Kolmapäev, 3. aprill 2019

Sepo Seeman: „Mõistmine, kuidas elada, võtab aega.“


Sepo Seeman: „Mõistmine, kuidas elada, võtab aega.“

 Aprill on naljakuu. Peatoimetajal tuli mõte, et räägiks mõne naljamehega. Jäin mõttesse, sest mingil moel on kõik need, kellega juttu tehtud olnud naljamehed ja mingil moel on naljamehed alati väga tõsised. Olen pannud tähele, et need, kes laval on tõelised komöödiatähed, on tavaelus pigem endasse tõmbunud ja omaette. Seega püstitatud ülesanne polnud sugugi lihtsate killast. Õnneks on mul kooliajast võta igasugu sõpru ja tegelasi, kes sobivad oma olemuselt mistahes formaati. Olin juba ammu tahtnud juttu teha Sepo Seemaniga. Võtsin telefoni ja helistasin talle. Sepo võttis lahkelt vastu ja kutsus külla. Teel hakkasin meenutama. Tutvusin Sepoga 1990.a Õpilasmalevas. Olime mõlemad sellel aastal Hänike rühmas eemal tsivilisatsioonist Lõuna-Eestis. Seal oli veel teisigi veidraid tegelasi, mispärast oli kogu suvi äärmiselt loominguline ja sündmusterohke. Tööd tehti ka, aga mitte püsivalt. Sepo oli maleva komissar. See tähendab, et nagu tähtsam ja vastutas teiste eest. Ega igapäevaselt vahet polnud. Mõned hetked, mis kohe sellest suvest meenuvad. Istub Sepo pingi serval ja häälestab pilli. Tema kõrvale istub üks malevaneiu, kellel tõesti kõik, mida ta ette võttis, ebaõnnestus. „Sepo, miks mul kõik alati viltu läheb?“, küsib neiu murelikult. Sepo paneb pilli kõrvale, ohkab ja ütleb „Ei tea, Erma, ei tea“. Tõuseb püsti ja samal ajal käib Erma pingiga üle kaela.  Teine lugu, mis kohe meenub, juhtus tööpäeval heinaküünis. Malevlaste ülesandeks oli põhupakid autokoormast maha laadida ja põhuküünis virna laduda. See töö käis käsitsi. Kas tänapäeva noored, seda ette kujutaks üldse?  Autoga vist juhtus midagi, igal juhul juba pikka aega polnud ühtegi autot tulnud. Sepo mahitusel kulutati välja võistlus. Kes püüab kõige rohkem kärbseid suhu. Kärbseid oli palju ja ülesanne lihtne. Varsti sumisesid noormeeste suud kärbestest. Korraga saabub naisbrigadir vaatama malevlaste tööd. Astub sisse ja tõreleb: „Ainult vedelete, sättige pakke paremini. Kasutage aega.“ Sepo vastas „Aga me ju kasutamegi puhkuseks“. Samal ajal ronisid tal kärbsed suust välja. Brigadir heitis pilgu kõrvale ja märkas, et ka teistel poistel ronivad kärbsed suust välja. Ta kohkus sellest nõnda, et tormas karjudes minema ja ei tulnud mitmel päeval meie tööd vaatama.

Sepo. Tee alustuseks üks nali.
Siia me jutuajamine lõppeski.

Sa oled viimastel aastatel täiesti vabakutseline. Tead , kuidas meie ühe koolivennaga juhtus. Politsei pidas teda kinni ja asus protokolli kirjutama. Küsib siis, et kus töötate? „Olen vabakutseline“, vastab koolivend uhkelt. Politsei vaatab teda ja kirjutab edasi. Annab siis protokolli lugeda ja käsib alla kirjutada. Sõber loeb ja märkab , et töökoha juurde on kirjutatud „töötu“. Politsei oli omad järeldused teinud. Kas sul hirmu ei ole, et äkki ühel päeval sind enam ei vajata ja siis oled puhta tööta?
Selles vanuses enam ei karda. Kui lased oma lastest lahti, siis annab see korraga vabaduse pühenduda endale. Ühele lapsele pean veel jätma kapiservale taskuraha, kust see kohe niuhti kaob, ükskõik kui palju sa raha sinna jätad. Mind rahustas pank, kui ma hakkasin liiga palju mõlema laste peale. No et , sellele poisile peab jätma selle, ja teisele poisile pean jätma korteri ja kolmandale pean ka midagi jätma, kuidas ta ikka muidu hakkama saab. Aga siis pangas ütles mulle laenunõustaja, kuna mina ainsana olen laenukõlbulik oma peres, et miks sa teiste pärast nii palju muretsed. See on nende elu. See on ju teine leibkond. Ma mõtlesin, et kuidas ta räägib niimoodi minu perest või poja perest, sest mina olen ju alfa-isane ja hoolitsen kõigi eest. Pankuripreili ei jaganud üldse alfaisase muret ja  siis ma sain aru, et aeg on taanduda.

Kas poegade (Sepol on kolm poega) lahkumine kodunt on andnud ka loomingulist vabadust ehk kas nüüd võid lubada endale ka põrumist?
See on tõesti nii. Selle vabadusega kaasneb muidugi ka eufooria ja tead, kes toob sind siis maa peale tagasi? Naine. Temale meeldib osta igasugu reise ja mina pean ta siis tooma maa peale tagasi.

Kas sul on ka mingeid eluaegseid unistusi, mida oled saanud nüüd hakata ellu viima?
Ei. Mul pole mingeid unistusi. Milleks unistada?

Sa oled ka ise oma etenduste produtsent. See tähendab, et ise mängid, ise teed reklaami, ise müüd pileteid. Annab see sulle julgust vabamalt repertuaari valida?
Oojaa. Aga mis eriti tore, et saatus on tulnud mulle ringiga tagasi. Ma olen alandlikult palunud oma poega tegeleda selle produktsiooni poolega ja siis ta tegelebki. Selle asja nimi on vist pereettevõtlus. Kui noortel on alguses protest oma vanemate vastu, sest nad on ju lollid. Ma olen seda kogenud mitmeid kordi. Kolm korda vähemalt ja mitte iga puhul vaid ühe korra, vaid see on jätkuv protsess. Tervitan siin juures kõiki isasid. Noored peavad ise käima kõik pasatorud läbi, kuni jõuavad selle toruotsani, mille kohta isa ütles juba aastaid tagasi, et jäta muud jamad ja hakka siit minema. See mõistmine võtab aega.

Mulle meeldib ütlemine, et kogemus on kõige parem õpetaja, aga tema õppetunnid on kallid.
Sama on alkoholismiga. See on raske haigus, aga kulgeb meeldivalt.

Milliseid õppetunde sa ise oled nooruses saanud, enne kui oma tee leidsid?
Positiivne pool on kindlasti sõbrad, kes on tänase päevani olulised kaaslased. Aga elus nopid ju igal sammul mõne terakese ja paned siia kupli alla tallele. Minu elus pole olnud suuri elumuutvaid hetki, kus näiteks vanaema sureb ja peale seda jõuab inimeseni maailma mõistmine. Ma kahtlen sellise elu väärtuses, kus kõik kulgeb ainult ühe hetke nimel ja muud polegi. Mul pole seda olnud. Ole valmis ja ole kohal kogu aeg.


Teie ülikoolikursus oli väga võimas (Sepo käis ühel kursusel koos Madis Millingu, Kristjan Jõekalda, Haide Männamäe, Tiina Vilu, Henrik Noormani, Priit Valkna, Katrin Valkna jne. Nende kursusehjuhendaja oli Rudolf Allabert). Kursuselavastused olid väga suurejoonelised. Mis jälje on ülikool sinu elule jätnud?
Nagu sa ise ei teaks. Kursus on ainult osa kogemusest. See kogu kultuurhariduse seltskond oli üks supp. Kõik podisesid seal koos ja innustasid üksteist. Oma kursusega me suhtleme tänaseni (Sepo lõpetas Tallinna Pedagoogikaülikooli kultuurharidusteaduskonna näitejuhtimise eriala 1993.a). Mul on nende kõigi numbrid peas. Ainult Tõnu Paavot pole näinud juba mõnda aega. Muidu me näeme tihti. Mitte nüüd nii tihti, aga sellel polegi vahet. Nad on kogu aeg olemas ja see ongi vist sõprus.

 Millistele loomingulistele teedele on sinu otsingud sind viinud ehk kus ja millal sind näha saab?
Umbes aasta tagasi sai tellitud näidend „Mees ja mootorrattaõpik“. Kuna me olem ikkagi juba keskeas …

Kas keskiga see on sinu subjektiivne arvamus? Sinu pojad arvavad kindlasti, et sa oled ikkagi juba vanamees.
Täielik vanur ja vaevalt ta enam seksib (Sepo naerab). Kevad on aeg, kus mehed, eriti keskeas mehed hakkavad oma nooruse unistusi ellu viima. Mootorratas on siin üks kindlamaid märke. Kevade, keskeakriisi ja heaoluühiskonna ühine nimetaja ongi mootorratas. „Nüüd ostan endale mootorratta“, sest see on vabaduse ja päikseloojangusse sõitmise sümbol.

Sul endal on ratas?
Muidugi. Mul on neid palju. Kuna me elame Pärnus krossiraja kõrval, siis aasta isa 2000 kuni 2018, nagu ma püüdsin olla, ostsin kõigile poistele krossirattad. Nii nagu me need siis poolpidustena saime Türilt ja isegi Aravetelt. Kui mina tegin esimese suurema kukkumise, siis peale seda ükski mootorratas enam ei sõitnud. Pojad käisid isa haiglas vaatamas ja pärast seda pole keegi sõitnud. Agarus on ogarus.

Sa olid siinjuures poegadele ikkagi eeskujuks.
Ma püüdsin olla. Nad said aru, et on olemas leebemaid alasid – karate või kickpoks.

Kas need kogemused jõudsid siis ka lavale?
See on pelutav pealkiri, ma tunnistan. Aga kuna ma olen laval üksi, siis kellelegi võlgu ma ei saa jääda. Ma vastutan vaid enda, sisu ja saalitäie publiku ees. Ma tahaks puudutada inimhinge sügavamaid kohti ja seda läbi pisarate ja naeru ja seda kõike läbi enda kogemuse. Ausalt saab publikuga rääkida ikka ainult läbi enda kogemuse.

Kas neid enda elust pajatajaid pole juba „ühejala“-zanris liiga palju meie lavadel?
Sa arvad, et see on igav elu, millest pole midagi pajatada või keda peaks minu elu huvitama. Kui me nüüd omavahel ausalt vestleme, siis need lood on muidugi stereotüüpsed. Millisena me kujutame ühte keskealist meest, millised mured ja rõõmud tal on? Kui sa tuled saali ja kuuled seal oma lugu, siis on ju hea teada, et on veel teisigi, keda vaevad samad mured. Kui sina seal oma nime ei kuule, siis see ei tähenda, et see lugu poleks sinust. Meie kõigi taustsüsteemid on erinevad – me elame erinevates kohtades, meil on erinevad töö, me oleme pärit erinevatest peredest. Aga ikkagi me põrkuma samade rehade otsa.

Ma pole elus mootorratta sõitnud ja vaevalt ma endale ratast ka kunagi ostan …
Sa ostad. See on kindel. Lähima paari aasta jooksul.

Ma vist ikka ei osta.
Veame kihla , et ostad. Kevad tuleb ja ostad. Investeeringuna on see väga hea mõte.

Kihla vedada ma nüüd muidugi ei julge. Etendused toimuvad aprilli teisel poolel Eesti teatrimajades. Aga kas minusugusel motokaugel inimesel on seal etendusel ka midagi teha?
Huvi tekib, aga sul on õigus. Pealkiri on sekstlik, sest naised ju viivad tavaliselt mehe teatrisse ja ostavad piletid. See pealkiri läheb naisel ühest kõrvast sisse ja sama kiiresti teisest kõrvast välja. Seepärast ma luban, et austatud mehed, teie naine on teile igavesti tänulik, kui te see kord ise ostate piletid ja toote ta käevangus teatrisse. Kui ootused on kõrgemal, kui tulemus, siis on see pettumus, aga kui ootused on täiesti all, siis on sellest ainult võita. Kui naise ootused mehe suhtes on nullis, siis tasub vahel ennast ületada ja tulemused võivad olla vapustavad.

Mul on tunne, et sinu kõige hingelähedasem ettevõtmine on Pärnu Suveteater, mida te teete koos Piret Laurimaaga. Kas sellel suvel saab Pärnus taas teatrit näha?
Oojaa. Meie oleme lihtsalt vahendajad. Meie väikese trupi aju on Pireti mees Tiit Palu ja sellel aastal liitub meiega ka Jaan Rekkor. Seega oleme laval kolmekesi. Etendusi nimi on „Armastuse narrid“, sest armastus teeb meid kõiki narriks sõltumata mis liiki armastus see on.  Armastus muudab inimese psüühikat ja mõttemaailma.  Ütlen sulle ausalt, et täna ma ei tea veel, milline on lõpplahendus, kuid etendus baseerub Eduard Bornhöhe loomingul.

Mis teater see Pärnu Suveteater on?
See on selline põlveotsateater. Etendused toimuvad purjekakuuris. Seal on u 150 kohta ja igal aastal ostame toole juurde. Meie teater pole massidele suunatud. See on pigem õhtune meelelahutus suvisele puhkajale. See on hästi meeldiv koht, kus inimest alati lahkelt vastu võetakse.

Teil on küll põlveotsateater, aga ometi on teid ka kriitikud märganud ja teie rolle ja lavastusi on auhindadega pärjatud.
Kriitikud tulevad alati hea meelega, aga Piret ongi tunnustamist väärt. Kõik sõbrad, kes meie viimast  lavastust „Inriid“ vaatamas käisid, ütlesid, et armu või ära. Ma ise tundsin sama. Ma ütlen seda praegu esimest korda välja, kuigi tundnud olen kogu aeg. Ta kehastas ürgset eesti naist, kes annab oma mehele kõik andeks. Rohkem me seda etendust ei mängi. Meie teine lavastus „Klarissa kirjad“ oli ainsa kuuldemänguna Eestit esindamas Berliini kuuldemängufestivalil.

See on vapustavalt hea. Ma olen „Klarissa kirju“ kuulanud mitu korda ja see on taastanud minus usu raadioteatrisse.
Sa oled kuulanud seda lugu? Väga tore. Tänan sind. Meie teatri kunstilise taseme hoidja on ikkagi Tiit Palu ja Piret koos temaga. Mina olen seal lihtsalt töllerdaja.

Kas Eestis on kultuuriettevõtlus võimalik?
Minu meelest on meie seis tänases Eestis täitsa hea. Mingid muutused kindlasti tulevad riiklikul tasemel, aga miks peakski riik nii väga kultuuriettevõtlust toetama. Kõik on valikute küsimus. Igaühel on ju võimalus tegutseda ja see on tema risk. Minul olid ka mingil hetkel omad valikud. Riigiteatris toodetakse küsitava väärtusega kunsti. Teised riskivad vahel omaenda kodu panti pannes, aga riigiteater saab kahjumi lihtsalt korstnasse kirjutada. Ma ei heida midagi ette ja ma ei nori kellegagi tüli, aga ma ootan aega, kui ma saaks „Endla“ teatrisse tagasi minna suure rõõmuga. Teatrites on ju kõrgepalgaline loominguline meeskond, dramaturgid ja lavastajad, kes teevad kogu aeg tööd ja ebaõnnestudes laiutavad käsi „No ei tulnud välja“. Ma olen juba 10 aastat küsinud, kus on tulemuspalk. Ebaõnnestumiste puhul ei vastuta keegi.

Sina ettevõtjana seisad tund enne algust uksel, ootad ja muretsed, et rahvas tuleks.
Eks me oleme ka saanud Kultuurkapitalilt vahel 1000 eurot projekti kohta toetust, kuid tavaliselt ootad uksel publikut ja see on ka põnev. Aga sissetulekust suurem tänu on publiku emotsioonid. Laval olles märkad, kuidas keegi naerab või teine poetab pisara ja see tunne, kui sa oled publikule emotsionaalselt vastu hambaid pannud, see on võimas. Vahel kaob laval ka endal reaalsus – kes ma olen või kus ma olen. See Pireti eelmise aasta roll viis reaalsust ära minu ja publiku ka. Armu või ära.

 Sa oled teles ka palju kaasa teinud. Kas sul pole kurb, et televisioon on oma tähtsust kaotamas. Järjest vähem tehakse omasaateid ja needki on odavad.
Mina seda ei tea. Sina tunned seda poolt ise peremini. Me peame olema tänulikud nende võimaluste üle, mida meile pakutakse ja need vastu võtma. Eestis pole staare, kes teeniks teles kosmilisi summasid. Meie produtsendid hoiavad seda kenasti kontrolli all. Ma räägin sulle ühe loo. Pärnus on Rüütli tänav, mis kunagi oli põhitänav. Selle ääres olid kõik olulisemad kõrtsid ja kauplused. Seal käidi nädalavahetustel jalutamas ja inimestega kohtumas. Kõik olid seal olemas. Täna ulub seal vaid tuul. Seal ei ole enam midagi. Küsisin ühe kinnisvara ärimehe käest, „Ega loodus ju tühja kohta ei salli, küll see tänav jälle elama lööb?“. Ta vastas, et sallib küll. Kogu elu on kolinud kaubanduskeskustesse. Sama on telega. Inimene teeb omad valikud ja meil tuleb pingutada, et olla tähelepanus.

Malevas oli sinu hüüdnimeks Stjopa. Sama nime kandis pikk ja kiitsakas militsionäär. Kas sina sekkud ühiskondlikesse protsessidesse?
Toon sulle ühe näite. Tellisin oma etenduse lõppu Tõnu Ojalt ja Toomas Leesilt „Tänulaulu“. Mõni võib küsida, et mis mõttes? Aga minu meelest hakkame unustama, et päike särab meile kõigile ühtemoodi ja tuul puhub kõigile ja vihm on kasuks kõigile. Tänagem siis loodust. Teine näide.  Mulle helistati ja kutsuti kontserdile „Kõigi Eesti“ või midagi sellist. Ma küsin, et kes te olete või mis eesmärgid teil on. Nad vastavad, et nad on täiesti apoliitilised. Ma küsin, et kelle kõrvad teie pea tagant ikkagi paistavad. Siiralt tehtud asi on tore ,aga varsti pannakse kellelegi ära. Mina ei taha pooli valida ja seepärast ma minna ei tahaks. Näitlejad on ikkagi laisad ja seepärast ega nad eriti sekku.

Mis sind tänases Eestis häirib?
Igaüks peab oma eluga ise hakkama saama. See, mis toimub kuskil kõrgel ja üleval, see tundub võõras. Selle juures häirib mind, et mingid kodanikud arvavad teadvat paremini, kuidas mina oma elu peaks elama.

Mis sind tänases Eestis rõõmustab?
Kevad, päike ja see, et kõik minu lähedased on terved.

Sepo kiirustab järgmisele kohtumisele. Võtan ta auto peale ja asume teele. Sepo osutab majale paremal. „Siin elab minu joogaõpetaja“. Veidi aja pärast osutab majale vasakul. „Siin elab minu esperanto-keele õpetaja“. Veidi hiljem teatab ta, et kahes järjestikuses majas elavad tema judotreener ja kandleõpetaja. Sain aru, et langesin aprillinalja ohvriks, sest olin kogu aeg siiralt imestanud, et oo, millega sa hea sõber kõik ei tegele.   


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar