Arnold Rüütel: Eelmiste põlvkondade poolt loodud väärtused on kasutamata ja kaovad.

Arnold Rüütel: Eelmiste põlvkondade poolt loodud väärtused on kasutamata ja kaovad.

Arlet Palmiste

Elu on täis üllatusi. Igaüks teab seda. Ometi on see suur üllatus, kui sind üllatus tõeliselt tabab. Ühe koostatava raamatu pärast käisin vestlemas President Arnold Rüütliga. Vestlus sai niivõrd huvitav, et tundus ülekohtune jätta see jutt vaid lõigukeseks raamatus. Vestluse lõpus nentis president Rüütel, et nendel teemadel ei ole ta kellegagi varem rääkinud. Minu jaoks avanes President uue ja väga huvitava inimesena.

Alustame algusest. Sain Presidendile ära öelda, et olen ta näidendi sisse kirjutanud ja sealt välja ta enam ei pääse. President Rüütel on elanud nii pika ja toimeka elu, et on oma tegemistega muutunud legendiks, kellest räägitakse anekdoote ja väljamõeldud lugusid tõepäraste pähe. Palju siis neis on tõtt? Jäneda põllumajanduskoolis räägitakse, et Saaremaalt tulnud kooli kaks noormeest, mõlemal nimeks Arnold, kooli hilinemisega. Ehk tsiteerides klasskuid „kui Arnold Arnoldiga koolimajja jõudis olid tunnid juba alanud“. Rong noormeestega jõudis Jäneda jaama nii hilja, et pimedas ei leidnud nad enam koolimaja üles. Seepärast veetsid nad esimese öö teeäärses rukkirõugus. Päikesekiirte tõustes otsiti koolimaja üles ja alustati õpinguid. „Oli tõesti nii“, muheleb President.

Presidendi tööruumid asuvad Kadrioru tiigi kaldal. Väikeses, kuid äärmiselt mugavad majas. Meid juhatatakse valgusküllasele verandale, millest on tehtud hubane vestlusruum. „Kas soovite tassi kohvi?“ osutab President väikesele teelauale, kuhu on juba kõik valmis seatud. Omalt poolt olen kaasa võtnud koogi, mis kohe lahti lõigatakse. „Kohvi ei ole ainult jook,“ jätkab President „see on üle maailma arvestav jook, kohvi on paljude mõttevahetuste ja kokkusaamiste oluline osa. Pole vaja kohvi juuagi, aga laual peab ta olema. Kohvil on palju erinevaid maitseid, juba toorainena. Mina olen käinud Araabia maade ühes pisikeses mägikülas, kus pakuti maailma parimat kohvi. Oluline on ka, millega kohvi jood. Kas sa paned sinna suhkrut või mett, kuid kindlasti peaks lisama piima või koort. See pikendab naudingut, mida sa kohvist saad. Ma tahan sellega öelda, et kui oluline on toitaineid töödelda, mitte kohe tarbida või maha müüa. Iga inimene peaks tarbima täpselt seda, mis talle on hetkel eluks vajalik. Eesti riik on liialt tooraine tootmisele orienteeritud. Me oleme viinud toorpiima Leningradi ja Leetu jne, selle asemel et seda töödelda paljudeks vajalikeks  produktideks. Me võiksime teha spetsiaalseid tooteid lastele, sportlastele või vanuritele. See potentsiaal on Eestis täiesti kasutamata. Selle arengu juures on oluline ühistuline liikumine. Majanduses on ikka kriisid ja tublid põllumajandustootjad võivad raskustesse sattudes tootmise lõpetada, kuid ühistulises tegevuses elatakse kriisid paremini üle. Oma tooraine väärtustamiseks peaksid tootjad rohkem panustama ühistulisele liikumisele.  Mõelge, kui paljud maailma riigid elavad toidupuuduses. Toorpiima pole neile võimalik müüa, kuid töödeldud kujul on see võimalik. Nii saaks toodangut müüa üle maailma. Eestis toimub praegu mõtestamata areng. Eesti on juba veerand sajandit taas vaba, kuid need , kellele me andsime Eesti riigi üle, ei ole suutnud tagada eesmärgistatud, mõtestatud arengut. Me elame ülemaailmses turuolukorras. Rahvusvaheline kapital ringleb üle maailma ja liigub sinna , kus on parimad võimalused kapitali suurendamiseks. Neid ei huvita selle piirkonna kaugele ulatuv areng.“

Viimase mõtte juures olen Presidendiga nõus. Mõistan, miks teda vahel tõsiselt ei võeta. Ta räägib katkematu vooluna. Laused ja mõtted ei peatu hetkekski. See ei lase kuulajal saadud infot seedida. Nüüd kui salvestuse üle kuulan ja vahepeal pausi peale vajutan, saades kuuldu üle juurelda, olen üllatavalt tihti temaga nõus. Õiget juttu räägib. Kuid President on hoo sisse saanud ja jätkab.

„Ma olen käinud visiidil kõikides Euroopa riikides. Mõnes ka mitmeid kordi. Kui käia näiteks Saksamaa, Hollandi, Taani või Rootsi parlamendiistungitel, siis seal on hallipäiste parlamendi liikmete arv täiesti arvestatav. 30-40 aastaste noorte protsent sealsetest liikmetest on väga väike. Kui aga vaadata meie riigikogu … „ President muheleb kuuldavalt „Kui me vaatame meie riigiteenistujate keskmist vanust, siis parlamendi liikmete keskmine vanus on sealsetest 10-15 aastat noorem. Rääkimata ministritest, kellel puudub tihti elukogemus ja pole ka kõrgemat haridust või on see veel pooleli. See annab kõik tunda. Ühiskonda saab juhtida ainult kogenud inimene, kes on suutnud oma võimekust tõestada. Tulles tagasi toidu juurde, siis Eestis töödeldakse hetkel umbes pool toodetavast piimast. See potentsiaal tuleks ära kasutada, see annab inimestele tööd ja loob uusi väärtusi. Reeglina toimetavad need ettevõtted maapiirkondades, mis tähendab , et elu maal saaks jätkuda ja ei koliks linna. Praegu on Harjumaal võrreldes Valga või Võrumaaga rahvastikutihedus 12-13 korda madalam. Inimesed on sealt lahkunud. Eelmiste põlvkondade poolt loodud väärtused on kasutamata ja kaovad. Selline kurb perspektiiv, kuigi Eesti on olnud üks paremaid ülemineku ühiskondi.“

Tõmbame selle teemaga otsad kokku, sest tegelikult tahtsin Presidendiga rääkida ajaloost – nõukogude ajast, süsteemist, inimestest jne.

Räägitakse, et ENSV Ministrite Nõukogu esimehe asetäitjana külastasite paljusid tollaseid tootmisettevõtteid- tehaseid ja kolhoose. Kas see oli tavapärane praktika tollaste ministrite hulgas või oli teil isiklik huvi?

Ma olen külastasin isiklikult enamusi Eesti külanõukogusid ja linnu. Ma tahtsin näha, kuidas inimesed elavad ja kuulda nende muredest otse allikast. Kuulasime inimeste mured ära ja probleemi olemusest lähtuvalt püüdsin leida lahenduse ja asjad ära korraldada, et inimeste elu maal oleks parem. Iga probleem leidis alati mingi lahenduse.

Nõukogude ajal lõpul, kui Eestis hakkasid aktiivselt toimetama erinevad seltsid, siis te võtsite aktiivselt nende tegevusest osa. Vaatan, et te olete ka Tallinna Botaanikaaia Sõprade Seltsi liige. Kust selline huvi?

Ma olen nii paljude erinevate seltside ja ühingute liige. Kõike ei mäletagi. See oli mingil hetkel parim vorm, kui soovisid muuta midagi ühiskonnas paremaks. Näitena võiksin siin tuua Jaan Eilarti tegevuse Looduskaitse Seltsi loomisel. Seltsi loomine oli muidugi Nõukogude Liidus keelatud. Looduskaitse Seltsi asutamine oli eelkõige vajalik põlevkivi ja kivisöe kaevanduste suurendamise ja suureneva reostuse vastu. Suurenevad kaevandused vajasid ka lisatööjõudu, mida toodi sisse eelkõige Venemaalt. Arvudest rääkides, siis enne sõda elas Tartu rahu piirides 12% muukeelset elanikkonda, millest 8% olid venekeelsed. Nõukogude ajal oli venekeelse elanikkonna osakaal juba 40% ja Eesti taasiseseisvumise hetkel juba 43%. Mitme liidulise ministeeriumi kooskõlastuse lõpuks Looduskaitse Seltsi loomine õnnestus ja sinna koondus arvestatav hulk Eesti inimesi. Seltsil oli umbes 25 000 liiget, mille hulgas arvestatav hulk eesti intelligentsist. Seltsi kokkutulekutel osales iga aastal vähemalt 1500 inimest. Loomulikult ei tohtinud kokkutulekuid korraldada piirialadel ja Ida-Virumaal, kus loodus oli kõige reostatum ja mured kõige suuremad, kuid lõpuks saime eriloaga teha kokkutuleku ka seal. Teise näitena võiks tuua Haridusseltsi loomise. Taas tulid inimesed minu juurde sooviga luua Haridusselts. Esimene probleem oli, et mis seltsile nimeks panna. Sooviks oli Selts nimetada siin hariduse andmisega alustanud Forseliuse järgi. Seda ei lubatud, sest miks peaks olema selts mingi rootslase nimega. Kuigi raskustega, aga lõpuks sai minu eestvedamisel seltsile siiski algne nimi ära pandud. Edasi veel seltsid Hoia Eesti merd, Roheline Rist jne. Need kõik olid määrava tähtsusega Eesti arengus. Nende seltside kokkutulekud ja konverentsid käsitlesid kõiki muresid eesti rahva püsimajäämise aspektist. Ma olen paljude nende seltside auliige või auesimees tänase päevani.

Kas te tegelesite nende seltsidega tugevast isiklikust huvist või pigem sooviti teid kaasata, et saada selle läbi tuge võimukoridorides?

See oli ikka selleks, et Eesti territoorium saaks taastatud. Näiteks Hoia Eesti merd loodi selleks et eesti rannaalad taastada. Eestis oli sellel hetkel üle kümne lennuvälja, sealhulgas ilma kõvakatteta lennurajad. Need kõik reostasid arvestatavalt piirkonda. Lisaks rannaalad ja saared, kuhu inimestel asja polnud ja mida nõukogude sõjavägi oli ohtralt reostanud.  Siis pöörduti minu poole, et tule ja aita. Ma olin ju ise sõjaväes olnud ja näinud, kuidas seal loodusega ümber käidi. Soov taastada reostatud maa oli minus olemas. Kui ma Jäneda kooli lõpetasin, siis läksin Saaremaale tööle agronoomiks, siis pakuti Pöide Traktorijaama direktori kohta, millest ma ütlesin ära. Selles ametis oleks pidanud parteisse astuma. Mitu korda kutsuti mind Saaremaa parteikomiteesse nõudega, et ma pean parteisse astuma ja direktoriks minema. Viimasel korral öeldi otse, et kui ma nõus ei ole siis lähed sõjaväkke ja kolme päeva pärast oligi kutse laual. Ma õppisin siis juba esimest aastat Põllumajandusakadeemia mittestatsionaarses õppes. Kui siis sõjaväes avastati, et mul on tehniline keskeriharidus, siis saadeti mind maaväest mereväkke. Kokku olin sõjaväes viis aastat ja kolm kuud. Algul Doonaul ja hiljem Mustal merel. Kui siis kooli tagasi läksin, tuli teha uuesti sisseastumiseksamid, sest vahepeal oli kõik aegunud. See on pikk ja keeruline lugu.

Hüppame ajas pika sammu edasi. Tartu Näidissovhoosi direktorina (1963-1969) olite tubli piimakarja kasvataja. Kui palju tegid piimatootjad tollal koostööd piimatöötlejatega?

Juba esimesel aastal ametis olles suutsime viia kahjumis Ilmatsalu sovhoosi kasumisse. Aja jooksul korrastasime teed ja inimeste elamised. Igal aastal liideti meiega mõni mahajäänud majand, kuni lõpuks nelja aastaga oli kogu tollane külanõukogu territoorium majandi hallata. Viisime ellu ka reforme, ka piimakasvatuses. Tõnurist kutsus mind kord enda juurde Viimisisse ja ütles, et ainus võimalus, kuidas peatada Venemaalt saabuv tööjõu sissevool põllumajandusse on tootmise mehhaniseerimine ja suurfarmide loomine. Akadeemik Mölder toetas ka seda ideed ja koostöös rajasimegi Rahingele esimese suurfarmi. Peale seda läkski Eestis lahti suurfarmide ehitamine ja hakati liitma väiksemaid majandeid. See õigustas ennast. Kui meil oli lehmade piimaand varem 1000 liitrit, siis tõusis see paari aastaga 4000-5000 liitrini. Majanduslik võimekus paranes. Ehitasime tollases Tähtvere vallas välja teedevõrgu , kokku 86 km teid. Tartu linnas oi sellel hetkel 80 km teid. Teede ääres oli drenaaž, mitte kraavid. See on seal siiamaani. Meie palgal oli 12 tegevsportlast –maadlejad ja tõstjad. Meie sovhoosi taidlusülevaatus kestis kaks päeva. Meil tegutsesid kõikmõeldavad erinevad kollektiivid. Kuna ma ise kuskil kollektiivis kaasa ei teinud, siis heitis rahvas seda mulle ette, et kuidas nii. Pidin siis laulma hakkama topeltkvartetis. Olin sovhoosis ametis 6 aastat. Sealt kutsus mind Käbin Tallinnasse.    

Teil on doktorikraad. Mis teemal teie doktoritöö valmis?

See oli väga mahukas töö, 800-900 lehekülge. Selle töö sisuks oli kõige pealt piimatootmise organisatsiooniline pool. Samal ajal ja loomaorganismi põhjalik uurimine, et  lüpsitöö automatiseerimiseks. Lehmade kaelasponder, see on selline tikutopsisuurune asjake, et looma identfitseerida. Nõukogude Liidus ei toodetud tollal vastavat elektroonikatki. Pidime ise kõik leiutama. Selle abil saime uurida karja distantsilt ise karjamaale minemata sponderite abil.  Selle abil saime nende söömisreziimi jälgida. Lisaks saime jälgida nende psühholoogiat ja käitumismehhanisme. See oli vajalik näiteks toitmisel toidulisandite õigel doseerimisel, sest jõusööta tuli normeerida. Innaajal või vasika kasvuperioodil on kogused erinevad. Me lugesime söödavat kogust suutäite viisi. Seda sellepärast, et tugevam loom ajab nõrgema tihti ära ja ta ei saa oma portsjoni kätte. Kui siis tugevam nägi, et tema ei saa sealt midagi kätte, siis loobus. Me jälgisime ka veise seedimisprotsessi. Selleks me viisime veise makku kümme andurit, mille abil saime sekundi pealt tead, mis toimub looma maos. Lisaks uurisime seemendamisprotsessi. Muidu pidi lehma seemendama kaks või kolm korda enne kui õnnestus, aga munaraku eemaldumist on võimalik mõjutada magnetväljaga. Kui ta juba indles ja seemenduslaua juurde läks, siis saime magnetiga protsessi esile kutsuda. Sellega vähenesid seemenduskulud. Hea pull tootis tollel ajal keskmiselt poolteist tuhat seemendust. Iga kaduma läinud toos oli kahju.

Kaua sellise töö valmimine aega võttis?

Põllumajandusakadeemia rektorina ehitasime välja katselauda Ülenurmele. Seal oli korraga tööl 18-19 teadustöötajat, kes kõik uurisid erinevaid valdkondi, zootehnikud, elektroonikud, majandusteadlased jne. Oma töökorralduses panime kirja mitu % keegi kellegi töö osales. Minu osa oli igas töös mõned protsendid. Mulle pakkusid Läti ja Leedu ülikoolid, et ma kaitseks seal oma doktoritööd. Aga ma keeldusid, et pärast ei räägitaks, et sõbrad andsid mulle kraadi. Läksin kaitsma Moskvasse, kuigi juba siis olin Nõukogude Liidu lõhkujate nimekirjas. Komisjoni laua taga olid kõik juhtivad Nõukogude akadeemikud ja kokku vastasin küsimustele 5 tundi. See teema oli nende jaoks nii huvitav.  Üks Moskva akadeemik, siis avaldas arvamust, et Rüütlile ei tohiks üldse mingit kraadi anda, sest ta on Nõukogude Liidu lõhkuja, aga koosolekut juhatanud Valgevene akadeemik vastas talle otse, et sina enam sõna ei saa, sest me teeme siin teadust, mitte poliitikat. Moskvas hakati minu töö vastu muidugi suurt huvi tundma. Kohe võttis ühendust Kosmoseuurimisinstituut, keda huvitas just magnetväljade mõju organismile. Nemad kasutasid neid andmeid kosmonautide elutegevuse uurimiseks. Sealt tekkis meil kosmosekeskusega hea side ja nad töötasid meie laudas kuude viisi katsetades seal oma seadmeid. Sellel ajal olin ma Moskva uurimiskeskuses juba oma inimene. Kõik see kokku oli väga huvitav. Ma lisaks siia juurde elulist, mida iga inimene saab kontrollida. Iga inimese ümber on magnetväli või teise sõnaga bioväli. Mõnel on see tugevam, teisel nõrgem, aga keskmiselt kolme meetri kaugusele on see tunnetatav. Pimedas ruumis sa ei näe inimest, aga sa tunnetad ära, et seal on keegi. (Oma vahekommentaari lisab Presidendi nõunik akadeemik Jüri Kann. „See on loodusliku valiku tulemus. See, kes kolme meetri pealt vaenlast ära ei tunnetanud, see torgati mõõgaga läbi. Käe ja mõõga pikkuse jagu pidi olema vaenlane tunnetatav.“ Kõik muhelevad selle süvateadusliku seletuse peale) Kosmoselaevades, kus kitsas ruumis peavad kaks inimest pikalt koos olema, peavad nende väljad sobima, sest muidu nad hakkavad tõukuma. Samal ajal on igal inimesel organil oma bioväli – neerud, sapid, magu jne. Näiteks kui sul on üks neer haige, siis mõjutad paar-kolm päeva haiget neeru terve neeru magnetväljaga. Selleks on olemas üks väike aparaat ja neer terveneb või kui sul on kivid, siis kivid lagunevad. Mul on see aparaat olemas. Sellised asjad olid juba 30 aastat tagasi olemas, millega meie tegelesime. Meie uurimustöö ulatus sellise tasemeni välja. Ma näitan teile seda aparaati.

President tõuseb ja läheb teise tuppa. Ta naaseb peagi käes pisike aparaat. Ta selgitab, et see masin riputatakse inimesele kaela ja sellega saad luua endale sobiva magnetvälja. Seda väga ei levitata, sest tal pole hetkel veel olemas tugevat teaduslikku uurimust. Venemaal neid tänapäeval toodetakse ja ka Eestis on võimalik soetada. Kummaline on kuulda auväärt Presidenti rääkimas asjadest, mida tavainimene peab veidi esoteeriliseks. Sellist külge tema juures ei olnud ma varem tähendanud. Lisaks on äärmiselt positiivne näha, et vaatamata oma kõrgele eale ja veidi lainetavale mõttekäigule, on tema meenutused täpsed ja selged. Ma olen alati arvanud, et inimesi ei tohi hukka mõista või naeruvääristada küla juttude põhjal, vaid alati endale olukorrad selgeks tegema algallikast lähtuvalt. Peale kohtumist hr. Arnold Rüütliga võin öelda kindlalt, et tegemist on Eestit armastava ja meie riigi jaoks väga palju head teinud mehega. Tänan