Näidend: Kui Anija ja mehed Tallinnas käisid!

KUIDAS ANIJA MEHED TALLINNAS KÄISID

E. Vilde ainetel Arlet Palmiste

Tegelased

Mait

Meister

Sanna

Berta

Emiilie

Tiina

Leena

Parun Riesenthal

Noorparun Riesenthal

Opman

Huber

Ämmaemand

Politsei

Pilt. Mait Paruni ees

(Mait hiilib suure mõisa ukse taga. Selja tagant läheneb Paruni poeg Gothard)

Gothard: Poiss, mis sa vahid siin?

Mait: Voatan kust uksest mõisa minna.

Gothard: Kelle juurde minna tahad?

Mait: Paruni-härra juurde.

Gothard: Mis sa Paruni-härrast tahad?

Mait: Oli natuke asja.

Gothard: Mis asja siis?

Mait: Seda ei või ma mitte teistele öelda.

Gothard: Soo. Miks sa seda siis öelda ei või? On see mingi sala-asi?

Mait: Jah.

Gothard: Mulle võid ikka öelda.

Mait: Ei või.

Gothard: Kes sa oled?

Mait: Mait Luts.

Gothard: Meie vallast?

Mait: Ei

Gothard: Kust siis?

Mait: Anija vallast.

Gothard: Kus see on?

Mait: Harju Jaani kihelkonnas.

Gothard: See on ju kaugel. Kes sinu siia saatis?

Mait: Ei keegi. Ise tulin.

Gothard: Ja sa ei ütle mulle, mis asja pärast?

Mait: Ei

Gothard: Aga mina käsin sind öelda ja kui mina käsin, siis sina pead ütlema. Mina olen paruni-härra poeg!

Mait: Ei ütle.

Gothard: (mudib koerapiitsa oma käes) Mis sul seal kotis on?

Mait: Ei midagi.

Gothard: Kuidas – ei midagi? See seal on ju üsna suur asi.

Mait: Aga mitte noorhärrale.

Gothard: Kellele siis?

Mait: Paruni-härrale

Gothard: Näita siia!

Mait: Ei näita.

Gothard: Ah, et ei näita?

Mait: Ei näita.

(Gothard lööb Maitu piitsaga. Algab rüselus. Mait lükkab Gothardi eemale. Viimane komistab ja jääb tummalt otsa vahtima. Gothard vilistab ja kohale suur koer)

Gothard: Poiss, kas nüüd näitad, mis sul seal kompsus on või mitte?

Mait: Ei näita.

Gothard: Siis äsan sind piitsaga!

Mait: Ärge äsa – ma löön!

Gothard: Säh sulle!

(Koer ja poiss tungivad Maidule kallale. Mait kaitseb end koera vastu kaikaga.)

Gothard: Kuidas tohid sina, lurjus, mind lüüa! Oota, küll ma sind õpetan!

Mait: Noorhärra jätke mind rahule, muidu ma teen teile haiget.

(Kaklus jätkub ägedamalt. Läheneb Parun)

Parun: Gothard, mis see tähendab? Mis siin sünnib?

(Kaklus lõpeb)

Parun: Mis see siin oli? Ma nägin sind selle poisiga kisklevat. Mida ta sulle tegi?

Gothard: Ta oli minu vastu häbematu.

Parun: Mil viisil?

Gothard: Ta ei andnud minu küsimuse peale vastust. Ja lõi mind.

Parun: Soh. Ja kes ta on? Kuidas sattus ta siia mõisa ette?

Gothard: Seda küsi tema enese käest, papa! Ega tea, kas ta sullegi vastab. Ilmselt mõni varas, tal on komps kaasas, mida ta näidata ei taha.

Parun: Mis su nimi on?

Mait: Mait Luts

Parun: Mida sa siit otsid?

Mait: Tahtsin Paruni-härraga kokku saada.

Parun: Mis asja pärast?

Mait: Seda võin Paruni-härrale üksi nelja silma all öelda.

Parun: Nelja-silma all. Soh? Mis sala-asju sul mulle siis jutustada on? Mis sa seal kaenlas kannad?

Mait: Tahtsin Parunile seda nelja silma alla näidata.

Parun: Nelja silma all? See noorhärra siin on minu poeg ja sa võid tema kuuldes julgesti rääkida.

Mait: Ei või.

Gothard: Näed nüüd isegi, papa, kui häbemata see jõmpsikas on. Just niisama vastas ta ka minule kõigi küsimuste peal. Ja kui mina teda karistada tahtsin, siis lõi tema mind vastu.

Parun: Lõi sind vastu?

Gothard: Jaa, ning mitte üks kord.

Parun: Kuule poiss, sa oled noorhärrat löönud. Kuidas sa seda tohtisid?

Mait: Noorhärra peksis mind enne!

Parun: Ükskõik, aga sina ei tohi saksa lüüa. See olgu sulle õpetuseks. Noorhärra karistas sind süü pärast. Sa ei tahtnud temale vastata. Ja nüüd ei vasta sa ka mulle mitte.

Mait: Ma vastan parunile hea meelega, aga nelja silma all.

Parun: Kuule poiss, kui ma ütlen sulle, et sa pead vastama, siis  sa pead vastama, ka siin! Ja kui ma ütlen sulle et sa pead näitama, mis sul seal kaenlas on, siis sina pead näitama, mis sul kaenlas on! Said aru?

(Mait vaatab paluvalt parunile otsa)

Parun: Kust sa pärit oled?

Mait: Anija vallast.

Parun: Anija vallast? Sina oled Anija vallast Harjumaalt.

Mait : Jaa, Harju –Jaani kihelkonnast.

Parun: Nii kaugele tulid minu juurde!

Mait: Jaa, paruni-härra.

Parun (Gothardile): Mine kööki ja vaata kas lõunalaud on kaetud?

Gothard: Aga papa!

Parun: Mine kui sulle öeldakse!

(Gothard lahkub)

Parun: Tule ligemale, sa ometi tead, kes ma olen? Kes ma siis olen?

Mait: Riesenthali mõisa parun.

Parun: Ja nüüd räägi, mida sa minust tahad?

Mait: Tulin suure palvega Paruni-härra jutule. Ma oskan puust kõiksugu asju välja leigata, teen seda tööd juba lapsest saadik ja mul oleks tuline himu meistri juurde õppima minna. Aga ei saksad talupoega linna lase. Neil ju tööinimesi tarvis.

Parun: Ja siis tulid minu juurde?

Mait: Jaa

Parun: Miks minu juurde?

Mait: Seda räägin paruni-härrale üsna varsti. Enne näitan oma proovitööd, saate siis ise näha, mida oskan ja kas ma õpipoisiks kõlban.

(Mait võtab veski kotist ja näitab seda. Parun uurib hoolega)

Parun: Kas see on sinu tehtud?

Mait : Jah, viimase pulgani.

Parun: Hm. Sa oled osav poiss. Aga ütle, miks sa seda asja noorhärrale ei tahtnud näidata?

Mait : Ma tahtsin enne Paruni-härra enesega reakida.

Parun: Sa oleksid võinud ju minuga pärast rääkida.

Mait: Ei see ei läind. Noorhärra oleks siis mu käest pärima hakanud ja ma poleks saanud talle vastata.

Parun: Mida sa poleks saanud talle vastata?

Mait: No miks ma oma veskiga just tema papa juurde tulen ja kust ma Riesenthali parunit tunnen ja muud veel ..

Parun: Seda kõike tahaksin ma nüüd isegi teada.

Mait: Enne tahan teada soada, kas paruni-härra tahab mind aidata, et ma linna meistri jutule saaksin.

Parun: Kuidas mina saan sind aidata, sa pole ju minu valla poiss.

Mait: Kui te õige meie härrale kirjutaks...

Parun: See ei lähe Mait. Teie härra pahandaks minu üle. Ta mõtleks, et mis on temal minu talupoegadega tegemist.

Mait: Meie härra on ju Paruni-härra sugulane, ei ta paneks pahaks ühtegi.

Parun: Sugulane. Kust sina seda tead?

Mait: Olen kuulunud. Ja meie härral on rahvast vallas küll ja küll. Kas temal mind on või mitte, sellest on temal ükspuha.

Parun: Seda ma ei usu. Tead, oled juba liiga vana, ei mõista saksa keelt – ei tea kas lugeda ja kirjutadagi mõistad.

Mait: Lugeda mõistan, kirjutada ka natuke. Ja saksa keelt hakkan kohe õppima.

Parun: Meistri õpipoiss peab kohe saksa keelt oskama. Mida su isa sellest kõigest arvab?

Mait:  Isa ei teagi, et … et ma linna tahan minna.

Parun: Vaata, poiss, see pole sugugi ilus temp, mis sa teinud oled. Sinu härra ei luba sind linna ja oma isale sa ka midagi ei ütle. Siis lähed võõra saksa juurde, et see sind vallast lahti aitaks! Sa oled ju jooksik! Ma peaksin sind kinni pidama ja haagrehi juurde saatma…

Mait: (Rahulikult) Aga Paruni-härra seda ei tee.

Parun: Kui sa mulle sõna annad, et siit ilusti koju tagasi lähed ja jälle tööle hakkad, siis ei tee jah.

Mait: Nii et Paruni-härra ei taha mind siis mitte aidata?

Parun: Ei.

Mait: (astub paruni nina alla, kindlalt) Aga te peate! Te peate mind aitama, sest ma olen Paruni-härra enda poeg!

Parun: Mida sa ütlesid?

Mait: Ma olen Paruni-härra poeg. Minu ema on Liisu, ta oli enne minu sündimist siin mõisas tüdrukuks.

Parun: Ma ei tunne seda inimest!

Mait: Paruni-härra ehk tuletab meelde – Liisu Mätlik ja Küüska Joak. Paruni-härra ise käskis neid poari minna ja saatis siis Anija valda elama. Mina sündisin seal.

Parun: Kes sulle ütles, et sina … sina …

Mait: Ema ise ütles mulle, et ma Joagu laps põle.

Parun: (vaikselt) Sinu ema valetab, kui ta seda on öelnud ja kui ta seda mitte pole öelnud, siis valetad sina ise!

Mait: Ma ei valeta ja ma tean, et ka minu ema ei valeta. Seda teavad meil kõik inimesed.

Parun: Kõik inimesed!

Mait: Jaa. Mind narritakse lapsest peale paruniks.

Parun: Kuule, poiss, ma annan sulle head nõu – kui sa mitte ei taha, et mu su naha lasen tallis mehemoodi maha võtta, siis katsu siit oma rumala loriga ruttu minema saada. Pea meeles, et ma mitte nalja ei tee.

Mait: Lähen kohe, kui paruni- härra teeb, mida ma tema käest palusin.

Parun: Seda ma ei või. Sa oled võõra härra vallast.

Mait: Paruni-härra võib kõike, mida tahab.

Parun: Sinu veski ostan ma ära. Palju sa selle eest tahad?

Mait: Veskit ma ei müü. Paruni-härra täidab minu palve.

Parun: (Maidust haarates ja teda vihaselt raputades) Hulgus! Jooksik! Silmapilk lähed talli. Ma lasen sind siduda, kuuled, ma lasen sind siduda.

Mait: Paruni härra võib ju oma poega siduda lasta, aga poja suu jääb ikka lahti.

Parun: (peale mõttepausi rahunedes) Sinu rumalat juttu ei usuks siin keegi (mõtleb). Ma näen, et sul on näppudega osavust ja terane mõistus peas. Ma olen nüüd järele mõelnud ja tahan sind aidata …. Ma kirjutan sinu härrale, et ta sinul linna meistri juurde minna laseks.  Ka ostan sinu veski kõrge hinna eest ära. Selle rahaga võid sina ennast linnas aidata. Aga sa pead mulle midagi tõotama. Sa ei tohi minu maal ega tervel teel poolt sõnagi oma rumalast lorist jutustada! Kas mõistad?

Mait: Minus suu on lukus.

Parun: Hea küll. Kui keegi küsib, mis sa siin mõisas käisid, siis vasta, et teie saks saatis kirjaga. Tõid mulle oma veski müüa. Muidu oled vait ja lähed siit kohe minema. Said aru?

Mait: Aga kirja annab paruni-härra mulle kaasa.

Parun: Kirja võid kaasa saada. Oota natuke.

(Parun lahkub. Tuleb Gothard. Poisid põrnitsevad teineteist. Siis läheb Gothard Maidust mööda, teda tugevasti tõugates. Parun tuleb tagasi)

Parun: Ma maksan sulle sinu veski eest kolmkümmend viis rubla. 

Mait: Kolmkümmend viis rubla!

Parun: Siin on kiri teie härrale. Selle annad härra enda kätte, mitte mõnele muule. On selge?

Mait: Hoian seda kui oma hinge!

Parun: Katsu nüüd , et linna saad ja mind enam ära tülitama tule.

Mait: Ei, paruni-härra, teie silm ei pea mind enam näha saama. (lahkub)

(Parun uurib veskit.)

Pilt. Meistri vastuvõtul

(Mait saabub linna. Rahvas sagib ümberringi. Mait püüab teed küsida, kuid ta tõugatakse eemale. Erinevad meistrid saadavad ta oma ukselt tagasi. Meister Georg Wittelbach istub perega kohvilaua taga. Temaga koos tütred Emiilie ja Berta ja abikaasa Sanna. Meister suitsetab sigarit.)

Mait: Austatud meister. Mina tulen Anija vallast. Paruni-härra andis mulle loatähe, et võiksin asuda Tallinnas puusepa õpipoisiks.

Meister: Nii vana õpipoissi ei või mina tarvitada. Kuidas sa üldse tulid mõttele, et antvärgiks tahad saada. Sa oled ju talupoeg, keelt sina ei oska.

Mait: Saksa keelt luban mina kohe usinasti õppima asuda.

Meister: Missuguse töö sa siis oled juba ära teinud?

Mait: Tegin tuuleveski, mille eest üks parun mulle 35 rubla maksis.

Meister: Sooh! Kahju, et mina seda kallist veskit näha ei saanud. Kuigi mul ühte õpipoissi vaja läheks, ei või mina sind siiski võtta.

Mait: Meistri- isand, aga võtke mind mõneks ajaks proovigi peale. Ma nii viks õppija, nagu teil enne pole olnud. Saksa keele võtan mina kohe õpikutest suhu! Ma arvan, et mida inimene tahab, seda ta ka võib.

Emiilie: Papa, sa võiksid ta proovi peale võtta ju küll. Ta tundub terane ja tugev poiss, kes tööd ei näi põlgavat. Vaata kui kindlatahteline lõug tal on ja kui ettevõtlik nina.

Berta: Ning kõrvad ei seisa tal pea küljes kuigi kaugel lahus.

Emilie: Mida head see siis tähendab?

Berta: No kas siis sellised laiad lahkkõrvad ilusad on või?

Emilie: Ah siis sellepärast meeldivad sulle tema kõrvad… Papa, sa võiksid poisiga katset teha küll.

Meister: Kas sul raha on poiss? Ma võtan oma õpipoistelt kui nad õppima tulevad sada rubla. Selle summa annan ma neile, kui nad usinasti õppinud on ja mingit suuremat süüd pole teinud, pärast priiksütlemist tagasi.

Mait: Kakskümmend kaheksa rubla võin meistri-isandale sisse maksta.

Meister: Seda on vähe.

Berta: Papa. Sul on ju vaja üht usinat õpipoissi.

Emiilie: Ja kui suurt kahju saab siis üks õpipoiss teha? Kahekümne rublaga saab kindlasti kõik need kahjud kaetud.

Berta: Papa, vaata kui ausad silmad tal on.

Emiilie: Ja kui usinad ja suured käed.

Berta (õele): Öeldakse, et suured käed, suured teod. (naeravad)

Meister: Mamma, mis on sinu arvamus?

Sanna: Ma arvan, et ta on tugev poiss veekandmiseks ja puulõhkumiseks, ta on ju talupoeg. Mis ütlevad meie sellid ja teised meistrid selle kohta?

Meister: Sellega saaksime toime. Sumptivanemal eneselgi on üks õpilane maalt, kellegi külakõrtsmiku poeg. Ja paaril teisel meistril on neid kah. Kas sa lugeda ja kirjutada mõistad?

Mait: Mõistan.

Meister. See juba läheb. Tead, mina tahan sinuga katset teha. Poole aasta jooksul saame näha, mis sinust loota on. Siis kõneleme edasi. Kui näen, et sinust asja ei saa, siis lähevad meie teed lahku. Oled nõus?

Mait: Täiesti nõus Meistri-isand. Kui teie mulle pool aastat aega annate, siis teie mind siit enam ära ei lase.

Meister: Näita oma loatähte

Mait: (ulatab loa)

Meister: (loeb) Sinu nimi on siis Mait Luts. Mait … kentsakas nimi. Talupoja nimi. Selle peame kohe ümber muutma. Kuidas me uut õpipoissi kutsuma hakkame, lapsed?

Sanna: Mathias.

Meister: Väga õige, Sanna. Mathias olgu ta nimi.

Emiilie: Lühidalt Mati.

Meister: Hea küll. Meie hakkame sind Matiks kutsuma.

Meister: Sinu liignime võiksime ka siis väheke peenemaks teha. Luts – see on eesti sõna. Saksa antvärgil peab ka saksa liignimi olema ..  Mil viisil saaksime sinu liignime suursugustada?

Berta: See on väga kerge. Te kirjutage s asemel z ja ongi sakslane valmis.

Meister: Õige jah! Edaspidi õpi oma nime nõnda kirjutama – Mathias Lutz. Su liignimel on siis pikem saba taga ja saba on uhkuse märk.

Pilt. Sirgumine

Mait voolib ja loeb. Inimesed liiguvad tema ümber. Meister hindab tööd. Tütred kurameerivad ja õpivad temaga koos. Möödub 6 aastat. Emiilie on majast lahkunud. Mait on suureks kasvanud.

Mait (pidulikult riietatud): Soovisite mind näha neiu Berta.

Berta: Jaa. Mul on sulle väike kingitus.

Mait: Poleks vaja, neiu Berta.

Berta: Ega siis selliks iga päev vastu võeta.

Mait: Tänan.

(Berta võtab kaelasideme ja seob selle Maidule kaela)

Berta: Nüüd oled valmis meistrite ette astuma.

Mait: Tänan neiu Berta. Kas tulete hiljem ka pidulauda?

Berta: Mine nüüd. Sind oodatakse ja ega sa veel sell ei ole.

Mait: Su isa ütles, et minu töö on rohkem juba meistritöö, kui selli oma. Kas tuled?

Berta: Kui selliks saad, siis äkki tulengi.

Pilt. Pidu

(PIDU TEKSTITA)

Pilt. Berta

Berta: Pea nüüd korraks ka pausi. Kas sa väljasõidule Keila –Joale tuled? Kõik tulevad.

Mait: Kes need kõik on?

Berta: Kõik sellid ja mamslid ja isegi Emiilie lubas tulla.

Mait: Kuidas neiu Emiiliel läheb?

Berta: Ei ole tema elul häda kedagi. Mees on auväärt meister. Tuba soe ja toit laual. Äkki on peagi isegi pisikest peret oodata.

Mait: See on hea, kui inimene oma eluga õige koha on leidnud. Kas neiu Bertale pole veel kosja tuldud?

Berta: Ootan ja ootan, aga pole veel kedagi. Isa ja ema on vist juba lootuse kaotanud.

Mait: Räägitakse, et Oskar Brandt on sulle juba ammu silma heitnud.

Berta: Oskar! Ta on ju vana. Mulle meeldiks hoopis keegi teine. (Võtab käe alt kinni)

Mait: Kes siis on see õnnelik?

Berta: Mõtle siis ometi oma peaga. (suudleb silmadega)

Mait: Noo … mina pole kedagi ega midagi märganud.

Berta: Loll. (jookseb minema)

Mait: Neiu Berta, kuhu te nüüd pimedas tormate. Kukute veel. Ma sain aru küll. Neiu Berta. Nalja peab ju koa ikka viskama!

PILT. Perekondlik lõuna

(Pere on laua taga, Köögitüdruk Tiina teenindab)

Emiilie: Kelle me siit majast siis kirja paneme. Papa, higistamist pole vaja karta.

Meister: Ma tunnen neid väljasõite. Teel lase oma kondid kividel pudiks põrutada ja siis jookse mööda metsa ringi, ei asja ees ega teist taga. Mind jätke rahule.

Sanna: Ja mind ka. Oleks veel mõni ligem koht.

(Berta astub sisse)

Emiilie: No tere õhtust õekene. Kust sina siis meil tuled?

Berta: Mul on nii hea meel on sind näha! Tead kui suurt puudust ma sinust tunnen, mul on sulle nii palju rääkida!

Emiilie: Jõuame veel hiljem ka. Sõidame Joale ja terve nädalavahetus on meil aega rääkida. Papa ja Mamma räägivad, et nemad ennast vanaks peavad ja Joale ei sõida.

Berta: Kahju.

Emiilie: Teie majast on siis veel tulemas vaid sina õeke ja ehk mõned mõistlikumad sellid. Äkki isand Lutz (pilkavalt).

Sanna: Mathias Lutz siin, Mathias Lutz seal. Peale tema pole ilmas enam midagi – ilma temata ei või isegi väljasõitu ette võtta. Juba laenatakse Mathias Lutzile raamatuid lugeda, juba kutsutakse teda kohvile. Öelge , armsad inimesed, mida see kõik tähendab. Sa ei ole enam lapsuke, sa peaksid teadma, mis kõlbab ja mis mitte. Kõik inimesed juba irvitavad, eks ole neilgi silmad peas ja kõrvad küljes.

Berta: Mamma. Mina ei ole midagi salaja teinud.

Sanna. Salaja. No see veel puuduks. Aga kes sedagi teab, pole ju minu silmad igal pool. Ütle mulle palun, mis on selle imeliku sõpruse taga? Mathias Lutz ei ole mees, kellega kõlbaks sinusugusel tüdrukul läbi käia.

Berta: Mathias Luts on meie kõige tublim sell. Seda tõendab papa iga päev.

Sanna: Ja sellepärast pead sina temaga sõbrustama? Ma pean silmad paremini lahti hoidma. Seda nõuab meie maja au, mida sina, Berta, kipud unustama.

Berta: Ma arvan, et niisugust valvet ja varitsemist pole minuvanusel lapsel enam vaja! Ma tean juba mõnda head aastat isegi, kuidas meister Wittellbachi tütar ennast ülal peab pidama.

Sanna: Berta!

Berta: Teised pole minu lahkuse väärilised. Ma võin ju lugu pidada inimesest, kellel midagi peas on. Sa näed ju mamma, et isegi papa Mathias Lutzi seltsi ei põlga. Kui mitu korda on nad ühiselt käinud Kanutis kaarte mängimas või Hartmuthi juures toopi tõstmas.

Sanna: Jaa, papa, sina pole ka mitte süüst puhas. Sa teed selle endise maapoisi oma suure sõprusega liialt ninakaks. Meie ei tohi mitte unustada, kes tema sünni poolest on.

Meister:  Jätke mind oma sekeldustest välja. Mina käin oma sellidega nõnda ümber, kuidas mulle tulus ja tarvilik näib olevat. Ma ei soovi mitte, et Mattias Lutz minu juurest kord ära läheks ja teie teate väga hästi, et noored sellid kipuvad kohti vahetama. Ta on minu ärile uut hoogu toonud, jaa-jaa armas Sanna, just seesama Mathias Lutz, ära kehita ühtegi õlgu. Kas kuuled? Ja seepärast, naine, ära nurise, kui mina Mattias Lutzist lugu pean.

Sanna: Mis sa nüüd jaunad, vana? Lutzu töö ees võtan mütsi maha, aga ega sellepärast sa temale mingiks südamesõbraks pea hakkama. Tunnista parem ausalt, sulle meeldib tema loba ja sellepärast otsid tema seltsi.

Meister: No seda ei saa mina salata, et Lutz mulle oma jutuga meeldib. Aga nii kaugele, ja seda pange tähele, iseäranis sina Berta, ei taha mina oma südamesõpruses Lutziga minna, et ma teda endale väimeheks võtaksin. Seda naine, näid sina kartvat.

Sanna. Väimeheks!!! Ei, Georg, niisugust kartust ei ole mul veel olnud. Ma arvan, et meie kõik oleme veel terve mõistusega, ka sina Berta.

(vaikus)

Emiilie: No, kas nüüd on rahu? Sina Berta tead, et sina Mattias Lutzu endale meheks ei saa. Tõmba talle rist peale ja otsi mõni teine. Seega on tüli lõpetatud … Aga nimekiri?

Sanna: Kirjuta siis see suur Mattias Lutz ka üles, aga sellisel juhul tulen mina kaasa.

Emiilie: Kui tore. Mamma tuleb tütrele kaitseingliks kaasa. Nii on kõik kõige paremas korras.

Pilt. Väljasõit

Rahvas istub vankril ja Mattiase vedamisel lahti lüüakse laul. Mingil hetkel tullakse maha ja kaetakse piknikulaud. Samal ajal käib pilkude ja kohtade vahetamise mäng.

PILT. Kuramaaz

(Tagaplaanil kostab laul ja lindude hääled. Mait ootab, Berta jookseb ligi)

Berta: Pääsesidki tulema.

Mait: Kui nii kaunisti kutsutakse päikese loojangut vaatama, eks siis peab võimaluse leidma. Kas pole kaunis?

Berta: Väga kaunis.

Mait: Kahju, et seda ilu nii harva näha saab.

Berta: Miks sa ohkad, isand Lutz?

Mait: Sellepärast, et … seda ilu nii harva näha saab.

Berta: Sama pärast minagi. Sinu nägu on viimasel ajal nii kurb ja murelik.

Mait: Te olete seda märganud?

Berta: Jah.. mis rõhub su südant?

Mait: Aga see ei või teid ju mitte huvitada, mis vaevab vaese selli südant.

Berta: Selles sa eksid, isand Lutz.

Mait: Kas tõesti?

Berta: Mina võtan iga inimese saatusest osa.

Mait: Siis on teil kuldne süda.

Berta: Ja meie kahekesi oleme nii kaua ühise katuse all elanud.

Mait: Juba üheksa aastat. Aga viimaks peab ikkagi lahkumine tulema ….

Berta: Lahkumine? Sa tahad meilt ära minna?

Mait: Sellepärast ma nii kurb olengi.

Berta: Isand Lutz, ma ei mõista su juttu. Kui teil on nii kurb lahkuda, siis ärge ometi lahkuge.

Mait: Ma olen sunnitud.

Berta: Kuidas? Mispärast?

Mait: Seda ei või ma teile öelda.

Berta: Mispärast? Ma palun Sind.

Mait: Vaadake mamsel Berta, mina olen inimene, kes elus edasi püüab, kes haljale oksale tahab tõusta. Ma olin talupoeg ja nüüd olen käsitööline. Olin õpipoiss ja nüüd olen sell. Ma tahaksin ka meistriks saada. Meistriks saada on mul aga Tallinnas võimatu. Siin tuntakse minu minevikku. Seepärast on mul nõu võõrasse linna rännata, hoolsasti raha korjata ja seal meistriks saada.

Berta. Meistriks saada on teil Tallinnas võimatu? Seda ma ei usu. Te peaksite … õige tee leidma.

Mait: Ja see oleks?

Berta: On üks tee... kui...me...

Mait: Preili Berta! Sellel teel on minul keelatud käia.

Berta: Aga mis pärast?

Mait: Wittelbachi tütrel pole minusuguse härra käevangu asja. Pealegi on preili Berta selleks liialt uhke.  Ja seepärast pean mina meister Wittelbachi majast lahkuma.

Berta: Teie eksite. Ma ei ole uhke. Mina ei hinda inimest mitte tema sünni, vaid ikka tema isiklikkude omaduste järgi.

Mait: On see võimalik?

Berta: Muidugi!

Mait: Teie ei põlgaks ära meest, kelle vanemad on talupojad? Kui tema mitte saks ei ole? Vaid kõigest tubli ja aus sell?

Berta: Jaa.

Mait: Aga mida ütlevad sinu vanemad?

Berta: Jäta nemad minu hooleks. See võtab ehk aega, aga kui lõpp on hea, siis on kõik hea.

Mait: (kallistab Bertat)

(Armunud liituvad eraldi peoseltskonnaga. Sanna hurjutab Bertat.)

PILT. Õhtusöök

(Meister istub perega lauas. Köögitüdruk Tiina toob roogasid)

Sanna: Söö nüüd ometi. Sa pole juba nädal aega iva suhu saanud.

Meister: Oled sa äkki haige?

Emilie: Pole tal viga midagi. 

Meister: Peale Joal käimist, kallis laps, oled tõesti nagu ära vahetatud.

Berta: Nagu Emilie ütles, pole mul häda kedagi.

Sanna. Sa pead sööma, oled juba kaunis näost ära ja kes sind sellisena tahab.

Emilie: Ema!

Berta: Lõpeta. Ma lähen oma kambrisse. Ma ei taha seda kuulata. (lahkub)

Sanna. Mida ma siis nüüd ütlesin? See on ju tõsi, et pruut peab olema tugev ja selliseid piibuorke ei vaata ükski mees.

Meister: Kas sa selle peale oled mõelnud, miks tema alati ärritub, kui meheleminekust juttu tehakse?

Sanna: Õde on tal juba ammu mehele saanud, eks ta süda muretseb, et tema endale pole väärilist kaaslast leidnud.

Meister: Aga kui tema armastab kedagi, kellega tema koos olla ei saa?

Sanna: Mõni abielumees? Issand, kus siis selle häbi ots.

Meister: Või keegi, kes pole väärikas seisuses.

(Siseneb Mait)

Mait: Kutsusite austatud meister?

Meister: Jaa. Võta istet. Seda, et noor mees sõpradega suhtleb, ei pane mina pahaks, kuid tööd peaks valmima siiski õigel ajal. Või mis asja sul linna nii palju on?

Mait: Tahtsingi austatud meistriga juba ammu rääkida. Ärge nüüd valesti aru saage, aga ma otsin endale teist kohta Tallinnast kaugemal ja olen käinud laevameestega rääkimas, et nad maad uuriks kaugemates linnades.

Meister: Mis jutt see siis nüüd on? Miks ometi?

Mait: Tänu oma päritolule Tallinnas mina meistriks ei saa, kuid mina tahan saada meistritunnistuse ja elus veel palju korda saata.

 Meister: See pole ju sugugi kindel. Ma võin rääkida sumptivanemaga ja kindlasti leiame sulle ka head eestkostjad. Meil on veel mitmed suured tööd ees.

Mait: (tõuseb) Egas ma täna kohe veel lahkuma hakka. Aga kui meister lubab, siis läheksin praegu oma tööde juurde.  (lahkub)

Meister: See veel puudus. Nüüd tahab lahkuda see, kes Wittelbachi nime on kuulsamaks teinud kui eales varem.

Sanna: Sul on ju teisigi selle ja mõni neist vägagi osav.

Meister: Kuid teist sellist selli ei ole.

Berta: (siseneb) Mina ei saa enam ilma Mattias Lutzita elada. Mina teda armastan ja temaga ühte tahan saada.

Sanna: Berta!!!

Meister: Oh jumal...

Sanna: Sina ei  saa oma perekonna vastu nõnda tõusta. Sa tead ja mõistad, et see on ilmavõimata, mida sina praegu siin palud. Isa, ütle midagi!

Meister: Kallis tütar, sina oled mulle suurim varandus selles samuses ilmas ja mina kõike sinule hea õnne nimel lubada tahan, kuid talupoegade võsule mina sind lubada ei saa. See pole võimalik.

Berta: Siis lähen mina ilma, et teie käest üldse küsiks. (lahkub)

Emilie: Vaadake nüüd, mida te tegite!

Sanna: Seda me veel vaatame.

PILT.

Berta: Vanemad tahavad mind Peterburi saata, onutütre juurde. Et ma seal oma meelt raviks. Aga mina ei taha sinu juurest kuhugi minna.

Mait: Aga ega sellest riiust pereringis ka kasu pole. Mina sind võtta ei taha, kui sina oma vanematega sellepärast riidu lähed.

Berta: Sina mind võtta ei taha, sest siis ei saaks sina siin linnas meistriks.

Mait: Ei Berta …

Berta: Aga meie võime koos ära sõita, kaugetesse linnadesse. Mati, miski ei rõõmustaks mind enam, kui olla sinuga koos. Ma võin elada lihtsat elu, ma võin ise pesu pesta. Ma võin ise süüa valmistada ja kraamida.

Mait: Sellist elu mina oma kaasale ei taha.

Berta: Sina kohe kangesti tahad, et mina ära sõidan.

Mait: Ei, see pole sugugi nii. Mina ei taha sinule muret ja valu tuua.

Berta: Hea küll, ma käin seal Peterburis vanemate rõõmuks ära, aga luban sulle, et mina sealt kedagi enesele südamesse ei lase. Ma saan aru küll, et vanematel just see soov on.

Mait: Ja mina ootan sind, pealegi, ei kesta see ju lõputult!

Berta: Ma arvan, et mind juba kahe kuu pärast tagasi saadetakse, kui nähakse, et mina nende lõburavile ei allu.

Mait: Olgu või kolm kuud, ikkagi on see lühike aeg võrreldes sellega, mis meid ees ootab.

Berta: Luba, et me kirjutame tihti!

Mait: Ma luban! (kallistavad)

PILT.

(Mait kirjutab kirja.)

Mait: Austatud preili Berta. Elu siin Tallinnas kulgeb oma tavalisi teid pidi. Meister Wittebachi töökojas on kliendid järjekorda võtnud ja teineteist hinnaga üle lüüa püüavad. Majas on praegu kena rahulik …

Tiina: (eemalt) Lutzu-isand! Lutzu-isand! (astub tuppa) Lutzu-isand, kas te olete kodus?

Mait: Sa ju näed, et ma kodus olen, mis sa siis nüüd enam nii hirmsasti hõigud?

Tiina: Kas oleksite lahke ja tuleksite üles meie tuppa? Meil oleks hädasti teie nõu ja abi tarvis.

Mait: No, mis teil siis viga, kas pistsite köögi põlema?

Tiina: Oh ei, hoopis hirmsam asi. Et niisuguseid asju ülepea sündida võib, et inimestel häbi pole, et nad põrmugi jumalat ei karda. Aga küll ta seda kõike teile ise räägib.

Mait: Ta. Kes ta?

Tiina: Tulge nüüd ja ärge pärige!

Mait: Ja neid peab ta siis mulle rääkima?

Tiina: Tulge, kuulake seda ise. Teie üksi võite teda aidata...

Mait: Kui nii, siis kutsu ta siia.

(Tiina jookseb hõisates minema, Mait paneb kirja ja tindipoti ära. Tiina ja Leena sisenevad)

Mait: Võtke siis istet ja rääkige, mis lood teiega juhtunud on ja kuidas mina saan siin aidata?

Tiina: Mõelge, isand Lutz, see tütarlaps seal on tulnud linna redusse, oma lihase ema juurest põgenenud, minu kadunud venna viimane laps. Räägi siis ometi, Leena. Räägi kõik ära ja ära häbene ühti. Isand Lutz on aus mees ja tal on hea süda. Tema oskab meile nõu anda. Räägi. Räägi-räägi.

Leena: Tädi, sa tead, kuidas kõik oli, räägi ise.

Tiina: Ei mina oska sihukest koledat asja rääkida. Isand Lutz peab seletama, et kas neil oli jumala ja kroonuseaduse järgi õigus või luba nõnda talitada.

Mait: Rääkige nüüd, mis siis juhtunud on?

Tiina: Kuulge siis, isand Lutz! … See vaene tütarlaps on linna redusse tulnud, sest mõisahärra on tema au kallale kippunud. Ja ema olnud härraga ühel nõul ja vallatalitaja ka veel…

Mait: Missugune mõisahärra see oli?

Leena: Parun Riesenthal.

Mait: Mida? Parun Reisenthal Läänemaalt?

Leena: Seesama.

Mait: Kuidas, see vana inimene...?

Leena: Mitte vana parun, vaid noor. Mõis on nüüd noore käes.

Mait: Noor Riesenthal. Gothard?

Leena: Just. Teie tunnete siis neid saksu?

Mait: Ma olen neist sakstest kuulnud. Aga jutustage oma lugu nüüd ära. Kui ma teile nõu oskan anda, siis teen seda.

Leena: Minu kadunud isa pidas Riesenthali mõisa maadel väikest talu.

Tiina: See on siis minu vend Siim.

Mait: Äkki sa lased Leenal ise oma loo ära rääkida.

Tiina: Jah, muidugi.

Mait: Jätka.

Leena: Isal oli kolm tütart ja seepärast läksin mina juba üheksa-aastasena köstriemanda juurde lapsehoidjaks. Kui lapsed enam hoidmist ei vajanud, jättis köstriemand mind siiski enda palgale, sest sain talle ka muudes töödes abiks olla. Vahepeal aga heitis minu isa hinge

Tiina: See on siis minu vend Siim, kelle matustele mina ei jõudnudki…

Mait: Tiina!

Tiina: Jah- jah vabandust.

Mait: Jätka Leena.

Leena: Peale selle viis surm ka mu mõlemad õed hauda ja ema oli sunnitud talu käest ära andma ning võõraste juurde teenima minema. Riesenthali vana parun aga andis kogu mõisa noorhärrale majandada. Peagi räägiti, et tema kosis naabrusest ühe krahvipreili, kes talle lisaks rohkele kaasavarale veel ka suure mõisa pidi kaasa tooma.

Tiina: Mõtelge ometi, isand Lutz. Ta patuori on ise veel peigmees. Noore krahvipreili peigmees. Aga mis tema teeb. Kuulake vaid.

Leena: Ühel päeval sattus noorhärra asjatoimetuste tõttu köstri majja. Vahtis mu peale nagu tahaks mind silmadega neelata. Uuris siis köstri käest minu kohta ja sai kuulda, et mina tema enese vallast olen. Paar päeva hiljem tuli talitaja köstri juurde ja tõi paruni kirjaliku käsu, et minu otsekohe pean mõisa tööle minema. Härra käis iga päev mind minu toimetuste juures vaatamas ja muutus kord korraga üha pealetükkivamaks. Ja siis ühel päeval  rääkis noorhärra mulle, millised plaanid tal minuga on. Kas külluslik elu mõisas saate aru küll mille vastu või vaene elu hurtsikus.  Läksin koju ja rääkisin emale juhtunust ja sellest, et ennem mina viskan mõisa põllul sõnnikut, kui lähen sinna tagasi õmblema. Ema aga hakkas õigustama. Mul ei jäänud muud üle kui põgeneda, sest ema oli mu juba talitaja vahendamisel mõisahärrale lubanud.

Tiina: Vaata ja kuula milliseid hirmsaid asju ilmas aetakse. Tubli laps, õigesti tegid, et siia tulid. Linnas leiame sulle kindlasti varjupaiga.

Mait: Kas keegi kodus võib aimata, et te linna tulite?

Leena: Seda ma ei usu, sest ma pole enne linnas käinud. Et mul siin tädi on seda ehk peale ema veel mõni vaid mäletab.

Mait: See on sedapuhku üsna hea. Mõnda aega võite ennast linnas varjul hoida, aga küsimus on, et kus. Kes võtab teid ilma tunnistuseta korterisse.

Leena: Mul on leeritäht kaasas.

Mait: Sellest ei ole küllalt. Teid peab linnajao-ülema juures üles antama ja selleks on vaja passi või mõisniku –lubakirja.

Tiina: Just selle asja pärast tulingi teie nõu ja abi paluma. Ma mõtlen, et Leena võiks meie majasse jääda. Kui teie räägiksite meistriga, siis mina ise lähen räägin emandaga ja kui muu ei aita, siis ähvardan ära minna. Vaadaku, kust tema leiab siis teise Tiina, kes 20 aastat ta juures paigal seisab.

Mait: Selle asja ma räägin meistriga läbi. Senikaua võite mõne hea päeva rahus siin majas mööda saata. Ja kui meister Wittelbach tahab teile varjupaika anda, ja ma looda, et ta tahab, siis võite kauemaks jääda. Kui teid keegi otsima tuleb, siis ütleme, et sellist inimest siin majas pole. Eks siis hiljem vaatame, mida edasi teema.

Tiina: Ma teadsin, et isand Lutz meid aidata tahab. Leena, sina oled nüüd suure tänu võlgu.

PILT. Anija mehed

(Tänavalt on kosta rahva ärevaid hääli. Tiina jookseb aknale, )

Tiina: Mis seal siis nüüd lahti on?

Leena: Sõdurid ja puha.

Tiina: Issand, nad ju peksavad talumehi. Jumal aita nüüd.

PILT. Peksustseen ilma tekstita

(Uks läheb lahti ja Mait  ja Huber kannavad  vanemat meest tuppa. See on Maidu isa Joak. Naised karjatavad)

Mait: Tehke ruumi.

Tiina: Issand milline ta välja näeb! Mis nad temaga tegid?

Mait: Jutustamiseks pole praegu aeg kohane, leppige sellega, kui ma ütlen, et see mees sada viiskümmend kepihoopi palja ihu peale sai. Tiina vaata, kas sa leiad rohtu, millega haavasid pestakse. Meil peaks seda kuskil olema.

(Leena võtab palitu seljast. Mait riietab isa lahti)

Leena: Kas ma tohin aidata? Mu jumal, miks teda sedasi rapiti?

Mait: Astuge kõrvale, ma katsun siin ise hakkama saada.

Leena: Ei, ma tahan teid aidata. Mu süda ei lähe sugugi pahaks. Ma pole nii nõrk, nagu te arvate. (rebib linast tüki). (Mati imetleb Leena tegutsemist. Sisse astub Emilie)

Emilie: (Karjatab) Aaah?!

Mait: Emilie!

Emilie: Mis hirmus asi see on?

Mait: Ärge ehmuge , mamsel Emilie.

Emilie: Aga miks olete teie tema siia toonud?

Mait: Sest tema on minu isa.

(Emilie tormab välja ja sidumine lõpetatakse)

Mait: Oodake, proua Emilie! Viime ta siit ära.

Pilt. Vanemate koosolek

Sanna: Georg. Kas sa arvad, Mattias Lutz meie last armastab, tõsiselt armastab?

Meister: Ta kosib ju teda ja kui ta teda kosib …

Sanna: Kosib! Nagu ilma armastuseta kosida ei võiks. Kas sa siis ei tea, mida see kaval inimene veel kosida võib.

Meister: Tean muidugi, et ta Wittelbachi väimeheks ning meistriks tahab saada ja Berta pärandust tema vist ka ära ei põlga.

Sanna: Just sellepärast. Meil ei ole siis kõige vähematki kindlust, et ta Bertat armastab. Ja see pole iseenesest sugugi halb.

Meister: Kuidas?

Sanna: See võib meile päästmist tuua.

Meister: Ma ei saa sinu jutust aru?

Sanna: Kas sa siis mitte midagi pole märganud?

Meister: Ei.

Sanna: Meil on see noor tüdruk kolmat nädalat majas, see pagulane …

Meister: Leena, meie õmbleja. Mis temaga siis on?

Sanna: Kas sa siis ei ole söögilauas pannud tähele millise näoga Mattias Lutz selle tütarlapse peale vaatab? Ega tüdruku silmadki mujal pole.

Meister: Minu arvates vahivad kõik sellid Leenakese peale.

Sanna:  Georg, mina mõistan vaate ja vaate vahel vahet teha. Teised sellid on kerged tiivaripsutajad, aga Mattias mitte. Tema on selleks liialt kinnine, tõsine, kaine…Ma ei saa üldse aru, kui sa nii tõsiste asjade üle, nagu sinu lapse õnn, saad sedamoodi odavat nalja visata.

Meister: Siis seleta palun mulle, mida sa oma oletustest või tähelepanekutest õieti järeldad? Sa loed Mattiase pilkudest välja, et ta liblikas ei ole …

Sanna. Ma loen tema pilkudest välja, et tema selle tütarlapse vastu tundeid põues kannab.

Meister: Hea küll, tema kannab Leena vastu tundeid. Aga sa ütlesid ka, et tema on tõsine, kaine ja kaalutlev mees. Ja sel mehel on võimalk Georg Wittelbachi väimeheks, meistriks, suure maja, hea äri ning ilusa ümmarguse summa omanikuks saada. Mattias Lutz poleks mitte tõsine, kaine ja arupidav mees, kui ta kõik selle ühe sileda näokese eest ära annaks.

Sanna: Armastus, Georg! Armastus teeb imet ja teeb rumalusi ka.

Meister: Tõisise mehe suhtes vaevalt, sest Mattias Lutz on peale muud veel ka auahne, väga auahne. Ma tunnen teda ja läbi ja lõhki.

Sanna: Georg, kas sa tõesti ei mõista?

Meister: Sa arvad siis, et Lutz Bertast taganeb ja Leena võtab. Meister Wittelbachi varapärija maha jätab ja vaese toatüdruku kosib?

Sanna: Ma ei tea üht ega teist arvata. Aga minu soov on, et temast selle tütarlapsega õnnelik paar saaks, sest see teeks lõpu Berta õnnetule kirele ja meie saaksime oma tütre tagasi.

Meister: Mis sul plaanis on?

Sanna: Sa katsu Lutz vabas vestluses rääkima saada ja anna talle märku, et Berta juures tal võimalusi loota ei ole ja suuna ta vargsi selle mususe ja mesise õmblejanna poole. Küll mina Bertale hakkan teisi vihjeid andma.

Meister: Ma panen imeks, et Berta silmad pole Lutzu juures sama märganud, mida sina.

Sanna: Sa eksid. Ta pilk uurib vahetpidamata Lutzu nägu ja ma olen märganud, et tema kulm kortsu kiskus, kui Lutz õmblejannaga liiga lahkeid sõnu vahetas. Ja veel midagi. Leena on ikka jaoskonnaülemale üles andmata. Kas sellest viimaks pahandusi ei tule, et meie teda siin peidame?

Meister: Tühja kah. Esiotsa ei tea teda siit keegi otsida. Niipea kui sekretär Rutov puhkuselt tagasi jõuab, panen asja tema ette. Ma arvan, et võime tema pärast üpris rahulikud olla.

PILT. Meistri sõjaplaan

(Mattias lihvib ja lõikab puud)

Meister: Kallis reede õhtu käes. Ei saa ennast nüüd lõhki töötada. Hea meistri tunneb sellest ära, kes oskab ka puhata.

Mait: Kui meister nii ütleb, siis tuleb tõesti tänaseks peitel puhkama panna.

Meister: Näe, võta toop õlut.

Mait: (joob) Meistrite tehtud.

Meister: Meistritest rääkides, siis saigi Stahl omale meistripaberid kätte ja avab Nunne nurga peal uue töökoja.

Mait: Jälle üks võistleja juures.

Meister: Sinnani on veel aega, kuni tema äri siinset võib kahjustada ja kas mina siin siis veel meister olengi. Kas sina, Mati, pole mõelnud meistripaberite tegemisele.

Mait: Tasub mul nüüd selliste asjadega pead murda.

Meister: Miks mitte? Selline hakkaja käsitööline, nagu sa oled. Kui sul pole meistrimõtteid, siis kellel üldse veel!

Mait: Mis need paljad mõtted aitavad, kui kõik muu puudub.

Meister: Raha või? Selle puudus ei saa ju suur olla.

Mait: Rahaga olgu veel nagu temaga on aga eks meister mäletab, et minu õige nimi on Mait Luts, ilma saksa sabata.

Meister: No saba pärast leiaks juba nõu. Kosige mõni meistritütar ära ja ongi teil saba taga.

Mait: (kohmetult) Teil lihtne öelda, et kosige ära, aga kes see sabata Lutsule meistritütart annab?

Meister: (ootusrikkalt) Miks mitte!

Mait: (joob) Head õlu on ikka aetud.

Meister: (pettunult) Teeb-teeb tuju heaks.

(Joovad pikkamööda ja silmadega teineteist jälgides)

Meister: Mõnel teeb tuju heaks, aga mõni ei oska teisiti, kui elab ka teiste muredele kaasa. Võtame või selle Leena loo.

Mait: See on meistrist ütlemata kena, et tema Leenale peavarju pakub.

Meister: Aga kui nad viimaks ometi tulevad ja tema majast leiavad? Siis ei tea mina tõesti, mida ma pean tegema. Mõisnikul on õigus oma inimesi tagasi nõuda ja politseinikel on kohus nad tagasi saata.

Mait: Aga te lubasite ju härra Rutovi kaudu.

Meister: Tean küll hea härra Lutz, aga seda härrat pole praegu kodus ja seni kuni tema jõuab, võib paljugi sündida.

Mait: Ega te tütarlast neile ometi kätte ei anna.

Meister: Aga mida ma pean neil siis vastama?

Mait: Et teie majas niisugust inimest ei ole … iseenesestki mõista.

Meister: Aga kui need inimesed mind ei usu ja maja läbi otsivad?

Mait: Siis peaksite asja otsekohe kubernerile ette kandma.

Meister: Teeksin seda meeleldi, aga võiks siis sellest midagi head loota. Kuberner on rüütel nagu teisedki ja paljukest siis minu sõna tema juures maksab. Kui kuberner midagi teeb, siis teeb tema seda vaid mõjuva mehe palvel, aga sellist meest meil praegu ei ole.

Mait: Aga midagi peab ju sündima. Me ei saa ju visata inimest kiskja küüsi. Või on õiglus lõppenud maamuna peal?

Meister: Oohoh, Luts, teie lähete kohe üsna metsikuks. Aga see on ka arusaadav, et asi teile sügavasti hinge torkab.

Mait: Minule?

Meister: Jaa, just teile. Võite arvata, et meie siin majas kõik pimedad oleme? Ei, ei vaid ka meie näeme, et Leenake kena laps on ja see kena laps meie Lutzile meeldib ja enam kui meeldib. Kirevuse päralt, mis siis sellest on. Teil pole vaja seda sugugi häbeneda. (vaikus) Pole viga ühti. Nali jääb naljaks.

Mait: Loodan, et see nali ainult oligi.

PILT. Vanemate hämming

Meister:  Sul on õigus, Mathias Lutz vaatab erilise pilguga Leena Paju peale.

Sanna: Ahhaa!!

Meister: Kummaline on see, et oma sügavamest tunnetest noormees ise midagi ei näe teadvat. Ta jäi mulle sellise lahtise suuga otsa vahtima, kui ma talle oma tähelepanekutest rääkisin

Sanna: Väga loomulik. Ta ei olnud ise veel oma südames selgusele jõudnud, et Leenat armastab, vaid ikka veel kinni mõttes, et süda on Berta pärast.

Meister: Sul võib õigus olla, sest ega ta muidu pole Berta Wittelbachi kätt tagasi lükanud, mida ma talle ise pakkusin. Ptüi, kurat, mul on praegu veel häbi!

Sanna: Sa pakkusid ise talle Berta kätt!

Meister: Muidugi. Otsejoones pakkusin, aga tema ei võtnud vastu.

Sanna: Või siis see oligi sinu lihvitud kavalus.

Meister: Ole nüüd mureta, ega ma talle otsejoones ei öelnud, et võtta mu tütar naiseks, vaid andsin talle võimaluse minult minu tütre kätt küsida, aga tema ei teinud seda mitte.

Sanna: Tema ei küsinud mitte?

Meister: Ta oli vait, nagu mutt.

Sanna: Vaata külapoissi – tema põlgab meistri tütre ära. Talupoeg jääb talupojaks. Jumala pärast, sellest ei tohi linnas keegi kuulda, see on veel suurem häbi, kui me talle oma tütre oleks naiseks andnud.

Meister: (naerdes) Nüüd on siis Lutz süüdi, et tema sinu tütrele kosja ei tulnud.

Sanna: See kõik on Berta süü. Annaks jumal talle nüüd lühikese aru ja et ta sellele loole kiire lõpu teeks.

Meister: Sina küll, aga kas ka Berta. Ise räägid armastuse jõust. Kas sa ei karda, et su tütar seda meest tõesti armastab ja see kõik temale suurt valu võib teha.

Sanna: Jäta see minu mureks.

Meister: See lugu on igatpidi okslik.

(Sisenevad Berta ja Emilie)

Meister: Tule, Emilie, emal on su õega üks jutt ajada.

Berta: Mis jutt?

Sanna: Kas sa oled juba kleidiriide proovi teinud?

Berta: Pole ma veel midagi teinud. Mamma, ütle mulle palun kui kauaks see võõras tüdruk meie majja jääb.

Sanna: Leena?

Berta: See niinimetatud õmbleja , kellel midagi õmmelda pole.

Sanna: Kuidas nii? Leenal on ju iga päev tööd.

Berta: Mida vägisi otsitakse.

Sanna: Sa tead ju, et meie teda tänavale ei saa heita. Ta on tulnud siia ülekohtu vastu varju otsima.

Berta: Aga mis siis kui papa paariks nädalaks jooksiku varjamise eest kinni pannakse?

Sanna. Küll papa teab, mida peab tegema. Me ei saa ju süüta inimest politsei kätte anda.

Berta: Süüta? Kuidas teie teate, et tema süüta on?

Sanna: Mis sul selle tüdruku vastu on? Minu arust otsid sa talle sihilikult süüd.

Berta: Ma ei salli teda, ta on mulle esimest pilgust vastik olnud.

Sanna: Aga selleks peab sul ju ometi põhjus olema.

Berta: Mina nägin, kidas tema eeskojas ühe selliga väga avameelselt vestles.

Sanna: See sell pidi siis küll Mattias Lutz olema. Tema jaoks on Leena ilusad silmad kõige suuremat mõju avaldanud.

Berta: Sina oled seda tähele pannud?

Sanna: Niikaua kui tema meie majas on, puutuvad sellid temaga ikka kokku, teiste seas ka Mattias Lutz. Sinus kõneleb armukadedus, sõge armukadedus.

Berta: Armukadedus? Sellele taluplikale peaksin mina kade olema. Seda ei suuda sa ise ka uskuda.

PILT. Õmbleja Leena

Berta seisab laual ja proovib kleiti. Leena askeldab tema ümber.

Berta: Ma paistan selles kleidis liialt paks … või on asi kangas. Õmblejas ei saa viga ju ometi olla?

Leena: Preili, te ei ole paks.

Berta: Ai. Sa torkasid mind!

Leena: Vabandust!

Berta: Sa torkasid mind. Kuidas sa julged?

Leena. Ma vabandan. See juhtus kogemata.

Berta: Issand, milline käpard sa oled! Kaua sa plaanid meie majas veel olla?

Leena: Seni kuni preili hea isa lubab.

Berta: Nii on see ikka. Tahad inimesele head, aga tema kukub siin majas kohe peremehetsema.

Leena: Ma olen väga tänulik kõige eest!

Berta: Ja lõpeta see silmade laksutamist.

Leena: Silmade laksutamine?

Berta: Sa tead küll millest ma räägin!

(Siseneb Mait)

Mait: Vabandust. Näen, et preilidel on tegemist.

Berta: Ärge häbenege ühtegi. Tulge edasi. Hea isand Lutz, kuidas teile tundub, kas see kleit istub mulle selga?

Mait: Ma ei tea neist asjust midagi.

Berta: Aga ikkagi. Kui mina oleks teie väljavalitu, kas siis teile pakuks rõõmu minu kõrval kõndida, kui ma seda kannaks?

Mait: Usun, et küll. Preili näeb selles väga hea välja.

Berta: Mulle tundub, et see teeb mind liialt paksuks. Aga küll see õmbleja oma eksimuse parandab.

Mait: Vabandage mind. (Lahkub)

Berta: Hoia sellidest heaga eemale, kuuled?

 

II VAATUS

PILT. Politsei.

(Töökoda, Meister ja Lutz töötavad)

Tiina: Meistri-härra. Politsei on majas ja tahab teiega kokku saada.

Meister: Mida ta tahab?

Tiina: Mina ei tea, mind kästi aga meistrit kutsuda.

Mait: Kus Leena on?

Tiina: Peitsime ta sahvrisse.

Mait: Siis laske Leena uksest välja ja öelge, et teda majas ei ole.

Meister: Enne vaatame järele, kas meie maja ust mitte ei valvata.

Mait: (uurivad aknast) Passib sindrinahk, otse ukse ees.

Meister: Ei ole midagi parata. Kõige parem on , kui ma jutustan loo ära ja püüan heaga saavutada, mis iganes võimalik.

Mait: Meister päästke tütarlaps ära, muidu tarvitan vägivalda.

Meister. Teen kõik , mis minu võimuses. Selles võite kindel olla. Tuleb. Teie oodake eeskojas.

(Mait Lahkub, siseneb Politsei)

Meister. Suur au on mulle osaks saanud. Olen uudishimulik, millega saaksin auväärt hermandadile kasulik olla. (Pakub tooli ja sigarit) Loodan, et see mark sobib teile. Salakaup hollandi laevalt, kui politseile võib seda öelda.

Politsei: (muigab) Politsei kõrvad on kurdid. Ma tulin väikese ametliku asja pärast.

Meister: Ametliku?

Politsei:  Teie juures töötab õmbleja Leena Paju.

Meister: (köhides) Paju? Ma ei teagi, mis ta liignimi on. Üks õmbleja, keda Leenaks kutsutakse on meil küll.

Politsei: Kaua juba?

Meister: Kolm nädalat on vist täis.

Politsei: Ja te pole teda veel minu juures üles andnud ja majaraamtusse sisse kirjutanud.

Meister: Ei.

Politsei: Miks mitte, kui tohib küsida?

Meister: Kolmel põhjusel. Esiteks elab ta siin ajutiselt. Teiseks on ta siin minu köögitüdruk Tiina külaliseks ja kolmandaks ei ole tal peale leeritunnistuse mingitki paberit kaasas, millega oleks saanud teda politseis üles anda.

Politsei: Teie ju teate, et inimene ei tohi peale kolme nädalat majas elada, ilma et tema oleks politseis üles antud, paberitega või siis ilma.

Meister: Aga nüüd palun mina oma alandlikule küsimusele ausat vastust, kust teie teadsite, et Leena Paju minu majas viibib?

Politsei: Seda tüdrukut otsib maapolitsei juba ammugi taga ja meie kaudu ka linnast.

Meister: See ei seleta aga seda, kust maa- ja linnapolitsei teada said , et Leena Paju just meister Wittelbachi majas on.

Politsei: Ametisaladus. Ma võin nii palju teada anda, et meile vihjati, kus Leena Paju hetkel ametis on.

Meister: Kui ma teaksin, kes see äraandja on, siis kägistaksin ta oma kätega ära.

Politsei: Seda nime ei saa mina teile siiski öelda. Aga minule on palju tähtsam teada, miks teie seda tüdrukut siin varjate?

Meister. Suure rahuga. Aga enne kui seletan selle põhjust, tahaksin teada saada, millepärast teda otsitakse., kas ta on midagi paha teinud?

Politsei: Ta on ilma mõisniku loata oma vallast välja läinud ja mõisatööst põgenenud.

Meister: Ja muud ei midagi.

Politsei: Muid süüasju pole vähemalt mulle teada antud.

Meister: Seda võib arvata. Mõisnikul on omad põhjused, miks ta kõiki süüasju teatavaks ei tee. Neid kuulete nüüd minult. Kui ilmas veel veidigi õigust on, siis jätate teie selle tüdruku kohe rahule, kui olete minu seletust kuulnud. Mis nõu teil temaga ülepea plaanis on?

Politsei: Minu nõu on kuri. Ma tahan tema siit kaasa võtta ja tagasi oma valda

 saata.

Meister:  Astuge edasi. Tiina!

(Tiina tuleb ahjuroop käes tuppa)

Meister: (naerdes) Selle võite küll käest ära panna ja tooge meile elutuppa pudel kuldkirjaga valget veini ja kaks klaasi. (lahkuvad. Tiina tuleb üle lava ja viib pudeli, Tuleb tagasi ja jääb nagu sõdur valvesse. Meister tuleb uksele).

Meister: Ja ole hea, kutsu Leena siia.

Tiina: Leenat ei ole majas.

Meister: Jätke oma tembutamine. Leena tulgu sahvrist välja. Talle ei tehta midagi paha. (Tiina läheb Leenat tooma)

Politsei: Küll on hakkaja mutt.

Meister: Selline see meie Tiina on jah. (tuleb Leena ja Tiina) Ole hea, räägi nüüd Politseile kõik kenasti ja ausalt ära, võite teise tuppa minna. (lahkuvad)

Tiina: Kas Leena viiakse nüüd kinnimajja?

Meister: Ära muretse, ma usun, et Politsei härra mõistlik mees on ja talitab südame järgi. Ei viida meie Leenat kuhugi.

Tiina: Annaks jumal, et meistrihärral õigus on. Minu süda ei kannataks seda välja.

Meister: Ole nüüd Tiina, ära tühja üle muretse.

(tulevad Leena ja Politsei)

Politsei: Teie peate lubama, et teie seniks, kuni auväärt meister tagasi jõuab, vahepeal siit majast kuhugi ei lahku, kuniks mina politseimeistri jutult tagasi olen.

Leena: Luban.

Meister: Teie võite oma soldati siis ukse pealt ka ära võtta. Ei ole linnarahval seda auvalvet vaja märgata.

(PILT: Opman)

Meister istub laua taga. Siseneb Tiina.

Tiina: Isand Wittelbach, veel üks härra tahab teiega kokku saada.

Meister: Milline härra?

Tiina: Mida teda ei tunne ega ole varem näinud. Temal olevat isand Wittelbachile teateid Leena kohta.

Meister. Sossoh. Milline see härra välja näeb?

Tiina: Härra nagu härra ikka. Vahest pole nii peenelt riides, kui päris härrad. Rohkem nagu linnahärrad.

Meister: Kas ta tuli üksi?

Tiina: Üksi jah.

Meister: Veider. Juhata ta siia ja vii Leena alla tagasi.

Tiina: Kui härrad arvavad. Ma olen igaks juhuks ukse taga ootamas. Ainult hõigake ja ma olen panniga kohal. (lahkub)

Opman: Tervist, hea isand Wittlebach. Teie kuulsus käib pika sammuga teie ees.

Meister: Tervist hea isand. Kellega on mul au?

Opman: Vabandust, mina olen Riesenthali mõisa opman Salberg.

Meister: Teil oli sõnumeid neiu Leena Paju kohta.

Opman: Minul oleks temale üks pakkumine, kui teil midagi selle vastu pole.

Meister: Tiina.

(tuleb Tiina panniga)

Meister. Pane see nüüd ära ja kutsu Leena siia. (Tiina lahkub) Ma tohin ometi pealt kuulata, kui teie minu teenijannaga räägite.

Opman: Mis minul temale rääkida on, see pole saladus ja teeb neiu Leenale ainult rõõmu.

(Tuleb Leena. Ehmub tuttavat nägu nähes.)

Meister: Teie ei pea kartma, neiu Leena. Midagi kurja teiega juhtuda ei saa.

Opman: Mul on teile paruni-härra nimel teada anda, et teie linna võite elama jääda, kui te seda soovite. Parun laseb teid mõisa alt välja kirjutada, kui teie vastava palve minu kaudu temale saadate.

(Leena kohkub)

Meister: No mis te ootate?

Leena. Ei tea, see sõnum on nii imelik.

Opman: te võite üpris julge olla. Kõik on õige. Öelge oma arvamine ilma kartmata.

Leena. Öelge paruni-härrale, et ma teda tema helduse eest tänan… (vaatab Meistrile otsa)

Opman: Sellega on siis hästi. Parun aga paneb ette ka väikese tingimuse, mille täitmine neiule raske ei ole.

Meister: Millise tingimuse veel?

Opman: Ärge ärrituge. Selles ei ole midagi sellist, mis neiu Leenale vastumeelt oleks. Parun Riesenthali noorem õde sai nädala eest mehele ja elab Tallinnas. Tema mees, parun von Reckenitz on siin kohtuhärraks. Preili ei ole siin veel endale peremamslit leidnud ja paruni-härra paneb ette, et Leena, kellest köstriemand palju head on rääkinud tema õe juurde teenima läheks.

Leena: Ma võtan härra tingimuse vastu.

Meister: Tõesti Leena?

Leena: Ma tunnen toda emandat, ta on hea inimene.

Meister: Kas parun andis mõista, kui kaua mamsel Leena peaks paruni-härra õe juures töötama.

Opman: Nii kaua, kui see temale meeldib. Parun ei nõua mingit vormilist lepet. Pealegi on noor parun ka ise peagi altari ette astumas. Mõisas käivad juba ettevalmistused noore proua vastuvõtuks.

Leena: Millal ta ootab mind ametisse?

Opman: Aametisse võite asuda just siis kui teile kõige paremini sobib.

Meister: Millal preili Paju oma paberid kätte saab? Mina teda ennem teenistusse ei anna.

Opman: Usun, et täna veel viime teie soovi koos paruni kirjaga linnaametile ülevaatamiseks. Sealt vajalikud allkirjad saadud, siis saate paberi politseist kätte.

Meister: Hästi!

PILT.  Selginemine

Mait teeb raevukalt puutööd

Huber: Sinuga ei saa viimasel ajal enam üldse mõistlikku juttu ajada. Räägin mina hobusest , räägid sina lambast. Räägin mina aiast, räägid sina august. Mis sa ennast vaevad? Tunnista, et sina ei suuda seda tütarlast unustada. Mine kosi ta siis ära, selleks need tüdrukud ju on. Minu meelest pole maailmas midagi lihtsamat, kui kosida armastatud naist. Ma mõistan ju arvata, mida sa vastad, aga kahte naist ei saa sina ometi võtta. Ühe kummastki pead sa valima.

Mait: Aga kumma?

Huber: Kumb sulle enam meeldib – Berta või Leena?

Mait: Leena.

Huber:  Mulle ka. Aga kumb sulle rohkem meeldib – vaesus või rikkus?

Mait: Rikkus.

Huber: Mulle ka. Kujuta nüüd selgesti oma silme ette, et tuleb röövel ja nõuaks sinult emba või kumba, kumma annaks sa ära kergema südamega?

Mait: Kumma sina röövlile annaksid?

Huber: Kumb mulle vähem armas oleks.

Mait: Aga kui mõlemad on ühteviisi armsad.

Huber: Siis annaksin tüdruku röövlile.

Mait: Tüdruku? Miks siis tüdruku?

Huber: Sellepärast , et raha mulle sellel hetkel armsam on kui tüdruk.

Mait: Aga ma ütlesin ju …

Huber: Jaa, sa ütlesid, et nad sulle ühel määral armsad on. Aga see on lollus, vennas. Ühel määral ei saa nemad mitte sulle armsad olla või ei armasta sina neist ühte õieti. Jõua lõpuks otsusele ja lase mul öösiti magada.

(pikk vaikus)

Huber: Ma näen kui raske sul on ja seepärast tahan sulle midagi tunnistada. Mina armastan Leenat. Ma ei tahtnud seda seni tunnistada, sest sa oled minu parim sõber. Aga praegu näen, et minu armastus on suurem kui sinu oma.

Mait: (lööb rusikaga lauale) Mida see tähendab?

Huber: Mina arvan, et minu sõnad on küllalt selged. Ma nõuan endale vaba rada selle naise poole, kellest sina oled loobunud. See tütarlaps on nüüd ju vaba.

Mait: Sina, Konrad, sina!!!

Huber: Mina jah. Ma annan sulle veidi aega toibuda sellest uudisest, aga siis pead lubama, et sinu ja selle tütarlapse vahel on sellest hetkest kõik läbi.

Mait: Seda ma ei tee. Seda ei tee ma kunagi. See on sinust alatu, et sa salaja minu selja taga sellisel moel oled lasknud oma tunnetele voli anda. Sa pole mitte sõber, vaid vilets äraandja. See tüdruk on minu, kas kuuled, minu!

Huber: (naerdes) See oli möirgamine, mis mulle meeldib. Näib, et sa pead rikkuse teistele jätma ja puupaljale Leenale kosja minema.

Mait: Sa heitsid minuga nalja?

Huber: Näib nii. Aga mida ma siis pidin sinuga peale hakkama, kui sa kahte tüdrukut väidad korraga armastavat. Sa oled ju armuasjus poisike ja sellistega võib ikka nalja heita, eriti, kui sellest mõlemale tulu tõuseb.

Mait: Kuidas mõlemale?

Huber: Nüüd ma enam ei naljatle. Aga sa ju tead, kuidas Berta sinust hoolib ja kui palju valu ja hingepiina sinu lahkumine talle toob Või kuidas?

Mait: Väga võimalik ja mis siis?

Huber: See ju vaevab sinu südant ka ja kindlasti sa soovid Bertale ju tegelikult ainult head.

Mait: Jaa.

Huber: Siin tulengi mina mängu. Ma kosin sinu maha jäetud pruudi endale.

Mait: Sina??

Huber: Miks mitte?

Mait: Sa tembutad, jälle, Konrad!

Huber: Mitte põrmugi. Minu käsi selle peale.

Mait: (surub kätt) Minugi pärast, kui see mingi ogar nali jälle pole.

Huber: Sa ei tee mulle selles mingeid takistusi?

Mait: ei.

Huber: Ja sa lõpetad oma endise pruudiga varsti kõik vanad suhted?

Mait: Jaa.

Huber: Ning hakkad uuega niisama selgelt uusi suhteid looma.

Mait: Ega mulle muud nõu jää.

Huber: Selle peale võtame (võtab pudeli põuest ja hakkab naerma).

Mait: Mida see tähendab? Sa vedasid mind jälle ninapidi ja mina loll jäin uskuma. Aga lihtsamaks see kõik minu elu nüüd küll ei teinud.

Huber: Kui sa ei julge avalikult nende kummagi juurde oma otsusega astuda, siis kirjuta neile.

Mait: Sul on õigus. Tead, ma lähen järgmine nädal maale mõisatesse tööle ja sealt kirjutan neile.

Huber: Tore, sest siis oled ise tormi eest varjus, kui see sinu peale tõusma hakkab. Sinusugune armastaja peabki asju 100 versta kauguselt toimetama.

PILT. Paruni majas

Leena õmbleb või toimetab midagi. Siseneb Gothard von Risenthal. Leena tõuseb püsti.

Gothard: Näe, kohtusimegi taas. Kas pole meeldiv?

Leena: Tere õhtust austatud parunihärra. Härraseid ei ole kodus.

Gothard: Ma tean, et neid pole kodus. Minu väike hea õde sõitis lõpuks oma oodatud pulmareisile.

Leena. Ma kutsun toapoisi. Ta oskab teid kindlasti aidata.

Gothard: Las ta olla. Sa oled ju ka siin majas juba oma inimene. Kaua sa siin juba teenid?

Leena: Kaks nädalat, austatud parunihärra.

Gothard: Näed sa siis , juba kaks nädalat. Aeg läheb …. Mul on mõned päevad linnas äriasju ajada. Minu hea õemees lubas tema korteris ööbida. Ma loodan, et teil pole selle vastu midagi.

Leena: On mul õigust midagi arvata, kui härrased nõnda on lubanud.

Gothard: Eks ta nii on jaa. Ega ma palju tüli ei tee. Sellest peaks piisama. … Ära ole nii pelglik, Leena. Mina olen nüüd ju peigmees. Kahe nädala pärast on pulmad ja sõuangi abieluranda. Mis sa arvad, kas see rõõmustab minu tulevast?

Leena. See on väga ilus. Teie tulevane abikaasa on kindlasti väga õnnelik.

Gothard: No näed saamegi lahkesti hakkama.

Pilt. Lahkuminek

Mati teeb puutööd. Siseneb linnarõivais Berta.

Berta: Üllatus, minu kallis.

Mait: Sa ei olegi kirikus. Kõik juba läksid.

Berta: Sinagi oled ju siin. Mõtlesin, et saan olla mõne hetke isekeskis oma tulevase kaasaga.

Mait: Ma pean tööd tegema. Meister ei anna asu. Homme hommikul pean mõisasse sõita, et seal mööblit korrastada.

Berta: Oi kui kahju. (Paus) Mati, oma sõna ei ole sina ikka veel lunastanud.

Mait: Missugust sõna?

Berta: Seda sa enam ei mäletagi. Sa tahtsid ju papa käest välja uurida, kuidas tema meie asjast nüüd mõtleb.

Mait: Sest su isa andis mulle selgelt mõista, et meil kahel siin midagi loota ei ole.

Berta: Kas tõesti? Minu isa andis sulle märku, et tema sind vastu ei võtaks, kui sina minu kätt küsima läheks.

Mait: Jah. Nõnda võis tema keeruliselt välja öeldud sõnu mõista. Ma arvan, et meie hästi teeksime, kui endid mõttega harjutaksime, et kõik on otsas. Sinu vanemad on kindlat meie ühenduse vastu.

Berta: Mati, sa valetad!

Mait: Miks sa seda arvad?

Berta: Sest juhuslikult ma tean, et minu vanemad teisti arvavad. Just sellepärast ma täna teistest maha jäin, et seda rõõmusõnumit sinuga jagada.

Mait: Kuidas nii?

Berta: Meie ühenduse vastu oli pigem mamma, kui papa. Ja eile õhtul andis mamma selgesti märku. Ta ütles sõna -sõnalt, „ Tule jumal appi, ega meie või oma tütart Lutzile pakkuma minna, kui ta ise küsima ei tule. Ja tema pole oma kosjanõust, ei otse ega kaude veel sugugi märku andnud. Kui tema märku annab, et tema sind armastab ja kogu südamest soovib, siis …“ No , mis sa selle peale kostad?

Mait: Imelik meelemuutus.

Berta: Imelik. Minu meelest väga loomulik. Seda me ju lootsime. Ma loodan, et nüüd sa tead, mida tegema pead.

Mait: Anna andeks, Berta, aga ma ei või sinu vanemate ette ilmuda, et sinu kätt paluda.

Berta: Mati!!!!

Mati: Ma tean, et see on halb minust ja ma tunnen enese süüdlase olevat, aga ma ei või teisti. Ma parem jään sinu vastus valelikuks nüüd, kui et terve elu sulle valetan. Meie abielu ei kujuneks õnnelikuks ja seepärast astun mina tagasi.

Berta: Mispärast?

Mait: Sellepärast, et meie vahel abiellumiseks vastastikune armastus puudub.

Berta: Nurjatu kelm. Alles nüüd sa siis leiad, et meie vahel vastastikune armastus puudub. Terve aasta, kui meie pruut ja peigmees olime sa seda ei teadnud mitte. Kust tuli see teadmine nüüd?

Mait: Ma olen ennast proovinud, Berta. Võid olla kindel, et alles pärast rasket võitlust jõudsin ma sellel otsusel. Mida ma armastasin, oli sinu vara, mitte sind ise.

Berta: (naerdes) Või külapoiss kõneleb armastustest. Vabandust, aga see ajab suure häälega naerma. Tunnista parem kohe, et sa oled suurim narts kõige meeste seas, kes kohe pea kaotab, kui sire neiu talle võrgutades vastu naeratab. See tüdruk, kes paar nädalat meie katuse all elas, on su pea segamini ajanud, sest sina oled iseloomult nii nõrk ja väeti.

Mait: Tema pole minu meele muutmiseks midagi teinud.  Temal ei ole selles süüd. Vastupidi. Meie vahel on puudunud igasugu kokkupuuted, mis oleks kantud armastusest  või hellematest tunnetest ja tema pole öelnud poolt sõnagi, et mind enda poole võita.

Berta: Sa armastad teda?

Mait: Jah.

Berta: Ning tahad teda kosida?

Mait: Jah.

Berta: Aga sa oled minu. Ma ei anna sind priiks!

Mait: Sa ei anna mind priiks, kuigi tead, et ma sind ei armasta?

Berta: Ma ei vaja sinu armastust, ma suudan ilma selletagi läbi elada.

Mait: isegi siis, kui tead, et ma teist armastan?

Berta: Ka siis.

Mait: Ja see peab olema meister Wittelbachi uhke tütar?

Berta: Ma tänan selle meeldetuletuse eest. Ma võisin ennast korraks unustada, aga ma toibun. Ja juba ma olengi toibunud. Ma kahetsen, et ma seda varem pole teinud, mida ma nüüd teen. Seal on uks, isand Luts. Minul pole vaja armastust kerjata, ma pole mõni toatüdruk, mõni saunaeide tütar. Seal on uks, isand Luts.

Mait: Targem on mul vist kohe ennast mõisasse teele asutada. (Mait pakib paar asja kaasa ja astub välja)

Berta: Mati!! Mati!

PILT. Paruni majas

Leena koristab maja. Siseneb Gothard

Gothard: Küll on ikka hea, kui jõuad koju ja tuba on soe ja tuli põleb. Kena neiu kraamib tuba. Nagu pildiraamatus. … Neiu Leena, sain võiksid oma härra vastu veidigi lahkust üles näidata ja väheke rõõmsam olla. Tuled koju ja pilk on selline, nagu oleks keegi surnud. Mis olnud, see on olnud. Kas me võime edasi minna natuke lahkemalt?

Leena: Tänan härrat, et ta mind oma proua õele soovitas.

Gothard: Juba parem.Palju parem. Ja vallast tahad ju ka veel priiks saada.

Leena. Härra on olnud väga lahke.

Gothard: Olen tõesti. Ma ikka mõtlen, et miks keegi seda ei märka. (Läheneb naljatades Leenale. Leena astub eemale) Ega sind ju veel vallast pole priiks lastud. Võib-olla ma ei anna sulle seda tunnistust.  Mul on nimelt väga kahju nii kena ja viksi tüdrukut vallast välja lasta.

Leena: Aga paruni-härra on mulle kindlasti tõotanud tunnistuse anda.

Gothard: Eks inimene tõotab haleda südamega nii mõndagi, millest tal hiljem kahju on.

Leena: Paruni-härra on oma mehe sõna pandiks pannud ja seda ei või isegi ükski parun rikkuda.

Gothard: Mehesõna. Ega mees siis mehesõna naisterahva vastu pea pidama. Mehesõna antakse mehele.

Leena: Kas siis kuberneri-härra mees ei ole?

Gothard: Kuberneri-härra? Kuberneri-härrale ei ole mina sõna andnud.

Leena: Kuidas nii? See on ju teada, et teie kuberneri-härrale lubasite mind mõisa alt vabaks lasta.

Gothard: Tühi lora! Kes seda räägib, see luiskab. Sul, Leena, on linnas pagana head sõbrad. Aga ma ei andnud talle mingit tõotust, vaid lubasin asja üle järele mõelda.

Leena: Aga kuberner võib kohtuga nõuda, et paruni-härra mulle lubatud tunnituse annab.

Gothard: Arvad? Niisugust seadust pole olemas, et kohus mõisnikult tema talupojad tohib ära võtta ja seda nõuda pole ühelgi kuberneril õigus. Ja tead, mul on tulnud viimasel ajal kange soov sind maale mõisateenistusse tagasi viia.

Leena: Aga ma teenin härra õe juures, kes minuga rahul on ja mind kindlasti ei taha ära lasta.

Gothard: Minu õde teeb, mis mina soovin. (võtab taskust kirja).

Leena: Miks ei taha paruni-härra mind siis praegusesse teenitusse jätta. Paruni-härral on teenijaid küllalt ja mina lubasin proua von Reckenitzi kas või elu lõpuni teenida.

Gothard: Sama hästi võid mind elu lõpuni teenida.

Gothard: Siin on kiri, et sind vallast välja kirjutataks. Paki oma asjad ja õhtul hakkame minema. Tuled minuga kaasa.

Leena: See ei ole nii ruttu võimalik. Ma palun teid.

Gothard: Eks meil kõigil ole omad plaanid.

Leena: Aga härra tõotas ja andis lootust. Isegi kiri on valmis.

Gothard: Hea neiu Leena, jätame nüüd selle jutu. Täna päev lähete maale ja asute ametisse.

Leena: Mida te tahate, et ma teeksin, et teie selle kirja praegu minule annaks?

Gothard: Neiu Leena teab väga hästi, mida ta peab tegema.

Leena: See ei ole võimalik.

Gothard: Iga asi siin ilmas on müüdav. Küsimus on vaid hinnas.

Leena: Härra, ma palun, ma tõesti palun. Ärge kiusake mind ja andke mulle see lubakiri.

Gothard: Ei, armas neiu. Minu isa õpetas mulle, et kui süda läheb härdaks ja hakkad tasuta teeneid pakkuma, siis lõpetad ise hoopis vaestemajas. Sinul on nüüd valida, kas elu siin – ja mine tea, ehk leiad ka peigmehe, kes sind kosida tahaks, või tuled minuga mõisa ja seal sul juba tööst puudust ei tule. Minu sõna selle peale.

Leena: Hea küll.

Gothard: Hea küll? Ah, et hea küll. Vaataks siis kas kaup vastab kaubale. (Paneb lubakirja lauale)  See on minu osa kaubast. (Riietab Leena lahti. Armatsemine. Peale armatsemist. Leena on ainult särgiväel)

Gothard: Võta oma nüüd oma lubakiri. (Leena võtab) Kas sa ei tänagi mind? Võid elu lõpuni nüüd õnnelikult linnas elada.

(ukesele koputatakse)

Gothard: Kas sa ei kuule. Mine tee lahti.

Politsei: Otsin neiu Leena Paju.

Leena: See olen mina.

Politsei: Tallinna raad ja kuberner kinnitasid teie kodanikutunnistuse.

Leena. Aga minu mõisa lubakiri on siin.

Politsei: See pole vajalik, kui kuberner asjaga päri on. Igal juhul õnne teile linnakodanikuks saamise puhul ja kõike head. (Lahkub)

Gothard: Palju õnne! (naerab )

PILT.

(Huber istub tööpingi taga. Siseneb Mait)

Huber: Kas sa näe, kes koju jõudnud. Kopsud paremat maa õhku täis ja võib taas linnas kergemalt hingata. Tule nüüd edasi , hea sõber. No millest selline morn olek. Kaotasid teel haamri ära või? Sa pole päris sina ise. (Mati asub tööle) Sul on midagi pihtida, Mati!

Mait: Miks sa seda arvad?

Huber: Sinu nägu ütleb kõik.

Mait: Sul võib õigus olla. Mu nägu on on tõepoolest looja läinud.

Huber: Kas vaevab su hinge, et sa neiu Berta looja lasid?

Mait: Ei. See on unustatud. Meie vahel on kõik selge ja sellest on mul tõesti hea meel … Võtame toobi õlut ja ma võin sulle tunnistada, et sa eksisid.

Huber: Mina eksisin. Milles küll?

Mait: (ulatab kirja) Loe.

PILT. Mõisatööl

Mait: (loeb) Armas sõber. Vabandage, et ma teie viimasele kirjale nii hilja vastan. Seda kindlam on nüüd otsus, millest teile teatan. Andke väga andeks, kui see otsus teid pahandab aga ma ei saa teisiti. Ma olen jõudnud selgusele, et ma teile raskesti ülekohtu teeks, kui ma teie kosjad vastu võtaksin. Vaadake kaine pilguga ringi ja te näete, et õnn teile mujalt vastu naeratab. Ainult ühte kirja palun teil veel, milles kinnitate, et mu tänamatu vastuse mulle andeks annate ja kinnitate, et te oma eksliku kavatsuse õnnelikult olete unustanud. Oma kõige kallima sõbra kätt pigistades Leena Paju.

Huber: Leena Paju käest. See on huvitav. (loeb) No nüüd söögu mind rotid elusalt ära. See tüdruk on põrunud.

Mait: Minu meelest kõneleb tema kirjas väga selge mõistus.

Huber: Siis pole see kiri tema kirjutatud.

Mait: Seda arvasin minagi algul, aga minul on temalt veel üks kiri ja neid võrreldes nägin, et see on sama käega kirjutatud.

Huber: Ja mida ta ütleb esimeses kirjas?

Mait: See on tühine sõbrakiri. Vastus minu samasugusele kirjale, milles ma oma südamesoove veel ei avaldanud. Tunnista, et sa eksisid.

Huber: Ma annan oma nina pandiks, et see tüdruk sind armastab. Vahepeal peab olema midagi juhtunud. Õige asi see ei ole.

Mait: Sa usud oma silmi rohkem kui tõde ennast. Ometigi seisab viimane sul mustvalgelt käes.

Huber: Aga siin pole midagi öeldud, et ta midagi sinu vastus ei tunne.

Mait: Ta on selleks liiga hea inimene ja ei taha mind haavata. Kogu kirja sisu ju räägib sellest, et tema mind ei armasta ja ei taha. See asi on otsas.

Huber: Kas sa tahad selle otsusega lihtsalt leppida ja nurka pugeda. Kas tead, mida mina teeksin?

Mait: Mida sina siis teeksid?

Huber: Astuksin temaga kohemaid ühendusse ja püüaksin teda panna suuga sama tunnistama, mis paberil kirjas.

Mait: Ja mis nõu sa mulle annad?

Huber: Ülehomme on pühapäev. Kirjuta talle juba täna õhtul ja kutsu ta vabasse loodusesse jalutama. Minu nõu ja abi peale võid kindel olla. Ja nüüd pea püsti. Kõik pole veel kadunud. Võta paber ja sulg ja hakka kirjutama.

Mait: (hakkab kirjutama)

PILT. Armunute piknik

(Vestlus on poole peal. Noored vestlevad väga rõõmsalt)

Mait: Leena, miks teie ei taha mulle naiseks tulla. Tahaks teada, mis teil minu vastu on?

Leena: Teie vastu?

Mait: Teil peab ju minu vastu midagi olema. Me saime ju kõige paremini läbi … nagu kõige paremad sõbrad ….. Ma arvasin, et teie mind sallite … Ma ei suutnud arvategi, et teie mulle sellise vastuse annate. … mis teiega vahepeal juhtus?

Leena: Ma sallin teid siiani ja sõbrad oleme ka.

Mait: See on aga sõprus, mis mulle ei meeldi. Selle sõprusega jään mina nälga. Keda teie armastate, kellega teie vahepeal olete tuttavaks saanud?

Leena. Ma pole kellegagi tuttavaks saanud, vähemalt mitte sellisega, keda ma armastaksin.

Mait: Siis peate seletama, miks te minuga ei arva õnnelikuks saavat. Ma usun, et ma sugugi kõige halvem mees ei ole. Ma olen tugev ja hea tervisega ja tige pole ma ammugi.

Leena: Aga te olete peigmees. Te pole enam vaba.

Mait: Kas see on teie ainus põhjus? Kas teie ei tea, et mina pole enam peigmees. Ma olen vaba, täiesti vaba. See asi on ammugi lõppenud.

Leena. Seda ma ei usu. Pruudi ja peigmehe vahel võib nägelusi ette tulla aga see ei aja neid veel igaveseks lahku. Ma olen ju näinud, et neiu Wittelbach teid kogu hingest armastab.

Mait: Jaa, aga nüüd enam mitte. Nüüd ta vihkab mind ja seda te pole näinud mitte.

Leena: Ja vihkab teid, kuna teie temast ära pöörasite, aga kui te nüüd tagasi läheks, siis tema armastaks teid jälle. See on üks minu põhjustest.

Mait: Ja teine.

Leena. Teine on see, et ma ka teie eluõnne ei taha varastada.

(Pikk paus)

Mait: Ma ootan ikka veel, et teie oma otsust selgitaksite.

Leena: Isand Lutz, ma ei armasta teid.

(Pikk paus)

Leena: Andke mulle andeks. (Leena võtab Maidu ümber kinni, kallistab ja suudleb teda) See kõik pole tõsi, mis mu suu rääkis. Ma ei uskunud seda isegi. Miks ma ei peaks sind, üksnes sind …

(Põõsast astub välja Huber)

Huber: Küll on kena pealt vaadata. Süda hakkas sees sulama ja suu vett jooksma. Õpipoisist kohe meistriks. See oli hästitehtud. Nüüd ma ei kahetse, et ma teile salaja järele ja selle juures kaks korda käpuli suutsin käija. Aga nüüd hakkame tähistama. Kihlusjoogi eest on muretsetud.

Mait: Sa tulid meile linnast saadik salaja järele?

Huber: Ma ei kaotanud teid kardetavaid isikuid viieks minutiks ka silmist.

Mati:  Meil oli ka tõsiseid asju läbi rääkida. See kuri inimene siin torkas mu põrgutulle enne kui paradiisiväravad avas.

Huber: See on tuntud naiste riugas. Enne annavad pipart, et siis hiljem suhkur paremini maitseks. Noh, aga musu? (Mati teeb Leenale musi)

PILT. Pulmapidu

Laua taga meister, Huber, Maidu ema-isa, Tiina ja muidugi Mait ja Leena.

Huber: Küll on hea vaadata õnnelikke inimesi ja nii õnnelike inimesi, kui neid, kes täna Niguliste kirikus kellahelinate saatel paari pandi, pole minu  silmad eales näinud. Kas on olemas kaunimat naist siin ilmas ja kas on olemas mehisemat meest ? Ei tea mina küll mitte olevat. (kallistab mõlemat)

Mait:  No võta nüüd vähe vaiksemalt.

Leena: Ära ole nii tagasihoidlik. Näed ju, et teisel on hea meel. Mina tänan Isand Huberit väga ilusate sõnade eest. Noh …

Mait: Jah, meie täname. Tõstame klaasid heade sõprade terviseks.

Meister: Kui läks kõnede pidamiseks, siis sooviksin ka üht-teist öelda. Minul on väga hea meel, et isand Lutz on leidnud endale just õige kaasa, kes tema meele rõõmsaks teeb. Kui selle tööka mehe kõrval on nii kaunis ja lahke neiu, siis on see elu, mida iga meistergi siin linnas kadestab. Hoidke ja armastage teineteist.

Mait:  Tänan meister Wittelbach.

Leena: Meister Wittelbachi ees jääme meie küll elu lõpuni tänu võlgu, sest kui tema poleks mulle pelgupaika pakkunud, siis  ei tea mina, millised saatuse nuhtlused mulle oleks peale langenud.

Meister: See on meie kõigi kristlik kohus aidata hädasolijaid ja ma arvan, et teie minu asemel sama oleks teinud.

Huber: Siin läheb kõik nii härdaks, et vala üks pisar teise otsa. Meil on ju ikkagi pidu. Kas siin tantsida ka saab? Noorpaar läheb tantsule. Võtame aga kõik laulu üles.

(Noorpaar tantsib ja tantsu ajal kaovad teised ja noorpaar jääb kahekesi. Nad seisavad nägu vastamisi, suudlevad, Leena libistab Maidul kuue seljast jne )

PILT. Leena lahkumine

Mait tuleb koju. Kodu on tühi. Laual on toit ja kiri.

 Mait: (Loeb) Kallis abikaasa. Need 7 kuud on olnud minu elu kõige õnnelikumad. Anna andeks, et sedasi ootamatult pidin lahkuma. Küüdimees tõi teate, et emal tervis juba päris hull. Supp on potis. Võtsin paarkümmend rubla oma rahast igaks tarbeks kaasa. Saadan sulle peagi teateid olukorra kohta, kui pean ema pikemalt põetama või matma jääma. Ära siis liialt kurvasta ja söö ikka korralikult. Kapis on varud, mida turult tõin. Sind armastades Leena.

(Mait asub raevukalt puutööd tegema)

Huber: Ega see pole mingi maailmalõpp.

Mait: Kas nädalat juba. See polegi veel kõige hullem aga selle aja sees mitte ainsatki teadet.

Huber: Tead. Naistel on omad käigud ja mõtteviisid. Nemad ei mõtle nagu mehed. Leena on siin veel üks ütlemata omamoodi tegelen. Ise mäletad, kuidas tema oma õnne maha salgas ja sinu õnne peale mõtles, enne kui te kokku saite. Usalda oma kaasat ja kõik on korras.

Mait: See kamber on nii tühi ilma temata. Mis küll teda kinni hoiab?

Huber: Hea sõber. Võta üks lonks. Kõik saab korda ja peagi naerad oma igatsusepisarate üle.

Mait: Sa oled hea sõber, kui sind ei oleks, ma kohe ei teagi, kuidas hakkama saaks.

 (Ukse alt lükatakse sisse kiri. Näeme, et see on Berta.)

Mait: (Loeb) „Aulik isand Lutz. Kui teie oma noore, ilusa abikaasa järele peaksite igatsema, siis võite teda kerge vaevaga leida. Ta pole mitte maale läinud, vaid elab Sauna uulitsas nr 17, emand Brinki juures. Õnneküllast jällenägemist temaga ja veel suuremat erirõõmu, mis teid ees ootab, soovib teile õiglasest südamest keegi hea sõber.“ 

Huber: See on kindlasti mõni naljatilk, kes sinu kurba lugu teab ja sellele veel hoogu juurde tahab anda.

Mait: See on üks ütlemata loll nali sellisel juhul. Huvitav, kas seal Sauna tänava majas üldse proua Brink olemas on?

Huber: Seda saab ju lihtsa vaevaga järele uurida.

PILT. Sauna uulitsas

(Majal ripub väike silt. Johanna Brink , Ämmaemand. Mait astub uksest sisse ja jääb ukse kõrvale seisma. Eemalt kostab Leena hääl. Korraga astub Leena tuppa, laps süles. Ta märkab Maitu ja minestab. Mait tormab Leena juurde ja hoiab teda oma käte vahel)

Mait: Leena!

Leena: Kes juhatus su siia?

Mait: Leena, mida sa siin teed? Vasta, miks sa siin oled? Kelle last sa hoiad, Leena?

Leena: Kes juhatus su siia?

Mait: Vasta, kelle last sa hoiad? Nüüd tuled minuga koju …(haarab käest)

Leena: Koju? Ma ei lähe enam koju.

Mait: Kuidas? Sa ei lähe enam koju?

Leena: Ei.

Mait: Leena, mida sa räägid? Ma olen sinu mees. Miks sa ei taha minu juurde koju tulla?

Leena: Ma ei või … Nüüd enam mitte … nüüd mitte … nüüd on kõik otsas. (Leena hakkab nutma)

Mait: See laps … on sinu, aga mitte minu.

Leena: Mati, tapa mind.

(Mait tõstab rusika, kuid käsi langeb. Korraga hakkab naerma)

Mait: See on kõik üks nali. Ütle mulle, et see kõik on nali. Aga miks sina selles kaasa lööd? Sa olid ju maal ja tulid nüüd koju nalja tegema. Ma panen silmad kinni ja teie lõpetage saa nali ära. (Suleb silmad) Üks .. kaks .. kolm (Avab silmad) Leena, tõuse üles. Tõuse üles ja läheme koju. (sikutab, aga Leena ei tule)

Mait: Miks sa seda mulle tegid?

Leena: Mati, meie vahel on nüüd kõik otsas. Meie lahkume teineteisest. Sa võid oma õnne mujalt otsida. Ma lähen homme hommikul õpetaja juurde ja tunnistan, mis on juhtunud. Sa võid julge olla, ta laseb sind minust varsti päästa …

Mait: (vaikselt) Kõnele, Leena. Räägi ära, millise süü pärast sa mind nõnda oled karistanud. Tunnista üles, mis põhjusel sa minu õnne hukkasid …

Leena: Sinul pole süüd. Mati, sa oled kõige parem mees maailmas. Süü on üksnes minu peal. Mina kiskusin su enesega hukatusse kaasa, sest ma sind liiga armastasin ja liiga nõrk oli oma armastust salgama. Aga usu mind Mati, peasüüdlane on keegi teine ja mina olen ainult ohver, nagu sinagi oled praegu ohver. (hakkab nutma)

Leena: Hea küll, ma räägin sulle…

(Leena nutab ja räägib. Mait tõuseb ja vaarub mööda tuba: Mõne aja pärast)

PILT. Berta

Tänaval põrkuvad Berta ja Huber.

Berta: Kaunist päeva, isand Huber.

Huber: Kaunist päeva ka teile, proua Brandt.

Berta: Meie pole juba mõnda aega kohanud teie sõpra isand Lutzu. Kas teie olete temast midagi kuulnud?

Huber: Ta on kodus ja tõbine.

Berta: Oii, see on küll pahasti.  Pea-asi , et haigus väiksele maimukesele liiga ei tee.

Huber: Mis maimukesele?

Berta: Oi, kas teie pole veel kuulnud, et härra Lutz on vahepeal isaks saanud.

Huber: Seda teadmist mul tõesti ei ole.

Berta: Seda muidugi ei tea, et kas isand Lutz ikka lapse isa on. Tead ju küll neid taluneidusid. Jalad harkis iga mehe ees.

Huber: Proua Brandt, see ei saa küll tõsi olla. Neiu Leena on väga viisakas ja tagasihoidlik tütarlaps.

Berta: Isand Huber, teie olete ikka naiivne. Vaga vesi, sügav põhi. Ju siis isand Lutzul midagi puudu oli, et kaasa pidi küla pealt lisa otsima minema. Ma ütlesin kohe, et see neiu on tavaline lits.

Huber: Andke andeks, hea proua, aga seda juttu mina ei usu.

Berta: Või ei taha uskuda (naerab)

Huber: Ma vabandan, kuid pean lahkuma. Kuid sellist juttu ärge rääkige ei proua Lutzu ega isand Lutzu kohta.

Berta: Uurige järgi, kui te mind ei usu.

PILT.

(Mait istub laua taga ja joob, tuleb Huber)

Huber: Mis toimub, hea sõber? Sa pead mulle nüüd kõik ära rääkima. Ma tean juba.

Mait: Sa tead? Kes sulle rääkis?

Huber: Proua Brandt. Sa vist ei teagi, et ta Oskar Brandtiga abiellu astus.

Mait: Mida sa minu asjast tead?

Huber. Seda, et Leena on jälle kodus ja tal on poeg.

Mait: Kas sa seda paned imeks?

Huber: Ei pane, aga sinu ja proua Brandi nägu nähes sain aru, et asi pole õige.

Mait: Pole õige jah! Sest mina pole mitte isa.

Huber: Kõnele.

Mait: Mõisahärra von Riesenthal sealt majast, kus Leena teenis, käis talle nõnda peale ja kavaldas, et ühel päeval Leena jõud rauges ja talle enam vastu ei suutnud panna ja viimane ta vägisi võttis. See ongi kogu lugu.

Huber: Mis sa tahad nüüd selle mehega teha?

Mait: Aga mida sina teeksid?

Huber: Ma tapaksin ta. (Mait vaikib) Heaküll, päris nii ei saa toimetada, jumal teab, mis temaga teha. Aga mina sellega ei lepi. Mina vihkan seda meest, kes sinu õnne ära sõi.

Mait: Huber, ma ei jäta seda jumala tasuda.

Huber: Rahu vend, mis inimene vihas ütleb ei ole igakord hea ja õige. Rahu. Ma ise läksin liiga kaugele ja ajasin sinu ka endast välja. Alustuseks ütle, mida sina tahad oma naise ja lapsega peale hakata.

Mait: Ma tõukan Leena endast ära.

Huber: Mati, kas sa oled mõistuse kaotanud? Sa tõukad oma naise ära, kellel kõige pole vähematki süüd.

Mait: Ta on süüdlane!

Huber: Süüdlane? Mil viisil? Tema kallal tarvitati vägivalda. Kuidas saab inimene, keda vägivallaga sunnitakse midagi tegema olla süüdi?

Mait: Ta on süüdi! Ta on süüdi! Ta on süüdi! Vägivallale astutakse vastu, aga tema alistus vägivallale sõnakuulelikult.

Huber: Seda oleks sina tema asemel ka teinud. Sinus räägib ainult enesearmastus. Sa mõistad hukka naise, sest see oma varakese röövlile andis, kes talle püstoli rinnale surus ja mitte sulle. Ma ei tunne sind enam. Sa oled pealaest jalatallani muutunud ja mitte nii, et sa mulle meeldiksid. Mati, kui sa oma naise uulitsale viskad, siis oled küll põlgust väärt.

Mait: Kas sina seda ei teeks? Kas sina elaksid temaga edasi? Sa toidaksid võõra mehe armukest ja last. Vasta, kas sina teeksid seda?

Huber: Jaa, ma teeksin.

Mait: Aga millise südamega.

Huber: Rahuliku südamega, kui ma teda armastan.

Mait: Aga ta pole ju mitte minu oma!

Huber: Ta on sinu oma. Niikaua kui sa teda armastad, siis on ta sinu oma.

Mait: Ma lükkan oma otsuse niikauaks edasi, kuni selgesti tean, kas ma temata elada saan või mitte. Seni pole Leenal ja lapsel midagi minu poolt karta. Võtame.

Huber: Ma arvan, et tänaseks juba küll on. Lähme, ma viin su koju.

Mait: Ei. Nüüd kui ma olen saanud veidi sooja oma naha vahele, tahad sina mind jälle külma kätte viia. Kurbust ja valu on küll olnud, lase nüüd veidigi lõbu maitsta.

Huber: Hääkene küll, siis … teeme kannu veel.

Mait: Minu sõber Huberi terviseks!

Mait toetub tuppa sisenedes Huberile.

Huber: Kaunist õhtut, hea emand. Ärge ehmatage meie üle ja ärge pange ka midagi pahaks. Mati ja mina, meie olime veidi kergemeelsed. Seda teist korda enam ette ei tule.

Leena. Ma mõistan. Ja pole mul õigust midagi pahaks panna. Ma tänan, härra Huber, et te teda saatma tulite.

Mait: Jaa, sa peadki Huberit tänama. Ta on hea sõber, sinule veel enam kui minule. Täna teda, täna teda selle eest, mis ta sinu heaks on teinud.

Huber: Tundub, et kõik on nüüd hästi. Ilusat õhtut! (lahkub)

Leena: Las ma võtan sul saapad jalast.

(Leena võtab Maidul ka kuue seljast. Korraga haarab Mait naise oma embusse)

Mait: Midagi pole sündinud, kõik on paljas kollitav unenägu. Sa oled minu … minu … ja sul pole mingit süüd. Ma olen õnnelik nagu ennegi. Mul on kõige puhtam, ausam, ilusam naine, kelle peale keegi ei tohi näpuga näidata. Leena, kinnita, et see kõik oli vale, et see kõik oli vaid minu peas tekkinud rumalus.. Kinnita, et ma näen und, sonin vaid. (Leena vaikib) Mine minu silmist! Jäta mind üksinda minu hädas! Ma tahaksin, et ma sind enam iial ei näeks.

Mait: Leena, anna andeks , et ma rumalat juttu ajasin, Sa nägid ju, kuidas minuga oli.

Leena. Sa ei öelnud ühtegi rumalat sõna. Mati, ma palun sind, tehkem kord lõpp. Miks peaksid sa ennast asjata piinama. Me ei või kauemini kokku jääda.

Mait: Leena, meie ei lähe mitte lahku, meie ei murra oma ühendust, olgu sündinud, mis tahes. Ma tahan kõik unustada, kõik selja taha jätta ja ainult sellele mõelda, kes sa minu jaoks siiani olnud oled. Ma ei suudaks sinust lahkuda ja ilma sinuta elada. Huber tundis mind rohkem, kui ma ise, sest ta ütles mulle „Mati, kui sa teda armastad, siis ei tõuka sa teda mitte ära!“ Ja ma ei tõuka sind ära, sest nüüd ma tean, mis on minu kohus.

Leena: Mati, ma tahan sind teenida ja ümmardada, kuni mul hing sees on. Ma tahan ainult õhk sinu ümber olla – ilma ühegi nõudeta, soovita ja tarviduseta! Kogu minu elu peab olema ainult tänu, tänu sinu armu eest, mida sa praegu kuulutad.

(Suudlevad)

PILT. Töökojas

Meister: Hea on sind taas meie seas näha, Mati! Ma väga loodan, et kõik, mis olnud, on nüüd selja taha jäänud. Sul on nüüd pere, kes ootab sinu hoolt ja armastust. See kõik annab elule uued sihid, mõni ei taipa seda ja jääb oma vanadesse jälgedesse edasi astuma, aga ega sellest head tule.

Mait: Tänan, hea meister. Eks ma püüan ..

Meister: Anna siis nüüd aga takka, sest vahepeal on hulga tööd kogunenud, mis kõik tegemist ootavad. (Lahkub)

Mait: Annan-annan (Võtab põuest pudeli ja joob suure sõõmu. Sisenevad Berta ja Emilie)

Berta: Isand Lutz, meie siin igatsesime kõik teie järgi.

Mait: Tere, proua Berta. Tere, proua Emilie.

Berta: Kuidas käib teie abikaasa käsi ja kas poeg on juba kosunud?

Mait: Kõik on korras!

Berta: Ärge pahandage, isand Lutz. See on tavaline naiselik uudishimu. Mina väga loodan, et teie leiate õnne, mida olete otsinud.

Mait: Sama soovin teile.

Berta: Tänan, kuid võin kinnitada, et mina olen õnnelikum, kui kunagi varem. Isand Brandt on väga hea abikaasa, kes kõiki minu soove juba silmist loeb.

Mait: Siis on see ju lausa paradiis.

Berta: Ei kurda. Tule, Emilie! (Siseneb Huber ja Berta  ja Emilie lahkuvad. Mait võtab pudelist suur sõõmu)

Huber: Ära nüüd keset päeva meelt nõnda turguta.

Mait: Miski pole siin enam endine

Huber: Mida emand Brandt tahtis?

Mait: Irvitada minu üle. Läheme siit minema. Tule kaasa …

Huber: Kannata veidi sellega. Teeme mõned asjad valmis ja küll õhtul jõuab.

Mait: Sina jää siia kui tahad, aga mina pean siit välja saama. See kõik lämmatab mind. Need seinad suruvad kahelt poolt peale… Lähme, teeme mõned toobid. (Väljub)

Huber: Oota, Mait!

PILT. Kodu

Emand Brink on uksel, pamp käes.

Brink: Nii on kõige parem.

Leena. Ma tean, aga … (Brink lahkub, Leena vajub lauale ja nutab, siseneb Huber.)

Leena: Teie isand Huber. Teid ma küll ei osanud oodata.

Huber: Kas kõik on korras? Teie olete nutnud. Kas Mati on kodus?

Leena: Kõik on hästi. Mati läks hommikul tööle, ega ole veel tagasi tulnud. Kas miskit on pahasti?

Huber: Ta lahkus töökojast juba enne lõunat ja tema meeleolu ei olnud just päikseline.

Leena: Issand, äkki on temaga midagi juhtunud?

Huber: Jääge teie koju, emand Lutz, ma aiman, kuhu ta võis minna.

(Siseneb joobes Mati)

Mait: Tuvikesed kenasti koos.

Huber: Tulin sind otsima. Sa lahkusid ja tagasi ei tulnud.

Mait: Tule istu. Leena vaata külalisele midagi juua. (Leena lahkub). Siis pidasin endaga aru ja mõtlesin välja.

Huber: Mida siis?

Mait: See neetud parun, kes on rikkunud minu ja minu naise elu ei tohi samuti niisama kergelt pääseda. (Sisenen Leena, katab laua ja jääb seisma) Mis sa seisad, meil on meeste jutud. Mine vaata, mida su laps teeb!

Mati: Mine, mine nüüd. See sündis minu pärast, Leena?

Leena: Sinu ja minu enese pärast.

Mait: Ja sa suutsid seda?

Mait: Kui rumal ja hea sina oled, Leena. … sest mina … ma pole ju seda väärt. Ma tean … Aga kannata minuga, kõik läheb viimaks mööda. Ma saan terveks, nagu sinagi saad terveks.

Leena. Mati. Ma tegin seda just sinu tervise pärast. Sinu ihu ja hingetervise pärast. Sa hukkad seda praegu iga päev. Lõpeta see enese hävitamine.

Huber: Võta oma kallis Leena ja sõitke minema, sinna, kuhu mineviku varjud teiega kaasa ei tule.

Mait: Minu süda enne rahule ei jää, kui need, kes minule kurja teinud, on karistada saanud.

PILT. Rünnak

Öine tänav. Tänaval jalutavad vesteldes noor ja vana parun Riesenthal.

Gothard: Papa, kordan sulle. Mõisas on kõik korras. Viinavabrikus viin voolab, et võiks kogu Liivimaa täis joota. Sina ära muretse, jäta kõik minu hooleks.

Parun: Hästi. Ma teadsin, et mu poeg on täpselt minu käe järgi ja ma millegi üle muretsema ei pea. Mis kell see raehärra meid vastu võttiski?

(Korraga hüppab pimedusest välja kuju kaigas käes ja üritab mehi rünnata. Gothard pareerib rünnaku jalutuskepiga, võtab noa vöölt ja torkab ründajat. Viimane põgeneb, kuid haavatud vana parun jääb maha. Gothard haarab isa sülle)

Gothard: Appi. Appi.

PILT. Haavatud mees

(Politsei on lahkunud. Mait on haavatud, varjab end. Ilmuvad Berta ja Emiilie, neile järgneb Meister)

Emiilie: Issand, kas te kuulsite?

Berta: Äkki mingid röövlid.

Meister: Tüdrukud! Tüdrukud!

Emiilie: Isa, me oleme siin.

Meister: Mis teil ometi arus oli, ma ju keelasin teil välja minna!

Emiilie: Andesta papa, aga need hirmsad karjed...

Berta: Mingit austust enam ei ole. Maarahvas arvab, et nad võivad endale linnas kõike lubada.

Emiilie: Sina tead seda muidugi omast kogemusest.

Berta: Ja teangi! Mul tulevad praegugi külmavärinad peale, kui ma sellele mõtlen, et ma…

(Kostub köhatus)

Meister: Kes seal on?

(Märkavad Maitu)

Berta: Issand, Mati, mis sinuga on?

Emiilia: Ta on verine.

Meister: Mati, kõnele, mis juhtus?

(Mait vaikib)

Berta: Mati! Mis sinuga juhtunud on. See kisa…. See olid siis sina?

Mait: Mina, mina jah. Aga pooleli jäi mu tegu.

Berta: Mis tegu?

Mait: Ühel päeval see rott veel kõngeb. Et ta tunneks sama, mis mida olen pidanud tundma.

Berta: Kes?

Mait: See, kes võttis minult selle, mida elus kõige armsamaks pidasin.

(Kostub vile)

Meister: Mati, mine! Me hoiame teda kinni.

Berta: Mati, anna mulle...

Mait: Aitäh, Berta.

(Mait lahkub, ilmub Politsei)

Politsei: Kas te nägite siin kedagi liikumas?

Emiilia: Siin oli ...

Berta: Siin oli ainult kõva kisa kosta. Meie ei ole kedagi näinud.

(Politsei hakkab lahkuma)

Meister: Kas midagi on juhtunud?

Poitsei: Parun Riesenthalile tungiti kallale ja tema elu on ohus.

(Politsei lahkub)

Meister: Tulge tüdrukud.

PILT. Haavatu

Mait lamab sonides voodil. Leena peseb põrandat.

Leena: Mati?

Mait: Leena, kas kasisid vere kojast ja trepilt ära?

Leena: Jaa.

Mait: Ja sind ei näinud seejuures keegi?

Leena: Ei.

Mait: Ja sa pole minust kellelegi kõnelenud? Mitte appi karjunud?

Leena: Ei.

Mait: Ka mitte tohtrit kutsunud?

Leena. Ei. Ma ei julgenud seda teha, sest sa sonisid midagi politseist.

Mait: Ma tänan sind. Vaiki sellest ka edaspidi ja ära lase kedagi korterisse. Ma olen väsinud.

Leena: Mati, mis juhtus, näita ennast...

Mait: Ei! (Mait uinub, Leena võtab verise kepi ja puhastab seda). Põleta kepp ahjus ära. Tee seda kohe. Mis alles jääb, viska minema. (Leena seistab) Võta mõned toolid, viska need koldesse. Ma teen uued, kui terveks saan.

(Leena võtab hälli ja lõhub selle tükkideks. Kostab koputus.)

Huber: See olen mina, Huber. Leena tee lahti.

(Leena avab ukse)

(Huber astub Mati voodi juurde)

Huber: Mida sa teinud oled?

Mati: Sa tead juba?

Huber: Terve linn räägib sellest.

Mati: Seekord veel kõik ei õnnestunud. Järgmine kord läheb paremini.

Huber: Järgmine kord. Järgmist korda ei tule!

Mait: Leena ju veel ei teagi, mis sündinud on. See inimene, minu poolvend, peab teadma, mida tema on minule teinud ja peab selle eest kannatama. Ma olen väsinud Huber.

Huber: Politsei pärast võid mureta olla. Nemad otsivad mõnda kaltsakat või hulgust. Sinusse ei hakka keegi.

Mait: Ma olen nii väsinud, sõber...ma jään magama. Tahtsin venna teise ilma saata... Ma ei taha surra sõber, ei taha... Leena...Leena ma tahan jääda sinuga, tahan andestust sinult ja kõigilt teistelt. Võtta tagasi kõik, mille ma korda olen saatnud. Leena...

Leena: Sinu surmaaimus on lihtsalt väsimus ja sinul ei ole minu ees mingit süüd.

Mait: Mind sa ei peta. Inimesi on kahte liiki – tarvilikud ja ülearused. Mina olen ülearune. Huber, ole sina Leenale sõbraks, nõuandjaks, ära jäta minu naist hädas maha. Kas sa kuuled mind? (Hubert noogutab) Leena.. ma.. arm.. sind.

(Mait sureb)

Leena: Mati! Mati!

Huber: Leena jäta, ta on surnud. Me peame ta siit ära viima. Usun, et meister oma abikäe ulatab.

Leena: Ma ei tahtnud, et see nii läheks! Ma olin kiviks tema kaelas...

Huber: Ära näe selles endal süüd Leena. Me peame tegutsema.

Leena: Mina ta põhja vedasin Huber, mina!

Huber: Lõpeta! Me saame meistrilt abi, küll sa näed. Me otsime su lapse ülesse.

Leena: Lapse...

Huber: Leena ma tean, mida sa tunned. Ma olen samuti kaotanud armsama, kelleta ma arvasin, et mul elu ei ole. Me saame hakkama, koos...

Leena: Huber, ma armastasin teda.

Huber: Ma tean Leena. Ja armastad ka edasi. Tule.