Filmist "Konklaav"

 

„Konklaav” jutustab inimese vastutusest

Edward Bergeri kaheksale Oscarile kanditeeriv „Konklaav” on psühholoogilise draama meistriteos.

Pealtnäha rahulik ja isegi uimane algus kulmineerub alles viimastel minutitel. Berger loob filmis pinget täis atmosfääri, mida saadab haruldaselt täpne muusikaline taust. Pinge kerkib koos helidega.

Film põhineb Robert Harrise samanimelisel menuromaanil. Muidugi on konklaav oma suletud ruumi salapäras ahvatlenud paljusid kirjanikke fantaseerima seal toimuva üle. Eesti keeles on ilmunud väga lustakas raamat Roberto Pazzi sulest, kus üheks peategelaseks on Eesti kardinal Matis Paide, kes tahab Vatikani sauna ehitada ja saabki selleks loa. Lisaks ründavad konklaavi rotid ja skorpionid, keda võetakse hävitama kassid ja kanad ja nõnda saab Vatikani lossist üks kisa täis loomaaed. See oleks suurepärane aines ka eesti filmiloojatele. Kuid tagasi Bergeri filmi juurde.

Edward Bergeri filmi „Konklaav” käivitajaks on paavsti ootamatu surm. Paavsti tuba pitseeritakse ja jäetakse ootama uut valitsejat. Situatsioon ei ole paavstiriigis uus. Praegune paavst on 267 alates Peetrusest. Neist paavstidest on 177 olnud Itaalia päritolu. Lisaks tunneb ajalugu veel 39 vastupaavsti. Neist segastest aegadest on kirjutanud Umberto Eco oma kristlik-ajaloolises krimiromaanis „Roosi nimi”, mida hiljuti lugesin ja mis haakus imeliselt oma peidetud sümbolistliku keelega „Konklaavi” atmosfääri. Paavsti võimu suurust inimhinge valitsejana on raske ülehinnata. Just võim inimese mõttemaailma üle on põhjuseks, miks maised valitsejad otsivad paavstiga häid suhteid. Tänapäeval ei ole paavsti varandus enam nii suur, kui keskajal, millal talle kuulus kogu avastatud maailm ja paavst andis kuningaile voli tema maadel valitseda. Kui tänapäeva kuningatel on vaid sümboolne võim, siis paavsti võim enam kui 2 miljardi inimese üle on reaalne. Kui lisame siia veel juurde veel Vatikani aastasadade jooksul peidetud saladused, siis on vundament tõeliselt haaravale filmile loodud.

Film koorub nagu sibul. Kiht kihi haaval hakkavad paljastuma Vatikani intriigid. Sixtuse kabelisse suletakse 126 kardinali, et nad valiks enda hulgast paavstile järglase. Ootamatult ilmneb, et paavst on oma elu ajal nimetanud ametisse Kabulis baseeruva ja kõigi jaoks tundmatu kardinal Benitezi (Luis Gnecco). Seejärel jõuavad konklaavini kuuldused, et üks peamisi soosikuid paavsti troonile on hoopis ametist tagandatud ja teisel soosikul on kuskil kodumaal laps. Konklaavi juhtiv Ralph Fiennesi mängitud kardinal Lawrence kannab maailma oma õlgadel. Ta teab oma vastutuse suurust ja teeb kõik konklaavi õnnestumiseks. Ta ootab , et kõik saaks läbi ja ta saaks lahkuda puhkusele oma kodukandi kloostrisse. Muud ta enam elult ei soovi. Lawrenceile tehakse ettepanek ise paavstiks kanditeerida, mille te tagasi lükkab. Ometi kogub kardinal hääli, mis omakorda tekitavad pingeid tema liitlaste hulgas. Itaallaste soov on saada ametisse kaua oodatud itaallasest paavst. Kõnekas on hetk, kui Fiennesi kehastatud Lawrence rebib katki paavsti eraruumide pitseri, et leida tõendeid kardinalide vandenõust. Ta istub oma vaimse isa voodile ja puhkeb nutma. Vastutuse koorem on tema jaoks liiga raske. Fiennesi mängitud Lawrence igas hetkes tajume soovi olla mujal, kuid ta võtab vastutuse, mis talle on usaldatud. Ta on andnud sõna paavstile. Ta võiks pigistada silma kinni, kuid ta ei tee seda. Ta otsustab kanditeerida valides oma võimalikuks paavsti nimeks Johannes. Teadupärast oli Johannes jünger, „keda Jeesus armastas” ja kelle hoolde usaldas Jeesus oma ema Maarja. Ma ei saa vastust küsimusele, kas pidas Lawrence ennast Jumal poolt äravalituks. Ralph Fiennes teeb järjekordse imelise rolli.

Filmi keskmeks on katoliku kiriku kõige olulisem sündmus, kuid ometi ei ole see film usust või Jumala kuulekusest. Olukord, kus mõjukad inimesed on suletud kinnisesse ruumi maailma kõige salapärasemas kohas, loob eelduse laiemaks ja äärmuslike inimlike tunnete käsitlemiseks. See on lugu konservatiivse ja liberaalse maailma vastasseisust, millega me puutume kokku igapäevaselt. Film tõstatab küsimuse, et kas inimese vabadus tegudes ja mõtetes on ühiskonnale tervikuna ja üksikule inimesele üldse kasulikud. Kas tänapäeva inforikkas maailmas ei loo mitte konservatiivne piiratus inimese elule raame, mis aitavad tal igapäevaselt hakkama saada. Ühiskonna halvakspanu kartuses ei julge inimesed enam vastu võtta ei suuri ega väikeseid otsuseid. Religioosne konservatiivsus võtab inimeselt isikliku vastutuse põhjendades tehtud vigu jumaliku puudutusega. Religiooni puudumisel loome aseainena uued jumalad diktaatorite näol, kellele anname otsustusvabaduse meie elude üle. See paneb omakorda meid hingeliselt suletud ruumi. Filmi ühes pöördepunktis kärgatavad paugud ja purunevad Sixtuse kabeli aknad. Kabeli turvaruumist väljas laseb ennast õhku islami terrorist. Maailma pahed tungivad hoolimata kõigist turvameetmetest rahuruumi. Väline mõjutab ka meie enese turvalist ja peidetud sisemust. Sellest lähtuvalt satub soosikuks konservatiivne paavsti kanditaat, kes kuulutab sõja islamile. Olukorra lahendab seni läbi filmi vaikinud kardinal Benitez, kes ütleb, et nad keegi ei tea, mis on sõda ja kui nad teaks, siis keegi neist seda ei tahaks. Kardinalide kogu vaikib. Sixtuse kabeli laest vaatab otsustamatut valimiskogu Michelangelo maalitud Taevane Looja. Michelangelo maalis Sixtuse kabeli laemaali 1508 kuni 1512 aastani. Minu isiklik lemmik taevaste figuuride hulgas on nuttev ja mõtisklev Jeremeja, kes vaatab ülalt nõutuid ja otsustamatuid kardinale. Jätan lõpplahenduse vaatajale avastada, kuid mainin, et veel eelmisel sajandil kontrolliti, kas konklaavil osalevad kardinalid on ikka kõik mehed.

„Konklaav” väärib vaatamist ja arutlemist. Filmi sisu ei avane vaatajale kohe, vaid ajapikku. Jääme ootama Oscarite Galat ja andku Jumal otsustajatele selget mõistust.

SRI LANKA või TSEILON

Kõige enam jäi Sri Lankast meelde ikka loodus. Rahvuseid on siin peamiselt kaks – singalid ja tamilid. Riigikeelte hulka kuulub veel inglise keel, mis tuletab meelde kolonisatsiooniaegu. Eurooplased avastasid enese jaoks Sri Lanka 1505.aastal . Esimesena jõudsid Sri Lankale Portugali meresõitjad, kellelt võtsid võimu üle 1658.a hollandlased, kuni 1796.a asusid valitsema inglased.

Hollandlased rajasid saarele enam kui 100 km pikkuse kanali, mille abil kaupu transportida saare keskmest rannikule, kust laevad need omakorda Euroopasse toimetasid. Riisi istandused hävitati ja asendati kasumlikemate teeistandustega. Alles inglased rajasid dzunglisse maanteed, mida küll vist vahepealsete aastakümnete jooksul parandatud. Selles mõttes, et liiklus on vaevaline. Saarel liikuva 2 miljoni tuk-tuk keskel kimavad hullumeelselt liinibussid, kes võitlevad sõitjate tee äärtes hääletavate sõitjate pärast. Õnnetusi on, kuid mitte liiga palju.

Koos inglastega saabusid saarele ka kristlikud misjonärid ja seepärast on kanali suudmes Negombo linnas tänaseni valitsevaks usku kristlus. Sri Lanka kirikud ei erine palju Euroopas asuvatest kirikutest. Silma torkab, et katoliku kirikute seintel asuv Kristuse ristitee on kujutatud värvikirevate skulptuuridena, mida mujal pole ma kohanud.

Ranniku elanikud elatuvad kalapüügist . Käin kahel hommikul vaatamas, kuidas võrgupüük maa pealt välja näeb. Kahe traktori taha on ühendatud kaks ratast, mis veavad merest välja hiiglaslikku võrku. Protseduuri toetab terve küla võttes vastu ja kohe kokku lapates võrku. Kui võrk lõpuks koos saagiga kaldale saab, siis on seal vast paarisaja kilo jagu väikseid kiludele sarnanevaid kalu ja mõni suurem ka sekka. Kaldal ootavad kokku ostjad, kes panevad kala kohe külmikusse ja raha laotakse kalaühistule peo peale. Satume kuulsale Negombo kalaturule, mille kalavalik võtab silme eest kirjuks. Kuid enam üllatab moodus, kuidas tehakse kuivatud kala. Kala kuivatamine on külmikute puudumisel ainus võimalus kala kauem säilitada. Seepärast on rand täis laotud hiiglaslikke kilesid, millele kalad on kuivama laotud. Kuigi taevas lendab ringi loetamatu hulk linde, siis kuivavat kala nad ei kipu sööma, sest kalad on selleks ajaks soolatud. Olles näinud kuidas kala püütakse ja kuivatakse, siis ei tule peale tunnet, et tahaks seda proovida.

Külastame saare pealinna Colombot. Colombos asub Lõuna – Aasia kõige kõrgem hoone Lotuse torn, mis on 359 m kõrge ja kust avaneb vaade kogu saare pealinnale ja sadamale. Linn on hoogsas arengus, nagu kogu riiki. Koroona-aeg halvas saare majandust väga sügavalt. Kadusid turistid ja kadus ka kaubandusvahetuseks vajalik valuuta. Hinnad kerkisid mitu korda ja ei ole hiljem teed tagasi leidnud. Riik on sisuliselt pankrotis ja keelatud igasugune import, et raha ei liiguks riigist välja. Riigi uuele presidendile on pandud suured lootused. Ta on lubanud likvideerida korruptsiooni ja hoogustada majandust. Pool eelmisest valitsusest istub juba kinni.

Sri Lanka peamiseks religiooniks on budism, mis jõudis saarele enam kui 2300 aastat tagasi India misjonäride poolt. Saare kuningas võttis vastu budismi ja seda tähistatakse tänaseni Posoni rahvapeoga. Kõikjal saarel valvavad meie üle hiiglaslikud Buddha kujud. Loomulikult võib leida saare igast nurgast huvitava ajalooga kütkestavaid ja eriilmelisi pühakodasid või kloostreid.

Võtame ette tee rannikult sisemaale. Dambulla tempel on üks kõige erilisemaid pühakodasid, mida maailmas näinud. Looduslik kaljulõhe müüriti kinni 18. sajandil moodustades kalju sisse viis erilist templisaali. Templite seinad ja laed on kaetud Buddhat kujutavate piltidega. Põrandal kõrguvad hiiglaslikud ja väiksemad Buddha kujud. Kokku on templis 153 Buddhat kujutavat skulptuuri ja lõputult maalitud kujutisi. Skulptuuride ja maalide vanus ulatub ligemale 2000 aasta taha. See tekitab aukartust Looja ees nimetage siis teda kuidas iganes.

Samas kõrval asub ka Budhha muuseum, mille katusel kõrgub saare suurimaid Budhha kujusid. Esimesed budistlikud õpetused pandu kirja 1.sajandil e.m.a, kui 500 õpetlast kogunes Aluviharasse, et Buddha õpetused kirja panna. See on kogu budistliku theravaada õpetuse aluseks tänaseni. Nõnda on igas muuseumis võimalik näha iidsete tekstide koopiaid, mis kokkukõidetud palmilehtedest raamatuteks.

Habarana on linnake Sri Lanka keskosas, kuhu kindlasti soovitan minna. Linna süda asub linna läbi tee ääres. Siin on hea peatuda, sest siit jäävad tunnisõidu kaugusele iidne Sigiriya, elevante vaatama viivad safariretked, Habarana külaekskursioon, teeistandused ja iidne linn Panvuratapata. Külatuur on väga tore kohalike kokku pandud seiklus külas. Kõige pealt sõidutakse meid linna keskel veisega järve äärde, kus viiakse paadiga veele. Kohtame krokodilli ja pelikane. Astume paadist maha ja meid juhatakse kohaliku majapidamise kööki, kus perenaine meie silme ees ja koos meiega valmistab meile lõuna. Söök on väga maitsev. Lõuna söödud ootab meid tuk-tuk, kes viib linna tagasi. Imelised paar tundi. Peale lõunat läheme safarile. Lubatakse elevante näidata, kuigi me oleme neid juba tee äärtes jalutamas näinud. Sõit läheb lahti, keerleme ringi otsides elevanti. Sama teevad veel kümned autod. Korraga tuleb kuskil sõnum elevantide asukohas ja kõik autod kimavad kindlas suunas ja seal nad ongi. Pargime oma auto teiste taha. Elevant on küll suur loom, aga meie teda eriti ei näe, sest meie ees on veel mõned autod. Autojuht mõistab meie muret ja keerab teelt kõrvale kimades läbi võsa otse elevantide ette. Nüüd peavad teised üle meie vaatama. Meie oleme nagu isegi liiga lähedal, aga esireas. Olles piisavalt poseerinud astuvad elevandid võssa. Üritame teele tagasi saada, aga see ei kipu õnnestuma, sest auto on ennast mudasse kaapinud. Teele saada üritavad veel mõned autod meie kõrval. Käib tohutu müristamine millest pole suuremat kasu. Otsitakse välja köied ja asutakse sikutatakse. Loomulikult ei lasta turiste loodusesse vaid peavad seda rappumist kannatlikult kaasa tegema. Korraga käib pauk ja ühe auto jahutussüsteem plahvatav. Katkine masin pannakse meie mudast välja pääsenud auto külge sleppi, kuid kiirused olematutel teedel sellest ei vähene. Tõtt-öelda olen tagumise auto reisijate pärast veidi mures. Näeme veel paabulinde jalutamas, puudel sädistavad papagoid, üks hiiglaslik orav ronib puul jne. Vaatamata tehnika puudustele on retk savanni ennast ära tasunud.

Ööbime Habarana äärelinna dzunglist ümbritsetud bungalos. Terassil istudes kostuvad läbi dzungli kohalikest naabrite peohääled. Uudishimu viib meid asja uudistama. Läheme pojaga läbi pimeda dzungli. Korraga löövad tuled põlema ja koerad hakkavad haukuma. Jookseme oma maja poole läbi pimeduse tagasi. Äkki avastan, et olen üksi ja Joosep on kuhugi kadunud. Seisatan ja kuulan. Kuskilt maasügavusest kostuvad hõiked. Panen telefonilt valguse põlema ja lähen lähemale. Näen ehmudes, et Joosep on kukkunud u 5 m sügavusse auku, mille põhjas on pooleteise meetrijagu sogast vett. Õnneks on temaga kõik korras kuigi hetkeks süda seisatas. Leian kaikaid ja viskan neid talle auku, et äkki on tal võimalik need augu servadesse kinnitada, et nõnda leiaks jalgadele pidet ja saaksin siis ta välja tõmmata. Plaan ei õnnestu. Jooksen majja tagasi ja teen linadest köie. Nüüd juba Triinuga koos jookseme tagasi. Triinu on ehmunud ja ei usu mind algul pidades seda meie järjekordseks naljaks. Viskan köie auku, kuid ma ei jaksa üksi Joosepit välja sikutada. Käed on libedad. Ei jää muud üle , kui minna külarahva käest abi küsima. Algul nad ei usu meid ja peavad vaid tüütuteks turistideks, kes paluvad muusika vaiksemaks panna. Kui Triinu aga pisaraid valab jäävad nad uskuma ja mehed tulevad appi. Kambaga tõmbame poisi välja. Ümberringi valitseb pilkane öö. Külavanem, kelle me ristime kohe kolhoosiesimeheks, kamandab meid enda majja, saadab Joosepi dusi alla, Triinule paneb ukse taha tooli, et ta saaks rahulikult nutta ja minuga teeb pitsi viina. Kui Joosep tuleb dussi alt, siis kamandatakse mind pessu ja Joosep võtab pitsi viina. Triinu rahuneb toolil. Kui oleme puhtad, siis annab kolhoosiesimees meile puhtad sarongid ja särgid selga. Kui me oleme riides teeb ta salapärase näo ja laseb meile suraka lõhna ka peale. Ise on ta rahul õnnestunud päästeoperatsiooniga. Oleme kohe kuulsad, sest nii suurt seiklust pole külas ammu olnud. Uurime, et mis auk see on seal keset metsa. Mehed laiutavad käsi, sest nemad seal dzunglis ju ei käi, ega nad lollid ei ole, seal on ju maod ja muud elukad. No, tore teada. Kuna Triinu on ähmiga paljajalu metsa jooksnud, siis antakse talle lahkudes jalanõud jalga. Tagasi oma elamisse juhatatakse meid mööda teed. Pidu ei näinudki.

Järgmisel õhtul läheme Habarana kultuurikeskusesse Sri Lanka kultuuri õhtule, kus kostümeeritud tantsijad näitavad oma rahvuslikke traditsioonilisi tantse. Istume taas esireas ja seepärast tunduvad viimases numbris sütel tantsivad mehed kuidagi eriti pelutavad. Püüan aru saada, kas õhus on tunda liha kärsatamise lõhna. Ei tunne. Pilet maksab umbes 12 eur, kuid showd tasub vaadata, sest mehed on ilusad (Triinu ütles) ja teevad kohati päris efektseid hüppeid.

Sri Lanka oluliseimaks vaatamisväärsuseks peetav Sigiriya kaljulinn sarnaneb Meteora kloostritele Kreekas, kus püstloodis kaljude otsa on rajatud linn või kloostrid. Sigiriya seisab üksiku kaljuna keset saart. See oli vallutamatu kindlus, mida nüüd 1200 trepiastmel üles turnides vallutavad tuhanded turistid. Pilet sellele vaevalisele rännakule maksab 30 eur. Läheme mäele hommikul, kui suured turismibusside hordid ei ole veel kohale jõudnud. Mäelt alla laskudes on kitsuke trepp rahvast täis, mis ühes lõputus rivis üles poole rühivad. Kui siis sinu ees satub kõndima vaevalise astumisega turist sätib kogu rivi oma tempo tema järgi ja tõus võib võtta aega terve tunni. Vaade mäelt on lummav. Kujutluses on huvitav ennast viia tagasi linna hiilgeaegadesse ja kujutada, kuidas kullerid mäele tõusid vaid kitsukesi lõhesid trepina kasutades. Eluks mäel vajalik vesi koguti hiiglaslikku basseini, mis endise kindluse südames tänaseni alles. Teel alla astume kaljukoopasse, kus sab näha 5. sajandist pärit kaljufresko, mis kujutavad pühasid tantsijannasid ja budistlikke pühakuid.

Järgmine päev viib meid Panvuratapata linna, mille ajalugu on vähemalt 1000 aastat vana. Tegemist on välja kaevatud iidse linnaga, mille mõõtmed on ehmatavalt suured. Veidi sarnaneb nähtu Efesose linnaga Türgis, kus samuti on iidse linna varemed nähtavaks tehtud. Maa-ala , millel linn laiub, on nõnda suur, et liigume ringi autoga. Templid, kuninga eraruumid, avalikud ruumid, templid, kuninga bassein, müürid, templid jne. Graniiti tahutud 14 m pikkune lamava Budhha kõrval seisab 7 m kõrgune Budhha. Mõlemad on pärid 1100 aastatest. Samas linnas asub ka kunagine kuulus Budhha hammast säilitav stuupa, mis on tänaseks katuse kaotanud. Hammas on viidud Kandysse. Väsin kuumuses seda kivist ajalugu vaadates. Üks saab selgeks, et enne valge mehe tulekut oli saarel elu parem ja tsivilisatsioon arenenud. Väljapääsu poole jalutades astub üle meie tee väärikal sammul 2 m pikkune varaan. Hiljem näeme varaane veelgi. Nälg ajab nad inimeset lähedusse, aga ega nad sellest vist rõõmu tunne. Halba nad ei tee ja inimesed ennast neid segada ei lase.

Kunagi iseseisev Kandy kuningriik oli viimane, mis valgete sissetungile vastu pani ja alistus alles 1815.a. Tänasel päeval on Kandy on pealinn Colombo järel saare suuruselt teine. Linna peamiseks tõmbenumbriks on Buddha hambatempel, mis kuulub UNESCO kultuuripärandi hulka. 4 sajandil jõudis saarele Buddha hammas, mida austatkse igapäevaste tseremooniatega. Astume templist läbi Palverändurid on turistidega segamini. Rahvast on palju, mõned palvetavad, mõned naudivad reliikvia lähedust, mõned ei saa midagi aru. Saame mungalt täpi otsaette. Oleme nüüd nagu rohkem omad.

Mind kütkestab Kandy imekaunis ja filmilik kesklinn oma koloniaalaja arhitektuuriga. Hiljuti loetud W.S.Maughami imeliste novellide tegevuspaik elustub otse meie silme ees. Astume läbi ka Prahanna vääriskivide muuseumist, kus meile antakse korralik ülevaade saarel leiduvatest vääriskividest ja nende kaevandamise tehnoloogiast ja töötlemise ajaloost. Mitte kaugel Prahannast asub Kandy Kuninglik Botaanikaaed, mis ehmatab oma värvide ja looduslike kurioosumitega. Uhked palmialleed, hiiglaslikud põlispuud ja õite ilu teevad looduse ees aukartlikuks.

Kandyst sõidame kohaliku rongiga Colombosse, et seal ümber istuda ja sõita Hikaduvasse, kiidetud rannikulinna, kus pidu kestab katkemata. Rõngisõit on imeline. Sirgloodis kaljuseina raiutud raudtee viib läbi tunnelitest ja väikestets küladest. Sõidu ajal avanevad imelised vaated ühel poolt laiuvale orule ja teiselt poolt kõrguvatele kaljudele. Rongi uksed ja aknad on avatud, mis tähendab turistide katkematut fotosessiooni. Tegelt muidugi ongi kordumatud hetked. Colombost istume rahvarongi. Saame siis selle elamuse ka. Vagun on tihedalt täis pressitud inimesi. Osad ripuvad uksest välja. Kõrgume Joosepiga hiiglastena üle teiste. Meie sõit võtab aega kolm tundi. Poole tee peal hakkab rong õnneks vaikselt tühjenema ja saame istuma. Jalad löövad tuld välja, sest lihtsalt ei olnud ruumi jalgu liigutada. Kohale jõudes ja vagunist välja astudes ründavad meid Tuk-tuki mehed, kellele pean viisakalt seletama, et kõnnime vaid paarsada meetrit. Hotelli pildid ja tegelikkus ei lähe kuidagi kokku. Parema puudumisel lepime sellega. Hommikul lähen otsima pistiku üleminekut, sest Sri Lankal teistsugusesse elektrisüsteemi meie pistikud ei sobi. Õnneks on poodnikud turistide murega kursis. Akud täis, astume ranna poole. Mind ehmatab, sest sildid on venekeelsed ja kõikjal kõlab venekeelne jutt. Siin ka!! Midagi pole teha, pean venelaste kohaloluga leppima. Rand ja rannakohvikud on muidugi imelised. Ja Sri Lanka toidud maitsevad kõikjal väga hästi.

Viimaseks viieks päevaks rendime Negombo ranna ääres korteri. Rõdult avaneb vaade ookeanile ja rannale. Ühel hommikul käib rannal vilgas tegevus ja üles seatakse võrkpalliväljakud, lavad, katuselaused. Algavad Sri Lanka meistrivõistlused rannavolleys. Ideaalne päev, väike õlu, põnevad mängud, päike ja meri. Naudin elu. Võrkpall on kriketi kõrval saareriigi kõige populaarsem mäng. Kriketi populaarsust ei ületa muidugi miski. Seda näitavad spetsiaalised telekanalid ja harjutatakse igal väheke lagedamal platsil. Kui võrkpall läbi saab on uuel hommikul üleval juba uus lava. Ilmneb, et oleme sattunud saarele nende iseseisvuspäeval. Kui pidu , siis pidu. Mõtlen, et pidutseme koos saarerahvaga ja teeme pudeli veini. Aga ei tee midagi. Sellel päeval on alkoholimüük keelatud ja mitte ainult poes, vaid ka kõrtsides. Selles mõttes ei oska nad muidugi pidu pidada. Rannal algab uhke gala-kontsert. Vaatan rõdult ja pakun, et rannal on u 10000 inimest. Lavale astuvad kohalikud staarid ja rahvas huilgab kaasa laulda. Kõik on viinata rõõmsad.