26.juunil esietendus Jäneda Pullitalliteatris Kristiina Jalasto-Kallas näidend „Ood armastusele. Urmas Sisaski lugu”. Näidendi lavastaja ja muusikaline kujundaja on Reeda Toots. Peaosas särab Christofer Rajaveer.
Viimastel aastatel on Eesti suveteatrit tabanud ajalooliste ja isikulooliste näidendite rohkus. Lavastusi tuuakse publikuni nende reaalsetes toimumiskohtades hoogustades nõnda kohalikku turismi ja propageerides kohalikku ajalugu. Meie rahva kujunemise lugu on saanud geopoliitiliselt segasel ajal iga inimese jaoks oluliseks. Õnneks on eesti kultuur rikas eriliste inimeste poolest, kelle saatus ei ole sugugi seotud ainult linnadega. Selles mõttes on igati arusaadav, miks Jänedal Urmas Sisaski mälestust uuslavastusega elus hoitakse.
Peale ülikooli lõppu suunati helilooja ja esimene astromuusik Urmas Sisask just Jänedale kultuurielu korraldama. 1994.a rajas ta Jäneda mõisa torni tänaseni toimiva muusika-tähetorni, mis on ainulaadne kogu Eestis. Olen minagi seal käinud ja isegi ühel oma sünnipäeval külalised Sisaski kontserdile kutsunud. Sisask oli veider tegelane muidu maalähedases ja rahumeelses külakeskkonnas. Tema olemasolu oli kõikjal märgata. Oma samaanitrummiga astus ta tihti uksest sisse ja asus kõiki tähevalgusega õnnistama. Tema matemaatiliselt välja arvutatud tähtede kõlarütmidel põhinev liturgiline muusika on ainulaadne kogu maailma muusikaajaloos. Ta kõneles inimese tühisusest ja kõiksuse armastusest inimese vastu. Tähistaevas ja Jumal sulasid Sisaski maailmapildis kokku ja nõnda kasutas ta muretult oma loomingus Piibli tekste, sest tema meelest olid need kosmilist päritolu. Sisaski rahule ja armastusele kutsuv elufilosoofia tuleb lavastuses kenasti välja.
Sisaskit kehastav Christofer Rajaveer on väga elutruu. Neile , kes Sisaskit ei tundnud, peab selgituseks ütlema, et just selline ta oligi. Mõtetes eemal, kuid füüsiliselt ruumi täitev. Sisask oli loonud oma isikliku mikrokosmose, mille keskmes Päiksena särades jagus valgust laiali. Rajaveeri rolliloome tehnika ei lase Sisaskil inimesena välja tulla või on see veel esietenduse ärevus, mis teda tagasi hoiab. Sisaski nutud ja naerud, kõhklused ja kahtlused, pettumused ja avanemised jäävad paljastamata. Oleks soovinud näha rohkem inimest Rajaveeri tehniliselt väga hästi teostatud rolli taga. Kuid siiski on Rajaveeril kaks monoloogi, kus ta detailitäpselt kirjeldab, kuid pikk on kosmose muusika klaverikeel või mitu kiigeringi jõuab teha enne kui vanaema metsa tagant nähtavale ilmub, panevad saali rõkkama ja aplodeerima. Sisaski suhe oma vanaemaga, keda kehastab Carmen Tabor, on erakordselt soe. Vanaema on ainus, kes suhtub Sisaskisse eelarvamuseta.
Lavastuse suurimaks tugevuseks on Urmas Sisask ise ehk siis tema muusika. Lavastuses teeb kaasa lavastaja Reeda Tootsi juhatamisel NUKU koor. Midagi ei ole teha, aga Sisask oli geenius, kelle muusika oleks võinud saavutada palju suurema kuulsusesära, kui looja oleks sündinud mõne suurema rahva hulgas. Kuid muusika elab igavesti ja nõnda on meil võimalik sellest imest osa saada. NUKU koor kõlab imeliselt. Minu jaoks on üllatuseks, kui palju vallatuid tekstiliselt lorilauludele sarnanevaid laule Sisask on loonud. Juhan Viidingu sõnadele loodud „Tuisk” ja Hando Runneli „Ah mis siis” toovad publikul naeru suule ja tõstavad meeleolu. Vaimusilmas kujutan religiooseid kantaate kuulates ette, kuidas lavasügavusest avaneb muusika saatel publikule Sisaski loodud tähistaevas, kuid nõnda ei juhtu ja lava jääb kuni lõpuni ikkagi rustikaalseks pullitalliks. Vaid näitlejate näod on värvitud valgeks ja nõnda liiguvad nad justkui tähed taeva mustal taustal. Eks Sisaski jaoks, kes oli oma sõnul Maa peal vaid külaline tähevöö tagant, olidki tähed inimestest olulisemad. Kunstnik Karmo Mende on loonud väga lihtsa mustava lava. Lava tagaseinale on ta pannud kõrguma Kuu, mis etenduse lõppedes laskub võttes enesega kaasa Sisaski vaimu. See on kaunis hetk. Lisaks koorimuusikale saab lavastuses kuulata ka Sisaski klaveripalasid, mida esitab Urmas Sisaski tütar Tiiu Sisask. Tiiut klaveri taga näha on veidi võõristav, kui mineviku reaalsus kohtub lava kujutluslikkusega. Tiiu Sisask, kes on koos isaga mänginud esitatavaid palasid kümneid, kui mitte sadu kordi ja nõnda jõuab Tiiu Sisaski abil kolm aastat peale Urmas Sisaski Maa pealt lahkumist tema kaudne puudutus täna meieni. Teiste palade hulgas kõlab Tiiu Sisaski esituses minu jaoks Sisaski esimesi ja kaunemaid palasid „Cassiopeia”, mis valmis juba tema õpingute ajal.
Lavastuse teksti on koostanud Kristiina Jalasto-Kallas. Autor on põhjalikult tutvunud Sisaski elulooga ja leidnud sealt palju põnevaid ja humoorikaid kilde. Kildudeks nad jäävadki. Lavastuse esimene vaatus tutvustab Sisaski koolipõlve ja teine vaatus loojaiga. Erinevad killud on küll vaimukad ja publik lustib tegelastele kaasa elades, kuid killud ei moodusta tervikut. Kindlasti oleks lavastusele kasuks tulnud, kui teksti oleks kärbitud. Näidendi alapealkirjaks on „Urmas Sisaski lugu”, kuid lugu siit siiski välja ei kooru. Vaatajale ei tutvustata Sisaski isiklikku nägu. Vaid korra Sisask avaneb, kui ta külastab pudelite kolinal oma õde Siirit paludes luba mängida tema klaveril, sest temal enesel pole enam klaverit. Siiri saadab ta hoopis kõige pealt sauna pesema. Kuidas Sisask sinnani jõudis, et päevi pesemata ja joomasena klaverist ilma jäi? Sellele lavastus vastust ei paku. Sisaski sisemine maailma jääb vaatajale avamata või kaob tähtede taha. Sisaski elust on tehtud suveteatrile omane lustakas komöödia, kuid Sisaski enese elu oli ju pigem traagiline. Lavastus loob Sisaskist pildi , kui veidrikust, kes oma maailmapildist ei loobu. Enese jaoks ei olnud ta kunagi veidrik, vaid valele planeedile eksinud hing. Oma isiku ja ühiskonna ooduste vastandamine tekitas pingeid, millest Sisask siiski suuremat ei hoolinud.
Ometi soovitan lavastust vaatama minna, sest lavastuse tugevused ületavad puudused. Geniaalne muusika ja mõnus huumor tagavad vaatajale kindlasti rahulolu ja Eesti loojate geniaalsus leiab veelkord kinnitust.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar