Neljapäev, 28. detsember 2017

Lavastaja ja dramaturg Rein Pakk: Eestlased on väike rahvas, kes on otsustanud suur olla.

Lavastaja ja dramaturg Rein Pakk: Eestlased on väike rahvas, kes on otsustanud suur olla.

Ma ei tundnud Reinu Pakku enne, kui sattusime mõlemad “Suure Komöödiaõhtu” meeskonda. Teadsin teda küll, sest ikka hoiad ju pilgu peal sellel, mis toimub teatrimaailmas ja nendel värvikatel tegelasetel, kes selles ilmas toimetavad. Reinu tundmata tundus ta selline hampelmanni tüüpi tegelasena ehk mees, kes hoiab mitut rauda tules ja tihti pildil oma eriilmeliste ettevõtmistega. Tegutsedes mitmel rindel on oht jääda pinnapealseks. Tean seda omast käest. Rein on olnud aktiivne ettevõtja, ta on pidanud baare, toimetanud reklaamimaailmas, kuid viimastel aastatel leidnud püsiva koha teatris dramaturgi, lavastaja ja näitlejana. Täielik multitalent või ...? Meedia loodud muljed on vastuolulised. Kolme “Suure Komöödiaõhtu” hooajaga olen õppinud Reinu ka ise tundma. Rein meenutab Karlssonit, seda muidugi välimuselt, aga ka iseloomult – alati superrahulik, kelmikas pilk silmis valmis väikseks vallatuseks. Ükskord ma nägin kui Rein ärritus, kui päevases proovis trupiga kokkulepitu taheti võttemeeskonna poolt peaproovis ümber teha. “Kus te olite siis, kui me proovi tegime? Nüüd ei muuda enam midagi. Kõik jääb nagu proovis kokku leppisime!”, pani Rein asja paika. Selline ta ongi, äärmiselt laia silmaringiga hea vestluskaaslane, vaimukas ja muhe, kui kui vaja siis kindlalt oma asjade eest väljas. Selgemast  selgem, et nii põneva inimesega tekkis soov veidi omavahel vesteleda. Toon räägitu nüüd ka austatud lugejateni.  

Mul üks tuttav sõidab mööda maailma ja osaleb erinevatel jooksumaratonidel. Sina käid maailmas teatrit vaatamas? Mitme teatri külastused sinu kontos juba on? Miks sa seda teed ja mida see sulle annab?
Ega ma nüüd nii kole pööraselt ei käi, kahjuks, võiks rohkem käia.
Olen käinud New Yorgis, Londonis, aga ka lähemal, Riias, Helsingis jne. Kokku vast paarkümmend etendust. Ei ole lugenud. Märtsi lõpus lähen jälle New Yorki, on plaanis vaadata inglaste lavastuses “Inglid Ameerikas” (etendus ka Eesti Draamateatris) ja South Parki multika tegijate muusikali “Mormooni raamat”, aga reis sisaldab ka muud peale teatrikülastuste, ega ma ainult etendusi vaatama ei lähe. 
Ma tean küll ja küll Eesti teatraale kes on puht arvuliselt vaadanud kordi rohkem välismaiseid lavastusi, kuid enamusega neist teatraalidest on mul väike vahe. Enamjaolt käiakse siit Eestist välismaist teatrit vaatamas erinevatel rahvusvahelistel festivalidel. Mina eelistan käia vaatamas niiöelda tavalist teatrit. Tavalist, aga head. Olen muidugi ka festivalidel käinud, kodumaalgi näeb näiteks Baltoscandalil tihti häid asju, aga ma pean tunnistama, et ma pole suurem asi festivalivaataja. Mul on nimelt jube madal valulävi, kui ma pean vaatama ära päevas juba kolmanda etenduse, siis olen selleks liiga tuim, et sellest adekvaatset elamust saada ja ka analüüsida või niiöelda professionaalse kogemusena endasse salvestada. Filmifestivalidega on sama lugu, lihtsalt ei mahu neid filme päevas mitu tükki minu sisse.
Teiseks on teatrifestivalidega see jama, et kahjuks enamusel etendustest on ikka selline väike võistlusmoment sees, ikka needsamad kindlad “sel-aastal-trendikad-ja-töötavad-võtted” kipuvad tükist tükki korduma. Ma ei taha öelda, et ma poleks festivalidel näinud väga kordaminevaid ja inspireerivaid lavastusi, olen küll, aga ausõna enamus festivalil nähtud etendusi seda minu jaoks ei kipu olema. Võibolla see kõlab nüüd kuidagi ülbelt, aga mulle ei meeldi vaadata teatrit, mis on mõeldud vaatamiseks teatraalidele. Teatrit, mida peab oskama lugeda teadlikul, spetsiifilisel moel, mis tahab millegiga midagi öelda. Mulle meeldib teater, mis midagi ütleb, muidugi ka üllatab, on energeetiliselt laetud jne, aga mulle endale meeldib nii vaadata kui teha teatrit, mis on mõeldud… tavalistele inimestele.
Ja sellepärast ma käingi parema meelega tavalistel õhtutel koos tavalise publikuga tavalises teatris. Mulle meeldib, kui etendus seob ja ühendab kõrget ja madalat, on meelelahutuslik ja samas sügavalt mõtlemapanev, on särav, mänguline, vaimukas. Ja jälle võin kõlada ülbelt, aga sellist teatrit ei tehta meil Eestis kaugeltki mitte liiga palju. Aga meil tehakse ikka väga palju teatrit, väga palju head teatrit, mis on nii väikese rahva ja ühiskonna kohta täiesti fenomenaalne ja selle üle olen ma rõõmus ja uhke. Ühesõnaga, ega ma sellepärast ei käi mujal maailmas teatris, et Eestis ei ole midagi vaadata (Rein muheleb silmad kavalalt helkimas). Lihtsalt mujalt saab muid kogemiusi, teistsuguseid vaatenurki. Aga muide soovitan kõigile British National Theatre etenduste ülekandeid Eesti kinodes, olen seal näinud tihti suurepäraseid etendusi.

Milliseid veidraid erinevusi meie teatrikultuurist oled maailmas täheldanud?
Suured erinevused on meie ja angloameerika teatripubliku käitumises ja hoiakus. Meil on teater ikka veel väga lugupeetud asutus, kus kehtivad nii riietusele kui käitumisreeglitele üsna ranged kirjutamata seadused. Minu meelest on see suurepärane, sest neid kohti, kus on autoriteeti, lugupidamistunnet veel võimalik tunda, on nii väheseks jäänud. Läänes on publik hoopis suvalisem ja kärarikkam, tavalised tarbijad, istuvad joped seljas, lärmakad, pugivad saalis popcorni ja muud seesugust. Meie teatrisaalides ikka võib kommipaberikrabistajat tabada veel mitmeid hukkamõistvaid pilke.
Eks teatrimajandus on ju erinev. Kui meil Euroopas on teater midagi, mida peab riiklikult toetama, et see püsiks ja elaks, siis Ameerikas on see ju täiesti iseseisvalt toimetulev ja hästi toimetulev äri. Hästi tullakse muidugi toime ainult kõva konkurentsi tipus, aga põhimõte laieneb kõigile, alla välja. See on nii hea kui halb, sest tuleb teha teatrit, mis müüb ehk meeldib vaatajale, selles mõttes, et tehakse palju odavat teatrit, aga tehakse ka palju suurepärast.

Kuidas sulle tundub, kas Eestis näitlejaid austatakse?
Kindlasti austatakse ja seda muide isegi rohkem kui näiteks Ameerikas või Inglismaal. Angloameerika kultuuris on näitleja pigem interpreet ehk keegi, kelle töö on kokkulepitud mängu mängida, meil seevastu on näitleja pigem kunstnik ehk keegi kelle töö on luua ja läbi elada. See omakorda tuleneb vene näitlejakoolist, mis õpetab näitlejat õigeks ja õnnestunud soorituseks oma rolli läbi elama, mis omakorda loob näitleja ümber kannataja oreooli, meil vaadatakse näitlejale alt üles, ta on natuke nagu lunastaja ja temalt on alati mõtet küsida arvamust maailma asjade kohta, sest tema teab, sest elab ju kõike läbi. Ma arvan, et see suhtumine on ka nõukogude ajast pärit, mil näitlejad said lavalt öelda asju, mida tavaelus avalikult ei saanud. Läänes muidugi ka imetletakse näitlejaid, austatakse nende edu, aga mitte niivõrd nende isiksust, läänes on näitleja pigem kõige paremas mõttes meelelahutaja, aga meil arvamusliider.

Mis mulje on sulle jäänud, kas Eestis vaadatakse teatrit rohkem näitlejate või lavastaja või hoopis autori pärast?
Varem, ka nõukaajal, vaadati rohkem näitlejate pärast, nüüd aina rohkem lavastaja pärast, kes on aina rohkem samaaegselt autor. Varem justkui kõnetas vaatajat näitleja, täna rohkem lavastaja-autor. Varem mängiti teatris rohkem draamat, täna mängitakse rohkem ideid. Ideedemängimise aegu on ennegi olnud, näiteks modernism 20. sajandi kahe- ja kolmekümnendatel, aga näiteks kolmkümmend ja nelikümmend aastat tagasi oli teatri fookus rohkem inimliku draama peal, ka julgetes, uuenduslikes tükkides, kus vahendid olid radikaalsemad oli temaatika siiski inimesekesksem. Ka näitlejate mängulaad on muutunud, tänane teater nõuab näitlejalt rohkem füüsilist võimekust, mõnikümmend aastat tagasi nõudis pigem psühholoogilist. Ajad muutuvad.

“Suurest Komöödiaõhtust” ka. Kas Eesti telekanalid pole liialt orieneeeritud komöödiale? Kõik teevad igal õhtul nalja. Nalja tegemine on siiski väga raske töö. Mõned saated on päris masendavad, teisi kõlbab vaadata ka. Mida Komöödiaõhtu pere soovib selle saatega vaatajale pakkuda ja millest lähtute oma meeskonnaga eetrisse tulevate lugude valimisel?
Ideaalis soovib Komöödiaõhtu pakkuda vaatajale absurdikomöödiat, telemeelelahutust kõverpeeglis, et vaatad ja mõtled, et on hullud ja siis mõtled, et kas mitte teised saated pole tegelikult samasugused. Ega see alati ei tulegi välja, ülesanne on tõesti väga keeruline. Vormilises mõttes tahaks pakkuda vaatajale tihedat programmi, minu jaoks on õige naljategemine selline, et vaataja ei jõua ühte nalja veel lõpuni ära naerda, kui uus juba peale tuleb, noh, see on ideaal mis ammugi iga kord ei õnnestu, aga püüdma sinnapoole peab.
Muidugi on telemaastik liialt orienteeritud komöödiale, olen aastate eest juhtinud mitut arutlevat kultuurisaadet, näiteks istunud Marju Lauristiniga ja analüüsinud Michael Jacksoni isiksust, imagiot, muusikat, meil oli huvitav ja vaatajal ka, aga tänaseks on selliseid saateid ikka väga väheks jäänud.
Ja tõsi on ka see, et tihti valivad teletegijad reitingu huvides komöödia, mis on aga väga raske ja töömahukas kui tahta, et see õnnestuks ja nii pääseb eetrisse ka väga viletsas kvaliteedis hetki. Ei arva üldse, et “Suur Komöödiaõhtu” sellest süüst päris puhas oleks ja et meil alati kõik õnnestub. 

“Suures Komöödiaõhtus” osalevad Eesti parimad komöödiatähed segi tublide amatööridega. Kas selline kirju trupp teeb sinu töö raskeks?
Ennekõike olgu öeldud, et amatöör ei saa Komöödiaõhtul nüüd küll ikka kellegi kohta öelda, on jah vilunud ja endale nime teinud koomikuid, on mõne aasta eest lavakast tulnud noori tudmatuid andekaid näitlejaid, on ainult mõne muusikali-, teatri- või filmirolli teinud muusikuidki, aga nad on kõik ikka professionaalid, pealegi väga mitmekülgsed.
Aga töö raskekstegemisega on nii ja naa. Mõni “amatöör” ehk siis vähema kogemusega koomik on tihti entusiastlikuma suhtumisega kui komöödiatähed ja üllatab tänu sellele vanade kalade kõrval vaatajat rohkem ja positiivsemalt.
Kui ma olen ajakirjadest või –lehtedes lugenud Suure Komöödiaõhtu koomikute intervjuude pealkirju, siis läbivalt näen seal, et “raske töö….”, “oleks ma teadnud, et see nii raske on…” “keeruline ülesanne…” jne. See ongi raske töö, mis toob artisti - nagu ka lavastaja ja kirjutaja - tavalisest mugavustsoonist igas mõttes välja ja selles poolest on algajad ja tähed üsna samas situatsioonis ja võib teinekord ollagi nii, et algaja saab paremini hakkama.

Sa oled olnud väga ettevõtlik ettevõtja. Eestlased ootavad tavaliselt, et neile töö koju kätte toodaks. Kust tuleb julgus alustada oma ettevõttega ja mida see sulle on õpetanud?
Need kust-tuleb-küsimused on alati sellised, millele ausad on ainult kust-mina-tean-kust-tuleb-vastused. Kuskilt tulevad kergemeelsus, enesekindlus, rumalus. Rumaluse alla ma ei mõtle lauslollust, vaid sellist parasjagu piiratud teadlikkust, mis ei takista tegustemist, ei pane liiga palju kahtlema. Eks minagi kahtlen, vahest ka palju, see on inimlik, kuid selleks, et olla ettevõtlik, peab kahtlemise ja tahtmise tasakaal olema natuke tahtmise kasuks kaldu. Ma kahtlen palju, aga ma tahan ka palju (Reinu silmad on taas kavalal naerul). Ja nii ma muudkui tahan ja teengi asju.
Aga sellega, et eestlane passiivselt ootab, sellega ma ei taha nõus olla. Igal rahval on tegijaid ja ootajaid, andjaid ja saajaid proportsionaalselt enamvähem ühepalju. Eestlased on väike rahvas, kes on otsustanud suur olla. Selles mõttes, et eestlased tahavad, et neil oleks kõik iseseisva rahva asjad olemas – riik, rahvas, valitsus, kultuur, teater, kirjandus, oma eurolaulud jne. Aga kõike seda peab ju keegi tegema, me peame selle kõigega ju ise, omakeskis ainult miljonikesi hakkama saama ja sellepärast peame olema ekstra ettevõtlikud, meil peab andekas inimene mitme eest rabama. Ja rababki! Vaata kui palju meil multitalente on! Võtame kasvõi Aapo Ilves, kes kirjutab kõigile ansamblitele laulusõnu ja eurolaule ka ja ooperilibretosid ka ja muud ka. Saja miljoni suuruse rahva hulgas on mees, kes on teinud ühe eurolaulu eluaeg tehtud mees, aga meil peab Aapo mitmel rindel rabama. Ja selliseid on palju. Vaata kasvõi ennast!

Kas rattas ringlemine sinus tülgastust ei tekita? Kuidas sina rutiinist võitu saad?
Minuga on nii, et üht asja tehes puhkan teisest, vaheldus aitab. Jah, muidugi on töid, mis ei vaimusta loominguliselt, on asju, mis tuleb ära teha tahad või ei taha, aga siis tuleb proovida ümberhäälestada ennast, mitte neid asju, mida muuta ei saa. Aga ma ka mõistan, et kõigile eneses muutuse otsimine ei sobi, sellest on kahju, aga see vist on nii. Siis on muidugi raske. Kui selliseid inimesi liiga palju tekib, siis hakkab kõigil, kogu ühiskonnal raske.

Mida sa arvad ütlemisest - kui mina veel noor olin, siis oli kõik palju ilusam?
Suurt midagi ei arva. Kõik on kogu aeg üsna sama ilus, lihtsalt see “mina” saab vanemaks, vaade muutub. Kui oled vanem, siis on maailm rikkam, nii tundub mulle.

Mis sind Eesti elus rõõmustab? 
Rõõmustab see, et kõik on võimalik. Viidates üleeelmisele vastusele, et meid on vaid miljon ja meil on kõik iseseisva rahva, riigi ja kultuuri tunnused, siis see on ime. Ja see, et ka täna ja homme leidub inimesi, kes seda ime usuvad ja seda niiöelda töös hoiavad, mina ise sealhulgas, see on veel suurem ime.

Mis sind Eesti elus häirib?
Meedia, sotsiaalmeeidia, kogu eeter, kõik õhk on paks arvamustest, eriti arvamustest selle kohta, mis häirib. Mul ei ole soovi, tahtmist, isegi jõudu ei ole siia midagi lisada. No mida ma pean ütlema Rail Balticu, metsade või korruptsiooni kohta!?  Küllap on alati palju jooksvaid küsimusi, mida saab paremini lahendada, aga ma ei oska öelda ega mõelda, mis mind häirib väljaspool ennast. Kui miski häirib, siis ma leian sellele vastuse tavaliselt endast ja see on hea, sest siis on minu võimuses seda muuta, vähemalt teoreetiline võimalus.
Ei mäleta, kes see ameeriklane oli, kes alustas päeva palvega, et armas jumal, palun lase mul tegeleda asjadega, mida ma muuta suudan ja hoia mind ära tegelemast asjadega, mida ma muuta ei suuda… aga selgelt mäletan, et Jack Sparrow ütles esimeses Kariibi Mere Piraatide filmis Will Turnerile, et on asju, mida mees saab teha ja on asju, mida mees teha ei saa.

Huvitaval kombel on ka teised maininud häirivana massimeediat. Sa ise ka kirjutad artikleid ja näidendeid. Kas sa kirjutades teadvustatud endale vastutust, mida sellega lugejate või vaatajate ees võtad?
Täna me elame olukorras, mida aina enam nimetatakse tähelepanumajanduseks, see on majandus, kus kaubaks, peamiseks vahetusväärtuseks on maailmakodanike tähelepanu ja kõik selle maailma vägevad püüavad seda haarata, et seda osta, müüa ja vahetada. See haaramine on pidev võitlus, sõda kui soovite ja massimeedia on selle sõja üks peamisi lahinguvälju. Selleks, et haarata inimese tähelepanu on tarvis sündmust, draamat ja selles mõttes sobivad negatiivse sisuga uudised paremini, neis on rohkem draamat. Massimeedia kui selline ei häiri, häirib massimeedia negatiivsuses draamat otsiv meetod. Massimeediat järgides tundub kõik enamjaolt halvasti olevat või vähemalt probleemne ja murettekitav. Kui asjadesse süveneda, siis selgub tavaliselt vastupidine. Aga kui selgub, et kõik on hästi, siis pole meediaettevõttel käivet (Rein on irooniaga rahul ja muheleb). Sellepärast, et haarata tähelepanu, on tarvis inimesi pidevalt katkestada ja omakorda inimene, kes tahab olla iseseisev, edukas ja säilitada vabadusi, peab sellele vastu seisma, püüdes asjadele keskenduda ja süveneda.
Enda vastutust kirjutades teadvustan ma ikka ja praktiliselt väljendub see selles, et ma olengi hakanud kirjutama vähem kui mõni aasta tagasi. Vähem tootma arvamuslugusid, sest ma näen, et mu lood, mu sõnumid kipuvad sobituma sellesse sängi, kuhu suubub kõik moondades seda, mida ma kirjutades tahtsin edasi anda.
Seda vastutust on peaaegu võimatu kanda tähelepanumajanudse meediavoos.

Mis tehtud, mis teoksil?
Mis tehtud, see tehtud, kes vana asja meelde tuletab, sel silm peast välja. Aga algaval Eesti juubeliaastal, mis ühtlasi on ka minu juubeliaasta, olen otsustanud kinkida meile mõlemale täispika juturaamatu. Kirjutan seda, tahan kevade lõpuks avaldamisvalmis saada. Autobiograafiliste sugemetega romaan, mis räägib kolmekümneaasta tagustest sündmustest tänase pilgu läbi. Jube nõudlik ülesanne, sest on mahukas, sunnib pikka aega enda juures püsivalt tööd tegema, nõuab seetõttu suurt enesedistsipliini ja sisseelamist, nõuab aega, mida alati napib ja keskendumist, mida aina rohkem napib.
Siis on plaanis tuua sügisel Tartus, ERMis lavale Jaan Krossi “Keisrihull”.

Ja siis veel terve hulk plaane ja töid teles, teatris, kirjutuslaua taga ja mujalgi, võibolla ka veel üks hooaeg “Suurt Komöödiaõhtut”, näis.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar