Kolmapäev, 16. detsember 2020

Koolitöö

DIALOOG SKEPTIKUGA

Arutlus pühast teatrist ja teatri pühadusest.


Skeptik: Sa räägid kristlikust, kõiki armastavast mõtteviisist, kristlikust hoolivast Jumalast. Aga Kristus on veidi enam kui 2000 aastat vana, kristlus veelgi vähem. Mis oli enne, kas siis enne ei olnud armastust, kas enne Kristuse saabumist Jumal ei armastanud oma lapsi ja oli tema pilk mujale pööratud? Kas valitses enne Kristuse saabumist ilmaruumis vaid viha ja raev. Ei, ütlen ma sulle. Armastust oli siis veel rohkemgi. Kus oli siis see sinu Jumal?

Autor: Minu Jumal on elulooja. Kaugel eemal siit, väljaspool meie kujutlusvõimet, asub Jumalate maa. Igaühele neist Jumalaist anti toimetamiseks tükike ilmaruumi. Seal võisid nad teha , mida soovisid. Jumalad leppisid kokku , et ühel hetkel nad kohtuvad ja vaatavad , kelle looming on kõige õnnestunum. Jumala ajamõõde on teadupärast pikk miljardeid aastaid ja üksik inimelu on tema jaoks vaid üksik möödalendav hetk. Minu Jumal sai endale Päikese koos taevakehadega tema ümber. Jumal otsustas luua siin elu, sest elu on suurim ja kauneim looming. Ta lõi enese näo järgi inimese, lisaks loomad ja taimed. Nüüd oli vaja hakata Jumalal oma kätetööd viimistlema. Meie oskame näha maailma vaid läbi enese silmade, kuid mõistmaks Jumala plaane jääb sellest väheks. Me liigume täiuslikkuse poole, kuid nagu ma juba ütlesin, siis inimelu on Jumala jaoks vaid hetk. See tähendab, et inimene ei mõista teed, mille poole ma ühiselt liigume. Nagu igas loomingus, siis on muidu eksimatu Jumalgi eksinud ja lasknud inimkonnal liikuda täiuslikkusest kaugemale. Seepärast lasi Jumal naisel sünnitada endale poja, kelle ta ohverdas inimkonna pattude eest ja seeläbi sai inimkond pöörata taas õigele teele.

Skeptik: Minu meelest on inimkond nagu laps, kes kogu aeg uut kogemust otsides hukatusele läheneb või siis vähemalt ennast kõrvetada laseb. Tähis on , et me sellest ka midagi õpiksime. Muidu jäämegi, nagu Maeterlincki pimedad ilmas ekslema. Isegi peale Lunastaja Kristust on inimkonna tee korduvalt kraavi jooksnud. Meie soovid ei mängi jumalikus maailmakorralduses üldse mingit rolli. Juba Antiik – Kreeka filosoofid arutasid elu tekkimise üle või kuidas ilmaruum sai alguse ja tõdevad kindla faktina, just faktina, mitte hüpoteesina, et ilma Jumaliku sekkumiseta poleks see kõik saanud võimalik olla. Mul on vahel tunne, et inimkond on nagu purjakil inimene, kes ei taju ohtusid enese ümber vaid tegutseb loomupärasele vastupidiselt.

Autor: Just , kuid alati on Jumal ulatanud oma abistava käe ja inimkonna taas õigele teele juhatanud. Juba 16. sajandi algul kinnitas Luther oma teesid kiriku uksele andes inimkonnale teada, et võimalik on mõelda ka teisti kui ainult kõike läbi Jumala silmade nähes. Kas ei olnud see tohutu muutus inimese mõttemaailmas. Ja 18.sajandi keskel tõstsid pead valgusutsaja filosoofid eesotsas Voltaire`iga, kes tõstsid inimese aujärjele andes teada, et kui inimene ise enese eest ei seisa, siis ei tee seda ükski Jumal aidata. Sest aidata ei saa seda , kes ennast ise ei taha aidata. Jumal nägi, et ta inimestele liialt on vabadust andnud ja nii lasi ta luua aurumootori, mis vabastas inimesed raskest füüsilisest tööst ja andis neile jälle aega Jumalat tundma õppida.  

Skeptik: Milline on siis inimese koht selles Jumala maailmakorralduses tänapäeval?

Autor: Inimese roll on olla osa hulgast, jätta endast maha parem paik, kui ta enne teda oli ja kinkida midagi inimkonnale juurde. Maa on nagu pall Jumal süles. Sellel pallil sibab 7 miljardit inimest. Lisaks kõik muu elav. Seepärast ei jõua ka Jumal tegeleda iga üksiku inimese soovidega, vaid hulkadega Inimesed loovad oma tegevusega ühisenergiavälja, mis kiirgab meie jaoks nähtamatut, kuid Jumala jaoks eredat valgust. Hea energia on roosa, aga halb energia punane. Seal, kus maa värvub punaseks, teeb Jumal omad korrektiivid. Ta laseb kehval aretustööl ennast ise hävitada ja laseb seejärel sündida uuel põlvkonnal. Vahel paneb Jumal inimese raskustega proovile, et näha tema tugevust ja siis võib meile tunduda, et Jumal on meid maha jätnud, kuid tegelikult Jumal hoiab meid ja laseb meil endilgi mõista, et enesesse ja Jumalasse uskudes saame raskustest võitu. Seepärast peame me inimkonnana roosakalt helendama, sest siis oleme õigel teel ja Jumal kingib meil oma armastust. Jumal armastab meid nagu lapsi – üleannetuid karistab, tublisid kiidab. Seepärast saadabki Jumal inimestele haigusi või loodusõnnetusi, et meid õigele teele juhatada. Nagu viimase suure pandeemia ajal, kui inimesed kodudesse aheldati. Inimesed arvasid, et nad on ise jumalad, kuigi on tegelikkuses oma arengus ahvile lähemal, kui Jumalale. Inimesed hakkasid võimutsema kõige loodu üle, maa värvus Jumal silmis ohuvärvi punaseks ja Jumal saatis inimkonnale haiguse, mis nad kodudesse kinni jättis. Õige ruttu puhastusid vesi ja õhk. Kalad said taas ujuda ja linnud taevas lennata ja inimenegi tundis ennast õnnelikumana. Oluline on , et me sellest õpiksime ja ennast jälle ei hakkaks jumalatena kujutama.

Skeptik: Õnnelikumana? Mis on see õnn? Õnn on iga inimese jaoks erinev. Mõni on teise õnnetuse üle õnnelik, teine on õnnelik üksi olles, kolmas saab õnne kogeda vaid teiste keskel. Kes ütleb mulle, et see, mida mina õnneks pean, tõesti õnn on? Kas õnn saab üldse kõigi jaoks üks olla? Kas see on õnnelikum, kelle rahakott on paksem? See, kellel arvel 0 eurot, rõõmustab kui talle 10 eurot antakse. See, kelle arvel on miljon, ei oska aga tuhandest üldse rõõmu tunda. Kui sa ütled, et liigume õnne poole, siis kohu poole me tegelikult liigume?

Autor: Aga ega me ei teagi, mis on õnn. Kui vahel on tunne, et me saame seda juba tunda, siis libiseb ta meil jälle käest. Oleme rahulolematud ja kriitilised püüeldes kogu aeg mingi tundmatu unelma poole, mida peame õnneks. Siis kui tunneme, et nüüd ongi see õnn meil käes, siis tajume, et ikka on veel midagi puudu ja asume edasi pürgima. Mingit ülimat õnne polegi tegelikult olemas, on ainult teekond õnneni. Kui me lepime sellega, et õnn on otsingutes, pidevas liikumises unelma poole, siis saabub meisse rahu ja just see ongi see õnn. 10 või 1000 eurot ei oma siin kõige väiksematki rolli. 

Skeptik: See on kõik loogiline, aga kuidas inimene teab, kuhu poole me teel oleme? Kuidas me teame, milline on see Jumala Suur Plaan, millest sa räägid? 

Autor: Ega sedagi meie ei tea. Kuidas seda seletada? Vaata, inimene on nagu jalgpall, mis peab jõudma unistatud väravasse, kuid enamuse ajast liigub hoopis platsil saades hoope, mis panevad ta liikuma. Need hoobid ei vii alati sugugi väravale lähemale. Siin tuleb appi meile meeskond. Kui me meeskonnana oleme otsustanud liikuda väravasse, jaganud rollid, kes takistab vastaseid, kes juhendab ja kes viib palli väravasse, siis on tulemus palju kindlam. Me peame ühtmoodi mõtlema. Me peame ühiselt mõistma , kes me oleme ja kuhu me teel oleme. Me peame enesele püstitama need eesmärgid ja jagame ülesanded. Seepärast ongi inimkonna arengu jaoks oluline kultuur. Kirjandus, muusika, teater, kunst, arhitektuur jne – see loob meile meie ühise eluruumi. Kultuuri ülesandeks on Jumala plaanid panna inimese jaoks arusaadavasse keelde.  

Skeptik: Kultuur ja iga inimese konkreetne kultuuriline osadus ei ole enam elu osa. Varasemalt mängisid kõik pilli, sest muusikat ilma elava esituseta polnud võimalik nautida. Kõik tantsisid, sest see oli meelelahutus, mis viis kokku mehed ja naised, noormehed ja neiud. Siis korraga oli muusikat võimalik kuulata salvestatuna, kohtuda lubati niisamagi. Kultuur lakkas olemast igapäevane elu osa. Albert Schweitzer kuulutab oma essees „Filosoofia süü kultuuri allakäigus“ kultuuri lõppu. Omal moel lõppeski 100 aastat tagasi üks kultuurilise arenguetappe ja seetõttu vahetult enne kõike muutvat I Maailmasõda oli temal selliseks väiteks täiesti õigus. 60 aastat hiljem tõdeb lavastaja Jaan Tooming, et inimkond ei kaota midagi, kui teater omad uksed kinni paneks ja tegevuse lõpetaks. Tänasel päeval on miskit taas lõppemas. Maailm on kolinud internetti ja iga päev luuakse kümneid äppe, mis peaksid inimese elu veelgi mugavamaks tegema. Kohtumisteks pole vaja enam kodunt väljuda. Veelgi enam – kodus istumist isegi propageeritakse. Kuid kultuuriline kogemus ilma vahetu kontaktita on emotsionaalselt tühi, sest saali ja lava vahel ei vahetata energiaid. Seepärast tundub loogiline, et panemegi kultuuriasutused kinni ja laseme neil siis uuesti kasvada just seal , kus on nende koht. Nagu võililled, mis murust eemaldatuna ajavad ennast läbi asfaldi päikese poole.

Autor: Kuulsin kord üht humoorikat lugu, mida rääkis Darwini evolutsiooniteooria kriitik. Roninud kord ahv puu otsast alla, et marjadega maiustada, kuid marjad olid käärima läinud ja endasse alkoholi kogunud. Ahv sõi, alkohol röövis tema mõistuse ja ta jäi puu alla magama. Järgmisel päeval tulid teised vaatama, kui ahv jäi. Sõid nemadki ja jäid samuti magama. Ärgates ei hakanudki nad enam puu otsa ronima, vaid inimestena maa peale elama. Mis on selle loo moraal? Me oleme ühiselt teel , meil on oma ühisenergiaväli, milles me elame. Aga keegi peab olema alati, kes teed näitab. Keegi peab olema, kes avab esimesena ukse tundmatusse. See ongi kultuuri üks peamistest eesmärkidest – olla teenäitaja. Minu jaoks on äärmiselt inspireeriv Arvo Pärdi ütlemine, et kõrgkultuuri ilma Jumala puudutuseta pole võimalik teha.  Ehk ilma Jumala juhatuseta ei võimalik inimese mõttesuundi muuta. Selles mõttes on Pärt nagu prohvet, kes on Jumala hääleks inimeste juures. Uku Masing on kirjutanud, et kultuuri mandudes peab kiriku roll ühiskonnas suurenema. Inimene vajab rituaale ja kus teatakse rituaalidest rohkem kui kirikus. Masing on kirjutanud, et kirik oma tuhande aastase ajalooga on kultuuri hoidnud ja salvestanud juba ajast , kui siin maal veel kirjaoskust ei tuntud ja muud võimalust leida juhatust teadmiste poole polnudki, kui ainult kirkust. Kirik on meie kultuurilise mõtlemise nurgakivi ja kui kultuur mureneb, siis peame taas naasma juurte ehk kiriku juurde, et lagunenud kultuuritempel taas üles ehitada.

Skeptik: Mis ülesandeid kannab tänapäeva teater, mille vajalikkuses lavastaja Jaan Tooming kindel ei olnud? Olen seda meelt, et teater on oma väljenduslikes otsingutes sattunud ummikusse. Teatril puudub inimese hinge raputav sõnum, teatrist on saanud meelelahutusvorm , mida  vaadates unustad argimured ja  rahuldad oma sügavaid ihasid. Ta ei ole enam Jumala hääleks nagu ta läbi ajaloo on olnud.

Autor: Nii kahju, kui see ka ei ole, aga ma olen sinuga nõus. Teatri ajalugu algas Antiik-Kreeka pühadest rituaalidest, sai tugeva tõuke keskaegsete müsteeriumitega, kui Jumala sõna tuli viia kirjaoskamatu rahvani. Teater on mitme erilise looja koostöö- autor, lavastaja ja näitleja. Tõelise loomingulise elamuse saamiseks peab kõigi erinevate osapoolte koostöö olema filigraanne. Jääda lootma kordumatule tekstile ei ole võimalik, kui üldpilt laguneb või näitlejad ei tea, millised on nende ülesanded. Samuti ei saa lootma jääda lavastajale, kes äkki kehvast materjalist kuidagi läbi tänu efektsetele lahendustele välja veab. Kuigi teatriajaloos on selliseid juhuseid olnud, kuid siis on lavastaja kasutanud algmaterjali vaid tõukejõuna luues ise uue ja iseseisvana  võetava näidendi. Arusaadavalt ei saa loota ka kõrgtasemel näitlejale kui näidend ja lavastaja ei anna talle võimalust oma võimeid näidata. See mitmete osapoolte ühine pingutus ja panusena antud energia ongi see, mis teeb teatri kordumatuks ja võrreldamatuks elamuseks. Muidugi on olemas ka film, kuid tunda elava inimese energiat ühes ruumis, minu kui vaatajaga, on siiski kogemusena hoopis midagi palju emotsionaalsemat. Teater peab näitama inimesele seda, kes ta võiks olla. Teater ei pea kaasa elama ühiskondlikele protsessidele või olema aktiivne suunanäitaja teel, kuhu inimkond peab liikuma. Samuti ei pea olema moraliseeriv või näppu vibutav. Teater ei tohiks laskuda igapäevase ajakirjandusliku poriloopimise tasemele, vaid vaatlema inimest tema ajas kõrvalt ja näitama talle positiivseid võimalusi ja näiteid ajaloost sellest, kes ta võiks olla. Teater peab paremaks muutma iga konkreetset inimest tõstes ta lühikeseks teatrimaagia hetkeks ehk etenduse toimumise ajaks argipäevast kõrgemale, lähemale Jumalale. Inimene peab teatris tunda ülevust, mida ta oma igapäeva argirutiinis ei koge. Head näidendit vaadates valdav vaatajat tihti emotsionaalselt tõstetud meeleolu, kus kananahk jookseb üle ihu ja vaataja tardununa tooli kangestub. Mis see on , kui see ei ole Jumala puudutus. Sellistel hetkedel puudutab inimene oma hinges midagi püha, midagi , mille olemasolu ta tajub, kuid seletada ei oska. Inimene puhastub.Keskaegsetes müsteeriumites kasutati teadlikult erinevaid lavastuslikke efekte, et vaatajat raputada, et vaatajale pakkuda enneolematu emotsionaalne kogemus. Need hetked pidi vaatajale suurendama loo meeldejäävust ja neil hetkedel pidi vaataja kogema Jumala olemasolu siinsamas teatrilaval. Inimene pidi tajuma, et nüüd astus Jumal lavale,  et Jumal on just sellel hetkel siinsamas, tulnud siia tema pärast, et temast saaks parem inimene ja et ta patuteelt kõrvale astuks. Sama võimalust kasutati juba ka antiikteatris , kui lavastuse lõppedes tuli Jumal taevast ja tõi lahenduse lahendamata probleemidele. Jumala sekkumine tõi asjade kulgemisse otsustava pöörde. Iga vaataja sai kohe aru, et ilma Jumala sekkumiseta ei toimu siin maailmas midagi. Teater peab tegelema tuleviku, mitte oleviku või mineviku vastasseisude lahendamisega. Samas on teatri võimuses läbi lavakogemuse jutustades mineviku lugusid viies vaataja tänasest päevast paremasse homsesse. Teater on õpetlik sild mineviku ja tuleviku vahel.

Skeptik: Ausalt öeldes tajun ma Jumala olemasolu või kuidas seda nimetada hulga rohkem tänapäevastes rituaalides, kus aeg-ajalt tuleb ikka passiivselt või aktiivselt osaleda. Pulmad, matused, vastuvõtud, erinevad tseremooniad – seal tajud midagi, mida ei näe, aga mida on tunda. Või siis kiriklikud rituaalid, kus osalejate arv on väga piiratud. Kadunud on kristluse tunnetus. Usk ei ole enam praktiline vajadus ja seetõttu muutunud kasutuks. 

Autor: Seda enam peab kultuur näitama teed Jumala poole. Rituaalid puudutavad sinu vaimu. Kui samas rituaalis osaleb sadu inimesi, siis kogetud energia mitmekordistub. See loobki ühisenergiavälja, mis meid kõiki haarab ja ühes suunas liikuma paneb. Osadust ehk osaks saamist kasutatakse nii kirikus kui ka teatris. Osadus loobki ühisenergiavälja. Näitleja laval on olemuselt sarnane preestriga, kes viies läbi teatavat rituaali kehastub rituaali läbiviimise ajaks rituaalijuhiks. Nad viivad oma tegevusega publiku mõttemaailma rändama. Preester lähemale jumalale, näitleja inimesele endale. Stanislavski eristab näitleja töös loomingulise töö ja kunstilise väljenduse. Hing paneb sind loominguliselt tööle, kuid tõelise kunstilise väljundi annab ikkagi ainult Püha Vaimu puudutus. Nüüd ongi küsimus näitlejale, et kas sinul on küllalt Vaimu, et hulkasid liigutada. Kas sinus on piisavalt palju Jumala puudutust?  Kas sa selle ihu ja vaimuvaraga, mis igal näitlejal on, suudad pakkuda midagi kordumatut? Eks ole ka teatri ja kiriku terminites palju ühist. Teatrihoonet kutsutakse kultuuritempliks, sest sealgi kaasatakse vaataja läbi rituaali kaasa ja viiakse argipäevast välja. Lava kutsutakse altariks. Üldse on teatrisaal sarnane kirikule, kus ühel pool on osalejad ehk vaatajad ja teisel pool rituaaliläbiviijad ehk näitlejad ja preestrid. Seepärast on arusaadav, et kirik keskajal teatri vande alla pani ja näitlejad inimkonna kõige madalamasse klassi paigutas, sest pühadust rüvetati ja pühasse ruumi toodi teemad, mis mingil moel ei oleks tohtinud ühiskonnas tähelepanu saada. Ühisenergiaväli löödi segamine ja algasid segaduste ajad.

Skeptik: Selleks, et me mõnd kunstitoest, kõik ühtmoodi mõistaks, peame olema oma olemuselt kõik ühesugused. Aga me ju ei ole. Me kõik erineme oma vanuse, hariduse, põlvnemise, silmaringi ja mille iganes poolest. Mis ühe jaoks on naljakas, ei ole seda teise jaoks mitte. Mis on ühe jaoks haarav, on teise jaoks igav. Kuidas saab siis üks lavastus meid ühiselt mõjutada? Siis peaks publikule lavastust ja tema sõnumit enne ja pärast seletama, aga  ilu võib olla ka lihtsalt ilus ja seda ei saa teaduslikult seletada. See võtaks ilult tema ilu. Emotsionaalne kogemus, mis eristab inimesi, on personaalne ja sõltub iga inimese taustast ja elukogemustest. Selle teaduslik seletamine ei anna saadud emotsioonile midagi juurde. Lisaks on selline selgitamine vägagi üldistav, sest inimesed, nagu ma juba ütlesin, on selleks liialt erinevad. Kui oskad too siis mõni näide, sellest kus üks lavastus omab laiemat mõju ja mõjutab inimesi ka väljapoole teatrisaali. 

Autor:  Lavastus peab andma tõuke aruteludeks. Teater ei pea pakkuma vastuseid, vaid tõstatama küsimusi. Ühiskondlik arutelu on see, mis meid ühendab. Näiteks  Shakespeare „Hamletis“ pannakse peategelane otsima tõde. Talle ei anta kätte valmis vastuseid, ta peab neid ise leidma. Loomulikult tabavad teda teel raskused, teda reedetakse, teda ei mõisteta. Vaatajatena mõistame peategelast, sest  tunneme tihtipeale sama, et meid on reedetud, meie usaldust kuritarvitatud. Peategelane jäi enesele kindlaks ja läks oma otsingutes lõpuni, kuigi see lõpp oleks võinud ka talle enesele saatuslikuks saada. Meiegi peame jääme oma põhimõtetele kindlaks. Kuulus on Hamleti monoloogi esimene rida, kuid palju kõnekam on hoopis teine „Kumb oleks üllam, kas vaevas taluda kõik nooled, mida vali saatus paiskab või tõstes relvad hädamere vastu, vaev lõpetada …“. Seda küsime endalt tihti. Peategelane ei andnud alla ja tõstis relvad hädamere vastu. Või teine näide. H. Ibseni „Peer Gynt“ peategelane kogeb oma eneseotsingutes Jumala olemasolu, kuid iga kord on see Jumal erinev. Ta jõuab lõpuks koju ja mõistab, et tõeline Jumal ongi see, kes ootab sind koduseinte vahel. Pole vaja kuhugi minna, sest kui sul Jumalat oma kodunt ei leia, siis ei leia sa seda mujalt ka. Vaatemängust lummatud publik läks koju ja tundis isegi raskustes olles ennast koduseinte vahel Jumalast hoituna. Teadmine, et Jumal on olemas, annab jõudu. Neid näidendeid on mängitud tuhandeid kordi läbi põlvkondade. Usu, et see on jätnud jälje meie kõigi mõtteviisidesse.

Skeptik: Ma võin su mõtetest ju isegi aru saada ja neid jagada, kuid neist ei tõuse kasu. Ütle, kus on eesti teatris Jumala sõna lavale toodud. Eestlane kardab Jumalat nagu tuld. Maini eestlasele, et sa tahad temaga Jumalast rääkida, siis ta põgeneb sinu juurest läbi suletud aknagi. Seepärast ei saa ka Jumalat lavale tuua. Inimene kardab Jumalaga kohtuda.

Autor:  Just. Kui inimene Jumalat ei usu, siis ei tähenda, et ta Jumalat ei karda. Kuid kuidas sa saad karta kedagi, keda sa ei usu? Usu mind – eestlane usub rohkem, kui ta tunnistab. Küll peagi saab läbi nõukogude propagandast immutatud inimpõlv, keda relva ähvardusel sunniti kirikust lahti ütlema. Inimene ei karda Jumalat, vaid relvakandjat, kes ennast Jumalaks nimetab ja laseb ennast kummardada. Minu vanaema rääkis kord sõjaaja mälestusi, mida vaikselt salvestasin. Hiljem ta helistas ja palus , et ma salvestust kuskil ei levita, sest „NEMAD“ tulevad veel tagasi. Hirm ei luba inimesel oma tõelist nägu näidata. Kuid olen sinuga nõus – arutlused Jumala olemuse ja mõju üle ei ole kuigi tihti eesti teatrilavadele jõudnud. Loomulikult on Tammsaare kõigi oma erinevate teostega olnud äärmiselt rikas varasalv eesti  teatrilavadel. Ma mõtlen „Tõde ja õigus“ kõigi oma osadega ja „Põrgupõhja uus vanapagan“, kuid need ei ole näitemängud vaid dramatiseeringud, mis annavad edasi juba dramatiseerija ideid antud teose teemadel. Olgu siis selleks Voldemar Panso „Inimene ja Jumal“ või Jaan Toominga „Põrgupõhja uus Vanapagan“.  Näitekirjanikud on Eestis usuga vähe tegelenud. Kohe tuleb meelde vaid Hendrik Visnapuu. Uuemal ajal on Jumala tegelaskujuna pannud lavale Andrus Kivirähk, kuid tema Jumal on pigem naeruväärne ega oma neid omadusi, mis inimest tema muredes aidata võiks. Mina isegi panin näidendis „K.E. von Baeri lõpetamata uurimus“ Baeri ja talupoja Jumala nägemuse üle vaidlema. Ega nad selgeks asja saanudki. Liialt erinevad olid mõlema arusaamad. … Jaa. Vähe on neid eesti teatrimehi, kelle peale on paistnud Jumala valgus. Või on see hirm ennast paljastada. Mõni kisuks ennast pigem laval alasti, kui tunnistaks Jumalat oma südames. Aga piisad uuristavad pika ajal peale ka kivisse augu. Rituaalid seovad meid ja loovad ühisenergiavälja. Ma olen kindel, et aeg, kui kõik need inimesed , kes tuhandete kaupa teatrisse jõuavad, mõistavad, et kirikul ja teatril on rohkem ühist , kui nad arvatagi oskavad, ei ole enam kaugel. Meie vaim on vabanemas süstitud hirmudest. Ja siis …

Skeptik: Ja mis siis juhtub?

Autor: Äkki siis lõpebki tigedus inimeste hingedest ja asendub armastusega ligemese vastu. Nagu Lev Tolstoi kirjutas, et armastus on nii suur ja hoomamata tunne, mis võib inimese halvatuks teha. Selline tunne saab olla vaid Jumalikku päritolu, sest see on ainus seletus. Jumala olemasolu väljendubki armastusena meie südametes. Ja seega on armastus ainus jumalik ja õige elamiseviis. Nii ta kirjutas. Just selle sõnumi kuulutamine peaks olema iga teatraali esmane eesmärk. Armastuse propageerimine kodus , tööl, koolis, tänaval, maailmas.

Skeptik: Sellise hala peale saad korralike meeste käest lõuga.

Autor: Karta on.     

 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar