Esmaspäev, 10. november 2014

Ja tilgast saab järv …
Noore pere maale kolimise ja maal elamise eeltingimuseks, et vanemate töö oleks võimalikult kodu lähedal. Aeg, mis kulub sõitmisele, on maha visatud aeg. Tund tööle ja tund tagasi on tänapäevase elutempo juures pikk aeg. Selle aja saaks veeta lastega, toimetada kodus või harrastades terveid eluviise. Kurb on kui näiteks isad nädala sees üldse koju ei jõua. Olen arvamusel , et see lõhub siiski pereelu sisemist atmosfääri. Ega me keegi tea, mis toimub aastate pärast, kui tänased kärgperede, lahus elavate perede või lahutatud perede lapsed hakkavad ise peresid looma. Kas igapäevane suhtlus pereliikmete vahel polegi enam äkki tavaline, vaid pigem erand. Igal juhul tundub selline tulevik hirmutav.  Armastust on tänasel päeval vähe, sellist armastust, mida välja näidatakse ja mis südamesse rõõmu toob. Seepärast on ka rõõmu vähe. Olen pidudel, kus ma käinud olen, märganud, et inimesed ei oska rõõmustada või siis häbenevad rõõmustada. Vahel on tunne, et õnnelik olemine on patt.
Üheks lahenduseks, kuidas töö kodule lähemale tuua, on tänaste ettevõtete võimaluste piires oluliselt suurem panustamine kaugtööle. Muidugi oleks heaks lisaboonuseks maal tegutsevatele ettevõtjatele riiklike toetuste olemasolu. Täna konkureerivad linna ja maaettevõted ettevõtlustoetuste taotlemisel võrdsetel alustel. Üha raskem on maapiirkondades tegeleda tõsiselt võetava ettevõtlusega, mis ei oleks just seotud põllumajandusega. Peamiseks põhjuseks on siin tööjõu puudumine. Tean mitmeid ettevõtjaid, kes on pidanud plaani asutada tootmisega tegelev firma. Kõik on ilus kuni hakatakse uurima, et kuidas on lood tööjõuga. Reeglina tuleks seda sisse tuua mujalt ehk tavaliselt lähimast linnast, aga siis on ju mõttekas see ettevõte juba ka linnale lähemale rajada. Nokk kinni ja saba lahti. Seepärast olen tuline elustiiliettevõtluse ja pereettevõtluse toetaja. Maa tulevik on väikeettevõtete päralt ja just nende elujõulisusse tuleks panustada.
Samas saavad ka kohalikud inimesed ise tilkhaaval panustada kohaliku ettevõtluse ja läbi selle kogu piirkonna arengusse ostes ja tarbides kohalikke teenuseid. Vahel võib tõesti olla kohalik teenus kallim, kuid see võimalus tarbida teenust kohapeal kompenseerib selle kindlasti. Lisaks ei taha ju keegi, et tema naabermaja tühjana seisma jääb ja hoov võssa kasvab, sest naaber on kolinud linnale lähemale, kuna tema tööd kodukandis ei hinnatud. Saabuvate jõulude puhul võiksime üles leida kohalikud meistrid ja just nende toodangut kingitusteks kasutada. See on võike piisk, kuid piiskatest saab järv. Kui iga Eesti inimene ostaks 10 euro eest maaettevõtluse teenuseid või tooteid, tooks see maale 10 miljonit eurot ja sellega hoiaksime maaettevõtluse elus.
Kui maal elavad inimesed, siis Eesti elab. Eesti inimene on alati olnud pigem metsa- ja maarahvas kui linnainimene ja kuigi mõnel hetkel võivad linnaahvatlused tunduda ainuõiged valikud, siis eestlase süda ja hing kuuluvad siiski maale. Vaadake, kui paljud on omale maakodud rajanud või peale linnaelu maale elama läinud. Samas on ka neid, kes uuesti linna tagasi läinud just laste hariduse ja töö pärast. Kodulähedane töö on üks oluline asi, mis noore pere maale toob või maal hoiab. Teine pool on laste konkurentsivõimeline haridus ja positiivne keskkond nende kasvamiseks.
Võimalus koolivälisteks tegevusteks
Loomulikult ei ole maal tihti valida, kuhu trenni või ringi laps panna. Paned sinna, mis külas olemas on, aga peamine, et laps tegeleb millegagi ja ennast arendab. Kellel soov millegi erilisema järgi, peab teinekord sõitma keskusesse või kaugemale, aga maainimene on harjunud sõitma. Autokütus võiks muidugi odavam olla. Õnneks liiguvad veel ka bussid, kuigi nende graafik on tööinimeste, mitte laste järgi seatud ja nii pole  lapsel tihti võimalik tundide lõppedes soovitud sihtkohta jõuda.
Linna- ja maalapsed on väga erinevad. Erinevad on ka kodud, kus lapsed elavad. Mõnes kodus tuntakse laste tegemiste vastu rohkem huvi, teises jälle vähem. Linnalastel on võimalused koolivälisteks tegevusteks suuremad kui maalastel. Maal on vahemaad suured ja üle õue pole tihti võimalik sõbrale külla joosta. Nii käib suur osa suhtlust internetis, kus tuleb arvestada omade ohtudega, kuid eks neid tule teada ka linnalapsel
Soovides oma lapsele parimat, saadetakse ta tihtipeale linnakooli. Alati aga pole võimalustki kodukandis koolis käia, sest paljusid väikeseid koole on suletud. See tähendab, et pere elab ikkagi lahus ning sa ei saa lapse kõrval olla, kui tal on muresid ja ega see hea lahendus pole. Maakoolid on olulised, sest muidu lähevad inimesed küladest ära ja maa jääks tühjaks.
Korraga maal ja linnas
Võib-olla parim variant ongi lapsele see, kui ta elab linnas, aga nädalalõpud ja vaheajad saab olla maal vanavanemate juures. Või siis ka vastupidi, et muidu maal, aga vaheaegadel linnas. Tuleb näha mõlema kohta rõõme ja muresid. Et ei juhtuks nii, kus üks ametnik pidi külla tulema talvisel ajal ja korraga helistas, et ta ei tule, sest linnast välja jõudes kustusid linnatuled ja ümberringi oli nii pime, et ta ei julgenud edasi sõita. Tõestisündinud lugu. Selline linnastumine ei mõju inimesele hästi.
Linnas on suuremad võimalused kogeda erinevaid asju, nii halbu kui ka häid. Maal on ohtusid vähem, aga võimalusi niisamuti. Inimene on siiski osa loodusest ja oluline igaühe jaoks on kogeda tunnet, kui oled sügavas metsas ja ümberringi ei kostu ühtki tehislikku häält. Ehk nagu on öelnud Fred Jüssi –  „vaikusest on saanud meie kõige kallim loodusvara“. Kes on seda kogenud, see hakkab elule ja inimese osale siin ilmas teisiti vaatama.



Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar