Filmist "Konklaav"

 

„Konklaav” jutustab inimese vastutusest

Edward Bergeri kaheksale Oscarile kanditeeriv „Konklaav” on psühholoogilise draama meistriteos.

Pealtnäha rahulik ja isegi uimane algus kulmineerub alles viimastel minutitel. Berger loob filmis pinget täis atmosfääri, mida saadab haruldaselt täpne muusikaline taust. Pinge kerkib koos helidega.

Film põhineb Robert Harrise samanimelisel menuromaanil. Muidugi on konklaav oma suletud ruumi salapäras ahvatlenud paljusid kirjanikke fantaseerima seal toimuva üle. Eesti keeles on ilmunud väga lustakas raamat Roberto Pazzi sulest, kus üheks peategelaseks on Eesti kardinal Matis Paide, kes tahab Vatikani sauna ehitada ja saabki selleks loa. Lisaks ründavad konklaavi rotid ja skorpionid, keda võetakse hävitama kassid ja kanad ja nõnda saab Vatikani lossist üks kisa täis loomaaed. See oleks suurepärane aines ka eesti filmiloojatele. Kuid tagasi Bergeri filmi juurde.

Edward Bergeri filmi „Konklaav” käivitajaks on paavsti ootamatu surm. Paavsti tuba pitseeritakse ja jäetakse ootama uut valitsejat. Situatsioon ei ole paavstiriigis uus. Praegune paavst on 267 alates Peetrusest. Neist paavstidest on 177 olnud Itaalia päritolu. Lisaks tunneb ajalugu veel 39 vastupaavsti. Neist segastest aegadest on kirjutanud Umberto Eco oma kristlik-ajaloolises krimiromaanis „Roosi nimi”, mida hiljuti lugesin ja mis haakus imeliselt oma peidetud sümbolistliku keelega „Konklaavi” atmosfääri. Paavsti võimu suurust inimhinge valitsejana on raske ülehinnata. Just võim inimese mõttemaailma üle on põhjuseks, miks maised valitsejad otsivad paavstiga häid suhteid. Tänapäeval ei ole paavsti varandus enam nii suur, kui keskajal, millal talle kuulus kogu avastatud maailm ja paavst andis kuningaile voli tema maadel valitseda. Kui tänapäeva kuningatel on vaid sümboolne võim, siis paavsti võim enam kui 2 miljardi inimese üle on reaalne. Kui lisame siia veel juurde veel Vatikani aastasadade jooksul peidetud saladused, siis on vundament tõeliselt haaravale filmile loodud.

Film koorub nagu sibul. Kiht kihi haaval hakkavad paljastuma Vatikani intriigid. Sixtuse kabelisse suletakse 126 kardinali, et nad valiks enda hulgast paavstile järglase. Ootamatult ilmneb, et paavst on oma elu ajal nimetanud ametisse Kabulis baseeruva ja kõigi jaoks tundmatu kardinal Benitezi (Luis Gnecco). Seejärel jõuavad konklaavini kuuldused, et üks peamisi soosikuid paavsti troonile on hoopis ametist tagandatud ja teisel soosikul on kuskil kodumaal laps. Konklaavi juhtiv Ralph Fiennesi mängitud kardinal Lawrence kannab maailma oma õlgadel. Ta teab oma vastutuse suurust ja teeb kõik konklaavi õnnestumiseks. Ta ootab , et kõik saaks läbi ja ta saaks lahkuda puhkusele oma kodukandi kloostrisse. Muud ta enam elult ei soovi. Lawrenceile tehakse ettepanek ise paavstiks kanditeerida, mille te tagasi lükkab. Ometi kogub kardinal hääli, mis omakorda tekitavad pingeid tema liitlaste hulgas. Itaallaste soov on saada ametisse kaua oodatud itaallasest paavst. Kõnekas on hetk, kui Fiennesi kehastatud Lawrence rebib katki paavsti eraruumide pitseri, et leida tõendeid kardinalide vandenõust. Ta istub oma vaimse isa voodile ja puhkeb nutma. Vastutuse koorem on tema jaoks liiga raske. Fiennesi mängitud Lawrence igas hetkes tajume soovi olla mujal, kuid ta võtab vastutuse, mis talle on usaldatud. Ta on andnud sõna paavstile. Ta võiks pigistada silma kinni, kuid ta ei tee seda. Ta otsustab kanditeerida valides oma võimalikuks paavsti nimeks Johannes. Teadupärast oli Johannes jünger, „keda Jeesus armastas” ja kelle hoolde usaldas Jeesus oma ema Maarja. Ma ei saa vastust küsimusele, kas pidas Lawrence ennast Jumal poolt äravalituks. Ralph Fiennes teeb järjekordse imelise rolli.

Filmi keskmeks on katoliku kiriku kõige olulisem sündmus, kuid ometi ei ole see film usust või Jumala kuulekusest. Olukord, kus mõjukad inimesed on suletud kinnisesse ruumi maailma kõige salapärasemas kohas, loob eelduse laiemaks ja äärmuslike inimlike tunnete käsitlemiseks. See on lugu konservatiivse ja liberaalse maailma vastasseisust, millega me puutume kokku igapäevaselt. Film tõstatab küsimuse, et kas inimese vabadus tegudes ja mõtetes on ühiskonnale tervikuna ja üksikule inimesele üldse kasulikud. Kas tänapäeva inforikkas maailmas ei loo mitte konservatiivne piiratus inimese elule raame, mis aitavad tal igapäevaselt hakkama saada. Ühiskonna halvakspanu kartuses ei julge inimesed enam vastu võtta ei suuri ega väikeseid otsuseid. Religioosne konservatiivsus võtab inimeselt isikliku vastutuse põhjendades tehtud vigu jumaliku puudutusega. Religiooni puudumisel loome aseainena uued jumalad diktaatorite näol, kellele anname otsustusvabaduse meie elude üle. See paneb omakorda meid hingeliselt suletud ruumi. Filmi ühes pöördepunktis kärgatavad paugud ja purunevad Sixtuse kabeli aknad. Kabeli turvaruumist väljas laseb ennast õhku islami terrorist. Maailma pahed tungivad hoolimata kõigist turvameetmetest rahuruumi. Väline mõjutab ka meie enese turvalist ja peidetud sisemust. Sellest lähtuvalt satub soosikuks konservatiivne paavsti kanditaat, kes kuulutab sõja islamile. Olukorra lahendab seni läbi filmi vaikinud kardinal Benitez, kes ütleb, et nad keegi ei tea, mis on sõda ja kui nad teaks, siis keegi neist seda ei tahaks. Kardinalide kogu vaikib. Sixtuse kabeli laest vaatab otsustamatut valimiskogu Michelangelo maalitud Taevane Looja. Michelangelo maalis Sixtuse kabeli laemaali 1508 kuni 1512 aastani. Minu isiklik lemmik taevaste figuuride hulgas on nuttev ja mõtisklev Jeremeja, kes vaatab ülalt nõutuid ja otsustamatuid kardinale. Jätan lõpplahenduse vaatajale avastada, kuid mainin, et veel eelmisel sajandil kontrolliti, kas konklaavil osalevad kardinalid on ikka kõik mehed.

„Konklaav” väärib vaatamist ja arutlemist. Filmi sisu ei avane vaatajale kohe, vaid ajapikku. Jääme ootama Oscarite Galat ja andku Jumal otsustajatele selget mõistust.