Teatrirohkes suves saav saab uue – Harmi mõisas näha Mart Sanderi uusimat krimilavastust „Ohver otsib mõrvarit”. Mõisa on loodud täiuslik argipäevast vabastav suveelamus. Õieti tuleks Mart Sanderi lavastust nähes kirjutada kolm erinevat lugu.
Esimene lugu. Uus – Harmi mõis
Eestimaal oli mõisakultuuri kõrgajal enam kui 1000 mõisa, mida valitsesid u 300 teineteisega tihedalt sugulussidemetega seotud aadlipere. Balti aadlikud kasutasid julgelt neile Vene keisri poolt antud erikorda. Nõnda on teada, et ühel hetkel oli enam kui pool kogu tsaari õukonnast seotud Balti aadlikega. Uus-Harmi mõisas pikalt valitsenud Zoege von Manteuffeli pere ei olnud teistest kehvemad ja arendas mõisast välja korraliku äriettevõtte. Manteuffelid olid abielusidemetega seotud Kügelgeni kunstnikeperega ja seetõttu kunsti ja kultuuri toetavad. 1919.a läks mõis riigi kätte ja 1932.a asutati seal kool. Kool hoidis endise mõisa ümber laiuva pargi kenasti korras ja arendas seda edasigi. Iga lõpulend istutas parki puu ja nõnda elas park edasi. Kahjuks on tänaseks on sildid puude juurest igavikku kadunud. Kogu mõisa ajalugu on stendidel lugemiseks välja pandud.
2021 aastast on endine mõisahoone erakätes ja värsked mõisnikud soovivad hoonest teha meelelahutus- ja puhkekompleksi. Minule jättis toreda mulje puukuuri rajatud teatrirestoran, milles puud külmkapi taga talve ootasid. Uue-Harmi asub Tallinnast vaid 45 km kaugusel ja seepärast võiks pargisügavusse uppunud mõisal olla potensiaali saada armastatud peokohaks.
Teine lugu. Mart Sander.
Mart Sanderit on nimetatud multitalendiks – kunstnik, kirjanik, lavastaja, näitleja, helilooja, laulja, saatejuht. Mul on olnud arvamus, et kes on multitalent, see ei oska päris tipptasemel midagi. Kuid Sander näib seda kummutavat, vähemalt mõnes valdkonnas. Sander ei häbene eestlasele tüüpiliselt ennast kiita. Ta on enesekindel ja samas ka enesekeskne. Ta ei otsi, kust poolt päike paistab, et ennast selle valgusesse sättida. Sander on ise päike ja maailm tiirleb tema ümber. Temas on karismat ja mõistan neid, kes on suured Sanderi loomingu austajad.
Mulle on ikka meeldinud, kui lisaks teatrile pakutakse suveteatris midagi veel. Väljasõit suvisele Eestimaale võiks olla mitmeeesmärgiline. Uue-Harmi mõisa kahe korruse seintele on asetatud Sanderi maalid. Kui ma seni teadsin Sanderit peamiselt portretistina, siis mõisanäitusel avanes korraga mulle täiesti uus ja väga heal tasemel ajaloolise olustiku maalija Sander. Tema maalides on liikuvust ja väga head figuuritunnetust. Maalide kompositisoon keskendub olulisele jättes kõik liigse kõrvale. Olin üllatunud. Etenduse lõppedes on kohvikus autogrammitund, kus kõigil on võimalus võtta samas müügil olnud Sanderi raamatutesse autogramme. Kõik Sanderi õied on rahvale näitamiseks välja pandud ja ootavad vaid andunud publiku poolt noppimist. Imetlen Sanderi ülbet julgust ennast kriitikakartuseta demonstreerida.
Kolmas lugu. Ohver otsib mõrvarit.
Tegelikult leiab ohver juba esimeses vaatuses mõrvari üles ja nõnda on võimalik teises vaatuses laval näha täitsa uut lugu „Määratud aadressaat”. Eesriide asemel on lava ees ekraan. Kirjad ekraanil kutsuvad ostma Sanderi raamatuid ja külastama näitust. Korraga annab kiri teada, et etenduseni on jäänud 2 minutit, siis 1 minut ja siis ... Ootan, et loetaks sekundeid ja kõlaks pauk. Aga sekundeid ei loeta ja pauku ei tule, vaid ekraanile ilmub lühifilm kuritööst. Film on hollywoodilikult efektne ja oleks võinud kauemgi kesta. Ekraan kerkib kui eellugu nähtud ja näitlejad astuvad lavale. Mõlema kriminaalse loo tegevustik on viidud 1930ndate Euroopasse. Mingis mõttes jätkab Sander sellega oma viimase romaani „Värvide sosinad” maastikel. Kuid ometi jääb mulle küsimuseks, et miks just 1930ndad ja miks mitte kodune Eesti. Vahel tundub, et Sander elab valel ajastul ja ei ole suutnud tänase eluga kohaneda. Tema muusika, kunsti, kirjanduse ja isegi riietuse koduks on jäänud eelmise sajandi 30ndad. Selline järjekindel ustavus ühele stiilile tekitab austust. Sellega põhjendan endale ära näidendi ajastu. Aga miks seiklused Euroopas. Eesti ajalooski on tapetud või ohvril nahk üle kõrvade tõmmatud. Sander soovib nende lugudega jõuda vist Eestist kaugemale ja miks peaks ühte Londoni teatrikülastajat huvitama Eesti kolkas toimuv. Sellega on siis selge.
Lavastuses teeb kaasa kolm näitlejat ja see paneb ette piirid sündmustiku kujutamisele. Olen ise kirjutades olnud dilemma ees, kas edasiviiv sündmus tuua lavale tekstina või tegevusena. Kas ma ütlen, et tapsin või tapangi laval? Tekstiga saab kiiremini edasi minna, kuid tegevuslik on jälle põnevam vaadata. Sander tegelased räägivad laval. Esimeses loos tunnistavad kaks mõrvarit uurijale üles, et just nemad tapsid paruni. Sündmustikku minutite kaupa lahti kerides jõutakse lõpuks tõeni. Ma ei hakka siin lõppu ära rääkima, kuid olles suur krimisarjade fänn, siis aimasin juba päris kiiresti, kuhu kogu lugu tüürib. See pole halb, sest lõpp-punkt võib olla ju üks, kuid teekonnad sinna tihti erinevad. Esimeses vaatuses teeb humoorika ja tehniliselt põneva rolli Siim Maaten. Tema armuhulluses mõrvar kaotab kire tõttu kohati hääle ja huvitav on jälgida , kuidas tema eneseohverdusliku mõrvari käitumine loo arenedes muutub tavapäraseks topsisõbraks. Meenutab siin natuke Ervin Abelit filmis „Mehed ei nuta”. Sanderi politseiinspektor langeb oma edupilvist, et kuulsust toonud mõrvaloole uus käik anda. Ta on pettunud ja kohmetu, kuid siiski enesekindel. Need kaks vastandlikku omadust on heaks eelduseks üheks korralikuks koomiliseks rolliks. Sanderi tegelaskuju toob silme ette krimikomöödia klassika Inspektor Clouseau filmist „Pink Panther”. Kolmanda näitlejana astub lavale Toomas Kolk, kes on tasakaaluks partnerite koomikale agressiivselt juhmivõitu. Päris kõiki rollis peituvaid võimalusi (mõtlen siin sellist tölpalikku juhmi kurikaela) Kolk välja ei mängi ja selles mõttes on veel võimalusi arenguks.
Sekundid ekraanil liiguvad ja algab teine vaatus. Teise vaatuse alguses üllatab Sander kogu saali. Hämarala lavale astudes ei tunne ma teda ära ja mõtlen pikalt, et kes see veel siis nüüd on. Sündmused saabuvad ise õiges järjekorras lavale ja neid kaadritaguseid hetki publikule ei näidata. Ometi on loos pinget ja kuigi lahendus on teada, siis ootad põnevusega, kuidas sinnani jõutakse. Kahe uurija vestlus viib lõpuks siiski oodatud müsteeriumi lahenduseni.
Järelsõna.
Mart Sanderi krimiteatriõhtu on külastamist väärt. Tema annete kirju pallett lüüakse publiku ees valla ja tema fännid saavad kinnitust oma armastuse õigsusele. Sander on nähtus, mida armastad või mitte, aga ei vihka kindlasti. Seega leiab oma elamuse iga külastaja Uue-Harmilt igal juhul.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar