Kolmapäev, 29. jaanuar 2020

Näidend. K.E.von Baeri lõpetamata uurimus


K.E.von Baeri lõpetamata uurimus

PILT1.
Rektor: Et teie olete siis Darviniga ühte meelt? Inimene saab alguse munast nagu kana või mõni muu linnuke.
Baer: Aga kuidas teisiti on see võimalik. Loodus kohandub oludega tema ümber ja nõnda samamoodi kohaneb ka inimene.
Rektor: Kuidas teie siis ette kujutate? Et mina ja teiegi oleme sündinud nagu linnuksed munast ja ühel ilusal päeval tuli ämmamoor, lõi munakoore lahti ja astusimegi maailma oma ema-isa rõõmuks nagu öeldakse.
Baer: (võtab muna ja löö kaussi lahti) Hea küll, austatud rektor. Selgitan siis korra veel. Niisiis kujutab imetaja muna endast põhiliselt munarebukuulikest nagu ka linnumuna puhul, kuid on sellest väiksem. Rebumass, mis ümbritsev munarebukuulikest, on loomadel enamasti valkjaskollane või kollakasvalge. Nendel, keda mina peamiselt olen uurinud, ehk siis koertel ja küllap ka teistel kiskjatel on see kollane.
Rektor: Kuidas te kollkasvalgel ja valkjas kollasel vahet teete?
Baer: Ärge katkestage mind. Munad on erakordselt väikesed ja imevad  ilmselt väga kiiresti munajuhas või emakatõrves leiduvat vedelikku. Kõigepealt ujuvad nad selles vedelikus ringi, siis aga kasvavad neile väikesed karvakesed, mille abil nad kinnituvad emaka külge. Emakas hakkab eraldama veelgi rohkem vedelikku, aga muna imeb seda nii kiiresti, et kogu vedelik võetakse kohe vastu. Nõnda toidab siis ema munakesta kaudu muna ja kujunevat loodet.
Rektor: Päris ropp värk.
Baer: Lindudel on kõik hoopis teisiti. Niipea kui lind on muna valmis munenud, ei saa muna emalt mingeid toitaineid, vaid üksnes sooja. Seega peab arenev tibupoeg toitained omandama kaasavarana.
Rektor: Seega võin oma prouat seemenda palju tahan, aga ega tema sellest munele ikkagi ei hakka. (naerab)
Baer: (Ei tee rektori märkusest välja) Päris nii lihtne see siiski pole, kuigi eelöeldut arvesse võttes võin ennast küllap pidada imetajate ning seega ka inimese sündimisega seotud asjaolude väljaselgitajaks, kuigi ma pean tunnistama, et see pole niivõrd pingeliste uuringute või vaimutöö vili, kui on selles olnud omajagu õnne. Mida te ütlesite?
Rektor: Minu meelest on sellelaadne uuring puhas rõõm. Riieta aga naised teaduse nimel lahti ja asu asja kallale. Vaatame siis üheskoos, kus see muna siin on?
Baer: Teie naljatlete. Pigem tõid mulle edu varasemate aastate terav pilk ja kanapoja loote arengu jälgimine. Lühinägelikud silmad on mulle igapäevaelus nii mõnigi kord tuska teinud, anatoomilises töös teenisid nad mind aga  mind truult ja eristasid väiksemaidki pisiasju. Kord tegin katse 20 osavõtjaga ja leidsin ainult ühe, kelle silmad nägid lähedal minu omadest paremini. Kas teie teadsite, et Göttingeni Teaduste  Ühing oli juba 1821 aastal välja pannud auhinna sellele, kes selgitab välja inimese muna kujunemise. Auhind anti Hausmannile, kes arvas, et muna tekib vedelikus tükk aega peale paaritumist. Esinesin konverentsil vastupidist tõestava ettekandega lootes sellele palju tähelepanu, kuid kõik olid vait. Isegi noored. Lõpuks konverentsi viimasel päeval küsis dr Retzius, et kas ma võiksin neile näidata muna munajuhas. Olin sellega kohe nõus, tingimusel kui leiaksin kuskilt mõne emase koera. Anatoomikumi kojamehe käest saadigi koer ja pärast lõunat korraldati demonstratsioon. Kohale tuli päris palju noore anatoome. Siis aga näis , et kuri saatus tahab mulle vingerpussi mängida. Kojamehe koer oli nii hästi toidetud, et tal igal pool rasvakiht, kaasaarvatud munajuhas. Kas oli asi minus või rasvas, aga ma ei suutnud leida ühtegi muna. Midagi sellist polnud minuga varem juhtunud. Viimaks siiski nägin üht muna õrnalt väiklemas ja asetasin ta ettevaatlikult, kuid õnnelikult mikroskoobi alla. Seni polnud keegi seda muna või rebukuuli proovinudki üles leida.
Rektor: Teie olete idealist. Inimene ei kohane. Inimene on inimene ja jääb selleks koos kõigi oma hädadega. Kõik me oleme ju aeg-ajalt unistanud, et võiksime linnuna taevas lennata või hülgena vetesügavusi avastada. Aga , armas Baer, teate teie seda sama hästi kui mina, et see sugugi võimalik pole.
Baer: Nii et teie siis Darvini teooriat ahvist põlvnemisest tõsiselt ei võta.
Rektor: Kuulsin hiljuti selle kohta lõbusat lugu. Isased ahvid tulid puu otsast alla, et puu alt vilju korjata. Korjasid siis neid ja sõid suurima mõnuga. Puuviljad olid aga käärinud ja endasse alkoholi kogunud. Muidugi jäid isased purju, ega suutnud enam puu otsa ronida. Mõne aja pärast tulid emased puu otsast alla vaatama, et kuhu need isased juba mitmeks päevaks on jäänud. Puu alt leidsid aga rõõmsa peo. Emased ei hakanud ka enam puu otsa tagasi minema ja nii nad inimestena maa peale sattusid. Mõte on selles, et kõiges meie ümber mängib tähtsat osa üks väike naps. Kas valan teile austatud härra salanõunik?
Baer: Valage siis pealegi. Teie oma jutuga ju praegu olete Darviniga ühte meelt – inimene areneb. Oli puu otsas aga tuli alla. Sõi toorest liha, aga nüüd juba oskab valmistada kõige hõrgumaid roogasid. Sama on ka joogiga. Algul sõi käärinud puuvilju ja tundis ennast hästi, nüüd aga valmistatakse neist samadest viljadest parimat veini.
Rektor: Inimese ajalugu on joomise ajalugu. Mida lihtsam ja algelisem inimene, seda lihtsam ja algelisem jook.
Baer: Teie teooria ei pruugi paika pidada. Ma ei ole küll kohanud, et maarahvas veini või viinamarja viina jooks, aga kui seda neil pakkuda, siis usun kindlasti, et nad seda ka rõõmuga tarbiksid.
Rektor: Siin ei ole mina teiega sugugi sama meelt. Ehk tõesti on õigus Darvinil, kes usub arengusse, aga selleks, et mõista hea veini väärtust peab enne õppima tundma kõiki tema tegemise nüansse ehk isegi rändama sinna , kus vein valmib. Mõistmaks jooki tõelist väärtust peame eelkõige arendama ennast ja maarahva puhul pole see sugugi võimalik. Nemad joovad mõdu ja nii jääb. Paremal juhul kaanivad ka piiritust.
Baer: Nii võib inimesed joogi järgi nimetada. Talurahvas – õllerahvas, töölisrahvas – piirituserahvas, härrasrahvas – veinirahvas.
Rektor:  See oleks liialt lihtsustatud. Jäävad ju veel ka piim ja vesi, kali ja mahl.
Baer: Teie katkestate mind. Köningsbergis kirjutasin pikema uurimuse inimese kohta – mitte ajakirjale, vaid ühele kogumikule. Selles kirjeldasin inimtüüpe kehaehituse ja sotsiaalse seisundi põhjal. Nagu tavaks paigutasin alamale astmele Hollandi lõunapoolsete asumaade elanikud.
Rektor: Arvate kohe tõemeeli, et neil väikestel mustadel on midagi ühist meie maarahvaga?
Baer: Märkisin, et neil väikestel mustade, nagu te tabavalt märkisite, ei ole muud eraomandit, kui ainult isiklik relv ja üldse need asjad, mida indiviid endaga kaasas kannab. Maa on hõimude vahel ära jagatud jahipiirkondadeks, kus iga hõimuliige võib jahti pidada, kellelgi pole erilist omandit. Minu meelest näitab just see suurimat barbaarsust ja inimlikku viletsust, kuna toiduvarusid ei soetata. Osutasin, et selline olukord vastab täiesti kommunistide- sotsialiste ideaalidele, mida kuulutavad inimsoo värskeimad õnnistegijad. Tunnistan, et tõin rõõmuga selle rabava näite, mis asetab vastikud kommunistid barbaritega ühele pulgale. See kirjutis oli mõeldud avaldamiseks vene keeles. Trükipoognaid üle lugedes olin üllatunud, kui nägin, et tsensor on selle kommunismi hukkamõistu maha tõmmanud. Miks? Sellepärast, et kommunistist ei tohtinud üleüldse midagi kirjutada.
Rektor: Just. Kommunism on taandareng. Areng olemuse algusesse. Areng tagasi sinna, kust me kannatades oleme lahkunud või enamus inimkonnast on lahkunud.
Baer:  Teie siis sugugi ei usu, et maarahvas võib areneda?
Rektor: Mis see areng on? Sa võid ju musta kuue asemel selga panna kollase, kuid ega sisu sellest muutu. Maarahvas ei hakka kunagi nägema kaugemale oma põlluservast, millega tema maailm piirdubki. Teie, hea Baer, olete oma nooruses kirjutanud uurimuse „Eestlaste endeemilistest haigustest“. Vaadake aknast välja ja vaadake neid musti mutukaid. Kas te tõesti arvate, et tänasel päeval sama uurimust koostades oleks midagi teisiti?
Baer: Kindlasti. Oma nooruspõlve tulipäisuses kirja pandud töö oli liialt ühekülgne ja jättis tähelepanuta paljud spetsiifilised tähelepanekud. Eestlased on keeruline rahvas. Veidi nagu muna, mis pealt kõva koorega, aga seest vikerkaarena kirju.
Rektor: Tundub, et maarahvas väärib üht põhjalikumat uurimust ja kes võiks seda paremini läbi viia, kui teie, austatud härra Baer.
Vaatavad koos publikusse. Rektor lahkub.

Pilt2.
Baer lehitseb pabereid.
Baer: Mis elukas tema selline on, et mina tema sisse ei näe. Ma olen 77 aastat vana, ilmas ringi käinud ja nii mõndagi imet näinud, aga tema sisse ei näe. Äkki tema polegi päris inimene. Äkki tema pole loomariigist, vaid hoopis osa taimeriigist, sest kas saab inimene oma juured nii kõvasti ühe maa sisse ajada. Tema peab olema puu. Rannamänd, mida kallas ei hoia, vaid kes ise hoiab kallast kinni. Ükski rahvas kuskil maal pole nii kaua ühe koha peal elanud. Ikka liigutakse sõdade eest või loodusjõudude eest, aga see rahvas ei liigu. Tema on kinni. Mis varandust nemad selles maas näevad? Ilm on vesine ja külm. Põllusaaki saab kord aastas ja sedagi vaid hea õnne korral. Majad on pimedad ja kitsad. Võõrad valitsejad vahetuvad, aga see rahvas jääb ikka kohale. See ei ole normaalne. Oma töökuses ja visaduses elaksid nad vähegi paremates oludes jõukate ja valitsejatena. Aga nemad on siin külmal ja vesisel maal. Kiusuks iseenesele.

PILT. Jaan
(Jaan istub toolil keset tuba.)
Baer: Räägi
Jaan: Mida?
Baer: Räägi üks maarahva lugu.
Jaan: Ei mina hakka tühja lobisemise peale suud raiskama.
Baer: Lugu, mida oled kuulnud oma vanematelt või vanavanematelt. Üks lugu kaugest minevikust
Jaan: Pole ma neilt mingit lugu kuulnud. Mu isa oli kogu aeg vait, ega ma teadnudki, kas ta üldse rääkida mõistab.
Baer: Midagi te seal talutaredes pimedatel õhtutel segi elajate ja inimestega ju ometi räägite?
Jaan: Ikka. Eile õhtul ütles eit, et tule sööma. Läksin. Rohkem sellel õhtul ei rääkinud.
Baer: See pole võimalik.
Jaan: Kas härral oli asja ka või kutsuti mind mööbliks keset tuba?
Baer: Ikka oli asja ka.
Jaan. Kas oleks vaja puud lõhkuda või vesi tuppa kanda. Ma olen meister iga ala peale.
Baer: Vett pole vaja ja puudki juba tuuakse tuppa.
Jaan : Ütlen kohe , et rooja mina välja kandma ei hakka. Kord viisin , siis loksus üle ääre otse saapasse. Kust sa inimene siis uued saapad saad? Pidin nendega edasi käima. Varba vahel lirtsus, aga ega häda anna häbeneda ja häda ajab härja kaevu.
Baer: Huvitav.
Jaan: Mis selles roojas huvitavat on?
Baer: Ei . Et häda ajab härja kaevu.
Jaan: Vett peab siis tooma ikka?
Baer: Ei. Mulle räägiti, et sina Jaan oled üks veidi isemoodi mees, kes mäletab rohkem, kui ise teab ja räägib rohkem, kui teised kuulda tahaks.
Jaan: See on loba. Mina ei räägi üldse ilma et vajadust poleks. Kui vajadus on, siis põrutan.
Baer: See sobib.
Jaan: Mis siis?
Baer: Kas sina tuleksid minu juurde tööle, Jaan?
Jaan: Kui raha on aus ja töö konti ei murra, siis ikka rõõmuga. Mida ma siis tegema pean?
Baer: Ei see konti murra. Sa pead minuga vestlema, sellest, kuidas maarahvas elab. Mida nad tunnevad ja mõtlevad. Millised on nende unistused, millised mured neid vaevavad. Tahaksin kuulda kohe kõigest.
Jaan: (on vait, ei saa midagi aru) Mitte ei mõista, mida nüüd härra tahab.
Baer: Magad köögis. Kui ma kutsun, siis tuled ja vastad minu küsimustele.
Jaan: Ja härra maksab selle eest raha ka?
Baer: Maksan ikka.
Jaan: Ja söömine-joomine on härra kulul?
Baer: Ikka.
Jaan: Vahel väike õlu ka?
Baer: Vahel väike õlu ka.
Jaan: Ja midagi ei pea tegema, mis konti murraks?
Baer: Pead vaid minule jutustama kõigest , mida tead.
Jaan: Hääkene siis küll. Ega kingitud hobuse suhu ei vaadata.
Baer: Räägi nüüd.
Jaan: Millest siis ma alustama peaks?
Baer: Räägi sellest, milliseid laule te laulate.
Jaan: Laulmine on rohkem eitede asi. Naljakas kohe kuidas mõned käivad kirikutes pappidega koos laulmas. Meil lauldakse ikka töö saateks. Käed käivad ja suu rõkkab. No kas pole veider, kui seisad ühe koha peal ja üürgad. Nii võib kärbes kurku lennata.
Baer: Kultuurne inimene on harjunud eristama oma vaimseid võimeid, kujutuspilte, soove ja tundeid. Ürginimesel olid need funktsioonid segunenud ja alla surutud. Inimesed pole ennemuiste loonud niivõrd erinevaid, sageli üsna keerukaid müüte ja loomislugusid, kui nad oleksid suutnud fantaasiapilte ja mõttekonstruktsioone üksteisest lahus hoida. Soov mõista maailma ja sündmusi sünnitas fantaasiapilte. Mida rikkama fantaasiaga rahvas, seda mitmekesisemaid tulemusi andis rahvaluule. Ent lisandus ka alateadlikku egoismi. Iga rahvas tahab pälvida Jumala soosingut, jumalad on mingil määral ikka rahvuslikud.
Jaan: Ah soo. Kirikuõpetaja on keelanud maarahval oma jumalate kummardamise.
Baer: Aga kirikus käite iga pühapäev ikkagi.
Jaan: Kui kõrtsi teisel pool teed ei oleks, siis ei viiks mind ükski vägi kiriku. Eit saab teiste eitedega lahverdada. Mina võtan meestega toobi kanget. See ongi see saksa rahva kirik.
Baer: Aga jumalasõna. Jumalasõna aitab ju hakkama saada nende küsimustega, mis inimesel igapäeva elus ette tulevad.
Jaan: Selleks pole meil Piiblit vaja. Meil on Piibli asemel ahju otsas vanaisa, kes ütleb, kuidas, miks ja millal teha.
Baer: Mida siis vanaisa räägib?
Jaan: Kured läevad, kurjad ilmad. Haned läevad, hallad taga. Luiged läinud, lumi maas. Või. Must kass toob õnnetust. Kes redel alt läbi kõnnib, sellel on häda kaelas. Kes kevadel köhib, see on sügiseks läind. Nii palju eluaastaid sul on veel jäänd, kui palju kägu kukub.
Baer: Aitab küll. Aga neis ütlemistes ei pruugi tõtt olla.
Jaan: Kui vanaisa nii ütleb, siis nii on.
Baer: Aga kuidas vanaisa teab, kui ta ahju peal on?
Jaan: Sest tema jättis meelde, mida tema vanaisa talle rääkis ja mina jätan meelde, mida vanaisa mulle räägib, sest kui mina saan vanaisaks ja ahjule jään, siis tean tarkused edasi anda.
Baer: Maailm meie ümber muutub.
Jaan: Muutubki. Kui piisavalt kaua ühest rääkida, siis lõpuks hakkavad kõik seda uskuma. Ja kui kõik usuvad , siis see saabki nii olema. Meil ongi nõnda juhtunud. Milleks Piibel või need teised raamatud, kui meil on vanaisa.
Baer: (üritab kirjutada) Madal vaimne kultuur ongi põhjuseks, miks eestlased ei suuda oma seisundit täpselt kirjeldada. Oma flegmaatilise iseloomu ja sügava ükskõiksuse tõttu, mis paljude haiguste puhul tunduvalt suurenevad, nad mitte üksnes ei jälgi iseennast, vaid ei vaevu oma hädast arstile täpsemalt rääkida seetõttu, et nad arstiteadust sugugi ei usalda ja isegi surmast ei hooli. Seetõttu peab iga arst, kes tahab eestlasi ravida usaldama vaid iseennast, mitte haige sõnu.
Jaan: Mida need arstid teavad. Haigused tulevad inimesele Jumala kättemaksuks või karistuseks.
Baer: Sa ei pidanud ju jumalasõna uskuma.
Jaan: Kui ma Jumalasõna ei usu, ei tähenda veel, et ma jumalat ei karda. Parem karta  kui hiljem kahetseda. Muidugi võivad nõiadki inimesele haiguse kaela saata. Aga siis tuleb juba targa poole minna, sellest ise jagu ei saa.
Baer: Aga kes targale ütles, et tema tark on? Millistest märkidest sellest aru võib saada?
Jaan: Ise olete nii tark mees ja ei tea selliseid lihtsaid asju. Jumal on lubanud targal korraldada midagi sellist, millega iga inimene hakkama ei saa. Arutab näiteks ussi sõlmest lahti või rottidel sabad sõlmest. Kui tema siis ravib, lööb ta trummi ja pomiseb segaseid sõnu. Kuidas teisiti siis inimene terveks saab?
Baer: Rohtudega äkki?
Jaan: Professori-härra, olete ikka midagi õppinud ka. Muidugi rohtudega. Piiritus, tärpentiin, äädikas, väävelhape, püssirohi, elavhõbe, väävel ja juudasitt. Meil on kodus rohtu igale haigusele.
Baer: Kas teie ei ole midagi kuulnud välistest mõjustustest, mille tõttu inimesi haigused tabavad?
Jaan: Olen ikka. Neljatee ristis tabab inimest alati äge peapööritus, süda läheb pahaks ja sugugi enam süü ei taha. Suure pärna alla täiskuu ööl tabavad sind hirmsad sügelised, mis mööda ihu rändama hakkavad. Selle eest tuleb siis hoiduda.
Baer: Kus see süda sul asub, kui ta pahaks läheb?
Jaan: (Näitab kõhule) Siin.
Baer: Siin on sul magu või käärsool. Süda on rinnus. (osutab rinnale).
Jaan: (naerab) Muidugi-muidugi.
Baer: Istu ja ära sega. (üritab kirjutada) Tänapäeval loeb haritud inimeste arvamus Euroopas rohkem, kui harimatute oma. Kui võrrelda isegi väikese teadusliku panuse andnud eurooplasi eestlasega, siis selgub, et eestlane ei tea, millel tema veendumused põhinevad – kas on need hangitud eelkäijatelt, isiklikust vaatlusest ja mõttetööst või on nad hoopis fantaasia viljad. Isegi kui teadmiste päritolu on selge, ei oska ta teistele öelda, miks nad midagi usuvad. Teadmistes on jõud, mis viib edasi. Igal traditsioonilgi on oma praktiline kasu ja kasu on sündinud hoolsal vaatlusel.
Jaan: Ju siis. Ma võin sitahunniku järgi ilma ennustada. Kui hunnik on jääs, siis on külm, kui hunnik on vesine, siis sajab, kui hunnik on kadunud, siis on tugev tuul.
Baer: Ma ei mõelnud nüüd päris nii. Jumalasõna te ju ometi loete, kuigi igapäevaselt käitute vastavalt aastasadade jooksul kujunenud tavadele.
Jaan: Vahel loen, aga ma ei ole seni veel maailmaloomisest kaugemale jõudnud. Kas selles on tõde, mida räägitakse, et kui paned raamatu magades pea alla, siis ronib tarkus öösel ise pähe?
Baer: Kardan, et nii lihtsalt see siiski ei lähe. Soov olla parem inimene – see on ju iga kultuurse inimese unistus. Kas te siis ei jaga oma lastega seda, mida ise olete elus kogenud?
Jaan: Jagame ikka. Kui mina lapsena midagi valesti tegin, siis sain peksa. No nüüd peksan mina oma lapsi ja eite, kui need midagi valesti teevad.
Baer: Kas nemad siis peksust targemaks muutuvad?
Jaan: Ega vist, aga endal on hea olla, et oled ikka midagi teinud, et lapsed targemaks saaks.
Baer: Kas sa neid kooli pole plaaninud panna?
Jaan: Kes siis sinu meelest, professori-härra, kõik need tööd ära teeb, mis vaja teha on. Igaüks peab peres andma oma panuse vastavalt oma võimetele ja varakult vajaliku selgeks õppima. Pole raamatust tolku, kui sa adra taga käia ei mõista.
Baer: Selles on oma tõde. Olen korduvalt selgitanud, et koolis peaks alustama üldhariduse andmisega. Mis puudutab aga ameti omandamist, siis on selge, et põllumajandust, ametnikutööd, sõjandust, neid tuleb õppida ikka praktilise töö käigus.
Jaan: Tööd tuleb teha, küll siis tarkus ka tuleb, aga igaks juhuks panen raamatu siiski ööseks padja alla.

PILT. Õpetamine ja kool
Baer: Joonista mulle oma kodumaja. (Annab paberi ja söe)
Jaan: Oma tare?
Baer: Tahaks näha ja teada, milline on üks maarahva maja.
Jaan: Ei mina seda kunsti valda. Ma võin jutustada.
Baer: Aga sina jutustadagi. Lihtsalt jutusta paberile tüki söega. Oma kodumaja peab ju inimene ometigi tundma.
(Jaan joonistab)
Baer: Kord pidasin ühel diskusioonil, nii nagu neid ülikoolis ikka peeti, väitlust hariduse teemadel filoloogist gümnaasiumidirektoriga. Pidasin Königsbergi populaarteaduslikus seltsis ettekande kodumaa tundmise tähtsusest. Mainitud direktor oli kohal ja kuigi minu ettekanne ei puudutanud filoloogiat, siis näis teda puudutavat minu väide, et teadmisväärne pole mitte üksnes see, mis asub meist ajas ja ruumis kaugel. Ettekande lõpul tuli ta minu juurde ja ütles: Te räägite kodumaa tundmisest – aga kui me võtame oma Preisimaa, siis mis on sellel teadmisteväärset? Kas see , mis toimub Mohrungenis, on oluline. Ei ole. Aga see-eest on igas Ateena ümbruse külas juhtunud midagi olulist.“ Oma õnnetuseks mainis ta Mohrungeni. Vastasin talle, et Mohrungenis on sündinud Herder, üks kõige suuremaid sakslasi.
Jaan: Ma olen sündinud Sääskülas (või kus iganes külas, mis etenduse kohaga on päevakajane).
Baer: Sageli juhtub nii, et sissesõitnud tunnevad maad hoopis paremini kui paljud kohalikud ja mõnes mõttes on see täitsa loomulik. Igal juhul tundis gümnaasiumidirektor piinlikust, et ta sedamoodi minule vahele jäi. Ta jätkas, et Homerose kohta võime lugeda igast ajalehest. Vastasin talle, et minu meelest polegi sellepärast Homerost vaja originaalis lugeda. Seda, mis antiigist meieni on jõudnud, omandame mitmel erineval moel.
Jaan: Ma jälle mõtlen, et inimesed lugemisega liialt aega kulutavad. Mulle meeldib eluga kursis olla ja sellepärast ei võta ma lehte kättegi, vaid lähen tare kõrval külatee äärde ja vaatan. Teinekord vaatan ja ootan mitu päeva, enne kui midagi juhtub, aga mõnikord läheb kohe madinaks lahti.
Baer: Näiteks.
Jaan: Üks päev sõitis mõisahärra kellegi võõra daamiga tõllal mööda ja ei läinud poolt päevagi, kui juba läks pastori-härra ka vankril samuti mõisa poole. Nii on. Uudised tulevad ise sinu juurde.
Baer: Kus siin see uudis siis oli?
Jaan: Aga, kes see daam oli? Aga miks läks pärast daami saabumist pastor mõisa. (Jaan vilistab ja pilgutab silmi) Pärast oli meil eidega mitu päeva arutamist, et kas keegi sureb või abiellub.
Baer: Nii võib ju ka, kuid ometi ei anna see sinule teadmist, mis sind elus tabavates olukordades aidata saaks. Väidetakse, et kool peab suutma oma kasvandikke iseseisvaks eluks ette valmistada, aga siis väidetakse vastu, et kool seda mitte ei suuda. Selline jutt tekitab piinlikust. Tuleb leida tasakaal vaimutreeningu kaudu antavate üldainete  ja praktiliseks eluks vajalike ainete vahel. Minu hinnangul on kooli peamine ülesanne vaimutreening, mis ei tohiks koosneda pelgalt kutseõppes.
Jaan: Kui maad ja majad läinud käest, siis koolitarkus alles jääb.
Baer: Ma kirjutasin kord ajalehele, et Venemaa koolides on loodud liialt kitsalt spetsialiseeritud õppeasutusi, mis peaksid andma ettevalmistuse ühel või teisel õppealal. Praeguseks on mõistetud selle süsteemi puudusi ja võetud suund üldhariduskoolide poole. Palju aastaid on kadetikorpuse, meditsiiniakadeemia ja muude õppeasutuste kasvandikud siirdunud hoopis muudele erialadele, kus nad on sageli silma paistnud. See näitab, et inimesse ei tohi suhtuda, nagu vormitusse taignasse, mida võib vägisi suruda nõutavasse vormi. Igas inimeses on peidus eeldused, mida on tarvis toita ja arendada nagu õiepungi, et need võiksid õide puhkeda.
Jaan: Sellest jutust saan ma aru. Kastmisest on üksi vähe. Nagu juba ütles minu vanaisa – sinu toidulaud on sinu sita nägu. Samas võib juhtuda, et kevadkülm hoopis õied ära võtab ja siis on ka saak hukas. Väeta palju tahad.
Baer: Just. Meie arengut mõjutavad erinevad tegurid. Noorukile tutvustatakse näiteks Schopenhaueri teoseid, aga tea ei tea veel õieti, kas ta seisab kahe jalaga maa peal või hõljub pelgalt tahte ja ettekujutuse sfäärides. Kohe seejärel katkestab teine tarkpea tema mõttelõnga ning hakkab talle ette lugema hiirte liike nende saba pikkuse ja nahavärvi järgi. Või hakatakse talle selgitama, mille poolest erinevad omavahel folium ovatum (munajas leht) või folium cordatum (südajas leht). Siis aga kinnitab keemik, et tegelikult eksisteerib vaid see, mida on võimalik kaaluda, ja tea ise ei ole midagi muud kui see orgaaniline aine, mis kaalu pealt näha on. Õnnetu õppur istub siis maha ja tunneb, et ta on jälle vaid ports mulda.
Jaan: Kes oskavad need teevad. Kes ei oska, need õpetavad.
Baer: Aga siis astub sisse psühholoog ja teatab, et eluprotsess, enesearendamine, ilmneb juba taimedes – alamatel loomadel on see arenenud enesetajumiseks, kõrgematel loomadel eneseteadvuseks, ahvidel kavalaks isekuseks, inimesel aga selgeks enesetunnetuseks. Rusutud tudeng taipab, et ta on täiustunud ahv. Aga ei saa aru, kuidas see eluprotsess käib, kust pärineb elujõud ja kui palju see võib kaaluda. Neis asjus tuleks selgusele jõuda, kuid tudengil pole aega. Järgmisel hommikul näidatakse, et maailm on vaid tahe, et tegutsemise aluseks on tahe. Nüüd jõuab tudeng oma eluprotsessi aluseni – see pole muud kui tema enese tahe.
Jaan: Ma olen kuulnud, et maakera on lapik. Ei tea kas, sellel võib tõetera sees olla.
Baer: (ohates) „Pea tühjust täis ja mulle näib, seal veskiratas ringi käib“
Jaan: Tahate vett lonksata. Vaatan, et olete näost päris kaame. (Valab) Kirikuõpetaja rääkis, et pole vaja kodunt kaugele minna, sest kui liialt kaugele lähed, siis kukud üle serva alla. Ega ma polegi läinud. Kord sõitsin Piibe mõisani, aga keerasin otsa ringi, sest tee hakkas juba alla poole minema.
Baer: Jätsid oma pere ja tööd ja põrutasid ühe soojaga kohe Piibe mõisani välja?
Jaan: Siis ma olin veel noor. Sõitsime peale laulatust kirikust koju. Panin käe naise põlvele. Naine ütles, et nüüd kui me abielus oleme, võid ka kaugemale minna. Ma siis põrutasin kohe Piibeni, aga siis tuli hirm peale.
Baer: Miks just siis Piibe mõisani?
Jaan: Olin sellest kuulnud ja tahtsin teelt juba ammu näha.
Baer: Tohoh? Kas sealsed mõisnikud ja mõis on siis nii kuulsad, et neid kaugelt vaatama sõita.
Jaan: Mitte mõisnikud. Sealne piiritus. See pidi olema mahedam kui kuskil mujal.
Baer: Jaa. Seal on osatud alati parimat teha.
Jaan. Nojaa, minu vanemad on sealt pärit. Ema töötas seal noore neiuna mõisa põllul enne kui isa ta sealt ära viis ja siis sündisin koe ka mina.
Baer: Sündisid kohe?
Jaan: Mitte päris kohe. Ega need asjad siis nii ruttu ka käi. Professori härra peaks ju seda teadma. Kolm kuud läks vahepeal mööda.
Baer: Kolme kuuga ei sünni midagi. Viljastumisest sünnini läheb inimesel üheksa kuud.
Jaan: Seda isagi arvas, et kuidagi ruttu, aga ema seletas siis talle, et 3 kuud enne pulmi ja kolm kuud peale pulmi ja kolm korda kolm ongi ju üheksa. Isa jäi uskuma ja ma olen alati nobe poiss olnud.
Baer: Mitte ei mõista.
Jaan: Ema armastas ikka rääkida, kuidas kena mõisahärra talle lilli kinkis ja punastama panevate sõnadega kiitis.
Baer: Siis sa võid olla ju …?
Jaan: Paruni laps. Ma olen ise hiljem ka mõelnud, et ei klapi see ema jutt kuidagi. Kus sa ise kasvanud oled?
Baer: Ma sündisin P…. Lasila mõisas Virumaal.
Jaan: Kindlasti kena koht. Kes seal praegu majandab?
Baer: Minu vend.  Kui sa Piibel olid ära käinud, kas siis läksid koju ja hakkasid tööle?
Jaan: Nojah. Pole vilja, pole jahu. Pole jahu, pole leiba. Pole leiba, pole pere. Aga mis sa inimene vaene loom väärt oled, kui sul pole lapsi. See on ainus lõbustus pimedal ajal. Ikka tahad lastele parimat. Võtad nad siis õhtul põlvele ja räägid kõike, mida elus tead. Ega nad sunnikud kuulavad ka. Päris küsivad, et kas saksad ka peeru lasevad või on see meie ainuõigus. Ega ma teagi. Kuulnud ju pole, aga tundnud küll. Mõisa õuel on isemoodi hais ja ega see loomulikul moel sündinud pole. Räägin kõigest sellest siis lastega ja nemad kuulavad. Jätavad meelde.
Baer: Aga peale Piibe mõisas käiku sa eidega enam rääkinud ei ole?
Jaan: Vanasti rääkisin eidega ka, aga tema enam mind ei kuula. Küsis mu käes, et kas mul on aega rääkida. Kui ma jaa ütlesin, siis ütles, „Väga hea, kuula siis“. Eidel hakkab mõte tööle, kui tema selle välja räägib. Mina mõtlen asjad ikka peas valmis. Eit räägib õhtu jooksul viis mõtet välja, aga kasu pole ühestki. Ma mõtlen ka peas viis mõtet välja, aga kui neist kasu pole, siis välja neid kõva häälega ei räägi. Eidele meeldib vist omaenese häält kuulda. Kuulab siis nagu kedagi teist ja saab vastu vaielda. Raske on sellisesse vaidlusse sekkuda.
Baer: Tõde selgub ikka vaieldes või arutledes. Kui sain Köningsbergi ülikooli erakorraliseks meditsiini metodoloogia ja entsüklopeedia professoriks, siis jätsin kõrvale igasugu raamatutarkuse ja kirjanduse loetelu ja keskendusin loengutes vaid praktilisele küljele. Lisaks Tartu ülikoolile olin käinud veel kolmes ülikoolis ja põgusalt külastanud veel mitut. Seega võisin tuua ehmatavaid näiteid elust enesest, mõttelagedate inimeste täielikust allakäigust, süsteemitu õppetöö tagajärgedest ja valehäbist, mis sunnib varjama enese ja teiste küündimatust. Niisiis rõhusin praktilisele küljele. Iseõppijaile soovitasin, et kui te mõnda raamatut loete, siis katsuge mõni pikem lõik lühidalt oma sõnadega kokku võtta ja kui see teil ei õnnestu, siis saate aru, et see raamat ei ole teie jaoks või pole teie tema jaoks veel küllalt küps, nii et pange see raamat käest. Leidub palju häid raamatuid , mis teile paremini sobivad. Lugesin seda kaks nädalat kestnud loengutsüklit vaid mõned korrad, kuid hiljem tulid paljud üliõpilased mind tänama.
Jaan: Ma saan juba kaanest aru, kas see raamat on minu jaoks või mitte.
Baer: Resümee põhjal.
Jaan: Sellest meest ei tea ma midagi. Kaane peal on hind. Vaatad seda ja saad kohe aru, et see pole mulle. Või siis võõrapärased tähed. Kui juba kaanel tähti ära ei tunne, siis pole mõtet ka lugema hakata.
Baer: Aga Kas sa armastad oma naist?
Jaan: Ju vist.
Baer: Väga?
Jaan: Ega ma ei tea kui palju. Aga nii palju küll, et ühe korra oleks talle seda pea-aegu öelnud.
Baer: Laulatusel ju ikka ütlesid?
Jaan: Seal jah. Pole olnud vahepeal vastupidist tunnistada.
Baer: Just. Ülesehitus peab olema selge. Toon sulle mõne näite. Tartu Ülikoolis pidin kuulama arstimiõpetust. Aga mismoodi seda loeti!! Alfabeetilises järjestuses, preparaatide kaupa, aga mitte taime kui terviku põhimõttel, nii et taime õied, lehed ja juured jääksid kokku. Nii olid kõrvuti pandud Radix Rhei ja Radix Salep – rabarberi juur ja saalepi juur. Ning seal lähedal asus ka Radix Valerianae, palderjani juur, Herba Althea kõrval oli Herba Menthae piperitae, piparmünt jne. Ei pruugi olla meedik mõistmaks, et algaja satub sellest segadusse. Samahästi võiks geograafias õpetada linnu ja piirkondi sõnaraamatu kujul.
Jaan: Ja. Kes sellest sellisel moel aru saaks. (muheleb) Teie loete hirmus palju. Tähtsad asjad on kõik siin meie ümber olemas. Neid tuleb vaid märgata. Kas on sellel tähtsust, et kuidas laps ema sees küpseb. Pea-asi, et ta terve on. Ega kotkamunast kodulindu sünni.
Baer: Terve laps on vanematele varandus. Lapsena võib kehaline areng kergesti kängu jääda, värskes õhus liikumine tugevdab organismi. Maal viibimine annab lapsele kogemusi , mida ta linnas ei saa.
Jaan: Te õpite kiiresti professori-härra. Rääkimine hõbe, vaikimine kuld, aga kuulamine on kõike rikkusi väärt.

PILT. Laulupidu
Taustal kõlab koorilaul
Baer: Kas võib olla , et inimesed on sündides kõik ühesugused ja see , kelleks saame, sõltub sellest, milliseid kasvutingimusi elu meile pakub. Kas tõesti võib iga maamats õigete tingimuste olemasolul näiteks teadusega tegeleda või koguni õpetaja olla? Kui ühe isa kaks last panna kasvama eraldi keskkonda, siis mis neid ühendab? (aknal) Jaan. Jaan. Kus sa kurat hulgud, kui sind vaja on? (Jaan siseneb) Mis kisa see õues täna ometi on?
Jaan: Laulupidu.
Baer: Kuidas palun?
Jaan: Laulupidu.
Baer: Eestlastel pole muud kui üks laulupidu. Kui juba rohkem kui kolm meest koos, siis on kohe pidu ja mõne aja pärast laul ka lahti. See pole mingi pidu vaid tavaline viina liigpruukimise tagajärg. Viinal on inimesele omamoodi veider mõju. See vallandab enesesse tõmbunud ja kinnise eestlase mõttemaailma ja muidugi ka häälepaelad. Peoks on seda siiski palju nimetada. Jooming oleks vast õige sõna. 
Jaan: See pole päris selline pidu. Rahvas on üle maa kokku tulnud, et siis ühiselt laulda.
Baer: Tõesti? Üle maa kokku tulnud, et ühiselt laulda. Kambajooming. Vanasti oli Tartu väike puust küla. Siin ei toimunud midagi. Elu koondus Riia ümbruse. Kas sa oled Riias käinud?
Jaan: Ei.
Baer: No, sina pole Äksist kaugemale saanud.
Jaan: Tegelt käisin ma eelmisel aastal piiritusevooriga Peterburis.
Baer: Kuidas Peterburi ka meeldis?
Jaan: Ega me linna ei näinud. Piiritus sai enne linna otsa ja keerasime vankri ringi. Külm oli ka ja tee kippus allamäge minema.
Baer: Ma töötasin mõnda aega ka Peterburi ülikoolis. Peterburi, Köningsbergi, Tartu – kolm kooli, kus olen ennast erialaliselt proovile pannud ja täiendanud. Eesmärk haridust anda on neil ju kõigil üks, aga teekond selleni kõigil erinev.
Jaan: Iga täht särab ikka heledalt  kui teda kaugelt vaadata. Lähedalt vaadates kipub pimestama ja keerad pilgu mujale. Tartu on ikka üks paras mudaauk teiste linnadega võrreldes.
Baer: Mul oleks raske esile tuua Tartu ülikooli algusaja puudusi, kui ma ei teaks, et Tartu ülikool on hiljem tõusnud palju kõrgemale tasemele ja mulle ei pakuks naudingut vanemas eas tunnustada kodumaise ülikooli arengut.
Jaan: Arengut. Laps ka kasvab, aga kui sa talle õpetust ei anna siis jääb ikka lapseks.
Baer: Ülikooli arengule aitas palju kaas rektor Gustav Ewers, kes võttis koolis ohjad kindlalt oma kätte. Üksikisiku vastutus on ikka palju tõhusam, kui hulga vastutus. Hulga vaateviis on siiski avaram ja ennekõike mitmekülgsem. Mulle näib, et need kaks asja aetakse meil sageli segamini ja arvatakse et suurem hulk allkirju on riigile kindlamaks tagatiseks. Mina pean seda vaadet vääraks. Usun, et kui ametisse pannakse võimekas ja omakasupüüdmata mees, siis on tema au tihedalt seotud asutuse edenemisega. Minu elukogemus näitab, et parem on, kui suure hulga erahuvid ei pääseks maksuvusele, olgu varjatult või varjamatult, eriti veel sellel maal, kus lihtsameelsus näib olevat peamiseks takistuseks progressi teel.
Jaan: (uurib oma saabast) Vaata kus kurat, hiir on saapasse augu närinud.
Baer: (Paneb lauale seapea. Paneb kindaid kätte ja asub rääkides siga lõikama) See polnud muidugi ainus takistus minu erialalisel arenemise teel. Tartu väiksuse tõttu saabus linna vähe laipu. Professor Burdachi mitteametlikuks abiliseks oli minu õpingute ajal keegi härra Pietsch, kes hoidis kõike, mida loengutes vaja polnud oma erauuringute tarbeks ja kaitses seda materjali mehiselt tudengite eest. Käisin korduvalt neid näitlikke õppevahendeid küsimas, kuid ainult korra sain ühe käe, mille viisin siis koju ja lõikasin mõnes sõbra seltsis tükkideks.  Sellel, kes on läbi kogu talve käinud anatoomikumis praktikal ei mõista, milline vaev on omandada anatoomiateadus oma toas raamatutest.
Jaan: Me tapame kodus iga sügis siga. Siga on nagu vabrik, ükski jupp kaduma ei lähe – kõigest saab midagi kasulikku. Nahast koti, soolikatest vorsti, ülejäänu söögiks. Mis enesele ei sobi, saab koerale. Iga mägi koosneb väikestest kividest. Eraldi pole neist palju kasu, aga ühiselt muudavad maailma.
Baer: Nii on. (Paus)  Tartus on vahepeal palju muutunud. Üliõpilased töötavad laborites juba nii hoolsalt, et on andnud teadusesse olulise panuse. Linnaelanike arv on neljakümneaastaga enam kui kahekordistunud, sellegipoolest tuuakse mõnikord talvel laipu teisteski linnadest, vahel koguni päris kaugelt.
Jaan: Sigu või?
Baer: Ei, jumala eest. Ma räägin õppetööks vajalikest inimkehadest, mille abil saavad tulevased arstid ennast tööks ette valmistada. Sa ju ometi ei taha, et nad elavate peal lõikumist õpiks.
Jaan: Seda nüüd küll mitte. Kuigi vahel on tunne, et looduse tasakaalu püsimiseks, oleks targem mõni lõhki lõigata. Oleks temast mingigi kasu. Talvel on surnutega muidugi lihtsam. Ega keegi siis külmunud maasse auku jaksa kaevata. Surnud seisavad hangedes, kuni ilmad pehmemaks lähevad. Eks siis tuleb soovijail mõni kaugemalt pärit surnu õuelt endale võtta. Kui naabrimeest lõikuma hakkad, siis tunnevad kõik ju ära. Kus pärast pahanduse ots. Ega hunt kodu ümbert murra.
Baer: Pidin sooritama professor Cichoriusele anatoomiaeksami. Esimeseks küsimuseks olid alajäsemete lihased. Vastamine läks nii nagu arvati oligi, kui sa ainult korra oled demonstratsioonist osa võtnud ja ainult raamatust püüdnud lihaskonda endale selgeks teha. Mõnegi asjaga panin pihta, mõni jäi poolikuks ja mõndagi ei teadnud. Eks neid viimaseid oli palju, sest professori nägu tõmbus krimpsu.   Teiseks küsimuseks oli, kui palju on organismide tüüpe? Ma tahaks teada, kas mõni tollastest professoritest suudaks sellele küsimusel vastata, ilma et neile Ariadne lõnga appi ei antaks. Mina aga vastasin küsimusele elegantselt, sedavõrd elegantselt, et professori pale lõi hõõguma nagu päike.
Jaan: Ma arvan, et päikese tähtsus on ülehinnatud. Kuu on palju olulisem. Sest tema näitab valgust öösel kui pime on, aga päike särab päeval, kui niigi valge on.
Baer: Et siis kõigile selge oleks, siis organismide tüüpe on vaid kaks – vedelad ja poolvedelad. Tahkeid ei ole. Kust ma seda tean? Eks ikka sellesama professor Cichoriuse loengutest.
Jaan: Päris vedelas olekus on inimene ainult esmaspäeva hommikul, kui pühapäeval kõrtsus on läinud meestega pikemalt. Siis on sulased ka nii vedelad, et voolavad põllule. Nagu vanaisa ütleb, et kõrtsitee on ikka kõige lühem.
Baer: Need asjad pole siiski päris omavahel seotud. Üksik rakk on olemuselt siiski vedel ja inimenegi koosneb suuremal osal just veest.
Jaan: Siis peab küll inimene jääst olema, et püsti seisab. Huvitav, kui inimene vette panna, kas ta siis võib ka lahustuda. Muutuda jõega üheks.
Baer: Kindlasti, aga see võtab siiski aega. Inimene on ka päris tugev anum, mis vett hästi kinni hoiab.
Jaan: Et nagu nahk tema ümber?
Baer: Mitte ainult. Inimorganism on palju keerukam, kui vett täis nahakott.
Jaan: Vanaisa ütles ikka , et iga asja jaoks on oma kott ja ära hakka toppima seda kotti, mis sinna ei käi. Kas sina oled õiges kotis, või tunned sa end ka vahel nagu oleks vales kotis? Mul on küll nii. Mõtetes olen ammu põllul, aga see neetud kott minu ümber käänab sängis alles teist külge.
Baer: Ma arvan, et minu kott on lihtsalt väga kulunud ja on hakanud läbi laskma. Pean ära käima korra. (laseb ämbrisse) See meenutab mulle , et minu siin Tartus õppimise ajal nappis lisaks laipadele ka õppejõude mitmetel loengutel. Kui õppejõud läheb ekspeditsioonile, liigub edasi teise ülikooli, siis on uue leidmine kaunikesti raskendatud. Mujal Euroopas läheb tudeng huvipäraseid loenguid kuulama teise ülikooli, kuid meil ollakse miskipärast arvamusel, et kodumaal saadud haridus on parem, kui piiritagune. Meil ikka rõhutati, et kes tahab Vene riigis tööd saada, see peab ka Vene riigi ülikooli lõpetama. Praegu on aga Tartu ülikooli tase nii kõrge, et see võiks olla taimelavaks kõigile Venemaa ülikoolidele, kus sirguksid õppejõud teistesse koolidesse.
Jaan: Peipsi ääres nad teevadki taimelavad kõrgemad. Sibulad pidid nii paremini kasvama. Ega keegi ei oska öelda, miks see nii on. See lihtsalt on nii olnud kogu aeg. Ega samas iga asja kohta ei peagi teadma, miks ta ühte või teistpidi on. Oluline on teada, et nii need asjad on. Sibulapeenrad on kõrgemad ja asi selge.
Baer: Dixi et salvavi animam meam. Ole kõnelenud ja oma hinge kosutanud. Rohkem ma selle teemal ei räägi.

PILT. Seened
Baer: Istu (Sätib küünalt nii, et seinale tekib Jaani vari)
Jaan: Mis siis nüüd?
Baer: Istu ja ära nihele. Nii ei saa teadust teha. Tahtsin näha, kas meie profiilides on midagi sarnast ka. (üritavad vaadata, kuid oma profiili ju ei näe). Mitte midagi. Seda ma arvasingi. Elukeskkond võib inimest mõjutada ka füüsiliselt. Jaa. Sünnipäraselt saame oma vanematelt endale kaasa teatud jooni, kuid suurem mõju on siiski keskkonnal.
Jaan: Professori-härra. See on selge. Paned viljakõrrele sunnikut, siis kannab tema pea hästi. Kui ei pane sõnnikut, siis sureb hoopis maha. Seda , mida sööd, seda nägu oled. Mul naabrimees ei söönud liha. Ei tea miks. Niikui hammustas, siis kohe öökis. Näris siis juurikaid ainult juurikaid. Isegi pühadel.
Baer: Huvitav ja mis siis juhtus.
Jaan: Mis mõttes?
Baer: Mis juhtus naabrimehega, kes juurikaid näris.
Jaan: Ära suri.
Baer: Kas värsketest taimedest tekkivate gaaside kätte. Need võivad kõhu lõhki lüüa küll.
Jaan: Ei. Hobune pani kabjaga otse lauba pihta.
Baer: Mis sellel on pistmist tema taimetoitlusega.
Jaan: Eks hobune arvas, et ta on mõni põõsas, mitte enam inimene. Valed lõhnad.
Jaan kõõritab küpsise kausi poole.
Baer: Mis sa vahid. Võta julgesti.
Jaan kugistab sisse.
Baer: Teie eestlased olete väga aplad. Juba lapsest peale topitakse kõht liialt täis ja venitatakse välja. Talvel sööb eestlane kaks korda päevas, aga suvel, millal ta varahommikul tööle tõttab, võtab ta kolm toidukorda. Esimest korda kella üheksa paiku. Ei maksa mõelda kergele einele, mida meie võtame. Siis kuue tunni möödudes ja siis õhtusel ajal. Söömisel unustab iga eestlane kõik inimväärse ja ei ole võimalik suurema aeglusega selle tegevuse juures olla. Ja peaaegu mitte kunagi, ka kõige rahvarohkema koosviibimise puhul, ei lõbusta nali vaikivat söömaaega.
Jaan: Vanaisa räägib ikka, et hommik võta enesele, lõuna jaga sõbraga ja õhtusöök anna vaenlasele.
Baer: Aga teie õgite nagu poleks teil ei sõpru ega vaenlasi.
Jaan: Mhmm
Baer: (loeb) Liha sööb eestlane harva, peaaegu üksnes pühapäevadel. Kindlasti oleks tervislikum, kui see rahvas vähemalt niiskel kevadel saaks rikkalikult liha süüa ja lisaks puuvilju. Korralikke puuvilju Eestimaal ju ei kasva, küll on aga erinevaid marju. Lisaks pakuvad metsad rohkelt kõhutäidet. Kas te seeni olete proovinud?
Jaan: Olen, aga mulle ei meeldinud. Kolm päeva kündsin põllul. Hobune varises väsimusest kokku, aga mina panin edasi. Haarasin ühe käega hobusest ja teisega adrast ja vedasin mõlemad koju. Siis lõi pasa lahti, see mu päästis.
Baer: Kas selline käitumine on teie rahva puhul tavapärane? Meelemürkide manustamine ja seeläbi omaenese vaimumaailma avardamine.
Jaan: Mille avardumine? Naised nimetavad seda arstimiks. Segavad erinevad maarohud kokku ja igatahes ..  nalja saab alati palju.
Baer: Ma olen mõnikord samuti proovinud saada kontakti oma vaimumaailma teispoolsusega.
Jaan: Oled seeni söönud?
Baer: Ei. Kord ülikooli ajal osalesin katsealusena hüpnoosikatsetel.
Jaan: Mille katsetel?
Baer: Hüpnoos. Hüpnoos on tuletatud kreeka keelsest sõnast  hypnos, mis tähendab uni. See on kunstlikult esile kutsutud osalise une taoline teadvuseseisund, mida iseloomustab kõrge vastuvõtlikkus sisendusele, mille kutsub esile hüpnotiseerija. Esimestel nädalatel jälgisin minu peal tehtavaid hüpnoosikatseid suure kahtlusega, täit selgust saamata. Öösiti tabasid mind nägemused, mis olid tavalistest unenägudest palju elavamad. Osalt peegeldasid neis kõige kaunimad minevikupildid, mis olid niivõrd sisendusjõulised ja minu jaoks hämmastavate lisandustega, mida pole võimalik sõnadesse panna. Näiteks tundus mulle, et ma viibin mingis imeilusas kohas ja kuulen kaunist flöödiviis, mis läks otse südamesse. Hommikul oli kaunis meloodia veel kõrvus, aga mõju polnud enam see.
Jaan: Ikkagi siis seened.
Baer: Teadustööst tingitud hallutsinatsioonidele lisaks hakkasin nägema nägemusi, mida ma ei oska siduda millegagi. Kummalisel kombel kordusid need mitu ööd järjest. Näiteks viirastus mulle ühel ööl päkapikk või kääbus, kes kandis turjal püramiidi ja möödus minust aeglasel sammul. Talle järgnes teine, kolmas ja veel neljaski. Järgmisel ööl olid nad jälle platsis ja käitusid samamoodi. Nõnda käis see umbes kaks nädalat. Seejuures muutusid hallutsinatsioonid järjest selgemaks. Need totrused ärritasid mind ja tundus, et päkapikud hakkasid mind kartma. Lõpuks sain nii pahaseks, et neljas tegelane ei andnud ennast enam näole ja nõnda saidki nii meeldivad kui ebameeldivad öised ilmutused otsa. Vahepeal vankuma löönud tervislik seisund sai jälle korda.
Jaan: Ma olen ka seda meelt, et tundmata päritolu viin võib pea pikaks ajaks haigeks teha. Mul oli korra nädal aega nina topsis, aga kaks nädalat on ikka palju. Eit hakkab selle aja peale juba kisa tõstma.
Baer: Tegelikkuses on hetkel hea võimalus uurida, kuidas mõjub hüpnoos harimatule vaimule, kes oma meeleseisundist lähtuvalt ei oska seada tõkkeid hüpnoosile. Istu. Vaata siia. (Baer kõlgutab pendlit Jaani silme ees) Su silmad muutuvad raskeks, su hingamine rahuneb, meel jookseb pikki lõputut nööri otse taeva sügavusse. Tõuse (Jaan tõuseb). Sa astud kitsal purdel, kus kahel pool on sügav vesi. Teisel kaldal ootab sind ammu ihaldatud varandus. Sa astud sammu. (Jaan astub) Sa lähed üle silla. Sa jõuad varanduseni. Mida sa teed? (Jaan keerab kujuteldaval pudelil korgi maha ja hakkab jooma. Baer nipsutab näppe). Mida sa tundsid?
Jaan : Janu
Baer: Kui sa olid sillal, siis mis oli see varandus, mis sind ootas?
Jaan: Pudel õlut.
Baer:  Suurim varandus, mida sina oma vaimusilmas oskad ette kujutada, on pudel õlut. Kas sul on tõesti suurimaks unistuseks pudel õlut. Aga vaimsed eesmärgid?
Jaan: Janu oli.
Baer: Paljud on arvamusel, et joomapahe on eestlastele tekkinud kõlvatusest ja selle vastu võitlemiseks piisab kõige hirmsamate sõnadega pragamisest. Minu kui arsti kohuseks on aga asja põhjalikumalt uurida ja selle nähtuse põhjuseid kehaehitusest ja muudest asjaoludest otsida.
Jaan: Professori härra, vahel on tunne, et teie inimese olemusest ikka kohe midagi ei tea. Janu põhjused on ikka olnud ihulised. Ega ma siis õllega lilli kasta, ikka ennast. Tilgad uuristavad suure augu. Toop õlut päevas annab aastas terve vaadi. Kui sellele nii mõelda, siis loobud riigiõllest ja paned ikka endale vaadi nurka mulksuma.
Baer:  Sinu mõtlemises on peremehelikku loogikat. Inimese kombed jäljendavad kodukoha loodust, nagu on maininud juba Hippokrates oma teoses „Õhust , veest ja maakohtadest“. See lähenemine aitab paremini mõista eestlast haiguse ja tervise puhul. Igaüks , kes on viibinud pikemat aega niiskes ja külmas õhus, millel on suur jõud kehas tekkinud elektrit ja soojust kõrvale juhtida, hakkab tundma märgavat jõu vähenemist. Miski aga ei taasta organismi normaalset seisundit ja selle heaolutunnet paremini kui alkohoolse erguti tarvitamine. See suurendab närvisüsteemi ja hinge jõudu, nagu tulesäde. Mida flegmaatlisema konstitutsiooniga on keha, seda taastamisvõimelisem on see jook. Mis siis imestada, et inimesed, kui neid inimese elujõudu röövivad looduse jõud ründavad, seda jooki ihaldavad, mis neile sellest suurt kasu toob. Ja kui veel arvata siia , et pikkadel külmadel talveteedel teisiti ei saagi oma sisemist soojust taastada, siis ongi see põhjus, mis minu tähelepanekute järgi eestlased seda jooki pruukima on harjunud.
Jaan: See on jutt, millest  ma aru saan. Kui ei ole surmatõbi, siis saab ikka viinast abi. Õlu see on väike toop inimesele kuid tohutu areng rahvale.
Baer: Las ma arvan. Vanaisa räägib nii.
Jaan: Ikka vanaisa.
Baer: No just. Aga teie ei tarvita seda alkoholi ju vaid arstimina , vaid ka igapäevase meelemürgina. Maarahvas püüdleb rõõmsa meele poole, mis minu tähelepanekute järgi ilma selle joogita neile kuidagi kätte saadav ei ole. Küll aga peab taunima, kui emad oma lapsi viinaga joodavad. Juba varajases eas antakse imikutele viina, arvates, et see teeb nad tugevamaks. Muidugi toidetakse oma pisikesi lisaks jahupudru, tangude ja leivaga, mis on samuti kõike muud kui kasulikud. Nende toitudega rahuldatakse laste nälga ja neid annab ema ka nendele, kellel enam nälga pole arvates, et pisikeste muul moel ei saa hoolitseda, kui neile hästi palju süüa anda ja nii tehaksegi nad varakult aplaks, mis on kogu selle rahva suur viga.
Jaan: Eks lapsel peab olema rammu ikka ka päev läbi põllul või heinamaal rassida. Paks jõuab rohkem.
Baer: Just. Selle asemel et saata lapsed koolipinki, hakkavad vanemad kasutama mõlemast soost laste tööjõudu, kui neil veidigi rammu on. Kuid varajases nooruses liigne pingutamine ongi üheks põhjuseks, miks meie talupoegadel vastupidiselt sinu arvamusel, nii kasinalt rammu on. Väikesed harjutagu oma jõudu mitte tööga, vaid mängides.
Jaan: Professori-härra, rikkus on selles, mida sa käes hoida saad. Rikkus on maa sinu jalge all. Rikkus on lapsed, kes sind sinu vaesuses võivad rikkaks teha.
Baer: Rikkus on see, mis on sinu kahe kõrva vahel. Tõelist rikkust saad igale poole kaas võtta. Tare võib maha põleda või hobune maha kärvata, aga see mis sul on südamesse kogutud, seda sinult röövida ei saa.
Jaan: Aga kõigest sellest pole ju kasu, kui laps suu lahti sul kodus otsa vaatab ja süüa nõuab. Või eit külma pärast kopsud välja köhib. Tõeline rikkus on aidas luku taga ja katsugu keegi seda mult röövida.
Baer: Jaan, sina oled liialt maine. Sina teed päeva läbi tööd, siis võtad kodus õlle ja arvad , et see ongi rikkus. Oma töö ja oma õlu. Aga mis eristab sind siis sellest ahvist, kes puu all käärinud vilju sõi ja magama jäi. See vaimurikkus, mis sinust inimese teeb, on varjul südames. Armastus on see mis paneb inimese elama elu , millel on tähendus. Sul võib olla teiste jaoks kõige hirmsam naine, kuid sinu jaoks on ta maailma kõige ilusam ja kallim. Ja see ongi oluline. Sinu tunded on sinu rikkus ja küla keelepeks pole siin tähtis.
Jaan:  Sa võid ju professor olla, aga keegi ei ütle minu eide kohta, et ta on kole.
Baer: Just. See on sinu maailm, see on sinu elu, see on sinu rikkus.
Jaan: Kui ma löön oma õllekruusi sulle praegu pähe kinni, siis olen mina oma rikkusest ilma ja sinu oma on ka kahju kannatanud. Mina võin endale uue kruusi teha, aga sinu pead ei tee terveks miski. Rikkus on minu kümne küüne vahel ja katsuge seda sealt kätte saada.
Baer: Siis kui sina magad, saab selle rikkuse sealt lihtsalt kätte. Seda mis peas kinni nii lihtsalt kätte ei saa.
Jaan: Mina vargaid ei kannata. Kurat sa ajad praegu mäda suust välja (Põrutab vastu lauda) Kui sa ei taha praegu palja peega tänavale jääda, siis jää parem kohe vait.
Baer: See on ikka nii, et kui sõnad otsa saavad, siis tulevad rusikad mängu. Lollide maa.
(Jaan tõukab Baeri pikali)

PILT. Uuring
Baer:  (kirjutab) Väliste ärritajate mõjul muutub uuritav agressiivseks. Uuritaval on omad tõekspidamised ja isegi tarkused, millest ta ei ole nõus mingil juhul loobuma. Uuritava jaoks ei oma tähtsust teaduslikult tõestatud tarkused, vaid tema käitumist mõjutavad aastasadadega välja kujunenud nii-öelda „teadmiste“ kogum. Kõike eelnevalt arvesse võttes ei tohiks meditsiinilises mõttes seda rahvast enam eksisteerida. (Tõstab pilgu ja arutab) Aga ta ju on ikkagi olemas. Elades sellist enesehävituslikku elu, on nad ikkagi veel olemas. (Akna taga kostab koorilaulu) Tulevad kokku ja laulavad. Ülikooli koridorideski kõlab üha sagedamini maakeel. Maarahvas on oma talusid hakanud päriseks ostma. Kui see rahvas tahab elama jääda, siis peab haridus ausse tõusma. Vanaisa tarkusega või käe rammuga tänapäeval enam edu ei saavuta. 

PILT. REKTOR
Rektor: Kuidas uurimus edeneb? Olete saanud teha omad täpsustused ja uuendused eestlaste endeemiliste haiguste osas?
Baer: Vahel olen jäänud mõttesse, et kes meist õigepoolest üleüldse haige on.
Rektor: Võtsin pudeli malvaazia veini kaasa. Laseme perenaisel selle soojaks ajada ja see on parim, mis puhata laseb.
Baer: Vein ei ole paha. Sugugi mitte. (Viskab pudeli maha kildudeks)
Rektor: Härra Baer. Jumala pärast, mida te nüüd tegite?
Baer: Ma tahtsin teada, mis tunne on kui sa midagi õige head ja kasulikku hävitad.
Rektor: Kas saite siis nüüd teada?
Baer: Ma ei tea. Ei hakanud parem. Pigem teeb kurvaks.
Rektor: Alati teeb kurvaks kui midagi head ära lõhkuda. Ma oleks võinud teile seda niisamagi öelda.
Baer: Aga miks me siis ometi hävitame nii tihti seda millest hoolime? (Tõukab kepiga rektorit)
Rektor: Härra Baer. See on juba liig. Mida te endale lubate.
Baer: Kui heale inimesele haiget teha, siis ei hakka ka parem.
Rektor: Härra Baer. Neid tarkusi antakse emapiimaga meile kaasa, mida teie siin praegu avastada püüate.
Baer: Antakse, aga see vist kipub vanemas eas ununema. Miks me siis teeme haiget inimestele, kelle armastusest hoolime? (Tahab veel kepiga äiata, kuid rektor saab käe vahele) See on hinges valus. (Pisar voolab) Kui palju küsimusi, aga vastuseid ei ole.
Rektor: Te peate puhkama heitma. Tundub, et te olete väsinud.
Baer: See rahvas ajab mu hulluks.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar