24. juulil oli esietendus Teatril Nuutrum, kui Vargamäe rehetalus jõudis publikuni Urmas Lennuki näidend „Vargamäe valvur”. Näidend keskendub A.H. Tammsaare 100 aastat tagasi ilmunud romaani „Tõde ja õigus” saunanaise loole. Kes valvab meie üle, kui satume enesega pahuksisse?
Vargamäele on jõudnud paljud teatrid ja teatritegijad. Mingis mõttes on tüvetekst „Tõde ja õiguse” erinevad teatrikäsitlused põlises talukompleksis olnud üheks meie rahvusliku olemuse hoidjaks ja kujundajateks. 2025 aastal juhtus, et Vargamäele ei jõudnudki üksi teater. Põhjuseid oli sellel mitu, kuid peamiselt tegutses muuseumipere uue ekspositsiooni püstitamisega ja rohelise maja renoveerimisega. 2026 aastaks on tööd tehtud ja kui kõikjal tähistatakse „Tõde ja õiguse” ilmumise 100 aastapäeva, ei saanud muuseumipere enam teatrivaba suve lubada. Nõnda jõuti Teater Nuutrumini, kes oli valmis oma teatriloos esimest korda lavastuse Vargamäel publikuni tooma. Vargamäge tasub külastada isegi siis, kui seal teatrit parasjagu pole. Uus atraktiivne väljapanek ja ühes tubadest neljal ekraanil korraga jooksev minilavastus on vaatamist väärt igal ajal. Teatrikülastaja ei peaks selle kogemiseks isegi eraldi piletit ostma.
Vahel tundub, et A.H.Tammsaare „Tõde ja õigus” on juba iga nurga alt läbi uuritud ja midagi päris uut pole enam võimalik publikuni tuua, kui „Vargamäe valvur” suudab üllatada. Urmas Lennuki „Vargamäe valvur” jutustab Saunanaise loo. Sauna läksid varjule sulased, kui peremees neid vaevas ja samuti perelapsed, kui neil oli vaja pelgupaika või kohta omaette olemiseks. Nõnda oli saunanaine kahe naabermajapidamise saladuste valvur või hingehoidja. Hingeteraapiast ei teatud Tammsaare ajal midagi, kuid ega siis mured sellest kuhugi kadunud. Mured vaevasid inimesi ikka, vahest isegi rohkem, kui tänapäeval seda oskame arvata. Näidendi üheks läbivaks sümboliks on raamat, mida nooremad loevad ja vanad ajaraiskamiseks peavad. Raamatut loevad isegi need, kes lugeda ei mõista ja nõnda on sunnitud need, kes mõistavad, neile raamatu õigetpidi pihku andma. Teadmised peaks viima inimese välja või kõrgemale tema sünnikeskkonnast. Kõik me ihkame parema poole. Samal ajal unistab sulane valgest leivast, mida süües võiks ta isegi surra. Lennuki kirjutatuna on inimese edasiviivaks jõuks just teadmised. Siin saab termin „lennukad ideed” hoopis uue tähenduse. Mari paneb uude koju esimese asjana raamaturiiuli, et sinna panna kõike muud peale Piibli, mida loeb peremees ja mille pärast on temas nõnda palju kurjust. Raamatutes on elus ilus ja armastus nõnda lihtne. Inimese unistused paremast elus ei ole kuhugi kadunud. Meie unistused on muutunud lihtsalt suuremaks. Äkki peaksime oma ambitsioone tagasi tõmbama ja rohkem nautima olemasolevat. Saunanaine toob inimesed pilvist maa peale ja lükkab nad õigele teele. Peab muidugi mainima, et kuigi räägitakse tõsistest asjadest, siis eelkõige on tegemist siiski komöödiaga. Nii palju kui Tammsaarest komöödiat teha saab.
Kunstnik Annika Lindemann on loonud Vargamäe rehe alla väga lihtsa lava, mis väga selgelt toetab autori nägemust. Kahe rehevärava vahe on täidetud turbamullaga. Lakaavast on saanud taevas, kuhu Saunanaine lõpus lahkub ja kust Jumal saadab maa peale vihma, lund ja saepuru. Saepurust saab samuti huvitav sümbol. Juss mainib, et peremehel on majad ja loomad, aga sulasel vaid saepuru taskus ja nõnda sajab ka maa peale saepuru, märk tühisusest meie keskel. Üks asi jääb siiski segaseks, et miks kahe pere lapsed ilmuvad lavale raamatutena riiulis reheväravate kohal. Kas see on märk, et meie lapsed on targemad kui meie? Võiks ju nii olla.
Näidendi lavastaja on Vallo Kirs. Tema kasutada on olnud väga piiratud vahendid. Ei ole kerkivad dekoratsioone või pöördlava või tulevärki. Lavastajal on neli näitlejat ja tekst. Siin peab küll mütsi austusest kergitama, sest kogu tekst on läbi lavastatud ja igal sõnale antud tähendus. Pausid kannavad ja pilgud kõnelevad. Lavastaja on viinud tegevuse ka uksest välja ja nõnda avaneb kaunis vaade Vargamäe väljale, kus Mari parasjagu loogu keerutab. Tegevused algavad kaugel varem, kui nad lõpuks publiku ette jõuavad. See loob elulise atmosfääri, mis ei luba mul publikus tähelepanu kaotada.
Liigagi varjatuks jääb lavastuse helikujundus, mille on loonud Peeter Konovalov. Õrnalt helisevad kellukesed ja kumisevad kausid. Siis kostuvad kirikukellad justkui üle Kodru raba Järva-Madise kirikust. Tavapäraselt on sellised helid eelnevalt salvestatud, kuid „Vargamäe valvuris” on lakapealses taevas ja reheväravate taga peidus inglid, kes kõike seda heliilu otse publikuni toovad. Minu jaoks muutvad helid maagiliseks.
Lavastuse suurimateks voorusteks on võrratud näitlejatööd. Liisi ja Mari kahes rollis on Jane Napp, keda väga tihti Eesti teatrilavadel pole näha olnud. Nappi silmad elavad. Tema silmis on kogu rollide kese. Silmad naeravad õnnest ja valavad murest pisaraid. Temas on tütarlapselikku siirust ja õrnust. Soov leida ja põgeneda armastuse juurde. Olla vaba vanemate loodud karmist maailmast kiirgab igas Nappi lavahetkes. Tema partneriks on Märten Matsu. Ausalt öeldes ei ole nii elurõõmust Matsut varem laval näinudki. Tema ühesaapaga Juss on otsekohene ja siiras mees. Tüüpilise eesti mehe kehastus, kes ei oska sõnu seada ja muredes enesesse tõmbub, kuni kuuseoks tema mureraskuse all murdub. See on tore leid autoril, et Juss lonkas mitte ihuvea vaid sellepärast, et peremees talle vaid ühe saapa andis. Matsu mängib selle ka täie lustiga välja.
Igavese sulase Matu rollis on laval Rait Õunapuu. Tema roll oleks justkui teisejärguline, kuid Õunapuu ei luba selle sellisena paista. Temas on maameheliku tarkust, mida koolis ei õpi. Tarkust, mis tuleb vihma ja lumega taeva all töö rügades. Valge saia ihalus jääbki kinni püüdmata, isegi kui sai juba pihus on. Ta on nagu ketikoer, kes jäänud oma peremehe juurde kinni. Isegi unistus kraavihalli tööst, mis annaks vabadust, ei tundu talle kutsuvana. Maailma seletamine oma teadmistest lähtuvalt loob koomilisi olukordi suhetes teistega. Õunapuu mängib kõik selle oma rahulikul moel väärikalt välja.
Ja siis Saunanaine, keda kehastab Ülle Lichtfeldt. Ausalt öeldes oleks võinud Saunanaise rollis olla keegi vanem, päris vana, näitlejanna. Lichtfeldt on veel liiga noor või nooruslik. Ometi teeb ta suurepärase rolli. Tema enesesse vaatavad monoloogid toovad vaatajani tema sisemise valu, mis ununevad kohe, kui on vaja hakata korraldama perelaste tulevikku. Igaühel on antud oma roll siin maises elus. Saunanaise rolliks on olla tugi kogu perele. Lichtfeldtis on väärikat sirgeselgsust, mis ei lase teda alahinnata. Ta võtab kogu Vargamäe valu ja astub redelil taevasse. Kaunis hetk.
Nõnda onVargamäel valminud Tammsaare vääriline lavastus, millest saab kindlasti selle suve üks suuremaid teatrielamusi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar