Linnapuhkus Kiievis

Linnapuhkus Kiievis

Täname neid ettenägelike ärimehi, kes on võtnud avada otselennuliinid Tallinnast Euroopa suurlinnadesse. Reisimine ja tutvumine erinevate kultuuridega on tänapäeval lihtsam , kui kunagi varem. Kui vanasti sõideti  kruiisile Stockholmi, siis tänapäeval on väikseks linnapuhkuseks avatud paljude linnade väravad. Niisiis istusime kaasa Triinuga Tallinnast lennukile ja maandusime Kiievis. Me ei olnud kumbki varem selles Euroopa ühes vanimas ja ajaloorikkamas linnas käinud.

Alustame tutvumist Kiieviga. Algatuseks tehtud kodutööst. Kiiev on Ukraina pealinn. Meie endine vennasvabariik on pindalalt üks Euroopa suurimaid riike, mille ühes servas käib aktiivne sõjategevus. Sõjast enam kui 800 kilomeetri kaugusel Kiievis on aga elu rahulik ja isegi rõõmus, kuigi ängistav viha venelaste vastu on tunda igal sammul. Kui meie siin mõtleme, et oleme Venemaa vaenulikud ja meid ei võeta kuulda, kui räägime Venemaa-ohust, siis Ukrainas korrutage see kõik kümnega. Mingeid ilusioone seoses Venemaaga neil pole, ainult viha. Poliitiliselt on Ukrainas seis keeruline. Meie sealoleku ajal lagunes nende valitsuskoalitsioon ja algasid läbirääkimised uue valitsuse moodustamiseks. Protestiks valitseva korruptsiooni vastu, mis halvab riigi elu ja rikastab vaid sealset poliitilist eliiti, valiti uueks presidendiks humorist V.Zelenskoi. Poliitilise korruptsiooni halvimaks näiteks on üle-eelmise presidendi V. Janukovõtsi  Mezigorje residents  15 kilomeetri kaugusel Kiievist, mis kujutab endast hiiglaslikku ja luksuslikku hoonet keset hiiglaslikku parki. Kohalik taksojuht ütleb, et kui Ukrainas midagi ehitatakse, siis ainult suurelt ja uhkelt. Peale Janukovitsi langust ja põgenemist on kogu kompleks uudistajatele avatud. Rahvas tuli 2014.a Janukovõtsi ja korrumpeerunud poliitilise eliidi vastu tänavatele. Kiievi keskväljakule Maidan kogunes kuni kõrghetkedel kuni 800 000 protestijat. Sõjaväe sekkumisel muidu rahumeelesel meeleavaldustel said kokkupõrgetes surma paljud tsiviilkodanikud. Hukkunute mälestust austatakse Kiievis tänaseni. Nende on Maidani lähedale püstitatud väike puust kabel ja langenute pildid on asetatud lõputa reana väljaku äärsele rinnatisele.  

Tundub, et protestid on üks kindlamaid ja enam kasutatavamaid mooduseid oma seisukohtade kaitseks riigijuhtide vastu. Nägime mõne päeva jooksul mitut protesti. Suurim neist kujutas endast autoomanike protesti Ukraina Rada ehk parlamendi ees. Meil on oli seda hea jälgida, sest rada asus täpselt meie hotelli „Kiev“ akende all. Protestijad olid autodega sulgenud liikluseks ühe linna peamise liiklussoone ja see tekitas kogu piirkonnas suure segaduse. Kolm päeva olid protestijad koha peal, magasid ja sõid, kuid ühel hommikul olid nad kõik lihtsalt korraga kadunud. Probleem oli selles, et ukrainlased toovad endale vanu autosid mujalt Euroopast ja siis ei registreeri neid kohalikku registrisse. Nii ei ole paljude autode omanikud üldse teada. Teed avarii, põgened sündmuskohalt ja jäädki karituseta. Riik sunnib autosid registreeruma, kuid vastav registreerimise maks muutub aina kallimaks, mida vanem on auto. Sellega suunatakse inimesi ostma uuemaid autosid, mis vähem loodust reostaks jne. Igal juhul on ka siin arvamusi erinevaid. „Idioodid“, ütles meie taksojuht protestijate kohta. Muidu on ukrainlased väga lahked ja sõbralikud.

Kiiev on suur linn, kus elab ametlikult 4,5 miljonit inimest. Mitteametlikult hulka rohkem, sest Ukrainaski koondub elu pealinna ja eks paljud on tulnud varju otsima ka sõja eest. Provints vajab avastamist järgmine kord. Palgad ja elatustase erinevad pealinnas ja mujal riigis. Keskmine pension jääb meie rahas alla 100 euro. Samas võib gaasi arve külmaperioodil olla enam kui 100 eurot. Pealinnas elavad ukrainlased saavad enesega hakkama, kuid väljaspool suurlinnu on elu rusuv. Külastuskäik Kiievisse pani Eestis tööl elavatele vaatama hoopis uue pilguga. Neil tõesti ei olegi teist võimalust inimväärseks eluks.

Hea ülevaate sellest, kui künklik on Kiievi maastik saame Püha Sophia Katedraalis asuvas keskaegse Kiievi maketilt. Looduslikult asub Kiiev tõesti päris hästi turvatud maastikul. Ühel pool laiub hiiglaslik Dnepr ja teiselt poolt takistavad linnale ligipääsu , mitte kuigi kõrged, aga järsud mäenõlvad. Linna läbivad meie voortele sarnanevad tõusude ja langustega nõlvad. Kiievis jalutades kõnnid kogu aeg, kas üles või siis alla. Lauget astumist leidub vähe.

Kuigi Kiiev on suur (seda nägime vaateplatvormilt, kus Lasnamäele sarnanevad elurajoonid silmapiiri taha kadusid) , siis peamised vaatamisväärsused on koondunud kõik kesklinna ja asuvad teineteisest jalutuskäigu kaugusel. Kiievis olles tuleb kindlasti ette võtta sõit metrooga. See on odav ja hästi korraldatud. Rongid jõuavad jaama iga kahe minuti tagant. Lisaks on võimalik näha maailma sügavaimat (105,5m) metrood, kuhu viivad lõputuna näivad eskalaatorid.

Võtsin kõiki kodus loetud soovitusi Kiievi vaatamisväärsustekohta oma reisikava koostamisel arvesse ja külastasime viie päeva jooksul neid kõiki. Mõne oleks võinud vahele jätta. Mõnes oleks tahtnud kauem viibida.

Alustuseks söök, jook ja chill. Kiievis lõpeb alkoholimüük poodides kell 23. Seda tuleb teada, kui soovid soojal õhtul pista varbad läbi linna laisalt voolava Dnepri vette ja liivasel kaldal mõnusat õhtut nautida. See on täiesti võimalik. Metroo viib kesklinnast Hüdroparki, mis kujutab endast jõesaart, mida ümbritseb liivarand. Ranna ääres asuvad kohvikud ja diskoteegid , kuhu tullakse tantsima ja lõõgastuma. Kohvikute vahel on erinevad atraktsioonid – labürint, lasketiir, autodroom, karusellid, batuudid, benji jne. Muusikat kostub igasugust. Kõige keskel on väljakule sarnanev tantsuplats, kus kohalikud seeniorid vaiksema muusika saatel jalga keerutavad. Lööme kampa ja katsume mitte rabeleda, vaid jääda kohalikega võrdselt väärikaks. Õnnestus, sest välja meid ei visatud. Mööda randa edasi liikudes asub Mini-Kiiev. Kiievi tuntuimate ehitistega mini-formaadis hooned. Olen sarnaseid parke maailmas mitmeid näinud ja millegi ainulaadsega see siin ei üllata. Majad metsa all laiali, ilma eriliste lisadeta. Kohvikupidajal on aega ja ta tuleb meiega vestlema. Ta ei tee saladust, et enamus rannas tegutsevatest ettevõtetest tegutseb siin illegaalselt. Piisab, kui maksad kohalikele ametnikele ja sellega garanteerid, et sind kontrollima ei tulda. Summad säärase teenuse eest pole sugugi väiksed. Nende kohvik pidavat tegutsema ametlikult, kuid see tähendab, et neile saavad osaks ka mitmed takistused. Küll ei väljastata lubasid, küll külastavad kontrollid, kes pisematki puudust märkamata ei jäta jne. Korruptsioon on totaalne ja mitmetasandiline parklavalvurist riigijuhtideni.  

Jõge ja jõevaadet saab nautida Dnepri laevasõidul. Laevad väljuvad Retznoi Vakzalist. Saab valida erineva pikkusega jõetuuride vahel. Soovijad saavad ka kaatri rentida. Sadama suurim vaatamisväärsus on hoopis rannapromenaadil asuvad kiirtoidukohvikud. Valdavalt noori inimesi, kes naudivad melu ja võtavad kerge eine, on murdu. Istekohta on kohvikulaudade taga raske leida. Istume promenaadi servale ja vaatame mööduvat jõge. Selja taga peavad inglise poissmehed pidu lauldes nii, et kogu promenaad kajab. Mul on nagu piinlik. Isegi ei saa aru miks.

Toidud on reeglina Kiievis väga head. Eriti soovitaks süüa borssi. Iga endast lugupidava kohviku menüüsse kuulub vähemalt viis erinevat borssi. Borss serveeritakse koos lambaribi, viilukese peki ja salatiga. Supp maitseb kõigi oma lisadega taevalikult. Sama saab öelda Moskvas krimmi kotletiks ristitud kiievi kotleti kohta, mis maitseb ja näeb välja võrreldes meie kodumaistega sootuks erinev. Pekk kuulub iga söögikorra juurde ja on kohustuslik lisa muidugi viinaga. Väga head on Ukraina maiustused. Meiegi võtsime karbiga kaasa kiievi tordi, mis kujutab endast ülimagusat beseetorti. Mingi valiku kohalikust söögist saab näha Besaraabia turul. Millegipärast soovitavad erinevad reisiportaalid seda turgu kindlasti külastada, kuid mina seal küll ohooo-effekti ei kogenud. Letid täis lihatooteid, sealhulgas ka pekki. Lisaks muidugi pähklid, puuviljad ja piimatooted. Eriti head olid juustupatsid, mis maksid alla euro. Tähelepanu tasuks pöörata 1912 valminud turuhoonele endale, mille kunagisest uhkusest saab küll aimu, aga mille ajalugu on tänaseks kahjustanud. Teenindus on kõikjal kohvikutes ülihea. Rahvuslikus restoranis tuuakse meile pähe kohalikud mütsid ja viina saab võtta ainult mõõgalt. Kogu show on tasuta. Kuuldes, et me oleme Eestist, lööb noorel kelneril silm särama. „Ma olen seal käinud. Merel püüdsime kala. „Kuidas teie keeles oligi proosit“ katsub kelner meelde tuletada, „pervõi seks?“ Puhkeme naerma ja sellest saab reisi lõpuni korduv nali.

Retznoi Vakzali vastast tõuseb mäkke viltune mägitramm ehk funikulöör, mis viib Ukraina Välisministeeriumi hiiglasliku hoone juurde. Kunagi taheti siia rajada Kiievi keskne väljak, kuid rahapuudusel jäid tööd pooleli. Seepärast seisabki ministeeriumi hoone hiiglasliku kommunismi mälestusmärgina väikeste majade vahel. Ministeeriumi kõrvalt saab alguse Andrijievskõi uzvis, mis kujutab endast kohaliku kultuurieliidi tegutsemise ja kogunemiskohta. Tänava ääres asuvad avatud galeriid ja meistrikojad, mille vahel on maalide ja suveniiride read. Mitmed teatrid ootavad õhtuti külastajaid.  Rõõmsa üllatusena märkan, et Kiievi Riiklikus Operetiteatris mängitakse Oleksander Bilosubi monoetendust Georg Otsast, kes Ukrainaski kuulus on. Samas majas saab näha ka Georg Otsale üleliidulise kuulsuse toonud muusikalifilmi „Mister X“ lavavarianti. 

Ühes Andreijievskii tänava majadest asub maailmakuulsa kirjaniku M. Bulgakovi majamuuseum. Muuseum on taastatud piltide ja raamatute järgi sellisena, nagu ta võis olla kirjaniku eluperioodil enne Moskvasse kolimist.  Majas toimusid Bulgakovi romaani „Valge kaardivägi“ ja näidendi „Turbinite päevad“ tegevus, mis olid aluseks maja taastamisele.  Kuna fotod sellest ajast on mustvalged ja mööbli värv pole teada, siis on kõik uued mööblitükid värvitud valgeks. See teeb kogu väljapaneku omapäraselt steriilseks ja näiliselt hapraks. Majas on veel näituste saal ja ülevaade Kiievi ajaloost Bulgakovi ajal. Andrijievskõi uzvis viib all-linnast üles mäkke ja lõpeb Bartalomeo Rastrelli loodud Püha Andrease kirik juures. Rastrelli oli oma aja kuulsamaid arhitekte, kes saavutas tuntuse Vene keisripaleede rajajana. Barokk-kirik on oma erilisuses igal-juhul vaatamist väärt. Sama arhitekti loodud on ka Mariinsky palee, mis asub otse meie hotelli akende all. Nagu öeldud, siis tegutseb palees tänasel päeval rahvaesindus ehk rada.

Mariinsky Paleest edasi jalutades asub välisel vaatlusel lagunev ja mitte midagi ütleva ilmega stalinismi- aegne sammastega hoone. Me ei lase välimusel ennast peletada ja astume sisse hoones asuvasse Ukraina Riiklikusse Kunstimuuseumisse. Maja on tõesti väljast kole ja tema räästa alt tahaks enne põgeneda, kui sealt mõni kivi pähe kukub, kuid sees on üks huvitavamaid õigeusu ikooni- ja rahvusliku romantismi kollektsioone. Ukranias osatakse inimestele tööd leida. Külastajate vaeses muuseumis istub igas saalis vähemalt uduse pilguga proua, mõnes saalis on neid ka kaks. Sama kordub igas muuseumis, kuhu juba hiljem satume. Uurin ühe piibli kohta, et kas see on tõesti pärit 16.sajandist ja saaliteenindajast kivikuju elustub. Tänuks tema päeva elustamisele saame loengu kogu ikooni-saali väljapanekust. Põneva faktina paneb mõtlema, kuidas Venemaa nõuab tagasi Krimmi kirikutest muuseumi toodud ja seal restaureeritud ajaloolisi esemeid ja ürikuid. Ikka eriline ülbus, aga mis teha – usk on siin maal väga oluline.

Hommikul ärkan kummalise heli peale. Nagu telefon vibreeriks laula. Ikka – krr-krr. Tõstan pea padjalt ja märkan toas tuvi, kes täiesti avalikult meie elamist uudistab. Hüppab lauale ja kõnnib küpsise paki juurde. Plaksutan ja peletan tuvi avatud uksest välja. Sulen silmad, kuid juba tuttav heli kordub taas. Nüüd on tuvi sõbra ka kampa kutsunud ja juba otsivad nad meie tuba kahekesi läbi. Kaua võib.

Nagu mainitud, siis on usk ukrainlastele oluline. Kirikuid on kogu linnas palju. Valdavalt on ukrainlased õigeusklikud. Kiievi südalinnas asub õigeusu häll, ehk enam kui 1000 aastat vana Püha Sophia Katedraal. Katedraali dokumentaalsed jäljed ulatavud aastasse 1011.a, kui valitses Volodymyr, kes andis 1018 üle valitsuse Jaroslav Targale.  Arvatakse, et siis oli kirik seal juba 200 aastat seisnud. Katedraali peeti aastasadu õigeusu ja slaavi kultuuriruumi keskuseks. Katedraal kuulub UNESCO maailmakultuuri pärandi hulka. Arvatavalt asub siin maailma kõige täiuslikum 11.sajandist pärit freskode ja mosaiikide kollektsioon. Kogu kompleksiga tutvumiseks tuleb varuda kindlasti pool päeva, sest kogu katedraali sisemus koos oma kümnete väikeste kabelitega kujutab endast üht täiuslikku kunstiteost, kus pildirida ei katke hetkekski. Arvatavalt on nii pika ajalooga kompleksi saatus olnud väga kirju, kuid ometi on kõik vallutajad ja valitsejad hoidnud katedraali puutumatuna. Teda on küll ajas täiendatud ja muudetud, kuid hetkekski pole ta kaotanud oma algset usulist funktsiooni. Olen külastanud maailmas tõeliselt hiiglaslikke katedraale, kuid sellist aukartust Jumala ees pole varem kogenud. Siin pole tegemist kolosaalsusega, vaid aastasadade jooksul loodud miljonite geniaalsete pisikeste detailide kogusummaga. See tekitab aukartust ja austust.

Meie hotellist „Kiev“ kesklinnast teisele poole jalutades jõuame peagi Petsarski Lavra ehk õigeusu suurkloostri juurde. Klooster asub otse Dnepri kaldal ja teisel poolt avaneb kloostri kuldsetele sibulkuplitele imeline vaade. Legendi järgi kaevasid üksindust otsinud mungad endale metsasügavusse koopad, kus eraldatuses elada. Munkade arv suurenes ja suurenes ka klooster. Peagi rajati  ümber kloostri kaitserajatisi, mis läbi ajaloo on soovimatuid sissetungijad tagasi hoidnud. Satume kloostrisse 18.mail, mis nagu Eestiski, on muuseumite päev. Seepärast on kõik muuseumid avatud Kiievis tasuta.  Klooster kujutab endast linna linnas, mille kõige kaugemas nurgas saab tänagi tutvuda avatud mungakoobastega. Koopad on kitsad ja tekitavad kõhedust. Enne sisenemist peavad naised paneme selga seeliku ja katma rätikuga pea, mehed peavad jalga panema pikad püksid. 600 m pikkuse koobastiku käikudes  on sahtlid, kus puhkavad klaaskirstudes lahkunud mungad. Paljusid neist austatakse tänaseni ja nende kirstud on kaetud kingitustega. Jõuame maa-aluse õigeusu kiriku juurde. Karmilt, kuid viisakalt juhatatakse mind välja, sest unustasin jalga panna pikad püksid. Mulle pakutakse seelikut, kuid ma keeldun. Lisaks kirikutele asuvad kloostrikompleksis veel mitmed muuseumid. Põnevaim neist on miniatuuride näitus. Raske katsumuse kohta öeldakse, nagu kaamelit läbi nõelasilma ajama. Miniatuuride näitusel saabki näha , kuidas juuksekarvale lõigatud kaamelid nõelasilmast läbi lähevad. Ehk miniatuuride näitusel saab suurendusklaasi all näha imepisikesi skulptuure, maale ja maailma väikseimat raamatut. Samuti asuvad kloostris ajaloo-, rahvusliku käsitöö ja õigeusumuuseumid. Muidugi istuvad igas saalis uduse ilguga prouad, kellel tundub olevat maailma kõige põnevam töö.

Üldse mitte kaugel Ukraina usu ja vaimuelu keskusest asub 102 m kõrgune nõukogudeaegne patriootlik hiigelkuju Emake Ukraina või Emake Kodumaa. See on omasuguste hulgas New Yorgi vabaduse samba järel maailmas teine.  Naisekuju ühes käes on tuult lõikav 9-tonnine mõõk ja teises kilp, kuhu saavad huvilised mööda kitsukesi koridore soovi korral sisse ronida. Kuju ümbritseb tohutu propagandistlik park. Suuremõõtmelised skulptuurigrupid ülistavad nõukogude sõjaväge ja kangelasi. Väljapanekusse kuuluvad näidised  pea-aegu kogu nõukogude sõjaväe käes olnud sõjatehnikast. Kuju jalamil asuv muuseum jutustab palju kaasaegsema loo sündmustest tänases Ida-Ukrainas. See on väga lihtsate vahenditega loodud inimlik jutustus käimasoleva sõja põhjustest.

Aeg lendab ja asume koduteele. Järgmiseks korraks jäävad ooperiteatri külastus, Kiievi „Dünamo“ staadioni külastus ja jalutuskäik Botaanikaaias. Jõuame lennujaama ja taipan, et reisituhinas olen unustanud check-in teha. Ega midagi, eks tuleb siis teha lennujaamas. Aga odavlennufirma võtab raha lollide ja hajameelsete käest. Check-in tegemine kahele läheb maksma 80 eurot. See on sama palju kui lennupilet ise ja odavast reisist saigi tavaline reis. Järgmine kord olen targem.