Pühapäev, 7. jaanuar 2018

Ants Käärma : Siin ilmas muidu läbi ei löö kui peab olema tahet ja soovi pürgida kõrgele.

Ants Käärma : Siin ilmas muidu läbi ei löö kui peab olema tahet ja soovi pürgida kõrgele.

Olen aastaid Ants Käärmat (75) südames austanud. Kui tulin maale elama, siis sattusime Antsuga kõrvuti volikogu laua taga istuma. Ants astus küll mingil hetkel tagasi, kuid auväärse ja kogemustega mehe sõnavõtte ootasin alati huviga. Ants pole alati poliitik olnud. See on see, mis teda tänastest poliitikutest eristab. Ants oli pea 20 aastat Aravete kolhoosi maad ja põldu austav hinnatud peaagronoom ja suuresti tänu temale saavutas kolhoos oma legendaarse kuulsuse. Hiljem oli ta algul Ülemnõukogu liige, peale Eesti iseseisvumise väljakuulutamist ka Riigikogu kolme esimese koosseisu liige. Kaheks aastaks valiti ta koguni Riigikogu aseesimeheks. Suurest ja kohalikust poliitikast  kõrvale astudes tegeleb Ants tänasel päeval oma hobide ja perega.  Oleme koos Antsuga juba palju aastaid korraldanud mälumängusarja Järva Kilb. Oh, kui palju oleks vahelduseks temalt küsida. Mulle tundus, et ei ole väärikamat meest, kellega Eesti Vabariigi 100 sünnipäeva künnisel rääkida maast, kodust ja töö tegemisest.
Alustaks Siiri Sisaski laulusõnadega (tekstiautor on Peeter Volkonksi) „Mis maa see on …?
See on minu sünnimaa. See on see maa, kus elab minu pere, kus elasid minu esivanemad ja elavad ka minu lapsed.
Minu meelest on koos võõrvägede saabumisega Eestisse kadunud eestlaste seas patriotism. Kas sina astuksid, kui sa veidi noorem mees oleks, relv käes vaenlasele vastu?
Ma arvan, et ma astuksin ka praegu. Tegevvägi muidugi ei võta mind, sest ma olen jäänud noortest meestest tunduvalt aeglasemaks. Aga ma olen sellele mõelnud.
Tänapäeva sõjad käivad nii kiiresti, et õhtul magama minnes, ei teagi, et hommikul on riigikord muutunud. Kas sa tõesti usud, et Eestil oleks jõudu mõne vaenlasega võidelda?
Palju oleneb eestvedajatest. See aeg kus me elame on individualisti aeg, inimene proovib üksinda rabeleda ja kui ei õnnestu siis viriseb. Sellist isamaalist kasvatust, nagu oli enne teist ilmasõda Eestis, võiks rohkem olla. Kui on mehi, siis saame ka võidelda.
Räägi 20.augusti telgitagustest. Ega see päris nii ju polnud, et tulid hommikul tööle ja vaatasid tööplaanist, et täna on iseseisvuse taastamise poolt hääletus? Sellele eelnes ikka korralik eeltöö.
Tegelikult sellel perioodil, kui Moskvas mäsu oli, otsiti meil pigem vormi, millise sõnastusega  iseseisvuse taastamine vormistada. Tahe, et seda teha tuleb, oli algusest peale olemas.  Ülemnõukogu valimiskampaania peamine teemagi oli – kas ja kuidas saab Eesti taas vabaks. Eesti rahva tahe oli selge – Eesti Vabariik tuleb taastada. Ja eesti soost saadikute ülesanne oli see tahe seaduslikult ära vormistada. Kui see Ülemnõukogu poolteist aastat varem kokku tuli, alustasimegi omariikluse õigusaktidega, seadustasime hümni, vapi, lipu. Ülemnõukogu kuulutas välja üleminekuperioodi Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamiseks. Nõukogude võimu sümbol – Lenini bareljeef võeti kohe seina pealt maha. Lihtsalt see ei läinud – venelastest saadikud töötasid vägagi aktiivselt vastu. Paar meest korraldasid isegi näljastreigi istungite saalis, olid ka öösel seal. Kuid hommikul leiti nende istmete alt saiapuru. Ju nad öösel ikka nosisid midagi. Meid püüti mõjutada ka impeeriumimeelsete massirünnakuga Toompeale. Võib öelda, et eestlased ajasid oma asja tasa ja targu, kuid kindlalt. Ja kui 20. augustil 1991 võtsime 69 poolthäälega vastu Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamise otsuse, oli see ääretult ülev hetk.
Kas teie Ülemnõukogus olid olemas erinevad fraktsioonid või rühmitused, kes oluliste otsuste tegemisel pidid teineteisega arvestama ja läbi rääkima?
Ikka olid. See oli paljude jaoks esimene poliitiline tegevus, mis oli suunatud kindla eesmärgi saavutamiseks. Aga teed selle saavutamiseks olid väga erinevad. Eesti komiteelased ütlesid, et siin pole midagi vaja teha, sest Eesti Vabariik on juba 1918 aastast olemas. Aga de facto ju polnud. Mis iseseisev riik see on, kui vene sõdur marsib automaadiga meie maa peal. Kui asi jõudis otsustavasse hetke augustis 1991,  oli vaja kokku leppida, mil moel me seda teeme. Vähemasti eestlastel oli selge, et iseseisvus tuleb taastada . Ja kohe. Aga mis vormis ja mis sõnastuses? See oli vaidlemiste koht. Seetõttu ka Ülemnõukogu juhatajal Ülo Nugisel tekkis kõhklus, et kas saame ikka vajalikud hääled kokku. Lõpuks hääletas iseseisvuse taastamise poolt 68 eestlast ja üks venelane, Valeri Kois Kohtla-Järvelt.  Kohal olid kuid ei hääletanud kaks eestlast – üks veendunud kommunist ja üks eestikomiteelane. Viimane on küll tubli eesti mees, kuid tol hetkel pimestas teda poliitradikalism.
Kas välisriigid ka toetasid teie püüdlusi? Kas nad andsid teada, et kui iseseisvuse välja kuulutate, siis nemad kohe toetavad ühel või teisel moel?
 Toetus oli pigem reatasandil.  Riigijuhid olid üsna ettevaatlikud. Nad ei kujutanud ette, kuhu Nõukogude Liidu lagunemine viia võib. Ju nad kartsid, et see suur tuumariik võib anarhiasse sattuda ja siis ei tea enam keegi, mis juhtuda võib. Teada on, et Soome president Mauno Koivisto ei pooldanud Liidu lagunemist veel tükk ega peale seda, kui asi oli toimunud. USA riigisekretär Baecker hoiatas, et ärge kõigutage Gorbatšovi paati. Aga kuluaarides öeldi, et me toetame teid. Aeg oli keeruline, suhted olid keerulised.
Mina ei poolda Tartu rahu lepingu punktide piinlikku  järgimist kõigi suhete rikkumise hinnaga. Tänaseid Venemaale kuuluvaid Eesti Vabariigi maid ei saa me kunagi tagasi. Milleks on vaja selle ümber teha sellist piinlikku komejanti?
 Seda maad me tagasi ei saa ja meil pole seda tarviski. Miks peaksime tahtma siia veel mitukümmend tuhat venekeelset ja –meelset inimest? Iseküsimus on setode ala. Võimalik, et omal ajal oskusliku diplomaatiaga olnuks võimalik ka Venemaale jäänud setode ala saada Eesti Vabariiki. Nii see ei toimunud ja nüüd on hilja.  Poleemika selle ümber võib ehk rahuldada kellegi tähelepanuvajadust, võib-olla kruvitakse sellega ka tahtlikult pingeid.  Saksamaa kaotas peale II maailmsõda terve Ida-Preisimaa. Sakslased suhtuvad sellesse realistlikult. Pole mõtet rusikate vehelda, kui kaklus on juba lõppenud.
Räägime veel maast, millega sa oled terve elu tegelenud. Kas nõukogude korra ajal põldu harides tundsid, et teed seda endale või, et oled mutrike hiiglaslikus masinas , mis on suunatud suure Liidu toitmisele?
Eestlane on maasse suhtunud alati  lugupidamisega, see on meie esivanematelt pärit. Arvan, et geenides oli see oma maa tunne olemas, kuid me ei mõelnud sellele nii väga . Pigem oli soov teha tööd korralikult. Seegi joon on pärit meie esiisadelt. Nemad ei saanud talu pidada kui tööd korralikult ei teinud. Kuigi vormiliselt kuulus maa nõukogude ajal riigile, oli austus maa vastu paljudel maaharijatel olemas. Kui meie poleks maad harinud, siis kes oleks seda teinud? Korras põllud ja heinamaad on kultuurmaastiku osa.  Kas räämas ja umbrohtunud põld võiks tekitada positiivseid emotsioone?
Kas „mõisa köis, las lohiseb“ suhtumist siis märgata polnud?
Küllap seda oli ka. Eks see olenes üldisest korrast ja nõudlikkusest majandis.  Kui inimene oli motiveeritud tegema tööd korralikult, siis tavaliselt ta seda korralikult ka tegi. Nagu ikka oli peamiseks motivaatoriks korralik tasu. Kas seda õnnestus alati rakendada, on muidugi iseküsimus. Kui me suutsime müüa rohkem toodangut ja saada rohkem sissetulekut, siis sai maksta rohkem palka ja rajada neid ehitisi, mis lasusid majandi õlul – olgu selleks koolimaja, rahvamaja, spordisaal, staadion, elumaja või lasteaed. See oli majandi kohustus, keegi teine neid kohustusi enda peale ei võtnud. Kui sul ressurssi ehk võimet ei olnud, siis jäid need asjad ka tegemata.  Ega me siin sellist suurusehullustust ka ei põdenud, et toidame kogu Nõukogude Liitu. Me saime oma toodangu eest raha ja sellega saime parandada oma inimeste elujärge.
Tammsaare kuulsaim lause jäeti vene ajal lõpetamata. „Tee tööd, siis tuleb armastus …“. See jätkub „aga armastus ei tulnud“. Tammsaare teosed, kus töö tegemine oli elu ainus sisu, sobisid nõukogude ideoloogiaga ja sellepärast neid esile tõsteti. Mina päris sellist elufilosoofiat ei jaga.
 Töö tegemine on alati raske olnud.  Eesti Vabariigis ja enne seda tehti palju tööd ja tehti käsitsi, mitte nutiseadmega. Need, kes tegid palju tööd ja olid seal juures veel ka nutikamad, elasidki paremini kui teised.   Tammsaare kirjeldas selle kogemuse najal, mis oli temal Eesti Vabariigi ajal. Kuid tema ülekutse oma loominguga oli lihtne – ärge olge luuserid. Nõukogude ideoloogia iseenesest ju korralikku tööd tegema ei innustanud. Selleks tuligi muid loosungeid kasutada.
Juubelitel õhtujuhiks käies kuulen tihti, kuidas juubilari kiidetakse, et küll on ikka tubli töömees ja küll on ikka elu aeg tublit tööd teinud. Ma loodaks küll, et minu juubelil räägitakse, küll see Palmiste on ikka rõõmu ja armastust täis elu elanud. Töö ei saa olla ju elus eesmärgiks. 
Õige. Elu on üks ja ainuke ja elu tuleb elada ikka rõõmsalt. Ammu teada küsimus – kas elad selleks, et töötada või töötad selleks, et elada? Küsimuse viimases pooles sisalduvat võikski mõistlikult teha.
Kas sa oskad arvata, et mis mure eestlastel selle „oma maaga“ on? Kui naabri õunapuuoks juba üle aia sinu maa kohal lehvitab, siis tuleb minna ja rusikatega vehkida. Neid lugusid on nii palju , kus „oma maad“ haiglasliku raevuga süütute asjade eest kaitstakse.
Paarkümmend aastat tagasi oli siin lähedal lugu, kus kaks mees lükkasid piirikivi. Üks lükkas öösel pool meetrit naabri poole ja teine lükkas hommikul tagasi. Vaidlesid oma maa üle. See on midagi vastupidist nõukogude ajale, kus kõik oli „meie“.  Nüüd korraga on  „minu“ ja see „minu“ tunnetus läks nii tugevaks, et enam polnud ka mõistlikel inimestel võimalik näiteks ühistegevust teha, rääkimata piirikivist või õunapuuoksast. Oleme sattunud võrreldes nõukogude ajaga teise äärmusesse ja ega äärmuste rõhutamine pole kunagi head toonud. Väikse rahvana peaksime olema teineteise suhtes sõbralikumad ja tähelepanelikumad.
Samas teisel seltskonnal on see oma maa tunnetus absoluutselt kadunud. See on täiesti vastupidi, kus teatud aja elatakse ühes kohas, siis müüakse maja maha ja liigutakse edasi. Inimesed kolivad ka ühest riigist teise täiesti vabalt. Nii ei teki sidet kodumaa võika inimestega. Minu meelest on see ka suur probleem.
 Mul tütar õppis aasta otsa Saksamaal, kuid tuli tagasi ja ei kavatse siit kuhugi minna. Selline ärakäimine ja kogemuste omandamine on isegi hea. Ka poja  elamine ja töö on Eestis. Ma olen mõelnud ja abikaasaga arutanud, et võiks minna ja pikad talved kuskil Tenerifel üle elada, kuid seni pole sellest asja saanud. Siin on omad kohustused, lapselapsed ja kuhu sa siis ikka lähed. Päriselt ära kolida kindlasti ei taha. See siin on meie kodu.
Mida sa arvad sellest, et Eestimaad jupikaupa välismaalastele müüakse?
See on tõsine probleem. Teema piirangutest maamüügile välismaalastele oli üleval nii Ülemnõukogus kui ka mitmes Riigikogus. Paraku jäid maasaadikud selles küsimuses selgesse vähemusse. Oponendid väitsid, et kapitalil pole ju rahvust, las aga tuleb. Väide, et kapitalil on ju omanik ja  omanikul on küll rahvus, neid ei kõigutanud. Ja nii ostsidki välismaalased maad suhteliselt vabalt erastamise käigus riigilt ja kogu aeg ostavad ka ootamatult maaomanikeks saanud inimestelt. Nii on. Teisest küljest on see  maad müünud inimese südametunnistuse asi, et miks sa müüd oma maad kergekäeliselt välismaalastele.
Räägitakse, et riik peab suutma oma rahva ise toita. Olen lugenud, et meie riik tarbib rohkem kui toodab. Põline põllumajandusriik ja nüüd selline vastuolu.
Nii on juba mõnda aega. See algas kui ärimehed hakkasid sisse tooma välismaist, aegunud toidukaupa, värvilises pakendis ja massiivsed reklaamikampaania saatel. See kaup oli odav, kuna ta oli aegunud ja sageli ka ebakvaliteetne ning doteeritud päritolumaa poolt. See kaup oma odavuse ja kirevusega tõrjus eemale kodumaise. Nii väheneski kodumaine põllumajandustoodang kordades.  Pragmaatilist mõtlemist kodumaise põllumajanduse rollist meie toidulaua katmisel ja veel rohkem rollist kodumaise majanduse osana, oli vabariigi taassündides vähe. Rohkem oli emotsionaalset ja tulemus on  näha. Tundub siiski, et täna usuvad inimesed järjest rohkem seda, et just siin, Eestis kasvatatud ja toodetud toit on kõige tervislikum. Ja et põllumeeste toodetud saaduste osa meie majanduses on väga oluline ja vajalik. Kahjuks on toidukaupade sisseostmisel välja läinud tohutu hulk raha, mis võinuks hoopiski edendada meie oma majandust. Kas müüme maad ja metsa selleks, et osta sisse kirevas pakendis söödavat?
Eestlasi on ainult 1 miljon inimest. See on üks kõige väiksemaid rahvusriike maailmas. Islandlased on veel väiksemad. Ometi kõrvutame ennast pidevalt suurrahvastega, tahame , et meie sportlased oleks sama tublid, lauljad võidaks igal aastal Eurovisiooni, kõik meiega arvestaks ja kui see nii ei lähe, siis oleme hirmus pettunud. Minu meelest miljoni inimese kohta on meil siiski päris hästi kõik.
Island jah on rahvaarvult väiksem, kuid mitmes valdkonnas meist edukam. Ja meiegi tahame ju olla edukad, kasvõi mõnel alal. Eelkõige võrdleme me ennast siiski meie lähinaabrite, soomlaste ja lätlastega, kes ei ole ka  suured rahvad. Ja see on ju uhke tunne küll, kui Olümpiamängudel suudaks soomlastele ära teha. Suurte riikidega ennast nii väga ei võrdle, sellel poleks mõtet. Kuid vaimult peaksime olema küll suuremad, oma ideedelt peaksime kuuluma kõige suuremate hulka või vähemalt sinna pürgima.  Siin ilmas muidu läbi ei löö kui peab olema tahet ja soovi pürgida kõrgele.
Eesti Vabariik saab kohe 100 aastat vanaks. Kas sinu jaoks on see oluline tähtpäev?
Kuna meie riik on ikkagi nii noor veel, siis on see ikka väga tähtis. Võrreldes riikidega, mille ajalugu saab mõõta sadade aastatega on meie 100 aastat ikkagi väga oluline. Riigi sünnipäeva tähistamine on minu meelest isamaalise kasvatuse osa ja sünnipäeva väärikas tähistamine on oluline.
Mida peaks tegema teisti võrreldes tänasega, et Eesti Vabariik saaks ka oma 150 sünnipäeva tähistada?
Meie ühiskond on natuke liiga polariseerunud ja tundub, et natuke lõhki minemas. Vähemalt nende hääl, kes pole rahul, kõlab üsna kõvasti. Mitte et neid peaks vaigistama, kuid tuleks võtta kasutusele meetmed, et rahulolematutel poleks põhjust nii palju kurta raske elu või ebaõigluse üle või võimaluste puudumise üle. Ühiskonda tuleb rohkem konsolideerida. Selle juures on iga inimese enda tegemised, suhtumised ja pürgimised vägagi tähtsad. Kuid kõike ei saa oodata riigikogult, valitsuselt või presidendilt, iga inimese panus oma riigi heaks on hulga tähtsam.
Kui tänased riigijuhid tuleksid sinu juurde ja paluksid, et „Ants, sa oled kogenud mees, anna nõu, mida teha teisiti?“ Mida sa siis neil siis soovitaksid?
Aitähh. (Mõtleb ikka pikalt ja ohkab siis). See on hea küsimus. Inimestega tuleb rääkida rohkem. Palju rohkem. Rahvast on vaja rohkem kaasata. See, et otsustatakse ja siis alles teavitatakse otsustest, kutsub esile negatiivseid emotsioone. Millest tulevad rahulolematused? Olgu siis probleemid või vastuolud millised tahes.  Inimesi tuleb kaasata ja siis hakkab inimene ise ka mõtlema, kuidas ta saab ühe või teise probleemi lahendamisele kaasa aidata. Küllap vähendaks see ka rahulolematust. Nii valitsus- kui koalitsioonierakondadele soovitaks omavahel vähem kraagelda. Justnimelt – vähem kraagelda. Millekski muuks peale kraaklemise nendevahelist suhtlemist nimetada on raske. Sama kehtib ka paljude üksikpoliitikute kohta. Siis jääb rohkem aega tegeleda tõsiste asjadega.
Ma nüüd lahmin numbritega. Eestis on hetkel miljon elanikku. See tähendab, et näiteks 300 000 leibkonda. Hea tahtmise korral saaks kõige nende käest küsida otse ja personaalset arvamust tähtsamates küsimustes. Üks tänane väike parlamendierakond on seadnud endale eesmärgiks ehitada riik taas alates rahvast üles, et tuua iga kodanik oma muredega tähelepanu keskmesse. Kuid see idee ei sobi vist teistele, sest üksmeelselt tehakse neid maha ja kuulutatakse neid sisutühjaks. Minu jaoks on selles aga väga selge ja tugev sõnum.
Kaua võimul olnud erakondadel tekib eksimatuse tunne, tunne, et ainus tõde on nende tõde. Teiste arvamus on vale. Sellist suhtumist on teatud isikutel ja ka erakondadel. Kui siis keegi tuleb mõne mõistliku ideega välja, tehakse see maha, sest see justkui õõnestab võimulolijate tõde ja positsiooni. Tõeline suurvaim tabaks mõistliku ettepaneku ära ja aitaks seda ka ellu viia. Aga sellist vaimsust pole siia veel tekkinud. Ei aitagi muu, kui mõistlik osa ühiskonnast peab häält tegema. Ja kõvasti tegema.
Meil on suhteliselt vähe siiski väikeettevõtjaid, on suuri, kes koostöös riigijuhtidega teevad seadusi, mis neid soosivad ja väiksemaid järjest suuremate raskuste ette panevad. Koostööst jälle riigijuhid loobuda ei saa, sest need samad ärimehed maksvad nende kampaaniad kinni.
Aktiivsed ja tugevad väikeettevõtjad on ühe riigi kõige suurem varandus. Kui ise teed ja endaga toime tuled, siis on see suur panus, et kogu ühiskonnal läheks natuke paremini. Eesti rahvas on tegelikult väga tubli. Kuid alati on mingi grupp, kes pole rahul. Kurb on see kui nende hääl kostab kõige kõvemini ja nende häält, kes annaks kaalukat ja läbimõeldud nõu või analüüsiks erapooletult olukorda, ei taheta  kuulda võtta.  Kainust ja kaalukust  ei kajasta ka meedia. Ilmtingimata kajastab meedia aga halbu asju, kui nina veriseks lüüakse või kui keegi rahul pole. Ilmtingimata. Siis tekibki selline tunne, et kõik on kehvasti, aga tegelikult ju ei ole. Vaatamata kõigele on meil päris tore oma riik.
Mul on vahel kurb meel, et Eesti müüb oma rikkusi kergekäeliselt toorainena maha andmata neile lisaväärtust. Sama on tarkusega, kui Eesti helgemad pead lähevad tööle piiri taha, sest siin pole neile piisavalt rakendust. Eestis võiks asuda teaduskeskused, kuhu tahetakse välismaalt tööle tulla. Väikese rahva puhul on oluline, et iga inimene teeks võimalikult kõrgelt hinnatud tööd.
Suur osa Eestis lüpstud piimast veetakse Leetu. Miks? Meie töösturitel on küll töötlemise võimekust, kuid ilmselt napib turustamise oskust. Ja mis seal salata, mõni tegeleb ka avantüüridega, nagu mõne aasta eest üks tegelane keeras tuksi võimaluse eksportida Jaapanisse eesti piimasaadusi. Leedukatel on võimekus turustada ilmselt palju parem. Eestis lüpstud piima ostavad nad eelkõige piima kõrge kvaliteedi tõttu. Sellest piimast saab valmistada korralikku toodangut, mida saabki turustada. Paljud Leedu väiketootjad oma tagasihoidliku tehnoloogiaga ei suuda kõrge kvaliteediga toorainet toota.
  Ka metsa toorainet veetakse palju välja. Ja raiutakse liiga palju. Siin on poliitikud ja ametnikud osutunud täiesti küündimatuks mõistliku metsanduspoliitika kehtestamisel. Metsade lageraie on ületanud kõik mõistlikud piirid. Rahvas peab selle kohta  häält tegema. Seda asja ei saa jätta vastutustundetute poliitikute ja ametnike otsustada.
Mida sa arvad palju poleemikat tekitanud võõrtööjõust, millele nii visalt vastu sõditakse. Samas on minu paljud sõbrad ettevõtjad hädas, et pole inimesi, kes tööd teeks?
Igal pool üle maailma kasutatakse võõrtööjõudu.  Ka meie võiks seda teha, kuid teadlikult. Mitte massimigratsioonina vaid selgepiirilise valiku abil. Kui meil on vaja tööjõudu, siis tööle tulevaid inimesi saabki vastu võtta. Me ei peaks korraldama siin sotsiaalabiasumeid. Ei mingit massi-immigratsiooni. Kui viletsama majandusega piirkondadest inimesed siia tööle tulevad, siis nad töötavad ka rohkem ja panustavad enam. Ka eestlased, kes 1944 läände emigreerusid suutsid ennast tööga üles töötada.
Ma olen seda meelt, et riiki ei tohiks juhtida elupõline ametnik, kes ei tea, mida tähendab tulu teenimine. Teiseks ei tohiks riigi ette osta lasta laps-poliitikuid, kes poisiklikult omavahel kemplevad, solvuvad, eputavad jne. See viib alla valitsuse maine rahva silmis ja riigi maine välismaiste partnerite silmis ja mulle see ei sobi üldse.
See kõik on õige. Kui neil tekib veel eksimatuse tunne ja nad saavad aru oma võimu võimalustest, siis on olukord päris halb. Paraku kestab selline jama juba oma viisteist aastat.
Kuidas iga inimene saaks panustada oma riigi tulevikku, et meie lastel oleks ka emakeelne haridus ja riik, mida armastad?
Siin võiksid riigijuhid suuremat eeskuju näidata ja luua õhkkonna, kus rahva arengule pühendatud hetked oleksid au sees. Me peaksime omavahel olema hulga sõbralikumad. Kas meie tänased liidrid, meie nn eliit näitab kuidagi eeskuju? Kahtlane. Meie sinuga siin praegu vestleme, me oleme paljudes asjades ka ühel meelel. Ninad ei ole verised ja seda ei juhtu ka.  Inimesed saavad omavahel suheldud küll. Õigel hetkel kaaslasele naeratades tekib hoopis positiivsem emotsioon. Tervitad poemüüjat, kellel läheb tuju paremaks, tema omakorda tervitab ostjat, kellel läheb tuju paremaks. Kõik algab väikestest asjadest. Naeratagem.
Eesti keel ja emakeelne haridus on nii pühad asjad, et siin ei saa olla mingit järeleandmist.


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar