MÕTISKLUS KULTUURI KAITSEKS

MÕTISKLUS KULTUURI KAITSEKS

Sattusin ühel õhtusöögil istuma pastor Jaan Tammsalu ülekäe. Vestluses, mis puudutas inimese aja kasutust ja oskust teha valikuid rääkis pastor loo, kus ühe tema leeriõpilase põuest kostusid pidevad piiksud. Kui pastor lõpuks sõnas, et teid on vist kellelgi väga vaja, võtke siis vastu, vastas leeriõpilane „Need on Delfi uudiste teavitused.“ Eks ta kummaline on, et isegi jumalakojas, kuhu inimesed tulevad endasse vaatama ja ennast leidma, on siiski vaja pidevalt olla kursis pidevalt vahelduvate klikiotsinguil tühiste uudisnuppudega. Pastor Jaan Tammsalu võttis asja kokku „Lülitage oma telefonidest kõiksugu uudisäpid ja tegelege meile antud üürikese elu jooksul vaid nende asjadega, millel on tõeline tähendus.“ Olin ja olen temaga täiesti nõus.

Meie riigijuhid on viimasel ajal segi ajanud rahvuse ja riigi. Eesti põhiseaduses on selgelt kirjas, et Eesti riigi esmane ja tähtsaim ülesanne on kaitsta eesti keelt ja kultuuri ja selle läbi eesti rahvast. Igat eestlast meie väikeses rahvakillus. Minu meelest tegeletakse meil aga üha enam aga just riigi kaitsmisega. Sõjavägede üksused liiguvad riigiteedel ringi. Mul pole ammu õnnestunud niimoodi maanteel sõita, et ma poleks kohanud mõnd militaarotstarbeks mõeldud sõidukit. Aga sõjamasinad rahu ajal ei tekita turvatunnet vaid hirmu. Soovi olla võimalikult kaugel kõigest sellest, mis on loodud hävitamiseks või inimeste tapmiseks. Rusikatega vehkides saadakse ka ise pihta.

Aga mis on see riik, kui siit võtta ära rahvas, kelle kaitseks ta on loodud? See on tükike kindlapiirilist maad maakeral. Seda maatükki võivad valitseda mustanahalised ja pilusilmsed ja see riik püsib kindlalt samades piirides. Kodanikud käivad valimas ja riigikogu võtab vastu seadusi.  Aga muidugi hoopis teistsuguseid seadusi. Oletame, et eesti rahvas väsib praegusest enesehävituslikust poliitikast ja võtavad Prohvet Maltsveti eeskujul kätte ja sõidavad kaugele maale, et seal oma keelt ja kultuuri austavana ühtse kogukonnana edasi elada. Riik hävitatakse või toimib rahvusvahelises kultuuriruumis muukeelsena edasi. Õnneks elab ka eesti rahvas sellisel juhul edasi, kuigi kodunt kaugel.  Kas meie seda endale või oma lastele tahame? Realistina ma tean, et vaevalt see kunagi juhtub ja seepärast oleks viimane aeg tegeleda asjadega, millel on meie jaoks tõeline tähendus. Tähendus, mis lubab meil siinsamas Läänemere kaldal oma keelt rääkida ja oma kultuuriruumis elada veel ka tuhande aasta pärast.

Ühte rahvast hoiab elus ja tugevana tema omakeelne kultuur. Kultuuri mõiste on lai ja see ei tähenda ainult laulu- ja tantsupidu. See on see, kuidas meie teineteisega suhtleme, kuidas ja mida me sööme, millised on meie peresuhted, traditsioonid, ajalugu jne.  Me peaksime riigina palju enam pühendama oma kultuuri kaitsele.

Samuti peame ühiselt kaitsma meile nii armast eesti keelt. Mina ei kujuta oma elu ette muukeelses elukeskkonnas ja sellepärast on mul nii sügavalt kahju neist paljudest eestlastest, kes lähevad välismaale ja sinna jäävad. Olla eemal oma harjumuspärasest keele ja kultuuriruumist on ikka vist väga raske. Mul on tunne, et iga väljarändaja kaotab lahkudes ka tükikese südant. Paljud ei harjugi eemalolekuga ja tulevad tagasi. Paljud kohanevad, kuid oma inimene oled sa ikka ainult seal, kus sa oled sündinud ja kasvanud. Kui raske saab siis olla kogu haridussüsteemi eestikeelseks viimine. Lapsed õpivad ruttu. Teeme nii, et saabuva aasta 1.septembril 1.klassis õppimist alustavad lapsed teevad kõik seda eesti keeles. Hiljemalt detsembriks lobisevad nad kõik eesti keeles ja lõpetavad kaksteist aastat hiljem eesti keelt puhtalt rääkivate lojaalsete riigikodanikena. Ja kaheteist aasta pärast ongi kogu koolisüsteem meil eestikeelne.

Mulle väga ei meeldi, kui kiputakse rääkima, et riik tegi nii või riik ei teinud nii. Selle all mõeldakse tavaliselt valitsust või riigikogu või ministeeriume või mõnd ametnikku. Aga öelgem siis välja, et valitsus ei eraldanud raha või veel parem mainigem, milline minister selle eest vastutas. Omavalitsused ütlevad, et suhted riigiga on rasked. Kuidas sul saavad suhted riigiga rasked olla, kui omavalitsused on osa riigist, kui iga kodanik on osa riigist. Rasked saavad suhted olla riigiametnikega või valitsusega. Öelgem siis seda, kuid ärge süüdistage erinevates patutegudes minule nii armast riiki. Iga otsuse taga on inimesed, kes otsustades võtavad endale vastutuse. Ja meil on õigus teada, kes on meie elu mõjutavate otsuste taga.  Ka see on kultuuri ja keele küsimus. Tegelegem tõeliselt tähtsate asjadega ja head poliitikud, kes te suunate meie elu, lõpetage omavaheline klikiuudiste tasemel kraaklemine. Võtkem eesmärgiks tuua inimesteni ainult positiivseid uudiseid ja nähkem selliste uudiste loomise nimel vaeva. Uskuge, et rahvas hindab seda kordades rohkem, kui vastastikust tatipritsimist. Kordan veel. Tegelegem meile antud üürikese aja jooksul ainult tõeliselt tähtsate asjadega, mis pakuvad rahuldust ja toovad rõõmu kogu ühiskonnale. Minu riik on minu nägu ja ta on igaühe teie nägu. Ja mina sooviks, et see nägu oleks õnnelik.