kolmapäev, 14. aprill 2021

Kuidas mõtestada usuelu ja kirikuelu seost?

 Kuidas mõtestada usuelu ja kirikuelu seost? 

Ma tulin Usuteaduste Instituuti kristliku kultuurilugu õppima sooviga oma mõttemaailma korrastada. Nagu oleks kõigest kuulnud ja nagu teaks keskmisest inimesest enam, aga ometi ei moodusta minu teadmised tervikut. Kujundlikult öeldes on teadmised nagu tellisehunnik hoovil, mis maksis kallist raha ja isegi tuule eest varjab, kust iga kivi saab välja võtta ja teise kohta asetada. Kuid tellisehunnik ei ole siiski müür, kus üks kivi on teisega seotud ja mis moodustab tugeva aluse, kuhu rajada juba järgmine korrus ja katus. Õppimine on viinud minu harali teadmistes paljud asjad paika või seostesse. Korraga olen aru saanud, miks teatud protsessid või sündmused on toimunud või mis on nende olemasolu tingimusteks olnud.

Ma vabandan, et räägin endast ja mitte ette antud teemal, kuid just eneseni viisid mind loengute tarvis loetud kirjandus ja mõtterännakud. Seepärast jätkan. Ma olen alates keskkooli lõpust olnud teadlikult usklik inimene. Ma olen enesele tunnistanud Jumala olemasolu ja otsinud märke Jumalast. 1990ndate algul tekkis Eestis pöörane usuliikumiste laine, kuhu lasin enesegi haarata. Ja Jumal lahustus erinevate liikumiste ja õpetuste vahel ära. Korraks kadus ind leida Jumalat, sest võltsjumalikkust oli ümber palju ja tundus, et see asendab suurepäraselt päris Jumalat minu hinges. Mingil hetkel taipasin, et olenemata usuliikumisest või õpetusest räägivad kõik tegelikult ühte keelt erinedes vaid detailides. Nagu on öeldud, et kõik, mis erinevates religioonides on sarnast, on hea ja see, mis neid teistest eraldab, see on reeglina halb. Kõik jutustavad lugu ühest ja samast heatahtlikkust loojast, eluandjast, saatusekujundajast ehk Jumalast.

Religioonimaailm meenutab riiki, mis on tema kõigi kodanike jaoks üks, aga ometi igaühe jaoks veidi omanäoline. Kui kuulata erinevate valitsevate erakondade seisukohti, siis kõik on pühendanud riigi teenimisele, kuid neid kuulates oleks nagu tegu erinevate riikidega. Usuturul toimub sama. See teadvustamine oli minu jaoks pöördelise tähtsusega. Ma ei pea leidma enesele mingit kirikut, minu Jumal on minu südames. See ongi tempel. Mõneti sarnanes minu Jumal Lev Tolstoi Jumalale, kelle jaoks Jumal oli Armastus. Tolstoi tunnistab, et Jumalat ei ole keegi kohanud ja me suuda mõista teda, kuid me saame läbi armastuse temaga läbi käia. „Kui me armastame, siis Tema on meis ja meie Temas. Hakkame alati  armastama kõiki nii mõtte, sõna kui ka teoga. Selles ongi Jumala avitus ja kõrgeim hüve“  („Elada praegust hetke“ lk 30). Sest Armastus on nii suur tunne, et seda on võimalik esile kutsuma ainult Jumal ehk Armastus on kõige otsesem märk Jumala olemasolust. Kui minus on Armastus, siis tähendab, et Jumal on mind puudutanud ja ainus viis hoida jumalikkust eneses on armastada kõike tema loodut.

Ometi vajas Jumal minu südames kogudust ja pühadust. Seepärast astusin alati , kui võimalik sisse pühakoja uksest. Mulle sobisid kõik pühakojad – katoliku, luterliku, õigeusu, sünagoog, budistlikud või hinduistikud templid jne. Ma tundsin kõikjal, et Jumal on minu juures.  Ma tegin oma Jumala otsingutes rahu ja leppisin olukorraga minnes oma eluga edasi. Minu Jumal oli minu südames ja me saime hästi läbi. Seepärast tundsin rõõmu lugedes Wildfried Härle mõtet: „Me peame õppima ka ise end aktsepteerima, kuigi me (vahest pareminigi kui teised) teame, et meis on nii mõndagi, millega pole kõik korras, mis on häiriv või koguni aktsepteerimatu.“ Ma tean, et minu mõttemaailm ei pruugi olla õige, ma tean, et ma olen alles teel kujundamaks oma maailma, ma tean ka , et minu elust kogetud tarkused ei pruugi kattuda kaaskodanike omaga või häirivad need mõtted koguni teisi. Kuid need on minu mõtted ja tunded, mida eirates läheksin vastuollu iseenesega.

Õnneks võivad seisukohad inimese elus muutuda ja uut kogedes suisa vastandlikeks muutuda. See omakorda kipub inimesi häirima, sest tihtipeale arvatakse, et inimene ei tohi areneda ja selle eest, mis korra öeldud, pead lõpuni vastutama. Teekond Jumalani samas ei peagi lihtne olema, sest sellel teel liialt on segajaid. Peab läbima keeruka teoloogilise, religioosse, teadusliku teadmiste labürindi, et jõuda tolstoilikule arusaamisele, et Jumal on Armastus. E.Jüngel on kirjutanud: „Milline inimene ma tõeliselt olen, selle üle ei saa otsustada ükski maine instants. Selle üle ei saa otsustada isegi mina ise. Otsus isiku olemise üle ei ole ühegi maise isiku ja instantsi meelevallas. Sest isiku olemise üle saab pädevalt otsustada ainult see, kes teeb isiku isikuks. Ja see on Jumal üksi.“ (Inimlik inimene, 1985). Seega ei tohi mina kulgejana lasta ennast segada võõrastest arvamustest või välistest mõjututest. Minule ilmutab end Jumal sellisel kujul, nagu ta hetkel arvab kasulik olevat. Minu ülesanne on hoida meel vaba ja lasta end juhatada valguse poole. Tuleb unustada kriitika ja vaen olemasoleva kohta ja tõdeda, et Jumal on Armastus.       

Ühel päeval kutsus mind enda juurde minu vanaema ja usaldas minu kätte meie perekonna käes 200 aastat olnud Piibli. Ta usaldas selle mulle tingimusega, et ma hoian seda ja pärandan edasi. Selles pühas raamatus on peidus võimas energia , mille on sinna põlvkondade kaupa jätnud minu esivanemad. See energia on tunnetatav, kui Piibel kätte võtta. Selle teadmise tunnetamine, et me oleme eostatud elusate organismide poolt aastatuhandete taha tagasi, tekitab aukartust. Me ei ole kerkinud mullast ega sadanud taevast, vaid meie tee Jumala poolt looduna  on reaalne. Kõik meie esivanemad kuni Jumalani välja olid reaalsed inimesed oma tunnete, mõtete, kogemuste ja teadmistega. Kõik see pärandusena saadud pagas on jõudnud tänaseks minuni. Kett minu ja Jumala vahel on pikk, kuid see on reaalne. Nüüd oli minu kätte jõudnud Püha Raamat, mis kandis endas tükikest ajalugu minu põlvnemise loos. Hakkasin huvituma Piiblist ja neist raamatu tarkustest, mille varal nägid ja seletasid enese jaoks maailma  minu esivanemad. Jumal minu südames jäi samaks, kuid nüüd lisandus minu inimeseks olemisele huvi ristiusu ja eelkõige ristiusus ajaloo vastu. Kes olid need inimesed, kes on minu Piiblit käes hoidnud ja miks on sellel minu jaoks nii suur jõud?

Jätan hulga vahele ja jõuan tänasesse päeva. Eberhard Jüngel märgib, et „usk on Lutheri järgi hoopis meie elu teo- ja saavutusseose elementaarne katkestus. Usus usaldab inimene hoopis täielikult Jumala tegu ehk siis Jumala loovat sõna.“ ja jätkab mõne aja pärast „kristlane ei ela eneses, vaid Kristuses ja oma ligemeses, vastasel korral ta ei ole kristlane.“ (E.Jüngel „Inimlik inimene“, 1985) Luterlik Jumala seletus ei veennud mind. Miks? Ma tõesti soovin tunda Jumalat sellisena nagu teda tunnevad luterlased, kuid kõik seni loetu ei ole mind veennud. Ma külastan kirikuid , vestlen tuttavate kirikuõpetajatega, kuid keegi ei ole mulle suutnud usutavalt mulle selgitada luterlikku kolmainu põhimõtet. Minus on küsimus, millele pole leidnud rahuldavat vastust – On Jumal, kelle olemasolus ma ei kahtle, kuid kelle huvides oli mängu tuua Jumala poeg? Miks Jumal tappis oma poja, kui ta ikka oli Jumala poeg, teades, et ta ärkab kolme päeva pärast taas? Selline silmakirjalikkus inimestega manipuleerimisel ei tekita just positiivseid emotsioone. Minu Jumal nõnda ei teeks. Ja ma tõdesin iseeneses, et nii kaua kuni kõneldakse Jumalast, on minu jaoks kõik selge, aga kui kaasatakse Poeg, siis läheb loogika peas sassi. Kuidas ma elan Kristuses, kes pole isegi Jumal?

Otsisin vastust oma küsimusele, kuid põrkusin taas vastus mõistetamatuse müüri. Kas kõigi kiriklike selgituste juures on vaja kasutada keelt, mida on raske mõista, nagu on ilma eelneva kogemuste lugejal raske mõista Piiblit ennast? Piibel on täis tähendamissõnasid, sümboleid ja märke, millest lugeja üle libiseb ja mis muutuvad mõistetavaks alles peale asjatundlikku seletust. Me põrkame pidevalt mõistete valesti mõistmise seina vastu, mis takistab meil olla osa kogudusest. Siin omakorda vallandubki inimeses jõuetu protest, kuna temalt on röövitud tema isiklik arvamus või kogemus. Sest ka minul Pühakirja lugejana tekib oma emotsioon, teadmine või kogemus. Raymond Ruyer tõdeb oma „Psühhobioloogias“, et me lähtume maailma seletamisel iseenda kogemustest pidades neid lõplikeks, kuid tark on see, kes ei eelda, et kogu maailm piirdub vaid tema kogetuga. Kas Piibli tähendamissõnadel saab olla erinevaid seletusi, mille poolest on minu tunnetus halvem näiteks mõnest kirikuõpetaja omast. Lektor Ergo Naab sõnas loengus: „me ei tohiks unustada, et Piibel on siiski ligemale 2000 aastat vana ja keel, mida seal kasutatakse vastab tollastele normidele.“ Kui me tänasel päeval hakkame seda kaasajastama, kas siis on ikka tegemist päris sama pühakirjaga ja kas kõik see, mis meile on Jumala poolt läbi pühakirja antud on ikka sama. Probleemi on täheldanud ka Wildfried Härle oma traktaadis „Õigeksmõist täna“: „Mis puudutab mõistmist takistavaid keelelisi tegureid, siis tuleb märkida, et mõiste „õigeksmõist“ on ise esimeseks komistuskiviks – mitte sellepärast, et see meie igapäevases keelekasutuses nii harva ette tuleb, vaid seal kus meie teadus- ja argikeeles õigeksmõistust või (enese)õigustamisest kõneldakse, peetakse silmas midagi hoopis muud, lausa vastandit sellele, mida mõtlesid Paulus ja Luther.“  Ehk ajas ja lähtuvalt inimese elulistest kogemustest võib mõistete tähendus muutuda. Nõustun, et ilma eelneva õpetuste või taustateadmiseta ei ole minul võimalik osa saada algsest heebrea või kreekakeelsest algtekstist. Sisenedes piibellikku tähendamismaailma vajan seega igal juhul juhatust. Aga kes võtab endale lõpliku õiguse anda mõistetele kõigile ühiselt arusaadav sisu?

Ja olengi kohustuslikuna pealkirjas etteantud terminite vangis. Mis siis õigupoolest on kirikuelu? Piiskop Urmas Viilma tõi raadiointervjuus ERR saatele „Kirikuelu“ välja kiriku kolm tähendust. Esiteks kirik kui hoone, kui füüsiline ja kõigile käega katsutav objekt. Teiseks kirik, kui seadustatud organisatsioon maistest seadustest lähtuvate kohustustega. Kolmandaks kirik, kui kogudus ehk kristliku religiooni järgiv inimrühm. Kindel ja selge on vaid teadmine, et kirik on ainult kristluses kasutatav termin.  

Seepärast pean vajalikuks selgitada oma nägemust kirikust. Minu jaoks on kirik eelkõige kogudus. See on teatud rühm inimesi, kes jagavad sarnast usulist kogemust ja kes on valinud ennast teenima õpetaja. Kogudusel võib olla oma ajalooline kirikuhoone, kuid ka ilma hooneta koos käies on nad ikkagi osa kirikust. Samas on küsimus, et kas kirikuks ehitatud hoone, millele on antud uus funktsioon, on ikka veel kirik. Mina käisin terve noorusaja treeningutel kirikusse ehitatud spordisaalis. Minu jaoks oli tegemist spordisaaliga ja ma ei tundnud kordagi sealt , et ma kuidagi rikuks jumalikku rahu. See tunnetus, mis ka varemetes kabelites oskab näha ja tunda püha hingust, tekib koos inimliku elukogemusega. Tänasel päeval nähes lagunevat või veel hullem konserveeritud pühakoda tunnen hinges valu. Seepärast , kui öeldakse kirik, siis kangastub silmade ees pigem inimene või isegi altarimaal, kui hoone või organisatsioon. Olen sama probleemi ees , kui räägitakse riigist. Öeldakse, et riik keelab või riik toetab. Aga kes on see riik? Riik on ju inimesed. Piiridega ääristatud mullapind ei ole riik. Riik on inimesed ja ka otsuste taga on inimesed. Ka selle otsuse taga, et see maalapp siin on meie riik, on ikka inimesed.

Minu süda rõõmustas lugedes Thomas A. Põdra mõttetera: „Usk ei ole pime allumine kiriku institutsioonile (reguleeritud ühistegevusele), vaid selles osalemine ja sellele pühendumine südames särama löönud evangeeliumi kirka valguse tõttu. Selles valguses saab mõistetavaks ka kiriku institutsiooni ja selle kujundamise olulisus. Teisiti: kirik tahab olla alati, ka ametkondlikus-institutsionaalses mõttes, enesekriitiline – evangeeliumi juurde tagasipöördumise ja sellest lähtuvalt suunaleidmise tähenduses –, aldis patutunnistusele ja meeleparandusele.“ („Usukultuur evangeelses-luterlikus vaatevinklis“ lk 482, Tallinn 2018) Ehk kirik hakkab elama läbi usu. Ehk veel – kogu religioosse kultuuri aluseks on usk, mis mõtestab kogu käega katsutava ja silmaga nähtava maailma. Spordisaaliks muudetud kirik on spordisaal, kuni seal pole usku. Jumala teenimisele suunatud tegevus ka mitte religioosses ruumis pole samas vähem religioosne kirikus läbiviidud teenistusest.  Seega on kirik eelkõige kogudus ehk inimesed ja seeläbi ka inimesi koondav organisatsioon. Mulle väga meeldib T-A.Põdra arvamus, et kirik TAHAB olla enesekriitiline. Soovides olla elav kasvava liikmeskonnaga tulevikku selgelt vaatav organisatsioon peabki olema ülimalt enesekriitiline. Piibel ei saa ega tohiks olla antropoloogiline teos, mille abil jutustada minevikku või otsida tõlgendamisvigu. Piibel koos oma õpetusega peab olema elav teos, mis on arusaadav igale inimesele ja kõnetab igaüht. Kõiki ehk veidi erinevalt, kuid Piibel ei tohi jätta puudutamata kedagi. Me elame kristlikus ilmaruumis, kus elasid ka meie esivanemad ja kogu meie maailmapilt on kujundatud piibelliku õpetuse alusel. Tahame seda või mitte, usume Jumalat või mitte, loeme Piiblit või mitte, aga kristlikust vundamendist meie elukorralduses mööda ei saa. Piibel on tänaseni meie elukorraldust kujundav autoriteet. Isegi kui me seda ei tea või ei taha tunnistada. Piibli autoriteedi aluseks on tema jumalik päritolu ja mitte see, et kirik nii kuulutab. Piiblile tuginevat autoriteeti peaks kristlik kirik palju rohkem kasutama ühiskondliku elu korraldamises. Moosesele antud 10 käsku on tänaseni kõige parem inimese elukorralduse alus ja seda tuleb ikka ja jälle meelde tuletada.

Kuid tulen tagasi kiriku aluseks oleva koguduse juurde. Kes kuuluvad ja kuidas saada koguduse liikmeks? Kas selleks, et saada koguduse liikmeks piisab vaid usust või on selleks vaja midagi veel? Kas kogudust on võimalik omakasu eesmärgil omandada? Üks vastuse variante on  peidus Wildfried Härlel:  „Kes otsustab õigupoolest viimselt selle üle, kas mind aktsepteeritakse, kas ma olen omaks võetud? Teevad seda minu kaasinimesed või mina ise? Või on olemas üks instants, mille tunnustusest või eemaletõrjumisest viimselt sõltud, mis väärtus on minul, kas ma olen aktsepteeritav ning kas ma saan seepärast ka iseend omaks võtta ja aktsepteerida?“ (Õigeksmõist täna, 2008). Ehk usuelu ja kirikuelu seos on lihtsamalt öeldes Jumala maailma ja meie argise maailma suhe. Inimene ei saa sekkuda jumalikku maaima tegemistesse. Inimene saab ainult usaldada, et see, mida Jumal ette võtab on hea ja vajalik. Usaldus tuleb aga välja teenida ja kui meil puuduvad märgid, mis annaks Jumala headest kavatsuste meie suhtes, siis tekivad kahtlused ja inimene pöördub Jumala teelt kõrvale. Me oleme oma argises elus harjunud asju ajama „müün ja ostan“ suhetes. Kui ma annan Jumalale oma usalduse, armastuse ja isegi annetuse, siis tahan ka vastu saada. Kuid Jumal vaikib. Samas inimesed, keda ei vaeva olemuslikud probleemid, on oma suhetes Jumalasse ja ka teistesse inimestesse oluliselt vabamad. Nende potentsiaal teostada ennast läbi religioosse maailma on suurem. Usu tunnistamine vabastab pingetest isikliku vastutuse ees.  „Uskuda tähendab kogu südamest Jumalat usaldada. /…./ Ning kui Jumala usaldamine ongi see, mis on oluline, sest sellega tunnistab inimene Jumala Jumalaks olemist ning Jumala ja inimese vahekord seatakse jälle korda. , asetatakse pea pealt jalgadele.“ (W.Härle, Õigeksmõist täna, 2008). Härle tõdeb ka, et tänasel päeval on õigeksmõistu õpetuse ehk luterliku kiriku aluspõhimõtte sisu hakanud tähendust kaotama.    

Nüüd siis peakirjas toodud termin „usk“. Tsiteerin taas Lev Tolstoid: „Miks sa elad? Ei tea. Aga kui sul sellest aimu ei ole, ei saa sa eladeski teada, mida sul tuleb teha ja mida mitte. Halb on elada sellel, kes seda ei tea. Aga sellepärast ongi inimesed niikaua , kui on olemas olnud, mõtisklenud selle üle, milleks nad elavad ja sellest aru saanud, õpetanud teisi, mida teha ja mida mitte. Vaat just seda õpetust kutsutaksegi usuks“ („Elada praegust hetke“ lk 16). Loomulikult ei ole see mõtisklus laialt levinud ega ka akadeemilist äramärkimist leidnud. Kas on põhjustki, kuid see on üks nägemus inimeselt, kes püüdis mõtestada enese jaoks maailma läbi usu. Ometi kõlab see tänapäeva usuturu pakkumiste paljususes vägagi aktuaalsena. Usust on saanud toode, mille võimaliku lisaväärtusena on võimalik maha müüa igatsorti tooteid. Veel 100 aastat tagasi olid inimesed usklikud ja käisid oma usu kinnitamiseks igal pühapäeval kirikus. Tänapäeval nimetatakse igas mõttes sama käitumist elustiiliks ja kiriku asemel käiakse joogasaalis või meeletreeningutel või kett-turundus koolitusel. Kõiki neid ühendab inimese usk paremasse homsesse või paremaks inimeseks saamisele. Usk pole tänapäeval kuhugi kadunud. Usk on vahetanud kuube. Seega on tänavaid täis võimalikke koguduste liikmeid, kuid aegunud sõnumid viivad inimeste teed kirikust mööda.

Teine mõttekäik usu teemadel Wildfried Härlelt: „Viimaks eksisteerib veel kolmaski arusaamist raskendav mõiste: „usk“. Kui Paulus ütleb, et inimene võib saada õigeks ilma seaduse tegudeta, üksnes usust, siis kõlab see paljude jaoks nii nagu öeldaks sellega: reformatoorse õpetuse järgi pole oluline täita Jumala tahet ning teha Jumala poolt kästut, vaid oluline on üksnes uskuda kiriklikku õpetust s.o. seda tõeks pidada ja sellega nõustuda, isegi siis , kui ise selle õiguses võib-olla kindlad ei oldagi ehk teisisõnu – pidada seda tõeks vastu enda südametunnistuse häält.“ („Õigeksmõist täna“ 2008).  Paulus ei osanud ligemale 2000 aastat tagasi arvata, et kristlus püsib veel aastatuhandeid hiljem. Samuti ei osanud ta arvata, et kirjad, mille kirjutamisega ta hulga aega kulutas, võivad kunagi jõuda adressaadini loetud sekunditega. Samuti ei osanud tema oma naiivsuses kindlasti arvata, et tema heauskseid sõnu Jumala ja usu vastutusest inimese tegude suhtes, tõlgendatakse isiklikust vastutusest vabastamisena. Usk tagab igavese elu sõltumata inimese maistest tegudest. See on tänapäeval isegi ohtlik avaldus, mis jätab varju inimese kohustused järgida kümmet käsku.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et kristlikul kirikul on tänapäeval jäänud jätkuvalt oluline roll meie igapäevase elu kujundamisel, kuid see mõju on pigem alateadlik. Teadlike lahendusi tänapäeva probleemidele otsivad inimesed paraku mujalt. Usuelu meie ühiskonnas pole kadunud, kuid kahjuks on see liikunud väljapoole kirikut. Samas on olemas potentsiaal otsivate inimeste näol, kes sarnaselt aastasadade tagusega otsivad vastuseid iseenese eksistentsile. Otsivad inimesed on pakkumiste paljususes pakutava suhtes kriitilised, kuid seda kindlamad enesele kohta leides.

Kasutatud kirjandus:

1.      Eberhard Jüngel „Inimlik inimene“ 1985, kogumikust „Uuema evangeelse teoloogia põhitekstid“ (Ilmamaa 2013)

2.      Wildfried Härle „Õigeksmõist täna“, 2008, kogumikust „Reformatsioon 500“ (Usuteaduste Instituut 2017)

3.      Lev Tolstoi „Elada praegust hetke“ (päevikud 1909-1910) Tõlkinud Rainis Toomemaa, Johannes Esto Kirjastus 2018.

4.      Thomas-Andres Põder „Usukultuur evangeelses-luterlikus vaatevinklis“ (Usuteaduste Instituut 2018)

Milline muusika sobib kirikusse?

 Milline muusika sobib kirikusse? 

ERR saates „Kirikuelu“ kõneles aprillis 2020 Aasta Kirikumuusikuks valitud Eerik Jõks. Muu jutu seas otsiti vastust küsimusele, et mis on kirikumuusika. Täpset definitsiooni ei leitudki. Jõks tõdes, et kirikus kõlav muusika peaks põhinema pühal tekstil. Samas võib kirikus laulda kirikukoor ka ilmalikku laulu ja kas on see siis sobimatu? Samamoodi ei leitud vastust kiriklikule muusikazanrile. Kas kirik on ainult klassikalise ja liturgilise muusika esitamise koht või sobib kirikusse ka rock-band, kui ta kasutab oma loomingus nt psaltritekste. Sama tõdeb Anu Kõlar oma artiklis „Mis on kirikumuusika ja kuidas sellest kirjutada?“. Tema jagab kirkus kasutatava muusika kaheks - liturgiline muusika ja kaunistav muusika. Neid seob konkreetse kirikuruumiga vaimuliku juhi hinnang või „kõhutunne“ muusika ruumi sobivuse kohta. Ühest vastust sellele kindlasti polegi ja seepärast on EELK kehtestanud abiks kirikujuhtidele vastavad juhtnöörid, mida kontsertkorraldajate meelehärmiks kiputakse ka küllalt jäigalt koguduste poolt järgima.

Olen ise samuti mitmeid kordi esinenud kirikus või korraldanud kirikukontserte. Probleem on alati üks, et kas esitatav repertuaar on ikka sobilik kiriklikku ruumi. Tõsi on see, et kirik on ruumina ja akustika poolest maapiirkondades kindlasti üks paremaid kontsertsaale ja seepärast on suur ka kihk oma suviste või jõulutuuridega kirikuid külastada suur. Piiri on nõutava ja pakutava vahele on raske tõmmata. Tuurilaulikud väidavad, et nende kaunid laulud sobivad suurepäraselt kiriku atmosfääri, kuid siis küsib kirik omakorda, et kas neis ikka kõneldakse Jumala aust. Mul on kord olnud vestlus ühe kirikuõpetajaga, kes arvas, et Jumalat võiks ikka mõnes laulus nimetada. Iseenesest tagasihoidlik soov. Aga mina küsisin vastu, et kas piisab ainult Jumalast või on oluline ka kontekst, sest Jumalat on võimalik kujutada ka negatiivses võtmes. Kirikuõpetaja arvas, et see ei ole hea lahendus. Ma küsisin vastu, et kui ma Jumalat ei nimeta, aga laulame inimese otsingutest ja tsiteerisin: „Ma nagu laev, mis liugleb üle vee, kus on küll kapten, kes näitab mulle teed. Või nagu laps, kes ärkab ülesse ja siiralt avatud on kõigil uuele.“ Saavutasime kompromissi, et antud laulus kujutab kapten Jumalat ja see on sobilik. Samas ei ole võimalik kõiki laule ükshaaval läbi töötada. Tuleb usaldada esinejat ja kui ta kord on alt vedanud või usaldust kuritarvitanud, siis temaga edasine koostöö lõpetada. Kirikudki suhtlevad omavahel ja kui esimene tuurikontsert ei vasta kiriklikule vaimule, siis pole vaja järgmistes pühakodades neid enam võõrustada. Oma põhimõtetele kindlaks jäämine on voorus igaühe juures.     

Omakorda tekib teine küsimus, et kui muusika on vaid osa edastatavast sõnumist. Siin meenub mulle ansambel Pussy Riot esinemine Õigeusu katedraalis Venemaal. Ansambel edastas läbi enda suhteliselt kirikusse sobimatu muusika Jumalale palve. Palve lõpetada Venemaa valitsejate kuritööd. Loomulikult artistid vahistati sobimatu käitumise pärast, kuid see oli tingitud riigipoliitikast. Kas samalaadne palve esitus läbi robustse etteaste ja muusika oleks Eesti kirikus olnud ilma tagajärgedeta võimalik? Pigem siiski mitte, sest selliste etteastete eesmärk on provotseerida, kuid kirik peaks olema koht südamest tulevate pöördumiste jaoks otse Jumala poole ja mitte üldsusele. Samas vastaks sellele Pussy Riot, et nende südamest tulevat palvet ei võetaks muidu kuulda. Anu Kõlar eelpool mainitud artiklis leidis, et sama muusika kõlab erinevalt kirikus ja kontsertsaalis. Samale muusikale omastab kuulaja lähtuvalt ruumist teise tähenduse. Ometi arvan, et Pussy Rioti vormis palvele ei oleks kirikus kohta. 

Omamoodi huvitav on lugu kiriklike tseremooniatega, nt pulmad. Kui noorpaar on palunud oma laulatust muusikaliselt kaunistama kutsunud mõne artisti, kes esitab kena armastuslaulu, kas siis see on tseremoonia ja ajalooliste kommetega kooskõlas. Kui noorpaar on tutvunud kindla laulua ajal ja tahab seda just kuulda ka oma tseremoonial. Näiteks Code One „On küll hilja“. Imeilus lugu, kuid siiski poplaul, kuid just selle saatel noorpaar tantsupõrandal tutvus. Kas kirikul on õigus öelda, et see ei sobi siia või on kirikuõpetajal tseremooniameistrina võimalik silm kinni pigistada? Mina arvan, et sarnastel kinnistel üritustel võiks teha mööndusi ja lähtuda noorpaari soovidest.

Järva vallas asub viis kirikut ja käesoleva aasta juulis korraldame kirikupäeva, kus kõigis kirikutes toimuvad erinevad kultuuriüritused, ekskursioonid ja teenistused. See tõstis korraldusrühma ümarlaual taas üles probleemi, keda kutsuda esinema ja millised artistid sobiksid päeva kaunistama. Pean ütlema, et kirikuõpetajate arvamusedki ei ühtinud 100%. Mõni oli nõus kaasaegsemate lahendustega, teine oli seevastu üpris konservatiivne. Lõpp-tulemusena leiti, et kirkusse sobib igal juhul rahvamuusika ja vaimuliku sisuga muusika. Samas tõdeti, et piletitulu nendega ei teeni. Seega oli vaja ikkagi laiemaid rahvahulki meelitavat artisti. Kahjuks on nii, et vaimulik muusika on väga omal kohal kirikuteenistuse  osana, kuid publiku haaramiseks oleks vaja vähemalt Arvo Pärdi jumaliku puudutusega teose ettekannet, aga see ei ole omakorda eelarveliselt väikese maakiriku jaoks võimalik, sest eeldab kutseliste artistide kaasamist ja uute teoste õppimiseks kuluva aja tasustamist. Olgu selle lõigu kokkuvõtteks öeldud, et kutsusime 10.juulil Järva-Jaani kirikusse laulma Tõnis Mägi.

Vaimulik muusika ei ole oma olemuses väga populaarne ja on siiski kitsa ringi huvi. Samas rahvamuusika on eelkõige seoses Viljandi Kultuuriakadeemia tegevusega tõusuteel. Sinna kuulub ka vaimulik rahvamuusika. See on zanr, mille arendamisel võiks kirik ja muusikud panna seljad kokku ja usun, et läbimõeldud turundamisel oleks kirikud publikut täis, aga see on ju oluline - saada inimene kirikusse – kogu kristliku kultuuri ja maailmapildi tutvustamisel.    

Loomulikult moodustab eraldi peatüki kirikumuusika maailmas teenistustel kasutatav muusika.  Arvo Pärt on öelnud, et igas kõrgkultuuri pole võimalik teha ilma jumaliku puudutuseta. Sama arvan ma kirikusse sobiva muusika kohta. Kirikus kõlav muusika peab olema jumaliku puudutusega. Religiooni usaldusväärsuse tagatiseks on tema traditsioonid ja ajalugu. See tähendab , et ei tohi kergekäeliselt loobuda aastasadade jooksul kujundatud kuvandist ja inimese ootuspärasest atmosfäärist. Kuid inimene suhestub ajaloolise pärandiga läbi tänase maailmapildi. Seega arvan, et ka Eesti vaimulikud juhid võiksid palju julgemalt kasutada liturgias erinevat kaunistavat kaasaegset muusikat.   

reede, 9. aprill 2021

Kosmonautide söögilaud kaeti Eestis

 Kosmonautide söögilaud kaeti Eestis

Tänavuse aasta 12.aprillil on põhjust tähistada kosmonautika päeva pidulikumalt, sest just sellel päeval 60 aasta tagasi tegi Nõukogude kosmoselendur Juri Gagarin esimese inimesena oma Vostokil tiiru ümber maailma. Eestigi on astunud kosmoseriikide sekka, kui kosmosesse saadeti EstCube-1. Enne seda oli Tõravere observatooriumi teadlastel tihe koostöö teadlastega üle maailma kosmose uuringute valdkonnas ja on meil ju olemas oma auväärikas valdkonna eestvedaja akadeemik Ene Ergma näol.

Samas on vähem teada fakt, et nõukogude kosmoselendurite toidulaud kaeti Eestis, mille eest on kosmonaudid Eestist ülelennul suisa tänanud Eesti toiduteadlasi. Kõige paremini teab protsessist toiduainete tööstustele, uusi tehnoloogiaid ja tooteid välja töötava Konstrueerimis- ja Tehnoloogia Büroo tolleaegne teadusdirektor Arno Kannike, kelle haldusalasse kuulus ka sublimatsiooni eksperimentaallaboratooriumi töö koordineerimine. Istusime laua taha ja pidasime maha väikese selgitava vestluse.

Mis asutus see Konstrueerimis- ja Tehnoloogia Büroo oli?

ENSV Liha- ja Piimatööstuse Ministeeriumi Konstrueerimis- Tehnoloogia Büroo moodustati 1965.a Tallinna Külmhoone sublimatsiooni laboratoorium, mis oma rakendusliku teadusliku teematikaga liideti uue asutusega. KTB loomise vajaduse tingis liha- ja piimatööstuste kontsentreerimine, uute tehnoloogiate rakendamine  seonduvalt ajakohaste suure võimsusega seadmete kasutuselevõtuga seega tarve tööstused tehniliselt ümber varustada. Mõlemad protsessid tõid kaasa hulgaliselt probleeme, millede lahendamiseks oli vaja kvalifitseeritud spetsialiste paljudest valdkondadest. KTB põhiülesandeks jäi liha- ja piimatööstuste teaduslik-tehniline kindlustamine ja kogu tööstusharu innovatsioonipoliitika läbiviimine. Selleks tehti rakendusliku iseloomuga teaduslikke uurimustöid, anti põhjendatud soovitusi, tööstuste spetsialiseerumiseks ja paigutamiseks, tootmise ümberorganiseerimiseks ja moderniseerimiseks ning töö ja juhtimise alasteks ümberkorraldusteks. KTB koosseisu kuulusid mitmed väljapool Tallinna  asuvad uurimis- ja katseüksused: Türi ja Oiu eksperimentaalosakonnad, Jõelähtmes kartongist papptaara eksperimentaalne tööstus, Vändras juustutehnoloogia uurimisgrupp, Võhmas lihatööstuse aroomi-, värvi- ja lisandite eksperimentaalosakond, Tartus, Lihatehnoloogia osakonna juures liha- ja vorstitoodete eksperimentaallabor. Türil tööstuses oli piima kondenseerimise ja pulbri tootmise väikese võimsusega  seadmed, segu – ja  pakkemasinad, milledel  valmistati koostöös Hollandi NIZO uurimiskeskuse teaduritega piimatööstuse valkude kontsentraatidest valmisdesserte, valgulist vahukoore asendajat jt unikaalseid tooteid. Oiul toodeti rasvata juustu, külmutati see, purustati ja müüdi vastavas pakendis eksportkaubana Hollandisse. Hollandi tööstused valmistasid sellest brõnza taolist juustumassi ning turustasid seda Lähis- Ida maades. See võimaldas saada valuutat ja osta katseseadmeid Türi eksperimentaalosakonnale ja  analüsaatoreid kesklaborisse.

Laboratoorium teaduslike uurimistööde juhendamine viisid sind isegi NSVL Teaduse- ja Tehnika Komitee Kunstliku Külma kasutamise Teadusliku Nõukogu liikmeks. Mis sul sellest ajast meenub?

Sellega kaasnesid kahel korral aastas üle-liidulised konverentsid, kohtumised ja arutelud. Nendel osalemist on raske ülehinnata, sest teaduslikud ettekanded ja diskussioonid olid maailmatasemel, mis võimaldas ka meie rakendusliku kallakuga teadusasutuses neid ellu viia, eriliselt aga tööstusharu poolt KBFI, TPI-st, EPA-st ja Saku Maaviljeluse instituudist tellitavate teaduslike tööde koordineerimisel.  KTB teadusnõukogu korraldas nende tulemuste läbivaatamisi ning vastavalt tööde akuutsusele tegi ministeeriumile ettepanekuid teadusuuringute edasiseks rahastamiseks. Ühe konverentsi korraldasin ka Tallinnas. Osalejaid üllatas, et lülitasin konverentsi programmi aktiivse puhkuse osa, milleks oli Tallinna Linnuvabriku spordisaalis toimunud võrkpallimäng, basseinis ujumine , saunas lõõgastumine ja seejärel sama hoone II korruse saalis toimunud järelistung koos laudadel leiduva hea ja paremaga. Linnuliha toodete mitmekesisuse ja maitsete osas ei olnud teadusdoktoritel ja nendeks pürgivatel  kanditaatidel küll nurinaid.

Mõistan-mõistan. Aga tööl oli ka tõsine pool. Kuidas te kosmoseärisse sattusite?

 

Tallinna Külmhoones asuvas laboratooriumis valmistati kosmonautidele unikaalsel meetodil sublimeeritud valmistoite. Sublimatsiooni protsess on maakeeli külmkuivatuse protsess. Toode valmistatakse tavalisel kulinaarsel meetodil, portsioneeritakse, külmutatakse ning seejärel suunatakse vaakuumaparaati, milles tekitatakse 0,5 mm elavhõbeda samba sügavune vaakum, seejärel tõstetakse selles temperatuur kuni 45 `C ning kuivatakse tugevas väljatõmbe õhuvoolus. Tulemus on suurepärane, sest kõik toitainete rakud jäävad terveks ja säilivad täielikult maitse – ja aroomiomadused. Sellisel meetodil kuivataud toode pakendatakse eraldi aparaadis. See aparaat ja temasse asetatud pakend on eelnevalt läbi uhutud inertgaasiga ning toode suletakse vaakumpakendis. Erinevad kuivatatud tooted taastatakse erinevalt, dessertidele ja marjadele lisatakse toatemperatuuril vett ning see taastub 100%. Borshi taastamiseks lisatakse muidugi kuuma vett, samuti karbonaadi taastamisel. Labori valmistoodete nomenklatuur oli  päris laialdane, et kosmonaudid oma mitmepäevastel lendudel saaks  erinevaid toite. Siinjuures väärib märkimist asjaolu, et ainsana valmistas eesti Tallinna labor (nii teati laborit kosmonautikaga tegelevate ringkondade ja kosmonautide seas ) valmistoite ühes pakendis, seega ka ühes protsessis. Probleem oli teistel selles, et liha, kartulipüree, juurviljad või kaste vajasid erinevaid sublimeerimise, ameeriklastel lüofiliserimise režiime. Tallinna eksperimentaallabor oli aga välja töötanud unikaalse tehnoloogia erinevate suppide ja praadide komponentide ühiseks külmkuivatamiseks. Seda ei suutnud  ameeriklastest konkurendidki korrata.

 

Sellisest teenusest pole varem väga kuulda olnud.

 

Sublimatsiooni labor oli range reziimi objekt, sest tooteid valmistati Kaitseministeeriumi eritellimusel, mis olid seejuures hästi rahastatud.  Valmistoodete väljatöötlus oli kohalike tehnoloogide Niina Kivisild, Gerta Kirhstein jt looming. Eriline on ka see, et külmkuivatuse kaks seadet ehk sublimaatorit olid algselt Tallinna Külmhoones töötanud insener Luzkovi omalooming. Luzkov oligi labori asutaja ja ka kollektiivi juht. Tema poolt väljamõeldud ja Külmhoone mehaanikatsehhis valmistatud seadmed olid unikaalsed. Peale tema lahkumist sai osakonna juhatajaks Leningradi Külmutusinstituudi haridusega Viktor Tsuklov. Olgu selgituseks toodud ka üks näide. Kolm aastat klaaspurgis toatemperatuuril hoitud aedmaasikad taastusid peale 3 min vees olemist täielikult, kusjuures nõrgumiseks tassile  asetuna täitis aroom laboriruumi ja maitse oli selline nagu just peenralt korjatult. Kui täiendavateks seadmeteks telliti Saksa DV  sublimaatorid DG 500 , siis nende katsetamistel selgus, et nii kõrgete nõuetega kui on kosmonautide toit, nendel seadmetel  toota ei ole võimalik.

 

Kuidas siis kosmonaudid teie toidu vastu võtsid?

 

Eriliseks sündmuseks oli kosmonaut Georgi Gretshko 1976.a. esimene ametlik visiit Eestisse, tema labori külastus ja temaga koos esinemine Eesti Televisioonis. Georgi Gretshko andis järgmisel 1977.a. ka raadiointervjuu, mida saab ka täna ERR arhiivist kuulata ning tõdeda, et ta kiitis Tallinna   laboratooriumi toite ning lausa eraldi mädarõigast. Mitmed kosmonaudid külastasid ka Tõravere observatooriumi  ning olid väga huvitatud meie teadurite kosmosealastest uuringutest. Muidugi tehti ka ühiseid programmilisi uuringuid. Paljud teised nõukogude kosmonaudid veetsid Eestimaal Kabli rannas oma perepuhkusi, kus on täna tuntud Kosmonautika Puhkekeskuses, kuid avalikkuse ees  nad ei esinenud.

Mis mees see Gretshko ka oli? Kindlasti sattusite ka vabamas vormis vestlema.

Georgi Gretshko käis 1976 varakevadel koos Vitali Sevastjanoviga Tõraveres. Meie kohtumisel meenutas Georgi, et kui ta Salyut4 pardal 1975.a koos Aleksi Gubareviga lendas, siis oli joogiks regenereeritud joogivesi. Tema jaoks  esimest korda. Kumbki ei tahtnud esimesena proovida, siis tuli aga keskusest käsk ja Gubarev pidi esimesena jooma. Gretshko tunnistas, et see oli psühholoogiliselt üks raskemaid katsumusi – peas toksib teadmine nagu rähn – see on ju sinu kusi! Külastasime ka sublimatsioonilaborit. Gretshko oli meie labori toitude valikuga tutvudes päris üllatunud selle mitmekesisuse osas. Kiitis ka maa peal temale juba kosmoselennult  tuttavat eesti karbonaadi, kuid üllatuseks oli  talle maitseainete sublimaadid, sest seal üleval on maitsed hoopis teised, kui maal. Maitsemeeled teevad mingisuguse pöörde. Kui laboris sai serveeritud veiselihale lisada  sublimeeritud mädarõigast, siis teatas Gretshko veidi pahaselt: „Et miks te seda meile kaasa  ei anna“. Teadagi olid otsustajateks  maapealsed ametimehed ja selgitati, et nii vürtsitatud kui ka soolased toidud ajavad liigselt jooma niigi ja piiratud veevarude korral, ei saa seda lubada. Tegelikult aga õnnestus temal asjameestele maitseainete olulisus selgeks teha ja nii oli neil järgmisel lennul, 1977 aastal Salyut 6 pardal mädarõigas ja ka meie labori maasikad. Sellel lennul ta tervitaski kosmosest: „Spasibo tallinskaja laboratoria i Arno Arnoldovits, za vkusnõi estonski karbonad!“.  Muuseas rääkis ta ka sellest, et kõige põhjalikum kontroll oli nii kosmoselaevas kui ka meeste rõivastuse ülevaatamisel just alkoholi osas. Kuid ta sõnas, et ikka õnnestus mingisugune laeva paagike täita konjakiga ning, lausa ime olevat olnud, et 25 g oli piisav, et täit mõnu tunda! Kiitis ise selle peale, et vaat kui odavalt saab kosmoses end purju juua!

Ma tean, et te vestlesite ka veidratest tunnetest ja nägemustest kosmoses.

Kohtumine Georgi Grteshkoga oli igati meeldiv, sest temal oli hea huumorimeel, ta oli ikkagi kosmonaut – uurija, rohkem teadusemees ja vabam oma mõtete väljendamisel. Ta oli ka üks kahest nõukogude kosmonaudist, kes julges pidada päevikut ja tähendas üles ka anomaalsed elamused – nägemused. Ta rääkis, et kord viibides orbiidil täpselt kurikuulsa Kap Horn:i neeme kohal, kus läbi ajaloo on hukkunud palju laevu, kuulis äkilist tormimüha ja tohutute lainete murdumist. Tali oli olnud tunne nagu viibinuks ise tormi meelevallas ja teda haaras kohutav hirm ja paanika. Olen ise hiljem uurinud, et mis see võis olla. Nagu raportitest võib lugeda ilmneb orbiidil tihti nn. "juuresoleku efekt". Mingil hetkel kosmonaut äkitselt tunnetab ja seda on täheldatud ka grupiviisiliselt, et keegi seirab, vaatab selja tagant.
Ja edasi annab see "nähtamatu manukas" endast märku kummalise, sisemises teadvuses kaikuva kõlatu sosinaga: "Liiga vara, liiga vara ja vääral kombel tulid siia. Usu mind, oma esiisa. Poeg, Te ei pea siin olema! Naase Maale, ära patusta Looja seaduste vastu!". Tihtigi järgneb sellele tõestuseks mõni väike, vägagi isiklik ja tähendusrikas perekondlik detail juba lahkunud vanemast generatsioonist. See fenomen on registreeritud läbi ajaloo paarikümnes pardaraportis. Neid märkmeid üritati meeleheitlikult varjata kompetentsete organite eest. Pädevad organid pingutasid jälle mis kole, et neid päevikuid kätte saada. Kosmonautide vastumeelsus märkmete avaldamise vastu on arusaadav. Kardeti, et kirjutatu põhjal võidakse neid tunnistada hullumeelseteks, kuni sulgemiseni vastavasse raviasutusse. Organite andmebaasides on veel üks kummaline fakt. Praktiliselt kõik kosmoses viibinud spetsialistid, on peale eemalejäämist aktiivsest teenistusest, hakanud tegelema paranormaalsete ilmingute ja nähtuste uurimisega. Peale mõne erandi, kes kuuluvad tänaseks Vene Õigeusu kiriku aktiivsete liikmete hulka. See fakt on aga ideoloogiliselt väga taunitav.

Kas vabariigi kodanikud said ka teie labori tooteid proovida?

Suurima   mahuga hooajaliseks tegevuseks oli laboris mesilasemapiima sublimeerimine. Toorainet  tarniti meile lepingu alusel Ukrainast  ja kogu sublimaadi kogus  läks Tallinna Farmaatsiatehasele. Selleks tööks olid parimad „luzkovi“ sublimaatorid,  kuid ka sakslaste DG 500-l sai kuivatada. Head olid tulemused ka punapeedi kuivatamisel, mille tellijaks oli Külmhoone, kuna jäätisesegusse  erinevate koguste lisamisel  andis jäätisele ka erinevad  kenad toonid. Seega hinnatud looduslik värvaine! Kuivatatud sai ka baktermasse ning emajuuretisi, kuid nende omahind kujunes liiga kalliks, mistõttu tööstuslikke mahte  ei teinud. Omadest said alpinistid vahel nn praakpartiisid, millede pakendid olid kahjustatud või ka neid, mis olid igati kõlbulikud, kuid „komisjoni“ poolt loeti aegunuks ning telliti värskemad partiid.  Eriti tänulikud olid Liviko jahtklubi liikmed, sest nendel oli mingisugune  eriluba seilata Balti mere vabades vetes ning külastada Soome ja Rootsi sadamaid.