Esmaspäev, 20. september 2021

Lavalugu. Haritud Karinu

 

HARITUD KARINU

Lavalugu ühes pildis Karinu kooli 100. Juubeliks

 

Tegelased

Ott – 33 aastane, kerge muigega suu nurgas. Osavate kätega, tark ja huumorimeelne

Vanda Jaam – 21 aastane, täpne, konkreetne, pigem on segaduses, kui nalja tehakse. Armastab oma tööd ja lapsi.

Maasing – 49 aastane, hajameelne ja veidi lendleva loomuga koolijuhataja.

 

September 1923. Põlluserv Karinu juures. Koor ja Ott korjavad kartuleid. Kõlab laul.

Maasing: Proov on tehtud ja kartulid ka üleval. Võibki sügisele ja uuele kooliaastale vastu minna. Kui kartul on keldris, ei sega enam ükski kohustus laste õpetamise püha tööd. Pidage siis meeles, et õhtul on mõisas kogunemine ja lööme lauluga kooliaasta lahti.

Ott läheneb jooksuga.

Ott: Tervitus kõigile talgulistel. Tervitus õpetaja Maasing.  Jäin vist hiljaks. Mina oleks õigeks ajaks veel jõudnud, aga hobuse samm oli lühike. Jõudsime alles ennelõunal mõisa juurde ja saime asjad korterisse sisse kantud. Tahtsin küll kohe koolipõllule appi tulla, aga proua võimu vastu ei saa, kui tema midagi on pähe võtnud, siis on targem sedamoodi teha, sest kust pärast selle pahanduse ots. Teate ju isegi, et Eesti on vaba maa, kus iga mees võib teha täpselt seda, mida tema naine lubab.

Maasing: Tema on meie uus kooliõpetaja Aleksander Alber.

Ott: Nüüd on Karinu koolimajas siis kaks Aleksanderit.

Maasing: Tuleb nii välja. Eks see võib omajagu segadust tekitada. Lastele oleme muidugi õpetaja Alber ja õpetaja Maasing.

Ott: Loodaks küll, aga omade vahel läheb keeruliseks.

Maasing: Eks tuleb siis sind hakati teisiti kutsuma. Mina olen siiski vanem mees ja lisanimega mind kostida poleks sünnis.

Ott: Ei minul ole lisanime vastu midagi. Kas on häid pakkumisi?

Hääled koorist: Sass. Kusti. Ott

Maasing: Ott kõlab küll päris hästi. Kuidas arvad –Ott?

Ott: Olgu siis omade vahel Ott.

Maasing: Aga nüüd kõik kodus kõhud täis ja kohtume õhtul koolimajas.

Ott: Ma annan ikka oma panuse ka ja tõstan kastid põllult teele lähemale.

Maasing: Ise tead. Kohtumiseni (Koor ja Maasing lahkuvad) 

Läheneb neiu lükates ratast käe kõrval ja jääb seisma

Vanda:  Tervitus. Jõudu tööle. Kas kartul üleval?

Ott: Just lõpetasime.

Vanda: Mis sorti kartul on?

Ott: Kes teda teab? Nii on ta aastakümneid maha pandud ja uuesti üles võetud. Kas neiul on rattaga mingi mure, et teda kõrval lükkab?

Vanda: Kett on maas ja sellisena pole teist võimalust kui käe kõrval lükata.

Ott: Selle mure saame äkki korda. Las ma vaatan (uurib ratast ja keerab ta selili)

Vanda: Minu nimi on Vanda. Vanda Jaam.

Ott: Mina olen … Ott.

Vanda: Väga meeldiv. Kuidas tundub, et kas saab asja?

Ott: Saab –saab.

Vanda: Tore. Kas teie ei ole mõelnud seemnevilja uuendamise peale. Tänasel päeval tegeletakse Jõgeval hoogsalt uute sortide väljatöötamisega ja need peaks tulevikus andma palju suuremat saaki. Sordiaretus on muidugi pikk protsess, kuid juba kolm aastat on aretatud just Eesti oludele vastavat seemnevilja.

Ott: Või siis nii. Mida neiu Karinult otsib?

Vanda: Mind on Karinu kooli õpetajaks kutsutud. Homme peaks kooliaasta algama ja ega siis esimesel päeval või kohe hiljaks jääda.

Ott:  Siis on selge, kui õpetajaks.

Vanda: Mis on selge?

Ott: Kooliõpetajad on kõik hirmus uudishimulikud, aga inimene ei ela ainult raamatu tarkusest , vaid ka igapäevaselt omandatud oskustest. Ei ole kooliharidusel mõtet,  kui sa adra taga käia ei mõista. Kes sa inimeseloom, selline siis oleks? Pole tööd pole vilja, pole vilja, pole leiba, pole leiba pole peret, pole peret pole lapsi, aga lapsed on üldse ainumas ja suurim rõõm selles elus. 

Vanda: Filosoofist talumees. See on võrratu. Kas teie tunnete neid Karinu kooliõpetajaid? Mina olen kohtunud ainult koolijuhataja Maasinguga. Tema oli küll sümpaatne mees.

Ott: Oh üks hullem kui teine. Lapsed kõnnivad alati nuttes kodu poole.

Vanda: Tõesti?

Ott: Tõesti-tõesti.

Vanda: Kas teie talus on ka lapsi , kes homme kooliteed alustavad?

Ott: Lapsi ikka on, üks poeg ja kaks tütart. Aga neil on veel koolini aega.

Vanda: Vanad nemad siis on?

Ott: Vanim, poeg Aulane, sai kolmeseks, järgmine kaheseks ja noorim vaevu üheseks. 

Vanda: Siis on küll noorel emal tegemist kuhjaga.

Ott: Tare on iga päev saginat täis. Proual hommikust saadik käed käivad. Ühega triigib, teisega teeb süüa, kolmandaga kammib laste päid õlekõrtest puhtaks.

Vanda: Kas inimesel mitte siiski kaks kätt ei ole?

Ott: Rääkige seda minu prouale. Kahe käega ei saa kõiki neid toimetusi ära teha, mida tema teeb. Temal peab kolm kätt olema ja sellel teemal meie kodus ei vaidle.

Vanda: Seda looduseimet tahaks kohe näha.

Ott: Eks te kindlasti saate ka, kui pikemaks siia jääte. Küla on ju väike ja inimesed ikka suhtlevad teineteisega. Mis te siin rattal kaasa veate?

Vanda: Need on tunnikonspektid. Ma tegin suvel konspektid igaks tunniks valmis, siis on sügisel lihtsam. Vaadake haridus on nagu tee, mis liigub kurvist kurvi ja ristteelt ristteeni.  Kunagi ei tea, mis ootab ees  või milliseid valikuid pead sa tegema. Siis on kaks võimalust - hakkad minema ja avastad koos õpilastega uut maailma või teed endale kaardi, märgid kurvid ja ristteed maha ja liigud mööda seda eksimist kartmata lõpliku eesmärgi poole. Teie talumehena teete ju  samamoodi. Ma arvan, et teie ei pane kartulit viljaga segi, et siis vaadata, kumb sügisel suuremat saaki annab, selle võtate üles.  Plaan peab peas või veelgi parem paberil valmis olema. Kas teie märgite oma külviaja üles? See oleks äärmiselt oluline. Ma parem näitan teile. See ei nõua aega ega vaeva. Teete tabeli ja panete nimetuste kaupa kõik kirja.

Ott: Teie konspektid on päris detailirohked.

Vanda: Muidugi. Kõik oluline tuleb ju kirja panna, et miski ei ununeks. Me laome täna ju vundamenti meie noorele Eesti riigile. Tänased koolilapsed on kümne aasta pärast ise kaupmehed või  talumehed või koguni riigijuhid. See, kuidas nemad näevad ja tunnevad maailma, see mõjutab tulevikus ka meid, kui kiiktoolis sukavarrast keerutame.

Ott: Seda on minu jaoks liiga palju. Ega lihtsaid asju inimene ei usu, inimese jaoks peab kõik keeruline olema, et ta seda tõsiselt võtaks. Lihtsad asjad on lihtsad ja seepärast inimene neid ei armasta, kuigi lihtsates asjades võib sügavust olla palju rohkem. Kooliõpetaja vist kardab ka lihtsaid asju ja tahab kõike keerukama näidata, kui asi tegelik ongi. Aga kui õpilane juba lihtsatest asjadest aru saab, siis on elamiseks sellest küllalt.

Vanda: Mulle meenub Juhan Liivi luuletus – Kui seda metsa ees ei oleks. Teate, mis oli metsa taga?

Ott: Kust peaks mina teadma, mis oli Liivil metsa taga.

Vanda: Seal oli Peipsi järv, mille müha oli küll kosta, kuid mida silmaga ei näinud. Teda oli kuulda, kui näha mitte ja igatsus näha seda, mida kuuled oli suur, kuid võimalust haigena Peipsini jõuda polnud. Nii ohkaski Liiv, et kui seda metsa ees ei oleks. Aga minu jaoks on kogu maailm selline kauge kaja, mida ma kuulen, kuid mida ei näe. Erinevalt Liivist saan mina aga sinna jõuda. Igal sammul leidub midagi, mida tahaks paremini tunda või mõista.

Ott: Ma ei ole seda kunagi niimoodi mõelnud. Ma mõtlen, et kui noor inimene oma keelt tunneb, lugeda ja kirjutada mõistab, siis on sellest küllalt. Hää oleks, kui ta veel pilli mängiks ja oskaks loodusega ühes rütmis elada. Sellest on küllalt. Kust kandist siis teie tulete?

Vanda:   Ma olen sündinud Kuiel, Einmanni vallas. See pole siit kaugel. Kevadel lõpetasin Rakveres Õpetajate Seminari ja nüüd olengi siin. Kas pole suuremat õnne, kui oma kodukoha läheduses noortele inimestele õpetust jagada. Ma käisin leeris Järva-Jaanis ja sealt on palju tuttavaid juba siinkandis ees. Teid ma näen esmakordselt. Kas teie elate ammu siin?

Ott: Ei saa nii öelda.

Vanda: Olete ka mujalt tulnud?

Ott: Võib nii öelda küll. Sündinud Laiusel, kuid kodu rajanud Vägevale. Siis leidsin Järva – Jaanist naise, 5 aastat tagasi pidasime pulmad ja nüüd kutsus äi tütre kodule lähemale. Mis siis minulgi üle jäi, kui kaasa tulla. Saigi kahe lausega kogu elu ära räägitud. Vat ongi selline kahe lause elu olnud. Nii, ratas on ka korras ja võite oma seiklust Karinu poole jätkata.   

Vanda: Tänan. Edu siis põlluharimisel ja ma loodan, et teie lapsed ka peagi tee koolimajja leiavad.

Ott: Küll nad leiavad.

Jooksuga tuleb Maasing.

Maasing: Saingi su siit kätte. Mure. Tervist preili Jaam. Olete juba omavahel tutvunud. See on hea.  

Vanda: Tervist, härra Maasing. Härra Ott aitas mul rattale keti peale tagasi.

Maasing: Ah et juba härra Ott. Omade vahel on ta nüüd küll Ott, aga küla tunneb teda siiski kui kooliõpetaja Abnerit. Saage tuttavaks – Aleksander Abner – Vanda Jaam.

Vanda: Teie ei olegi filosoofist külamees vaid hoopis kooliõpetaja.

Ott: Tuleb nii välja. Tervist hea kolleeg. 

Vanda: Teie petsite mind osavalt ära. Ma olen isegi veidi solvunud, omavahel öeldes. See ei olnud teist ilus tegu.

Ott: Vabandan. Ma loodan, et saan selle heastada.

Maasing: Omavahelisi asju jõuate hiljem ajada. Alates 21.septembrist kaks aastat tagasi, kui kool Karinu mõisas avati ei ole nii suurt hulka õpilasi meie koolimajas varem olnud. Sellest õppeaastast on ka Ramma küla lapsed meie juures ja see tekitab pingeid.

Vanda: Kas erinevate külade laste vahel on pingeid märgata? Lapsi tuleb kuulata ja nende muredele kohe lahendus leida. Väikeste inimeste väikesed mured on nende siiski sama tähtsad kui suurte inimeste suured mured nende joaks. Vahel isegi tähtsamad, sest kui suur teab, kust abi otsida, siis väike inimene seda ei tea ja talle tuleb seda pakkuda.

Ott: Tänapäeval kuulab õpetaja õpilast ja usub, et viimane teab, mida talle vaja on. Aga noorte inimeste sõnu ei maksa kuigi tõsiselt võtta, sest nemad on halvad inimestetundjad eriti kui küsimuses on nemad ise.

Maasing: Karinul on laste head haridust alati hinnatud. Juba mõisa ajal tegutses siin kool ja seepärast on minul hea meel, et vallajuhtidel oli nõnda palju tarkust, et mõis omale koolimajaks enesele osteti. Kuigi sugugi ei läinud see alguses libedalt. Mõisa peeti kalliks ja tema ülalpidamist veelgi kallimaks. Seepärast ongi siia koondatud kõik ennemalt eraldi tegutsenud väiksemad külakoolid. Metsla, Ramma, Karinu ja Ellavere külade lapsed käivad kõik tänasel päeval siin.

Vanda:  Milleks selline pilk ajalukku? Milles seisneb tänane mure?

Maasing: Teie olete mõlemad siin uued. Selleks, et mõista tänast olukorda, tuleb heita pilk minevikku. See tähendab, et meie juures käivad ka Väinjärve valla lapsed ja ülemusi on meie koolil mitu, kuid teisiti suurt maja püsti ei hoia. Need kooli põllult nopitud kartulid aitavad palju kaasa, kuid sellest on siiski vähe.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar