Aus ülestunnitus, miks ma armastan jõulusid!

Aus ülestunnitus, miks ma armastan jõulusid!

Mina armastan jõulusid ja ootan neid igal aastal, sest mulle meeldib jõuluaeg, kui inimesed on tavapärasemast rõõmsamad ja südamlikumad. Kasutan siin mõtiskluses illustreeriva materjalina äärmiselt pädevat rahvaarvamust, mis on pärit Kanal 2 saatest „Suur Lotokolmapäev“, mille pallide loosimisest vabad pausid täidetakse telemänguga „Rooside sõda“. Jõulude eel küsiti rahva arvamust jõulude kohta. Küsimusele, miks inimesed jõule ootavad, reastusid  vastused sellises järjekorras – „kingitused“, „vabad päevad“, „pere on koos“ ja „jõulutunne“. Päris omakasupüüdlik tabel on kokku saanud. Jõulude kiriklikku tähendust ei maininud keegi. Minu isiklikku edetabelisse mahuksid „pere on koos“, „andmise rõõm“, „tänutunne“ ehk palju sellist, millest eesti inimesed igapäevaselt unistavad, kuid mida nad kahjuks siiski harva kogevad. Aasta lõpul tänab ülemus töötajaid, et küll nad on tublit tööd tehtud. Aasta lõpul märgatakse korraga oma kõrval muredes inimesi, kellele siis abikäsi ulatatakse. Aasta lõpul kiidavad vanemad lapsi, et küll nad on salmid või laulud hästi selgeks saanud jne. Miks küll avaldatakse tänu peamiselt vaid aasta lõpul, kui seda võiks teha kogu aeg, iga päev, iga nädal, iga kuu. Ärgem olgem sõnadega kitsid. Sõnad ei maksa midagi , kuid õigel hetkel öeldud toetavad ja ilusad sõnad võivad muuta palju. Vabandamine ja tänamine on samuti alahinnatud tähtsusega, sest vabandades ja tänades looma silla parematele inimsuhetele enda ümber.

Mulle meeldib teha jõulukingitusi. Mulle meeldib kodus nuputada, mida kellelgi vaja võiks minna ja mille üle kingisaaja ka suurt rõõmu tunneks. See ei pea olema sugugi kallis asi. Palju olulisem selle juures on tähelepanu ja märkamine. Arvan, et möödas on ajad, kus kinginäljas rahvahordid ründasid kaubamaju ja valimatult endale võimalikult soodsaid ja mittesoolisi asju ostukorvi korjasid, et siis hiljem kodus vaadata, kellele mida sobiks anda.  Kingitus ei saa olla kompensatsioon tegemata või unustatud tegude eest. Kingitus ei kompenseeri aasta jooksul tegemata jäetut. Kingitus võiks olla isiklik ja kindlasti inimesele vajalik ja rõõmustav. Raske on teha kingitust inimesele, keda sa väga hästi ei tunne või siis inimesele, kellel on kõik olemas. „Rooside sõjas“ küsiti ka inimeste käest, et milliseid kingitusi nad jõuluvana kingikotist kõige enam ootavad. Vastused olid taas ettearvatavad – telefon, ehted, arvuti, raha, kosmeetika ja reis. Ma jäin kohe mõtlema, et kas tõesti kuskil toob jõuluvana lihtsalt ümbrikuga raha. See on küll jõulumuinasjutu lörtsimine. Minu meelest ütleb raha kinkimine ka kinkija kohta üpris palju ehk „võta papp ja ära vingu, et midagi pole saanud“.

Siin kohas oleks sobilik meenutada legendi Santa Clausist ehk Püha Nikolausest. Elasid kõrvuti rikas ja vaene mees. Vaesel mehel oli kolm mehele mineku eas tütart, kuid keegi tahtnud neid, sest tüdrukute isal polnud neile kaasavara anda. Rikas mees nägi naabri muret ja viskas ühel pimedal ööl kukru kuldrahadega vaese mehe aknast tuppa. Hommikul oli vaene mees kingituse üle õnnelik ja pani oma vanima tütre mehele. Rikas mees nägi vaese mehe õnne ja viskas ka järgnevatel öödel kuldrahad vaese mehe aknasse. Mehele said ka järgmised tütred. Nähes vaeste rõõmu, otsustas rikas mees oma varanduse neile kinkida ja hakkas aitama kõiki, kellel mured eluraskusteks kaelas. Viimaks tuli välja, kes on see heategija, kes oli aidanud selleks hetkeks juba sadu linna vaeseid. Kui rikas mees ühel päeval hinge heitis, otsustasid  linnaelanikud tema  mälestust austades tema surmapäeval ehk nigulapäeval teineteisele kingitusi teha. Hiljem on see komme nihkunud detsembri algusest jõuluajale. Kinkimise traditsioonil on väga ilus algus ja kingitusi tehes ei tohiks seda unustada. Märkamine, hoolimine, tänamine, aitamine on kinkimise juures peamisteks põhjusteks.  

Kui kodusel jõuluõhtul astub uksest sisse jõuluvana, siis tasub kõigil selleks hetkeks kehastuda näitlejateks ja suhtuda tõsiselt kingisaaja rolli. Räägin omast kogemusest koduskäija jõuluvanana. Lapsed suhtuvad kõigesse, mis on seotud jõuludega äärmise tõsidusega. Lausa kuritegelik on siis kui mõned lapsevanemad selle muinasjutu lõhuvad ja hakkavad halba eeskuju andes sobimatult tembutama. Jõuluvana kõige toredamad ja meeldejäävamad kodukülastused on alati need, kus igale pereliikmele on kõige rohkem kaks kinki, kõik loevad ühiselt salmi või lauldakse, siis mängitakse paar mängu ja Taat saab tänulikult edasi minna.

Mõned lustakad lood, mis on Jõuluvanaga juhtunud.

Kord külastas Jõuluvana sõjaväe osa. Astus saali ja sõdurid tõusid kõik korraga püsti ja jäid valvele seisma. Suurest kolinast ehmununa ütles Jõuluvana vaikselt „Tervist, sõdurid.“. Saalid oli vaikus. Jõuluvana juba mõtles, milliste õpetlike kuid lustakate sõnadega sõdureid viisakusele kutsuda, kui korraga kõlas sajast kõris korraga „Tervist, härra Jõuluvana“. Jõuluvana pidi püksi tegama.

Kord kündis Jõuluvana Tallinna Raekoja platsil ja hüüdis „Ho-ho-hoo“. Korraga astus tema juurde asiaatliku välimusega mees ja lausus „Yes. I am here“. Jõuluvana oli segaduses, et mis mõttes ta siin on. Asiaat, kelle ümber oli tema pere kogunenud, jätkas „I am Mister Ho. This is my wife, missis Ho and our children – Ho, Ho, Ho“. Head, et nad tulid.

Kord astus Jõuluvana Raekoja platsi lava trepist alla, ja kummardus, et näha paremini trepiastmeid. Kohev habe nimelt piirab vaatevälja. Samal ajal oli trepi alla kogunenud esinemisjärge ootav rahvatantsutrupp. Jõuluvana kummardus ja kogu trepp tegi kohe piduliku väljaastega kummarduse vastu. Järgmisel astmel kummardus Jõuluvana uuesti ja jälle kummardus tantsijatepere. Selle peale poetas Jõuluvana vaikselt: „ma saan aru küll, et külm on, aga iga kord kui ma treppi vaatan ei pea te ka kummarduma“. Nüüd taipasid ka rahvatantsijad, miks Taat kogu aeg kummardus ja nad puhkesid naerma.

Kord läks Jõuluvana ühte peresse kinke jagama. Väike perepoeg pelgas niivõrd Taati, et puges diivani taha. Siis ei jäänud ka Jõuluvanal muud üle, kui minna talle sinna järgi ja istuda koos poisiga põrandale. Kuna ülejäänud pere nüüd salme ei kuulnud, siis tulid ka nemad järgi diivani ja seina vahele kitsukesse prakku. Laps sai kingi kätte, kuid teiste kingid jäid kuuse alla. Siis läks isa ja tõi kingikotigi diivani taha. Nii seal kingid laiali jagati ja laulud lauldi ja salmid loeti.  

Lisaks perele meeldib mulle aastalõpul teha kingitusi või saata häid soove oma kolleegidele või koostööpartneritele. Mulle meeldib jõulutervitusi ka ise saada. Mulle ei maksa saata netikaarte, sest neil pole minu silmis mingit väärtust. Tavaliselt kustutan need kohe, nagu iga personaalsuseta masspostituse. Posti teel või isiklikult kohale toodud jõulutervitused aga panen välja kodus nähtavale kohale, kuuse otsa või kamina peale.  

Vastukaaluks positiivsetele emotsioonidele küsiti „Rooside sõjas“ rahva käest  „Mis teid jõulude juures häirib?“. Esimeseks 100 eestlase arvamuse järgi sai „ostuhullus“, mille järgnesid „liigne söömine“, “igavus“ ja „lume puudumine“. Ostuhullus on ainult inimeste peas kinni. Kui soovid teha kingitust südamest, siis ei märka sa selleni viivat protsessi hullusena. Alati võib ka kingituse ise teha. Tabelis toodud liigse söömisega olen ma küll nõus. See on mulle igal aastal samuti probleemiks olnud. Midagi pole teha, kui laud kaetakse hea ja paremaga, siis lased ennast kaasa viia ja muudkui pugid. Olen seda püüdnud kompenseerida õhtuste jalutuskäikudega. Aga IGAVUS ???? Mul jääb ajast alati puudu. Kõike, mida tahaks teha, ei jõua, sest enne tuleb öö kätte. Söömine, mängud, vestlused, jõuluvana ja ühislaulmised – need on ainult mõned tegevused, mis tuleb jõuluõhtul ära teha.

No hea küll. Lisan mõned mängud, mida lisaks pikkadele kaardilahingutele meil kodus mängitakse. Nende mängude mängimiseks pole vaja midagi peale pastaka ja paberi.

1.       „Kuulus ja kummaline“. Mängujuht mõtleb oma peas välja ühe kuulsa inimese. Mängijad hakkavad tema käest kordamööda antud isiku kohta küsimusi küsima, millele saab vastata, kas „ei“ või „jaa“. Kui vastus on jaatav, siis küsija jätkab, kui vastus on eitav, läheb järg järgmisele. See , kes esimesena ära arvab, antud isiku, ongi võitja ja mõtleb järgmise isiku oma peas välja.

2.       „Viis sekundit“. Mängus tuleb 5 sekundi jooksul leida kolm vastust mängujuhi küsitud teemal Nt „nimeta kolm eesti ajalehte“, „nimeta kolm ministrit“, „nimeta kolm muinasjutukangelast“ või „nimeta kolm metslooma“. Võimalusi on küsimusteks tuhandeid. Kes ei suuda nimetada, kukub välja ja kes viimasena mängu jää, on võitja.

3.       Võtke raamat ja laske inimestel pakkuda, mitu lehekülge on raamatus. Parim pakkuja võidab. Võtke järgmine raamat. Pakkumisele saab panna erinevaid asju.

4.       Laste jaoks on põnev ka paberlennuki viskamise võistlus. Kelle oma kõige kaugemale lendab, see on võitja.

5.       Loomulikult võib meelde tuletada ka vanu traditsioonilisi jõulumänge – sõrmekoogu vedamine, mustlasmaadlus.

6.     

           Võite ka siin loos esinevad „Rooside sõja“ küsimuste vastused välja kirjutada ja laste siis pereliikmetel arvata. Võitjaks tuleb ikka see, kes kõige rohkem õigeid vastuseid teab.

Mulle meeldib kodune jõuluõhtu kui sõbralikus pereringis pugitakse kõht täis.  Mulle meeldivad lauatagused, veidi laisad vestlused. Meil on saanud pereringis toredaks traditsiooniks, et kõik võtavad kordamööda oma aasta jooksul tehtu kokku ja annavad teada, millised olid tema aasta suurimad kordaminekud. See on olnud vägevaks tõukejõuks, et lõpetada enne detsembrit oma poolikud tegemised, et saaks siis oma tegudest anda parema ülevaate. „Rooside sõjas“ küsiti rahva käest, et „milliseid delikatesse tahaksite jõululauale“. Siin olid vastused taas päris lihtsad – kalamari, angerjas, marineeritud seened ja sült. Kui teil siis jõuluajal on tulemas külalisi, katsuge kindlasti  siin toodud valik lauale panna, sest neid delikatesse rahvas ootab ja tunneb neid süües rõõmu.

Mulle meeldib piparkooke teha ja neid siis koos lastega kaunistada. Oleme igal aastal leidnud aja külastada Tallinnas uhket piparkoogi-näitust. Meie loodud teosed sealseteni ei küüni, kuid ometi üritame meiegi teha midagi kordumatut. Tunnistan, et kaunilt kaunistatud piparkooke on raske süüa, aga kui neid ise ei söö, siis on peagi  jaol hiired ja muud hirmsad elukad. 

Mulle meeldib advendiajal hommikuti varem tõustes oma lastele salaja sussi sisse maiustusi panna, kuigi mu lapsed on suured ja teavad ammu, kuidas kommid sussi sisse saavad, aga muinasjutt peab siiski jätkuma ja nende hommikune rõõm ei ole praegugi sugugi teeseldum.

Mulle meeldivad jõululaulud. Mulle meeldib nende laulude optimistlik ja positiivne meeleolu, samas toovad jõululaulud pimedasse talveõhtusse soojust ja südamlikkust. „Rooside sõjas“ küsiti rahva käest, milline on kõige populaarsem jõululaul. Edetabel sai suhteliselt ettearvatav ja seetõttu igav. Kõige populaarsem oli muidugi „Püha öö“, talle järgnesid „Oh, kuusepuu“, „Aisakell“ ja „Valged jõulud“. Ikka need samad vanad ja muidugi head laulud, kuid kas sa ikka kuulad jõuluajal ühtejärge „Püha ööd“. Teiseks ei ole nende populaarsemate hulgas ühtegi eesti helilooja loodud lugu, kuigi eesti autorid on loonud väga ilusaid laule. Üldse kipume alahindame oma enda loojate loomingut ja pidama ülevamaks piiri tagant  juba teatud tuntuse saavutanud loomingut. Ilma asjata on see nii.

Mulle meeldib jõuluõhtutel jalutada surnuaias, meenutada oma lähedasi ja panna nende kalmudel põlema küünlad. Oleme oma perega süüdanud juba paljudel aastatel küünlad ka nendel haudadel, mis muidu on mattunud pimedusse. Nii oleme alati pannud küünla rahvakirjanik Anton H. Tammsaare vanemate hauale Järva-Madisel ja helilooja Raimond Valgre isa hauale Järva-Jaanis. Tuledemeres surnuaia pühadust häirib, kui inimesed kitsastel radadel kõnnivad teineteisest vaikides mööda ja ei soovi häid pühi. Selleks et vastutulijale häid pühi soovida ei pea teda tundma. Väikene viisakus ei võta kelleltki tükki küljest, kuid loob sooja ja hooliva õhkkonna, mida kannad endas veel kaua. Kui oled ise avatud, siis avaneb maailm ka sulle. Olen käinud jõuluajal kaubakeskustes ja linnas jõuluvanana ringi. Pakun suurtele ja väikestele kommi ja soovin häid pühi. Mõni naeratab, astub ligi ja teeb pilti, kuid suur enamus tormab väljategemata mööda. Mul on neist inimestest alati väga kahju, aga ma ei oska ka neid kuidagi aidata, sest enne kui jõuan küsida „Mis vaevab sinu südant?“, on nad juba nurga taha kadunud. Miks inimesed ei võta vastu rõõmu, mida neile heast südamest pakutakse? Väike naeratus, väike tänusõna ja mine siis edasi.

Mulle meeldib jõuluõhtuks õppida mõni uus laul või salm selgeks, sest ei saa oma lastest kehvem olla, vaid alati tuleb isikliku eeskujuga neid innustada jõuluõhtut tõsiselt võtma. Olen ise jõuluvanaks kodudes käinud ja vanemate passiivsus kinkide lunastamise juures on alati üks kõige kurvemaid hetki. Kui ootad, et lapsed salmid pähe õpiksid, siis oleks tore seda ka ise teha. Jõuluvana oma kinkidega on imearmas muinasjutt, millest loobumine jätab hinge tühja koha.

Lisan veel ühe mängu ja ehk jõuluviktoriini. Õiged vastused leiad alt.

1.       1441.a pandi Tallinna Raekojaplatsile püsti maailma esimene avalik jõulupuu. Puuks oli  tollal kuuse asemel nulg. Puu seisis ühe päeva ja siis põletati pööripäeva pidustuste raames. Milline tuntud seltskond jõulupuu püstitas?

2.       Millise firma reklaamidele ilmus esmakordselt meile hästi tuntud punase kuuega jõuluvana?

3.       Kui te olete head lapsed, siis tuleb teile jõuluvana, kui aga olete pahad lapsed, siis tuleb 21. Detsembril teile külla see tegelane.

4.       Jõuluvanal on Põhjanabal palju põtru, kuid vaid ühe äbariku nina helendab näidates pimedal ööl saanile teed. Kuidas on selle põdra nimi?

5.       Päkapikud kannavad oma mütsi kogu aeg võttes selle peast vaid ühel juhul. Millisel põhjusel võtavad päkapikud mütsi peast?

Vastused:

1.       Mustpeade vennaskond

2.       Coca-cola

3.       Tahma-Toomas

4.       Rudolf

5.       Pestes