Laupäev, 28. september 2019


LIIS HAAB: Ajaloolise tegelaskuju mängimine lisab vastutust
10. oktoobril esietendub Udriku mõisa aida pööningul Arlet Palmiste näidend „Varjud“. Näidend põhineb tõestisündinud lool, mis toimus Männiku külas 1945.a juunis, kui NKVD haarangu käigus lasti maha 14 sünnipäevale kogunenud külanoort. See oli aeg, kui sõda oli just lõppenud. Sõjaväljal olnud mehed hakkasid koju saabuma. Kevad tõi südamesse armastuse ja normaalne elu hakkas taastuma. Nõugugude Liitu on nimetatud rumaluse impeeriumiks ja eks ta seda ka oli, sest kõik haritlased küüditati või vangistati ja riiki hakkas valitsema harimatu pööbel, kelle tegevuses puudusid loogilised ja mõistlikud põhjused. „Varjud“ on näidend armastusest, reetmisest ja ajastu õudusest.
Lavastuse ühes peaosas teeb kaasa vabakutseline näitlejanna Liis Haab, kes on teleekraani kaudu tuttav paljudele eestlastele.

Kus sinu lapse- ja nooruspõlv möödusid?
Sündisin ja kasvasin Ida-Virumaal. Elasin Jõhvi külje all ja käisin 12 aastat Jõhvi Gümnaasiumis. Koolivaheajad veetsin aga maal, Kiviõli lähistel Soonurmes ja Raplamaal Kabalas, vanaemade juures. Seega olin tuttav nii väikelinna- kui ka maaeluga ja sellega kaasnevate kohustustega.

Kas mängud heinaküünis ja jooksmised kastesel murul on sulle tuttavad?Vägagi tuttavad. Mõlema vanaema juures käis suviti kõva heinategu. Soonurme vanaema juures oli suur laut ja küün. Selles küünis sai palju õe ja tädilastega hüpata kuhjalt kuhjale ja mängida. Kord juhtus ka nii, et kukkusin mängu käigus pea ees sügavale heinakuhjade vahele ja lausa minestasin. Lastel oli tol ajal palju väiksem kontroll ja igasuguseid ohtlikke asju juhtus, aga õnneks pääsesime elu ja tervisega. Samuti polnud mingi probleem ujuda kohtades, kust tavaliselt traktorid läbi sõitsid... ikka jäime terveks. Kui üldse ei viitsinud tööd teha, siis kahjuks juhtus ka, et pakkisime seljakotti natuke leiba ja pudeliga piima ja asusime terveks päevaks matkale. Piim läks palaval päeval muidugi hapuks ja vahepeal tuli salaja käia ikkagi vanaema juures söömas ja siis sai töö meid jälle kätte.
Kastesest murust jäi meile väheks. Vanaema lubas meil ikka paduvihmaga õues ringi joosta... Teine vanaema seevastu kartis isegi soojal päeval täiesti ujutavasse jõkke meid lubada, aga läksime muidugi ikka.

Peale sõda saabusid noored mehed koju ja leidsid eest neid oodanud neiud ja ammused armastused. Suvi oli siis just alanud. Ka sinu tegelane leiab oma esimese armastuse. Kas sa ise oma esimest armumist mäletad? Mina tunnen, et see on midagi, mis jääb inimest saatma läbi elu?Väga raske on pigem öelda, mis on see kõige esimene armumine. Kas 2.klassis kahe kõige tublima poisi vahel kaalumine on päris armumine? Ilmselt mitte.

Mina jälgin oma esimese armastuse käekäiku tänu facebookile pidevalt ja mul on väga hea meel, kui tal hästi läheb. Lavastuse „Varjud“ tegevus algab II maailmasõja lõpuga ja sündmused jõuavad kesta enne traagilist lõppu vähem kui kuu. Kas sõda sinu perekonda ka puudutas? Või nõukogude okupatsioon, kas kedagi teie perest küüditati?Ei, mina olen oma „sõjakogemused“ saanud vaid abikaasa vanaema jutustustest, ilukirjandusest ja ajalootundidest. Mulle väga meeldivad raamatud, mis on kirjutatud mingisse konkreetsesse aega ja omandavad seeläbi palju põnevamad mõõtmed ja aitavad aru saada, kuidas tolle aja inimesed mõtlesid ja mis hirmu ja survega nad arvestama pidid.

Ajalugu kipub korduma. Me elame tegelikult õnnelikul ajal. Mida oleks meil täna sellest loost õppida?Suurte protsesside vastu väike inimene paraku ei saa. Aga kui me teame, et ühiskondlik muster on kriisiaegadel väga habras, siis praegusel „heal ajal“ peaksime just ehitama üles mõistvamat ühiskonda, mitte kiitma takka sellele vastandumisele, mis praegu toimub. Las kõikidele jääb õigus mõelda omi mõtteid hukkamõistu saamata, me olemegi erinevad, erineva hariduse, perekondliku tausta, maailmavaate, religiooniga, aga me kõik oleme inimesed ja oluline on jääda empaatiliseks.

Väga ilusti öeldud ja jääb vaid sinuga nõustuda. Sa mängid „Varjudes“ koos harrastusnäitlejatega? Neil on sinult kindlasti palju õppida, aga kas ka sinul neilt?
Meil pole kahjuks olnud aega omavahel kuigipalju suhelda - käime kõik koos sama asja ajamas ja kuna nendel on ka „päris tööd“, on aega vähe ja kasutame proovi aegu maksimaalselt lavastuse välja toomise tarbeks.

Kas oled varem harrastajatega koos töötanud? Mis mulje trupp sulle on jätnud?Ei, selline kogemus on mulle esmakordne. Harrastusnäitlejad on tublid ja julged, et sellise väljakutse vastu võtsid. Teatrikoolis õpime 4 aastat ja ikka põeme ja õpime terve elu edasi. Nemad peavad vaid oma elukogemuse, lavastaja ja meie nõuannete abil hakkama saama. Sa kirjutasid näidendi üsna keerulisel ja rusuval teemal, nii et lihtne neil muidugi ei ole. Eks see on kõigile keeruline aeg, kuhu end sisse mõelda.

Etendusi mängitakse Kadrina vallas, Udrikul? Eestimaa on täis imelisi kohti ja kauneid mõisasid? Palju sul on aega rännata ja endasse koguda reisimuljeid. Tutvud sa enne ka piirkonna ajalooga?
Liiga palju vast veel reisida ei ole jõudnud, kuid korra-paar aasta jooksul ikka üritame reisi ette võtta, abikaasa poolt on siis nii mulle kui lastele tasuta ajaloo tund ja kuulame muidugi huviga, sest see annab reisile tohutult juurde.

Mind ennast väga erutavad lood elust. Näitlejad jutustavad ju laval lugu. Kas teadmine, et see lugu põhineb ajalool, annab sulle lisaimpulsse?
Lisaimpulsse… ei tea, aga vastutust lisab kindlasti. Vastustust selle päris Valve (Valve on Liisi tegelase nimi lavastuses) ees, et põhjendada publikule ta keerulisi valikuid, anda edasi seda „normaalsust“, sest see oli nende inimeste reaalne igapäevane elu, millega harjud, nagu halva ilmaga.

Lavastus on traagiline ja proovid võivad muserdada, aga mis sind täna rõõmustab?
Väiksed asjad. See kui lapsed on rõõmsad, abikaasa tuleb varem töölt koju, ilm on ilus, on head tööd ja valitseb tasakaal.

Aga teisipidi. Mis sind ärritab?
Proovin vähem ärrituda üleüldse.

Tundub, et sa oled õnnelik inimene, kes pole elus väga suuri saatuselööke pidanud tundma. Jäägugi nii. Näeme laval !

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar