Sajab. Sajab terve õhtu. Aga eesti teatripublik kiletab ennast ja istub tribüünile elamuse ootuses. Küll see on tore idee – tuua tudenginostalgia lavale otse ülikooli südames tänase TalTechi peahoone sisehoovis. Endiste rektorite büstid on kuklad pööranud publiku poole ja otsekui jälgiks õpetlikul pilgul laval toimuvat. Tribüün täitub igas vanuses endiste tudengitega, kes peredki kaasa võtnud, et neile tutvustada oma nooruspõlve romantikat. Minugi ootuseks on nautida nostalgilisi tudengiseiklusi ja huumorit täis suvekomöödiat. Kõik need väikesed napsutamised, õppejõududga vägikaigaste vedamine ja kõige lõpuks ikkagi kooli lõpetamine. Läbi vihma hakkavad kõlama esimesed taktid avalaulust.
Autor Andra Teede on loo tegevustiku viinud 1968. aastasse, kui valmis TPI Mustamäe kampus ja uus peahoone. Lugu algab hoogsalt ja tundub, et nalja saab, kuid siis kõik muutub ... Korraga hakatakse jahuma Praha kevadest ja dissidentlusest. Kellel on registreerimata trükimasin, kes kuulab Ameerika Häält. Naljad lõpevad ja algab miski vabadusvõitlus, mis pole ka päris võitlus, kuni ühed tegelased satuvad Vilniusesse ja näevad , kuidas tankid Tsehhi poole sõidavad. Mis on sellel kõigel pistmist tudenginostalgiaga? Tõnis Liibek meenutab: ”TPI uues kampuses nauditi aga noorust ja unistati paremast tulevikust. Tudengite meelsus polnud ideoloogiliselt ühtne ega tugevalt politiseeritud. Pigem iseloomustas seda praktiline orientatsioon, mõõdukas konformism ja tugev erialane fookus, mille kõrval eksisteeris ettevaatlik distants ametliku ideoloogia suhtes.” Naeratav publik tõsineb. Näidendi „Nüüd õpin Mustamäel” autor Andra Teede on soovinud näidendisse sisse kirjutada kõik põnevad killud minevikust, kuid nõnda ei moodusta nad tervikut. Lavastuses on tudenginostalgiat, kuid lõpuni seda ei hoita.
Lavastuse promootoriks on MTÜ Tallinna Tehnikaülikooli Vilistlaskogu. Idee taga on arvatavasti TTÜ turundusosakonna juhataja Hele-Riin Pihel, kes on rohkem tuntud kirjanikunimega Birk Rohelend, kes oleks äkki võinud rohkem teemas sees olles ka näidendi kokku kirjutada. Kooli ja vilistlaste soov tutvustada oma kooli läbi populaarse suveteatri on igati kiiduväärt. Jään mõtlema, et mis on olnud nende laiem eesmärk lavastuse ellukutsumisel – kas tutvustada kooli võimalusi või kooli ajalugu, koguda raha kooli tegevuste tarbeks või lihtsalt tunda ennast veel kord noorena. Sellest ei saagi päris lõpuni aru. Fookus hajub laiali.
Naljad muidugi laval päris otsa ei lõpe. Martin Miili kehastatud õppejõud Hubert Rootsi ja tema abikaasa Teele, keda mängib Piret Krumm, duett on suurepärane ja hoiab ülal lavastuse humoorikat meeleolu. Miili erutav monoloog üliõpilastele uue arvuti Minsk-22 võimalustest on nauditav. Samas jääb Rootsi abikaasa kirjeldus koduteest kummitama – „Nõmme mäest üles, rongiga Balti jaama, trammiga Kunstiülikooli juurde ja bussiga Lasnamäele.” Abikaasa kiirustab meest minema, sest koju jäid lapsed (kaheaastane ja pooleaastane) magama. Olid ikka ajad. Mart Min kirjutab kavalehel: „1960. aastate kohta kasutatakse väljendit „kuldsed kuuekümnendad”. Võib muidugi küsida, kas nad ikka olid kuldsed. Olid küll! Me tundsime end üsna vabalt, hirmu oli vähe, vintis peaga üldse mitte. Siberisse saadetud tulid tagasi, meelsusvangid vabastati. Teaduse ja tehnika areng oli võimas: inimene kosmoses, inimene Kuul. Ülikoolidesse ilmusid arvutid.”
Ekraanile ilmuvad jutustust illustreerivad videolõigud. Arhiividest on üles leitud väga huvitavaid kaadreid, mis loovad lavastuse ajastule tunnetusliku fooni. Seda võimendavad ajalooliselt päris (väikeste eranditega) täpsed kostüümid. Lavastuse kunstnikuks on Illimar Vihmar, kes on pildivahetused lahendanud ratastel mööbli sujuva liigutamisega. Arhiivikapid on muidugi klassika. Ei tea, kust need on välja võetud. Pilt on puhas ja stiilne.
Peaosalise Kaarel Määrina on laval Jass Kalev Mäe. Mäe on sihikindlalt rühkimas Eesti teatrilavade kõige eredamasse tippu. Ta kasutab suurepäraselt ära talle antud võimalused. Temas on nii hästi ära tuntav esmakordselt linna sattunud maapoiss. Segadus silmis ja hinges. Tahaks olla osa kõigest ja samas tahaks olla vaikselt oma toa nurgas. Mäe toob selle paljude jaoks tuttava vastuolu imetäpselt publikuni. Kaarel Määri ema Marta rollis on Kadri Lepp. Temas õhkub emalikku nostalgiat, mida ülikoooli minnes kindlasti on kõik tundnud. Laps astub iseseisvasse ellu ja sellega ei taha armastav ema kuidagi leppida. Lepp on oma kõrvalrollis meeldejääv.
Nauditava panuse lavastusse annab TTÜ rahvatantsuansambel „Kuljus”. Kõik tantsud on visuaalselt huvitavad ja täis nooruslikku energiat. Nende panust oleks tahtnud isegi rohkem näha. Tantsuansambli esitused kulmineeruvad ajaloost üles leitud ja Helmi Tohvelmanni poolt loodud „Seppade tantsuga”. See on ehmatavalt ehe ja samas ilus nõukogude kultuuri parim näide. Propagandat tehti igas valdkonnas, ka tantsupõrandal. Kui mujal maailmas tantsiti twisti, siis meil oli seppade tants. Müts maha ansambli juhendaja Marina Kuznetsova ees. Ta on teinud väga tublit tööd. Tantsutrupp osales grupistseenides, mis on lavastaja Veiko Tubina poolt väga täpselt lavale seatud. Ka tavapärastest liikumistest saab laval justkui tants. Töötama hakkavad pisidetailid, mis jooksevad kenasti kokku ühtseks tervikuks. Esimene vaatus lõpeb kaklusega venelaste ja eestlaste vahel, mille oli lavale seadnud Tanel Saar. Olid sellised ajad. Inetu on öelda, ega vihmas ja vees toimunud lahing oli lõbus vaadata. Jäin mõtlema, et kuidas küll kostümeerijad kõik need riided teiseks vaatuseks kuivaks saavad. Aga vaheaeg kestis 40 minutit ja selle ajaga jõuab paljutki.
Lõpetuseks peab tähelepanu juhtima kavalehele ja kiitma kavalehe koostajat kirjanik Jan Kausi. Nõnda sisukat ja kenasti kujundatud kava ei ole ammu kohanud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar