Reede, 18. november 2016

Jõulud vanaema juures

JÕULUD VANAEMA JUURES
Arlet Palmiste

Minu vanaema Irene-Miralda ehk Iru, nagu teda kõik kutsuvad, abiellus 1941 aasta 21.juunil 19- aastasena oma küla poisi ehk minu vanaisa Haraldiga. Nad olid selleks ajaks sehkendanud juba neli aastat. Sellel mälestusväärsel päeval asus vanaema elama Kuke tallu Sääskülas, kus ta tänaseni usinalt toimetab. Selles üle saja-aastases talutares on möödunud minu lapsepõlve suved ja koolivaheajad ja seepärast on see minu jaoks elus üks väga eriline koht.
Igal ajastul on jõule erinevalt tähistatud. Vanaema meenutab: „Esimese vabariigi ajal käis ikka ka jõuluvana. Ainult mitte selline punase kuuega, vaid tagurpidi pööratud lambanahkse kasukaga. Eks tal oli mingi takust habeme moodi asi ka ees.  Kinke jagati ikka ka ja kuusk oli alati kindlasti toas.“
19-aastasena taluperenaiseks saanuna tuli vanaemal ka sõja ajal jõule tähistada. Need ei olnud suured peod, sest sõda oli käimas ja ka vanaisa oli sõjas, kuid koju jäänud pidasid siiski oluliseks kombeid mitte unustada. Siis käidi kirikus ja kaeti tavapärasest pidulikum õhtusöögi laud. Loomulikult ei puudunud toast oma metsast toodud kuusk.
Nõukogude ajal oli raske jõule tähistada, sest vanaema lapsed oma peredega elasid linnas ja ei saanud jõuluõhtuks maale tulla, sest võimud olid jõulud sisustanud kohustuslike tööpäevadega. Maale koguneti vana-aasta õhtuks ehk näärideks. Kui lapselapsed majja tulid, siis jäi suuri pidusid vähemaks, kuid varasemalt oli vanavanemate talus nääre ikka suure mürtsuga tähistatud. Vanaema meenutab „Meil oli köögis tollal veel kooguga kaev. Aastavahetuse hommikul oli põrand magajaid täis. Naljamehed panid kaevule vooliku otsa ja üks mees siis pumpas ja teine lasi aga sorinal magajate peale. Pumpaja oli aga nii hoos, et ei märganud kui teine mees talle voolikuotsa tagant püksi pistis. Nii kui ta siis kooguga paugu pani, olid omal püksid vett täis ja ega ta saanud siis kohe aru. Pani ikka mitu pauku, enne kui taipas vooliku püksist välja võtta. Keegi ei pahandanud, vett olid kõik kohad täis, aga kõik olid rõõmsad“.
Vanu kombeid austades tõi vanaisa mõnel aastal ka õled tuppa. Selleks tehti talu väikesesse tuppa lahter, kuhu siis õled pandi, et need mööda kogu elamist laiali ei läheks. Õlgedes sai maadeldud ja hiljem ka magatud. Tänapäeval enam ei mõista, miks see õlgedes magamine nii põnev oli. Vanaema meenutab, et tema ema ei kannatanud õlgi toas, mis kogu elamise segi ajasid. Seepärast oli ta oma mehel karmilt keelanud õlgede tuppa toomise. Kord sõitnud vanema ema jõuluõhtul oma lastega kirikusse ja isa jäi koju, et teha ettevalmistusi jõuluvana saabumiseks. Kirikust naastes nägid lapsed , et isa oli siiski salaja õled tuppa toonud, sest tee peal ja põõsa küljes rippusid üksikud õlekõrred. Rõõmsad lapsed ees ja kuri ema kannul mindi tuppa. Pikemalt uurimata oli ema asunud isaga kurjustama, aga isa  itsitas vaid pihku. Kui lapsed olid ootusärevalt elamises ringi vaadanud, siis nad õlgi ei leidnud. Isa oli teinud väikese jõulunalja puistates õlgi õuele ja rahu saabus taas peresse.  
Ma ei mäleta, et meil oleks nääriõhtul näärivana käinud. Meile lastele räägitud legendi järgi oli Näärivana kingid ukse taha kärusse jätnud, kõvasti koputanud ja siis edasi sõitnud. Näha teda kunagi ei õnnestunud. Igal juhul lükati kingikoorem suvel muru ja muu aianduse vedamiseks kasutatava käru peal tuppa. Kõige otsas istus alati plastikust näärivana. Ma ei tegi, miks see nii pidi olema, aga plastikust näärivana oli seal iga aasta olnud ja ilma temata polnud asi õige. Suvi otsa seisis Plastikvana kapi otsas ja vaatas meie tegemisi kõrgelt, et siis nääriõhtul tulla alla salme kuulama. Suur osa minu lapsepõlve etteastetest sai esitatud just sellele Plastikvanale.
Ühel aastal olid lapsevanemad otsustanud, et nad teineteisele kingitusi ei tee, aga salmi oleks ju ikka tore kuulda. Siis juhtus nii, et erandkorras koputas Näärivana ukse asemel hoopis aknale. See juhtus tavapärasemast varem, enne veel kui saime söögilauda istutud. Kui meie lastena aknale tormasime, oli seal õues akna all suur pesuvann kingitusi täis. Kummalised anumad kingi toomiseks. Vann tõsteti tuppa, plastikavana kapi otsast alla ja läks kinkide lunastamiseks. Suur oli laste üllatus, kui vanemad said kingituseks ainult raskeid potte ja kausse, mis pealt nööriga kinni seotud. Pealegi tundusid need potid ja kausid vanad ja isegi tuttavad. Selliseid oli  vanaema kapis  mitmeid. Pealegi polnud potid-kausid  tühjad, vaid head-paremat täis. Ühes kartulid, teises liha, kolmandas salat jne. Kingiks saadud potid tõsteti kohe lauale, kui kingid jagatud, sai pidusöök alata. Aastaid hiljem ise kingitusi tehes, tundub see jätkuvalt päris tore idee.
Nääriõhtu eel käisime iga-aastaselt vanaisaga metsast kuuske toomas. Taas oli tegemist ühe oodatud traditsiooniga. Vanaisa toppis oma neli lapselast, kirved ja saed oranzzi Zapakasse ja sõitis metsa. Kuusk pidi olema kähar ja igalt poolt vaadeldav ja lisaks veel paraja pikkusega. Ega sellist lihtne leida polnud. Kuusk leitud ja maha saetud, sõitsime tagasi koju. Nüüd järgnes teine pool kuusesaagast ehk ehtimine. Ma arvan, et vanaema pole rohkem kui üks kord elus kuuseehteid ostnud. Igal aastal võeti sama karp eelmisel aastal hoolsalt pakitud ehetega kapist välja ja taas pandi samad munad ja kellukesed kuuse otsa. Võib-olla vahelduseks veidi teises järjekorras. Ehete vahel sätiti okstele küünlad ja mitte elektripirnid vaid tavalised parafiinist elusa tulega jõuluküünlad. Tänased tuletõrjujad oleks arvatavasti seda nähes kogu meeskonnaga minestusse langenud. Toas lendlevad mänguhoos õled ja nurgas kõrgub kuusk, millel põlevad jõuluküünlad. Ometigi ei juhtunud kunagi õnneks midagi. Ptüi-ptüi-ptüi, siinkohal on sobilik kolm korda üle vasaku õla sülitada. Räägitakse, et eestlane pole usklik. On küll ja kuidas veel.  
Kuke talu ja naabertalu vahele jääv tuulekoridor katab külatee tuisustel päevadel paksude lumevaaludega. 2006 aasta jõuluõhtu oli äärmiselt tuisune. Piibe maantee oli lumme mattunud ja vaevaliselt sain oma õel Aegviidus rongi vastas käidud. Tund hiljem kuulsin telefonist vaid lugusid, kuidas  autod kümnete kaupa keset maanteed kinni istusid. Meie pere istus tavapäraselt jõululauda, jagati kingitusi, lauldi laule ja veedeti soojas toas mõnusat jõuluõhtu. Seal , kus noori inimesi hulga koos, kipub neid ikka ka juurde tulema. Külameestel olid kodudes ka kõhud täis söödud ja nii kogunes päris paras seltskond väikesele jõuludringile. Meeleolu loomiseks surusin kõigile päkapikumütsid pähe. Kui jõulud, siis olgu jõulud. Keset kõige mõnusamat olemist märkasime läbi akna külateel tuledes seisvat autot. Torm oli tee katnud maja kõrvalt suure hangega ja üks auto oli kallil jõuluõhtul sinna kinni jäänud. Panime joped selga, haarasime labidad pihku ja läksime tutimütside kõikudes päästeoperatsioonile. Kuus meest, päkapikumütsid peas, labidad õlal jõudsid hanereas autoni ja hakkasid midagi ütlemata seda lahti kaevama. Vanem paar autos vaatas meid nagu ilmutust läbi jäise klaasi. Kaevasime umbes 15 meetrise lõigu lahti, tõukasime autot õlaga tagant ja auto sai teekonda jätkata. Me ei vahetanud paariga autos selle aja jooksul ühtegi sõna. Nad sõitsid minema vaadates meid uduselt õnneliku pilguga, nagu olles kindlad, et me olimegi päris päkapikud.
Vanaema majja kogunevad tema järeltulevad põlved tänaseni. See päev kord aastas on alati tore ja oodatud. Vanaema 4 lapselast oma kaaslastega ja 9 lapselapselast saavad kindlasti kõik kokku korra aastas jõulude ajal. Talu tüüpi elamus on kõik toad ringis läbi käidavad, nii et tekib väike tubane ringrada. Juba lapsena tundus see põnev mäng kui joosta või sõita tubades ringi niikaua kuni võhma jätkus. Samas pidi joostes olema alati ettevaatlik, sest vanemad armastasid jooksurajale sättida erinevaid takistusi. See oli omakorda põnev, sest kuigi ring oli üksajasama, siis võisid sind alati oodata nurga taga üllatused. Tänasel päeval ei ole midagi muutunud, ainult , et nüüd jooksevad meie lapsed. Õhtu kulminatsiooniks on alati hetk, kui jooksuga liituvad ka täiskasvanud ja nii tekib rajale kahekümnest inimesest koosneb rong, millel pole lõppu ega algust. Sellest on saanud tore traditsioon. Enam põnevamat sündmust lapse jaoks olla ei saagi.

Onutütar Merit on viimastel aastatel algatanud veel ühe kena traditsiooni. Igal aastal peab igaüks meist andma vähemalt ühe lubaduse uueks aastaks. Merit on kirjutanud iga-aastaselt kõikide lubadused hoolikalt üles ja pannud tallele. Aasta möödudes otsib ta selle tapeedirulli lubadustega välja ja siis peab igaüks meist aru andma, kuidas sellega läinud on. Seejärel peab andma taas uue lubaduse. Kuidagi piinlik on teiste ees, kui lubatu on tegemata ja see on alati olnud minu jõuluõhtu suurim hirm. Seepärast punnitad kasvõi eelmisel õhtul, et näiteks koduremont valmis saada. Mina olen viimastel aastatel lubanud keldri valmis ehitada. Kuidagi ei õnnestu oma lubadust täita. Sellel aastal olen nii kaugele jõudnud, et oleks veel vaja uks ette saada. Loodan, et teised ka pole oma lubadusi täitnud, muidu on jälle ainult minul üksinda piinlik. Ma armastan jõule ja rõõmu, mida nad endaga kaasa toovad. Kuigi jõulude ajal on õues pime, siis toad sädelevad silmasärast ja see on nii soojendav. Las jõulud rutem tulla!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar