Tai puhkusesaar Koh Lanta

Tai puhkusesaar Koh Lanta

Tai tuntud turismisaarest Phuketist mõne laevasõidutunni kaugusel asub Koh Lanta saar. Pidime algselt Koh Lantale minema mõneks päevaks. Olin võtnud pähe, et peame Phuketilt ära saama ja mõne päeva veetma kuskil vaiksemal saarel. Lugesin, et Koh Lantal saab matkata ja sealt saab ka teha ka laevaväljasõite. See tundus just see, mida oleme reisides otsinud. Lisaks oli Triinul soov veeta mõned päevad bungalos, kus saaks otse toast merre astuda.

Phuketilt viis meid laevatee kõigepealt paradiisisaarena tuntud Phi Phile.  Sealt edasi järgmise laevaga Koh Lantale. Sealjuures toimus ümberistumine otse merel. Laevad tõmmatakse vaikses lahesopis teineteise külge kinni, üle reelingu pannakse plank ja roni siis oma kottidega teisele laevale. See võib ju eurooplasele tunduda ohtlik ja isegi ebanormaalne, kuid siin on see igapäevane ja muidugi saime hakkama. Kui Phi Phil on reisisadam kokkulepitud punkt keset merd, siis Koh Lantal on isegi sadamahoone olemas.  Laeval astus meie juurde transpordikorraldaja ja küsis, et millisesse hotelli sooviksime sadamast minna. Selliseid veidi kummalisi pakkumisi tasub uskuda ja kasutada. Süsteem toimib ja ühine sõit maksab vähem kui sadamast omale eraldi auto otsimine. Maksame 100 bahti ja ronime kasti. 100 bahti on u 3 euri. Väljume Andamanbay Bungalo väravas. Andamani nime kannavad saarel paljud erinevad asutused, sest sama nime kannab meri, milles Koh Lanta ja tema ümbruse saared asuvad.

Koh Lantal elab u 10 000 inimest. Erandina teistest saartest on Koh Lanta elanikest 70% moslemiususulised. Siin elavad juba aastasadu sõbralikult kõrvuti Tai-hiinlased, Tai- moslemid ja rannamustlased. Nende ajalugu on erineva, kuid väike saar on kujundanud ühtehoidva kogukonna. Koh Lanta Yai on 30 km pikk ja 6 km lai, kogupindalaga 81 km2. Saare keskel on mägisem ala ja seepärast on kogu elu koondunud vaid rannikule. Võimalik on sõita ümber saare või lõigata mägedest läbi. Mägedest läbi viib vaid kaks teed ja needki üpris ära peitetud, nii et esimesel korral sõidame õigest teeotsast mööda.  Peamine turismihooaeg saarel on novembrist märtsini. Aprillist oktoobrini on seoses vihmaperioodiga rahulikum, kuid vihma ei maksa karta, sest sajab peamiselt õhtuti ja sedagi vaid äärmisel juhul mõni tund järjest.

Andamanbay Bungalo algab otse ookeani äärest ja kulgeb pikuti sisesaare poole. Meie askeetlik bungalo on kõige merepoolsem. Saabume saarele pealelõunasel ajal, kui on suurem tõus läbi saanud ja meri taandunud kaldast õige kaugele. Olen ausalt öeldes pettunud, sest  reklaamis lubati maja otse vee ääres. Siis ma seda veel ei teadnud, et tõusu tippajal ulatub meri täiesti majani. Tõus ja mõõn uhuvad kallast kaks korda päevas. Umbes kell kaheteist ajal on tõusu tippaeg. Nii suurt vahet tõusul ja müünal pole ma varem näinud. Meri taandub enam kui 100 m kaugusele. Väikese kaljunuki taha jääv kohalik kalasadam jääb mõõna ajal täiesti kuivale. Kaluritel on hea paati altpoolt puhastada ja hooldada. Samas, see kes õigel ajal sadamasse ei jõua, peab seni merel loksuma, kuni tõusuvesi taas sadama veega täidab. Hiljem uudistan sadamat lähemalt. Meri põhi on tihedalt täis veetud erinevaid kõisi, kuhu saab paadi kinni siduda, et mõõnavesi neid merele ei viiks. Kaldal on ka „sadamahoone“, mis kujutab endast koormaalusele kinnitud kolmnurkset kilekatust. Selle ümber on kuhjatud võrgud, aerud, tühjad kütusekanistrid ja muu nodi. Aga seal nad toimetavad ja oma perele leiva lauale toovad. Soovijad saavad kaluritega koos merele minna, et ise oma kalaõnn proovile panna. Õhtune pime meri on taamal täis suuremaid ja väiksemaid rohelisi täpikesi.  Uurin, et kes need merejaaniussid on ja ilmneb, et need on kalalaevade ninadesse asetatud valgustid, mis kalu lähemale meelitavad. Tundub, et süsteem töötab, sest ööpimeduse varjul tulevad kalalaevad kaldale ja kõigil on paadis saaki näha. Kohaliku restorani omanik teeb kaldal kaupa ja astub kotitäiega kaladega maja poole. „Tulge homme värsket kala sööma“, hõikab ta meile. Järgmisel õhtu lähemegi. Ilmneb, et tegemist on väga jutuka ja muheda mehega. Valime kalad välja ja kokk asub vastavalt omaniku näpunäidetele süüa tegema. Seni kuni ootame istub omanik meie lauda ja tunneb huvi, et kust me tuleme ja kauaks jääme. Ilmneb, et ta pidas siin rannal restorani pidanud juba siis kui 2006 aasta taifuun Tai rannad tühjaks pühkis. „Ma ei suutnud ära minna, sest see siin on minu lapsepõlvekodu“, rääkis mees. Ta ei läinud taifuuni eest pakku, vaid haaras kõvasti puu ümbert kinni ja nägi oma silmaga pealt kaost, mis tema äri tabas. „Kõige pealt lendas paat minema, siis mööbel ja lõpuks kogu restoran ise.“, meenutab vana kõrtsiomanik. Tema endaga ei juhtunud midagi väga hirmsat, sest kõik teravad ja suured esemed lendasid koos tormiveega temast õnneks mööda. Aga mitte sugugi kõigi naabritega ei läinud nii hästi. Taifuuni jälgi võib tänaseni looduses märgata. Jalutasime tühjal rannal ja korraga oli võsa sees korralik kemmergupott, mõned meetrid edasi  ja võsas on järgmine pott ja siis veel üks ja veel üks. Olin segaduses – milleks potid rannaäärses võsas? Aga siis mõistsin. Enne taifuuni olid pottide kohal ka rannamajad olnud, mille taifuun minema viis jättes järele vaid maasse kinni valatud kemmergupotid. Aastatega oli potid võssa kasvanud moodustades veidi sürrealistliku mälestusmärgi tormile. 

Kasutatud kempsupotte kasutavad kohalikud ka aiakaunistuseks. Külastame saare idakaldal asuvat Liblika-aeda. Tegemist on pigem väikese koduse aiaga, kus lisaks rikkalikule taimekollektsioonile on ka väike kohaliku fauna kollektsioon. Perepoeg, kes meile aeda tutvustab on väga uhke kempsupottide kollektsiooni üle, kus igaühes kasvab mingi kohalik taim. Sama kasutuse on leidnud ka vanad kraanikausid, mis on seintele kruvituna ideaalseks koduks ripptaimedele. Ise küll selle peale ei tuleks, aga siin neid kümnete kaupa nähes, on isegi päris huvitav. Kõige põnevam taim on kärbseõgija, kes oma kannukujulise õisikuga meelitab putukad sisse, et siis kannule kaas peale lüüa ja vaikselt maiustama asuda. Loomadest on aias tsiibetkassid, ahvid, üks rääkiv papagoi, kes ütle meid nähe „One boy, one girl“, pistrikud, lehmad, kilpkonnad, kalad ja muidugi liblikad, kes elavad eraldi kaetud liblikaaias. Samas on olemas ka orhideeaed, kuid kahjuks on see hetkel suletud, sest õiteaeg on läbi saanud.  

Esimesel päeval bungalo kõrval ujuma minnes olen pettunud, sest merepõhi on väga kivine, kuid mõõna ajal tõden tühjale rannale pilku heites, et olin üritanud ujuda ranna kõige kivisemas kohas ja paarikümne meetri kaugusel on meri täiesti kivivaba. Kujutan ette kuidas kohalikud pihku itsitasid nähes mind teravatel kividel turnimas. Ega samas ei ole kohalikud pahatahtlikud. Pigem vastupidi. Nad on väga avatud meelega ja katsuvad kõiges appi tulla. Samas on saarel ka väga turvaline. Hinnad vastavad hinnakirjale ja keegi ei ürita tõmmata puhkajatel nahka üle kõrvade.

Parim moodus saarel liikumiseks on rentida roller. Rolleri rent maksab 10 eur päevas. Väga hull ju pole. Kuigi rolleri rentimine pole minu jaoks sugugi lihtne ülesanne. Triinul on elus mitmeid hirme ja kui tema kardab, siis ta kardab ikka nii, et oleks kardetud. Esiteks kardab ta lehmi. See on tema suurim hirm. Siis kardab ta rollerisõitu ja kolmandaks suuri laineid. Kõigi nende hirmudega on muidugi Aasias üpris keerukas rännata. Alustasin mõjutustööga juba Eestis. „Me ei saa seal muidu ringi liikuda. Roller on ainus võimalus“. „Sina rendi, aga mina sinna peale ei tule. Mina võin rannas ka istuda.“ „Ega ma siis üksi ei lähe sõitma. See ei ole ohtlik. Lapsed ka sõidavad.“ „Aga kui lehm vastu tuleb?“ „Siis peatume.“ „Mitte mingil juhul.“. Ühesõnaga sarnaseid läbirääkimisi pidasime päris pikalt. Lõpuks on Triinu nõus rolleri selga istuma. Pean etteruttavalt ütlema, et lõpuks ta juba päris nautis sõitu. Kui olete rolleri rentinud, siis vaadake, et paagis oleks ka kütust. Asusime kohe teele saare lõunapoolses otsas asuvasse loodusparki. Ühel pikemal tõusul jätab mootor mõned löögid vahele. Siis veel korra ja siis veel kord. Mõtlen, et olen liiga raske väikese masina jaoks ja ei pööra tõrkele tähelepanu. Mäest alla sõites töötab mootor taas kenasti. „Peatume, peatume. Teeme pilti“, hõikab Triinu. Peatumegi, sest teeääres on kummipuude kasvandus. Olen neid ka enne näinud, kuid nii korralikku mitte. Kausikesed on kõik kenasti kummi täis tilkunud. Näha on, et koort on värskelt lõigatud ja mahla tilgub hoolega järjest juurde. Teeme siis pilti. Läheme rolleri juurde tagasi, kuid masin enam ei käivitu. Keeran korgi maha ja nii ongi. Kütus on otsas. Lükkan masina teele ja hakkan vaikselt roller käe kõrval edasi liikuma. Kuskil peab ju bensukas olema. Mäest alla veeredes istun masina selga ja Triinu jääb mäe otsa minust maha. Korraga peatub minu kõrval saksa noormees ja küsib, kas ta saab abiks olla. Ta oli näinud teel üksikut kiivriga tütarlast ja tundnud huvi, kas on muresid. Triinu osutas siis minu peale ja noormees tõttaski appi. Tõi kilomeetri kauguselt pudeli kütust ja ei tahtnud rahagi. Kütust müüakse siin liitristes pudelites. Vala siis paaki palju vaja on. Sakslane noogutab rõõmsalt „Ma tean, mida see tähendab. Ma olen siin ise ka teele jäänud.“

Jõudsime saare lõunatipus asuvasse Mo Ko loodusparki. Olen päris rõõmus, et lõpuks kohale jõudsime, sest tee sinna kulges üles –alla ja kurvitades vasakule –paremale ja huilged minu taga ei tahtnud lõppeda. Õnneks läks lõpuks Triinul juba ära.  Sissepääs loodusparki oli tasuline ja seepärast pargi kaunis rand üpris rahvavaene. Pargis pärliks on väikesel saarenukil asuv tuletorn. Torn ise ei ole kõrge, kuid tema asukoht on kõrge. Tornist mereni viivad püstloodis kaljuseinad. Natuke meenutab see Ameerika Vabadusesammast, kus tuli väljaulatuvalt üle inimeste ja mere paistab. Pargi keskusest algab 1,7 km matkarada. Pargivaht ütleb , et selle läbimiseks kulub koos peatustega u 2 tundi. 1,7 km ja 2 tundi? Naerame selle väite peale ja asume teele. Esimestel meetritel tuleb meile vastu üks saksa ärevil paar, kes hoiatab meid, et üleval metsas ründasid neid ahvid. Võtan kaika pihku ja läheme siiski rajale. Ahve ei tohi lüüa, sest siis nad lähevad veel rohkem närvi. Meile räägitakse, et ründavad ahvid taanduvad, kui pehme kaika vastu maad sajaks tükiks lööd. See pidi nende jaoks olema nagu kosmoseteadus ja tekitama lööja suhtes austust. Rada kulgeb ülesmäge ja siis kurvi taga ikka veel mööda treppe ülesmäge. Oleme pool tundi kõndinud ja rand ikka paistab veel meie all.  Selg on läbimärg. Raja ääres on sildikesed, mis tutvustavad kohalikku taimestikku ja loomastikku. Ahvid teevad häält, kuid meie neid looduspargis ei kohta. Hiljem küll rolleriga sõites arvavad mõned ahvid, et võiksid meid sõidu ajal rünnata, kuid roller on siiski kiirem. Mingil hetkel hakkab rada liaanide vahel keereldes laskuma. Laskumine on aga veelgi raskem, sest libedad astmed panevad kõiki lihaseid pidevalt pingutama. Ühesõnaga läbime raja tunni ja kolmveerandiga, siiski kiiremini, kui ette nähtud, kuid metsikust tempost väsinuna. Sellel hetkel tundub soe merevesi parim sõber. Järgmise tunni loksume lainetes, kuni nahk hakkab krimpsu kiskuma ja nälg näpistama.

Võtame teeäärses kohvikus einet. Söögid on siin kõikjal head ja kui võtad kohalikku toitu on raske petta saada. Koduteel teeme peatuse matkateel, mis viib väikese koseni. Kosk on mannetu, kuid tee sinna läbi tõelise džungli huvitav. Rada läheb mööda ka ühest kaljukoopast, mis kindlasti pakub põnevust sellele, kes varem selliseid koopaid näinud pole, kuid minu jaoks pole siin midagi uut. Kose juures on ennast laagrisse sättinud rootsi perekond või perekonnad. Olen ka varem tähele pannud, et rootslased reisivad alati suurte seltskondadega. Ka siin tundub olevat kolm peret. See tähendab, et terve kari karjuvaid lapsi ja romantilisest kosesuplusest saab tavaline spa, kus laste visatud pallid sul vastu pead lendavad. Rootsi kommuun tundub saarel olevat suur, sest leiame mitmeid rootsi ärisid ja ka rootsi kooli. Vahepõikena olgu öeldud, et tee ääres oli veel üks kool, mis kandis kõlavat nime – Global Village School (Globaalne külakool). Kui juba külakool, siis olgu vähemalt globaalne. Seega see, mida vaatama läksime polnud suuremat sorti väärtus, aga retk ise oli väga mõnus.   

Järgmisel hommikul võtame ette tee saare ajaloolisesse vanalinna Old Towni. Väga originaalsed nime välja mõtlemisega ei ole nad just olnud. Korraga märkan teeäärses kraavis liikumisi. Kas võib olla, et nägin Komoda varaani. Keeran ringi ja seal ta ongi. Ma ei jõua pilti teha, sest ta lippab enne vette ja sealt ta enam nina välja ei pista. Ootame, aga ikka ei midagi. Bungalosse jõudes asun asja uurima. Tegemist on saarel küllalt levinud Aasia vesivaraaniga, kes väidetavalt inimesi ei  ründa, kuid tuleb inimeste elamiste juurde, et varastada kanu ja muid kodulinde. Selle kahemeetrise eluka nägemine siiski turvatunnet ei tekita. Olgu öeldud, et hiljem kohtame metsa vahel veel ka teist korda seda hiidsisalikku. Loomi kohtume looduss liikudes veelgi. Kuid mitte ainult looduses. Toas minu tühjas kokteiliklaasis istub tsiko. Vaeseke on vist klaasi roninud ega saanud enam mööda libedat külge üles. Või oli alkoholiaurudest uimastatud. Lasen loomakese vabadusse. Meie bungalo all elavad erakvähid, kes  oma elamiseks kasutavad teokarpe kandes neid nagu teodki kogu aeg kaasas. Õhtuti on neid rannaliival nii palju, et jalutades peab olema väga ettevaatlik.

Jõuame siiski Old Towni. Lantal olles tasuks Old Townis igal juhul läbi käia. See pisike linnake on rohkem kui 500 aastat vana. Tänavaäärsetest restoranidest viivad pikad sillad otse merele. Sildadel asuvad lauad ja seal on võimalik süüa kõige romantilisem õhtusöök. Linnake on 400 m pikk ja 100 m lai. Või umbes nii, igal juhul väga väike, kuid oma teistlaadse euroopaliku arhitektuuriga linnake kodune ja armas. Kaart ütleb et linnas peaks olema ka muuseum. Leiame muuseumi küll üles, kuid tundub, et selle uksed pandi juba aastaid tagasi kinni. Väikesest sadamast algavad väljasõidud piirkonna teistele väikesaartele. Võimalik on minna sukeldumistripile, snorgeldamistripile, nelja-saare tripile, romantilisele tripile jne. Lühidalt – tule ainult merele ja küll sulle pakutakse seda, mida just sinu süda ihkab.    

Linnast mõne kilomeetri kaugusel asuvad mangrooviametsad. Tegemist on vees kasvava metsaga, kuhu korraldatakse paadisõite. Võimalik on minna pikkpaadiga ja ka iseseisvalt kanuuga. Mõtlen, et kes küll viitsib kanuuga selles kuumuses putukate poolt närituna seal „lõbusõitu“ teha. Ilmneb aga, et see on väga populaarne ja selle saare poole üks kõige olulisemaid turismiatraktsioone. Eelistame rannas lugeda ja lainetes möllata jättes kanuutamise vahele. Tuletame taas endale meelde, et meil on puhkus ja me ei pea kogu aeg midagi tegema. Koduteel märkame tee ääres kohalikku turgu. Varem pole siin kaubandust olnud. Uurime asja ja selgub, et siinne kohalik turg liigub ringi ja on kindlatel nädalapäevadel kindlatel platsidel. Kohalik turg pakub kõige põnevamaid kohalikke maitseid. Ostame igalt poolt midagi ja proovime. Fantastiline kookosejäätis, võrratu vahvel, mõnusad kanavardad jne. Samas ei ole siin midagi sellist, mida poleks varem näinud või proovinud, aga maitsed on head.

Soovides kohalikku maitsemaailma rohkem sisse elada läheme tai köögi kursustele. Selliseid ühepäevaseid kursuseid pakuvad spetsiaalsed köögid ja neid võib leida igal sammul. Kursuse hind on u 40 eur. Oleme sellel päeval ainsad kursuslased. Meiega tegelevad peakokk ja tema kaks abilist. Tundub, et meestest kokapaar on paar ka väljaspool kööki. Igal juhul käib üks kudrutamine ja minagi saan tähelepanu osaliseks. Enne kindla roa valmistamist tutvustatakse kõiki taimi ja aineid, mis sinna sisse käivad. See on päris huvitav mõtterännak millega meil on siiski vähe peale hakata, sest meie loodusest ei leia enamust tai köögis kasutatavatest ürtidest. Vajalikud ürdid ja muud ained antakse meile ette ja siis peame me need ise hakkima ja mis tai köögis kõige raskem – tampima. Ürdid pannakse kõik kokku uhmrisse ja siis tuleb neid seni tampida, kuni neist saab ühtlane pasta. Seda pastat siis kasutatakse toidu maitsestamisel ja valmistamisel. Kõige pealt valmib suupiste.   Tegemist on lehttaignas pelmeeniga. Toit valmis, istume lauda, et seda proovida. Ühtlasi saame ülevaate ka tai lauakommetest.  Ühises pajas pole viisakas oma lusikaga sonkida. Kuhjad kõik söödava erinevates kuhilates taldrikule ja siis hakkad sealt lusikaga parajad suutäisi eraldama. Peale eelrooga valmib meil veel ka supp ja kaks põhirooga. Lõpuks antakse meile ka kirjalik sertifikaat, et oleme kursuse läinud ja võime hakata tai toitu pakkuma. Jälle üks asi, mis CVsse kirja panna.

ÖÖ otsa sajab. See on kõige tõsisem vihm, mida siin kogeme. Mägedest laskuv vesi on moodustanud jõed, mis on kaldaliivasse uuristanud sügavad jõed. Jõed on isegi kuni meetrisügavused ja mõned meetrid laiad. Merevesi on liivast sogane. Peagi kannab meri liiva kaldale tagasi ja lihvib tekkinud jõed siledaks. Imeline loodus.  Eelmisel päeval tegime väljasõidu naabersaarele Koh Lanta Noi.

Tegemist on rohkem põllumajanduspiirkonnaga ja turismindus pole siin nii arenenud. Leiame pika liivase inimtühja ranna. Kuna õhtu hakkab kätte jõudma, siis sõidame tagasi. Otsustame veeta uue päeva selles imelises rannas. Triinu teeb võileivad kaasa, mina panen õlled kotti ja sõidame taas Lanta Noile. Pikal rannal on vaid mõni inimene. Ujume ja viskame liivale. Olen üllatunud ja samas õnnelik, et nii imeline rand täiesti inimtühi on. Korraga jõuab minuni teadmine, miks see rand inimtühi on. Meid on avastanud pisikeste lendavate mutukate hordid, kes igapäevaselt elutsevad rannatagusel märgalal. Putukas on imepisike, kuid hammustab kuradi valusti. Torman nende eest vette, kuid see ei aita, sest nad tulevad järgi ja maanduvad näole kohe kui see veest välja pista. Pakime kiirelt oma laagri kokku ja jätame kiirelt rannaromantikaga hüvasti.

Lõpetuseks pean ütlema, et Koh Lant Yai on imeline saar, kui tahta lihtsalt puhata. Kui mulle pakutaks võimalust sinna tagasi minna, siis läheks iga kell.

Tähelepanekuid Shangaist

Tähelepanekuid Shangaist

Teel Taimaale veetsime paar päeva Hiina suurlinnas Shanghais. Olime Triinuga ammu seda linna külastada soovinud, sest see on meie tütre Johanna, kes kunagi siin õpinguaasta veetis,  lemmiklinn. Seepärast oli asjatundja, kes koostas meile detailse päevakava, käepärast võtta.

Oma 24 miljoni elanikuga on Shanghai Hiina niigi hiiglaslike linnade seas suurim. Kunagi oli Shanghai pisike kaluriküla, kuid on viimase paarikümne aastaga kasvanud Hiina majanduse ja rahanduse keskuseks. Kuskil väideti, et Shanghai saab endale ikka tund juurde ühe dollarimiljonäri.

Metroosõit lennujaamast kesklinna võtab poolteist tundi. Transport on selles suurlinnas hästi korraldatud ja kuidas saakski teisiti olla.  Peatused on lisaks hiina keelele kenasti rongides ja stendidel kirjas ka inglise keeles. Aga ennatlik on eeldada, et inglise keeles saab kõikjal poodides ja kohvikutes hakkama. Aga inimesed on heatahtlikud ja noogutavad sulle lahkesti silmade särades kogu aeg. Mis siin ikka salata – inimesed tunduvad mulle põhjaeurooplasele veidrad. Mehed on riietatud enamuses normaalselt, kuid naiste riietumise stiil jätab mulje nagu oleks sattunud karnevalile. Metroos koos tuhande inimesega sõites on aega kohalikke jälgida. Eranditult kõigi pilgud on suunatud telefoni ekraanile. Ühe- kahe inimese puhul poleks see ju veider, aga kui tuhat inimest seisavad lõug rinnal ja vahivad oma nina ees helendavat ekraani, siis tundub, nagu oleks sattunud mingisse psühhiaatrilisse katsesse.  Meieni pole veel jõudnud häälsõnumite edastamine, kuid Hiinas on see ülipopulaarne ja mobiilis pea-aegu ainus suhtlemise viis. Inimene lobiseb ekraani oma silme ees hoides jutu telefoni ja saadab sõbrale. Sõber paneb telefoni kuuldeaugu omale kõrva äärde , kuulab sõnumit, itsitab või nutab omaette ja vastab samaga. Ma võin julgelt väita, et nende paari päeva jooksul nägin vaid ühte inimest, kes  telefon kõrva ääres vanamoelisel kombel vestles. Ärge saage valesti aru – selline suhtlus pole halb, vaid minu jaoks ootamata, eriti sellisel massilisel kombel. Pange ennast nüüd tuhande hiinlase keskele metroosse ja kujutage seda ette, kui kõik oma sõnumeid telefoni kuulavad ja räägivad. See oli ehmatav.

 Tallinn on roheline linn, aga Shanghai on rohelisem veel. Mis on linna suurust arvestades isegi ootamatu. Kõnniteid ja autoteid eraldavatel piiretel ripuvad kõikjal õitemeres lillealused. Puudealused rohelapid on kaetud pokudega, mis on lihtne aga väga efektne lahendus linnapildis. Pargid on põnevad ja kenasti läbimõeldud. Teerajad kulgevad läbi erinevate tsoonide. Ühes saab mediteerida, teises võimelda, kolmandas nautida voolava vee rahu. Sellised oaasid suurlinna südames on hämmastavad. Muidugi on pargid rahvast täis , kes tegelevad aja arendava sisustamisega. Raske oleks ette kujutada, et istuks maha Tallinna Tammsaare pargis ja hakkaks võimleme. Siin kutsutaks mulle politsei, seal on see normaalne. Magada pargis siiski ei tohi. Olen reisist veidi väsinud ja heidan ühele pargipingile pikali. Hea on tõsta paistes jalad maapinnast kõrgemale. Kuid kohe on kohal vabatahtlik pargivaht, kes räägib meiega selges hiina keeles. „Teeb vist mõminaräppi“, arvab Triinu. Sellisena see tundub tõesti. Suu vaevu liigub tuues esile häälikutevoo, millest mitte midagi aru ei saa. Mõistame, et lesida siiski ei tohi. Kui räägime sellest hiljem tütrele, siis ta muutub ärevaks „Seal on ju kõik kohad kaameraid täis. Kui midagi teete on kõik kohe teada ja piiril võib jama tulla.“ Tõesti-tõesti. Riiki sisenedes andsime oma sõrmejäljed ja meist tehti passipilt. Süsteem, kus turvakaameras nähtud päti nägu viiakse kokku reaalse inimesega, Hiinas reaalselt  toimib. Kõnnime siis edasi. Võiks ju arvata, et suurlinnale omaselt on tänavail rahvahordide keskel raske liikuda, kuid see pole sugugi nii. Pigem on tänavad üpris hõredalt rahvastatud. Olen segaduses.

Alustame vastavalt tütre antud detailsetele juhistele ringkäiku hiigellinnas. Meie esimene peatus on Jing an Templi juures. Nagu igas Hiina linnas, siis on ka siin väga palju erinevaid templeid. Hiina peamisteks uskudeks on budism ja hinduism. Moslemeid on 4% ja kristlasi veel vähem. Jing uni Tempel on u hektari suurune kompleks, mis koosneb mitmetest  templitest, munkade eluruumidest ja avatud ruumist. Keskusesse sisenemine maksab 7 eur. Kui oled ikka patune või tahad juhiseid eluks, siis pead maksma. Õiglane. Usk on hiinlasele tähtis. Usk peaks olema oluline elu osa igaühele. Surnud põletatakse ja seepärast ei ole Hiina suurlinnades surnuaedu. Selle asemel on templites mälestuste seinad, mille juures viiakse läbi kõik lahkumisega seotud rituaalid. Buddha erinevaid kujusid on templi territooriumil väga palju ja igaühe juures on ka palves inimesed. Lahkelt annetatakse pühakujude ees seisvatesse annetuskastidesse ja meie kulgemist saadab templis pidev kõlin. Mind häiriks sagiva rahva keskel palves olemine, kuid palvetajad ei lase sellest ennast segada.

Siinsamas, vaid jalutamise kaugusel, asub Shanghai Muuseum. Muuseum on külastajatele tasuta, kuid sisse pääsemiseks tuleb läbida põhjalik turvakontroll. Ei tea, mis on neil välgumihklite vastu, sest need korjatakse igal pool taskutest. Lahkudes saab õnneks suurest korvis uue asemel võtta. Shanghai Muuseum väärib külastamist. Tegemist on hiiglasliku hoonega, mille neljal korrusel saab ülevaate hiina kunstist, tarbekunstist ja ajaloost. Igal korrusel on neli saali, kus iga ühes tutvustatakse üht valdkonda või siis ajaloo perioodi. Kõik me teame, et Aasia ja Hiina ajalugu ja kultuur erinevad Euroopa omast, kuid astudes korraga selle salapärase maailma sisse, siis alles tajun täiesti füüsiliselt seda tohutut erinevust. Kujutaval kunstil seal ja siin on täiesti erinevad  esteetilised eesmärgid. Hiina kunsti ülimaks eesmärgiks, mille poole harjutades läbi elu liigutakse, on kujutada kolme pintsli tõmbega tulles kõikuvat bambust. See joonistus peaks olema nii elus, et vaataja tajub tuult, mis bambust kõigutab, rääkimata  sellest, et vaataja näeb, kuidas bambus kõigub. Muuseum tasub külastamist, sest annab tõesti küllaltki kompaktselt esmase tutvustuse Hiina kunstist ja ajaloost. Muuseumi ümbritseb muidugi taas fantastiliste lillekompositsioonidega park.

Nüüd näeb meie päevakava ette Yu Yuan Gardeni külastust. Arusaadav – garden, aed. Otsime samanimelist metroopeatusest väljudes suurt aeda, aga ei näe ei kaske ega mändi. Aeda pole. Kulgeme siis koos rahvaga mööda laiemat tänavat ja korraga olemegi Yu Yuanis. Just nii on õige öelda, sest yuan on hiina keeles aed ehk siis Yu aed ehk Yu Yuan. Yu Yuan on rajatud 16. sajandi keskel ja kujutab endast ajaloolist linnaosa, mille südames on ka otsitud aed, aga hoopis teistsugune, kui seni Shanghais näinud olema. Majad on enamuses kolme-nelja korruselised. Majade katuste harjad keerduvad üles, nagu ainult filmides näinud olen. Vanad majad ja tänavad säravad tuledes. Hoonete esimestel korrustel asuvad kauplused, mis on suunatud otseselt turistidele. „Müüjad justkui laulaks oma kaupa pakkudes. „Võtke saiiiaaa“, tõlgib Triinu naljaga. Raputame pead. Müüja jätkab „Kui saiia ei saa, siis marmelaaaddiii“, tõlgib Triinu. Naeran kõval häälel, müüja vist solvus. Ühe maiustuste poe uksel keerutab kommitünni naeratav vanamees. Peatume ja teeme pilti. Ülikonnas hiinlane astub meie juurde ja ütleb ilusas inglise keeles: „See on kuju“. No ma sain sellest niigi aru. Järgneb tavapärane küsimus, et kust tulete. „Eestist“. Ja jätkub dialoog. „Seal on vist külm“. „Tõesti. Miinuskraadid juba“. „Ma olen siin omanik. Millega sa tegeled?“. „Ma olen meelelahutaja – laulan, näitlen, kirjutan.“. „Sa oled siis kuulus“. „Väga“, vastan muiates. „Või kuulus.“ Järgneb tutvutus kogu personalile „See on kuulus näitleja Eestist“. Minu nali   Naeratan tagasihoidlikult nagu Hollywoodi staarid seltskonnapiltidel teevad. „Tahate näha kogu Yu Yuani ülevalt?“. „Muidugi“. Hiinlane haarab meid kaasa ja viib nurgatagust treppi mööda üles rõdule, kus avanebki imeline vaade kogu Yu Yuanile, taustaks hiiglaslikud pilvelõhkujad. Koos uus ja vana linn. Hetk on võrratu. Samal terrassil asub Shanghai kuulsaim teepood. „See on kuulus näitleja Eestist“, teatab kommipoodnik teepoodnikule. Olen kohmetu. Teepoodnik katab meile degusteerimiselaua. Degusteerimist saadab jutt teesaali ajaloost. „Siin on käinud Putin ja Obama ja väga paljud teised Hiina riigi külalised.“ Nüüd siis ka „kuulus“ näitleja Eestist.  Aga tee on tõesti hea. Läheme liimile ja ostamegi paar purki koju kaasa. Hiljem naerab tütar nii, et prillid kukuvad maha. „See on Shangai kõige kallim teepood. Seal on kõik kümme korda kallim, kui mujal“, aga „kuulus“ näitleja võib ju endale lubada.“ Osavalt tõmmati mind alt. Aga jäägem positiivseks – maiustused ja tee on siiski väga head ja aitavad ka praegu seda juttu kirjutada.

kisub vist kiiva. Õnneks ei tunne mind siin keegi.

Edasi viib meie jalutuskäik The Bundile. The Bund on Huangpu jõeäärne pooleteise kilomeetri pikkune promenaad, kust avaneb järjekordne võrratu vaade teisel pool jõge asuvale Shanghai pilvelõhkujate rajoonile. Huangpu jõgi on suur ja jõe peal käib päris tihe laevaliiklus. Kaubalaevad segamini reisi- ja kruiisilaevadega. Igajuhul tõmbab jõgi mõttelise ja ka füüsilise joone Shanghai erinevate poolte vahele. Võtan poest pudeli kohalikku õlut, istun pingile ja imetlen vaadet. Lasen ennast pikali, hea on olla. Korraga on taas kohal roosas vestis vabatahtlik korrakaitsja ja alustab oma mõminaräppi. „Sama laul“, arvab Triinu. „Äkki on unelaul“, pakun huupi. Korrakaitsja näoilme läheb mõmisedes tõsisemaks. „Vist ei tohi ikka pikali olla“. Istume, räpp raugeb ja korrakaitsja näkku tuleb naeratus. Samast väljuvad jõelaevad kruiisile. Tunnine sõit mööda jõge maksab 17 eurot. „Korra siin oleme, eks käime siis ära“, pakun. Triinu nõustub. Oletasin, et selle hinna eest saame ka parimad kohad laevatekil, kuid ei. Selle hinna eest saad ainult laeva. Kui tahad kohta tekile, pead juurde maksma, kui tahad kohta akna alla, pead juurde maksma. Keeldume solvunult ja istume laeva sisemusse väikese akna taha, kus läbi kulunud klaasi katsume näha mööduvaid vaateid. Väsimus võtab oma ja silm vajub kinni. Õnneks magada lubatakse siin tasuta, kuigi nii kallist und pole ammu näinud.

Imelised vaated nähtud ja paadiga sõidetud läheme taas metroosse, et sõita 200 m kaugusele teisele poole jõge pilvelõhkujate piirkonda. Shanghai pilvelõhkujad on kuulsad oma eriliste kujude poolest ja seda nad tõesti on. Silmaga näha ja käega katsuda, kuid ilma metroota nende ligi ei saa. Tütar Johanna kinkis emale sünnipäevaks piletid maailma kõrguselt teise hoone vaateplatvormile.

Shanghai Observatory Tower avati 2015.a ja on oma 632 meetriga kõrguselt maailma teine hoone. Hoones on 128 korrust ja 118 korrusel asuv vaateplatvorm kuulub Guinnessi rekordite raamatusse, kui maailma kõrgeimal asuv platvorm. Hoones asuvad maailma kõrgeimal asuv bassein, muidugi maailma kõrgeimal asub hotell, lisaks korterid ja kontorid. Hiiglaslikus hoones on ruumi kõigile. Maailma kiireim lift liigub hoone 118-le korrusele vähem kui minutiga. Teekond üles algab muuseumist, mis tutvustab hoone valmimist ja teisi maailma kõrghooneid. Astume lifit. Ekraanidel jooksevad erinevad numbrid – kui kõrgel oleme, mitmendal korrusel oleme, millise kiirusega liigume. Vahel on parem seda isegi mitte teada. Vaateplatvorm on suletud. Selles mõttes, et avatud rõdule kõndima ei pääse. Seepärast ei teki siin ka kõrgusekartust. Vaatad pigem nagu filmi. Ma ei tea, kas vaade on ka kõigi eelpool loetletud rekordite vääriline, kuid imestamist jagub. Jõeäärne promenaad särab ketina all, säravad laevad liiguvad mööda jõge, taustal heikleb valgus kõigil kõrghoonetel. Mõnel hoonel ujuvad kalad, teisel võbelevad dzunglivaated. Imeline igaljuhul.

LIIS HAAB: Ajaloolise tegelaskuju mängimine lisab vastutust

10. oktoobril esietendub Udriku mõisa aida pööningul Arlet Palmiste näidend „Varjud“. Näidend põhineb tõestisündinud lool, mis toimus Männiku külas 1945.a juunis, kui NKVD haarangu käigus lasti maha 14 sünnipäevale kogunenud külanoort. See oli aeg, kui sõda oli just lõppenud. Sõjaväljal olnud mehed hakkasid koju saabuma. Kevad tõi südamesse armastuse ja normaalne elu hakkas taastuma. Nõugugude Liitu on nimetatud rumaluse impeeriumiks ja eks ta seda ka oli, sest kõik haritlased küüditati või vangistati ja riiki hakkas valitsema harimatu pööbel, kelle tegevuses puudusid loogilised ja mõistlikud põhjused. „Varjud“ on näidend armastusest, reetmisest ja ajastu õudusest.

Lavastuse ühes peaosas teeb kaasa vabakutseline näitlejanna Liis Haab, kes on teleekraani kaudu tuttav paljudele eestlastele.

Kus sinu lapse- ja nooruspõlv möödusid?

Sündisin ja kasvasin Ida-Virumaal. Elasin Jõhvi külje all ja käisin 12 aastat Jõhvi Gümnaasiumis. Koolivaheajad veetsin aga maal, Kiviõli lähistel Soonurmes ja Raplamaal Kabalas, vanaemade juures. Seega olin tuttav nii väikelinna- kui ka maaeluga ja sellega kaasnevate kohustustega.

Kas mängud heinaküünis ja jooksmised kastesel murul on sulle tuttavad?Vägagi tuttavad. Mõlema vanaema juures käis suviti kõva heinategu. Soonurme vanaema juures oli suur laut ja küün. Selles küünis sai palju õe ja tädilastega hüpata kuhjalt kuhjale ja mängida. Kord juhtus ka nii, et kukkusin mängu käigus pea ees sügavale heinakuhjade vahele ja lausa minestasin. Lastel oli tol ajal palju väiksem kontroll ja igasuguseid ohtlikke asju juhtus, aga õnneks pääsesime elu ja tervisega. Samuti polnud mingi probleem ujuda kohtades, kust tavaliselt traktorid läbi sõitsid... ikka jäime terveks. Kui üldse ei viitsinud tööd teha, siis kahjuks juhtus ka, et pakkisime seljakotti natuke leiba ja pudeliga piima ja asusime terveks päevaks matkale. Piim läks palaval päeval muidugi hapuks ja vahepeal tuli salaja käia ikkagi vanaema juures söömas ja siis sai töö meid jälle kätte.
Kastesest murust jäi meile väheks. Vanaema lubas meil ikka paduvihmaga õues ringi joosta... Teine vanaema seevastu kartis isegi soojal päeval täiesti ujutavasse jõkke meid lubada, aga läksime muidugi ikka.

Peale sõda saabusid noored mehed koju ja leidsid eest neid oodanud neiud ja ammused armastused. Suvi oli siis just alanud. Ka sinu tegelane leiab oma esimese armastuse. Kas sa ise oma esimest armumist mäletad? Mina tunnen, et see on midagi, mis jääb inimest saatma läbi elu?Väga raske on pigem öelda, mis on see kõige esimene armumine. Kas 2.klassis kahe kõige tublima poisi vahel kaalumine on päris armumine? Ilmselt mitte.

Mina jälgin oma esimese armastuse käekäiku tänu facebookile pidevalt ja mul on väga hea meel, kui tal hästi läheb. Lavastuse „Varjud“ tegevus algab II maailmasõja lõpuga ja sündmused jõuavad kesta enne traagilist lõppu vähem kui kuu. Kas sõda sinu perekonda ka puudutas? Või nõukogude okupatsioon, kas kedagi teie perest küüditati?Ei, mina olen oma „sõjakogemused“ saanud vaid abikaasa vanaema jutustustest, ilukirjandusest ja ajalootundidest. Mulle väga meeldivad raamatud, mis on kirjutatud mingisse konkreetsesse aega ja omandavad seeläbi palju põnevamad mõõtmed ja aitavad aru saada, kuidas tolle aja inimesed mõtlesid ja mis hirmu ja survega nad arvestama pidid.

Ajalugu kipub korduma. Me elame tegelikult õnnelikul ajal. Mida oleks meil täna sellest loost õppida?Suurte protsesside vastu väike inimene paraku ei saa. Aga kui me teame, et ühiskondlik muster on kriisiaegadel väga habras, siis praegusel „heal ajal“ peaksime just ehitama üles mõistvamat ühiskonda, mitte kiitma takka sellele vastandumisele, mis praegu toimub. Las kõikidele jääb õigus mõelda omi mõtteid hukkamõistu saamata, me olemegi erinevad, erineva hariduse, perekondliku tausta, maailmavaate, religiooniga, aga me kõik oleme inimesed ja oluline on jääda empaatiliseks.

Väga ilusti öeldud ja jääb vaid sinuga nõustuda. Sa mängid „Varjudes“ koos harrastusnäitlejatega? Neil on sinult kindlasti palju õppida, aga kas ka sinul neilt?

Meil pole kahjuks olnud aega omavahel kuigipalju suhelda - käime kõik koos sama asja ajamas ja kuna nendel on ka „päris tööd“, on aega vähe ja kasutame proovi aegu maksimaalselt lavastuse välja toomise tarbeks.

Kas oled varem harrastajatega koos töötanud? Mis mulje trupp sulle on jätnud?Ei, selline kogemus on mulle esmakordne. Harrastusnäitlejad on tublid ja julged, et sellise väljakutse vastu võtsid. Teatrikoolis õpime 4 aastat ja ikka põeme ja õpime terve elu edasi. Nemad peavad vaid oma elukogemuse, lavastaja ja meie nõuannete abil hakkama saama. Sa kirjutasid näidendi üsna keerulisel ja rusuval teemal, nii et lihtne neil muidugi ei ole. Eks see on kõigile keeruline aeg, kuhu end sisse mõelda.

Etendusi mängitakse Kadrina vallas, Udrikul? Eestimaa on täis imelisi kohti ja kauneid mõisasid? Palju sul on aega rännata ja endasse koguda reisimuljeid. Tutvud sa enne ka piirkonna ajalooga?

Liiga palju vast veel reisida ei ole jõudnud, kuid korra-paar aasta jooksul ikka üritame reisi ette võtta, abikaasa poolt on siis nii mulle kui lastele tasuta ajaloo tund ja kuulame muidugi huviga, sest see annab reisile tohutult juurde.

Mind ennast väga erutavad lood elust. Näitlejad jutustavad ju laval lugu. Kas teadmine, et see lugu põhineb ajalool, annab sulle lisaimpulsse?

Lisaimpulsse… ei tea, aga vastutust lisab kindlasti. Vastustust selle päris Valve (Valve on Liisi tegelase nimi lavastuses) ees, et põhjendada publikule ta keerulisi valikuid, anda edasi seda „normaalsust“, sest see oli nende inimeste reaalne igapäevane elu, millega harjud, nagu halva ilmaga.

Lavastus on traagiline ja proovid võivad muserdada, aga mis sind täna rõõmustab?

Väiksed asjad. See kui lapsed on rõõmsad, abikaasa tuleb varem töölt koju, ilm on ilus, on head tööd ja valitseb tasakaal.

Aga teisipidi. Mis sind ärritab?

Proovin vähem ärrituda üleüldse.

Tundub, et sa oled õnnelik inimene, kes pole elus väga suuri saatuselööke pidanud tundma. Jäägugi nii. Näeme laval !

Udriku mõisast

UDRIKU MÕIS

Udriku mõis tekkis, sest 1626.a Zemgales langenud Polli mõisniku Bernhard von Rehbinderi hakkajad pojad jagasid päranduseks saadu mõisa pooleks. 1639.a siirdus vanem vend Heinrich von Rehbinder Udriku külla ja asutas seal karjamõisa saades enda kasutusse Polli mõisa lääneosa.

Udriku esimene mõisnik Heinrich oli silmapaistev maahärra. Ta ülendati 1622.a Rootsi ratsaväe kindralmajoriks, 1688 omistati talle krahvi tiitel, 1673.a määrati ta Soome kaitseväe ülemaks ja kuberneriks ning 1680.a omistati talle Rootsi vabahärra tiitel. Arusaadavalt ei jagunud selle kõige kõrvalt tal mõisa arendamiseks piisavalt vaba aega.

1680.a peale Heinrich von Rehbinderi surma läks mõis tema poja Otto von Rehbinderi omandusse. Alates 1670.a oli Otto tsiviilteenistuses tegutsedes maamarssalina ja maanõunikuna. Põhjasõja puhkedes sai temast Järvamaa maamiilitsa rügemendi ülem ja koos Palmse mõisahärraga Rakvere moonaladude varustaja. See asutus oli Karl XII vägede jaoks erilise tähtsusega. Pärast rootslaste taandumist Tallinnasse, sai Ottost Tallinna viimane rootslasest komandant. Otto suri 1710.a katku. Isa surma järel võttis mõisa majandamise enda kanda õks tema kolmest pojast – Gustaf Magnus von Rehbinder (sünd 1673). Tema surma järel läks mõis pärijate vahel jagamisele ja oma õdedelt –vendadelt ostis nende osad välja Gustaf Magnuse poeg Otto Magnus von Rehbinder (sünd 1728).  Temast sai alguse juba vene krahvide liin ja algas mõisa majanduslik tõus. Otto Magnuse poeg Gustaf Didrik (sünd. 1756) õppis Saksamaal põllundust. Temast sai 1818 Virumaa aadlimarssal. 1789 ostis ta Udrikule lisaks Neeruti, Võduvere ja Jõetaguse mõisad. 1796.a alustas ta tänaseni säilinud Udriku mõisa uue peahoone ehitusega. Kiirelt arenes 1792.a alguse saanud meriinolammaste kasvatus. 1814.a oli mõisal juba üle 4000 lamba. Algselt turustati villa Inglismaale, kuid 1808.a  hakati ka kohapeal kalevit valmistama. Kangatööstuse juures tegutsesid ka väiksemad töökojad sukkade, pitsriide, äädika, rummi ja rasvaküünalde valmistamiseks. Kanga tootmine lõppes 1823.a eelkõige kvalifitseeritud tööjõu puudumise pärast. Mõisal lasuvat suurt võlakoorma tasumiseks arendati mõisa piiritusetööstust. Samuti osteti uusi masinaid, muuhulgas ka Eesti esimesed rehepeksumasinad.

Peale isa Gustaf  Didriku surma 1826.a võttis mõisavalitsemise üle tema poeg Carl Gustaf krahv von Rehbinder (sünd 1793) , kelle surma järel heitsid viimase pojad liisku, kes saab endale Udriku mõisa. Õnne naeratas Reinhold Fabian von Rehbinderile (sünd 1831), kes ehitas mõisale uue viinavabriku ja asutas Pärile Rista tellisevabriku. 1905.a peale Reinhold Fabiani surma läks mõisa elama tema poeg Henrik Carl Edvard (sünd 1860), kes elas seal kuni mõisa riigistamiseni 1920.a. Mõisa juurde kuulusid Kõrbse, Leikude, Männiku, Mäo, Nagala, Orapere, Pakitu, Pala, Polli, Päri, Salda, Sorgi, Tokolopi, Tuha, Udriku ja Väljataguse külad. Seega kuulus Udriku mõis kolm sajandit vaid ühe perekonna valdusse, mis on Eesti mõisaajaloos üpris haruldane.

1920 anti Udriku mõisa maad valitsuse otsusega Töö ja Hoolekande Ministeeriumile Nõrgamõistuslike Laste Kodu tarbeks. 1923 anti endiste mõisamaade keskosa Lastekodule ja Viinavabrikule ja ääremaad jagati uusmaasaajate vahel. 1923 kuni 1926 tegutses Nõrgamõistuslike Laste Kodus töökool, kus õpetati punumist, aiatööd ja jalatsite parandamist. Kuna õpilastel oli nende oskuste omandamisega raskusi, siis kool suleti.

1929 kuni 1938 kuulus Udriku mõis Sõjaministeeriumile ja sinna rajati hooldekodu süjas vigastada saanud Vabadusristi kavaleridele. Teise Maailmasõja ajal elasid mõisas sõjapõgenikud. Pärast sõda avati mõisa peahoones Udriku Invaliididekodu.

1953.a remondi käigus lõhuti välja mõisaaegsed pliidid ja asendati need plekkahjudega. 1960. Remondi käigus muudeti tugevalt tubade asetust, sest hooldekodu vajas koridorsüsteemi, mille tagajärjel tubade vahelised uksed pandi kinni ja ehitati välja läbi maja kulgev koridor. Remondi käigus lõhuti välja seni säilinud ajaloolised ahjud.

1970.a muudeti asutus ümber  psüühiliste häiretega inimeste hooldekoduks.

Hooldekodu suleti 2013.a ja endise mõisa peahoone pandi oksjonile. Tänasel päeval on mõis erakätes ja uued omanikud ei ela alaliselt Eestis, kuid neil on mõisaga mitmeid plaane ja alanud tööd mõisa ruumide algse paigutuse taastamiseks.

Männiku küla

Männiku küla asub Udriku mõisast linnulennul vähem kui kilomeetri kaugusel. Udriku mõisa pargi põlispuude ladvad on endise Johanirahva talukohast üle välja silmaga näha. Männiku küla koosnes peamiselt väiksematest saunadest, mis ahelana asusid kahel pool Udriku mõisa lõunarada. Esmakordselt on küla mainitud 1726.a kui Udriku mõisale kuuluvat küla, mil seal elas vaid üks pere. 1732.a elas külas kaks peret. Maade võõrandamisel 1920.a loetleti külas kokku 12 talu ehk peret.

Teatrist Udrikul

1896.a asus Udriku kooli õpetaja ametisse Jakob Blumfeldt, kes oli suur muusikaentusiast. Ta asutas laulukoori, kus laulsid peamiselt täiskasvanud lauluhuvilised. Samas oli Jakob Blumfeldt ka teatriharrastaja ja asutas koori kõrvale „komejantide“ trupi. Näiteseltskond leidis teatri tegemiseks sobivad ruumid Päri karjamõisast, kuid väikevaldade liitumisega 1895.a viidi sinna üle Undla vallavalitsus ja ruumid jäid pidude jaoks kitsaks. Seepärast otsustati pidusid koos teatrietenduste ja muusikaga hakata korraldama karjamõisa kõrval asunud küünis. Esimene pidu toimus 1896.a ja oli väga menukas.

MALTA – KIHILINE AJALUGU

Juba ammu sai pojale lubatud, et suvevaheajal käime Maltal. Vaheaeg hakkas läbi saama, aga Maltat ei kusagil. Iga päev sain kriitiliste pilkude osaliseks. Pidin ennast kokku võtma ja leidma aja lubaduse täitmiseks ja kas saab olla ühel isal suuremat rõõmu, kui veeta nädal koos pojaga.

Lendasime Maltale. August on Maltal kõige kuumem ja kuivem kuu. Lennukist väljudes lõi üle Vahemere hõljuv kõrbekuumus heleda laksuga vastu nägu. Sooja oli iga päev vähemalt 35 kraadi. Ühe eestlase jaoks on see isegi veidi liiast. Malta asub u 80 km kaugusel Sitsiilast ja u 280 km Aafrika rannikust. Malta riik asub kokku seitsmel saarel, milledest asustatud on Malta, Gozo ja Comino. Teised on sellised merelindude saared. Malta saare pindala on veidi suurem Muhu saarest ehk 240 km2. Kui ka teised saared, saame riigi territooriumiks kokku 316 km2. Seda on siis u sama palju kui Muhu ja Vormsi saar kokku. Oletan, et teil on nüüd siis riigi suurusest ettekujutus olemas. Nüüd kujutage ette, et nendele saarekestele on ennast elama sättinud 420 000 inimest ehk u Tallinna jagu inimesi. See teeb Maltast kõige tihedamini asustatud riigi Euroopa Liidus. Lisaks on sellele saarekesele mahutatud 68 kohalikku omavalitsust ja meie kurdame, et meil on neid ikka veel palju (Eestis on 79). Lisaks on saarel 70 kogudust ja 365 kirikut ehk aastaringselt võid iga päev sisse astuda uue kiriku uksest. Keskeltläbi tähendab see ühte kirikut 1000 inimese kohta. Maltat peetakse üleüldse üheks kõige katoliiklikumaks ja usurangemaks riigiks Euroopas. Näiteks on lubatud abielulahutused alles alates 2011.aastast. Sellel pisikesel maalapil leidub nii rikkalikult ajalugu, et kohati tundub, et see asub kividel kihiti. Hiljem selgub, et tegelikkuses nii see ongi.

Kui Muhus sõidad ühest punktist teise maksimaalselt pool tundi, siis Maltal nii hästi ei lähe. Malta on nagu kortsus voodilina, kus tee viib ühest kortsust üles ja teisest alla, kurrutades vahepeal kortsude vahel. Lisaks on tegemist äärmiselt vana asustatud saarega, kus esimesed märgid inimtegevusest ulatuvad rohkem kui 7000 aasta taha. Aga sellest hiljem. Laiasid kiirteid on saarel minimaalselt. Suurem osa teid on nii kitsad, et pidevalt tuleb teha boksipeatusi, et vastutulev sõiduk läbi lasta. Kogesime seda ise, sest rentisin saarega tutvumiseks auto. Maltal on inglise võimuperioodi mälestusena vasakpoolne liiklus, kuid mind see ei seganud, sest olen ka varem vasakpoolse liiklusega tänavail sõitnud. Olen autot rentinud u 30 riigis, kuid nii kallist teenust polnud varem kohanud. Muidugi võib saarel sõita ka ühistranspordiga, mis on seal päris kenasti korraldatud ja ei maksa suurt midagi, aga ühistranspordiga on seal jälle teised mured. Näiteks sõidab mõni liin ainult hommikupoole, mõni liin peab päeval siestat, mõni liin liigub nädalavahetustel, mõni jälle ainult tööpäevadel. See tegi asja segaseks. Samas on „väga hästi“ lahendatud linna saabuvate autode probleem. Tallinna linnaisadelt tuleks neilt õppust võtta. Nimelt ei ole autot mitte kuskile parkida. Lihtsalt jäädki oma autoga linnatänavail tiirutama. Kohalikud pargivad varavalgel, kui on veel mõni vaba koht ja turistid lahkuvad autodega linnamüüride taha. Valletas nägime ka üht tasulist parklat, aga muidu paki või auto kotti.

85% Malta riigi kogumajandusproduktist on pärit teenindussektorist ja mida muud nad ikka teevad , kui peamiselt teenindavad turiste. Turismimajandus on saarel hästi välja arenenud ja inimesed äärmiselt sõbralikud ja vastutulelikud. Vaatamata suurele turistide hulgale ei ole saarel pikki valgeid liivarandu, mida palistaksid rannatoolide read. Sattusime mõnele üksikule liivarannale. Suurim neist oli u 200 m2 suur, aga rahvast mahtus sinna vähemalt neli igale meetrile. Kohati jäi mulje, et nad on mitmes kihis. Kivirandu on küll. Otsisime Valletas kohta, kus ujuda. Joosep istus mu kõrval ja luges kaarti. Sõitsin vastavalt tema juhtnööridele. Jõudsime mingi mahajäetud tehase alale. „Pargi nüüd ära“, ütles Joosep ühe tõkkepuu ees „Siit peame jala edasi minema“. Poiss, kuhu sa mu nüüd juhatasid. Kõnnime mingit olematut rada ja korraga ongi meie ees meri. Liiva pole aga on lamedad kivid. Võtsime sarnaselt teistele kividele koha sisse ja hüppasime sealt samalt kivi pealt pea ees merre. See kogemus oli veel lahedam, kui liivarand seda ongi.

Kauneima ranna leiame Malta pisikeselt kõrvalsaarelt Comino, kuhu käivad liinipaadid. Cominol asub üks hotell, kuid püsielanikkond puudub. Sõidame sinna mitte liinilaevaga vaid, kiirpaadiga, mis teeb tiiru ümber saare ja põikab oma teel sisse kümnetesse väikestesse looduslikesse koobastesse või tunnelitesse. Ühe koobastiku juures juhib meie paadimees tähelepanu, et selles samas koopas on filmitud filmi „Krahv Monte-Cristo“ stseenid, kus peategelane peidetud varanduse leiab. See on põnev elamus. Blue Lagoonis  on rahvast murdu. Piltilusa helesinise veega laht on ümbritsetud taas paekividest müüridega. Snorgeldajate jaoks on see paradiis, sest siin leidub kümneid koopaid, kuhu sisse ujuda ja veealust ilu vaadelda. Siin võib rahulikult veeta päeva, sest ranna ääres on ennast ritta seadnud mitmed toidukohad, mis lahkelt kiirtoitu pakuvad. Tõstan pea veest ja vaatlen koobast, kuhu oleme ujunud. Ma ei suuda ettegi kujutada, mis jõud on keeranud paekivikihid koopa lakke risti maaga. Paekivid, kuhu on külge haakinud kivistunud korallid ja veel mingid moodustusid. Vaatepilt on rikas ja haarav. Päev hiljem jalutasime vähemalt 100 m kõrgusel rannikukaljul. Mõtisklen, et Eestis peame oma looduslikuks uhkuseks Põhja-Eesti pankrannikut, kus kõrgeim punkt on 52 m kõrgusel, aga kui väeti on see ikkagi siinsete paelademete kõrval. Nagu isegi piinlik veidi.

Comino saare kõrgemas tipus on väike kindlustorn, kuhu viib kitsas rada. Selliseid kindlustorne, kust sai anda sissetungijatele esimese vastulöögi on piki Malta rannikut mitmeid. Ühel hommikul teen jalutuskäigu hotelli rõdult näha oleva „Punase tornini“. Torn valmis 1649.a ja on pühendatud Püha Agathale. Täna on seal muuseum. Tornis elas 49 vahimeest ja vaenlase vastu oldi valmis astuma viie suurtükiga. Torni ümber on peamiselt kohaliku linnustiku kaitseks Ghadira looduspark. Pargis kulgevad teerajad, mis lubavad seda linnulärmi päris lähedalt kuulata.

Söögid on Maltal head ja erinevaid söögikoht lõputult. Murelikuks tegid hoopis toidukohtade kõrged hinnad. Peatoitude hinnad on keskmiselt u25 eurot. Seda on minu jaoks palju. Otsustame kiirtoitude kasuks, mille saab kätte keskmiselt 10 eurot pizza, pasta või burger. Aga burgerid meenutavad seal korrusmaju ja ühele inimesele on need ilmselgelt liiga suured. Võib-olla suudaksid ainult ameeriklased terve Malta burgeri korraga ära süüa. Kohalik õlu Cisk maksab 3 euro ja seda saab toidu kõrvale libistatud. Ma pole suurem asi õllesõber, aga kuuma päevaga külm õlu maitseb hea. Ja seda on arstid alati südamele pannud, et kuuma ilmaga ei tohi vedeliku puudust kannatada. Mina usun arste. Veega on saarel väheke kehvad lood. Sügaval saare all on suured mageveekogud, kuid neid ei saa kuidagi kätte või on see väga kallis, et põldusid kasta. Ajutised vihmahood on aga nii tugevad ja maad kattev mullakiht nii õhuke, et vesi ei jõua maapinda imenduda vaid voolab merre. Seepärast saadakse enamus kasutatavast mageveest merevee soolastumise kaudu või kuidas seda nimetatakse, kui veest sool välja võetakse. Ometigi on saarel ikkagi nii palju põllumajandust, et kohalikud vajadused saavad kaetud. Põllulapid on väikesed ja meenutavad natuke astmelisi riisipõldusid, kus põllult korjatud kivid on laotud ümber põllu kõrguvateks kiviaedadeks. Peamiselt kasvatatakse aedviljasid – tomat, kurk, kõrvitsad, salatid jne.

Kui puuduvad rannad, siis tuleb puhkajaid kinni hoida muude hüvedega. Kogu Malta rikas ja pikk ajalugu on väga hästi kogu saarel eksponeeritud. Ajalugu on midagi, millele peab Malta puhul pikemalt tähelepanu pöörama. Malta ajalugu ulatub käekatsuvalt u 7000 aasta taha. Sellest ajast on pärit vanimad tänaseni nähtavad ja säilinud templihooned. See on aega enne, kui egiptlased pidasid plaani mõni kolmnurkne ehitis püsti panna. Loomulikult on maailm vanimate hulka arvatud ehitised ka UNESCO kaitse all. Saarel on leitud enam kui 20 iidset templit. Paljudest pole säilinud rohkem kui ring maapinnal. Meie külastame Hagar Qimi templit. Paljudes muuseumites algab muuseumikülastus kinoruumist, kus tutvustatakse huvilistele kiirkorras kogu objekti eripära ja pärast seda saab asuda väärsuse detailsema uurimise juurde. Väga mõnus süsteem. Hagar Qimi templi varemed on kaetud ilmastikumõjude kaitseks katusega. Templi ajalooline peasissekäik on rajatud täpselt nõnda, et kevadise pööripäeva tõusev päikene paistab täpselt ukse vastas asuva viljakusjumalale näkku, teist korda särab jumala nägu sügisese pööripäeva ajal. Vaatan hiiglaslikke kiviplokke ja mõtlen, kuidas küll 7000 aastat tagasi neid liigutati. Mõtisklen, et sellised vanad pühakojad on rajatud tõesti inimeste jaoks, abiks nende igapäevases elus. Usk, mis selleks jõudu andis, on päris ehk usk ei olnud inimesest lahus. Usk oli inimese osa. Inimene ei arvanud, et vist jumal korraldab mingeid asju elus, vaid selle aja inimeste jaoks jumal korraldaski elu, pani vilja kasvama, päikese tõusma jne. Jumal oli reaalne, mitte fiktsioon. Iidseid templeid leidub saarel veelgi.

Nüüdsiis surnuaedadest. Mõnes pean ikka käima igas riigis, aga Rabatis asuvaid Püha Pauluse Grotti ehk katakombe soovitan külastada igaühel, kes Maltale satuvad. Katakombid asuvad kohas, kus apostel Paulus rajas esimese kristlaste koloonia saarel u 60.a. Katakombid kujutavad endast maa alla paekivisse rajutud hiiglaslikku surnuaeda. Surnuaed, nagu surnuaed ikka, teekesed looklevad erinevate perekondade hauaplatside vahel, vahe on ainult selles, et see kõik on maa all. Väidetavalt on mõõdetud maa-aluste käikude pikkuseks u 25 km. Hauakambrid avastati 200 tagasi, kui ühe taluniku siga auku kukkus ja sinna jäigi. Asuti asja uurima ja avastati terve maa-alune linn. Katakombides asuvad kristlikud hauaplatsid on pärit bütsantsi (535-780) ajastust. Hauaplatsi sellele erilisele surnuaiale said lubada ainult rikkad, kellel oli raha lasta orjadel teha ära raske kivipurustamise töö. Vaeseid inimesi põletati ja nende tuhk koguti kokku amforatesse, mida hoiti ühes suures ühises ruumis. Kummalisel kombel on tänapäeval uskumused selles osas pöördunud. Külastajaid kõikjale ei lasta. Katakombides looklevad tähistatud rajad ja muul osal on trellid ees. Arusaadav, sest mõneski hauas turritavad välja reaalsed kondid. Selle kohta on seinal ka hoiatus. Kõikjal on paanikanupud, et kui keegi ära eksib või ennast halvasti tunneb , saaks kohe märku anda. Väidetavalt olla kunagi siia üks kooliklass terves koosseisus kaduma läinud. Muidugi, läks kaduma.

Kui olete katakombides ära käinud, tasub jalutada Mdina linna. Rabat ja Mdina on teelt üks ja sama linn, nagu meil Tallinn ja Toompea. Mdina on fantastiliselt hästi säilinud ja hoitud keskaegne linn. Hooned ja tänavad on kõik valged, no kui mitte päris valged, siis heledad. Seda heledust ei riku ükski reklaamtahvel ja kauplusesilt. Kõik see algab juba linnaväravast, millest üle silla läbi astudes satud uude maailma. Linn ise on vaevalt paarkümmend hektarit suur. Tänavad on kitsad, mis tegi vajadusel linna kaitsmise vaenlaste vastu lihtsaks. Vaated aga kitsastele tänavatele on muinasjutulised. Kulgeme ja fantaseerime. Satume linnamüürile, kust avaneb vaade kindlasti poolele Maltale. Ilus ja rabav. Kindlasti tasub külastada Falson Paleed, kus asuvas muusemis saab väga hea ülevaate keskaegsest elust Mdinas. Võimalik on näha ka filmi linna ajaloost, kuid selle jätame vahele. Filmime ise.

Malta on käinud erinevate valitsejate vahel käest kätte, sest ta asus strateegiliselt väga tähtsa koha peal. Uuemas ajaloos on saarele märkimisväärseid jälgi jätnud Malta ordurüütlid, kellele kasutusse anti saar 1530 a.  keiser Karl V poolt, et nad kaitseks Euroopat idast lähenevate osmanite vastu. Peab ütlema, et seda ka ordurüütlid edukalt tegid. Renditasuna pidid rüütlid kord aastas keisrile saatma ühe kuke. Ordurüütlitel oli raha ja võimu, sest sinna kuulusid või ordut toetasid tollased kõige rikkamad inimesed. Malta ordu tegutseb muide tänaseni, kuigi mitte enam nii võimsana. Oma rikkust kasutades ehitati saarele hulgaliselt uusi  rajatisi.

Malta pealinn Valetta on u ruutkilomeetrise pindalaga maailma vanim planeeritult rajatud linn. Tänavad moodustavad ruudustiku ja seepärast on linnas jalutamine lihtne. Võtame pileti sappa ja astume sisse hetke pärast  Püha Pauluse Katedraali. See on üks rikkalikumaid pühakodasid, mida olen külastanud. Kirik pole suur, kuid oma ilus imetlusväärne. Kõik seinad on kaetud kullatud puunikerdustega või maalingutega. Vaba pinda seal pole. Ühes kabelis on avatud seal elanud ja töötanud kuulsa kunstniku Caravaggio näitus. Viibime kirikus tunni, kuid ikka veel oleks seal lähemalt vaadata ja uurida.

Edasi on mul kindel soov tutvuda Suurmeistrite Paleega, mille Malta Ordu rajas oma peakorteriks ja kus hiljem on töötanud ka Malta parlament. Kahjuks pole võimalik tutvuda kogu paleega vaid ainult troonisaali, peosaali ja saalide kõrvalruumidega. Eluosa ei ole külastajatele avatud. Hoone ühes tiivas asub relvakamber, kus vaatamiseks väljas kõikvõimalikud riistad ordurüütlite lahingvarustusest. Militaristi jaoks kindlasti paradiis, aga minu jaoks on isegi veidi õudne vaadata, mida inimaju on välja mõelnud, et teist inimest tappa. Tänapäevased vahendid on selle kõrval ikka päris humaansed. Inimene saab vähemalt kohe surma ja ei pea piinlema tohututes haavades. Kole maailm. Ümisen omaette „Head lapsed need kasvavad vitsata…“. Poeg naerab, nii et saal rõkkab.

Muuseumi pilet maksab Maltal u 10 eurot. Õpilased saavad poole hinnaga. Odav ei ole, aga külastamata hinna pärast ei jäta ka midagi. Õnneks saav Suurmeistrite Palee piletiga külastada ka mõned majad eemal asuvat Riikliku Kunstimuuseumi Muza. Oma suuruses pole see võrreldav Euroopa teiste riiklike kunstikogudega, kuid väljapanek on hästi koostatud ja annab ilusa ülevaate kogu Malta kujutavast kunstist. Peale relvakambrit olen sattunud hoopis ilusamasse maailma ja see kosutab taas hinge. Üks saal on pühendatud maalidele, mis kujutavad Malta elu läbi ajaloo. Põnev on võrrelda seda tänase päevaga ja mõelda, kuidas tänavapilt ja inimesed on ajas muutunud.

Kui satute saarele perega, siis tasub kindlasti minna Popeye Villagesse. See on samanimelise koomiksi- ja filmitegelase teemapark. Tegemist on väikesesse lahesoppi rajatud külakesega, kus on kokku paarkümmend hoonet, kus igaühes asub oma väike atraktsioon. Piletihinna sees saab kinos vaatada filmi originaali ja süüa popkorni. Tänaval liiguvad kostümeeritud tegelased, kes iga 15 min järel esitavad väikese minietenduse. Loomulikult on seal muuseum, kohvik, postkontor, kust saab tasuta postkaardi. Sadamas ootab laev, kes viib huvilised tasuta meresõidule. Mere peal on aga batuudipark. Sinna me jäimegi ja õhtul ei suutnud ma enam kättki voodisse tõsta, aga lõbu oli sea väärt.

Loomulikult nautis poeg ajaloost enam lõbustusi, kus sai vette hüpata. Õnneks asus ujumiseks sobiv kivirannake, kust sai otse pea ees vette hõpata, otse hotelli ukse ees. Toast veeni täpselt 1 minut. See päästis kuumuses tihti päeva. Seekord me Gozo saarele ei jõua. Ehk järgmine kord?

Tapatalgud Udrikul

TAPATALGUD UDRIKUL

Sellel kaunil kevadel pidi kõik ärkama uuele elule. Kahjuks lõppes see uue elu ootus neljateistkümne Udriku mõisa Männiku küla noore hukkumisega.

Alustame algusest. 1945.a saabudes oli sõda Eestimaal lõppenud ja kahurid paukusid veel vaid kaugel Saksamaal. Eestis oli ennast peremehena sisse seadnud punavõim. Nõukogude võim ja meelelaad tahtsid kinnitamist ja see nõudis väga ekstreemseid meetodeid. Kõik kes julgesid punavõimule vastu hakata või kritiseerida kõrvaldati ajutiselt või jäädavalt. Represioonidega ei oodatud päevagi. Õhus valitses usaldamatus, sest uutes oludes polnud teadmist, kes kuhu poole hoiab. Vaikselt seati sisse oma elu uues olukorras.

Kodudesse pöördusid tagasi sõjas käinud noored mehed, kes ei usaldanud uut punavõimu ja redutasid seepärast metsas oodates oma võimalust. Tänases mõistes oli peamiselt tegemist väga noorte meestega, kes tol ajal olid juba kõike näinud täismehed. Metsavendi oli kahesuguseid. Esimesed olid tulihingelised Eesti vabaduse eest võitlejad, kes oma ideaalidest kuni lõpuni ei taganenud, aga teised olid lihtsalt nahahoidjad, kes kartsid oma elu pärast ja seepärast varjasid end metsas. Nende teiste hulgas oli saksa sõjaväes teeninuid, muidu armeest kõrvale hoidjaid ja muidugi ka tavalisi desertööre. Udriku ümbruse metsades varjas end päris mitu kohalikku noort meest, kellede lood on ka raamatuna ilmunud. NKVD hoidis kõigel ja kõigil silma peal. Rahva seas oli juba üles seatud agentide võrgustik. Igaüks võis olla soosingu ootuses äraandja.

5.juunil 1945 kogunesid Männiku küla Johanirahva tallu peretütar Valve Koitla sünnipäevale küla noored ja vanad. Seistes Johanirahva talutare asemel on üle põllu näha Udriku mõisa valged müürid. Männiku küla oli ja on ka tänapäeval pisike küla. Sellel ajal oli seal vaid kolm talu ja mõned saunad. Juba enne sõda oli hinge heitnud talu peremees. Talu pidasid edasi vanaperenaine Miina, perenaine Iida ja tema kolm tütart – Miralda, Laine ja Valve. Talutööd said tehtud ja majapidamine arenes. Räägitakse, et vahel käisid talus abiks ka metsas redutavad külapoisid, kes samal ajal heitsid silma noortele peretütardele. Sünnipäevalapse armastatuks oli Endel Piht, kes oli pärit Moe külast. Mõningate meenutuste järgi olevat sünnipäeva pidu olnud ühtlasi ka kihluspidu. Oli siis või mitte, aga armastus hõljus õhus ja helge tulevik säras silmapiiril.

Oma vanaema Õie Nõmm`i mälestused pani kirja Maarit Nõmm: „Koitla talu sündmustes osales ka Endel Piht (1924 - 1987)  – minu vanaema kolmest vennast noorim. Kokku oli peres tollal viis last: August, Leopold, Endel, Õie ja Helja Piht. August ja Leopold olid olnud Saksa sõjaväes, seepärast metsas paos ja tagaotsitavad. Valve Koitla oli toona Endli pruut, kelle sünnipäevale Endel sel päeval läks. Pidu peeti Koitlate majas ning rahvast oli palju.“

Nende armastus ei olnud aga lihtne, sest Valvele tegi samal ajal silma ka Artur Heinrich ja noormeeste vahel valitses pingeline vastasseis, kuigi Valve oli oma valiku juba teinud.

 Peole kogunesid algul peamiselt naised ja pimeduse saabudes julgesid metsast välja tulla ka mehed. Kusagil kell kaks öösel tahtis üks peolistest, Ardi Treial, minna õu värsket õhku hingama, kuid märkas väljas liikumist ja hüppas majja tagasi. Väljast avati maja peale tuli ja karm hääl käskis kõigil alla anda. Uksel seisnud Ardi sai õlast haavata. Majast vastati samaga. Arvatavalt oli „koputajaks“, kes NKVDle vihje andis,  just Valve põlatud peigmees Artur Heinrich. „Laske naistel välja tulla, aga meie alla ei anna“, hõikas ukse kõrval veritsev Ardi vaenlastele. Venelased vastasid leekkuulidega, mis süütasid taluhooned. Nüüd oli kaks varianti, kas saada surma kuuli läbi või sisse põleda. Mõned üritasid siiski väljuda, kuid lasti kohapeal maha. Ardi veeti tahapoole ja tema haav seoti kinni käepäraste vahenditega.

Meenutab Miia Palmet: „Venelased süütasid leekkuulidega kõik hooned, kes välja jooksis, lasti maha. Mingit suhtlemist ei olnud NKVD ja piduliste vahel. Lihtsalt põletati ja tapeti. See tüdruk, kellel sünnipäev oli, tunti pärast  ära hammaste järgi. Naabrinaine oli hukkunute hulgas, umbes 30-aastane ja ka pere vanaema laip leiti. Teised laibad viidi autodega ära. Ühe poisi põlenud dokumentidega tasku leiti ka.“

Kui lahingumüra hakkas vaibuma, siis seni põrandal lesinud Ardi otsustas ööpimeduse varjus akna kaudu põgeneda. Siiski teda märgati ja avati tema pihta tuli. Ardi sai ka jalast haavata, kuid tegemist oli tema õnneks vaid lihashaavaga ja ta pääses longates metsa peitu.

Õie Nõmme mälestused: “Endel oli vanaema jutu järgi veidi purjakil ning läks õhtul õue õunapuu alla magama. Sündmuste arenedes ning rünnaku alates Endel ärkas, tõusis püsti ning sai kuuli jalga.“

Lahingu lõppedes korjati kokku kuue mehe ja naise surnukehad. Samasse heideti ka veel elusana perenaine Iida. Selles osas on meenutustes vastuolud, sest mõningate meenutuste järgi oli lahingu lõppedes vanaema ka veel elus.

Meenutab Õie Nõmm: „Pärast tapatalguid pandi laibad hobuvankrile, ka haavatud Endel. Vanaema jutu järgi olevat aga talu pereema olnud siis veel elus, kui ta vankrile pandi. Ta olevat punastele jõudnud öelda, et Endel ei olnud metsavend, vaid töötanud nendega põllul, mis oli ka tõsi. See päästis Endli kindlast surmast ning ta viidi valve all Rakvere haiglasse. Haiglas teda aga valvati edasi. Endli jalg amputeeriti ülevalt poolt põlve ning saadeti koju tagasi.“ Iida suri haiglas. See ei ole teada, kas tema surmale kaasa aidati või olid lahingus saadud haavad nii tõsised, mida ravida ei õnnestunud. Teel Rakverre tehti Endli meenutuste mööda peatus ja surnud visati varem valmis kaevatud auku. Kuna pole teada, mis teed mööda Rakvere poole sõideti, siis pole ka teada, kus täpsemalt on langenute haud. Mõned päevad hiljem läks külarahvas maha matma lahingus hukkunud loomi. Vaatluse käigus avastati põlenud seinte vahelt Valve Koitla ja naabrinaise Helga Treiali põlenud surnukehad. Mõlemad maeti samasse maja kõrvale, kus nende hauakohta tähistab tänaseni mälestuskivi.

Meenutab Miia Palmet (sünd Juuse): „Üks noormees (Ardi) sai aknast rukkisse ning pääses haavatasaamisega. Meie talust tuldi hobust küsima, et haavatud poiss ära tuua. Kui hobune tagasi toodi, olid vankris vereplekid.  Kodus teda siis raviti, mis raviti. Jutt, et ta olevat haavatuna kuskile kaugele pääsenud, ei pea tegelikult paika. Hoiti kodus. Kui  neile siis talvel ikkagi tuld  järgi, et peremees ära viia, ta kuidagi pääses. Räägiti, et peremees vist virutas millegagi ja sai nii minema, aga seda kindlalt ei tea. Igatahes nad kuidagi pääsesid ja põgenesid kogu perega kuhugi. Kuhu nad välja jõudsid, ei teadnud pärast keegi. Üle Neeruti mägede nad läksid ja pärast ei näinud ega teadnud enam keegi.“
Pääsenud Ardi Treial avastati ja vahistati siiski 1948.a ja talle määrati kaheksa aastat vangistust. Ta suri 1963.a tuberkuloosi.

Hilisemaid sündmusi meenutab Õie Nõmm: „Huvitaval kombel sattus aga Endli nimi siiski hukkunute nimekirja, tema nimi on teatmikes ning isegi uuel Maarjamäe memoriaalil kui Koitla lahingus hukkunu. Vanaema mälestuste järgi oli Endel väga heatahtlik, rahumeelne ja sõbralik, kunagi ei tõstnud häält ega kakelnud. Vanaema ise kunagi Koitlal ei käinud, vaid teab seda kõike Endli jutustuse järgi. Ise mäletab ainult seda suitsusammast, mis talust tõusis. Ise nad elasid siis Udriku mõisa lähedal nelja korteriga majas maantee ääres. Mõisas oli sõjainvaliidide kodu, vanaema töötas seal köögis.“

Ühe jalaga Endel elas elu lõpuni Tapal ja töötas kingsepana. Ta abiellus, sai lapsi ja suri 1987 vähki. Meenutab Miia Palmet: „Elama jäi sellest perest keskmine tütar, minu pinginaaber, kes oli saatuslikul ööl linnas, sest tal oli eksam tulemas. Väga vapper tüdruk oli, veetis pärast ka minu juures mõned ööd, sest kedagi enam polnud ja kuhugi minna ka ei olnud. Aga läks rahulikult oma eluga edasi. Kogu sündmus vaikiti täiesti maha, kellegilt midagi ei küsitud, ka seda ellujäänud tüdrukut ei represseeritud ega isegi ei tülitatud.“

Peopäeval eksami tõttu koolis olnud peretütar Laine Koitla abiellus hiljem ja kolis Loksale, kus töötas kaua aastatid õpetajana.

Sellel jaanipäeva eelsel valgel ööl sai surma kokku 14 peamiselt noort inimest. Sündmus vaikiti maha ja sellest pole säilinud ühtegi ametlikku märget. Kogu sündmust hoiavad elus vaid ininmeste mälestused.

PiibeTeater toob oktoobris neist ajaloolistest sündmustest inspireeritud lavastuse „Varjud“. Loo kirjutas kokku Arlet Palmiste. Peaosades näeme Liis Haabi ja Jaanus Nuutret. See traagiline armastuslugu jutustab ajastu õudustest, reetmisest ja armastusest. Etendusi mängitakse Udriku mõisa kuivati pööningul.

Druskininkai – kuurort Leedu südames

Druskininkai – kuurort Leedu südames

Kui on viis päeva aega ja plaan sõpradega koos väike väljasõit teha, kuid Eesti erinevad piirkonnad juba läbi reisitud, siis ei ole võimalusi just palju. Päevaga sõidab mõnusalt kulgedes autoga maha u 700 km. Kui siis tõmmata kaardile ring 700 km raadiusega, ongi kohe näha võimalikud sihtkohad.  Otsustasime seekord tutvuda Leedu kuulsa kuurortlinna Druskininkaiga. Eks ta veidi harjumist tahab, et kuurort võib asuda keset maismaad. Druskininkais pole suuremat järvegi. Aga sammhaaval.

Metsade ja rabade keskel asuv Druskininkai piirkond on leedukate jaoks sama kuulus või isegi kuulsam, kui Palanga, kuhu eestlased kipuvad Leedut külastades minema. Kuulsaks on saanud Nemunase kaldal asuv linnake tänu oma ravimudale ja mineraalveele. Linna nimi Druskininkai tuletub leedu keelsest sõnast sool, mis tähendab, et juba aastasadu tagasi märgati siinsete soolade tervendavat mõju. Mingis mõttes sarnanebki Druskininkai Värskaga – rohkem turiste kui kohalikke ja tohutu rohelus. Muidugi on Druskininkai oma 12000 elanikuga Värskast oluliselt suurem. Druskinikai raviv mineraalvesi tuleb 300m sügavusest kaevust. Värska 800m sügavuse kaevu kõrval tundub see päris salvkaevuna.

Linnakese areng on olnud võimas. Paarsada aastat tagasi märkasid talupojad, et jõe äärsetel karjamaadel rohtu söövate lehmade haavad paranevad kiiresti ja hästi. Inimesedki hakkasid siis oma haavu kohaliku mudaga ravima ja nemadki sai terveks. Ravimuda kuulsus levis ja 1794.a anti külale raviküla nimetus. Selle tulemusena said kohalikud hakata loodusliku vara teenusena raha eest rändajatele pakkuma. 1837.a rajas tsaar Nikolai I Druskininkaisse juba keiserlikku mõõtu ravikeskuse, kus tollaseid kombeid ja etiketti arvestades olid eraldi suplusmajad meestele ja naistele. 1860ndatel rajatud linna läbiv Peterburi – Varssavi raudtee tõi Druskininkaisse juba kaugemaid ja kuulsamaid puhkajaid. Küla arenes tänu raudteele ja ravimudale mühinal ja sai 1893.a linnaõigused. 1913.a külastas linnakest kokku kogunisti 18600 puhkajat. Teiste hulgas ka paljud tollased kuulsused. Näiteks on teada, et kuulus Poola kindral Josef Pilsudski veetis kõik oma puhkused just Druskininkais.

Linna kuulsaim oma poeg on vast kuulsaim Leedu helilooja ja maalikunstnik Mikalojus Ciurlionis (1875-1911). Tema pärand on linnapildis väga huvitaval kombel demonstreeritud. Muidugi on tema kunagises elumajas talle pühendatud 1963.a asutatud majamuuseum, kuid enam köidavad silma linnapilti paigutatud tema kümnete maalide suurendatud reproduktsioonid. Linnasüdames jalutades võib pidevalt näha molbertil asetsevad kuulsa kunstniku teoseid. Oi ma olen hädas, et teised neist mööda ei kihutaks, vaid saaks osa sellest omapärasest kunstinäitusest.

Siin kohal oleks vist paras hetk kirjeldada Druskininkai linnapilti. Kui tavaliselt on linnades pargid, siis siin on vastupidi – linn ongi pargis. Druskininkai on äärmiselt roheline. Kuum suvepäike ei tee meile liiga, sest tänavad on kõikjal kaetud lehekatusega. Kõnniteede ja tänavate ääred on täis lilli. Need ei ole peenrad, vaid pigem väikesed kirevad aasad. Selles kujundatud metsas on ometi pargil ja pargil vahe. Mina seda üleminekut ei taju , sest kõik on loogiline ja sujuv. Ühe kogetud elamuse pean küll edasi andma. Jalutame Dineika vaimse tervise parki. Karolis Dineika oli kuulus Leedu teadlane, kelle erialaks oli vaimse tervise teraapia. Lühidalt öeldes, siis ta propageeris vaimsete probleemide ennetamiseks ja ravimiseks liikumise, looduse ja vee teraapiat. Metsas jalutamine ja ujumine võib tunduda igapäevane ja tavaline, kuid tema andis sellele teadusliku sisu ja lähenemise. Igal juhul saavutas ta sellega kuulsuse, mis tõi Druskininkaisse taas juurde uusi puhkajaid. Dineika park ongi tema enda poolt rajatud lähtuvalt tema õpetuse sisust. Pargis on teerajad, mis kaovad kohati tiheda võsa vahele ja tulevad siis kaarte ja väravate vahelt välja. Parki läbiva oja ääres on seintega eraldatud pingid, kus omaette mõtiskleda. Puude tagant piiluvad sind erinevad skulptuurid. Loomulikult on seal lisaks spordiväljakud ja lastemängualad. Põnevaim osa pargist on aga oja kohale ehitatud saunaga suvine suplusmaja. Käid saunas ja siis lased läbi maja voolavast looduslikust kosest endale vee selga. See on nii pagana ergutav. Siis istud vaikust nautides puhketoolis ja jood piparmünditeed. Naps ei ole siin lubatud. Nii lihtne, nii hea. Hind on 5 euri ja selle eest võid veeta seal terve päeva ujudes ja saunatades.

Ööbime Druskininkai kesklinnast kolme kilomeetri kaugusel Villa Radas. Seda kohta soovitan kindlasti kõigile, kes Druskininkaisse puhkama sõidavad. Vastvalinud imekaunis maja asub Nemunasse suunduva oja kaldal. Õueala on täis erilisi avastusi. Õhtuste valguskettide valguses on hea istuda võrkkiiges. Unisemad meist jäävadki sinna magama. Salapärase ukse taga peitub veinikelder koos õhtusöögiks mõeldud pika lauaga. Muidugi on maja ees terrassil raskete sepistatud toolidega söögilaud. Grillnurgas ripub lõkke kohal hiiglaslik pada, kus oleks võimalik suppi teha, millega saaks ära toita kogu lastelaagri. Igal juhul on tegemist metsa peitunud väikese võlumaailmaga. Ühel õhtul veekeskusest Villasse sõites võtame takso asemel hoopis kohaliku tuk-tuki ehk katusega mootorratta. Sõit läheb maksma 5 eurot, kuid elamus on seda väärt.

Druskininkais asub Balti maade suurim veekeskus. Veekeskus jaguneb kaheks. Ühel pool on suur veekeskus koos kaheteistkümne erineva liutoruga ja teisel pool spa koos 20 saunaga. Minule sellel hetkel meelepäraselt on spa lastele keelatud. Saunades toimuvad kindlatel kellaaegadel väikesed elevust tekitavad sündmused. Proovisime, mis moodi on lasta ennast leilisaunas vihelda, Triinu tegi endale aurusaunas näomaski jne. Kõik see on juba veekeskuse piletihinna sees. Puhka ja naudi. Proovisin ka liutorud järgi. Kõige pikem neist on 204 meetri pikkune, kuid see ei olnud veel kõige ekstreemsem. Ühes torus visatakse liugleja suurel kiirusel mikserisse, kus kausis pööreldes lõpuks põhjaaugust vette kukud. Urrr… Kogu keskuse kolme tunni pilet maksis 23 eurot. Taas vastasid saadud emotsioonid hinnale.

Kellele suvi ei meeldi, siis nende jaoks on Druskininkais Balti maade ainus suvine mäesuusakeskus. Hiiglaslikus katusealuses on olemas kõik, mis ühe suusamäe juures oluline. Otse kesklinnast veekeskuse ukse kõrvalt viib suusakeskusesse köisraudtee. Neli minutit kestev sõit viib üle mändide „mäe otsa“, otse suusakeskuse restorani viiva lifti juurde. Muidugi kasutame seda võimalust juua üks kosutav karastusjook ja läbi restorani klaasakna nautida vaadet suusanõlvale ja rõdult kogu linnale.

Sõidame vagonetiga mäest alla ja läheme jõe äärde, et teha paadiga sõit mööda Nemunase jõge. Veeseis on madal ja seepärast ei liigu hetkel suur kruiisilaev. Mahutame ennast väikestesse paatidesse. Istun paadijuhi taga ja näen kogu aeg näidikult vee sügavust paadi all. Kõige madalamas kohas on see 0,9 m. Kõige sügavamas kohas aga 3,5m ja seal väidab paadimees ka kala leiduvat. Paadimees palub meil igaks juhuks mobiilne internet välja lülitada, sest sõidame väga lähedale Valgevene piirile ja seal võib Valgevene mobiilne internet meile vägagi kalliks minna. Meie paadisõit viib ümber Armastuse saare. Saare nime saamisest on kaks legendi. Esimene jutustab kahest noorest armunust, keda ei lubatud koos olla ja kes siis paadiga kodunt põgenesid, kuid paat läks ümber ja viis mõlemad külma hauda. Paar päeva hiljem oligi jõest kerkinud paadi kujuline saar. Teine lugu on tõesem ja on pärit ajaloost. Eelmise sajandi alguses muutus saar väga populaarseks noorte kooskäimise kohaks. Saarele mindi koolmekohast läbi vee kahlates või paadiga ja veelgi hiljem ehitati sinna sild, mille kevadine jääminek endaga kaasa viis. Noored otsisid endale kaaslast ja tekkis traditsioon, mille käigus noormehed ühelt kaldalt ja neiud teiselt kaldalt lasid vetevoogudesse punutud pärjad. Usuti, et need, kelle pärjad saatus vees kokku viis, ongi teineteisele loodud. Pärgade teed ja saatust jälgis paadimees, kes tänu oma kosjasobitamisele sai päris rikkaks meheks. Liugleme vaiksel veel, kui korraga vuhiseb üle meie peade käed-jalad laiali inimene. Jõe kaldal asuva seikluspargi laskumistross viib otse üle Nemunase jõe. Metsas paistavad puude otsas kulgevad seikluspargi rajad. Seal jääb meil seekord kahjuks käimata. Keerame jõel otsa ringi, sest edasi minnes peaks meil olema passid kaasas, kuna meid võidakse kinni pidada, sest jõe ühel kaldal on Leedu ja teisel Valgevene.

Järgmine päev otsustame teha kultuuripäeva. Ei, me ei lugenud toas raamatut, vaid otsustasime külastada piirkonna põnevamaid muuseume. Vaid mõne kilomeetri kaugusel Villa Radast asub A.Cesnulise puuskulptuuride park. 71-aastane meister Antanas võtab meid ise väravas vastu ja viib rännakule oma rajatud parki. Antanas Cesnulis on Leedu kuulsamaid puuskulptuuride loojaid. Tema teoseid võib leida kõikjalt üle Leedu ja teda on tunnustanud tehtud töö eest Leedu president. Leiame foto, kus parki külastavad balti maade peaministrid, teiste hulgas ka Andrus Ansip. Antanas on oma kodu kõrval asuvat parki ehitanud 40 aastat. Hetkel on seal u 300 suurt ja väiksemat skulptuuri. Skulptuurid moodustavad ansambleid ja jutustavad tuntud leedu lugusid, mida Antanas meile värvikalt edasi annab. Lisaks hakkavad teatud skulptuurid lähenedes elama ja häälitsema. Lohe möirgab, tantsijad tantsivad, pidulauas lauldakse jne. Leedu muinasjutud ja näidendid on siin kõik puusse tahutud. Meister küll jutustab, kuid meelde lood ei jää. Lisaks Antanase loomingule on siin Leedu suurim kurvastava Jeesuse skulptuuride kogu. Käsi põsel kurvastav Jeesus on Leedule ainuomane ja traditsiooniline viis Jeesust kujutada. Motiiv on üks , kuid lähenemised sellele erinevad. Muidugi on meister ka ennast puuse raiunud ja poseerib lahkelt iseenda kõrval. Lõpetuseks ronime veskisse, kus igal korrusel taas ootavad meid taas väikesed skulptuurid. Planeeritud tunnist jääb Cesnulise puuskulptuuride pargis väheks.

Puupargi naabruses asub ainulaadne Leedu traditsioonilise kuusekujulise Puukoogi muuseum. Ma ei tea, et mõnele koogile kuskil maailmas veel muuseume oleks loodud, kuid leedulased armastavad oma veidra väljanägemisega puukooki ja ei häbene seda tutvustada. Muuseumis on väikesed, suured ja väga suured koogid, on kollased, rohelised ja punased koogid. Saab ise kooke teha ja saab koogitegu näha.

Edasi liigume Gruto Parki, kuhu on kokku toodud enamus Leedu territooriumil asunud nõukogude propagandistlike skulptuure. Hulgaliselt Lenineid ja kohalikke punaparuneid. Muidugi ka muuseumihooned ja lastele loomaaed. Muuseumihoone nõukogulikus saalis viime läbi aktiivkoosoleku ja ei anna Soomes elavale reisikaaslasele väljasõiduluba. Õige kah, mis ta siis käib välismaal valuutat teenimas. Mõtisklen, et kurb on selliste kujude saatus. Kunstnik on need omal ajal kõige paremas usus loonud, andnud kohustuslikule sisule veidigi oma nägemust, kuid ometi võetakse ajastu lõppedes kunst oma kohalt. Kumba on neis rohkem – kas kunsti või propagandat? See on õrn vahe. Muuseum asub päris suurel maa-alal ja jalutuskäik on u 2km pikk, kuid metsaalused teed on kenasti betoneeritud ja kaasaegsed tossud ei määrdu.

Päev ei ole veel läbi ja sõidame Druskininkaist 8 km kaugusele Liskiava kloostrisse. See 17.sajandil rajatud keskus koos kloostrihoone ja barokk-stiilis kirikuga on piirkonna enimkülastatav usukeskus. Nemuse kohal kõrguva keskuse aiast avaneb kaunis vaade kogu piirkonnale. Olles kirikus ringi vaadanud, viib trepp meid kiriku põranda alla, kus asub muuseum. Trellitatud käigus on avatud kirstud, kus vaatavad meid oma tühjade silmadega luukered. Olen alati mõelnud, et mida võib leida kiriku põranda alt – nüüd ma siis tean. Keskus moodustab tervikliku ansambli, kuid jääb minu jaoks siiski liialt väikeseks.

Enne õhtusööki astume Triinuga läbi veel Druskonise järve kaldal asuvas Linksma Villasse rajatud linnamuuseumist. Endine rikka pankuri elumaja on oma arhitektuuriliselt väga kaunis, kuid kahjuks pole muuseumis lubatud pildistada ja samuti pole võimalik külastada kõiki ruume. See ei anna majast terviklikku pilti. Püüan sarnastes majades alati ette kujutada, kuidas siin elati ja liiguti. Siin muuseumis ei hakka kujutluspilt jooksma. Samas annab muuseumi fotodel ja maalidel põhinev väljapanek linna arengust ja ajaloost päris hea ülevaate. Ilmselgelt igavlev piletimüüja kasseerib meie käest 2 eurot. Selle raha eest on siin vaadata küll.

Kultuur selleks päevaks nauditud läheme järve äärde, et teha väike suplus. Järveäärne park koos erinevate teenuste ja meelelahutusega on põnev, kuid rand ise väike. Ei tekigi tahtmist vette minna ja vaatame hoopis järvepargis ringi. Ilus on see Druskininkai. Ideaalne puhkuse kogu perele. Siin saab olla omaette , kuid on piisavalt tegevusi ka lastele. Ja muidugi see rohelus koos taustaks oleva veevulinaga. Rahu saabub ja hing puhkab.

Panen enda jaoks kirja kohad, kuhu seekord ei jõudnud, kuid kuhu järgmine kord kindlasti minna plaanin.

-          Tagurpidimaja

-          Illusioonide tuba

-          Seikluspark

-          ATV-sõit kohalikus looduses

-          Linna mitmed kunstigaleriid

-          Soolamuuseum