Neljapäev, 4. oktoober 2018

Kirjanik Jan Kaus „Hea kirjandus juhatab nägema paremini erinevusi, nende paratamatust, nende üldisust.“


Kirjanik Jan Kaus „Hea kirjandus juhatab nägema paremini erinevusi, nende paratamatust, nende üldisust.“

Tean ja tunnen kirjanik Jan Kausi 1988. aastast. Äkki isegi varem, aga seda aega ma enam ei mäleta. Astusin siis Tallinna 20.Keskkooli  kümnendasse klassi, mis oli kirjanduse ja eesti keele suunaga. Mina olin selle päevani ikka rohkem spordipoiss ja lootsin saada paralleelklassi, mis oli spordisuunaga, kuid kuri saatus jättis mind sellest eemale, sest saksa keele õppijaid oli spordiklassis ainult kolm. Saksa keele õppijad lükati spordiklassist kohe kõrvale ja pidin alustame õpinguid eesti keele ja kirjanduse klassis. Tagantjärele olen saatusele selle eest muidugi tänulik. Ilmnes, et humanitaarsuunal toimis väga aktiivne seltsielu. Sel moel tutvusin ka kaks aastat vanema Janiga. Nende klass oli samuti väga aktiivne, nagu minu omagi, ja sattusime läbi käima. Janil oma klassivendadega oli ansambel, mille nime olen nüüd ära unustanud. Ansamblil oli suur hitt „Rebased ja siilid“, mida mängiti igal koolipeol. Laul oli lihtne „Rebased ja siilid, need on minu  sõbrad, rohkem loomi ma ei tea, hakkan otsast peale“ ja läks jälle algusest. Tol ajal korraldati koolides veel poliitlauluvõistlusi. Jani klassiansambel esitas alati omaloomingulisi kahemõtteliste tekstidega laule. Ei saanud siis meie neist maha jääda ja tegime ka oma ansambli, kus muusika polnud oluline, vaid oluline oli just tekst. Luuletajaid oli koolikaaslaste hulgas üldse palju. Seepärast ei imestanud ma põrmugi, kui Jan aastaid hiljem oma esimese raamatu kirjanikuna avaldas. Kord korraldasime koolisööklas noorte luuletajate õhtu. Kõik kooli noored luuletajad lugesid oma luulet. Samal õhtul tutvusin ka 16-aastase Jaagup Kreemiga, kes esitas kitarri saatel oma laule. Luuleõhtust olid tulnud osa saama ka spordiklassi noormehed, kes nii ekstreemsesse kohta sattudes olid julgust võtnud õllepudelist. Noored luuletajadki said pudelist matti võtta. Igal juhul lõppes luuleõhtu enne õiget aega ja korraldajad sattusid miilitsasse. Pikale veniv nostalgia pole kunagi põnev. Räägin seda sissejuhatuseks , et mõistaksite, kui oluline on minu jaoks olnud kool ja sealne seltskond. Mina läksin kooli alati rõõmuga ja teinekord olime koos klassi- või koolikaaslastega koolimajas hiliste õhtutundideni tehes teatri - või bandiproove.
Jan, kui oluline sinu jaoks on olnud kool ja seltskond, kellega koos kasvanud oled?
Väga oluline. Need olid aastad, kui hakkasin tasapisi n-ö välja kujunema, ning on väga oluline, kellega koos sa kujuned. Mulle on üldse pikaajalised sõprussuhted olulised, on tore, et mõnda toonast klassikaaslast saan ikka veel lugeda endale lähedaste inimeste hulka. Tõsi, rohkem on neid, kellega mu rada väga tihti ei ristu.
Sama siin. Meil olid koolis väga koloriitsed õpetajad. Kes neist sulle meelde on jäänud või kelle  sõnu oled hiljem tsiteerinud? Meie eesti keele õpetaja Ene Liivaste kirjutas kogunisti õpikuid.
Muide, üsna hiljuti ma esinesin koos ühega neist, oma kunagise muusikaõpetaja Aade Eritsaga. Kirjandusloolane Elo Lindsalu leidis ühe Toomas Liivi kuuldemängu, mille ta lasi oma aias suve lõpus ette kanda. Kuuldemäng kuuldemängu kirjutamisest. Ettekandjate seas oli nii kirjanikke – lisaks mulle näiteks Urmas Vadi ja Peeter Sauter – aga ka teisi inimesi, Aade nende hulgas. Aade kehastus aknapesijaks, kes lööb kuuldemängu lõpus n-ö platsi puhtaks. Tema käre, aga soe tämber sobis selle rolli jaoks ideaalselt, väga hea esitus.
Aade oli lahe tegelane. Mind saadeti küll segakoorist minema, sest laulsin teised üle. Kord enne kontserti mukkis pedagoog Aade ennast peegli ees, lõi siis puudritoosi kinni ja ütles „Ega sitast sai saa, läheme peale.“ Kas sul on mõni kooliaegne salm veel alles ja äkki avaldad? Mul on kõik kaustikud alles. Enamust on piinlik lugeda, aga mõni kõlbab ka täna tsiteerida.
Mul on õnneks säilinud vaid üks kooliaegne päevik, kus tehakse vist ka sinust juttu. Piinlikkuse osas nõustun täiesti, ent aeg-ajalt on päevikut hea lugeda – käekirja tunnen ära, autoriga on sageli raske samastuda. See päevik tuletab meelde, et mind tähistab küll üks nimi, ent isik selle nime taga pole kindlasti ühtne ega ühene.
Mina lugesin juba noorena tohutult. Tänasel päeval on mul peojuhina üks mäng, kus palun inimestel teatud küsimuste peale püsti tõusta. Küsisin noorte seltskonna peol, et kes on lugenud viimase kuue kuu jooksul mõne raamatu läbi. Püsti tõusis ainult üks. See tekitas minus hirmu Eesti tuleviku pärast.
Jah, see on keeruline küsimus, millele on raske üheselt ja lühidalt vastata. Mu enda lapsed loevad väga vähe, kuigi me maja on raamatuid täis, ning viimane asi, mida ma teha tahaksin, oleks neid sundida. Kuna mu noorem poeg menetleb parasjagu „Pál-tänava poisse“, näitasin talle Budapesti kaardilt Pál-tänava ja Maria tänava nurka, Üllo tänavat, botaanikaaeda jne. Mäletan, et kui sattusin ise esimest korda Budapesti, võtsin ette väikse palverännaku Józsefvárosi linnaossa. Sellist suhet mu lastel raamatutega enam pole. Nemad saavad oma lood kätte mujalt, filmidest ja sarjadest. Ma pole kindel, kui palju me oleksime ise lugenud, kui oleksime saanud vaadata kodus telesarju nagu „Breaking Bad“ või „True Detective“, mis on väga tugevad lood. Eks lohutangi ennast sellega, et lapsed on näinud üsna palju head filmikunsti, kuna mul on kodus päris suur filmikogu. Mitte ainult ameerika asju, vaid ka kõike muud, viimati vaatas noorem poiss näiteks Tarkovski „Stalkerit“. Kuigi ega filmid ei saa raamatuid asendada. Ühelt poolt usun, et on raske teha põlvkondade osas üldistusi, kindlasti leidub ka lugevaid noori, ent üldiselt on raamatute roll tugevalt muutunud, ning pean olema kirjanikuna sellest teadlik isegi siis, kui mul pole pakkuda toimivaid lahendusi. Olen ka mõelnud, et parim lahendus ongi oma asja võimalikult hästi teha, kuulates pidevalt nii sisehäält kui maailma võnkeid.
Samas on raamatukogudes teatud raamatutele järjekorrad ja rahva lugemus väga suur.
Jah, selles märkuses on peidus üks võimalik kirjanduse arengusuund – nii nagu inimesed saavad üha vanemast peast lapsi, hakkavad nad üha vanemast peast lugema, raamatute vaikust otsima. Ühel eluperioodil võib visuaalne info hakata väsitama, selle intensiivsus on liiga kõrge. Kirjandus on väga õhuline kunstivorm, ta jätab lugejale ruumi oma mõtete tekkimiseks ja sättimiseks.
Kelleks sa ennast ise pead? Oled sa kirjanik, kirjandusürituste korraldaja, kirjanduse propageerija või hoopis keegi neljas?
Ma pole kunagi tahtnud ennast žanriliselt määratleda. Teen seda, mida parasjagu teha tahan. Küsimus pole vormis, vaid tegemise julguses. Ei taha elu lõpus mõelda, et „oleks võinud“, kunstnikuna on katsetamine mulle väga oluline. Üks näide. Käesoleval aastal on tulnud paljudele inimestele üllatusena mu ülesastumine Eva Kolditsa lavastuses „Stiiliharjutused“. Laval on kaks kirjanikku ja kaks näitlejat ning mulle on päris palju tunnustavalt öeldud, et kanäe, tõsine kirjamees osutus lavakoomikuks – ja tõesti on tore inimesi naerma ajada. Kes asja vastu huvi tunneb, tulgu meid vaatama 10. novembril Von Krahli teatrisse. Muide, vahetevahel kukun joonistama ja maalima, üht-teist sellest jõuab ka avalikkuseni, näiteks illustreerisin vahepeal Triin Soometsa luulekogusid. Teen muusikat ansamblis Jan Helsing, meil ilmub varsti meie teine album. Kirjanikuna ei taha ma ennast samuti piirata ega raamidesse suruda. Või noh, raamide puudumine võikski olla ainus raam. Näiteks mu viimatine auhinnatud kirjatöö on libreto Märt-Matis Lille ooperile „Tulleminejad“.
Eestis tehti eelmisel aastal uute raamatute väljaandmise rekord. Nii palju uut kirjandust pole ühel aastas varem Eestis ilmunud. Kust need lugejad tulevad?
See on hea küsimus. Ma ei väsi tsiteerimast Mart Juure nalja: vanasti käis kirjanik kohtumas lugejatega, nüüd käib lugeja kohtumas kirjanikega. Olgugi et minu jaoks pole oluline mitte isegi lugejate arv, vaid nende kvaliteet. Ma hindan väga inimesi, kellel on kirjanduse suhtes aukartus – kes loevad palju, ent mõistavad, et ise pole sugugi kerge kirjutada. Kirjandus on ju kaunitest kunstidest kõige demokraatlikum: igaühel on sellele juurdepääs. Aga juurdepääs ei tähenda automaatselt oskust. Kirjutamine on oskus, mis on alati käeulatuses, mitte kunagi päriselt pihus.
Seepärast on ka raamatute tiraažid väikesed. 1000 eksemplari on juba suur number. Raamatu müügihinnast saab kirjanik heal juhul veerandi.  Millest sa elad?
Praegusel hetkel sellest n.ö kirjanikupalgast, mida saan 2019. aasta lõpuni. Ent muidugi ei tule mu sissetulekud ainult palgast, vaid ka moodsast rööprähklemisest. Rööprähklemine pole muidugi a priori mingi väärtus. See tasub ainult siis ära, kui – kasutan ühe sõbranna sõnaleidu – see on ühtlasi rõõmrähklemine. Ja rõõmrähklemist saab praktiseerida vaid siis, kui see võimaldab pause, kui rähklemisest ei saa rutiini.
Samas kui kirjanik peab tegelema nii palju muude asjadega, siis kannatab jälle looming. Nokk kinni, saba lahti.
Nii ja naa. Kirjanik võiks olla maailma suhtes avatud, oleks hea, kui kirjanik tunneks huvi poliitika, sotsioloogia, antropoloogia, ajaloo, aga miks mitte ka füüsika, bioloogia ja keemia vastu. Just füüsikas ja bioloogias tehakse praegu kõige põnevamaid avastusi, just sealt suunast tuleb uusi teadmisi nii inimese kui kõiksuse kohta. Mu elu üks olulisemaid pöördepunkte saabus siis, kui hakkasin tundma huvi tähistaeva ning sedakaudu kvant- ja astrofüüsika vastu. Hea kirjanik ei saa olla kitsarinnaline. Või noh, saab, aga siis peab ta tundma väga hästi seda, mille suhtes ta kitsarinnaline on.
Kuidas kirjanik ainest kogub? Tammsaare istus pargis ja jälgis inimesi. Kas sina käid ka kuskil istumas?
Jah, istumas ka, aga ennekõike meeldib mulle jalutada. Mulle meeldib mööduvust talletada, kasutada juhuslikkust – seda, kuidas satun jalutades mõnele juhuslikult kuuldud lausekatkele, mõnele varem pooleli jäänud mõttele, ootamatult avanevale vaatele. Kirjandus kuulub aeglusele, kirjandus annab mööduvusele püsivuse, kiirustades pole võimalik midagi eriti välja mõelda. Kirjandus esindab mu jaoks üht kindlat mõtlemise viisi, nimelt järelemõtlemist.
Klassikaliseks saavad need teosed, mis avavad lugejale tema oma olemust või mõtestavad maailma laiemalt korrastades inforuumis ringlevaid kilde. Mis on kirjaniku missioon?
Mu vastus peitub tegelikult eelmise vastuse lõpus. Kirjandus hoiab tallel järelemõtlemist, teeb järelemõtlemisest kunstivormi. Pelgalt reageerides pole võimalik iseenda või maailma olemust avada.
Kas sind on mingi raamat nii mõjutanud, et hakkad elule uue pilguga vaatama? Minul on näiteks selliseks Hesse "Siddharta". Peale seda midagi minus murdus. Sain aru, et kui ise ei tee, siis ei teegi keegi. Sellest ajast siis toimetan.
Jaa, muidugi on selliseid raamatuid. Omajagu. Noorpõlves loetud asjad – näiteks ”Arabella, mereröövli tütar” või ”Kolm musketäri” –, millest õppisin aimamisi inimhinge keerukust. Kõik need kihilised karakterid. Taaniel Tina on küll julm, aga mitte rumal, ta on küll kalk, kuid ka tundlik. Nendest raamatutest lugesin välja selle, et inimesi on raske liigitada, vastuolu või saladus pole erand, vaid reegel.  Hilisemas eas vapustas mind George Orwelli ”1984”, aga mitte poliitiliste konnotatsioonide tõttu. Mu meelest näitab Orwell veenvalt, kuivõrd habras on inimvaim – ja et põhiline julmus teostub inimese vaimses alandamises. Purustatud luud kasvavad kergemini kokku kui purustatud uskumused. Ja muidugi John Fowlesi ”Maag”, egoismi suurejooneline analüüs. Egoism käivitub siis, kui ma veenan ennast, et teiste inimeste tunnetel on vähem kaalu kui minu omadel, kui ma tunnen – tsiteerides eesti filmiklassikat –, et ”minus on säilinud liiga palju renessansi”. Suur hulk hädasid tulenebki sellest, et inimesed hakkavad lambist Jupiterideks. Nojah, ”Maag” on ka lihtsalt põnev ja pöörane lugu. 
Ei pääse sa soovitusest. Palun üks välismaine ja kodumaine raamat, mis on sulle sügavat muljet avaldanud?
Viimati lugesin soome keeles vähetuntud ameerika kirjaniku John Williamsi teost „Stoner“ – sordiini all jutustatud lugu ühest raskest, pealispinnal üsna keskpärasest, aga samas dramaatilisest elust. Williams kirjeldab veenvalt inimeste vahel ringlevat ebaõiglust, mis sünnib ebakindlusest ning millega me kõik igapäevaselt kokku puutume, ent jamade varjust leiab ka imeilusaid õnnehetki. Maailm pähklikoores. Eesti asjadest viibivad mu mõtted üsna tihti Tõnu Puu raamatu „Kunst, teadus ja majandus“ juures, sest seal on häid mõtteid sellest, kuidas ületada spetsialiseerumist, näiteks teaduse ja kunsti vahelist lõhet.
Millisest sinu raamatust peaks sinu loominguga tutvust alustama? Mulle endale meeldis väga sinu "Läheduste raamat".
Jah, “Läheduste raamat” on mulle endale ka oluline. See sobiks sissejuhatuseks kenasti. Miniatuur istub mulle žanrina üldse hästi, sest siin saavad kokku luule nappus ja täpsus ning proosale omane vajadus jutustada lugu. Miniatuur võimaldab teha justkui sõnadega fotosid, nii et ajalise tagant võib vilksatada ka midagi ajatut, isikliku tagant midagi universaalset.
Sa oled üldse osav meeleolu kujutama. Valada tunne või meeleolu paberile, nii et lugeja sinna sisse elaks, pole sugugi lihtne. Sul on see õnnestunud ja elades sinu loodud maailma sisse, siis ei tahagi enam raamatut käest panna. Sa oled kirjutanud 5 romaani, 4 novellikogu, 6 luuleraamatut. Milleks üldse kirjutada - parandad maailma, parandad inimest või parandad iseennast. Mingi missioon peab ju kirjanikul nagu igal loomingulisel inimesel olema.
Julia Kristeval on üks imeilus lause: "Erinevused armastuses ei tule mitte kustutada, vaid andeks anda." Minus süveneb veendumus, et ainus, mis inimesi ühendab, ongi nende erinevus, tõsiasi, et mitte keegi meist ei sarnane teise inimesega ning et igaüks meist on kogenud midagi, mida pole kogenud mitte keegi teine. Erinevus on ainus inimlik universaalsus. Ja mu meelest juhatabki hea kirjandus nägema paremini erinevusi, nende paratamatust, nende üldisust. Ja samas on ka vastupidi: hoolimata me erinevustest oleme võimelised üksteises mingeid asju ära tundma, oleme võimelised mõistma või vähemalt tõlgendama teiste inimeste üksindust, viha, hirmu, armastust ning kui me selle mõistmise endale ära keelame, läheb miski katki. Hirm, viha ja armastus on universaalsed, need 
lihtsalt ilmnevad alati eri moel, isegi kui erinevused on imeväiksed. Ma loodan, et minugi raamatud püüavad näidata seda erinevuse universaalsust, inimese püsivat mõistatuslikkust ja vajadust jätkuvalt 
mõistatada, vajadust leida teid endani ja teisteni. Nii et äkki ma ei soovigi mitte niivõrd parandada teisi inimesi või iseennast, vaid pigem parandada võimet teisteni ja iseendani ulatuda
Ma pean selle üle nüüd veidi mõtlema. Lõpetuseks klassikalised küsimused. Mis sina tänases päevas häirib?
See, kuidas inimesed reageerivad maailma kasvavale komplekssusele. Maailm muutub üha keerulisemaks ja inimesed põgenevad selle eest üha lihtsamatesse lugudesse, kus kõik nende hirmud suunatakse ühteainsasse objekti – olgu need siis homoseksuaalid, vaktsiinid või ümmargune Maa.
Mis sind tänases päevas rõõmustab?
Võimalus ja vabadus mitte alla vanduda sellele, mida ma eelmises vastuses kirjeldasin.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar