Rahvaste kontorihoone Singapur

Lõpuks ometi, peale teatrit täis suve, särandas silme ees puhkus. Plaan oli taas võtta suund koduseks saanud Aasiasse ja tavapärase Indoneesia asemel avastada uusi maid. Ammu olin tahtnud näha maailma suurimat religioosset keskust Angkor Wati ja nõnda otsustasime koos kaasaga minna Kambodzasse. Korraga helistab meie Singapuris elav tütar Johanna ja palub meil härdal keelel plaan katki jätta, sest Kambodžas on piirilahingud , turvalisuse mure ja osati ebakindel olukord.

No, mis teha. Sättisime plaanid ümber ja mõtlesime minna läbi Singapuri Vietnami. Jõudsime Singapuri, tütar tuli meid lennujaama tervitama ja küsis muuseas, et kas me Vietnami viisad oleme ikka kätte saanud. Enesele omase rahuloluga vastasin, et küll me piiril teeme. Kuid siis tuli välja, et Vietnami viisade vastamise tähtaeg on viis päeva. Nõnda jäi ka Vietnami minemata ja vormistasime hoopis Singapuri sisenemise loa, sest Singapuris saab kuni 90 päeva viibida viisavabalt.

See ei olnud meie esimene tutvumine Singapuriga. Eesti saatkonnas töötava tütre juhendamisel on meil olnud ka varasemalt võimalik kiigata Singapuri telgitagustesse. Siinkohal oleks paslik kiita Eesti disainereid, sest nende kujundatud Eesti saatkond keset Singapuri kõrghooneid on nagu tükike kodust Eestimaad oma männikoorest seinte ja seentest toolidega.

Sellest Hiiumaast väiksemal saarel elab u 6 miljonit elanikku, kellest umbes 4 miljonit on riigi privileegidega kodanikud ja 2 miljonit peamiselt naaberriikidest pärit võõrtöölised. Viimastel aastakümnetel jõudsalt arenenud Singapur on kogu Aasia suurimaid äri- ja finantskeskuseid. Tühja juttu siin ei aeta, iga kohtumine, iga juhuslik vestlus on mingil viisil eesmärgipärane ja suunatud tuleviku ärisuhetele. Nõnda kohtab Singapuris inimesi üle kogu maailma, kellel kõigil on miski oma asi või äri ajada ja Singapuri 450 hotelli on pidevalt hõivatud. Singapuri riik ise on samuti üles ehitatud kui äriühing. Riik sõlmib äritehinguid, teenib tehingutest tulu ja annab sellest ka kodanikele tagasi.

Riiki sisenemiseks luba vormistatud, sõitsime Grabi kasutades Johanna poole. Grab on nagu meie Bolt, soodne ja kiire. Muidugi on ühistransport Singapuris veelgi odavam ja ka äärmiselt mugav. Bussi või metroosse sisenedes näitad masinale oma pangakaarti, väljudes sama protseduur kordub ja kaardilt võetakse maha teekonna pikkusele vastav summa. Lihtne ja loogiline. Kuna vahemaad on lühikesed, siis üle 1 euro maha sõita ei õnnestunud.

Elukohaga seotud kulud moodustavad singapurlaste eelarvest kõige suurema osa. Kinnisvara maksab palju ja üürikuludki pole väikesed. Õnn on nende Singapuri kodanike õuel, kellele riik on eraldanud riigikorteri. Uusi riigikortereid saab soetada ka läbi BTO (Build-To-Order) süsteemi, mis on Singapuri valitsuse programm, mille kaudu riik võimaldab kodanikele uusi, taskukohaseid kortereid. Need korterid ehitatakse alles pärast seda, kui piisavalt inimesi on broneeringu teinud.

Riigimajad asuvad küll peamiselt äärelinnas, kuid korterid neis suured ja nendes elamine taskukohasem. Riigikorteri saab enda käsutusse 99 aastaks ja elamisõigust saab edasi pärandada. Eelmisel korral elasime Johanna elukaaslase Q nunnast ema kasutuses olevas riigikorteris. Korter oli kolme magamistoaga ja suure eluruumiga, milles korterirentnik aeg-ajalt korraldas spirituaalseid koosviibimisi. Johanna ja Q korter on hulga väiksem, kuid selle eest oluliselt kallim. Singapuris juba aastakümneid kehtiva seaduse järgi peab igas uusehituses vähemalt 10% üldpinnast olema üldkasutatav. Nõnda on pilvelõhkujatena kerkivate kontorihoonete ja hotellide vahekorrustel väikesed aiad, mida saavad kõik vabalt kasutada. Ka kortermajades on antud kontseptsioon kohustuslik. Johanna maja teisel korrusel asusid Singapurile tavapäraselt bassein, mullivannid, aurusaun ning jõusaal. Ümbruskonnas ringi jalutades võis sarnast puhkeala märgata iga maja juures. Võõrastele sissepääsu puhkealale ja majale takistab muhe valvur, kellega sain kohapeal viibides mõnusalt jutule.

Q on arhitekt ja viis meid vaatama ühte tema projekteeritud 57-korruselist kortermaja, mille alusideeks olid kogukond ja looduslähedus. Tundub absurdne idee suurlinna jaoks, kuid kohale jõudes tabas meid üllatus. Maja igal 7. korrusel oli rohelusse uppuv park. Nõnda oli elanikel võimalus kohtuda ja oma naabritega tuttavaks saada ja lapsedki said õues mängida nõnda, et emad neil samaaegselt köögiaknast pilku peal hoidsid, kuigi elasid nt 22. korrusel. Majaparkides olid piknikualad, kus pered õhtust sõid ja samas avanes võrratu vaade üle kogu Singapuri. Katusepark oli eriti uhke ja kui ma poleks teadnud, et asun 57-korruselise maja katusel, siis oleksin end tundnud kui mõnes mägisalus.

Kuritegevus on Singapuris nullilähedane. Reeglid ja karistused on karmid ja see hoiab kogu ühiskonda väga kontrolli all. Meie sealviibimise ajal oli alanud võitlus veipimise vastu. Suitsu võid selleks ettenähtud kohtades teha, kuid veipimine on keelatud ka omas kodus. Kui kedagi märgatakse nt oma korteri rõdul tegelemas millegi seadusvastasega, siis on pealekaebamine küllaltki tavapärane (pealekaebamist kutsutakse rahvaspordiks) ja enne veel, kui suits otsa lõpeb, võib politsei su uksele koputada. Isegi riigi peaminister märkis aastapäevakõnes, et veipimisele tuleb teha lõpp. Sellele on lihtne selgitus. Singapur on mereriik, mille riigituludest tuleb 60% merendusest. Sadu laevu võib märgata kõikjal ümber kogu saareriigi. Sellest lähtuvalt oleks lihtne smugeldada riiki narkootikume. Nõnda on tehtud narkootikumidega vahele jäänutele nõnda karmid karistused, et teistel ei tekiks mõtetki millegi sarnasega tegeleda. Riik hoolitseb oma kodanike tervise ja turvalisuse eest. Sellepärast pole Singapuri kodanikel vaba sissepääsu ka kasiinodesse. Riigi suurimasse kasiinosse saab kohalik sisse vaid juhul, kui maksab sisenemistasu, mis on 150 Singapuri dollarit päevas või 3000 dollarit aastas. Välismaalased tasu maksma ei pea. Tasu eesmärk on vähendada hasartmängusõltuvuse riski kohalike seas. Pole vaja langeda pahede küüsi. Veelgi enam, riik premeerib oma kodanikke tervislike eluviiside eest. Singapuris on käimas mitu riiklikku terviseprogrammi, näiteks Health Promotion Boardi National Steps Challenge, kus inimesed saavad olla aktiivsed, koguda samme ja teisi liikumispunkte läbi vastava äpi ning seejärel vahetada kogutud punktid erinevate kinkekaartide ja soodustuste vastu. Programmid on mõeldud selleks, et motiveerida elanikke rohkem liikuma, tervislikumalt sööma ja oma üldist tervist jälgima, tehes selle eest väikseid rahalisi või kingitustena väljenduvaid preemiaid. Nõnda käivad kohalikud tihti poes nii, et rahakotti kergitama ei pea. Samas alkoholi ja tubakatoodete eest tervisepunktidega tasuda ei saa.

Singapuri riik on läbi aasta piduehtes, sest multikultuurse ja religioosse riigina on kellelgi ikka pidu. Novembri algul lõppes hinduismi valguspüha Deevali ja algasid kristlikud jõulud, siis on tulemas Hiina uus aasta, millal pannakse vastavalt Hiina sodiaagi märgile linn selle looma kuube. Neid multikultuursuse tähtpäevi jagub terveks aastaks.

DEVAALI

Meid oli kutsutud Johanna kohaliku hindu sõbranna kodusele devaali peole. Devaali on hinduismi valguspüha, sarnane meie jõuludega, kus valgus võidab pimeduse. Meil paluti tulla hinduismile sobilike riietega, mida me ka tegime. Tegemist oli jõuka, eramajas elava, perega. Väikeses eesõues särasid küünlad. Majja sisenemisel sattusime vastuvõtutuppa, kust kaugemale pole võõrastel kombeks minna. Toas kõlas elavas esituses bansuri-muusika. Kaetud oli vegan-peolaud. Vesteldi, söödi ja vahetati ärikontakte. Siis kutsuti meid välja, kus ühiselt säraküünlaid keerutades osaleti valgusšous ja siis läks peoks. Pandi käima hinduistlik pop-muusika ja kõik tantsisid kordamööda ja korraga. Meilgi paluti midagi näidata. Ma siis näitasin, kuidas käib eesti rahvatants „Kaks sammu sissepoole” India rütmide järgi. Peo perenaine väitis, et tal pole nii lõbus ammu olnud.

MIDA KINDLASTI VAADATA

Kindlasti tuleks Singapuri külastades minna UNESCO looduspärandi nimekirja kuuluvasse enam kui 100-aastasesse botaanikaaeda. 82 ha suurusesse aeda sissepääs on tasuta. Tõsi küll, soovides külastada orhideeaeda, tuleb maksta väike piletiraha. Kuid seda kulutust ärge peljake. Võin pea-aegu julgelt väita, et Singapuri botaanikaaed on kõige ilusam ja suurejoonelisem botaanikaaed, kus ma käinud olen. Loodust on raske kirjeldada ja seda peab ise nägema.

Kindlasti tuleks minna ka Singapuri loomaaeda. Loomaaed on kolmeosaline. Ühes osas näeb veeloomi, teises linde ja kolmandas on oma koha leidnud ülejäänud loomariigi esindajad. Iga osa on nii suur, et sobib päevaseks külastuseks. Käisime veeloomade osas, sest seal on koha leidnud miskil veidral moel ka pandakarud. Ja ma nägingi elus esimest korda pandat. On ikka armas loom küll. Aias on võimalik sõita paadiga läbi džungli, tutvudes kaldaäärse faunaga. Seejuures on paat puuris ja loomad vabaduses. Mõistlik lahendus. Meie kohal hüplevad ahvid, pikutavad krokodillid ja puuma. Lisaks kõik linnud ja kalad.

Soojad õhtud meelitavad jalutama. Ühe õhtu soovitaks kindlasti veeta araabia linnaosas, kus madalates ajaloolistes hoonetes asuvad endiselt väikesed poed ja kohvikud, kes kõik kärarikkalt kliente püüavad, kuid see kutse pole pealetükkiv, vaid äärmiselt sõbralik ehk isegi natuke käegalööv. Istud ja naudid rahvaste kirevust enese ümber. Siin asub ka Singapuri uhkeim mossee. Jalutuskäigu kaugusel araabia linnaosast asub india linnaosa, mis oma eripäras viib meid kujutlusis Singapurist ootamatult Induse kallastele.

Kindlasti soovitaks jalutada Singapuri jõe suudmes asuvas vanas sadamalinnas. Jõe kaldal asuvad kümned kohvikud, milles söömine vastab umbes Eesti hindadele. Lisaks asuvad just siin Singapuri kõige olulisemad muuseumid – rahvusgalerii ja Aasia tsivilisatsiooni muuseum. Muuseumites segunevad kaasaegsed ekraanidega nutiväljapanekud klassikaliste muuseumivitriinidega. Singapuri ajalooga olen juba eelnevalt tutvunud, sest olen W. S. Maughami loomingu suur austaja ja oma novellides on kirjanik 100 aasta taguse Aasia elu kirjeldanud väga elutruult ja detailitäpselt. Singapuris on võimalik kõigesse loetusse sisse astuda ja oma nahaga tunnetada kuuma õhu hingust, värvide kirevust ja keelte kakofooniat. Juba veebruaris läheme jälle.

Niguliste avas portaali müstilisse Toledosse.

 22. novembril avas Niguliste muuseumi näitus „Dives Toletana. Toledo katedraali aarded keskajast El Greconi“. Esimest korda jõuavad Eesti publiku ette Hispaania ühe erakordseima maalikunstniku El Greco teosed. Näituse kuraatorid on Merike Kurisoo ja Carlos Alonso Pérez-Fajardo.

Niguliste muuseum on julgelt eristuv kõige muuseumite seas. Niguliste kirik-muuseumis kohtuvad ajaloolises ja autentses keskkonnas Aeg ja Ilu. Inimkätega loodu saab religiooses keskkonnas uue ja sügavama mõõtme. Aeg ja Ilu võtavad su vangi lastes sul osa saada inimvaimu kauneimatest aaretest. Iga näitus Niguliste muuseumis on oodatud sündmus. Niguliste missioon religioosse kultuuri propageerimisel on muljetavaldav. Religioosed maalid ja ikoonid ei lähtu perspektiivist ja nõnda ei lõpe neis jutustav lugu pildi sügavuses vaid hoopis avanevad vaatajat kesksele kohale seades Valguse poole luues uue mõõtmatute võimalustega maailma.

Hispaania keskosas asuvat Toledot on kutsutud lendavaks linnaks, sest asudes mäeharjal ja temale lähenedes jääb kaugusest vaadeldes tunne justkui hõljuks linn maa ja taeva vahel. Sellist neid tabanud nägemust on kirjeldanud paljud keskaegsed rändurid. Toledo oli religioonide kohtumispaik. Iga päev võitlesid keskaegses Toledos halastamatult araablus ja gootika, kristlus ja juutlusⁱ On kirjutatud, et Toledos oli nii palju vaimulikke, et rahva jutu järgi oleks võinud pidada seitse missat päevas igale elanikule eraldi.

Ka Tallinnal on Toledoga seos, sest just seal alustas 24-aastaselt oma kõrgelennulist karjääri Michel Sittov astudes õuekunstnikuna 1492.a Kastiilia Isabeli teenistusse. Olgu vahemärkusena tähendatud, et õuekunstniku üheks peamiseks ülesandeks oli kokkulepitud abielueelsete portreede tegemine, et abiellujad oma kaasa ikka altari ees ära tunneks. Kui Sittowi karjäär algas Toledos, siis tema viimane töö teadaolevaks tööks olnud Tallinna Kannatusaltari tiibade maalid on näitusele oluliseks täienduseks. Nõnda on loodud sild kahe keskaegse linna vahel. Sittowi Toledos ametis olles sai linnast Hispaania religioosne ja valitsev keskus. Just oli loodud inkvisitsioon, millega kaasnes juutide ja moslemite sundristiusustamine, tagakiusamine ja maalt väljasaatmine. Kolumbus oli avastanud just Toledo valitseja toel Ameerika ja Hispaaniast oli saanud riik, kus päike eales ei looju.ⁱⁱ Valitsevaks religiooniks oli saanud katoliiklus.

Toledo on tulvil ilmutuslikke, muistsete valitsejate ja kappavate sõjasalkade lugusid tuhande aastase ajaloo sügavusest. Toledo katedraali kambritesse on sellest hoomamatu ajaloo aarete hulgast varjule pandud päris suur osa. Esimest korda on võimalik ka Eestis nendest aaretest osa saada. Niguliste kiriku peasaali on üles ehitatud näitust koondav hämar aaretekamber. Näituse kujundas Kaarel Eelma.

Tervatipuline portaal viib vaataja otse Nigulistest Toledosse. See on ilmutuslik aja- ja koharänd. Näitus ei upu objektide rohkusesse. Kokku on näitusel paarkümmend objekti, kuid selle-eest avaneb iga maali, vaiba, lipu või raamatu taga hiiglaslik lugu. Mõnest lähemalt.

Esimesena on võimatu mööda vaadata tohutust seinavaibast, mis on üks kuuest monumentaalvaibast Toledo katedraalis. See on üks osa Peter Paul Rubensi sarjast „Armulaua triumf”. 1701.a annetas kardinal Luis Portocarrero vaibapaneelid Toledo katedraalile. Seinavaibal on dramaatilises vaatemängus ümber sakramendi ühendatud kirikuajaloo kesksed tegelased. Vaiba kavandite mõjud ulatuvad tänaseni.

Teiseks Toledo peapiiskop Sancho de Aragoni (valtses 1266- 1275) kaasula ehk missarüü. Rüü särab vaatamata oma 750 aastasele ajaloole kirgastes värvides. Sevillas valmistatud rüül on kujutatud Toledo, Kastiilia, Leoni ja Aragoni Hispaania kirstlike kuningriikide heraldisi embleeme, mis sümboliseerivad peapiiskopi poliitilist ja ususlist autoriteeti. De Aragoni austati märtrina, sest ta võitles mauride vastu. Vaatad missarüüd ja kõrvus hakkavad kõlama piiskopi üleskutsed võitlusele võõrvallutajate vastu ja samas ka tema samas rüüs loetud õnnistussõnad tuhandetele usklikele.

Järgmisena on klaasi taha asetatud muistne lahinglipp. Lipu tellis 1312.a sultan Uthmani ja see on haruldane näide dateeritud islami tektiilist. Lippu kanti paraadidel ja sõjakäikudel sõjalise võimsuse näitena ja koraanist pärit värsid lisasid talle religiooset sügavust. Kuid 1340.a lahingus langes lipp Kastiilia vägede kätte. Oma isale kuulunud lipu kaotusest muserdatud Abu al Hasani vägede edasimarss katkes ja sellest sündmusest lõppes moslemite sissetung Pürenee poolsaarel. Vaimse ja ka materiaalise väega lipp jutustab näitusel ühe põnevaima ajaloolise loo.

Esmakordselt on võimalik eesti publikul näha Toledoga tihedalt seotud kunstniku El Greco töid. El Greco sündis Kreeta saarel ja jõudis läbi Veneetsia ja Madridi 1577.a Toledosse. See on 75 aasta peale seda, kui Sittow sealt lahkus. El Greco (Kreeklane) jäi linnaga seotuks elu lõpuni. Toledost sai El Greco abil keskaegse kunsti üks olulisemaid keskusi maailmas. Hispaania oli maailmariik, kuid inimesed elavad paljuski siiski vaesuses ja viletuses. Taevaalune ilm on õudne, ahistav ja kitsas, kuid lendav linn Toledo annab kunstnikule lootust kõrgemateks pürgimusteks. El Greco maalib lootust. Tema maalitavad kõrguvad Jumala poole, nende suund on üles. Samas saab El Greco üheks iseloomulikuks jooneks objekti olemasolu väljaspool maali raame. Tema tegelased pöörduvad raamidest välja laiendades tegevuslikku ruumi. Tallinna näitusel on võimalik näha nelja El Greco maali. Kõik välja pandud tööd on erakordsed, kuid enesele jättis kõige sügavama mulje u 1585 kuni 1602 loodud „Püha Frantsiscus”. Frantsiscus on El Greco üks kõige enam maalitud religiooseid tegelasi. Antud maal kujutab pühakut otsekui maa kohal hõljumas. Tema kätel ja jalgadel on näha sigmad, mis seovad teda Jeesusega. Tema elgrecolikult pikk ja peenike figuur kõrgub taevasse ja tema ümber hõljuvad ingellikud pilved. Fransiscus on käe andestamise märgina asetanud südamele.

Näitus „Dives Toletana. Toledo katedraali aarded keskajast El Greconi“ ei ole lihtsalt näitus, see haruldane pildikeelne jutustus Hispaania ajaloost ja saatusest. Näitus puudutab ja paneb edasi uurima. Maailm saab tänu näitusele avaram.

i Ramon Gomez de la Serna raamat „El Greco” (kirjastus Kunst 1990)

iiGreta Koppel „Michel Sittow” (Kumu 2018)

Härra Ibrahim selgitab maailma

 Teater Nuutrum mängukavasse on jõudnud prantsuse kirjanik Eric – Emmanuel Schmitti jutustuse põhjal valminud lavastus „Härra Ibrahim ja koraani õied”. Üllar Saaremäe lavastuses astuvad lavale võrratus koosluses Raivo E. Tamm ja Robin Täpp.

Eric–Emmanuel Schmitt ei ole Eesti lugejatele ja teatripublikule võõras autor. Esimest korda oli tema loominguga võimalik tutvuda juba 25 aastat tagasi. Lisaks näidenditele hakkas religioosne filosoof 2000 aastate alguses kirjutama lisaks romaane ja novelle. Tema hilisema loomingu keskmes on kuuest lühiromaanist koosnev „Nähtamatu tsükkel”, mis põhineb autori enese religioosetel või müstilistel kogemustel. Indrek Koffi tõlgituna on kolm neist jõudnud ka eesti keelde. Tuntuimaks on kindlasti kahel korral Eesti teatrilavadele jõudnud ja kümne kõige olulisema prantsuse keelse teksti hulka arvatud „Oscar ja Roosamamma”. Nendele , kes on nautinud teatrilaval „Oscar ja Roosamammat” ei ole vajal selgitada, et Schmitti religioonist lähtuv tekst ei ole mingilgi määral mõistetamatult keeruline ja usukuulutuslik. Schmitt on noppinud pühast tekstist välja kõige inimlikuma ja pannud selle südamlikku ja inimlikult lihtsalt mõistetavasse keelde. Tekstis vohav inimlik soojus ja armastus elu vastu jõuavad naerusuise lugeja või vaatajani. Kui „Oscar ja Roosamamma” keskendub kristlikele põhitõdele, siis „Härra Ibrahim ja koraani õied” jälgib ja mõtestab islami põhitõdesid. Kuigi pean ütlema, et ega siin vahet pole. Ühest juurest kasvanuna on kahe religiooni peamised väärtused siiski väga sarnased. Meie meedias saavad tähelepanu peamiselt islami radikaalid, kes seletavad pühakirja ense jaoks äärmuslikult. Maailma suurimas isalmistikus riigis Indoneesias suhtutakse usku palju vabamalt ja nõnda on tegemist maailma ühe kõige turvalisema riigiga. Islam kohustab olema osavõtlik ja abivalmis. Muredes toetakse ja hädas aidatakse. Samas ollakse tolerantsed kõige usundite vastu seni kuni ollakse tolerantsed ka nende vastu. See on hingelise vabaduse maa.

„Härra Ibrahim ja koraani õied” süzee on lihtne. Juudi päritolu Mooses, kes kasvab vaid traditsioone järgiva isaga ja kelle ema on kodunt lahkunud, kohtub oma kodutänaval elava araabia poodniku Härra Ibrahimiga, kes on muhhameedlane. Araablane tähendab näidendi tegevuskohaks oleva Pariisi oludes poodnikku, kelle pood on avatud kell kaheksast hommikul kuni südaööni, seda isegi pühapäeval. Kontrolliv ja karm isa annab Mosesele raha vaid ühe päeva kulutusteks, mille eest poiss peab söögi valistama. Selleks, et raha kokku hoida ja enesele vallatusi lubada varastab Moses Härra Ibrahimi poest iga päev mõne konservi. Ühel päeval satub poodi Brigit Bardot ja Härra Ibrahim müüb talle veepudeli 40 frangi eest. Kui Mooses on hämmeldunud kõrgest hinnast, siis Ibrahim selgitab, et ta peab ju kuskilt varastatud konservide raha tagasi teenima. Sellest päevast saavad juudi päritolu Moosesest ja muhhameeldasest Ibrahimist parimad sõbrad. Ibrahimil on iga elus ettejuhtuva olukorra kohta oma muhe selgitus ja neid teadmisi ammutab Mooses hoolega. Ja kui ühel päeval Moosese isa sureb, siis lapsendab Ibrahim orvu ja ta saab uueks nimeks Mohammed. Lõpuks võtab Mohammed peale Ibrahimi surma tema kaupluse üle ja juudi noormehest saab Pariisi Sinise tänava araablane, mis tähendab, et tema pood on lahti kella kaheksast kuni südaööni, seda isegi pühapäeviti.

Näidendi on lavastanud Üllar Saaremäe, kelle lauale antud tekst jõudis juba 20 aastat tagasi ja ootas seal kannatlikult oma aega. Ühte lühiromaani annab lahendada mitmeti. Schmitti tekst ei ole lihtne, sest see ei ole kirjutatud teatrile. Saaremäe on lavale toonud kaks näitlejat, kelledest Raivo E. Tamm astub aeg-ajalt sirmi taha, et varjuteatris peakatetega koos vahetada ka tegelaskujusid. See on hea leid, sest kõrvaltegelastel pole oma nägu vajagi, jutustuse seisukohast jäävad nad varju nagunii. Schmitti lihtne lugu ja tekst on petlikud. Raamatut üle lugedes näen karisid, mille otsa on võimalik lugu lavale seades komistada, kuid lavastaja on neid kenasti vältinud. Sõnadega mängimises ja sõna lavale seadmises on Saaremäe muidugi meister.

Lavastuse kunstnikuks on Ketlin Saaremäe, kes on loonud minimaalse, kuid äärmiselt detailitäpse lavapildi. Vaataja fantaasiat ei tasu alahinnata ja nõnda manavad suurepärased kostüümid minu silme ette ühe idamaise tänava koos elava saginaga. Olen ise palju sellistel tänavatel jalutanud ja pisikestes teepoodides, mille ees kaupmehed kannatlikult kliente ootavad, teed joonud. Seal valitsevad kirevuse ja helide kakofoonia loovad kordumatu ja unustamatu maailma. Oma veidral moel on jõudnud idamaadel kogetu põhjamaisele lavale.

Härra Ibrahimi osatäitja Raivo E. Tamm ei sõnul ei jää tekst kaugeks tänapäevasele inimesele. „Me oleme siin maamunal kõik ühesugused, mingil hetkel me lihtsalt ise mõtleme ennast või teisi teistsuguseks.”, kirjutab Tamm. Tamme üks silm on pidevalt vidukil, justkui muigaks toolil istudes ja maailma vaadeldes kõige ja kõigi üle. Päevad läbi toolil istuv Härra Ibrahim vabaneb pingest väljasõidul mere äärde, kus ta kelmikalt kividega lutsu viskab. Selles stseenis jääb heas mõttes silma kahe näitleja lavapartnerlus, kui korraga vaadatakse vees hüplevat kivi.

Oma teise rolli teatris Nuutrum teeb trupi ainus täiskohaga näitleja ja lavastaja, kevadel Viljandi Kultuuriakadeemia näitleja eriala lõpetanud, Robin Täpp. Kui suvel Tapa raudteejaamas mängitud „Süütus” ei olnud Täppil võimalik oma kogu näitleja arsenali publikule paljastada, siis Mooses on noore näitleja unistuste roll. Füüsiline liikuvus, detailideni läbitöötatud tekstimaht, pisikesed nüansid igas lauses – seda kõik valdab Täpp nauditavalt. Täpi liikuvus teeb heas mõttes kadedaks. Füüsiline sooritus kulmineerub dervisite vurrina pöörleva tantsuga. Tantsu ajaks pannakse Moosesele selga süütuse värvi valge dervisite riietus. Natuke kaob tasakaal, kuid need , kes on seda tantsu proovinud, need teavad, et see ongi väga keeruline. Vaheajal lappavad vanemad daamid kavalehte püüdes aru saada ja meelde jätta, kes on see seni tundmatu noor näitleja.

„Härra Ibrahim ja koraani õied” ei predenteeri suurtele teatriauhindadele. Ometi soovitan võimalusel lavastust vaatama minna. Lavastuses peitub soe ja südamlik huumor, posiitiivne elufilosoofia ja suurepärased näitlejatööd ei jäta kindlasti kedagi ükskõikseks. Nüüd jääme oota Schmitti sarja järgmise raamatu „Milarepa” budismist lähtuvat lavalugu.