Pühapäev, 14. november 2021

AJALOOGA SAAR GRAN CANARIA

 AJALOOGA SAAR GRAN CANARIA

Arlet Palmiste

Aeg ei lubanud sõita armastatud Aasiasse. Pidime seekordse sügisreisi korraldama Euroopas. Valik viis seekord Hispaaniale kuuluvale saarele Aafrika läänerannikul Gran Canariale. Asusin otsima infot saarel pakutava kohta, kuid peale eelmakstud turismipakkumiste ei leidnud midagi. Olen vist halb otsija. Igal juhul mõtlesin, et panen omad kogemused kirja ja loodan, et kellelgi on neist oma reisi planeerimisel abi. Tegemist on minu enda arvamusega ja see võib täiesti erineda teiste maitsest.

Olime Gran Canarial kaks nädalat. Täpselt nii palju, et veel ära ei tüüdanud , aga rohkem ka poleks viitsinud olla. Kuigi tihti soojadel maadel reisides tabab mind tunne, et just siin tahaks oma pensionipõlve pidada, siis Gran Canarial seda ei tekkinud. Võtsime endale korteri otse Gran Canaria pealinna Las Palmase peamise ranna Las Cantarese ääres. Korter on igal juhul mõistlikum, nii hinna kui ka vabaduse poolest. Meie korterist oli ookeanini, kus ma iga hommik ujumas käisin, 50 meetrit. Kaks nädalat maksis 600 euri. Korteris olid olemas kõik, mis puhkuseks vajalik. Maja oli rahalik ja olemine turvaline. Rahu rikkusid vaid pürgiautod, mis tõhjendasid prügikaste vist 6 korda päevas, aga selle eest olid tänavad tõesti puhtad. Viimaste aastate pandeemia on ka Hispaania turismimajandusel jätnud suure ja raske märgi. Paljud kohvikud, restoranid ja hotellid on suletud. Samas on odava raha eest suurfirmade poolt üles ostetud põliseid perehotelle. Rikkad on läbi raskuste saanud veelgi rikkamaks ja vaesemate olukord on läinud veelgi raskemaks. Gran Canaria sõltub pea-aegu ainult turismist. Suurim hulk töökohti on just selles valdkonnas. Korraga need kadusid ja maad võttis must masendus. See sundis rahvast ühiselt pandeemia vastu võitlusse astuma ja tänaseks on suurem osa Hispaania elanikest vaktsineeritud. Suheldes kohalikega nägid nad vaktsineerimises ainsat pääseteed kitsikusest pääsemiseks ja majanduse uuesti käivitamiseks. Kohalik taksojuht oli õnnelik , et tänasel päeval võiks juba maskid eest võtta ja tavapärast elu elada, sest haigestumus saarel on minimaalne. Samas on tõusnud ka reiside arv võrreldes aasta tagusega neli korda. Seda on veel vähem kui kõrghooajal, kuid rahvas tõesti rõõmustab saavutatud edu üle. See aeg oli nende jaoks olnud otses mõttes elu ja surma küsimus. Kui ei võta haigus, siis murrab vaesus.    

Maja eest läks läbi uhke ja kohvikuterohke rannapromenaad. Ma pakun, et promenaad oli u 6 km pikk.  Gran Canaria peamiseks rannaks loetakse siiski Las Inglesi randa saare suuruselt teise linna Maspalomase juures.

Rand saab alguse Gran Canaria vast kõige tuntuma ja olulisema vaatamisväärsuse Maspalomase düünidest. Düünid kujutavad endast minikõrbe, kus enam kui 10 m kõrgused liivamäed moodustavad pikki vallseljakuid, mägesid ja orgusid. Seal on võimalus osaleda ka kaamelimaktkal, kuid loomasõpradena jätsime selle võimaluse kasutamata. Rannas tabas meid väike ehmatus. Esiteks oli keskmine vanus rannas u 60 eluaastat. Teiseks ei pandud rannas pahaks, kui sa alasti ringi käisid või päevitasid. Algul oli see võõrastav, kuid lõpuks harjub inimene kõigega. Alasti edasi-tagasi saalivad vanamehed tegid hoopis nalja.  Muidugi on samal ajal toimumas piirkonna suurim Gay-parade ja seepärast on näha rohkelt omasoolisi paarikesi, kes vees vallatlevad või teevad teineteisest kelmikaid pilte. Natuke hirmus …

Maspalomase lähedal asub ka saare teine suurim turistide lõks. Viljatusse orgu on rajatud lopsakas ja roheline botaanikaaed-loomaaed Palomase Park. Seal pidi olema uhke orhideemaja ja ka liblikatemaja. Veidi pettusin neis, sest orhideesid oli umbes 6 liiki ja ega liblikaidki rohkem polnud. Külla aga hämmastas park ise oma roheluse ja nagu metsa rajatud teeradadega, mille ääres asetsesid loomade elupaigad. Saime osa ka delfiinide etendusest, mis oli väga südamlik ja vallatu. Veel oleks saanud vaadata linnushowd, kuid seda ei jaksanud me ära oodata. Mõni kilomeeter Palomase pargist asub suur veekeskus, kus liumägesid igale vanusele. Meie sinna ei lähe, kuid lastega võiks seal lõbus olla. Mitte kaugel Agüimesi linna juures asub ka krokodillipark Crocodile Park, mis kujutab endast loomade päästekeskust. Mõnes mõttes on see Palomase pargist põnevamgi.

Kogu saare avastamiseks peab olema auto, millega saab sõita saare sisemaale vaatama mägesid ja väikeseid ajaloolisi linnu. Autorente on palju ja kui pole just nädalavahetus, siis saab auto kohe kätte. Saime oma kasutusse Hyundai i20, mis mägedes sõites jäi veidi lahjaks, aga teele me ei jäänud ja seega oli kõik korras. Sõitsime Teror linna, kus asub saare kaitsepühaku Männipuu Neitsi katedraal. Teror on väike ajaloolise keskusega koloniaalaegne  linnake. Tänavad on puhtad ja majad kenad. Linna keskel kõrgub kaunis ja kuidagi õhuline katedraal. Altari kohal kõrgub klaasseina taga hõbedaselt särav Neitsi kuju. Avastan, et kui kiriku tagaküljes asuvat muuseumi külastada, siis viib trepp otse altari kohale ja Neitsit on võimalik suisa käega katsuda.  Soovitan kindlasti külastada nii linna, kirikut, kui ka muuseumi.

Järgmisena peatusime Agüimesi linnas. Agüimes on samuti täiusliku vanalinnaga hästi skulptuuride ja väikeste põnevate detailide rohkem linn. Linn ise on päris suur, kuid külastada tuleks just centro historicot ehk ajaloolist vanalinna. Pikka peatust seal pole vaja teha, kuid linn väärib külastamist.

Agüimesest vaid 8 km kaugusel asub saare üks kõige põnevamaid ja ainulaadsemaid vaatamisväärsusi. Gran Canaria on vulkaaniline saar ja omaaegsed vulkaanipursked on moodustanud pikki järsunõlvalisi orgusid. Kuna vulkaaniline kivi on pehme, siis on orgude nõlvad täis auke , uurdeid ja koopaid. Sajad aastad tagasi on nendesse koobastesse elama asunud inimesed,  kes leidsid seal endale ilma ja inimeste vastu kindla kaitse. 

Tänaseni on aktiivne Guayadeque oru (voolavate vete org) mägiküla, kus lisaks elamutele, on koobastesse rajatud kirik ja kohvikud. See on olnud omal ajal saare oluline matmispaik, kui surnud maeti ligipääsmatutesse koobastesse. Oru nõlval liuglevatel kitsastel radadel jalutades on võimalik selle ainulaadse elukeskkonnaga päris lähedalt tutvuda. Põnev on ka sinna viiv maantee, mis kulgeb loogeldes oru põhjas ja kus kaljud kõrguvad kahel pool jättes taevast näha vaid kitsa sinitriibu.

Ajaloost jutustab Las Palmase vanalinnas asuv Museo Canario. Ühes sealses saalis on seinad kaetud inimpealuudega. See on õõvastav, kuid minevikku tundes ka äärmiselt põnev. Koobastest leitud luud on hästi säilinud ja nüüd kohaliku ajaloo tutvustajatena väljanäitusele pandud. Muuseumid on paljud tasuta või väga mõistliku piletihinnaga ja seepärast tasuks neist kasvõi niisama läbi jalutada, kui pole aega suuremat süveneda. Museo Canario loob hea pildi koopaelanike ja elamute ajaloost. Saare algasukate tüüpilised majad kujutavad endast paksu kivikihti, mis seest on puuga vooderdatud. Kuid kõige põnevam on katus, kus tihedale puitraamistikule on kuhjatud lamedad rannakivid. See teeb hoone vallutamatuks ja vastupidavaks igale ilmastikunähtusele. Muidugi on see hoone pime, kuid tundub, et turvalisus on pimedust väärt.

Las Palmase vanalinn La Vegueta kuulub UNESCO maailma kultuuripärandi nimekirja, nagu Tallinna vanalinngi. Kitsaste imeilusate tänavate rägastik, kus rõdud sinu pea kohal pea-aegu kokku puutuvad on võrratu. Siin asuvad ka saare peamised asutused ja muuseumid. 1492.a peatus saarel Christopher Kolumbus, kes parandas siin oma laeva. Selle külastusele on pühendatud Casa de Coloni üks tiibasid. Casa de Colon on terve kvartali suurune muuseum, mis tutvustab endist rikkuri maja ja saare kunsti. Sisehoovis jalutavad ringi suured papakoid, kes poseerivad pildistajatele meelsasti.

Üle La Vegueta kõrgub Santa Ana katedraal, mille ühes tiivas asub kristliku kunsti muuseum. 

Muuseumisse on välja pandud pühakuid, Jumalaema, Jeesust ja teisi Piibli tegelasi kujutavad maalid, skulptuurid ja muud kunstiteosed. Loomulikult pole välja jäänud ka kohalikud kirikuisad. Muuseumist läbi minnes jõuame katedraali ja see on võimas katoliiklik pühakoda kõigi oma kabelite, kujude, altarite ja hauaplaatidega. Veedame katedraalis umbes tunni ja ei jõua ikka kõike ära vaadata. See on lummav ja alandlikkusele kutsuv. Eurose lisaraha eest on võimalik ronida kirikutorni, kust avaneb vaade vanalina sisehoovidesse ja katustele ehk sinna, kuhu pilk tänavalt ei ulata. See on päris huvitav maailm. Tundub, et katustel käib õhtuti suurem elu, kui seda tänavatel näha võib.   

Las Cantarese rand, mille veerel elame, on täis elu varavalgest hilisõhtuni. Restorane on kogu promenaad täis, samuti kauplusi ja erinevaid teenuspakkujaid. Käin juuksuris ja lasen habet ajada. Restoranide hinnad on samas suurusjärgus Eestiga. Samas toidukaup poes oluliselt odavam. Samas on kõrtsis napsutada jälle Eestist odavam. Pits viina maksab euro. Pokaal veini 3 eurot. Meie võtsime poest pudeli veini ja istusime rannaliivale. Kogu rand on ka õhtul valgustatud. Seltskonnad istuvad, lapsed mängivad, sportlased treenivad. Samas ei sega keegi teineteist ega vaata teise tegemisele võõristavalt. Iseenese vastutus oma tegude eest on vabastav. Samas asub uhke ja uus Poema del Mar Aquarium. Piletihind on 30 eurot, kuid saadud emotsioon tasub selle ära.  Suur keskus on jagatud mitmeks osaks. Esimeses on väiksemad akvaariumid kaladega, siis tuleb troopika koos krokodillide ja kilpkonnadega, kuid uhkeim on ikka hiiglaslike akvaariumide peal, sees ja ees jalutamine. Üks neist kujutab endast nagu hiiglaslikku kinoekraani. Teine läbi mitme korruse kõrguvat klaasist toru. Kolmandas saab sees kõndida ja vaadata mereelu enda ümber. See on natuke muinasjutuline ja ääretult huvitav. Aguariumi kõrval asub saare tehnoloogiamuuseum. See jääb külastamata, kuid samas on kaks ühes võimalik ette võtta.

Kõrval asuvast sadamast väljuvad paadid merematkadele. Omale meelepäraseid reise saab osta ja broneerida reisibüroodest,  mille kontorid asuvad kõikjal keskuste juures. Tänaval, nagu kõikjal maailmas, reiside müüki siin ei toimu. Meil jääb sedakorda merel käimata. Küll aga paistab naabersaare Tenerife kõrgeim tipp El Teide rannas lesides kenasti niigi kätte, et merele polegi vaja tikkuda.

Las Cantarese promenaad saab alguse Isleta poolsaarelt, mis on Gran Canariaga seotud kitsukese maaribaga. Selle maariba, mille laius kitsamais kohas on vast 150 m, ühes küljes asubki Las Cantares. Promenaadil kihab päevasel ajal kirev elu. Siin-seal võib kuulda väga heal tasemel tänavapillimehi. Aeg-ajalt peatab jalutaja almusepaluja või jookseb mööda huilgav tänavahull. Promenaadi äärest võib leida mitmeid skulptuure – poisike roogib kalu, kingapoiss puhastab kingi ja muidugi kohalike kuulsuste veidi omanäolisi büste. Ometi on ka paljud söögiasutused ja kauplused ostjate puudumisel uksed kinni pannud. Pandeemiast ei ole ka siin pääsetud. Natuke siis sellest haigusest ka. Maskikohustus on avalikes ruumides ja seda jälgitakse hoolega. Keegi ei protesti ja ilma maskita poodi ei trügi. Teenindajad kasutavad kõikjal maske. On arusaadav, et kõik mõistavad nende piirangute olulisust oma majandusliku toimetuleku jätkumisel. Kõik on mõistlik ja rahulik. Mööda promenaadi jalutades jõuad Isleta poolsaarele, kust algavad erinevad matkarajad. Mööda kaljust kallast kulgev rada pakub uhkeid vaateid, kui mitmemeetrised lained kaljupragudes murduvad. Rada viib mäkke, kus kõrgub rist ja avaneb vaade kogu rannale. Veel veidi turnimist ja kaljus avanevad koopad. Kohalikud teavad rääkida, et paarkümmend aastat tagasi tekkis siia narkomaanide slumm, kes elasid ja tarbisid koobastes, kuni politsei koopad sulges. Trellid on tänaseni ees. Kogu mägine matk on u 6 km , kuid tasub ennast kuhjaga.

Meie järgmine peatus on Gran Canaria lael. Siin asuvad kõrvuti kolm olulist vaatamisväärsust. Saare geograaflist keskpunkti tähistab Cruz de Tejeda ehk mäetipp, mille otsa on seatud rist. Üldse armastavad nad siin avatumad tipud ristidega tähistada. See on ka arusaadav, sest milleks kirikut ehitada, kui loodus pakub Jumalale palju lähedasemaid paiku. Satume meiegi matkates mitmele ristitatud mäetipule. Vaatad alla ja näed Jumala suurt kätetööd, sest , kes teine siis selle ilu on teinud ja loonud. Tejeda on turistide külake, kus on restoran, spa ja palju letikaupmehi, kes hea hinna eest kohalikku toodangut pakuvad. Ostsime kohaliku rummi, mis hilisemal degusteerimisel osutub väga heaks. Saarel on ka avatud rummitööstus, kuhu tehakse ekskursioone. Meie sinna seekord ei jõudnud, aga tundub, et oleks võinud. Vahepõikena olgu märgitud, et üldse on võimalik külastada kohalikke ettevõtteid. Nii ootavad oma tegemistega tutvuma ja eelkõige kaupu ostma veinikeldrid, aaloe tööstus, kosmeetikatööstus jne. Iseenesest on need alati huvitavad jalutuskäigud, kui nad nii usinalt oma kaupa  samal ajal ei pakuks. Aga tagasi mägedesse. Tejeda vaateplatvormilt paistab kenasti kätte Gran Canaria sümbol ehk 1813 m kõrgusel asuv Pilvekalju Rogue Nublo, mille basaltsõrm taevasse sihib. 80 m kõrguse sõrmeni viib matkarada, mis kerkib ja kerkib aina kõrgemale ja kui lõpuks on sääremarjad krambis, siis oledki kohal. Vaade on taas lummav ja tahaks kõike jäädvustada, kuid tean ka seda, et pildil pole kunagi sama emotsiooni, sest puuduvad lõhnad, tuuled, veidrad varjud ja pilvede liikumine sinu all. Matk Rogue Nubloni on minu jaoks üks reisi eredamaid hetki. Vaid mõned kilomeetrid Pilvekaljust edasi on võimalik autoga sõites jõuda saare kõrgeima punktini Pico de Nieves. Meie jõuame sinna vahetult enne päikeseloojangut. Kui on võimalik oma liikumist sättida, siis tasuks planeerida oma mäekülastust just sellel ajal. Tipust avaneb vaade kogu saarele. Otse järsakuna langevate kaljude jalamil on näha väikeseid täpina säravaid külasid. Pilved voogavad üle orgude ja merel paistvad laevad tunduvad lendavat, sest maa ja mere vahel pole piiri. Kogu selle  ilu valab loojuv päike üle oma punaka valgusega. See on midagi hingematvat. Kogu aja juures on ka üks miinus. Mäe otsas on kole külm ja ei osanud meie soojasid riideid kaasa võtta. Seega reis sisemaa mägedesse tuleks kindlasti ette võtta, sest see on mälestus , mis on kordumatu ja jääb.

Samasse tundeskaalale jääb ka Caldera de Bandama, mis on umbmäärasest ajast pärit 1 km pikk ja 200 m sügav vulkaanikraater. Vaateplatvormilt kraatri servalt avaneb vaade kogu Las Palmasele ja täiesti arusaamatule loodusnähtusele nagu kraater. Ümber kraatri kulgeb matkarada, mille seekord jätame läbimata. Ühe pilguga on võimalk tajuda looduse jõudu ja inimese tühisust. Hirmu, et inimene oma ülbuses ja osavõtmatuses looduse hukatusse saadaks, väga ei ole. Pruugib vaid loodusel avada oma maapõue luugid ja inimene on võimetu tema jõu ees. See sain siin küll selgeks.

Kui te nüüd küsite, kuhu kindlasti soovitan minna, siis teen oma valiku. See on minu valik vastavalt minu maitsele. Esiteks sisemaa mäed Roque Nublo ja Pici de Nieves. Teiseks Las Palmase vanalinn La Vegueta koos Casa de Coloni ja Santa Ana katedraaliga. Kolmandaks Maspalomase düünid ja rand.  Neljandaks Las Canterase promenaad ja Poema del Mar Aquarium.   

    


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar