Kummaline fenomen on see Eesti suveteater. Pakkumist on hullupööra, kuid ikkagi on pileteid suuresti välja müüdud. Nõnda on juhtunund ka 31. juulil Avinurmes esietendunud Urmas Lennuki lavastusega „Viimane rong”, mis tänaseks juba välja müüdud.
Suveteatrid viivad publiku kõige veidramatesse kohtadesse tutvustades imeliselt kaunist ja kultuuriliselt rikast Eestimaad ka väljaspool linnu. Suvel on kaua valge ja nõnda julgeb tänavalaternate all igaveses valguses kasvanud linnakodanik linnast kaugemale tulla. Tean millest räägin, sest olen selliste inimeste kohtunud, kes pimeduse saabudes ummisjalu põgenevad linna valguse alla. Vanavanemate ja vanemate õpetused elu võimalikusest maal on ammu ununenud. „Ei tule enam siia selliseid inimesi. Kaovad inimesed, kaob ka küla.”, ohkas juba Tammsaare Andres suu läbi. Lavastaja Urmas Lennuk kirjutab kavalehel „”Viimane rong” kõneleb inimestest, kes hoiavad elus seda, mida me unustame kipume. Kui me heidame elust välja kõik, mis meid tänasesse hetke on toonud ja seda enam mäletada ei mõista, siis on viimane rong meie jaoks juba lõplikult ammu jaamast lahkunud.” Lavastuse algul juatatakse publik rongi ja algab sõit mahajäätud jaamahoonesse. Publik viiakse sõna kõige otsesemas mõttes metsa. Rongirännak teeb etenduse ainulaadseks. Sõites tunnen puudust ühest pillimehest või giidist, kes kümmekond minutit kestval sõidul oleks võinud avada raudtee ajalugu.
Mis siin varjata, aga lavastus äratab mälestused. Sadakond aastat tagasi oli Eesti kaetud kitsarööpmeliste raudteede võrgustikuga. Raudtee oli paljude külade jaoks ainus toimuv ühendustee. Samamoodi ka Avinurmes, kus kevadeti teed olid nõnda pehmed, et enne suurt suve ilma rongita külast välja ei saanudki. Eesti võis oma tehnoloogilise arengu üle tollal uhke olla. Eestis olid kindlusraudteed, tööstusraudteed ja muidugi ka reisijate veoks mõeldud avalikud raudteed. Põneva faktina meenub, et Naissaarel, kus tänaseni saab rongiga sõita, oli kõige rohkem raudteed ühe saare ruutkilomeetrite kohta kogu maailmas. Saaremaal liikusid rongid kogu saarel. Raudtee viis Raplast Virtsu, Türilt Tamsallu ja muidugi Sondast Mustveesse. Tänaseks on kõik need teed loodusest või loodusesse kadunud. Jäänud on vaid nostalgiahõngulised raudteejupid Avinurmes, Lavassaares ja Naissaarel, kus turistele vanu aegu meenutatakse. Ise käisin eelmisel aastal Lätis Baltimaade ainsal seni igapäevaselt tegutseva kitsarööpmilise rongiga sõitmas Gulbenest Aluksnesse. See oli päris tore kogemus. Kõik oli nagu päris, aga hulka väiksem. Sõit andis aega mõelda, kuidas kogu rongiliiklus oli 100 aastat tagasi korraldatud. Kuid kaovad raudteed ja kaovad postkontorid, kauplused, koolimajad ja kultuurikeskused. Pimedus võtab võimust ja rahvas koondub üha enam linnalaternate alla. Sellest Urmas Lennuki lavastus räägibki. Ootus, et vana ja hea aeg tuleb jälle tagasi ei ole inimeste südametest kadunud. Urmas Lennuk kirjutab, „Mäletamine ja meeles hoidmine ei muuda meid kunagi paksuks, rumalaks või ebaeetiliseks. Mäletamise eest ei panda tänapäeval enam inimesi vangi. Vähemalt vabas maailmas mitte. Mäletamine ja meeles hoidmine muudab meid rikkamaks ja annab meile võimaluse jõuda ühel ilusal päeval unustatud jaama.”
Õhust on tunda, et lavastus on kohaliku kogukonna jaoks oluline. Teatriga koos tulevad suveturistid on ilmselgelt oodatud külaelu elavdama. Lavastuse on välja toonud Avijõe Selts ja Mustvee Turismikoda koos paljude kohalike toetajatega. Polegi näinud , et ühel kavalehel oleks toetajate nimekiri nõnda pikk olnud. Järelikult läheb kultuuripõllul tehtav kohalikele inimestele korda ja seda on märgata parkijates kuni lavastuses kaasategevate harrastajateni.
Ühes hüljatud raudteejaamas käivad jaamaülemast Isa ja Tütar iga õhtu vastu võtmas vaid nende endi kujutluses saabuvat rongi, mis isegi kujutluses kunagi ei peatu. Kuid ootus jääb kestma, et ühel päeval rong peatub ja tulevad inimesed ja tuleb ema. Jaama ümber askeldavad vaid endisaegsete inimeste varjud, kes vaikides kõike jälgivad, kuni .... Kuni jaama saabub dreziinil Mees, keda kehastab Märt Avandi. Mees purustab Tütre jaoks Isa loodud kujutletava maailma. Kuskil on olemas jaam, kus rongid peatuvad isegi mitu korda päevas. Kuskil on Inimesed ja Elu. Tütar paneb selga kleidi, võtab kohvri, kuid jääb ikkagi jaama ... Ometi saab ta Mehelt suudluse.
Mees on vaatleja. Avandi kehastatav Mees otsib jaamast oma mineviku rõõme, sest tänapäevas on teda tabanud isiklikud kaotused. Avandi suu on muigel, kuid süda valutab. Kuid vastuolud rollides panevad näitlejad elama.
Tütrena on laval Jaune Kimmel, kes kannab kogu lugu. Temas põrkuvad soov oma turvalise kodu järele ja igatsus kogeda kauget ja tundmatut. Ta astuks justkui mööda köit, mis on pisut ohtlik, sest kunagi ei tea, kuhu poole võid kukkuda. Ta hindab oma aruteludes erinevaid valikuid. Mehe ja Tütre suhtlustes on uudishimu, kui Isa ja Tütre suhtluses domineerib armastus. Kimmel mängib erinevad suhted ja enese sisemised arengud välja graatsilise paindlikkusega muutudes vastavalt oma partnerile.
Isa rolliga juhtusid imelikud lood. Alguses pidi Isana lavale astuma Jaan Rekkor, kuid tervismured murdsid suve lõpul armastatud näitleja. Kiirelt astus tema asemele Margus Tabor, kes pidi rolli vähem kui kolme nädalaga selgeks õppima. Pean kohe ütlema, et kohmetust või jätkuvat rolliotsingut tema esituses tunda ei olnud. Tabor täitis talle usaldatud koha suurepäraselt. Rekkor ja Tabor on oma loomult väga erinevad näitlejad ja seepärast tekkis ikka kujutluses mõte, et kuidas Rekkor oleks mõnes lavaolukorras käitunud. Kuid Tabor sobitus oma rolli nii suurepäraselt, et raske oli kohe kujutada, kuidas seda teisiti üldse teha. Tema hirm kaotada ainus päris inimene enda kõrvalt oli arusaadav ja jõudis iga vaatajana, sest kuskil südames tunneme sama hirmu kõik. Tabor ilmselgelt armastas oma rolli. See on kummaline äratundmine, kui saad aru, et näitleja ja tema kehastatav roll võiksid päris elus kohtudes olla head sõbrad. Sellised, kelle elu teineteisele korda läheb.
Kuigi lugu laval jookseb kenasti, siis on tunda, et tegemist on tellimustööga. Loos on tunda kirjanduslikku konstrueeritust, kus kohustuslikena on oma koha loo ülesehituses leidnud naer, pisarad, armastus jne. Aga see vist on ka ainuke asi , mis mind vaevama jääb ja kas seda üldse teised tähele panevad. Ega vist. Seega uuel aastal leidke varakult lavastuse info üles ja minge saage osa rännakust mineviku maale.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar