Indrek Taalmaa: Tehke lapsi, sest nemad on meie ainuke pensionisammas.

Indrek Taalmaa: Tehke lapsi, sest nemad on meie ainuke pensionisammas.

Kurdetakse, et ei ole enam Eestis selliseid naljamehi nagu vanasti. Mõni rapsab käega ja ohkab, et naljad on ka viimasel ajal segaseks läinud ja ei saa neist õieti aru. Mina arvan siiski teisiti. Esiteks on Eestis väga palju häid naljamehi ja naljaga on üldse olukord hästi. Eestis telemaastikul saab näha mitmeid koomilisi telesarju, teatrisaalid on publikust pungil ja koomikuid kutsutakse esinema firmapidudele. Vabakutseline näitleja Indrek Taalmaa kuulub kindlasti Eesti huumorimaastiku kõrgema klassi tegijate hulka. Indreku asutatud Tallinna Kammerteatris on tema osalusel välja toodud mitu kõikjal Eestis rahvast naeratanud monokomöödiat. Lisaks saab teda näha teleekraanil seriaali „Köök“ ühe peaosalisena ja  sketsisaate „KMD Klubi“ saatejuhina. Ei ole paremat meest, kellele naljakuul külla minna. Kohtume Tallinna Kammerteatris, mis asub Balti jaamast mõnesaja meetri kaugusel Tallinna südalinnas. Indrek paneb kohvimasin tööle ja alustame vestlust.

Kevad tuleb tasapisi. Mida kevad sinu jaoks tähendab?

Kevad on alati äge. Mulle kevad meeldib. Kevadega assotsieerub lapsepõlvest alati värske kurk ja kurgi võileib. Nõuka ajal ei olnud ju värsket kurki või tomatit. Mitte midagi värsket ei olnud. Kõik kasvasid üles soolatud või marineeritud asjade peal. Kui siis kevad saabus ja sai selle esimese värske kurgi, siis oli talv läbi. Ma ei ole talve sõber. Mulle sobib kui lumi on maksimaalselt kaks nädalat ja siis võiks juba ära minna. Ma ei suusata ega uisuta. See on on…. õudne. Ma sõidan ka autoga palju ja talvel on see ikka jube. (Indreku pere elab Pärnus, kuid töö on peamiselt Tallinnas)

Sa sõidad oma monoetendustega mööda Eestit ringi. Kas rahval siin ja rahval seal on vahe ka?

Sõidame sinna, kuhu suured ei mahu, aga publik on ikka üks kõikjal Eestis. Publik võib erineda päeviti. Kolmapäevaõhtune publik erineb reedesest, seda olenemata žanrist. Parimad teatripäevad on kolmapäev ja neljapäev, aga reedeõhtune publik on selline … kõrgendatud meeleolus. Regiooniti inimesed ei erine, võib-olla on Tallinna inimesed veidi julgemad oma reaktsioonidega, aga mitte nii väga.

Kas sinu Kammerteatris on juhtunud, et reede õhtul ei taha publik majast välja minna, sest tuju järjest tõuseb?

Päris nii ei ole. Aga seda on küll juhtunud, et reedeõhtune publik ei taha aplausi lõpetada.

Sa oled peamiselt ikka komöödianäitleja. Mul ei tule hetkel ühtegi sinu tõsisemat rolli meelde. Oled sa neid üldse teinud?

Ikka olen teinud. Paar aastat tagasi tegin Johannes Vares Barbarust koos Kalju Komissaroviga, siis mängisin „Utoopia“ triloogias härra Hertzenit. Need olid minu suured rollid.

Sa oled mänginud väga paljusid ajaloolisi tegelasi – Hitler, Päts, Vares-Barbaus – meenuvad kohe. Kas reaalse isiku kehastamine erineb kirjandusliku kangelase kehastamisest?

Kindlasti erineb. Ajaloolise isikusse peab rohkem süüvima – mis elu ta elas, mida ta mõtles, millest unistas? See tuleb endale selgeks teha. Peab uurima kirjandust ja vaatama filmilõike. Alateadlikult hakkad siis ka rääkima ja liikuma nagu vastav tegelane.  Kui ma tegin Hitlerit, siis ma vaatasin päris palju filme, kus ta oli ja kõneles. Vähe oli filme, kus ta oli rahulikus argiolekus. Seda kõike sai ära kasutatud. Muidugi paralleelselt uurid tema elulugu, et mis tal siis ikkagi juhtus.

Hitler on ajaloos ikkagi negatiivne kangelane. Kas see raev või viha tema vastu kuidagi ka sind tabas?

Oli juhuseid jah. Meil oli seal lavakujunduses taustaks haakristiga lipp. Mingil ajal ma tõmban selle maha ja selle alla jääb söestunud lipp, aga ikka samamoodi svastikaga. Etendus läks käima, ma sain umbes minut aega lava peal olla, kui ühel etendusel astus lavale laiade sõõrmetega juudirahvusest päris tigeda olekuga umbes kahekümneaastane noormees ja tõmbas selle lipu mul niimoodi rauhti seinalt maha. See noormees ei kuulunud üldse publiku hulka, vaid töötas seal ruumis teenindajana. Tõmbas maha ja läks sõnagi lausumata minema. Mina mängisin edasi. Mul oli väike hirm sees, sest inimesed on erinevad, tuleb äkki hiljem noaga kallale, sest paljud ei oska kunsti elust lahus hoida, aga ma mängisin edasi. Publik ei saanud arugi. 

Kui juba hakkasime ajalugu lahkama, siis mida arvad sina, kui Konstantin Pätsu kehastanud näitleja, et kas talle tuleks ausammas püsti panna?

Mis see minu arvamine loeb. Aga eks ma olen tema elulugu uurinud ja mul on seoses sellega kahetised tunded. Esiteks, kui arvestada, mida ta on Eestile andnud, siis jaa, aga mis puudutab neid baaside lepinguid, siis ajalooline olukord oli selline, et ega tal väga palju valikuid ei olnud. Aga mis puudutab tema muid mahhinatsioone, näiteks tsaari kulla läände smuugeldamine või ajalehte või pangandust, siis on siin sarnaseid jooni tänaste valitsejatega, kes on ka alati üdini ausad ja väga korralikud inimesed ja kui sa nende kohta mingeid halvustavaid või negatiivseid noote annad, siis on see alati absoluutne vale. Nad väga harva paluvad vabandust või tunnistavad oma vigu, sest nemad on käitunud alati õigesti ja teevad väga harva vigu. Päts samamoodi. Nii palju kui ma olen uurinud, siis ta oli ikka paras suli ka, aga kes ei armastaks rikkust ja raha.

Ma olen ka seda tähele pannud, et kui poliitik alustab lauset sõnaga „tegelikult“ , siis ei ole seal tõega suurt midagi pistmist.

Indrek tõuseb diivanilt, et kohvi valada, kuid kohvi asemel tuleb kannust selge vesi. „Mis sellel siis nüüd viga on? Ega mina tavaliselt kohvi ei tee. Naised teevad. Kurat. Mis ma siis nüüd valesti tegid? Panin ju kohvi.“ Uurime kahekesi kannu ja kohviaparaati. Puru on masinas, vool on sees, mis siis veel? Taipan, et Indrek pole vett kannust masinasse valanud, vaid on pannud kannu koos veega oma kohale masinas. Teine katse. Indrek kallab vee masinasse ja meie jätkame vestlust.

Sa räägid, kuidas sa teed oma rollide jaoks uurimistööd – loed ja vaatad filme. Kas näitlejad on ühed väga targad ja laia silmaringiga inimesed?

Ei ole. Ma räägin praegu enda eest – mina ei ole. Kindlasti mõned on. See tarkus on ikkagi pealiskaudne. Õpid ära nii palju kui on vaja ja tugined teatud kogemusele.

Kas kehastades ajaloolist isikut, lähtud sa rolli luues rohkem tegelasest kui inimesest või sellest kirjanduslikust fiktsioonist, mis temast on loodud?

Ma vaatan teda ikka kui inimest omas ajas, jättes kõrval selle ajaloolise tähenduse. Need tegelased, keda mina olen mänginud, ongi veidi problemaatilised olnud.   Näiteks luuletaja Vares–Barbarus, kes oli ikkagi sellel hetkel vabariigi parimaid günekolooge, Pärnus kindlasti parim. Ta oli anarhistliku ilmavaatega ja sobis sellega venelasete nukuvalitsuse etteotsa. Ega ta kommunist ei olnud ja oma arust kindlasti midagi valesti ei teinud.  Talle sobis see olukord, sest ta oli Pätsi valitsuse vastu protestimeelne. Sellised vastuolud.

Sa uurid tausta, teed proove, valmistad lavastust ette ja siis on saal tühi, sest ühel õhtul toimub nii palju etendusi. Kas see tühja töö tegemine pole mitte tänamatu ja ometi tahavad nii paljud noored inimesed näitlejateks saada? Miks? Oled sa aru saanud?

Vat ei tea. Kui minu käest oleks keegu noorema küsinud, et miks, siis ega mina ka poleks osanud vastata. See on mingi maagiline jõud, mis lavale kisub. Mõni edevusest kindlasti – film, tele …

Filmi saavad ju nii vähesed.

Võiks öelda, et mitte keegi. (naerab südamest) Eestis pole filmistaare, sest Eestis tehakse filme vähe. Nüüd on hakatud tegema ka selliseid odavamaid filme, mis võetakse üles videokaameratega. Aga filme pole - staare pole, need on omavahel seotud. Aga noored võib-olla mõtlevad, et maailm on vatud, õpid keeled ära ja miks mitte astudki maailma lavadel samme. Aga unistused on noortel alati suured ja annaks jumal, et need täituvad.

Kas sinul oli tõesti nii vähe tööd, et pidid asutama oma teatri (Tallinna Kammerteater)?

Ei. See tuli sellest, et ma töötasin 20 aastat repertuaariteatris. Neli rolli aastas ja nii iga aasta, vahel oli mul 10 rolli korraga peas. Lisaks kutsuti külaliseks teistesse teatritesse. See ratas muudkui tiirles niimoodi, aga ma tundsin, et peaks midagi muutma ja kuna mulle monozanr väga meeldis, siis leidsin, et sõltumatuna on palju mõnusam töötada ja nii see läks.

Monoteatri tekstid sünnivad reeglina elust enesest. Keda sa usaldad endale tekste koostama?

Kõiki, kes midagi kirjutavad. Probleem on pigem selles, et keegi kirjuta. Kivirähk kirjutas ja siis olen ise kokku klopsinud.

Tänapäeva stand-up koomikud astuvad lavale iseendana – teksad jalas, T-särk seljas. Sina esitad tekste läbi rolli? Kas sa pelgad ennast avada?

Päris nii ei ole. See, kuidas mina teen, on samamoodi stand-up, aga läbi rolli. Ma olen iseendana ka teinud. Ma olen käinud vaatamas USAs stend-up etendusi, kus näitleja on endale välja töötanud karakteri ja läbi selle teebki etendusi. Näiteks nagu Sulev Nõmmik oli rahva jaoks Kärna Ärni. Seal pole tegelikult vahet. Vanasti arvati, et stand-up  on improvisatsiooniline, kus näitleja tuleb ja hakkab rääkima. See päriselt siiski nii ei ole. Etendustel on nimetused ja ettevalmistatud teemad. Teada on naljagraafikud, kus midagi töötab ja alati on boonuseks, kui oled rahvaga suhtleja ja suudad kiirelt reageerides suheldes anda tagasisidet. Nii see on.

Miks see naljajanu inimestel on nii suur?

Meelelahutuse juurde kuulub rohkem naer kui nutt. Kuigi ka nutt on emotsioon ja inimesed tulevad teatrisse eelkõige otsima emotsioone. Inimesed on mulle rääkinud, et miks nad tulevad teatrisse rõõmu otsima ja saama. Elu on niigi must ja nad tulevad lõõgastuma ja ennast vabaks laskma hallist argipäevast.

Kas komöödianäitlejal on tavapärasest rohkem õigusi või voli karistamatult tuua esile keelatud teemasid, nagu seda sai teha omal ajal narr kuningakojas?

Absoluutselt. Ega siis tänapäeval midagi teisiti ei ole. Peab olema lihtsalt pieteedi tunne, et sa üle ei paneks. Laval olek on ka vastutus publiku ees. Mõned koomikud kasutavad üpris krõbedaid sõnu, aga ju nende publik tahabki seda kuulda. Mina arvan, et mõlemaid peab olema, nii pisaraid kui ka naeru. See on ideaalne teater, kus saab mõlemat.

Kas naljatamine tekitab vastutust?

Üldiselt mitte. Iroonia tõlgendamine on kuulja kõrvades ja vaataja silmades. See sõltub muidugi kontekstist ka. Tehes nalja Muhhamedi üle, siis pead olema valmis selleks, et sind järgmisel päeval võlla tõmmatakse. Eks kuninga narre tõmmati ka vahel sobimatute naljade eest rattale. Tänapäeval on selleks lihtsalt teised vahendid.

Kuidas sa valid endale repertuaari? Mis peab olema ühes näidendis, et sa selle lavale tooksid?

Kui ma räägin oma esimesest koomilisest monoetendusest, Andrus Kivirähu „Sinised sussid jalas“, siis seal oli kogu näidendi võtmeks raha. Ta oli kirjutanud kuus erinevat monoloogi, kus tegelastel olid kõigil erinevad suhted rahaga, kellel oli vähe ja kellel palju jne. Tema kirjutatud karakterid olid väga värvikad, kolm meest ja kolm naist, ja mul tekkis huvi, kuidas mängida naist. See sai just tõukejõuks. „Lollidemaa“ ma kirjutasin ise, sest mul olid mingid lood ja mõtted, mida ma tahtsin rahvaga jagada. Loomulikult peab seal olema sidusus tänase päevaga, mida rahvas ära tunneb ja siis kangesti naudib.

Kas sa päris tööd ka oskad teha?

Ma oskan kõike asju teha. Sellega mul probleem ei ole. Enne sõjaväge ma töötasin jõusöödatehases granuleerimisaparaadi operaatorina. Granuleerisin jõusööta. Sellest ajast on mul tehnika täiesti käpas. Ma tean, mis asi on kraaptransportöör, mis asi on elevaator, mis on linttransportöör ja mis on granulaator muidugi ka. Autojuhi load on mul juba ka palju aastaid.

Kui raha vaja ja õhtu vaba, kas siis teeksid taxify-ga mõne otsa?

Pigem ei. Kui ma peaksin hääle päris ära kaotama, siis võib-olla.

Kas sa mõne masina ehitamisega saaksid hakkama?

Ma arvan, et saaksin hakkama, aga ma olen vist veidi … laisk selle jaoks. Mulle meeldib väga puutöö. Ma olen mõelnud, et võiksin midagi nokitseda, aga siis on vaja vahendeid, hakka neid siis ostma ja ei viitsi ka. Nii on see jäänud.

Ma tahtsin jutuga jõuda sinna, et teatrimaja vajab ikka nokitsemist, torud lekivad või vool jupsib. Kas need tööd teed majas ise ära?

Majas on saal, kuhu litsub 100 inimest sisse. Rahulik on 70 inimest saalis, aga seda ei saa tihti lubada. Lisaks kontoriruumid. Eks siin ikka on vaja ühtteist vahel teha. Aga tänapäeval on lihtne, võtad oma tableti välja, guugeldad ja mees on kohal.

Meenub Kristjan Jõekalda ütlus, et majapidamises on kahte sorti tööd – naistetööd ja tööd, kus peab appi kutsuma meistrimehe. Sul on siin samamoodi.

Absoluutselt.

Kammerteater teeb lavastusi ka oma majast väljas. Mis toimumas on?

Majast välja saame suviti. Need on ilusad ajad. Paar aastat tagasi tegime Merle Karusooga Vargamäel „Saunanaise tõde ja õigust“. See oli väga huvitav ja äge projekt. Meeldis mängida ja kogu koostöö oli hea. Eelmine aasta tegime Kurgjal, kus Valdur Mikita raamatute „Lingvistiline mets“ ja „Lingvistika“ põhjal kirjutas noor setu kirjanik Ott Kilusk, noor ja väga huvitava käekirjaga tõusev täht, kokku põneva näidendi „Midagi on viltu“, mille lavastas noor lavastaja Kaili Viidas. Ta nomineeriti selle tüki eest isegi parima lavastaja auhinnale, mida ta kahjuks küll ei saanud, kuid tunnustus igal juhul. See on kahemehetükk ja seda oli väga hea teha. Majast väljas on alati kuidagi teistmoodi töötada. Oledki paigal ja sukeldud töösse 100%.

Kas joomaks ei lähe niimoodi teatrilaagris olles?

Tead, need ajad on möödas. Lootusetult möödas, kui teatris veel napsu võeti.

Kuulen su hääles nostalgilist kurbust.

Väike ikka. Oh jahh. Mina sain neid aegu vähe tunda, sest 90ndatel veel midagi oli, aga kuskil maal keeras ära. Eks see on tänapäeva tehnikaga ka tulnud, sest uksi hakatakse sulgema nende piiksutajatega. Vanasti istus ööpäevaringselt maja valvelaus inimene. Öösel ja päeval ja siis said ikka majja sisse, kui temaga seal hästi läbi said. Tänapäeval on aga kõik valve all, uksed lähevad kellaaja pealt lukku nagu pangamajades. Teatrid ongi selles mõttes muutunud pankadeks, et kell 11 jooksevad trellid akendele ette ja siis ei tohi enam majas kedagi olla. Sellega koos on kadunud teatritest ka sotsiaalne elu.

Päris kurb.

Natuke jah. Vahel tahaks ikka arutada lavastuste üle või mõne rolli üle. Inimesed ei tunne enam teineteist, jäävad võõraks ja niimoodi on raske teha lähedust nõudvaid rolle. Linnateatris see vist on veel nii. See on ikka väga oluline, et saaks suhelda, rääkida.

Teatrikollektiiv on ikkagi veidi erinev teistest kollektiivides, sest kollektiivne looming ei sünni hetkega, selleks peab ühtmoodi mõtlema, hingama, liikuma ja mida kõike veel. See nõuab aega, et tekiks tunnetus ja usaldus oma partnerite vastu.

Just. Seda pärsib ka aeg, sest kellegi ei ole enam aega. Igaühel on ju kogu aeg mingeid tegemisi. Multikaid peale lugema, reklaame lugema, keegi tahab õhtujuhtimist jne. See on ju teenistus ja sellest loobuda ka ei soovita. Siit jõuamegi sinna, et näitlejal pole aegagi enam juua. Väga aktiivsel näitlejal pole puhkepäevi. Korra aastas võtavad aja maha ja käivad kuskil, aga see on kõik.

Näitleja päevarütm on eriline. Hommikul proov, siis vaba aeg, siis etendus, siis öö ja kõik algab uuesti. Kuhu jääb pereelu? Sinul on lihtsam, sest sinu kaasa on ka näitleja, aga kelle kaasad on tavalise kontoritööl, siis on oma elurütme ikka väga raske ühildada. Onu Mati juubelile näitlejad tihti ei jõua, sest on reede õhtu tööl.

Nii on. Meie saame oma kenasti koos teha. Enam-vähem õhtul kell 10 jõuame koju ja siis rahulikult kell kaheni istume ja räägime päevast ja oma mõtetest. Hommikul saadame lapsed kooli ja siis on meil taas aega kuni kell üheteistkümneni, millal algab proov. Kolmest proov lõpeb, tood lapsed koju ja trenni. Aga onu Mati sünnipäevale saab minna peale etendust, teed selliseid öiseid külastusi.

Kuidas monoteatris proove tehakse? Tuled proovisaali ja hakkad omaette üksi rääkima. Veidi skisofreeniline.

Osadel monotükkidel on lavastajad ja osadel pole. Mina olen oma monotükid kõik ise lavastanud. Kui sa küsid, kuidas see käib, siis täpselt nii see käibki.

Paned saali peegli ja vaatad, millised näoilmed on lahedad?

(Naerab) Ei. Nii ei ole. Proovid käivad nii. Alguses töötan kõvasti tekstiga. Naljaga on nii, et kunagi ei tea, et kas see töötab või ei tööta. Ma võin ainult oletada. Töötan teksti enda jaoks läbi, umbes nii, et siin teen sketsi, siia jätan improvisatsiooni koha, siin lobisen midagi jne, Autoritekstiga käib asi samamoodi. Kõigepealt õpin teksti korralikult pähe ja siis hakkan sellele tekstile liha kasvatama. Karakterit looma või füüsilist kuju leidma. Seda ei ole, et vahepeal istun saali ja arutan „Taalmaa, kurat, nii see ei lähe … „ Sellist enesekahestumist ei ole, et „Taalmaa võta ennast kokku. Siin panid küll mööda“. Monoteatris ei ole proovid üheteistkümnest kolmeni. Ma saan teha siis kui mul aega on. Teinekord tuleb keset ööd vaim peale ja siis mõtled endas teatud stseene peas läbi. Aga kui esietendus hakkab välja tulema, siis hakkad endas kahtlema kõiges, et mul ei ole ju veel midagi. Aga siis võtad ennast kokku ja teed asja valmis. Seejärel koos publikuga hakkab tükk alles küpsema.

Sa oled kogenud näitleja, aga hirm esietenduse ees on ikkagi olemas.

Ma ei tea näitlejat, kellel seda hirmu ei oleks. See hirm tuleb pöörata enda kasuks, see tuleb kogemustega. Eks teinekord on olnud ka „musti auke“. Hitleri etendusega oli nii. Rahvas oli saalis ja peas oli täielik tühjus. Midagi peas liigub, aga hirm on nii suur midagi vahele jätta, sest siis ei jookse loogika lõpus kokku. Selliseid asju on küll olnud, et esimeses vaatuses võetakse juba lõpp ette ja etendus on poole tunniga läbi. Neid asju on juhtunud küll. Ka mina olen satunud tekstiringi. Tekstiring on see, kui annad partneriga dialoogi, saad sama märgusõna ja hakkad otsast peale.  Kui partner on nutikas, siis saab sellest välja tulla, aga kui kumbki aru ei saa, kus viga on, siis on pee… Mul on olnud seda ka, et pead jooksma aktside vahele intspindsendi juurde tekstiraamatut vaatama, sest abimees on seal. Ma olen teinud ka prompteriga. Tänapäevaselt.

Kes on Eesti parim komöödianäitleja läbi aja, keda sina imetled?

Nüüd panid pirni. Kõige parem? Hea komöödianäitleja peab olema ka väga hea näitleja, sest muidu ta läbi ei löö. Neid on palju, kes oma žanris on olnud võrratud. Parimad on tihti need, kes ise ennast üldse komöödianäitlejaks ei pea, kuid keda vaadates ei saa naeru pidama. Mulle on sügavaima mulje jätnud Jüri Järvet. Nende estraadinumbrid koos Baskiniga olid ikka kõrgem tase.

Kas sul on olemas oma elust kuuldud või nähtud naljade varasalv, kuhu paned paremad palad kirja, mida siis hiljem kasutada?

Sellest on jube kahju, et sellist varasalve mul ei ole. Mul puudub selleks soolikas. Ma olen teisest puust, mul juhtub kindlasti lugusid, kuid ma ei jäta neid meelde. Laval sünnivad koos publikuga tihti koomilised hetked, kuid need on hetkenaljad. Mul on juhtunud küll, et reaktsioon või hetk on naljakas ja ma naeran ise ka. Tükk seisab, kuni kõik rahunevad. Monoteatris saab seda lubada. Suures teatris mitte.

Hakkame otsi kokku tõmbama. Ütle üks etendus, mida soovitad vaadata.

Kutsun kõiki ikka Tallinna Kammerteatrisse. Eriti soovitan tulla augusti Kurgjale vaatama etendust „Midagi on viltu“. See on fantastiline lugu isast ja pojast. Seal saab naerda ja nutta. Soovitan lugeda ka Mikita lingvistika-sarja raamatuid. See tekitab teatava positiivse ja puhta meeleolu.

Anna üks hea soovitus ka inimestele, mida teha , et õnnelik olla..

Mul on ainult üks soovitus. Armsad inimesed – tehke lapsi. Lapsed on teie ainuke pensionisammas. Kui meie pensioniikka jõuame, siis pole enam kedagi, kes meile pensioni maksaks. Seepärast – tehke lapsi.

 Mis sind rõõmustab ja naeratuse näole toob?

Mind rõõmustab alati hea nali ja alati rõõmustab ka hea söök. Nautigem hetki.

Mis sind häirib?

Mind häirib, et inimesed on nii „positiivsed“, nii „ausad“, nii „tolerantsed“. Nad kõik on nii eeskujulikud, aga ma ei usu seda. Kõik inimesed on kogu aeg veatud. Kui sa poliitikule midagi ette heidad, siis vastuseks on alati, et see pole võimalik, sest ma olen ju positiivne ja teen kõike õigesti. Ma ei usu seda. Oma vigade tunnistamine näitab tõelist tugevust. Oota, ma kohvi nüüd ei pakkunudki.

No läks meelest. Teine kord. Tänan

Killuke Indrek Taalmaa monoetendusest „Lollidemaa“.

Kuidas saada lahti 13 ja reede needusest. Võta vanaisa või isa läki-läki, mine poodi ja osta hapukapsaid, pane kapsad mütsi sisse, pane müts pähe, seo lõua alt kõvasti kinni ja kui hapukapsa maitse läbi peanaha suhu on imbunud, siis oled needusest prii. Aga kui see ei aita, siis keera jalgrattal sadul maha, võta telliskivid kummagi kaenla alla ja sõida mööda raudteeliipreid Brüsselisse. Siis oled kindlasti vaba.

Lisaks massiürituste kartusele põeb Indrek Taalmaa lennuhirmu. Ta selgitab kust see kõik alguse sai. „See kõik on seotud ühe seigaga mu elust. Käisin vahepeal nõukogude armees aega teenimas, sealt see kõik mul tuli. Mul on ka see, et ükskõik, kuhu ma lähen, ma alati vaatan varuväljapääsud üle, et näe sealt saab välja, aga see käib möödaminnes, märkamatult. Aga lennuhirm. Hakkasin koju tagasi tulema Afganistanist. Kabulist lendasime välja. Suur kaubalennuk selline nelja turbiiniga, istmeid seal sees ei ole. Inimesed istusid põrandal maas seal niiviisi suvaliselt“, naerab Taalmaa ja laseb jalad sirgeks. „Umbes paarsada inimest. Nagu lehmakari. Tõusime siis taeva alla selle suure Küürakaga. Teda kutsuti Küürakaks. Aknaid lennukil ei ole, ega me ei teadnud kõrgel me oleme. Lennuk teeb Kabuli kohal õhku tõustes ringe. Ta ei lähe õhku tõustes niimoodi sirgelt üle mägede, sest seal võtavad Stingerid maha ja siis teeb lennuk tiire ja võtab lõppkõrguse seal kohal üles ja siis alles sõidab minema“. Taalmaa tiirutab käega laua kohal, millest on hetkeks saanud kujuteldav lennuväli. „Alati saadavad seda suurt lennukit ka kaks helikopterit, mis pilluvad selliseid Stingeri- vastaseid rakette välja, noo nagu aastavahetusel, sest Stingerid on ju soojusjuhtivuse peal. Ma ei tea kõrgel me olime. Paari-kolme tundande meetri peal. Korraga on selline plüks, sups, vips-s-s-s-s…. Kõrvad läksid lukku, seinast tuli sellist auru ja siis … mootorid seiskuvad. Ja lennuk, millel oli nina ülespidi …“ Taalmaa keerab püstise randme alla poole näidates, kuhu poole lennuk suuna võttis.  „Plahvatust ei käinud, see oli selline hele plaks. Hiljem selgus, et see oli olnud snaiper. Snaiperi vastu ei saa. Tema võtab kaugele välja ja kuskilt ta siis laseb. Me olime veel siiski nii madalal, et teadvust ei kaotanud keegi, aga õhurõhu muutus siiski tekitas paanikat. Ega seal suurt midagi enam muud polnudki. Kui ta siis nina ees allapoole pikeeris, siis meie olime praktiliselt kaaluta olekus. Siis ta hakkas plaanerdama ja tekkis ülekoormus“. Taalmaa vajub kujuteldava raskuse all toolile kühmu. Ma ei jaksanud oma kätt ka tõsta. Hästi loll tunne. Algul olime segaduses, aga siis hakkas pardamehhaanik meeleheitlikult karjuma „Vasak port paremale“, ma ei tea, mis seal siis oli, kas oli vaja saada tasakaalu. Igal juhul oli aru saada, et midagi oli väga- väga valesti“ Taalmaa jääb vait. Läbielatud õudus tuli vist liiga elavalt meelde. „Tulime siis seal niimoodi lippadi-loppadi vabalangemises ja siis jälle plaanerdades, kuni lõpuks maandus“. Taalmaa viskleb diivanil üles ja alla, vasakule ja paremale. „Sinna samale lennuväljale, kust õhku tõusime. Telikud jäid terveks. Meid löödi sealt kiiresti välja, tuletõrje autod olid ümber. Suur segadus“