Neljapäev, 27. detsember 2018

LÄÄNE-TIMOR – VEEL PUUTUMATA JA KAUNIS


LÄÄNE-TIMOR – VEEL PUUTUMATA JA KAUNIS

Selamat Datang!  – Tere tulemast! Lennuki rattad puudutasid maandumisrada. Olime õnnelikult jõudnud Lääne-Timori keskusesse Kupangi. Lääne-Timor on osa Timori saarest , mis kuulub Indoneesiale. Eks see ajalugu on siin keeruline olnud ja saare kaks poolt pole päris ühtsena ennast kunagi tundnud. 

Kogu segadus sai alguse 18. Sajandi lõpul , kui euroopa maadeavastajad saarele jõudsid. Poolel saarel läks võim Hollandi ja teisel poolel Portugali kätte. Kumbki pool teise õigust ei tunnistanud ja nii saigi alguse rusikatega vehkimise ajastu. 1974 toimus Portugalis riigipööre ja Ida-Timor leidis võimaluse emamaast lahku lüüa ja kuulutas ennast iseseisvaks. Kartes kommunistliku pesa tekkimist rahumeelsesse Aasiasse vallutasid Ida-Timori Lääne-Timoris võimul olnud Indoneesia väed. Rahu nüüd ühtsesse Timorisse  see käik siiski ei toonud. Vastupidi, idatimorlased asusid relv käes põõsastes oma õigusi kaitsma. Indoneesia diktaator Suhhartol oli neist ükskõik. Alles 1999, kui Indoneesias tuli võimule president Habibi, otsustati lõpetada enam kui 100 000 inimelu nõudnud vastasseis ja anda Ida-Timorile tagasi nende pikalt kaotatud iseseisvus.  Iseseisvuspüüdlusi õhutas teadmine, et mered Ida-Timori naabruses on naftarikkad ja rikkus tuleb lihtsalt üles noppida. Seepärast asus ka Austraalia kohe noort riiki igakülgselt toetama, et osa saada tolle rikkustest. Kuid on häda. Tehti uuringuid ühes ja teises kohas, uuriti kolmandat ja neljandat kohtagi suure ookeani sügavustes, kui naftat ei leitud. Pole leitud tänaseni.  Austraalia abist on tänaseni ametliku käibevahendaine kasutuses Austraalia dollar. Nüüd on saarel rahulik ja lääne ja ida poole inimesed suhtlevad tihedalt. Ometigi ei soovitatud meil külastada Ida-Timorit. Ma arvan, et see on kadedusest.

Jõudsime Kupangi. Meil on vastas hotelli transfeer, mis viis meid linna kõige uhkemasse hotelli Aston. Unistasin juba, kuidas sukeldun troopikakuumuses hotelli basseini. Tahtsime tunda saare äärmusi, sest teadsime, et järgmise  öö veedame mägihõimu juures bambusmattidel. Logisime oma sidevahendid hotelli wifi-sse ja telefon lõi kohe punaseks. „Kas te olete elus?“, „Miks te ei vasta?“, „Kas teiega on kõik korras?“. Appi, mis toimub? Ilmnes, et samal ajal, kui meie Floreselt Timorisse lendasime kukku sama lennukompanii Lion Air lennuk Indoneesias alla. See tõmbas kurku küll väikese klombi, sest ka tagasilend oli meil broneeritud sama firma lennukitele. Etteruttavalt võin öelda, et Aasias lennates ostke parem veidi kallimad piletid, et sealseid odavlennufirmasid vältida. Meie tagasilend hilines poolteist tundi ja nii jäime jätkulennule lootusetult hiljaks. Kuid jätkulend oli samuti Lion Airi poolt, mis tähendas, et ka see jäi kaks tundi hiljaks. Seepärast maandudes küll nii, et järgmine lend oleks pidanud juba õhus olema, siis jäi meil ikkagi piisavalt aega, et järgmisele lennule jõuda. Omajagu kõhedust tekitas teine lend, kui meie kõrvale esimese rea kolmandale toolile istus piloodivormis mees. Ilmselt lendab peale tööd koju, arvasime meie. Lennuk tõusis õhku ja sattus tugevasse turbulentsi. Lennuk hakkas värisema ja hüppama. Selle asemel, et rahustavalt ringi vaadata, hakkas piloot närviliselt risti ette lööma ja huulte liikudes palvetama. See ei suurendanud meie kindlustunnet.

Need aga polnud ainsad tagasilöögid. Jõudsime hotelli ja avastasime, et bassein on selleks päevaks juba suletud. Kell 17? Protestiseime sellise ennekuulmata ajastuse üle ja meile selgitati, et kuna päeval oli hotelli basseini kukkunud ülemise korruse aken, siis klaasikildude koristamisega läheb vähemalt päev aega. Lukshotellis kukkuvad aknad basseini, taevast kukuvad lennukid – kuhu me nüüd siis sattunud oleme?
Mida rohkem Aasias käia, seda väiksemaks läheb pagas. Võtsime oma käsipagasi mõõtu reisikohvrid ja asusime vastu seiklustele Timoris. Teise päeva hommikul ootas meie kohalik giid Stef meid hotelli ees. Tegemist oli väiksemat kasvu noore mehega. Nad on siin kõik muidugi väikest kasvu, kuid tema oli kohe eriti väike. Meie esimese päeva siht oli jõuda Boti külla, kus pidime veetma öö. Kupangi piiril tegime peatuse ja astusime sisse väikesesse töökotta, kus valmistati kohalikku rahvapilli sasandot. Tegemist on üpris kummalise pilliga, mis vist meile tuntud pillidest kõige enam meenutab harfi.  Pillikeeled on asetatud ümber ümara toru, mille üle kaardub lehvikuna kõlakast. Kohaliku meistri poeg astus pilli taha ja sealt kostusid kõige imelisemad helid. Ilmnes, et noore mehe näol oli tegemist rahvusvahelist tuntud sasando staariga, kes käinud kontserte andmas kõikjal maailmas. Kaasa arvatud Venemaal ja Soomes. See tegi temast ainsa inimese saarel, kes teadis, kus on Eesti ja kes on eestlased. Hurmav pool tund oli see iga tahes. Oma panuse minikontserdile andis meie autojuht, kes ühe loo ajal korraga lõi oma häälepaelad lahti ja hakkas kaasa laulma.
Teekonnad läbi saare on vaevalised, sest teed on saarel halvad. Ja siin ma ei mõtle, et võrreldes Eesti teedega halvad, vaid võrreldes isegi Indoneesia teiste saartega ikka väga halvad. 50 km mägise ja kurvilise tee läbimiseks varume 6 tundi. Arusaadav, et selline matk pole ilma peatusteta mõeldav. Meie teine peatus on järjekordse töökoja ees, kus valmistatakse palmisuhkrut. Protseduur on väga lihtne. Mehed ronivad puu otsa. Korjavad viljadest kokku mahla ja toovad selle siis kanistrites alla. See on siis töö raske osa. Mahl pannakse keema ja keedetakse kuni vesi on aurustunud ja järgi jääb puhas suhkur. Mehed istuvad ja vaatavad seda. Järgmiseks valatakse saadud šerbetti meenutab tahke vedelik vormidesse ja jäetakse seisma. Mehed ikka istuvad ja liigutavad vaid hädapärast. Kaasa saab valminud palmisuhkrut osta vormides või purustatuna pakendites. Muidugi ostame. Mehed liigutavad ennast hetkeks, võtavad raha vastu ja istuvad edasi. Nii muretu see saareelanike elu ongi.
Aga vist mitte alati. Kõikjal rannikuäärsetes külades on sildid „Jalur evakuasi“ ehk evakutsioonitee. Uurime et , millal viimane suurem hiidlaine saart külastas? Ilmnes, et seda polegi veel juhtunud. Nad on lihtsalt selleks valmis ja saarele on rajatud isegi spetsiaalsed varjendid. Mõistlik.
Tee muutub järjest kitsamaks ja kerkib ühtlasi järjest kõrgemale. Iga käänaku taga ootab meid järjekordne hingemattev vaade. Kohati on tee tulvavee poolt kaasa viidud ja tekkinud on ajutised teed kuristike serval. Enne pimedat jõuame siiski Boti külla ja pimedaks läheb siin umbes kell 6. Boti küla pole turismiatraktsioon vaid see on küla, kus elab Boti hõim. Seal nad toimetavad oma igapäevaseid tegemisi ja ühtlasi võtavad vahel vastu ka valgeid külalisi. Külaliste jaoks on olemas spetsiaalne maja, millele ei oskagi anda õiget nime. Majas on kolm tuba. Keskel elutuba ja kahel pool magamistuba. Tualett on väljas. Vett peame tooma kanistriga külavärava juurest veeplatsilt, kuhu see on toodud liitrikaupa mopeedi seljas kogu küla jaoks 5 km kauguselt allikast, sest küla enda allikas ei jaksanud vihmaperioodi ära oodata ja kuivas enne ära. Mõistame, et veega priisata ei tasu.  
Esimese asjana peale külaväravatest sisenemist tutvustatakse meid hõimu kuningale. Kuninga tiitel antakse edasi isalt pojale ja on juba aastasadu olnud ühe perekonna siseasi. Kui me ei teaks, et tegemist on kuningaga, siis ei oskaks me teda teistest külaelanikest kuidagi eristada. Siiski on kuningas külas auväärt mees, kes suunab ühiselulise küla kõiki tegemisi. Meile kaetakse laud kuninga „palee“ terassile. Maja kutsutakse paleeks, kuigi meie jaoks on ta lihtsalt väike kahe toaga maja. Tõsi küll. Tegemist on siiski maja, mitte bambuskatusega hütiga, nagu on küla teised elamud. Viisakused vahetatud, saame külas ringi vaadata. Hüttide vahel on suurem katusealune, mille all askeldab hulk naisi. Ilmneb, et see on küla köök. Jäigi küsimata, et kas süüa tehakse järjekorras, nagu meil on kortermajas trepikoja koristamine, või  on see mõne külanaise igapäevane ülesanne. Selge on see, et kellalöökide kõlades tuleb kogu küla kokku sööma. Mehed on parasjagu ametis puude lõikamisega. Üllataval kombel on nende kasutuses vähemalt meetrise- latiga mootorsaag „Stihl“. Tahaksin sekkuda tööprotsessi, sest nii valet sae kasutamist ei ole ma varem näinud, kuid hoian ennast siiski tagasi. Masinad ei ole nende traditsioonilised tööriistad ja minu targutamine ei annaks midagi.  Kirvest neil arvatavasti kasutuses ei ole, sest lisaks ristilõikele lõigatakse puud ka pikuti läbi nii, et kive ja mulda keti alt lendab. Paar vennikest on puu otsas ja raiuvad matšeetega palmilehti lahti, mida teised omakorda saabuva vihmaperioodi kaitseks hüttide katustele sätivad. Elektrit külas ei ole ja saabuvat pimedust aitavad leevendada päikesepatareidel töötavad pirnid. Kõik on tasuta käes. Kommunaalkulud on nullis. Söögikulud on minimaalsed. Riisi ja soola on vaja vaid eemalt keskusest tuua. Elu nagu paradiisi. Või ongi see paradiis.
Meile pakutakse kuninga majas õhtusööki. Toit on sama, mis kohalikel, kuigi paremini lauale sätitud. Pekikõrned riisiga. Austusest kostitajate vastu maitsen söögi ära, kuigi ma muidu liha ei söö. Rasvane ja toitev, aga seda ongi neile siin ju vaja. Kuningas jagab meiega sööki ja lauda. Uurime lähemalt nende elukorralduse kohta. Selleks, et oma küla traditsioonilist elustiili hoida, on neil lihtne reegel. Igast perest peab jääma üks laps külasse elama. Teised võivad minna otsima paremat elu, kui neil selleks soovi ja fantaasiat on, aga üks peab jääma koju. Kuningas pole oma külast välja saanud, tal ei ole rohkem haridust, kui kohaliku algkooli jagu. Kõik otsused lähtuvad traditsioonidest ja kogemustest. Kuninga vend on aga isegi ülikoolis käinud ja on suures linnas jurist. Parasjagu on ta kodukülas käimas ja allub täielikult oma vanemale vennale. Kuningas on 45 aastat vana ja juht olnud kümmekond aastat. Kuningal ei ole naist ega lapsi ja seepärast on troonipärijaks hoopis kuninga vennapoeg, kes hetkel elab küll suures linnas, kuid on arvestanud oma elus sellega, et ta peab ühel päeval oma juurte juurde naasma.
Vahelepõikena olgu öeldud, et see ei ole alati reegel ja lapsed võivad oma vanemaid ka alt vedada. Lisaks hõimukuningatele oli Lääne –Timoris ka põliskuningas, kes esindas kogu saare põlisrahvast erinevates poliitilistes võitlustes. Kuid viimase saarekuninga poeg ei tahtnud oma isa tööd jätkata ja läks elama linna tavalise ärimehena. Käisime tema palees, mis oli mahajäetud ja konserveeritud. Üheks põhjuseks troonist loobumisel oli riigitoetuse kadumine. Ometi kuulus talle suur maja ja hulk maad, mis oleks kindlasti hoolikal majandamisel andnud hulka tulu. Praegu meenutas kunagist kuningahiilgust vaid rohtunud aias asuvad hiiglaslikud hauasarkofaagid. Nimelt on siin kombeks matta pere auväärsemad esindajad koduaeda sarkofaage meenutavatesse betoonkirstudesse. Nähes uhket maja ja kaunist parki selle ümber viivad mõtted mind paratamatult võimalustele, mida kõike võiks sellega ette võtta. Timori inimesed ei ole väga ettevõtlikud, sest see ei ole nende äraelamiseks vajalik. Ometi pakuvad loodus ja rohke rahvaarv nii palju ideid erineva ettevõtluse arendamiseks. Ohkan ainult, kui näen neid kaduvaid võimalusi.
Õhtusöök lõppenud seame sammud läbi hämara küla taas meie külaliste majakesse. Teed, puud ja majad moodustavad mäenõlval korrapäraseid rühmi. Jääb mulje, nagu oleks siin askeldanud mõni maastikuarhitekt. Teeme oma majakeses ajaviiteks ühe kaardipartii. Mängu lähevad lihtsad soovid. Kui Triinu kaotab, siis on ta läbi järgmise päeva nunnu ehk ei mossita, vihasta ja ei tee muid asju, mida naised tavaliselt teevad. Kui mina peaksin kaotama, siis ei tohi ma reisi lõpuni habet ajada. Kaotasingi. Triinu poolt kiuslikuna mõeldud soov, hakkas tallegi meeldima ja nüüd ongi mul habe ees.
Korraga kuuleme oma majakesest eemalt kostvaid trummirütme. Kümned jalad liiguvad pimedas ilma , et me kedagi näeks, külaplatsile. Pakun, et see on kutse õhtusöögile. Kuid trummid ei vaibu. Uudishimu saab neist võitu ja läheme uurime asja lähemalt teadmata, kas oleme oodatu või mitte. Ilmneb, et oleme vägagi oodatud. Meil on pandud toolid ja programm jätkub. Katusealuse alla on koondunud naisansambel, kes igaüks lööb oma rütmipilli. Sellest rütmide segadusest koorub siiski äratuntavate käikude ja isegi meloodiaga palad. Külanaised keerutavad platsi ühes servas ja mehed teises servas. Meestel on käes noad ja oma tantsusammude võrdlus teeb neile palju nalja. Üks tipib nagu baleriin, teine kargab nagu ahv, aga kokku moodustab see koos öövarjudega maagilise pildi. Naistel on õlgadel rahvuslikke mustritega linad, mida kätega otstest kinni hoitakse. Nii jääb mulje, et tolmusel maapinnal tiirlevad suurte tiibadega linnud. Korraga pannakse ka meile linad õlgadele ja me liitume tantsijatega. Valged hiiglased teevad külarahvale veel rohkem nalja. Võtan oma tantsu tõsiselt ja huikan valjuhäälselt kaasa. Ilmselgelt ei ole kohalikud sellist imetegu varem näinud. Mõni on naerust täitsa krampides. Tantsuõhtu kogub hoogu, sest korraga vaikib rütmigrupp ja kuningas võtab kätte ukulelet meenutava pilli. Laisalt ja ilmselge narkootilise mõju alla alustab kuningas oma lugu. Seegi sarnaneb algul lihtsalt pilli piinamisega, kuid huvitaval kombel tuleb kohalikele lugu tuttav ja nad hakkavad kaasa laulma. Tantsijad on hinge tõmmanud ja jätkavad rahulikumas meeleolus. Täname külarahvast ja läheme tagasi oma majakesse. Rütmid jäävad veel kauaks ööpimeduses kõlama. Meie giid on hämmeldunud, sest kellelegi ei ole külarahvas varem sellist tantsuõhtut korraldanud. Oleme tänulikud ja laseme saadud muljetel üle enda võimust võtta.
Esimesed hommikukiired hakkavad läbi maja paistma. Uni maitses Boti askeetlikus voodis väga hästi. Voodi oli küll kitsas, sest Triinu ütles, et ma pean olema kogu aeg tema kõrval, sest iial ei tea, kes võib tulla, aga tegelikult selleks põhjust ei olnud. Tõusen varem, sest just sellel päeval, kui peame ärkama kuskil dzunglikülas, on Triinul sünnipäev. Olin juba varakult giidi palunud, et see ühe tordi linnast kaasa võtaks. Meie väike giid võttis asja väga tõsiselt ja läbi päeva autos torti varjates oli selle juba kuninga majja toimetanud. Muidugi hoiatas ta ka külarahvast saabuvast tähtpäevast. Punkt kell 6 oli pool küla üles rivistunud ja võttis Triinu lauluga vastu. Naised asetasid tema õlgadele kingitusena kauni salli. Seejärel tõstsime tordilt punutud kaane ja sünnipäevatordist sai osa kogu küla. Paljude jaoks oli see esimest korda süüa midagi sellist.  Pikalt planeeritud üllatus õnnestus ja Triinu oli sõnatu, õnnelik ja tänulik.    
Sätime ennast lahkuma. Meil palutakse kirjutada kohalikku külalisteraamatusse. See komme on igal pool, kuhu satume. Lappan raamatut, et näha kust ja kui palju on külas külalisi varem käinud. Avastan lätlase, soomlasi, rootslasi, palju teisi rahvaid, kui mitte ühtegi eestlast. 2018a enne meid on seal käinud juba veidi üle 100 inimese. Meid juhatatakse väikesesse hütti, kus prouad ketravad villapuu viljadest lõnga. Ausalt öeldes ei teagi , kuidas seda puud kutsutakse, kuid tema viljad meenutavad vägagi puuvilla. Igal juhul korjatakse villatuustid puu otsast kokku. Seejärel näpitakse peeneks ja keritakse kedra peal lõngaks. Väga lihtne protsess. Neljas proua rivis kudus väikestel kangastelgedel õlgrätti. Ka kangas tuleb neil loodusest ja selle saamiseks pole vaja mingit raha. Ma usun, et meie majanduskasvule orienteeritud ühiskonna juhid läheksid sellist kasumitta tööd nähes vägagi närvi, aga mulle see meeldib. Meile pakutakse kohalikke suveniire. Muidugi ostame mõne kuju ja lusika. Korraga vaatab kohalik proua mulle sügavalt silma ja seob mulle ümber käe kauni mustrilise paela. „See on kingitus. Ära meid unusta ja tulge tagasi“, tõlgib giid tema sõnad meile edasi. Ei unusta. Lahkume Boti külast võttes kaasa kõige toredamad mälestused.
Sõidame taas ussina liuglevatel mägiteedel, mille tulvaveed on kohati kaasa viinud. Sõidan, vaatan aknast kauneid vaateid ja mõlgutan nähtu üle. Lääne –Timor on vaesem, kui teised Indoneesia saared, kus varem käinud olen. Siin puudub tööstus. Suurimaks sissetulekuallikaks on põllumajandus. Saarel kasvatatakse kohvi, kakaod, riisi jne. Või oleks õigem öelda kasvab, sest palju vaeva pole kasvatamiseks vaja näha. Turismiteenused on pea-aegu olematud, kuid looduslikud eeldused on siin väga suured. Mõtlen, et mida kõike eestlasliku töökuse juures oleks siin võimalik korda teha ja korda saata.
Saarel on imekaunid rannad, kus meie vette minnes kogunevad pered kaldale valgeid vaalu imetlema. Vaal olen muidugi mina ja Triinu pigem näkineid, kuid sellest ei tea ju kohalikud midagi. Vulkaanilise saare iga käänu tagant avaneb uus ja veelgi kaunim vaade. Ookean, mäed, troopiline ja rikas loodus, lihtsad ja rõõmsameelsed inimesed. See ongi ju see, mida puhkajad otsivad.  Saare keskusesse Kupangi on kerkinud mitmekorruselised hotellid, kuid saare teistes osades ei leia bookingu ega teiste portaalide kaudu midagi. Siiski satume Kefemenanu linnas täiesti korralikku hotelli. Kohalik giid on kõhklev, et kas tõesti tahame nii uhkes kohas ööbida, sest see on liiga kallis. Vaatame, et hotelli esine on autosid täis ja uurin, et kes siin siis ööbivad, kui see nii kallis on. „Siin saavad käia ainult riigiametnikud,“ vastab giid.  Riigiametnik asub ühiskondliku hierarhia ülemisel pulgal. Igaüks tahab saada ametnikuks, sest siis on hea elu garanteeritud. Kui muidu on saareelanike keskmine sissetulek võrdne kahesaja euroga, siis riigiametnikel on need kordades kõrgemad. Kuid läänetimorlased itsitavad pihku, sest idatimorlased on veel vaesemad ja käivad üle piiri lääne pool oma sisseoste tegemas.
Peatselt jõuame None külla, kus elab samanimeline peaküttide hõim. Siin on tegemist juba turismiatraktsiooniga ja külastusel on ka oma väärikas hind. Meid võtab külaväraval vastu peamiselt lastest ja naistest koosnev delegatsioon. Meid tervitatakse ja vahetame külaesindajaga kingitusi. Seejärel siseneme külla, kus taas esitatakse meile juba tuttavat rituaalset tantsu. Mehed ja poisid hoolega kandadega tolmust maad tampimas. Meid juhatatakse edasi ja tutvustatakse küla traditsioonidega. None küla on kolmest küljest ümbritsetud kaljudega, mistõttu oli seda sõjakat hõimu omal ajal raske alistada. Kõik tutvustatavad hõimu traditsioonid põhinevad sõjakusel. Kõige pealt näidatakse meile vahiplatsi, kust avanev vaade ulatub vähemalt paarikümne kilomeetri kaugusele ja kus ööpäevaringselt peeti valvet. Sellele järgneb kuulutuse plats, kuhu mehed ohu korral kokku kutsuti ja kolmandana sõjanõu plats, kus lahingstrateegiat arutati. Seda viimast tehti ikka omal traditsioonilisel  moel. Kõige pealt purustati muna, et näha , kas jumalad on sõjateel nendega. Seda demonstreerides olid mehed nii tõsise moega, nagu olekski vaenlane väravale koputamas. Naer tuli peale, kuid traditsioonide üle pole ilus itsitada. Teiseks haarati kätte pikk kepp, millega mõõdeti edu suurust. Ega ma täpselt aru saanud, sest kohalikud rääkisid ainult kohalikku keelt ja peale paariminutilist juttu võttis selle meie giid ühe lausega kokku. Teine seletab juba viis minutit midagi põlevatel silmadel ja giid lausub vaid „Sellega mõõdavad nad oma sõjaedu.“ Üks oli selge, et kepp näitas, kas ees ootab kaotus või võit ja kas tasub lahingusse tormata või mitte. Tavaliselt tasus. Peaküttideks kutsutakse neid sellepärast, et peale lahingut raiusid nad oma langenud vaenlaste pead maha ja riputasid pead külaaiale teistel hirmutamiseks. Nii oli küla parimatel päevadel terve aed kaetud vaenlaste kolpadega. Kurbusvärinaga hääles, et ütles pealik, et tänapäeval nad enam nii ei tee. Ootamatult oli külaväravasse tekkinud kümnekonnast müüjast käsitööturg, kes kõik oma  kaupa pakkusid. Mõtlesin, et ei tea, kas on tulemas mõni suurem grupp, kuid ilmnes, et see oli ainult meie auks. Korraga Triinu karjatab, sest kohalikud poisikesed on puu seest linguga kätte saanud geko. Loomake on elus, kuid lapsed ei jäta tema piinamist. Eurooplase jaoks on vaatepilt ebameeldiv, kui looduserüpes kasvanutele on see ainult lust. Loomal ei ole siin hinge. Loom on toit või nagu vili, mida kasvatatakse, et siis kui aeg käes, ta maha lõigata. Puult murrad ka vahel oksakese hoolimata, kas see puule haiget teeb. Sama on siin loomadega. Kui ei ole külmkappi, siis tuleb sööki viimase hetkeni elus ja värske hoida. Kuidas loom ennast tunneb, ei ole oluline, sest ta on vaid lihatükk, mis kohe pannile läheb. Kui söögilauast rääkida, siis puuduvad siin poodidest ka piimatooteid, sest need säilivad kuumas kliimas veelgi halvemini.
Elu saarel kulgeb peamiselt ranniku ääres. Mägisel sisemaal on külasid ja ka inimesi vähem. Peale pikka  teeäärsete majadeta sõitu, aga majad on muidu kogu aeg palistamas teeäärt, jõuame Stone Villagesse ehk kivikülla. Järsule mäenõlvale on ehitatud traditsioonilised onnid. Kõikjal on ainult kivid ja liivamullast kohta võid leida vaid otsides. Ometi elab siin oma igapäevast elu kohalik hõim.  Parasjagu on hingedepäev ja küla on täies koosseisus läinud surnuaiale lahkunutele austust avaldama. Kodus on vaid külapealikku minia koos lastega. Hingedepäev on koolist vaba päev, et saaks kõik vajalikud rituaalid korralikult läbi viia. Üleüldse on siin koolist vaid kaks pikemat vaheaega. Kaks nädalat suvel ja kaks nädalat jõulude ajal. Lisaks antakse vabu päevi sõltuvalt piirkonnast ja tema eripäradest. Vabu päevi koolist saab ka riigijuhtide sünnipäevadel, traditsioonilistel riitusepäevadel jne.
Vestleme kiviküla hõimu elukorraldusest ja meile näidatakse bambuslehtedest katustega majade sisemust. Korraga hakkab helisema mobiil ja neiu peab väikese kõne. Tsivilisatsiooni tungimine muidu nii arhailisesse keskkonda tunduv võõristav, aga miks ei peaks nemadki osa saama tehnoloogia arengust. Kuigi vett toovad mitme kilomeetri tagant ja elektrit neil pole, aga telefon heliseb. Kui kellelgi tekkis nüüd küsimus, et kuidas nad telefone laevad, siis elu käib päikeseenergial. Päeval laetakse väikesed akud täis, lisaks on lampidel omad akud ja päikesepaneelid on muudelgi vajalikel tööriistadel. Külas elab 6 peret, kokku u 35 inimest. Neiu teatab uhkelt , et tema vennad on läinud tööle Balile. See on siinses elus edukuse võti ja uhkuse asi. Bali, mis 1970ndatel pühendus teadlikult turismi arendamisele, on tänaseks kogu piirkonna majanduse veduriks. Seal teenitud rahaga tullakse koju ja aidatakse ka oma peresid. Pere on üldse siinse elu kõige olulisem sotsiaalne vorm. Sa pole keegi ilma oma pere ja hõimuta. Kuuluvus on see, mis jutustab inimesest teistele ja loob inimese identiteedi. Astume külapealiku elumajja. Majas on kaks tuba. Magamistoas on seinaäärsetel vooditel madratsid tõstetud vastu seina, et päeval saaks lavatsitel süüa, mängida ja teha päevaseid tegemisi. Tagumine tuba on köök. Kõik. Astume sisse ka pealiku kõrval asuvasse „paleesse“, see on suurem kuue toaga maja, mida kasutatakse vaid eriolukordades ja pühadel riitustel. Korraga tormab meist mööda ahvikari. Neiu kurdab, et viimased on igavesed tüütused ja varastavad kõike, mis kätte satub. Veel elavad külas rotid, kelle eest on riis ja muu söödav peidetud maja teisele korrusele. Tugipostidel on ümber kraed, ümber mille rotid ei suuda ronida. Ega palju rohkem loomi saarel ei elagi. Veel vaid maod. Ainsateks vaenlasteks loomadele on inimesed. Omavahel nad söögilaua pärast ei konkureeri. Külarahvas hakkab tagasi jõudma. Peagi algavad hingedepäeva ohverdamise talitused. Arvame, et nüüd oleks õige aeg lahkuda.
Vulkaanilistel mäenõlvadel lookevad tihti imelisi koski moodustavad kärestikulised mägijõed. Teeme peatuse Oehala kose juures. Lugematutel astemetel vahutab kuskilt ülalt alla jõgi jättes igale astmele väikese tiigi, kuhu saab sisse astuda ja ennast jahutada. Muidu pruun ja vihmaperioodi ootav loodus on jõe ääres roheline ja lopsakas. Jõe kohale kaarduvad palmid moodustavad päikese eest varjava katuse. See vist ongi eksootiline paradiis. Fotoaparaati on võimatu käest panna, sest iga nurk tahab jäädvustamist. Kuigi mõistusega võttes, siis ei vaata neid pilte tulevikus äkki keegi. Aga hetkel tundub, et patt oleks jätta see emotsioon jäädvustusena kaasa võtmata.
Oehala kosk ei olnud veel kõige eksootilisem koht, kuhu satume ujuma. Kupangi linna veerel asub Crystal Cave ehk Kristallkoobas, kus kohalikud ujumas käivad. Koobas ei ole ametlik turismiatraktsioon. Teed sinna näitab meie giid. Peatame auto suvalise tühermaa ääres ja jalutame üle kivise ja pruuni välja. Mäe seest paistab välja kitsas käik. Käigu ette on rajatud isegi putka riiete vahetamiseks. Käigu suu ees kükitavad ja itsitavad kohalikud noormehed. Taas kord on valgete ilmumine nende ilmselgeks päeva õnnehetkeks. Kujutan ette, kuidas nende sõbrad kadestavad, kui nad hiljem kodus räägivad , et käisid koopas koos valgetega ujumas. Klaustrofoobikutel oleks seal raske ujuda. Koopasse sisenedes viib järsk suurtel ja libedatel kividel kulgev mõtteline tee mäe sisemusse. Mingit rada pole, vaid pead ise oma paljastele jalgadele sobiva koha leidma. Meie kohal lendlevad nahkhiired. Jõuame koobasjärve äärde, kus kohalikud vettehüppeid harjutavad. Järv pole suur, kuid kindlasti ei ole ma elus sellises kohas varem ujunud. Vesi on soolane ja soe. Giid teab rääkida, et tegemist on tegelikult jõega, mis maa all loogeldes jõuab lõpuks mereni. Mõned sukeldujad on selle tee ka läbinud. Vees on mõned suuremad kivid, kuhu saab jalad vahelduseks toetada. Muidu on ümber järve püstloodis kaljuseinad, mida mööda noored proovivad üles ronida, et siis rõõmsalt vette plärtsatada. Võtame aega ja mõnuleme emotsioonide pilves. Tee välja kuumavasse päikesepaistesse on juba lihtsam.
Jätame Lääne-Timoriga hüvasti ja astume Lion Airi pardale, et lennata Balile ja seal Kuta rannas mõned päevad ka päriselt puhata. Siiski olen ütlemata tänulik selle kogemuse eest. Mõistan, kui palju on mul kõike, mida ma tegelikult ei vaja. Pean oma elamises ja iseendas inventuuri tegema. Tihti on suured väärtused meie kõrval olemas, aga me lihtsalt ei tunne neid ära.


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar