pühapäev, 2. oktoober 2016

Arno Kannike - piimapoisi elust

Piimamees Arno Kannike teab , kes on süüdi!
Arlet Palmiste

Mina elan Ambla vallas Sääskülas põllu ja metsa joonel.  Meie külas on lehmi rohkem kui inimesi. Oli ja on ikka praegu õnneks ka. Ühes külaotsas  pidas väiketalunik 50- pealist lehmakarja. Teises külaotsas asub Mägise suurfarm, kus loomi üle tuhande viiesaja.  Küla keskel aretab kolmas lehmakasvataja tõukarja. Lehmi on ja elu on.  Tänaseks on väiketalunik oma karja realiseerinud. Karjamaadel vuravad traktorid ja kasvab vili. Tõuaretaja on väga murelik, sest türklased, kes varasemalt kõik loomad rõõmuga koju viisid, on loobunud eesti karjast. Tõuaretaja meenutab oma külaskäiku Türgimaale, kui türklased soovisid eesti loomi nende uues kodus eestlastele näidata. Hüüdsid siis põllu ääres „hrsaih sekusupsti“ või midagi sarnast, kes neist aru saab. Ei saanud lehmadki ja ükski loom hüüetele ei reageerinud. Aga kui Tõuaretaja hõikas karjamaa ääres ilusas eesti keeles „Vissi, Vissi, Vissi“, kappas lehmakari igatsetud eestlasi uudistama. Karjamaal kosusid vaid Eestist pärit lehmad. Enam lehmi sinna ei viida.
Mägise suurfarm töötab hetkel täisvõimsusel, kuid omanikfirma on sulgenud oma teise farmi Roosnas. Lehmad said ekskursiooni Mägisele , kuid töökohad külas kadusid. Järjekordne majatäis rahvast on teel pealinna tööd otsima.
Mis jama sellega on, küsib lehmakauge inimene. Mida need karjakasvatajad kogu aeg  jauravad? Mida te toodate siis nii palju, kui turgu pole, ütleb üks. Miks te uusi turge ei leia, kui nii palju toodate, ütleb teine.  Ja mis peamine  - kes on tekkinud olukorras süüdi? Mõned arvavad süüdlaseks karjakasvajatajaid, sest viimased toodavad liiga palju. Ometigi toodetakse Taanis inimese kohta veel rohkem toorpiima ja seal sarnast muret pole. Teised peavad süüdlaseks töötlevaid tehaseid, et viimased ei suuda valmistada maailmaturu jaoks piisavalt atraktiivseid tooteid. Näiteks Leedu „Rokiskio“ juustutehas töötleb päevas rohkem piima kui kõik Eesti piimatööstused kokku ja valminud tooted lähevad suures osas ekspordiks. Teada on, et suur hulk Eesti piimast tänu heale kvaliteedile läheb samuti Leedu juustutehasesse. Kolmandad peavad tekkinud olukorra süüdlasteks kaupmehi, kes müüvad kauplustes piima alla omahinna püüdes saavutada konkurentsieelist. Neljandad peavad süüdlaseks tarbijaid, kes sedasama odava hinnaga välismaa piima ostavad, jättes kohalikud põllumehed käppa imema. Viiendad peavad süüdlaseks aga üht abstraktset tegelast nimega Riik. Riik, see on tema kodanikud ja territoorium ehk osake riigist olen ka mina. Kuna mina endal süüd ei näe, siis ei tohiks Riiki süüdistada. Süüdistada saab valitsust või ministeeriumi või mõnd ametnikku, kes vajalikul hetkel vajalikud tegevused on jätnud tegemata. Oma toidu tootmine peaks olema iga iseseisva riigi olulisi julgeoleku alustugesid. Sellepärast seda mujal maailmas riiklikult ka toetatakse. Meil jagatakse toetusi näpuotsaga nagu supile soola. Veel süüdistatakse tekkinud olukorras rahvusvahelisi kontserne, kelle sooviks on Eesti maaelu väljasuretada, et siis siin maad odavalt kokku osta ja oma tooteid müüa. Mina ise arvan, et üheks suureks süüdlaseks on eestlase kinnine loomus. Kõigile meeldib tammsaarelikult tööd murda ja toota, aga mida produktidega siis peale hakata, selleks pole mõistust ja kontakte. Ehk eesti müügimehed on rahvusvahelisel turul teinud senini halba tööd. Viimasel ajal on küll kuulda mõningatest positiivsetest arengutest, mis on hea, kuid hilinenud, sest enne saavad Eestis lehmad otsa, kui välismaised turud avanevad.
Kes siis ikkagi on süüdi, et tänane seis piimatootmises on selline nagu ta on ? Loodan, et minu küsimustele teab vastuseid anda Arno Kannike. Tema nimi ei ütle suurele osale inimestest midagi, kuid piimatootjad teavad teda väga hästi. Arno peab 4. novembril oma 74. sünnipäeva. See on alati meeldiv põhjus tagasi vaatamiseks. Arno Kannike on „piimapoiss“ sünnist saadik. Tema isa oli Äksi meierei autojuht ja pere elas meierei kõrval töölistemajas. Juba poisikesena askelda ta meiereis olles meistrile abiks lihtsamatel töödel. Peale kooli läks ta õppima Õisu Piimandustehnikumi piimatootmist. Peale kooli lõpetamist 1961.a läks Arno tööle  Tallinna Piimakombinaati. Kohe esimesel päeval andis meister karmi käsu, et tootmisruumidesse ei tohi tulla ükski võõras ja kõigil peab olema kogu aeg seljas valge kittel. Ometi astus Arno esimesel tööpäeval sisse kitlita tundmatu. Noore hakkaja mehena saatis Arno sissetungija viisakalt välja. Tunni möödudes sai ta  väljakutse direktori juurde. Ilmnes, et tundmatu näol oli tegemist tollase liha-piimatööstuse ministri Naruskiga. Kõik siiski mõistsid noore mehe tarmukust ja suuremaid probleeme sellega ei kaasnenud.
1962 aastal astus Arno Moskva Liha- ja Piimatööstuse Instituuti tehnoloogiliste protsesside automatiseerimise erialale. Kooli kõrvalt töötas ta A. Mikojani nimelises Lihakombinaadis laadijana. Nende brigaadi ülesandeks oli lihakered kaubaautodele laadida. Nupumehi on alati olnud ja oli ka lihakombinaadis. Paremad palad ja lihakered pandi autodele, kes laadijatele väikese rubla jätsid. Õhtuks kogunes nii päris korralik summa, mis meeste vahel ära jaotati. Arno vanemad olid sügavas veendumuses, et poiss on Moskvas pätiks läinud, sest kuidas muidu seletada, et poiss teenis tudengina rohkem, kui vanemad kodus kokku. Ülikooli-aegsete õpingukaaslastega suhtleb Arno tänase päevani. Seetõttu on ta kursis piimanduses toimuvaga ka väljaspool Eestit.
 Instituudi ajal lõi ta aktiivselt kaasa Moskvas õppivaid Baltikumist pärit tudengeid ühendavas klubis „Baltikum“, olles ühe perioodi klubi president. Klubi vilistlased käivad kord aastas koos tänaseni päevani. Koos võetakse ette põnevaid väljasõite ja meenutatakse endisi aegu. Samal ajal  Arnoga kuulusid klubisse tänased austatud akadeemikud Valdur Saks, Ene Ergma, Peeter Tulviste, rahvamuusik Igor Tõnurist jt
 Kooli lõppedes läks Arno tööle Konstrueerimis- Tehnoloogia Büroosse (KTB), kus tema peamiseks arendusobjektiks sai sublimatsioonimeetod ehk külmkuivatus.  Loomulikult oli tegemist Nõukogude Liidus äärmiselt salastatud uurimismeetodiga, sest just sellel meetodil valmistatud toitu kasutasid kosmonaudid. Laboratoorium asus Tallinna Külmhoone territooriumil. Toidud olid niivõrd maitsvad, et kord üle Eesti lennates tervitas kosmonaut Georgi  Gretsko isiklikult Arnot hea kõhutäie eest. 
1980.a määrati Arno Tallinna Piimatoodete Kombinaadi direktoriks. Tallinnas toimus samal aastal olümpia purjeregatt ja seega ootasid kombinaati ees suured väljakutsed. Olümpiamängude ajal vähenes Tallinnas piimatarbimine enam kui kaks korda. Oskate arvata põhjust? Nimelt saadeti linnakodanikud olümpiamängude ajaks Tallinnast välja. Polnud vaja et inimesed kaunist linnapilti risustaks.
Mõni aeg hiljem alustas Arno ainsa eestlasena õpinguid NSVL Rahvamajanduse Akadeemias ehk rahvakeel i ministritekoolis. Kooli lõpetanuna ei leitud talle sobivat kohta Liha- ja Piimatööstuse ministeeriumis ja Arno suunati Plaanikomiteesse.
Tema ametialane kõrghetk saabus 1986, kui ta määrati üleliidulise Teaduse ja Tehnika Keskuse direktoriks töökohaga Moskvas. Instituudile allusid kõik sarnased instituudid 82 linnas üle suure Nõukogude Liidu. Kokku töötas tema alluvuses umbes 14 000 töötajat, teiste hulgas sadu professoreid ja paar akadeemikut. Peaks uurima, et kas mõni nõukogudeaegne ametnik veel nii kõrgele jõudis.  
Oma peamiste töökohustuste kõrvalt on Arno olnud Eesti Piimandusmuuseumi asutajate hulgas Imaveres.  Samuti on ta Eesti Piimaliidu taasasutajaliige ja suured on tema teened, et Eesti Piimaliit taastas esimesena endistest liiduvabariikidest oma liikmelisuse rahvusvahelise Piimaföderatsioonis juba 1991. aastal. Sellega seoses meenus Arnole tore lugu, kui oktoobris 1991 toimunud Piimakongressil Jaapanis tundsid korraldajad huvi, et kas sini-must-valget lippu võib ikka ametlikult kasutada.  Tänavu möödub sellest tähelepanuväärsest tähtpäevast 25 aastat.
Vat selline mees on see Piimamees. Kuigi ta enam ametlikult piimanduses tegev ei ole, siis jälgib ta hoolega seal toimuvat. Katsuks saada siis vastust , kes on süüdi?
Kes on süüdi, et Eesti piimanduses kiratseb?
Mina kipun ikka valitsust süüdistama. Meie valitsus on liiga liberaalne, nad ei kaitse oma turgu. Isegi Saksamaal doteeritakse piima tootmist, aga Eestis ei ole seda kunagi tehtud. Meie looduslikud tingimused on väga head piimakarja kasvatamiseks ja meie piim on väga hea kvaliteediga, kuid siiski tuleb see kätte kallimalt kui mujal maailmas. Meie ei saa nii odavalt piima vabrikutesse suunata. Eesti turu kaitsmiseks ja piimanduse olukorra parandamiseks tuleb kiiresti teha poliitilisi otsuseid. Samas teeks üleskutse, et rahvas hakkaks jooma igapäevaselt rohkem piima, mitte palju kallimat välismaa pudelivett. Piim on palju kasulikum janukustutaja ja samuti majanduse jaoks tulusam.
Mida saavad teha eesti piimatootjad, et oma toodangu müüdavust parandada ja läbi selle eesti piimakarjakasvatajatele paremat hinda pakkuda?
Oma tootevalik tuleb üle vaadata. Tööstused pole viimase 25 aasta jooksul väikeste eranditega eriti edasi arenenud. Veidi on tehtud uuendusi, kuid väga pole oma tootmisliine arendatud. Tööstused pole uutele konkurentsivõimelistele toodetele rõhku pandud. Viimasel ajal räägitakse palju riigi poolt 15 miljoni euroga toetatud uue piimatööstuse rajamisest. Sellest räägitakse mitu aasta, aga tegudeni pole jõutud. Nii kaua läheb eesti piim Leetu. Nemad on leidnud oma sihtturud ja toodavad nendele suunatud tooteid, eriti itaallastele. Sealsed pitsad on paljud kaetud leedu juustuga. Leedukad on rajanud oma äriidee laabijuustutedele, need on kõvad juustud, mille valmimisaeg on kaks aastat. Meil pole vastavad tehnoloogiat.  Võrus toodetakse sarnast juustu , kuid nende toodangumaht on väike ja kvaliteet pole vist ka nii hea. Sihturgudega tuleb rohkem tööd tea. Leida meie piimakvaliteedile ja nende soovidele vastav toode ja siis seda toodet arendada.  Eestis on lubatud lehmade toitmiseks kasutada geenmuundatud sööta. Jaapanlased ja hiinlased on selles osas väga tundlikud, kui me seda ei muuda, siis sealsed turuuksed meile ei avane. Sellega tuleb täna tegeleda, et müüa meie puhast loodust ja sellega seoses ka puhast piima. Selleks on olemas maailmas turg.
Kas ainult Eesti piimtootjad on hädas või on mujal maailmas ka probleeme?
Käisin just ühes väikeses Ungari jäätisetehases. Kogu sealne toormaterjal tuuakse Itaaliast, kaasa arvatud piim. Itaalias on parimad jäätisetootmise masinad ja oma toodangu kõrge kvaliteedi tagamiseks tuuaksegi kogu tooraine kohale Itaaliast. Tallinna Külmhoone oli omal ajal samuti suur kvaliteetse jäätise tootja. Keila tsehh tootis spetsiaalselt Eesti värsket tavapärasemast rammusamat jäätise koort. Selle kvaliteet oli väga hea ja see tagas toodete värskuse ja kõrge kvaliteedi. Leedukatel läheb väga hästi ja piima kokkuostuhinnad on alati olnud kõrgemad kui meie omad. Seda vaatamata faktile, et neil lisandub piima hinnale veel ka transpordihind. Meil toodeti headel aastatel 550 kilo piimatooteid inimese kohta aastas. Uus-Meremaal toodetakse 2200 kilo ja kõik müüakse välja. Tänaseks on meie piimatoodang umbes poole võrra langenud ja ikkagi seisame probleemide ees. . Venemaaga võiks saada suhted korda, sest sinna müüa poleks üldse raske. Vanasti müüdi Peterburi  100 tonni toorpiima päevas. Tartust läks iga päev tsisternrong sinna poole teele. Need olid head ajad. Venemaal tänasel päeval  karjaksvastus suureneb, sest mis neil üle jääb, kuid nende piima ja piimatoodete pole ka venemaalase jaoks harjumuspärase kvaliteediga. Kunagi töötati välja vene turgu silmas pidades vene juust, mida tehti sordita piimast. Piima kvaliteedinäitajad polnud selle juustu tootmise juures olulised. Võru toodetud Vene juust oli Venemaal väga populaarne. Kui Moskvas mõnes kaupluses olid müügil eesti või, juust või hapukoor, siis olid lettide taga järjekorrad. Eesti jäätist viidi omal ajal Saksa DVsse ja Venemaale. Seega oleks ka täna võimalik leida turge.  1960 aastal Abja võitööstuses praktikal olles ei saanud me tootmisesse pausi teha, sest nõudlus oli suur. Seepärast viskasime meister Peedu Lälliga kulli ja kirja selle peale kumb saab laulupeole sõita. Peedu võitis ja läks laulupeole, mina pidin masinaid töös hoidma. Usun, et ka tänapäeval on võimalik välisturud üles leida ja selle turu jaoks sobivaid tooteid pakkuda. Selleks tuleb teha algatuseks õigeid poliitilisi otsuseid.
Kes peaks seisma Eesti piimanduse argu eest?
Tänasel päeval Eesti Piimaliidu enam olemas ei ole. Ei peetud vajalikuks. Piimandusega tegeleb Põllumajandus-Kaubanduskoda, kus selleks on ametis üks inimene. Veel mõni aeg tagasi ei võtnud isegi põllumajandusministrid piimanduses toimuvat väga tõsiselt. Vastuolud poliitikute ja põllumeeste vahel algasid juba Laari valitsuse ajal ja ega need suhted palju paremaks pole läinud. Valitsus peab seisma oma ettevõtjate huvide eest ja aitama kaas välisturgude avanemisele. Seda tööd on hakatud tegema, kuid see on veidi hiljaks jäänud.
14. oktoobril on kõik oodatud Imavere Piimandusmuuseumi, kus avatakse nõukogude perioodi ( 1950-1991) ekspositsioon. Arno, sa pead seal ka väikese ettekande. Miks nii oluline periood eesti piimanduses on seni tähelepanuta jäänud?

 Imavere muuseum on riiklik muuseum ja sõltub oma arenduses riiklikust rahastusest ehk tihtipeale on selleks ministri isiklik huvi antud teema vastu. Nõukogude perioodi ekspositsiooni vastu olid mitmed ministrid, kes ei pidanud seda perioodi oluliseks eesti piimanduses. Nad ei tajunud selle aja tähtsust, kuid sellel baseeruvad eesti piimatööstused tänaseni. Seega leian, et see on väga oluline väljapanek ja eriti tore, et selle avamine toimub just eesti piimanduse rahvusvaheliste suhete taastamise 25. aastapäeval.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar