Lõuna-Sulawesi – elamusi terveks eluks

Lõuna-Sulawesi – elamusi terveks eluks

Otsustasime Triinuga veeta puhkuse Indoneesias. Midagi ei ole teha, aga Aasial on oma võlu. Indoneesias käies ei jõua turistid tavaliselt kaugemale Balist. Ometi on Indoneesias kokku üle 17000 saare, kuigi 6000 puudub elu, on siiski kõigil neil midagi põnevat uurida ja vaadata. Esimese hooga otsustasime minna Sulawesi saarele, mis laiutab nagu ämblik teiste saarte keskel. Sulawesi saar on suur. Kokku on tema pindala võrreldav nelja Eesti pindalaga. Otselendu Lõuna-Sulawesi pealinna Makassarisse ei lähe. Seega pidime kõige pealt ikkagi minema Balile ja sealsest Denpasari lennuväljalt lendama edasi Makassarisse. Meid võttis vastu meie kohalik reisijuht Eric. Eric töötab igapäevaselt Toroja, mis on üks Sulawesi piirkondi, omavalitsuses. Ta on väikest kasvu nagu kõik indoneeslased, rõõmsameelsete kavalate silmadega ja räägib täitsa normaalset inglise keelt. Saksa keelt räägib ta paremini, sest on kord käinud kolmeks kuuks Saksamaal õppimas. See on kohalike jaoks väga suur asi.

Pean vist kohe ümber lükkama kummalised eelarvamused, mis on seotud jaanuarikuise Indoneesia külastusega. Kuulen juba praegu, kuidas mõned targad teavad, et jaanuaris on Indoneesias vihmaperiood, vulkaanid purskavad ja turismiatraktsioonid on kõik kinni. Kõigepeal pean julgustama puhkajaid vaatama natuke kaugemale hotelli õuest. Selleks, et basseini ääres päikest võtta pole vaja sõita Aasiasse, seda saab teha ka näiteks Egiptuses. Jaanuaris on siin küll vihmaperiood, kuid eestlase jaoks tähendab see just sobilikumat ilma saarel seiklemiseks. Päevasel ajal on sooja u 30 kraadi. Saime osa ka mõnest tugevast vihmasajust, kuid need möödusid ruttu. Taevas oli küll pilves, kuid ringi sõitmiseks oli see just õige, sest sealne tavapärane üle 40 kraadine lõõskava päikesega ilm oleks teinud meie reisi väga raskeks. Muidugi veetsime ka päevi rannas päevitades ja koju tulles olime mõlemad Triinuga päiksest pruunid. Vulkaanid siin samuti ei purska. Vahel nad köhivad, see tähendab, et ajavad auru ja suitsu välja, kuid laavat pole siin voolamas nähtud juba kaua aega. Jaanuaris reisides olid kõik vaatamisväärsused avatud, kuid meie õnneks hooajaväliselt tühjad. Meie rahulikku kulgemist ei seganud miljonid pildistavad hiinlased. Hirmude mahavõtmise kokkuvõtteks võin öelda, et jaanuar-veebruar on Indoneesiasse ja Sulawesile reisimiseks suurepärane aeg.

Lõuna-Sulawesil elab hetkel 4 etnilist põlisrahvast. Bugised ja makassarid asuvad peamiselt rannikualadel, mandrid keskmaal madalamal mägedes ja toraajad on tõrjutud kõrgematele mägedele. Kogu Sulawesi rahvastike nimekiri on oluliselt pikem. Kõigil etnilistel gruppidel on tänase päevani säilinud väga tugev identiteedi tunne. Nende omavaheliste suhete ajalugu on keeruline ja ajaloo vastasseisud on tunda tänaselgi päeval.  Kõigil rahvusgruppidel on säilinud oma keel ja kultuur. Kogu Indoneesias on ühiseks keeleks indoneesia keel, mida õpetatakse koolis, kuid kodus ja tööl räägitakse ikkagi oma rahva keelt.

Sõidame vaatama Rammang Rammang loodusparki, mis kujutab endast maailma suuruselt kolmanda karstiala kaitseala. Aeg, vesi ja loodus on uuristanud kohalikku paekiviseina käike, uurdeid, koopaid, kus saab sisse minna. Tugevamad kivid on lasknud ajal endast vormida hiiglaslike kiviskulptuure, mis seisavad rühmadena paekivi klibusel väljal. Kuna on siiski vihmaperiood, siis on vesi tavapärasest kõrgemal ja suured paeskulptuurid on jalgupidi vees. Ronime kitsastesse lõputuna näivatesse käikudesse. Põnevamate koobaste sissepääsud on kadunud kõrge rohu sisse, kuid õnneks teab Eric meile suuna kätte näidata. Koobastega tutvunud istume paati, et mööda palmidesse mattunud jõge sõita  Bareu külla, kus elab 18 peret. Igas peres on kolm kuni neli last, kes hommikuti paadiga kooli viiakse. Vanemad ise tegelevad kalapüügi ja põllumajandusega. Bareu külas juhatavad meid suunaviidad King Kongi mäele, Teemandi koopasse või lihtsalt Kivimäele. Liigume piki kitsast rada Kivimäele, sest rada viib läbi kohaliku küla ja mööda ilusatest riisiväljadest ja sellest kogemusest ei tahaks ilma jääda. Rada kasutavad peale turistide ka kohalikud elanikud oma igapäevastes toimetustes ja seepärast on rada päris mudaseks ja libedaks tallatud. Korraga varitseb tee peal meid taas suurem lomp. Astun riisipõllu veerel kulgeva raja servale, et viisaka härrasmehena aidata Triinu üle lombi. Ja siis see juhtubki … Mätas minu talla alla annab järgi ja ma vajun põlvist saadik vette, see järel annab järgi ka mudane aluspõhi ja ma vajun sujuvalt veelgi allapoole. Tundub, et vajumine ei lõpe ja libedast kaldast ka kinni ei saa haarata. Olles rinnuni vees tunnen talla all tugevamat põhja. Eric ja pisarateni naerust rõkkav Triinu tirivad mu välja. Ma avalikult seda välja ei näita, aga tegelikult oli see päris naljakas. Kuigi olen märg, jätkame matka, sest õues on soe ja märjad riided toovad vaid mõnusat jahutust. Ometi on vette kukkumisel ka üks kurb tagajärg.  Mu taskus olnud telefon saab üleni märjaks ja enam pilti ette ei võta. Pean järgnevad kolm nädalat ilma telefonita hakkama saama. Ehk on see isegi hea.

Ööbime Makassari ühes uhkemas hotellis Aston. Tuba on kena ja vaade ulatub üle linna.. Hotelli 15. korrusel asuvad bassein ja mini-spa. Tõmbame rätikud ümber ja läheme spaasse lennuväsimust leevendama. Bassein on õue avatud ja vees lesides kostuvad meie kõrvu üle linna kajavad mosseede kutsed palvustele. Basseinis ligunedes näeme enda all sagivat linna. Tegelikult on suurlinn igav ja valgeid inimesigi väga vähe näha. Siis tabab meid üllatus. Spaas on olemas täiesti korralik soome saun. Saun on üleni klaasist ja see seisab spa ühes seinas. Lavalt saad vaadata tervet linna ja teiselt poolt spaad. Kurb on see, et teised saavad samal ajal näha sind. Igal juhul oli see kummaline ja ootamatu.

Mind hämmastab, et Makassari tänavad on täis pediküürisalonge. Astume ühte sisse, et asjast selgust saada ja lasta ühtlasi oma varbaküüned ära lõigata. Kuigi ma varbaküüsi värvida ei lase, on siiski kogu protsess nauditav. Minu kõrval on koha sisse võtnud paar kohalikku meest. Mis neid siia toob? Arutledes jõudsin iseendas vastuseni. Indoneesia rahvusjalats on tavaline varbavahe kummiplätu. Neid kantakse kogu aeg sõltumata, mida seljas kantakse või mida parasjagu tehakse. Arusaadavalt, kui sa kannad plätusid, peavad su jalad, mis on kogu aeg nähtaval, enam-vähem korras olema. Sellest ka pediküürisalongide rohkus ja populaarsus.

Uuel hommikul istume bussi. Meie autojuhiks on Panther. Tore nimi ühe vanaldase bussi juhile. Liikluses ei olnud Panter sugugi Panter vaid pigem panda, kes vaikselt ja rahulikult läbi liiklusdzungli kulges. Külastame Makassari keskel asuvat Fort Rodderdami. Selle nime panid kindlusele koduigatsuse leevendamiseks Hollandi kolonialistid, kes Sulawesi saarel pikalt valitsesid. Kindluses on avatud kohalikku ajalugu tutvustav muuseum. Tore on teada, et arheoloogiliste leidude põhjal elasid kunagi Sulawesi saarel kuni meetripikkused inimesed ehk kääbikud. Kui kunagi tundus Tolkieni „Kääbik“ fantaasiaraamatuna, siis uuemate leidude põhjal ja vaadates Sulawesi tänavapilti on sellest saanud juba ajalooline fiktsioon. Kas pole kummaline!

Lõuna-Sulawesil asus 16.sajandil kolm kuningriiki. Võimas ja suur Gowa kuningriik, kus elasid peamiselt makassarid. Veidi väiksem, kuid samuti suurt võimu omav Bone kuningriik, mille olid asutanud bugised, ja Luwu kuningriik, kus elasid mandarid. Tänane kilpkonnakujunline Fort Rodderdam oli Gowa kuningriigi südameks. Selles algse nimega Benteng Jumpandang kindluses elas ka Gowa viimane kuningas sultan Hassamutin. Hassamutin otsustas ühel ilusal päeval rünnata Bone kuningriiki. Bonelased mõistsid, et neil pole suurema Gowa vastu vajalikku jõudu ja kutsusid appi hollandlased, kes sammhaaval laiendasid oma valdusi kogu Aasias ja olid juba hõivanud maid Sulawesi saarel. Hollandlaste abiga võitis Bone kuningriik Gowa kuningriiki, kuid võidul oli oma hind ja hollandlased sättisid ennast sisse Gowa iidsesse kindlusesse. Holland valitses Sulawesi saarel koguni 400 aastat, kuni 1942 tulid jaapanlased ja hollandlased minema aeti. Pikalt ei pidanud rõhutud indoneeslased kannatama ka Jaapani ülemvõimu all, sest II Maailmasõja lõpptulemusena kuulutas Indoneesia ennast 1945 iseseisvaks. Kuid Gowa viimane kuningas sultan Hassamutin on tänase päevani bugise rahva jaoks kangelase staatuses.

Meie tee viib Phinisi külla, kus elavad saarele kuulsust toonud traditsiooniliste puidust laevade ehitajad. Küla enamus meestest on juba aastasadu laevu ehitanud ja omandatud kogemusi antakse edasi põlvest põlve. Hetkel oli ehitamisel viis laeva. Ühte neist värviti, teist alustati ja ülejäänud olid tööde järjega seal vahepeal.  Meile anti luba ronida ehitatava laeva sisse, et saada ettekujutus, milline see 8 kajutiga kruiisilaev olema saab. Laevafirma kliendid on pärit üle maailma. Peamiselt Aasiast, aga ka Austraaliast, Uus-Meremaalt ja mujaltki. Uurisime laevade hindasid. Ilmnes, et üks keskmine laev maksab umbes  100 000 eurot.  Polegi midagi nii hullu. Küla veerel küpsetab vanem naine omapärasel viisil riisi. Riis on keeratud bambuslehe sisse, mis omakorda on asetatud õõnsasse bambustorusse. Torud omakorda olid pandud püsti madala, kuid pika lõkke äärde. Seal torudes madalal kuumusel riis  küpseski. Ostsime ühe toru ja raputasime riisi välja. See oli väga maitsev.

Sõidame Bira randa. Tee algab kena asfaldiga, mis muutub peagi auklikuks, seejärel kaob asfalt sootuks ja jäävad ainult augud. Tee äärde jääb küla, kus iga maja all on karaoke-baar. Kes siin käib? Tee muutub üha kitsamaks. Lõpuks jõuame kohale. Meid ootab imeilus keskus Bira Beach koos mugavate kämpingutega.

Peale hommikusööki istume paati ja meid viiakse snorgeldama. Laevakapten elab ise üle lahe väikesel Liukangi saarel. Sukeldumiskogemus ei jää kuidagi alla Egiptuses või Vahemeres kogetule. Sulawesi veealune maailm on rikas nii kalade kui ka korallide poolest. Mõnda aega maskiga veepinnal hõljudes kalastud ka ise ja liigud silmad punnis vette vahtides sihitult ringi. Värvid neelavad mu endasse ja ise neelan emotsioone. Koralle on palju, see on ka loogiline, sest maailmakuulus Vallrahu ei jää ju tegelikult kuigi kaugele.  Korallid moodustavad kohati kindlusemüüre või kausse või muid fantaasiarohkeid kujundeid. Tundub, et korallid on lepliku meelega ja nii on mõned punapõsksed sellid kinnitunud vette jäänud nööri külge moodustades vees hõljuva korallipalli.

Kalu leidub vee all samuti rohkelt ja need erinevad suures osas Punases meres või mujal maailmas nähtust. Lõpuks kohtan ka siin nemo-kala ja picasso-kala. Teisi ma lihtsalt ei tunne.  Laevakapten Jafar kutsub meid külla, et pakkuda lõunat. Oleme nõus. Kas saab olla midagi paremat kodusest lõunast koos võimalusega näha kohalikku elamist seestpoolt. Liukangi saar, kuhu peagi jõuame, on nagu väike paradiis. Saarekülas elab kokku 200 inimest. Küla majad asetsevad tihedasti umbes kilomeetrise ringtee ääres, mille uudishimulike pilkude all läbi jalutame seni kuni lõuna valmib..

Külas on oma väike algkool ehk siis 6-klassiline kool, mis on kohustuslik kõigile indoneeslastele. Koolipäev on just lõppenud ja lapsed sätivad ennast lõbusalt kädistades koduteele. Koolivorm on Indoneesias kohustuslik, kuid koolivormid on ilusad ja värvikirevad. Koolivorm maksab vanematele umbes 250 tuhat ruupiat. Samuti tuleb välja osta õpikud. Kui arvestada, et ühes keskmises Indoneesia peres on kolm last siis on kooliminek kohalike jaoks päris suur kulu. Koolinädal kestab kuus päeva. Ainuke koolivaba päev on pühapäev. Päris hull lugu või mis? Aga see pole veel kõik. Algklasside koolipäev algab kell 7 hommikul ja kestab kell 11-ni. Teistel veel kauem. Kooliaastas on kaks vaheaega, detsembris kuu aega ja juunis kuu aega. Tundub, et Eestis on võrreldes Indoneesiaga päris suuri vabadusi võimaldav süsteem. Üldine koolisüsteem kestab kokku 12 aastat, mille järel on võimalik minna ülikooli. Ülikooli hariduse olulisus erineb etnilisest grupist. Toroojadest omandab kõrghariduse koguni kuni 70% noortest, sest nende jaoks on hea teenistus ja hea töökoht olulised kallite matuste korraldamiseks. Sellest kummalisest paradoksis, kus elu elatakse surma ettevalmistamiskeks,  juba hiljem.

Meie võõrustaja Jafar elab „moodsas“ kivimajas. Majaehituses on kogu Sulawesil domineerivad kaks suunda. Ajalooline puidust silk-house konkureerib kivist „moodsa“ majaga. Silk-house seisab puidust jalgadel ja nii jääb esimese korruse põranda alla avatud ehk ilma seinteta majandusala, kus tehakse süüa, pestakse ennast ja pesu ja mis kõige tähtsam  - see annab varju päikselisel suvepäeval ja mõnus tuuleke jahutab õhku. Seepärast on selles majaaluses võrkkiiged ja puidust alused, kus rahumeeli kuum päev magades mööda saadetakse. Elamisse pääsemiseks tuleb tõusta trepist üles. Toad on puhtad ja lihtsad. Igas toas on voodi ja kapp. See on kõik. Kõik. Elutoas on siiski ka diivan. Kuid siis on küll kõik. Elutoa nurgas on ka telekas, kuid ma pole kindel, et see pilti näitab. Elu käib siiski õues ja toas ainult magatakse.

Rikkamad inimesed on ehitanud endale juba kivist maja, mis sarnanevad vägagi meie majadega. Arusaadavalt ei ole seal ahjusid. „Moodsad“ majad, nii nad neid kutsuvadki, on oma sisustuselt sama lihtsad – voodiga toad ja mustav telekas nurgas. Uurime, et miks on nii, et majad on seest väga puhtad, kuid väljaspool maja vedeleb prügi suurtes hunnikutes. Jafar ei tea vastust „Kuhu sa selle sodi siis ikka  paned?“.  Rannas nägime kummalist korraldust, kui hoolega kokkuriisutud sodi jaoks kaevati rannaliiva auk ja sodi maeti lihtsalt samasse maha. Jafari proua oli katnud meile laua ja küpsetatud tuunikala maitses väga hästi. Söögi ajal uurime, et mida need inimesed siin saarel igapäevaselt teevad või millest nad elatuvad. Ilmneb, et 60% Sulawesi meestest, nagu ka sellel väikesel saarel, on kalurid. Neile järgnevad põllumajandus, riigisektor ja turismindus. Naised töötavad pehmetes ametites ehk on müüjad, õpetajad, õed jne.  Peale sööki jalutan veidi eemale ja teen puu all raamatut lugedes väikese uinaku. Täielik paradiis. Huvitav, kas saarerahvas ise ka teab seda.

Olles saarelt taas tagasi oma hotelli juurde jõudnud otsustasime teha jalutuskäigu teele jäänud külakesse. Ühe auto laiune tee viib läbi padriku. Pean vist botaanikat uurima hakkama, sest ükski teeäärsetest puudest mulle tuttav ei olnud. Meie ütleme palm, kuid neid on ju nii palju erinevaid – kookospalm, banaanipalm, datlipalm jne Kes neid kõiki teab? Korraga hakkavad puud ragisema ja kaarduvad ilma tuuleta allapoole. Üks ahvipere oli otsustanud meile ennast tutvustada. Jäigi selgusetuks, mis tõugu nad olid, sest kohalikud ütlesid nende kohta lihtsalt ahv – „just monkey“. Igal juhul suuremat kasvu isaahv elas seal metsas koos kahe heledama ja väiksema emaahviga. Just Monkey. Loomi elab Sulawesi metsades veel teisigi. Juba varem olime kohtunud umbes poolemeetrise varaaniga. Meie jaoks palju elevust tekitanud loom ei pannud kohalikke isegi kulme kergitama. Lisaks võib kohata siin metssigu ja metskassi. Kuna söödavaid metsloomi on vähe, on kristlikud lihaletid on kaetud peamiselt koduloomade lihakeredega. Kitsed, veised, sead,  kui vaid meile tuntud loomi üles lugeda. Kristlikud seepärast, et muidu islamiusulisel maal on peamisteks lihasööjateks just kristlased ja muidugi ka turistid. Moslemid söövad teadupärast peamiselt vaid kala ja kana. Seepärast kalapüük nii oluline majandusharu siin riigis ongi.

On laupäevaõhtu Bira rannas. Rannas asub kümmekond majutusasutust, kes kõik on oma rannaosa puhtaks teinud, kuid ülejäänud randa katab sodi, mida meri on sinna kandnud. Ranna ääre on oma valdusse võtnud putkad, kus müüakse juua, süüa ja riideid. Täna toimuvad rannas ühe kohaliku firma suvepäevad. Neil kõigil on seljas ühtmoodi sinised särgid. Mängitakse võistlusmänge ja lustitakse ja seda kõik ilma alkoholita. Pimeduse saabudes on plats sinisärkidest tühi. Siis saabuvad sinna linnanoored, kes panevad püsti telgid ja alustavad oma peoga. Pidu kestab poole ööni. Avalikult alkoholi rannapeol ei tarbita, kuid siiski märkasin mõne telgi all tühjasid õllepudeleid.  Purjus inimesi polnud siiski üldse märgata. Noored kuulavad muusikat, mängivad ise pilli ja palli. Meie, valged inimesed, oleme väga populaarsed. Kõik tahavad meiega pilti teha. Pilti tehakse igal pool, kus autost välja astuma. Oleme sellel päeval kindlasti kõige populaarsemad eestlased kogu Sulawesil. Ausalt öeldes, on see lõpuks juba päris tüütu. Hommikul tekib kahe  tõmmu mehe vahel rannas riid. Mõistmata nende keelt andis kehakeel täpselt edasi kogu vestluse sisu. „Koristage see telk minu müügileti eest ära.“ Telgis, mis asus täpselt ühe müügileti ees, oli vaikus. „Koristage kohe see telk siit ära. Kell on juba kuus ja ma pean är avama.“ Nüüd kostus telgist. „Rahune maha. Kes see tuleb sul nii vara ostma?“ Müüja ärritus veelgi. „Õhtul oli juttu, et hommikul koristate oma telgi kohe ära. Olgu tehtud.“ „Mees, sa said ju raha selle eest, et me siia saime telgi panna. Lase nüüd olla. Me alles läksime magama.“, on pidulinegi telgis juba ärritunud. „Kui te seda telki kohe ära ei korista, siis lohistan selle siit koos teiega minema“ ütles müüja ja haarab kuppeltelgi otsast. Nüüd kargas unine piduline rusikad püsti telgist välja olles valmis oma unerahu rikkumise eest kätte maksma. Juba hakkasid kogunema ka teised müüjad ja pidulised. Tundus, et vastasseis laieneb. Müüja sooritas tõsiseltvõetavuse suurendamiseks õhus paar lööki. Piduline vastas sõjahüüuga. Kahjuks sellega lahing lõppes, sest kummagi duellandi sõbrad astusid vahele ja kaklejad lahutati. Veidi hiljem oli ka telk kokku pakitud.    

Sõidame Tempe järve poole, et tutvuda sealse järvekülaga. Kuuetunnine sõit annab aega tutvuda liikluse ja teeäärse eluga. Teed on halvas seisuses. Kui google maps ütleb , et 50 km läbimiseks kulub 2 tundi, siis tuleb seda uskuda ja mitte arvata, et Ott Tänaku rahvuskaaslasena läbin selle tee poole tunniga. Aega peab varuma siin kõikjal ja kõiges. Kuigi teed on halvas seisus ei näinud me ühtegi teeremonti. Liikluses nendel kitsastel teedel on aga tihe. Võib-olla mitte nii tihe, kui Filipiinidel või Sri Lankal. Suuri rekkaid ja busse teedel näha ei ole. Nad lihtsalt ei mahuks siia ära. See-eest on siin nagu tirtsud parves sõitmas rollerid, kes kujundavadki liiklustempot . Rolleriga sõidavad kõik, kes jalul seisavad. Päris nagamannidest vanuriteni. Ei ole neil kiivreid ega muid ohutusvahendeid. Rollerile topitakse terve pere. Juba paariaastased lapsed sõidavad ema taga seljast kinni hoides ilma mingi turvatoolita.

2018 aastal toimuvad Sulawesil kuberneri valimised. Juhust kasutades avaldavad sulawesilased meelt oma kandidaadi toetuseks ja teiste vastu. Nägime kuidas tänaval olid süüdatud autokummid, mida politsei üritas tulutult kustutada. Mitmel korral sõitsid meile vastu aeglaselt liikuvad rollerikaravanid, takistades liiklust ja avaldades meelt halbade teede vastu. 

Teid ääristavad ühe lõputa jadana kioskid. Huvitaval kombel sarnanevad samatähenduslikud  indoneesia kios ja eesti keele kiosk. Kioskist puuvilju ostes saame rämedalt petta ja maksame mandariinide eest vist viis korda rohkem kui kohalikud. Igajuhul naerab Eric südamest kui ta kuuleb, palju me maksime. Tänaval tuleb siin kaubelda. See on tüütu, aga ilma selleta võid saada kõvasti tõmmatud. Oleme targemad ja teeme järgmise müüjaga kaotuse tasa. Kioskide vahele jäävate elumajade väravates on kummalised värvikirevad sildid, kus korduvad ühedsamad indoneesiakeelsed sõnad. Eric räägib, et need tahvlid on majapidamiste jaoks auasjad. Neid annab välja kohalik naisselts tunnustades sellega naiste tööd oma kodu ja pere heaks. Sildil on kirjas, et selle aumägi saanud on hoolsad, puhtad, südamlikud, külalislahked, abivalmid ja nende kodu on eeskujuks teistele. 

Hoolimata rolleritest, autodest ja nende vahel sebivatest jalakäijatest ei näeme ühtegi liiklusõnnetust. Siin on täiesti olemas oma liikluskultuur, mis lihtsalt ei kattu meie liikluskultuuriga. Paratamatult jään mõtlema, kas meie ülereguleeritud , igat väikest liigutustki lubav või keelav ühiskond, on ikka kõige õigem. Bussid on siin väikesed ja sinna mahuks korraga umbes 15 valget inimest.  Kohalikke mahub muidugi rohkem. Ma arvan, et isegi 30 poleks probleem. Bussidel puuduvad graafikud, nad tulevad siis kui kohale jõuavad. Ole mees ja tõsta kätt, kui sinist või punast, sest seda värvi on avalikud bussid, lähenemas näed. Kuna liigume palju jala, siis häirib mind, et ma ei saa põgeneda selle liiklussegaduse eest kõnniteele. Kõnniteed on küll olemas, kuid ilmselgelt pole jalakäijad siin mingid tegijad. Ausalt öeldes peale meie siin väga inimesi jalutamas ei näinud. Seepärast on kõnniteed täis parkivaid sõidukeid, reklaame, lillepotte, puid ja kõike muud, mida majas vaja ei lähe. Ühesõnaga on kõnnitee kohalike jaoks parkla ja oma elamise pikendus sõidutee ehk elu tuiksooneni. Nii jalutamegi autoteel püüdes ennast tee serva surudes ellu jääda.

Korraga on tee ääres politseinikud. Uurime Ericu käest, et mis asju nad siin segaduses ajavad. Ilmneb, et peamiselt kontrollivad suuri autosid ja busse. Kontrollitakse, kas on olemas sõidudokumendid ja kas makstud on riiklik maks vastava teenuse tegemiseks. Mõni kilomeeter edasi seisavad bussid ja autod teeäärses pikas rivis. Jutt politseireidist on kiirelt liikunud ja nii ootavad juhid, kellel dokumendid poolikud, et politsei lahkuks. Samal ajal juuakse kohvi ja arutatakse maailma asjade üle. Politsei andis neil lihtsalt võimaluse aeg maha võtta.    

Sisemaale minnes tõuseb tee järjest kõrgemale.  Teel püüab meie pilku kummi-puu kasvatus, mis laiub hektaritena tee ääres. Peatame auto, et seda imet lähemalt vaadata. Puudele on kinnitatud kopsikud, kuhu sarnaselt meie kuusevaiku kogumisele puudele  tehtud lõigetest koguneb valget ainet ehk kummit. Aine on nagu silikoon – pehme ja vetruv. Märkasime puude vahel töölist, kes oli ametis kopsikute tühjendamisega. Teen mehega juttu. „Kui palju päevas kummit kogud?“. Õnneks on mees jutukas. „Keskmiselt 15 kilogrammi päevas. Igas kopsikus on kokku 100 grammi.“.  „Kui pikad su tööpäevad on?“ „Keskmiselt 8 tundi. Vahel rohkem, kui raha vaja on, sest tasu saame koguse pealt. Meil on aastas 4 vaba päeva – ramadani ajal ja muslimite usupühal oktoobris. Siis ohverdatakse Muhhamedi auks veiseid, määritakse end verega ja rõõmustatakse ühiselt. “ Jõhker rõõm. „Palju siis teil teenistust on?“, uurin edasi. „Keskmiselt u 2 miljonit (125 eurot) kuus.“ Olgu kohe sulawesilaste kaitseks öeldud, et keskmine palk on siin siiski umbes 300 eurot. „Aga mida te selle kummiga siis teete?“, jätkan uudishimutsemist. „See kogutakse kokku ja viiakse Jakartasse, kus asub ainus kummit töötlev tehas. Sellest saab rehve ja muud vajalikku.“ Väga loodussõbralik lähenemine.

Jõuame Senkangi linna, mis oli omal ajal iidse Bone kuningriigi keskuseks. Linn asub Tempe järvest väljuva jõe suudmes. Osa innast ongi rajatud jõe suudmealale, mis tähendab, et vaiadele raiatud majad  moodustavad omapärase mini-Veneetsia, kus koduukseni saab paadiga sõites. Vaiadel majad moodustavad tänavaid ja terveid kvartaleid. Tempe järv on kogu Indoneesia suurim mageveekogu. Tema suurus on muutuv ja seepärast on avalikud andmedki vastuolulised. Vihmaperioodil on järv suur, kui kuivaperioodil kuivab päris väikseks. Igal juhul on tema suurus tavaliselt 350 kuni 450 ruutkilomeetrit. Vee toovad järve kaks kõrval mägedest alguse saavat jõge. Ka sügavus varieerub vastavalt aastaajale, kuid vihmaperioodil on see umbes 8 m. Kuivaperioodil kasvatakse kaldaäärses järvepõhja mudas riisi, kus selleks on ideaalsed tingimused.  

Istume traditsioonilist kanuud meenutavasse paati, mida kohalikud kutsuvad sampan. Oleme kitsukeses paadis neljakesti teineteise taga – mina, Triinu, Eric ja paadimees. Paadimootor meenutab labadega trimmerit ja rooliks on tavaline aer, millega kord ühelt ja siis teiselt vette pannes, paati õigel kursil hoitakse. Pooletunnine sõit viib meid üle lainetava järve, mis ristib uusi saabujaid korralike veepahmakatega. Minu pilku köidavad järvepõhja kinnitatud bambusritvade read. Ilmneb, et kuna järveküla elanikud on enamuses kalurid, siis sellisel moel kaitstakse oma kalu ja iga kalur on oma püügiala ritvade vahele asetsetud traatvõrkudega piiranud. Kui meie karjatame lehmi siis nemad seal karjatavad oma kalu. Vägagi mõistlik töökorraldus järvel toimetava 100 kaluri vahel. Ainsateks kalureid häirivateks röövliteks on linnud, kes järvel vohavate vesikasvude sees elavad ja tegutsevad. Haigrud, haned, pardid ja paljud väiksemad linnud, keda hulgana kohtame. Paadimees teab rääkida, et siin käib ka hulgaliselt linnuvaatlejaid. Mõistame neid täielikult.  Jõuame järvekülla. Tegemist on täiesti ainulaadse külaga. Küla asub sõna sõnalt järvel. Iga maja on omaette parv, kus veidi kõrgemal asetseva elumaja all on kanad ja kuked.  Peremees peab võitluskukkesid, kes talle väidetavalt miljoneid on sisse toonud. Eluruumi kõrval on majandusalana kasutatav tekk. Külas on 25 parvmaja, kus elab kokku veidi alla 100 inimese.  Majad asetsevad teineteisest umbes 30 m kaugusel. Kogu arhitektuuri juures on veel üks väga huvitav detail. Nimelt on kaks naabermaja omavahel ühendatud bambusridvaga, mis omakorda keskelt on ristlatiga kinnitatud järve põhja. See tagab, et lainetus ei vii maju minema ja majad pöörduvad paarisrakendina nagu vurrid vastavalt tuule suunale. See omakorda tagab loodusliku ventilatsiooni, et niiskus elamisest võimust ei võtaks. Algeline , aga tõhus.

Astun paadist parvmaja tekile. Peenikestest bambustest põrand ragiseb ehmatavalt. Ma olen juba korra vette kukkunud ja antud olukord teeb mind ettevaatlikuks. Peremees heidab mulle kahtlustava pilgu. „Palju kaalud?“ Mul on umbes 50 kiloste kohalike ees veidi piinlik ja ütlen ilustavalt, et 100 kg. „Aga mis su jalanumber on?“ Seda ei anna kuidagi ilustada, see paistab välja. „46“. „100 kilo ja 46!“ on peremees hirmul ja üllatunud ühekorraga. Ta kutsub toast naise ka sellist ilmaimet vaatama. Kahekesi seisavad nad mu ees nagu kaks väikest last ja löövad üllatusest käsi kokku. Meid kutsutakse edasi, tutvustatakse umbes 20 ruutmeetrist elamist ja pakutakse kohvi ja banaanipirukat. Viimane pidi olema järverahva hulgas traditsiooniks külalislahkuse näitamisel. Toad on spartalikult lihtsad. Ühtegi mööblieset seal polnud. Madrats on maas ja vähesed asjad laotud põrandale korratutesse hunnikutesse. Seina ääres seisavad akud, mida laetakse katusel asetsevate päikesepaneelidega. Süüa tehakse gaasipliidil. Ikka põrandal maas istudes. Nähes selles vaesuses rõõmu ja rahulolu paneb see mõtlema meie asjadekeskse maailma rahulolematusele. Asjad ei too õnne, vaid inimesed sinu ümber ja kogetud tunded. Ja tundeid oleme saanud siit järvekülast palju.

Ilmneb, et meie lahke võõrustaja on külas tavapärasest tähtsam mees. Ühes nurgas on algeline pood ja üks naabritest tuleb suitsu ostma. Teiselt poolt läheneb teine paat ja teine kalurist naaber toob oma värske kalasaagi võõrustajast kokkuostjale. Peagi saabuvad ka teised kalurid. Arvestus käib lihtsalt. Umbes 5 liitri suurune plekkämbri täis suuremaid kalu maksab 300 tuhat ja sama suur ämber väikeseid kalu 100 tuhat ruupiat.  Peremees lisab uhkelt,, et hea õnne korral võib kalur teenida päevas kuni miljon ruupiat (65 eurot). Seega pole elul häda kedagi. Õues on pimedaks läinud ja peremees pakub meile võimalust jääda nende juurde ööbima. Sellel korral loobume sellest ekstreemsest elamusest ja alustame tagasiteed.

Meie reisi aitasid kokku panna Facebooki lehe Aasia Privaatreisid kogenud konsultandid ehk inimesed, kes on palju ise Aasias reisinud ja rõõmuga oma kogemusi  jagavad. Meil aitasid nad kokku panna meie huvidest lähtuva reisikava. Nad pakuvad ka eestikeelse reisisaatja teenust, kuid sellest seekord loobusime.  Kui planeerite Aasia reisi, siis tasub igal juhul nendega ühendust võtta. Ilma nende soovituseta poleks eal osanud sellist haaravat reisikava kokku panna. Tänan!