Kolmapäev, 7. august 2019

Druskininkai – kuurort Leedu südames


Druskininkai – kuurort Leedu südames
Kui on viis päeva aega ja plaan sõpradega koos väike väljasõit teha, kuid Eesti erinevad piirkonnad juba läbi reisitud, siis ei ole võimalusi just palju. Päevaga sõidab mõnusalt kulgedes autoga maha u 700 km. Kui siis tõmmata kaardile ring 700 km raadiusega, ongi kohe näha võimalikud sihtkohad.  Otsustasime seekord tutvuda Leedu kuulsa kuurortlinna Druskininkaiga. Eks ta veidi harjumist tahab, et kuurort võib asuda keset maismaad. Druskininkais pole suuremat järvegi. Aga sammhaaval.
Metsade ja rabade keskel asuv Druskininkai piirkond on leedukate jaoks sama kuulus või isegi kuulsam, kui Palanga, kuhu eestlased kipuvad Leedut külastades minema. Kuulsaks on saanud Nemunase kaldal asuv linnake tänu oma ravimudale ja mineraalveele. Linna nimi Druskininkai tuletub leedu keelsest sõnast sool, mis tähendab, et juba aastasadu tagasi märgati siinsete soolade tervendavat mõju. Mingis mõttes sarnanebki Druskininkai Värskaga – rohkem turiste kui kohalikke ja tohutu rohelus. Muidugi on Druskininkai oma 12000 elanikuga Värskast oluliselt suurem. Druskinikai raviv mineraalvesi tuleb 300m sügavusest kaevust. Värska 800m sügavuse kaevu kõrval tundub see päris salvkaevuna.

Linnakese areng on olnud võimas. Paarsada aastat tagasi märkasid talupojad, et jõe äärsetel karjamaadel rohtu söövate lehmade haavad paranevad kiiresti ja hästi. Inimesedki hakkasid siis oma haavu kohaliku mudaga ravima ja nemadki sai terveks. Ravimuda kuulsus levis ja 1794.a anti külale raviküla nimetus. Selle tulemusena said kohalikud hakata loodusliku vara teenusena raha eest rändajatele pakkuma. 1837.a rajas tsaar Nikolai I Druskininkaisse juba keiserlikku mõõtu ravikeskuse, kus tollaseid kombeid ja etiketti arvestades olid eraldi suplusmajad meestele ja naistele. 1860ndatel rajatud linna läbiv Peterburi – Varssavi raudtee tõi Druskininkaisse juba kaugemaid ja kuulsamaid puhkajaid. Küla arenes tänu raudteele ja ravimudale mühinal ja sai 1893.a linnaõigused. 1913.a külastas linnakest kokku kogunisti 18600 puhkajat. Teiste hulgas ka paljud tollased kuulsused. Näiteks on teada, et kuulus Poola kindral Josef Pilsudski veetis kõik oma puhkused just Druskininkais.

Linna kuulsaim oma poeg on vast kuulsaim Leedu helilooja ja maalikunstnik Mikalojus Ciurlionis (1875-1911). Tema pärand on linnapildis väga huvitaval kombel demonstreeritud. Muidugi on tema kunagises elumajas talle pühendatud 1963.a asutatud majamuuseum, kuid enam köidavad silma linnapilti paigutatud tema kümnete maalide suurendatud reproduktsioonid. Linnasüdames jalutades võib pidevalt näha molbertil asetsevad kuulsa kunstniku teoseid. Oi ma olen hädas, et teised neist mööda ei kihutaks, vaid saaks osa sellest omapärasest kunstinäitusest.

Siin kohal oleks vist paras hetk kirjeldada Druskininkai linnapilti. Kui tavaliselt on linnades pargid, siis siin on vastupidi – linn ongi pargis. Druskininkai on äärmiselt roheline. Kuum suvepäike ei tee meile liiga, sest tänavad on kõikjal kaetud lehekatusega. Kõnniteede ja tänavate ääred on täis lilli. Need ei ole peenrad, vaid pigem väikesed kirevad aasad. Selles kujundatud metsas on ometi pargil ja pargil vahe. Mina seda üleminekut ei taju , sest kõik on loogiline ja sujuv. Ühe kogetud elamuse pean küll edasi andma. Jalutame Dineika vaimse tervise parki. Karolis Dineika oli kuulus Leedu teadlane, kelle erialaks oli vaimse tervise teraapia. Lühidalt öeldes, siis ta propageeris vaimsete probleemide ennetamiseks ja ravimiseks liikumise, looduse ja vee teraapiat. Metsas jalutamine ja ujumine võib tunduda igapäevane ja tavaline, kuid tema andis sellele teadusliku sisu ja lähenemise. Igal juhul saavutas ta sellega kuulsuse, mis tõi Druskininkaisse taas juurde uusi puhkajaid. Dineika park ongi tema enda poolt rajatud lähtuvalt tema õpetuse sisust. Pargis on teerajad, mis kaovad kohati tiheda võsa vahele ja tulevad siis kaarte ja väravate vahelt välja. Parki läbiva oja ääres on seintega eraldatud pingid, kus omaette mõtiskleda. Puude tagant piiluvad sind erinevad skulptuurid. Loomulikult on seal lisaks spordiväljakud ja lastemängualad. Põnevaim osa pargist on aga oja kohale ehitatud saunaga suvine suplusmaja. Käid saunas ja siis lased läbi maja voolavast looduslikust kosest endale vee selga. See on nii pagana ergutav. Siis istud vaikust nautides puhketoolis ja jood piparmünditeed. Naps ei ole siin lubatud. Nii lihtne, nii hea. Hind on 5 euri ja selle eest võid veeta seal terve päeva ujudes ja saunatades.

Ööbime Druskininkai kesklinnast kolme kilomeetri kaugusel Villa Radas. Seda kohta soovitan kindlasti kõigile, kes Druskininkaisse puhkama sõidavad. Vastvalinud imekaunis maja asub Nemunasse suunduva oja kaldal. Õueala on täis erilisi avastusi. Õhtuste valguskettide valguses on hea istuda võrkkiiges. Unisemad meist jäävadki sinna magama. Salapärase ukse taga peitub veinikelder koos õhtusöögiks mõeldud pika lauaga. Muidugi on maja ees terrassil raskete sepistatud toolidega söögilaud. Grillnurgas ripub lõkke kohal hiiglaslik pada, kus oleks võimalik suppi teha, millega saaks ära toita kogu lastelaagri. Igal juhul on tegemist metsa peitunud väikese võlumaailmaga. Ühel õhtul veekeskusest Villasse sõites võtame takso asemel hoopis kohaliku tuk-tuki ehk katusega mootorratta. Sõit läheb maksma 5 eurot, kuid elamus on seda väärt.
Druskininkais asub Balti maade suurim veekeskus. Veekeskus jaguneb kaheks. Ühel pool on suur veekeskus koos kaheteistkümne erineva liutoruga ja teisel pool spa koos 20 saunaga. Minule sellel hetkel meelepäraselt on spa lastele keelatud. Saunades toimuvad kindlatel kellaaegadel väikesed elevust tekitavad sündmused. Proovisime, mis moodi on lasta ennast leilisaunas vihelda, Triinu tegi endale aurusaunas näomaski jne. Kõik see on juba veekeskuse piletihinna sees. Puhka ja naudi. Proovisin ka liutorud järgi. Kõige pikem neist on 204 meetri pikkune, kuid see ei olnud veel kõige ekstreemsem. Ühes torus visatakse liugleja suurel kiirusel mikserisse, kus kausis pööreldes lõpuks põhjaaugust vette kukud. Urrr… Kogu keskuse kolme tunni pilet maksis 23 eurot. Taas vastasid saadud emotsioonid hinnale.

Kellele suvi ei meeldi, siis nende jaoks on Druskininkais Balti maade ainus suvine mäesuusakeskus. Hiiglaslikus katusealuses on olemas kõik, mis ühe suusamäe juures oluline. Otse kesklinnast veekeskuse ukse kõrvalt viib suusakeskusesse köisraudtee. Neli minutit kestev sõit viib üle mändide „mäe otsa“, otse suusakeskuse restorani viiva lifti juurde. Muidugi kasutame seda võimalust juua üks kosutav karastusjook ja läbi restorani klaasakna nautida vaadet suusanõlvale ja rõdult kogu linnale.
Sõidame vagonetiga mäest alla ja läheme jõe äärde, et teha paadiga sõit mööda Nemunase jõge. Veeseis on madal ja seepärast ei liigu hetkel suur kruiisilaev. Mahutame ennast väikestesse paatidesse. Istun paadijuhi taga ja näen kogu aeg näidikult vee sügavust paadi all. Kõige madalamas kohas on see 0,9 m. Kõige sügavamas kohas aga 3,5m ja seal väidab paadimees ka kala leiduvat. Paadimees palub meil igaks juhuks mobiilne internet välja lülitada, sest sõidame väga lähedale Valgevene piirile ja seal võib Valgevene mobiilne internet meile vägagi kalliks minna. Meie paadisõit viib ümber Armastuse saare. Saare nime saamisest on kaks legendi. Esimene jutustab kahest noorest armunust, keda ei lubatud koos olla ja kes siis paadiga kodunt põgenesid, kuid paat läks ümber ja viis mõlemad külma hauda. Paar päeva hiljem oligi jõest kerkinud paadi kujuline saar. Teine lugu on tõesem ja on pärit ajaloost. Eelmise sajandi alguses muutus saar väga populaarseks noorte kooskäimise kohaks. Saarele mindi koolmekohast läbi vee kahlates või paadiga ja veelgi hiljem ehitati sinna sild, mille kevadine jääminek endaga kaasa viis. Noored otsisid endale kaaslast ja tekkis traditsioon, mille käigus noormehed ühelt kaldalt ja neiud teiselt kaldalt lasid vetevoogudesse punutud pärjad. Usuti, et need, kelle pärjad saatus vees kokku viis, ongi teineteisele loodud. Pärgade teed ja saatust jälgis paadimees, kes tänu oma kosjasobitamisele sai päris rikkaks meheks. Liugleme vaiksel veel, kui korraga vuhiseb üle meie peade käed-jalad laiali inimene. Jõe kaldal asuva seikluspargi laskumistross viib otse üle Nemunase jõe. Metsas paistavad puude otsas kulgevad seikluspargi rajad. Seal jääb meil seekord kahjuks käimata. Keerame jõel otsa ringi, sest edasi minnes peaks meil olema passid kaasas, kuna meid võidakse kinni pidada, sest jõe ühel kaldal on Leedu ja teisel Valgevene.

Järgmine päev otsustame teha kultuuripäeva. Ei, me ei lugenud toas raamatut, vaid otsustasime külastada piirkonna põnevamaid muuseume. Vaid mõne kilomeetri kaugusel Villa Radast asub A.Cesnulise puuskulptuuride park. 71-aastane meister Antanas võtab meid ise väravas vastu ja viib rännakule oma rajatud parki. Antanas Cesnulis on Leedu kuulsamaid puuskulptuuride loojaid. Tema teoseid võib leida kõikjalt üle Leedu ja teda on tunnustanud tehtud töö eest Leedu president. Leiame foto, kus parki külastavad balti maade peaministrid, teiste hulgas ka Andrus Ansip. Antanas on oma kodu kõrval asuvat parki ehitanud 40 aastat. Hetkel on seal u 300 suurt ja väiksemat skulptuuri. Skulptuurid moodustavad ansambleid ja jutustavad tuntud leedu lugusid, mida Antanas meile värvikalt edasi annab. Lisaks hakkavad teatud skulptuurid lähenedes elama ja häälitsema. Lohe möirgab, tantsijad tantsivad, pidulauas lauldakse jne. Leedu muinasjutud ja näidendid on siin kõik puusse tahutud. Meister küll jutustab, kuid meelde lood ei jää. Lisaks Antanase loomingule on siin Leedu suurim kurvastava Jeesuse skulptuuride kogu. Käsi põsel kurvastav Jeesus on Leedule ainuomane ja traditsiooniline viis Jeesust kujutada. Motiiv on üks , kuid lähenemised sellele erinevad. Muidugi on meister ka ennast puuse raiunud ja poseerib lahkelt iseenda kõrval. Lõpetuseks ronime veskisse, kus igal korrusel taas ootavad meid taas väikesed skulptuurid. Planeeritud tunnist jääb Cesnulise puuskulptuuride pargis väheks.

Puupargi naabruses asub ainulaadne Leedu traditsioonilise kuusekujulise Puukoogi muuseum. Ma ei tea, et mõnele koogile kuskil maailmas veel muuseume oleks loodud, kuid leedulased armastavad oma veidra väljanägemisega puukooki ja ei häbene seda tutvustada. Muuseumis on väikesed, suured ja väga suured koogid, on kollased, rohelised ja punased koogid. Saab ise kooke teha ja saab koogitegu näha.

Edasi liigume Gruto Parki, kuhu on kokku toodud enamus Leedu territooriumil asunud nõukogude propagandistlike skulptuure. Hulgaliselt Lenineid ja kohalikke punaparuneid. Muidugi ka muuseumihooned ja lastele loomaaed. Muuseumihoone nõukogulikus saalis viime läbi aktiivkoosoleku ja ei anna Soomes elavale reisikaaslasele väljasõiduluba. Õige kah, mis ta siis käib välismaal valuutat teenimas. Mõtisklen, et kurb on selliste kujude saatus. Kunstnik on need omal ajal kõige paremas usus loonud, andnud kohustuslikule sisule veidigi oma nägemust, kuid ometi võetakse ajastu lõppedes kunst oma kohalt. Kumba on neis rohkem – kas kunsti või propagandat? See on õrn vahe. Muuseum asub päris suurel maa-alal ja jalutuskäik on u 2km pikk, kuid metsaalused teed on kenasti betoneeritud ja kaasaegsed tossud ei määrdu.

Päev ei ole veel läbi ja sõidame Druskininkaist 8 km kaugusele Liskiava kloostrisse. See 17.sajandil rajatud keskus koos kloostrihoone ja barokk-stiilis kirikuga on piirkonna enimkülastatav usukeskus. Nemuse kohal kõrguva keskuse aiast avaneb kaunis vaade kogu piirkonnale. Olles kirikus ringi vaadanud, viib trepp meid kiriku põranda alla, kus asub muuseum. Trellitatud käigus on avatud kirstud, kus vaatavad meid oma tühjade silmadega luukered. Olen alati mõelnud, et mida võib leida kiriku põranda alt – nüüd ma siis tean. Keskus moodustab tervikliku ansambli, kuid jääb minu jaoks siiski liialt väikeseks.

Enne õhtusööki astume Triinuga läbi veel Druskonise järve kaldal asuvas Linksma Villasse rajatud linnamuuseumist. Endine rikka pankuri elumaja on oma arhitektuuriliselt väga kaunis, kuid kahjuks pole muuseumis lubatud pildistada ja samuti pole võimalik külastada kõiki ruume. See ei anna majast terviklikku pilti. Püüan sarnastes majades alati ette kujutada, kuidas siin elati ja liiguti. Siin muuseumis ei hakka kujutluspilt jooksma. Samas annab muuseumi fotodel ja maalidel põhinev väljapanek linna arengust ja ajaloost päris hea ülevaate. Ilmselgelt igavlev piletimüüja kasseerib meie käest 2 eurot. Selle raha eest on siin vaadata küll.

Kultuur selleks päevaks nauditud läheme järve äärde, et teha väike suplus. Järveäärne park koos erinevate teenuste ja meelelahutusega on põnev, kuid rand ise väike. Ei tekigi tahtmist vette minna ja vaatame hoopis järvepargis ringi. Ilus on see Druskininkai. Ideaalne puhkuse kogu perele. Siin saab olla omaette , kuid on piisavalt tegevusi ka lastele. Ja muidugi see rohelus koos taustaks oleva veevulinaga. Rahu saabub ja hing puhkab.

Panen enda jaoks kirja kohad, kuhu seekord ei jõudnud, kuid kuhu järgmine kord kindlasti minna plaanin.
-          Tagurpidimaja
-          Illusioonide tuba
-          Seikluspark
-          ATV-sõit kohalikus looduses
-          Linna mitmed kunstigaleriid
-          Soolamuuseum


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar