulen, kuidas Aegviidu polügoonil on soosse rajatud tee, mis toetub vanadele rehvidele. Soo on alati kindla peale minek, kui on vaja kirjutada tõeliselt eestlaslik lugu. Soo tekitab aukartust ja sood peab tundma ja austama, et seal ohutult liikuda. Jansi loos on soost saanud omamoodi portaal, mille kaudu mõrtsukas tuleb ja lahkub, kuid mida tema jälitajad ei suuda läbida. Samas on siin kummalne ärapööratus, sest kui tavapäraselt on soo maarahva pelgupaik, siis Jansi loos on soo pelgupaigaks sakslikule mõrvarile. Põnevuse hoidmiseks sellest rohkem ei räägi.

Kogumiku kolmanda loo „Uusinõid” tegevus toimub peamiselt külas, kus talurahva omavaheliste tülide käigus hakkavad surema konkureerivate ravitsejate perekonnaliikmed. Algatatakse nõiaprotsess, mille tarvis saadetakse Tartust kohale kiriklik kontroll. Väga intrigeeriv ja hästi valitud lähtepunkt ühele haaravale krimiloole. Nõiaprotsessid on Eesti kirjanduses ja ajaloos leidnud palju uurimist ja nende kohta võib leida hulgaliselt materjali. Suurimad nõiaprotsessid Eestis toimusid 200 aastat enne raamatu tegevusaega Rootsi ajal, Liivi sõja ja Põhjasõja vahelisel ajal. Vaatamata ajalisele nihkele mõjub sündmustik usutavalt. Suurimaks väärtuseks on konkreetse jutustuse juures on õpetaja ja koguduse suhete kirjeldamine. Õpetaja Lenz asub kogudust kaitsma visitatisoonil oleva õpetaja Bergwitzi eest ja läheb koos kogudusega hoopis jaanitulele õlut jooma. Harukordne ajastu vaimu rikkuv labasus, kuid säärane tegu toob inimliku Lenzi lugejale lähemale.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et „Kriminaalne raamatukogu” on leidnud eesti kirjanduses kindla koha ja juba ootan põnevusega Joel Jansi uut Rõngu roimade raamatut.

„Vaal” on suur lavastus suurest inimesest väikses saalis.

Eelmise aasta detsembris esietendus Rakvere Teatris Samuel D. Hunteri näidend „Vaal”. Tegemist on eestimaal ähe tuntud autori kuulsaima näidendiga. Tuntuse saavutas näidend tänu näidendi 2 Oscarit võitnud filmiversioonile. Autori sõnul on see tema ligi 20 näidendist kõige isiklikum.

Ma olen pannud tähele, et kui kirjanik kirjutab ilukirjanduslikku kuube panduna oma isiklikest kogemustest, siis tekib lugudele mingi teine detailitäpsem mõõde. Nendes lugudes on puhastumine ja minul lugejana häbi võimaluse eest kiigata teise inimese südamesse või elutuppa. Kui psühholoogid võtavad oma patsiente vastu suletud kabinettides lubades neil avada oma hinge, siis kirjanikud laotavad end publikule vaatamiseks. See on puhastumise vorm. „Vaalas” on tunda niivõrd isiklikku jutustust, et see lõhub ära piirid vaataja ja lava vahel. Jutustus on niivõrd mõjus, et ma ei näe laval enam näitlejaid, vaid sõpru, kes räägivad kordamööda oma elust.

Näidendi sisu on lihtne. Ülekaaluline Karl töötab kodunt lahkumata ja kaamerat sisse lülitamata kirjanduse ja inglise keele õppejõuna. Tema eest hoolitseb tema kadunud sõbra Alani õde meditsiinitöötajast Liss (Anneli Rahkema). Mormooni kuulutaja Vanem Tomas (Johannes Richard Sepping) satub Karli ukse taha sooviga rääkida oma kirikust, kuid päriselt otsib kuulutades oma kadunud Jumalat. Karl on oma enese vajadused viinud miinimumini, et jätta aastatega kõrvale pandud raha oma tütrele Ellile (Tuuli Maarja Möller), keda ta ei ole 15 aastat näinud. Ta on suremas ja kutsub tütre enesele külla. Autor on loonud väga vastuolulised karakterid ja pannud tegelased kokku ühte ruumi. See loob koheselt konflikti, mille lahendamisega asutakse pideva vabandamise saatel tegelema.

Iga teater vajab lavastust, mis toob teatri ja tema näitlejad kultuuripõllu rohkusest esile. Keskpärasust on palju ja pakkumiste rohkus ähmastab publiku valikut. Lavastus „Vaal” võiks olla Rakvere Teatri jaoks just see lavastus, mille pärast tasuks ette võtta teekond Rakverre. Lavastaja Andres Noormets on loonud lavastusele ka kujunduse ja helikujunduse. See on olnud võrratult hea otsus, sest nõnda moodustab kõik laval nähtav väga ühtse ja stiililiselt puhta pildi. Laval on vaid kolm puhastes värvides seina ja kaks pinki. Tagaseina katab horisondina aken, mille taga on justkui jumalik taevas, kuhu jõudes peategelane oma keha raskuse koormast vabaneb. Surm võib vahel olla kergendus, kuid see eeldab eelnevat maiste suhete korrastamist. Sellega peategelane Karl tegelebki. Roomet Villau loodud valguskujundus juhib vaataja tähelepanu soovitud punktidesse. Tegelaste sisemised mõtted saavad valgusega kaunistatud. Ülalt sõõrja valgusega tõstetakse Karl pärast surma taevasse ja oma kujutluses nägin, kuidas näitleja jalad kerkisidki põrandalt lahti. See on ilus hetk.

„Vaal” on lugu kaotatud suhetest. Näidendi peategelasekes on ülekaaluline Karl, keda mängib võrratu rolli teinud Peeter Rästas. Roll väärib kindlasti kohta teatriauhindade parima meesnäitleja auhinna nominentide reas. Usun, et põhjuseks, miks ta sealt puudub, on lavastuse liialt hiline esietendus. Karl istub terve etenduse ratastoolis. Näitleja võimalused luua sellistes piiratud tingimustes emotsionaalselt haarav ja puudutav roll on raskendatud. Peeter Rästase pea kõrgub hiiglasliku kostüümi seest nagu jäämäe tipp. Tema hinge ja südame tõeline suurus jäävadki lõpuni avamata. Mitmedki tema sõnad jäävad kummitama. „Sa oled kõige ilusam asi, mida ma olen oma elus teinud”, ütleb Karl oma võõrdunud ja protestivale tütrele Ellile . Tema suhe tütre emaga katkes, sest saatus viis ta kokku Alaniga. Alan ongi lavastuse teine peategelane, kuigi laval me teda ei näe. Ometi ütleb Karl mormoonist usukuulutaja Vanem Tomasele , et loodab siiralt, et elu peale surma ei ole, sest ei taha, et tema armastatud Alan näeks teda nende veritsevate haavandite, ülekaalulise ja hauduva istmikuga. Ma ei olnud sellele varem nii mõelnud, et Jumala sõna taevasest elust pole vaid lohutus lahkujatele vaid ka kohustus elavatele.

Anneli Rahkema Lissi rollis ei suuda leppida oma venna Alani surmaga ja elab oma igatsust Karli kaudu läbi. Karli kaotades kaotab ta viimasegi sideme. Anneli Rahkema Liss võitleb selle ainsa sideme püsimise nimel ja ei suuda leppida Karli suhtumisega, kes on oma elule käega löönud. Nalja saab lavastuses vähe ja ega seda otsi või ootagi. Omamoodi huumoriks muutub läbi tegelaste suhte Lissi öeldu, et kui Karl tahab ennast tappa, siis lööb ta parem talle ise noa sisse. Ja Karl vastab, et see ei tee talle midagi, sest tema siseorganid on poolemeetrise rasvakihi all. Nali.

Vist Arvo Pärt on öelnud, et iga Jumala puudutuseta ei ole võimalik luua ajatuid ja geniaalseid teoseid. Jumala puududust võib korvata, kui tuua teksti arutlused religioonist ja Jumalast. „Vaal” ühendab endas mitmeid ameeriklaste jaoks kultuslikke tekste. Õnneks on nende sisu ja märgilisus kavalehel kenasti lahti seletatud. Alan läheb Karli kõrvalt oma isa kutsel kirikusse jutlust kuulama. Tagasi tulles lõpetab ta söömise ja magamise hääbudes tasapisi lootesarnaseks. Jutlus rääkis Joonast, kelle vaal ära sõi, sest ta oli kaotanud Jumala. Kuulus lugu, millele sekundeerib Melville loodud Moby Dick, keda Ahab lõputult taga ajab. Kaht lugu ühendab karistuse motiiv. Karl karistab ennast ise süües ennast ülekaaluliseks. Need on väga põnevalt ühendatud paralleelid, mis näitavad kogu Hunteri näidendi suurust.

Johannes Richard Seppingu mormooni jutlustaja Vanem Tomas on veidi nurgeline ja kohmetu. Tema dialoogid ei taha kuidagi sujuvalt haakuda teistega. Nurgelise mormooni vabanemine saabub, kui koos Elliga hakatakse kanepit kimuma. Sääraste lavastuste puhul, kus peamine rõhuasetus on tekstil ja mitte välisel tegevusel, muutuvad oluliseks detailid. Suurde plaani jõuavad kõik väikesed silmapilgutused. See tähendab, et detalides tuleb olla täpne ja aus. Kindlasti on paljud kanepit tõmmanud ja teavad selle tegevuse tagajärgi. Saabub vabanemine. Huvitaval kombel ei mõju mõnuaine Ellile ja Tomasele sarnaselt. Elli kinnine ja okkaline loomus ei taltu. Ometi teeb ta Tomasest pilti ja saadab selle kogudusele. Elli muutumine või siis sisemine areng oleks võinud vaataja jaoks arusaadavam olla. Elli räägib kiiresti, nagu noored seda teevad, ja minusuguse vanainimese jaoks läheb osa teksti kaduma. Nii vist on noortega üldisemalt ka. No ei jõua minuni alati, mida need noored räägivad. Iga juhul annab lavastus noortele näitlejatele võimlause teha võimsad karaterrollid ja sellega saavad Johannes Richard Sepping ja Tuuli Maarja Möller igal juhul kenasti hakkama. Huviga tahaks näha juba nende uusi rolle.

Saal vaatab etendust haudvaikselt. Veidral kombel keegi isegi ei köhi. Etendus imeb oma sisse ja ei lase lahti. Etendus lõpeb ja ma ei julge plaksutada, see lõhuks õrna fluidumi. Ometi tõusen tänutundes oma kohalt.

Dokumentaalfilm Henrik Sal -Sallerist on jalutuskäikmööda katuseid.

 Ekraanidele jõudis Madis Ligema portreefilm „Sal-Saller. See on see, mis paneb elama” Eesti rocki ühest tugisambast Henrik Sal-Sallerist. Juba pealkiri annab märku, et film on oma iidolist tõelise fänni poolt armastusega tehtud. Ilus saab veelgi ilusamaks ja mured on vähemalt filmi ajaks kadunud. Samas on film kenaks sissevaateks avalikkuse ees ennast harukordselt vähe avanud muusikust.

Film algab ülevaatega Sal-Salleri nooruspäevist. Põnev on teada saada, et üheks esimeseks lauluks, millega rahva ette astuti oli Juice Leskineni „Pig”, mille on Eestis hiljem tuntuks laulnud hoopis teised muusikud. Generaator M ja Vanemõde tõid kuulsust, millest kindlasti ka täna osa saaksime, kui Sal-Saller poleks otsustanud Soome kolida. „Sal-Saller. See on see, mis paneb elama” on korralik telekroonika ja inimelu pöörangute tagamaid väga ei ava. Kuid ühelt dokumentaalfilmilt ootaks mitte ainult fakte, vaid eelkõige valusatest või vähemvalustatest põhjustest nende faktide taga. Film ei lisa eriti midagi uut meie teadmistesse armastutud muusikust.

Henrik Sal- Saller on sümpaatne inimene. Raske on ühte muusikut eristada läbi elu temaga seotud ansamblist. Nad moodustavad terviku. Pole „Smilersit” ilma Sal-Sallerita ja Sal- Sallerit ilma „Smilersita”. Kui kõik muusikud peale juhtfiguuri on ansamblis vahetunud, siis võib ju oletada, et ansambel ongi muusik. Seepärast oleks filmis oodanud rohkem sissevaadet ühe muusiku argipäeva. „Sal-Saller. See on see, mis paneb elama” on nunnu kulgemine, kus kontserdid toimuvad ainult suurtel staadionitel. Sal-Saller mainib ise ühes episoodis, et neil on suvel nädalas hea juhul kaks vaba päeva. Nii võibki see olla. Kuid enamus mänge ei ole suurtel lavadel, vaid umbsetes kõrtsides või puhkekeskustes joobes firmatöötajate ees. Bandimehe elu on pidev kulgemine ühelt kontserdilt teisele teinekord risti läbi Eesti. Jõuad enne hommikut koju, magad ja hakkad uuele mängule sõitma. See on tohutult kurnav ja hinge nüristav rutiin. Samad näod ja samad tanklatoidud.

Oleks tahtnud filmist näha kogetud tagasilööke ja lahendusi edasiminekuteks. Sal-Saller mainib „Peab olema loll ja järjekindel.” Nõnda ongi see olnud. Soomes edukas kõrtsiband „Smilers” tuli üle lahe külla ja korraga jäi Sal-Saller koos bandi nimega siia maha. Kuidas toimus muusikute vahetus? Kas selle taga oli ka kibestunuid? Nendele küsimustele filmist vastust ei leia.

Filmi suurimaks tugevuseks on rohkete arhiivikaadrite kasutamine. Päris mahukas osa neist annavad ülevaate Sal-Salleri elust Soomes, millest ta pole väga rääkinud. Ühes intervjuus mainib peakangelane, et Soomes pole rock väga moes. Jälle „Peab olema loll ja järjekindel.” Sõites laevaga esimesele Eesti kontserdile õpetab Sal-Saller bandimeestele eesti keelt. Üks neist kordab viisakalt järgi: „Ma ei ole purjus, ainult rõõmsas tujus.” Sellises rõõmsas tujus on soomlased läbi filmi. Tunduvad väga muhedad sellid.

Sal- Saller sõnab: „Ebakindlus on selle ala sünonüüm.” Kahjuks ei kehti see hetkel vaid muusikute kohta. Ebakindlus on kogu kultuurielu sünonüümiks ja nõnda on see hästi sõnastatud. Ehk oli just see omal ajal põhjuseks, miks Sal-Saller vahetas Soome võimalusterohke muusikaturu Maarjamaa kitsukeste võimaluste vastu.

Kui vaadata, millised kollektiivid Eesti rockis hetkel ilma teevad, siis neid seob kõiki üks ühine tunnus – neil on väga head tekstid. Sal-Saller on siin muidugi eestlaste maitset tabanud. Ta ütleb filmis : „Tekst peab mängima nagu pill.” Sal-Salleri tekstid jutustavad. Laulutekstide peategelaste rõõmu ja valu on läbi muusika tunda. Me oleme üksinduses koos katustel käimas, küsime armuvalus, „mida sa teed, kui oled üksi” või kihutame ühiselt Petsiga Pühajärvele peole. Eestlased armastavad helisevat poeesiat. Eestlase jaoks peab tekst olema lihtne ja arusaadav. Seda Sal-Saller pakub ja kõik laulavad täiel häälel kaasa.

Filmi sümpaatseim ja kõige intiimseim stseen film Sal-Saller jalgpalliväljaku äärde vaatama oma poja mängu. Seal mainib ta, et tegi noorena palju sporti, kuid jalgpalli küll ei mänginud. Seda oli kummaline kuulda mehe suust kes on väitnud, et jalgpall on parm kui seks. Mängu lõppedes söövad kaks Sal-Sallerit kahekesi ühte sokolaadi. Tajun vaatajana, mis on peale muusika Sal-Salleri elu tõeline väärtus. Helistan ka oma pojale, et tema häält kuulda.

„Sal-Saller. See on see, mis paneb elama” tekitab nostalgiat. Panen autos „Smilersi” mängima, mille tekstid hoiavad mind turvaliselt teel.

Riho Rosberg: Ajaloolised näidendid avardavad silmaringi

Näitleja Riho Rosberg on kaasa teinud kahes Piibe Teatri lavastuses. Esimest korda lavastuses „Palusalu” kurja julgeoleku töötaja Kummina ja teisel korral lavastuses saabuval suvel taasetenduva ”Stahli Grammatika” parun von Schrafferina.

Riho on minust 8 aastat vanem ja seepärast on juhtunud nii, et olen paljuski käinud temaga sama rada, kuid tagapool. Esimene kokkupuude oli meil keskkoolis. Õppisime mõlemad Tallinna 20. Keskkoolis, kus Riho ema oli kardetud ja austatud matemaatikaõpetaja. Siis sattusime mõlemad Tallinna Pioneeride Maja näiteringi. Riho oli muidugi vanemas trupis. Minu esimene näitlejatöö kutselises teatris oli Ahmet Managementi lavastuses „Viinamarjad on hapud”, mida mängiti Nukuteatris, ja kus Riho samuti osales. Seepärast soojendas väga südant, kui Riho leidis aega ja võimalust Piibe Teatri tegemistes kaasa lüüa. Uurisin lähemalt, et kuidas Rihol läheb.

Sa oled nüüd vabakutseline, kuigi olid aastaid Nukuteatri näitleja. Tänasel päeval kõige rohkem seotud Kellerteatriga. Mitmes teatris oled kaasa teinud?

Ega neid väga palju polegi. Viimasel kuuel aastat on teatrimaailm tegelikult minu jaoks avanenud. Ma olin riigiteatri palgal ja selle kõrvalt ei ole väga aega mujal midagi teha. Ainult üksikud suveprojektid. Seal puutusin esimest korda kokku ka harrastusnäitlejatega. Seda on kuidagi halb nii öelda, sest kui näitleja on laval , siis on ta näitleja. Aga on näitlejaid, kelle jaoks see pole põhitöö, vaid harrastus. Mul oli 10 aastat suviti võimalus kaasa teha Nava Lava tegemistes. See oli Läti piiri ääres Lilli külas. Seda vedas kohalik taluperemees, kirjanik ja kultuurikorraldaja Jaak Kõdar. Meil oli seal välja kujunenud üks tuumik, kes osales igal suvel. Seal oli võimalik jälgida harrastajate arengut ja pühendumust. Kutselistel tekivad ikka aja jooksul mingid kindlad stambid, ühed ja samad võtted. Aga siis tulevad harrastajad, silmad säravad. Riigiteatris töötades muutub teater rutiinseks tööks - samad inimesed, sama kollektiiv, sama saal. Harrastajad ei tee teatrit mitte raha pärast, vaid sellepärast, et nad tahavad seda teha.

Harrastajate silmad säravad ja see korvab minu meelest teinekord isegi tehnilised või isiklikud oskused ja võimed. Kutselistega koostöö algab suurelt jaolt alati rahast, mitte materjalist.

See on samas ju mõistetav, sest riigiteatrite palgad ei ole sugugi suured. Ega teatrid rahas ei suple. Kellerteatris on 75 kohta. Kuskil on piletilagi, millest kõrgemale pole võimalik hinda tõsta, aga kulutused järjest tõusevad. Kui riigitoetust ei ole ja on vaid ükskikud Kultuurkapitali projektitoetused, siis on ikka väga raske majandada. Kui rendid suurema saali, siis saalirendihinnad on samuti lakke tõstetud. Aga inimene , kes tuleb etendust vaatama, ei pea seda teadma, ega tajuma. Tema tahab saada elamust. Seega tuleb müts maha võtta selliste inimeste eest, kes jaksavad ja tahavad seda vankrit vedada. See ei ole sugugi lihtne. Vaata kui palju kriise ja probleeme on meid viimastel aastatel tabanud ja see on suur ime ja rahvaarmastus, et väiketeatrid on üldse ellu jäänud ja tegutsevad edasi.

Teater on nagu liivakell, kus ühel pool on teatrikollektiiv ja teisel pool publik ja valatakse vastastikku teineteisesse energiat ja emotsioone. Millal sa viimati nukku käes hoidsid?

(Pikk vaikus) Vahel enese jaoks. Vahel võtad mingi asja kasvõi söögilaual ja paned ta elama. Siis sõbrad irvitavad, et kas nüüd lõi nukunäitleja välja. Aga päris viimati oli hoopis huvitav roll. Ma olin filmis „Must auk” tulnuka käsi. Mind ennast ekraanil ei olnud, oli ainult käsi. Seal oli tulnukas, mida juhiti pultidega, vahel oli üks inimene sees. Aga kui oli vaja teha kätest suurt plaani, siis oli mulle tehtud selline silikoonist käsi, plastikust lülidega pikendatud sõrmed. Mõlemad käed. Nad vist arvasid, et nukunäitleja käed on tundlikud. Seal oli näiteks söömist või võtsin Anne Reemanil südame välja. See oli minu jaoks tutav olukord, kus oled kuskil laua all ja sirutad oma käe välja, et sind näha ei oleks. Ma mäletan väga hästi, kui kord läksime Nukuteatris Hendrik Toompere, Tõnu Tamm ja mina neljakäpukil pimedas pikas reas sirmi taha. Kõik vanad mehed, lapsed juba suured. Hendrik ütles: „Pühapäeva hommik, isa läheb tööle”. Kolm meest läksid neljakäpukil sirmi taha.

Aga siin ja seal on olnud varjuteatrit või mänge esemetega. Eestis ei ole täiskasvanute nukuteatrile publikut.

Minu ühed suurimad elamused Eesti teatris on just Nukuteatrist – „Ajuloputus” ja „Mängurid”. Need olid ikka nii võimsad lavastused, et tänaseni tuleb erutusvärin peale. Nukuteatri vahendid annavad ka tavalisele teatrile nii palju võimalusi juurde.

Ja kui raske oli neid teha. Üleni mustas, kostüümis on ainult silmaaugud. Roomad ja hüppad. See on võimas vaadata, aga Eestis pole selle jaoks publikut. Nukuteatri tegemine ilma riikliku toetuseta on võimalik, sest nukud on kallid. See on kõik pisimagi detailine käsitöö ja kui saal on väike, siis ei tule see investeering kunagi tagasi. Lasteetenduste piletite hinnad on lisaks ka tavalisest madalamad. Keeruline äri.

Kuigi kultuur on meie rahvuslikkuse hoidja ja maailmavaadete kujundaja, on ta lõpuks ikkagi äri. Väiketeatritel ei ole ideedest, vaid vahenditest puudus. Kõik räägivad kui võimas lavastus oli „Rahamaa”, aga mis on viga teatrit teha, kui sul suur maja ja tippnäitlejad tasuta kasutada. Aga miks sina oled teatri juurde pidama jäänud?

Ma olen sellele mõelnud ise ka. Käisin seal kõrval kardiringis ja sattusin kõrvale majja näiteringi. Minu jaoks on olnud juba noorest saadik oluline koos tegemine. Grupitöö. Nukuteatrisse sattusin nõnda, et tegime lavaka 15.kursusega Nukuteatris lavastaja Rein Aguriga „Augeiase talle”. Jaan Tätte oli Herakles ja mina tema sekretär. Sealt tekkis kontakt Nukuteatriga.

Aga mis on sinu jaoks teatris oluline?

Mulle meeldib olla osa tervikust. Mul ei ole staarikompleksi, et ma pean särama. Mulle meeldib osa emotsionaalselt täiuslikust tervikust. Tajuda, et meil on midagi publikule öelda ja publik võtab meie sõnumi vastu. Tajuda, et see, mida teeme, pole tühikargamine. Vaid me anname just grupina ja saame samamoodi vastu. Olla vahendaja. Samas vabakutselisena on olnud mul võimalus töötada koos väga eriliste inimestega. Iga selline kokkupuude rikastab.

Kas läheksid tagasi riigiteatrisse, kui kutsutakse?

Riigiteatril on omad eelised. Kindel ja pidev töö. Vabakutselisena ei tea alati, mida sügis toob. Kevad ja sügis on ikka madalseisud. Sellega peab pidevalt arvestama, teed proovi küll, aga sissetulekut ei ole. Õnneks on olnud viimasel ajal siiski palju tööd. Samas vabakuselise vabadus annab vabaduse otsustada oma rollide valikute üle. Samas ei julge ka ära öelda, sest äkki ei tehta rohkem pakkumisi.

Mis muljed sul senise kahe koostöö järel on Piibe teatrist?

Ma kiidaks sind. See, mida te seal Järvamaal ajate, on tunnustust väärt. Uurida nende lugude taustasid, minna nende lugude sisse. Leida need materjalid, mis puudutavad kohalikke elanikke. Tänu sellel olen ka mina palju taremaks saanud. Näiteks „Stahli Grammatikas” teevad kaasa regilaulugrupid Arhalised mehed ja Ambla naised ja tänu neile sain lava taga vesteldes tuttavaks kohalike inimeste mõtetega. Elan siin Tallinnas ja ei tea muidu üldse, mis ka väljaspool toimub. Tänu sellistele projketidele on võimalik mõista kohaliku ajalugu, inimeste probleem ja mõtteid. See on väga huvitav. Ja sealtautoga läbi sõites, siis vaatan maad hoopis teise pilguga. Ma olen ende puhul märganud, et mulle meeldib ringi sõita kevadel ja sügisel, sest siis pole puudel lehti ja näeb, mis on nende taga.

Pool näitleja elust on ju ootamine. Stseenide vahepeal on aega vestelda küll.

Just. „Stahli Grammatikas” on meil suurepärane punt. Kutselised hoidsid harrastajaid ja vastupidi. Tekkis väga hea klapp, ühised naljad, keegi ei solvunud. See annab selliste tegemiste puhul niipalju juurde, kui sinu ümber on toredad ja iluad inimesed.

Mida „Stahli Grammatika” sulle andnud on?

Ega ma temast väga enne ei teadnud. Aga nüüd sain teada kogu selle piirkonna ja eesti keele arengust. See on olnud väga põnev. Nalja sai ju ka nii proovides, kui laval. Ega minu tegelaskuju on ju olemuselt tõsine, kuid see tõsidus muutub parajalt koomiliseks. Aga see ei ole selline jalaga tagumikku nali, selles on midagi palju enamat. Seal on sügavust. Samas on seal lavastuses ju sünd ja surm – see pole jant. See paneb publiku kaasa mõtlema, kuidas siis elati, kuidas elus hakkama saada. Kuid peamine on see, et kohtusin uute ja põnevate inimestega. Näiteks koolivend Tarvo Sõmeri ja Reimo Sagoriga sattusin esimest korda koos lavale. Selline vaheldus on nii avardav. Alati kõik ei lähe nii nagu tahad, ei sobi publikule, aga kui sellised lavastused õnnestuvad, siis on see õnnestumine igas mõttes.