Rolle ja Tolle jõuluseiklus. Joosepil külas

JOOSEPIL KÜLAS

„Ei tea, kas Joosep on täna tubli olnud ja oma toa ära koristanud ?“ küsis Tolle , kui päkapikud järjekordse akna vahelt sisse piilusid.

„Midagi ei näe, tuba on nii pime“

„Nad võiks ikka tule põlema jätta, muidu koba alati nagu mutt ja otsi, kus see suss on?“ oli Tolle veidi pahur.

„Ai, ma astusin millegi sisse“.

Aknalaual oli Rolle talla alla kleebunud paks näts. Tolle tuli ja aitas sikutada. Näts andiski järle, aga päkapikud sikutamisest hoogu saanuna lendasid vuhinal üle toa. Rolle leidis end äkki prügikastist ja Tolle hoopis suure mängukaru sülest.

„Ehehh, kui sul mee isu tuli, siis oleks võinud kodus kõhu täis süüa, mitte siin karu rünnata.“ itsitas Rolle. Tema maandumine oli lõppenud päris õnnelikult, sest prügikast oli üpris tühi, ainult mõni paberileht. Tolle keeras karu süles jalad jälle maa poole. Ta haaras kinni laualinast, et püsti tõusta, kui laualina andis järgi ja koos linaga sadas talle kaela hunnik klotse. Samal ajal upitas Rolle end üle prügikasti serva, kuid maandudes sattus ta jalg seal lebanud mänguautole. Auto võttis hoo üles ja vuras päkapikk seljas üle toa. Korraga läks uks lahti ja tuli pandi põlema, samal ajal jõudis Rolle koos autoga laua alla.

„Mis mürgel siin siis nüüd on?“ küsis ema ja vaatas ukse vahelt sisse. Ta läks voodi juurde, pani teki lapsele taas peale ja läks välja jättes väikese tule põlema.

Mõne aja pärast söendas Rolle oma nina laua alt välja pista ja ümbrust uurida.

„Tolle“, hüüdis ta vaikselt, kuid toas oli vaikne.

„Tolle“, hüüdis ta nüüd juba kõvemini.

„Mis sa röögid, ma olen siinsamas“ ütles keegi korraga Rolle selja taga,“see läks küll napilt“.

„Kirjutame Joosepile kirja, sest nii küll ei saa komme sussi sisse tuua“.

Juba olid leitud ka paber ja pliiats.

Hommikul ärgates leidis Joosep sussi seest järgmise kirja.

„KULLA JOOSEP, PALUN KORISTA OMA TUBA, SEST MUIDU ME VEEL MURRAME OMA KONDID JA SIIS EI SAA ÜKSKI LAPS ENAM OMA SUSSI SISSE MAIUSTUSI. TÄNADES PÄKAPIKUD ROLLE JA TOLLE.“

Joosepil hakkas häbi ja ruttu koristas ta oma toa ja pühkis isegi riiuli pealt tolmu ära. Kui ema tuppa astus, oli ta väga üllatanud nähes kui korras kõik äkki on. Ta kallistas õrnalt poega ja tegi tema kahupeale pai.

Kui päkapikud õhtul taas poisi juurde tulid, leidsid nad aknalaualt piimaklaasi ja piparkoogid, mille juures seisis kiri „KALLID PÄKAPIKUD, PIPARKOOGID ON TEILE, ISE TEGIN, PALUN VABANDUST, ET TUBA SASSIS OLI. JOOSEP“.

Rolle ja Tolle jõuluseiklus. Piparkoogid

PIPARKOOGID

Oli pühapäeva pärastlõuna. Peale tegusat tööpäeva, või peaks ütlema tööööd, igaljuhul sirutasid päkapikud ennast mõnusasti voodis.

„Mis meil täna plaanis on ?“ küsis Tolle, ise tõmbas teki üle pea, nii et ainult mütsitutt jäi välja. Rolle keeras ennast külili ja heitis pilgu kalendrisse.

„Ohoo, piparkookide küpsetamine„ hüüatas Rolle ja oli hoopilt virgunud, sest ei ole midagi toredamat  piparkookide valmistamisest. Ka Tolle pistis nina teki alt välja ja nuusutas õhku.

„On jah piparkoogi moodi õhk“

Päkapikud panid ruttu riidesse, pesid hambad puhtaks ja juba olid ka piparkoogivormid ja tainas välja otsitud.

Tolle võttis seinalt suure panni ja Rolle tõi taignarulli. Vilunult rullis Rolle taigna laiali. Tolle võttis vormid ja vajutas taignale. Varsti olid pannil reas kuud ja kuused, jänesed ja lumememmed.

„Vaata sellel jänesel pole kõrvu“ imestas Rolle.

„Ma sõin nad ära, tainas on nii hea ja mina ei jõudnud oodata, kuni nad valmis saavad“ vastas Tolle ja muutus sama punaseks kui ta tutimüts „aga see jänes võib olla ka kass, siis pole talle nii pikki kõrvu vaja“.

Rolle võttis panni ja pani ahju. Päkapikud jäid läbi klaasukse vaatama, kuidas koogid valmivad, aga kaua sa ikka vaatad, sest ega seal ahjus ju midagi ei juhtu.

„Mängime midagi, kuni koogid valmivad“ pakkus Rolle.

„Teeme jõulusalmide kirjutamise võistluse“ pakkus Tolle, sest ausalt öeldes ei  oleks ta kulli mängus Rollet kunagi kätte saanud.

Juba olid päkapikkudel pliiatsid käes ja paberilehtedele tulid luuleread.

„Valmis“ hõikas Tolle.

„Mul ka“  vastas Rolle „kuula.

Laua ümber kogunevad maiasmokad

Pliidi ääres askeldvad jõulukokad

Ahujuplaadilt võtavad nad piparkoogid

Iga laps saab sellise nagu soovind.“

„Äh , see pole midagi, kuula minu oma“ itsitas Tolle

„Jänes sõi kooki nii mis matsus

Kui karu uksest sisse astus

Tal imestuest maha kukkus tass

Sest see jänes oli hoopis kass.“

Korraga nuusutasid mõlemad ninaga õhku. Miski imelik kibe lõhn oli toas.

„Nagu kärssaks midagi“ pakku Tolle.

„Piparkoogid“ karjatas Rolle ja oli ühe hüppega ahju juures. Kuid pilk, mis avanes läbi ahjuukse ei rõõmustanud kedagi. Piparkoogid olid kõrbenud. Rolle võttis panni ahjust ja kallas sõestunud koogid lauale.

„Nii musta jänest pole kunagi enne nähtud“

Varsti olid uued koogid valmis ja ka pann uuesti ahjus.

Jalgu kõlgutades istusid pakapikud ahju ees tooli peal.

„Laulame midagi“ pakkus Rolle.

Päkapikud lõidki laulu lahti. Järjekordse lõbusa laula ajal arvas Tolle, et tore oleks ka veidi tantsu lüüa. Ka Rolle hüppas toolilt maha ja juba keerutasidki nad koos põrandal. Korraga tants katkes, sest jälle hõljus toas mingi imelik lõhn.

„Piparkoogid“ karjatas Rolle juba teist korda ja hüppas taas ahju juurde, kuid jälle olid nad hiljaks jäänud, sest ahjust vaatasid vastu ainult koogikujuga söetükid. Päkapikkudel ei jäänud muud üle kui kolmandat korda täita ahjuplaat kookidega ja see taas ahju lükata.

„Paneme äratuskella helisema, siis me kuuleme kohe kui koogid valmis“ tuli Tolle heale mõttele. Nii nad ka tegid. Järgmisel hommikul leidis iga hea laps oma sussi seest ilusa kuldpruuni piparkoogi.

Rolle ja Tolle jõuluseiklus. Segadus kinkidega

SEGADUS KINKIDEGA
Öö oli saabunud. Kõik oli vaikne ja rahulik. Käes oli esimene advent. Ainult päkapikud hiilisid esimese lume krudisedes laste juurde. Tolle ja Rolle seisatasid suure maja seina ääres.

„Näe seal akna taga elab Eva- Lotta. Tema on küll tubli tüdruk – aitab ema ja ka koolis saab ainult viisi. Talle võiks väikese mänguasja sussi sisse panna. Ole lahke, Tolle“ ütles Rolle kotist karvast koerakest võttes.

„Näe suvega täitsa meelest läinud, kuidas need sinna akna taha said“ kratsis Tolle kukalt.

„Hüppa“ arvas Rolle.

Tolle taganes paar sammu, võttis hoogu ja hüppas, kuid jalad kerkisid vaid päka jagu maast lahti.

„Olen vist suvega juurde võtnud, näe ei ulatanud isegi aknalauani“ oli Tolle kohmetunud. „Ma tean. Heida käpuli ja ma ronin sinu selja peale“. Rolle heitis käpuli, kuid kui Tolle tema seljale astus vajusid tema käed - jalad laiali ja ta oli vastu maad surutud nagu pannkook.

„Sa oled liiga raske, tule maha“ karjatas Rolle.

„Tasa, tasa. Sa ajad oma kisaga kõik üles. Karju sosinal“ noomis Tolle sõpra.

„Appi“ kähises Rolle päris vaikselt.

„Nii vist siiski ei saa“ arvas Tolle Rolle seljalt maha astudes. „Aga sa roni minu kukile, mina jõuan sind hoida küll“. Ja ta toetas selja vastu seina. Rolle pani oma jala Tolle põlvele ja kui teise jala tahtis õlale asetada, libises ta korraga ja ta leidis, et tema jalg on hoopis Tolle taskus. Ootamatust sündmustekäigust üllatund Tolle kaotas tasakaalu ja kukkus Rollele otsa.

„Appi“  kähises taas hästi vaikselt jalgu siputav Rolle.

Tolle tõusis istuli ja sügas kukalt „Mnjaa, nii need kingid vist küll sussi sisse ei saa“

Kahekesi kõrvuti istudes vaatasid nad kuud ja püüdsid meelde tuletada, kuidas ometi see käis.

Korraga lõid Rolle silmad särama.

„Meil on ju võluvõime. Me saame ennast ju läbi akende ja seinte võluda“

Sõbrad tõusid rõõmsalt püsti ja sellel ööl neil rohkem muresid ei olnud. Hommikul leidsid kõik head lapsed oma sussi seest kingituse.

Rolle ja Tolle jõuluseiklused. Ettevalmistused

ETTEVALMISTUSED

Päkapikukülas on tähtis päev. Homme on juba esimene advent ja päkapikud Tolle ja Rolle teevad ettevalmistusi, et lastele kingitusi sussi sisse viia. Tolle on parajalt ümar, kuid see-eest piirkonna kõige tugevam päkapikk. Rolle seevastu on pikk nagu pliiats ja ka terav nagu pliiats. Nad sobivad hästi kokku ja toimetavad oma toimetusi alati sõbralikult koos.

„Ei tea, mida need lapsed ka tänapäeval söövad“ küsis ühel jõulueelsel päeval Tolle.

„Ma käisin eile poe akna taga piilumas, kõige rohkem osteti krõpsu ja limpsi“ teadis Rolle.

„Minul panevad küll krõpsud kõhu valutama. Viiks lastele midagi tervisklikku. Ma mõtlen, et porgandit või tilli või kõrvitsat.“ Ütles Tolle ja paitas oma ümarat kõhtu.

„Ega lapsed jänesed ei ole, et tilli söövad ja seda ma tahaks ka näha kuidas sa kõrvitsa sussi sisse topid“

„Sul on vist õigus. No aga viineritest või tordist küll keegi ära ei ütle“ arvas Tolle. Ise limpsas keelt ja pani silmad unistavalt kinni.

„Sa oled vist unustanud, et lapsed ootavad sussi sisse maiustusi – komme ja sokolaadi“

„ ... ja jäätist“ lisas Tolle ja limpsas jälle keelt.

„Jäätis sulab sussi sees ju ära ja mida peab siis tegema laps, kes sellise sussi jalga paneb ?“ pahandas Rolle.

„Hea küll, võtame siis kommi ja sokolaadi ja ka mõned mänguasjad eriti tublidele lastele“ oli Tolle sõbraga nõus.

Päkapikud pakkisid kingikotid kokku ja seadsid sammud laste poole.

Noortemessi Teeviit bukleti jaoks koostatud tekst

ArletPalmiste

Meelelahutaja

Mida selle ameti esindaja teeb?

Olen kõige laiemalt võttes meelelahutaja. Olen lõpetanud Tallinna Ülikooli kultuuriteaduskonna näitejuhtimise eriala. Kuna kultuuritöötajaid on Eestis palju, siis tuleb olla omas töös võimalikult laiahaardeline. Seega astun vajadusel lavale laulja, õhtujuhi, klouni või näitlejana. Lisaks olen koostanud raamatuid ja kirjutanud näidendeid, asutanud kaks muuseumi ja olnud tegev giidina. Oma õpitud erialal tegutsedes juhendan laste näiteringi ja olen lavastanud kohalike harrastusnäitlejatega mitmeid lavastusi, mis on olnud auhinnatud ka harrastusteatrite festivalidel. Lisaks kui vahel on esinemisi vähem, siis korraldan ka ise üritusi. Minu alustatud on Käravete Järvemuusika, Aravete Teatripäevad ja Pitka kontsert.

Kuidas jõudsid oma ametini?

Ema ütleb, et lapsena olin ma normaalne, kuid mingi kiiks tuli külge keskkooli esimeses klassis. Olen mõelnud, et miks see nii oli. Oluline oli seltskond, kes selles klassis kokku said. Meie äärmiselt ühtehoidvas klassis polnud väärtuseks mitte mammona vaid näiteks kirjutatud luuletus. Kadedaks tegi, kui teine suutis omad mõtted paberile panna. Sellest seltskonnast on hetkel pärit mitmed ajakirjanikud, tõlkijad, näitleja ja üks meelelahutaja. Seepärast tundus ainuõige sammuna astuda Tallinna Ülikolli kultuuriteaduskonda. Tallinna vanalinnas asunud koolimajas valitses samuti äärmiselt hubane ja loomingut toetav õhkkond. Seal tekkinud sidemed pole hiljem katkenud ja neist on olnud abi  oma töös.

Kuidas kasutad enda oskuseid poliitikas?

Uudishimuliku inimesena olen kogu aeg huvi tundnud selle vastu , kuidas meie ühiskond areneb. Oma töös puutun üle Eesti kokku kõige erinevamate inimestega. Hea suhtlejana leian nendega lihtsalt ühise keele. Nii olen kuulnud uskumatuid elulugusid ja ideid maailma muutmiseks. Meelelahutaja kogemus tuleb poliitiku töös väga kasuks, sest oma mõtete selgesisuline viimine kuulajateni on siin üks peamisi katsumusi. Esineda rahvahulkade ees pole mulle võõras. Samuti on mul meelelahutajana võimalus oma mõtteid rahvani viia kasutades erinevaid kunstilisi kanaleid – näidendid, laulud, luuletused jne.  Olen näinud ja tundnud inimeste muret oma riigi pärast ja suutmatust sealjuures midagi ära teha. Olen otsustanud viia kodanike hääle tipp-poliitikale lähemale ja aidata poliitikuil taas leida oma inimlik pale.

MINU SOOVITUS NOORTELE

Tõeliselt õnnelikuks teevad inimese sinu sisemised rikkused ja teised inimesed sinu ümber. Seepärast tuleb õnne valemit otsides tegeleda iseendaga ja iseenese maailmapildi arendamisega. See tähendab lugemist, reisimist, õppimist, sportimist ja erinevate töökogemuste kogemist. Samuti tuleb hoida enda ümber reaalsed inimesed, kellega on sul ühine nägemus maailmast täna ja tulevikus. Head ideed ja kontaktid tekivad suheldes. Suhtlemine tähendab kohtumist mitte arvutiekraanil vaid elus.  Vabatahtlik panustamine oma kodukoha arengusse tekitab seotuse tunde ja loob hea meeleolu. Teretage naabrit või avage pakikandjal uks. Pisikesed heateod meie ümber teevad kokku suure ja elu ongi ilusam. 

Kirjatükk 2012 aastast, kuid Kandivanema mõte aktuaalne jatkuvalt.

MÕTTETERA LIITUMISE JUURDE

Arlet Palmiste

Veidi sellel suvel nii mõnelgi meeli ärevil hoidnud liitumisest ja seda mitte ainult Ambla valla näitel vaid ka laiemalt.

Väikevalla elu pole kerge, see on selge kõigile. Tuleb otsida lahendusi olukorra parandamiseks. Liitumine on üks võimalikke teid selleks. Ambla volikogus liitumisläbirääkimiste alustamisele vastu hääletanute põhiargument oli, et see kõik käib liiga ruttu. Ei saa aru , kuidas ruttu. Liitumisest oleme arutanud juba mitu aastat ja lõpptähtaega pole ju keegi paika pannud. Tänase seisuga on ju selge, et ega järgmise aasta valimisteks me ei jõua veel kuhugi ja seda eesmärki pole ka püstitatud.

Suheldes rahvaga on põhiliseks hirmuks, et rahad hakkavad minema keskusesse ja meie jääme ääremaaks. Selline oht on olemas, aga selleks peetaksegi läbirääkimisi ja selliseid hirme tuleb juba alguses vähendada. Pakun läbirääkijatele aruteluks välja kanditeooriast lähtuva kandivanema ametikoha loomise võimaluse. Ambla vald on jaotatud kolmeks kandiks – Ambla, Aravete ja Käravete. Iga kandi piirkonda kuulub üks suurem asula ja mitmed külad. Miks just kandivanem ja mitte juba olemasolev külavanem? Külad on liialt erinevate suurustega ja ka erineva aktiivsusega, mistõttu ei suudaks nad neile pandud kohustusi täita. Osad külad on üldse ilma külavanemata, eriti arusaamatu on see linnade puhul. Oma linnapead ei ole Tapal ega Järvamaal ka näiteks Türil. Kant on aga parajalt suur kogukondlike probleemide lahendamiseks. Kandivanema ametikoht peaks olemas palgaline. Võibolla mitte päris põhipalgaline, aga igal juhul normaalselt kompenseeritud. Kandivanema juures tegutseks ka külavanematest või külatarkadest koosnev ümarlaud või kandikoda. Vanasti oli selle kohta ilus sõna – kärajad. See viiks ka igast metsatalust probleemid kandikotta, kus need oma võimalusi kasutades lahendatakse või viiakse edasi juba vallavalitsusse. Probleemide lahendamiseks peab kandivanemal olema ka oma eelarve, mille jagamisel tal on omad volitused. Loomulikult koos eelarvega kaasnevad ka kohustused. Mis need võiks olla? Esiteks vaba aja sisustamisega kaasnevad kohutused – oma seltsimaja, spordisaali ülal pidamine, ringitegevus, ürituste korraldamine jne. Teiseks sotsiaalse suunitlusega tegevused. Oma kogukonna nõrgemaid teame ise kõige paremini ja saame ka kõige operatiivsemalt aidata. Kindlasti võiks siin olla veelgi kohustusi. Siin sõltub kõik nüüd juba ka kandivanema aktiivsusest ja kandikoja tarkusest, kuidas suudetakse ennast tõestada ja seoses sellega ka oma kogukonna jaoks vajalikke tegevusi ellu viia. On ju arusaadav, et suures vallas ei suudeta tegeleda iga ümber lükatud prügikastiga, sellega peame kohapeal ise hakkama saama.

Usun, et selline astmeline vallasisese töö korraldamine kaotab hirmu, et kellegi probleemid jäävad tähelepanuta või veel hullem üldse märkamata.

Seega pean õigeks , et Ambla vald alustas läbirääkimise Tapa vallaga võimaliku liitumise osas. Mõelgem, et mida see meile head ja halba teeb, kumba on rohkem ja kuidas maandada alusetuid hirme. 

Kloun Alberti lood 3 . lugu

KLOUN ALBERT KINGIB LILLI

Oli kaunis kevadine hommik. Päike sirutas läbi udu oma kiiri, linnud laulsid ja loodus lõhnas. Tsirkus oli püsti pandud linna äärde, otse suure metsa veerele. Seda juhtus harva, et majakesest väljudes oleks Albert saanud puude mühisemist kuulata. Tavaliselt ikka seisis tsirkus keset linna ja väljusid sa siis majakesest millal iganes, ikka sõitsid ja tuututasid autod ja kärasid inimesed. Praegu oli aga vaikne. Kui võib muidugi vaikuseks nimetada seda , et kaks lõvi mängisid möirates teineteisega ja elevant Cicilia krõbistas süüa. Sellega oli Albert harjunud.

„Kummaline nimi sellel elevandil,“ mõtiskles Albert suurest kruusist kohvi rüübates „ise on suur nagu mägi, aga nimi on rohkem liblika oma“.

Selle mõtte peale meenus talle kohe õhuakroaat Triinu. Triinu on küll nagu liblikas. Teinekord kui prozektor silmi pimestab ja köit, millel Triinu kõnnib näha pole, on selline tunne, et ta lendab. See oli nii- nii ilus. Albert oleks ka ise tahtnud seal üleval koos Triinuga hõljuda, aga ta kartis, et nii jämedat nööri pole veel tehtud, mis teda kannaks.

Korraga tungis Alberti roosasse unistusse keelegi armas hääl.

„Kaunist munadepüha hommikut. Tõin sulle kingituseks muna. Ise värvisin.“.

Appi. See oli Triinu. Albert muutus näost sama punaseks kui tema nina etenduse ajal.

„Ma tahtsin teha sellise, mis sulle meeldiks. Tükk aega nuputasin. Mis sa arvad ?“

„Muidugi meeldib. See on kõige kaunim pühade muna, mis ma olen sellel aastal saanud“ kogeles Albert.

„Sellel aastal?. Palju sa neid siis juba saanud oled?“

„Oh, mis ma räägin. See on alles esimene. Ma mõtlesin, et üleüldse“

„Aa. Aitäh“ vastas Triinu ja jäi ootasäreva näoga Albertile otsa vaatama. Albert sai aru küll, et nüüd on tema kord kingitus üle anda. Aga mida pole seda pole.

„Ma-a-a toon sulle sinu muna hiljem ära. Mul munad alles keevad“, oli vale kerge tulema.

„Ootan sind siis poole tunni pärast, ma panen teekannu podisema“ hüüdis Triinu ja hõljus minema. Just nagu liblikas. Albertile vähemalt tundus nii.

„Munad keevad, munad keevad“ pomises Albert omaette tuppa astudes. Ei keenud tal tegelikult midagi. Nüüd tuli ruttu tegutseda. Enne veel pani ta Triinu toodud muna kenasti puuviljakorvi, et sellega midagi ei juhtuks. Munad, kus on ometi munad. Ta tegi kapi lahti ja seal nad olidki kenasti karbi sees. Kolm ümmargust ja valget muna. Kui rohkem pole, siis aitab nendest küll.

Teate, tsirkuses on nii, et kui sul on juba  3 ümmargust asja peos, siis on raske vastu panna ahvatlusele paar korda zongleerida. Albert on zongleerimises osav. Seepärast ei muretsenud ta üldse ja viskas munad õhku. See on tegelikult väga erutav, kui sa midagi nii õrna oma käte vahel loobid. Samal ajal piilus Muffi ukse vahelt ja mängulembese koerana mõistis ta kohe, et siin on käimas mingi väga tore mäng. Ta kargas tuppa ja otse Alberti najale, üritades palli oma hammaste vahele saada. Aga pallid nad Muffi meelest olid, mitte munad. Albert kaotas tasakaalu ja kukkus toolile istuma. Üks muna kukkus lauale ja purunes. Albert üritas järgmist päästa, sirutades käe, kuid Muffi oli kiirem ja sai muna oma hammaste vahele. Millega Muffi ei arvestanud oli see, et munade puhul tegemist on siiski õrna kohtlemist nõudvate asjadega. Kui ta  hambad kokku surus pritsis muna üle kogu toa, samal ajal kui kolmas muna otse Alberti lagipähe maandus.

Muffi munarünnak oli kestnud täpselt kaks sekundit, kuid tagajärjed olid sellel katastroofilised. Albert istus toolil, vedel muna voolamas üle kulmude otse suhu. Albert limpsas keelt. Muffi üritas teda aidata ja ka veidi limpsida, kuid Alberti meelest oli Muffi abist tänaseks juba täitsa piisavalt.

„Tohoh. Mis see nüüd siis oli? Muffi ometigi, vaata mis sa tegid“

Muffi liputas saba. Tema meelest oli tähtis, et elu seisma ei jääks ja igas päevas särtsu oleks.

Rohkem mune polnud. Vaid 20 minutit on aega, siis juba Triinu ootab. Albert oli nõutu. Ta pani silmad kinni ja mõtles.

„Tüdrukutele meeldivad ju lilled“, lõid Alberti silmad korraga päästvast mõttest särama, „üks korralik lillekimp on küll see, mis munapuudumisel aitaks. Pealegi, mis see muna ikka nii väga ära ei ole“.

Albert astus uksest välja ja sammus oma suuri kingi kõrgele tõstes kiiresti üle õue metsa poole. Teate kui raske on kõndida 10 numbrit suuremate kingadega. Milline õnn, et esimesed kevadlilled kasvasid otse tsirkuse taga aasal. Albert korjas kiiresti kirju kimbu aasalilli. Seal olid kullerkupud, nurmenukud, nartsissid, meelespead, ülased ja mõned sinililled. Tõeliselt uhke ja värvikirev kimp sai. Albert seadis sammud ruttu tsirkuse poole tagasi. Vaevalt oli ta tsirkuse väravast sisse saanud ja möödumas just elevant Cicilia aedikust, kui korraga kostis kõrvu armas hääl.

„Albert, kuhu sa kadusid. Tee on ammu valmis. Ma käisin sind juba otsimas“ hõikas Triinu eemalt lähenedes. „Ma tahaks juba nii näha, millise muna sa minu jaoks tegid“.  

Ehmatades peitis Albert lillekimbu selja taha.

„Ma-aa, aa. Kohe toon.“ kogeles Albert. Kuid siis ta ohkas raskelt, sest ta teadis, et valetada pole ilus ja et valetajatega ei taha keegi sõbrustada.

“Tegelikult on nii, et mul pole muna. Need kukkusid kogemata katki, Aga ma korjasin sulle metsast ise lilli“.

„Aa, Albert. See on nii tore. Ma armastan lilli, eriti kui nad on ise korjatud. Aga kus nad siis sul on ?“

Albert võttis käe koos kimbuga seljatagant ja sirutas Triinu poole. Ise surus silmad kinni, nagu kartes vaadata, mida Triinu tema isekorjatud kimbust arvab.

„Palun. Siin see on“.

Vaikus. Albert surus silmad veel kõvemini kinni. Ikka vaikus.

„Mis see siis on, Albert?“ küsis Triinu üllatunult.

Albert avas vaikselt silmad. Uhke lillekimbu asemel oli tal käes punt varsi, nagu saunaviht.

„Kuhu siis õied kadusid ?“ oli Albert segaduses.

Korraga puhkes Triinu naerma vaadates Alberti selja taha elevandi aediku poole.

Albertki keeras ennast pelglikult ringi ja nägi kuidas elevant otse tema taga suud matsutas, endal üks kullerkupp suu nurgast välja vaatamas, siis tõmbas ta sellegi keelega suhu ja läinud kõik kaunid õied olidki.   

„Cicilia pani su lilled nahka. Häid pühi, elevant!“

Albert vaatas nõutult elevanti.

„Pole midagi. See, et sa minu pärast ikkagi vaeva nägid, on nii armas. Kas sa tuleksid minu juurde teed jooma?“, küsis Triinu.

Muidugi Albert läks, ise oli jälle näost punane nagu tema nina etenduse ajal.