„12. septembril esietendus Rakvere teatris Bernard Pomerance maailmakuulus näidend „Elevantmees”. Lavastajaks on külalisena Taago Tubin „Vanemuisest”.
Olen enne etendust põnevil. Mängisime Piibe Teatriga lõppenud suvel Kadrinas lavastust „Teemaja Paks”, mis on oma temaatikalt „Elevantmehega” väga sarnane. Mõlemad lavalood jutustavad oma välimuse pärast ühiskonnast tõrjutud inimestest, üks Inglismaal, teine Eestis, kes satuvad inimtsirkusesse ja pääsevad sealt vaid läbi isikliku sisemise vaimujõu leides oma koha ja tunnustuse.
Taaskord üllatab Rakvere Teater oma väga tähendusliku kavalehega. Lisaks põhjalikule informatsioonile mõjub hõbedane kavakaas peeglina lastes meil vaatajana näha ennast kõverpeeglis. Kas meil vaatajana oleks julgust sellise suurepealise ja kõverninalisena oma turvalisest koduuksest üldse välja minna? Illimar Vihmari lavakujundus kujutab valgussäras areeni, millel liiguvad peegelseintega ratastel kapid. Mulle meenub Rakvere teatri lavastus”Lasteaed” samas saalis, kus samuti ratastel kapid ringi vuravad, kuid kapid on siiski teised. Korraga peeglitagune maailm elustub paljastades meile meie oma hirmud. Hirm olla eriline, hirm kaotada ühiskonna heakskiit, kartus olla tõrjutud kujundavad meie käitumist isegi, kui me seda enesele ei tunnista. Me näitame enesest vaid seda, mida ühiskond aksepteerib.
Kuigi Bernard Pomerance on olnud oma üpris viljakas kirjanik, siis on tema loomingust suurema kuulsuse saavutanud vaid 1977 a esimest korda lavale jõudnud „Elevantmees”. Põneva ajaloolise seigana on teada, et John Lennoni mõrvar Mark Chapman käis kaks päeva enne Lennoni mõrva teatris vaatamas „Elevantmeest”, mille peaosas mängis David Bowie. Ta oli kavalehel Bowie nime mustaks teinud. Mõrvapäeva õhtuks oli Chapmanil samuti pilet etendusele, nagu ka Lennonil. Bowie on meenutanud, et lavale minnes ja esireas kolme tühja kohta nähes oleks ta äärepealt etenduse poolelei jätnud. Nii masendav oli see olnud.
Näidend jutustab loo 1862 a. sündinud Joseph Merrickist, kes ehmatas tollast konservatiivset ühiskond oma äärmiselt deformeerunud välimusega. Ta oli raamidest väljas. Sündides oli Merrick täiesti tavaline laps, kuid muudatused tema välimuses hakkasid ilmnema juba 2-aastaselt. Aja jooksul paisusid Merricki jäsemed tohutult, välja arvatud vasak käsivars, mis jäi elu lõpuni normaalseks. Peale oma ema surma lõpetas Merrick õpingud koolis ja isa viskas ta muiduleivasööjana kodunt välja. Ta liitus show-kavaga, kus teda reklaamiti, kui „Pooleldi inimene, pooleldi elevant.” Mõne aja pärast jäi Merrick silma dr Frederick Trevesile, kes võttis ta uuringutele Londoni haiglasse, kuhu ta jäi elu lõpuni. Merrick suri 1890, kui tema tohutuks paisunud pea sulges oma raskusega hingetoru. Huvitav, et mõni nädal pärast Merricki surma sündis Eestis Teemaja Paks Alviine Pedriks. Järjepidevus friigi maailmas.
Lavastus pakub osalevale trupile mängimiseks väga huvitavaid ja nihestatud karaktereid. Nõnda jääb mulje, et konservatiivse maailma ainus normaalne inimene on Merrick. Näidendi peategelast Merricki mängib Johannes Richard Sepping. Roll on füüsilist pingutust nõudev. Nagu autor on soovitanud, siis ei ole näitlejale selga pandud puuet rõhutavat kostüümi. Kui dr Treves, keda kehastab Imre Õunapuu, Merrickit publikule, kuvatakse ekraanile ajaloolise Merricki välimus, nii ei ole raske Seppingut kujutada ihu ümber rippuvate nahkkottidega ja hiigelsuure peaga. Puuet rõhutab laval vaid näitleja kõver kehakeel ja vaevaline diktsioon. Sepping ei kuku oma kõverust kandes rollist välja. Tema pilk armastust paludes on kurb ja siiras, vaid füüsis ei jõua vaimsetele ihalustele järgi. Vaid oma vasakut kätt kasutades ehitab ta katedraali maketti. „Ma ei saanud seda enne ehitada, kui ma polnud näinud, milline ta päriselt välja näeb.”, ütleb Merrick. Ta ei saanud ehitada enese sisemist templit, enne kui ta polnud näinud elu tõelist ilu. Nagu läbi etenduse valmiv katedraal kehastab inimloomingu kõrgeimat ja kauneimat kuju, nõnda avaneb sammhaaval ka Merricki sisemine maailm.
Merricki esimest manageri Rossi mängib Madis Mäeorg. Tema kehastatud labane ja valjuhäälne rentsliärimees täidab kogu ruumi. Tema lahkudes tahaks minna vanni, et pesta maha vaimne ja visuaalne sõnnik, mis Rossist ruumi valgub. 19. sajandi lõpu friigishow maailm avaneb koheselt. Vaataja eest ei varjata midagi. Siis on Merrick veel puuriloom, kelle ainsaks väljenduvahendiks on elevandilondina mõjuv saksofon. Teda võib peksta ja mõnitada, see kõik on juba hinna sees. „Ta on imbetsill”, ütleb Ross dr Trevesele. Suur on Dr Trevesi üllatus, kui ta mõistab, et Ross eksis ja Merricki inetuse koore all on peidus intelligentne olevus.
Imre Õunapuu loodud dr Treves on Merrickit uurides tundlik ja uudishimulik. Merrick on eksperiment, ta on võti kuulsusele ja seeläbi rikkusele. Paradoksaalsel kombel nii see lähebki. Dr Treves nimetatakse kuninga ihuarstiks. Inglise koorekiht tõttab annetama ja Merrickit vaatama. Dr Trevese kuulsus kasvab veelgi. Dr Treves väsib, ta ei leia edust soovitud vastuarmastust. Paradiis ei olegi nii roosiline.
Laura Niils on laval kuulsa näitlejanna pr Kendalina, kelle armastust ihkavad nii Merrick, kui ka Treves. Tema hoolitsev ja patroonilik suhtumine Merrickisse on siiras, kohati isegi semulik. Merrickist saab pr Kendali jaoks halastusprojekt, mis kulmineerub hetkel, kui ta ennast Merricki ees alasti võtab, sest viimane ei ole kunagi näinud paljast daamiihu. Koketeeriva tantsu katkestab dr Treves. Olen alati kohmetu nähes laval alasti inimest. Kuigi valgus selleks hetkes hämardub, siis oleks mina selle veelgi varjatumaks jätnud. Minul vaatajana on põnevam, kui ma ei pea silmi maha lööma.
Taas peab imetlusega esile tõstma Vootele Ruusmaa helikujundust. Mõte anda peaosatäitjale kätte saksofon, on nii sisult kui vormilt suurepärane. Sepping valdab saksofoni hästi ja pillist saab tema jaoks tugevalt rolli toetav instrument. Ruusmaa elektrooniline muusika loob lavapiltides erilise ja toetava atmosfääri. Ruusmaa enese lives laval esitatud lavastuse lõpulaul koos saksofonisoologa on võrratu ja vajab kindlasti salvestamist. Ruusmaa teatrimuusika kogumikku ootaks juba küll.
Taago Tubina lavastuses väga nalja ei saa, kuigi olukord seda võimaldaks. Tubina lavastus liigub valgusest pimeduse suunas, mis on kontrastis peategelase enese arenguga. Kui esimeses vaatuses on hoogu ja helgust, siis teises vaatuses on see kadunud. Kohati jääks lugu justkui seisma.
Lavastus paneb vaataja ette peegli ja laseb tal enesesse vaadata. Kumb on hullem, kas sisemine koletis ja väline ilu, või väline koletis ja sisemine ilu? Kes tahame meie olla?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar