Reede, 19. veebruar 2016

Etenduse TEEL KOJU tekst

Arlet Palmiste
TEEL KOJU
Tegelased
Mattis –
Artur –
Lena –
Silvi –
Dr. Metz –
Mari –

Sõjaväehaigla palat II maailmasõja päevil kuskil Ida-Virumaal. Seina ääres on voodid reas. Ühes voodis pikali Mattis. Mattis istub Arturi voodi serval ja ootab , et viimane ärkaks.
Mattis: Küll võib mõni magada. Venelased on varsti kohal, peame edasi liikuma. Ega keegi sind vedama ei hakka. Pead ikka ise hakkama saama. Kuidas saab sellise müra sees nii rahulikult magada?
(Siseneb õde Lena)
Mattis: See annab siin vist varsti otsad, ei liiguta enam üldse. Natuke hingab, aga väga harva. Ma hingan poole tihemini.
Lena: Ära muretse. Temaga on kõik korras, nad olid 72 tundi siia tulnud ja vahepeal vist magada ei saanudki. Andsime talle valuvaigisteid ja rahusteid.
Mattis: Mulle oleks ka vaja ?
Lena: Mida sulle vaja oleks?
Mattis: Kui sa nii nüüd küsid, siis tuleb muidugi igasugu mõtteid pähe, mida kõike võiks tahta. Aga eks antud olukord on soovide osas siiski piiratud.
Lena: Saad peagi välja ja koju puhkusele. Küll sa kodus saad oma soovid kõik täita.
Mattis: Koju tahaks küll, aga ega siis kodus veel kõiki soove täita saa. Sina jääd ju siia. Mul oleks vist rahusteid vaja, sest süda puberdab sind nähes hirmsasti.
Lena: Lõpeta. Me oleme sellest sinuga rääkinud. Sa räägid ainult sellepärast nii, et sul kedagi teist siin võtta ei ole. Saad haiglast välja ja räägid igale vastutulevale neiule sama juttu. Mina sinu sõnu ei usu. Mine nüüd oma teki alla, et doktor sind siit ei leiaks.
Mattis:  Lenakene. Ma pakiks su oma sõdurikotti ja võtaks koju kaasa. Nii kallis oled sa mulle, et sinust loobuda küll ei tahaks. Tule istu minu voodiservale.
Lena: Lena ja Lena. Tean, ma neid mehi küll. Ainult üks asi on mõttes. Istu voodiservale ja siis oled juba upakil seal.
Mattis: Kus sina tead, mis minu mõttes on või mida sinult paluda tahan?
Lena: Seda sinu rumalat palvet, mis seal juuste all liigub, mina küll täitma ei hakka. Ei istu mina sinu voodile. Ära loodagi. Pealegi oled sa haige.
Mattis: Hakkad ohvitserile vastu? Tule nüüd julgesti. Ma usaldan sulle midagi, mida keegi teada ei tohi.
(Siseneb Dr. Metz)
Metz: Kuidas patsiendil on?
Lena: Temperatuur on normi kiires ja haavas põletiku pole.
Metz: Siis on lootust taas varsti rindele saada.
Mattis: Sellega nüüd küll kiiret ei ole. Las ma ikka olen siin veel, ma pean ju jõudu ka koguma.
Metz: Sõduri kohus on oma kodumaad teenida ja praegu on parim viis selleks relv käes vaenlasele vastu astuda.
Mattis: Mul ei ole nende vastu ju midagi. Pealegi on vene väes nii mõni meie oma küla poiss. Elu aeg koos koolis käidud ja muid lollusi tehtud ja kuidas temast nüüd korraga vaenlane sai.
Metz: Lollus. Kui sa oled oma selga vedanud vaenlase mundri, siis oled vaenlane, kes tuleb hävitada. Arvad, et nad sind ellu jätaks, kui te kohtuma peaksite?
Mattis: Usun küll.
Metz: Sõdur usub ainult oma ülemuse käskudesse ja füüreri eksimatusse. Lõpetage see oma peaga mõtlemine. Kaks päeva veel ja siis lähete rindele tagasi.
Mattis: Ma räägin vaid , et see pole minu sõda. Minul pole oma küla poiste vastu mingit vaenu. Ma tahan lihtsalt koju
Metz: Koju saate vaid võitjatena. Seega pingutage, et sõda võidukalt lõpetada ja jätke hala heinamaadest ja lüpsilehmadest. Kõik see toimib praegu suure eesmärgi nimel. Ja selleks eesmärgiks on vaid võit selles sõjas.
Mattis: Kas rindekangelasele oleks äkki ette nähtud ka pudel viina. Valu vastu.
Metz: Sõduri silm ja meel peavad selged olema. Kui patsient ärkab, siis tulge öelge mulle kohe. Head paranemist. (lahkub)
Lena: Katsu nüüd terveks saada.
Mattis: Mina lasen siit jalga.
Lena: Kuhu sul minna, võetakse kohe kinni. Saadetakse tagasi ja saad veel kartsa ka. Nii mõnedki on üritanud.
Mattis: Mõned on üritanud, aga mina lähen. Tule minuga kaasa.
Lena: Jah. Rumal oled. Katsu nüüd puhata. (lahkub)

PILT
Mattis istub magava Arturi voodi serval ja vaatab teda.
Mattis: Kus sa võid ikka magada. Sul lamatisi pole juba.
Artur: Kui sa juba üles ajasid, siis too parem kohvi ka.
Mattis: Kangemat ei taha või, äkki siis härrale juba kohvi ja konjak ka.
Artur: Ära ei ütleks. Siis kui sul mõlemad on olemas, tule tagasi.
Mattis: Millal sul sünnipäev on?
Artur: Mis sul nüüd sellest?
Mattis: Ohvitseridest sünnipäevalistele on 2 pudelit viina ette nähtud. Äkki on meil siiski pidu oodata?
Artur: Sellest jäid küll napilt ilma. Mul oli sünnipäev täpselt 10 päeva tagasi.
Mattis: Pole võimalik. Kus su viinad on?
Artur: Jäid välja võtmata.
Mattis: Näita seda oma dokumenti.
Artur: Mis sul sellest?
Mattis: Lihtsalt näita.
Artur: (urgitseb taskust paberid) Ole lahke.
Mattis: Selge. See on lihtne probleem. (võtab pliiatsi ja kirjutab midagi dokumentidesse) Vaata, sul on täna sünnipäev. Teadsid seda või? Palju õnne.
Artur: Mis moodi?
Mattis: Vaata ise oma dokumentidesse. 10 päeva on täpselt paras aeg, et 3. novembrist saaks 13. november. Palju õnne!
Artur: Kenasti tehtud, aga see ei lähe läbi.
Mattis: Küll sa näed , et läheb. Lippa nüüd õdede juurde ja lase endale viinad välja anda.
(siseneb Silvi)
Mattis: Silvikene, kuidas sa siis niimoodi ilma lilledeta tuppa tuled. See ei sobi mitte. Auväärt Itaalia ohvitseril on ju ometi täna sünnipäev.
Silvi: Tõesti või? No sellisel juhul siis palju õnne. Seda läheb teil vaja.
Artur: Seda küll. Suur tänu.
Silvi: Narr kuidagi tühja käega õnne soovida, aga mida sa siin ikka pakkuda oskad.
Mattis: Oskad, oskad. Kas sa siis ei tea, et ohvitseridele on sünnipäeval 2 pudelit viina ette nähtud. Äkki lippad nüüd kähku ja tood ära.
Silvi: Kuidas härrad soovivad, kui on ette nähtud, eks siis tuleb tuua.
Mattis: Tundub, et sünnipäev saab kohe hoo sisse.

PILT 2
Sisenevad Silvi ja dr Metz
Metz: Kuidas siis nüüd nii-öelda see sünnipäev saabus? Näidake paber siia. (ulatab passi) Tundub, et asi on õige. Miks te sellest varem teada ei andnud?
Artur: Eks ma olin vähe uimane ja mida ma siin ikka eputan peoga, kui kõrval mehed vaevlevad.
Metz: Aga siiski otsustasite ettenähtud privileegid korralikult välja võtta.
Artur: Eks mehed ole samas ka väikese lõõgastuse ära teeninud.
Mattis: See on õige jutt. Närvid on täitsa läbi.
Metz: Hea küll. Ma pean teid enne läbi vaatama, sest haigetele , kelle tervislik seisund ei luba alkoholi tarbida, pole lubatud ka jooke väljastada.
Mattis: Ega siis tema peagi võtma. Ise kuulsite, et mehed tahavad lõõgastuda.
Metz: Olge nüüd korra vakka. Teie näidake keelt, vaadake mu sõrme. Käsi liigub, jalad liiguvad.
Artur: Kõik on korras.
Metz: Kui kõik on korras, siis on aeg rindele minna.
Mattis: Ta kipub kiirelt väsima. Magab kogu aeg.
Metz: Tänan diagnoosi eest.
Mattis: Kuidas siis jääb?
Metz: Millega. Rindele minekuga?
Mattis: Ma mõtlesin ikka jookidega.
Metz: Hea küll. Mis on ette nähtud, see tuleb väljastada, kuid olge mõistlikud. Õde olge kena ja tooge kaptenile tema sünnipäeva joogid. Palju õnne ka.  (Lahkub)

PILT 3. Pidu
Artur:  Aga sina ise? Kuidas sa siia sattusid?
Mattis: Mul on mürsukild õlas?
Artur: Kas sattusid tulejoonele liiga lähedale?
Mattis: Võib nii öelda küll. Tead, ma polegi seda lugu kellelegi rääkinud.
Artur: Mis lugu?
Mattis: Kuidas ma pihta sain.
Artur: On seal siis lugu , mida rääkida.
Mattis: On ikka. Kuula siis. Olin üksi lagendikul, kui algas pommitamine. Eks see paugutamine käis juba ka varem, aga siis äkki kukkusid pommid otse minu kõrvale, nii et kõrvus lõi helisema. Kui su silme ees ei ole muud kui vaid tolm ja lendav muld, plahvatused tahavad kurdistada, siis ausalt kangelaslikkusele suurt ei mõtle. Kargasin esimesse pommilehtrisse. Tead ju seda vana sõjameeste tarkust, et ühte auku pomm kaks korda ei kuku.
Artur: Olen kuulnud.
Mattis: Igatahes lesisin seal ja tundsin hirmu. Lihtsalt hirmu kõige pärast. Siis korraga ühe järjekordse plahvatuse ajal hüppas minuga samasse  auku venelane. Ma ei osanud esialgu midagi teha. Vaatasime teineteisega tõtt ja kummalgi hakkasid käed relva poole liikuma. Samal ajal käis järjekordne kärgatus otse lehtri serval, mis lõi kogu augu mulda täis. Kui tolm vajus, siis lesisime augu põhjas suurest hirmust teineteise ümbert kinni hoides. Mina ja venelane. Ma ei teadnud mida teha. Seal me siis niimoodi olime. Kui pommitamine lõppes, ronisime august välja ja läksime kumbki oma teed. Siis avastasingi, et olin siiski saanud ühe mürsukilluga pihta.
Artur: Päris armas lugu.
Mattis: Mis armas. Sa pead lubama, et seda lugu edasi ei räägi.
Artur: Kellele ma seda räägin? Minu suu on lukus.
Mattis: Kuidas sinuga on, kas Sa oled muidu ikka Hitleri toetaja?
Artur: Eks sellega on nii ja naa
Mattis: Meil eestlased löövad käe püsti ja ütlevad Heil Hitler asemel Ei ütle. Keegi pole aru saanud, sakslastele kõlab kõik ühtmoodi.
Artur: Lase pudel parem ringi käima.
Mattis:  Kurat, selle jooki peab tarbima ikka mõistlikult. Muidu võib ei tea veel mida juhtuda. Kord enne suuremat riigipüha, 30. jaanuaril, anti meestele välja topelt ports õlut ja viina. Nii me siis istusime ja saime selle kraamiga alles hommikuks  ühele poole. Siis jooksis telki aga adjutant ja andis teada, et peastaabist tullakse meid pühade puhul üle vaatama. Kindral Knuth isiklikult. Minu jalad mind selleks ajaks enam ei kandnud. Mehed rivistati väljakule üles ja mindki ei jäetud maha. Mehed leidsid mulle ühe suure ja rahuliku hobuse. Upitati mind siis selle selga ja ma püsisin seal päris kindlalt. Kindral, aga jäi oma seltskonnaga hiljaks ja kui nad lõpuks saabusid, siis oli pool tundi krõbekülmas liikumatut istumist mu niigi vaevatud ihu lõplikult murdnud. Kui kindral meist möödas, lükkasin ennast sirgeks ja tõstsin käe tervituseks, aga kaotasin samal ajal tasakaalu ja kukkusin pea ees liikumatu hobuse seljast lumehange. Ülemjuhatus ei teinud sellest suuremat numbrit. Mind kanti sisse ja turgutati konjakiga taas elule.
Artur: Siis on sõjas viinast teinekord ikka abi ka. Kui hakkad öösiti isegi unes laipu nägema ja uinuda ei suuda, siis on see jook tihti ainus võimalus ennast reaalsusest eemaldada.
Mattis: No mida sina rindeelust tead. Ma olen aru saanud, et sina istud tagalas.
Artur: No , et kas siis nüüd just istun. Tihti on võimalus sõda lõpetada ka palju väiksemate ohvritega, selleks aga peab suhtlema. Lõputud sõidud ja vestlused. Mõnede vestluste puhul on viin ja vein kohustuslik osa. Soomlased näiteks. Neil on kogu aeg nii külm, et ilma alkoholita ei hakka nad ennast üldse liigutama.
Mattis: Kus sa nii hästi seda soomlaste asja tead?
Artur: Sealt ma ju praegu tulengi. Soomest. Kohtasin Soomes isegi Himmlerit. Arva ära kus.
Mattis: Himmlerit. Eks ikka siis presidendi lossis. Kus mujal.
Artur: Presidendi lossis kohtusin külmunud põdraga.
Mattis: Soomlased võivad juba põdrad kõik olla, aga presidendi kohta ei sobi siiski nii öelda.
Artur: See oli päris tavaline sarvekandja põder, mitte mingi soomlane.
Mattis: Põder lossis. Kuule sulle nüüd aitab. Sa hakkad juba päris segast ajama.
Artur: See on tõestisündinud lugu. Põdraga ei kohtunud me muidugi mitte päris lossis vaid lossi ees. Aga seal ta oli.
Mattis: Mis moodi siis?
Artur: Õhtul toimus bankett Soomes resideeruvatele  välisesindajatele. Eks Soome president üritab ka omamoodi rahusobitaja olla, kuid lahkus ise peolt siiski varakult. No ja kui üritus hakkas lõppema, siis asutasime ennastki kodu poole. Aga otse presidendi lossi ees lesib põder. Suured sarve vastu maad. Üleni märg ja väsinud. Hakkas juba jäässe minema, aga elas veel. Ju ta oli läbi mere ujunud ja just lossi ees veest välja roninud. Õues oli aga oma 20 kraadi külma. Mida oskasime meie teha. Koputasime siis lossi uksele ja adjutant avas. Kell oli juba üle südaöö ja maja oli vaikne. Küsib, et mida härrad soovivad. Meie vastu, et meie ei soovi midagi, aga presidendile külla tulnud põder on audientsi oodates jäässe läinud. Adjutanat paneb sõnatult ukse kinni. Me ei osanud midagi teha. Siis aga läheb uks uuesti lahti ja Soome president astub ise uksest välja. „Milline põder palus kohtumist?“  Me tutvustasime talle olukorda ja siis hakkas talle kiire, sest ka teised koduteel olnud diplomaadid hakkasid kohale jõudnud. Rumeenia suursaadikul oli pudel kaasa, mis kohe ringi lasti ja seltskonna tuju järjest paranes. Eks peagi tuli politsei kohale ja põder kaeti tekkidega ja viidi seejärel kuivama. Seltskond aga ei tahtnudki laiali minna, kuni lõpuks pidžaamas ja kasukas president öörahu välja kuulutas.
Mattis: Oleks võinud põdra ikka tuppa lasta. Mõne teise looma oleks kindlasti tuppa kutsunud. Mis sa sellest Himmlerist rääkima hakkasid?
Artur: Himmler. Himmleriga kohtusime Soome põhja osas ühes baasis. Nimi ei tule meelde. Jõudsin baasi hilinemisega, sest tee oli lumine ja hangede rohke. Mulle teatatakse , et Himmler läks juba sauna. Mis siis mulgi üle jäi. Võtsin riided seljast, keerasin rätiku ümber ja läksin ka. Saunas oli mehi terve hulk ja auru oli ka. Seal ta siis istus. Pisike, krimpsus ja rippuvate rindadega vanamees. Huvitav ikka kuidas inimene muutub, kui ta alasti kiskuda. Sellest hirmuäratavast koletisest, keda pool Euroopa kartis, polnud saunas enam midagi järel. Vaid köhiv ja näost punane täiesti tavaline vanamees.
Mattis: Ega suurte meeste sisse ei näe. Vaatad, et mees nagu ikka. Naisele truu, lastele hea isa, aga siis läheb ja laseb vagunitäie inimesi ahju lükata.
Artur:  Seda küll. Meenub üks lugu selle peale. Olime Soomes, päris põhjas. Vene ja Norra piiri lähedal. Seal oli suurepärane lõhejõgi. Kindral Heunert sättis ennast kalapüügile. Ausalt öeldes käis ta kalal iga päev. See oli tema kirg ja ka tema sõda. Seal jões elas üks lõhe. Loom mitte kala. Vana, suur ja auväärne. Kõik laplased austasid teda, sest keegi polnud teda kätte saanud. See kala oli kindrali jaoks saanud kinnisideeks. Forell oli nii julge, et oleks mõni päev varem kindralile hambad põlve löönud. Täies mundris, mauser vööl ja sääsevõrgud ümber läks ta jõe poole. Kapten Springenschmidt ütles, et forelliga ei tohi käristust välja näidata. Sa pead teda hoidma ja meelitama. Forelliga, aga siin on ometi tegemist lõhega , julgesin vastu küsida. Lõhe on suuremat sorti forell, vastas kapten. „Ilmselt on see lõhe võtnud mind jõest mine ajada ja ise siin peremeheks jääda. Eks näis , kes peale jääb“ ütles kindral ja hakkas jõe poole astuma. Selleks ajaks olid kohal ka automaatorist 10 Alpi kütti, et kahel poole jõge Norra ja Vene partisanide üllatuste eest kindrali kaitsta. See kummaline rongkäik jõudis jõeni ja kindral  astus vette. Mina ja vaatemängu jälgima tulnud laplased jäime kaldale piipu popsima. Nagu tamm seisis kindral rinnuni vees, õng nagu püss käe varrel. Ligi paar tundi oli läinud kui lõhe korraga kindralit ründas. Ritv tõmbus pingule ja kindral hakkas järgemööda kalale lähenema. Libedatel kividel otsis ta jalgadele kohta ja pidi mitmel korral kukkuma. Nii kui kala sa mõne suurema kivi tagant sabaga tugevamalt hoogu anda, pidi ka kindral talle järgi liikuma. See olukord oli kindrali jaoks uus.
Mattis: Mis need junkrud seal siis niisama passisid, läinud appi.
Artur: Vahepeal heitis kindral pilgu tagasi, kus oli Springenschmidt, kuid millist abi sai viimane talle  anda. Lahing kala ja kindrali vahel oli tõusude ja mõõnadega kestnud juba 3 tundi. Täies mundris, saabaste,  lampasspükstega, kiivri, sääsevõrgu ja mauseriga kindral oli lõhega kahekesi ja ilmselgelt kaotamas. Seda tajusid ka vaatemängu jälgivad laplased, kes ülemeelilult kihistama hakkasid. Seda häbi kindral ei talunud. Ta hõikas Spingenscmidti enda juurde, kes läbi rinnuni vee kindrali juurde kahlas. Kindral ütles talle midagi ja Springenscmidt läks mööda jõge kala poole. Jõudes kalani, kes kindrali enda järel vedas ja vahutavas jões oma elu eest võitles, võttis ta mauseri vöölt, kummardus kala kohale ja lasi silmi pilgutama kaks lasku kalale pähe.
Kõlab Õhuhäire

PILT. ÖÖ
Mattis: kurat, und ei tule. See katkematu paugutamine hoiab meeled ärksad.
Artur: Mida sa räägid.
Mattis: Mõtlen neile õudustele, mida ma näinud olen ja ei taipa, kuidas saan edasi elada. See painab mind ja ei lase lahti. Kõik need mehed, kes tormavad rünnakule ja ükshaaval kukuvad. Kukuvad ja jäävad.
Artur: Ma olen näinud , kuidas surnud ründavad.
Mattis: Surnud enam ei ründa. Nende jaoks on siis rahu.
Artur: Pole alati kindel. Itaalia saatkond Rumeenias asus Jassy linnas ühes kaunis hoones, mille omanik oli juut. Ta elas perega päris avalikult lootes, et tema majas asuv Itaalia esindus teda kaitseb. Ometigi ühel päiksest lõõskaval suvepäeval teda enam ei olnud ja polnud ka peret. Meil oli aga maja rendilepingut pikendada. Kartsin halvimat ja asusin asja uurima. Käisime läbi linna surnukuurid, haiglad  ja politseijaoskonnas, kuid jälgi temast polnud. Lõpuks teatas meile politseikomandör, et küllap on ta siis Podulis. Sinna oli kaks päeva tagasi saadetud kümne vaguniga rong juutidega. Istusime kohe autosse ja lootsime rongi veel enne laagrisse jõudmist kätte saada. Ilm oli kuum ja janu piinas. Õige pea jõudsime rongile järele. Tal oli paarikümne kilomeetri läbimiseks kulunud 3 päeva. Sellel rongil polnud kiiret, sõjaväe eselonid tuli ju ees läbi lasta. Loomavagunid inimestega olid laudadega kinni löödud. Ühte vagunisse oli topitud 200 inimest. Ma vaatasin seda rongi ja mõtlesin, kuidas need inimesed ilma veeta ja õhuta seal vastu peavad. Rong jäi tupikteele seisma ja kui me rongini jõudsime, käskisin vedurijuhil koheselt luugid avada. Kuna uksed olid plommitud, siis ei saanud ta seda teha ilma jaamaülema loata. Läksime jaamaülema juurde, kes küll vastumeelselt oma lõunasöögi katkestas ja tuli meiega kaasa. Lõikasime plommi läbi ja tahtsime uksi avada, kuid need ei liikunud, oli tunne nagu hoiaks neid keegi seestpoolt kinni. „Aidake seestpoolt ka“ hõikas jaamaülem, kuid seal ei tulnud väiksematki häält. Vaguniuks avanes äkki ja trobikond vange varises jaamaülemale peale. Surnud ründasid vagunist välja. Trobikondade kaupa varises neid veelgi vagunist välja. Jaamaülem, kes oli jäänud selle ootamatu laibalaviini alla, rabeles, et  annast vabastada. Me läksime tema võitluses talle appi ja vabastasime vaese vennikese. Ta kargas püsti ja käskis juurde rutanud sõduritel vaadata, kas mõni on veel elus, sest üks olla teda hammustanud. Sõdurid hakkasid elavaid otsides vagunist laipu välja viskama. Tasapisi hakkas rongi juurde kogunema ka kohalikud elanikud, juudid kaasaarvatud, kellel kõigil oli seal tuttavaid või sugulasi. Kokku oli rongis 2000 juuti, kes kõik peale ühe rinnalapse, olid surnud. 2000 laipa jäi lõõskava päikese kätte raudteetammile lebama. Ära parem küsi, et kas ma olen tulihingeline Hitleri toetaja. Me oleme vaid väikesed mutri suures masinas ja minu arvamus pole tähtis. Kui vaja löön käe püsti ja kiidan takka. Nii nüüd siis oleme tasa, pole vaja sulgi seda lugu edasi rääkida.
Mattis: Tahaks koju. Ma ei teagi, kuidas pere elab. Pole ammugi ühtegi kirja saanud. Mida me siin teeme? See pole meie sõda. Jäin metsa minemisega hiljaks, võeti kinni, pandi munder selga ja olingi märklaud venelasele valmis. Kogu selle sõja juures on kogu aeg ainult üks soov, üks unistus, ainult üks eesmärk  - saaks elavana koju. Mina siia ei jää. Saagu või hullem ja rindele tagasi enam ei lähe.
Artur: Mees võta nüüd rahulikult, kas see on ikka parim plaan. Vahele jääd , siis enam armu ei anta.
Mattis: Tead, mis meiega tehakse, kui siit kätte saadakse. Pannakse hange teetähisteks. Ma olen seda näinud. Seisavad vaenlase langenud ristmikul käsi õiget suunda näitamas. Ma ei taha saada teeäärseks tulbaks. Ma tahan koju.
Artur: Sa riskid liiga paljuga. Kui desertöörid kätte saadakse, siis maha lastakse.
Mattis: Ma liigun ainult öösel. Siit läbi metsa on koju vahest 100 km. Kaks-kolm päeva ja ma olen kodus.
Artur: Sa võta nüüd paar päeva veel puhata, küll jõuab.
Mattis: Ei jõua, see tallalakkujast doktor oleks mu juba täna rindele tagasi saatnud. Mul on enam-vähem korralik varustus olemas. Hätta ei jää.
Artur: Võta siis pudel vähemalt kaasa. Saad ennast soojendada.
Mattis: Ole sa tänatud. Sa anna minu poolt Lenale üks musi edasi. Annaks isegi, aga ei taha tüli teha. Kaitsku Jumal sind.

PILT
Lena, Silvi ja dr Metz seisavad voodi kõrval:
DrMetz: Ja teie siis ei näinud ega kuulnud midagi.
Artur: Tõesõna, et nii oli. Magasin nagu karu talvel. Võib nii öelda.
Lena: Mis temast saab, kui ta vahele jääb?
Metz: Sellel oleks pidanud varem mõtlema. Ma pean tegema koheselt aruande. Vaevalt ta kaugele on jõudnud.
Silvi: Tal olid jalad juba korras.
Metz: Ma loodan, et teil ei tule pähe rumalat mõtet öösel jalga lasta. Desertööri karistatakse kõrgeima määraga, võtke see teadmiseks. (lahkub)
Lena: Kuhu ta nüüd küll ometi nõnda läks?
Artur: Küll temaga on kõik korras. Ta palus sulle teha omalt poolt ühe musi.
Silvi: Või nii on lood, et nüüd kaubeldakse musidega.
Lena: Tänan.
Õhuhäire.
Lena: Kuhu ta nüüd ometi läks?  (väljub)
Silvi: Mõni päev veel puhkust ja saate ka edasi minna. Panen teile teki kenasti peale.
Artur: Silvi. Mul on sulle üks omavaheline jutt. Ei, ära karda midagi. See pole mõni selline jutt. Mul on üks  suur mure, mille lahendamisele saaksite kaasa aidata.
Silvi: Kapteni-härra, ma ei ole mõni selline tüdruk, kes meeste muresid lahendab.
Artur: Silvikene , sa saad valesti aru. Istu ja kuula. Sa pead lubama, et seda, mida ma sulle räägin , sa kellelegi edasi ei räägi ja selle vaid enese tead hoiad.
Silvi: Mina ei oska saladusi hoida. Parem ärge rääkige midagi, mida ei tohi edasi rääkida.
Artur: Silvi, kuula nüüd. Enne, kui ma Itaalia esindajana sideohvitseriks sain, kuulusin ma SSi ridadesse.
Silvi: Oh õudust. Need on ju loomad. Tuhanded süütud inimesed on saadetud tapale mitte millegi eest. Kapteni- härra, te olete küll väga meeldiv mees, kuid sellega mina leppida ei saa.
Artur: Kuula nüüd ikka lõpuni. Mina ei ole tapmistega kunagi seotud olnud. Kui siis ainult kaudselt. Ma olin samamoodi sideohvitser ja hoidsin kontakti SS ja teiste lahingüksuste vahel.
Silvi: See võib ju nii olla, kuid süütu inimene niisama SS ei satu. Kas te tahete öelda, et te ei teadnud, mida nad teinud on ja kui paljud on pidanud nende pärast kannatama.
Artur:  Eks ikka teadsin. Samas ega venelased halastanud, kui oli võimalus küla maha põletada, siis põletati, hoolimata sellest, kui palju seal naisi või lapsi elas. Samas ei vii see vaidlus minu mure lahendamisele lähemale.
Silvi: Mis suur mure see siis on, mille lahendamisele vaid mina saan kaasa aidata?
Artur: Vaata. Kõigile, kes kuulusid või kuuluvad SS, tätoveeriti kaenla alla veregrupi tunnused. Et vajadusel saaks kiirelt abi osutada ja samas saaks neid teiste hulgast kergelt eristada. Mõnel ajal oli see suisa uhkuse märgiks, praegu aga rohkem häbimärk.
Silvi: Nii, et teil on see märk, siis samuti kaenla all.
Artur: Just. Aga sa oled ju kuulnud, mida tehakse kätte saadud SSlastega. Ma võin ju tänapäeval kõik SS teod hukka mõista , aga kes mind usub. Venelane veel kõige vähem. Nii on saanud sellest lausa surmamärk.
Silvi: Ja kuidas siis mina sind aidata saan?
Artur: Silvi. Ma väga palun sind – lõika see veregrupi märk minu küljest välja.
Silvi: (hüppab püsti) Mida ma pean tegema? Te ei või minult sellist asja paluda.
Artur: Silvi. Palun vaiksemalt. Tuletan meelde, et ma palusin teil sellest mitte kellelgi rääkida.
Silvi: Te ei või minult sellist asja paluda. Millega mina seda lõikama peaks? Või kuidas seda teha. Ma olen näinud küll kuidas operatsioonitoas jäsemed eemaldatakse, aga ma pole seda kunagi ise teinud.
Artur: Silvi. Rahunege nüüd. Võtke skalpell ja lõigake see tükk nahka välja.
Silvi: Ma ei saa ju siin  teile tuimestust anda.
Artur: Mis tuimestust siin veel vaja on. Sünnipäevast jäi pool pudelit viina üle. Võtan selle sisse ja tuimestus tehtud.
Silvi: No hea küll. Ma teen seda, aga ainult selle pärast, et veel üks süütu inimene ei peaks surema. Oodake siis pisut.
(lahkub. Artur võtab pudeli ja joob, võtab särgi seljast. Silvi tuleb asjadega tagasi)
Silvi: Nii. Majas on praegu vaikne. Teeme siis ruttu. Kurat, olen kanalt sulgi kitkunud ja sealt karvu eemaldanud. Mis siis pisike nahatükk siin siis välja lõigata on. Heitke külili. Nii, võtke padi hammaste vahele, et te karjuma ei hakkaks.  Näidake nüüd siia. Ongi. Aga , mida te ütlete, kui keegi küsib, et miks siin kaenlaaugus arm on?
Artur: Ma ütlen, et plahvatus kiskus tüki välja.
Silvi: Võtsite õues päikest ja pomm maandus täpselt kaenla alla. Keegi ei usu seda juttu.
Artur: Küll ma midagi välja mõtlen. Lõigake nüüd juba. Mul on juba praegu paha.
Silvi: Padi suhu. Loodan, et teil on põiel käidud. Mina küürima ei hakka, kui nüüd alt lahti lööb. Ärge vibalege siin midagi. Kannatage ära. Väike nurk veel. Verd väga palju ei tulegi. Ma nüüd õmblen veel kinni ka. Ülikond on nüüd muidugi väiksem kui eelmine. Katsun kuidagi otsad kokku saada. No valmis. Mida ma selle nahatükiga teen. Tahate suveniiriks.
Artur: Tehke endale rahakott.
Silvi: Rahakott? Võib-olla siis juba tool.
Artur: Inimnahast tugitoole olen ma näinud.
Silvi: Inimnahaga kaetud tugitoolid?
Artur: Jah, need olid inimnahaga kaetud tugitoolid.
Silvi: Küllap need olid väga mugavad, istud kui süles.
Artur: See oli väga õrn ja õhuke, peaaegu läbipaistev nahk.
Silvi: Pariisis nägin ma inimnahka köidetud raamatuid, kuid tugitoolidest pole varem kuulnud
Siseneb Mari.
Artur: 17 sajandi Conversino lossis elanud krahv lasi oma tapetutel  - preestritel, mässulistelt, teeröövlitelt -  nahad maha nülgida ja kattis nendega tugitoolid. Ühe toolikorju nahk oli võetud ühe nunna kõhult ja rindadelt, nii et nibud olid veel pragugi näha.
Silvi: Oli ikka jõletis see krahv.
Artur: Mitu tugitooli saaks katta kõigi nende juutide nahaga, kes selles sõjas on mõrvatud.
Silvi: Miljonid tugitoolid.
Silvi: Mida te siit otsite proua?
Mari: Mul on poeg sõjas. Kirjutas viimati, et jõuab peagi koju, et taganetakse sellise hooga, et kodu juba paistab. Nüüd ei ole aga teda kusagil ja kirja ka pole.
Silvi: Kuidas teie poja nimi on?
Mari: Toomas. Toomas on tema nimi.
Silvi: Ei meil ole siin ühtegi Toomast.
Mari: Pea-asi, et ta ikka elaks.
Silvi: Küll vast siis ikka elab, sest muidu oleks ju teatatud vastupidist. Kas võin teile juua pakkuda.
Mari: Klaasi vett võtaks küll. Te polnudki nii pikk, aga vedasin kelku järel ja jõud sai kohe päris otsa. (joob) Sõda on ikka hirmus. Kui lahingus surma ei saa, siis võidakse sind tont teab, kus maha lasta. Kuskil pole varju.
Silvi: Siin võite hea proua ennast turvaliselt unda, istuge ja puhake jalga.
Mari: Tänan. Sakslased korraldasid meil külas lugemise katseid. Aeti kõik mehed külaväljakule kokku ja käsutati kolonni seisma. Siis tuli Sonderführer ja andis teada, et tuleb lugemise kontroll. Need, kes lugeda ja kirjutada mõistavad pidavat saama kontoritööle ja teised saadetama karjääri teeehituseks kive murdma. Anti neile siis ajaleht näppude vahele ja siis nad seal üks haaval lugesid. Kes mõistsid lugeda läksid paremale ja ,kes ei mõistnud, läksid vasakule. Parem olijad kihistasid naerda omavahel ja rõõmustasid, et lihtne elu ees ootamas. Siis veel luges viimane mees ja saigi kontroll tehtud. Vasakul seisis 67 meest oma kurba saatust oodates ja paremal 31 meest, kes õnnelikuna teistele näppu vibutasid „Oleks pidanud koolis käima ja õppima , kui selleks aeg oli“. Siis kõlas automaadivalang ja need 31, kes hetk tagasi rõõmustasid oma õnneliku tuleviku üle, langesid kõik surnult maha. Sonderführer vaatas seda ja ütles, et liiga palju haritud inimesi ei tee meile head.
Silvi: Ära sa sellest siin siis nüüd kõva häälega räägi.
Artur: Sinu poeg võitleb loodetavasti õigel poolel, siis pole karta tal midagi karta.
Mari: Ma tõin kelgul sea kaasa. Teil on siin kindlasti nälg ja kõhud tühjad. Kui saaks poja kätte, siis annaks sea kohe teile. Mul pole enam kedagi teist. Ainult Toomas.
Silvi: Päris sea tõite siia. Kuidas sa hea inimene sea maha lõid?
Mari: Ega ma teda löönudki. Mõtlesin, et siin mehi küll. Küll siis nemad löövad.
Silvi: Teil on siis elus siga kaasas.
Artur: Mahlane peekon kuluks küll ära. Pole juba ammu saanud.
Silvi: Kus ta sul siis on?
Mari: Jäi välja kelgu peale.
(Sisse tuleb Metz).
Metz: Mitte ei saa aru, mis siin toimub? Väljas jookseb ringi päris siga. Nagu meil polekski sõda ja sõjaväe laager. Arusaamatu.
Mari: Mis moodi ta jookseb? Mina sidusin ta kelgu külge kinni.
Metz: Seal oli rätik pähe seotud, nagu läheks tantsuõhtule.
Mari: Ma sidusin rätiku talle tõesti pähe ja kasuka selga, siis tundub, et kelgul on inimene, keda vaja haiglasse tuua. Sõdurid kipuvad varastama, kui midagi söödavat näevad.
Artur: Võtke see siga siis ometi kinni. 100 kilo peekonit lippab mööda õue ja teie ainult vaatate.
Silvi: Kuidas sa teda püüad, ega see mõni kassipoeg ei ole.
Metz: Proua, mis sundis teid seaga sõitma. Kas ei oleks jala lihtsam olnud. Nüüd selline segadus.
Mari: Ega ma seaga ei sõitnud. Mina sõidutasin ikka teda.
Artur: See rätikuga siga lippab nüüd juba ise köögi poole. Vaadake
(Õhuhäire.)
Silvi: Jälle pommitavad.
Metz: Kõik varjendisse (lahkub)
(Kostab plahvatus õuel)
Artur: Ai kurat, kus nüüd põrutas. See läks küll napilt mööda.
Mari: Benno
Silvi: Mis Benno?
Mari: Sea nimi oli Benno.
Artur: Sellest seast ei jäänud peale rätiku suurt midagi järgi
Silvi: Mida see Lena seal nüüd kõnnib?
Artur: Korjab peekonit kokku, mis veel korjata saab. Näe päris kobe sink on tal kaenlas.
Silvi: Lena, las see liha olla. Tule nüüd juba ära.
Lena: (Jookseb tuppa, liha kaenla all) Vaata, kus sain tüki liha.
Artur: Siit jagub kohe pikemaks ajaks.
Mari: Benno.
Silvi: Anna see tükk siia, peidame ära. Muidu viikase kööki ja siis võime värskest lihast suu puhtaks pühkida.
Lena: Kuhu sa selle tüki siis peidad?
Artur: Andke ma panen oma voodi otsa.
Silvi: See ei lähe mitte. Tulevad arstid läbivaatust tegema ja mis siis saab. Leiavad jalgade asemel hoopis käraka liha.
Lena: Andke siia. Ma panen voodi alla. Meie siin koristame ja keegi teine siia ei vahi.
MetZ: (siseneb) Sai öeldud, et kõik kohe varjendisse. Mida te siin veel passite? Kuhu te selle liha panite, mis te õuelt korjasite. Ma nägin küll.
Silvi: Pole siin mingit liha.
Lena: Mis liha.
Metz: Peitsite ära? Selle eest võiks teid ka sõjakohtu alla anda. Tooge välja ja viige kööki.
Mari: See oli Benno. Tahtsin tänuks Toomase eest teile tuua.  Saaks poisi sõjaväest vabaks oleks hea.
Metz: Mis Toomas, mis Benno. Proua, kes te olete ja mida te siin teete?
Mari: See oli minu siga seal kelgul. Tahtsin tuua tänuks, et saaks poisi sõjast vabaks, mul pole enam kedagi teist. Teie taganete niikuinii, äkki võiks poiss koju jääda. Siin ka abi vaja.
Metz: Taganemine on ajutine. See on ainult vägede strateegiline ümberpaigutamine. Mida teie sellest teate?
Mari: Ega teagi.
Metz: Pole teie poega siin ja seega ei oska meie teid aidata.
Silvi: Pole Toomast ja nüüd pole Bennot ka. Võtke lonks vett.
Metz: See , mis Bennost veel järgi on, kuhu te selle pannud olete.
Vaikus
Metz: Kuhu liha kadus? Mis see siit voodi alt välja vahib. Andke siia. (lahkub seaga)
Artur: No nii palju siis värskest lihast.
Lena: Ma lähen vaatan veel õue peale. Sealt leiab veel.
Silvi: Katsu ruttu teha. Need pommitajad võivad iga hetk teise ringiga tagasi tulla.
(Lena väljub)
Mari: Kus siis Toomas on.
Artur: Sõja aeg. Andke aega. Küll teie poeg välja tuleb. Äkki ootab teid juba kodus. Ise ütlesite, et oli kodu lähedal juba.
(Kostab uus plahvatus)
Silvi: Lena !!!!!

PILT
(Haigla voodid. Ühes lebab Lena)
Metz: See läks teil ikka väga õnnelikult. Haavas pole mingit põletikku. Niimoodi olete varsti juba jalul ja saate oma kohustuste juurde asuda.
Lena: Väga meeldiv.
Metz: Võtke rohtu ja hoidke sidet peal  Silvi, jälgige teda. Kui palavik peaks tõusma, siis andke kohe teada. (Lahkub)
Silvi: Sa oled ikka õnneseen. See pauk oleks võinud su jala päris otsast rebida. Nüüd jäid isegi kondid terveks. Küll see haav sul varsti kinni kasvab ja lippad jälle ringi.
Lena: Tean-tean. Aga valus on ikkagi hullu moodi.
Silvi: Pead nüüd magama jääma. Ma olen siin kõrval toas, kui midagi on siis ainult hõiska. Panen sulle veeklaasi ka siia.
Lena: Tänan
(Silvi lahkub, vaikus ja pimedus. Korraga hiilib pimeduses üks kogu tuppa.)
Mattis: Lena. Lena. Oled see sina.
Lena: Mattis. Sina või?
Mattis: Mina jah.
Lena: Mida sa teed siin? Sind otsitakse taga. Sa ei või siin olla.
Mattis: Ma ei saanud teisiti. Ma pidin sind nägema.
Lena: Mattis. See on ju ohtlik. Kui sind siit avastatakse, siis pannakse seina äärde ka kohe.
Mattis: Parem lähen seina äärde, kui ilma sinuta siit minema lähen. Ma tulin sulle järgi. Kas võiks olla võimalik, et tuled minuga?
Lena: Kuhu ma tulen? Ma olen õnnega pooleks, et jalg alla alles jäi. Ma ei saa käiagi.
Mattis: Ühel päeval on sõda läbi ja kõik me läheme eluga edasi sealt , kus kunagi pooleli jäime.
Lena: Midagi me ei lähe. See, mida me oleme läbi elanud, see jääb meie sisse. Ma ei tea, kas ma sellest kunagi lahti saan.
Mattis: Seda kindlasti. Aga kui inimesed hakkavad taas oma elusid siis korda sättida. Oma kodusid ehitama ja põldusid harima, siis ma tahan seda teha koos sinuga. Ma palun sind endale naiseks.
Lena. Mattis, sa oled hull. See on sinu sõjaaja tunne. Kui kahurid vaikivad ja linnuhääled taas kõlama hakkavad, siis mõtled hoopis teisiti.
Mattis: Ma ei mõtle teisiti. Ma olen nii kindel endas ja selles, mida ma sinu vastu tunnen. Sinuga koos on kõik paigas. Kõik asjad on taas oma koha peal. Sõda nagu polekski. Kodu pole kodu, kui sina uksel vastu ei tule.
Lena: Ma ei tea. Mattis. Kahekesti põgenedes ei jõua me ju kaugele.
Mattis: Lena , kas ma sinu jaoks siis midagi ei tähenda.
Lena: Muidugi tähendad. Rohkemgi kui sa arvata oskad.
Mattis: Tule minuga. Kahekesi koos saame kõigist jagu ja tulevik saab olema ilus.
Lena: Sa oskad seda nii ilusasti öelda. Mattis. Ma väga tahan sinuga tulla, aga ma ei sa ju …
Mattis: Kas ma võin korraks sinu kõrvale heita.
Lena: Võta saapad ära, ega see mõni karjalaut ei ole.
(Mattis võtab saapad ära.)
Lena: Keegi tuleb. Poe voodi alla.
(Saapad jäävad voodi ette, kuid Lena märkab viimasel hetkel ja lükkab need voodi alla hooga, sealt kostab valukarjatus. Siseneb dr. Metz)
Metz: Nõndaks neiu. Kuidas tervis on? Ei ole siin aega lõputult pikutada ja voodit kinni hoida. Kas siin on keegi käinud?
Lena: Ei ole. Miks te nii arvate?
Metz: Õhk on kuidagi paks. (istub voodile) Tegelikult on asjalood nii, et peame edasi liikuma ja nagu sa tead, siis on meil transpordiga probleeme. Igaüks, keda jalad kannavad, peaksid iseseisvalt hakkama saama.
Lena: Mul tuli jalg pea-aegu  otsast tära. Kuidas ma teie meelest suudan edasi liikuda?
Metz: Seda mina ei tea. Mina seda sulle pole öelnud, aga kui kodu väga kaugel ei ole, siis äkki leiad sinna tee. See sõda liigub lõpu poole ja mis oli teil selle sõjaga asja. Olid siin nagu kivikesed teetolmus, millest vanker üle sõidab. Heidab teid siia ja sinna. Vankri teed te ei takista, aga ise saate haiget. Mine koju hea laps. Mine koju. Luban, et jätan selle kirja panemata, kui liialt tähelepanu endale ei tõmba, siis ei tunne ka keegi sinu vastu huvi. (väljub)
Lena: Tule välja, läks ära.
Mattis: Kurat istus mul täpselt kõhu peal kõigi nende vedrudega. Ma arvasin, et see vähene toidupoolis, mis sees oli, pressitakse nüüd välja.
(Uks liigub)
Lena. Ruttu tagasi.
(Viimane läheb kolinaga voodi alla, Lena viskab ennast voodi kõrvale kõhuli.)
Silvi: Mis juhtus? Vara on sul veel omal jalal käima hakata. Las jalga paraneb veel, mida sul vaja on, ainult hõika ja ma toon sulle.
Lena: Loomulikult.
Silvi: Mida Doktor rääkis, kas võid varsti omal jalal kõndima hakata?
Lena: Varsti. Päris varsti. Olen väsinud, tahaksin nüüd puhata.
Silvi: Muidugi. Tahtsin öelda, et hakkama kogu laagriga edasi liikuma või tagasi, vaata kuidas tahad. Kapten läks juba minema. Tema kodu on nii kaugel, ei kujuta ettegi, millal ta sinna jõuab. Või , mis teda seal kodus ootamas on.  Igal juhul oli tema tervis korras.
Lena: Teda ootab pikk tee. Läbi kogu sõjatandri. Igatsorti õnnetused võivad veel ees oodata.
Silvi: Ütleme nii, et teatavad ohuallikad on siiski tema jaoks kadunud.
Lena: Mis sa sellega mõtled?
Silvi: Las ta nüüd olla. Sina pead puhkama. Ma lähen Tallinna ja kui võimalik, siis jään sinna. Tahaks ise ka puhata vaikuses ilma pidevate plahvatusteta. Mul on seal sõbrad ees. Juba ammu.
Lena: Mis ammu.
Silvi: Oleks pidanud juba ammu minema. Puhka nüüd. (Väljub)
Voodi alt tuleb välja Mattis.
Mattis: Rohkem ma sinna ei lähe. Seal on üks surnud hiir.
Lena: Kus nüüd tuli pirtsakas välja. Usun, et oled surnuid ka varem näinud.
Mattis: Kas tuled minuga? Palun sind
Lena: Mattis. Kas sa tõesti arvad ja usud, et meil võiks olla ühine kodu.
Mattis: Muidugi.
Lena: Hea küll. Ma olen nõus. Läheme siis pealegi.
Mattis: Sa ei kujuta ette kui õnnelikuks sa mind teed.
Lena: Ära nüüd sedasi hõiska, me peame ikkagi ettevaatlikud olema.
Mattis: Meie oma kodu. Lapsed ja aiamaa. Ma toon sulle hommikuti värskeid marju ja piima.
Lena: Lõpeta selline jutt. Katsume kuidagi kõige pealt kohale jõuda. Oma kodu, kas see pole ilus.
(Väljuvad. Kostab plahvatus ja lava tagant hüüd)
Lena: Mattis!!!

 Arlet Palmiste
TEEL KOJU
Tegelased
Mattis –
Artur –
Lena –
Silvi –
Dr. Metz –
Mari –

Sõjaväehaigla palat II maailmasõja päevil kuskil Ida-Virumaal. Seina ääres on voodid reas. Ühes voodis pikali Mattis. Mattis istub Arturi voodi serval ja ootab , et viimane ärkaks.
Mattis: Küll võib mõni magada. Venelased on varsti kohal, peame edasi liikuma. Ega keegi sind vedama ei hakka. Pead ikka ise hakkama saama. Kuidas saab sellise müra sees nii rahulikult magada?
(Siseneb õde Lena)
Mattis: See annab siin vist varsti otsad, ei liiguta enam üldse. Natuke hingab, aga väga harva. Ma hingan poole tihemini.
Lena: Ära muretse. Temaga on kõik korras, nad olid 72 tundi siia tulnud ja vahepeal vist magada ei saanudki. Andsime talle valuvaigisteid ja rahusteid.
Mattis: Mulle oleks ka vaja ?
Lena: Mida sulle vaja oleks?
Mattis: Kui sa nii nüüd küsid, siis tuleb muidugi igasugu mõtteid pähe, mida kõike võiks tahta. Aga eks antud olukord on soovide osas siiski piiratud.
Lena: Saad peagi välja ja koju puhkusele. Küll sa kodus saad oma soovid kõik täita.
Mattis: Koju tahaks küll, aga ega siis kodus veel kõiki soove täita saa. Sina jääd ju siia. Mul oleks vist rahusteid vaja, sest süda puberdab sind nähes hirmsasti.
Lena: Lõpeta. Me oleme sellest sinuga rääkinud. Sa räägid ainult sellepärast nii, et sul kedagi teist siin võtta ei ole. Saad haiglast välja ja räägid igale vastutulevale neiule sama juttu. Mina sinu sõnu ei usu. Mine nüüd oma teki alla, et doktor sind siit ei leiaks.
Mattis:  Lenakene. Ma pakiks su oma sõdurikotti ja võtaks koju kaasa. Nii kallis oled sa mulle, et sinust loobuda küll ei tahaks. Tule istu minu voodiservale.
Lena: Lena ja Lena. Tean, ma neid mehi küll. Ainult üks asi on mõttes. Istu voodiservale ja siis oled juba upakil seal.
Mattis: Kus sina tead, mis minu mõttes on või mida sinult paluda tahan?
Lena: Seda sinu rumalat palvet, mis seal juuste all liigub, mina küll täitma ei hakka. Ei istu mina sinu voodile. Ära loodagi. Pealegi oled sa haige.
Mattis: Hakkad ohvitserile vastu? Tule nüüd julgesti. Ma usaldan sulle midagi, mida keegi teada ei tohi.
(Siseneb Dr. Metz)
Metz: Kuidas patsiendil on?
Lena: Temperatuur on normi kiires ja haavas põletiku pole.
Metz: Siis on lootust taas varsti rindele saada.
Mattis: Sellega nüüd küll kiiret ei ole. Las ma ikka olen siin veel, ma pean ju jõudu ka koguma.
Metz: Sõduri kohus on oma kodumaad teenida ja praegu on parim viis selleks relv käes vaenlasele vastu astuda.
Mattis: Mul ei ole nende vastu ju midagi. Pealegi on vene väes nii mõni meie oma küla poiss. Elu aeg koos koolis käidud ja muid lollusi tehtud ja kuidas temast nüüd korraga vaenlane sai.
Metz: Lollus. Kui sa oled oma selga vedanud vaenlase mundri, siis oled vaenlane, kes tuleb hävitada. Arvad, et nad sind ellu jätaks, kui te kohtuma peaksite?
Mattis: Usun küll.
Metz: Sõdur usub ainult oma ülemuse käskudesse ja füüreri eksimatusse. Lõpetage see oma peaga mõtlemine. Kaks päeva veel ja siis lähete rindele tagasi.
Mattis: Ma räägin vaid , et see pole minu sõda. Minul pole oma küla poiste vastu mingit vaenu. Ma tahan lihtsalt koju
Metz: Koju saate vaid võitjatena. Seega pingutage, et sõda võidukalt lõpetada ja jätke hala heinamaadest ja lüpsilehmadest. Kõik see toimib praegu suure eesmärgi nimel. Ja selleks eesmärgiks on vaid võit selles sõjas.
Mattis: Kas rindekangelasele oleks äkki ette nähtud ka pudel viina. Valu vastu.
Metz: Sõduri silm ja meel peavad selged olema. Kui patsient ärkab, siis tulge öelge mulle kohe. Head paranemist. (lahkub)
Lena: Katsu nüüd terveks saada.
Mattis: Mina lasen siit jalga.
Lena: Kuhu sul minna, võetakse kohe kinni. Saadetakse tagasi ja saad veel kartsa ka. Nii mõnedki on üritanud.
Mattis: Mõned on üritanud, aga mina lähen. Tule minuga kaasa.
Lena: Jah. Rumal oled. Katsu nüüd puhata. (lahkub)

PILT
Mattis istub magava Arturi voodi serval ja vaatab teda.
Mattis: Kus sa võid ikka magada. Sul lamatisi pole juba.
Artur: Kui sa juba üles ajasid, siis too parem kohvi ka.
Mattis: Kangemat ei taha või, äkki siis härrale juba kohvi ja konjak ka.
Artur: Ära ei ütleks. Siis kui sul mõlemad on olemas, tule tagasi.
Mattis: Millal sul sünnipäev on?
Artur: Mis sul nüüd sellest?
Mattis: Ohvitseridest sünnipäevalistele on 2 pudelit viina ette nähtud. Äkki on meil siiski pidu oodata?
Artur: Sellest jäid küll napilt ilma. Mul oli sünnipäev täpselt 10 päeva tagasi.
Mattis: Pole võimalik. Kus su viinad on?
Artur: Jäid välja võtmata.
Mattis: Näita seda oma dokumenti.
Artur: Mis sul sellest?
Mattis: Lihtsalt näita.
Artur: (urgitseb taskust paberid) Ole lahke.
Mattis: Selge. See on lihtne probleem. (võtab pliiatsi ja kirjutab midagi dokumentidesse) Vaata, sul on täna sünnipäev. Teadsid seda või? Palju õnne.
Artur: Mis moodi?
Mattis: Vaata ise oma dokumentidesse. 10 päeva on täpselt paras aeg, et 3. novembrist saaks 13. november. Palju õnne!
Artur: Kenasti tehtud, aga see ei lähe läbi.
Mattis: Küll sa näed , et läheb. Lippa nüüd õdede juurde ja lase endale viinad välja anda.
(siseneb Silvi)
Mattis: Silvikene, kuidas sa siis niimoodi ilma lilledeta tuppa tuled. See ei sobi mitte. Auväärt Itaalia ohvitseril on ju ometi täna sünnipäev.
Silvi: Tõesti või? No sellisel juhul siis palju õnne. Seda läheb teil vaja.
Artur: Seda küll. Suur tänu.
Silvi: Narr kuidagi tühja käega õnne soovida, aga mida sa siin ikka pakkuda oskad.
Mattis: Oskad, oskad. Kas sa siis ei tea, et ohvitseridele on sünnipäeval 2 pudelit viina ette nähtud. Äkki lippad nüüd kähku ja tood ära.
Silvi: Kuidas härrad soovivad, kui on ette nähtud, eks siis tuleb tuua.
Mattis: Tundub, et sünnipäev saab kohe hoo sisse.

PILT 2
Sisenevad Silvi ja dr Metz
Metz: Kuidas siis nüüd nii-öelda see sünnipäev saabus? Näidake paber siia. (ulatab passi) Tundub, et asi on õige. Miks te sellest varem teada ei andnud?
Artur: Eks ma olin vähe uimane ja mida ma siin ikka eputan peoga, kui kõrval mehed vaevlevad.
Metz: Aga siiski otsustasite ettenähtud privileegid korralikult välja võtta.
Artur: Eks mehed ole samas ka väikese lõõgastuse ära teeninud.
Mattis: See on õige jutt. Närvid on täitsa läbi.
Metz: Hea küll. Ma pean teid enne läbi vaatama, sest haigetele , kelle tervislik seisund ei luba alkoholi tarbida, pole lubatud ka jooke väljastada.
Mattis: Ega siis tema peagi võtma. Ise kuulsite, et mehed tahavad lõõgastuda.
Metz: Olge nüüd korra vakka. Teie näidake keelt, vaadake mu sõrme. Käsi liigub, jalad liiguvad.
Artur: Kõik on korras.
Metz: Kui kõik on korras, siis on aeg rindele minna.
Mattis: Ta kipub kiirelt väsima. Magab kogu aeg.
Metz: Tänan diagnoosi eest.
Mattis: Kuidas siis jääb?
Metz: Millega. Rindele minekuga?
Mattis: Ma mõtlesin ikka jookidega.
Metz: Hea küll. Mis on ette nähtud, see tuleb väljastada, kuid olge mõistlikud. Õde olge kena ja tooge kaptenile tema sünnipäeva joogid. Palju õnne ka.  (Lahkub)

PILT 3. Pidu
Artur:  Aga sina ise? Kuidas sa siia sattusid?
Mattis: Mul on mürsukild õlas?
Artur: Kas sattusid tulejoonele liiga lähedale?
Mattis: Võib nii öelda küll. Tead, ma polegi seda lugu kellelegi rääkinud.
Artur: Mis lugu?
Mattis: Kuidas ma pihta sain.
Artur: On seal siis lugu , mida rääkida.
Mattis: On ikka. Kuula siis. Olin üksi lagendikul, kui algas pommitamine. Eks see paugutamine käis juba ka varem, aga siis äkki kukkusid pommid otse minu kõrvale, nii et kõrvus lõi helisema. Kui su silme ees ei ole muud kui vaid tolm ja lendav muld, plahvatused tahavad kurdistada, siis ausalt kangelaslikkusele suurt ei mõtle. Kargasin esimesse pommilehtrisse. Tead ju seda vana sõjameeste tarkust, et ühte auku pomm kaks korda ei kuku.
Artur: Olen kuulnud.
Mattis: Igatahes lesisin seal ja tundsin hirmu. Lihtsalt hirmu kõige pärast. Siis korraga ühe järjekordse plahvatuse ajal hüppas minuga samasse  auku venelane. Ma ei osanud esialgu midagi teha. Vaatasime teineteisega tõtt ja kummalgi hakkasid käed relva poole liikuma. Samal ajal käis järjekordne kärgatus otse lehtri serval, mis lõi kogu augu mulda täis. Kui tolm vajus, siis lesisime augu põhjas suurest hirmust teineteise ümbert kinni hoides. Mina ja venelane. Ma ei teadnud mida teha. Seal me siis niimoodi olime. Kui pommitamine lõppes, ronisime august välja ja läksime kumbki oma teed. Siis avastasingi, et olin siiski saanud ühe mürsukilluga pihta.
Artur: Päris armas lugu.
Mattis: Mis armas. Sa pead lubama, et seda lugu edasi ei räägi.
Artur: Kellele ma seda räägin? Minu suu on lukus.
Mattis: Kuidas sinuga on, kas Sa oled muidu ikka Hitleri toetaja?
Artur: Eks sellega on nii ja naa
Mattis: Meil eestlased löövad käe püsti ja ütlevad Heil Hitler asemel Ei ütle. Keegi pole aru saanud, sakslastele kõlab kõik ühtmoodi.
Artur: Lase pudel parem ringi käima.
Mattis:  Kurat, selle jooki peab tarbima ikka mõistlikult. Muidu võib ei tea veel mida juhtuda. Kord enne suuremat riigipüha, 30. jaanuaril, anti meestele välja topelt ports õlut ja viina. Nii me siis istusime ja saime selle kraamiga alles hommikuks  ühele poole. Siis jooksis telki aga adjutant ja andis teada, et peastaabist tullakse meid pühade puhul üle vaatama. Kindral Knuth isiklikult. Minu jalad mind selleks ajaks enam ei kandnud. Mehed rivistati väljakule üles ja mindki ei jäetud maha. Mehed leidsid mulle ühe suure ja rahuliku hobuse. Upitati mind siis selle selga ja ma püsisin seal päris kindlalt. Kindral, aga jäi oma seltskonnaga hiljaks ja kui nad lõpuks saabusid, siis oli pool tundi krõbekülmas liikumatut istumist mu niigi vaevatud ihu lõplikult murdnud. Kui kindral meist möödas, lükkasin ennast sirgeks ja tõstsin käe tervituseks, aga kaotasin samal ajal tasakaalu ja kukkusin pea ees liikumatu hobuse seljast lumehange. Ülemjuhatus ei teinud sellest suuremat numbrit. Mind kanti sisse ja turgutati konjakiga taas elule.
Artur: Siis on sõjas viinast teinekord ikka abi ka. Kui hakkad öösiti isegi unes laipu nägema ja uinuda ei suuda, siis on see jook tihti ainus võimalus ennast reaalsusest eemaldada.
Mattis: No mida sina rindeelust tead. Ma olen aru saanud, et sina istud tagalas.
Artur: No , et kas siis nüüd just istun. Tihti on võimalus sõda lõpetada ka palju väiksemate ohvritega, selleks aga peab suhtlema. Lõputud sõidud ja vestlused. Mõnede vestluste puhul on viin ja vein kohustuslik osa. Soomlased näiteks. Neil on kogu aeg nii külm, et ilma alkoholita ei hakka nad ennast üldse liigutama.
Mattis: Kus sa nii hästi seda soomlaste asja tead?
Artur: Sealt ma ju praegu tulengi. Soomest. Kohtasin Soomes isegi Himmlerit. Arva ära kus.
Mattis: Himmlerit. Eks ikka siis presidendi lossis. Kus mujal.
Artur: Presidendi lossis kohtusin külmunud põdraga.
Mattis: Soomlased võivad juba põdrad kõik olla, aga presidendi kohta ei sobi siiski nii öelda.
Artur: See oli päris tavaline sarvekandja põder, mitte mingi soomlane.
Mattis: Põder lossis. Kuule sulle nüüd aitab. Sa hakkad juba päris segast ajama.
Artur: See on tõestisündinud lugu. Põdraga ei kohtunud me muidugi mitte päris lossis vaid lossi ees. Aga seal ta oli.
Mattis: Mis moodi siis?
Artur: Õhtul toimus bankett Soomes resideeruvatele  välisesindajatele. Eks Soome president üritab ka omamoodi rahusobitaja olla, kuid lahkus ise peolt siiski varakult. No ja kui üritus hakkas lõppema, siis asutasime ennastki kodu poole. Aga otse presidendi lossi ees lesib põder. Suured sarve vastu maad. Üleni märg ja väsinud. Hakkas juba jäässe minema, aga elas veel. Ju ta oli läbi mere ujunud ja just lossi ees veest välja roninud. Õues oli aga oma 20 kraadi külma. Mida oskasime meie teha. Koputasime siis lossi uksele ja adjutant avas. Kell oli juba üle südaöö ja maja oli vaikne. Küsib, et mida härrad soovivad. Meie vastu, et meie ei soovi midagi, aga presidendile külla tulnud põder on audientsi oodates jäässe läinud. Adjutanat paneb sõnatult ukse kinni. Me ei osanud midagi teha. Siis aga läheb uks uuesti lahti ja Soome president astub ise uksest välja. „Milline põder palus kohtumist?“  Me tutvustasime talle olukorda ja siis hakkas talle kiire, sest ka teised koduteel olnud diplomaadid hakkasid kohale jõudnud. Rumeenia suursaadikul oli pudel kaasa, mis kohe ringi lasti ja seltskonna tuju järjest paranes. Eks peagi tuli politsei kohale ja põder kaeti tekkidega ja viidi seejärel kuivama. Seltskond aga ei tahtnudki laiali minna, kuni lõpuks pidžaamas ja kasukas president öörahu välja kuulutas.
Mattis: Oleks võinud põdra ikka tuppa lasta. Mõne teise looma oleks kindlasti tuppa kutsunud. Mis sa sellest Himmlerist rääkima hakkasid?
Artur: Himmler. Himmleriga kohtusime Soome põhja osas ühes baasis. Nimi ei tule meelde. Jõudsin baasi hilinemisega, sest tee oli lumine ja hangede rohke. Mulle teatatakse , et Himmler läks juba sauna. Mis siis mulgi üle jäi. Võtsin riided seljast, keerasin rätiku ümber ja läksin ka. Saunas oli mehi terve hulk ja auru oli ka. Seal ta siis istus. Pisike, krimpsus ja rippuvate rindadega vanamees. Huvitav ikka kuidas inimene muutub, kui ta alasti kiskuda. Sellest hirmuäratavast koletisest, keda pool Euroopa kartis, polnud saunas enam midagi järel. Vaid köhiv ja näost punane täiesti tavaline vanamees.
Mattis: Ega suurte meeste sisse ei näe. Vaatad, et mees nagu ikka. Naisele truu, lastele hea isa, aga siis läheb ja laseb vagunitäie inimesi ahju lükata.
Artur:  Seda küll. Meenub üks lugu selle peale. Olime Soomes, päris põhjas. Vene ja Norra piiri lähedal. Seal oli suurepärane lõhejõgi. Kindral Heunert sättis ennast kalapüügile. Ausalt öeldes käis ta kalal iga päev. See oli tema kirg ja ka tema sõda. Seal jões elas üks lõhe. Loom mitte kala. Vana, suur ja auväärne. Kõik laplased austasid teda, sest keegi polnud teda kätte saanud. See kala oli kindrali jaoks saanud kinnisideeks. Forell oli nii julge, et oleks mõni päev varem kindralile hambad põlve löönud. Täies mundris, mauser vööl ja sääsevõrgud ümber läks ta jõe poole. Kapten Springenschmidt ütles, et forelliga ei tohi käristust välja näidata. Sa pead teda hoidma ja meelitama. Forelliga, aga siin on ometi tegemist lõhega , julgesin vastu küsida. Lõhe on suuremat sorti forell, vastas kapten. „Ilmselt on see lõhe võtnud mind jõest mine ajada ja ise siin peremeheks jääda. Eks näis , kes peale jääb“ ütles kindral ja hakkas jõe poole astuma. Selleks ajaks olid kohal ka automaatorist 10 Alpi kütti, et kahel poole jõge Norra ja Vene partisanide üllatuste eest kindrali kaitsta. See kummaline rongkäik jõudis jõeni ja kindral  astus vette. Mina ja vaatemängu jälgima tulnud laplased jäime kaldale piipu popsima. Nagu tamm seisis kindral rinnuni vees, õng nagu püss käe varrel. Ligi paar tundi oli läinud kui lõhe korraga kindralit ründas. Ritv tõmbus pingule ja kindral hakkas järgemööda kalale lähenema. Libedatel kividel otsis ta jalgadele kohta ja pidi mitmel korral kukkuma. Nii kui kala sa mõne suurema kivi tagant sabaga tugevamalt hoogu anda, pidi ka kindral talle järgi liikuma. See olukord oli kindrali jaoks uus.
Mattis: Mis need junkrud seal siis niisama passisid, läinud appi.
Artur: Vahepeal heitis kindral pilgu tagasi, kus oli Springenschmidt, kuid millist abi sai viimane talle  anda. Lahing kala ja kindrali vahel oli tõusude ja mõõnadega kestnud juba 3 tundi. Täies mundris, saabaste,  lampasspükstega, kiivri, sääsevõrgu ja mauseriga kindral oli lõhega kahekesi ja ilmselgelt kaotamas. Seda tajusid ka vaatemängu jälgivad laplased, kes ülemeelilult kihistama hakkasid. Seda häbi kindral ei talunud. Ta hõikas Spingenscmidti enda juurde, kes läbi rinnuni vee kindrali juurde kahlas. Kindral ütles talle midagi ja Springenscmidt läks mööda jõge kala poole. Jõudes kalani, kes kindrali enda järel vedas ja vahutavas jões oma elu eest võitles, võttis ta mauseri vöölt, kummardus kala kohale ja lasi silmi pilgutama kaks lasku kalale pähe.
Kõlab Õhuhäire

PILT. ÖÖ
Mattis: kurat, und ei tule. See katkematu paugutamine hoiab meeled ärksad.
Artur: Mida sa räägid.
Mattis: Mõtlen neile õudustele, mida ma näinud olen ja ei taipa, kuidas saan edasi elada. See painab mind ja ei lase lahti. Kõik need mehed, kes tormavad rünnakule ja ükshaaval kukuvad. Kukuvad ja jäävad.
Artur: Ma olen näinud , kuidas surnud ründavad.
Mattis: Surnud enam ei ründa. Nende jaoks on siis rahu.
Artur: Pole alati kindel. Itaalia saatkond Rumeenias asus Jassy linnas ühes kaunis hoones, mille omanik oli juut. Ta elas perega päris avalikult lootes, et tema majas asuv Itaalia esindus teda kaitseb. Ometigi ühel päiksest lõõskaval suvepäeval teda enam ei olnud ja polnud ka peret. Meil oli aga maja rendilepingut pikendada. Kartsin halvimat ja asusin asja uurima. Käisime läbi linna surnukuurid, haiglad  ja politseijaoskonnas, kuid jälgi temast polnud. Lõpuks teatas meile politseikomandör, et küllap on ta siis Podulis. Sinna oli kaks päeva tagasi saadetud kümne vaguniga rong juutidega. Istusime kohe autosse ja lootsime rongi veel enne laagrisse jõudmist kätte saada. Ilm oli kuum ja janu piinas. Õige pea jõudsime rongile järele. Tal oli paarikümne kilomeetri läbimiseks kulunud 3 päeva. Sellel rongil polnud kiiret, sõjaväe eselonid tuli ju ees läbi lasta. Loomavagunid inimestega olid laudadega kinni löödud. Ühte vagunisse oli topitud 200 inimest. Ma vaatasin seda rongi ja mõtlesin, kuidas need inimesed ilma veeta ja õhuta seal vastu peavad. Rong jäi tupikteele seisma ja kui me rongini jõudsime, käskisin vedurijuhil koheselt luugid avada. Kuna uksed olid plommitud, siis ei saanud ta seda teha ilma jaamaülema loata. Läksime jaamaülema juurde, kes küll vastumeelselt oma lõunasöögi katkestas ja tuli meiega kaasa. Lõikasime plommi läbi ja tahtsime uksi avada, kuid need ei liikunud, oli tunne nagu hoiaks neid keegi seestpoolt kinni. „Aidake seestpoolt ka“ hõikas jaamaülem, kuid seal ei tulnud väiksematki häält. Vaguniuks avanes äkki ja trobikond vange varises jaamaülemale peale. Surnud ründasid vagunist välja. Trobikondade kaupa varises neid veelgi vagunist välja. Jaamaülem, kes oli jäänud selle ootamatu laibalaviini alla, rabeles, et  annast vabastada. Me läksime tema võitluses talle appi ja vabastasime vaese vennikese. Ta kargas püsti ja käskis juurde rutanud sõduritel vaadata, kas mõni on veel elus, sest üks olla teda hammustanud. Sõdurid hakkasid elavaid otsides vagunist laipu välja viskama. Tasapisi hakkas rongi juurde kogunema ka kohalikud elanikud, juudid kaasaarvatud, kellel kõigil oli seal tuttavaid või sugulasi. Kokku oli rongis 2000 juuti, kes kõik peale ühe rinnalapse, olid surnud. 2000 laipa jäi lõõskava päikese kätte raudteetammile lebama. Ära parem küsi, et kas ma olen tulihingeline Hitleri toetaja. Me oleme vaid väikesed mutri suures masinas ja minu arvamus pole tähtis. Kui vaja löön käe püsti ja kiidan takka. Nii nüüd siis oleme tasa, pole vaja sulgi seda lugu edasi rääkida.
Mattis: Tahaks koju. Ma ei teagi, kuidas pere elab. Pole ammugi ühtegi kirja saanud. Mida me siin teeme? See pole meie sõda. Jäin metsa minemisega hiljaks, võeti kinni, pandi munder selga ja olingi märklaud venelasele valmis. Kogu selle sõja juures on kogu aeg ainult üks soov, üks unistus, ainult üks eesmärk  - saaks elavana koju. Mina siia ei jää. Saagu või hullem ja rindele tagasi enam ei lähe.
Artur: Mees võta nüüd rahulikult, kas see on ikka parim plaan. Vahele jääd , siis enam armu ei anta.
Mattis: Tead, mis meiega tehakse, kui siit kätte saadakse. Pannakse hange teetähisteks. Ma olen seda näinud. Seisavad vaenlase langenud ristmikul käsi õiget suunda näitamas. Ma ei taha saada teeäärseks tulbaks. Ma tahan koju.
Artur: Sa riskid liiga paljuga. Kui desertöörid kätte saadakse, siis maha lastakse.
Mattis: Ma liigun ainult öösel. Siit läbi metsa on koju vahest 100 km. Kaks-kolm päeva ja ma olen kodus.
Artur: Sa võta nüüd paar päeva veel puhata, küll jõuab.
Mattis: Ei jõua, see tallalakkujast doktor oleks mu juba täna rindele tagasi saatnud. Mul on enam-vähem korralik varustus olemas. Hätta ei jää.
Artur: Võta siis pudel vähemalt kaasa. Saad ennast soojendada.
Mattis: Ole sa tänatud. Sa anna minu poolt Lenale üks musi edasi. Annaks isegi, aga ei taha tüli teha. Kaitsku Jumal sind.

PILT
Lena, Silvi ja dr Metz seisavad voodi kõrval:
DrMetz: Ja teie siis ei näinud ega kuulnud midagi.
Artur: Tõesõna, et nii oli. Magasin nagu karu talvel. Võib nii öelda.
Lena: Mis temast saab, kui ta vahele jääb?
Metz: Sellel oleks pidanud varem mõtlema. Ma pean tegema koheselt aruande. Vaevalt ta kaugele on jõudnud.
Silvi: Tal olid jalad juba korras.
Metz: Ma loodan, et teil ei tule pähe rumalat mõtet öösel jalga lasta. Desertööri karistatakse kõrgeima määraga, võtke see teadmiseks. (lahkub)
Lena: Kuhu ta nüüd küll ometi nõnda läks?
Artur: Küll temaga on kõik korras. Ta palus sulle teha omalt poolt ühe musi.
Silvi: Või nii on lood, et nüüd kaubeldakse musidega.
Lena: Tänan.
Õhuhäire.
Lena: Kuhu ta nüüd ometi läks?  (väljub)
Silvi: Mõni päev veel puhkust ja saate ka edasi minna. Panen teile teki kenasti peale.
Artur: Silvi. Mul on sulle üks omavaheline jutt. Ei, ära karda midagi. See pole mõni selline jutt. Mul on üks  suur mure, mille lahendamisele saaksite kaasa aidata.
Silvi: Kapteni-härra, ma ei ole mõni selline tüdruk, kes meeste muresid lahendab.
Artur: Silvikene , sa saad valesti aru. Istu ja kuula. Sa pead lubama, et seda, mida ma sulle räägin , sa kellelegi edasi ei räägi ja selle vaid enese tead hoiad.
Silvi: Mina ei oska saladusi hoida. Parem ärge rääkige midagi, mida ei tohi edasi rääkida.
Artur: Silvi, kuula nüüd. Enne, kui ma Itaalia esindajana sideohvitseriks sain, kuulusin ma SSi ridadesse.
Silvi: Oh õudust. Need on ju loomad. Tuhanded süütud inimesed on saadetud tapale mitte millegi eest. Kapteni- härra, te olete küll väga meeldiv mees, kuid sellega mina leppida ei saa.
Artur: Kuula nüüd ikka lõpuni. Mina ei ole tapmistega kunagi seotud olnud. Kui siis ainult kaudselt. Ma olin samamoodi sideohvitser ja hoidsin kontakti SS ja teiste lahingüksuste vahel.
Silvi: See võib ju nii olla, kuid süütu inimene niisama SS ei satu. Kas te tahete öelda, et te ei teadnud, mida nad teinud on ja kui paljud on pidanud nende pärast kannatama.
Artur:  Eks ikka teadsin. Samas ega venelased halastanud, kui oli võimalus küla maha põletada, siis põletati, hoolimata sellest, kui palju seal naisi või lapsi elas. Samas ei vii see vaidlus minu mure lahendamisele lähemale.
Silvi: Mis suur mure see siis on, mille lahendamisele vaid mina saan kaasa aidata?
Artur: Vaata. Kõigile, kes kuulusid või kuuluvad SS, tätoveeriti kaenla alla veregrupi tunnused. Et vajadusel saaks kiirelt abi osutada ja samas saaks neid teiste hulgast kergelt eristada. Mõnel ajal oli see suisa uhkuse märgiks, praegu aga rohkem häbimärk.
Silvi: Nii, et teil on see märk, siis samuti kaenla all.
Artur: Just. Aga sa oled ju kuulnud, mida tehakse kätte saadud SSlastega. Ma võin ju tänapäeval kõik SS teod hukka mõista , aga kes mind usub. Venelane veel kõige vähem. Nii on saanud sellest lausa surmamärk.
Silvi: Ja kuidas siis mina sind aidata saan?
Artur: Silvi. Ma väga palun sind – lõika see veregrupi märk minu küljest välja.
Silvi: (hüppab püsti) Mida ma pean tegema? Te ei või minult sellist asja paluda.
Artur: Silvi. Palun vaiksemalt. Tuletan meelde, et ma palusin teil sellest mitte kellelgi rääkida.
Silvi: Te ei või minult sellist asja paluda. Millega mina seda lõikama peaks? Või kuidas seda teha. Ma olen näinud küll kuidas operatsioonitoas jäsemed eemaldatakse, aga ma pole seda kunagi ise teinud.
Artur: Silvi. Rahunege nüüd. Võtke skalpell ja lõigake see tükk nahka välja.
Silvi: Ma ei saa ju siin  teile tuimestust anda.
Artur: Mis tuimestust siin veel vaja on. Sünnipäevast jäi pool pudelit viina üle. Võtan selle sisse ja tuimestus tehtud.
Silvi: No hea küll. Ma teen seda, aga ainult selle pärast, et veel üks süütu inimene ei peaks surema. Oodake siis pisut.
(lahkub. Artur võtab pudeli ja joob, võtab särgi seljast. Silvi tuleb asjadega tagasi)
Silvi: Nii. Majas on praegu vaikne. Teeme siis ruttu. Kurat, olen kanalt sulgi kitkunud ja sealt karvu eemaldanud. Mis siis pisike nahatükk siin siis välja lõigata on. Heitke külili. Nii, võtke padi hammaste vahele, et te karjuma ei hakkaks.  Näidake nüüd siia. Ongi. Aga , mida te ütlete, kui keegi küsib, et miks siin kaenlaaugus arm on?
Artur: Ma ütlen, et plahvatus kiskus tüki välja.
Silvi: Võtsite õues päikest ja pomm maandus täpselt kaenla alla. Keegi ei usu seda juttu.
Artur: Küll ma midagi välja mõtlen. Lõigake nüüd juba. Mul on juba praegu paha.
Silvi: Padi suhu. Loodan, et teil on põiel käidud. Mina küürima ei hakka, kui nüüd alt lahti lööb. Ärge vibalege siin midagi. Kannatage ära. Väike nurk veel. Verd väga palju ei tulegi. Ma nüüd õmblen veel kinni ka. Ülikond on nüüd muidugi väiksem kui eelmine. Katsun kuidagi otsad kokku saada. No valmis. Mida ma selle nahatükiga teen. Tahate suveniiriks.
Artur: Tehke endale rahakott.
Silvi: Rahakott? Võib-olla siis juba tool.
Artur: Inimnahast tugitoole olen ma näinud.
Silvi: Inimnahaga kaetud tugitoolid?
Artur: Jah, need olid inimnahaga kaetud tugitoolid.
Silvi: Küllap need olid väga mugavad, istud kui süles.
Artur: See oli väga õrn ja õhuke, peaaegu läbipaistev nahk.
Silvi: Pariisis nägin ma inimnahka köidetud raamatuid, kuid tugitoolidest pole varem kuulnud
Siseneb Mari.
Artur: 17 sajandi Conversino lossis elanud krahv lasi oma tapetutel  - preestritel, mässulistelt, teeröövlitelt -  nahad maha nülgida ja kattis nendega tugitoolid. Ühe toolikorju nahk oli võetud ühe nunna kõhult ja rindadelt, nii et nibud olid veel pragugi näha.
Silvi: Oli ikka jõletis see krahv.
Artur: Mitu tugitooli saaks katta kõigi nende juutide nahaga, kes selles sõjas on mõrvatud.
Silvi: Miljonid tugitoolid.
Silvi: Mida te siit otsite proua?
Mari: Mul on poeg sõjas. Kirjutas viimati, et jõuab peagi koju, et taganetakse sellise hooga, et kodu juba paistab. Nüüd ei ole aga teda kusagil ja kirja ka pole.
Silvi: Kuidas teie poja nimi on?
Mari: Toomas. Toomas on tema nimi.
Silvi: Ei meil ole siin ühtegi Toomast.
Mari: Pea-asi, et ta ikka elaks.
Silvi: Küll vast siis ikka elab, sest muidu oleks ju teatatud vastupidist. Kas võin teile juua pakkuda.
Mari: Klaasi vett võtaks küll. Te polnudki nii pikk, aga vedasin kelku järel ja jõud sai kohe päris otsa. (joob) Sõda on ikka hirmus. Kui lahingus surma ei saa, siis võidakse sind tont teab, kus maha lasta. Kuskil pole varju.
Silvi: Siin võite hea proua ennast turvaliselt unda, istuge ja puhake jalga.
Mari: Tänan. Sakslased korraldasid meil külas lugemise katseid. Aeti kõik mehed külaväljakule kokku ja käsutati kolonni seisma. Siis tuli Sonderführer ja andis teada, et tuleb lugemise kontroll. Need, kes lugeda ja kirjutada mõistavad pidavat saama kontoritööle ja teised saadetama karjääri teeehituseks kive murdma. Anti neile siis ajaleht näppude vahele ja siis nad seal üks haaval lugesid. Kes mõistsid lugeda läksid paremale ja ,kes ei mõistnud, läksid vasakule. Parem olijad kihistasid naerda omavahel ja rõõmustasid, et lihtne elu ees ootamas. Siis veel luges viimane mees ja saigi kontroll tehtud. Vasakul seisis 67 meest oma kurba saatust oodates ja paremal 31 meest, kes õnnelikuna teistele näppu vibutasid „Oleks pidanud koolis käima ja õppima , kui selleks aeg oli“. Siis kõlas automaadivalang ja need 31, kes hetk tagasi rõõmustasid oma õnneliku tuleviku üle, langesid kõik surnult maha. Sonderführer vaatas seda ja ütles, et liiga palju haritud inimesi ei tee meile head.
Silvi: Ära sa sellest siin siis nüüd kõva häälega räägi.
Artur: Sinu poeg võitleb loodetavasti õigel poolel, siis pole karta tal midagi karta.
Mari: Ma tõin kelgul sea kaasa. Teil on siin kindlasti nälg ja kõhud tühjad. Kui saaks poja kätte, siis annaks sea kohe teile. Mul pole enam kedagi teist. Ainult Toomas.
Silvi: Päris sea tõite siia. Kuidas sa hea inimene sea maha lõid?
Mari: Ega ma teda löönudki. Mõtlesin, et siin mehi küll. Küll siis nemad löövad.
Silvi: Teil on siis elus siga kaasas.
Artur: Mahlane peekon kuluks küll ära. Pole juba ammu saanud.
Silvi: Kus ta sul siis on?
Mari: Jäi välja kelgu peale.
(Sisse tuleb Metz).
Metz: Mitte ei saa aru, mis siin toimub? Väljas jookseb ringi päris siga. Nagu meil polekski sõda ja sõjaväe laager. Arusaamatu.
Mari: Mis moodi ta jookseb? Mina sidusin ta kelgu külge kinni.
Metz: Seal oli rätik pähe seotud, nagu läheks tantsuõhtule.
Mari: Ma sidusin rätiku talle tõesti pähe ja kasuka selga, siis tundub, et kelgul on inimene, keda vaja haiglasse tuua. Sõdurid kipuvad varastama, kui midagi söödavat näevad.
Artur: Võtke see siga siis ometi kinni. 100 kilo peekonit lippab mööda õue ja teie ainult vaatate.
Silvi: Kuidas sa teda püüad, ega see mõni kassipoeg ei ole.
Metz: Proua, mis sundis teid seaga sõitma. Kas ei oleks jala lihtsam olnud. Nüüd selline segadus.
Mari: Ega ma seaga ei sõitnud. Mina sõidutasin ikka teda.
Artur: See rätikuga siga lippab nüüd juba ise köögi poole. Vaadake
(Õhuhäire.)
Silvi: Jälle pommitavad.
Metz: Kõik varjendisse (lahkub)
(Kostab plahvatus õuel)
Artur: Ai kurat, kus nüüd põrutas. See läks küll napilt mööda.
Mari: Benno
Silvi: Mis Benno?
Mari: Sea nimi oli Benno.
Artur: Sellest seast ei jäänud peale rätiku suurt midagi järgi
Silvi: Mida see Lena seal nüüd kõnnib?
Artur: Korjab peekonit kokku, mis veel korjata saab. Näe päris kobe sink on tal kaenlas.
Silvi: Lena, las see liha olla. Tule nüüd juba ära.
Lena: (Jookseb tuppa, liha kaenla all) Vaata, kus sain tüki liha.
Artur: Siit jagub kohe pikemaks ajaks.
Mari: Benno.
Silvi: Anna see tükk siia, peidame ära. Muidu viikase kööki ja siis võime värskest lihast suu puhtaks pühkida.
Lena: Kuhu sa selle tüki siis peidad?
Artur: Andke ma panen oma voodi otsa.
Silvi: See ei lähe mitte. Tulevad arstid läbivaatust tegema ja mis siis saab. Leiavad jalgade asemel hoopis käraka liha.
Lena: Andke siia. Ma panen voodi alla. Meie siin koristame ja keegi teine siia ei vahi.
MetZ: (siseneb) Sai öeldud, et kõik kohe varjendisse. Mida te siin veel passite? Kuhu te selle liha panite, mis te õuelt korjasite. Ma nägin küll.
Silvi: Pole siin mingit liha.
Lena: Mis liha.
Metz: Peitsite ära? Selle eest võiks teid ka sõjakohtu alla anda. Tooge välja ja viige kööki.
Mari: See oli Benno. Tahtsin tänuks Toomase eest teile tuua.  Saaks poisi sõjaväest vabaks oleks hea.
Metz: Mis Toomas, mis Benno. Proua, kes te olete ja mida te siin teete?
Mari: See oli minu siga seal kelgul. Tahtsin tuua tänuks, et saaks poisi sõjast vabaks, mul pole enam kedagi teist. Teie taganete niikuinii, äkki võiks poiss koju jääda. Siin ka abi vaja.
Metz: Taganemine on ajutine. See on ainult vägede strateegiline ümberpaigutamine. Mida teie sellest teate?
Mari: Ega teagi.
Metz: Pole teie poega siin ja seega ei oska meie teid aidata.
Silvi: Pole Toomast ja nüüd pole Bennot ka. Võtke lonks vett.
Metz: See , mis Bennost veel järgi on, kuhu te selle pannud olete.
Vaikus
Metz: Kuhu liha kadus? Mis see siit voodi alt välja vahib. Andke siia. (lahkub seaga)
Artur: No nii palju siis värskest lihast.
Lena: Ma lähen vaatan veel õue peale. Sealt leiab veel.
Silvi: Katsu ruttu teha. Need pommitajad võivad iga hetk teise ringiga tagasi tulla.
(Lena väljub)
Mari: Kus siis Toomas on.
Artur: Sõja aeg. Andke aega. Küll teie poeg välja tuleb. Äkki ootab teid juba kodus. Ise ütlesite, et oli kodu lähedal juba.
(Kostab uus plahvatus)
Silvi: Lena !!!!!

PILT
(Haigla voodid. Ühes lebab Lena)
Metz: See läks teil ikka väga õnnelikult. Haavas pole mingit põletikku. Niimoodi olete varsti juba jalul ja saate oma kohustuste juurde asuda.
Lena: Väga meeldiv.
Metz: Võtke rohtu ja hoidke sidet peal  Silvi, jälgige teda. Kui palavik peaks tõusma, siis andke kohe teada. (Lahkub)
Silvi: Sa oled ikka õnneseen. See pauk oleks võinud su jala päris otsast rebida. Nüüd jäid isegi kondid terveks. Küll see haav sul varsti kinni kasvab ja lippad jälle ringi.
Lena: Tean-tean. Aga valus on ikkagi hullu moodi.
Silvi: Pead nüüd magama jääma. Ma olen siin kõrval toas, kui midagi on siis ainult hõiska. Panen sulle veeklaasi ka siia.
Lena: Tänan
(Silvi lahkub, vaikus ja pimedus. Korraga hiilib pimeduses üks kogu tuppa.)
Mattis: Lena. Lena. Oled see sina.
Lena: Mattis. Sina või?
Mattis: Mina jah.
Lena: Mida sa teed siin? Sind otsitakse taga. Sa ei või siin olla.
Mattis: Ma ei saanud teisiti. Ma pidin sind nägema.
Lena: Mattis. See on ju ohtlik. Kui sind siit avastatakse, siis pannakse seina äärde ka kohe.
Mattis: Parem lähen seina äärde, kui ilma sinuta siit minema lähen. Ma tulin sulle järgi. Kas võiks olla võimalik, et tuled minuga?
Lena: Kuhu ma tulen? Ma olen õnnega pooleks, et jalg alla alles jäi. Ma ei saa käiagi.
Mattis: Ühel päeval on sõda läbi ja kõik me läheme eluga edasi sealt , kus kunagi pooleli jäime.
Lena: Midagi me ei lähe. See, mida me oleme läbi elanud, see jääb meie sisse. Ma ei tea, kas ma sellest kunagi lahti saan.
Mattis: Seda kindlasti. Aga kui inimesed hakkavad taas oma elusid siis korda sättida. Oma kodusid ehitama ja põldusid harima, siis ma tahan seda teha koos sinuga. Ma palun sind endale naiseks.
Lena. Mattis, sa oled hull. See on sinu sõjaaja tunne. Kui kahurid vaikivad ja linnuhääled taas kõlama hakkavad, siis mõtled hoopis teisiti.
Mattis: Ma ei mõtle teisiti. Ma olen nii kindel endas ja selles, mida ma sinu vastu tunnen. Sinuga koos on kõik paigas. Kõik asjad on taas oma koha peal. Sõda nagu polekski. Kodu pole kodu, kui sina uksel vastu ei tule.
Lena: Ma ei tea. Mattis. Kahekesti põgenedes ei jõua me ju kaugele.
Mattis: Lena , kas ma sinu jaoks siis midagi ei tähenda.
Lena: Muidugi tähendad. Rohkemgi kui sa arvata oskad.
Mattis: Tule minuga. Kahekesi koos saame kõigist jagu ja tulevik saab olema ilus.
Lena: Sa oskad seda nii ilusasti öelda. Mattis. Ma väga tahan sinuga tulla, aga ma ei sa ju …
Mattis: Kas ma võin korraks sinu kõrvale heita.
Lena: Võta saapad ära, ega see mõni karjalaut ei ole.
(Mattis võtab saapad ära.)
Lena: Keegi tuleb. Poe voodi alla.
(Saapad jäävad voodi ette, kuid Lena märkab viimasel hetkel ja lükkab need voodi alla hooga, sealt kostab valukarjatus. Siseneb dr. Metz)
Metz: Nõndaks neiu. Kuidas tervis on? Ei ole siin aega lõputult pikutada ja voodit kinni hoida. Kas siin on keegi käinud?
Lena: Ei ole. Miks te nii arvate?
Metz: Õhk on kuidagi paks. (istub voodile) Tegelikult on asjalood nii, et peame edasi liikuma ja nagu sa tead, siis on meil transpordiga probleeme. Igaüks, keda jalad kannavad, peaksid iseseisvalt hakkama saama.
Lena: Mul tuli jalg pea-aegu  otsast tära. Kuidas ma teie meelest suudan edasi liikuda?
Metz: Seda mina ei tea. Mina seda sulle pole öelnud, aga kui kodu väga kaugel ei ole, siis äkki leiad sinna tee. See sõda liigub lõpu poole ja mis oli teil selle sõjaga asja. Olid siin nagu kivikesed teetolmus, millest vanker üle sõidab. Heidab teid siia ja sinna. Vankri teed te ei takista, aga ise saate haiget. Mine koju hea laps. Mine koju. Luban, et jätan selle kirja panemata, kui liialt tähelepanu endale ei tõmba, siis ei tunne ka keegi sinu vastu huvi. (väljub)
Lena: Tule välja, läks ära.
Mattis: Kurat istus mul täpselt kõhu peal kõigi nende vedrudega. Ma arvasin, et see vähene toidupoolis, mis sees oli, pressitakse nüüd välja.
(Uks liigub)
Lena. Ruttu tagasi.
(Viimane läheb kolinaga voodi alla, Lena viskab ennast voodi kõrvale kõhuli.)
Silvi: Mis juhtus? Vara on sul veel omal jalal käima hakata. Las jalga paraneb veel, mida sul vaja on, ainult hõika ja ma toon sulle.
Lena: Loomulikult.
Silvi: Mida Doktor rääkis, kas võid varsti omal jalal kõndima hakata?
Lena: Varsti. Päris varsti. Olen väsinud, tahaksin nüüd puhata.
Silvi: Muidugi. Tahtsin öelda, et hakkama kogu laagriga edasi liikuma või tagasi, vaata kuidas tahad. Kapten läks juba minema. Tema kodu on nii kaugel, ei kujuta ettegi, millal ta sinna jõuab. Või , mis teda seal kodus ootamas on.  Igal juhul oli tema tervis korras.
Lena: Teda ootab pikk tee. Läbi kogu sõjatandri. Igatsorti õnnetused võivad veel ees oodata.
Silvi: Ütleme nii, et teatavad ohuallikad on siiski tema jaoks kadunud.
Lena: Mis sa sellega mõtled?
Silvi: Las ta nüüd olla. Sina pead puhkama. Ma lähen Tallinna ja kui võimalik, siis jään sinna. Tahaks ise ka puhata vaikuses ilma pidevate plahvatusteta. Mul on seal sõbrad ees. Juba ammu.
Lena: Mis ammu.
Silvi: Oleks pidanud juba ammu minema. Puhka nüüd. (Väljub)
Voodi alt tuleb välja Mattis.
Mattis: Rohkem ma sinna ei lähe. Seal on üks surnud hiir.
Lena: Kus nüüd tuli pirtsakas välja. Usun, et oled surnuid ka varem näinud.
Mattis: Kas tuled minuga? Palun sind
Lena: Mattis. Kas sa tõesti arvad ja usud, et meil võiks olla ühine kodu.
Mattis: Muidugi.
Lena: Hea küll. Ma olen nõus. Läheme siis pealegi.
Mattis: Sa ei kujuta ette kui õnnelikuks sa mind teed.
Lena: Ära nüüd sedasi hõiska, me peame ikkagi ettevaatlikud olema.
Mattis: Meie oma kodu. Lapsed ja aiamaa. Ma toon sulle hommikuti värskeid marju ja piima.
Lena: Lõpeta selline jutt. Katsume kuidagi kõige pealt kohale jõuda. Oma kodu, kas see pole ilus.
(Väljuvad. Kostab plahvatus ja lava tagant hüüd)
Lena: Mattis!!!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar