Näidend: Priiusepäeva laulupidu

PRIIUSEPÄEVA LAULUPIDU. Maarahvast eestlasteks

I VAATUS

Tegelased

A.H.Willigerode

Johann V. Jannsen

Lydia Koidula

Kuberner A.Von Oettingen

Proua Oettingen

Ants

Anni

Koor

I VAATUS

Pilt.

Koor: (Kooriliikmed räägivad kaldkriipsude vahel olevaid tekste)

Nii see enam kesta ei või/ Saksad siin ja saksad seal / Teorent sai tänu keisri heldusele lõpetatud, kuid raharendi on saksad nii kõrgeks tõstnud, et seda isegi hea aasta korral välja ei kannata / Sa räägid hea aasta korral. Aasta tagasi ujutas vesi kõik põllud üle, sellel aastal on vastupidi / Just. Vihma pole juba kaks kuud nähtud / Valla magasiaidad on ka tühjad ja toidupala pere heaks pole enam kuskilt võtta / Mõisavalitsus ei kõlba kuhugi / Maa on küll meie oma, aga õigusi ei ikka ei ühtegi

Oettingen:  Rahvas on rahutu. Nälja-aastad on neid ärevile ajanud.

Proua Oettingen: Sina oled ju kuberner. Sul on vägi ja võim. Küll neil püssitoru ees meel taas taltub.

Oettingen: Kas sõjaväega inimeste meeli rahustada pole liialt äärmuslik. Kindlasti leiab ka teisi teid, et maarahvas taas üksmeeles põldu hariks ja karja kasvataks.

Proua Oettingen: Mis teid? Mis teisi teid sul selle  karja ohjeldamiseks veel on vaja? Kas sa jäädki ootama, kuni nad mõisatesse ja mõisaaitadesse sisse murravad ja sinu enese lapsed nälga peavad jääma?

Oettingen: Muidugi mitte. Kui korraldaks peo. Üks korralik pidu on alati inimeste meeli jahutanud.

Proua Oettingen: Mis peost sa räägid? Ega sa ei saa kõiki üle suure maa kokku kutsuda ja siis neile õlut ja karaskit pakkuda?

Oettingen: Aga miks ei saa? Kui meie korraldaks maarahva laulupeo, kuhu kõik maarahva kirikukoorid kokku tulevad. Sellise nagu saksa koorid on ammu Revalis ja Riias korraldanud. Tulevad kokku, laulavad, õhtul peame õllekannu kõrval kõnesid ja kõik lähevad koju tagasi ja räägivad, et  saksa rahvas on üks meeldiv rahvas.

Proua Oettingen: Sinu plaanil on ainult üks viga. Matsirahvas ei oska ju ühiselt laulda. Nendel on omad algelised viisid. Isegi sõnu pole vaja neil selgeks õppida, sest üks joriseb ees ja teised koogutavad samamoodi järgi.

Oettingen: Las laualavad siis lihtsamaid viise, aga peab mainima, et viimasel ajal on Valga seminarist päris palju maarahva hulgast pärit koolmeistreid sirgunud, kes rahvale usinalt ka viisipidamist õpetavad.

Proua Oettingen: Äh. Tühi lamba määgimine ainult.

Koor: Mina küll aru ei saa, mida see õpetaja nii hoolega kogu aeg vehib / Ütle, millal laul hakkab ja küll me ise lõpuni jõuame / Miks mõned üht viisi ja teised hoopis teist viisi laulavad / Samas on ikka taevalikult ilus, kui naised kõrgelt kiiskavad ja siis tulevad mehed oma madala jorinaga / Kurat, ega lauluga toitu lauale ei too. Mina lähen koju /

 Oettingen: Isand Willigerode. Mina olen kuulunud, et teie kiriku rüppes oled maarahva kooriga head tööd teinud, ja nemad pidid juba mitmehäälse laulmisega hakkama saama.

Willigerode: Hea kuberneri härra. Tänan hea sõna eest ja anname ikka parimat, mida Jumal meil pakkunud on.

Oettingen: Ma arutasin siin enesega, et kas poleks aeg maarahva kirikukoorid kokku kutsuda ja korraldada üks suur laulupäev.

Willigerode: Härra Oettingen. See on üks ütlemata ilus mõte. Rahval on väga tänasel raskel ajal vaja veidi rõõmu.

Oettingen: Seda just minagi mõtlesin. Laulude vahel saame meie maarahvast ilusa sõnaga rõõmustada ja nemad saavad nägema, et ka saksad võivad nende sõbrad, mitte vaenlased olla.

Willigerode: Teie ilus mõte on Jumal kingitus sellele palju kannatanud rahvale.

Oettingen: Teie suhtlete maarahvaga ja äkki saate maad uurida, kas nemad selliseks katsumuseks valmis on. Tulla üle maa kokku ja õppida selgeks kauneimad laulud.

Willigerode: Muidugi mõista. Kui teie seda minule usaldate, siis mina  teen seda rõõmuga.

(Oettingen lahkub)

Pilt. KOORIPROOV

Kooriharjutus. Willigerode juhatab segakoori. Siis astub kuberner Oettingen koos kaasaga. Koor vakatab.

Oetinggen: Mein Liebe Adalbert Hugo Willigerode. Hea meel on näha sind Jumala kutsutud kohustuste täitmisel. Minuni on lõpuks jõudnud palvekiri. Tartu linnas loodud maarahva selts „Vanemuine“ on avaldanud soovi korraldada maarahva laulupidu, nii nagu neid Riias ja Revalis on saksa rahvas juba varasemalt korraldatud.

Willigerode: Viimaks ometi. Ikka püüan kaasa aidata.

Oettingen:  (ärritunult) Aga see ei pidanud nii minema.

Willigerode: Läheme räägime sellest käärkambris, kus saan kõrgetele külalistele ka klaasikese armulauaveini pakkuda.

(Lahkuvad.)

 Koor (Läbisegi laused) Kas te kuulsite? / Laulupidu. / Vanemuine korraldab laulupidu./ Mul pole midagi selga panna./ Mul on rukis vaja maha külvata / Peab õlle käima panema/ Mis õlle, mõisniku viinaköögist laseme nüüd küll endale toobi kangemat/ Pidu tuleb

 ( Sisse astub Anni)

Anni: Ants! Ants, kas kurat oled siin?

Kooris segadus ja kõik vaatavad Antsule otsa.

Anni: Või siin sa oledki , aga mulle räägid, et lähed kõrtsi, nagu kõik normaalsed mehed. Aga sina … sina. Sa lähed kooriharjutusele. Nagu tööd kodus vähe oleks, nüüd hakkame veel vabal ajal ka lõõritama. Laula töö ajal. Lase kätel käia ja laula. Mis häda sunnib sind siia köstrikambrisse tulema?

Ants: Naine. Vaiki. Me laulame Eesti, oma kodumaa, eest. Me laulame Eesti rahva eest, kes oma maal taas on peremeheks saanud.

(Koor nõustub mõminaga alustad vaikset laulu.)

Anni: Olge vakka. Kui tahate peremehed olla, siis vedage sõnnik põllule ja pange vili maha. Pered on kodus näljas. Ikaldus on rahval kondid naha alt välja toonud, aga nemad laulavad. Ants, marss koju.

(Koor lahkub.)

Anni: Ma mõtlesin, et sa käid naabri Leenu juures. Kui mees tuleb kõrtsist koju, siis on tal lõhnad juures, aga kui sina koju tuled, siis silmad säravad ja ainult vilistad. Mida pidin ma siis sellest arvama?

Ants: Sa siis ei ole kuri, et ma kooriharjutusel käin?

Anni: Käi , kui tahad, aga tööd peavad tehtud olema. Teist nälja-aastat me enam üle ei ela.

Ants: Muidugi. Kus sa sellega. Varsti tuleb suur pidu ja Tartusse tulevad kokku koorid kõikjalt üle kogu Liivimaa. Saab seal siis alles olema vägev pidu.

Anni: Ants! Kuhugi peole sa ei lähe. Või tema kipub Tartusse pidusse (Anni virutab üle turja kotiga).

Ants: Anni, ole nüüd ikka mõistlik. Seal on ainult mehed.

Anni: Veel hullem.

Ants: Anni. See on meie priiuse eest.

Anni: Säh, sulle vabadust. Peaks su kambrisse kinni panema, kui põllule poleks vaja minna.

(Lahkuvad)

KÄÄRKAMBRIS

Proua Oettingen: See ei pidanud nii minema, et maarahvas pidu omatahtmist mööda korraldama hakkab.

Oetingen: Kõik oli ju kenasti korraldatud. Tuleb maarahvas kokku, laulab laule, mida talle öeldakse, ajalehed kiidavad keisrit ja mõisnikke, tänu kellele matsirahvas täna saab ühiselt mitmel häälel nende kiituseks laulda. Meie omakorda saame keisrile näidata, et vaatamata eritingimustele, mis Eesti- ja Liivamaa mõisnikele on seatud, armastame ometi oma keisrit niivõrd, et tema kiituseks laulda võtame.

Proua Oettingen: Kõigi südamed pidid rõõmustama. Mõisnikust kuni keisrini.

Oettingen: Aga nüüd ma näen, et maarahva selts on peokorraldamise üle võtnud ja tahab sellest teha maarahva, mida tema siin nimetab koguni Eesti rahvaks, pidupäeva.

Willigerode: Kaalume seda asja nüüd rahulikult. Mida kurja saavad nemad teha, kui nemad tulevad ja üheskoos laulavad?

Oettingen: Oo, sa ei kujuta ette, milline jõud võib olla ühisel laulmisel. Rahvas , kes laulab ja heliseb ühes rütmis on ohtlik. Nii ohtlik, et seda keelata tuleks, mitte tuld veel takka õhutada, nagu Teie teinud olete. Te olete kirjutanud kaunikesti magusa kaaskirja kiites maarahva lauluoskusi ja jumalakartlikkust.

Proua Oettingen: Maarahvas peab kartma ainult oma mõisnikku. Vähe sellest, et paljud neist on juba enesele maa päriseks ostnud ja maarahvas oma asju valdade kaudu ajab, nüüd õhutate neid karja kaupa kokku tulema. Aga kas Teie teate, mis võib juhtuda, kui matsirahvas on karjas koos tagumikud särgi alt välkumas? See on patupesa mitte jumalik muusika.  

Willigerode: Rõõm, mis ühisolemisest tekib, toob kauaks jõudu. Muusika annab tiivad, mis võivad inimese linnuna maast ülesse tõsta. Muusika võib viia inimese rännakule üle laia ilma …

Oettingen: Maarahval pole muuks jõudu vaja , kui töö tegemiseks. Lennata pole neil ka kuhugi vaja. Siinsamas on olemas kõik, mis talle vajalik ja tarvilik on – ader, vanker, vikat.

Willigerode: Austatud kuberneri-härra, August. Klaasike veini? Ma arvan, et Te asja suureks mõtlete ja selle mõtte küljes koletisi näete, keda seal tegelikult pole.

Oettingen: Mina ei mõtle seda suureks. Ma arvan, et ma selle veel liigagi väikseks olen mõelnud. Kas Teie siis ei mäleta, mis juhtus Prantsusmaal, kui rahvas lauldes barrikaadidele astus. Kõik pidi olema selge.

Proua Oettingen: Kui rahvas tuleb kokku, siis ta teeb seda, mida kästakse. Mul tulevad judinad peale, kui ma mõtlen sellele, mida see matsirahvas karjas koos teha võib.

Oettingen: Mõistate isegi  … ma ei saa seda luba välja anda.

Willigerode: Vahest on see siiski liialt rutakas mõte. Mina näen ja kuulan maarahvast kirikus iga pühapäev. Nemad on juba ammu enamat väärt kui koer või hobune mõisniku tallis. Nad saavad kenasti hakkama mitmehäälelise lauluga. Kohati isegi paremini kui ma saksa koore kuulnud olen.

Oettingen: Ma ei räägi lauluoskusest. Laulgu palju tahavad. Ma räägin sellest, et suur kokkutulemine, kuigi keisri kiituseks ja nii-öelda priiuse tähistamiseks, ei too meile midagi sellist kaasa, mida kange tahtmisega ootaks. Nad on juba niigi pugenud sinna, kus neile kohta ei peaks olema – kooliõpetajad, kirikuõpetajad, lehetoimetajad.

Proua Oettingen: See ei ole hea, kui igaühel oma tõde või tarkus on. Aga seda lehetoimetajad kipuvad tegema. Kirjutavad asjadest, mida nemad sugugi ise ei tea. Aga seda ei saa ju meie lubada.

Oettingen: Armas Willigerode. Teie ju mõistate, et selleks peoks luba meie sugugi anda ei saa.

Willigerode: Aga andmata ka ei saa jätta, sest mida arvaks sellest siis meie suur keiser.

Oettingen: Keiser ja tema priius. See Aleksandri hull temp on toonud meile nõnda palju kahju, et seda raske kaaludagi on. Nüüd siis peaksime meie selle heaks pidu korraldama.

Proua Oettingen: Mida head on Vene keisririik meile toonud? Midagi. Ela nagu armus ja oota, mida hull keisrikojas taas otsustab.  

Willigerode: Maarahvas on hakanud ennast eestlasteks kutsuma. Nad on endas leidnud jõu astuda rahvana teiste rahvaste kõrvale. Nemad arvavad endal selleks õigus ja isegi kohustus olema.

Oettingen: Kohustus räägite teie.  Mis vägi sundis Teid „Vanemuise“ palvekirjale veel omapoolset soovitust kirjutama?

Willigerode: Maarja kogudus on ainus maarahva kogudus Tartus.  Kuidas oleks saanud ma keelduda, kui minu kogudus minu poole pöördub.

Oettingen: Lihtsalt. Te oleks neile pidanud kohe aru pähe panema.

Willigerode: Ma ei näinud selles kahju võivat sündida.

Oettingen: Las see palvekiri jääb esialgu oma aega ootama. Sinna on veel pea-aegu kaks aastat aega ja selle aja sees paljugi võib juhtuda. (joob klaasi põhjani) Auf Wiedershen.

Proua Oettingen: Olete oodatud esmaspäeval Kuremaale väikesele lõunale.

Willigerode: Hea kuberneri-härra, austatud proua, katsun kohal olla.

Oettingen: Katsuge asi korda ajada. Eks nad ju kuulavad teid.

(Oettingenid väljuvad. Willigerode ümiseb mõnd oma laulu)

JUTLUS

Willigerode on kantslis ja koor rahvana kuulab.

Willigerode: Jumal lõi linnud elama taevasse, kalad vette ja loomad metsa. Mõne olendi jaoks andis Jumal võimaluse elada siin ja seal. Nagu konnad, kes elavad maa ja vee piiril või nahkhiired, kes loomadena taevas lendavad. Samuti on loonud korra, mida loodus jälgib. Kotkas sööb linnukese, linnukene sööb tõugu, tõuk sööb puud. Kõigel elaval on oma koht meie ümber. Koht, kuhu Jumal ta oma tarkuses ja korralduses on pannud. Kala ei kipu lendama, linnud ei jookse maa peal ja loomad ei tee oma pesasid vee alla. Kuidas võib siis üks maarahvas arvata, et tema talutarest kaugemale võib tõusta? Kallis kogudus, te olete pannud minu raskete valikute ette. Mis nõnda saab meie maast, kui kõik adrad nurka viskavad ja linna koolidesse või kontoritesse tööle lähevad.  Kes toidab meie rahvast? Maarahvas oli ja on ka edaspidi maa rahvas ja palju kurja teevad need, kes kutsuvad rahvast tema tööde juurest kõrvale astuma. Jumal on kõik kenasti sättinud ja pannud selle tööka ja tugeva rahva elama talutaredesse, et nad oma usinust üles näidates saaksid teenida maad, mis neile antud. Ometigi kostuvad üha kõvemini hääled, mis kutsuvad rahvast üles vastu astuma oma saatusele. Ärge kuulake või uskuge jutte, mida „Vanemuise“ seltsihoones teile räägitakse või mida „Postipoiss“ kirjutab. „Vanemuise“ selts lõhestab rahvast andes lubadusi paremaks eluks, mida nad aga ealeski täita ei saa. Mina armastan maarahvast, kes tulevad Jumalat ja tõde siia Tartu Maarja kirikusse otsima, kuid „Vanemuise“ seltsist ja sealsetest asjalistest kutsun mina teid eemale hoidma, sest nemad kiilu löövad maarahva sisse ja seda mina mitte kannatada ei või. Laulame lauluraamatutest laulu „Issand, ole ikka minuga“

Kõlab laul. Samal ajal surub Oettingen Willigerode kätte. Jannsen ja Oettingen kohtuvad ja suruvad samuti kätt.

Jannsen: Austatud praosti-härra. Kuulasin teie jutlust ja teie olite oma sõnadega „Vanemuise“ aadressil päris karm.

Willigerode: Eks tuleb olla kõigile meelepärane. Kes maksab, see tahab kuulda ju seda laulu, mida palutakse. Kui teie rohkem maksate võin mina ka vait olla.

Jannsen: Kohe ei mõistagi, kas seda võtta hea või halvana. Pisikest torget oleme meie tahtnud ikka tuua, et eesti rahva hääl rohkem kosta oleks. (paus) Koor kõlab kaunilt.

Koor: (lauldes, jätkab ümisedes) Allee aa

Willigerode: Miks ta ei kõla. Kooril on tähtis õigel ajal ühiselt alustada ja ühiselt lõpetada, aga seal vahepealset keegi nagunii ei kuula.

Jannsen: Igasugu muusika on inimese hingele hea.

Willigeode: Välja arvatud igav muusika. See viib inimese mõtted patuteele.

Jannsen: Tulin Teie juurde väikese murega.

Koor: Ohh

Willigerode: Kirikusse tulevad inimesed ikka murega. Eks rääkige, hea Jannsen. Kui saan aidata, siis aitan. Kui ei saa ,siis leiame äkki ühiselt head nõu.

Jannsen: Äkki saame kuskil omavahel rääkida?

Willigerode: Mida te häbenete? Need on teie omad rahvuskaaslased. Kas pole teie oma seltsiga just nende huvide eest seismas ja kas pole neil siis õigus teada ka muredest, kui need pole just isiklikku laadi.

Jannsen: Nemad võivad tihti teha valesid järeldusi ja see, mis korra rahva suus liikuma hakkab, ega seda enam kinni ei hoia. Hiljem võid ju rusikaga vastu rinda taguda, et pole öelnud ega teinud, aga ega siis enam keegi ei kuula. Kuulujutt ja kulutuli need on kiired levima.

Willigerode: Rääkige aga. Pole mul aega mööda kirikut ringi lehvida.

Jannsen: Esitasime kindralkubernerile juba enam kui aasta tagasi  palvekirja laulupeo korraldamiseks, kuid pole tänaseni vastust saanud. Nõnda võib asi nii palju venima jääda, et luba õigeks päevaks ei saabugi.

Willigerode: Aga pange teie ennast auväärt kuberneri asemele. Teie tahate pidu korraldada päeva auks, mida teie kutsute priiuse päevaks, aga mis Liivimaa mõisnikele palju muresid kaasa tõi. Nemad ei vaata sellele päevale sugugi rõõmsa pilguga. Nende sooviks oli korraldada üks kiriklik laulupäev Jumala ja keisri auks. Aga mida tegite teie oma seltsiga? Te ärgitate maarahvast ärkama. Räägite , et eesti rahvas on võrdne rahvas teiste rahvaste sea. Kuhu see kõlbab? Teie, Jannsen, olete väärt mees, aga „Vanemuise“ seltsi, kes rahvale Jumala asemel rahvuslikust teadmisest ja ärkamisest räägib, ei saa mina heaks kiita. Mis saab inimestest, kui nad jumalakoja asemel seltsimajja kogunevad?

Jannsen: Ja kõige selle pärast viivitabki kuberneri-härra loatähega?

Willigerode: Ega ta lõputult saa viivitada, kui teie keisrile Peterburi pärimise saadate, kus kirjas, et teie keisri auks tahate koguneda ja ainult keisrit lauluga kiidate, siis jõuab ka luba teieni kiiremini.

 (Willigerode lahkub.)

PILT. Palvekiri

Koor koguneb Jannseni ümber. Koidula istub nurka paberi ja sulega)

Jannsen: Palun vaikust. Alustame „Vanemuise“ seltsi koosolekuga. Lydia olen täna siia appi kutsunud, et tema kõik räägitu paberile üles tähendaks. Muidu käib sulg vilkalt käes, aga kui on vaja mõnda kirja või pöördumist üles tähendada, siis jääb unelema. Katsu siis olla nüüd ergum. Niisiis, asume asja juurde. Pastor Willigerode andis head nõu, et meie peaksime kirjutama keisri-härrale palvekirja sooviga korraldada laulupäev priiusepäeva tähistamiseks ja keisri-härra auks.

Koor: see on hea plaan. /Kaua need saksad venitavad. /Ma arvan, et keiser ei teagi, millega siin Liivimaal tegeletakse./ Kubernerihärra vaevalt keisrile teada on andnud, millises hädas maarahvas on.

Lydia: Mida ma üles kirjutan?

Jannsen: Kannatust. Ära ole nii kärsitu.

Koor: Mind ausalt öeldes solvab, kui meid ikka veel maarahvaks nimetatakse, me oleme eestlased/ Õige / Keisrihärra on hea ja kui tema teada saaks, millega saksad tegelevad, siis lööks tema ka korra majja/ Magasiaidad on tühjad , aga saksad ka ei aita / Mõisaaidad on vilja täis, aga rahvast nad ei aita.

 Jannsen: Lydia, pane kirja. Kirjutada kiri keisrile. See on tähtis läkitus, mille kirjutamise võtan meelsasti enda peale.

Lydia:  Sind surmani …

Jannsen: Teiseks soovitas pastor Willigerode laulda Jumala ja keisri auks. Teen ettepaneku korraldada laulupidu kahepäevasena. Esimesel päeval laulame Jumala ja keisri auks ja teisel päeval oma maa auks maakeelseid laule.

Koor: Kraapas jälle hinges/ Mitte maakeelseid, vaid eestikeelseid/ Just, eestikeelseid/ Palun protokollida, et lõpetataks solvava termini maarahvas kasutamine ja võetaks üldisse kasutusse sõna eestlased./ Õige/ 

Jannsen: Palun üles tähendada, et seltsi ruumides kasutame maarahva kohta edaspidi vaid kaunimat nime eestlased.  Lydia. Ae Lydia. Kas said kirja?

Lydia: Ikka …

Jannsen: Jätkame. Kuidas suhtute mõttesse korraldada laulupidu kahepäevasena?

Koor: Teeme siis juba kolm, kui koorid tulevad üle maa kokku võiks olla aega õlut ka võtta./ Kolmas päev las olla võistulaulmiseks/ Ja kõnedeks./ Just. Pikkadeks kõnedeks kalja ja pekiga/

Jannsen: Panen mõtte hääletusele. Kes on selle poolt et korraldada laulupidu kahepäevasena, palun andke käega märku? (ei tõuse ükski käsi, ainult Jannsen). Kes on selle poolt, et korraldada laulupidu kolmepäevasena palun käega märku anda? Võite jääda ka erapooletuks, siis pole vaja märku anda (Kõik käed tõusevad) Kui nii, siis paneme protokolli kirja, et kolmas päev on võistulaulmiseks ja kõnedeks. Lydia , hea laps, loe nüüd ülestähendused ette, et kõigil oleks asi selge ja kellelgi poleks kaheti mõistmist.

Lydia: Millest?

Jannsen: Eks ikka sellest, millest me täna kõnelesime.

Lydia: Nüüd sama või?

Jannsen: Ikka nüüd sama. Loe julgesti ette. Sa panid ju kõik kirja?

Lydia: Ikka.

Jannsen: Noh?

Koidula: (tõuseb püsti ja loeb, kõik vaikivad)

Sind surmani küll tahan

Ma kalliks pidada

Mu õitsev Eesti rada

Mu lehkav, isamaa

Mu Eesti vainud, jõed

Ja minu emakeel

Teid kõrgeks kiita tahan

Ma surmatunnil veel!

Jannsen: Tore on. Ja nüüd siis kokkuvõte meie räägitust.

Lydia: Ma ei jõudnud muud kirjutada. Üks hele hääl hakkas kõrvade vahel helisema ja helises nii valjusti, et ma muud ei kuulnud. Panin tema helina kirja ja siis, kallis papa, sa juba palusid lugeda.

Jannsen: oh küll. Lydia, kuidas ei ole sulle sugugi antud kohusetunnet, mis igal eesti naisel tema pere ja rahva ees olemas on. Kuidas saad sina kõige tähtsamate kõnede juures mõelda lõhnavatest lilledest? Lydia. Kuhu me niimoodi jõuame või kuhu sina niimoodi jõuad?

Lydia: Vabandust, Papa.

Jannsen: Mida me siis otsustasime? Andke ma panen ise kirja.

Koor: Et tuleb pidu/kolmepäevasena/ Jannsen kirjutab keisrile palvekirja/ ja Maarahvas on tänasest igavikuni eestlased. /Pidu tuleb

Koor:  Olge terved õllesepad

Õllesepad, kallasepad

Kes teind õlle miki maki

Miki maki maa rohusta

Humalaste uhke eest

Kasinast käind kaevu teeda

Sagedast käind salve teeda

Usinast käind humala teeda

Vaat siis teind õlle miki maki

Siis õlut me joome teist me teeme

PILT. Anni ja Ants

Anni (armastades): Ants, miks sa mossitad. Kui sa tahad laulmas käia, eks siis käi. Aga laula vaikselt. Sa ju ei teha, et teised arvaks, et seal siga tapetakse. Ja katsu teistega koos ära lõpetada. Kui kõik jäävad vakka, jää sina ka. Võib-olla sul ei ole veel kõik read läbi lauldud, aga sellest pole midagi. Kui teised jäävad vakka, siis jääs sina ka, oled siis kui tahes kaugel oma lauluga. Need on kõik kenad laulud, aga kestavad liiga kaua. Nad võiks rutemini otsa saada. Ma annan sulle näputööd kaasa. Siis ei istu seal niisama käed rüpes, vaid teed midagi kasulikku ka. Ja peale lauluproovi ei jää õpetaja-härraga armulaua  veini jooma vaid tuled otse koju. No näed, nägu läkski lahkemaks. Oleksid pidanud mulle kohe kõik ära rääkima. Mina pean küla pealt kuulma, et sina laulad. Kust mina pidin teadma, mis saladusi see laulmine peidab. Mõned räägivad ka , et laulavad, aga tegelikult käivad „Vanemuise“ seltsis kõnekoosolekutel. Tead ju küll, mis hirmsaid asju seal aetakse. Ants, no miks sa midagi ei räägi. Lauldes käib küll õhk suu kaudu sisse ja välja, aga nüüd ei saa sõnagi . Ants, no Ants. Ütle, mis häda sind laulma ajas.

Ants:  Sest seal on mul võimalus häält teha. Isegi päris kõva häält kohe.

Anni: Ants. Kas sa siis kodus ei saa rääkida?

Ants: Millal ma kodus olen saanud rääkida? Aga praegu algab aega, kus kõik pirrud kahel otsal lausa löövad lõkendama, Küll siis Kalev koju jõuab, eesti rahval õnne tooma, Eesti põlve uueks looma.

Anni: Jumal hoia. Kes see Kalev veel on? Ants, sul on laps külapeal. Ma aimasin seda, naabri Elsa ka rääkis, et ega see niisama ei ole, kui mees õhtul kodunt välja hiilib. Vana ta siis juba on? Kaua sa seda patuvilja oled minu eest varjanud?

Ants: Vaiki naine. Meie ees seisavad suuremad mured?

Anni: Sinu ees seisavad suured mured, kui sa kohe rääkima ei hakka.

Ants: Enam ei orja me mõisnikku, vaid kasvatame leivavilja meie oma kallil Eestimaal, lükkame adra oma enese musta kodumulla sisse. Seda mulda on harinud minu isa ja tema isa ja meie kõigi vaarisad aastasadu tagasi.

Anni: Kas see Kalev on siis sinu vend? Ants, miks sa mind niimoodi piinad?

Ants: Naine! Kalev , see on eesti rahvas, kes astub vaenlase vastu, oma isamaa kaitseks, lauluhelid suul. Sest meie teeme suuga suure asja, käega ei tee puust kadagi.  

Anni: Ma ei saa nüüd enam midagi aru. Ants, tule ma teen sulle piparmünditeed. See rahustab. Paneme mett sisse ja äkki saame su veel korda.

Pilt.

Lydia: (loeb kirja) Hea Lydia. Asjata ei kutsuta sind hellitavalt Emajõe ööbikuks. Sinu viimati saadetud salmid olid ütlemata ilusad ja läksid sügavale südamesse. Kas ühe metsa- ja mullarohke maapinna kohta saab veel kaunimalt kõnelda või armastust sellesama maa vastu helgemalt väljendada. Andsin Sinu salmid viisistamiseks noorele komposiitor Aleksander Kunileiule, kes ennast ka Saebalmanniks kutsub, palvega teha neist salmidest laulud, mis kogu rahvast võiks ühte siduda. Tema lubas töödega kohe pihta hakata. Veel tahan teile teada anda, et meie eile eesti meestega keisrikojas käisime ja sealsete tsinovnikutega kohtusime ja edastasime keisrile palvekirja, et tema suure laulupeo loa saamise protsesse kiirendaks. Loodame ikka parimat. Hoian teie kirja kui kallimat varandust üsna oma südame ligi ja ootan juba järgmist. Sinu heas sõber Carl Robert

Jannsen: Lydia, kuhu sina kadusid? Pidime minema kirikusse pastor Willigerodega kohtuma. Pane nüüd rutusti riidesse ja hakkame minema. Lõpeta see taeva poole õhkamine ja kautsu jalad rohkem maa peal hoida. Mis sinust küll saab või kelle me sulle leiame, kui sa midagi selget teha ei mõista?

Lydia: Jah Papa. Ma kohe.

PILT.  Rahvustüli

Willigerode askeldab oreli ümber. Sisenevad Oettingenid.

Willigerode: Guten Dag, paruni – härra. Ja paruni-proua Mis tuuli peame tänama selle õnne eest , et nad teid siia on kandnud?

Oettingen: Hea pastori-härra Willigerode. Ikka sama rõõmsameelne, ikka sama innukas, nagu alati. Nagu teie jaoks päike iial ei loojuks. Ikka särata koos temaga, olgu siis päev või öö.

Willigerode: Kaunid sõnad paruni-härra poolt. Kas pakun klaasikese veini? Uskuge mind, et mul on siin hoitud üks ütlemata hea jook otse Burgundiast. Kas teie teate , kus asub Burgundia?

Oettingen: Seda tean minna päris täpselt, sest mina seal käinud olen. See on üks ütlemata kaunis maa ja seda imelisem on, et seda kauge maa jooki, mis tänaseni meelt rõõmustab, siin Tartu kiriku käärkambris on pakkuda.

Willigerode: Kas teile ka klaasike, austatud proua?

Proua Oettingen: Kui teil puhtaid klaase leidub ..

Willigerode: Leidub- leidub. Puhtad ja läikima löödud. On häid inimesi veel ilmas, kes oma õpetajat rännates ei unusta ja vahel pudeli veini vahel midagi muud kaugelt maalt kaasa toovad.

Oettingen: See voorus on tänapäeval kadumas.

Proua Oettingen: Kõik see hea, mida saksa rahvas on teinud selle maa heaks, on korraga muutunud tühjaks. Korraga ei ole meie enam vajalikud ja meid võib kõrvale tõugata. See matsirahvas otsiks tänaseni sealt suitsustes saunades kirpe teineteise riietest, kui meie pole neid õpetanud riietuma, sööma, pesema või mida iganes tegema, et nemad võiks ennast inimesteks pidada.

Willigerode: Ärge laske ennast tühistest tühikargajatest segada. Maarahvas teab väga hästi, kellele nemad oma niiöelda vabaduse eest peavad tänulikud olema. Mida oleks keisri-härra saanud teha või korda saata selle maa heaks ilma siinsete mõisniketa?

Oettingen: Olete liiga lahke, kuid maarahvas ei taha mõista meie heasoovlikku suhtumist neisse. Nemad on oma lõputute palvekirjadega keisri meele pehmeks teinud.

Willigerode: Aga kas teid tõi siia soov vana sõbraga mõtteid vahetada, või  oli sellel tänasel külastusel veel teisigi tagaplaane?

Oettingen: Eks ikka.

Proua Oettingen: August tahtis teada anda, et tema enam Liivimaal kuberneriks ei ole ja nende laulupeo luba kauem kinni hoida ei saa.

Oettingen: Keisri teed ja mõtted käivad oma rada ja meie soovide ja mõtetega need tihtipeale ühes suunas ei vii.

(Sisenevad Jannsen ja Koidula)

Jannsen: Hea pastor Willigerode. Astusin läbi, et paari tähtsat küsimust arutada … aga näen, et teil on külaline. Tervist austatud kuberneri-härra. Mul ei olnud midagi pakilist. Ma võin tulla hiljem tagasi, kui teil kuberneri-härraga jutud räägitud.

Willigerode: Hea isand Jannsen, austatud preili, astuge ometi edasi. Kas valan klaasikese marjaveini? Mul on siin üks pudel ootamatute külaliste tarbeks kõrvale pandud. Kuberneri-härra andis just teada, et tema enam kuberneri – härra polegi. Keisril on uued soosikud ametisse määratud.

Jannsen: See on küll hea uudis.

Oettingen: Ärge arvake, et minu sõnaõigus kadunud on.

Proua Oettingen: Uus kuberner võtab Augusti nõu suuresti kuulda.

Jannsen: Usun siiski, et meie peoluba nüüd äkki hoogu saab. Narr oleks kauem vastusega viivitada, sest meie niimoodi kõiki vajalikke ettevalmistusi ei jõua teha.

Proua Oettingen: Aga mida teie, Jannsen, omaenese peas üleüldse mõtlete. Vahel ma vaatan teid ja mitte ei mõista. Mis lootused teie peakoore sees peidus on, sest see, mille nimel te võitlete või mida teie unistades kuulutate, see ei saa kunagi toimuma. Nagu võiks maarahvas olla võrdne teiste rahvaste kõrval?

Oettingen: Teil on juba maakeelsed ajalehed, teil on isegi omakeelne piibliraamat, teil on oma õigus ja kohustus ise oma asju otsustada. Nüüd hakkate veel ka ise pastoreid ametisse nimetama. Kas siis sellest veel tõesti ei piisa. Kas te tõesti loodate, et varsti hakatakse siinsamas Tartu auväärt ülikoolis maakeelset õpetust andaam. Kellele?  

Jannsen: Andke rahvale vaid aega ja te näete, et eesti rahva seast võivad võrsuda kirjamehed, arstid, kaupmehed, õpetlased, nagu neid juba vähesel määral ka olemas on. Kui meie tahame oma maa auks koguneda ja laulda, siis ei saa seda ükski vägi takistada.

Oettingen: Millise maa? See pole ju teie maa. See on meie maa. Meie. Saate aru. Kuigi keisrihärra on keelanud teorendi ja kõik see maarahvas meile raharenti peab maksma, siis see maa on ikkagi meie oma.

Jannsen: Vat ei ole mitte ja seegi, mis veel teile kuulub, pole seda enam kaua. Juba praegu on paljud eesti soost talupojad saanud keisri rahapajast laenu, et maa sakste käest enesele osta. Kõrvuti elades peame meie austame teineteise soove ja pürgimusi ja mis halba saab teha mõisale üks edasipüüdlik taluperemees.

Proua Oettingen: Maamats kipub mõisnikuks. Temal pole selleks piisavalt teadmisi ega pealehakkamist.

Jannsen: Hea proua Oettingen. Maamehel on selle eest visadust ja töökust, mis teinekord rohkem väärt on kui kooliteadmised.

Willigerode: Kallid külalised. Teie vaidlus kisub juba päris tuliseks. Võtame ühe klaasikese armulauaveini.  

Koidula: Mu isamaa on minu arm,

Kel südant annud ma,

Sul laulan ma, mu ülem õnn

Mu õitsev Eestimaa.

Su valu südames mul keeb,

Su õnn ja rõõm mind rõõmsaks teeb

Mu isamaa!

Jannsen: No kuulete. Lydia, see oli väga ilus. Kui veidi veel harjutad siis saab sinugi värssidele laule luua. Eesti laule. Laule, mis kajaksid kõvemini ja selgemini  kui saksa laulud siin eales kõlanud on.

Oettingen: Ei hakka suured koorid kunagi maakeeles üheskoos laulma. See ei ole mõeldav. Kirikus jumala auks või kõrtsis viina ülistuseks ühel häälel võib rahvas laulda küll ja peabki laulma. Aga mitmel häälel laulmiseks puuduvad maarahval vajalikud vaimuanded.

Willigerode: Mina vaatan inimeste peale võrdselt. Me oleme kõik ühed Jumala talled, kes siin karmil maal teineteise kõrval elavad. Nagu metsas on jänesed ja hundid, aga on ka kitsed ja oravad. Kõigi jaoks on seal ruumi ja teineteiseta nad kohe kuidagi hakkama ei saa. Kõik tahavad olla õnnelikud ja seda saavad nad ainult teineteise soove arvestades.

Proua Oettingen: Hea isand Willigerode, milline loom siis mõisahärra teie meelest on?

Willigerode: Kui te nii küsite, siis ei tahaks teid küll ühegi loomaga võrrelda, see pole nagu sobilik.

Proua Oettingen: Aga siiski?

Willigerode: Kui te just nõuate, siis mulle sarnaneb saksa rahvas kõige enam ilvesega. Murrab, kui vaja, aga mitte kunagi rohkem kui hädapärast vaja. Ikka leiab ta kõige nõrgema omale saagiks ja seeläbi puhastab ta metsa haigetest ja vigastest. Lisaks on ilves nutikas ja kaval loom, kes jahimehe lõksu kuigi sageli ei satu.

Jannsen: Aga maarahvas? Kes teie kaunis võrdluses oleks maarahvas?

Oettingen: Kobras. Närib puud läbi ja laseb kukkuda otse risuks jalgu. Poeb oma vesisesse, külma ja niiskesse urgu, kuhu ükski normaalne loom järgi ei lähe. Kobras mis kobras.

Jannsen: Sellisel juhul on mõisnikud meil hoopis nagu krokodillid.

Oettingen: Miks krokodillid? Liivimaal pole krokodille.

Jannsen: Just sellepärast, sest varsti pole teid siin ka enam ja laiutage oma suurt suud siis mujal.

Willigerode: Härrased. Rahu. Võtame veidi armulauaveini. Kui ma tõesti pean ka maarahvast võrdlema, siis ma võrdleks teda oravaga, kes hoole ja armastusega oma pesa vooderdab, kes oma toiduvarud talve eel puuõõntesse korjab ja kes saab hakkama õige vähesega, kui rasked ajad käes. Lisaks suudab orav ka päris kitsal oksal üpris nobedasti liikuda. Jah, minu meelest sarnaneb talurahvas kõige enam oravaga.

Jannsen: Parem ikka, kui krokodill.

Willigerode: Rahu, ikka rahu. Vaadake. Need uued ja muutlikud ajad on kõigi jaoks keerulised. Maarahval tuleb vastu astuda kohustustele, mis keiser neile pannud on ja see on kaunikesti raske, kui sul pole oma haritud inimesi, kes kogu rahva eest seista võiks. Saksad pole harjunud oma suurtes majapidamistes majandama ilma talurahva abita. Keiser on kõike seda korraldanud oma parimas äranägemises sooviga pakkuda kõigile parimat. Peame ühiselt hakkama saama. Suruge kätt ja mõelgem ühiselt edasi minna. Suruge, suruge. Mitte nii tagasihoidlikult. (Suruvad)  Vat nii.

Jannsen: Laulupidu tuleb. Vanemuise selts on mitmeid kordi koos istunud ja kogu korraldust arutanud.

Oettingen: Las ta siis tuleb keisri auks ja priiuse ülistuseks, kuid nõnda ka jäägu. Lauldagi siis rõõmsast südamest ja särasilmil ainult keisri ja priiuse auks.

Willigerode: Näete nüüd isegi, kui kenasti rääkida, kui võrdne võrdsega, siis saab kõik mured lahendatud. Tundub, et meie nüüd rahus oma plaaniga võime edasi minna.

Proua Oettingen: Tänan, hea pastor. Mind on vaevamas üks kaunis ebasünnis mõte. Olen näinud, mis naiste juuresolek mehe meelega teeb. Laulu- ja palvesõnad ununevad kohe. Kui mõnel neiul veel säär seeliku saba alt paistab, siis on kogu kirik vakka. Kuulda on vaid piinlikku õhkamist. Seepärast peaks laulupeol osalema ainult meestekoorid, sest mitu päeva kestvat patuelu meie väike Tartu ei kannata. Naised las jääda kodudesse, et hoolitseda laste ja majapidamiste eest.

Oettingen: Mõistlik ettepanek. Muusikas meeldivad mullegi üle kõige naised … kes seda kuulavad.

Jannsen: See ei saa päris nii olla, sest meie oleme kõiki oma rahvuskaaslasi kutsunud üles peol osalema ja keisri auks laulma.

Oettingen: Hea Jannsen. Naised-mehed läbisegi peol laulmas ja öösel puhkamas. Laulupidu hea mitu päeva ja ka ööd ja meie ju ei taha, et sellele sündmusele kõlvatuse maitset juurde jääks.

Jannsen: Meie ise tunneme oma lauljaid ja koorijuhatajaid kõige paremini. Meie ise teame, milleks nemad võimelised on ja mina ütlen, et karta lauljate kõlvatut käitumist pole põhjust. 

Proua Oettingen: Teie jutt toob naeru suule. Kas teie teate, mida teevad nad seal oma taredes pead jalad koos? Loomad on talvel elutoas ja eks siis annavad inimesedki loomalikele ihadele järele.

Oettingen: Kas tahate oma luba või mitte? Siis jääb nii, nagu ütlesin. (Jannsenile) Vahest tahaks isegi ihadele rohkem kui korra aastas järgi anda, aga proua vastu ju ei saa. Ise mõistate.

Lydia: (loeb) Kas panen kirja, et laulupeol osalevad ainult meeskoorid, sest laulumeel ei sobi patueluga kokku, kuigi parun tahaks patuelu rohkem kui korra aastas.

Proau Oettingen: Mida?

Jannsen: Selle jätame välja.

Lydia: Hea küll. Laulupeol osalevad kõik, kes selleks soovi avaldavad.

Jannsen: Ei. Selle jätame sisse, välja võtame patuelu koha.

Lydia: Kas selle et patuelu ei sobi kokku lauluga või parun tahab rohkem kui korra aastas.

Oettingen: Kas me saaksime selle nüüd lõpetada?

Proua Oettiingen: Ma ei saanud täpsemalt aru, mis vaevas parunit?

Jannsen: Jääb nii, nagu kirjas ja siis oleme kokku leppinud.

Willigerode:  Võtame selle peale.

Proua Oettingen: (Lydiale) Ma ei saanud teie kirjapandust päris täpselt aru. Mis vaevas minu abikaasat?

Lydia: Tema tahaks rohkem kui korra aastas patuelust osa saada.

Proua Oettingen: aa. Sellest pean temaga kodus täpsemalt rääkima.

PILT. Saabub luba

Koor: Kuulamine nõuab pingutust, paljast kuulmisest pole mingit kas. Part ka kuuleb./ Sina ära üürga kogu aeg nii valjusti, ma ei kuule ennast enam üldse/ Mine siis naiste vahele, need lasevad ka ainult moka vahelt sooja õhku välja, kodumaa eest tuleb ikka täiel rinnal hääl rõkkama panna/Sa oled nagu pritsumeeste kell, hääl on kõva aga meloodiat pole/ Mis siis, aga kõigile jääb meelde/ Laulus peab ikka ilu, mitte mälu olema/ Tõeline härra on inimene, kes suudab mängida torupilli, aga ei mängi. 

Willigerode: Vaikust. Alustame

Willigerode juhatab koori. LAUL

Willigerode: Muusikat peavad inimesed kuulama mitmeid kordi, aga seda muusikat hetkel mina üle ühe korra ei suuda. Võtame ennast kokku ja teeme algusest. Jälgige kuidas täpid noodiridadel jooksevad. Üles ja alla. Samamoodi oma häälega ikka üles ja siis jälle alla.

Koor:  Kui ma suu lahti teen, siis mul hakkavad lõuad naksuma. Kuulake/ Ma sõin kõhu nii täis kodu, et kui kopsud õhtu täis tõmban, siis hakkab tagant vägisi välja pressima / Eelmine kord jäi su jälle õhku üle. Puhises igast avausest/ 

Willigerode: Palun vaikust. Alustame

(Sisenevad Jannsen ja Koidula)

Jannsen: Luba!

Wiiligerode: Kuidas palun?

Jannsen: Luba saabus. Vabandust, et segan, aga ei suutnud seda vaid enesele hoida. Kuberneri luba saabus.

Willigerode: Või viimaks siiski saabus. Täna on meil 20. veebruar. See teeb, et suure peopäevani on jäänud veidi enam kui kuu.

Jannsen: Kiireks läheb, aga mis peamine, et luba saabus.

Willigerode: Eks lugege ette, mis kirjas on (hakkavad lugema). Anda välja luba meeskooride ülemaalise laulupäevaks Tartu linnas Priiusepäeva tähistamiseks.

Koor: Meeskooride…/ Kuidas nii, aga naised/ Kas naised pole väärt, et keisri auks laulda/ Naised on nii kileda häälega, et seda isegi keiser välja ei kannata/ See ei lähe mitte / Meie tahame ka pidusse minna. /

Jannsen: Kui kuberneri loal nõnda kirjas on, siis ei saa meie selle vastu. Naised peavad seekord veel koju jääma, kodu hoidma ja lapsi kantseldama.

Naised: Meie ei ole sellega nõus. / Miks peavad mehed saama alati pidutseda ja naised peavad kõrtsi ukse taga vankril ootama/ Seekord tahame meie ka pidusse.

Jannsen: Naised, olgem siiski lepliku meelega. Mis siis sellest, et seekord ainult mehed? Mõelgem, et eesti rahvas tuleb kõik kokku, et ühiselt meie priiuse tähistamiseks laulda ja sakstel pole siin mingit õigust ega võimalust vahele segada.

Willigerode: Kiireks läheb sellega muidugi, sest pole meil veel õiget laulukavagi koos.

Jannsen: Seda enam peame unustame riiud ja solvumised ja kiirelt ühiselt tegutsema.

Koor: Pidu tuleb/ Pidu tuleb/ (lahkuvad)

Koidula: Meil aiaäärne tänavas, Kui armas oli see,

kus kasteheinas põlvili, Me lapsed jooksime

Kus ehani ma mängisin, Küll lille, rohuga

Kas vanataat käe kõrval mind, Tõi tuppa magama

Küll üle aia tahtsin siis, Ta kombel vaadata

Laps, oota ütles ta see aeg, On kiir küll tulema

Aeg tuli maa ja mere peale, Silma mõnda seletas

Ei poolt nii armas olnud sääl, Kui külatänavas

II VAATUS

Pilt. Ants ja Anni

(Ants ümiseb noodipaber käes.)

Anni: Ants, kas sa tohtri juures käisid? Ants, kuule Ants. Ma räägin ju sinuga , miks sa ei vasta. Ants ..

Ants: Noh?

Anni: Ah ei midagi.

Ants:  Sa nagu küsisid midagi.

Anni: Mida ma sinuga üldse räägin? Ma räägin sinuga pika loo, aga sa ei kuula üldse.

Ants: Ma ei teadnud, et sa minuga räägid. Oh küll

Anni: Sa ära ohka nii sügavalt , kui ma sinuga räägin. Kas sa tohtri juures käisid?

Ants: Kus?

Anni: Ütle, mis kasu mul sinust on, nüüd sa ei kuule ka enam. Kas sa tohtri juures käisid?

Ants: Miks ma oleks pidanud tohtri juurde minema?

Anni: Ma rääkisin sulle eile pikalt, mis sul viga on. Ma tahtsin, et tohter minuga nõus oleks. Sa lubasid selge sõnaga, et lähed käid tohtri juures ära.

Ants: Mina?

Anni: Jaa. Sest mina juba käisin. Ma arvasin, et minu pea kumiseb või kõrvad löövad pilli, sest kogu aeg oli kosta üks vaikne pinin. Tohtri juures pinin kadus, aga kodus algas jälle. Tohter arvas, et asi pole minus, vaid sinus. Et sina pinised. Tohter arvas, et selle tõve puhul saab maarohtudest abi. Käskis sul tema juurde minna. Ants, kuuled, kui ma sinuga räägin.

Ants: Mida?

Anni: Kas sa tohtri juures käisid? Pagan küll, mis kasu mul sinust on. Ainult piniseb.

Ants: Pidu tuleb. Kuberner andis loa meeskooride laulupeoks priiuse tähistamiseks ja keisri auks.

Anni: Mis pidu?

Ants: Laulupidu. Eesti rahva laulupidu. (ümiseb laulu)

Anni: Kuuled, jälle piniseb. Ants, kuule, Ants

PILT. Presidendi valimised

(Koor ümiseb, Naised on meeste riietes. Willigerode juhatab. Kaks erinevat pilti ühes pildis)

Jannsen (koorile): Meil on ainult kuu aega ettevalmistuseks, sest ametlik priiusepäev on juba 26, märtsil.

Oettingen (koorile): Ainult kuu aega on neil ettevalmistuseks, sest priiusepäev on juba 26. Märtsil. Selle ajaga ei jõua nad midagi suurejoonelist korraldada.

Jannsen: Peame kiiresti moodustama peokomitee, kus igaüks vastavalt oma võimetele saaks kaasa aidata. Majutus, repertuaar, nootide saatmine kooridele, lava, pidusöögid, kutsed

Oettingen: Nad ei leia raha. See kõik on kulukas ja võtab aega. Kuidas jõuavad noodid üle kogu maa, et koorid harjutada saaksid?

Jannsen: Me peame leidma pidujuhi, kes on kõigile meelepärane ja suudab sakste tõrksat meelt leevendada. Kedagi, kes suudab kogu rahvale eeskujuks olla.

Oettingen:  Me peame leidma pidujuhi, kes suudab maarahva uhkeid püüdlusi tagasi hoida.

Jannsen: Kedagi, kes teab muusikast ja tunneb koorilaulu.

Oettingen: Kedagi, kes oskaks maakeelt, mõistaks nende püüdlusi ja suudaks neid ohjata.

Jannsen: Kedagi, keda kõik tunnevad ja austavad.

Oettingen: Kedagi, kelle sõna ka maarahva jaoks maksab ja keda omasugusena võetakse.

Jannsen: Kedagi, kes eesti rahva sisse näeb ja meie püüdlusi mõistab ja neile kaas saab aidata.

Oettingen: Ma tean …

Jannsen: Ma tean…

Kõik koos: Adalbert Hugo Willigerode.

Willigerode: (keerab ringi) Tänan. Kui kõik seda tõesti puhtast südamest soovivad, siis võtan mina meelsasti laulupeo korralduskomitee presidendi kohustusi täita.

Pilt. Jutlus

Willigerode: Hea kogudus. Mind on palutud asuda täitma Priiusepäeva Laulupeo korralduskomitee presidendi kohustusi, mille mina rõõmuga vastu võtsin. (Aplaus) Kui inimene teeb plaane, siis Jumal naerab. Meie võime asju korraldada oma parema äranägemise järgi, aga Jumalal on alati oma tee. Vahel ühtib see meie plaanidega, vahel mitte. Jumal hoiab meid tagasi meie uhkuses. Kui meie endist vahel liialt hästi mõtleme, siis Jumal seab meie teele takistusi, mis meid taas temale lähemale aitavad. Meie ei tohi endast arvata enamat, kui Jumal seda lubab. Inimene ei saa kunagi Jumalast suuremaks või veelgi enam – Inimene ei saa astuda Jumala asemele. Seepärast küsigem endilt, kas oleme meie kõik teinud Jumalasõna juhatust mööda. Kahtlete? Aga keda võtate teie kuulata, kui teie Jumalat ei võta kuulata? Seepärast, minu armas kogudus, oleme teinud esmastes plaanides muudatusi, mis Jumalale meelepärasemad. 26. Märts jõuab meieni liialt rutakalt ja seepärast saab suur Laulupidu toimuma juunis, kui vili on külvatud ja heinategu lõppenud. 26.märtsil olete kõik oodatud kirikutesse üle kogu Maarjamaa, et lauluga tänada Jumalat meile osaks saanud priiuse eest. Laul teeb meele rõõmsaks ja helisevad hääled tõstavad meid kõiki Jumalale lähemale. Laul on meie viis näidata Jumalale meie tänulikkust tema helduse üle.

Koor: Muusika on nagu merelaine, mis rullub üle meie/ joo vähem/ Sinu jaoks on muusika nagu vankriratas, kriuksub kangesti / Või nagu sepp sepipajas, keda on küll kuulda, aga kes teisi ei kuule üldse/ Pidu tuleb ja see on tähtis/

Pilt. Komitee koosolek

Oettingen: Või nemad tahavad laulda maakeeles. Kas sellel keelel üldse on laulmiseks sobiliku kõla?

Jannsen: Austatud paruni-härra Oettingen. Sellel keelel on ilu, mis saksa keelest kaugel üle on. Tee see lookles siia- sinna, jänes lippas üle silla. Kas teie olete saksa keele kõla kuulanud. See on nagu käik veskikivid ilma viljata ringi. Kuulake ise. Näiteks eesti rahvas ütleb liblikas, sakslane ütleb schmetterling, eestlane ütleb haigemaja, sakslane ütleb krankenhaus. Ma võiks võrdlusi õhtuni tuua.

Willigerode: Ärgem kaldugem kõrvale meile pandud kohustustest. Meie sihiks on leida laulud Suurele laulupäevale.

Oettingen: Mis on keelekõlal ühist laulupeoga, kui sajad matsid tulevad kokku, et üheskoos keisri auks laulda. Kas seda meie keisri-härra ootabki – maakeelset jorinat, millest ükski kultuurne ja mõtlev inimene aru ei saa. Nii võite teie laulda ju millest iganes.

Willigerode: Härrased. Me oleme täna kogunenud, et nüüd, millal lõpuks on saabunud keisri-härra luba suure laulupeo korraldamiseks, kokku leppida laulukavas. Aega on meil vähe, sest kõik laulud tuleb trükkida ja kooridele kätte saata. Siis tuleb need laulud ka selgeks õppida ja selleks kõigeks on meil vaid neli kuud aega.

Oettingen: Õige, austatud pastor. Seepärast teeme meie ettepaneku asjaajamise kiirendamiseks, et peol kahel järjestikulisel päeval kõlavad laulud oleks saksa päritolu ja saksa muusikameeste poolt komponeeritud. Me võime ju mõned lihtsamad laulud maakeelde ümber panna, kui selleks peaks vajadus tekkima. Veelgi enam. Meil on olemas isegi noodivihikud, mida juba homme päev võib kooridele kätte toimetada.

Jannsen: See ei sobi kohe kindlasti mitte. See on eesti rahva ühine laulupidu, kus laulmas eesti parimad pojad ja kuulamas kõik eesti mehed, naised ja lapsedki. See on eesti pidu ja seda meilt röövida ei anna mitte.

Oettingen: Teie Jannsen, lõpetage oma uskumine maarahva võimetesse. Kas teie tõesti olete arvamisel, et see labane maarahvas on võimeline nelja kuuga ära õppima kõige keerulisemad muusikapalad. Kas teie tõesti olete arvamisel, et neil on rohkem vaimuandeid, kui saksa kooridel seda on. Naeruväärne. Teie ise kahetsete hiljem oma sinisilmsust, siis kui publik teid välja naerab või aedviljadega loopima hakkab, nagu palaganil seda nähtud on.

Willigerode: Rahu, ikka rahu. Meie ei tea seda mitte. Ma olen tähendanud, et maarahvas teinekord heas mõttes üllatada võib. Ise laulavad ja kui vaja siis ka ise naeravad. Vaatame siis, mis meil olemas on. (Paneb paksu mapi lauale) Esimesel päeval tulevad esitamisele laulud jumala auks jumala õnnistuse saanud loojatelt. Need viisid on meil kõik maakeeli olemas, et rahvas saaks kirikus kaasa laulda. Ma olen omas mõttes teinud juba väikese valiku. Me peame arvestama ka sellega, et keisri tsensor meie kava üle vaatab ja selle ka kinnitama peab. Seepärast võime meie siin ju plaane teha, kuid see peab kokku sobima keiserliku meelega.

Jannsen: Selge on see, et kümnete kaupa uusi laule selgeks õppida me ei jõua.

Oettingen: Ei suuda, tahtsite öelda. Saaks mõnegi laulu selgeks, siis oleks juba meeldiv.

Jannsen: Olge mõistlik paruni-härra. Mida te siis olete välja vaadanud?

Willigerode: Kõige pealt peaks pidu jumalale meelepäraselt algama muidugi mõista koraaliga.

Jannsen: Kuna lauldakse vabas õhus, siis võiks olla laulud traditsioonilises seades. Nõnda on need suures mahus juba lauljatele selged ja õppima ei võta nõnda palju aega.

Oettingen: (naerab) Õppimine. Nagu see võiks võimalik olla.

Willigerode: Seejärel Kleini mitmeosaline kantaat „Jumal on suur“, mis on lihtne, kuid jõuliste kontrastidega ja kus erinevad häälerühmad soleerida saavad.

Oettingen: See on ilus mõte. Matsid soleerivad. Need sõnad ei sobi kokku.

Willigerode: Nii, seejärel Geiszleri „Sind Issand meie kiidame“, mis on keeruline õppida, aga kui selgeks saab, siis selle kõla vaimustab kindlasti kogu rohket kuuljaskonda.

Oettingen: Ma mõtlen, et peaks ikka publikus huvi äratamiseks ka kuulsaid heliloojaid kavasse panema.  Beethoveni värvide küllane „Kõik taevad laulvad Jehoovale kiitust“ ja Mozarti „Tere, tere, Jeesus Kristus“. Uskuda on, et nii mõnigi tuleks just nende kaunikõlaliste ühislaulude huvist kohale.

Willigerode: See on imeilus mõte.

Jannsen: Te ikka kangesti tahate, et sellel ilusal päeval kui rahvas peaks heldimusest Jumala ilu ees poetama pisara, siis tema hoopis naerdes uurakile vajuks. Millist mõnu teie sellest tunnete, kui koorid oma ajalisest nappusest tingutud suutmatuse tõttu, nootides eksivad?

Oettingen: Kas teie, Jannsen, aru ei saa, et teie matsirahvas ei saa ega hakka kunagi laulma nii, nagu saksa koorid linnades seda teevad. Kui juba niigi häbi on, siis katsume sellest naeruga üle saada.

Willigerode: Ma pole selles sugugi kindel. Seepärast mõtlen, et paneme kavasse veidi lihtsamad, aga see eest lustakamad laulud, nagu Kunkeli „Hõisaku kõik see maailm“ ja Palmeri „See on kaunis, lõbus ja hea“

Jannsen: Just. Mul oli omal sama mõte mõlkumas.

Willigerode: Sellega on meil esimeseks päevaks 12 laulu valitud. Ma ei näe ka põhjust, miks tsensor neid kinnitama ei peaks. Läheme teise päeva kava juurde, kui kõlama hakkavad ilmalikumad laulud. See on juba palju keerulisem nii meie, lauljate kui ka tsensori jaoks.

Jannsen: Minu soome sõbrad on saatnud meile mõned laulud koos noodilehtedega. Siin on Kollani „Mu meeles seisab alati“, aga eriti soovitasid nemad eesti keelde ümber panna Paciuse laulu „Maamme“, mis Soomemaal palju tähelepanu on saanud ja mis just soome rahva seas vägagi armastatud on. Mina panin juba laulu sõnad eesti keelde ümber ja leian, et see on väärt ühiselt esitamist.

Willigerode: jaa. Kuidas teie laulu nimetanud olete?

Jannsen: „Mu isamaa, mu õnn ja rõõm.“

Willigerode: (võtab noodi ja ümiseb viit) Sõnad on kaunid. Viiski üleskutsuv. Minu meelest võiks laul esitamisele tulla.

Oettingen: Kas see pole siiski liialt kitsas? Siin laulus ei mainita kordagi keisrit ja kas see maa on siis maarahva maa, see on ju eelkõige ikkagi keisri maa. Ja mis on see isamaa, kas see pole kõik kokku siiski eelkõige meie emake Venemaa. Kas ei peaks siin olema alguses siis „Oh Venemaa, mu õnn ja rõõm“.

Jannsen: Meie, eestlased, elasime siin maal kaugelt enne, kui vene keiser siin kanda kinnitas. Meie esiisad on üle elanud taanlaste, sakslaste, rootslaste võimu ja ikka elame siin Läänemere äärsel maatükil. See on meie kodu ja see on minu esiisade maa ja seepärast võime meie täie uhkusega öelda – mu isamaa.

Oettingen: Ma ei tea , kuidas tsensor sellele vaatab, et eestlastel nüüd isamaa on.

Willigerode: Minuni on jõudnud Jakobsoni kaudu kellegi Saebelmanni kaks laulu. Ma tunnistan, et ei olnud mina sellest komponeerijast varem kuulnud, ega osanud midagi neist lauludest  arvata, aga need kõlavad vägagi kaunilt. Kuulake. (Laulab) „Mu isamaa on minu arm, kel südant andnud ma. Sul laulan mu ülem õnn, mu õitsev Eestimaa …“ no ja nii edasi.

Jannsen: Kas ma tohin paluda? See tekst kõlab kuidagi tuttavalt. (loeb) Su valu südames mul keeb , su õnn ja rõõm mind rõõmsaks teeb, mu isamaa“. Lydia, kas mitte sinul ei olnud sarnane luuletus?

Lydia: Oli küll , Papa.

Jannsen: Kuidas siis on saanud need read selle Saebelmanni kätte? Lydia, vasta.

Lydia: Palun, Papa, ära pahanda, aga saatsin salmid Jakobsonile Peterburi lugemiseks, kes neist vaimustus ja omakorda oma heale sõbrale täiesti eesti verd noorele heliloojale edasi andis.

Jannsen: Sa kirjutasid Jakobsonile? Millest sa talle veel oled kirjutanud?

Lydia: Kõigest. Tema väga soovib, et peol kõlaksid eesti oma heliloojate looming, sest see pole mingi sakste pidu, vaid eesti rahva ühine pidu meie kodumaa auks ja hiilguseks.

Oettingen: No näed. Meid nagu polekski siin.

Jannsen: Mis tähendab, et sa kirjutad kõigest?

Lydia: Tema tahab kursis olla suure peo ettevalmistustega ja on kaunikesti kurb, et saksad peo korraldamises nõnda suurt osa mängivad. Tema ütleb, et saksad peaks saatma seniks põllule sõnnikut viskama, kuni maarahvas kokku tuleb ja laulupidu peab.

Oettingen: Nii. Kas austatud pastori härra, teie kuulsite sama? Saksad , kes on oma hinge ja vara ohverdanud selle maa ja vaimuvaese rahva harimisele, peaksid nüüd põllule minema sõnnikut viskama.

Jannsen: Ja see teine laul, kas see on ka sinu salmidele tehtud?

Lydia: Nõnda tõesti on.  „Sind surmani“ „Sind surmani küll tahan ma kalliks pidada … „

Jannsen: Aitab.

Willigerode: Minu meelest on tegemist siiski vääriliste lauludega, mis sugugi teiste kõrval häbisse ei jää ja seepärast võiksid kindlasti peokavas olla.

PILT: Koor

Willigerode: Siin nad nüüd on. Meie laulupeo noodiraamatud. Peoni on jäänud vaid kaks kuud. See tähendab vaid üht, et meil aega pole muuga tegeleda. Kas kõigil on nüüd lauluraamatud käes? Jumal hoia, võtke nad õigetpidi kätte. Alustame meie peo asepresidendiks valitud Saebelmanni looga „Sind surmani“.

Koor: Millal see Saebelmann asepresidendiks valiti? / Kes see Saebelmann on? / see oli selle pärast, et Saebelmann Jakobsoni õhutusel tahtis keelata oma laulude esitamise laulupeol/ miks / Eks ikka sellepärast, et Jakobsoni meelest  pidu liialt sakste sadamasse on tüürinud ja jätnud eesti meele kõrvale/ Seepärast pandigi Saebelmann asepresidendiks, sest laulikud olid juba valmis ja teisiti teda nõusse ei saadud.

Willigerode: Alustame

(koor alustab, laul kõlab kohutavalt, laulavad Sind surmani)

Anni: (astub sisse) Appi Taevaisake. Nüüd veristavad küll siga. Ants, kas sul on eluvaim sees?

Ants: Naine, va kuri loom. See ongi meestelaul.

Anni: Seda kisa ei tule küll keegi vabatahtlikult kuulama. Ants, meie läheme nüüd koju. Sinu vaimuanded ei luba enamat puulusikast. Kodus võid seaga tõtt vahtida ja võidu karjuda.

Ants: Naine, mine koju. Mina ei tule.

Anni: Või tema ei tule. Ma sulle näitan, kuidas veel tuled. Munepidi vean su koju.

PILT. Palve

Lydia: Hea isand Jakobson. Juba nädala pärast tuleb rahvas üle maa kokku, et ühiselt laulda Eesti kiituseks. Tean, et teie laulupeost olete otsustanud eemale hoida, kuid annan ikkagi uuematest sündmustest teada. Korjandus suure peo korraldamiseks pole läinud päris soovidele vastavalt. Rahval on enesel mure, et peale näljaaastaid ära elada ja seepärast on jäänud annetused tagasihoidlikuks. Papa on väga mures, et võlad võivad üles jääda, sest tema oma enese maja on pangale panti pannud. (Asetab käed palveks)

Jannsen: Austatud kuberneri härra. Kutsume teid 18. Juunikuu päeval Tartu „Ressource`i“ seltsi aeda esimesele rahvalaulupeole. Meeskooride esituses tulevad ettekandele 27 kiriklikku ja ilmalikku laulu meie keisrihärra ja Jumala kiituseks. … Mida ma kirjutan? Ma ei tea , kas lavagi valmis saab ja kui saab, siis kas ta kindlalt kogu seda väge hoida suudab. Kas meie rahvas siis ei vääri üht pisikest rõõmuhetke peale pikki orja-aastaid? Kas eesti vaim ei võiks tõusta taevani üles ja sealt kogu maa peale särada, et sellest valgusest saaks rõõmu kõik, kes sellel mullapinnal teineteise kõrval elavad. Kui suudab mesilane piisk haaval korjata nestet, mis ravib kõige suuremate haavad, siis miks ei võiks eesti rahvas tõusta tillukesena vääriliseks kaaslaseks suurte kõrvale. (ohkab ja paneb käed palveks)

Oettingen: Mein liebe Gott . Anna saksa rahvale kannatust seista selle tärkava hädaoru vastu. Peale talve tuleb alati kevad, siis tuleb suvi ja siis sügis. Anna taevane isa, et see rohuna tärkav rahvas kõrbeks sellel saabuval suvel ja närbuks sügisel sootuks. Anna , et nende lauluhääled vaibuks kannatustes. See, kes julgeb tõusta oma isanda vastu, sellel peab olema julgust ka loobuda. Kurat küll, mida sa oled teinud? Sa oled valla päästnud kurjuse, mis lauldes enesele kohta otsib siinsamas väikesel maal röövides meelerahu, millega me nii harjunud oleme. 

Willigerode: Kallis Taevane isa. Vala armu meie südametesse. Meid on siin tillukesel tuulisel ja vesisel maatükil  nii vähe. Maarahvas mahuks kõik kirikuaeda ära kui korraga kokku tuldaks. Saksu on veel vähem. Milleks tülitseda? Milleks kaevata teisele auku. Siin taeva alla on küllalt kohta meile kõigile. Hoidkem ja armastagem üksteist, sest me kõik tahame olla vaid õnnelikud!

Lydia: Kallis Taevaisa, anna eesti meestele selget häält, et tema laulukaja kaiguks kaugele ja et nende süda oleks hõisates puhas ja selge.

Oettingen: Hea Jumal. Ohjelda Saatanat, et tema siin Tartu linnas liiga suurt võimu ei saaks. Las laulavad, aga mingu siis tööle tagasi, sest töö on ainus jumalale meelepärane tegu, ega inimene pole siis mõni linnukene.

Jannsen: Hea Jumal.  Anna eesti rahvale tahet tulla osa saama meie rahva esimesest laulupeost, et see pidu seoks rahva ühte ja hoiaks laulusidemega koos kõigi raskuste ja vaenlaste vastu.

Willigerode: Palugem õnnistust meie esimesele rahva laulupeole

Koor: Meie Isa, kes sa oled taevas. Pühitsetud olgu Sinu nimi, sinu riik tulgu, sinu tahtmine sündigu, nagu taevas, nõnda ka maa peal. Meie igapäevast leiba anna meile tänapäev ja anna meile andeks meie võlad, nagu meiegi andeks anname oma võlglastele ja ära saada meid kiusatusse, vaid päästa meid ära kurjast, sest sinu pärast  on riik ja vägi ja au igavesti.

Willegerode: Aamen

PILT. Minek peole. Kõrtsis

(Koor on laudade taga. Kõlab õllelaul.)

Ants: Vaata see on tõeline eesti pidu. Mehed üle maa koos laulmas keisri auks ja priiuse ülistuseks.

Koor: Kas sa oled endale juba eluaseme leidnud?

Ants: Me oleme rätsep Mäe juurde korterisse pandud?

Koor: Meid pandi koolmeister Kägu juurde. Kui kohale jõudsime kattis proua laua ja mis peenikesi toite seal kõik oli. Ei teadnud, kas süüa näpu vahel, lusika või noaga.

Koor: Meile tegid peretütred ukse lahti. Üks ilusam kui teine. Kutsusin ühe jalutama, et näitaks mulle võõrale inimesele linna. Lubas tulla pidu kuulama aga jalutama mitte.

Koor: Kurat, kolm päeva tulime. Vanker lagunes tee peal ära. Tulime jala edasi, aga kohale jõudsime.

Koor: Ma pole elus nii palju joonud, joo vankri peal ja igas kõrtsis ka, mis tee äärde jäi. Mul on raha puhta otsa saanud.

Koor: Pole hullu aitame välja, kui väga hätta jääd. Kui on pidu ei tohi keegi end kurvana tunda.

(Siseneb uus koor)

Koor1: Astuge edasi, tulge aga edasi.

Ants: Kust kandist tulete ka?

Koor2: Me tuleme Laiuselt.

Ants: Või Laiuse mehi. Teil polnud siis kuigi pikk tee sõita.

Koor2: Tee oli hirmus mudane. Peo riided puhta hukas. Teeks kohe ühe toobi õlut.

Ants: Valage välja. Mehed, tervitame Laiuse mehi, kes eesti rahva suurele laulupeole on jõudnud. (joovad) Kas pole, mehed, tunne nagu iidsel ajal, kui Lembitu kõik mehed üle kogu maa kokku kutsus et vastu astuda ristirüütlitele. Tulid mehed Ugandist, Lopegundast, Järvamaalt, Liivimaalt ja saartest relvad käes. Kas mitte pole täna sarnast meelt tunda, ainult relvade asemel on laul. Kui eesti rahvas ühiselt võtab laulda, siis taganeb iga vaenlane, sest lauluväe vastu pole relvi. Meie suud ei saa sulgeda ühegi mõõgaga.

Koor1: Homme on juba Maarja kirikus proov, kuhu kõik kokku tulevad ja ühist laulu hakkavad harjutama.

Koor: Astume lauluväega vaenlase vastu.

Koor. Kui põlluserval küllalt kaua laulda, siis on kogu sakste maa varsti eesti meeste käes.

Koor: Saksad ei viitis seda kisa kuulata ja annavad maa niisama ära. (naer)

Ants: Te võite ju naljatleda, kuid ma ütlen teile, et varsti on tõesti kogu maa eesti omade poegade harida ja siis tulevad saksad paluma, et me neile leivavilja annaks.

Koor: Või Laiuse mehed tahavad jõudu katsuda.

Koor: Meie tagasi ei astu.

Koor: Kõrtsmik, tule kohtunikluks. Läheb löömaks.

Kõrtsmik: Ei maksa vaenutuld suureks puhuda, seepärast lööma ei hakka. Las selgub võitja kukepoksis.

Koor: Just. Kukepoks.

(Kaks meest astuvad välja)

Kõrtsmik: Kes esimesena jala maha paneb, see on kaotaja.

Koor: Kas kaotajale on mingi kohustus ka ?

Kõrtsmik: Muidugi. Kaotaja teeb kõrtsile ringi õlut välja.

Koor: Meie ei tagane. (Algab poks ja mehed kukuvad üheaegselt)

Kõrtsmik: Üheaegselt. Otsus on lihtne, kumbki teeb ühe ringi kõrtsile välja

(Naer ja rahulolev sumin. Siseneb Anni. Mehed vilistavad)

Anni: Ants. Mis sul käes on? See on õlletoop. Sa ei joo ju. Ants, ma olin nii mures sinu pärast. Kas sul on riided ikka puhtad ja kas sa ikka sööd kõhu korralikult täis. Sa ei ole kunagi nii suure rahva seas varem olnud ega rahva seas suud lahti teinud. Mõtle ikka, kuidas sa käitud? Mõtle oma pere peale ka. Täna oled sa siin, aga homme  peame meie külas edasi elama. Sinu jaoks on see üks tore seiklus, aga mulle vaadatakse juba praegu küla vahel kõõrdi. „Ei tea, millest tal kodus puudus on, et õhtuti laulma kipub?“

Ants: Naine. See pole lihtsalt laulmine. See on ülestõus. See on kogu rahva ülestõus sakste vastu.

Anni: Peate te siis nagu kuked kirema?  Võtke tõrvik kätte, pange mõni mõis põlema. See on nagu lambatapp. Palju kisa vähe villa. Endal on kodus tööd pooleli. Ader seisab kännu najal juba nädal aega. Hea, et sulane märkas hobuse eest ära võtta. Mis siis saab meie rahvast ja maast, kui kõik endale rukkilillepärjad pähe panevad ja lauldes õnnis naeratus näol külast külasse hõljuvad. Naerualuseks jääd. Ants, läheme koju.

Ants: Naine, kuula.

Koor laulab „Mu isamaa on minu arm“

Ants: Kas pole vägev, kui eesti mehed kõik ühiselt laulavad? Kas ei tule pisar silma selle nähtamatu jõu ees, mis kõik müürid võib purustada.

Anni: Ants, kas sina ka laulad seal koos kõigi nende teiste meestega. Nende sadade meestega, keda linn juba täis on ja kes ikka veel vankritega siia voorivad.

Ants: Laulan jah ja olen uhke selle üle.

Anni: Siis olen mina ka sinu üle uhke. Mul tuli laulu ajal kananahk ihule. Ants, las ma teen sulle ühe musi. (suudeleb)

Ants: Oh mehed. Võtame laulu terviseks, mis naiste südamed sulatab.

PILT. Peaproov kirikus

Jannsen: Miks kedagi veel ei ole kohal?

Willigerode: Veel on aega. Kirikuuksed on lahti, torn paistab kaugele ja küll kõik siia tee leiavad.

Jannsen: Muidugi. Ma kardan ja ootan ühteaegu. Mis siis saab, mis siis ometi saab kui kõik need 800 meest ühiselt ei kõla.

Wiligerode: Meie koolmeistrid on teinud tublit tööd. Kõik need, kes juba kohale tulevad, nende võimetes võime kindlad olla.

Jannsen: Seda küll, aga kas see kõik siiski liialt ruttu ei toimunud. Nelja kuuga selgeks saada see, mida tavapäraselt aastaid õpitakse. Ja õpivad asjatundjad, aga siin on tegemist on meestega, kes noodiraamatu esmakordselt kätte võtavad.

Willigerode: Hea isand Jannsen, rahunege. Kas kõik peole saabujad on omale öömaja leidnud?

Jannsen: Kõik koorid ja külalised on kenasti lahke linnarahva juures ulualuse leidnud. Aga kui rahvas kuulama ei tule? Miks peaks tulema nad kuulama oskusteta maameeste laulu? Teie teate, et ma oma maja kulude katteks pangale pantisin ja sellest hõlpsasti ilma võin jääda, kui rahvas meie üleskutset kuulda ei võta.

(Sisenevad Oettingenid)

Oettingen : Guten Morgen lieben herren. Tulime ka seda ilmaimet vaatama, kus maarahvas ühiselt laulab.

Proua Oettingen: See on ilmvõimatu ettevõtmine, mida te siin kirikus ja seltsi aias korraldate. Sellest saab tulla ainult muret ja vaeva.

Oettingen: Ja häbi …

Jannsen: Me oleme seda teiega ka varem arutanud. Ei ole teie suutnud minule selgeks teha mille poolest eesti mees halvem on kui saksa mees. Kas pole mitte talgi silmad peas, kõrvad küljes ja keel suus? Mis on see põhjus, et tema ei võiks samavääriliselt laulda?

Oettingen: Vat, mina ütlen teile miks tema ei või. Sest tema on loll. Tema on juhm nagu lehm, kellel ainult lõuad käivad ja kes heinamaal peeru laseb ja ilma sunnita midagi ei tee.

Jannsen: Öelge veel, et teda ka lüpsta saab.

Oettingen: Saab-saab.

Proua Oettingen: Minuni pole tänaseni jõudnud ühtegi kinnitust, härra Jannsen, teie sõnade tõestuseks. Andke mulle palun teada, milliste märkide järgi teie arvate  maarahval olevat samasugused võimed, kui härrasrahval.

Jannsen: Neid märke teie peagi kuulete.

Oettingen: Loodetavasti teete endale nii häbi, et teil sarnaste ettevõtmiste korraldamise mõte igaveseks kustub. Nelja kuuga pole võimalik imet teha.

Proua Oettingen: Teie jääte häbisse ja rahvas elab rahumeeli oma onnides edasi mõistes oma rumalust ja tõstmata häält oma härra vastu.

Willigerode: Härrased. Rahu. Kui maa jaksab viljapead kanda, siis saavad sellest osa kõik. Keegi ei tohi ilma jääda, sest viljapea on jumala and, mida tuleb jagada. Nii nagu kogunevad siia eesti mehed kihelkondadest üle kogu maa, et jagada teiega, jumalaga ja meie keisrihärraga seda hääd meelt, mida kingitud priius on nende südametesse toonud. Võib-olla ei kõla nende laul kõige selgemini. Võib-olla pole sellel ühist kõla, kuid miski ei võta seda rõõmu nii lauljate kui ka kuulajate südametest.

Jannsen: Eks olen minagi vahel kõhklema hakanud selle mõtte võimalikkuses.

(siseneb Koidula)

Koidula: Tervist härrased. Papa, homseks kontserdiks on seltsmajast pääsme ostnud juba tuhanded inimesed ja aina tuleb neid uksest sisse ja küsivad uute pääsmete järele.

Proua Oettingen: Tuhanded huvilised. August, kas see on hea või halb?

Jannsen: Kuulete. Kõik tahavad tulla osa saama sellest rõõmust, mida laul meie hingele teeb. Tuhanded huvilised. Kallis laps, me oleme päästetud. Tundub, et meie maja ei lähegi haamri alla.

Oettingen: Kõik tulevad, et osa saada sellest suurejoonelisest häbist, mida harimatu meestekari endale teeb. Selle üle saab veel kaua ja kõvasti naerda. Mida rohkem neid on, seda parem. Las näevad kõik oma silmaga, et maarahval pole tulevikku ilma saksteta.

(Tuleb koor. Veidi loppis. Sätivad teineteist)

Jannsen: Küll te veel näete ja kuulete.

Oettingen: Vaadake nüüd neid. Kas nemad on tõesti Eestimaa parimad pojad, kes heliseval häälel rahva südamed põksuma panevad? Lubage naerda. See on kirbukari, täidest puretud maarahvas.

Proua Oettingen: Viinahais segi sõnnikuhaisuga.

Willigerode: Mehed. Mul on suur rõõm kõik teid näha Liivimaa esimesel suurel laulupeol. Aasta 1869 jääb teile kõigile meelde, kui aasta, mil rahvas ärkas, et sirgel seljal liikuda ühiselt tulevikku. Mehed, ma ütlen, et kaugel pole aeg, kui Tartu Ülikoolis kõlab eesti keel ja haridust jagatakse kõigile, kes seda soovivad, kus maarahvas ja saksa rahvas võrdsetena istuvad laua taga, et äri teha. Täna laulame nii, et eesti rahvas kuuleks ja ärkaks. Te olete kõik jätnud oma kodused kohustused ja raskel ajal leidnud võimaluse tulla siia Tartusse. Te olete harjutanud õhtuti ohverdades enese puhkuse. Nüüd on aeg näidata kõigile, milleks te võimelised olete. Alustame soome lauluga „Maamme“, millele Papa Jannsen on teinud kenad maakeelsed sõnad „Mu isamaa, mu õnn ja rõõm“. Täname teda selle eest.

Koor alustab „Mu isamaa, mu õnn ja rõõm“