Neljapäev, 25. veebruar 2021

Judaismist

Judaismi õhu nuusutamine tekitas minu hinges elevust. Nii palju oli tuttavat ja samas uut. See kõik on judaismi inimlikes vormides meie kõrval kogu aega olemas, ilma et seda eripärast vaimumaailma oleks teadlikult varem osanaud tähele panna. Judaism on inimeseks olemise õpetus. Juudid näevad endas missiooni inimkonna ees. Lugedes erinevaid juudi filosoofe tajusin, et see pole ainult sõnakõlks, vaid juudid tunnevadki Jumala poolt valitud rahvana kohustust inimkonna ees. Neid on selle algselt üleolevana näiva suhtumise pärast läbi ajaloo taga kiusatud ja nüpeldatud, kuid kõigele vaatamata ei ole nad kaotanud usku inimkonna võimesse muutuda.

Minu äi õppis nõukogude ajal Leningradis kommunismi ülikoolis, kus valmistati ette tulevasi poliittöötajaid kogu suurele Nõukogude Liidule. Äi armastab meenutada oma juutidest professoreid, kes ametliku õpetuse varjus rääkisid ka lubamatust. Minus tekitas see küsimusi, et kes siis on juut tegelikult? Kas see, kes on karikatuuridel kujutatud juudi kõvernina või juudi nimega või ikkagi ainult see, kes järgib judaistliku õpetust ja kombestikku ja palvetab iga päev? Milline juut on Venemaal elav juut, kes ka oma nime oli venepäraseks muutnud ja sabatit ei tähista? „Tegelikult ei saa olla juut vaistlikult; ei saa olla juut enese teadmata. Head tuleb soovida kogu südamest, aga samal ajal ei tohi seda soovida ainult südame lihtsameelse hoogsusega. Olla hoogne ja samal ajal hoogu talitseda - võib-olla see ongi juudi riitus! Kirg, mis umbusaldab oma kirglikkust, mis saab üha uuesti teadlikkuseks. Juudi usku kuulumine eeldab riitust ja teadmist. Õiglus ei ole võhikule kättesaadav. Judaism on äärmine teadlikkus.“ (Emmanuel Levinas „Eetika ja vaim“ (Vikerkaar 2002 8/9)

Meil räägitakse väga palju juutidest, kes nõukogude kultuurielus (lavastajad, kirjanikud, heliloojad jne) justkui ametliku kultuurimaastiku kõrval toimetasid. Samal ajal kiusati neid taga, ei lastud oma töid avalikkuse ette tuua või halvemal juhul saadeti tutvuma suure kodumaa põhjaaladega. Et ellu jääda ütlesidki nad lahti oma juudi nimedest ja loobusid rahvuslike traditsioonide järgmisest.  „Ometigi suutis pikaajaline suhtlemine Lääne kristlusega sünnitada ebakindlust isegi siiralt judaismile andunud juutides, kes olid perekonnapärimuste kaudu alal hoidnud tundliku sideme juudi eksistentsi sümbolitega. Moraal, ühiskondlik tegevus, hoolitsus õigluse eest - see kõik on suurepärane. Aga see pole midagi enamat kui moraal! Maine ettevalmistus! Liiga ähmane, et täita sisemist elu. Liiga kujundivaene, et jutustada hinge lugu. Ilma kirjanduse ja draama koeta. Ja mis seal salata, sellest pole kunagi võrsunud midagi muud peale psalmide!“ (Emmanuel Levinas „Eetika ja vaim“ (Vikerkaar 2002 8/9)

Olles uurinud vabamüürlaste liikumise ajalugu ja märkasin enesele üllatuseks, kui palju on judaismil ja vabamüürlaste õpetuses ühiseid jooni. Mõlemad on läbi ajaloo olnud tagakiusatud ja avalikkusest tõrjutud. Mõlema õpetuse aluseks on kindlate rituaalide järgmine, mis võivad olla väljapoole kogukonda mõistetamatud või arusaamatud. Mõlemal liikumisel on väga olulisel kohal suuline õpetus ja isiklik kogetud elamus. Õpetus kinnistub läbi dialoogi iseenesega, mida iga osaline järjepidevalt peab. Mõlema õpetuse peamiseks sambaks on inimese isiklik areng ja seeläbi Jumalale lähemale tõusmine. See on minu jaoks äärmiselt huvitav, sest nii nagu vabamüürlastel on Jumalana käsitletav Kõrgem Ehitusmeister pigem märk või sümbol, kui reaalne objekt, siis astub ka juutide Jumal taevaselt troonilt, kuhu ta on tõstetud kristlikus maailmas, inimeste sekka. Jumal on teinud juutidega lepingu ja lepingupartnerid on ju teadupärast alati võrdsed ja inimesel tuleb oma elu ikkagi ise üles ehitada. Seda kirjeldab jidisikeelne klassik Solem As oma lühiromaanis „Oru laul“, kus juudid läksid oma riigi utoopiat üles ehitama vettivasse orgu. Paludes küll Jumalalt juhatust ja tuge, kuid reaalse töö pidid siiski nemad ise ära tegema ja seda unistust troonib edu. Paradoksina ei nähtud positiivses lõpptulemuses mitte enese tublit tööd, vaid Jumala õnnistust.

Jumal on alati hea ja isegi siis, kui saatus viskab kaikaid kodaratesse, ei süüdistata selles Jumalat, vaid selles nähakse Jumala õpetust või juhatust, et eksinud taas õigele teele suunata. Judaism on vaimureligioon, kus õpetus kinnistub läbi praktilise tegevuse. Judaism on elamise vorm, kus ilmalikkus ja püha on segunenud igas eluetapis. „Religioon on nende jaoks kõige mõte, nende endi olemasolu sügavaim tuum, ja mitte midagi välist, midagi lisandunut, omandatud ja õpitut“ (Leo Baeck „Judaismi olemus“)

Vaatlekski nüüd minu meelest judaismi kolme peamist põhimõtet, ilma milleta juut ei ole juut. Esiteks pidev ja läbi elu jätkuv õppimine. Teiseks elu osaks olevate rituaalide, eelkõige sabati, täitmine. Kolmandaks perekonna ja eriti ema austamine. Nüüd kõigest lähemalt.

 

Pidev ja läbi elu jätkuv õppimine.

"Juudid on alati endast kujutanud vähemust ja vähemus on alati sunnitud mõtlema, see on vähemuseks olemise saatusega kaasnev õnnistus." (Leo Baeck "Judaismi olemus"). See mõte seob eestlasi ja juute. Vähemusena ei ole sul maailmas võimalust suureks saada muidu kui vaimult. See tähendab, et Eesti rahva püsimajäämise aluseks on suurem panus täna haridusse ja teadusesse. Pidev rahulolematus olemasolevaga ja soov läbi uuenenud teadmiste olukorda parandada – see on põhimõte, mida juudi rahvas on aastasadu praktiseerinud ja kust eestlastel oleks õppida. „II p1 Rabi ütleb "Missugune on õige tee, mille inimene enesele peab valima? Iga tee, mis on kiituseks tema käijale ja kiituseks talle ka inimeste silmis." (Isad Talmudi 4.osa)   

Täiuslik juudi mees on tark ja õpetatud. Täiuslik juudi naine teeb kõik, et tema mees oleks kõige täiuslikum st teeb kõik selleks, et mees saaks ennast harida. Juudi õpetus ei lõpe kunagi. Talmud, mis on paksem, kui enamuse inimeste eluaegne lugemisvara, pakub arutamist, selgitamist, ümbermõtlemist terveks eluks. Maimonides on öelnud, et „seletamise väravad ei ole suletud.“ Kui tihti jäävad teoreetilised teadmised ühe suletud kildkonna erahuviks, siis juudi õpetuses on teoreetiline pool elust väga tihedalt seotud praktilise poolega. Toorasse kirja pandu on elamise aluseks.  „Juudi mees tegeleb enesetäiendamisega läbi kogu elu. Haridus jaguneb kultuuriks ja valgustuseks. Kultuur tundub olevat rohkem seotud praktilisega : headusega, peenuse ja iluga käsitöös, kunstis ja seltskondlikes kommetes (objektiivsega), oskuse, hoolsuse ja vilumusega ühelt poolt, kalduvuste, tungide ja harjumustega teiselt poolt (subjektiivsega). Mida enam need ühel rahval vastavad inimese määratlusele, seda enam omistatakse sellele kultuuri; nõndasamuti leitakse seda enam kultuuri ja haritust maatükist, mida enam seda inimese hoolsus on pannud kasvatama inimesele vajalikku. — Valgustus seevastu tundub olevat rohkem seotud teoreetilisega . Mõistusliku tunnetusega (objekt.) ja oskusega (subjekt.) järele mõelda inimelu seikade üle, nende tähtsuse ja mõju otsustavuse järgi inimese määratluses.“ (Moses Mendelsohn „Mida tähendab valgustada“). Mõttetera oli pikk, kuid katkestus oleks lõhkunud terviku. Loomulikult seletav  uuritav objekt ehk Talmud, ise õppimise olulisust. „IV 7, Seitse asja on omased matsile ja seitse targale. Tark ei kõnele selle juuresolekul, kes on tarkuselt temast suurem. Ja ta ei sega end oma kaaslase sõnade vahele, ja ta pole läbematu vastama. Ta küsib tavakohaselt ja vastab asjakohaselt, ja räägib esimesest esimesena ja viimasest viimasena. Ja selle kohta, mida ta ei ole kuulnud, ütleb ta : ma ei ole seda kuulnud. Ja ta tunnustab tõtt. Ja nende asjade vastandid on matsil.“ (Isad Talmudi 4.osa)

„V 15 Nelja liiki on tarkade ees istujaid: käsn, lehter, kurn ja sõel. Käsn on see, kes imeb sisse kõik. Lehter on see, kes ühelt poolt kogub kokku ja teiselt poolt laseb välja. Kurn on see, kes laseb veini ja peab kinni sademe. Sõel on see, kes laseb läbi tavalise jahu ja peab kinni sõmera jahu.“ (Isad Talmudi 4.osa). Kirjutatu on üks, kuid me mõistame seda kõik erinevalt lähtudes oma kogetud maailmast. Nagu on kirjutanud juudi filosoof Martin Buber oma kuulsaimas essees „Sina-Mina“, et me tunnetame maailma läbi iseenese. Me loeme sama raamatut , kuid see raamat kõnetab meid erinevalt. Me vaatame maali seinal, aga kui üks näeb selles sügise hääbumist, siis teine hoopis kaunist loodust. Sama on Jumalaga. Selleks, et olla rahvaga üks peame mõistma meie elu põhiväärtuseid üheselt. Sama tõdeb Solem As oma juba tsiteeritud romaanis, et juudi inimene elab ja töötab rahva, mitte enese nimel.

„Maal ei ole tõsidust, armastust ega ka mitte Jumala tundmist“ (Ho 4,1). Juudi rahval on oma Jumal, mis ei ole päris sama Jumal, kes meile Piibli on andnud. Piibli Jumal ja Inimese Jumal erinevad teineteisest. Üks andis Siinai mäel Moosesele käsulauad, aga teine elab siinsamas inimese kambris ja sööb temaga samas lauas. „Nad ei tahtnud niivõrd kõnelda sellest, mis on Jumal iseeneses, kuivõrd sellest, mida ta inimese jaoks tähendab, mida ta endast maailma jaoks kujutab.“ (Leo Baeck „Judaismi olemus“). Sealjuures ei ole Piibel ainult Jumala sõna, vaid elav elamise õpetus. Toora on inimestele antud kingitus juhistega, kuidas elada. See, kes neid juhiseid rikub ja õigelt teelt kõrvale kaldub, saab karistada. Ja mitte Jumala poolt vaid iseenese poolt, sest ta on rikkunud kehtivat korda ja rikkumised viivad alati kannatuseni. Samas, kui käia Piiblis näidatud teed, siis Jumal rõõmustab inimese üle. Juudi Jumal on pigem rõõmujumal, kes näitab teed tulevikku, mitte ei heida ette mineviku vigasid, nagu see kristluses kipub olema. Üldse on kummaline, kuidas ühe ja sama Jumala tundmised võivad niivõrd erineda ja kuidas sama Jumal on erinevate rahvaste jaoks ise näoga.

„Juudid on teadlikud sellest, et nad loovad Piiblit ikka ja jälle uuesti.“ (Leo Baeck „Judaismi olemus“). Jumala soovide mõistmine. Jumala juhatuse vastuvõtmine. Jumaliku õpetuse toomine argiellu. Need on juudi õpetlaste teoreetilistena näivad, kuid ometi väga praktilised tegemised. „Valgustuse kuritarvitamine nõrgestab kõlblusmeelt, toob kalkust, egoismi, irreligioossust ja anarhiat. Kultuuri kuritarvitamine sünnitab toretsemist, silmakirjalikkust, lodevust, ebausku ja orjalikkust. Kus valgustus ja kultuur ühel sammul edasi lähevad, seal on nad teineteisele vastastikku parimaks kaitsevahendiks laostumise vastu. Nad on hukatuslikud teineteisele hoopistükkis vastupidisel viisil. Rahva haridus, mis ülaltoodud sõnaseletuse kohaselt koosneb kultuurist ja valgustusest, laostub tunduvalt vähem. Haritud rahval pole muud sisemist ohtu kui rahvusliku õnne liiasus, mida võib juba iseenesest, nagu inimkeha täiuslikemat tervistki, juba haiguseks pidada. Rahvas, kes on hariduse varal jõudnud rahvusliku õnnelikkuse kõrgeimasse tippu, on just seetõttu langemisohus, et ta ei saa enam kõrgemale tõusta.“  (Moses Mendelsohn „Mida tähendab valgustada“ ).

See Moses Mendelsohni pikem mõte tähendab lühidalt, et ükski rahvas ei püsi ilma Jumala ja kultuurita. „Moraal viib inimühiskonna täiusele.“ (Emmanuel Levinas „Eetika ja vaim“ (Vikerkaar 2002 8/9) Meie kahjuks on ajalugu seda tõestanud, kui räägitakse üksikisiku vabadusest kõike teha, aga mitte üksikisiku kohustustest ühiskonna ees. Seda põhjustab egoistlik soov olla ise maailma keskmes mõistmata, et tõeline õnn on jagatud õnn ja mida rohkem on neid, kes sinu õnnest osa saavad, seda suurem on ka sinu õnn. Jumal seob läbi kultuuri rahva üheks.

„Vägivaldne on igasugune tegevus, mida tehes inimene toimib, nagu oleks ta ainus toimija: nagu oleks ülejäänud maailm olemas ainult selleks, et tema tegutsemist vastu võtta; vägivaldne on järelikult ka igasugune tegevus, mille mõju alla me satume, ilma et me sellele igas asjas kaasa töötaksime.“ (Emmanuel Levinas „Eetika ja vaim“ (Vikerkaar 2002 8/9)

  

Rituaalide pidamine

Eelmise teema lõpust on hea astuda järgmise juurde. W.Goethe on kirjutanud, et inimkond on muutunud, kuid inimene jääb alati samaks. Inimene on religioosne olend ja vajab täiuslikuks rahuloluks rituaalseid raame.

 „Minna koos isaga paasapüha eelõhtul sünagoogi palvetama – kas saab olla midagi ilusamat? Mida on väärt üksnes see, et pealaest jalatallani ollakse kõige uuemates riietes ja mis mulje jätab see teistele poistele! Ja palvetamine? Esimene pidupäevane õhtupalve! Esimene pidupäevane borhu! Ah, kuipalju rõõmusid on hea Jumal valmistanud juudi lastele!“ (Solem Alejchem „Ülemlaul“). Omal veidral moel on juudi kõige olulisem rituaalne tegevus reeglitest lähtuv puhkus ehk sabat. Seda on ööpäevaringselt ja igapäevaselt töötaval kristlasel raske mõista, sest kristlase jaoks on töö parim viis tõusta Jumalale lähemale.

III 1 „Kust sa tuled? Haisvast tilgakesest. Ja kuhu sa lähed? Usside ja vaklade juurde. Ja kelle ees sa annad aru ja vastutad? Kuningate Kuningate Kuninga, Püha ees, õnnistatud olgu tema.“ (Isad. Talmud 4osa). Oi kui valus ja kui ilus ühteaegu on antud mõte. Me sünnime ja sureme paljana. Milleks kõik see vahepealne vaeva nägemine?  Piibel on kogu juudiliku elukorralduse alus. Piiblis on kõik kirjas. Seal on kirjas, mida teha ja mida jätta tegemata. Samuti vastused küsimustele millal ja kus. Ja Jumal on öelnud, et seitsmendal päeval peab inimene puhkama ja sabatit pidama. Kuid puhkus ei tähenda juudi jaoks pikutamist teleka ees, vaid aega oma lähedaste ja Jumalaga olemiseks. See on aeg, kus inimene peab vaatama enese sisse. See ongi aeg, mis on inimese pärisosa, see milleks on ta ilma sündinud. Eelnevad päevad on täidetud kohustustega oma igapäevase elu korraldamiseks sellisena, et seitsmendal päeval saaks sabatit pidada.

Vahel võib tunduda et rituaalide rohkus võib tekitada segadust ja lüüa sassi tänapäevase elurütmi. Kuid selleks on Jumal teadjameestele on andnud tarkuse Jumala sõna tõlgendada.

Ka juudi erinevad eluetapid on raamitud erinevate rituaalidega. Sünd, ümberlõikamine, meheks saamine, pulmad, surm jne – kõik rituaalsed tähistused hoiavad rahvast koos, sest kõik on läbinud elus samad etapid. Kogemus on seeläbi jagatav ja mõistetav. Muidugi ka sünagoogi teenistus, mis ei ole juutide jaoks tüütuks kohustuseks, vaid oodatud ja rõõmu toovaks sündmuseks, kus kohtuvad kogukonna liikmed, et ühiselt Jumalale silma vaadates oma elu jagada.  

 „VI 5 Toora on suurem kui preestrlus ja kuningavõim. Sest kuningavõim on omandatav kolmekümne eelisega, preesterlus kahekümne neljaga ja Toora on omandatav neljakümne kaheksa asjaga, ja need on: õppimisega, tähelepaneliku kuulamisega, huulte vormimisega, südame mõistmisega, südame taipamisega, hirmu ja kartusega, alandlikkusega, rõõmuga, tarkade teenimisega, uurimisega üheskoos kaaslastega, õpilastega disputeerimisega, järelmõtlemisega, Kirja lugemisega, Misna kordamisega, vähe kauplemisega, vähe magamisega, vähese naudinguga, vähese naeruga, vähese maise tegevusega, kannatlikkusega, hea südamega, tarkade usaldamisega, karistuste vastuvõtmisega.“  (Isad Talmudi 4.osa) Toora kirjeldab väga täpselt, kuidas inimene peab elama ja märkimisväärne on see, et selle järgi elataksegi, kuigi meie eelistame õppida oma vigadest.

 

Pere austamine

Juudi põlvnemine lähtub emast. Juudi mees võib saada uskmatuga palju lapsi, kuid ükski neist pole juut. Juudi naine võib saada uskmatu mehega lapsi ja need on juudid. Sünagoogis on naised palvuste ajal pagendatud teise tuppa, rõdule või vähemalt oma pingiridadele lastes meestel valitseda pühade rituaalide üle, kuid kodus valitseb nende võim. Juudi mehe elu kulgeb väljaspool kodu – õppides, töötades jne. Kodus valitseb naine, kes hoiab koos rituaalidele põhinevat päevakava. „Iisraelimaa algab köögist“, kirjutab Solem As oma romaanis „Oru laul“. Igapäeva elu kulgeb kodus ja kodust elu korraldab naine. Igapäevaste rituaalide täitmist ja rituaalide täitmiseks vajalike tingimuste loomist korraldab igas peres naine. Mõeldes juudi õpetusele ja juutidele laiemalt, siis meenuvad kohe erinevad õpetlased, kes on viimseni mehed. Kuid juudi igapäevaelu korraldavad naised.  

„Teie õpetajad loetlevad teile ette kõik, mida Toora käsib. Aga mina ütlen teile : armastuse tegu on väärt samapalju kui kõik õpetuse teod“ (Tosefta Pea IV.19). Ühiselt läbiviidavad igapäevased rituaalid hoiavad juudi peret koos. Kuigi jälgitakse Toora käske, siis päris sambaks peresuhetes on armastus. Armastus omakorda toetub Toorale ehk ei ole võimalik viia läbi rituaale ilma armastuseta. Armastusega Jumala ja pere vastu.

„II p3. Olge ettevaatlikud võimukandjate suhtes, sest nad ei lähene inimesele muidu, kui neil endil on seda vaja. Nad näivad sõpradena kasusaamise tunnil, aga nad ei seisa inimese kõrval tema häda tunnil.“ (Isad Talmudi 4.osa). Juudid on ajaloost tingitud tarkuse tõttu väga umbusklikud võõraste ja ilma Jumalata võimukandjate suhtes. Inimese elu hea käekäik algab kodunt. Kui kodus on kõik korras, siis saab ta hakata väljapoole vaatama ja toimetama. Ilma pere ja armastuseta pere vastus inimene ei ole usaldusväärne. „IV 13. On kolm krooni – Toora kroon, preesterluse kroon ja riigi kroon. Aga hea nime kroon on neist kõigist üle.“ (Isad Talmudi 4.osa). Ja veel „IV 16. See maailm sarnaneb eeskambriga tulevase maailma ees. Valmista end  eeskambris ette, et siseneda pidusaali.“  (Isad Talmudi 4.osa). Juudi rahvas sarnaneb tervikuna perele. Hoides kokku ja mitte lastes segada end välistest mõjutustest või liikumistest, mis ei toeta nende maailmavaadet. Oluline on jääda endaks, hoida alles oma rahva jaoks olulist, austada peret ja Jumalat. Siis võib olla kindel, et maailm , mida juudid on ühiselt ehitanud , jääb kestma. Austus selle rahva vastu peaks olema hulga suurem , kui maailm seda paista laseb.

 

Kasutatud kirjandus

1.      Solem Alejchem „Ülemlaul“ (LR 1987, tlk Kalle Kasemaa)

2.      Isad,Talmudi 4.osa 9.Traktaat (LR, 1990, tlk Andres Gross ja Marju Lepajõe)

3.      Leo Baeck „Judaismi olemus“ (Ilmamaa 2014, tlk Anu Põldsam)

4.      Emmanuel Levinas „Eetika ja vaim“ (Vikerkaar 2002 8/9)

5.      Moses Mendelsohn „Mida tähendab valgustada“ (Akadeemia 1992/ 5)

6.      Solem As „Oru laul“ (LR 2015)

 



Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar