Kolmapäev, 1. september 2021

JOHANNESE EVANGEELIUMIST

 

JOHANNESE EVANGEELIUM


Autorsus

Ilmumisest peale on evangeeliumi nimetatud euangelion kata Ionnen (Evangeelium Johannese järgi) ja ta on olnud järjekorras alati viimane ehk neljas. (5)Evangeeliumi autorlus on segane, sest nimi Johannes oli tollal väga populaarne. Johannes on kreeka variant heebrea nimest Joohanan, mis tähendab: "Jahve on armuline, heatahtlik". Suulises pärimuses kippusid erinevad Johannesed aja jooksul kokku sulama ja tihti oli ühe teisest eristamine kaunis raske.

Johannese evangeelium ise märgib autoriks jüngri, keda Jeesus armastas. Kuigi teda ei ole otseselt nimeliselt nimetatud, siis arvatakse, et tegu on Johannesega, sest evangeeliumi algul sätestatakse antud raamatu autor sõnadega: Oli Jumala läkitatud mees, nimega Johannes, 7 see pidi tunnistust andma, tunnistama valgusest, et kõik hakkaksid tema kaudu uskuma. 8 Tema ise ei olnud valgus, vaid ta pidi tunnistama valgusest. (Jh1: 6-8) Evangeeliumi lõpul viidatakse taas autorile. Tema on see jünger, kes tunnistab neist asjust ja on selle  kirjutanud; ja me teame, et tema tunnistus on õige.“ (Jh 21:24). Sellele eelneb Jeesuse tunnistus sellest, et tema , keda Jeesus armastas, on valitud neid sõnu kirjutama.

Peetrus pöördus ja nägi kaasa tulemas jüngrit, keda  Jeesus armastas, kes ka õhtusöömaajal oli nõjatunud tema rinnale ja  küsinud: „Issand, kes on su äraandja?” 21 Teda nähes ütles Peetrus nüüd Jeesusele: „Issand, aga kuidas on temaga?” 22 Jeesus ütles talle: „Kui ma tahan, et ta jääb minu tulekuni - mis see sinusse puutub? Sina järgne mulle!” 23 Siis levis kuuldus vendade seas, et too jünger ei surevatki. Aga Jeesus ei olnud öelnud talle, et ta ei sure, vaid: „Kui ma tahan, et ta jääb minu tulekuni - mis see sinusse puutub?” (Jh21: 21-23)

Algul on poeg isa rinna najal, hiljem on jünger, keda Jeesus armastas Jeesuse rinna najal. See on märk erilisest suhtest. Rinnas on süda, mis on armastuse koda ja rinna najal tähendab siis erilise armastusega hoitud.

Ajaloos on teada, et presbüter Johannes elas oma elu lõpuaastad Efesoses, kes elas ka Maarja. Järgnev piiblilõik on kinnituseks, et jünger, keda Jeesus armastas, on just Johannes. „ Kui nüüd Jeesus nägi risti kõrval seismas oma ema ja jüngrit, keda ta armastas, siis ta ütles emale: „Naine, vaata, see on su poeg!” 27 Seejärel ütles ta oma jüngrile: „Vaata, see on su ema!” Ja selsamal tunnil võttis jünger ta enda juurde.“ (Jh19: 26-27)

Kuid teadlased on seadnud need meelevaldsed seosed kahtluse alla. „Adolph von Hamack tabas märki, kui ta rohkem kui sada aastat tagasi varakristluse ajaloo suurepärase tundjana kirjutas, et johanneslike kirjutiste algupära ja saamislugu on varakristluse ajaloo suurim mõistatus ning nimetas Johannese nime all tuntud kirjutiste saamisloo johanneslikuks küsimuseks.“ (1)

Randar Tasmuth täpsustab „Niisiis, Johannes on ühine nimetaja ning teda on enim seostatud Sebedeuse pojaga või Efesose presbütriga.“ (1) Jürgen Becker on seisukohal, et evangelist on meile nime ja isiku poolest tundmatu ning identifitseerimatu. Oma arutlustes käsitleb Becker võimalusi, kas neljanda evangeeliumi autor võiks olla Johannes Sebedeuse poeg või presbüter Johannes või koguni Jeesuse meelisjünger. (4)

 Martin Hengel pakub välja hüpoteesi, et Johannese evangeeliumi ja Johannese kirjade autor võis olla sündinud umbes aastal 15 (suri aasta 100 paiku) Jeruusalemmas preestriaristokraatia liikmena. Nagu paljud noored juudid võis ka tema olla haaratud Ristija äratusliikumisest ja Jeesuse tegevusest. Ta võis olla Jeesusega isiklikult seotud ja elada lähedalt kaasa Jeesuse passioonile. Ta võis kuuluda jüngrite laiemasse ringi. Pingeline olukord viimastel aastatel enne Juudi sõja algust, sikariootide terror ja antijuutlikud pogrommid Kaisareas sundisid teda asuma Väike-Aasiasse, kus ta rajas oma koolkonna, mis õitses napilt 40 aastat. Koolkonna liikmete seas kutsuti teda hilisematel aastatel presbüteriks ja Issanda jüngriks. Tema teoloogilised saavutused leidsid tunnustust, kui 30 - 40 aastat hiljem kiriklik traditsioon identifitseeris ta Sebedeuse pojaga ja kaks sajandit hiljem andis talle aunime Teoloog. Kuid samas jäi ta isik selliselt varju, et ta on tänaseni tundmatu. (4)

„Uurides Johannese evangeeliumi keelt ja stiili, tõdeb R. Schnackenburg, et evangeelium on algusest peale kirjutatud kreeka keeles. Arvestades evangeeliumi keele semiitlikku koloriiti, on autori juutlik päritolu vaevalt küsitav. Laitmatu kreeka keele alusel aga tuleb arvestada tema pikema viibimisega hellenistlikus ümbruses. Nii võiks autorit otsida ka juutlikust diasporaast.“ (3, lk13)

Ehk autor-kirjutaja ja autor-jutustaja on erinevad inimesed. Sealjuures tekib küsimus, et kui palju kirjutaja on lisanud jutustaja tekstile oma fantaasiat või tähelepanekuid.  F.-M. Braun on ettevaatlikult väljendanud seisukohta, et Johannese evangeelium ei pärine otse galilealasest kalurilt, vaid tegelik kirjutaja on keegi teine, keegi juutliku hellenismiga tuttav inimene, keda apostel sekretärina kasutas. Mõte, et “vaimset autorit” ja “evangelisti” (kes evangeeliumi kirja pani) tuleks eristada, võib Schnackenburgi arvates küll olla õige, kuid üksnes “sekretäri hüpotees” ei näi teda siiski täiesti rahuldavat. (4)

Josef Blanki analüüsidest saab üha enam nähtavaks mõte: oli olemas johanneslik õpilastering koos silmapaistva koolkonna juhi või Meistriga, kes oligi evangelist, kusjuures seda ringi võiks mõista kui johannesliku traditsiooni kandjat. Oscar Cullmanni arvates tunnistavad Jh 21. peatüki viimased salmid, et selle teose andsid pärast autori surma välja tema õpilased või õpilane, mis on üheks viiteks johannesliku ringi olemasolule. Niisiis seoses Johannese evangeeliumi ja Johannese kirjadega räägitakse kristlikust rühmitusest, mida võib nimetada ka johanneslikuks koolkonnaks, johanneslikuks ringiks või johanneslikuks koguduseks (koguduseühenduseks). Neil kristlastel olid oma traditsioonid ja Õpetustegevus. Tänapäevaste uuringute kohaselt otsitakse johannesliku koolkonna asukohta Süüria aladelt, peetakse tõenäoseks, et johanneslik kirjandus on kirjutatud esimese sajandi lõpus ning on arvata, et selleks ajaks oli johanneslik koolkond tegutsenud oma asupaigas juba küllalt pikka aega ja suhteliselt suures eraldatuses muust kristlaskonnast. (4)

 

Ajalooline ja geograafiline kontekst

Eraldi tuleks vaadelda aega , millal ja kus evangeeliumi jutustaja seda jutustas ja aega ja kohta, millal ja kus lugu kirja pandi. „Süüria poolt räägib sugulus Ignatiuse kirjade ja Saalomoni oodidega. Väike-Aasia (Efesos) poolt räägib see, et alates Ireneusest peetakse Johannese evangeeliumi autoriks Väike-Aasias tegutsenud Johannest. Ka U. Schnelle näeb johannesliku koolkonna ja Johannese evangeeliumi kirjutamise kohana Efesost. K. Jaroš juhib aga tähelepanu Ireneuse kirjutatule, et Johannes andis Efesoses evangeeliumi välja, kuid kus ja millal evangeelium kirjutati, sellest ei selgu. Efesoses võis toimuda evangeeliumi Aasia kirikule üleandmine, samuti võis apostel seal jutlustada.“ (3, lk10) Süüria oli tollal arenev piirkond, mille kaubavahetus Roomaga järjest suurenes ja mille tagajärjel sattus sinna elama hulgaliselt juudi kaupmehi. Süürias tegutses ka Ristija Johannese järgijate kogukond. On arvatud, et Ristija Johannese ja juudakristlaste kogudused otsisid teineteisega kontakti. Arvestades Johannese evangeeliumi terviklikku sõnumit, siis võib oletada, et see oli pühakirjana kasutusel  nn johanneslikul koolkonnal, mis tegutses isoleerituna teistest kristlikest kogudustest. „Kokkuvõtvalt võib öelda, et johannesliku koolkonna asukohta sobib otsida Süüria aladelt. Koolkond püsis seal küllalt pikka aega ja küllalt suures eraldatuses muust kristlaskonnast“. (3 lk11) Peamiselt moodustus kogukond Jerusalemmast tagakiusamise eest põgenenud juudakristlastest. Selle kogukonna jaoks olid äärmiselt olulised nende juudi päritolu ja sellest lähtuvalt on ka kirja pandud Johannese evangeelium, mille peamiseks pingeliiniks on just Kristuse ja juutide vastasseis. O. Cullmann, et evangeeliumi ümbritsevat maailma iseloomustab Palestiina ümbruse ja Süüria sünkretismist mõjutatud juutlus. Just sealt tuleb otsida Johannese evangeeliumi kodupinnast. R. Schnackenburg arvab aga, et johanneslik traditsioon, mille juured olid Palestiinas, läbis Süüria mõjude keskkonna, kinnitas siis kanda Väike-Aasias (Efesoses), fikseerus ja sai redigeeritud.(4) Aga Efesos evangeeliumi sünnipaigana on küsitav. Taolistes aruteludes on probleemiks, kas tõepoolest Efesoses võisid tegutseda nii Pauluse poolt rajatud kogudus kui ka johanneslikku koolkonda esindavad kristlased? Olid ju nende kristoloogilised arusaamad väga erinevad. On raske uskuda, et johannesliku koolkonna juht oleks saanud tegutseda vanemana pauluslikus koguduses. Või oli Pauluse mõju esimese sajandi lõpuks juba nii palju taandunud? Seegi on väheusutav.

 

Aadressaat

Evangeeliumis on öeldud teose kirjutamise eesmärk: „Jeesus tegi jüngrite ees veel palju muid tunnustähti, mida ei ole sellesse raamatusse kirja pandud, aga need on kirja pandud, et te usuksite, et Jeesus on Kristus, Jumala Poeg, ja et teil uskudes oleks elu tema nimes.“ (Jh 20:30–31) „Johannese evangeeliumi puhul peetakse silmas, et tegemist on nn johannesliku koolkonna või johanneslike koguduste kirjavaraga. Johannesliku koolkonna all mõeldakse teatavat juudakristlaste osaduskonda, millel oli arvatavasti mõjukas õpetaja ja mille kirjavarana on tuntud Johannese evangeelium ning 1.–3. Johannese kiri. Võimalik, et need olid sellele osaduskonnale kaanoniks.“ (3,lk3)

Oluline on mitte unustada, et Jeesus oli juut ja judaist. Jüngrid pöörduvad tema poole sõnades – rabi. Ta tuli maailma, et patuteele kaldujad isikliku eeskuju najal taas õigele teele pöörata.  Jeesus ütles talle: „Naine, usu mind, et tuleb tund, mil te ei  kummarda Isa sellel mäel ega Jeruusalemmas! 22 Teie kummardate, mida te ei tea, meie kummardame, mida me teame,  sest pääste tuleb juutidelt.“ (Jh4:21-22) Sarnaselt Vana Testamendiga antakse ka siin juutidele valitud rahva märk.  Kuid peagi läks Jeesus juutidega vastuollu  Inimene läks ja ütles juutidele, et see oli Jeesus, kes ta terveks tegi. 16 Seepärast hakkasidki juudid Jeesust varitsema, et ta oli seda  teinud hingamispäeval. 17 Aga Jeesus kostis neile: „Minu Isa tegutseb tänini ja ka mina  tegutsen.” 18 Siis otsisid juudid veel enam võimalust teda tappa,  sellepärast et  ta oli lisaks hingamispäeva rikkumisele nimetanud Jumala oma Isa  olevat,  tehes ennast Jumalaga võrdseks.“ (Jh5:15-18) Jeesus astus juutliku elukorralduse vastu. Ta vastandas ennast avalikult oma rahvale ja kõigele harjumuspärasele. Evangeelium põhikaanonina on suhteliselt lühike, kuid väga sügavmõtteline. Evangeelium on Jeesuse, kui Jumala Poja, olemasolu kinnituseks ja pidi usku pöördunud hoidma koguduse juures. Evangeelium on Jumala olemasolu kinnitus läbi tema Poja tegude, sest nagu öeldud on need kaks üks. „43 Mina olen tulnud oma Isa nimel, ja ometi ei võta te mind vastu.  Kui mõni teine tuleb iseenese nimel, siis tolle te võtate vastu. (Jh5:43) „Minu Isa, kes on suurim kõigest, on nad mulle andnud, ja keegi ei suuda neid kiskuda Isa käest. 30 Mina ja Isa oleme üks.” (Jh10:29-30) See on oluline tunnistus , et Jeesus ja Isa on üks.

 Ta vanemad vastasid nõnda, sest nad kartsid juute, kuna juudid  olid juba kokku leppinud, et kes iganes tema Messiaks tunnistab,  heidetakse kogudusest välja.“ (Jh9:22) Nagu Piiblis nii ka elus süvenes juutide ja kristlaste vaheline vastasseis. Jumal vajas tugevaid argumente, et kogudusi koos hoida. Vastasseis juutidega järjest suurenes ja Jeesus paneb oma jüngritele südamele, et nende usk oleks vankumatu. „ Mina olen viinapuu, teie olete oksad. Kes jääb minusse ja mina  temasse, see kannab palju vilja, sest minust lahus ei suuda te midagi  teha.“ (Jh15:5)

 Surve väljast kogudusele suureneb. „Ja nad sõimasid teda ja ütlesid: „Sina oled tema jünger, meie  oleme aga Moosese jüngrid.“  (Jh9:28) Jeesuse tegevus oli provokatiivne.  Jeesus põhjendab oma tegevust, kuid teda ei mõisteta. „40 Aga nüüd te otsite võimalust tappa mind - inimest, kes ma olen teile rääkinud tõtt, mida ma Jumala juures olen kuulnud. Seda ei ole Aabraham teinud.“ (Jh8:40)

52 Juudid ütlesid talle: „Nüüd on selge, et sinus on kuri vaim. Aabraham on surnud ja prohvetid on surnud, ent sina ütled: Kui keegi paneb tallele mu sõnad, siis ta ei maitse surma iialgi.“ (Jh8:52) Jüngritele põhjendab oma surma Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, kui nisuiva ei lange maasse ega sure, siis see jääb üksi, aga kui see sureb, siis see kannab palju vilja.“ (Jh12:24)

 „Minu käsk on see: armastage üksteist, nagu mina olen  armastanud teid! 13 Ei ole olemas suuremat armastust kui see, et keegi annab elu oma sõprade eest. „ (Jh15:12-13)

 

Ajastu

Johannese evangeelium on alati olnud järjekorras viimane ehk neljas ja seda sellepärast , et ta on sündinud või kirja pandud teistest hiljem. Kuni eelmise sajandini peete sünniajaks u 170-ndaid aastaid, siis 1935.a avastatud papüürustüki järgi isegi 125.a ümbrusse.  Evangeelimis on kirjas „22 Aga siis tulid Jeruusalemmas templi uuendamise pühad. Oli talv.“ (Jh10:22)

„Tungiv vajadus ja ka võimalus evangeeliumi kirjutamiseks olid olemas juba 40. ja 50. aastatel. Seejuures teose koostamine võis nõuda mõned aastad lisaks. Seega võiks Johannese evangeeliumi kirjutamisaeg jääda 40.–50. aastatesse.“ (3, lk17)

Olulisemad asjatundjad, kelle kirjutatule on teadlased Johannese evangeeliumi uuride tuginenud on Polykrates, Irenaeus ja Papias. Polykratese, kelle seitse lähisugulast olid preestrid, sõnades ei tohiks kahelda. Tema vahendab oma eelkäijate sõnu, kes ise olid Johannesega kohtunud. Papiase nimetab oma ajalooraamatus isikut „veteran ja Issanda jünger“, mis ei saanud midagi muud tähendada kui vanemat õpetajat, kes oli Jeesust oma silmaga näinud. (5)

Roosimaa kirjutab „Rudolf Schnackenburg toob esile neljanda evangeeliumi autori ja variseerlik-rabiinliku juutluse vastasseisu, eelkõige seoses Pühakirja, eriti Seadusega. Sellest kõigest annavad märku korduvad vaidlused ja kokkupõrked Jeesuse ning juutluse esindajate vahel.“ (3.lk4) Kõik see tipneb koguduse väljaheitmisega sünagoogist, mis kindlasti oli ajastut arvestades väga valusaks hoobiks. Seni kuni juutlus koondus Jerusalemma templi ümber, salliti juutluse sees erinevaid liikumisi, teiste hulgas ka juudakristlasi, kuid templi lagunemisega vajas juutlus oma olemuse säilitamiseks sisemist puhastumist. Selle tagajärjel heideti ka juudakristlased sünagoogist välja. Kristuses ei nähtud Ristija Johannese poolt kuulutatud Lunastajat, kes tuleb ja mõistab kohut. Kristus saabus, et teenida teisi. Ta pesi isegi oma jüngrite jalgu, aga see oli kõige alamate orjade töö. Seega ei võetud teda taevase saadikuna. Selle tulemuseks on ka Jeesuse puuristile löömine, mis samuti viitas inimese alandamisele.

 

Evangeeliumi ülesehitus läbi tsitaatide.

Erinevalt teistest evangeeliumitest Johannese evangeelium pühendatud Jeesuse elu kirjeldamisele.

„1 Alguses oli Sõna ja Sõna oli Jumala juures ja Sõna oli Jumal.2 Seesama oli alguses Jumala juures. Kõik on tekkinud tema läbija ilma temata ei ole tekkinud midagi. Mis on tekkinudtema kaudu, oli elu  ,ja elu oli inimeste valgus.+ Ja valgus paistab pimeduses,ja pimedus ei ole seda omaks võtnud.“ (Jh1: 1-5). Sõna tõlkest ja kaduma läinud tähendusest on kirjutanud Katri Aaslav-Tepandi. Eestikeelne Sõna ei väljenda seda sügavamat sisu, mis on algses terminis Logos. Kuigi mulle isiklikult meeldib mõte Sõna ehk Vaimse Tarkuse algideest. Maailma ei korralda raha või võim või kuulsus. Kogu korra aluseks on Sõna – meie vaimne ja eetiline kultuur. Seda võiks kuulutada jõulisemalt.  

„Seadus on ju antud Moosese kaudu, arm ja tõde aga tulnud Jeesuse Kristuse kaudu. 18 Keegi ei ole iialgi näinud Jumalat. Ainusündinud Poeg, kes on Isa rinna najal, tema on meile teate toonud.“ (Jh1:17-18) Hiljem on Jeesuse najal jünger, keda ta armastas. See on oluline paralleel, mis näitab Johannese evangeeliumi olulisust. Esikohale seatakse usk Jumala poega, mitte Jumalasse enesesse. Jumal on saatnud oma poja inimese kujul maailma, et näidata oma olemasolu. See on esimene jõuline misjonitöö. Jeesus oli oma enese isa õpetuse esimene tutvustaja.  19 Jeesus vastas: „Lammutage see tempel, ja ma püstitan selle kolme päevaga uuesti!” 20 Siis ütlesid juudid: „Seda templit on ehitatud nelikümmend kuus aastat, ja sina püstitad selle kolme päevaga uuesti?” 21 Aga tema mõtles „templi” all oma ihu. 22 Siis, kui ta oli üles tõusnud surnuist, tuli ta jüngritele meelde, et ta seda oli öelnud, ja nad uskusid kirja ning sõna, mis Jeesus oli öelnud.“ (Jh5:19-22) Ehk Jeesus kutsus juute üles vabanema oma usudogmadest ja uskuma kristlikku Jumalat. „ Jeesus ise ju tunnistas, et „prohvetist ei peeta lugu ta oma kodukohas” (Jh4:44) Seepärast läks Jeesus rändama ja sisenes oma kõige suurema vaenlase või skeptiku valdustesse.

 Pärast seda ütles ta jüngritele: „Läki jälle Juudamaale!” 8 Jüngrid ütlesid talle: „Rabi, alles nüüdsama otsisid juudid võimalust sind kividega surnuks visata, ja sina lähed jälle sinna?” 9 Jeesus vastas: „Eks päeval ole kaksteist tundi? Kui keegi kõnnib päeval, siis ta ei komista, sest ta näeb selle maailma valgust. 10 Kui aga keegi kõnnib öösel, siis ta komistab, sest temas ei ole valgust.” (Jh11:7-10)

Järgnesid Jeesuse imeteod - Kaana pulm, templi puhastamine kaubitsejatest, ravitsemine ja surnust äratamine. Jeesus vajas imesid iseenese päritolu kinnitamiseks. Siin Sõna ei usutud. Valitsejad tundisd ennast ohustatuna.

Algul on kõik Jeesuse saabumise suhtes kõhkleval seisukohal. „Ja Naatanael ütles talle: „Mis võib küll Naatsaretist head tulla?” Filippus ütles talle: „Tule ja vaata!”“ (Jh1:46) Umbusk uue vastu on mõistetav ja tuttav tunne kõigile. „11 Tõesti, tõesti, ma ütlen sulle, meie räägime, mida teame, ja tunnistame, mida oleme näinud, ja ometi ei võta teie meie tunnistust vastu. 12 Te ei usu mind juba siis, kui ma räägin maistest asjadest, kuidas te usuksite siis, kui ma teile räägiksin taevaseid asju?” 13 Ja ometi ei ole keegi läinud üles taevasse peale Inimese Poja, kes on tulnud taevast alla.“  (Jh3:11-13) Oluline on läheneda inimesele talle tuttavas keeles ja mõistetavate emotsioonide abil.  Seda näitasid Jeesuse imeteod. Halastus ja armastus on kõigile mõistetavad tunded ja neid Jeesus kasutaski.   Näiteks veel 7 Aga kui nad küsides peale käisid, ajas Jeesus enese sirgu ja ütles neile: „Kes teie seast ei ole pattu teinud, visaku teda esimesena kiviga!” (Jh8:7) Me kõik oleme patused, kuid meile on antud võimalus ennast parandada. Arusaadavalt ei mõju sõnad kuulajale nii võimsalt , kui nähtud teod. Jeesusel oli aega vähe, sest ta teadis oma lõppu ette. Sellepärast ta kiirustas ja kasutas masside ees imetegusid oma usu kinnituseks. Talle oli vaja kiirelt karja, kes tema lahkudes jääks tema õpetust jagama. „ Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, kes ei lähe lambatarasse uksest, vaid ronib üle mujalt, see on varas ja röövel. 2 Aga kes läheb sisse uksest, on lammaste karjane. 3 Temale avab uksehoidja ning lambad kuulevad ta häält, tema hüüab oma lambaid nimepidi ning viib nad välja. 4 Kui ta on kõik omad välja ajanud, käib ta nende ees ning lambad  järgnevad talle, sest nad tunnevad tema häält. 5 Aga võõrale nad ei järgne, vaid põgenevad ta juurest, sest nad ei tunne võõraste häält.” (Jh10:1-5)

„Kes minu liha sööb ning minu verd joob, sellel on igavene elu ja mina äratan ta üles viimsel päeval, 55 sest minu liha on tõeline roog ja minu veri on tõeline jook. 56 Kes minu liha sööb ning minu verd joob, see jääb minusse ja mina temasse.“ (Jh6:54-56)

„ Jeesus ütles neile: „Valgus on veel pisut aega teie seas. Käige, kuni teil valgus on, et teid ei tabaks pimedus. Kes käib pimeduses, ei tea, kuhu ta läheb. 36 Uskuge valgusesse, kuni teil valgus on, et te sünniksite valguse lasteks.” Seda rääkis Jeesus ning lahkus ja peitis enda nende eest.“  (Jh12:35-36)

 

 

Kasutatud kirjandus

1.      R. Tasmuth „Johannes küll, aga kes siiski“ 

2.      K. Aaslav-Tepandi. "Logos Johannese evangeeliumi algushümnis (Jh 1:1–18)“

3.      Peeter Roosimaa „Johannese evangeeliumi kirjutamisaeg“

4.      Peeter Roosimaa „ Kes on Johannes? Mõtteid neljanda evangeeliumi nimest.“

5.      Jukka Thuren „Johannes evangeelium“ (UI 2001)

6.      Randar Tasmuth „Sissejuhatus Uude Testamenti“ (UI 2018)

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar