Heino Märks - Tihti otsustavad tähtsaid küsimusi eluvõõrad ametnikud konditsioneeridega kabinettidest, olgu siis suurulukite küttimise või spordikoolide kaotamise üle.“

Heino Märks  „Tihti otsustavad tähtsaid küsimusi eluvõõrad ametnikud konditsioneeridega kabinettidest, olgu siis suurulukite küttimise või spordikoolide kaotamise üle.“

Lühidalt ja selgelt öeldes on major Heino Märks Eesti Sõjaväe spordivaldkonna juht. Noorte ajateenijate kehaline ettevalmistus ja spordiroodu tegevus on need, mida ta igapäevaselt juhib. Vabal ajal võtab ta püssi õlale ja läheb metsa. Vahel jahile, kuid rohkem metsaelu jälgima. Major Märks on olnud ka ise tippsportlane. Ta on kuulunud Eesti koondisesse klassikalises maadluses ja käinud Eestit esindamas paljudel rahvusvahelistel võistlustel. Minagi olen temaga maadlusmatil kohtunud. Kaotasin. Las see jääb, aga see on oluline märkimaks, et tunnen major Märksi juba kolmkümmend aastat. Seega ei tunne ma paadunud tsivilistina majori ees aukartust ja lendan küsimustega peale.   

Sa oled olnud sõjaväes juba 25 aastat.

Tegelikult 23 aastat. Lisaks 2 aastat vene sõjaväes. Nii, et kokku tõesti juba 25 aastat. Kuigi vahepeal olin tööl julgestuses. Viimane päev olin seal, kui saatsin Al Gore ära ja siis läksin ise ka. Mul oli sellel sündmusel luba relva kanda, aga ma ei võtnud seda välja, sest kui ma nägin, mis ameeriklastel on seal kõik olemas, siis minu Makarov poleks juurde andnud mitte midagi. See poleks üldisest metallimassist ühtegi protsenti muutnud. USA asepresidendi turvalisus on selline dimensioon, mis on meile püüdmatu. Eesti presidendi turvalisus on selle kõrval pargipiknik.  Väikestes parlamentaarsetes riikides ei ole sellist ametit tegelikult vaja ja vastavaid ülesandeid võiks täita peaminister või riigikogu esimees. 

 Las reapoliitika jääb asjatundjatele. Sa oled 23 aasta jooksul näinud noori mehi sõjaväkke astumas. Mis on nende aastate jooksul neis muutunud?

Muutus on selles, et kui kunagi oli oma kehalises ettevalmistuses 50 % noormehi valmis teenistust läbima probleemideta, siis nüüd seoses spordikoolide kaotamisega on tagasilöök olnud päris tugev. Noortel meestel tekib teadlik soov spordiga tegeleda 12, 13, 14 aastaselt. Enne seda viivad vanemad lapsi spordi juurde. Kui vanemad ei ole varem spordi juurde suunanud, siis hakatakse sõprade eeskujul ja kaasamisel juba ise otsima sportlike võimalusi. Kui nüüd see generatsioon ei saanud spordisaali minna, sest spordisaalidest oli tehtud hulgilaod ja Eestis kuulutati spordiklubide süsteem ainuõigeks, siis seoses sellega kukkus nende kehaline ettevalmistus nii märkimisväärselt, et oli u 10% noori mehi, kes olid valmis ajateenistuse probleemideta läbima. Sport on eelkõige sotsiaalne meelelahutus. Kui sõber teeb, siis teen mina ka. Koolidel on siin olemas omad võimalused spordi propageerimiseks. Sealt koolidest , kus klassivälise tegevusena on olemas spordiringid, tuleb tulevikus rohkem tippsportlasi. Hea näide on Heiki Nabi. Hiiumaal andis koolidirektor maadlustrenni ja nägi temas potentsiaali ja saatis Tallinna Spordikooli. Tänu sellele on meil täna olemas oma maailmameister. See kõik on lihtne ja selleks pole vaja teha suuri teadusuuringuid. Panustades koolides läbiviidavatesse sportlikult arendatavatesse tegevustesse, siis lumepalli efektina suureneb ka tippsportlaste arv ja tulemused. Lapsed tuleb ujuma viia, osta neile suusad ja panna rajale, koolidesse tuleb osta erinevad vahendid mitmekülgseteks arendatavateks tegevusteks, mitte jagada raha exceli tabeli alusel MTÜdele laiali, kus tulemused pole garanteeritud. See peaks olema meie tulevik.

Kas sõjavägi on pidanud oma kehalisi norme noormeeste võimetuse tõttu ka allapoole tooma?

Nad ei ole alla poole tulnud, vaid on ajas muutunud. Ajateenistuse puhul on normid meile pigem iseendale teadmiseks, sest me ei saa hakata uksest sisse astuvalt ajateenijalt nõudma, et ta peab vastama nendele normidele. Me saame anda vaid koolidele infot, selle kohta, mida me sooviksime näha, aga ega koolidki suuda seda tagada.

Kas sa oled tähendanud muutusi ajateenijate suhtumises ajateenistusse? Kas see on auasi või raske kohustus?

See on seinast seina. Üks dimensioon on siin veel see, et aastaid tagasi, kui näiteks Ida-Virus tööd ei olnud, siis oli suhteliselt hea minna mõneks ajaks sõjaväkke, kus muret igapäevase toimetulekuga polnud, kõht täis ja riided seljas. Lisaks anti taskuraha ka, et linna peale minna. Suhtumine on ajaga muutunud. Tänasel päeval on kõik muutunud kuidagi kaootilisemaks ja arusaamatumaks. Kui 90ndate algul kodus kuuldud vene sõjaväe lugude põhjal hoiti ajateenistusest pigem eemale, siis 90ndate teisel poolel tekkis just vaimustuse puhang, kus oma riik ja sõjavägi said uhkuse asjaks. Nüüd tuleb ajateenistusse juba vabas Eestis sündinud generatsioon, kelle jaoks on oma riigi tunnetus vähenenud. Nende jaoks on piirid lahti - viina saab Lätist, tööle minnakse Soome. See on kaotanud selgepiirilise tunnetuse, mis on kodumaa, mis on see, mida me siin kaitsma peame. Väga selgepiirilise mõttemaailmaga inimesed on muutunud harulduseks.

Tahtsingi oma jutuga sinna tüürida. Kas noored mehed on uhked oma kodumaa üle või on kosmopoliitses maailmas kaitsetahe murenenud?

Sellega on nii, nagu sportlike tulemustegagi. Stabiilne keskmik on pärit eesti väikelinnadest. Seal on kõik vaimselt paigas. Igas linnas on kaks-kolm kohta, kus spordiga tegelda. Igal linnal on oma märgispordialad, millega tegelemine on auasi. Näiteks Kehras ja Tapal käsipall, Viljandis võrkpall, Paides jalgpall jne. Lisaks harrastatakse muidki alasid. Sealt tulevad küpsema vaimsuse ja parema ettevalmistusega inimesed. See on selline keskmine ja ma ei hakka neid võrdlema eliitkoolide või tippsportlastega, kelle tingimused ettevalmistuseks on tavapärasest paremad.

 Ma olen tähendanud, et noorte meeste hulgas on saanud uhkuse asjaks olla piitspeenikene, ainult nahk ja kondid. See näeb tõeliselt õõvastav välja, kui mehel musklid puuduvad. Kuidas nad sõjaväes hakkama saavad?

Terviseküsimus on jätkuv probleem. Hetkel on meil 1/3 kõlbmatuid, kes tervise tõttu ei ole võimelised ajateenistust läbima. Meil ei ole nendega midagi peale hakata.

See on ju päris õudne. 1/3 noori mehi, kes on füüsiliselt suutmatud. Hea küll, pääsed sõjaväest, aga peale seda pead ju pika elu elama. Aga kuidas sa elad, kui sa ei jõua diivanitki tõsta, et vaip alla lükata.

Aastatel 2006, 2007 oli tähendatav ajutine positiivne areng noorte kehalises ettevalmistuses. Vanematel oli tekkinud rohkem raha. Lapsi viidi rohkem trenni, muretseti neil erinevaid arendavaid vahendeid. Siis hakkas tunduma, et nüüd hakkabki kõik muutuma, vaatamata sellele, et sportlik tegevus riigist eraldati. Tundus, et see vahepealne kümne-aastane „ohverdus“ on ennast siiski õigustanud. Meie parimal aastal läbis ajateenistuse alguse füüsilise testi 42% kutsutud poistest. Ajateenistuse alguse füüsiline test näitab meile, kas noormees on võimeline ajateenistuse probleemideta läbima. Aga siis tuli aasta 2008 ja masu. Vanematel kadusid töökohad ja rahad.  Klubid muutusid kalliks, lapsed võeti trennidest ära ja järgnes tohutu langus, umbes 30% peale. Kõige suuremad probleemid tekivad esimesel kümnel nädalal, millal on kõige intensiivsem ettevalmistusetapp, kus inimene astub uude keskkonda ja satub seeläbi  tihti stressi. Enam ei palu ema tal poole tunni jooksul ärgata, vaid tuleb kuri seersant, kes ajab kohe voodist välja jne. Sellega harjumine võtab aega, sest füüsiline ja vaimne pool on teineteisega väga tugevalt seotud. Kui sa suudad füüsilisele koormusele vastu panna, siis ei teki sul täiendavat stressi. Hea küll kui sulle näiteks toit ei meeldi või on voodi kõva, aga vähemalt suudad sa füüsilised ülesanded sooritada probleemideta.

Tänapäeva sõjad on ju teistsugused. Droonijuhid istuvad soojas toas ja peavad lahingut. Kas sellist püssimakettidega metsas ringi jooksmist ja sõja mängimist on üldse enam õppusel vaja?

Kui vaadata, mis toimub Luganskis või Süürias, siis näeme, et ilma jalaväeta ja maapealse tegevuseta ei tee seal midagi. Kui rääkida lennuki - või droonijuhi koormusest, siis see on võrreldav vormelipiloodiga ja tavainimene ei tee seal midagi. Kui sa pead tunde istuma drooni juhtpuldis ja tegema siis kriisisituatsioonis kiireid ja vastusrikkad otsuseid, aga kui sa oled füüsiliselt nõrk, siis pärsib see sinu mõttetegevust. Hakkad nihelema, ei suuda keskenduda. See on ohtlik.

Hea maletajagi peab olema füüsiliselt heas vormis.

Just. Garry Gasparov ujus igapäevaselt, oli hea jooksja, tegeles viis korda nädalas füüsilise treeningiga. Maailmatasemel laskurid tegelevad peamiselt füüsilise treeninguga, et suudaksid sooritust tehes tund ja rohkem seista staatilises asendis, käsi kinni seotud. See pole lihtne. Lihastoonus määrab tulemuse. Valgevene riigijuht pani kunagi kõik oma kindralid ujumistesti tegema ja kui viimased küsisid, et milleks seda vaja on, siis vastas riigipea, et tal on vaja mehi, kes suudavad kaks nädalat maa all neli tundi magades vägesid juhtida, mitte selliseid, kes trepist alla minnes infarkti ära surevad. Nii ongi.

Räägime mõne sõna armeespordist ka. Eks see spordirood üks soe koht on endistele sportlastele ja sponsor tulevikulootustele.

Tippsport on alati heas mõttes olnud sõjaväele propaganda. See sai alguse 1936.a  Berliini olümpialt. Kui head mehed, laigulised mundrid seljas metsas müttavad, siis see kuhugi avalikkuse jaoks silma ei paista. Isegi kui öeldakse, et mingid väed olid teistega võrreldes väga tublid ja võtsid sõjalis-sportliku ürituse, siis see ei tekita inimestes mingeid emotsioone. Kui aga tuleb vastu mundris viiekordne olümpiavõitja, kellelt kõik võtavad autogramme. Hiljuti olümpial ja ka sõjaväelaste MMil võitis Dario Cologna Sveitsist vabatehnika sõida. Kui see mees tuleb vastu siis laigulise mundriga , siis tahavad kõik Sveitsi vähegi suusatamishuvilised noored samuti olla laigulised. Austria , Holland, Sveits – seal on armeesport väga au sees. Nemad on sillaks tsiviilühiskonna ja armee vahel. Loomulikult osalevad ka sportlased teatud sõjaväelistel õppustel ja täidavad oma rolli sõjaväelastena. Samuti Eestis ei kahtle keegi armeesportlaste Kaspar Taimsoo või Heiki Nabi sportlikes saavutustes.

Te siis ikka valite ka, keda vastu võtate? Päris igaüks ka ei kõlba armeed esindama.

Teatud tase peaks tal olema küll. Kuigi meie eesmärk on võtta vastu potentsiaaliga noori ja neid toetades ja aidates viia nad absoluutsesse tippu. Heaks näiteks on Martin Kupper. Tema puhul oli näha, et on andekas mees ja me võtsime ta vastu ja hakkasime lisaks sõjalisele ettevalmistusele tema treenimist toetama ja poolteist aastat hiljem oli ta OM-il juba neljas. Kettaheite tehnikat õpetas talle ikka Aleksander Tammert, aga distsipliini, suhtumist ja muid asju õppis ta sõjaväelt. Kunagi ta ei mahtunud spordirühma. Näiteid on erinevaid. Paljudest, keda oleme vastu võtnud, tippsportlast ei tule. Paljud tippsportlased on jäänudki sõjaväega seotuks, näiteks Imre Tiidemann. Olen kindel, et ka Kaspar Taimsoo jääb armeesse tööle.

Räägime meid vahel kummitavast sõjaohust ka. Me arvame, et meil on hetkel vaid üks vaenlane.

Läti ikka ka oma aktsiisipoliitikaga

 (Heino muigab. Sõjaväelaste puhul on alati raske aru saada, kas see on nali või on neil siiski tõsi taga. Seekord on vist ikka nali).

Vabariigi aastapäeval tungis Lätti läbi aegade suurim Eesti mobiliseeritud üksus, aga Läti valitsus ei teinud sellest üldse välja. Vastuhakk oli väga väike.

Ju nad lootsid, et Eesti toll peatab piiril sissetungijad. (See oli nüüd kindlasti nali) Need lootused kahjuks ei täitunud.

Vanasti oli igal mehel kärbik nurgas. Kas oleks vajalik, et ka tänasel päeval peaks igal mehel relv ohuolukorra tarvis kodus olema?

Sellel ei ole Eestil turgu. Iga inimene vastavalt oma hobile muretseb endale relva. Ma loodaks, et see 90ndate enesekaitseks võidurelvastamine on tänaseks läbi. Need, kes siis võidurelvastusid, on sellised, kelle puhul oli oht, et keegi neid läbi sihiku jälgib. Eks nad on tänasel päeval ka veel olemas. Illegaalsete relvade turg pole kuhugi kadunud. Kui võtta nõukogude aegne statistika, siis oli ka väga paljudel relv illegaalselt olemas ja relvi võimalik mustalt turult osta. See turg pole kuhugi kadunud. Aga Eestis on relvastuse kontroll tänapäeval väga heal tasemel. Tapmiste arvu ei maksaks siduda relvade kättesaadavusega. Minu kodulinnas Sompas löödi pidevalt keegi maha, aga seda tehti alati käepäraste vahenditega – kaevurikirkast jahipüssini. Kellel isu tuli, see leidis ikka võimaluse. Süüdistada relva tapmistes on sama kui süüdistada autot autoõnnetuses. Heaks õnnetusi ärahoidvaks faktoriks on Eesti hajaasustus. Enne, kui sa vihasena naabri ukse taha jõuad, on sul juba viha lahtunud

(Heino järjest sulab ja nüüd naerab juba avalikult) .

Ometi tapetakse Ameerikas, kus igaühel relv on, protsentuaalselt oluliselt rohkem inimesi, kui samas kõrval Kanadas, kus samuti relvad au sees.

Ma olen Kanadas neli kuud õppinud ja sellest võin ma palju rääkida. Kanadas elavad erinevad etnilised grupid erinevates linnaosades. Kui nad ei soovi, siis nad ei kohta, sest neil on seal kõik olemas. Ameerika on multikultuursuse tipp. Seda üritatakse nüüd Euroopas jäljendada. Miks Bosnia-Hertsogiviinas pole kunagi rahu loota, siis põhjus on selles, et see on Euroopa kõige multikultuursem riik. Seal on kolm religiooni, seal on kolm suurt rahvust ja veidi rohkem erinevaid kultuure. Ja vastus küsimusele, miks nad ei suuda omavahel rahulikult koos eksisteerida, on väärt Nobeli preemiat.

Sama küsimus tekib mul Venemaa käitumist vaadates. Miks ei võiks saavutada naabrite austust heasoovilike suhete ja vastastikkuse abistamisega, mitte hirmu ja vägivallaga.

Aga see ei toida juhi ego. Ajaloo galeriisse pannakse üles ikka tsaaride pildid, kes on maad juurde vallutanud, mitte seda ära andnud.

Paar sõna Eesti kaitsevõimest tulevikus. Rahvaarv meil väheneb, maksumaksjate arve väheneb. Kust võetakse meil tulevikus need, kes sõjaväe teenivad ja vastavad summad ka.

Vanasti pandi Fordi tehases autosid käsitsi kokku. Tänapäeval toimub protsess väga automatiseeritud liinil. Naiivne oleks loota, et nende kasum on selle juures vähenenud. Eesti tulevik on automatiseerituses ja tehnoloogilistes uuendustes. Me peame hoidma oma rahvuskeelset ülikooli, kes peab sellele looma võimalused. See asi ei saa lõputult allamäge minna. Kõik käib mööda spiraali. Kõll tekib varsti uus laulev revolutsioon ja beebibuum. Aastas sünnib 12000 poissi ja Kaitseväel ei ole nii palju voodeid, et kõik ära mahutada.

Räägime siis sinu teisest kirest ka. Sa oled aktiivne jahimees.  Jahimehel möödub pool elu metsas jalutades.

See on õige küll. Rohkem kõnnid ikka püssita kui püssiga. Viime loomadele süüa ja katsume luua neile võimalusi, et talv üle elada. Talvel lõhume jääse auke, et loomad juua saaks. Viime metsa soola, et nad oma mineraalide vajaduse saaksid rahuldatud. Kanarbiku talu andis meile tonnide viisi köögivilju, mida sa metsa kitsedele ja põtradele viidud. Ega siis ilma asjata seakasvatajad ei räägi, et jahimehed peavad metsas oma alternatiivset seaäri. Tänasel päeval on küll suur enamus sigadest hävitatud. Lisaks jälgime loomade tervist. Sest nende arvukuse kasvuga, kasvab ka oht haigustele. Kitsedel on näiteks ussid, mis tekitavad neil kõhulahtisust ja see tekitab massilist suremust.

Kas pole olemas ohtu, et haige looma liha satub restoranide toidulauale?

See oht on olemas Eesti oludes metsasea, karu ja ilvese liha puhul. Teiste puhul mitte.

Kas pole ohtu, et meie aktiivse metsaäri tõttu kannatavad loomade ja rohkem veel lindude tavapärased elukeskkonnad? Kas seda ei peaks siiski piirama? Mets on eestlase jaoks ka vaimses tähenduses väga oluline elukeskkonna osa ja metsa kadudes kaob ära ka tükike eestlasest. Kas see siis enam üldse päris eestlane on, kui ta ei saa minna metsa.

Põllumehed samamoodi tungivad loomade elupaikadesse. Seda oleks piirama pidanud kohe alguses, ehk kui inimesed läksid koriluselt üle karjakasvatusele ja jahipidamisele. Inimene disainib enda elukeskkonna. Kui ma oleks küttinud kõik ilvesed, keda ma näinud olen, siis see tuba oleks neid täis. Inimene on endale selgeks teinud mingid piirid, kus looduskeskkond veel normaalselt toimib. Ilveseid on meie metsades u 700 ja neid ei tohi rohkem küttida, sest see on meie looduse jaoks optimaalne. Seda põhjusel, et ilves kütib omakorda aastas 60 kitse ja 200 jänest. Suvel rohkem ja talvel vähem. Ilvesel on tugevad lõuad, kuid lõugadel pole võhma ja ta ei suuda mäluta külmunud liha. Tal on vaja kogu aeg värsket. Seepärast võiks neid tegelikult ikkagi veidi lubada küttida. Hunt murrab kõike ja kõikjal ja suudab kõigega hakkama saada. Aga huntide osas on meil kõik proportsioonist väljas, sest meil jagatakse hundilubasid ministeeriumi suvalise ametniku isikliku suva järgi ja seetõttu vohab meil kährikutelt nakkav kärntõbi ja hunte sureb meeletult.

Mina jälle mõtleks, et kui meil seda kurja kiskjat ei ole metsades siis oleks rahulikum jalutada ja karjakasvataja oleks rõõmsam.

See, kuidas hunt suudab tegelikult loodust muuta, on kirjeldamatu. Yellowstone pargis muutsid jõesängi. Seda tasub metsa huvilistel uurida, kuidas hunt mõjutab looduskeskkonda. Mina arvan ja 99% jahimeestest  on minuga nõus, et hunt peab olema. Tema läheb sinna kuhu ükski jahimees ei sa minna ja teeb seal tegusid, mida on vaja sellel hetkel seal tema meelest teha. Hunt metsade puhastajana on asendamatu.  Probleem huntidega on seal, kus hunte näha on ja neid küttida saab. Seal kus nad murravad koeri ja tungivad asulatesse, siis on midagi valesti ja see on probleem, kui sinna jahiluba ei anta. Lätlastel antakse aastas 250 hundiluba ja need on üle kogu riigi, mitte piirkondade kaupa. Esimesed 250, kes toru ette jäävad, neid kütitakse. Kuigi huntide arvukus on seal suurem, siis tänu sellele on kõik ikkagi korras, sest esimesena kütitakse just need, kes on metsast väljas ja sellega ka probleemiks. Meil istub aga pealinna kabinetis üks sell, kes ütleb, et seal ei ole hunti, aga samas on jahiseltsi kaameratest näha 9 erinevat hunti ja piirivalve teatas veel ühest karjast, mis üle tuli.  Ma räägin hetkel konkreetsest loost. Aga konditsioneeritud kabinetis ütleb mees, et seal ei ole hunte ja luba ei anna. See on absurd, et sellele mehele annab siis president veel medali. 

Ma olen oma kodu aknast hakanud üha rohkem metsaloomi nägema. Olen näinud põtru, kitsi, jäneseid, karu käpajäljed olid aia taga jne. Kas see võib probleemiks olla, et metsaloomad üha enam trügivad inimeste elumaale.

Mul elab aia taga ilves. Sõbralik loom, teda oleks võimalik soovi korral kodustada. Karudega on hoopis teised lood. Meil jagatakse maakondlike karujahi lubasid. Esimesena lastakse maha, need kes esimesena toru ette satuvad. Need on aga noored, paariaastased, kelle ema on ära saatnud. Rumalad, kes hulguvad paarikaupa ringi. Selleks ajaks kui tulevad suured tõsised isased metsast välja ehk need, keda oleks õige aeg küttida, siis on juba karulubade arv täis kütitud. Sellised tõsised härrad, kes hoiavad teatud piirkonna metsas oma kontrolli all. See on aga kaasa toonud väga huvitava asja, kus emakarudel on 3-4 poega. Nelja pojaga ema oli 10 aastat tagasi veel haruldane nähtus. Nüüd on iga seltsi kaamerasse jäänud suured karupered.

See on päris hirmutav. Palju selline kamp päevas süüa võib?

Karud söövad kõike. Karu tajud on viis korda tugevamad, kui koeral ja lühiajaliselt suudab ta joosta 15km/h kiiremini kui Usain Bolt. Isegi, kui peaks teda nägema, siis järgi ei jookse. Täna karud veel probleeme ei tekitita. Karud on omnivoorid ja nad on oma toitimises spetsialiseerunud. Mõned murravad väiksemaid loomi – sigu, põdravasikaid. Suured ja tõsised karud eelistavad aga taimset toitu. Olen näinud pilti, kus söödaplatsil karu sööb vilja ja sead ootavad mõne meetri peal oma järjekorda ja karu need sead üldse ei huvita.

Kuidas see metsade raiumine loomade elu on muutnud?

Selline raietöö näeb kole välja ja see muudab kooslust oluliselt. Karu tahab vana korraliku sodimetsa, kuhu tal on võimalik kuhugi vanade puude alla oma koobas teha ja siis üksinda rahulikult seal mütata. Tema linna kuhugi küll oma eluaset ei tee. Kitse on kultuurmaastikke elanik. Temale meeldib elada põlluäärses võsas. Astub välja, sööb kohu täis ja astub tuppa tagasi. Põdrale meeldivad erinevad raiesmikud, sest seal on tärkavad võrsed. Talvel närib põder männikoort hea meelega, millepärast teda metsamehed ei saali. Põtrade arv on ka kasvamas. Hetkel võib küttida Eestis 7000 põtra. Ma võin avaldada ühe jahimeeste saladuse. Põtra jagades võetakse noorte põtrade liha endale, emaste lihast tehakse vorsti ja muid saadusi. Lihatööstustele müüakse tavaliselt vana pulli liha. Seega kui restoranis saate põdraliha, siis on tegemist vana pulli sisefileega. Kui tahate päris liha, siis küsige ikka jahimeestelt. Põdraliha müügiga katab jahiselts oma kulud.

Kui sa metsas palju ringi liigud, kas sa oled metsausku ka? Näed sa loodust kuidagi teisiti.

Kindlasti. Puhastasin ühe piirkonna jahiseltsi maast rebastest. Lasin 35 rebast maha. Enamus oli neist kärntõves. Selle asemel võin seal praegu aga jälgida tedremängu. Seal on 7 suurt isast eputades ringi kõndimas. Nende arvukus on samuti õnneks kasvanud. Meil on Eestis olemas ka kotijahimehed, kes tulevad kodunt välja vaid siis, kui saab põtra lasta ja siis kaovad jälle terveks aastaks. Suur enamus aga Eesti jahimeestest hoolivad Eesti loodusest ja üritavad loomade olukorda parandada. Ega siis koprajaht rikkaks ei tee. Rohkem istud lihtsalt kaldal ja vaatad, kuidas ta loodust mõjutab. Taustaks kõlab tedrelaul. See on nagu pilt kuskilt filmist. Paneelmajade elanikud võtavad koju jõudes telekapuldi kätte ja lasevad ennast lõdvaks. Maal lähed päikesega välja ja päikesega tuppa. See on võrratu.

Tead, et see on hea tunne, kui saad vahel endast targema inimesega juttu ajada. Tänan, et andsid mulle selle võimaluse.