Nädalalõpu raamatu kärpimata sissejuhatus

Olen ka käinud saates külaliseks, kuid kuidagi imelik on kirja panna oma vestlust armastatud saatejuhtidega. Nii mõtlesin, et oma isiklike juhtumiste asemel kirjutan parem oma koostööst ja sõprusest Teedu ja Kristjaniga.

Ma tutvusin Teedu ja Kristjaniga 1991 aasta septembris, kui astusin Tallinna Pedagoogilisse Instituuti ehk Pedasse. Hiljem muutus see kõrgkool Pedagoogika Ülikooliks ja veel hiljem Tallinna Ülikooliks. Mõelge, milline imeline aeg- kooli astusin nõukogude ajal, aga õppima asusin juba Eesti Vabariigis. Aeg oli segane, kuid koolis seda väga tunda polnud.

Peda kultuuriteaduskond asus Tallinna vanalinnas Laial tänaval ühel pool Nukuteater ja teisel pool Tallinna Noorsooteater, millest täna on saanud Linnateater. Ühel kursusel õppisid näitejuhid, tantsujuhid, koorijuhid ja orkestrijuhid. Üldaineid õpiti koos ja erialaained olid siis eraldi. Igal kursusel võis kokku olla umbes 20 inimest. See tähendas, et kogu teaduskonnas oli sõltuvalt aastast 80 kuni 100 üliõpilast. Seda oli ikkagi nii vähe, et kõik tundsid kõiki ja aitasid võimalust mööda ka teiste töödele kaasa. Majasisene õhkkond oli väga hea, toetav ja kokkuhoidev. Kuna koolimajas oli ruume vähe, siis tuli neid kasutada vastavalt graafikule. Erialased kodutööd ehk erinevad etüüdid, lavastused või luulekavad, tuli ju kuskil ette valmistada. Nii juhtus, et proove tehti vajadusel ka öösiti. Pidevalt tuli leida loomingulistel põhjustel erinevaid mängupaiku. Nii läksid käiku kelder, koridorid, klassiruumid ja ka tolmune pööning. Mingil hetkel kolis maja keldrisse baar. Enam ei olnud tudengite jaoks olulisim tegelane majas mitte dekaan, vaid baaridaam, kelle juures sai ka raamatusse kirja panduna oste teha. Loosungid muutusid. Kui enne öeldi, et ega kool pole kohvik , kus iga päeva käima peab, siis uueks hüüdlauseks sai – koolis on kohvik, kus iga päev käima peab. Seega oli maja kogu aega elu täis ja sõltumata ajast leidis sealt inimesi, kellega suhelda. Eriti hästi sain seda tunda, kui töötasin mõnda aega majas öövalvurina. Minu karjäär selles ametis ei olnud pikk, sest ööelu sellel perioodil hoogustus ja seda märkas ka teaduskonna juhtkond. Algul maksti ka õppestipendiumi, kuid see kadus ruttu. Kuna olin valitud kursusevanemaks, siis oli minu kohustuseks ka raha toomine ülikooli peahoone kassast Lai tänava koolimajja ja seal siis stipp tudengitele allkirja vastu välja maksta. Riigil oli raha vähe ja stipendiumipäeval oli tavapärane, et kassaluugi juures jäid viimased nõudlejad rahast ilma. Siin tuli kasuks minu eelnev elukogemus maadlejana. Küünarnukkidega tööd tehes suutsin läbi kaootilise massi ennast alati kassani pressida. Mis teha – olelusvõitlus. Suutsin alati oma kursuse stippi ära tuua. Sellega on omakorda tore lugu. Inflatsioon tegi rahaga hirmsat tööd ja stippi ei väljastatud mitte rahatähtedena vaid rahapakkidega. Terve kursuse raha mahtus kenasti ära suurde spordikotti. Nii ma siis sõitsin trammiga peahoonest Laiale tänavale, spordikott õlal rahast pungil. Oleks kaasreisijad seda teadnud.                                               

Peda näitejuhid on lavaka lõpetanud päris näitlejatest edukamad eelkõige oma mitmekesisuse ja läbilöögi võime poolest. Pedakatena pidime alati oma asjade eest võitlema. Pidin leidma ruumid, pidime leidma näitlejad, pidime leidma lavakujunduse jne. See andis meile palju laialdasema kogemuse lisaks õpitavale erialale ka kultuuritöö korraldamisel.

Siin peaks vist siis selgeks tegema, kes kellega ühel kursusel käis, sest Nädalalõpu saates liigub pidevalt läbi ühine minevik teatud külalistega. Kes on kellega sõber ja kuidas nad teineteist tunnevad? Teeme siis asja selgeks.

Mina astusin Peda kultuuriteaduskonda 1991.a

1992 lõpetasid näitejuhtimise Tarmo Kiviväli (Thors teleproduktsioonifirma produtsent) Venno Loosaar (näitleja, muusik), Toomas Tross (kloun, näitleja), Aili Teedla (noorteteatri juht), Anne Velt (Tallinna kultuuriametnik), Tim Janson (ettevõtja, karikaturist), Margus Rahuoja (diplomaat), Ants Tooming (Jaani koguduse õpetaja), Kadri Hinrikus (ETV uudisteankur), Eili Neuhaus (Rakvere Teatri lavastaja) ja Robert Kikas (vabakutseline). Teiste tegemisi pilvelt jälgib Tiina Rahuoja.

1993 lõpetasid Kristjan Jõekalda (telesaatejuht), Sepo Seeman (teater „Endla“ näitleja), Priit Valkna (filmiprodutsent), Hindrek Maasik (videorezisöör), Tõnu Paavo (ürituskorraldaja), Madis Milling (näitleja, riigikogu liige), Tiina Vilu (ERR Raadioteatri juht), Liivika Hanstin (Nukuteatri näitleja), Signe Aus (Kaarli koguduse lastetöö juht), Katrin Valkna (näitleja), Liis Eesmaa (õpetaja), Haide Männamäe (kloun, näitleja) ja enne lõppu jättis kooli pooleli Henrik Normann. See kursus on olnud üks kõige silmatorkavamaid. Kursuse juhendaja Rudolf Allaberdi eestvedamisel toodi lavale maailmaklassikat, mida esitati suurtel lavadel ka väljaspool koolimaja. Kursuse juurde loodi ka ansambel Kala, kus Kristjan oli showman ja tamburiini lööja. Tema musikaalsust saab kuulda Gunnar Grapsi laulu „Tühjad pihud“ kontsertsalvestusel, kus pool laulu lööb tamburiin hoogsasti, siis üha harvemini, kuni vaikib sootuks. Kristjan väitis, et tal tuli janu ja ta läks jooma.

1994.a lõpetasid Allan Kress (näitleja) ja Jaanus Kukk (Viljandi Kultuurikeskuse juhataja). Enne lõppu jättis kooli pooleli Teet Margna. Lavakunstikateedrisse astusid Marika Barabantsikova ja Karin Tammaru. Jaanus Kukk meenutas, et kui nad viimasele kursusele olid kahekesi jäänud, siis leppisid nad kokku , et 50% kursuse üliõpilastest võiks teatriajaloo loengutes kohal olla. Pikalt seda siiski ei juhtunud ja Aksel Küngas andis neile materjalid koduseks õppimiseks.

1995.a lõpetasid Arlet Palmiste (vabakutseline), Piret Laurimaa („Vanemuise“ näitleja), Maarja Mänd (ürituskorraldaja), Jaagup Kreem (muusik), Meelis Sekk (harrastusteatri lavastaja), Margus Tammiste (ettevõtja), Ants Luhala (ettevõtja) ja Anneli Kivitoa (jurist).

1996.a lõpetasid Raivo Maripuu (telerezisöör), Meelis Pai (kultuuriametnik), Meelis Muhu (dokumentalist), Lauri-Kare Laos (vabakutseline näitleja), Merike Mätas (ettevõtja), Katrin Mõttus (huvijuht), Anne Arendi ja Katria Talts (ettevõtja).

1997.a lõpetasid Kalle Kõiv (ürituskorraldaja), Tanel Saar (VAT-Teatri näitleja), Margo Teder (VAT-Teatri näitleja), Janek Sarapson (VAT-Teatri näitleja), Andres Kask (noorteteatri lavastaja), Madis Raidaru (arvutigraafik), Rein Palosaar (Maahommiku saatejuht), Mariana Gutjuma (õpetaja), Birgit Lilienthal (riigiametnik), Siiri Mihkelson (Kuku raadio uudistetoimetaja) ja Katrin Jalakas (psühhoterapeut). Peale kolmandat kursust lahkus Heidy Purga.

Nagu oleks veel talvel koos koolis käimisest vähe, siis 1991 ja 1992 olime paljude pedakatega koos õpilasmalevas. Hänike rühma komandöriks oli Sepo Seeman ja 1992. a rändrühma üheks sihtkohaks Kristjani Saaremaa maja. Olid ikka ajad.  Seega olen nende võrratute inimestega tuttav juba enam kui 25 aastat ja neist umbes 10 aastat oleme teinud koostööd televisioonis. See on hirmutav, kuidas aeg lendab.