Madis Kalmet - Keha kultuur tagab vaimse kultuuri juurde jõudmise ja õpetab pingutama tulemuse saavutamiseks!

Lavastaja Madis Kalmet : Keha kultuur tagab vaimse kultuuri juurde jõudmise ja õpetab pingutama tulemuse saavutamiseks!

Madis Kalmetiga on minu teed ristunud mitmeid kordi. Ta on minu jaoks alati olnud huvitav inimene ja suurepärane vestluspartner. Aravete Teatripäevade žüriis osaledes olid tema kommentaarid alati oodatud ja väga sisukad. Ta tõi esile lavastuste nõrkused ja pakkus samas kohe välja lahendusi. Võrrelda oma nägemust kellegi teise nägemusega on alati intrigeerivalt huvitav.   Selleks, et teise inimese arvamust omaks võtta, tuleb teda usaldada. Madis Kalmetit võib küll usaldada. Kohtume Madisega ühel vihmasel (seda poleks vaja olnud mainidagi, nagunii kogu aeg sajab) hommikupoolikul Kadrioru kohvikus. Istusime, vaatasime inimesi ja rääkisime teatrist, spordist, poliitikast ja isiklikust õnnest.

Minule meeldib väga kohvikutes istuda ja jälgida inimesi. Aeg peatub ja see on mõnus. Kui siis veel mängib kuskil mõni tänava- või kohvikumuusik, ongi päev korda läinud. Kuidas sinuga on? Kas armastad kohvikuid? 

Väga palju. Kuna saatus on mulle kinkinud perioode elus, kus ma tänu abikaasale olen saanud käia huvijalutajana välismaal. Olen olnud Pariisis, Hollandis Haagis. Mulle meeldib niimoodi istuda. Pariis on sellise elustiili mudel, kus inimesed armastavad kohvikus istuda ja vaadata mööduvaid inimesi. Molutamine on heas mõttes minu meelest üks puhkuse vorme. See tähendab jalutad, uitad ringi ilma otsese sihita, istud kuskil maha, jood kohvi või klaasi veini, jalutad edasi, jõuad kuhugi muuseumi, astud sealt läbi, tuled välja. See on minu meelest sama ennast täiendav kui lugemine.

Kas Eesti inimene oskab molutada?

Liiga vähe. Eesti inimene on loomu poolest pärisori, kes tõuseb hommikul kuke ja koiduga ja rassib niikaua kuni päevavalgust jagub. Tema puhkus on tihti ainult nädalalõpu saun. Sellel, miks see nii on, on mitu aspekti. Esiteks ma olen mõelnud, et Eesti rahval pole olnud oma aadliseisust. Me oleme kogu aeg kellegi alluvuses olnud, meid on vitsutatud, me pole saanud rantjee elu luua. Seda läbi kogu kaugema ajaloo, vahepeal oli lühike hingamise aeg Eesti Vabariigi ajal, siis tuli 50 aastat sotsialistliku Venemaa orjamist ja nüüd me orjame kaudselt raha. Me oleme muutunud rahaorjadeks. Rahval, kellel on olnud lühike iseseisvuseaeg, on kõige pealt soov saada endale jalad alla. Ja see meid muidugi tapab. Kui see kolmas või neljas põlvkond, kes meile peale kasvab, kellele vanemad saavad midagi juba pärandada, siis nemad äkki hakkavad asju kergemalt võtma ja õpivad puhkama. Teine aspekt on see, et me ei ela soojal maal. Meil ei kuku midagi niisama puu otsast alla, me peame suurema osa aastast oma ümbrust kütma, et toime tulla. Me peame varuma talveks söögivarusid. Meil ei ole tule lihtsalt midagi kätte. Me asume geopoliitiliselt kehva koha peal. Kui ajalugu võimaldab ja kunagi oleme sama rikkad kui šveitslased või hollandlased, äkki hakkame siis puhkama ka.

Sa pöördud oma lavastustes tihti ajaloo poole. Kas sinu ajaloo huvi on sügavam?

See on huvitav, et sa niimoodi küsid. Mul ei ole mingit erihuvi ajaloo vastu. Mind huvitab pigem inimene keerulistes olukordades. Ajalugu asetab inimesi rasketesse olukordadesse. Minu jaoks on keskpunktis alati inimene. Minu jaoks ei ole väga huvitav mõni stagnaaegna melodraama, kus mees ja naine arutavad köögis istudes igapäevast elu. Neid on ka tehtud, sest olude sunnil me olime 50 aastat sunnitud sellist teatrit  tegema. Siis tehti veel ajaloolisi draamasid nagu „Eskaadri hukk“ või „Kremli kellad“, aga keda see sisuliselt puudutas. Vaevalt küll, et kedagi.

Kuidas inimene ajaloos muutunud on, kui on muidugi?

Laias laastus on inimene alati samasugune bioloogiline olend, nagu ta oli aastatuhandeid tagasi. Miks muidu me tunneme ennast ära iidsetes legendides , mütoloogiates, saagades või eepostes. Kui need inimesed seal oleks väga erinevad, siis me lihtsalt kehitaks õlgu ja ütleks, et me ei loe ahvide kirjandust - neil seal oli mingi kirjandus, aga mis meil sellest. Me tunneme seal ära inimese sellisena nagu ta alati on olnud, kuigi taust võib ajas muutuda.

Minu arvamus, et teater peab midagi alati pakkuma tänapäeva inimesele, isegi kui mängitakse klassikalisi näidendeid. Inimene peaks ennast laval ära tundma ja leidma seeläbi vastuseid oma elus ettetulevatele küsimustele.

Klassikat ei lavastatakse ikka uuesti ja uuesti, kui nad meid ei kõnetaks. Shakespeare, Moliere, Ibsen või Strindberg jääksid vastasel juhul kõik riiulisse. Armukired, võimuvõitlused, inimlikud ideaalid on kõik klassikalises dramaturgias olemas. Aga siin tuleb mängu teine aspekt - kui lavastatakse klassikat sellepärast, et see on juba tunnustatud ja respekteeritud  ja mis oleks lavastajale kindla peale minek, siis on ta igav. Kui näidendit ei tooda tänapäevasesse konteksti, siis pigem soovitan soojalt neid klasskuid lugeda, selle asemel, et vaadata kostümeeritud näitlejaid deklameerimas teksti, mis ei paku midagi. Mul on olnud tihti küsimärk Eesti ja välismaiste lavastajate suhtes, et miks jälle ja jälle lavastatakse samu näidendeid. Ma väga harva näen uusi tõlgendusi. Kui keegi võtab lavastada korduvalt samu autoreid, olgu Albee, Tsehhov, Miller, siis see tekitab minus küsimusi. Meie ümber sünnivad kogu aeg uued klassikud, aga me ei märka neid. Kunagi kirjutas ka Tsehhov oma esimese näidendi ja seda hakati lavastama kui tundmatudt autorit. Ma soovitan nendele, kes hakkavad oma nina teatrimaailma pistma, et ärge sobrage vanades asjades, otsige uut. Avastage uued Tsehhovid ja Shakespearid. Öeldakse, et Nemirovits-Dantsenko avastas Tsehhovi, aga miks ei võiks tänapäeval keegi avastada ja rahvani tuua uue Tennessee Williamsi või Henrik Ibseni.

Lavastajana pead sa palju lugema. Mis sinu jaoks peab ühes näidendis olema, et see sind kõnetaks?

Igaühel on see individuaalne. Mõnel mingisugune mõtteliselt ja ideeliselt välja toodud kreedo, mis on selles näidendis olemas või mõni ajatu tõde, mis on selles olemas. Teise jaoks peab teos olema inimhinge avav. Minu jaoks on oluline, et materjal, mida ma loen, tekitaks minus sisemise nägemuse. Kui ma hakkan seda oma vaimusilmas nägema juba lavastuslikus vormis, kaasa arvatud liikumisi, isegi näitlejaid. Ehk kui ma hakkan seda nägema nagu unenägu. See on nagu hea kirjandus üleüldse. Vahel soovitatakse head raamatut, pressid lugeda ja lõpuks paned kaane kinni, sest see ei puuduta sind. Teine võtab sama raamatu ja kiidab taevani. Sellesse kirjanduslikku maailma, mis sind puudutab, lähed sisse ja hakkad seda nägema. Ma tunnen selle ära kui seal on olemas minu jaoks tähtsad teemad.

Mida öelda inimesele, kes ütleb, et tema ei armasta lugeda? Millest nad ilma jäävad?

Nende jaks jääb avastama väga palju maailmu. Väga raske on öelda inimesele öelda, millest ta ilma jääb, kui ta ei loe. Samamoodi on raske kurdile seletada, millest ta ilma jääb, kui ei kuule muusikat.  Või seletada pimedale, milline on päikseloojang. See on maailm, mis rikastab inimest. Sellest on väga kurb, kui inimene sellest vabatahtlikult loobub, aga vägisi teda selleni ei vii.

Ütle üks teos, mida soovitad kindlasti lugeda?

Ma võin seda autori kaudu öelda. See pole võib-olla parim soovitus noorele lugejale, kuid emotsionaalse ja vaimse plahvatuse tekitab igal juhul. Minu jaoks on selline kirjanik Dostojevski. Vaevalt  keegi kogu tema loomingu läbi loeb, aga lugege läbi „Idioot“. Sellest saab samasuguse vaimse elamuse, kui loeks läbi piibli.

Kui mõni noor kirjanik saadab sulle oma näitemängu, kas paned selle kõrvale või sa siis loed läbi ka ja annad nõu?

Ikka loen. Kunagi ei tea , millise kivi all vähk on või millises teokarbis pärl leidub. Tuleb lugeda. Nii võid avastada uue geeniuse.

Kust sinu jaoks tuleb impulss, kas sa otsid sind vaevavatele teemadele vastavat teksti või loed teksti ja siis mõistad, mis sind vaevab?

Ma tunnen, et paljusid inimesi, kaasa arvatud loomeinimesi, vaevab depressioon, et kas ma siis otsin näidendit depressioonist. Ei, seda ma ei tee. Kui ma aga loen näidendit ja leian sealt tegelase, kelle probleemid on tingitud depressioonist või masendusest või endaga mitte toimetulekust, siis see puudutab mind. Sest minus on juba olemas mingi pinnas võtmaks vastu antud teemat. Näiteks mind ei huvita pedofiilia kirjandus ja seepärast ei hakkaks ma kunagi lavastama Kaur Kenderit. Mõni teine võib-olla just tunneb, et ta tahab paljastada pedofiilide maailma, et see on ohudraama.

Kas sina, vaadates konkreetse lavastaja töid, oskad näha läbi aja tema kui inimese elus toimuvat?

Absoluutselt. Mitte ainult mina, vaid teatrihuvilised näevad lavastajate oma nägu tema loomingus. Kes on ikka pärislavastajad. Tema töödes ja materjalides väljendub tema isiklik hoiak, millised on teemad, mida ta käsitleb ja, milliste näitlejatega ta teeb koostööd. Näitlejad on lavastaja perekond. See räägib tema valikutest. Vaataja saalis tunnetab samamoodi- mulle meeldib ka see näitleja, küll teevad kihvtilt. Teisele lavastajale meeldivad hoopis teised näitlejad, see on nagu elus ja armastuseski. Lembit Petersoni ei saa segi ajada Elo Nüganeniga, Elmo Nüganeni ei saa segi ajada Ingo Normetiga, Ingo Normetit ei saa segi ajada Priit Pedajasega ja nii edasi.

Ma olen sattunud viimasel ajal vaatama mitmeid noorte lavastajate lavastusi ja need on olnud pigem nõrgad. Kuidas sulle tundub, kas Eestis on peale kasvamas uus lavastajate põlvkond?

Mine ei oska midagi öelda. Ma pole väga sage teatris käia. See iseloomustab paljusid tegevlavastajaid, et teiste töid vaatamas ei käida, pigem keskendutakse enda asjadele. Näitena võib tuua maalikunstnikud, kes väga harva käivad teiste näituseid vaatamas. Mis puudutab lavastajate pealekasvu, siis arvan, et näitlejaks saab rohkem õppida, aga lavastajaks peab saama või isegi sündima. Vanasti ei vorbitud diplomeerituid lavastajaid. Praegu aga vorbitakse Viljandis ja Panso koolis diplomiga lavastajaid, kes usuvad kooli lõpetades, et nad ongi lavastajad. Sellel vastikul nõuka-ajal sai lavastajaks sammukaupa ehk õpipois-sell-meister. Meistriks saamise pidi välja teenima. Lavastajale anti võimalus areneda samm-haaval, vahel anti talle võimalus lavastada ja kui välja ei tulnud, öeldi, et harjuta väiksemate asjadega veel, vaata kõrvalt. Siis said ühel päeval võimaluse teha oma lavastus. See oli suur asi. Tänapäeval lõpetad kooli ära ja oledki oma meelest lavastaja. Üldse on teatrialal üleproduktsioon. Kaks teatrikooli on ilmselgelt liiast. Iga aasta tuleb Eesti teatripõllule kümmekond näitlejat, kellel pole siis õiget tööd. Nii sünnivad väikesed trupikesed, mis võivad mõne aja  pärast taas kaduda. Neid niisama ringiliikuvaid töötuid näitlejaid on väga palju. Kunagi, nõukogude ajal, ma imestasin, kui räägiti, et New Yorkis on iga teine ettekandja näitleja haridusega. Nüüd kipub meil sama olema. Paljud kooli lõpetajad ei leia erialalist tööd, asuvad mõnele teisele tööle ja ootavad oma võimalust. Tehakse mingeid väikseid projekte.

Olen sattunud viimasel ajal päris tihti nägema erinevate rahvateatrite lavastusi. Pean ausalt tunnistama, et elamus, mida olen sealt saanud, on kohati hulga suurem elukutselisest teatrist saadud elamusest. Kas oled ka sattunud nägema rahvateatrite lavastusi ja milliseid tundeid see on sulle jätnud?

Ma olen sedasama kogenud. Ma ei hakka rääkima näitlejameisterlikkuse  tippklassist, vaid sellest, et seal näeb tihti uusi, värskeid ideid ja mõtteid. Ja mis kõige tähtsam, mis annab kunstile väärtuse, see on rõõm tegemisest, nemad tahavad seda teha. Ka ise vabakutselisena lähen tihti riigiteatrisse tööle, kus kõik on palgalised. Nad on valitud, neile on loodud võimalused, aga paljud neist tulevad proovi ja nende silmis on näha rutiin ja väsimus. Selles ametis igavletakse. Tehakse prooviperiood kuidagi lõpuni, suhtumisega, et eks ma kuidagi ikka ära teen. Kõik muidugi mitte. Harrastajad ei saa selle eest raha, nad teevad seda isiklikust tahtest ja rõõmust. See annab nende tegevusele väärtuse.

Kuidas üks noor näitekirjanik sinuni võiks jõuda? Kas sa jälgid mõne autori arengut ja loomingut eriti hoolega?

 Otseselt ei jälgi. See on kujunenud nii välja, et selles ringkonnas - lavastajate ja näitlejate hulgas, on ikka keegi midagi lugenud ja teavad siis soovitada. Et mida lugesin ja mulle tundub, et see võiks sulle meeldida. Siis võtad ja loed ka.  Aga ikka tekib, et mõne autoriga, tekib vastastikkune usaldus. Ma tean, mida tema materjalid endast kujutavad ja ma saan olla kindel, et lõplik versioon näidendist pidevalt täieneb. See pole lõplikult valmis. Näiteks minu pihul Tiit Aleksejeviga. See on kõige huvitavam loomingus, kui lavastusse  töö käigus kogu aeg midagi lisandub. See on väga produktiivne, kui sul on oma kirjanik.

Mulle meeldib teatris näha lugu, millel on oma algus ja lõpp ja kindel moraal. Mulle ei meeldi erinevad katsetused ideede, inimeste või vormidega. Kui keegi ajab mulle teatris udu ja ma tulen teatrisaalist välja arusaamata, mis seal toimus. Hüpati, karati, vigurdati aga sõnumit ei ole, on ainult vormi otsing. Mulle meeldib vaadata, kuidas tegelane laval lahendab oma mured või raskused laval minu silme all. Inimese isiksuse  arengu jälgimine on äärmiselt haarav. Või siis on mul võimalus tegelastega laval samastuda, ma tunnen ennast seal ära läbi sündmuste. Ma ei pea olema prügimäel elanud, selleks, et mõista sealsete inimeste probleeme.

Kas riigipoliitika on sinu hinnangul kultuurisõbralik?   

Saan seda hinnata üldisemalt. See suhtumine, mis valitseb teatrites, on valdab ka kultuuris üldisemalt. Kõik on stagneerunud. Säilitatakse ammu välja kujunenud kultuurivorme nii rahastuses kui kultuuri eksponeerimises. Muutusi ei riskita ette võtta. Mugav on jätkata samas reas. Usun, et kultuuriministeeriumis pole viimase 25 aastaga midagi muutunud. Inimesed võivad seal vahetuda, kuid kõik liigub seal samu rööpaid pidi. Võiks tulla kultuurminister, kes tuleks ja ütleks, et võtame selle riigidotatsioonil oleva ülerahastud teatri, nagu „Vanemuine“ või „Estonia“,  pool rahastusest ära ja jagama sama raha laiali mööda maakondi rahvakultuurile. Selline pööre oleks revolutsiooniline. Aga keegi poliitikutest seda ette ei võta, sest see oleks tema karjääri viimane otsus. Kõik kulgevad sissetallatuid radu. Lauldakse seda laulu, mida sinult oodatakse. Ma olen selles täiesti kindel, et kodus söögilaua ääres räägitakse diametraalselt erinevat juttu. Kõnepuldis taob rusikaga vastu rinda ja räägib aust ja südametunnistusest, kui kodus ütleb, et sai päev otsa jälle jamaga tegeletud.

Kui sul oleks võimalust ja aega, siis millisele heategevuslikule valdkonnale sina pühenduksid?

Minu hing ka kutsub aitama nõrgemaid. Haiged lapsed, invaliidid jne, ma olen nõus, et nad kõik vajavad abi. Aga kui mina oleksin Sorose moodi filantroop ja saaksin oma isikliku raha heategevusele kulutada, siis mina taastaksin spordikoolid. Koolisüsteemi on jäänud vaid üks kehalise kasvatuse tund nädalas. Samal ajal näen ma kõrvalt, kuidas meie noorus laguneb. Ma olen ka omal ajal päris heal tasemel kergejõustiku teinud. Nüüd aga on Eesti Meistrivõistlustel mõnel alal vaid kaks-kolm osalejat. Ei saada finaaligi kokku. 40 aastat tagasi oli raske pääseda võistlustele. Mina usin antiikset mõttetera - terves kehas terve vaim. Kui meie poisid ja tüdrukud ei saa korraliku füüsilist ettevalmitust eluks, ei ole põhjust loota , et me võiksime võita teise vabadussõja. Vaadake pilte, millised sirge ja tugevad poisid olid vabadussõja kaevikutes.  Kui vaadata tänapäeva koole, seal on kõik sellised lödipüksid. Mina panustaksin noorte tervisele ja sportlikule arengule. Ma panustaksin laiemale sportlikule arengule. Mul on häbi meie vehklejate, sõudjate või võrkpallurite ees. Miks meil haibitakse nii tugevalt jalgpalli? Riiklikus televisioonis näeme seitsmenda liiga tasemel jalgpallimänge, noori meelitatakse jalgpalli mängima, mille tulevikuperspektiiv on nulli-lähedane. Ma ennustan, et me ei jõua kunagi meeskonnana maailmameistrivõistluste finaalturniirile. Suurepärased sportlikud talendid vehklemises või maadluses või mõnel muul eestlastele sobival spordialal taovad mõttetult palli, sest kaua sa ikka kuskil arenguperspektiivita kolkameeskonnas jooksed. See on mõttetu! Hommikust õhtuni tulevad reklaamid, mis kutsuvad jalgpalli mängima ja vaatama, aga kui vehklejad või mõne muu ala tegijad teevad kõva tulemuse, siis on sellest vaid nupuke spordikülgedel. Pohlak on saanud tugeva lobitööna jalgpallile suured riiklikud rahad taha, mis teistpidi hävitab laiemalt Eesti sporti. Mul on häbi teiste sportlaste ees, kes saavad teenimatult vähe tähelepanu võrreldes selle külajalgpalliga. Ehk lühidalt vastates - Keha kultuur tagab vaimse kultuuri juurde jõudmise ja õpetab pingutama tulemuse saavutamiseks.  Sellesse oleks vaja rohkem panustada.

Mina olen arvamusel, et riigipoliitika tulemusel on hetkel usk riigikaitsesse äärmiselt madal. Kui vaenlane peaks lähenema, siis paneb pool rahvast kohe siit minema.

Ma ei usu, et kordub 40ndatel toimunud massiline lahkumine. Toimub midagi palju kurvemat. Toimub massiline kohandumine uue süsteemiga. Keegi ei hakka võitlema oma väärtuste, põhiõiguste või vabaduse eest. Me oleme näinud, kuidas lipud vahelduvad Toompea torni tipus. Kõigil on tähtis isiklik heaolu. Ma olen pannud tähele, et meie tipp-poliitikute hulgas on väga vähe neid , kes mõtlevad Eesti peale, kõik mõtlevad oma isiklikule heaolule. Inimestega on samamoodi – kõik vaatavad kuidas nende tööd, firmad, kodud alles jääks ja seal edasi toimetada saaks.

Mis sind õnnelikuks teeb?

Eks see tuleb vist vanusega, aga mind teeb õnnelikuks, et ma olen elus ja terve, et mul on perekond ja pojad, kelle üle ma olen uhke.

Mis sind tänasel päeval häirib?

Mind häirib diletantsus. See tähendab poolikute teadmiste pinnal oma tarkuse demonstreerimine. Lajatamine „absoluutse teadmise“ tasemel pooliku hariduse või teadmistega. See paistab nii läbi. Kui lugeda meie ajakirjandust, siis kõik on seal kas poliitilised nõustajad, tervise nõustajad, elustiili nõustajad jne. See kõik on populaarteaduslikul tasemel. See on äärmiselt häiriv kui inimesed teevad väga olulisi kõrgel tasemel otsuseid nõrga hariduse ja poolikute teadmiste pinnal.

Lõpetuseks annan võimaluse veidi reklaami teha. Mis siis parasjagu tehtud ja tegemisel?

Kutsuks kõiki teatrisse. Ilmar Bergmann (kuulus Rootsi filmilavastaja ja näitekirjanik) saanuks 2018 aastal 100 aastaseks. Me tõime selle puhul välja juba avatud Filmimuuseumis Maarjamäel Bergmanni näidendi „Pärast proovi“. See on väga põnev ja haarav draama, nagu kõik Bergmanni näidendid. Kutsuks kõiki vaatama uut ja põnevat muuseumikompleksi  ja samal ajal saama teatrielamust. Publikuna saaksite kaks ühes. ära läbi saatuste ja probleemide.

Oluline on vahet teha teatriterminitel, mida kiputakse tihti ära vahetama ja segi ajama

Näidend – kirjaniku kirjutatud tekst.

Lavastus – lavastaja poolt näidendist loodud ainulaadne ja kunstiline nägemus

Etendus – Ühekordne akt lavastuse esitamisel. 

Jõulunäidend. Võlukook ja Superrott

Arlet Palmiste

Võlukook ja Superrott.

Tegelased

Päkapikk Tolle

Päkapikk Rolle

Päkapikk Malle

Rott Sulev

Rott Valev

Päkapikkude kodu. Keskel suur söögilaud. Laua taga veidi vanem Malle ja tema kõrval nooruke Tolle.

Malle: Veidi veel ja ongi valmis. (piilub ahju) Kannatust nüüd.

Tolle: Igav on. Kas see kook saab juba valmis?

Malle: Või temal on igav. Kus nüüd siis tuli tegelane välja. Meie peame sind siis siin lõbustama või? Kes sul keelas mind aidata? Nüüd kui kook hakkab valmis saama oled kohe kohal, aga võta teadmiseks – sellest koogist ei saa sinagi tükkigi.

Tolle: Palun ikka, Malle. Ma luban kõik kingitused ära pakkida, kui saaks ainult tükikese. See lõhnab nii hästi, et suu on vett täis.

Malle: Peabki lõhnama, sest see ei ole tavaline kook vaid võlukook ja sellepärast ei saagi sina sellest tükikestki.

Tolle: Teised saavad ja mina ei saa.

(Taha poole ilmuvad rotid. Nad hiilivad vaikselt lähemale. Päkapikud neid ei märka)

Malle: Ei saa teised ka. See kook on jõuluvanale. See võlukook aitab tal jõuluõhtul kingitused kõigi maailma lasteni viia.

Tolle: Aga kas maitsta ka ei saa?

Malle: Tolle, jäta rumal jutt. Kuidas sa siis maitsta saad. See kook on nii kange, et kui seda süüa, siis lendad nagu kuul ühest kohast teise. Siis pole sul kingikott liiga raske ja jalg ei väsi.

Tolle: Põnev. Mida sa selle koogi sisse siis panid, et seal nii suur vägi on?

Malle: Need kõik on kole kallid asjad. Sellepärast ainult kord aastas seda küpsetada saamegi. Seal on teemanditolm ja dinosauruse kondipuru ja hommikused kastepiisad ja mägiallika vesi ja veel palju muud.

Tolle: Ja sina tead kõiki neid asju.

Malle: Ega minagi päris täpselt tea. See retsept on siin paberil kirjas. Kui kook valmis, siis tuleb see jälle ära peita, et võõrad seda oma kätte ei saaks.

Tolle: Kas sa mulle ka ütleksid?

Malle: Seda ei tohi kellelegi avaldada. Hea küll. Võtame nüüd koogi ahjust välja. Hoia natuke eemale.

(Võtab koogi ahjust. Samal ajal tormab sisse Rolle. Jookseb Malle koos koogiga pea-aegu pikali)

Malle: Kuhu sina nüüd tormad? Võta rahulikumalt. Sa ju näed, et meil on koogi küpsetamine pooleli.

Tolle: See pole tavaline kook, vaid võlukook. Jõuluvanale.

Rolle: Vabandust. Hoog oli sees. Mul on suur uudis.

Tolle: Mis suur uudis see siis on?

Rolle: Õues … õues … hakkas lund sadama.

Malle: (rõõmsalt) Selle aasta esimene lumi.

Tolle: Lumi. Siis on varsti jõulud käes.

Rolle: Läheme nüüd ruttu. Ega esimene lumi kauaks maha ei jää.

Malle: Me ei saa võlukooki siia lauale jätta. Keegi võib tulla ja kalli koogi ära rikkuda.

Tolle: Aga esimene lumi. See on iga päkapiku jaoks aasta kõige tähtsam hetk. Siis tuleb hakata jõulutöödega pihta. Koolis räägiti.

Malle: Hea küll. Teeme nii, et Rolle jääb kooki valvama.

Rolle: Miks mina?

Malle: Sest sina oled  juba lund näinud. Lase teistel ka vaadata.

Rolle: Hea küll, aga tehke ruttu.

(Malle ja Tolle lahkuvad.)

Rolle: Selline see võlukook siis ongi. Pealt paistab päris tavaline. Mis see siis siin on? Malle on retsepti maha unustanud.

(Rotid omavahel)

Sulev: Kas sa kuulsid? Päkapikkude võlukook. Selle peame endale saama.

Valev: Kuidas me saame. See Rolle passib seal juures ju. Äkki läheme parem minema.

Sulev: Kuhugi ei lähe. Võlukook on siinsamas. Paremat võimalust meil ei tule.

Valev: Eelmine kord saime ragulkaga vastu tagumikku. Ma ei tahaks jälle saada. Ma ei saanud eelmine kord mitu päeva istuda.

Sulev: Ära hädalda kogu aeg. Nüüd teeme nii. Sina lähed ja tõmbad päkapiku tähelepanu endale. Mina samal ajal hiilin laua juurde ja võtan koogi kaasa.

Valev: Kuidas ma tõmban endale tähelepanu?

Sulev: Laula midagi või hakka tantsima.

Valev: Ma ei oska laulda või tantsida.

Sulev: See pole pragu tähtis, et ei oska. Tee seal midagi.

Valev: Äkki talle ei meeldi see?

Sulev: Kuidas sa aru ei saa. See ei peagi talle meeldima. Lihtsalt tee nii, et ta vaataks mujale.

Valev: Kuhu mujale?

Sulev. Oh. Võimatu. Teeme nii. Mina lähen ja tõmban päkapiku tähelepanu endale. Sina hiilid samal ajal laua juurde ja võtad koogu vaikselt kaasa. Läksime.

(Sulev hiilib ühele poole. Valev hiilib teisel poole.)

Sulev: Hei Päkats. Sul seepi on?

Rolle: Kuidas sa siia said? Mis seepi? Kuule Rott, sa ei tohi siin olla. Siin on meie võlukook. (ehmub) Oi, mida ma nüüd ütlesin? Siin pole mingit kooki. Siin on tavaline õlu .. jook. Mitte võlukook.

Sulev: Ega ma ei tahagi süüa. Juua võtaks küll. Äkki pakud.

Rolle: Mul ei ole.

Sulev: Ise ütlesid just , et sul on õlujook.

Rolle: See on juba pahaks läinud. Uhh. Haiseb hirmsasti. Sa pead kohe ära minema. Teistele ei meeldi, et sa siin käid.

Sulev: Läheks ära, aga keegi on pommi uksele ette pannud. Äkki aitad ära tõsta. Mina küll ei jõua.

(Valev jookseb Rolle juurde ja haarab temast kinni)

Sulev: Mida sa teed Valev?

Valev: Ta ei läinud ju eemale. Ma mõtlesin siis et viin ta ise eemale.

Rolle: Appi. Appi. Rotid köögis.

Sulev: Lollpea. Nüüd tulevad ju teised ka kohale. Hoia siis kinni. Ma võtan koogi.

(Teised tormavad kööki)

Malle: Varganäod. Kas saate minema. Otsin oma ragulka välja ja siis te veel saate

Sulev: Kaome nüüd. Lase see Päkats juba lahti.

(Valev komistab ja kukub koogi sisse. Rotid põgenevad)

Malle: Mis see siis nüüd oli? Kook rikutud. On ikka tegelased. Kas sa siis ei näinud , kui nad kööki hiilisid.

Rolle: Ma ei näinud midagi. Korraga haaras keegi minust kinni ja mina hakkasin kohe karjuma.

Tolle: Mida sa karjusid?

Rolle: Appi. Vaenlase väed ründavad. Ma sain juba kümme tükki pikali, aga siis minu jõud lõppes.

Tolle: Ise ütlesid, et sinust haarati kinni ja sa ei näinud midagi.

Rolle: Ma võitlesin kinnisilmi.

Malle: Lõpeta see udujutu puhumine. Lumi on juba maas. Jõuluõhtu kohe käes. Mida me jõuluvanale teele kaasa anname? Kuidas ta küll jõuab kõik kingid kohale viia, kui võlukook on rikutud.

Tolle: Ega midagi. Käed külge ja teeme koogi korda.

Malle: Kus retsept on? See oli siin laua peal.

Tolle: Äkki viisid rotid minema. Meil viisid kapsaraua ära, ega toonudki tagasi.

Malle: Kapsaraua? Rotid viisid retsepti ära.

Rolle: Peame rotid üles otsima.

Tolle: Ilma koogita jäävad jõulud ära.

Rolle. Järele neile.

(Lahkuvad. Ilmuvad rotid)

 Sulev: Vaata, milline sa nüüd välja näed. Oled ikka küva mees küll, tema hoiab päkapikku kinni. Limpsi nägu puhtaks. Kaua sa lõhnad siin , nagu mõni tort.

(Valev limpsib)

Sulev: Hea, et sain laualt retsepti kaasa haarata. Mis siin kirjas on? (loetleb) Südameheadust, tuulte undamist, sulgede pehmust …. Mis jama see on? Sellest ei saa ju kooki teha.

(Valev tõuseb ja jookseb läbi toa. Haarab Sulevi sülle ja keerutab)

Sulev: Mis sul viga on? Jäta kohe järele. Kas sa oled hulluks läinud. Jäta kohe järele. Ma ütlen korra veel. Mul läheb süda pahaks.

Valev: Ma tunnen endas sellist jõuda, et võiksin praegu tervele maailmale tiiru peale teha.

Sulev: Sa õnnetu rott. Sa oled laksu all. Sa limpsisid seda päkapikkude võlukooki. Kuidas sa ennast tunned?

Valev: Vägevalt. Praegu tõstan põranda koos majaga üles ja lennutan selle teise kohta.

Sulev: Puhta lolliks läinud. Rahune nüüd.

Valev: Kui ma sõin Jõuluvana võlukooki, siis ma võin vabalt olla ka ise jõuluvana. Ma lähen ja viin ise lastele kingid kätte. Ma olen Superrott. Mind ei peata miski. (lahkub)

Sulev: Oi , see on paha. Rott Jõuluvanaks.

(Sisse tulevad Päkapikud)

Rolle: Anna alla. Sa oled ümber piiratud.

Malle: Kus on koogiretsept? Anna see kohe siia või saad tunda päkapikkude jõudu.

Sulev: Hea küll. Annan alla ja annan ka retsepti, aga ainult ühel tingimusel. Kui te ütlete, mida te koogi sisse panite, sest minu vend Valev limpsis seda ja läks päris hulluks.

Tolle: Ta maitses võlukooki?

Malle: Sellest ei ole midagi hullu. Võlukook mõjub 24 tundi. Siis selle võluvõime kaob ja kõik on jälle endine. Las see rott siis möllab veidi aega, aga retsepti pead nüüd tagasi andma.

Sulev: See pole veel kõik. Ta tundis ennast nii tugevana, et läks ise lastele kinke kätte viima. Superrott.

Malle: Kes?

Sulev: Ta ütles, et ta on Superrott.

Rolle. See pole hea.  Superrott viib kinke kätte.

(Tuppa tuhiseb Superrott Valev koos suure kingikotiga)

Valev: Ma olen Superrott Valev ja tänasest viin mina kinke lastele.

Malle: Noormees. Jääge kohe seisma ja andke laste kingid tagasi.

Valev: Ei jää. Eks püüa kinni. Ma olen kiire kui välk.

(ajavad taga)

Rolle: Me seome su kinni ja sa jääd kuni suveni koduaresti.

Tolle: Interneti lülitame ka välja.

Valev: Võtke siis kinni,  kui nii tugevad olete. (Haarab pommi ja viskab päkapikkude poole. Kukuvad)

Sulev: Kuule rott. Asi läheb käest ära. Sa ei tea ju millist kinke kellele viia.

Tolle: Mina kardan natuke. Superrott on nii hirmus.

Malle: Selliseid jõule küll lapsed ei taha

Valev: Ma tean täpselt. Tänu võlukoogile tean kes mida soovis ja tean isegi seda, mida ta ei soovinud.

Sulev: Võta mind siis kaasa.

Valev: Superrotti ei pidurda keegi. Mõtle kui tore, et kõik lapsed ootavad edaspidi ainult Superrotti ja kedagi ei huvita mingi Jõuluvana. Hüppa selga.

Malle: Võlujõud peaks varsti kaduma. Ta ei jõudnud väga palju süüa.

(Sulev hüppab Valevile selga. Valev vajub põlvile.)

Valev: Mis siis nüüd? Sa oled minu jaoks liiga raske. Nii ma ei jõua küll kogu maailma läbi käia.

Sulev: Ise pidid olema Superrott.

Valev: Jõud kaob. Kingikott on ka raske.

Rolle: Anna kingid siia.

Tolle: Anna kingid kohe tagasi.

Valev: Ma ei jõua enam. (kukub kokku)

Malle: Võlujõud kadus. Ta on jälle tavaline rott Valev.

Rolle: Anna nüüd kingikott siia. Sul pole sellega enam midagi teha. Sa pole mingi superrott,  sa oled tavaline supertoss.

Sulev: Paraja jama keerasid kokku, Valev.

Malle: Mida me siis teiega nüüd teeme.  Niisama see jääda ei saa. Rotid, te olete teinud palju pahandust. Võlukook on mööda tuba laiali. Köök on kõik määrdunud. Kingid laiali. Mida me teiega teeme?

Valev: Ma väga vabandan. Ma ei tea isegi, mis minuga juhtus.

Rolle: Las pühivad kõik teed lumest puhtaks.

Tolle: Mina arvan, et nad võiksid kooli tulla. Siis õpetaja räägib neile, mida tohib teha ja mida mitte.

Malle: See on hea mõte. Minge pühkige teed puhtaks ja siis marss kooli. Ma katsun seni köögi ja koogi korda teha. Kiiresti-kiiresti. Jõulud on juba varsti käes.

   

Jõulunäidend. Linnusekummitus

Arlet Palmiste

LINNUSEKUMMITUS

Tegelased

Von Alte

Kai

Mart

Üle saali vuhiseb kummitus. Siis astub saali üle-elu suurune kuju. Lööb pea vastu laetala ja laguneb koost. Köhides ja aevastades astub välja von Alte. Vaatab publikusse.

Von: Uu…. Uuuu…. Keegi ei karda või? Mitte keegi ei karda … Ma olen siin juba tornis juba 500 aastat kummitanud. Minu ees on värisenud teenijad ja sulased, lossihärrad ja nende preilid, isegi kirikuhärrad. Nüüd on siin kari väikeseid lapsi ja keegi ei karda. Uu … Küll te veel näete ja tunnete endas värinaid nii, et tilgad on püksis ja mitte naerust  vaid hirmust. (hakkab köhima). Köha. See on niiskusest. Siin tornis on kogu aeg rõske. Rõske.  Kondid on kanged. Teen küll iga õhtu jalavanne, joon teed kummeliga, aga miski ei aita. Kaua ma siin siis pean veel kummitama? Mündid on ka ammu otsas. Teate küll? Kõige tuntum kummituslik hääl. Münt veereb mööda tühja toa põrandat või treppi ja siis jääb keereldes seisma. Kõik värisevad hirmust, sest mündiveeretajat ei ole. No jah, aga need tänapäeva lapsed virutavad mündid ära. Vanasti oli sel eesruumis vitriinid münte silmini täis. Nüüd on veel ainult mõni alles. (Karjub viimast mikrofoni, algul on heli võimas, siis katkeb) Tehnika ka streigib. Legend räägib, et kui üks süüta inimene teeb minu vastu heateo, siis pääsen ma vabaks ja saan siit tornist igaveseks lahkuda. Üks süüta inimene. Kus sa tänapäeval selliseid võtad ja kui mõni ongi veel ilma mingi süüta, siis ei ole tal siia torni kindlasti asja. (kostavad laste hääled) Mis kolin see on? Keegi tuleb. Nüüd on minu võimalus. (kaob seina sisse. Uksest tulevad Kai ja Mart).

Mart: Hoia silmad kinni. Veel . Astu nüüd üks pikk samm. (Mart paneb küünla põlema ja paneb selle maski taha) Nüüd võid silmad lahti teha (Kai avab silmad. Mart ehmatab teda) aahhah …

Kai: (Karjatab) Aa. Lõpeta ära. See pole hirmus.

Mart: Mida sa siis karjud, kui see hirmus ei ole? (Võtab riiulilt mõõga) Ja siin on see kuulus Parun Rüübliku mõõk, millele ennustati kakssada aastat tagasi, et kelle käes see mõõk on, see valitsenb Eestimaad. Aga kui Parun Rüüblik lahingusse tõttas, siis löödi ta vaenlaste poolt maha. Nüüd rändab mõõk kurvastusest, et ta oma peremeest kaitsta ei suutnud, öösiti ringi ja raiub kurvastusest vaenlaste päid (keerutab mõõka). UUUUU

Kai : Lõpeta ära. Kas sa ise ka usud, et see mõõk lendab nagu part taevas ja otsib neid ammu surnud vaenlaseid?

Mart: Miks mitte. (kõigutab mõõka õhus)

Kai: Kuidas sa seda teed?

Mart: Ega mina ei teegi. Ta ise lendab, kui paluda.

Kai: Jajah. Pane see mõõk tagasi. Tuleb veel keegi ja näeb, et sa muuseumi eksponaate katsud. Sa tead küll, et seda ei tohi teha. (Mart paneb mõõga tagasi) Kus me oleme?

Mart: See on vana lossitorn. Räägitakse, et siin kummitab, aga mina ei usu.

Kai : Kui räägitakse, siis peab ju keegi midagi kuulnud või näinud olema. Ega siis kuulujutud tühja koha pealt teki.

Mart: Räägitakse, et õhtuti veerevad tühjast kohast mündid. Aga maha kukkunud münt võib hakata veerema kui näiteks mõni suuremat sorti veoauto majast mööda sõidab, nii et seinad kõiguvad ja põrandad värisevad või siis rong või … (Von piilub seinapraost ja lööb pettunult vastu laupa. Kaob) Igal juhul on sellele kindlasti seletus. Vaata, mida ma teha oskan.

(Võtab mõõga ja balansseerib nina peal. Seina tagant kerkib üle sirmi ritva otsas kõikuv valge kummitus, naerab võikalt, lapsed ehmuvad)

Kai: Vaata, mis see on?

Mart: (ehmunult) See on, see on … Kummitus

(Kummitus kaob)

Kai: Mis see siis nüüd oli?

Mart: Ma ei tea, aga sellele peab olema mingi seletus.

Kai: Mis seletus? Ise sa ütlesid, et siin kummitab.

Mart: Ega ma seda päriselt ei  mõelnud.

(Seina seest tuleb käsi ja haarab Kail peast)

Kai: Appi.

(Mart hüppab ligi ja haarab käest. Sikutamine, kuni käsi tuleb ära. Kummituse võigas naer)

Kai: Viska minema, mis sa tast hoiad.

Mart: See käsi on plastmassist. See pole päris.

Kai: Ei ole võimalik.

Mart: On jah. Katsu

Kai: Aga veri. Ära laku seda. Rõve

Mart: See on arooniamahl. Keegi teeb meiega halba nalja. Siin seina sees peab olema mõni salakäik, kust see käsi tuli. (toksib seina)

Kai: Mida sa kopsid? Läheme parem minema. Selgemast selgem, et meid ei taheta siia.

Mart: Ole kindel, et see , kes mind niimoodi ehmatab, peab saama karistuse. Ta võib ju nõndamoodi igaühte ehmatada. Tule uurime, kes see on?

Kai : Kas seda on vaja? Läheme parem koju. Pidime ju õhtul piparkooke tegema.

Mart: Oota sina oma piparkookidega. Ma panen siia mõned lõksud üles. Tahaks väga näha, mis nägu see kummitus teeb, kui teise kummitusega kohtub.

Kai: Isa ütleb alati, et ma vaataks, et sa rumalusi ei teeks. Mul on tunne, et nüüd on mingi rumalus kohe sündimas.

Mart: Pole midagi. Tule läheme nüüd.

(Lahkuvad. Kummitus pistab pea seina vahelt välja. )

Von: Polegi enam kedagi. Kartma lõid. (itsitab) Paras kah. Või , et rekkad sõidavad ja seinad värisevad ja mündid veerevad. Rumalus. Selliste lastega pean siis mina 500 aastat vana kummitus jõudu katsuma. Vanasti seda ei olnud. Lasid mündi või veel parem silmamuna mööda põrandat veerema ja kõik kartsid. Nüüd korjatakse kõik suveniirideks. Mis komme see selline on, kõik kohe taskusse toppida. Arooniamahl on ka otsas. Millega ma siis saan nüüd verd teha? Aga see oli hea küll. Vanasti, kui ma pea seina seest välja pistsin, küll kõik kartsid. Noored rüütlid haarasid oma preilid kaenlasse ja jooksid kõik ummisjalu minema. Mõni jooksis nii kaugele, et ei tulnudki enam tagasi. Aga siis mingid poisikesed virutasid minu uhke pea ära. Kas nii tohib? See on ikkagi muuseum ja muuseumis asju ei varastada, neid isegi ei puudutata. Ei saa tänapäeva noored sellest enam aru. Kus see käsi siis nüüd on? Või nemad hakkavad sikutama. Ma veel teile teen. Näe siin ta ongi. Korda pole mitte mingisugust.

(Von tahab kätt võtta, kuid see tõuseb lendu tema eest. Von ehmub ja kukub komistades selja taga oleva nööri otsa, seejärel kukub ta vastu raudrüütlit, mis talle peale langeb. Nurga tagant kargavad välja kummituseriietes lapsed. Von ehmub ja põgeneb. Lapsed naeravad.)

Mart: Meie võit. Said nüüd kummitus kummitatud.

Kai: Kummikutes kummitus kummitas kummutis. (Ütlevad koos mitu korda koos keereldes).

Kai: Äkki me olime liiga ülekohtused tema vastu.

Mart: Mis ülekohtused. Mõtle oma peaga. Kui palju inimesi on ta nende aastate jooksul kummitanud. Mõned on võib-olla elu lõpuni tema pärast luksuma jäänud.

Kai: Miks luksuma?

Mart: Öeldakse, et kui kedagi ehmatada, siis hakkab inimene luksuma.

Kai: Kas see mitte vastupidi ei olnud? Et kui inimene luksub, siis tuleb teda ehmatada, et luksumine järgi jääks.

Mart: No , ma ei tea. Võib-olla. Aga paljud lapsed ja suured on teda kartnud ikkagi ja see pole sugugi aus, et tema võib kõiki ehmatada ja teda ei tohi. Meie võit!

Kai: Sul võib ju õigus olla, aga see siin on ikkagi tema kodu. Ta on siin nii kaua juba elanud. Mõtle 500 aastat. Kui sina nii kaua ühe koha peal elaks, siis sa ka ei tahaks, et igasugu poisikesed seal käiks.

Mart: See maja on muuseum ja muuseumis käivad inimesed kogu aeg. Ta ei saa seda enda omaks pidada.

Kai: Ikkagi arvan, et sa olid tema vastu liiga karm. Ta ei teinud ju midagi väga hullu.

Mart: Hea küll. Vaata, mis kell juba on. Ära unusta, et me pidime täna metsa kuuse järgi minema. Isa juba kindlasti ootab.

Kai: Õige küll. Hakkame siis minema, muidu jääme pimeda peale.

Mart: Kas sa tead , et pimedas metsas puude vahel ootavad sind pikkade kõrvadega tondid, kes hiilivad põõsastes ja haaravad sul jalast, nii et sa kukud.

Kai: Lõpeta ära, Mart.

Mart: Haaravad küll. Mul on mitu korda jalast kinni võtnud  nii, et ma olen pikali käinud ja peale seda pole saanud ennast enam liigutada.

Kai: Mina sinu juttu ei usu.

(Lahkuvad jookstes. Tagasein läheb valgeks. Varjuteater ja heli läbi seina)

Von: Noorus. Lapsed. Ma olen kõige selle jaoks liiga vana. (köhib) Köha ka ei lähe üle. Käsi käib ka küljest ära, nagu ise tahab. Peaks ta millegagi ihu külge tugevamini kinni siduma. Jalad on ka kanged. Pärast teen vanni ja teed. Hea, et pea veel oma koha peal seisab, saab vähemalt  juua ja süüa. Peate ratsanik rääkis alati, et kõik on tore, aga kõht on tühi.  Alati , kui talv tuleb, läheb siin tornis nii  külmaks. Kõik arvavad , et mis kummitusel viga, ta ei tunne midagi, aga nad ei tea, et tegelikult tunnen küll. (köhib. Saali hiilib Kai).

Kai: Tunnete siis või?

Von: (ei märka last) Muidugi tunnen. Mul on kogu aeg kananahk peal. Õudne

Kai: Kas soojendust ei anna sisse panna?

Von: Kus ta siis annab? Ma olen käinud mitu korda linnuse juhataja juures rääkida. See ainult karjub ja soojendust sisse ei lülita. Pidi liiga kulukas olema.

Kai: Äkki prooviks kirjutada?

Von: Ma ei oska ju kirjutada. Kui mina noor olin siis polnud kirjaoskus tähtis. Peaasi, et oskasid mõõka vibutada. Sellest piisas, et elus hakkama saada.

Kai: Ma võin õpetada.

Von: Pole enam vaja. Oota nüüd. Kellega ma räägin. (tõusen kolinal, pistab pea seinast läbi.) Kuidas sa mu üles leidsid.

Kai : Tulin häälte peale. (Von tõmbab pea sisse)

Von: Tema tuli häälte peale. (pistab pea uuesti seinast läbi) Kas sa ei karda mind?

Kai: Ei karda. (Von tõmbab pea tagasi)

Von: Või tema ei karda. Ma veel näitan talle, kuidas ta mind ei karda.

Kai: Ma kuulen kui te seal pobisete. Ma tulin, et Teiega rääkida. Ega Mart teile väga haiget teinud. (valgus kustub) Ta on tegelikult hea poiss, aga veidi ülemeelik. Vahest on ta mänguhoos mulle ka haiget teinud, aga siis on tal endal alati kole kurb meel ja palub vabandust. (Von astub uhkes riides välja)

Von: saame siis tuttavaks. Mina olen Rakvere linnuse pärishärra rüütel Von Alte.

Kai: Mina olen Kai. Väga meeldiv.

Von: Sina oled üks väga vapper tüdruk.

Kai: Eks ma natuke ikka pelgasin. Aga ma mõtlesin, et kuidas  sa oled siin üksinda. Kas ma tohin midagi küsida?

Von: Väike neiu, olge lahke.

Kai: Miks sa kõiki sedasi hirmutad?

Von: Mh. Pean kohe mõtlema. Ei mäletagi enam. See algas kõik juba 500 aastat tagasi, kui ma olin veel noor rüütel. Minu ees oli kogu maailm valla. Mind kutsuti sõjateele , mis oleks mulle hulga kuulsust toonud, kuid siin Rakvere linnuse müüride vahel ma hukkusin ja mattusin müüride alla (viimane jutt jälle kajaga mikrofoni)

Kai: Kas seda on vaja?

Von: Mida?

Kai: Seda mikrofoni. See pole enam üldse hirmus.

Von: Aaa. Hea küll siis. Kas isegi mitte natuke?

Kai: Ei ole vaja. Mis siis edasi sai?

Von: Midagi väga erilist ei saanud. Ma jäin siia lõksu ja ei saanud minna edasi kummituste-vaimude maailma. Legend räägib, et kui keegi süütu hing mulle heateo teeb, siis pääsen ma vabaks ja saan lõpuks oma igavesse koju.

Kai: Kas siis tõesti pole keegi sulle 500 aasta jooksul heategu teinud?

Von: Nad jooksevad kõik minema.

Kai : Miks sa siis hirmutad neid?

Von: Nad ju pildistavad oma jubedate masinatega kogu aeg. Kas sa tead, milline ma neil piltidel välja näen. Tuleb jälle üks kamp ja selle asemel, et rahulikult jalutada ja muuseumis ringi vaadata, mida nad teevad. Nad ainult seletavad oma vahel ja teevad teineteisest pilte. Algul proovisin ka ennast pildile sättida, aga siis nad kukkusid kõik karjuma. Vaata. (vaatavad pilte, mis ilmuvad seinale) Kas ma olen siis nii inetu?

Kai : Minu meelest pole sa nii inetu midagi. Veidi logised ehk liiga palju.

Von: Logisen. Võib-olla tõesti.

(Siseneb Mart. Kuusk käes)

Mart: Siin sa oledki.

(Von üritab põgeneda, kuid takerdub.)

Kai : Ära mine ära. See on ju ainult Mart.

Mart: Ma mõtlesin, et kuhu sa kadusid. Kodus sind polnud.

Von: Mulle sellised poisiklutid ei meeldi.

Kai: Mart, luba et sa ei ehmata, kollita ega riputa mingeid õudusi õhku rippuma.

Mart: Hea küll. Me tõime isaga kuuse kodus juba tuppa. Sa pidid ju piparkooke tegema.

Kai: Mul said ka piparkoogid valmis. Mõtlesin, et toon ühe kummitusele kingituseks. Ta on muidu nii kuri ja vahel kurb. (ulatab talle piparkoogi)

Mart: Vaata kui hästi siis. Mina küsisin isa käest, et kas võib ühe kuuse linnusesse ka viia. Kummitusele. Isa arvas, et võib ikka. Siis tõingi sulle sinu oma kuuse. Mis jõulud need ilma kuuseta on?

Von: Ma ei oska kohe midagi öeldagi. Te olete väga lahked.

Mart: See on jõuluime. Kas sa seda ei tea, et kui sulle kingitus antakse, siis tuleb salmi lugeda või laulda?

Von: Mina või? Ma oskan pealuudel trummi mängida ja ribitsülofonil musitseerida. Luuletusi ma küll ei tea.

Mart: Laulame siis koos. (Laulavad)

Von: Tunnen et minu aeg on vist lõpuks kätte jõudnud. Teie tegite mulle üllatuse, tõite kingituse ja nüüd olen ma vaba.

Kai: Oota veel. Kas sa autogrammi annaksid? Või teeme veel ühe selfie.

Von: Hüvasti lapsed. (kaob läbi seina)

Kai: Kas ta sai nüüd õnnelikuks ja enam ei kummita siin linnuses keegi?

Mart: Ma usun küll, et ta on lõpuks õnnelik. Äkki isegi vahel naeratab. Tead mis? Keegi ju ei tea, et vaim linnusest vabaks sai. Nüüd hakkan siin linnuses mina kummitada.

Kai: Lõpeta ära.

(hakkab lund sadama)

Kai: Vaata lumehelbed langevad. See on Von Alte kingitus meile.

 LÕPP

Hoidu Jõmmi eest

Mõistujutt. Klassis koos teiste tublide õpilastega õppis "Tugev Jõmm". Jõmmil oli jõudu, kuid ideid vähe. Autoriteedi saavutamiseks solvas teisi ja vibutas rusikat. Sellele võimule oli teistel raske vastu astuda. Teised pakkusid talle kommi, mille Jõmm tänamata ära sõi. Jõmmi jaoks oli ainsaks eeskujuks Õpetaja. Õpetajat kuulas ta hoolega ja tegi kõik tema tahtmist mööda. Ei huvitanud Jõmmi, et Õpetaja käsud polnud klassikaaslastele meelt mööda ja rikkusid klassikaaslaste omavahelist sõprust. Ühel ilusal päeval ei tahtnud teised enam Jõmmiga suhelda. Kaua võib? Hakkasid hoidma omaette ja kampas plaani pidama. Jõmm läks närvi ja vahetas taktikat, hakates ässitama endisi kaaslasi teineteise vastu. Tema jaoks oli tugevus suurim jõud ja sellest, et teised pidasid tarkusest, viisakusest või hoolivusest, ei tahtnud Jõmm midagi kuulda. Mis teha kui rohkemaks pole endal ideid.

Hea küll. Seda mõistujuttu võiks veel kaua kirjutada, aga aitab siin. Mida rohkem mulle tele- või arvutiekraanilt reformierakonna reklaam näkku viskub, seda tüütumaks see muutub. Oma pika võimuloleku ajal ei suutnud nad ellu viia toimivat regionaalpoliitikat ega halduspoliitikat ja seda on näha ka reklaamides, kes suurlinnade sellid teineteist palliga loobivad ja väiksemad kaaslased on unustatud. See on hea märk nende suhtumisest, kus isegi erakonna sees pole olulised maakohad ja väikelinnad. Teises reklaamis üritatakse ennast vastandada Keskerakonnaga. Äärmiselt inetu käik, kus lisaks segatakse riiklik poliitika kohalikesse valmistesse. Oma võimuloleku ajal on Reform suretanud teaduselu, kultuurielu, hariduselu ehk kõik selle, mis hoiab elus rahvusliku eneseteadvust ehk kõike seda, mis mind inimesena kordumatult Eesti riigiga seob. Liskas on nad suurfirmade käepikendusena teinud kõik väikeettevõtluse lõpetamiseks.

Kui puuduvad endal ideed... Miks siis ometi valitakse nad ikka ja jälle tagasi?? Inimesed vaadake nende ajalugu ja otsustage siis. Tean, et kellegi halvustamine ei too kunagi head, aga ei suutnud vastu panna. Ma väga loodan, et rahvas annab neile võimaluse valitsemisest puhata ja uusi ideid koguda.

Osalesin ühel valimiskoosolekul. Mõtlesin, et olen naljamehena igasugu huumorit näinud, aga elu pakub ikka vapustavaid stsenaariume. Meil siin moodustub 7 valla ühinemisel Järva vald. Koeru mehed lõid algselt lahku, sest vallamaja aadress dokumentides sai Järva-Jaani. Mis tähtsus sellel nende jaoks on, kus on aadress, sest volikogu hakkab nagunii käima kodukorda erinevates keskustes ja vallavanem istub seal teeninduspunktis, kus talle mugavam. Ühesõnaga pointless protest. Seejärel hakkasid nad kurameerima Rakkega ja jäid seetõttu ilma 300 000 eurost ühinemistoetusest. Seejärel teatas ühinemiskomisjon, et ühinete ikka Järva vallaga. Koerukad kaebasid selle otsuse edasi kohtusse, kust said vastuseks, et kõik on seaduspärane ja peate tõesti Järva vallaga ühinema. Koeru vallajuhid ei uskunud, vaid esitasid selle otsuse uuesti kohtusse ja nii 11 korda. 11!!! Mitu korda on vaja süsi pihku võtta, et aru saada, et see kõrvetab. Sellega muidugi huumor ei lõpe. EKRE kisakõride kampa pugenud Koeru juhid lubavad peale valimisi valla poolitada. Omavahel öeldes on seegi ebaseaduslik ja seega võimatu. Valla erinevad osad võivad liikuda teiste valdade külge aga uusi valdasid moodustada pole võimalik. Seda kuuldes hõikas saalist üks kuulaja, et siis kuulutame uuesti Vaali Vabariigi välja, mille saal võttis rõõmukihinaga vastu. Milline pinge valitses õhus ja ma ei saanud aru mille nimel see kõik. Kui vallamaja aadress oleks Koerus, kas siis oleks kõik hästi??? Vägisi meenus Koeru külje all asuv Kilplala. Kilplaste juured on ka tänapäevalgi seal olemas.

Valimispeol

Käisin eile kogunisti kahel "vali-mind-peol". Kõigepealt alustasin EKRE peol, kus sai kohe kanget pandud ja omad "joogid" ära joodud. Kuna hoog oli sees, siis panin edasi teisele peole, kus valimisliit Järva Valla Heaks pakkus rahvale lahjemat kraami. Sellest oli tuju nii üleval, et koju jõudes lugesin veel postkasti saabunud klantspiltidega flaiereid peale. Hommikul äragates oli selline valimispohmell. Ei tea, kas Reform, Kesk ja sotsid ka pidu peavad. Käiks seal ka ära. Reform olla pidanud, aga minusuguseid "külapätte" sinna ei kutsutud. Äkki võtab veel sõna ja kogu ilus kava on uppis.

Kõige selle juures tekib mul ainult üks küsimus, et mille nimel kandidaatid seda ristiretke ette võtavad. Ei saa ju olla, et sa kulutad oma raha ja aega, et siis istuda volikogus 10 -eurose kompensatsiooni eest. See ei saa ju olla eesmärk! Järelikult on neil muud huvid.
Mis need olla võiks? 1. Olla osa otsustusprotesessist, et suuremad hanked läheks õigetele inimestele ja siis sealt osaliselt tagasi otsustajatele. 2. Suunata valla tellitud teenused õigetele firmadele, et siis osa sellest rahast jõuaks tagasi tellijatele. 3. Seda on räägitud kõige rohkem, et mõjukatele ametipostidele oleks pandud omad inimesed või saaks ise mõne sooja koha vallavalitsuses. 4. Siiras huvi oma kodukoha arengu vastus, olla kasuks oma kogemuste ja teadmistega valla otsuste kujundamisel. Viimane ajab valijaid naerma, keegi ei usu seda. Mõelgem sellele, et milline võiks olla teie valitava kandidaati eesmärk.
Selgitan oma argumente. Mina andsin nõusoleku kandideerida just punktis 4 toodud põhjustel. Tegelt on tekkinud isegi väike hirm, kui olen asjasse süvendes aru saanud, kui tohutu tööpõld uuel volikogul ees seisab. nt tuleb sisuliselt kõik haldusaktid uuesti koostada ehk millise senise omavalitsuse teinekord päris vastukäivatest haldusaktidets lähtutakse. See , mis peale valimisi lahti läheb , on suur segadus. APPI. Olen kindel, et siin tuleb mitmeid kohtuprotsesse tingituna olematust juriidikast.
Minu kandideerimise teiseks argumendiks oli, et taas EI saaks võimule inimesed, kes on ennast juba näidanud suutmatute juhtidena. Loodan väga et rahvas on sellega nõus ja seepärast -
vali keda tahes, peaasi, et sa EI VALI reformierakonda.

Olle Mirme ausalt EEsti telemaastikust

Kanal2-e programmijuht Olle Mirme räägib lihtsate sõnadega  muutuvast telemaastikust.

Arlet Palmiste

Olen televisioonis töötanud juba enam-vähem kakskümmend aastat. Kunagi olin saatejuht, siis tootsin ise telesaateid, aga nüüd olen ametis stuudioadministraatorina. See on selline ametimees, kes võtab telestuudios publiku vastu ja juhatab nad kohtadele, siis kutsub võttemeeskonna stuudiosse ja salvestuse ajal hoiab sidet stuudio ja reziipuldi vahel. Reziipult on koht, kus pannakse saade kokku, sealt juhitakse kaamerate tööd, lisatakse heli- ja arvutiefekte jne. Reziipult asub tavapäraselt stuudiost eraldi ja sellepärast, et puldis teataks, mis sünnib stuudios ja stuudios teataks, mida soovitakse puldis, ongi olemas stuudioadministraator, kes on ühenduslüli kahe olulise ruumi vahel. Mul on oma väike firma, millega pakun vastavat teenust suurematele teleproduktsioonifirmadele.  Loodan, et see oli piisav selgitus minult pidevalt saatvale küsimusele, et millises telekanalis ma siis töötan. Suheldes stuudiokülalistega olen märganud, et ega inimesed väga hästi aru ei saa, mis süsteemiga see telekarusell töötab. Mõtlesin, et peaks seda siis selgitama. Lisaks on ju ka alanud sügis ja uus telehooaeg, mis toob inimesed alati rohkem taas televiisorite ette. Kõige parem on oma küsimustele vastused saada inimeselt, kes on ööpäevaringselt teleka sees. Seadsin sammud Kanal 2, et vestelda Kanal 2 programmijuht Olle Mirmega.

Alustame kaugemalt. Palju Kanal2es üldse inimesi töötab? Mulje on selline, et teha kolmel kanalil ööpäevaringset programmi peaks siin töötama tohutu hulk rahvast.

Kanal2e palgal on u 60 inimest, kuid igapäevaselt töötab meie heaks või meiega koos palju rohkem.  On perioode, kus ühel või teisel moel on Kanal2 tegemistega seotud isegi sadu inimesi. See on siis kogu Kanal 2 grupis kokku, kuhu kuuluvad veel ka naistekanal Kanal11 ja meestele suunatud Kanal 12. Tõsi on see, et Kanal 2 ise toodab oma väikese meeskonnaga tõesti vähe saateid. Me ise toodame igapäevast uudistemagasini „Reporter“ ja iganädalast uuriva ajakirjanduse saadet „Radar“. Sinna kõrvale veel mõned üksikud erisaated või väiksemad projektid. Kõiki ülejäänuid saateid toodavad iseseisvad produtsentfirmad, kellelt me neid saateid tellime.

Kuidas see töökord teil on? Kas produktsioonifirmad tulevad teie juurde oma hiilgavate ideedega või pöördute teie nende poole ideega, et nemad saaks siis tootma hakata või on hoopis mõni kolmas lahendus?

Alustame sellest, et firmasid, kes on oma tegevusena maininud muude tegevuste kõrval ka telesaadete tootmist on Eestis rohkem, aga mainimisväärseid on kümmekond. Nad kõik teevad siis saateid nii Kanal2-le, TV3-le ja vähemal määral ka ERRile. Tuntumad neist on näiteks Ruut, kes toodab meile „Väikesi hiiglasi“, „Kiired ja vihased Gruusias“, TV3-le „Su nägu kõlab tuttavalt“, siis kindlasti BEC, mis toodab meile uut komöödiasarja „KMD Klubi“ ja „Siberi võmmi“ ja TV3-le „Kättemaksukontorit“, siis kõik teavad kindlasti produtsent Teet Margnat, kes toodab meile „Suurt Lotokolmapäeva“, „Kuldvillakut“ ja „Nädalalõpp Kanal2ga“ jne. Ühesõnaga on firmad, kes toodavad mitmele kanalile ja palju saateid ja on firmasid, kes toodavad võib-olla ainult ühte saadet, aga süsteem laiemalt on selline. Kui sa nüüd küsid, et kuidas see telesaadete tootmine käib, siis ühte ammendavat vastust sellele pole olemas, sest saated jagunevad omakorda originaalsaadeteks ehk Eestis välja mõeldud stsenaariumiga saated ja formaadisaadeteks, mis tähendab, et sarnast saadet on kusagil välismaal  juba tehtud. Alati mitte ainult ühel maal, vahel kui on tegemist väga eduka teleformaadiga, siis on seda saadet tehtud juba kümnel või isegi sajal maal. Näitena väga edukatest teleformaatidest on Kanal2 „Väikesed hiiglased“ või TV3 „Su nägu kõlab tuttavalt“.  Eestimaised telesaated jagunevad omakorda kaheks. Osad ideed tulevad telekanalil ja osad pakuvad välja produktsioonifirmad. Tavapäraselt näeb see välja nii, et produktsioonifirmad tulevad siis meie juurde, tutvustavad oma ideed ja kui see on meie jaoks vastuvõetav, siis arutame juba detaile ja eelarvet lähemalt.  Kui aga idee pärineb telekanalilt ja see on nii suur, et meie oma nappide vahenditega seda toota ei suuda, siis leiame endale partneri. Formaadisaadete kohta võib veel öelda, et see võib tähendada , mida iganes. See võib olla suur show või ka lavatuslik seriaal. Näiteks „Viimane võmm“, mis oli algselt saksa seriaal ja seal aastaid edukalt jooksnud. Me ostsime saksakeelse  stsenaariume, tõlkisime selle ja loomulikult kohandasime Eesti oludele. Nii, et neid võimalusi , kuidas saade ekraanile jõuab, on palju.

Üks telekanal kujundab suuresti inimeste elusid. Telekanal harib inimesi vastavalt oma maitsele, samas lahutab meelt, kujundab läbi kanali poolt valitud uudistevaatajate maailmapilti. See on ju tohutu vastutus. Ühe rahva maailmapildi kujundamine on osaliselt teie käes. Kes on need suure mõjujõuga otsustajad, kes siin telekanalis ütlevad, et see saade sobib ja see mitte? 

Absoluutselt nii on. Ma veel lisaks, et televisioon on jätkuvalt ja mitte ainult jätkuvalt vaid ka kasvavalt kõige suurem meediavorm. Seda mitte ainult Eestis vaid kogu laias maailmas. Teleri vaatamine aasta- aastalt kasvab. Kümme ja isegi viis aastat tagasi arvasid paljud spetsialistid, et televisioon on mingid ajale jalgu jäänud nähtus ja peagi kolivad kõik vaatajad on-linesse. Tegelikkus on olnud, meie rõõmuks muidugi, täpselt vastupidi. Samas seadmata kahtluse alla, et interneti ja sotsiaalmeedia äri on pika sammuga meile lähemale kasvanud. Aga arvatult „vaipa alt“ tõmmanud ta meilt ei ole. Televisiooni kasvamisele on abiks olnud seesama tehnoloogiline areng. Sest peale tavalise teleprogrammi vaatamise tähendab televisioon tänapäeval väga palju muud. Suur kandiline kast kummuti peal on minevik. Parima pildi ja heli saad muidugi hea diagonaali ja helisüsteemiga moodsast telekast, kuid teleprogrammi võid vaadata ka arvutist, tahvelarvutist või oma telefonist. Siia lisanduvad erinevad järelvaatamisevõimalused. Kõik see kokku on ikkagi televisioon. Loomulikult kaasneb kõige sellega vastutus, sest me jõuame mingil moel  iga-kuiselt 800 000 Eesti elanikuni. Sellele ei ole ühelgi meediakanalil midagi ligilähedaseltki vastu panna. Meie jaoks on see 24 aastane areng olnud seikluslik, kuid viimasel viiel aastal oleme endale andnud aru, et me oleme meelelahutuskanal, me ei ole  CNN-ilik uudistekanal või sarnaselt ERR rahvustelevisioon. Me oleme kommertsrahast elatuv meelelahutuskanal ja me oleme endale selgeks teinud, et meelelahutuskanal ei pea vaatajat ilmtingimata targemaks tegema, aga ta ei tohiks teda ka teadlikult ja tahtlikult lollimaks teha. Aga selliseid saateid me leiame tegelikult Eesti telemaastikult oi kui palju. Küllap on selliseid saateid on olnud ka meie eetris, kuid me püüame neist hoiduda. Kui nüüd siis rääkida, et milliseid saateid me oma programmi valime, siis peame lähtuma sellest, et programm on tervik. See ei ole huupi kaubamajas soppamine, et võtan ühe asja, see on päris hea, aga võtan selle teise ka, see on ka tore jne. Programmis peab olema midagi päevakajalist, seal peab olema lavastuslikku, seal peab olema komöödiat ja seikluslikku, seal kõrval peab olema ka mõnusat jutuvestmist, mänge jne. Ega meil karmi selget komisjoni, kes otsustab ei ole. ERRis on teisiti, seal on programmikomisjonid, erinevad juhtimistasandid, see on seal hulga keerulisem. Meil on väike ja töökas kollektiiv ja meie otsustamine käib lihtsalt. Meie otsustajate ring on kolm kuni viis inimest, aga see pole kuskil kirjas. Mina kui telekanali programmijuht loomulikult vastutan kõige selle eest, aga ma pole mingi padakonn, kes istub kõrgel ja teisi ei kuula. Eks lõppvastutus langeb lõpuks minu õlgadele, aga ma arutan seda uuringutejuhiga, reklaamijuhiga ja teiste teatud teemadega haakuvate inimestega.

Olen nüüd veidi provotseeriv. Miks need reklaamipausid peavad nii pikad olema? Saadet vaadata ei saa kogu aeg reklaam jookseb.

Kas need reklaamipausid ikka on nii pikad? Pean nüüd ikka ja jälle täislausega vastama – võta või jäta, aga ilma reklaamita pole meil võimalik elada. Meil ei ole rikkakaid sugulasi, kes oleks midagi pärandanud või riigieelarvest võimalik hammustada. Meie ainus sissetulek, millega televisiooni vaatajateni tuua on reklaam. Inimesed ei pea sellest aru saama, aga nad võiksid aru saada, et reklaam ei ole tele-eetris kellegi kiusamiseks, vaid see on ainuke võimalus kõiki neid saateid teha, inimestele palka maksta ja üldse eetris püsida. Reklaamipauside pikkus on määratud seadusega, mis ütleb, et ühes tunnis tohib olla 12 min reklaami ja tegelikus elus täpselt nii see ongi. See aeg jaguneb tavaliselt kaheks 6 min pikkuseks reklaamiplokiks. Sinna lisanduvad ka omareklaamid, mis on meie oma saadeid  tutvustavad kuni  30sek klipid. Kui on reklaamiturumõttes madal hooaeg, siis on meie reklaamiplokid üldse 3-4 min ja need vähesed kuud, kui telekanal saab endale „rasva“ koguda võivad nad kokkuvõttes ulatuda 7 min pikkuseks. See küsimus ise on aga igale kommertskanali töötajale muidugi tuttav, et miks te neid reklaame üldse näidata. Usun, et sellele ma praegusega vastasin.  

Reklaamipauside väliselt hüppavad  ekraanile ka ju reklaamid, just kui keegi suudleb, siis tuleb sinna peale mingi tuntud kaubamärgi logo.

Selle reklaamijutu juurde pean ma veel lisama, et kui inimestel on illusioon, et telekanalid suplevad sulavõis ja nende WC-potid on kullast ja töötajad sõidavad tööle Ferraridega, siis nii see ei ole. Eesti on väga väike maa ja Eesti reklaamiturg on väike. Eesti kommertskanalid näevad kurja vaeva, et oma kulusid tagasi teenida. Peale 8 aastat tagasi alanud majanduskriisi pole telereklaamiturg ja reklaamiturg tervikuna veel päriselt taastunud. See kõik sunnib otsima ja leidma uusi mooduseid, mida saaks reklaamiandjatele pakkuda. See ei ole ainult eesti eripära, vaid kogu maailmas liigub sinnapoole, et on kõikvõimalike erinevaid lähenemisi. Need ei tohiks kunagi vaataja jaoks olla häirivad ja neid ei tohi olla liiga palju. Vastasel juhul tuleb meil ennast vaos hoida. Televisioon on ettevõtlus nagu iga teine, ainult et meie äri tuleb iga päev inimestele otse koju kätte ja on neil kogu aeg silme all. Me ei müü inimese jaoks igapäevaselt vajalikku leiba, piima või viimasel ajal moekat võid, meie müüme emotsiooni ehk tunnet. Loomulikult on siis inimene väga häiritud, kui see tunne, mida meie loome,  teda segab.

Kui ma vaatan Eesti seriaale, siis on näha , et need on põlve otsas tehtud. Kui võrdled seda välismaise analoogse filmiga, siis saad aru võimalustest vahest. Kas on siis üldse mõtet ise toota? Äkki oleks targem näidata ainult kvaliteetseid välismaised seriaale?

Esiteks ma natuke kaitseks eesti telepilti. Eestlane armastab kiruda kõike – valitsust, halba ilma, liiklust ja muu seas ka televisiooni. Reaalsus on aga see, et eesti telemaastik on ainulaadne kogu maailmas. Nii väikese rahvaarvu juures, see on alla miljon eestikeelse vaataja, võtame veel maha imikud need kes üldse telekat ei vaata, siis saame meie auditooriumi. Kui me vaatame ,kui palju on meil kanaleid, palju meil toodetakse erinevaid telesaateid ja filme, siis seda ei leia kusagil mujal maailmas ja kui leiabki, siis on need pisikesed rikkad naftariigid. See on midagi erilisemat kui me aru saame. Kõige selle taustal väidan ma, et televisioon, mida Eestis tehakse on uskumatult tubli ja kvaliteetne. Televisioon on väga tehniline, väga palju aja- ja inimressurssi nõudev tegevus. Ajalehe artikli kirjutamine sõltub ainult kirjutaja andekusest, teles sellest ei piisa. On selge, et me peame sama saadet tegema siin kümme, sada või isegi tuhat korda odavamalt kui seda tehakse rikastes teleriikides. Selle taustal ütlen ma et see, mida Eestis tehakse on imetlusväärne. Isegi välismaised produtsendid, kes on siin käinud, on imestunud, et kuidas on see võimalik toota 1 tunnine seriaaliosa 2,5 päevaga, samal ajal kui välismaal kulub selleks 10 päeva. Me peame aru saame millised on meie võimalused, kuid me ei tohi siiski teha oma töös sisulisi allaandmisi. Eesti teletöötajad on väga professionaalsed. Meie operaatorid, rezisöörid ja kes iganes käivad pidevalt välismaal ja osalevad väga suurtes projektides – Eurovisioon, erinevad spordivõistlused jne. Aga mis kõige tähtsam! Selleks, et olla suur telekanal, pead sa pakkuma täiesti unikaalset, ainult sinul olemas oleat telesisu. Ainult sinu kanalil on teatud telesaade. Hankesaadetel ja filmidel on oma koht programmis, kuid aasta-aastalt on nad nihkunud üha serva poole ja selle selgroo, mille najal telekanal seisab, on sisustada ainult sulle kuuluva programmiga.

Igal pool mujal maailmas loetakse kõikidele võõrkeelsetele telesaadetele ja filmidele kohalikus keeles tekst peale, isegi Lätis ja Leedus. Meil seda ei teha, või tehakse väga vähe ja see on superhea, sest originaalkeel annab alati filmile väga palju juurde. Miks Eestis seda ei tehta?

Pealelugemine on suures osas maailmas enesestmõistetav. Meil on ju ka pealelõunases ajavööndis sarjad peale loetud, kuid kvaliteetfilmid ja aated on tõesti subtiitritega. Selle täpset põhjust ei oska keegi öelda. On teooritiseeritud, et vanadest aegadest on mõjutajaks olnud Soome TV, sest Skandinaavia on telemaastikul selles osas olnud alati „valge vares“, kuna on eelistanud pealelugemisele subtiitreid. Soome TV-l oli meie telenägemuses, eriti 70-ndate ja 80-ndatel, väga tugev mõju  ja seal eelistati kuulata kuulsaid näitlejad nende oma keeles. Seda teooriat toetab ka see, et Lätis ja Leedus seda kommet pole, sest seal Soome TV ei nähtud. Kas see on hea või halb on taas kaheotsaga. Ei tohi ära unustada, et meie hulgas on vaegnägijaid ja vanemaid inimesi, see on reaalsus, et need inimesed on olemas ja nende jaoks on see väga suur asi. Lisaks muidugi lapsed.

Rääkides konkurentsist. Kuidas need saated ikkagi programmi jõuavad? Kas alati on vaja teisel meie suurel kommertstelekanalil just samal ajal teha täiesti sarnane film või saade? Näiteks pühapäevaõhtused suured teleshowd või nüüd seriaalidena „Nukumaja“ ja „Merivälja“.

Küsimus on arusaadav. Juhul, kui telekanalid kuuluksid kõik ühte punti, siis oleks võimalik koordineeritult teha kõik neid toredaid saateid. Päriselus see päris nii ei ole. Kuigi pahatihti tahtmatult, mitte kurjast kavatsusest, satuvad sarnased asjad sarnastele kelleaegadele. Teistpidi võiks alati küsida, et kuhu siis. Eestikeelse programmi maht on võrreldes kümneaasta tagusega on tohutult kasvanud. 10 aastat tagasi oli kogu Eesti telemaastikul enam-vähem ainult  kolm sarja – „Õnne 13“ ETVs,  „Kelgukoerad“ Kanal2s või „Kodu keset linna“ TV3-es. Nüüd on neid iganädalaselt kümneid. Või võtame suured teleshowd. Oli aeg, kus oli ainult „Tatsud tähtedega“ ja siis oli tükk tühja maad. Nüüd oleme jõudnud sinna , et iganädalaselt on igal telekanalil  mitu suurt saadet. Siit tekibki küsimus, et kuhu need saated siis panna. Inimesed on meil öelnud, et pange see saade mõnele teisel päevale, kui pole vaadata midagi. Kuigi temal pole vaadata, siis 100 000 teisel vaatajal on vaadata .   See on selline ühendatud anumate süsteem. Ma ütleks pigem vastupidi võrreldes eelpool mainitud Läti ja Leedu teleturgudega, kus on suisa traditsioon, et kui keegi teeb suure show, siis teine teeb täpselt samal ajal sarnase show või kui üks teen naljasaate, siis teine paneb samal ajal vastu analoogse naljasaate. Toon näite Leedust. Üks kanal hakkas näitama „X-Factorit“ ja teisel oli samal ajal vaja vastu panna „The Voice“. Mõlemad on sarnased „Superstaari“ saate tüüpi laulutalendivõistlused ja nad nimelt panevad nad ühele päevale ja ühele ajale. Me Eestis jälgime küll konkurentide tegemisi, kui see ei ole teadlik valik, et minna teisega otse vastu, vaid püüame siiski oma telekava silmas pidades pakkuda meie vaatajale parimat aega. Sa tõid näiteks „Nukumaja“ Ja „Merivälja“. Minu meelest on need täiesti erinevad sarjad. Üks on selline voodoo sari ja teine pigem puhas kriminaalsari. Ja kuhu me siis selle sarja oleksime pidanud panema. Teisipäeviti on meil kell 21:30 „Siberi võmm“, kolmapäeviti „Pilvede all“, neljapäeviti „Kiired ja ilusad Gruusias“. Vaatajad on küsinud, et kui te nägite, et TV3 pani „Merivälja“ esmaspäeva õhtule, miks te siis ei pannud seda mõnele teisele ajale. Kallid inimesed, programmi planeeritakse palju pikemalt ette. Konkurentsiseadus keelab meil konkurentiga isegi  konsulteerimist selliseid asju. Me tõesti seda ei tea. Lõpuks on telekapult siiski kodus inimese käes.

Juba aastaid saab telekanalitelt näha ikka ja jälle samu vananevaid eetrinägusid. Uusi kujusid  tuleb väga harva, mõnel hooajal ei tule üldse. Miks nii?

Eks see puudutab eelkõige toredaid ja ägedaid saatejuhte. Tuleb möönda, et uusi nägusid tuleb, aga vaikselt. Samas seoses sellega, nagu eelpool mainitud, et kunagi oli kolm sarja ja nüüd on kolmteist sarja, siis näitlejate jaoks on see täiesti uus ja avardunud maailm. Kui palju on neid näitlejaid, kelle jaoks televisioon annab väljundi. Näitlejad on võib-olla aastaid teinud teatrites suurepäraseid rolle, kuid laiemalt neid siiski ei tunta. Teatrilaval ei saa näitleja terve aasta jooksul iga õhtu laval olles ka nii palju silmapaare ennast vaatama, kui sa televisioonis saad ühes pooletunnises sarjas kasvõi ühte kõrvalosa mängides. Kui see etteaste on äge ja jääb meelde siis oledki „10 kord kuulsam“. See on kõigile hea. Samas peab ütlema, et see on siiski täielik luksus, et meie sarjades teevad kaasa enamus Eesti tippnäitlejates. See on suur õnnistus vaatajale.

Mida ma oskan öelda? Uus telehooaeg on alanud ja loodan, et Kanal2-el läheb hästi. Loodan, et  peale meie väikest vestlust on vähem ka kummalisi küsimusi teemadel, miks asjad teles just sellised on, nagu nad parasjagu on. Kindlasti ka palju õnne 1.oktoobril 24-aastakse saanud telekanalile. Jõudu!