Vestlus praost Jaan Tammsaluga

Ole Sina tasane tee minu ees,

Ole Sina juhatav täht minu kohal,

ole Sina valvas silm minu taga

Tänasel päeval, tänasel ööl, ikka ja alati!

(keldi palve. Tlk. Valda Raud)

Tallinna Jaani koguduse õpetaja Jaan Tammsalu „Vaadake, mis värvi on teie lähedaste silmad.“

Külastasin hiljuti raamatupoodi ja soodusmüügi riiulilt leidsin Jaan Tammsalu raamatu „Igaviku hääl“ . Ostsin raamatu ja võtsin selle ette. Arvasin, et loen selle õhtuga läbi, sest raamat pole mahukas. Kuid ma eksisin. Lugesin seda raamatut mitu nädalat, sest iga peatükk tekitas soovi endasse vaadata ja oma elu üle mõtiskleda. Tahtsin rohkem teada saada nendest väikestest õpetustest, mida raamatus näpuotsaga poetatakse. Läksin Tallinna Jaani kirikusse õpetaja Jaan Tammsalule külla. Rääkisime usust, kirikust, jõuludest ja Eestist. Sellest sai südamlik ja inspireeriv vestlus, mida ei saa jätta jagamata. 

Hiljuti tähistati luterluse 500. aastapäeva. See oli ja on väga oluline märk kirikuelus. Mida on luterlus Eestimaale andnud?

Minu jaoks on üks väga oluline raskuspunkt, kui me räägime Eestist kui luterlikust maast. Me ei saa olla kindlad, millal oleks eestlased jõudnud nii massilise kirjaoskuseni, nii suure ja hõlmava hariduse ja harituseni, kui luteri kirik poleks jõudnud sellele maale. Ilma kirikuta oleks see võtnud palju kauem aega. Luther on öelnud lause, mis mind väga on puudutanud „Kristuse ristisurm oleks olnud mõttetu, kui meil poleks anda oma lastele haridust.“ Luther on rõhutanud emakeelse hariduse vajalikkust ja seda, et haridust antaks kõigile, ka tüdrukutele. Täna see on kõik normaalne. See, et  luteri õpetajad 1739.a esimese maakeelse piibli kokku said ja et me põhja-eesti murret räägime, et luteri kirikus on korjatud ja talletatud meie rahvakultuuri, see kõik ei olnud siis igapäevane ja normaalne. Need asjad ei ole tänase päevani paljudes riikides normaalsed, mis meie jaoks on nii enesest mõistetavad. Jaa, enne Lutherit said ka soovijad haridust, kuid vaid need, kellel oli korralik rahakott.

Folklorist Mikk Sarv mainis ühes oma loengus, et sõnad pärand ja päris on pärit ühest algest ehk see, mis on meile pärandatud, mis on pärit vanematelt, see on päris. Kas luteri kirik on päris kirik?

Luterlus on aidanud meie pärandit väga olulisel määral kokku koguda. Ma ei taha selle jutuga vähendada õigeusu või katoliku kiriku tähtsust. Ka nemad on oma teenimistööd sellel maal väga hästi teinud. Kuid rõhuasetused erinevatel kirikutel erinevatel ajaperioodidel on väga erinevad olnud. Luterlus tuleb tugevalt siin esile, sest just luteri kirik ütles, et aitab ladina keelsest piiblist. Rahvas peab saama omas keeles piiblit lugeda ja selleks peab ta saama ka haridust. Selleks tuleb korda teha ka keel ja A.T.Helle andis välja esimese eesti keele grammatika, et me oskaks oma mõtteid kirja panna, sest selle ajani me ainult rääkisime ega kirjutanud. Heebrea keeles on üle 3000 aasta asju savitahvlitele kirja pandud ja see oli seal normaale. Meie jaoks ei olnud see normaalne.

Pean selle küsimuse ka esitama. Eesti rahvas on taas arvatud maailma kõige usuleigemate rahvaste sekka. Mina olen vastupidisel arvamusel. Minu meelest on eesti rahval tohutult asju , mida usutakse. Pigem on küsimus religioonis. Mis vahet on usul ja religioonil?

Sõna usk alla saab panna palju erinevaid tähendusi. „Ma usun, et see toit on soe“, „Ma usun, et see naine on tore“, „Ma usun, et see auto polegi päris auto“. Me anname väga paljusid hinnanguid usu peale. See on tihti teistelt laenatud ja mitte endal järgi proovitud. Siin on ka ajakirjandusel vastutusrikas roll, sest nemad kujundavad tihti seda usku. Olen nõus, et eesti rahvas ei ole usuleige. Olen nimetanud Eesti rahvast isegi Euroopa Liidu kõige usklikumaks rahvaks, sest me usume nii kohutavalt palju nõidadesse, pendlikeerutajatesse, igasugu müstilistesse asjadesse. On rikkaid ja ilusaid, kes ei julge oma kaasa kõrvale voodissegi heita, ilma et enne küsiks mõne pendlikeerutaja käest, et kas on õige aeg. Rääkimata äritehingutest. Selline usumaht on meil väga suur. Religioon on vastupidiselt kindlalt raamitsetud. Kristlikul kirikul on oma pühakiri. Ei ole nii, et naabrimemm pani kaarte ja ütles, et nüüd on asi nii. Soome keeles on ainult üks raamat (raamattu soome keeles Piibel) ja teised kõik on kirjaad (kirjaa soome keeles raamat). Kristlik  religioon baseerub sellele pühakirjale, sellele 1200 leheküljele, paljudele tekstidele, mis on pika aja jooksul kogutud ja tunnistatud pühakirjaks. Ühesõnaga on mingid raamid. Siit tekib küsimus, et kas me tahame ennast raamidesse panna, sest kõik tahavad ju olla nii vabad. Olgem siis lõpuni vabad ja ärme pane ennast ka loodusseaduste raamidesse. Raamid on siiski olulised, et oma elus korda hoida ja mitte päris sassi minna. Religiooniga on siin tõsisemad lood. Ma olen öelnud, et eestase hing on nagu Tootsi peenar, kuhu on igasugu jama külvatud. Seal, kus põlismets maha raiutakse, sinna kasvab võsa asemele. Seda saab öelda ka eestlase usu kohta. Sellepärast on ka paljude inimeste hinged väga rahutud, sest nad ei leia rahu ja tasakaalu. Nad ei leia õiget rada, mida mööda minna, nad rapsivad siia ja sinna. Ma tegelesin aastaid tagasi väga tõsiselt ida kultuuridega – budismiga, joogaga jna, kui ma kohtasin ühte oma õpetajat, kes tunni ajaga õpetas mulle rohkem, kui paljud teised aastatega. Ta ütles, et kuni 33 eluaastani on mõistlik ilmapuu erinevad oksad läbi käia, neid tundma õppida, aga siis tasuks valik teha, sest muidu ei jõua sa ühte oksa lõpuni käia. Mulle on jäänud mulje, et me oleme siin nagu väikesed lapsed, kes kõike proovida tahavad. Maksame ühe kursuse eest ja teise kursuse eest, laseme kaarte panna ja pendlit keerutada jne. Need inimesed ei jõuagi ühele kindlale oksale, hüpates siia ja sinna.

Piibli tekstid on kuni 3000 aastat vanad. Kas seal leidub üleüldse tänapäeva inimesele toetavat tarkust või tõde?

Seal muidugi paljusid teadmisi nt kuidas auto GPSi käivitada jne, aga üldinimlikud tõed on seal tõesti kõik kirjas. Inimene ei ole aastatuhandetega väga palju muutunud. Inimesel on hing, ikka seesama hind. Inimesel on süda, ikka seesama süda. Inimese jalanumber on ikka suuruses 32 kuni 48. Loodusteadlased näitavad meie arengut  läbi ahvist inimeseks, kuid mõtlev inimene ehk homo sapiens ei ole muutunud. Lugege antiiktekste, inimeste kirjeldust ja tema tegevusi käivitavaid impulsse ja siis mõelge enda peale. Ega nad väga mööda ei pane. Inimene peaks igatsema igavikku, aga meie inimene igatseb „tolmuta randa“ (E.Enno luuletusest). Me põgeneme igaviku eest, me muudame ennast ajutisteks loomadeks siin maa peal. Andke andeks, kui keegi nüüd solvub. Mulle meenub Uku Masingu võrdlus. Ta võrdles inimest, kes on loobunud vaimsete väärtuste otsimisest, kottloomaga, kellel sündides on olemas selgrooalged, kuid laskub siis merepõhja, kinnitub igaveseks kivile ja ainult sööb ja sigib ja tema selgroog lõpuni ei arenegi. Selline loom on reaalselt olemas. Anu Raud on öelnud imeilusa väljendi „Õnne valemiks on vähenõudlikkus“. Kui me vaatama oma kodu kappe, siis näeme kui palju on seal vanu ja kasutuseta asju, ja kui me vaatame Anu Raua kinnast, milles on rohkem parandusi, kui kinnast ennast, siis tahaks kapid kinni lüüa ja põgeneda asjade maailmast. Me kogu aeg planeerime elama hakata, kuid paljud ei jõuagi elama hakata.

Kas vana piibli väärtus on suurem, sest temas on peidus möödunud põlvede ja lugejate vägi, kui kaasaegne suitsupaberil trükis?

Alustaksin sellest, et ,mõnda aega tagasi jõudis minu kätte 1739.a välja antud eestikeelne esimene piibel. Üks koguduseliige kinkis selle. See on välja pandud meie näitusesaali klaasvitriinis. Näitusel on väljas lisaks piiblid kümnest esimesest trükist. Nende raamatute küljed on paljud suitsust mustad, mis tähendab, et inimestel polnud võimalust majale korstnat ehitada, kuid piibel pidi olemas olema. Mulle meenub lõik Oskar Lutsu „Kevadest“. Lutsu on peetud usuvastaseks, sest ta on maalinud köstrist päris hirmutava pildi, kuigi tegelikult oli hirmutav just viiuliga mees. Luts taipas, et see läheb rahvale hästi peale. Luts laseb Tootsi isal Tootsile öelda, et me kirjutama talu sinu nimele ja meile emaga anna elupäevade lõpuni kahte asja – piibliraamatu kõrvale igapäevast leiba. Punkt. Nad ei nõudnud Egiptuse reisi või nutitelefoni, vaid hingetoitu ja keretoitu. See on väga võimas sümbol. Piibel on maakaart, kus otsitakse õiget teed, kui on eksiteele mindud. Kui palju vanasõnasid on piiblist pärit, mida oleme enda omadeks pidanud. Piibel on väga hea navigatsiooniseade, aga sa pead oskama seda kasutada. Piibel on lugemiseks, mitte riiulil tolmumiseks. Vana gooti kirjaga piiblites on vägi sees, kui mõelda, kes on seda lugenud ja sealt lohutust ja juhatust leidnud, kuid ma soovitan lugeda kaasaegse kirjaga piiblit, nii et saad igast sõnast aru. Piibel võib su elule väga palju juurde anda … kui seda lugeda.

Üks imelik number on see 33, Kristuse vanus, mis tähendab inimese elus pöördelist hetke. Miks just 33?

See on ilus number. Jumal ütleb, et inimesele on antud 70 eluaastat ja kui keegi on tugev siis 80 aastat. 33 on seal enam-vähem keskel. See ongi siin oluline ehk inimene võiks pool elust valmistuda eluks ja õppida ja teise poole elada, mitte edasi valmistuda. Sa teed endale asjad selgeks ja elad oma valitud elu. Me peame kõik endale oma tee ja oma viisi leidma, aga selleks et neid leida pead sa erinevaid teid tundma. Paljud inimesed teevad võõraste arvamuste põhjal väga tugevaid ennast mõjutavaid otsuseid. Ma lasen kõigil oma leerilastel kirjutada kirjatüki teemal „Eile nägin m kirikut …“. Nad peaksid sinna kirja panema oma meenutuse sellest millist kirikut või milliseid kristlasi on nad näinud. Oma enda meenutuse. Seda kirjutades on paljud jõudnud tõdemuseni, et nende arvamus on olnud selline nagu neile on pähe topitud kuskil kooliraamatutes, „Villu võitlustes“ , „Viimses reliikvias“, Kitzbergi looming. Neile oli sisendatud et kirik on õudne, vaimulikud on hirmsad. Seal on lood, kus kirikiuõpetaja tuleb ja kasseerib surija armuleiva eest vanapaari viimase lehma. See on inimeste peas kinni. Me peas elab igasugu koletisi, kes on sinna maalitud. Selle eest vastutavad need, kes on need koletised sinna maalinud. Me ise nii väga ei vastutagi, sest meid on õpetatud nii arvama. Mäletan ühte kooli ajalooõpetajat, kes tuli oma isa matustel minu juurde ja ütles, et sa oled valinud endale nii hea eriala, sest sa saad inimesi lohutada terve elu, aga mina olen ainult inimestele valetanud. Meie oleme tulnud nõukogude koolisüsteemist, aga isegi täna on meie kooliõpikutes kristluse kohta väga vähe kirjutatud ja sellest 70% on negatiivne. Me elame Eesti Vabariigis ja ikka räägitakse, kuidas kristlus tuli hävinguga- mõõga ja tulega. Kõik on halb, aga sellest mida kristlus tõi Maarjamaale. Enne kristlust Eesti hõimud pidasid vastastikku sõdasid, korraldasid rüüsteretki jne. Tänasel päeval on meil koolid, haiglad, haridus, aga see kõik on normaalne. See ei olnud normaalne. 

Mind väga häirib, et eesti omad traditsioonid hakkavad kaduma? Isamehena palutakse korraldada tihti pruudikimbu üle õla viskamine, kuigi meil on olemas oma palju ilusam komme. Või lapsed jooksevad ringi halloweenil, teadmata mis on mardipäev. Kas traditsioonide kadumist on märgata ka kirikus?

Ma lisaks siia juurde. Kui noorpaar tuleb kirikusse laulatuseproovi, siis ma teen kõigiga korraliku proovi ja lasen neil kirjutada ka erinevaid kirju, et laulatusekõne saaks vastavalt noorpaari soovile peetud. Siis tasapisi küsitakse, et meil on ikka omad soovid ka. Ma siis uurin, et millised soovid teil oleks ja siis ilmneb, et nemad tahaks riisi visata. Ma olen vastanud, et Eestis on ikka kartulikasvatus au sees olnud, et viskaks siis kartuleid. Kartuleid on 120m2 vaibalt palju lihtsam kokku korjata kui riisi.  Kuskilt on nähtud mingeid asju ja soovitakse see üle võtta. Samamoodi on see isaga tulemine. Paaril võib olla juba kolm ühist last, aga siis tuleb isa ja annab üle. Ma olen siis küsinud, kas isa lastetegemise juures ka nõustas. Aga filmides on ja see on nii tore, vastatakse. Aga kas peigmehe närvisüsteem peab vastu, kui kosmeetikud on pruudi nii üle töötanud, et peigmees tahaks põgeneda või puhkeb nutma. Ma olen seda näinud. Me teeme tihti asju, mida me ei mõtle korralikult läbi. Me oleme elanud suletud süsteemis ja nüüd vabana tahame ahvida asju järgi. Me ei ole enesekindlust. Meil ei ole ka autoriteete. Ajakirjanduse abiga teeme me kõik autoriteedid maha. Meil ei tohi olla kedagi, kellele alt üles vaadata. See on meil keelatud. Kui president Ilvese proua tuli Vähiliidu konverentsile, siis kirjutas ainult üks väljaanne, et ta seal oli ja seegi selles kontekstis, et tal olid punased ja mittesobivad sukkpüksid jalas. Meil teevad autoriteedid kõike valesti. Kui meil ei ole autoriteete, kelle alt üles vaadata, siis vaatame me mujale. Aga mujalt ei pruugi tulla head. See on üpris ohtlik tendents. Vähesed ajakirjad püüavad leida positiivseid ja eeskujusid pakkuvaid lugusid. Enamuses toodavad oma elushoidmiseks ja klikkide saamiseks üpris negatiivseid artikleid. See on aga rahvast hävitav. Rahva hoidmiseks oleks vaja väga palju ära teha ja siin on ajakirjandusel väga suur võim. Võim on aga vastutus. Seda vastutust on ajakirjandus aga kuritarvitanud.

Kust tuleb kättemaks? Seda on inimestes nii palju, seda on meie poliitilises seltskonnas väga palju. Kogutakse endasse aastaid mingeid tundeid, et siis õigel hetkel välja lasta, aga negatiivsed emotsioonid ei too endale kunagi rahuldust.

Mida väiksem on inimene seda suurem on kättemaks. Mida pisem on inimese hing, seda rohkem on seal ruumi negatiivsetele asjadele. Neid hoitakse meeles nädalaid, kuid ja aastaid. Neid ei saa andeks anda ja siis kogunevad nad hinge. Siis öeldakse et hing on täis. Eestlase hing on täis negatiivset, mitte rõõmu või positiivseid tundeid. See on ääretult täpne ütlemine. Kui hing on täis, siis pead vaatama, kuidas su hing jälle tühjaks saab. Oma hinge eest peab hoolt kandma. See, mida teised inimesed meile halba teevad, on köömes selle kõrval, mida me ise endal teeme, kui me ei suuda endale andeks anda. See kuidas me ennast hävitame hoides roiskunud asju oma südames, on kurb. Miks sa prügi kolme aasta pärast toast välja ei vii? Sest see läheb haisema. Kõik negatiivne läheb ka meie sees roiskuma ja tekitab väga palju kehalisi ja vaimseid haigusi. Sa hävitad ennast. Sa tekitad sellega endale kordades rohkem halba, kui mistahes inimene või Siberisse saates võim seda teha suudab. Inimesed tulid Siberist tagasi ja läksid kohe leerikooli. Need asjad tuli kõigepealt korda ajada, neid ei murtud ära. Miks me ennast tänapäeval murda laseme? Miks me mürgitame ennast halvaga, laseme negatiivsel murda, ei suuda andestada. Kui sinult pole isegi andeks palutud, siis astu ise samm edasi,  pane see jama endast maha.

Natukene jõuludest ka. Inimesed seostavad jõule ostuhullusega ja lähevad seepärast endast tihti välja. Minule meeldib kingitusi teha ja mõelda, mida kellegi rõõmuks kinkida. Kumb siis domineerib andmisrõõm või kingikohustus?

Kuidas kellelgi. Ma mäletan selgelt, kuidas ühes lasteaias rääkisin lastele jõuludest ja hakkasin ääri-veeri peale ja küsisin, et kelle sünnipäev jõulud on? Sain kohe kiire vastuse, et jõulud on jõuluvana sünnipäev. Ma siis küsisin, et kas teie ka nii ohmud olete, et oma sünnipäeval veate kingitusi laiali ja esireast vastas kohe üks pois, et tema küll nii loll ei ole. Siis me vaikselt jõudsime selleni, et jõulud on Jumala poja sünnipäev. Jumal tegi meile nii suure kingituse ja kui meie saajana oleme saanud nii suure kingituse, siis see võiks vallandada meis soovi seda rõõmu jagada ja midagi edasi kinkida. Viimsepäevakohtu loos ütleb Kristus, et ta tuleb peagi tagasi ja eraldab siis meid kõik kaheks – lammasteks ja sikkudeks. Ühed paremale ja teised vasakule. Lühidalt öeldes ütleb ta siis, et kes te olete minu paremal käel tulge minu Isa aujärje juurde ja vasakul käel olijad kobige põrgu. See on lühidalt. Jeesus seletab, et minu paremal käel olijad andsid mulle juua, kui mul oli janu, andsid mulle süüa, kui mul oli nälg, tulite mind vaatama ja andsite mulle oma aega. Kõige lihtsam ja samas ka kõige raskem on kinkida teistele oma aega. Naisele on lihtne kinkida sõrmust, kuid kingi talle aega. Kui ta räägib sinuga, siis ära tee nägu nagu kuulaks, vaid kuulagi teda jne. Tihtipeale kiputakse kingitustega kompenseerima seda, mida me ajaga andmata jätame ja kavatsema veel jätta. „Said oma asja kätte ja ole nüüd vait, ma pean tööle minema, et see raha tagasi teenida …“  Üks laps krõbistas kunagi paberikorvis, kui isa oli töölt tulnud ja kohe arvuti taha istunud. Isa nägi last paberikorvis ja küsis, et miks sa seal istud. Laps vastas, et siia sa ju viskad asjad, mida sa enam ei vaja. Kinkigem oma lähedastele rohkem aega.

Te kirjutate, et küsisite kord noorte käest, mis värvi on facebooki logo ja kõik teadsid kohe vastust, aga kui te küsisite, mis värvi on teie ema silmad, siis teadsid vastust vaid mõned üksikud. Mis värvi on teie ema silmad?

Minu ema silmad olid hallikasrohekad, nagu ka minu abikaasa silmad. Minuga tehti hiljuti seda katset ja ma teadsin kohe vastust, sest ma vaatan oma abikaasa silma väga tihti. Me käime kord nädalas tantsutrennis ja siis ei vaata ma jalgade liikumist vaid just oma abikaasa silmi. Aga kahjuks on see väga tavapärane, et me suhtle piisavalt oma lähedastega, ei uuri nende muresid või rõõme. Me leiame asendustegevusi, mis meid meie elus edasi ei vii.

Mulle ei meeldi, et aastalõpul tehakse tohutuid heategevuskampaaniaid ja meie emotsioonidele tuginedes pressitakse raha välja. Heategevusega võiks tegeleda aastaringselt, mitte ainult jõuluajal, kui raha niigi vähem.

Olen aasta aega elanud Kanadas ja mõnda aega Sotimaal. Mind jahmatas Torontos elades see, kui palju nemad annavad ja panustavad oma aega erinevates organisatsioonides osaledes ja heategevusega tegeledes – kirikutes ja mujal. Loomulikult on hea, kui kord aastaski panustatakse, kuid mõistlik oleks see hajutada terve aasta peale ära ja mitte presside inimestel välja, kui sa laineharjal sõites oled kotid kaupa täis toppinud ja siis näed kedagi, kes raha korjab, siis tuleb häbi peale küll ja siis võtad ja annadki.  Ma ei ole kindlasti väga populaarne, kui ma ütlen, et mõistlikum oleks see jagada terve aasta peale ära. Mind kummitab Kalev Raave lause „Mitte keegi meist ei ole nii vaene, et ta ei võiks kellegi elu rikkamaks teha.“ Iga inimene võiks leida endale püsiva heategevusliku tegevuse, mitte aasta lõpul kompenseerida seda ühekordse annetusena aasta jooksul tegemata jätmise eest.

Kui teil oleks 1000 eurot annetuseks, siis kellele te selle annetaksite?

Tänasel päeval Ago Uudelepale, heale sõbrale, kes tahaks oma kahe väikese lapsega veidi kauem veel olla. Ta saaks selle eest vaid ühe toosi, kuid sellestki oleks abi. Ma teadsin tema haigusest juba kaua, kuid nüüd on ta sellega ise avalikkuse ette tulnud. Meil Jaani kirikus juhtub tihti imesid. Inimesed leiavad siit hingerahu. On juhtunud, et meie uksest tuleb sisse inimene ja ütleb, „Ma ei tea miks, aga ma tundsin, et pean teie kätte tooma 500 eurot. Keegi on kindlasti kes seda vajab, aga minu nime ärge mainige.“ Ma panen selle raha siis oma sahtlisse ja tavaliselt ei mööda 24 tundigi, kui on minu juurde aeg kinni pandud ja tulevad inimesed rääkima, et on keegi, kelle jaoks nemad on kõik teinud, aga puudu on veel 500 eurot. Need on imed, mille keskel ma elan. Ma olen vahendaja nagu toru, kus ühest otsast pannakse raha sisse ja teises otsas on abivajaja.

Miks meil on tänamisega probleeme? Ma olen seda elus nii palju näinud, et inimesed võtavad kingituse vastu, aga mingit tänu vastu ei tule.

Me ei taha võlgu jääda. Kui sa avaldad tänu, siis sa tunnistad, et oled võlgu. Tänades võtad sa vastu kohustuse ka ise head teha. Me ei saa olla anumad, kus ühest otsast tuleb sisse ja teisel pool on punn ees. Tänades me avame selle anuma teise otsa ja me laseme selle välja. Aga me ei taha välja lasta. Hoiame kõik endale. Tänulikkus on midagi, mis on hämmastava mõjuga. Ma elan tänu sellele väga hästi, sest ma arvan, et ma olen väga tänulik inimene. Ma avaldan alati tänu ja vahel liiga ülevoolavaltki. Kuna inimesed avaldavad vähe tänu, siis on nad tihti ehmatanud sellepärast kui  neid tänatakse.  Tänu tänamisele avatakse paljud uksed, mis muidu kümne riiviga lukku lükatud. Paljud inimesed muutuvad lahketeks ja ohvrimeelseteks. See on imeline võti, mis avab võimsaid uksi ja ärapeidetud väikseid uksi. Katsetage ja te ei kahetse, kuid sellega peab siiras olema.

Mis teid rõõmustab?

Inimesed. Avatud inimesed. Kui avanevad inimesed, kes ise ka ei usu, et nad võiksid kunagi avaneda. Mind teeb õnnelikus väga palju asju. Te ei jõua seda kunagi avaldada. Eestimaal on väga palju imelist. Ava vaid silmad ja näe seda.

Mis teid häirib?

 Kõige rohkem see, mida ma juba korra mainisin. Meil ei saa olla autoriteete, me tõmbame nad maha ja tallame porri. Mind häirib võimalus anonüümselt kommenteerida ja lajatada. Mind häirib, kui mõni ajakirjanik küsib eriti kõvera küsimuse ja ma küsin vastu, et kuidas te selle peale tulete, siis ta vastab, et kommentaaridest luges. Kui ajakirjanikele on antud ülesanne lugeda kommentaare ja selle põhjal teha lugusid, siis on see päris kohutav. Selle asemel, et oma nägu puhtaks pesta, on vaja teised poriga üle loopida. See häirib. Häirib kui inimesi rikutakse. Ajakirjanikel on tohutu vastutus. Ma tean et minu amet on suure vastutusega teiste hingede üle. Ma püüan teha kõik, et hinged saaksid tervemaks, mitte katkisemaks. Ajakirjanikud mõelge selle peale enne kui te järgmist hinge puruks peksma lähete või järjekordset peret õnnetuks tegema. Kunagi tahtis ühe maakonnalehe peatoimetaja mulle kätte maksta ja pani muidu täitsa normaalse jutu juurde täiesti rõveda pildi. Ma olin paljastanud ta asjadelt, mida ta ei oleks pidanud tegema ja ta lasi arvutis joonistada ühe rõveduse. Minu teadmata helistas minu väike tütar talle ja ütles, et kas te teate, et Jaan Tammsalul on ka lapsed ja me saime väga haiget. Enne kui hakkad negatiivset lugu kirjutama, mõtle tõsiselt järgi. Olen kogenud, kui palju valu võib see teha sinu lähedastele.

Andke üks soovitus, mida lugeda või vaadata jõulupühadel?

Mulle meenub üks lugu, kus sõbranna küsib teiselt, et pidite ju mehega lahku minema, aga ei läinudki. Sõbranna vastab, et meil läks telekas katki ja ma avastasin kui  tore inimene elab minu kõrval. Ma soovitan pühade ajal mitte raisata aega ekraanide vahtimisele või enese eraldamisele perekonnast muude vahendite abil. Kutsuge varakult oma pere kokku, suhelge ja vaadake, mis värvi on nende kõigi silmad. Helistage nendele, kes tulla ei saa ja rääkige nendega.

Tõusku tee kohtama sind

Olgu tuul alati puhumas su taga

Paistku päike soojalt su näole,

Langegu vihm pehmelt su põldudele.

Ja kuni me kohtume taas,

hoidku sind Jumal

oma peopesa kumeruses.

(Iiri õnnistussoov Tlk. Jaan Tammsalu)