Kohtumised külateel: Vassili Rõbin

Kohtumised külateel: Vassili Rõbin

Pensionil fotograaf Vassili Rõbin jalutab mulle vastu Sääsküla oja ääres.

„Tere Vass. Mida sa luurad siin?“

„Kitsed on praegu liikvel. Tahaks pildile saada. Kits on tark loom. Ma siis olen püüdnud nende vastu viisakas olla. Mõgisevad ja mökitavad siin kuskil kogu aeg, aga ma vastu ei mökita. Neil on praegu omad asjad ajada.“

Vassili Rõbin (71) elab Sääskülas juba umbes 15 aastat. Varasemalt elas ja töötas Tallinnas. Vass, nii teavad ja ütlevad talle pereliikmed ja samuti külaelanikud, on elu aeg töötanud kaameraga. Oma kaameramehe teed alustas ta „Tallinnfilmi“ kroonikaosakonnas operaatorina. Vanemad inimesed mäletavad neid toredaid Ringvaate filme, mida igakord enne kinoseanssi näidati, nagu nüüd saab näha sellel ajal reklaame. Need tänaseks legendaarseks muutunud nostalgiahõngulised propagandafilmid näitasid nõukogude elu idealistliku poolt. Operaatorid pidid tormama mudasele kolhoosipõllule, et jäädvustada, kuidas kombain niidab viimase viljakõrre või ronima raskete kaameratega ehitusele, et näidata, kuidas kerkivad korteripuuduses ühiskonnas uued majad. „Eks seal üks pidu käis kogu aeg“: vastab Vass küsimusele, et mida nad seal siis muul ajal tegid. Oli selline aeg. Hiljem töötas ta Reklaamfilmis. Sealne rutiinne töö ei pakkunud Vassile huvi, sest kaameraga tuli ilusaks teha tooteid, mida reaalselt keegi kunagi ei ostaks. Väikest lisaraha ja elevust ellu tõid nõukogude suusakoondise suvised laagrid Otepääl, kus Vass filmis päeval üles nende treeningud, et siis õhtul saaksid kõik koos ekraani ees arutada iga sportlase arengut ja tehnikat. Seal kohtus Vass paljude tuntud ja armastatud nõukogude suusakuulsustega. Vass on oma töödes alati võtnud aega, olnud unistav ja õiget hetke ootav, kuid see ei sobinud uue aja saabudes enam uutele ülemustele. Vass jäi ilma kindlast töökohast. Mõnda aega töötas ta „Joonisfilmis“ majahoidjana, kui ühele kunstnikuhingele ei sobi kohe kuidagi torude või labidatega askeldamine.    

Kaamerast ei ole Vass loobunud pensionilgi olles. Kroonikakaadrite asemel võtab ta hobi korras nüüd pildile kohalikku loodust ja inimesi. See oli Vassil kole komme, mis küla naisperet hirmsasti ärritab, kui ta suurematel külapidudel ronib oma kaameraga inimese nina alla ja pildistab nii lähedalt, et ninakarvad ja punnid hiljem kõik suures plaanis silma kargavad. „Inimeses peab iseloomu olema. Ei saa kõiki töödelda.“ ütles selle peale Vass ja pani pildid külaelanikest külakokkutulekul näitusele kõigile vaatamiseks välja. Näitusepildid erinesid oluliselt sellest, mis fotosilm üles võttis, sest vaatamata eelöeldule töötles Vass siiski arvutis pilte, aga mitte nii nagu seda teevad teised fotograafid, vaid Vass kujundas neist värvilised ja meeleolukad fotomaalid. „Inimesel peab mingi kiiks olema, muidu pole ta mingi inimene. Siis on maailm paigas.“, muheleb Vass oma uuemaid fotomaale näidates.

Kust talle tuli selline idee lisada fotodele oma nägemus? „See on laiskusest“, sekkub meie juttu Vassi teine pool Ebe.  „Siis on tal siin laua taga hea istuda ja öelda, et teda ei tohi segada.“ Vass on vait. Tark mees naisega sõnasõtta ei astu. „Inimene peab ju midagi tegema. Mida sa siin vaikses külas siis ikka teed? Vaatad maailma ja paned selle loomingusse.“ Ilus.

Mis inspireerib Vassi oma fotomaalide loomisel. Kas inimene või foto ise oma kompositsiooniga. Mõnel tema fotomaalil on algne foto sootuks kaduma läinud.  „Läbi kaamera ma näen inimest värvide meres. Hiljem pean seda vaid meelde tuletama. See on igakord isemoodi. Eelkõige sõltub see siiski hetkeemotsioonist või tujust. Vaatad mõnd fotot ja see hakkab elama.“ Kunstniku inspiratsiooniallikaid ongi raske mõista. Oma pildi on saanud pea iga külaelanik. Iga pildi, mis arvutis valmib, prindib Vass välja ja siis kustutab. Seepärast on iga pilt ainulaadne ja sellest koopiat ei tehta.

Need, kes teavad, et Vassil selline ilus hobi on, on tellinud tema käest fotomaale tuttavatest neile kingituseks. „Ega nii teha ei saa, et tuleb mees ja ütleb, et tal on ülehomseks vaja. Ma teen ikka siis, kui inspiratsioon tuleb. Käsu peale on raske. Aastaid ka juba. Vanemas eas võtab iga asja tegemine aega.“ Ei teagi, kas ma julgen ka üht tellimust anda. Mitte võõrastest vaid iseendast. „No äkki tuleb tuju. Vaatame.“ Kas see oli siis nüüd jah või ei? Jään ootele. „Aga ega ma enam inimesi ei pildista. Vaatlen ja jäädvustan rohkem loodust. Loodus ei eputa.“ ütleb Vass ja jalutab kaameraga metsa poole. Helistan talle homme.