Rolle ja Tolle jõuluseiklus. Lumeveskis

LUMEVESKIS

„Täna on juba teine advent. Kahe nädala pärast on jõulud, aga lumemõldrid pole veskit ikka veel tööle pannud“, oli Tolle aknast välja vaadates murelik.

„Mustad jõulud ei ole üldse toredad“ oli Rolle sõbraga nõus, „Lähme lumemõldritele külla. Äkki nad on jäänud talveunne“.

Päkapikud otsisid välja oma võlulennumasina, hüppasid sisse ja panid mootori tööle. Vuhinal lendasid nad läbi õhu ja peatselt maandusid nad lumeveski ukse taga.

„Hei, kas ka keegi kodus on?“ hõikas Rolle ja koputas uksele.

Uks läks kriginal lahti ja seal taga seisis mureliku näoga Lumeeit.

„Astuge edasi“ 

„Kas midagi on juhtunud? Maa on must ja teie olete siin nii kurvad“, pöördus Tolle laua taga istuva Lumetaadi poole.

„Ei saa veskit kuidagi tööle. Lumesõela polt on suvega kuhugi kadunud ja ilma selleta ei tohi veskit tööle panna, sest muidu langeks maa peale ilusate helveste asemel üks suur tükk, nagu pudru kausist ja siis võib veel keegi viga saada“ ohkas Lumetaat raskelt.

„Ära muretse. Selle leiame kohe üles, sest kadunud asjade otsimine on mu lemmik tegevus ja selles töös pole osavamat kui mina“, hõikas rõõmsalt Tolle.

„Ja-jah, ta iga hommik otsib oma pükse“ itsitas Rolle.

Juba jooksidki nad veskisse kadunud polti otsima.

Nad otsisid kõikjalt – lumejahu seest ja veskikivi vahelt, põranda pealt ja laepragude vahelt, kapi seest ja ahju tagant. Nad leidsid sealt igasugu asju – lumetaadi kadunud prillid, lumeeide niidirulli, lumememme kübara ja iseenda vana linnujäljemasina. Ainuke asi aga mida nad ei leidnud oli lumesõela polt.

Nõutult istusid kõik laua ümber.

„Tundub, et sellel aastal tulevad mustad jõulud“ ohkas Lumetaat.

„Ärge norutage, mõtleme midagi välja“ hõikas Rolle.

„Seni kuni te mõtlete, võtke värskeid kukleid“ ütles Lumeeit ja võttis ahjust välja imehästi lõhnavad ja ahvatleva väljanägemisega saiakesed.

Päkapikud võtsid saiakesi ja jäid vaikselt nosima. Üle köögi polnud muud kuulda kui suude matsumist.

„Ai“ karjatas korraga Tolle.

„No, mis nüüd lahti“ oli Lumeeit murelik.

„Ma murdsin vist hamba. Siin saia sees on midagi“

Tolle tegi suu lahti ja võttis sealt välja poldi.

„Näe, polt. Kuidas see siia sai?“ oli Tolle üllatunud. Ta tõusis, et polt visata nurgas seisvasse prügikasti.

„Oota, ära viska veel.“ ütles Lumetaat tõsise näoga „Näita siia“.

Päkapikk ulatas poldi Lumetaadile. Lumetaat uuris tema käes olevat asjandust ja korraga lõi ta nägu särama.

„See ongi kadunud polt. Kust ta küll sinu hammaste vahele sai?“

„Äkki oli ta jahu sisse kukkunud“ oletas Lumeeit.

„No, ma ju ütlesin, et ma olen osav kadunud asjade otsija“ oli Tolle uhke.

„Nüüd aga ruttu tööle, sest inimsed ootavad lund. Lapsed tahavad kelgutada ja ega Jõulutaatki ilma lumeta tulla saa“ ütles Lumetaat ja asus lumesõela parandama.